3-23-1029/62 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-23-1029

10. mai 2024

Kadri Palm

E.U kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

ja Tartu Vangla kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – E.U

Vastustaja – Tartu Vangla

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta E.U kaebus rahuldamata.

2. Jätta tõlkimisega seotud menetluskulu summas 77,40 eurot Eesti Vabariigi

kanda. Muus osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. juunil 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-23-1029

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav E.U esitas 6. märtsil 2023. a Tartu Vanglale kahju hüvitamise

taotluse, milles soovis saada hüvitist 3000 eurot tema isikuõiguste rikkumise eest (digitaalse

kohtutoimiku leheküljed (dtl) 119-128). Kahju hüvitamise taotluse kohaselt anti kaebajale 6.

veebruaril 2023. a korraldus läbiotsimiseks lahti riietuda, millest kaebaja keeldus, sest ta on

moslem. Keeldumise peale kasutasid ametnikud tema suhtes jõudu. Kaebajal istuti tema

sõnade kohaselt põlvega seljas, teda peksti jalaga kehasse ja näkku. Jõu kasutamise tagajärjel

tekkis kaebajale hulgaliselt kehavigastusi ja tema riided rebiti katki. Tartu Vangla jättis

kaebaja kahju hüvitamise taotluse oma 8. mai 2023. a otsusega nr 1-13/50-2 rahuldamata (dtl

130-137).

2. Kaebaja esitas Tartu Vanglale 23. veebruaril 2023. a taotluse nr 6-24/871-1, milles soovis,

et vangla väljastaks eluosakonna kööki lihavabad toidunõud (dtl 142). Tartu Vangla jättis

taotluse oma 4. aprilli 2023. a otsusega nr 6-24/871-2 rahuldamata (dtl 100). Kaebaja esitas

eelviidatud otsuse peale 17. aprillil 2023. a vaide nr 1-11/76-1 (dtl 143). Tartu Vangla jättis

vaide 17. mai 2023. a otsusega nr 1-11/76-2 (dtl 296-297) rahuldamata. Kaebaja esitas Tartu

Vanglale pöördumised nr 6-24/6677-1 (dtl 147-149) ja 6-24/683-1 (dtl 151), millele ta sai

vanglalt vastused numbritega vastavalt 6-24/6677-2 (dtl 154-155) ja 6-24/683-2 (dtl 116-117).

Otsuse nr 6-24/683-2 peale esitas kaebaja ka vaide nr 1-11/116-1 (dtl 238-239), mille vangla

jättis oma 9. juuni 2023. a otsusega nr 1-11/116-2 rahuldamata (dtl 241-242).

3. Kaebaja esitas 9. mail 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot ja Tartu Vangla kohustamiseks (dtl 1-23). Kaebaja

nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt 6. veebruaril 2023 kaebaja suhtes täieliku

läbiotsimise teostamise, läbiotsimise käigus ülemäärase jõu kasutamise ja arstiabi saamata

jätmisega ning seoses sellega, et kaebaja ei ole saanud alates 19. oktoobrist 2022 osaleda

islamiusulistele mõeldud ühistegevustes, vangla keeldub vastu võtmast kaebaja venekeelseid

avaldusi, kaebajale ei selgitata tõlke teostamise võimalikkust ja kaebajale ei väljastata

taimetoitlastele mõeldud toidunõusid. Lisaks nõuab kaebaja Tartu Vangla kohustamist

väljastada kööginurkadesse lihavabad toidunõud, võimaldada ruum ühispalvuste pidamiseks,

lõpetada täielikud lahti riietumisega läbiotsimised ja võimaldada Koraani õppimise tunnid.

Ühtlasi esitas kaebaja riigi õigusabi taotluse, taotluse kaasata menetlusse õiguskantsler ja

Eesti Islami Kogudus, taotluse tõlkida asjaga seotud materjalid azerbaidžaani keelde või vene

keelde ning taotluse nõuda Tartu Vanglalt välja fotod tekitatud vigastustest ja Tartu Ülikooli

Kliinikumilt andmed kaebaja 6. veebruari 2023. a protseduuri kohta (dtl 106-107).

4. Tartu Halduskohus jättis 18. mai 2023. a määrusega kaebuse käiguta, andes selles

esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, ning jättis kaebaja taotluse riigi õigusabi

saamiseks rahuldamata ja lahendas kaebaja taotluse tõlkeabi saamiseks (dtl 160-163).

5. Kaebaja esitas 18. mail 2023 täiendavad selgitused (dtl 167-168). Ühtlasi esitas kaebaja

taotlused tõendite asja juurde võtmiseks ja videosalvestise väljanõudmiseks (dtl 169).

6. Kaebaja esitas 23. mail 2023 taotluse asja menetleva kohtuniku K. Palmi taandamiseks,

täiendavad selgitused ja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks (dtl 179-182).

7. Tartu Halduskohus jättis 29. mai 2023. a määrusega kaebaja taotluse haldusasja menetleva

kohtuniku K. Palmi taandamiseks rahuldamata (dtl 194-196). Ka Tartu Halduskohtu esimees

3-23-1029

jättis 29. mai 2023. a määrusega kaebaja avalduse kohtunik K. Palmi taandamiseks

rahuldamata (dtl 199-201).

8. Kaebaja esitas 1. juunil 2023 vastuse, milles mh täpsustas, kui suurt hüvitist nõuab kaebaja

inimväärikuse alandamise ja diskrimineerimise ning tervise kahjustamise eest (dtl 211).

9. Tartu Halduskohus tagastas 12. juuni 2023. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja

nõudis Tartu Vangla kohustamist lõpetada täielikud lahti riietumisega läbiotsimised ja

võimaldada Koraani õppimise tunnid, võttis menetlusse kaebuse Tartu Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks väljastada lihavabad

toidunõud ja võimaldada ruum ühispalvuste pidamiseks (dtl 246-249). Samuti tunnistas kohus

vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama.

10. Kaebaja esitas 19. juunil 2023 täiendavad tõendid (dtl 258-263).

11. Tartu Vangla esitas 17. augustil 2023. a vastuse kaebusele (dtl 326-332).

12. Tartu Halduskohus kuulutas 28. augusti 2023. a määrusega menetluse Tartu Vangla poolt

17. augustil 2023 edastatud kahe videosalvestise osas kinniseks (dtl 342-346). Sama

määrusega piiras kohus kaebaja õigust tutvuda Tartu Vangla poolt 17. augustil 2023 edastatud

videosalvestistega ning saada neist koopiaid. Samuti jättis kohus kaebaja taotluse

õiguskantsleri kaasamiseks arvamuse andmiseks rahuldamata ning kaebaja taotluse Eesti

Islami Koguduse kaasamiseks kolmanda isikuna rahuldamata. Kaebaja vaidlustas

määruskaebe korras halduskohtu 28. augusti 2023. a määruse resolutsiooni p 4 osas, millega

jäeti rahuldamata kaebaja taotlus kaasata asja menetlusse kolmanda isikuna Eesti Islami

Kogudus (dtl 394-395). Tartu Ringkonnakohus jättis 14. septembri 2023. a määrusega kaebaja

määruskaebuse rahuldamata (dtl 399-402).

13. Tartu Halduskohus kuulutas 27. novembri 2023. a määrusega menetluse kinniseks Tartu

Vangla direktori 3. veebruari 2023. a korralduse nr 1-2/72 osas (dtl 466-467). Sama

määrusega piiras kohus kaebaja õigust tutvuda Tartu Vangla direktori 3. veebruari 2023. a

korraldusega nr 1-2/72 ja õigust saada sellest koopiaid.

14. Kaebaja esitas 6. detsembril 2023 taotluse riigi õigusabi saamiseks. Tartu Halduskohus

jättis 8. detsembri 2023. a määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata (dtl 486-

487).

15. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebused Tartu Halduskohtu 27. novembri

ja 8. detsembri 2023. a määruse peale (dtl 507, 515). Tartu Ringkonnakohus jättis 13.

veebruari 2024. a määrusega kaebaja määruskaebused rahuldamata (dtl 511-514).

16. Tartu Halduskohus otsustas 19. märtsi 2024. a määrusega asja lahendada kirjalikus

menetluses andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete

esitamiseks (dtl 526-530).

17. Kaebaja esitas 30. märtsil 2024 vastuväite kohtu tegevusele (dtl 615-618).

3-23-1029

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

18. Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist ja Tartu Vangla

kohustamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.

18.1.Tartu Vangla valvurite jaoks on nii siseriiklik kui rahvusvaheline õigus nali. Tartu

Vangla valvurid loovad ise omale meeldivad reeglid. Kaebajale teostati 6. veebruaril

2023. a seitsme valvuri poolt vägisi keha läbiotsimine, millise toimingu vägivaldse

teostamise käigus põhjustati arvukaid kehavigastusi.

18.2.Kaebaja on sünnipärane moslem ja kasvanud üles islami keskkonnas. Koraan keelab olla

täiesti alasti teise inimese ees, kui tegu pole oma naise või arstiga. See keeld on

absoluutne ja ilma igasuguse reservatsioonita.

18.3.6. veebruaril 2023 oli kaebajale Tartu Vangla väidete järgi määratud väljaviimine ja

röntgenoskoopia uuring. Kaebaja protseduuridest teadlik ei olnud. 6. veebruari

varahommikul viidi kaebaja vastuvõtu osakonna ootekabrisse, kus valvur Rünno Maalinn

käskis kaebajal kõik riided seljast ära võtta. Kaebaja selgitas, et Koraan keelab tal sellist

tegu teha. Valvur midagi aru ei saanud ja hakkas looma kombel eesti keeles röökima.

Ainus sõna, millest kaebaja aru sai oli „Piider“, kelleks ta kaebajat nimetas.

18.4.Kaebaja oli põhimõtteliselt nõus lahti riietuma vastavalt islami seadustele. Tsiviliseeritud

riigid, erinevalt Eestist, on sellisteks puhkudeks välja töötanud vastava korra. Kaebaja

keeldumise peale lõi valvur Maalinn kaebajat tugevalt rusikaga vasakule poole ülakehasse

ning tõukas vastu seina. Selle käigus tõmbas ta ribadeks kaebajal seljas olnud vangla

T-särgi.

18.5. R. Maalinna röökimise peale jooksid kohale veel 6 valvurit, kes murdsid kaebaja

põrandale, väänasid käed selja taha ja paigaldasid käerauad. Valvur Maalinn oli kaebajal

põlvega seljas ja peksis teise põlvega ribidesse. Veel mitu valvurit lõid kaebajat jalgadega.

Üks löökidest tabas näkku. Kallaletungi käigus rebiti puruks ka kaebajal jalas olnud

aluspüksid.

18.6.Olles põrandal pikali, teostasid valvurid vägisi kaebaja keha läbiotsimise. Selle juures

kompas valvur Maalinn kaebaja genitaale ja munandeid. See oli moslemile suurim

võimalik alandus.

18.7.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 15. jaanuari 2019. a lahendis nr 43852/12 leidnud,

et täielikust läbiotsimisest keeldumine ei anna alust jõu kasutamiseks. Kui kinnipeetav on

üksi ja olukord on valvurite kontrolli all, puudub alus jõu kasutamiseks.

18.8.Euroopa vanglareeglistiku p 64.1 järgi tohib kasutada jõudu viimase abinõuna passiivse

või füüsilise vastupanu korral.

18.9.Kaebajale tekitati hulgaliselt kehavigastusi, mis on fikseeritud vangla meditsiiniosakonna

poolt. Valvurite tegevuse tulemusena jäi kaebajal saamata meditsiiniline abi ning

kaebajale põhjustati täiendavaid kannatusi.

18.10.Valvurid panid lisaks tekitatud kehavigastustele otsesesse ohtu ka kaebaja tervise.

18.11.Valvurid tunnistavad, et nad teostasid arsti asemel keha läbiotsimise.

18.12.Läbiotsimist teostasid 7 valvurit. Sellega rikuti kaebaja õigust privaatsusele ja

kehalisele puutumatusele.

18.13.Eestis puudub seaduslik alus keha läbiotsimiseks.

18.14. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12 lg 1 kinnitab, et kedagi ei tohi diskrimineerida

mh usutunnistuse ega keele tõttu. Sarnaselt keelavad diskrimineerimise ka Euroopa Liidu

toimimise lepingu art 2 ja Euroopa Põhiõiguste harta art 10 lg 1. Vangistusseadus (VangS)

§ 62 kinnitab, et vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste

rahuldamise.

3-23-1029

18.15.Kuni 19. oktoobrini 2022 olid Tartu Vangla kinnipeetavatele, kelle usutunnistus on

islam, lubatud iganädalased ühispalvused ning Koraani ja araabia keele õppimise tunnid.

Alates nimetatud kuupäevast keelustati islamiusuliste jaoks igasugune ühistegevus.

Teadaolevalt kirjalikku sellekohast haldusakti väljastatud ei ole.

18.16.Vangla on jätnud otsimata võimaluse saavutada õiglane tasakaal kaalul olevate

konkureerivate huvide vahel vanglas vajaliku julgeoleku ning kaebaja põhiseadusliku

õiguse vahel rahuldada oma usulisi vajadusi koos usukaaslastega (Riigikohtu 14. aprilli

2003. a otsus asjas nr 3-4-1-4-03, p 17).

18.17.Vangla on jätnud hindamata, ega seletanud, miks kujutavad vangla arvates

islamiusulised kinnipeetavad suuremat julgeolekuriski, kui kultuurilistel, huvitegevuses

või muul eesmärgil kogunevad kinnipeetavad, ning milles risk väljendub (EIK 14. juuni

2022. a otsus nr 34417/10).

18.18.Ülejäänud kristlikele konfessioonidele suunatud tegevused ja kogunemised jätkuvad

endiselt. Keeld pärineb vene õigeusu preestrilt, mis on oma olemusel diskrimineerimine

usulisel pinnal.

18.19.Tartu Vangla on pannud religioosse tegevuse üle julgeoleku ja järelevalve teostamise

Eesti Islami Ühingule. Järelevalve korraldamise kohustus on Tartu Vanglal.

18.20.Islamis on rituaale, mille täitmine on kohustuslik, ning milliseid Tartu Vangla kaebajal

järgida ei võimalda. Üks neist on koguduse palve, mis tuleb pidada koguduses.

18.21.Islamis ei ole vajalik vaimuliku kohalolu. Palvet võib eest vedada iga usklik, kes valdab

araabia keelt.

18.22.Ühispalvust läbi viia välistab Tartu Vangla direktori käskkiri nr 1-1/27, p 1.7.19.

18.23.Moslemid ei tarvita söögiks sealiha. Taotlusele võimaldada taimetoitlastele mõeldud

kööginõusid, vastati keeldumisega. Ometi on S-majas erinevalt E-majast sellised

kööginõud olemas. See on diskrimineerimine.

18.24.Õigus kuulutada ja järgida oma usukombeid on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art-te 9 ja 14 ning protokolli 12 art 1 lg-te 1 ja 2 kaitsealas.

18.25.Tartu Vangla on keeldunud paljudel kordadel vastu võtmast muukeelseid avaldusi. Ka

ei ole ametnikud selgitanud tõlke teostamise võimalikkust. Kaebaja ei ole Eesti kodanik

ning tal puudub kohustus keelt osata. Avalduste mitte vastuvõtmisega diskrimineeritakse

kaebajat keele alusel.

18.26.Tartu Vangla pole seni oma süüd üheski punktis tunnistanud ega isegi vabandanud.

Tartu Vangla teenistujad on põhjustanud kaebajale pika aja vältel füüsilist ja

emotsionaalset valu, alandusi, üleelamisi ja asjatuid kannatusi. Samuti on nad rikkunud

kaebaja kehalist puutumatust, alandanud väärikust ja tekitanud arvukaid kehavigastusi, sh

raskeid (roidemurd).

19. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Vastuses kaebusele märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist.

19.1.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku

seaduslikele korraldustele. Kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata

jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti

tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu 29. septembri 2015. a otsus

asjas nr 3-3-2-1-15, p 17).

19.2.VangS § 68 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava

läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt

kehtestab läbiotsimise korra valdkonna eest vastutav minister määrusega. Tartu Vangla

direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p

4.6 kohaselt otsitakse kinnipeetav osakonnast väljumisel ja osakonda sisenemisel läbi,

3-23-1029

vajadusel teostatakse kinnipeetava suhtes täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega.

Ringkonnakohus on oma 9. novembri 2021. a otsuse nr 3-20-1641 p-s 16 leidnud, et

VangS §-st 68, määruse nr 44 §-st 32 ja kodukorra p-st 4.6 tuleneb alus kinnipeetava

läbiotsimiseks koos lahti riietumisega.

19.3.Kinnipeetava vanglast välja viimisel ei ole vanglal võimalik ette näha, millal kinnipeetav

kavatseb keelatud esemeid või aineid vanglast välja toimetada. Selleks, et tagada vangla

julgeolek ning isikute ohutus, kellega kinnipeetav väljaviimise käigus kokku puutub, on

kõige tõhusam meetod kinnipeetava lahtiriietumisega läbiotsimine.

19.4.Kuivõrd läbiotsimise teostamiseks oli olemas õiguslik alus ning legitiimne eesmärk, ei

saa vanemvalvuri poolt kaebajale lahtiriietumisega läbiotsimise teostamiseks antud

korraldust pidada õigusvastaseks. Kuigi kaebaja on seisukohal, et temale kui

islamiusulisele kinnipeetavale ei ole lahtiriietumisega läbiotsimise korralduse andmine

usulistel põhjustel lubatud, ei õigusta see vanemvalvuri poolt antud korralduse täitmata

jätmist. Kinnipeetava läbiotsimine ja selle ulatus ei sõltu isiku usutunnistusest ning ei saa

olla turvalisust puudutavas osas aluseks erandite tegemiseks. Vanglal tuleb turvalisus ja

julgeolek tagada sõltumata isiku usutunnistusest ning kõik kinnipeetavaid koheldakse

julgeolekut puudutavas osas ühetaoliselt.

19.5.Tartu Vangla vanemvalvur R. Maalinn kinnitas oma 17. aprilli 2023. a e-kirjas, et

kaebaja suhtes ei teostatud täielikku läbiotsimist ning ühtegi riideeset temalt eraldi seljast

ei võetud. Lahtiriietumisega läbiotsimise mitte toimumist kinnitab ka saatja M. Martin

oma 8. mai 2023. a e-kirjas. Kuivõrd kinnipeetava väljapoole vanglat tervishoiuteenuse

osutaja juurde viimine jäi kinnipeetava agressiivse käitumise tulemusena ära, ei teostatud

tema suhtes ka enam lahtiriietumisega läbiotsimist.

19.6.Kuigi kaebaja on nii vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kui ka kohtukaebuses

jäänud endale kindlaks, et tema särk ja aluspüksid olid ametnike poolt katki rebitud, ei ole

ka selline asjaolu tõendamist leidnud. Kui riided olidki mingil määral rebenenud, ei olnud

see ametnike tahtliku tegevuse tulemus, vaid kaebaja suhtes jõu kasutamisega kaasnenud

paratamatu tagajärg. Kuivõrd kaebaja suhtes ei teostatud lahtiriietumisega läbiotsimist, ei

saa pidada eluliselt usutavaks ka kaebaja väidet, et vanemvalvur R. Maalinn rebis tema

särgi ning aluspüksid puruks. Läbiotsimise teostamiseks läbi riiete keha kompamisel ei ole

riiete rebimine ja nende eemaldamine vajalik.

19.7.Kaebaja heidab vanglale ette liigse füüsilise jõu kasutamist tema läbiotsimise

teostamisel. 6. veebruari 2023. a ettekandest nr 2-23-810 nähtub, et kaebaja keeldus

lahtiriietumisega läbiotsimise teostamisest ning ametnikud olid sunnitud kasutama tema

suhtes füüsilist jõudu. Ettekande kohaselt oli kinnipeetav vanemvalvur R. Maalinnaga

suhtlemisel üleolev, kasutas kõrgendatud hääletooni ja karjus vanemvalvuri peale.

Kinnipeetav kasutas pidevalt ebatsensuurseid väljendeid ja ametnikuga koostööd ei

teinud. Kuivõrd kinnipeetav ei allunud korraldustele, suunas vanemvalvur kaebaja vastu

seina (et läbiotsimist saaks seina najal ohutumalt teostada), kuid suunamise käigus keeras

kinnipeetav äkitselt vanemvalvuri suunas. Selle käigus jõudis intsidendi juurde saatja M.

Martin, kes võttis haardesse kinnipeetava pea, samuti jõudis intsidendi juurde vanemsaatja

E. Eessaar, kes võttis haardesse kinnipeetava parema käe. Ametnikud tõmbasid jõudu

kasutades kinnipeetava kõhuli põrandale. Seejärel jõudsid intsidendi juurde valvur K.

Kaldvee ja vanemvalvur S. Siniaas. Vanemvalvur S. Siniaas paigaldas kinnipeetavale, kes

oli põrandal kõhuli, käerauad selja taha. Ettekande kohaselt jätkas kaebaja maas olles

ametnike suunas solvavate väljendite kasutamist. Kinnipeetavale teostati läbiotsimine,

mille käigus keelatud esemeid ei leitud.

19.8.VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete

täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. VangS §

41 lg 2 järgi allutatakse kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus seaduses toodud

3-23-1029

piirangutele; kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium

või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja

julgeoleku kaalutlustel; piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja

inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja

vabaduste olemust. Kuna kaebaja eiras vanglaametniku poolt antud õiguspärast korraldust,

keeras ennast äkiliselt vanemvalvuri suunal ning oli ametnike vastu agressiivselt

meelestatud, oli põhjendatud vanglaametnike poolt jõu kasutamine. Olukorras, kus

kinnipeetav käitub ametnikuga agressiivselt (keerab järsu liigutusega tema poole, räägib

kõrgendatud hääletoonil, kasutab ebatsensuurseid väljendeid), ei saa ametnikud jääda

ootama, millal kinnipeetav neid ründab. Võttes arvesse kinnipeetava poolset käitumist,

tema olekut ja äkilist pööramist vanemvalvuri suunal, oli ametnikul põhjendatud kahtlus,

et kinnipeetav võib käituda vägivaldselt. Enda ohutuse tagamiseks ning teenistusülesande

ohutuks lõpule viimiseks annab VangS § 71 lg 2 ametnikele õiguse kasutada

enesekaitsevahendeid ja füüsilist jõudu. Olukorras, kus kinnipeetav oli ametniku suhtes

vaenulikult meelestatud, kasutas ebatsensuurseid väljendeid, oli näost punane ja karjus

ning tegi seejärel järsu liigutuse ametniku suunal, viitas selgelt sellele, et kinnipeetav võib

ametnikke rünnata. Seetõttu oli põhjendatud ja vajalik kaebaja suhtes füüsilise jõu

kasutamine, et välistada võimalik edasine rünne ja tagada ametnike ohutus

teenistusülesannete täitmisel.

19.9.Intsidendi osas on 6. veebruaril 2023. a koostatud ka füüsilise jõu, teenistusrelva,

erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise

protokoll nr 2-23/1-1/7. Terviseseisundi kontroll on teostatud kell 08:15. Jõu kasutamise

tinginud intsidendi algusasjaks on märgitud 08:10. 6. veebruari 2023. a protokolli nr 2-

23/1-4/3 kohaselt oli koha peal visuaalselt näha vaid mõlema käe randmetel marrastused

käeraudade paigaldamisest. Muid vigastusi esmasel vaatlusel ei tuvastatud. Kella 09:00

paiku käis kinnipeetav meditsiiniosakonnas, kus palus ennast uuesti üle vaadata. 09:10

teostati uus läbivaatus kehavigastuste tuvastamiseks. Kinnipeetaval avastati punetavad

marrastused vasaku õla ja õlavarre piirkonnas, parema õla piirkonnas, kuklal, selja

ülemises piirkonnas (abaluudel ja abaluude vahelisel alal) ning paremal pool ninajuure

juures punetav marrastus. 6. veebruari 2023. a õhtul toodi kaebaja taas

meditsiiniosakonda. Lisamarrastusi visuaalselt ei täheldatud, õla valulikkus oli ilmselt

tingitud käe väänamisest. Kinnipeetav kaebas valulikkust vasakul küljel keskosas.

Kinnipeetavale määrati valuravi.

19.10.Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kool kinnitas oma 11. aprilli 2023. a e-

kirjas, et kaebaja käis 6. veebruari 2023. sündmuse toimumise järgselt

meditsiiniosakonnas ka 9. veebruaril 2023. a, 13. veebruaril 2023. a ja 2. märtsil 2023. a.

Samuti kinnitas P. Kool, et kaebajale määrati töölt vabastus kuni 5. märtsini 2023. a. 9.

veebruaril 2023 kaebas kaebaja valu rindkeres ning kinnipeetav viidi meditsiiniosakonda.

Meditsiiniosakond on kahtlustanud roidemurdu, kuid täpsemaks diagnoosiks oli vaja

radioloogi hinnangut. Oma 28. aprilli 2023. a e-kirjas kinnitas P. Kool, et kaebajal

tuvastati ka roidemurd. 13. veebruaril 2023. a kurtis kaebaja valu hingamisel ja

liigutamisel. Jätkati valuravi. 2. märtsi 2023. a tervisekaardi kande kohaselt istub ja

hingab kinnipeetav normaalselt ja liigutustel ei olnud valuväljenduslikku käitumist.

19.11.Eeltoodust nähtub, et kaebaja sai 6. veebruaril 2023. a aset leidnud füüsilise jõu

kasutamise käigus viga. Samuti vastab tõele, et kaebaja käis korduvalt pärast intsidendi

aset leidmist meditsiiniosakonnas arsti vastuvõtul. Samuti vastab tõele, et kinnipeetavale

määrati töölt vabastus. Samas ei saa Tartu Vangla hinnangul heita ametnikele ette liigse

jõu kasutamist. Kaebaja väidab, et R. Maalinn istus jõu kasutamise ajal tal põlvega seljas

ja peksis teda teise põlvega kehasse. Samuti väidab kinnipeetav, et teda löödi sündmuse

toimumise ajal jalaga, sh ka näkku. R. Maalinn kinnitas oma 17. aprilli 2023.a e-kirjas, et

3-23-1029

tema ei löönud kaebajat rusikaga vasakule ülakehasse ning ei tõuganud teda vastu seina.

R. Maalinna kinnitusel ei ole ta istunud kinnipeetaval põlvega seljas ega peksnud teda

teise põlvega. R. Maalinn ei näinud, et keegi ametnikest oleks kaebajale jalaga löönud.

Vanemvalvur S. Siniaas kinnitas oma 2. mai 2023. a e-kirjas, et tema ei näinud, et R.

Maalinn oleks kinnipeetavat põlvega kehasse peksnud. Samuti ei näinud S. Siniaas, et

keegi oleks kaebajat jalaga näkku löönud. Vanemsaatja E. Eessaar ei mäleta, et R.

Maalinn oleks kinnipeetavat jalaga löönud või et R. Maalinn oleks kinnipeetaval jõu

kasutamise ajal põlvega seljas istunud ja kinnipeetavat teise põlvega kehasse peksnud.

Vanemvalvur K. Kaldvee kinnitas oma 3. mai 2023. a e-kirjas, et R. Maalinn ei istunud

kinnipeetaval põlvega seljas ega peksnud teda teise põlvega kehasse. Samuti ei löönud

ükski teine ametnik kinnipeetavat. Valvur J. Pällo selgitas oma 2. mai 2023. a e-kirjas, et

tema ei tegelenud sündmuse lahendamisega, seega ei oska ta sündmuse kohta täpsemaid

selgitusi anda. Saatja M. Martin kinnitas oma 8. augusti 2023. a e-kirjas, et keegi

valvuritest kinnipeetavat ei löönud ega peksnud. Põlv oli küll kinnipeetava turja peal (seda

näeb ette taktika), kuid peksmist ei toimunud. Ka valvur G. Lille kinnitas oma 3. mai

2023. a e-kirjas, et R. Maalinn ei peksnud kinnipeetavat põlvega kehasse ning keegi

ametnikest kinnipeetavat jalaga ei löönud.

19.12.Kuigi kaebaja viitab sellele, et R. Maalinn lõi teda jõu kasutamise käigus rusikaga

vasakule ülakehasse ning tõukas ta vastu seina ning et R. Maalinn peksis teda põlvega

selga, ei kinnita seda väidet siiski asjas kogutud tõendid. Kuigi kaebajal fikseeriti

intsidendi toimumise järgselt vigastused, viitavad vigastuste asukoht ning nende iseloom

sellele, et need on tekkinud erinevate liigutuste käigus, mida ametnikud olid sunnitud

kinnipeetava vastupanu lõpetamiseks ning käeraudade paigaldamiseks tegema. On

paratamatu, et füüsilise jõu kasutamise käigus võib isik, kelle suhtes jõudu kasutatakse,

saada kehavigastusi. Ametnike selgitused, sündmuse kohta koostatud ettekanne ning

kinnipeetaval sündmuse toimumise järgselt fikseeritud vigastused ei kinnita, et kaebajat

oleks jalaga löödud (sh näkku). Kaebaja näol fikseeriti paremal pool ninajuure juures

punetav marrastus. On eluliselt usutav, et kui ametnik oleks löönud kinnipeetavat jalaga

näkku, siis oleks tekkinud kahjustus olnud palju ulatuslikum, sest jalalöögid on tugevad.

Kuivõrd ametnikud kannavad tööülesannete täitmisel jalanõusid, oleks kinnipeetavale

jalaga näkku löömine põhjustanud oluliselt tõsisemate vigastuste teket. Näol olnud

vigastuse tekkimist jõu kasutamise käigus saab seega pidada tõenäolisemaks, kui

vigastuse tekkimist jalaga näo piirkonda löömisel. Kinnipeetava kehal olnud vigastusi

saab pidada korreleeruvaks jõu kasutamise käigus kinnipeetavaga läbi viidud

toimingutega (tehtud liigutustega). Kui kinnipeetavat oleks löödud jalaga kehapiirkonda

samal ajal, kui kinnipeetav oli kõhuli maas ning tema käed olid selja taga käeraudades,

oleks kinnipeetava vigastused olnud tõsisemad ja need oleksid paiknenud teistes

asukohtades. Maas lamava isiku jalaga löömisel, kelle käed on käeraudadega selja taga

ühendatud, kellel puudub võimalus keerata ennast külje peale või selili, oleks vigastuste

peamine asukoht olnud keha külgedel. Sellisel juhul oleks olnud märgatavad keha

külgedel ka punetavad alad. Selliseid vigastusi meditsiiniosakond kaebajal ei tuvastanud.

19.13.Kuigi füüsilise jõu kasutamise tagajärjel ei teki kinnipeetavale tavapäraselt roidemurdu,

ei saa sellise vigastuse tekkimist siiski välistada. Olukorras, kus mitu ametnikku kasutavad

väikesemõõdulises kambris kinnipeetava vastupanu lõpetamiseks füüsilist jõudu ning

mille käigus avaldab kinnipeetav ametnikele aktiivset vastupanu, võib paratamatult

tekkida kinnipeetavale ka tõsisemaid vigastusi. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et

ametnikud oleksid kasutanud kinnipeetava suhtes liigset jõudu. Samuti ei nähtu, et

ametnikud oleksid tekitanud kinnipeetavale rohkem kannatusi, kui see oli kinnipeetava

vastupanu lõpetamiseks ja käeraudade paigaldamiseks vajalik. Roidemurru tekkimise näol

3-23-1029

oli Tartu Vangla hinnangul tegemist kahetsusväärse juhusega, kuid siiski mitte vangla

õigusvastase tegevuse tulemusena tekkinud tagajärjega.

19.14.Kaebaja heidab vanglale ette ka seda, et tänu sellele, et teda ei viidud uuringule, seati

ohtu tema tervis. P. Kool on oma 12. aprilli 2023. a kirjas selgitanud, et kirurg suunas

kaebaja diagnoosi täpsustamiseks kolmele erinevale uuringule. Kaks esimest uuringut

teostati jaanuaris. Kirurg tegi 23. veebruaril 2023. a otsuse: arvestades, et varasema

gastroskoopia leiuga võrreldes dünaamika pigem positiivne, siis neelamisuuringut hetkel

ei planeerita. Kaebajale määrati medikamentoosne ravi. Kuigi 6. veebruari 2023. a

määratud uuring jäi ära, ei näinud uuringu hilisemaks läbiviimiseks vajadust ka kirurg.

Seega ei ole leidnud tõendamist, et kaebajale oleks uuringu ära jäämise tulemusena

saabunud kahjulikke tagajärgi või et tema tervis oleks kuidagi ohtu sattunud.

19.15.Vastab tõele, et 19. oktoobril 2022. a toimuma pidanud islamiusuliste palvus ei

toimunud. Palvus otsustati vangla juhtkonna otsusel ära jätta, kuna palvustel puudub

piisav järelevalve ning distsipliin. Selleks, et tagada palvuste usuline vastavus ja eesmärk,

on vajalik, et palvustel osaleks vangla poolt tunnustatud religioosne juht. Probleemi seoses

palvuste distsipliiniga on varasemalt välja toonud ka erinevad palvusel osalenud isikud

ning parim viis distsipliini tagamiseks on islamivaimuliku kohalolu. Palvused toimuvad

edaspidi siis, kui vanglat külastab imaam või mufti, kellel on õigus läbi viia islamiusulisi

palvusi ning kes oskab vastutada ka palvete usulise sisu osas.

19.16.Tartu Vangla endise vanemkaplan Vadim Rebase selgituste kohaselt on islami

religioonis täitmiseks viis kohustuslikku reeglit: usutunnistus (Shahādah), palvus (Şalāh),

annetamine (Zakāh), palverännak (Hajj) ja paast-ramadaan (Şawm). Palvuse all

mõistetakse ennekõike isiklikku palvust. Ühispalvustest osavõtmine on islami religioonis

kiidetav, kuid seda talitatakse vastavalt võimalustele. Ühispalvuste iganädalane

puudumine ei takista moslemi usuelu, kui ta on korralik usklik ja palvetab individuaalselt

viis korda päevas. Samuti ei võeta moslemitelt üleüldiselt ära võimalust kogunemiseks,

vaid edaspidi saavad moslemid koguneda igal korral, kui vanglat külastab islami

kogukonna vaimulik. Kahele islami kogukonna vaimulikule on Justiitsministeeriumi poolt

väljastatud alalised sisenemisload ja nad on alati teretulnud külastama oma koguduse

liikmeid. On mõistetav, et senise korralduse muutmine, kus kinnipeetavatelt võeti ära

võimalus harjumuspäraselt iganädalaselt koguneda ilma vaimuliku osalemiseta, on

kinnipeetavate jaoks harjumatu ja ebamugav, kuid distsipliini, turvalisuse ja usulise sisu

õigsuse tagamiseks on vajalik islamiusulise vaimuliku kohalviibimine edaspidistel

üritustel.

19.17.Kinnipeetavatel on õigus praktiseerida usukombeid enda kambrites ning isiklikke

veendumusi ning palvepraktikat ei takistata. Kinnipeetavatele, kes seda soovivad,

jagatakse palvevaibad, palvemütsid ja palvehelmed. Samuti on võimalik taotleda endale

väljaprinditud kujul palveaegu. Igal reedel viib vanemkaplan kõikidele moslemitele

väljaprinditud kujul Tallinna Islami Keskuse poolt saadetud jutlused, mis on saadaval nii

vene, inglise kui ka araabia keeles. Lisaks saavad moslemid taotluse alusel sealihavaba

toitu. Eelnevast tulenevalt ei saa järeldada, et ilma vaimuliku kohalolekuta ühispalvuste

ärajätmine on õigusvastane. Islami religiooni järgivatele kinnipeetavatele võimaldatakse

kõiki teisi viise enda usuelu järgimiseks ning ühispalvused ei ole täielikult keelustatud,

vaid uute reeglite kohaselt viiakse neid läbi üksnes koos islamivaimulikuga. Samuti on

võimalik kinnipeetavatel pöörduda Tartu Vangla kaplanite poole, kes toetavad

islamiusulisi kinnipeetavaid nende usuliste vajaduste ja probleemide korral.

19.18.Diskrimineerimine tähendab isiku teistest halvemini kohtlemist mingi konkreetse

tunnuse alusel. PS § 12 lg 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi

diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste

või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

3-23-1029

Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande § 12 kommentaaride kohaselt ei

ole iga erinev kohtlemine diskrimineerimine. PS §-st 12 ei tulene isiku õigust nõuda igas

olukorras faktilist võrdsustamist. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis,

kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust (Riigikohtu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-

05, p 39). Kaebajat ei ole usuliselt diskrimineeritud. Ülalkirjeldatust nähtub selgelt, et

islamiusulistel kinnipeetavatel, kuigi neil ei ole võimalust koguneda ilma imaami või

mufti juhendamiseta ühispalvustele, on jätkuvalt võimalus oma usu praktiseerimisega

tegeleda. Tartu Vangla ei ole selles osas takistusi teinud.

19.19.Tartu Vangla selgitas oma 4. aprilli 2023. a vastuses nr 6-24/871-2, et islami religioonis

ei ole keelatud valmistada toitu samades toidunõudes, milles on valmistatud sealihatoite.

Oluline on, et toidunõud on puhtaks pestud ning nendel ei oleks sealihatoidu jääke. Nõude

pesemise võimalus on eluosakonna köögi kraanikausis olemas ning kahtluse tekkimise

korral, kas nõud on piisavalt puhtad, saab kinnipeetav need ise üle pesta.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

20. Kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise

kahjustamise, inimväärikuse alandamise ja diskrimineerimise eest. Kohtule arusaadavalt peab

kaebaja inimväärikust alandavaks 6. veebruaril 2023 kaebaja suhtes täieliku läbiotsimise

teostamist, läbiotsimise käigus ülemäärase jõu kasutamist ja arstiabi saamata jätmist. Ka

mõistab kohus, et kaebaja nõuab läbiotsimise käigus kaebaja tervisele tekitatud kahju

hüvitamist. Diskrimineerivaks peab kaebaja kohtu hinnangul aga asjaolu, et kaebaja ei ole

saanud alates 19. oktoobrist 2022 osaleda islamiusulistele mõeldud ühistegevustes, vangla

keeldub vastu võtmast kaebaja venekeelseid avaldusi, kaebajale ei selgitata tõlke teostamise

võimalikkust ja kaebajale ei väljasta taimetoitlastele mõeldud toidunõusid. Samuti on kaebaja

esitanud kaebuse Tartu Vangla kohustamiseks väljastada kööginurkadesse lihavabad

toidunõud ning võimaldada ruum ühispalvuste pidamiseks.

21. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebuse

rahuldamiseks puuduvad alused. Seejuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja

seisukohtadega ega pea HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja seisukohti

üle korrata.

22. Esmalt lahendab kohus veel lahendamata taotlused (I), järgnevalt võtab kohus seisukoha

6. veebruaril 2023 kaebaja suhtes täieliku läbiotsimise teostamise, läbiotsimise käigus

ülemäärase jõu kasutamise ja arstiabi saamata jätmise osas (II), seejärel islamiusulistele

mõeldud ühistegevuste mittevõimaldamise osas (III) ja venekeelsete avalduste vastuvõtmisest

keeldumise ning tõlkeabi selgitamata jätmise osas (IV). Järgmisena lahendab kohus

taimetoitlaste toidunõude küsimuse (V) ning viimaks jagab kohus menetluskulud (VI).

I

23. Kohus otsustas 19. märtsi 2024. a määruses vaadata asi läbi kirjalikus menetluses ja seda

hoolimata kaebaja taotlusest korraldada istung. Kohus põhjendas istungi korraldamata jätmist

määruse p-des 20-22 (dtl 528-529). Kaebaja on 30. märtsi 2024. a menetlusdokumendis

esitanud vastuväite kohtu otsustusele lahendada asi kirjalikus menetluses. Kaebaja märgib, et

tema juhtumil on vajadus tuvastada ka faktilisi asjaolusid, et osutuks võimalikuks valvurite

kriminaalvastutusele võtmine, mistõttu tuleks korraldada avalik istung.

3-23-1029

24. HKMS § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele

menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu

tegemise vorminõuete rikkumise kohta.

25. Kohus jätab kaebaja vastuväite rahuldamata ning jääb varem esitatud seisukohtade juurde

neid siin uuesti üle kordamata. Kohus märgib täiendavalt siiski järgmist. Käesolevas asjas on

vaidluse asjaolud piisavalt selged. Kohus ei näe, millist täiendavat kasu asja lahendamisel

tekiks sellest, kui kaebus lahendataks istungil. Lisaks võimaldab asja lahendamine kirjalikus

menetluses lahendada asja oluliselt kiiremini kui istungimenetluses ning väiksemate

kuludega. Samuti on kaebaja olnud ise aktiivne kirjalike dokumentide ja selgituste esitaja.

Asja läbivaatamise vormi valimine on kohtu kaalutlusotsus. Kohus ei ole seotud

menetlusosaliste tahteavaldustega, seega kaebuse läbivaatamine kirjalikus menetluses ei ole

keelatud ka juhul, kui menetlusosaline on taotlenud kohtuistungi korraldamist. Kohtule ei ole

käesolevas haldusasjas äratuntav, et kaebuse arutamine kohtuistungil olnuks kaebuse

lahendamiseks vältimatult vajalik või võinuks viia teistsuguse otsuseni. Pealegi ei ole

kehtivate õigusaktide kohaselt kaebajal subjektiivset õigust nõuda valvurite suhtes

kriminaalmenetluse algatamist või kriminaalkorras karistamist. Samuti ei ole valvurite

vastutuse teema praeguse haldusasja sisu.

II

26. Kaebaja väidab, et ei olnud 6. veebruari 2023. a SA Tartu Ülikooli Kliinikum

röntgenuuringu protseduuridest teadlik. Kohtu hinnangul on siiski tõendatud, et sellel

kuupäeval pidi kaebajal uuring toimuma.

27. Kaebaja on esitanud vanglale selgitustaotluse, kuna leiab, et 6. veebruariks 2023 ei olnud

talle määratud mitte mingisugust väljaviimist, ning ta soovib teada, kuidas ta sattus

saatmiskavasse (dtl 32). Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool on 14.

veebruaril 2023 selgitanud, et kaebaja viibis 27. detsembril 2022 kirurg dr Nikkolo vastuvõtul

(dtl 28) (kohtule nähtub kaebaja tervisekaardi väljavõttest, et kaebaja kohta on Ceith Nikkolo

kirjutanud anamneesi 25. novembril 2022 (dtl 447)). Kirurg suunas kaebaja täiendavateks

uuringuteks SA-sse Tartu Ülikooli Kliinikum. 6. veebruaril 2023 oli kaebajale planeeritud

röntgenoskoopia (neelamisuuring). Kaebajale selgitati 24. märtsil 2023 täiendavalt, et kaebaja

suunati kolmele uuringule – gastroskoopia, koloskoopia ja röntgenoskoopia (dtl 34). Kaks

esimest uuringut toimusid 30. jaanuaril 2023. Algselt oli plaan samal päeval teha ka

röntgenoskoopa uuring, kuid kahjuks ei olnud röntgenkabinetil selleks päevaks aega pakkuda.

Sellest tulenevalt registreeriti kaebajale uuringu aeg 6. veebruariks 2023. Aeg pandi

Radioloogiakliiniku registratuuri palvel otse röntgenkabineti kaudu, kus uuringut läbi viiakse.

Vastustaja esitas 22. novembril 2023. a tõendi ka selle kohta, et meditsiiniosakonnas peetavas

märkmikus on olemas kanne selle kohta, et kaebajale oli 6. veebruaril 2023 nähtud ette aeg

uuringu läbiviimiseks (dtl 408). Seejuures edastas vastustaja kohtule ka Tartu Vangla

direktori 3. veebruari 2023. a korralduse nr 1-2/72, milles nähti ette kaebaja saatmine

tervishoiuteenuse osutaja juurde (dtl 463-464). Eelnevast tulenevalt on kohtu hinnangul

tõendatud, et kaebajale oli 6. veebruariks 2023 uuringu aeg planeeritud ning sellest tingituna

oli kaebaja sel päeval saatmiskavas. Kui kinnipeetav vajab ravi, mida vanglateenistusel ei ole

võimalik anda, saadetakse ta VangS § 53 lg 2 ja justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse

nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 9 lg 2 kohaselt valve all ravile asjakohase

tervishoiuteenuse osutaja juurde. Ka kaebaja tervisekaardilt nähtub, et 30. jaanuaril 2023 on

talle teostatud gastroskoopia ja koloskoopia uuringud (dtl 44).

3-23-1029

28. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 6. veebruaril 2023. a toimus kaebaja läbiotsimine.

Pooled on aga erineval seisukohal küsimuses, kas toimus täielik alasti läbiotsimine või mitte.

Kaebaja leiab, et läbiotsimise käigus tõmmati tema T-särk ribadeks, samuti rebiti puruks

kaebajal jalas olnud aluspüksid. Olles põrandal pikali teostasid valvurid vägisi kaebaja keha

läbiotsimise. Selle juures kompas valvur Maalinn kaebaja genitaale ja munandeid. Vaidlust ei

ole, et vanemvalvur andis kaebajale korralduse lahtiriietumiseks, et teostada läbiotsimine.

Samas on vastustaja seisukohal, et kuivõrd kinnipeetava väljapoole vanglat tervishoiuteenuse

osutaja juurde viimine jäi kinnipeetava agressiivse käitumise tulemusena ära, ei teostatud

tema suhtes ka enam lahtiriietumisega läbiotsimist.

29. Kohus märgib esmalt, et kinnipeetava läbiotsimist reguleerib VangS § 68. Selle sätte lg 1

ls 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema

isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist

keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast

soost isikud vastavalt VangS § 68 lg 1 ls-le 2. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks

reguleerida läbiotsimiste korda ja on volitanud selle justiitsministrile (VangS § 68 lg 4).

Määruse nr 44 § 32 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik järgmistel juhtudel: 1)

vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel; 2) enne ja pärast lühiajalist ja pikaajalist

kokkusaamist; 3) objekti läbiotsimise ajal, kui isik viibib objektil; 4) kartserisse paigutamisel

ja vanglasisesel saatmisel kartserirežiimil viibimise ajal; 5) vanglasisesel saatmisel, kui

kinnipeetava suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid või vahistatu puutub

saatmise käigus kokku teises kambris paikneva kinnipeetavaga; 6) üksusest väljapoole

saatmisel ning tagasi üksusesse saatmisel juhul, kui kinnipeetav ei olnud kogu saatmise ajal

teda saatva vanglaametniku järelevalve all; 7) jalutuskäigule minnes ja jalutuskäigult tulles,

kui kinnipeetav puutus teekonnal kokku kinnipeetavaga, kellega tal muul ajal kokkupuuteid ei

ole, või kui jalutuskäigule saatmise teekond ja jalutushoov või -boks ei olnud eelnevalt läbi

otsitud ja 8) üksusesisesel saatmisel, kui on kokkupuude kinnipeetavaga, kellega muul ajal

kokkupuudet ei ole. Seega oli vanglal nii õigus kui kohustus kaebaja enne tema vanglast välja

viimist ja SA-sse Tartu Ülikooli Kliinikum uuringule saatmist läbi otsida.

30. Määruse nr 44 4. ptk, mis reguleerib läbiotsimist, ei reguleeri lahtiriietamisega täielike

läbiotsimiste korda. Tallinna Ringkonnakohus on 28. juuli 2023. a otsuses asjas nr 3-22-311

p-s 13 selgitanud, et põhiseadusvastaseks ei saa pidada seda, et normis, mis lubab kohaldada

isiku suhtes läbiotsimist, pole üksikasjalikult sätestatud neid kohti, mida on ametnikul

läbiotsimise käigus õigus vaadata. Isiku läbiotsimise meetme olemus juba ise hõlmab endas nt

õigust vaadata isiku keha, kehaõõnsuseid, riideid, riietes olevaid või kehal kantavaid asju.

Isiku läbiotsimise mõiste on piisavalt selge ja täpne, mõistmaks, mida on ametnikul õigus

selle meetme kohaldamisega nõuda. Vanglal on kaalumisruum küsimuses, kuidas ja mil viisil

isik läbi otsida ehk nn valikukaalutlus (haldusmenetluse seadus (HMS) § 4 lg 1; Tallinna

Ringkonnakohtu 28. veebruari 2022. a otsus asjas nr 3-21-161, p 10).

31. Ka õiguskantsler on 14. veebruari 2014. a seisukohas nr 6-3/131329/14007171 leidnud, et

olles tutvunud asjakohaste õigusnormide, kohtupraktika ning rahvusvaheliste seisukohtadega,

ei tuvastanud ta, et kinni peetava isiku täielikku läbiotsimist puudutavad normid oleksid

üldistatud kujul (abstraktselt) põhiseadusega vastuolus. Kui kinnipeetu läbiotsimisel järgitakse

seaduses sätestatud eesmärki, ei saa läbiotsimist näha kinni peetava isiku alandamisena või

1 Kättesaadav:

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_

vastuolu_mittetuvastamise_kohta_kinni_peetava_isiku_taieliku_labiotsimise_pohiseaduspa

rasus.pdf

3-23-1029

karistamisena. Samuti on lubatav see, et teatud tüüpolukordades võib läbiotsimine olla

kohustuslik.

32. Lahtiriietumisega läbiotsimiste osas on Tartu Vangla direktor vangla kodukorra p 4.6.

viimases lauses andnud juhise, et vajadusel teostatakse kinnipeetava suhtes täielik

läbiotsimine koos lahti riietumisega. Kodukorra seletuskirja kohaselt on läbiotsimise

eesmärgiks ennetada ja takistada keelatud esemete osakonda jõudmist ja sealt väljumist.

Seega on kinnipeetaval vajadusel kohustus olla läbiotsijate ees alasti koos täielikust

läbiotsimisest tulenevate muude ebamugavustega (nt kompimine).

33. Keelatud esemete ja ainete avastamise eesmärgil teostatavate läbiotsimiste ja vangla

julgeoleku ning kinni peetavate isikute turvalisuse vahel on selge seos. Täieliku läbiotsimise

eesmärgiks on väiksemõõduliste ja raskemini avastavate esemete ja ainete tuvastamine, mis

jäävad kompimise ja muude vähemintensiivsete läbiotsimisviiside kasutamisel avastamata.

Üksnes kinnipeetava läbiotsimine kompamise või skaneerimise teel ei ole piisavalt efektiivne

viis avastamaks väikesemõõdulisi peidetud esemeid. Teenistuskoera kasutamine võimaldab

samuti leida üksnes kindlaid keelatud aineid. Tartu Ringkonnakohus on 19. mai 2019. a

otsuses asjas nr 3-17-1236 p-s 12 selgitanud, et vanglal on olemas õiguslik alus teostada

vajadusel kinnipeetava täielikku läbiotsimist koos lahti riietumisega ning juhul, kui

kinnipeetava läbiotsimisel järgitakse seaduses sätestatud eesmärki, ei saa läbiotsimist

käsitleda kinnipeetava alandamise või karistamisena. Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku

huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tagajärgi. Samuti ei välista

Eesti ega ka EIK kohtupraktika vajadusel sellise läbiotsimise teostamist ning seda ei peeta

automaatselt kinnipeetava inimväärikust riivavaks ja õigusvastaseks toiminguks.

34. Kuna täielike läbiotsimiste teostamiseks on kohtu hinnangul olemas seaduslik alus,

kusjuures läbiotsimised on vajalikud vangla julgeoleku tagamiseks, siis ei saa täieliku

läbiotsimise vajaduse esinemisel jätta kinnipeetavat täielikult läbi otsimata usulistel põhjustel.

Võttes arvesse, et vanglas viibivate isikute julgeolek (kinnipeetavad, vanglaametnikud, teised

külastajad) on väga oluline ja kaitsmist vajav väärtus, mille tagamata jätmine ilmselgelt toob

kaasa rasked ja pöördumatud tagajärjed, aga samuti seda, et meedet kohaldatakse vaid

põhjendatud vajaduse korral (iga kord kaalutakse täieliku läbiotsimise korraldamist) ja täielik

läbiotsimine tehakse spetsiaalses ruumis või kohas samast soost vanglaametniku poolt, on see

kohtu hinnangul proportsionaalne sekkumine kinnipeetava õigustesse. Ka Riigikohus on oma

11. detsembri 2014. a otsuse nr 3-3-1-64-14 p-s 9 viidates EIK-i lahendile selgitanud, et EIÕK

art-st 3 tuleneb lepinguosalisele riigile kohustus kaitsta tema jurisdiktsiooni all olevaid isikuid

mitte ainult riigivõimu esindajate, vaid ka eraisikute rünnakute vastu. See kohustus sisaldab

ka ülesannet kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist. Viidatud kohtuotsuses leidis Riigikohus, et

vangla oli raskelt hooletu, jättes kinnipeetava enne eluosakonda sisenemist läbi otsimata, mis

võimaldas tuua eluosakonda käärid ning see tõi vanglale kaasa vastutuse teisele

kinnipeetavale tekitatud kahju eest. Kõnealusest lahendist nähtub seega selgelt põhimõte, et

vanglal on kohustus tagada, et keelatud esemed eluosakonda ei satuks.

35. Kuivõrd kaebaja läbiotsimise teostamiseks oli olemas õiguslik alus ning legitiimne

eesmärk, ei saa vanemvalvur R. Maalinna poolt kaebajale lahtiriietumisega läbiotsimise

teostamiseks antud korraldust pidada õigusvastaseks. Vanglakaristus toob paratamatult

endaga kaasa olukordi, mis ei pruugi kinnipeetavale olla meelepärased ning kujutavad

negatiivset sekkumist eripõhiõigustesse, kuid on oma eesmärgist lähtuvalt vajalikud.

Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui

3-23-1029

ka nende tavapäraseid tagajärgi (Riigikohtu 6. septembri 2007. a määrus asjas nr 3-3-1-40-07,

p 12).

36. Vanemvalvur R. Maalinna 6. veebruari 2023. a ettekande nr 2-23-810 kohaselt (dtl 38) ei

allunud kaebaja vanemvalvuri korraldustele ega teinud vanemvalvuriga koostööd

lahtiriietumisega läbiotsimise teostamiseks. Ettekande kohaselt oli kinnipeetav ametnikuga

suheldes üleolev, kasutas kõrgendatud hääletooni (nägu oli punane) ning kasutas pidevalt

ebatsensuurseid väljendeid. Kuna kaebaja koostööd ei teinud, korraldustele ei allunud,

otsustas R. Maalinn isiku suunata vastu seina (et seina najal teostada ohutumalt läbiotsimine),

mille käigus keeras isik äkitselt valvuri suunas. Selle käigus jõudis intsidendi juurde saatja M.

Martin, kes koheselt võttis haardesse kaebaja pea, samuti jõudis intsidendi juurde vanemsaatja

E. Eessaar, kes võttis haardesse isiku parema käe ning jõudu kasutades tõmbasid nad isiku

kõhuli. Seejuures jõudsid intsidendi juurde vanemvalvurid Kaldvee ja Siniaas. Vanemvalvur

Siniaas paigutas kaebajale, kes oli kõhuli, käerauad seljale. R. Maalinn on 15. aprilli 2023. a

vastuses märkinud, et tema ei pannud tähele, et isiku särk oleks katki olnud ja isiku aluspükse

ei lõhutud (dtl 298). Samuti on R. Maalinn 17. aprillil 2023 täiendavalt selgitanud, et kaebajat

ei otsitud täielikult läbi (dtl 300). Ühtegi riideeset kaebajalt eraldi seljast ei võetud.

Ametnikud kompasid ta keelatud esemete leidmiseks läbi.

37. Lahtiriietumisega läbiotsimise mitte toimumist kinnitab ka saatja M. Martin oma 8. mai

2023. a e-kirjas (dtl 303). M. Martin on meenutanud, et tema mäletamist mööda kaebajal

riideid seljast ära ei võetud ning riided katki ei läinud. Samas on E. Eessaar siiski 2. mail 2023

leidnud, et tema mäletamist mööda teostati kinnipeetavale lahtiriietumisega läbiotsmine (dtl

305). E. Eessaar ei tea, kas kaebajal rebiti aset leidnud sündmuse käigus särk ja aluspüksid

katki. G. Lille 3. mai 2023. a e-kirjast nähtub, et ta ei mäleta väga hästi 6. veebruari 2023. a

läbiotsimist (dtl 307). Ka J. Pällo ei mäletanud 2. mail 2023 sündmusest kuigi palju, kuna

tema seda ei lahendanud ja sellest on möödas ka mitu kuud (dtl 309). K. Kaldvee on 3. mail

2023 selgitanud, et ei pannud tähele, kas kaebaja särk või aluspüksid said rikutud (dtl 311). Ta

märgib siiski, et kui said, siis rüseluse käigus. Tahtlikult keegi kaebaja riideid ei rikkunud.

Vanemvalvur S. Siniaas on 2. mail 2023 selgitanud, et rüseluse käigus võivad ikka riided

rebeneda või puruks minna, kuid tema ei mäleta, et kaebaja särk oleks puruks rebitud ja

aluspüksid katki tõmmatud (dtl 314).

38. Kohtupraktikas on selgitatud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes

tõele mittevastavate asjaolude märkimist ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama

veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu 24. jaanuari

2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-58, p 14). Kaebaja selliseid veenvaid põhjendusi ei ole

esitanud. Eelnevast tulenevalt nõustub kohus vastustajaga, et tõendamist ei ole leidnud, et

kaebaja särk ja aluspüksid rebiti ametnike poolt katki. Kui riided olidki mingil määral

rebenenud, ei olnud see ametnike tahtliku tegevuse tulemus, vaid kaebaja suhtes jõu

kasutamisega kaasnenud paratamatu tagajärg. Usutav on vastustaja seisukoht, et kuivõrd

kinnipeetava väljapoole vanglat tervishoiuteenuse osutaja juurde viimine jäi kinnipeetava

agressiivse käitumise tulemusena ära, ei teostatud tema suhtes ka enam lahtiriietumisega

läbiotsimist. Ka kohtule edastatud fotodelt kaebaja vigastuste kohta, ei nähtu, et kaebaja oleks

alasti või et tema riided oleks puruks rebitud (dtl 452-455).

39. Kaebaja heidab vanglale ette liigse füüsilise jõu kasutamist tema läbiotsimise teostamisel.

Kaebaja selgitas, et läbiotsimisest keeldumise peale lõi valvur R. Maalinn kaebajat tugevalt

rusikaga vasakule poole ülakehasse ning tõukas vastu seina. R. Maalinna röökimise peale

jooksid kohale veel 6 valvurit, kes murdsid kaebaja põrandale, väänasid käed selja taha ja

3-23-1029

paigaldasid käerauad. Valvur Maalinn oli kaebajal põlvega seljas ja peksis teise põlvega

ribidesse. Veel mitu valvurit lõid kaebajat jalgadega. Üks löökidest tabas näkku. Vastustaja on

seisukohal, et asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et ametnikud oleksid kasutanud kinnipeetava

suhtes liigset jõudu. Samuti ei nähtu, et ametnikud oleksid tekitanud kinnipeetavale rohkem

kannatusi, kui see oli kinnipeetava vastupanu lõpetamiseks ja käeraudade paigaldamiseks

vajalik.

40. VangS § 67 p 2 kohustab kinnipeetavat mitte takistama vanglateenistuse ametnike

kohustuste täitmist. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada

teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist

jõudu. VangS § 71 lg 2 ei täpsusta füüsilise jõu kasutamise eesmärki ega selle läbiviimise

menetlust. Riigikohus on 2. oktoobri 2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-47-14 VangS § 71 lg-t 1

tõlgendades leidnud, et erivahendite ja teenistusrelvade kasutamiseks peab esinema oht vangla

julgeolekule, äärmine vajadus kasutada julgeoleku tagamiseks erivahendeid või teenistusrelva

ning nende kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Tartu Ringkonnakohus

on 6. juuni 2017. a otsuses asjas nr 3-15-2915 p-s 13 leidnud, et füüsilise jõu kasutamiseks

VangS § 71 lg 2 alusel peab samuti esinema oht vangla julgeolekule ning jõu kasutamine peab

vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Jõu kasutamine on väga intensiivne põhiõiguste

riive, kuid VangS § 71 lg-s 2 sätestatud jõu kasutamise regulatsioonitihedus on selle jaoks

äärmiselt madal. Kuigi korrakaitseseadus (KorS) ei ole selle § 1 lg 9 järgi kohaldatav

vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava suhtes vangistuse täideviimise korraldamisel, leidis

ringkonnakohus viidatud otsuses, et KorS kui üldseaduse vahetu sunni regulatsiooni on

võimalik analoogia korras kohaldada juhtumil, kus VangS ise jõu kasutamise piisavat

regulatsiooni ei sisalda. KorS § 76 lg 1 järgi võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu

korrakaitseorgan kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga

ohuväljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse

täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik;

kui KorS § 78 lg-s 1 nimetatud hoiatusega määratakse isikule haldusakti täitmise tähtaeg, võib

vahetut sundi kohaldada, kui isik jätab haldusakti tähtaegselt täitmata. KorS § 76 lg 2 sätestab,

et vahetut sundi on lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti

andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise

kiire vajaduse tõttu. KorS § 78 lg 1 sätestab, et enne vahetu sunni kohaldamist on

korrakaitseorgan kohustatud hoiatama isikut, kelle suhtes või kelle omandis või valduses

oleva looma või asja suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada. KorS § 78 lg 4 ls 1 järgi

võib hoiatamisest loobuda ainult juhul, kui hoiatamine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud

ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Kohus leiab, et need

põhimõtted on kohaldatavad ka praeguses haldusasjas.

41. EIK on 15. jaanuari 2019. a kohtuasjas nr 43852/12 Belyayev vs. Venemaa leidnud, et

ülemäärase jõu kasutamine on alati inimväärikust alandav siis, kui see ei tulene isiku enda

käitumisest. Viidatud ajas kasutasid valvurid kaebaja suhtes jõudu pärast seda, kui ta keeldus

allumast valvurite korraldustele. Valitsus ei selgitanud, miks oli mitme valvuri poolt vajalik

peksta kaebajat kumminuiadega olukorras, kus toimuv oli valvurite kontrolli all ning kaebaja

seisis üksinda nendega silmitsi. Samuti on EIK leidnud, et igasugune füüsilise jõu kasutamine,

mis ei ole kaebaja enda käitumisest tingituna vältimatult vajalik, alandab inimväärikust ja

rikub põhimõtteliselt EIÕK art-s 3 sätestatud õigust. Valitsusel lasub tõendamiskohustus

tõendada, et kaebajale vigastusi põhjustanud jõu kasutamine ei olnud ülemäärane (EIK 1.

detsembri 2022. a otsus asjas 71889/11 Nikonorov vs. Venemaa).

3-23-1029

42. Vastustaja poolt kaebaja suhtes kasutatud füüsilise jõu kasutamist tõendavad nii füüsilise

jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi

kontrollimise protokoll nr 2-23/1-1/7, Tartu Vangla meditsiiniosakonna õe Janar Kikase 6.

veebruari 2023. a protokoll nr 2-23/1-43, kaebaja tervisekaardi väljavõte, samuti läbiotsimisel

osalenud valvurite seletused (vt kohtuotsuse p-d 36-37).

43. Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja

terviseseisundi kontrollimise protokolli nr 2-23/1-1/7 kohaselt kohaldati 6. veebruaril 2023

kaebaja suhtes vahetut sundi vältimaks/ennetamaks ametnike suunal ründeid, kuna isik

äkitselt pööras vanemvalvur R. Maalinna suunal ning oli ootamatu käitumisega (dtl 72).

Kaebajat vahetu sunni kasutamise eest eelnevalt ei hoiatatud, kuna ta pööras end äkitselt R.

Maalinna suunal ning oli ootamatu käitumisega.

44. Tartu Vangla meditsiiniosakonna õe J. Kikase 6. veebruari 2023. a protokollist nr 2-23/1-

43 „Terviseseisundi kontroll seoses vahetu sunni kasutamisega“ nähtub, et „Peavalvest info,

et kinnipeetava peal kasutati jõudu vastuvõtus. Mindud kohale, kinnipeetav kõhuli maas, käed

raudades. Koha peal visuaalselt näha vaid mõlema käe randmetel käeraudadest marrastused.

Hetkel muid vigastusi ei täheldanud. Hiljem umbes kella 09:00 paiku käis kinnipeetav med.

Osakonnas vereproovi andmas ning soovis ennast uuesti lasta üle vaadata. 09:10 paiku

teostatud teine läbivaatus kehavigastustele. Punetavad marrastused vasaku õla ja õlavarre

piirkonnas, parema õla piirkonnas, kuklal, selja ülemises piirkonnas (abaluudel ja abaluude

vahelises alal) ning paremal pool ninajuure juures punetav marrastus. Esialgsed pildid tehtud

08:15 ning täiendavad pildid tehtud 09:12.“(dtl 42).

45. Kaebaja tervisekaardi 9. veebruari 2023. a anamneesis kirje, et kinnipeetava sõnul kasutati

6. veebruaril tema peal jõudu ja peale seda on olnud valu rindkeres ja hingata ei saa (dtl 48).

Kaebaja 16. veebruari 2023. a anamneesist nähtub, et vasemal 7 roide murd (dtl 46). Viidatud

on 6. veebruari 2023. a juhtumile, kus kaebaja hakkas ametnikule vastu, toimus rüselus.

46. Seega on tõendamist leidnud, et kaebaja sai 6. veebruaril 2023. a aset leidnud füüsilise jõu

kasutamise käigus viga. Samuti käis kaebaja korduvalt pärast intsidendi aset leidmist

meditsiiniosakonnas arsti vastuvõtul. Kohus nõustub vastustajaga, et samas ei saa heita

ametnikele ette liigse jõu kasutamist. Jõu kasutamine tulenes isiku enda käitumisest. Kuigi

kaebaja viitab sellele, et R. Maalinn lõi teda jõu kasutamise käigus rusikaga vasakule

ülakehasse ning tõukas ta vastu seina ning et R. Maalinn peksis teda põlvega selga, ei kinnita

seda väidet siiski asjas kogutud tõendid. Kaebajal fikseeriti küll intsidendi toimumise järgselt

vigastused, kuid vigastuste asukoht ning nende iseloom viitavad sellele, et need on tekkinud

erinevate liigutuste käigus, mida ametnikud olid sunnitud kinnipeetava vastupanu

lõpetamiseks ning käeraudade paigaldamiseks tegema. Olukorras, kus kinnipeetav käitub

ametnikuga agressiivselt (keerab järsu liigutusega tema poole, räägib kõrgendatud hääletoonil,

kasutab ebatsensuurseid väljendeid), ei saa ametnikud jääda ootama, millal kinnipeetav neid

ründab. Võttes arvesse kinnipeetava poolset käitumist, tema olekut ja äkilist pööramist

vanemvalvuri suunal, oli R. Maalinnal põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib käituda

vägivaldselt. Nagu kohus eelnevalt selgitas, annab VangS § 71 lg 2 ametnikele õiguse

kasutada enesekaitsevahendeid ja füüsilist jõudu enda ohutuse tagamiseks ning

teenistusülesande ohutuks lõpule viimiseks.

47. Kaebaja heidab vanglale ette, et valvurite tegevuse tulemusena jäi kaebajal saamata

meditsiiniline abi ning kaebajale põhjustati täiendavaid kannatusi. Samuti panid valvurid

lisaks tekitatud kehavigastustele otsesesse ohtu ka kaebaja tervise.

3-23-1029

48. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kool on oma 12. aprilli 2023. a kirjas

selgitanud, et kirurg suunas kaebaja diagnoosi täpsustamiseks kolmele erinevale uuringule.

Nagu kohus eelnevalt märkis, teostati kaks esimest uuringut jaanuaris. Kirurg tegi 23.

veebruaril 2023. a otsuse, mille kohaselt arvestades, et varasema gastroskoopia leiuga

võrreldes dünaamika pigem positiivne, siis neelamisuuringut hetkel enam ei planeerita (dtl

447). Kaebajale määrati medikamentoosne ravi. Kuigi kaebajale 6. veebruari 2023. a

määratud uuring jäi ära, ei näinud uuringu hilisemaks läbiviimiseks vajadust ka kirurg. Seega

ei ole käesolevalt leidnud tõendamist, et kaebajale oleks uuringu ära jäämise tulemusena

saabunud kahjulikke tagajärgi või et tema tervis oleks kuidagi ohtu sattunud.

49. Kaebaja peab inimväärikust alandavaks 6. veebruaril 2023 kaebaja suhtes täieliku

läbiotsimise teostamist, läbiotsimise käigus ülemäärase jõu kasutamist ja arstiabi saamata

jätmist. Kaebaja nõuab läbiotsimise käigus kaebaja tervisele tekitatud kahju hüvitamist.

50. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest normist tulenevalt on kahju

hüvitamise üldised eeldused järgmised: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja

õigusvastane tegu avalikõiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju

tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste

õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise

täiendavateks eeldusteks avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne

sättes nimetatud õigushüve rikkumisega. Kohus tuvastas eelnevalt, et Tartu Vangla tegevus 6.

veebruaril 2023 ei olnud õigusvastane, seega on kahju hüvitamise eeldused täitmata.

51. Kaebaja on leidnud, et asja õiglase lahendamise juures omab olulist tähendust ka

õiguskantsleri 7. juuni 2023. a suunis Tartu Vangla direktorile (dtl 259-261). Kohtu hinnangul

ei anna eelviidatud dokument alust kohtu seisukoha muutmiseks. Nagu kirjast nähtub, ei ole

õiguskantslerile otsuse tegemiseks edastatud samas mahus teavet nagu käesolevas asjas

kohtule. Muuhulgas ei ole õiguskantsler teadlik, millise kaebaja käitumise või milliste temaga

seotud konkreetsete asjaolude alusel peeti vajalikuks teda 6. veebruaril 2023 lisaks

kompamisega läbi otsimisele, otsida läbi alasti (dtl 260). Kohus leidis eelnevalt, et tõendatud

ei ole, et kaebaja suhtes teostati lahtiriietumisega läbiotsimine.

III

52. Poolte vahel pole vaidlust, et 19. oktoobril 2022. a toimuma pidanud islamiusuliste palvus

ei toimunud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajat diskrimineeriti usu tõttu.

53. Asja materjalidest nähtuvalt otsustati palvus vangla juhtkonna otsusel ära jätta, kuna

palvustel puudub piisav järelevalve ning distsipliin (dtl 448). Selleks, et tagada palvuste

usuline vastavus ja eesmärk, on vastustaja hinnangul vajalik, et palvustel osaleks vangla poolt

tunnustatud religioosne juht. Tartu Vangla selgitas 8. mai 2023. a kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata jätmise otsuses, et probleemi seoses palvuste distsipliiniga on varasemalt välja

toonud ka erinevad palvusel osalenud isikud ning parim viis distsipliini tagamiseks on

3-23-1029

islamivaimuliku kohalolu. Praegusel juhul on palvused ilma religioosse juhi kohalolekuta

peatatud. Palvused toimuvad edaspidi siis, kui vanglat külastab imaam või mufti, kellel on

õigus läbi viia islamiusulisi palvusi ning kes oskab vastutada ka palvete usulise sisu osas.

54. Põhiseaduses ei ole usuvabadus tagatud absoluutselt. PS § 40 esimeses lõikes on

südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus kehtestatud reservatsioonideta. Kuid PS § 40 kolmas

lõige sätestab vabaduse täita usutalitusi tingimusel, et see ei kahjusta avalikku korda, tervist

ega kõlblust. Ka kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) § 9 lg 1 kohaselt on

kinnipidamisasutustes viibijal õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see

ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal

viibivate isikute õigusi. KiKoS § 9 lg 2 sätestab, et jumalateenistusi ja usulisi talitusi

korraldab usuline ühendus kinnipidamisasutustes vangla direktori loal.

55. VangS § 62 ütleb, et vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste

rahuldamise. VangS § 105 lg 21 p 8 kohaselt sätestatakse kinnipeetava usuliste vajaduste

rahuldamine vangla kodukorras. Vangistusseadus ei konkretiseeri, kuidas täpselt peab vangla

korraldama eeltoodud õiguse teostamist ning seega on vanglal ulatuslik kujundusruum, et

tagada kinnipeetavatele nende õiguste realiseerimine küllaldases mahus ja kvaliteedis.

Tegemist on normiga, mis ei kirjuta ette usuliste vajaduste rahuldamise viisi – vastavad viisid

on reguleeritud Tartu Vangla kodukorra punktis 19. Tartu Vangla kodukorra punkti 19.2

kohaselt korraldab usutalitusi või muid usuüritusi kaplan.

56. Kohtupraktikas on VangS § 62 kohaldamisel leitud, et subjektiivne õigus usuliste

vajaduste rahuldamisele ei tähenda näiteks õigust osaleda jumalateenistusel igal nädalal või

nõuda (vangla) kiriku külastamist kinnipeetavale sobival ajal (kohtuasjad 3-09-2036, 3-10-

954, 3-18-1576), saada kartserisse usutalituste täitmiseks kell ja pesukauss või kasutada

usuliste vajaduste tõttu dušši mitu korda päevas (kohtuasjad 3-19-879, 3-18-1622).

Usuvabadust võib vanglas piirata, arvestades vangistuse olemuslikke piiranguid, mis

tulenevad vajadusest tagada vangla julgeolek. Väljakujunenud õiguslike seisukohtade põhjal

tuleb vanglas tasakaalustada ühelt poolt kinnipeetava õigus usuvabadusele ning teiselt poolt

julgeoleku ja korra tagamine vanglas.

57. Korralduse Tartu Vanglas ilma religioosse juhi kohaloluta islami palvuste peatamiseks

andis vangla vanemkaplan Vadim Rebase (dtl 416). Seega on see toimunud vastavalt Tartu

Vangla kodukorra p-le 19.2.4, mille kohaselt on kaplanil õigus peatada või lõpetada

kinnipeetava osalemine religioossel üritusel. Nii näiteks on vaimulikul õigus peatada või

lõpetada kinnipeetava osalemine religioossel üritusel, kui isiku ei jälgi kabelis kehtivaid

käitumisreegleid ja rikub korda.

58. Vastustaja on leidnud, et erinevatest vangla eluosakondadest kinnipeetavate palveks

kogunemine ruumis, kus puudub järelevalve ja vangla poolt tunnustatud religioosne juht, kes

vastutaks nii kogunemise distsipliini kui ka usulise sisu korrektsuse eest, ei ole vangla

tingimustes aktsepteeritav. Kohus nõustub vastustajaga, et selline vaimuliku osaluseta

kogunemine ei ole vangla poolt kontrollitav ja sellisel palvusel puudub inimene, kes jälgiks

seal valitsevat distsipliini. Vastustaja on selgitanud, et kogunemisel ilma vaimuliku osavõtuta

sellist distsipliini järgimist ei toimu ja kaaskinnipeetavatel puudub korda rikkuva kinnipeetava

ära saatmiseks õigus ja võimalus. Kohtule on mõistetav vastustaja seisukoht, et kuna vanglale

laekus kaebusi distsipliini osas ka moslemite grupi endi liikmete seast, siis ainus distsipliini

parandav meede on islamivaimuliku kohalolu.

3-23-1029

59. On mõistetav, et senise korralduse muutmine, kus kinnipeetavatelt võeti ära võimalus

harjumuspäraselt iganädalaselt koguneda ilma vaimuliku osalemiseta, on kinnipeetavate jaoks

harjumatu ja ebamugav, kuid distsipliini ja turvalisuse tagamiseks on vajalik islamiusulise

vaimuliku kohalviibimine edaspidistel üritustel. Tartu Vangla vanemkaplan V. Rebase

selgituste kohaselt on islami religioonis täitmiseks viis kohustuslikku reeglit: usutunnistus

(Shahādah), palvus (Şalāh), annetamine (Zakāh), palverännak (Hajj) ja paast-ramadaan

(Şawm). Palvuse all mõistetakse ennekõike isiklikku palvust. Ühispalvustest osavõtmine on

islami religioonis kiidetav, kuid seda talitatakse vastavalt võimalustele. Ühispalvuste

iganädalane puudumine ei takista moslemi usuelu, kui ta on korralik usklik ja palvetab

individuaalselt viis korda päevas.

60. Asjaolu, et moslemitel ei võimaldada koguneda iseseisvalt, ei tähenda, et neilt oleks

kogunemisvõimalus ära võetud. Vangla on kinnitanud, et moslemid saavad jätkuvalt

koguneda iga kord, kui vanglat külastab islami kogukonna vaimulik. Kahele islami

kogukonna vaimulikule on Justiitsministeeriumi poolt väljatatud alalised sisenemisload. Asja

materjalidest nähtub, et kaebajale on 9. detsembril 2022. a edastatud kirjas märgitud, et

viimati külastas Tartu Vanglat islami kogukonna mufti Ildar Muhhamedšin ja seda 24.

novembril 2022. a (dtl 154).

61. Vastustaja sõnutsi on kinnipeetavatel õigus praktiseerida usukombeid enda kambrites ning

isiklikke veendumusi ning palvepraktikat ei takistata. Kinnipeetavatele, kes seda soovivad,

jagatakse palvevaibad, palvemütsid ja palvehelmed. Samuti on võimalik taotleda endale

väljaprinditud kujul palveaegu. Igal reedel viib vanemkaplan kõikidele moslemitele

väljaprinditud kujul Tallinna Islami Keskuse poolt saadetud jutlused, mis on saadaval nii

vene, inglise kui ka araabia keeles. Samuti on võimalik kinnipeetavatel pöörduda Tartu

Vangla kaplanite poole, kes toetavad islamiusulisi kinnipeetavaid nende usuliste vajaduste ja

probleemide korral. Lisaks saavad moslemid taotluse alusel sealihavaba toitu. Kohtul pole

põhjust neis vangla seisukohtades kahelda. Seega ei saa nõustuda kaebaja väitega tema usulise

diskrimineerimise osas.

62. Eelnevast tulenevalt ei saa järeldada, et ilma vaimuliku kohalolekuta ühispalvuste

ärajätmine on õigusvastane. Käesoleval juhul ei ole piiratud kinnipeetava üldist usulist

vabadust, vaid üksnes muudetud reegleid ühispalvuse läbiviimiseks. Nõuet, et ühispalvusel

viibiks ka islamivaimulik, ei saa lugeda niivõrd intensiivseks riiveks, mis ületaks isiku

väärikuse alandamise künnise. Kohtu hinnangul on ühiste palvuste keelamine kooskõlas

VangS § 41 lg-s 2 sätestatud võimalusega piirata kinnipeetavate õigusi vangla julgeoleku

kaalutlustel. Selline piirang vastab ka PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele.

Ilmselgelt on vangla julgeolek oluline väärtus, mis õigustab usuvabaduse piiramist. Kohus

jätab rahuldamata ka kaebaja kaebuse võimaldada ruum ühispalvuste pidamiseks.

IV

63. Kaebaja on hüvitamiskaebuse alusena mh välja toonud, et talle ei selgitatud tõlke

teostamise võimalikkust. Kaebaja peab õigusvastaseks seda, et vangla on keeldunud paljudel

juhtudel vastu võtmast tema poolt vene keeles esitatud avaldusi.

64. Kaebaja inspektor-kontaktisik S. Külm on 18. jaanuaril 2023 selgitanud, et kaebaja esitas

tõepoolest kahjunõude venekeelsena (dtl 425). Venekeelne kahjunõue võeti vastu ja

registreeriti 24. oktoobril 2022 numbriga 1-13/321-1 (dtl 429-430). Seega ei ole vangla

3-23-1029

kahjunõude vastuvõtmisest keeldunud. Kohtul pole põhjust kahelda S. Külma selgituses, et

kaebajale selgitati, et kahjunõude menetlemiseks tuleb see saata vangla poolt tasulisse

tõlkesse, kuid on võimalus, et kinnipeetav tõlgib selle ise. Tõendatud on, et kaebaja valis

viimase variandi ja kaaskinnipeetava kaasabil esitas ta eelnimetatud kahjunõude eestikeelsena

(see registreeriti 31. oktoobril 2022 numbriga 1-13/321-2) (dtl 427). Kohtul pole põhjust

kahelda ka S. Külma väites, et juhul, kui kinnipeetav ei oleks olnud nõus eestikeelsena

kahjunõuet esitama, oleks see igal juhul menetlusse võetud ja tõlkesse saadetud (dtl 425). Ka

nähtub asja materjalidest, et vangla lahendas kaebaja 24. oktoobri 2022. a kahju hüvitamise

taotluse 27. detsembri 2022. a otsusega nr 1-13/321-3 (dtl 437-438).

65. Tartu Vangla on 8. mai 2023. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses

märkinud, et S. Külm on oma 14. aprilli 2023. a e-kirjas (dtl 410) selgitanud, et tema ei

mäleta, et kinnipeetav oleks esitanud vene keeles muid pöördumisi kui kahju hüvitamise

taotluse nr 1-13/321-1. Edaspidiste segaduste vältimiseks selgitas Tartu Vangla kahju

hüvitamise taotluse otsuses järgmist (dtl 136). VSkE §-st 491 , PS §-dest 6 ja 52 ning

keeleseaduse §-st 12 tulenevalt puudub vanglal kohustus tõlkida kõiki kinnipeetavate poolt

esitatud võõrkeelseid pöördumisi. Samas ei jäta vangla läbi vaatamata kinnipeetava

võõrkeelset pöördumist, mis on esitatud n-ö õiguskaitsemenetluses või süüteomenetluses.

Riigikeelt piisaval tasemel mittevaldavale kinnipeetavale jääb õigus kirjutada vaie või kahju

hüvitamise taotlus emakeeles ning maksejõuetule kinnipeetavale osutatud tõlketeenuse eest

tasub riik tulenevalt VSkE §-st 491. Seega on vastustaja oma selgitamiskohustuse täitnud.

66. Vastustaja on kohtule selgitanud, et Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemist nähtub, et

kaebaja on esitanud vanglale pöördumised eesti keeles. Vanglale ei ole teada juhtumeid, kus

ametnikud ei oleks kaebaja venekeelseid pöördumisi vastu võtnud. Kohus nõustub

vastustajaga, et seega ei saa rääkida ka vangla õigusvastasest tegevusest. Eelnevast tulenevalt

on kahju hüvitamise eeldused täitmata. Kaebajat ei ole diskrimineeritud.

V

67. Kaebaja leiab, et tema väärikust on alandatud seeläbi, et talle ei ole võimaldatud

eluosakonna kööki lihavabasid kööginõusid. Kaebaja leiab, et toidunõudel, millel on praetud

või keedetud liha, on tunda spetsiifiline kõrvalmaitse (dtl 143). Kaebaja on esitatud kaebuses

rõhutanud, et Tartu Vangla S-majas on taimetoitlastele mõeldud sööginõud olemas.

68. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja pöördus 21. veebruaril 2023. a (registreeritud

numbriga 6-24/871-1) Tartu Vangla poole sooviga saada eluosakonda moslemitele eraldi

pann, pott ja pannilabidas, sest religioossetel põhjustel ei ole võimalik kasutada toidunõusid,

milles on valmistatud sealiha ja seda sisaldavat toitu (dtl 418). Vastustaja leidis 4. aprilli

2023. a vastuses nr 6-24/871-2 (dtl 421), et islami religioonis ei ole keelatud valmistada toitu

samades toidunõudes, milles on valmistatud sealihatoite. Oluline on, et toidunõud on puhtaks

pestud ning nendel ei oleks sealihatoidu jääke. Nõude pesemise võimalus on eluosakonna

köögi kraanikausis olemas ning kahtluse tekkimise korral, kas nõud on piisavalt puhtad, saab

kinnipeetav need ise üle pesta. Sama leidis vastustaja ka 17. mai 2023. a vaideotsuses (dtl

183-184).

69. Samuti on vastustaja 22. novembril 2023. a kohtule selgitanud, et Tartu Vangla S-majas

paiknevad esimene üksus ja teine üksus. Tartu Vangla esimese üksuse juht Sten Haasma on

15. novembri 2023. a e-kirjas (dtl 442) selgitanud, et esimeses üksuses puuduvad käesoleval

hetkel sellised spetsiaalsed nõud. Kinnipeetavatele on eluosakonda toidu valmistamiseks

3-23-1029

antud üldkasutatavad potid/pannid. Üksus ei jälgi, millistes nõudes ja mida valmistatakse.

Tartu Vangla teise üksuse juht Alex Mägi kinnitas 15. novembri 2023. a e-kirja, et Tartu

Vanglas ei ole eraldi nõusid taimetoitlastele (dtl 444). Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et

Tartu Vangla S-majas on spetsiaalsed sööginõud olemas ja kaebajat on seeläbi

diskrimineeritud, et tal neid nõusid ei ole.

70. VangS § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna

üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava

toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Võimaluse korral

lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid (VangS § 47 lg 3 ls 2). Kohus

nõustub vastustajaga, et kehtiv õigus ei kohusta vanglat kaebajale väljastama eraldi panni,

potti ning pannilabidat religioossetest tõekspidamistest lähtuvalt. Toidu soojendamiseks ja

valmistamiseks on kaebajal võimalus kasutada ühiskasutuses olevaid toidunõusid võrdsetel

alustel teiste sektoris paiknevate kinnipeetavatega. Eelnevast tulenevalt on kahju hüvitamise

eeldused täitmata. Seetõttu jääb rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõue väljastada

kööginurkadesse lihavabad toidunõud.

VI

71. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi

saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei

mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

72. Tartu Halduskohus otsustas 18. mai 2023. a määrusega, et kaebajale antakse menetlusabi

vaid osaliselt. Kaebaja pidi tasuma kaebuse esitamiselt riigilõivu 45 eurot (dtl 216), kuid

kohus andis kaebajale tõlkeabi halduskohtu lahendite tõlkimiseks ning vabastas kaebaja selles

osas tõlkekulude kandmise kohustusest. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja riigilõivu 45

eurot tasunud (dtl 157). Kuna kaebus jääb rahuldamata, jätab kohus selle kulu HKMS § 108 lg

1 alusel tema enda kanda.

73. Seoses tõlkimisega on osaühing Tõlkebüroo Pangloss esitanud Tartu Halduskohtule arve

nr 23366 summas 77,40 eurot (dtl 268-269). Kohus jätab HKMS § 118 lg 3 alusel selle

summa Eesti Vabariigi kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda,

sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls

4).

74. Kaebaja on taotlenud Riigi Teataja veebilehel avaldatavas kohtuotsuses tuua välja tema

täisnimi, mitte asendada seda tähemärkidega (dtl 347). Kohus rahuldab selle taotluse ja jätab

kaebaja nime otsuse avaldamisel tähemärkidega asendamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

Kohtunik

3-23-1029

01.06.2026 Riigikohtu otsusega osaliselt jõustunud