2-20-14816/146 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse avalikult teatavaks tegemise

aeg ja koht

8. mai 2024, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-14816

Tsiviilasi

M. K. hagi L. Y. (endine perekonnanimi B. ) ja

Salva Kindlustuse AS-i vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

13 322 eurot 37 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kohtuistung

Protokollija

Hageja: M. K. ; isikukood xxxxxxxxx

Hageja esindaja: vandeadvokaat Jaanika Reilik-

Bakhoff, e-post jaanika.reilik@pallo.ee

Kostja I: L. Y. (endine perekonnanimi B. );

isikukood

xxxxxxxxxx,

elukoht

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

x

Kostja I lepinguline esindaja: vandeadvokaat Andi

Tubin, e-post andi.tubin@attela.ee

Kostja II: Salva Kindlustuse AS; registrikood

10284984, asukoht Pärnu mnt 16, Tallinn, 10141,

Harju maakond

Kostja II lepinguline esindaja: vandeadvokaat Madis

Saar, e-post menetlus@mklaw.ee

13. märts 2024

Kohtuistungisekretär Kaire Kuznetsov

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M. K. hagiavaldus L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-i vastu osaliselt.

2. Mõista L. Y. M. K. kasuks välja 1696 eurot 20 senti, sealhulgas saamata jäänud tulu hüvitis

1270 eurot 58 senti (neto) ja viivis saamata jäänud tulu hüvitiselt alates 9. oktoobrist 2020

kuni 8. maini 2024 425 eurot 62 senti.

3. Mõista L. Y. M. K. kasuks välja viivis saamata jäänud tulu hüvitiselt 1270 eurolt 58 sendilt

alates 9. maist 2024 kuni saamata jäänud tulu hüvitise 1270 euro 58 sendi täieliku tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Mõista solidaarselt L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-ilt M. K. kasuks välja sissenõutavaks

muutunud ravi- ja sõidukulude hüvitis 554 eurot 20 senti.

5. Mõista solidaarselt L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-ilt M. K. kasuks välja viivis ravi- ja

sõidukulude hüvitiselt 554 eurolt 20 sendilt alates 9. oktoobrist 2020 kuni 8. maini 2024 185

eurot 65 senti.

6. Mõista solidaarselt L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-ilt M. K. kasuks välja viivis ravi- ja

sõidukulude hüvitise 554 euro 20 sendi tasumisega viivitamise eest alates 9. maist 2024 kuni

ravi- ja sõidukulude hüvitise 554 euro 20 sendi täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

7. Mõista solidaarselt L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-ilt M. K. kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitis 9650 eurot.

8. Mõista solidaarselt L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-ilt M. K. kasuks välja viivis mittevaralise

kahju hüvitiselt 9650 eurolt alates 9. oktoobrist 2020 kuni 8. maini 2024 3232 eurot 55 senti.

9. Mõista solidaarselt L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-ilt M. K. kasuks välja viivis mittevaralise

kahju hüvitise 9650 euro tasumisega viivitamise eest alates 9. maist 2024 kuni mittevaralise

kahju hüvitise 9650 euro täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

10. Jätta M. K. hagiavaldus L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-i vastu ülejäänud osas rahuldamata,

sh igakuiste perioodiliste ravi- ja sõidukulu hüvitiste, nende indekseerimise ja neilt

arvestatava viivise nõude osas ning Salva Kindlustuse AS-ilt solidaarselt L. Y. saamata

jäänud tulu hüvitise nõude osas.

11. Otsus toimetada kätte pooltele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. M. K. (hageja) esitas 9. oktoobril 2020 Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale hagi L. Y.

(kostja I) ja Salva Kindlustuse AS (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks ja alternatiivselt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 alusel lepituskokkuleppes oleva

kooskõlastamise mõiste tähenduse tuvastamiseks ja lepituskokkuleppe TsMS § 6272 lg 1

kohaselt täidetavaks tunnistamiseks. Hageja palus mõista kostjatelt hageja kasuks välja ka

viivise kostjatele määratud kahjuhüvitise summalt alates hagi esitamisest kuni kahju

hüvitamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2. Tartu Maakohus võttis 8. detsembri 2020 määrusega hageja kahju hüvitamise, kahjuhüvitise

indekseerimise ja viivise nõuded menetlusse. Kohus jättis 8. detsembri 2020 määrusega hagi

menetlusse võtmata osas, milles hageja palus tuvastada TsMS § 368 lg 1 kohaselt

lepituskokkuleppes oleva kooskõlastamise mõiste tähendus ja tunnistada lepituskokkulepe

TsMS § 6272 lg 1 kohaselt täidetavaks. Kohus andis avalduse osas, milles hageja palub

tunnistada lepituskokkulepe TsMS § 6272 lg 1 kohaselt täidetavaks, kohtualluvuse järgi üle

Harju Maakohtule.

Hageja seisukohad

3. Hageja palub lõplike nõuetena (viimasena täpsustas hageja oma nõudeid veel 13. märtsi

2024 istungil) mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja saamata jäänud tulu

1808 eurot 67 senti brutos, sissenõutavaks muutunud ravikulud koos sõidukuludega 908

eurot 20 senti, tulevikus tekkivad ja sissenõutavaks muutuvad ravikulud koos sõidukuludega

594 eurot 62 senti kuus perioodiliste maksetena alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja

elu lõpuni. Hageja palub kohustada kostjaid iga-aastaselt igakuist hüvitist indekseerima

tarbijahinnaindeksi muutusega, mis avaldatakse 1. oktoobril Statistikaameti veebilehel

www.stat.ee. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitis kohtu õiglase äranägemise järgi. Hageja palub mõista kostjatelt hageja kasuks

välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras neile määratud kahjuhüvitise

summalt alates hagi esitamisest kuni kahjunõude täieliku tasumiseni ning perioodilise

hüvitise puhul samas määras iga sissenõutavaks muutunud makse korral.

4. Hageja tugineb sellele, et xxxxxxxxxxxxxxx hommikul kell 7.38 toimus avarii kolme

sõiduki

vahel:

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx,

mida

juhis

hageja,

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx,

mida

juhtis

J.

T. ,

ning

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, mida juhtis kostja I. Õnnetuse põhjustas kostja

I. Hageja kokkupõrge õnnetuse põhjustajaga oli tugev. Hagejal oli kohe valulikkus kaelas,

mis kiirgus õlga, käsi suri ära ja tekkis peavalu. Hiljem selgus, et tegemist on püsiva

kahjustuse, whiplash traumaga.

5. Hageja toimetati liiklusõnnetuse tagajärjel kiirabiga TÜ Kliinikumi. TÜ Kliinikumis

tuvastati hagejal kaela- ja lülisambavigastused ning määrati 3-4 nädalaks kaelakrae ja

puhkerežiim, millele järgnevalt tuli pöörduda kontrolli. Hageja sai hiljem hulgaliselt

füsioteraapiat ja massaaži. Hageja on pidevalt taastusraviarstide ja erinevate füsioterapeutide

järelevalve all.

6. Kostja II oli kostja I liikluskindlustuse kindlustusandja ning hüvitas esialgu kahjud. Kostja

II teatas 17. augustil 2018, et vaevused (peavalud) ei ole põhjustatud liiklusavariist ning

keeldus edasise ravi hüvitamisest. Hageja ravi ei hüvitatud kuni lepitusmenetluse lõpuni,

mille tulemusena allkirjastati 20. mail 2019 lepituskokkulepe. Kostja II hüvitas

lepituskokkuleppe sõlmimise järgselt tagasiulatuvalt ravikulud ja lepitaja märkuse kohaselt

ka sõidukulud. Kostja II keeldus alates 29. novembrist 2019 S. K. uurimustööle tuginedes

peale kaelakrae muu ravi hüvitamisest.

7. Hagejale määrati alates 3. jaanuarist 2019 töövõimetoetus, mis on osaliselt kompenseerinud

hageja töövõime vähenemisest tulenevat saamata jäänud tulu. Hagejal tekkis saamata jäänud

tulu liiklusavariist põhjustatud ja kostja II poolt hüvitamata haiguslehtede tõttu 1808 eurot

67 senti. Hageja töötasu oli 1. detsembri 2018 seisuga 1140 eurot. Hageja sõlmis 2. mail

2019 tööandjaga kokkuleppe alates 1. juunist 2019 töökoormuse vähendamiseks 32 tunnile,

töötasuga 843 eurot brutona. Kokkulepe sündis, kuna hageja ei olnud võimeline 40 tundi

nädalas tööd tegema. Tegemist oli hageja majanduslike väljavaadete halvenemisega. Hageja

töötasu suuruseks, mida tal oleks olnud võimalik teenida, on vähemalt 1140 eurot.

Detsembris 2018 (13.12.2018-31.12.2018) pidi töötasu olema 1140 eurot, tööandja maksis

669 eurot 39 senti, saamata jäänud tulu oli 470 eurot 61 senti. Jaanuaris 2019 (1.01.2019-

2.01.2019 ja 4.01.2019-21.01.2019) pidi töötasu olema 1140 eurot, tööandja maksis 321

eurot 9 senti, haigekassa maksis 277 eurot 70 senti, saamata jäänud tulu oli 541 eurot 21

senti. Veebruaris 2019 (11.02.2019-28.02.2019) pidi töötasu olema 1140 eurot, tööandja

maksis 531 eurot 25 senti, Töötukassa maksis 210 eurot 26 senti, saamata jäänud tulu oli

398 eurot 49 senti. Märtsis 2019 (1.03.2019-12.03.2019) pidi töötasu olema 1140 eurot,

tööandja maksis 470 eurot 96 senti, Haigekassa maksis 277 eurot 20 senti, Töötukassa

maksis 203 eurot 1 sent, saamata jäänud tulu oli 188 eurot 83 senti. Aprillis 2019

(16.04.2019-26.04.2019 ja 27.04.2019-30.04.2019) pidi töötasu olema 1140 eurot, tööandja

maksis 705 eurot 71 senti, Töötukassa maksis 224 eurot 76 senti, saamata jäänud tulu oli

209 eurot 53 senti. Hageja saamata jäänud töötasu nõue on õigustatud VÕS § 128 lg 4 ja §

130 alusel edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahjuna, isegi kui

liikluskindlustuse seaduses (LKindlS) on selline kahju piiratud. Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu direktiiv 2009/103/EÜ artikkel 18 sätestab vahetu nõudeõiguse, mis katab

vastutava isiku tsiviilvastutuse.

8. Hageja jätkas pärast kostja II poolt hüvitise maksmisest keeldumist taastusraviga. Hageja

kulud seoses raviga olid 649 eurot 20 senti ning need koosnevad järgnevast: 1)

hüdromassaaži visiiditasud 11 korra eest TÜ Kliinikumis ambulatoorses taastusravis 112

eurot; 2) vesiravivann 10 korra eest Põlva haiglas 70 eurot; 3) taastusravi massaaž Põlva

haiglas 50 eurot; 4) taastusravi massaaž TÜ Kliinikumis 120 eurot; 5) füsioteraapia

Haapsalus viis korda 120 eurot 20 senti; 6) ravimassaaživann Dorpat Tervis OÜ-s kaheksa

korda 102 eurot; 7) mäluarsti vastuvõtt TÜ Kliinikumis 75 eurot. Ravil käimisest tekkisid

hagejal sõidukulud. Sõidukulud tekkisid raviprotseduuridel käimisest kokku 3762 km, mis

teeb kütusekuluks 3762/100*7=263,34 liitrit ehk 263 eurot 34 senti, kui võtta kütusehinnaks

1 euro liitri kohta. Hageja nõuab sõidukulude hüvitamist summas 259 eurot.

9. Hageja vajab kompleksset ja järjepidevat taastusravi: füsioteraapia, massaaž ja psühholoogi

teenus. Haigekassa ja Töötukassa kaudu saadav ravi ei ole järjepidev, mistõttu tekivad

pidevad tagasilöögid. Hagejale on aastaks 2021 koostatud raviplaan, mille kohaselt on

määratud kuueks kuuks 36 ravikorda järgnevat ravi: füsioteraapia saalis, füsioteraapia

basseinis, käsimassaaž, vesimassaaž ja psühholoogi teenus. Ravi maksab 3361 eurot 32

senti, mis teeb ühes kuus keskmiselt 560 eurot 22 senti, millele lisandub sõidukulu 33 eurot

40 senti. Kütusekulu osas selgitab hageja, et tema kodust TÜ Kliinikumi on ca 27 km ehk

edasi tagasi 54 km. Hageja on kütusekulu arvutamisel võtnud aluseks mõistliku keskmise

kütusekulu, milleks on 7l/100km. Kütuse hinnana on hageja arvestanud 1,2 eurot/l. Hageja

kulud on seega kokku 594 eurot 62 senti kuus. Hagejal ei ole võimalik nimetada oma

tervenemise kuupäeva, mistõttu nõuab hageja igakuiste kulutuste hüvitamist elu lõpuni,

mida on olukorra muutudes võimalik suurendada või vähendada.

10. Hageja leiab, et mittevaralise kahju suurus on 8000 eurot. Hageja valud kestavad tänaseni.

Hageja elukvaliteet on oluliselt halvenenud, kuna pea- ja kaelavalud segavad väga oluliselt

tema elu ning seavad tema tegevustele väga palju piiranguid. Hageja ei saa teha füüsilist

tööd. Hagejal on õppimine ja meelespidamine raske. Hageja on vajanud psühholoogilist

nõustamist. Hagejal on diagnoositud depressioon. Hageja oli sunnitud töökohalt lahkuma,

kuna ei tulnud enam tervislike põhjuste tõttu töökohustuste täitmisega toime. Avariist

tingitud terviseprobleemid on viinud tänaseks hageja puuduva töövõimeni. Hagejal on

tekkinud probleemid perekonnaliikmetega, kuna pidevate valude tõttu kannatab hageja

meeleolukõikumiste käes. Kostja II suhtumine hagejasse on olnud üleolev ja halvustav.

Kostja I ei ole hageja ees vabandanud ning on asunud hageja ravivajadust halvustama. Kostja

II on hagejale 2017. aastal tasunud mittevaralise kahju hüvitisena 350 eurot. See ei ole piisav.

Hüvitise tasumise ajal ei olnud teada kahju ulatus ning tervisekahjustuse tõsidus.

Minimaalselt tuleks kostjal II LKindlS § 32 lg 3 p 3 ja lg 4 nimetatud lisa kohaselt tasuda

hagejale mittevaralise kahju hüvitisena 1500 eurot.

11. Hageja ei nõustu kostja I vastutuse vähendamisega VÕS § 139 alusel. Kostja I on esitanud

valeväiteid selle kohta, et ta peatus enne ristmikku ning liikus väikesel kiirusel. Kostja I valis

vale sõidukiiruse, ei suutnud ristmikul seisma jääda ega andnud teed peateel liikujale. Hageja

liikus lubatud sõidukiirusega ega oleks saanud avariid ära hoida.

12. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud lepituskokkuleppest peab hageja oluliseks seda, et kostja

II on nõustunud, et kaelavigastus on seotud xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud avariiga. Hageja

ei ole kokkuleppega loobunud ühestki nõudest. Kui kohus peaks leidma, et lepituskokkulepe

kehtib ka käesolevas menetluses olevate nõuete osas, siis tuleb jätta see kohaldamata, kuna

kokkulepe ei ole täidetav ja sellisel juhul ei saakski hageja nõuda tervisekahjusid, kuigi

kostja II on andnud lubaduse kahjud ravikulude osas katta. Selline olukord oleks hea usu

põhimõtte vastane.

13. Hageja kaelas puuduvad 100% reuma nähud ning peavalud on tingitud vaid kaelavigastusest.

2016. aastal reumatoidartriidi diagnoosimise järgselt oli haigus kontrolli all. See on tänaseks

kontrolli alt väljunud seoses kroonilise peavalu, posttraumaatilise stressi, kindlustusega

peetud vaidluste ja kohtuvaidluse tõttu.

14. Hageja ei ole taotlenud perioodilist maksete väljamõistmist raviplaani katmiseks, vaid see

raviplaan oli aluseks, et välja arvutada ravikulu summa. Kohtul on võimalik VÕS § 127 lg

6 alusel määrata kindlaks kahjuhüvitise suurus, kui kahju tekib tulevikus või kui kahju täpne

suurus ei ole teada.

15. Hageja taotleb tuleviku ravikulude indekseerimist, kuna perioodiliste maksete puhul on see

mõistlik.

16. Hageja leiab, et hagi ei ole aegunud. Kostja I tekitas hagejale õigusvastase kahju

kehavigastuse ja tervisekahjustuse näol xxxxxxxxxxxxxxxxx. Hageja esitas hagiavalduse 9.

oktoobril 2020, s.o kolme aasta jooksul vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

150 lõikele 1 ja § 153 lõikele 1. Pärast hagiavalduse esitamist selles tehtud täiendused ei

muuda hagiavalduse esitamise aega. Lisaks pidas kindlustusandja hagejaga läbirääkimisi, sh

viidi läbi lepitusmenetlus 22. augustist 202018 kuni 17. maini 2019. Sel perioodil oli hageja

nõuete aegumine peatunud. Kindlustusandja on hageja nõuet ka tunnistanud ning korduvalt

hageja ravikulusid hüvitanud nii 2017., 2018. ja 2019. aastal (viimane väljamakse oli 24.

septembril 2019), mis on hageja nõuete aegumise katkestanud. Aegumise peatumine või

katkemine kindlustusandja suhtes kehtib ka kindlustusvõtja suhtes.

Kostja I vastuväited

17. Kostja I leiab, et hageja nõue on aegunud ning palub teha aegumise kohta vaheotsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Hageja esitas 9. oktoobril 2020 hagiavalduse. Kohus jättis

hagi kaks korda käiguta. Nõuetekohane hagiavaldus esitati 7. detsembril 2020 ning toimetati

kostjale kätte. Hagiavalduse kohaselt toimus avarii, milles hageja sai väidetavaid

tervisekahjustusi, xx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Hageja teavitas xxxxxxxxxxxxxxxxx

kell 9.00 kostjat II. Lugedes kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teadasaamise ajaks

9. oktoobri 2017, on hageja nõue aegunud, kuna kahjust ja selle põhjustajast teadasaamisest

hagiavalduse esitamiseni, s.o 7. detsembrini 2020, on möödunud üle kolme aasta. Kostja II

edastas 29. novembril 2019 hagejale e-kirja, milles kostja II selgitas, et loeb enda kohustused

hageja ees täidetuks, ning keeldus hageja täiendavate nõuete rahuldamisest. Kostja II

selgitas hagejale VÕS § 475 lõikes 3 sätestatud üheaastase tähtaja möödumise õiguslikke

tagajärgi. Hageja sai kostja II e-kirja kätte hiljemalt 2. detsembril 2019. Kostja II saatis 6.

detsembril 2019 hagejale uue e-kirja, milles keeldus põhjendatult hagejale hüvitise

tasumisest. Kostja II selgitas taas üheaastase tähtaja möödumise õiguslikke tagajärgi.

Arvestades asjaolu, et hagiavaldus esitati 7. detsembril 2020, ei ole hageja järginud VÕS §

475 lõikes 3 sätestatud üheaastast tähtaega hagi esitamiseks alates kindlustusandja poolt

taotluse rahuldamata jätmise teavituse saamisest. Kuna hageja nõue kostja II vastu on

aegunud, on hageja nõue kostja I vastu ka aegunud (VÕS § 521 lg 4).

18. Kostja I palub juhul, kui kohus leiab, et hagi ei ole aegunud, jätta hagi rahuldamata. Kostja

I leiab, et hageja diagnoosid - müofastsiaalsed valud kaelas ja kroonilised pingepeavalud -

on haigused ning neid ei saa seostada traumajuhtumiga. Kahju tekkis kostja I teota, kostja I

tegu ei saa lugeda kahju põhjuseks. Isegi kui kahju tekkis kostja I teo tagajärjel, ei ole

kulutused massaažile põhjendatud ega vajalikud. Hagejal on vaja raviks kanda pidevalt

kaelakraed soovitavalt üks aasta, kaela liigutamine ja füsioteraapia on vastunäidustatud ning

massaaž on toimeta. Hageja sissenõutavaks muutunud ravikulude 908 eurot 20 senti osas

leiab kostja I, et hageja poolt tehtud kulutused (füsioteraapia, massaaž, massaaži- ja

pärlivannid, vesiravivannid) ei ole põhjendatud ja vajalikud.

19. Kostja II ja hageja vahel sõlmitud lepituskokkuleppega on kostja II võtnud kohustuse kanda

kõik hageja põhjendatud, vajalikud ja kooskõlastatud ravikulud. Kostja II on hagejaga

sõlmitud lepinguga võtnud solidaarkohustuse (hageja väidetavate ravikulude) kandmise ja

täitmise enda peale. Sellega on kostja I ja kostja II seadusest tekkinud väidetav

solidaarkohustus (ravikulude hüvitamine) lõppenud ja asendunud kostja II kohustusega

hageja ees.

20. Hageja esitatud 31. oktoobri 2018 töölepingu muutmise kokkulepe näitab, et hagejal

puudusid pärast avariid vaevused. Kokkuleppe kohaselt lisandusid hagejale täiendavad

töökohustused ning suurenes töötasu. Kui hageja tervislik seisund oleks olnud selline, nagu

ta väidab, ei oleks olnud võimalik võtta vastu täiendavaid töökohustusi. Hageja esitatud

2. mai 2019 töölepingu muutmise kokkuleppest ei nähtu, milliste tervislike probleemide

tõttu hageja töökoormust vähendati. Hageja töökoormuse vähendamise seos kostja I poolt

põhjustatud väidetava kahjuga ei ole tõendatud. Haiguslehtede loetelust ei nähtu

haigestumiste põhjused. Haigestumiste seos kostja I poolt põhjustatud väidetava kahjuga ei

ole tõendatud. Hageja saamata jäänud tulu nõue ja selle arvutuskäik on arusaamatu ja

tõendamata.

21. Hageja poolt kantud ja tulevikus tekkivate kulude arvutuskäik ei ole selge ja kulud on

tõendamata. Kütusekulu arvutuskäik on arusaamatu. Hageja ei ole põhjendanud ja

tõendanud, miks on vajalik kahjuhüvitise väljamõistmine hageja elu lõpuni. Kahjustuse

ravimatust ei ole välja toodud üheski tõendis. Hageja 6. aprilli 2021 seisukoha lisana esitatud

raviplaan on vaid kuuekuuline ning arvestades raviplaanis välja toodud eelnevat positiivset

dünaamikat ja lootust paranemisele, võib järgmine raviplaan sisaldada juba oluliselt vähem

protseduure ning olla oluliselt odavam.

22. Kuna puudub põhjuslik seos kostja I teo ja väidetava kahju vahel, ei ole põhjendatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Juhul, kui kohus leiab, et põhjuslik seos on olemas, on

kostja II mõistliku summa mittevaralise kahju eest juba hagejale hüvitanud. Mittevaralise

kahju hüvitise summa määramisel peab arvestama hageja hooletust. Kohtule esitatud videost

nähtub ka eriteadmisi mitteomavale isikule, et hageja ületab linnas lubatud sõidukiirust.

Olukorras, kus vasakpoolsel sõidutee rajal toimub remont, paigaldatud on ohumärgid ning

juhi vaateväli vasakus suunas hommikusel tipptunnil ristmikule jõudes on redutseeritud

nullini, on tegemist hagejapoolse raskelt hooletu käitumisega. Lisaks märgib kostja I, et

kostja I ei saa vastutada hageja vaimsete kannatuste eest, mille on põhjustanud vaidlus

kostjaga II.

23. Kuna puudub põhinõue, ei ole põhjendatud viivisenõue. Põhinõude puudumisel ei saa

kohustada kostjat I hüvitise indekseerimiseks.

24. Kui kohus leiab, et kahju väljamõistmine kostjalt I on põhjendatud, palub kostja I vähendada

kahjuhüvitist VÕS § 139 järgi. Kui hageja oleks ristmikule lähenenud lubatud kiirusega, ei

oleks avariid tõenäoliselt juhtunud: kostja I oleks asetsenud kas teises kohas või oleks hageja

suutnud õigeaegselt pidurdada. Seega võis kahju tekkimise põhjuseks olla ka hageja

käitumine. Mootorsõidukite käitamisrisk/süü oli käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades

võrdne (nn segasüü) ning kostja I ei ole liiklusõnnetuse ainupõhjustaja.

25. 13. märtsi 2024 kohtuistungil palus kostja I vabandust, et selline olukord juhtus, et ta tekitas

avarii ja sellega kaasnes halb terviseseisund. Kostja I selgitas avarii toimumise kohta, et ta

liikus ristmikule, alguses aeglustas, aga siis sõitis edasi. Oli halb nähtavus. Paremal teeservas

olid suured veokid ja teeremont. Kostja I arvas, et parempoolne tee on kinni ja sõitis edasi.

Halb oli ka see, et see, kes tuli paremalt, ületas kiirust.

Kostja II vastuväited

26. Kostja II palub jätta hagi rahuldamata.

27. Kostja II ei vaidle vastu, et 20. mai 2019 lepituskokkulepe on pooltele siduv.

Lepituskokkulepe ei ole täidetav sellest tulenevate eelduste täitmiseta. Lepituskokkulepe

puudutas ravikulusid. See ei puudutanud töövõimetushüvitist ega mittevaralist kahju.

Lepituskokkulepe välistab vaidluse selle osas, kas hageja peavalud on põhjuslikus seoses

kõnealuse liiklusõnnetusega. Siiski tuleb peavalude põhjuslikku seost hagejal tõendada

kostja I ees ning saamata jäänud töötasu ja mittevaralise kahju nõuete osas mõlema kostja

ees.

28. Hageja ei ole tõendanud, et tema raviarst on määranud peavalu taastusraviks tema poolt

nõutaval ajavahemikul kolmikravina füsioteraapiat, massaživanni ning terapeutilist

massaaži. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla neuroloog S. K. on seisukohal, et massaažil

puudub raviefekt ning kaela liigutamine ja füsioteraapia on vastunäidustatud. Kroonilise

peavalu raviks sobib kaelakrae ja tablettravi. Hageja ei ole dr S. K. arvamust ümber lükanud,

st esitanud raviarsti meditsiinilise põhjenduse, et S. K. arvamus on ekslik ning hageja

raviplaaniks sobimatu. Hageja on külastanud paljusid neurolooge, kes on kroonilise valu

raviskeemina kirjutanud hagejale välja enamasti tabletiravi. Ükski raviarst ei ole tähendanud

vajadust määrata hagejale sanatoorseid teenuseid. Kostja II peab põhjendatud ja mõistlikeks

ravikuludeks peavalu puhul tabletiravi ning Eesti Haigekassa poolt rahastatud ravikulusid,

mille regressiõigus on Eesti Haigekassal kostja vastu ravikindlustusseaduse § 26 lg 1 alusel.

Eesti Haigekassa partner Tartus on ainult SA Tartu Ülikooli Kliinikum. Kõik vajalikud ja

mõistlikud raviteenused peaksid olema teostatud SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum. Hageja ei

ole tõendanud ravikulude nõude suurust.

29. Hagejal ei ole kostja II vastu lepinguvälist ravikulude hüvitamise nõuet. Hageja võimalikud

ravikulude hüvitamise nõuded on ammendavalt reguleeritud hageja ja kostja II vahel

sõlmitud

lepituskokkuleppega.

Lepituskokkuleppe

sõlmimisega

lõppesid

enne

lepituskokkuleppe sõlmimist eksisteerinud hageja ravikulude hüvitamise nõue ja selle

asemel tekkis lepituskokkuleppes sätestatud ravikulude hüvitamise nõue. Pärast

lepituskokkuleppe sõlmimist saab hageja kostjalt II ravikulude hüvitamist nõuda üksnes

lepituskokkuleppes sätestatud tingimustel.

30. Hagejal ei ole saamata jäänud tulu tekkinud. Töövõimetuse hüvitise arvestamise aluseks

tuleb LKindlS § 29 lõigete 2 ja 3 kohaselt võtta liiklusõnnetusele eelnenud 12 kuu

sotsiaalmaksuga maksustatud netotulu. Asjaolu, et 1. detsembril 2018 oli hageja töötasu

suurus 1140 eurot, ei ole oluline, kuna tegemist on tuluga, mis tekkis pärast liiklusõnnetust.

Maksu- ja Tolliameti andmetel oli hageja liiklusõnnetusele eelnenud 12 kuu brutopalk 6697

eurot 1 sent. Hageja netopalk oli aastas 5248 eurot 59 senti, mis tuleb jagada 365-ga, st aasta

päevade arvuga, mis teeb ühe päeva netotuluks 14 eurot 37 senti. Päeva netotulu tuleb

korrutada 30-ga ning korrutada tarbijahinnaindeksite jagatisega (LKindlS § 29 lg 9 ja 10).

Tarbijahinnaindeks oli 2017 oktoobris 203,13 ning 2019 mais 214,30. Tarbijahinnaindeksi

jagatis on 1,054. Hageja ühe kuu netotulu arvestamise aluseks tuleb võtta 454,68 eurot. Kuna

kõikidel töövabastuse perioodidel ületab hageja sissetulek 454 eurot 68 senti, ei ole hagejale

saamata jäänud tulu ajutise töövõimetuse tõttu LKindlS alusel tekkinud. Kuivõrd LKindlS

on VÕS suhtes eriseadus, ei kuulu VÕS sätted kohaldamisele. Hageja nõutud 1808 eurot 67

senti ei kuulu hüvitamisele.

31. Hageja ei ole tõendanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldusi, eelkõige põhjuslikku

seost peavalu ja liiklusõnnetuse vahel. Kui kohtus leiab põhjuslik seos tuvastamist, vastab

kostja II poolt hagejale tasutud mittevaralise kahju hüvitis kohtupraktikas sarnastel juhtudel

välja mõistetud hüvitiste keskmisele. Kostja II hüvitas 2. novembril 2017 hagejale

mittevaralise kahjuna 350 eurot, mis kostja II hinnangul vastab hagejale tekkinud

tervisekahjustuse raskusastmele. Mittevaralise kahju nõue on rahuldatud.

32. Hageja on kohtule esitanud väidetavalt Töötukassa eksperthinnangud, kuid pole selgitanud,

milliseid konkreetseid hageja tervisekahjustusi eksperthinnangud tõendavad ning millised

neist nähtuvad asjaolud kinnitavad põhjuslikku seost nende tervisekahjustuste ning

liiklusõnnetuse toimumise ja hageja töövõime vähenemise vahel. Lisaks, eksperthinnangud

on nii sisu kui lõppjärelduste osas vastuolulised ja üksteist välistavad.

33. Eksperthinnangust, 5. märts 2023, nähtub, et hagejal diagnoositi 2016 augustis

seropositiivne reumatoidartriit. Seropositiivsest reumatoidartriidist tingitud kaebused

(ägedad valud) ja ravivajadus (füsioteraapia basseinis) langevad kokku hagejal vaidlusaluse

liiklusõnnetuse tagajärjel väidetavalt tekkinud tervisekahjustusest tingitud kaebuste ja

ravivajadusega. Seda arvestades on tõendamata põhjuslik seos hageja väidetava

liiklusõnnetusest tingitud tervisekahjustuse ning hageja töövõimetuse, ravikulude ja

mittevaralise kahju vahel.

34. Tõendid selle kohta, kas whiplash`i sündroom on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel ja kas

tervisekahjustus on alles nende perioodide osas, mida hagi ese puudutab, on vastuolulised.

Kohtuekspertiis ei oma eelist teiste tõendite ees. Eksperdiarvamus ei ole kontrollitav, kuna

puudub uuringu detailne kirjeldus ja vastuste seostamine uuringu tulemustega.

35. Ravikulude nõude osas ei ole hageja esitanud raviplaane hagi esitamisest tänase päevani.

Kuuekuulise raviplaani alusel ei ole võimalik välja mõista ravikulusid elu lõpuni. Kohus ei

saa kohaldada VÕS § 126 lg 6, kuna asjas ei ole tõendamisraskusi; säte ei ole mõeldud

asendama tõendamise ebaõnnestumist. Ravikulud ei oleks hageja jaoks kahju, kui hageja

kasutaks ravikindlustussüsteemi alusel temale kättesaadavaid teenuseid. Hageja ei ole

selgitanud, milline osa tema nõudest on päriselt kahju ja milline osa teenused, mida ilma

kostjapoolsete finantseeringuteta hagejal ei ole võimalik tarbida.

36. Sellisel kujul, nagu hageja tuleviku ravikulude nõue on esitatud, ei saa seda indekseerida.

Hageja nõue baseerub konkreetsel tähtajalisel raviplaanil. Indekseerimine peaks

pehmendama inflatsiooni mõju. Praegusel hetkel ei ole võimalik ravikulu lõplikult elu lõpuni

fikseerida, sest ravivajadus on ajas muutuv ja sellest tulenevalt kulud muutuvad.

37. Hageja ei ole põhjendanud viivise nõuet, ei ole esitanud viivise arvestust ega sidunud viivise

nõuet asjaoludega. See välistab viivisenõude rahuldamise.

KOHTU SEISUKOHT

Aegumine

38. Kohus lahendab esmalt hagi aegumise küsimuse.

39. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi

kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai

või pidi teada saama. Kehavigastuse tekitamisest ja tervise kahjustamisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg on TsÜS § 153 lg 1 järgi samuti kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust

ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

40. Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 kohaselt õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude

rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hagi esitamise ajaks on TsMS § 362 lg 1 järgi hagi

kohtusse jõudmise aeg, kui hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Hagi esitamise ja nõude

aegumise peatumise aja määramisel on seega oluline, millal hagi kohtule esitati ja millal see

kostjale kätte toimetati. Hagi menetlusse võtmise kohta määruse tegemise aeg ei ole oluline

(vt Riigikohtu 13. märtsi 2013 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-9-13, p 11). Nõude aegumine saab

TsÜS § 160 lg 1 järgi siiski peatuda üksnes selle nõude osas ja selles ulatuses, mis on hagis

esitatud (vt Riigikohtu 5. oktoobri 2010 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18).

41. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et liiklusõnnetus, millest hagejale kahju tekkis, toimus

xx xxxxxxxxxxxxxx. Hageja esitas 9. oktoobril 2020 kostjate I ja II vastu hagiavalduse,

milles palus mõista kostjalt I hageja kasuks välja saamata jäänud tulu 1808 eurot 67 senti ja

kohustada kostjat II kandma talle langev osa hagejale. Hageja palus mõista kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud ravikulud 774 eurot 20 senti,

tulevikus tekkivad ja sissenõutavaks muutuvad ravikulud koos sõidukuludega, mittevaralise

kahju kohtu äranägemisel ning viivise kahjuhüvitise summalt alates hagi esitamisest kuni

kahjunõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja ei

märkinud hagiavalduse resolutsioonis tulevikus tekkivate ravi- ja sõidukulude suurust, ent

märkis hagiavalduse tekstis selgelt, et ta nõuab kostjatelt solidaarselt tulevikus tekkivaid

ravikulusid summas 521 eurot 17 senti (I kd, tl 6). Kohus jättis hagi käiguta ja palus hagejal

oma nõudeid täpsustada. Hageja täpsustas oma nõudeid 20. novembri ja 7. detsembri 2020

menetlusdokumendis. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

saamata jäänud tulu 1808 eurot 67 senti, sissenõutavaks muutunud ravikulud 908 eurot 20

senti, tulevikus tekkivad ja sissenõutavaks muutuvad ravikulud koos sõidukuludega 563

eurot 40 senti kuus perioodiliste maksetena alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja elu

lõpuni, mittevaralise kahju kohtu äranägemisel ning viivise kahjuhüvitise summalt alates

hagi esitamisest kuni kahjunõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Hageja palus kohustada kostjaid iga-aastaselt igakuist hüvitist indekseerima

tarbijahinnaindeksiga. Hageja esitas oma nõuded kostjate vastu seega 9. oktoobril 2020, v.a

indekseerimise nõue, mille hageja esitas esmakordselt 20. novembril 2020. Peale

indekseerimise nõude ei esitanud hageja hilisemates menetlusdokumentides kostjate vastu

uusi nõudeid, vaid täpsustas juba esitatud nõudeid ja nende suurust. Kohus võttis hageja

nõuded 8. detsembril 2020 menetlusse. Kohus toimetas hageja 9. oktoobri 2020

hagiavalduse, 20. novembri ja 7. detsembri 2020 hagi täiendused ning 8. detsembri 2020

hagi menetlusse võtmise määruse kostjale I isiklikult allkirja vastu kätte 14. detsembril 2020

(I kd, tl 127) ja kostjale II e-posti teel kätte 10. detsembril 2020 (I kd, tl 123). Hageja poolt

9. oktoobri 2020 hagiavalduses esitatud nõuete aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 ja TsMS §

362 lg 1 ja 3 järgi seega 9. oktoobril 2020. Hageja poolt kostja I vastu esitatud saamata

jäänud tulu 1808 euro 67 sendi nõue ning hageja poolt kostjate vastu solidaarselt esitatud

ravikulude 774 euro 20 sendi nõue, tulevikus tekkivate ja sissenõutavaks muutunud

ravikulude 521 euro 17 sendi nõue, mittevaralise kahju hüvitamise ja viivise nõue ei ole

TsÜS § 150 lg 1 ja § 153 lg 1 järgi aegunud, kuna nende esitamise ajaks oli kahju

põhjustanud liiklusõnnetuse toimumisest möödunud vähem kui kolm aastat. Kuivõrd nende

nõuete osas ei olnud hagi selle esitamise hetkel juba pelgalt liiklusõnnetuse toimumise aega

arvestades aegunud, ei ole nende nõuete osas oluline välja selgitada hagejal väidetavast

tervisekahjustusest tuleneva (varalise) kahju tekkimise aega.

42. Hageja nõue kindlustusandja vastu aegub VÕS § 521 lg 4 järgi sama tähtaja jooksul nagu

nõue kindlustusvõtja vastu. Aegumise peatumine või katkemine kindlustusvõtja suhtes

kehtib ka kindlustusandja suhtes ja vastupidi. See tähendab, et kostja I vastu hagi esitamine

peatab ka kostja II vastu esitatavate samade nõuete aegumise. Hageja ei esitanud 9. oktoobri

2020 hagiavalduses kostja II vastu selget saamata jäänud tulu nõuet. Samas kuivõrd hageja

esitas 9. oktoobri 2020 hagiavalduses kostja I vastu selge saamata jäänud tulu nõude ja see

tõi kaasa vastava nõude osas aegumise peatumise, peatus VÕS § 521 lg 4 järgi kostja II vastu

esitatava saamata jäänud tulu nõue samas ulatuses, s.o summas 1808 eurot 67 senti. Kostja

II vastu esitatud saamata jäänud tulu 1808 euro 67 sendi nõue ei ole TsÜS § 150 lg 1 ja §

153 lg 1 järgi seega samuti aegunud.

43. Hageja ei esitanud kostjate vastu kindlustuslepingust tulenevaid nõuded. Hagiavaldusest ei

nähtu asjaolusid, mis viitaksid, et hageja oleks sõlminud kostjaga II kindlustuslepingu.

Hageja nõuete aegumisele ei kohaldu VÕS §-s 475 sätestatud kindlustuslepingust tulenevate

nõuete aegumise regulatsioon.

44. Hageja esitas 20. novembri 2020 menetlusdokumendis esmakordselt nõude kohustada

kostjaid iga-aastaselt igakuist hüvitist indekseerima tarbijahinnaindeksiga. Lisaks eeltoodule

suurendas hageja 20. novembri ja 7. detsembri 2020 menetlusdokumendis sissenõutavaks

muutunud ravikulude nõuet algselt 774 eurolt 20 sendilt 908 eurole 20 sendile ning täpsustas,

et tulevikus sissenõutavaks muutuva ravi- ja sõidukulude nõue on 563 eurot 40 senti. Hageja

suurendas tulevikus sissenõutavaks muutuva ravi- ja sõidukulude nõuet veel 6. aprilli 2021

menetlusdokumendis, nõudes lõplikult 594 euro 62 sendi suurust perioodilist makset.

Hageja tegi oma nõuete osas väiksemaid täpsustusi veel 13. märtsi 2024 kohtuistungil.

Kohus leiab, et hageja nõuete hilisem suurendamine/täpsustamine ei tähenda täpsustatud

osas nõude aegumist, kuna täpsustatud nõuded põhinevad samal alusel, mis esialgses hagis

esitatud nõuded (vt ka Riigikohtu 17. detsembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-08,

punktid 21-22). Nõude aluse samasuse juures jäi samaks ka hagi ese (kahju hüvitamise

nõue), muutus üksnes nõude suurus. TsMS § 376 lg 4 p 2 ei pea hagi muutmiseks hageja

põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist.

Seega, hagi esitamisega 9. oktoobril 2020 peatus hageja kahju hüvitamise nõuete

aegumistähtaeg kuni kohtulahendi jõustumiseni.

45. TsÜS § 167 lg 1 järgi nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate

läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest

nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste

jätkamisest keeldub. Tulenevalt TsÜS § 167 lõikest 3 peatub aegumine ka kokkulepitud

lepitusmenetluse lõpuni. Kohtule esitatud e-kirjast nähtub, et kostja II teatas hagejale 17.

augustil 2018, et tema loeb oma kohustused hageja ees täidetuks ning keeldub edasiselt kahju

hüvitamast (I kd, tl 33). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II poolt kahju hüvitamisest

keeldumisele järgnevalt läbisid hageja ja kostja II liikluskindlustuse lepitusorgani kaudu

lepitusmenetluse. Hageja väitel (vt hageja 29. jaanuari 2021 menetlusdokumendi p 2.9, I kd,

tl 151 pöördel) viidi lepitusmenetlust läbi 22. augustist 2018 kuni 17. maini 2019. Hageja ja

kostja II sõlmisid lepituskokkuleppe 17. mail 2019 (I kd, tl 39-41). Seega oli hageja nõuete

aegumine hageja ja kostja II vahel peetud lepitusmenetlusest tulenevalt TsÜS § 167 lg 3 ja

VÕS § 521 lg 4 alusel 22. augustist 2018 kuni 17. maini 2019, s.o 8 kuu ja 26 päeva jooksul,

peatunud. Seetõttu ei ole aegunud ka indekseerimise nõue, mille hageja esitas 20. novembri

2020 menetlusdokumendis.

46. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõuded ei ole aegunud.

Asjaolud, mille üle pooled ei vaidle

47. Lähtudes kohtule esitatud seisukohtadest, ei vaidle pooled selle üle, et:

-

xxxxxxxxxxxxxxx

toimus

avarii

kolme

sõiduki

vahel:

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx,

mida

juhis

hageja,

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx,

mida

juhtis

J.

T. ,

ning

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, mida juhtis kostja I (vt ka liiklusõnnetuse

andmed, I kd, tl 14-15);

-

xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetuses kannatada saanud hageja toimetati kiirabi poolt SA-sse

Tartu Ülikooli Kliinikum (edaspidi SA TÜK) kontrolli ning temal tuvastati põhidiagnoosina

lülisamba kaelaosa distorsioon ja distensioon, Densi piirkonna ligamentide vigastuse

kahtlus S13.4 ja kaasuva haigusena konkussioon, peaaju põrutus S06.0 (SA TÜK epikriis,

I kd, tl 16-17);

-

3. jaanuari 2020 kiirmenetluse otsuse kohaselt tuvastati väärteo kirjeldus järgmises:

xxxxxxxxxxxxxxxxx kella 7.38 paiku juhtis L. Y. (endine nimi – B. ) mootorsõidukit

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

xxx ristmiku suunas, eirates LM 221 Anna teed nõudeid, sõitis ette xxxx tänaval xxxxx

suunas

liikunud

sõidueesõigust

omanud

sõidukile

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx.

Liiklusnõuete rikkumisega tekitas L. Y. tervisekahjustuse xxx juhile M. K. ning varalise

kahju xxx omanikule A. K. sõiduki esiosa deformeerimisega. Kostjale I määrati karistuseks

liiklusseaduse § 223 lg 1 alusel rahatrahv 100 eurot (II kd, tl 83-84);

-

Kostja I kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusandjaks on kostja II;

-

Kostja II hüvitas algselt hagejale liiklusõnnetusest tekkinud kahju, sh mittevaralise kahju

350 eurot (kostja II 2. novembri 2017 e-kiri hagejale ja arve, II kd, tl 53 ja I kd, tl 147;

hageja konto väljavõte, II kd, tl 18);

-

Kostja II keeldus alates 17. augustist 2018 edaspidiselt hageja peavaludega seotud kahju

hüvitamisest ning luges oma kohustused hageja ees täidetuks (kostja II 17. augusti 2018 e-

kiri hagejale, I kd, tl 33);

-

Hageja ja kostja II sõlmisid 17. mail 2019 lepituskokkuleppe (I kd, tl 39-41 ja samuti 174-

175 pöördel), millega kostja II võttis endale kohustuse hüvitada kõik hageja poolt tulevikus

kantavad vajalikud ja põhjendatud ning kostjaga II kooskõlastatud kulutused seoses tema

kaelavigastuse raviga;

-

Kostja II selgitas hagejale 2. augusti 2019 e-kirjas, et kindlustusandja ei aktsepteeri ravina

massaaživanne meresoolaga ning ei hüvita töövõimetuslehtedest tekkinud kahju ega seosta

hageja müofastsiaalseid valusid kaelas ja kroonilisi pingepeavalusid liiklusõnnetusega (I

kd, tl 52-54);

-

Alates 29. novembrist 2019 keeldus kostja II hüvitamast hagejale töövõimetuslehtedest

tekkinud väidetavat kahju, samuti füsioteraapia- ja massaažiteenuseid ning luges oma

kohustused hageja ees täidetuks (kostja II ja hageja e-kirjavahetus, I kd, tl 48-50).

Hageja nõuded ja nõuete õiguslik kvalifikatsioon

48. Hageja väidab, et xxxxxxxxxxxxxxx kokkupõrge õnnetuse põhjustajaga oli tugev. Hagejale

tekkis liiklusavarii tagajärjel raske tervisekahjustus (whiplash sündroom, kuklanärvi

neuralgia ja kroonilised peavalud). Hagejal esinevad jätkuvalt tugevad peavalud.

Valuvaigistite võtmine ei ole jätkusuutlik. Hageja soovib peavaludest vabaneda. Hagejal on

tekkinud ravikulud ning need tekivad ka tulevikus. Liiklusõnnetusest tekkinud

tervisekahjustuse tõttu on hagejal saamata jäänud tulu. Samuti on hagejal liiklusõnnetusest

tingitud tervisekahjustuse tõttu tekkinud mittevaraline kahju.

49. Hageja nõuded on järgmised (arvestades nõuete viimast täpsustamist 13. märtsi 2024

kohtuistungil):

-

mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja saamata jäänud tulu summas 1808 eurot 67

senti (bruto);

-

mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud ravikulud koos

sõidukuludega summas 908 eurot 20 senti;

-

mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja tulevikus tekkivad ja sissenõutavaks

muutuvad ravikulud koos sõidukuludega summas 594 eurot 62 senti kuus perioodiliste

maksetena alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja elu lõpuni;

-

kohustada kostjaid iga-aastaselt igakuist hüvitist indekseerima tarbijahinnaindeksiga, mis

avaldatakse 1. oktoobril Statistikaameti veebilehel www.stat.ee;

-

mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglase

äranägemise järgi;

-

mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras nõuetes nr 1, 2, 5 märgitud kahjuhüvitise summalt alates hagi esitamisest

kuni kahjunõude täieliku täitmiseni ja nõude nr 3 puhul samas määras iga sissenõutavaks

muutunud makse korral.

50. Hageja nõudeid saab kvalifitseerida nii deliktilist üldvastutust reguleerivate VÕS § 1043, §

1045 lg 1 p 2 ja § 1050 alusel kui ka riskivastutust reguleerivate VÕS § 1057 ja § 1056 lg 1

alusel. Kostja II puhul tuleb lisaks lähtuda VÕS §-s 510, § 521 lõikes 1 ja LKindlS § 23

lõikes 1 sätestatust. Kahju tekitaja ja tema kindlustusandja on VÕS § 521 lg 2 esimese lause

järgi kannatanu ees solidaarvõlgnikeks.

51. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on VÕS § 1043, § 1045 lg 1 ja §

127 lg 4 järgi eelkõige kahju tekitaja (kostja I) õigusvastane tegu, hagejal kahju olemasolu

ning põhjuslik seos kostja I õigusvastase teo ning hagejal kahju tekkimise vahel. Kahju

tekitaja saab vastutusest vabanemiseks tõendada õigusvastasust välistavate asjaolude

olemasolu (VÕS § 1045 lg 2) või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050).

52. Riskivastutuse puhul saab hageja VÕS § 1056 lg 1 ja 2 alusel nõuda kostjalt I kahju

hüvitamist, kui suurema ohu allika valitsemine põhjustas hagejale kehavigastuse või

tervisekahjustuse; hageja kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise põhjuseks oli

suurema ohu allikale iseloomulikust ohust tuleneva riski realiseerumine ning kostja I oli ajal,

mil suurema ohu allikale iseloomulikust ohust tulenev risk vallandus, suurema ohu allika

valitseja. Hageja saab VÕS § 1057 alusel nõuda kostjalt I kahju hüvitamist, kui kostja I oli

mootorsõiduki otsene valdaja ajal, mil mootorsõiduki käitamisel tekkis kahju, ning kui

mootorsõiduki käitamise ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Riskivastutuse

koosseisud ei eelda suurema ohu allika valitseja teo (kui tahtelise tegevuse) olemasolu, mille

tagajärjeks oleks kannatanu kahjustamine – riskivastutuse puhul on piisav, et kahju on

tekkinud suurema ohu allikaga seotud iseloomuliku ohu realiseerumise tulemusena. Isegi

juhul, kui on võimalik tuvastada kahju tekitaja tegu, mille tulemusena on kahju tekkinud,

siis ei pea see olema õigusvastane ega süüline (P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus IV.

Kommenteeritud väljaanne. Juura 2020, lk 832, p 1).

53. Deliktilisele üldvastutusele ja riskivastutusele tuginevate nõuete puhul on tegemist

menetluslikus mõttes samasse hagiesemesse kuuluvate konkureerivate nõuetega. Kohus

peab nõude alternatiivse õigusliku põhjenduse olemasolul kontrollima nõuet mõlemal alusel

(vt Riigikohtu 19. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 17). Kohus analüüsib hageja

nõudeid esmalt riskivastutuse sätete alusel.

54. Kui suurema ohu allikaga seotud iseloomuliku ohu realiseerumine põhjustab isikule

kehavigastuse või tervisekahjustuse, kuulub VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitamisele varaline

kahju VÕS § 130 lõikes 1 nimetatud ulatuses ning mittevaraline kahju VÕS § 134 lõigetes

2, 3 ja 5 nimetatud ulatuses.

55. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I oli mootorsõiduki xxxx (registreerimismärk xxxxxx)

otsene valdaja xxxxxxxxxxxxxxx avarii toimumise ajal. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja

millises ulatuses tekkis hagejal sellest avariist kahju ning kas toimunud avarii ja hagejale

tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kahju ja põhjusliku seose olemasolu tõendamise

koormis lasub TsMS § 230 lg 1 järgi hagejal.

56. Alljärgnevalt analüüsib kohus hageja nõudeid hagiavalduses esitatud järjekorras.

Saamata jäänud tulu

57. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt saamata jäänud tulu hüvitamist summas 1808 eurot 67

senti (bruto), mis tekkis liiklusavariist põhjustatud ja kostja II poolt hüvitamata

haiguslehtede tõttu.

58. Saamata jäänud tulu on VÕS § 128 lg 4 järgi kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele,

eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud, ning saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise

võimaluse kaotamises. VÕS § 130 lg 1 järgi isiku tervise kahjustamisest või talle

kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb

kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste

suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju,

sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest

tekkinud kahju.

59. Kahju hüvitamisel tuleb lisaks arvestada ka kahju hüvitamise eesmärki, mis on VÕS § 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale,

milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Isik peab VÕS § 127 lg 4 järgi kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel

tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle

asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hagejal tuli seega välja tuua ja tõendada asjaolud, millest

nähtuks, et kui liiklusõnnetust (kostjale I etteheidetavat tegu) ei oleks olnud, ei oleks hageja

võime sissetulekut saada vähenenud.

60. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas 2018-2019 töölepingu alusel, tema tööandjaks oli

xxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kohus leiab, et hageja on kohtule esitatud tunnistustega (II kd, tl 12-

14) ja töölepingu muutmise kokkuleppega (I kd, tl 85) tõendanud, et hagejal oli 2018-2019

kavatsus ja võimalus sissetulekut saada, sh olemasolevat sissetulekut (töötasu) suurendada.

Nii nähtub hageja esitatud tunnistustest, et hageja läbis 15. jaanuarist 2018 kuni 17.

jaanuarini 2018 kursuse „Töötervishoid ja tööohutus“ (II kd, tl 12), 17. veebruarist 2018

kuni 26. märtsini 2018 kursuse „Töösuhete administreerimine ja personaliarvestus

väikeettevõttes“ (II kd, tl 14) ning 8. oktoobrist 2018 kuni 30. oktoobrini 2018 kursuse

„Töölepingu ning töötervishoiu- ja tööohutuse seadustest väikeettevõtjatele“ (II kd, tl 13).

Tööalase enesetäiendamise tulemusena on 31. oktoobril 2018, s.o vahetult pärast viimase

kursuse läbimist, hageja ja tema tööandja xxxxxxxxxxxxxxxxxx vahel sõlmitud töölepingu

muutmise kokkulepe, mille kohaselt seoses töökohustuste lisandumisega ning

töökeskkonnaspetsialisti tööülesannetega on hageja brutopalk alates 1. detsembrist 2018

1140 eurot (I kd, tl 85).

61. Hageja väidab, et liiklusõnnetusest tingitud tervisekahjustuse tõttu ei suutnud ta

töökohustusi siiski täita nii, nagu oli planeeritud, ning pidi perioodil detsember 2018 – aprill

2019 jääma korduvalt haiguslehele. Hageja haiguslehtede väljavõtte (I kd, tl 77) ja Eesti

Haigekassa 31. mai 2019 tõendi (I kd, tl 144) koostoimes on tõendatud, et hageja oli

töövõimetuslehel 13. detsembrist 2018 kuni 2. jaanuarini 2019, 4. jaanuarist 2019 kuni 21.

jaanuarini 2019, 11. veebruarist 2019 kuni 12. märtsini 2019, 16. aprillist 2019 kuni 26.

aprillini 2019 ja 27. aprillist 2019 kuni 15. maini 2019 ning kõigil töövõimetuslehtedel on

märgitud diagnoos krooniline traumajärgne peavalu.

62. Kostjad leiavad, et põhjuslikku seost liiklusõnnetuse ja hageja peavalude vahel ei esine ning

tuginevad seejuures T. K. 6. septembri 2018 ekspertarvamusele (I kd, tl 34-35). Viidatud

tõendis on T. K. leidnud, et hagejal diagnoositud müofastsiaalsed kaelavalud ja kroonilised

pingepeavalud ei ole kindlustusjuhtumis saadud trauma jääknähud, vaid täiesti omaette

haigusseisundid. T. K. on hinnangu andmisel tuginenud tema poolt tõendis viidatud

meditsiinilisele dokumentatsioonile, sh on T. K. pikemalt peatunud hageja 10. mai kuni 12.

juuli 2018 närviarsti ambulatoorsetel visiitidel, mille puhul märgib, et närviarst ei ole

märkinud, et patsiendil on tegemist traumajärgsete jääknähtudega. Ilmselt peab T. K. silmas

neuroloog J. K. koostatud epikriisi (I kd, tl 165-165 pöördel). Sellest epikriisist nähtuvad

tõepoolest T. K. poolt viidatud diagnoosid (põhidiagnoos: kaelavalu e tservikalgia; kaela ja

õlavöötme müofastsiaalne valu; kaasuv haigus krooniline pingepeavalu), kuid haiguse kulu

all on märgitud ka 2017. a oktoobri autoavariiga seonduvad kaebused ning ka see, et patsient

on tulnud vastuvõtule saatediagnoosiga: trauma xxxxxxxxx. T. K. arvamuse kohaselt

kinnitavad närviarsti diagnoosi kaudselt ka füsioterapeudi poolt Salva Kindlustusele

saadetud dokumentides ära toodud patsiendi seisundi kirjeldused. Kohus ei tea, milline on

füsioterapeudi kirjelduste sisu. Kohtul puudub võimalus veenduda T. K. arvamuse

kujunemises. Lisaks nõustub kohus hagejaga selles, et T. K. ekspertarvamus ei ole kohtu

jaoks usaldusväärne tõend, kuna tegemist on kostja II usaldusarstiga (vt ka K. M. e-kiri, II

kd, tl 25). Tugev seotus kostjaga II seab kahtluse alla T. K. arvamuse erapooletuse.

63. Kohus peab asjakohaseks märkida, et ortopeed K. P. 2. märtsi 2020 epikriisi kohaselt on

hageja diagnoosiks samuti M54.2 kaelavalu ehk tservikalgia (II kd, tl 32), kuid dr K. P. 5.

märtsi 2020 selgituse kohaselt: Diagnoosi osas ei ole korrektne kasutada enam

traumadiagnoosi kuna traumast nii palju möödas. Seetõttu ei ole enam ei S ega V diagnoos

vaid M diagnoos. Ehk siis tegemist on kroonilise haigusega. See ei tähenda, et see poleks

traumaga seotud, anamneesi osa selgitab diagnoosi püstituse (II kd, tl 33). Seega ei saa

anamneesi osa diagnoosist lahutada, vaid tervikpildi saamiseks tuleb neid vaadata koos.

64. Ka teised kohtule esitatud tõendid ei toeta T. K. arvamust. Nii nähtub haigusjuht nr

20171009-374755/01-40-36197 epikriisist (I kd, tl 16-17), et hageja on koheselt peale

liiklusõnnetuse toimumist haiglasse toimetamisel kurtnud kaelavalu ning temal tuvastati

xxxxxxxxxxxxxxxxx põhidiagnoosina lülisamba kaelaosa distorsioon ja distensioon, Densi

piirkonna ligamentide vigastuse kahtlus S13.4 ja kaasuva haigusena konkussioon, peaaju

põrutus S06.0. Haigusjuht nr 20171016-385737/01-56-27026 epikriisi (I kd, tl 18-20)

kohaselt on alates 31. oktoobrist 2017 hageja kaebustele lisandunud ka peavalu, mis koos

kaelavaluga on 22. novembri 2017 seisuga igapäevane.

65. Kohtumeditsiinilisest eksperthinnangu aktist (III kd, tl 122-124) nähtub ekspert A. V.

arvamus selles, et hageja peavalud on suure tõenäosusega tingitud xxxxxxxxxxxxxxxxx läbi

tehtud liiklustrauma tagajärgedest. Muid põhjusi ekspert tõenäoliseks ei pea. Ekspert on

arvamust

põhjendanud

sellega,

et

alates

2007.

aastast

ei

ole

patsiendi

meditsiinidokumentides ühtegi märget peavalukaebuste kohta. Peavalud on selge

liiklustrauma ajalise, põhjusliku ja kliinilise selgituse ning seosega (III kd, tl 122 pöördel, p

1.1.). Ekspert on leidnud ka seda, et hagejal on kliiniliselt EMO-s vahetult peale traumat

tuvastatud kõik kliinilised tunnused whiplash vigastuse diagnoosimiseks. Eksperdi

hinnangul WAD III raskusastmes. Arvamuse põhjenduse kohaselt klassifitseeritakse

whiplash sündroom ehk piitsalöök tüüpi kaela pehmete kudede vigastus kliiniliselt nelja

raskusastmesse WAD 1-4. Kolmel esimesel raskusastmel ei ole kujunduuringutel, peale

lülisamba kaelaosa loomuliku lordoosi kadumise ja selle asendumise küfoosiga, muid

nähtavaid vigastusi. Patsiendil on trauma CT uuringul kaelalordoos kadunud ja muutunud

küfootiliseks (III kd, tl 122 pöördel, p 1.2.). Eelnevalt viidatud haigusjuht nr 20171009-

374755/01-40-36197 epikriisi kantud kompuutertomograafia uuringu vastuses on tõepoolest

märgitud C-lordoos asendatud küfoosiga C5 kõrgusel (C4/5 lülivahemik eesosas

minimaalselt ahenenud) (I kd, tl 17).

66. Ekspert A. V. arvamust selles, et hagejal tekkis liiklusõnnetusest whiplash vigastus, toetab

ka neurokirurg A. L. arvamus ja anestesioloog M. S. arvamus. Dr A. L. koostatud 17.

aprilli 2019 ambulatoorsest epikriisist (I kd, tl 21-22; samasisuline tõend ka I kd, tl 168)

nähtub järgmine: Anamnees: Sai kannatada liiklusavariis 0xxxxxxxxx, kui sõitis teisele

autole küljelt sisse. Patsiendi pea ja kael liikusid sealjuures järsult ette ja seejärel taha.

Peale traumat jäi püsima valu kaelas, mis püsib tänase päevani. Staatus: Kaela ülaosa

palpatsioonil valulik. Kaela liikuvus piiratud. Arvamus: Tegemist on kaela pidurdus-

kiirendus mehhanismiga traumaga, täpsemalt 2. astme whiplash vigastusega. Dr M. S.

koostatud 15. mai 2019 epikriisist (I kd, tl 23-24 ja 166 pöördel-167) nähtuvad samuti hageja

kaebused igapäevaste peavalude esinemise kohta ning dr M. S. on leidnud, et kliiniline pilt

vastab üks-ühele läbitehtud avariist põhjustatud whiplash vigastusele.

67. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et kohtumeditsiinilises eksperthinnangu aktis ei ole TsMS

§ 301 lg 1 teise lause kohaselt ettenähtud uuringute üksikasjalikku kirjeldust, on tegemist

usaldusväärse tõendiga. Ekspert on kogenud erialaspetsialist (SA TÜK Närvikliiniku

neurokirurg, Kesk-Põhjamaa keskhaigla trauma-ortopeedia osakonna vanemarst, Oulu

ülikoolihaigla arst-konsultant), tema arvamustele on lisatud põhjendused ning eksperdi

järeldused on jälgitavad. Lisaks on pooled kohtule esitanud niivõrd palju täiendavat

meditsiinilist dokumentatsiooni, et eksperdi arvamusele leiab tuge ka teistest tõenditest.

68. Kohus on seisukohal, et ülalviidatud epikriisidest ja kohtumeditsiinilisest eksperthinnangu

aktist nähtuvate kokkulangevate andmete ja arvamustega on tõendatud, et hageja sai

xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetusest whiplash trauma, mis omakorda põhjustas temale

kaela- ja peavalusid. Tõenditest nähtub ka see, et hagejal esinesid kaela- ja peavalud sh

perioodil detsember 2018 – aprill 2019, mil hageja oli traumajärgse peavalu tõttu

haiguslehel. Nii on hageja 31. jaanuari 2019 kokkuvõtte kohaselt igapäevaste ja toimetulekut

häirivate peavalude esinemist avaldanud kliinilisele psühholoogile K. V. (II kd, tl 56) – kui

peavalusid poleks esinenud või kui need poleks olnud igapäevast toimetulekut häirivad,

poleks olnud põhjust neist kliinilisele psühholoogile rääkida. Kaela- ja peavalu esinemist

tõendavad ka dr A. L. ja dr M. S. arvamused, mis on antud vastavalt 17. aprillil 2019 ja 15.

mail 2019 ning milledest nähtuvalt hageja peavalud püsivad tänase päevani ning on

igapäevased. Ekspert A. V. on leidnud, et teadusuuringutele toetudes esineb whiplash

trauma järgselt kroonilisi kaebusi 83% kannatanutest. Kroonilistest kaebustest moodustavad

peavalud pisut alla 80%. Krooniliste kaebuste tekke sagedus on otseses seoses trauma WAD

raskusastmega. Krooniline kaebus tähendab enamasti aastaid kestvat kaela- ja peavalu.

Kroonilise valu kestvus ei ole ajaliselt piiratud ja on ennustamatu (III kd, tl 122 pöördel, p

1.3 ja tl 123 pöördel, p 1.9.). Kohtule esitatud tõendid ei anna seega põhjust kahelda, et

hageja haiguslehtedele märgitud diagnoos „krooniline traumajärgne peavalu“ on tingitud

just xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetusest ja sealt saadud traumast. Kohtu ette ei

ole toodud asjaolusid, mis annaksid põhjust arvata, et hagejal oleks esinenud veel teisi

traumasid, mis võisid põhjustada perioodil detsember 2018 – aprill 2019 traumajärgset

peavalu.

69. Eeltoodu alusel leiab kohus, et põhjuslik seos xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud

liiklusõnnetuse ning hageja vajadusel jääda perioodil detsember 2018 – aprill 2019

traumajärgse peavalu tõttu haiguslehele, on tõendamist leidnud. Kui liiklusõnnetust ei oleks

toimunud ning hagejal ei oleks sellest tekkinud whiplash vigastust, mis temal põhjustas

kroonilist traumajärgset peavalu, ei oleks hagejal tekkinud vajadust jääda haiguslehele ning

ta oleks olnud võimeline töötamist jätkama. Töötasu suuruseks, mida hagejal oleks olnud

võimalik saada, kui liiklusõnnetust ei oleks toimunud ja hageja ei oleks haiguslehele jääma,

oleks 31. oktoobri 2018 töölepingu muutmise kokkuleppe järgi olnud 1140 eurot kuus

brutos, s.o 979 eurot 17 senti netos (kasutatud palk.crew.ee kalkulaatorit).

70. Eesti Töötukassa 17. jaanuari 2019 otsusest (I kd, tl 70-72) nähtub, et hagejal tuvastati

osaline töövõime ning töövõimetoetuse maksmise perioodiks määrati 3. jaanuar 2019 kuni

20. detsember 2019. Hageja konto väljavõttega (I kd, tl 76) on tõendatud, et alates 5.

veebruarist 2019 hakkas Eesti Töötukassa hagejale maksma töövõimetoetust.

71. Hageja on esitanud saamata jäänud tulu nõude brutosummas, tuginedes kohtuistungil selle

põhjendamisel tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 punktile 8. TuMS § 12 lg 1 p 8 kohaselt

maksustatakse tulumaksuga mh kindlustushüvitised. Käesolevalt ei ole aga tegemist

kindlustushüvitisega, vaid saamata jäänud tuluga, mille väljamõistmist hageja kohtult

nõuab. TuMS § 12 lg 3 kohaselt ei ole füüsilise isiku tuluks mh kohtu väljamõistetud

mittevaralise kahju hüvitis ega otsese varalise kahju hüvitis, välja arvatud hüvitis, mida

makstakse seoses ettevõtlusega. Seega ei ole kohtu poolt väljamõistetav saamata jäänud tulu

hüvitis tulumaksuga maksustatav tulu ning seetõttu ei ole põhjendatud seda nõuda

brutosummas.

72. Hageja palgaandmete (I kd, tl 78-82), tööandja poolt tasutud töövõimetushüvitise andmete

(I kd, tl 146), Eesti Haigekassa poolt tasutud ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise

andmete (I kd, tl 83-84), Eesti Haigekassa 31. mai 2019 tõendi (I kd, tl 144), töövõimetoetuse

maksmise koondi (I kd, tl 146) ja hageja konto väljavõtte (I kd, tl 76) kohaselt oli hageja

sissetulek vaidlusalusel perioodil netosummas (töötasu brutosumma ümberarvutamisel

netosummaks kasutatud palk.crew.ee kalkulaatorit) järgmine: detsembris 2018 töötasu 616

eurot 23 senti; jaanuaris 2019 töötasu 249 eurot 41 senti, tööandja makstud haigushüvitis 62

eurot 37 senti, Eesti Haigekassa makstud ajutise töövõimetuse hüvitis 222 eurot 16 senti,

kokku 533 eurot 94 senti; veebruaris 2019 töötasu 449 eurot 57 senti, tööandja makstud

haigushüvitis 64 eurot 89 senti, Eesti Töötukassa makstud töövõimetoetus 210 eurot 26 senti,

kokku 724 eurot 72 senti; märtsis 2019 töötasu 384 eurot 64 senti, tööandja makstud

haigushüvitis 71 eurot 96 senti, Eesti Haigekassa makstud ajutise töövõimetuse hüvitis 221

eurot 76 senti, Eesti Töötukassa makstud töövõimetoetus 203 eurot 1 sent, kokku 881 eurot

37 senti; aprillis 2019 töötasu 644 eurot 25 senti, Eesti Töötukassa makstud töövõimetoetus

224 eurot 76 senti, kokku 869 eurot 1 sent.

73. Lahutades hageja töölepingujärgsest netotöötasust 979 eurost 17 sendist hageja tegeliku

sissetuleku, moodustub hageja saamata jäänud tulu seega järgmiselt: detsembris 2018 362

eurot 94 senti (979,17- 616,23), jaanuaris 2019 445 eurot 23 senti (979,17-533,94),

veebruaris 2019 254 eurot 45 senti (979,17-724,72), märtsis 2019 97 eurot 80 senti (979,17-

881,37) ja aprillis 2019 110 eurot 16 senti (979,17-869,01), kokku 1270 eurot 58 senti.

74. Kostjad ei ole väitnud, et hageja saamata jäänud tulu nõue tuleks rahuldamata jätta seetõttu,

et esineks mõni VÕS § 1057 punktides 1-5 sätestatud riskivastutust välistav asjaolu. Kostja

I süü ei ole riskivastutuse eeldusena oluline.

75. Kohus leiab, et kostja I on kohustatud VÕS § 1056 lg 1, § 1057, § 128 lg 4, § 130 ja § 127

lg 4 alusel hüvitama hagejale saamata jäänud tulu 1270 eurot 58 senti.

76. Kuigi kostja I ja kostja II vastutavad VÕS § 521 lg 2 alusel hageja ees solidaarselt, hüvitab

kostja II kindlustusandjana kostja I asemel hagejale kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitatud

kahju üksnes liikluskindlustuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses (LKindlS § 24).

77. Kohus nõustub kostjaga II selles, et LKindlS on VÕS suhtes eriseadus ning VÕS sätted

saamata jäänud tulu hüvitamise kohta kostja II suhtes kohaldamisele ei kuulu. LKindlS § 33

p 5 kohaselt hüvitatakse tervise kahjustamise korral saamata jäänud tulu LKindlS-s

sätestatud ulatuses. Sama paragrahvi p 10 järgi edasiste majanduslike võimaluste

halvenemisest tekkinud kahju, välja arvatud LKindlS §-s 28 sätestatud töövõimetushüvitis

osalise või puuduva töövõime korral, ei hüvitata.

78. Kohus palus 17. märtsi 2021 määruses hagejal täpsustada, kas hageja soovib kostjalt II

ajutise töövõimetuse tõttu või osalise või puuduva töövõime tõttu saamata jäänud

sotsiaalmaksuga maksustatava tulu hüvitamist. Hageja selgitas 6. aprilli 2021

menetlusdokumendi punktis 2.20, et hageja soovib kostjalt II hüvitist nii ajutise

töövõimetuse tõttu kui ka osalise töövõimetuse tõttu saamata jäänud sotsiaalmaksuga

maksustatava tulu hüvitamist, kuivõrd osaliselt ei olnud töövõimetoetust veel hagejale

määratud, kui väljastati esimene haigusleht, mille eest kostja II enam hüvitist ei maksnud.

13. märtsi 2024 kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et hageja ei ole nõudnud

sotsiaalmaksuga maksustatud tulu hüvitamist, vaid on esitanud nõude VÕS-i sätete alusel

saamata jäänud tulu hüvitamiseks; hageja on lähtunud sellest, et Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu direktiiv 2009/103/EÜ artikkel 18 sätestab vahetu nõudeõiguse, mis katab

vastutava isiku tsiviilvastutuse. Hageja leiab, et LKindlS-ga ei ole võimalik piirata saamata

jäänud tulu nõuet (IV kd, tl 67). Eeltoodust järeldab kohus, et hageja ei ole siiski soovinud

nõuda LKindlS § 28 lg 1 järgi kahjustatud isikule kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud

osalise või puuduva töövõime või ajutise töövõimetuse tõttu saamata jääva sotsiaalmaksuga

maksustatava tulu hüvitamist, vaid on leidnud, et temal on õigus kostjalt II nõuda VÕS §

128 lg 4 ja § 130 järgset saamata jäänud tulu hüvitamist.

79. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/103/EÜ preambuli p 3 järgi peaks iga

liikmesriik võtma kõik vajalikud meetmed tagamaks, et sõidukite kasutamisel, mille

põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega. Kaetud

vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused tuleb kindlaks määrata kõnealuste meetmete

põhjal. Seega tuleneb preambuli p 3 teisest lausest, et kindlustusega hõlmatud

vastutusulatuse saab liikmesriik ise kindlaks määrata. Direktiiv ei ole reeglina otsekohalduv,

vaid see tuleb riigisisesesse õigusesse üle võtta. Eesti LKindlS-s on lähtutud sellest, et

kohustust piiramatult vastutuskindlustada ei ole. Kohtu hinnangul on LKindlS kooskõlas

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/103/EÜ direktiivi preambuli p 3 teise

lausega.

80. Kindlustusandja hüvitab LKindlS 28 lg 1 järgi kahjustatud isikule kindlustusjuhtumi

tagajärjel tekkinud osalise või puuduva töövõime või ajutise töövõimetuse tõttu saamata

jääva sotsiaalmaksuga maksustatava tulu, arvestades kahjustatud isiku töövõime vähenemise

ulatust (edaspidi töövõimetushüvitis). Eeldatakse, et töövõime ajutise kaotamise korral on

kahjustatud isiku töövõime täielikult kadunud. Töövõimetushüvitise arvutamise alused ja

kord on sätestatud LKindlS §-s 29. Hageja ei ole esitanud kohtule LKindlS § 29 järgi

arvutatud töövõimetushüvitise nõuet ega LKindlS §-st 29 tulenevat arvutuskäiku

töövõimetushüvitise arvestamiseks ega vajalikke andmeid selleks arvutuskäiguks (nt hageja

kindlustusjuhtumile eelnenud 12 kalendrikuu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu andmed,

indekseerimise andmed, kindlustusandja vastutuse ulatus). Kostja II on omapoolse

arvutuskäigu toonud 13. jaanuari 2021 vastuse punktis 3 ning leidnud, et hageja ühe kuu

netotulu arvestamise aluseks tuleb võtta 454 eurot 68 senti. Kui hageja sissetulekud

liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud töövõimetuse tõttu jäävad alla 454 euro 68 sendi kuus,

saab väita, et hagejal on tekkinud saamata jäänud tulu LKindlS kontekstis ning tekkinud

vahe tuleb kostjal II tasuda. Kostja II arvestuse tulemusel ületab hageja sissetulek kõikidel

töövabastuse perioodidel 454 eurot 68 senti, mistõttu ei ole hagejale LKindlS alusel ajutise

töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu tekkinud.

81. Kohus on kontrollinud kostja II arvutuskäiku töövõimetushüvitise arvutamisel. Kostja II on

eksinud selles, et hageja liiklusõnnetusele eelnenud 12 kuu brutopalk oli 6697 eurot 1 sent.

Hageja liiklusõnnetusele eelnenud 12 kuu (oktoober 2016 kuni september 2017) brutopalga

andmed nähtuvad kohtule esitatud Maksu- ja Tolliameti tõendist (I kd, tl 143-143 pöördel):

2016 oktoobris 545 eurot 57 senti, novembris 545 eurot 57 senti, detsembris 711 eurot 80

senti, 2017 jaanuaris 370 eurot 33 senti, veebruaris 545 eurot 57 senti, märtsis 545 eurot 57

senti, aprillis 545 eurot 57 senti, mais 545 eurot 57 senti, juunis 545 eurot 57 senti, juulis

846 eurot 5 senti, augustis 285 eurot 77 senti ja septembris 545 eurot 57 senti. Viidatud

tõendist nähtub ka see, et sel ajavahemikul puuduvad töövõimetushüvitiste väljamaksed,

mistõttu ei tule arvestusest välja jätta kalendripäevi, millal hageja oli ajutiselt töövõimetu.

Teisendades hageja brutopalga netopalgaks (kasutades palk.crew.ee kalkulaatorit), saab

hageja netopalgaks: 2016 oktoobris 454 eurot 74 senti, novembris 454 eurot 74 senti,

detsembris 582 eurot 94 senti, 2017 jaanuaris 321 eurot 59 senti, veebruaris 456 eurot 74

senti, märtsis 456 eurot 74 senti, aprillis 456 eurot 74 senti, mais 456 eurot 74 senti, juunis

456 eurot 74 senti, juulis 688 eurot 47 senti, augustis 256 eurot 38 senti ja septembris 456

eurot 74 senti, kokku 5499 eurot 30 senti. Jagades saadud summa 365-ga, st päevade arvuga

aastas, kujuneb ühe päeva netotuluks 15 eurot 7 senti. LKindlS § 29 lg 9 järgi hüvitise

arvutamisel kahjustatud isiku netotulu indekseeritakse. Indekseerimisel korrutatakse

netotulu Statistikaameti viimase avaldatud tarbijahinnaindeksi ja kindlustusjuhtumi

toimumise kalendrikuule järgnenud kalendrikuul avaldatud tarbijahinnaindeksi jagatisega.

Tarbijahinnaindeks

oli

2019

mais

214,30

ja

2017

novembris

204,19

(vt

andmed.stat.ee/et/stat/majandus_hinnad/IA02), mis teeb tarbijahinnaindeksi jagatiseks 1,05.

Indekseeritud kalendripäeva netotulu on seega 15 eurot 82 senti. LKindlS § 29 lg 10 kohaselt

ühe kalendrikuu hüvitis on käesoleva paragrahvi lõike 9 kohaselt indekseeritud

kalendripäeva netotulu ja arvu 30 korrutis, millest arvestatakse maha kahjustatud isikule

muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel määratud hüvitise või kompensatsiooni

summa kalendrikuu kohta. Hageja ühe kalendrikuu töövõimetushüvitis on seega 474 eurot

60 senti. Kuna kõikidel töövabastuse perioodidel ületab hageja sissetulek 474 eurot 60 senti,

ei ole hagejale LKindlS alusel ajutise töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu tekkinud.

82. Hagejal ei ole seega kostja II vastu nõuet saamata jäänud tulu 1808 eurot 67 sendi ega mingi

muu summa hüvitamiseks ning hageja vastav nõue tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 521 lg 2

kolmandast lausest tulenevalt kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, vastutab

kohustuse täitmise eest kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelises suhtes üksnes

kindlustusvõtja.

Sissenõutavaks muutunud ravikulud koos sõidukuludega

83. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud

ravikulud koos sõidukuludega summas 908 eurot 20 senti.

84. Kostja II on leidnud, et hageja saab kostjalt II ravikulude hüvitamist nõuda üksnes hageja ja

kostja II vahel sõlmitud lepituskokkuleppe alusel – lepituskokkuleppega asendati hageja

võimalikud muudest alustest tulenevad ravikulude hüvitamise nõuded lepituskokkuleppe

täitmise nõudega. Kohtu menetluses ei ole hageja nõuet kostja II vastu lepituskokkuleppe

täitmiseks. Kostja hinnangul tuleks juba üksnes seetõttu jätta hageja nõuded ravikulude

hüvitamiseks kostja II suhtes rahuldamata. Kohus ei nõustu kostja II seisukohaga. 17. mail

2019 lepituskokkuleppe (I kd, tl 39-41) p 5 kohaselt leppisid kostja II ja hageja kokku, et

kostja II loeb hageja kaelavigastusega seotud vaevused avarii tagajärjeks ning kohustub

hüvitama hagejale kõik tema poolt kuni tänaseni kantud vajalikud ja põhjendatud

ravikulutused. Kostja II kohustus hüvitama hagejale ka kõik tulevikus kantavad vajalikud ja

põhjendatud kulutused seoses tema kaelavigastuse raviga. Hageja kohustus kooskõlastama

kõik tulevikus kantavad kulutused seoses tema kaelavigastuse raviga kostjaga II.

Lepituskokkuleppest ei nähtu teisi kokkuleppeid kostja II ja hageja vahel.

Lepituskokkuleppest ei nähtu, et hageja oleks ühestki oma nõudest loobunud või et

lepituskokkuleppe

pooled

oleksid

avaldanud

tahet

omavahelise

õigussuhte

ümberkujundamiseks või asendamiseks. Lepituskokkuleppest ei nähtu, et selle pooled

oleksid avaldanud tahet käsitleda kokkulepet kui kompromissilepingut (VÕS § 578), sh

välistada edaspidi varasema õigusliku olukorra juurde naasmise. Kohus leiab seega, et kostja

II ja hageja vahel sõlmitud lepituskokkulepe ei takista hagejal deliktilise üldvastutuse või

riskivastutuse sätete alusel kostja II vastu nõuete esitamist.

85. Hagiavalduse kohaselt on hagejal xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju

ravikulutuste kandmise näol järgmises: hüdromassaaži visiiditasud 11 korra eest TÜ

Kliinikumi ambulatoorses taastusravis summas 112 eurot, vesiravivann 10 korra eest Põlva

haiglas summas 70 eurot, taastusravi massaaž Põlva haiglas summas 50 eurot, taastusravi

massaaž TÜ Kliinikumis summas 120 eurot, füsioteraapia Haapsalus viis korda summas 120

eurot 20 senti, ravimassaaž Dorpat Tervis OÜ-s kaheksa korda summas 102 eurot ja

mäluarsti vastuvõtt TÜ Kliinikumis summas 75 eurot, kokku 649 eurot 20 senti. Viidatud

raviga seotud transpordikulud on hagiavalduse kohaselt 259 eurot. Hageja nõuab kostjatelt

seega avarii tõttu hagejal tekkinud tervisekahjustusest tingitud otsese varalise kahju 908

eurot 20 sendi hüvitamist (VÕS § 128 lg 3, § 130).

86. Hageja peab oma sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude nõude rahuldamiseks VÕS

§ 130, § 127 lg 1 ja lg 4 järgi tõendama kulude kandmise (kahju) ning põhjusliku seose kahju

ja xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse ja sellest hagejal tekkinud ravivajaduse

vahel.

87. Arvestades kohtule esitatud tõendeid, leiab kohus, et hageja on tõendanud kulude kandmist

järgmises:

-

Taastusravi massaaž TÜ Kliinikumis summas 120 eurot. Hageja on selle kulu kandmise

tõendanud oma konto väljavõttega, millelt nähtuvalt on hageja 29. jaanuaril 2019 tasunud

SA Tartu Ülikooli Kliinikumile avariijärgse taastusravi massaaži eest 100 eurot ning 3.

aprillil 2019 20 eurot (I kd, tl 58).

-

Ravimassaaž Dorpat Tervis OÜ-s kaheksa korda summas 102 eurot. Hageja on selle kulu

kandmise tõendanud Dorpat Tervis OÜ 7. augusti 2019, 28. augusti 2019 ja 18. augusti 2019

tšekkidega (I kd, tl 63-65).

-

Mäluarsti vastuvõtt TÜ Kliinikumis summas 75 eurot. Hageja on selle kulu kandmise

kohustuse tõendanud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 3. oktoobri 2019 arvega (I kd, tl 106).

Kohtule esitatud epikriisiga (I kd, tl 28-29) on tõendatud ka see, et hageja käis 3. oktoobril

2019 neuroloog (mäluarst) Ü. L. vastuvõtul.

-

Füsioteraapia Haapsalus viis korda summas 120 eurot 20 senti. Hageja on selle kulu

kandmise kohustuse tõendanud SA Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus 13.

mai 2020, 22. mai 2020 ja 15. juuni 2020 arvetega (I kd, tl 59-62).

-

Vesiravivann 10 korra eest Põlva haiglas summas 70 eurot. Hageja on selle kulu kandmise

kohustuse tõendanud aktsiaselts „Põlva Haigla“ 27. augusti 2020 arvega (I kd, tl 56).

88. Hageja ei ole tõendanud kulu kandmist järgmises:

-

Hüdromassaaži visiiditasud 11 korra eest TÜ Kliinikumis ambulatoorses taastusravis

summas 112 eurot. Hageja on kulu kandmise tõendamiseks esitanud kohtule arvutiekraanist

tehtud foto, millelt nähtuvad kellegi pangakonto andmed 21. maist 2019 kuni 23. oktoobrini

2019 (I kd, tl 55). Fotolt ei nähtu, et tegemist on hageja pangakontoga ning et tasutud on

hageja hüdromassaaži visiiditasusid. Kohus leiab, et esitatud tõend ei tõenda, et hageja on

kandnud hüdromassaaži visiiditasu kulusid summas 112 eurot;

-

Taastusravi massaaž Põlva haiglas summas 50 eurot. Hageja on kulu kandmise tõendamiseks

esitanud kohtule maksekviitungi (I kd, tl 57). Tõendilt nähtub, et hageja on tasunud 26. juunil

2020 aktsiaseltsile „Põlva Haigla“ 50 eurot, kuid tõendilt ei nähtu mille eest on tasutud.

Seega on esitatud tõend ebapiisav tõendamaks, et hageja on kandnud taastusravi massaaži

kulu Põlva haiglas summas 50 eurot.

89. Kuna hüdromassaaži visiiditasude ja Põlva haigla taastusravi massaaži kulud on tõendamata

ning kahjunõue jääb juba seetõttu selles osas rahuldamata, ei analüüsi kohus põhjuslikku

seost nende kulude ning xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse ja hagejal sellest

tekkinud ravivajaduse vahel. Kuna kahju esinemist on vaja tõendada nii riskivastutuse kui

deliktilise üldvastutuse kohaldamiseks, ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada kummalgi

õiguslikul alusel. Kuna kohus jättis rahuldamata hageja nõude hüdromassaaži visiiditasude

ja Põlva haigla taastusravi massaažiga seotud kulude hüvitamiseks, tuleb jätta rahuldamata

ka sõidukulud vastavas ulatuses.

90. Edasi tuleb kohtul analüüsida, kas hageja poolt kantud ravikulud summas 448 eurot 95 senti

on põhjuslikus seoses xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse ja sellest hagejal

tekkinud ravivajadusega.

91. Kohus on eelnevalt hageja saamata jäänud tulu nõuet analüüsides tuvastanud, et hageja sai

xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetusest whiplash trauma, mis omakorda põhjustas temale

kaela- ja peavalusid. Kohus tuvastas eelnevalt ka selle, et perioodil detsember 2018 – aprill

2019 oli hageja kroonilise traumajärgse peavalu tõttu korduvalt töövõimetuslehel.

Kuluartiklid, mille hüvitamist hageja käesolevaga nõuab, on tõenditest nähtuvana tekkinud

alates 3. oktoobrist 2019 kuni 27. augustini 2020. Kohtu hinnangul näitavad selle aja kohta

kohtule esitatud meditsiinilise sisuga tõendid, et hageja kaela- ja peavalud jätkusid ning

hageja otsis neile ravi ning leevendust (vt täpsemalt allpool).

92. Samuti nähtub kohtule esitatud tõenditest, et hageja kaebas pärast liiklusavariid ka

mäluhäirete esinemise üle, esimene märge selle kohta ilmneb juba 21. detsembri 2017

sissekandest SA Tartu Ülikooli Kliinikumi epikriisi (I kd, tl 19). Hageja on 24. septembri

2019 vastuvõtul kurtnud mäluhäireid ka taastusarst M. R. (I kd, tl 31-32). Kui patsiendil

esinevad mälu puudutavad kaebused, on loogiline, et patsient pöördub abi saamiseks

erialaspetsialisti, s.o antud juhul neuroloogi, poole. Seetõttu loeb kohus tuvastatuks

põhjusliku seose xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse ning hageja vajaduse vahel

pöörduda 3. oktoobril 2019 neuroloog Ü. L. vastuvõtule. Dr Ü. L. poolt on kinnitust

leidnud, et tegemist on traumajärgse kaela- ning peavaluga ja neuropsühholoogilise

hindamise alusel profiil sobib kerge ajukahjustuse korral esineva leiuga (I kd, tl 28-29). Kulu

kandmine on tõendatud. Hageja nõue neuroloogi vastuvõtutasu 75 euro hüvitamiseks on

põhjendatud.

93. Hagejale on kohe pärast avarii toimumist soovitatud taastusravi – sissekanne selle kohta SA

TÜK epikriisis 29. novembrist 2017 (I kd, tl 19). 29. novembri 2019 seisuga on füsioterapeut

M. M. pidanud taastusravi hageja ainsaks võimalikuks meetodiks igapäevase elu- ja

toimetulekukvaliteedi parandamiseks (I kd, tl 69). Kuigi kostjad väidavad, et hagejale on

arstid pidanud vajalikuks peamiselt tabletiravi, nähtub kohtule esitatud epikriisidest, et

raviarst on koos tabletiraviga valdavalt soovitanud ka taastusravi või füsioteraapiat.

Eeltoodut tõendavad neuroloog J. K. 12. juuli 2017 epikriis, neuroloog Ü. K. 1. märtsi 2018

epikriis, anestesioloog M. S. 15. mai 2019 epikriis, neuroloog M. B. 23. novembri 2018

epikriis, taastusravi ja füsioteraapia arsti A. T. 29. jaanuari 2019 epikriis (I kd, tl 165-167

pöördel, 168 pöördel-170). Dr A. T. 29. jaanuari 2019 epikriisist nähtuvalt on hagejale

soovitatud korduvalt ka massaaži. Individuaalset füsioteraapiat on 28. juulil 2019

tõenduspõhiseks hinnanud ka taastusarst E. S. (I kd, tl 164-164 pöördel). Ka taastusarst K.

M. 14. juuni 2019 tõendist, ortopeed K. P. 2. märtsi 2020 epikriisist ja 5. märtsi 2020

selgitustest (I kd, tl 67-68 ja II kd, tl 32-33), 6. märtsi 2020 – 5. märtsi 2021 tegevuskavast

tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamiseks (II kd, tl 28-31) ja taastusravi ja füsiaatria

arsti M. R. 5. septembri 2019 – 24. septembri 2019 epikriisist (I kd, tl 30-32) ja 16. septembri

2019 tõendist (I kd, tl 66) nähtub hageja vajadus liiklusavariist tingitud peavaludele ravi ja

leevendust saada taastusravist ja füsioteraapiast, dr K. M. ja dr M. R. on soovitanud ka

massaaži. Ekspert A. V. on kokkuvõtlikult leidnud, et kroonilise valu puhul kõik, mis

leevendab kaebusi, on lubatud, sh lõõgastab massaaž kaelalihaseid ja vesiravil on ka sageli

lõõgastav toime (III kd, tl 123, p 1.7).

94. Eeltoodut arvestades ja kõiki tõendeid kogumis ja koostoimes hinnates loeb kohus hageja

kaela- ja peavalude raviks ja leevenduseks põhjendatuks hageja poolt tehtud kulutused nii

taastusravi massaažile, ravimassaažile, füsioteraapiale kui vesiravivannile. Kohtu järeldust

ei lükka ümber neuroloog S. K. 15. novembri 2019 arvamus füsioteraapia ja massaaži

sobimatusest ja kaelakrae kandmise vajadusest, kuna ka S. K. ise taganes oma arvamusest

(I kd, tl 104-105 ja tl 176-178). Ka kostjate väited hagejal seropositiivse reumatoidartriidi

esinemise kohta ei muuda kohtu järeldust. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal on 2016. a

augustis, s.o enne liiklusõnnetust, tuvastatud seropositiivne reumatoidartriit. Tõendites, mis

kohus eelnevalt analüüsis (vt p 109) ei ole aga määratud ravi seropositiivsele

reumatoidartriidile, vaid hageja kaela- ja peavaludele. Kas seropositiivse reumatoidartriidi

puhul saab samuti leevendust füsioteraapiast ja massaažist, ei ole oluline. Lisaks nähtub

Perearst K. R. OÜ epikriisist (III kd, tl 185-187), et hagejal tuvastatud seropositiivne

reumatoidartriit hakkas stressi foonil ägenema 2022. aastal, seega oluliselt hiljem kui praegu

käsitletav ajaperiood.

95. Kui liiklusõnnetust ei oleks toimunud ning hagejal ei oleks sellest tekkinud whiplash

vigastust, mis temal kaela- ja peavalu põhjustas, ei oleks hageja pidanud kandma kulutusi

taastusravi massaažile, ravimassaažile, füsioteraapiale ega vesiravivannile. Kohus leiab, et

põhjuslik seos xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse ning hagejal tekkinud

ravikulude vahel on tõendatud.

96. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista hageja ravikulud summas 448

eurot 95 senti.

97. Hageja väidab, et raviprotseduuridel käimisest tekkisid temal sõidukulud. Sõidukulud on

tekkinud raviprotseduuridel käimisest kokku 3762 km, mis teeb kütusekuluks

3762/100*7=263,34 liitrit ehk 263 eurot 34 senti, kui võtta kütusehinnaks 1 euro liitri kohta.

Hageja nõuab sõidukulude hüvitamist summas 259 eurot.

98. Hagiavalduse kohaselt on hageja sõidukulud tekkinud järgmistest sõitudest:

-

SA-s TÜK 24 korda (11 taastusravi, 12 massaaži ja mäluarsti vastuvõtt), 24*54 km= 1296

km. Eelnevalt on kohus lugenud tõendatuks SA-s TÜK taastusravi massaaži ja ühekordse

mäluarsti vastuvõtu kulu kandmise. Samas ei ole hageja esitanud kohtule tõendit selle kohta,

et ta oleks SA-s TÜK saanud taastusravi massaaži just 12 korda. Pangakonto väljavõttelt,

millelt nähtub massaaži eest tasumine, nähtub selgituse lahtris nii 29. jaanuari 2019 kui 3.

aprilli 2019 ülekande puhul „avariijärgne taastusravi massaaž 10x“. Siit järeldab kohus, et

hageja on saanud taastusravi massaaži 10 korda. Kohus loeb seega põhjendatuks sõidukulu

SA-sse TÜK 11 korral. Hageja elukoha ja SA TÜK vahemaa on hageja esitatud

kaardirakenduse väljavõtte (II kd, tl 36) järgi 26,7 km, edasi-tagasi vahemaa järelikult 53,4

km. Läbitud kilometraaž seega 11*53,4 km = 587,4 km.

-

Põlva haiglas 10 korda (vesiravivann). Hageja elukoha ja Põlva Haigla vahemaa on hageja

esitatud kaardirakenduse väljavõtte (II kd, tl 46) järgi 21,9 km, edasi-tagasi vahemaa

järelikult 43,8 km, kuid hageja on lähtunud vahemaast 42 km (hageja 6. aprilli 2021

menetlusdokumendi p 2.5.2.2.). Läbitud kilometraaž seega 10*42 km = 420 km.

-

Haapsalus 3 korda (füsioteraapia). Hageja elukoha ja SA Haapsalu Neuroloogiline

Rehabilitatsioonikeskus vahemaa on hageja esitatud kaardirakenduse väljavõtte (II kd, tl 47)

järgi 269 km, edasi-tagasi vahemaa järelikult 538 km. Läbitud kilometraaž seega 3*538 km

= 1614 km.

-

Dorpat Tervis OÜ-s 8 korda (ravimassaaž). Hageja elukoha ja Dorpat Tervis OÜ vahemaa

on hageja esitatud kaardirakenduse väljavõtte (II kd, tl 48) järgi 26,7 km, edasi-tagasi

vahemaa järelikult 53,4 km. Läbitud kilometraaž seega 8*53,4 km = 427,2 km.

99. Hageja on selgitanud, et kütusekulu muutub ajas olenevalt aastaajast ning sellest palju

sõidetakse linnas, palju maanteel ning millist sõidukit kasutatakse. Hageja kasutada on

sõiduk xxx Ceed (II kd, tl 38), mille keskmine diislikütusekulu (ajas muutuv) on 6,3l/100km

(II kd, tl 39) ja Volkswagen Passat (II kd, tl 40), mille diislikütusekulu on 9l/100km. Hageja

on oma arvestuses lähtunud keskmisest mõistlikust kütusekulust, milleks on 7l/100 km.

Kohus nõustub, et kütusekulu arvestamisel saab lähtuda keskmisest mõistlikust

kütusekulust, milleks võib pidada 7l/100km.

100.

Hageja poolt kohtule esitatud tšekkidega (II kd, tl 50) saab lugeda tõendatuks, et hageja

tegi 6. maist 2020 kuni 1. juunini 2020, mis ajaliselt langeb kokku füsioteraapiaga SA-s

Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus, diiselkütusele kulutusi summas 164 eurot

77 senti. Hageja ostetud diiselkütuse hind liitri kohta on viidatud tšekkide kohaselt olnud

0,949-0,959 eurot/l, keskmine 0,9515 eurot/l. Hageja kütusekulu Haapsallu ja tagasi

sõitmisel on seega keskmiselt 1614/100*7*0,9515=107 eurot 50 senti.

101.

Hageja ei ole esitanud kohtule andmeid ega tõendeid selle kohta, milline oli diiselkütuse

maksumus 2019. aastal, kui hageja tegi ravikulusid SA-s TÜK ja Dorpat Tervis OÜ-s.

Kohtule ei ole teada ka see, millistel kuupäevadel sai hageja Põlva haiglas vesiravivanne,

mille kohta on arve väljastatud 27. augustil 2020. Samas puudub alus arvata, et hageja oma

elukohast raviteenuse osutamise kohta tasuta sai. Hageja pidi ka nendeks sõitudeks tegema

kulutusi transpordile, mille osas peab kohus mõistlikuks lähtuda kütusekulust 7l/100 km, ja

kuna hageja ei ole teistsugust kütuse hinda tõendanud, siis eelnevalt tuvastatud keskmisest

kütusehinnast 0,9515 eurot/l. Hageja kütusekulu Tartusse ja Põlvasse ning koju tagasi on

seega 1434,6/100*7*0,9515=95 eurot 55 senti.

102.

Hageja sõidukulud on seega põhjendatud kokku 203 euro 5 sendi ulatuses. Hageja ei

oleks saanud ravil käia ilma sõidukulusid tegemata, seega esineb ka põhjuslik seos.

103.

Hageja sissenõutavaks muutunud ravikulud koos sõidukuludega on kokku 652 eurot.

104.

Kostjad ei ole väitnud, et nõue sissenõutavaks muutunud ravikulude hüvitamiseks tuleks

rahuldamata jätta seetõttu, et esineks mõni VÕS § 1057 punktides 1-5 sätestatud

riskivastutust välistav asjaolu. Kostja I süü ei ole riskivastutuse eeldusena oluline.

105.

Kohus leiab, et kostja I ja kostja II on kohustatud VÕS § 1056 lg 1, § 1057, § 128 lg 4,

§ 130 ja § 127 lg 1, lg 4 ja VÕS § 521 lg 2 alusel solidaarselt hüvitama hagejale

sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulud 652 eurot.

Tuleviku ravikulud koos sõidukuludega

106.

Hageja palub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista tulevikus tekkivad ja

sissenõutavaks muutuvad ravikulud koos sõidukuludega summas 594 eurot 62 senti kuus

perioodiliste maksetena alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja elu lõpuni. Hageja

tugineb nõude esitamisel VÕS § 128 lõikele 3, § 130 ja § 136 lõikele 2.

107.

Ka hageja tuleviku ravikulude hüvitamise nõudega seoses jääb kohus varasemale

seisukohale selles, et kostja II ja hageja vahel sõlmitud lepituskokkulepe ei takista hagejal

deliktilise üldvastutuse või riskivastutuse sätete alusel kostja II vastu nõuete esitamist.

108.

Hageja peab oma tulevikus tekkivate ja sissenõutavaks muutuvate ravi- ja sõidukulude

nõude rahuldamiseks VÕS § 130, § 127 lg 1 ja lg 4 järgi tõendama, et temal sellised kulud

tekivad (kahju) ning põhjusliku seose kahju ja xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud

liiklusõnnetuse ja sellest hagejal tekkinud tervisekahjustuse vahel.

109.

Kohus on tuvastanud, et hageja sai xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetusest whiplash

trauma, mis omakorda põhjustas temale kaela- ja peavalusid ning need valud ei ole

lõppenud. Ekspert A. V. on andnud arvamuse, mille kohaselt whiplash tüüpi trauma on

toimunud sündmus ja patsiendi praeguste kaebuste algne põhjus ning vallandav faktor, mitte

püsiv seisund. Sellest tulenevalt ei saa olnut olematuks „ravida“. Patsiendi vaevusi on

võimalik kaasaegsete ravimeetoditega leevendada. Kas niipalju, et see ei häiriks

igapäevaelu, ei saa ekspert kinnitada, kuna häiring on subjektiivne (III kd, tl 122 pöördel-

123, p 1.5).

110.

Hageja kinnitusel esinevad temal jätkuvalt tugevad kaela- ja peavalud ning tal tekib

sellega seoses igakuine kahju ravi- ja sõidukulude näol. Hageja on oma tuleviku ravikulude

tõendamiseks esitanud kohtule dr M. R. poolt 11. veebruaril 2021 koostatud raviplaani (II

kd, tl 52-52 pöördel) ja SA TÜK 6. aprilli 2021 hinnapakkumise (II kd, tl 35-35 pöördel).

Dr M. R. raviplaaniga on hageja soovinud tõendada, millist ravi ta liiklusavariist tingitud

tervisekahjustuse tõttu tulevikus vajab, ning SA TÜK hinnapakkumisega on hageja soovinud

tõendada raviplaani maksumust. Hageja hagi tagamise taotlust esitades esitanud kohtule ka

hinnapakkumise taastusravi teenuste kohta Spordimetsitsiini ja taastusravi kliiniku

ambulatoorse taastusravi osakonnas (II kd, tl 97), kuid hagi alusena ei ole hageja sellelt

nähtuvatele teenusemaksumustele tuginenud.

111.

Dr M. R. koostas 11. veebruaril 2021 hagejale raviplaani kuueks kuuks järgmises:

füsioteraapia teenus individuaalselt saalis ja füsioteraapia teenus individuaalselt basseinis,

käsimassaaž ja vesimassaaž pingete leevendamiseks, psühholoogi teenus individuaalselt

kaks korda nädalas kolm kuud, edasi kord nädalas, st kõiki eelmainitud ravisid 36 korda.

112.

Kohus nõustub kostjaga II selles, et kohtule esitatud meditsiinidokumentide kohaselt on

hagejal xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse järgselt olnud mitmeid erinevaid

raviarste, kes on andnud talle ravisoovitusi. Kostja II poolt kohtule esitatud epikriiside

kohaselt on suur hulk hageja raviga tegelenud arste pidanud vajalikuks peamiselt tabletiravi

(neuroloog J. K. 12. juuli 2017 epikriis, neuroloog Ü. K. 1. märtsi 2018 epikriis,

anestesioloog M. S. 15. mai 2019 epikriis, neuroloog M. B. 23. novembri 2018 epikriis,

neuroloog A. L. 17. aprilli 2019 epikriis, taastusravi ja füsioteraapia arsti A. T. 29. jaanuari

2019 epikriis, neuroloog Ü. L. 3. oktoobri 2019 epikriis, I kd, tl 165-171). Samuti on kostjad

viidanud, et neuroloog S. K. 24. oktoobri 2019 epikriisi ja 15. novembri 2019 arvamuse

kohaselt on hagejal vajalik kanda kaelakraed pidevalt soovitavalt üks aasta, kaela

liigutamine ja füsioteraapia on vastunäidustatud ning massaaž toimeta, kroonilise valu jaoks

tabletiravi (I kd, tl 42-46). Dr S. K. on samas oma seisukohast 26. novembril 2019 ise

taganenud ning leidnud, et lisapingete tõttu kaelakrae hagejale ei sobi (I kd, tl 104-105 ja tl

176-178). Asjaolu, et kaelakrae kandmine hagejale püsivalt näidustatud ei ole, on leidnud

kinnitust ka ortopeed dr K. P. koostatud epikriisist 2. märtsist 2020 ja tema selgitustest 5.

märtsist 2020, arst on soovitanud jätkata taastusraviga (I kd, tl 67-68 ja II kd, tl 32-33), ning

ekspert A. V. arvamusega, mille kohaselt kaelakrae kandmine kroonilist valu ei ravi (III kd,

tl 124, p 1.13). Ka dr S. K. arvamus füsioteraapia vastunäidustatusest ei lange kokku teiste

asjas kogutud tõenditega – füsioterapeut M. M. 29. novembri 2019 teatise kohaselt on

hageja ainus võimalik meetod igapäevase elu- ja toimetulekukvaliteedi parandamiseks

taastusravi (I kd, tl 69); taastusarst dr K. M. 14. juuni 2019 tõendi kohaselt vajab hageja

individuaalset füsioteraapiat (lisaks ka massaaživanni ja terapeutilist massaaži) (II kd, tl 45);

6. märtsi 2020 – 5. märtsi 2021 tegevuskavast tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamiseks

nähtub samuti vajadus füsioterapeudi individuaalteenuse (saalis ja basseinis) järele, mille

eesmärgiks on läbi kaela- ja õlavöötme piirkonna lihaskonna pinge alandamise peavalude

esinemise vähendamine, ning hageja vajab ka psühholoogi individuaalteenust ja

tegevusterapeudi individuaalteenust (II kd, tl 28-31). Taastusravi ja füsiaatria arst M. R. on

hagejale alates esmasest visiidist 5. septembril 2019 määranud ravina füsioteraapia teenust,

samuti psühholoogi ja psühhoteraapia teenust ning massaaži (I kd, tl 30-32, tl 66, III kd, tl

18-190 pöördel).

113.

Kohtu hinnangul on hageja positsioonilt mõistetav, et tabletiravi (valuvaigistid) ei anna

valu vastu püsivat efekti ning valust püsivalt vabanemiseks peab otsima teisi ravimeetodeid.

Dr M. R. on 25. mail 2021 leidnud, et kuigi massaaž mõjub enamasti kõigile lõõgastavalt

ja omab lühiajalist toimet, peab olukorras, kus tablettravist ei ole olnud kõrvaltoimete või

mittetoimimise tõttu abi, rakendama muid valu leevendavaid meetodeid. Kroonilise valu ravi

peab olema väga kompleksne ja individuaalne, multidistsiplinaarne (III kd, tl 189). Dr M. R.

seisukohaga langeb kokku ekspert A. V. arvamus. Ekspert A. V. on esitanud kohtule

arvamuse, mille kohaselt tõenduspõhiseid ravimeetodeid kuklanärvi neuropaatilisele valule

on mitmeid - ravimid, sealhulgas valuvaigistid, lihaslõõgastid, neuropaatilise valu ravimid,

taastusravi,

kognitiiv-käitumuslik

psühhoteraapia,

valumodulatsioon

kaasaegse

funktsionaalse kirurgia abil (III kd, tl 123, p 1.6). Ekspert on leidnud, et kroonilise valu puhul

võib proovida kõiki ravimeetodeid, kuna tegemist on valumodulatsioonihäirega, mis on

tugevalt seotud inimese psüühikaga, siis kõik, mis leevendab kaebusi, on lubatud. Massaaž

lõõgastab kaelalihaseid ja vesiravil on ka sageli lõõgastav toime. Ekspert on siiski leidnud,

et tõenduspõhisusele toetudes need ravimeetodid ei anna keskpikas, pikas perspektiivis

püsivat ravitulemust (III kd, tl 123, p 1.7).

114.

Eeltoodut arvestades ei kahtle kohus selles, et xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetuse tõttu

hagejal väljakujunenud kroonilisele valule oleks dr M. R. 6-kuuse raviplaani täitmine selle

määramise ajal 11. veebruaril 2021 pakkunud leevendust, st oleks olnud kuueks kuuks

vajalik ja põhjendatud ravi. Küll aga kahtleb kohus selles, kas hagejal tema poolt välja

toodud asjaoludel ka kahju on tekkinud või tulevikus tekib. Samuti tuleb kohtul kaaluda

hageja nõude perspektiivi, lähtudes hageja taotlusest mõista perioodiline hüvitis välja tema

elu lõpuni.

115.

Hageja esitatud tõendist, millega hageja on soovinud raviplaani maksumust tõendada (II

kd, tl 35-35 pöördel), nähtub, et hageja esindaja on palunud oma raviplaanile SA-lt TÜK

hinnapakkumist, viidates, et ravi eest tasub liikluskindlustus. SA TÜK 6. aprilli 2021

hinnapakkumise kohaselt peaks liikluskindlustuse poolt suunatud patsientidele rakenduma

Haigekassa hinnakiri, eeldusel et vastav teenus on Haigekassa nimekirjas. Samast tõendist

nähtub, et Haigekassa nimekirjas on järgnevad teenused: füsioteraapia individuaalne (kestus

30 min) – 12 eurot 2 senti, füsioteraapia basseinis individuaalne (kestus 30 min) – 12 eurot

46 senti, kliinilise psühholoogi konsultatsioon eriarsti suunamisel – 23 eurot 45 senti.

Kliinikumi tasulise hinnakirja teenused on: massaaž (1x20 min) – 13 eurot ja vesiravi,

veealune duššmassaaž – 8 eurot.

116.

Pooled ei vaidle selle üle, et SA TÜK on Eesti Haigekassa partner, see nähtub ka kohtule

esitatud tõendist (I kd, tl 173). Vaidlust ei ole ka selles, et hageja on ravikindlustatud isik.

SA TÜK 6. aprilli 2021 hinnapakkumisega on tõendatud, et Haigekassa nimekirjas on

individuaalne füsioteraapia, individuaalne füsioteraapia basseinis ja kliinilise psühholoogi

konsultatsioon. Sellised ravikulud hüvitatakse hagejale kui ravikindlustatud isikule

Haigekassa poolt. Kuna Haigekassa need ravikulud hüvitab, ei teki hagejale nende kulude

tõttu kahju.

117.

Hageja on väitnud, aga ei ole tõendanud, et Haigekassa ei hüvita hageja vajalikke

ravikulusid. Hageja on väitnud, aga ei ole tõendanud, et Haigekassa ei võimalda hagejale

vajalikku ravi piisavas mahus. Hageja esitatud hinnapakkumisest seda ei nähtu – viidatud on

küll kahekuulisele füsioteraapia teenuse järjekorrale, kuid mitte sellele, et soovitud mahus

teenust ei oleks võimalik Haigekassa poolt pakkuda. Lisaks, kostja II esitatud väljavõttest

Eesti Haigekassa kodulehelt nähtub, et ambulatoorse taastusravi puhul on patsiendil

võimalik saada ravikindlustuse vahenditest kuue kuu jooksul kuni 60 30-minutilist

individuaalset füsioteraapia seanssi. Arsti taotluse alusel on võimalik individuaalse

füsioteraapia kordi suurendada (I kd, tl 171 pöördel-172 pöördel). Kohus selgitas 17. märtsi

2021 määruses, et hageja peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja poolt kantud ja

tulevikus eeldatavalt kantavate ravi- ja sõidukulude olemasolu ja suuruse. Kohtu hinnangul

on hageja jätnud oma tõendamiskohustuse täitmata.

118.

Hageja ei ole end lasknud segada ka sellest, et dr M. R. raviplaan on koostatud 11.

veebruaril 2021 ning see näeb ette hageja raviplaani eesolevaks kuueks kuuks. Hagiavalduse

on hageja esitanud 9. oktoobril 2020, s.o enne dr M. R. raviplaani koostamist. Hageja nõuab

kostjatelt perioodiliste maksete tegemist alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja elu

lõpuni. Millistele kaalutlustele ja tõenditele tuginedes on hageja dr M. R. 11. veebruari 2021

kuuekuulist raviplaani pidanud asjakohaseks alates hagi esitamisest kuni hageja elu lõpuni,

hageja kohtule selgitanud ei ole.

119.

Kohus selgitas hagejale 5. novembri ja 25. novembri 2020 hagi käiguta jätmise

määrustes, et hageja nõue peab olema selge ning ajaliselt määratletud. Hageja otsustas nõuda

ravikulude hüvitamist perioodiliste maksetena kuni hageja elu lõpuni. Olukorras, kus

hagejale vähemalt 11. veebruari 2021 seisuga selgus, et raviplaan on olemas mitte hageja

elu lõpuni, vaid kuueks eesolevaks kuuks, oleks hageja saanud vastavalt oma nõuet ka

täpsustada (TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi ei oleks see olnud hagi muutmine ning oleks olnud

ilma kostja või kohtu nõusolekuta menetluslikult lubatav). Hageja oma nõuet ei

korrigeerinud. Hageja põhjendus selle kohta, et hiljem on võimalik VÕS § 136 lg 4 ja TsMS

§ 459 koostoimes hüvitise suurust edasiulatuvalt muuta, ei ole olukorras, kus hageja ise

tugineb ajutisele lühiajalisele raviplaanile, enam veenev. Samuti tuleb nõustuda kostjaga I,

et temal puudub võimalus pääseda ligi hageja terviseandmetele ning tuvastada, kas ja millal

on lõppenud hageja õigus hüvitisele (st, millal on hageja tervenenud), et VÕS § 136 lg 4 ja

TsMS § 459 alusel oma õigusi realiseerida.

120.

Kohtule esitatud tõendeid koostoimes hinnates ilmneb üheselt, et hageja tervislik seisund

ning ravivajadus on ajas muutuv. Dr M. R. 16. septembri 2019 tõendist (I kd, tl 66) ja 11.

veebruari 2021 raviplaanist (II kd, tl 52 pöördel) nähtub, et whiplash trauma järgsest pea ja

kaelavalust paranemine võib võtta aastaid, kuid arvestades eelnevat positiivset dünaamikat

on lootus paranemisele. Ka dr K. P. on 2. märtsil ja 5. märtsil 2020 leidnud, et taastusravil

on olnud positiivne efekt ning sellega tuleb jätkata, arst on leidnud, et pärast 1,5 aastat

traumast reeglina n.ö loodusepoolne paranemine väheneb ja edasi toimub paranemine

taastusraviga ja füsioteraapiaga, ise selle nimel kõvasti töötades (I kd, tl 67-68 ja II kd, tl 32-

33 pöördel). Kohus esitas eksperdile küsimuse: Kui M. K. esineb whiplash sündroom, siis

kas on võimalik, et M. K. puhul kestavad whiplash sündroomist tingitud peavalud elu

lõpuni? Eksperdi arvamuse kohaselt: tõenduspõhine meditsiin väldib ennustamist. Seetõttu

ei saa toetuda tõenduspõhisusele ja ekspert jätab sellest tulenevalt küsimusele vastamata

(III kd, tl 122 pöördel, p 1.4). Samuti on ekspert selgitanud, et krooniline kaebus tähendab

enamasti aastaid kestvat kaela- ja peavalu (III kd, tl 122 pöördel, p 1.3). Seega kinnitavad

tõendid, et hageja peavalu võib kesta aastaid, kuid tõendid ei kinnita seda, et hageja peavalu

kestab hageja elu lõpuni.

121.

Taastusarst E. S. 28. juuli 2019 vastusest (I kd, tl 164-164 pöördel) nähtub: Taastusravi

osutatakse enamasti kindla eesmärgiga piiritletud aja jooksul. [---] Ambulatoorse ravi

korral rakendatakse ravi enamasti 2-3 kuu jooksul, mille järgselt on vajalik funktsionaalse

seisundi vahehindamine ning kokkuvõtete tegemine ning uute funktsionaalsete eesmärkide

seadmine. Kui ravi ei ole tulemuslik, tuleb ravitegevust analüüsida, vajadusel ümberhinnata

ja selekteerida ravimeetodite asjakohasus. Eesmärgistatud tõenduspõhine taastusravi peaks

siiski 2-3 kuu jooksul andma positiivse väljundi, vastasel juhul tuleks diagnoosi õigsust ja

vastavust analüüsida või taotleda ravijuhtumi konsillaarset analüüsi ning osutatud

raviteenuste asjakohasuse hinnangut. Ka Dr M. R. nägi ette, et raviperioodi lõpus toimub

meeskonnatöö, kus võetakse kokku ravitulemused ja tehakse uus plaan (II kd, tl 52 pöördel).

122.

Hageja esindaja on 11. jaanuari 2023 eelistungil selgitanud: Kuidas raviskeem pärast

haava paranemist välja näeb, ei tea. Täna on see raviskeem samasugune. Olukord tervisega

on muutuv, aga tänane teadmine on, et raviskeem ei muutu pärast kaelahaava paranemist,

aga ma ei saa seda välistada (III kd, tl 73). Hageja nõuab seega ravikulude hüvitamist elu

lõpuni ühe ja sama raviskeemi järgi, kuigi ei välista ka ise, et raviskeem võib muutuda.

Kohus juhtis sellele vastuolule 11. jaanuari 2023 eelistungil hageja esindaja tähelepanu (III

kd, tl 73), kuid hageja jäi oma nõude juurde.

123.

Kohus leiab, et 2021. aastal dr M. R. poolt määratud kuuekuusest raviplaanist ei saa

aastal 2024 enam lähtuda. Kohtule esitatud meditsiinilisest dokumentatsioonist ilmneb, et

hageja tervislik seisund on alates avarii toimumisest olnud pidevas muutuses. Ka hageja

esindaja on 11. jaanuari 2023 eelistungil avaldanud, et hagejale tehti täna operatsioon ja ta

tegeleb sellest taastumisega; ta on hoopis teises seisus kui aasta tagasi; kui varasemalt olid

peavalud 10 palli 10-palli süsteemis, siis operatsiooniga on saadud 7 palli peale (III kd, tl 72

pöördel). Hageja on saanud erinevat ravi (tabletiravi, taastusravi, füsioteraapia, massaažid,

ravivannid), on läbinud neuromodulatsiooni operatsiooni, haavade paranemise ajal oli

taastusravi takistatud (hageja esindaja selgitused eelistungil, III kd, tl 72 pöördel ja

kohtuistungil, IV kd, tl 67 pöördel-68), tema kaela- ja peavalude intensiivsus on olnud

erineval ajal erinev, hageja on oma tervisega pidevalt tegelenud (hageja esindaja selgitused

kohtuistungil, IV kd, tl 68 pöördel) – kõik need asjaolud on pidanud mõjutama ka hageja

raviskeemi. Hageja on sellele vaatamata jäänud ikka sama raviskeemi juurde, mille täitmise

maksumuse hüvitamist ta nõuab alates 9. oktoobrist 2020 igakuiselt ühesugusena kuni oma

elu lõpuni. Kohtul ei ole võimalik sellist nõuet rahuldada. Kohtul puudub igasugune

teadmine selle kohta, milline on olnud hageja tegelik raviskeem, kas ja millist raviskeemi ta

on täitnud, millal ja milliseid teenuseid ta on saanud, kuidas on raviplaan ajas muutunud

ning milline on prognoos edaspidiseks.

124.

TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Kohus peab lähtuma hageja nõudest nii nagu see on esitatud. Alternatiivset

nõuet kohtule esitatud ei ole. Kohtu diskretsioonile siin ruumi ei ole. Eeltoodut arvestades

on kohus seisukohal, et hageja nõue mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

tulevikus tekkivad ja sissenõutavaks muutuvad ravikulud koos sõidukuludega perioodiliste

maksetena alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja elu lõpuni tuleb jätta rahuldamata.

Hageja nõue jääb rahuldamata nii riskivastutust kui deliktilist üldvastutust reguleerivate

sätete alusel.

Tuleviku ravikulude ja sõidukulude hüvitise indekseerimine

125.

Hageja palub kohustada kostjaid iga-aastaselt igakuist hüvitist indekseerima

tarbijahinnaindeksiga, mis avaldatakse 1. oktoobril Statistikaameti veebilehel www.stat.ee.

126.

Ainus igakuise hüvitise nõue, mille hageja kohtule esitas, oli hageja nõue mõista

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja tulevikus tekkivad ja sissenõutavaks muutuvad

ravikulud koos sõidukuludega perioodiliste maksetena alates hagiavalduse esitamisest kuni

hageja elu lõpuni. Kohus jättis selle nõude rahuldamata. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata ka

hageja nõue igakuise hüvitise indekseerimiseks tarbijahinnaindeksiga.

Kahjuhüvitise vähendamine

127.

Kostja I palub vähendada kahjuhüvitist VÕS 139 alusel. Kahjuhüvitist vähendatakse

VÕS § 139 lg 1 ja 2 järgi, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel

või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, või kui kahjustatud isik jättis kahju

tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju

tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud,

kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Kahju vähendatakse ulatuses, milles

need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Isiku tervise kahjustamise korral võib

kahjuhüvitist vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku

tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg 3). VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase

tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Vastavalt VÕS § 104

lõikele 4 on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine.

128. VÕS § 139 reguleerib üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist ega

kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14). Mittevaralise kahju korral saab kannatanu omaosalust

arvestada mittevaralise kahju hüvitise määramisel VÕS § 134 lg 5 kohaselt.

129.

Kahjuhüvitise vähendamisel tuleb arvestada liiklusõnnetuses osalenud juhtide käitumist,

sh liiklusnõuete täitmist ja käibes vajaliku hoolsuse järgimist. Kahjuhüvitamise

vähendamiseks tuleb välja selgitada, kes juhtidest ja mil määral jättis järgimata liikluses

tavaliseks peetava hoolsuse. Lisaks liiklusõnnetuses osalenud juhtide käitumisele tuleb

arvestada ka iga õnnetuses osalenud liiklusvahendist (antud juhul sõidukitest) objektiivselt

potentsiaalselt lähtuva ohu suurust. Liiklusvahendist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu

suurus sõltub ennekõike selle massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest

korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning

sõltumata juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina.

Liiklusvahendist potentsiaalselt lähtuva ohu suurust saab siiski arvestada juhul, kui vastavad

ohutegurid liiklusõnnetuse ajal realiseerusid. Ka olukorras, kus on tõendamata, et ohutu

liiklemise nõudeid rikkusid mõlemad liiklusõnnetuses osalenud juhid, saab kohus ikkagi

kahjuhüvitist vähendada, arvestades kannatanu osa kahju tekkimises üksnes poolte

liiklusvahenditest lähtunud käitamisriskide alusel (vt Riigikohtu 19. märtsi 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 27 jj; 26. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15).

130. Pooled ei vaidle selle üle, et xxxxxxxxxxxxxxxxx toimus Tartus xxxx ja xxx tänava

reguleerimata ristmikul liiklusõnnetus kolme sõiduki vahel: xxx, mida juhis hageja, xxx,

mida juhtis J. T. , ning xxxx, mida juhtis kostja I. Kostja I juhitud sõiduk xxxx sõitis xxx

tänaval xxx tänava poolt xxxx tänava ristmiku suunas. xxx tänav on xxxx tänava suhtes

kõrvaltee. xxx tänavalt ristmikule lähenedes oli paremal pool liiklusmärk 221 Anna teed.

Paremal pool oli üks sõidusuund teeremondi tõttu suletud. Paremale pööre oli keelatud.

Paremalt (xxxx tänavalt xxxxx tänava suunas) sõitis ristmikule hageja sõiduk xxx. Kostja I

eiras liiklusmärk 221 nõudeid ja sõitis peateel sõidueesõigust omanud sõidukile xxx ette.

Kostja I ja hageja juhitud sõidukid põrkusid ristmikul kokku, hageja sõiduk xxxx sõitis

kostja I sõidukile xxx külje pealt sisse. Saadud löögist paiskus xxxx vastu xxx tänavat sõitu

ootavat seisvat xxx-d. Need asjaolud nähtuvad lisaks poolte väidetele ka Eesti

Liikluskindlustuse Fondi kajastatud liiklusõnnetuse andmetest (I kd, tl 14-15), kostja I

sõidukikahju avaldusest (I kd, tl 135-136), Politsei- ja Piirivalveametilt väljanõutud

väärteoasja nr 2780,17,008732 materjalidest (II kd, tl 83-91), Salva Kindlustuse AS-ilt

väljanõutud kahjutoimiku materjalidest (II kd, tl 127-141) ja Tartu Linnavalitsuselt

väljanõutud materjalidest (II kd, tl 113-118).

131. Liiklusseaduse (LS) § 57 lg 1 kohaselt peab kõrvalteel sõitev juht andma teed juhile, kes

läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõidueesõigusega teed, sõltumata

tema sõidusuunast. Seega pidi kostja I andma peateel liikunud sõidukijuhile teed ja alles

seejärel ise üle ristmiku sõitma. Kostja I ei andnud peateel liikunud sõidukijuhile teed.

Kostja I rikkus seega LS § 57 lõiget 1. Kostja I rikkus ristmikku ületades lisaks ka LS § 56

lõiget 1 – ristmikule lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku

liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk

seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale. LS § 18 lg 1 sätestab lisaks, et juht,

kes on kohustatud liiklusreeglite või liikluskorraldusvahendi kohaselt andma teed, peab

sõidukiiruse vähendamisega või seismajäämisega selgelt andma märku, et ta kavatseb

järgida tee andmise kohustust. Seega pidi kostja I igal juhul ristmikule lähenedes

sõidukiirust vähendama või seisma jääma. Kostja I märkis sõidukikahju avalduses, et ta

peatus ristmikul; paremalt olid remonditööd, seisid suured veokid, nähtavus oli halb (I kd,

tl 135-136). 13. märtsi 2024 kohtuistungil ei väitnud kostja I enam, et ta ristmikul peatus,

vaid selgitas, et alguses aeglustas, aga siis sõitis edasi (IV kd, tl 69-70). Hageja sõiduki

pardakaamera salvestiselt ei ole märgata, et sõiduk xxxx oleks vahetult enne ristmikku

peatunud või oluliselt sõidukiirust vähendanud. Eksperdi arvamusest nähtub, et vastavalt

simulatsioonile liikus sõiduk xxxx kokkupõrke hetkel sõidukiga xxx kiirusega 30 ±5 km/h

(III kd, tl 32 pöördel, p 1.4). Ekspert on leidnud ka seda, et alates hetkest, millal sõiduk

xxxx liigub peatumata ja hoogu vähendamata ristmikule kuni hetkeni, mil sõidukite xxx ja

xxxx liikumistrajektoorid ristuvad ja toimub kokkupõrge sõiduki xxx esiosa ja sõiduki xxxx

parempoolse külje vahel, kulub aega ca 1 sekund. Kuna see on võrreldav sõidukijuhtide

reageerimisaja ja sõidukite pidurite rakendusaja summaga (kokku ca 1 sekund), polnud

kummagi sõiduki juhil võimalik kokkupõrget pidurdamisega vältida (III kd, tl 33, p 1.7).

Juhul kui sõiduk xxxx oleks enne ristmikku peatunud või liikumist aeglustanud, poleks

antud ajaaknas sõidukite xxx ja xxxx liikumistrajektoorid ristunud ja kokkupõrget toimunud

(III kd, tl 32 pöördel, p 1.6).

132. Kostja I ei vaidle asjaolu üle, et ta osales liiklusõnnetuses, kuid leiab, et mootorsõidukite

käitamisrisk/süü oli asjaolusid arvestades võrdne ning kostja I ei ole liiklusõnnetuse

ainupõhjustajaks. Kostja I on seisukohal, et hageja ületas lubatud sõidukiirust, milleks oli

30 km/h. Kui hageja oleks ristmikule lähenenud lubatud kiirusega, ei oleks avariid

tõenäoliselt juhtunud. Seega võis kahju tekkimise põhjuseks olla ka hageja käitumine.

133. Kuigi Tartu Linnavalitsus on 9. septembri 2021 vastuses (II kd, tl 114) märkinud, et xxx

tänavast xxx tänava suunas toimus liiklemine piiratud tingimustes (teetööd, kiirusepiirang

30 km/h, vastassuunaline tee kitsenemine), siis vastusele lisatud ajutise liiklusskeemi

kohaselt asus kiirusepiirangu 30 km/h märk siiski teisel pool ristmikku xxxxx tn suunas (II

kd, tl 113-118). Ka Lõuna Prefektuuri xxxxxxxxxxxxxxx sündmuskoha vaatlusprotokolli

kohaselt tuvastati, et sündmuskohal on lubatud sõidukiiruseks 50 km/h (II kd, tl 87). Hageja

poolt kohtule esitatud pardakaamera salvestiselt ei nähtu hageja liikumistrajektooril

kiirusepiirangu 30 km/h märki. Ka kostja I ise on oma sõidukikahju avalduses märkinud, et

sellel teel (peateel) puudus samuti kiirusepiirang (II kd, tl 135). Tõendeid kogumis hinnates

on kohus seisukohal, et kostja I poolt väidetud kiirusepiirangut 30 km/h hageja liikumisteel

ei olnud.

134. Kohus viis asjas liiklusavarii asjaolude väljaselgitamiseks läbi ekspertiisi. Ekspert R. P. on

19. septembri 2022 eksperdiarvamuses nr 1818/2022 (III kd, tl 20-52) tsiviilasja

materjalide, sündmuskohal tehtud mõõtmistulemuste ja eksperdi poolt teostatud arvutuste

alusel leidnud, et sõiduk xxx liikus vahetult enne kokkupõrget sõidukiga xxxx kiirusel 50±5

km/h. Vastavalt modelleerimise tulemusele vastava tarkvaraga liikus sõiduk xxx

kokkupõrkehetkel kiirusega 55 ±5 km/h (III kd, tl 32, p 1.1). Seega ei ületanud hageja LS §

15 lg 1 p 1 järgi asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h.

135. LS § 56 lg 1 kehtib võrdselt nii kostja I kui hageja suhtes. LS § 50 lg 3 punkt 1 näeb lisaks

ette, et juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja

sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid

liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel

oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Sama paragrahvi sama lõike p 2

kohaselt peab juht vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused

seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Hageja pardakaamera salvestis ei kinnita, et

hageja oleks sõidukiirust ristmikule lähenedes vähendanud, kuigi tema kõrval vasakpoolsel

sõidurajal toimusid remonditööd, seisid veokid ning nähtavus vasakule oli seetõttu halb.

Tegemist oli hommikuse tipptunniga (kl 7.38 politsei andmete või kl 08.06 pardakaamera

järgi). Lisaks nähtub hageja pardakaamera salvestisest ja liiklusõnnetuse andmetest, et

sõidutee oli märg (I kd, tl 14), mis üldteadaolevalt suurendab libedust ning kutsub

ettevaatusele. Kohus leiab, et lähenedes remonditöödest tingitud halva nähtavusega

ristmikule hommikusel tipptunnil märja asfaltkattega teel sõidukiirusega 50±5 km/h või 55

±5 km/h rikkus hageja LS § 50 lg 3 punkte 1, 2 ja § 56 lõiget 1. Eeltooduga on tuvastamist

leidnud, et ka hageja rikkus liiklusseaduse nõudeid ega järginud käibes vajalikku hoolt

(VÕS § 104 lg 3). Seega on kahju tekkimine osaliselt põhjuslikus seoses ka hagejast

tulenevate asjaoludega.

136.

Mõlemad juhid rikkusid seega liiklusseadusest neile tulenevaid kohustusi ja jätsid

järgimata käibes vajaliku hoolsuse. Kohus on siiski seisukohal, et kostja I osa liiklusnõuete

rikkumisel ja käibes vajaliku hoole järgimata jätmisel oli suurem kui hageja oma. Kostja I

eiras tee andmise kohustust, ei veendunud ristmiku ületamise ohutuses, kuigi temast paremal

olid nähtavust oluliselt piiravad takistused. Nähtavus ei olnud piiratud otsevaates ning kostja

I pidi seetõttu märkama, et sõiduauto xxx on teisel pool ristmikku peatunud. Ka sellest oleks

kostja I võinud järeldada vajadust kiirust vähendada, peatuda ning teed anda.

Sõidueesõigusega juhile, kes oli küll ka hooletu, ei saa panna suuremat vastutust

liiklusnõuete ja vajaliku hoolsuse järgimise eest kui sõidueesõiguseta juhile, kes pidi tagama

sõidueesõigusega juhi suhtes ristmiku ületamise ohutuse. Kohtu hinnangul jättis kostja I

käibes vajaliku hoole järgimata olulisel määral (VÕS § 104 lg 4).

137.

Nii hageja kui kostja I osalesid liiklusõnnetuses massilt, mõõtmetelt ja sõiduomadustelt

sarnaste sõidukitega (III kd, tl 22-22 pöördel). Sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi

kohtule ei nähtu. Hageja sõiduki kiirus oli küll suurem kui kostjal, kuid see ei ületanud

lubatud sõidukiirust ning hageja liikus ka peateel.

138.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kostja I osa kahju tekkimisel on 85% ja hageja

osa 15%.

139.

Tulenevalt VÕS § 139 lõikest 3 võib tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist vähendada

üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja käitumine ei olnud tahtlik ega raskelt hooletu,

hageja oli VÕS § 104 lg 3 tähenduses hooletu. VÕS § 139 lg 4 järgi käesoleva paragrahvi

lõikes 3 sätestatud kahjuhüvitise vähendamise piirangut ei kohaldata ulatuses, milles

kahjustatud isikule hüvitab tekkinud kahju kindlustusandja. Seega saab kahjuhüvitist

vähendada ka kahjustatud isiku hooletuse korral, kuid seda ulatuses, milles kahjustatud

isikule hüvitab tekkinud kahju kindlustusandja.

140.

Eeltoodut arvestades tuleb hageja kui kahjustatud isiku osa kahju tekkimises arvestada

ning sellest tulenevalt temale tasumisele kuuluvaid kahjuhüvitisi vähendada järgmiselt:

-

Saamata jäänud tulu hüvitis vähendamisele ei kuulu, kuna kindlustusandja seda hagejale ei

hüvita;

-

Sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude hüvitist 652 eurot tuleb vähendada 15%

võrra, s.o 97 euro 80 sendi võrra. Kostjalt I hageja kasuks väljamõistmisele kuuluv lõplik

sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude hüvitis on seega 554 eurot 20 senti.

Mittevaraline kahju

141. Hageja palub, et kohus mõistaks kostjatelt välja mittevaralise kahju hüvitise.

142. Tulenevalt VÕS § 128 lõikest 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku

füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

143. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta

mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lõikest 5 tuleneb, et mittevaralise kahju hüvitise

määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja

suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 136 lg 1 sätestab, et kahju tuleb

hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju

iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena. Riigikohus on leidnud,

et mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju

eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest,

rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda,

kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa

tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt Riigikohtu 27. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-81-05, p 17, 22. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14, 13. jaanuari

2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 16).

144. Kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava

rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti

muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (vt

Riigikohtu 15. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 19). Arvestada tuleb

erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st

tema eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust

endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt

Riigikohtu 20. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Näiteks tuleb

mittevaralise kahjuna hüvitada kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus,

väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus,

tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või

põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus (vt Riigikohtu 25. mai 2005 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05, p 22).

145. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse määramine on kohtu diskretsiooniõigus.

VÕS § 127 lg 6 esimese lause järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine

on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise

kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. Sama põhimõte sisaldub ka TsMS § 233

lg-s 1, mille kohaselt juhul, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset

suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega

või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga,

otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

TsMS § 366 võimaldab mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa

märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Käesolevas vaidluses on

hageja hinnanud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisavaks summaks 8000 eurot, kuid

jätnud siiski hüvitise suuruse kohtu määrata.

146. LKindlS § 32 lg 1 kohaselt maksab kindlustusandja kahjustatud isikule tema tervise

kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitist

ühekordse maksena olenevalt tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusastmest ja muudest

asjaoludest. Kui kahjustatud isikul on erineva raskusastmega tervisekahjustused või

kehavigastused,

makstakse

mittevaralise

kahju

hüvitis

vastavalt

raskemaile

tervisekahjustuse või kehavigastuse liigile. Sama paragrahvi lõige 3 annab näitliku loetelu

eelduslikust summast, mis tuleks kindlustusandja poolt mittevaralise kahjuna välja maksta.

LKindlS § 32 lg 3 sõnastus ei piira kannatanu võimalust esitada kahjunõue suuremas

summas. Riigikohus on 22. aprilli 2024 otsuses kriminaalasjas nr 1-22-5835 (vt p 46)

leidnud, et LKindlS § 32 lõikes 3 sätestatud summasid tuleb mõista kui minimaalseid

hüvitisi sellistel – pigem erandlikel – juhtudel, mil peale kannatanu teatud raskusastmega

tervisekahjustuse pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks anda alust suurema hüvitise

määramiseks. Riigikohus on leidnud, et sisuliselt on tegemist kahjuhüvitise

alammääradega. Kahjuhüvitise ülempiiri osas ei ole LKindlS § 32 lg 3 erinorm VÕS § 127

lg 6 esimese lause ja § 134 lõigete 2 ning 5 suhtes ega kitsenda kohtu kaalutlusõigust

mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel. Ühtlasi ei piira kõnesolev säte ka

kindlustusandja LKindlS § 23 ja VÕS § 521 lõigete 1 ning 2 järgset vastutust tekitatud kahju

eest. Kannatanu saab nõuda LKindlS § 32 lõikes 3 sätestatust suuremat hüvitist mitte üksnes

kahju tekitajalt, vaid ka tema vastutuskindlustusandjalt.

147. Kostja II on tasunud hagejale mittevaralise kahju hüvitisena 350 eurot, tuginedes LKindlS

§ 32 lg 3 punktis 2 sätestatud keskmise raskusega kergema tervisekahjustuse või

kehavigastuse korral ettenähtud (miinimum)hüvitise summale. Hageja on leidnud, et

minimaalselt tuleks temale LKindlS § 32 lg 3 p 3 ja lg 4 alusel hüvitada 1500 eurot, milline

summa on ettenähtud keskmise raskusega raskema tervisekahjustuse või kehavigastuse

korral. LKindlS lisast Tervisekahjustuste ja kehavigastuste liigitus raskusastmete kaupa

nähtuvalt on keskmise raskusega raskemaks tervisekahjustuseks või kehavigastuseks mh

ajuvigastus, millest võivad jääda kerge püsiva kahjustuse jääknähud (III p 7) ja

kaelapiirkonna vigastus, mis põhjustab mitmeid kuid kestva haigestumise ja töövõimetuse

(III p 8). 3. oktoobri 2019 epikriisi kohaselt on neuroloog Ü. L. leidnud, et hageja puhul

on tegemist traumajärgse kaela- ning peavaluga ja neuropsühholoogilise hindamise alusel

profiil sobib kerge ajukahjustuse korral esineva leiuga (I kd, tl 28-29). Kohtule ei ole teada,

kas hagejal tuvastatud kerge ajukahjustuse korral võivad jääda ka kerge püsiva kahjustuse

jääknähud. Kohus on aga eelnevalt tuvastanud, et hagejal tekkis liiklusõnnetusest whiplash

vigastus, s.o kaelapiirkonna vigastus. Tõendatud on ka see, et whiplash vigastusest tingitud

vaevuste (krooniline traumajärgne peavalu) tõttu oli hageja korduvalt haiguslehtedel,

hagejal tuvastati jaanuaris 2019 osaline töövõime (I kd, tl 70-75) ning alates 22. maist 2023

puudub hagejal üheks aastaks töövõime (III kd, tl 159-184). Kohus nõustub hagejaga, et

LKindlS § 32 lg 3 p 3 ja lg 4 alusel kuulub hüvitamisele minimaalselt 1500 eurot.

148. Arvestades kohtu ette toodud asjaolusid ja tõendeid, ei ole siiski käesolevalt tegemist

juhtumiga, mil mittevaralise kahju hüvitis võiks piirneda minimaalse 1500 euro suuruse

hüvitisega. Kohus arvestab mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel veel

järgmist.

149. Kohus arvestab esmalt rikkumise raskust ja ulatust, rikkuja süüd ja selle astet, kannatanu

enda osa kahju tekkimises

150. Kohus, hinnates kahju tekitaja rikkumise raskust ja ulatust, võtab arvesse, et kostja I

poolsed liiklusseaduse rikkumised on hagejale tervisekahjustuse tekitamisega põhjuslikus

seoses. Samas tuleb toimunud avarii puhul arvestada, et kostja I tahtlus ei olnud suunatud

hagejale tervisekahjustuse tekitamisele, vaid tegemist oli kostja I poolt raske hooletusega.

Kohus on samas tuvastanud, et ka hageja ise oli ristmikule lähenedes hooletu ega

vähendanud oma sõidukiirust. Kohus on kostja I ja hageja poolt käibes vajaliku hoole

järgimata jätmist analüüsinud otsuse punktides 147, 151-154 ning arvestab samu asjaolusid

ka mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel.

151. Kohus arvestab järgmisena hageja enese kirjeldust temal avariist tekkinud negatiivsete

mittevaraliste tagajärgede kohta ning selle kohta esitatud tõendeid.

152. Hageja on 7. detsembri 2020 hagiavalduses (p 1.8.4) selgitanud: Kui ma ennem avariid

käisin täis kohaga tööl, sain kõike teha, piirangud puudusid, pea polnud valutanud kordagi

vähemalt 3 aastat, mälu oli ideaalne, rääkimata kaelavalust vms kaebustest. Jutt jäi meelde,

õppimisel raskusi polnud. Rääkimine oli normaalne, ei pidanud võõras seltskonnas

muretsema, et kipun palju puterdama ja teised peavad korduvalt üle küsima, et mis ma

ütlesin. Hobidega sain tegeleda piiramatult – armastasin rattaga käia tööl (23 km tööle

hommikul ja õhtul sama palju koju tagasi) u 3 x nädalas, lisaks nädala lõpus sõitsin ise või

osalesin Tartu Rattamatkade korraldatud sõitudel (pikimad olid neist pea 100 km). Peale

seda ei olnud mul mitte mingisuguseid kaebusi, rääkimata peavalust. Samuti sain ma kodus

lapsega mängida jalgpalli, sulgpalli, käia lõbustuspargis vms. (Laps tundis sellest kõigest

suurt puudust, tänaseks on harjunud). Teiseks suureks hobiks on mul kiviktaimla, mille ise

koju rajasin. Nüüd ma enam sellise asjaga hakkama ei saa, sest see vajab palju füüsilist

tööd. Plaanisingi seda Räpinasse õppima minna. (Täna sellel õppimisel poleks enam mõtet,

sest ma füüsiliselt ei jaksa seda enam teha). Samuti külastasime 1-2 x nädalas sõpru. Nüüd

on osad sõbrad ära kadunud ja paariga kohtume u 1 x kuus või isegi veel harvem, sõltub

mu tervisest. Nädala sees nagu varem ei tule sõprade juurde minemine kõne allagi, sest

õhtul on mul vaja pikutada ja siis harjutused jms tervisele vajalik teha, mitte lisaks

pingeasendis istuda. Tööl käin ka hetkel osalise tööajaga, max 6h päevas. Parim mulle on

muidugi variant, et olen töö juures kontoris kuni 3h ja siis ära kodukontorisse. Iga päev see

kahjuks võimalik pole. Samuti oli varem mul üks osa tööst klientide külastused üle Eesti –

Tallinn, Pärnu olid mitu korda kuus. Peale avariid pidi tööandja sisse viima muudatuse,

sest enam ma pikki sõite teha ei saanud. Peale pikka sõitu pean võtma järgmise päeva

vabaks, et taastuda, sest tekib väga tugev peavalu kaela raputamisest. Seetõttu käisin töö

juurest täiendkoolitustel, et õppida tööohutust jms. Õppimine oli ja on siiani väga raske,

sest tunnis ei jäänud tihti midagi meelde, aga õnneks saime materjalid, mida sain kodus ise

uurida. Ka vene keele õppimine, et klientidega paremini suhelda, oli väga raske, sest uued

sõnad lihtsalt ei jää avariis saadud kerge ajukahjustuse tõttu (minul häiritud lühimälu)

meelde. Samuti on töö tegemine nüüd keerulisem, sest pean tegema igas tunnis 1-2

puhkepausi (õnneks on mul töötool, mille saan lasta alla lebavasse asendisse), siis teen

palju märkmeid, e-postis teen kirjad, millele pean vastama mitteloetuks, klientidel palun

saata e-maili meelde tuletusega, kui olen unustanud. Iga päev märkan, et olen unustanud

kliendile pakkumise ära saata. Teatud arvestusi saangi teha ainult hommiku poolikul, sest

peale lõunat ma ei ole enam ok tegema suuremaid arvestusi ja klaaside vms olulisi tellimusi.

Pea- ja kaelavalu segavad väga oluliselt mu normaalset elu. Piiranguid on väga palju. Ka

kontserdid planeerin ette nii, et need ei oleks tööpäeva õhtutel ja ennem seda olen väga

rahulikul režiimil ja kontserdid ei saa olla kodust kaugel, et poleks pikka autosõitu ennem

ja pärast. Tervis on kaugel normaalsest ja avarii eelsest. Lisaks pean ma ilmselt maha

matma oma unistuse minna õppima psühholoogiks, sest ma ei ole kindlasti hetkel võimeline

sellist mahukat õpet ülikoolis läbima oma ajukahjustusest tingitud mäluprobleemide tõttu.

Ja veel oli mul unistus teha 1 kord elus ära benjihüpe. Ka seda ei saa ma nüüd iialgi teha,

sest mu tervise olukord seda ei võimalda… Ma lihtsalt pean leppima, et mul on nähtamatu

vigastus, mille tõttu mu elu ongi nüüd täiesti teistsugune. Pereliikmed ega sõbrad ning

töökaaslased ju ei näe kõrvalt, et mul on kaela- ja peavalud.

153.

Hageja hilisematest menetlusdokumentidest nähtub, et hageja hingeline valu ja

kannatused ei ole ajas vähenenud, vaid on suurenenud. Hageja 6. aprilli 2021

menetlusdokumendi p 2.12 kohaselt on hageja xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetuse tõttu

tundnud nii füüsilist kui vaimset valu kohe avarii toimumisel kui ka igal järgneval päeval

pärast avariid. Hageja on vajanud psühholoogilist nõustamist ning avariist tingitud

krooniliste valude ja kostjaga II vaidlemise tõttu on diagnoositud hagejal depressioon

(hagejal on tekkinud surmamõtted, tahtmatus elada valudes). Hageja oli sunnitud oma

töökohalt lahkuma, kuna ei tulnud töökohustustega enam tervislikel põhjustel toime.

Avariist tekkinud kaela- ja peavalud on väljakannatamatud, uni häiritud, pidevatest valudest

on tekkinud probleemid perekonnaliikmetega, kuna hageja kannatab seetõttu ka tugevate

meeleolukõikumiste käes. Hageja 7. augusti 2023 menetlusdokumendi p 2.2 kohaselt on

avariist tingitud terviseprobleemid viinud tänaseks hageja puuduva töövõimeni.

154. Asjaolu, et hageja on vajanud psühholoogilist nõustamist, on tõendatud kliinilise

psühholoogi K. V. kokkuvõttega 31. jaanuarist 2019 (II kd, tl 56), mille kohaselt on

hagejale näidustatud kognitiiv-käitumuslikel põhimõtetel nõustamine-teraapia ligikaudse

sagedusega 1-2x kuus. Viidatud tõendist nähtub, et hageja kaebusteks on just autoavarii

tagajärjel tekkinud igapäevased peavalud, mis häirivad hageja toimetulekut. Taastusraviarst

dr M. R. koostatud epikriisist nr 1007403971 (III kd, tl 188-190 pöördel) nähtuvalt osales

hageja valu juhtimise grupis 12. september – 17. oktoober 2019 ning käis kliinilise

psühholoogi juures psühhoteraapia seanssidel ka 2021. ja 2022. aastal. Hageja on perioodil

15. juunist 2021 kuni 3. maini 2023 käinud viiel korral psühhiaater K. R. visiidil, kes on

temal diagnoosinud F06.32 orgaanilise depressiooni (III kd, tl 191-194 pöördel). Dr K. R.

koostatud epikriisist nähtub, et hageja kaebused seisnevad selles, et ta ei ole pärast traumat

enam see inimene, kes ta oli varem – ta on tuleviku suhtes lootusetu, on esinenud

elutüdimusmõtteid, huvid on vähenenud (III kd, tl 192 pöördel). Tõendeid kogumis hinnates

ei ole kohtul kahtlust, et hagejal väljakujunenud depressioon on põhjuslikus seoses avariist

saadud traumaga. Eeltoodut toetab ka ekspert A. V. arvamus selle kohta, et kroonilise valu

haigetest üle 60% juhtudest täheldatakse depressiooni (III kd, tl 124, p 1.16).

155. Samuti on ekspert A. V. leidnud, et kroonilise valu kestvus ei ole ajaliselt piiratud ja on

ennustamatu. Kuklanärvi neuralgiat on raske välja ravida, aga sõltuvalt igast konkreetsest

juhtumist, kompleksse kroonilise valu raviga on võimalik oluliselt vaevuste vähendamine

(III kd, tl 123 pöördel, p 1.9). Seega on ennustamatu, kui kaua võib hageja avariist tingitud

krooniline valu veel kesta. Kuna valul ajalist piiri ei ole, saab vaid järeldada, et hageja

kannatused, mis praeguseks on kestnud ca 6,5 aastat, jätkuvad veel määramata aja. Siit

tulenev ebaselgus ning valu jätkumine mõjutab kahtlematult hageja elukvaliteeti ning piirab

tema toimetulekut jätkuvalt määramata aja jooksul. Senine ravi ja toetav tegevus, koduste

harjutuste tegemine, TENS aparaadi kasutamine ja ka kirurgiline sekkumine on andnud

ajutist leevendust, kuid ei ole hageja valusid lõpetanud (dr M. R. epikriis, III kd, tl 188-190

pöördel).

156. Eesti Töötukassa 17. jaanuari 2019 otsusega (I kd, tl 70-72) ja 11. novembri 2019 otsusega

(I kd, tl 73-75) on tõendatud, et hagejal on alates 3. jaanuarist 2019 tuvastatud osaline

töövõime. Perearsti tõendiga 5. märtsist 2021 (II kd, tl 55) ja töölepingu lõpetamise

avaldusega (II kd, tl 54) on tõendatud, et hagejal ei olnud oma terviseseisundi tõttu võimalik

oma töökohal töötamist jätkata ning hageja esitas seetõttu töölepingu lõpetamise avalduse

9. märtsil 2021. Perearst K. R. OÜ ambulatoorsest epikriisist (III kd, tl 185-187) nähtub, et

alates 11. novembrist 2022 kuni 25. maini 2023 viibis hageja diagnoosiga muu krooniline

valu töövõimetuslehel. Töövõimetuslehe lõppemise ajaks oli hagejal tuvastatud juba

puuduv töövõime. Viidatud epikriisist nähtub ka asjaolu, et pidevast valust tingitud tugeva

stressi tõttu on hagejal ägenenud reumatoidartriit. Seega on tõendatud, et liiklusavariist

tingitud pidev valu ja stress on hageja üldist tervislikku seisundit halvendanud, sh on

ägenenud hageja reumatoidartriit, ning oluliselt mõjutanud hageja töövõimet.

157. Hageja on kohtule esitanud kaks dokumendipõhist töövõime hindamise eksperthinnangut

– esimene 5. märtsist 2023, milles on leitud, et hagejal on osaline töövõime kehtivusega viis

aastat (III kd, tl 141-158), ning teine 22. maist 2023, milles on leitud, et hagejal on puuduv

töövõime kehtivusega üks aasta (III kd, tl 159-184). Viidatud tõendeid uurides ilmneb

kohtule, et 22. mai 2023 eksperthinnang on koostatud pärast vaide esitamist ning selles on

tuginetud ka vaide esitamise ajaks lisandunud meditsiinilisele dokumentatsioonile (III kd,

tl 159 pöördel). Seetõttu jätab kohus tõendina arvestamata eksperthinnangu 5. märtsist 2023

ning analüüsib vaid 22. mai 2023 eksperthinnangut. Kuigi kohtule esitatud eksperthinnang

on allkirjastamata, nähtub eksperthinnangu sissejuhatavast osast, et eksperthinnangu

saamiseks kaasati AS Arstikeskus Confido ekspertarst M. P. , samuti nähtub, et

eksperthinnangu taotlejaks on just hageja. Seetõttu ei ole kohtul kahtlust tõendi

usaldusväärsuses. 22. mai 2023 eksperthinnangust tuleneb, et ekspertarst on meditsiinilise

dokumentatsiooni alusel analüüsinud hageja seisundit lähtudes tema diagnoosidest G44.3

krooniline traumajärgne peavalu, S13.4 lülisamba kaelaosa distorsioon ja distensioon,

M05.8 muud seropositiivsed reumatoidartriidid, R52.2 muu krooniline valu, F07.2

traumajärgne ajukahjustuse sündroom, F33.11 mõõdukas korduv depressioon somaatiliste

sümptomitega. Ekpertarst on leidnud, et neist diagnoosidest tingitud vaevuste tõttu puudub

hagejal vähemalt aastaks töövõime. Jättes kõrvale seropositiivse reumatoidartriidi, mis

tuvastati hagejal juba augustis 2016, s.o enne avariid, on kõik teised diagnoosid ning

nendest tulenevad vaevused põhjuslikus seoses xxxxxxxxxxxxxxx avariiga.

158. Seega on tõendamist leidnud, et avariist saadud tervisekahjustus on hagejale pikaajalise

mõjuga, hageja tervislik seisund ei ole senise 6,5 aasta jooksul paranenud, vaid halvenenud,

tipnedes praeguseks puuduva töövõimega. Avariist tingitud valu ja üleelamised on

põhjustanud hagejale depressiooni. Hagejal tuleb igapäevaselt hakkama saada nii valu,

depressiooni kui töövõimetuse tõttu tekkinud elukvaliteedi languse ja elukorralduse

muutumisega, sh raskustega igapäevasel toimetulekul ning seda ennustamatu kestvusega.

Avariist põhjustatud negatiivsed tagajärjed olid hageja jaoks seega elumuutvad ning seda

halvemuse suunas.

159. Kohus arvestab mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel ka ühiskonna üldise

heaolu taset ja mittevaralise kahju hüvitiste võrreldavust sarnastel asjaoludel.

160. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peaksid vastama ühiskonna

üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi

autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13; 25. mai 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05, p-d 22 ja

24). Tulenevalt Riigikohtu 22. aprilli 2024 otsusest kriminaalasjas nr 1-22-5835 (vt p 32)

ei tule seda seisukohta aga mõista nii, et varasem kohtupraktika seab mittevaralise kahju

hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda

siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas

nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega

ühiskonna väärtushinnangutes. Seega on varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud

hüvitiste suurused küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste

kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees.

161. Lähtudes Riigikohtu poolt 2023. aastal koostatud kohtupraktika analüüsist „Mittevaralise

kahju

hüvitamise

nõuded

tsiviilasjades

2020.

-

2022.

aastal“

(https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/analyys/Mittevaraline_kahju_2020-

2022.pdf), jäid kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral väljamõistetud

hüvitiste suurused 2020. - 2022. aastal vahemikku 100 – 12 000 eurot, keskmine hüvitise

summa oli 1752 eurot, mediaan 1000 eurot. Samas, analüüsis kajastatud kohtupraktika võib

olla suuresti mõjutatud üksikjuhtumitest ja selle põhjal arvestatud keskmine hüvitise suurus

pole kuigivõrd esinduslik näitaja (samal seisukohal on Riigikohus oma 22. aprilli 2024

otsuses kriminaalasjas nr 1-22-5835, p 42-43).

162. Mittevaralise kahju hüvitis saab olla võrreldav üksnes selliste varasemate hüvitistega, mis

on välja mõistetud sarnastel asjaoludel. Seega tulevad konkreetses kohtuasjas hüvitise

määramisel võrdlusbaasina arvesse juhtumid, mis on mittevaralise kahju hüvitist

mõjutavate asjaolude poolest lahendatava kohtuasjaga olulisel määral sarnased (vt

Riigikohtu 22. aprilli 2024 otsus kriminaalasjas nr 1-22-5835, p 33). Viidatud

kohtupraktika

analüüsist

ega

2018.

-

2019.

aastat

käsitlevast

analüüsist

(https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/kohtupraktika%20anal%C3%BC%C3%BCs/

07_Mittevaraline_tsiviil.pdf) ei leia ühtegi sarnastel asjaoludel kohtuasja.

163. Kohus toob siiski välja tsiviilasja nr 2-20-7042, mille asjaolusid peab kohus võrreldavaks.

Vaidluse asjaolude kohaselt diagnoositi hagejal liiklusõnnetuse tagajärjel rindkere põrutus,

ta pidi tarvitama kangeid valuvaigisteid ja olema mitmel korral valu tõttu töövõimetuslehel.

Kohus leidis, et mõistlik rahasumma mittevaralise kahju hüvitamiseks on 1000 eurot.

Vaidluse asjaoludest nähtub, et kannatanu oli pärast avariid küll korduvalt

töövõimetuslehel, kuid ca kolme kuu möödumisel jätkas siiski oma endisel töökohal

töötamist. Kannatanule ei tekkinud avariist saadud tervisekahjustusega osalist ega püsivat

töövõimetust, samuti mitte depressiooni ning ta ei pidanud valule leevenduse saamiseks

läbima kirurgilist sekkumist. Viidatud tsiviilasja ja lahendatava tsiviilasja asjaolude võrdlus

õigustab seega lahendatavas asjas suurema mittevaralise kahju hüvitise määramist.

164. Kohus toob välja ka kriminaalasja nr 1-22-5835, mille asjaolude kohaselt diagnoositi

kannatanul liiklusõnnetuse tagajärjel mitmed luumurrud (parema reieluu ja vasaku kodarluu

murd, küünarliigese murd, hulgimarrastused). Kohus arvestas hüvitise määramisel sellega,

et hageja sattus liiklusõnnetusse hooletu juhi süül. Kokkupõrke tagajärjel sai kannatanu

raskeid kehavigastusi. Hageja vajas statsionaarset ravi ca 2 nädalat ja taastusravi, mis on

kestev. Pärast õnnetust kaotas hageja töövõime ja sotsiaalse elu, olulisel määral on

takistatud iseseisev toimetulemine ja hageja vajab järjepidevalt kõrvalist abi. Hageja

vaimne tervis on õnnetuse tagajärjel oluliselt kahjustada saanud. Kuigi kannatanu puuduv

töövõime on asendunud osalise töövõimega, kannatanu liigub osaliselt iseseisvalt, saab

mingil määral hakkama igapäevaste koduste toimetustega ning käib ka osalise

töökoormusega tööl, ei ole tema kannatused möödunud. Arvestades eelkõige kannatanule

tekitatud tervisekahjustuste iseloomu ja nendega tekitatud eeldatavat valu suurust (sh

korduvaid operatsioone, taastusravi, abivajadust) ning asjaolu, et tema täielik tervenemine

pole võimalik, hindas kohus kannatanul tekkinud mittevaraliseks kahjuks kokku 30 000

eurot. Viidatud kriminaalasja ja lahendatava tsiviilasja asjaolude võrdluse tulemusena leiab

kohus, et lahendatavas asjas ei ole hageja negatiivsed mittevaralised tagajärjed nii

ulatuslikud kui viidatud kriminaalasjas ning mittevaralise kahju hüvitis peaks olema

väiksem.

165. Kostja II on 22. märtsi 2021 menetlusdokumendis märkinud, et tema poolt mittevaralise

kahju hüvitiseks tasutud 350 eurot vastab väljakujunenud kohtupraktikale, tuues näideteks

kriminaalasjad nr 1-17-10925 (löögi tagajärjel tekkis kannatanul lahtine peahaav ning

peavalu) ja 1-18-7833 (kannatanu löömine pea piirkonda ning juustest tirimine, sellest

tekkinud peavalu) ning tsiviilasja nr 2-16-16510 (hageja kokkupõrge uksega), milles on

peavalude tõttu väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitisteks olnud vastavalt 300, 500 ja

500 eurot. Kohtu hinnangul ei ole kostja II poolt viidatud vaidluste asjaolud võrreldavad

käesoleva vaidluse asjaoludega, kuna hagejale tekkisid liiklusavariist oluliselt

ulatuslikumad negatiivsed tagajärjed. Kostja II poolt viidatud kriminaalasjas nr 1-18-3503

jättis kohus mittevaralise kahju peavalu ja väsimuse puhul välja mõistmata, kuna ei

tuvastanud nende sümptomite põhjuslikku seosest tekitatud kehavigastustega.

166. Koos Eesti ühiskonna heaolu kasvuga peaksid aasta-aastalt suurenema ka kohtute poolt

väljamõistetud hüvitised. Ühiskonna heaolu taseme tõusu saab põhjendada Statistikaameti

andmetega, mis näitavad brutokuupalga tõusu. Hageja esitas hagiavalduse 2020. aastal ning

hindas siis kohaseks mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 8000 eurot. 2020. aastal oli

keskmine brutokuupalk 1448 eurot. Hageja nõutud hüvitis 8000 eurot vastas seega 5,5 kuu

keskmisele brutokuupalgale. Aastal 2023 oli keskmine brutokuupalk 1832 eurot, sh 2023.

aasta

neljandas

kvartalis

1904

eurot

(https://www.stat.ee/et/avasta-

statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk). Seega, 2023.

aasta neljanda kvartali keskmist brutokuupalka arvestades vastaks 5,5 kuu keskmisele

brutokuupalgale summa 10 472 eurot.

167. Märkimata ei saa jätta ka elukalliduse tõusu. Alates hagi esitamisest oktoobris 2020 kuni

märtsini 2024 on tarbijahinnaindeksi kasv olnud 39,9% (stat.ee/et/tarbijahinnaindeksi-

kalkulaator). Korrutades hageja nõutud hüvitise suuruse 8000 eurot tarbijahinnaindeksi

muutusega, saame hüvitise suuruseks 11 192 eurot. Kohus viitas eelnevalt 20

168. Kohtul tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada ka kahju tekitaja

käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

169. Hageja väitel on kostjad suhtunud temasse üleoleval ja halvustaval toonil; kostja I ei ole

kordagi hageja ees vabandanud, vaid on asunud oma vastuses hagile esitama valeväiteid

ning halvustama hageja ravivajadust. Hagiavaldusele vastuvaidlemises ei näe kohus põhjust

kostjale etteheiteid teha, oma menetluslike õiguste kasutamist ei saa kostjale I ette heita.

Kostjad ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kostja I oleks pärast liiklusavarii

toimumist hageja ees vabandanud või soovinud seda teha. 13. märtsi 2024 kohtuistungil

palus kostja I hagejalt siiski vabandust (IV kd, tl 69 pöördel). Eeltoodust järeldub, et kostja

I on teinud järelduse, et tema poolt toime pandud tegu oli vale ning ta kahetseb. Kuigi kostja

I on sellele järeldusele jõudnud ca 6,5 aastat pärast avariid, ei pea kohus vajalikuks

kahjuhüvitist eraldi suurendada vabanduse hilinemise pärast.

170. Kindlustusandja on kohustatud hüvitama kahju üksnes ulatuses, mille tekitamise eest

vastutab kindlustatu. Kohtu hinnangul ei oma kostja I poolt hagejale tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamise asjas tähtsust, kuidas on hagejasse suhtunud ja kuidas on hagejaga

käitunud kostja II. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta hageja sellekohased väited

(ebaseaduslikult enda kasuks tõendite saamine, hageja ähvardamine alusetu kuriteoteate

esitamisega, korduv keeldumine ravikulude hüvitamisest, lepituskokkuleppe mittetäitmine,

põhjendamatu menetluse venitamine) ja väidete tõendamiseks esitatud tõendid (SA Põhja-

Eesti Regionaalhaigla 11. veebruari 2020 vastus, I kd, tl 36-38; kirjavahetus lepitajaga, I

kd, tl 51-54; vastus pöördumisele, II kd, tl 26-27). Kui hageja leiab, et kostja II on tekitanud

temale mittevaralist kahju, tuleb tal esitada kostja II vastu iseseisev nõue.

171.

Kostjad ei ole väitnud, et hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleks

rahuldamata jätta seetõttu, et esineks mõni VÕS § 1057 punktides 1-5 sätestatud

riskivastutust välistav asjaolu. Kostja I süü ei ole riskivastutuse eeldusena oluline.

172. Kohus leiab, et kõiki eelnevalt analüüsitud asjaolusid, sh rikkumise raskust ja ulatust,

hageja enese hooletust, tuvastamist leidnud hageja negatiivseid mittevaralisi tagajärgi,

väljakujunenud kohtupraktikat, ühiskonna üldist heaolu taset, elukallidust ning kostja I

käitumist ja suhtumist hagejasse arvestades tuleb hageja mittevaralise kahju hüvitise

suuruseks määrata 10 000 eurot. Kostja II on mittevaralise kahju hüvitanud 350 euro

ulatuses. Kostjatel I ja II tuleb seega solidaarselt VÕS § 1056 lg 1, § 1057, § 127 lg 1, lg 4,

§ 128 lg 5, § 134 lg 2, lg 5 ja VÕS § 521 lg 2 alusel hüvitada hagejale veel 9650 eurot,

milline summa tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista.

Viivis

173.

Hageja palub mõista kostjatelt hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras nõuetes nr 1, 2, 5 märgitud kahjuhüvitise summalt alates hagi esitamisest

kuni kahjunõude täieliku täitmiseni ja nõude nr 3 puhul samas määras iga sissenõutavaks

muutunud makse korral.

174.

Kostjad on esitanud viivisenõudele vastuväite, mille kohaselt on hageja viivisenõue

asjaoludega sidumata ning põhjendamata. Kohtule nähtub, et hageja on 7. detsembri 2020

hagiavalduses faktiliste asjaolude kirjelduse all (I kd, tl 112 pöördel, p 1.10.6) siiski

viidanud, et kahjuhüvitise maksmisega viivitamise tõttu soovib hageja, et kostjad tasuksid

viivist alates hagi esitamisest kuni kahju täieliku hüvitamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras vastavalt kohtuotsusega väljamõistetavalt summalt. Kuigi hageja

põhjendused viivise väljamõistmiseks on vähesed, ei ole vähene argumentatsioon siiski

viivisenõude rahuldamata jätmise aluseks, kuivõrd hageja nõuab viivist seadusjärgses

määras.

175. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju

hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise

nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas

võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse

avalduse (VÕS § 113 lg 2). Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega

esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest.

176. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on

poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav

viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär).

177. Riigikohus on oma praktikas leidnud, et kohus peaks otsuse täidetavuse huvides üldjuhul

mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina

põhinõudest (vt Riigikohtu 15. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 29;

Riigikohtu 26. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12).

178. Hageja nõuded viivise väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt. Põhinõuetelt, mille

kohus rahuldas, tuleb VÕS § 113 lg 1 ja lg 2 alusel tasuda viivist alates hagiavalduse

esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ning edasi protsendina

põhinõudest kuni selle täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus jättis rahuldamata hageja nõude perioodilise igakuise ravikulu hüvitise

väljamõistmiseks. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata ka hageja nõue igakuise ravikulu

hüvitiselt viivise väljamõistmiseks.

179. Kohus rahuldas hageja nõude saamata jäänud tulu väljamõistmiseks kostjalt I summas

1270 eurot 58 senti. Alates hagiavalduse esitamisest 9. oktoobrist 2020 kuni kohtuotsuse

tegemiseni 8. mail 2024, tuleb kostjal I saamata jäänud tulu hüvitiselt 1270 eurolt 58 sendilt

solidaarselt tasuda viivist 425 eurot 62 senti (kohus kasutas viivisekalkulaatorit

https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt). Alates 9. maist 2024 mõistab kohus TsMS §

367 alusel kostjalt I hageja kasuks välja viivise saamata jäänud tulult 1270 eurolt 58 sendilt

kuni selle täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

180. Kohus rahuldas hageja nõude sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude

väljamõistmiseks solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II summas 554 eurot 20 senti. Alates

hagiavalduse esitamisest 9. oktoobrist 2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni 8. mail 2024, tuleb

kostjatel sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude hüvitiselt 554 eurolt 20 sendilt

solidaarselt tasuda viivist 185 eurot 65 senti (kohus kasutas viivisekalkulaatorit

https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt). Alates 9. maist 2024 mõistab kohus TsMS §

367 alusel solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II hageja kasuks välja viivise sissenõutavaks

muutunud ravi- ja sõidukulude hüvitiselt 554 eurolt 20 sendilt kuni selle täieliku tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

181. Kohus rahuldas hageja nõude mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks solidaarselt

kostjalt I ja kostjalt II summas 9650 eurot. Alates hagiavalduse esitamisest 9. oktoobrist

2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni 8. mail 2024, tuleb kostjatel mittevaralise kahju hüvitiselt

9650 eurolt solidaarselt tasuda viivist 3232 eurot 55 senti (kohus kasutas

viivisekalkulaatorit https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt). Alates 9. maist 2024

mõistab kohus TsMS § 367 alusel solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II hageja kasuks välja

viivise mittevaralise kahju hüvitiselt 9650 eurolt kuni selle täieliku tasumiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

182. Kostja II esitas kohtule 13. märtsi 2024 kohtukõnes taotluse hagi rahuldamise korral

kohtuotsuses märkida, et hageja viivisenõue kokku ei tohi ületada kohtuotsusega rahuldatud

põhinõuet. Kostja II taotlust saab mõista viivise vähendamise taotlusena. Kostja II taotlus

on esitatud hilinemisega, kuna kohtukõnes ei saa pool enam tugineda uutele asjaoludele ega

väidetele, mida varem pole menetluses esitatud. Kostja II ei ole kohtule esitanud taotlust

viivise vähendamiseks varem kui 13. märtsi 2024 kohtukõnes. Kohus keeldub seetõttu

kostja II viivise vähendamise taotluse menetlemisest. Lisaks märgib kohus, et isegi kui

kohus menetleks kostja II taotlust viivise vähendamiseks, ei ole kostja II esile toonud

taotluse sisulisi põhjendusi, s.o viivise vähendamist õigustavaid asjaolusid (viivise

ebamõistlik suurus, võlgniku ja võlausaldaja huvide kaalumine jms). Hageja nõuab viivist

seadusjärgses määras, mistõttu viivise suuruse ebamõistlikkus peaks olema viivise

vähendamist taotleva kostja poolt eriti veenvalt põhjendatud.

Arvestamata tõendid

183.

Kohus jätab asja lahendamisel TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata järgmised kohtule

esitatud tõendid:

-

Vastus teabenõudele (I kd, tl 25-27). Tegemist on allkirjastamata dokumendiga, ei ole

võimalik tuvastada, kelle arvamust see sisaldab ning millal see on koostatud. Tegemist on

seetõttu ilmselt ebausaldusväärse tõendiga (TsMS § 238 lg 5).

-

Hapnikuravi valude vähendamiseks tehtud kulutuste tõendamiseks esitatud arve (II kd, tl

10), kuna vastava kulu osas ei ole hageja nõuet esitanud (TsMS § 238 lg 1 p 1). Samal

põhjusel jätab kohus arvestamata ka valuravimite ostmiseks tehtud kulutuste tõendamiseks

esitatud tšekid (II kd, tl 41-42), TENS elektriraviaparaadi ostmise tõendamiseks esitatud

arved (II kd, tl 43-44), valuravi kabineti külastuse arve (II kd, tl 57).

-

Hageja pöördumise perearsti poole ja hageja esindaja pöördumise Politsei- ja Piirivalveameti

poole tõendi väljastamiseks (II kd, tl 11 ja 15-17), hageja esindaja pöördumine kostja II

esindaja poole (II kd, tl 51), kuna need ei tõenda ühtki hagi aluseks olevat asjaolu (TsMS §

238 lg 1 p 1).

-

Menetlusdokument tsiviilasjas nr 2-20-19125 (II kd, tl 22-24), kuna see ei oma käesolevas

asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1 p 1).

-

Helisalvestised hageja visiitidest raviarstide juurde, kuna kohtule on esitatud piisavalt hageja

raviarstide kirjalikke seisukohti ja epikriise (TsMS § 238 lg 1 p 2).

Menetluskulude jaotus

184. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

185. Kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt. Hageja esimene nõue oli kostjatelt solidaarselt

saamata jäänud tulu väljamõistmiseks summas 1808 eurot 67 senti brutos. Kohus jättis

nõude rahuldamata kostja II suhtes ning rahuldas kostja I suhtes nõude osaliselt, s.o summas

1270 eurot 58 senti netos. Hageja teine nõue oli sissenõutavaks muutunud ravi- ja

sõidukulude kostjatelt solidaarselt väljamõistmiseks summas 908 eurot 20 senti. Kohus

rahuldas nõude osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 554 eurot

20 senti. Hageja kolmas nõue oli tulevikus tekkivate ravi- ja sõidukulude kostjatelt

solidaarselt väljamõistmiseks perioodiliste maksetena 594 eurot 62 senti kuus kuni hageja

elu lõpuni. Kohus jättis hageja nõude mõlema kostja vastu rahuldamata. Hageja neljas nõue

oli tulevikus tekkivate ravi- ja sõidukulude indekseerimiseks tarbijahinnaindeksi

muutusega. Kohus jättis hageja nõude rahuldamata. Hageja viies nõue oli kohtu õiglasel

äranägemisel kostjatelt solidaarselt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kohus

rahuldas hageja nõude täielikult. Hageja viimane nõue oli kostjatelt solidaarselt viivise

väljamõistmiseks igalt kahjuhüvitise nõudelt seadusjärgses määras alates hagiavalduse

esitamisest kuni nõuete täitmiseni. Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt ning mõistis

kostjalt I hageja kasuks välja viivise saamata jäänud tulu nõudelt ning kostjatelt I ja II

solidaarselt sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude ja mittevaralise kahju hüvitise

nõudelt.

186. Kohus rahuldas seega täielikult ainult ühe hageja nõude, kolm nõuet rahuldas kohus

osaliselt (neist viivis kõrvalnõudena) ning kaks nõuet (neist indekseerimise nõue

kõrvalnõudena) jättis kohus rahuldamata. Hagi rahuldamise ulatust, vaidluse asjaolusid ja

poolte menetluskulude suuruste sarnast suurusjärku arvestades on kohus seisukohal, et

poolte menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik