3-22-804/77 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.05.2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-804

Haldusasi

P.N. kaebus Setomaa valla vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28.02.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

P.N. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant ‒ P.N.

Vastustaja ‒ Setomaa vald

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde 04.04.2024. a arhiiviteatisest vara tagastamise toimiku

nr 46465 esikaane koopia, 1928. a maaplaan, Mikitamäe Vallavalitsuse 17.01.2017. a

piiriettepanek ja asendiplaan, millel on märgitud kaebaja soovitud maa erastamise

ulatus, ning Maksu- ja Tolliameti 29.09.2022. a tõend maamaksu tasumise kohta aastatel

1997-2017. Tagastada kaebajale apellatsioonimenetluses esitatud ülejäänud tõendid.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.02.2023. a otsus

muutmata.

3. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Asendada avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 07.05.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ü.T. esitas 16.12.1991 Põlva Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamiseks ja kompenseerimiseks. Muu hulgas taotles ta endises Mäe vallas asuva

Xxx talu maa (12,58 ha) tagastamist. Ü. T. esitas 26.02.1993 avalduse maa tagastamise või

asendamise nõudeõiguse loovutamiseks E.P. 2,7 ha osas ja V.T. 2,0 ha osas.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Põlva maakonnakomisjon

tunnistas 16.04.1993. a otsusega nr 1761 endises Mäe vallas asunud Xxx talu maa 12,58 ha

suhtes omandireformi õigustatud subjektideks Ü.T.i, E.P. ja V.T..

Ü. T. suri 1995. aastal ning tema nõudeõigus läks üle pärijatele. Pärijad A.T., E.P. A.T. ja

A.T. esitasid 10.02.2002 avalduse maa tagastamiseks kogu ulatuses, s.o nõudeõiguse osast

suuremas osas. Pärimise teel nõudeõiguse osa omandanud A. T. suri 2012. aastal ja talle

kuulunud nõudeõiguse osa läks pärimise teel üle H.T. ja T.S.. Mikitamäe Vallavalitsuse

13.09.2017. a korraldusega nr 2-3/194 „Nõudeõiguse osast suurema pinnaga maa tagastamisel

riigile tasutava võla kinnitamineˮ kinnitati Xxx nõudeõiguse osast (7,88 ha) suurema osa

4,7925 ha tagastamisel tasumisele kuuluva võla arvestuse akt. Õigustatud subjektid tasusid

nõudeõiguse osast suurema osa eest aastatel 2017 ja 2018.

Setomaa Vallavalitsuse 03.07.2018. a korraldusega nr 312 „Õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamine (Xxx)ˮ otsustati tagastada endise Xxx nr 3 talu maa (12,1515 ha) õigustatud

subjektidele.

2. P.N. esitas 18.11.1997 Mikitamäe Vallavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega

erastamiseks Mikitamäe vallas Toomasmäe külas asuvate ehitiste juurde. Erastatava maa

suuruseks on avalduses märgitud 10 ha. Mikitamäe Vallavalitsus edastas 19.03.2004 P.N.-ile

piiride kulgemise ettepaneku, millelt nähtus, millises ulatuses on tal võimalik maad

ostueesõigusega erastada. P.N. pöördus 03.05.2004 kirjaga Mikitamäe Vallavalitsuse poole

ning teatas, et ta ei ole ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanekuga nõus.

P.N. edastas plaani, millel avaldas, millistes piirides ta soovib maad ostueesõigusega erastada.

Setomaa Vallavalitsus viis maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud lõpule 09.12.2020. a

korraldusega nr 563 „Xxx maa ostueesõigusega erastamise võimalikkus”. Vallavalitsus

määras ostueesõigusega erastatava maa lähiaadressiks Xxx (katastriüksus nr xxx), maa

suuruseks 9721 m2 ja sihtotstarbeks elamumaa. P.N. korraldust ei vaidlustanud.

Maa-ameti 18.08.2021. a korraldusega nr 1-17/21/2024 otsustati erastada P.N.-ile Xxx

katastriüksus asukohaga XXX , katastritunnus xxx, pindala 9721 m2, sihtotstarve elamumaa.

Ostu-müügilepingu sõlmimise tähtajaks määrati 3 kuud korralduse jõustumisest. P.N. sai

korralduse kätte 24.08.2021 ning ei vaidlustanud seda.

Maa-ameti 09.03.2022. a korraldusega nr 1-17/22/528 muudeti seoses katastriüksuse pindala

täpsustamisega 18.08.2021. a korralduse punkti 1 ning otsustati, et P.N.-ile kuulub

ostueesõigusega erastamisele Xxx katastriüksus (xxx) pindalaga 9691 m2. Korraldusega

määrati maa erastamise ostu-müügilepingu sõlmimise tähtajaks 3 kuud korralduse

jõustumisest arvates.

3. P.N. esitas 18.03.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles märkis, et ta ei ole nõus Maa-

ameti 09.03.2022. a korraldusega nr 1-17/22/528. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist selle eest,

et Xxx maad on tagastatud õigusvastaselt ning seetõttu ei saanud kaebaja erastada enda elamu

juurde 10 ha maad. Kaebajale on tekitatud moraalset ja varalist kahju.

Kaebajale tekkis kahju seoses sellega, et ta soovis erastada maad, mille kohta teatati talle

vallast, et tegemist on vaba ning tagastamisele mittekuuluva maaga, kuid maa tagastati aastaid

hiljem hoopis teisetele isikutele. Kaebaja pöördus korduvalt valla, erinevate ametite ja

ministeeriumite poole maa tagastamise asjaolude selgitamiseks, kuid kaebajale ei ole

väljastatud maa tagastamisega seotud dokumente, millest nähtuks maa õiguspärane

tagastamine. Vaatamata korduvatele päringutele ning erinevatele ametitele esitatud

teabenõuetele ei ole kaebaja näinud tähtaegselt esitatud avaldusi, mille alusel oleksid

õigustatud subjekti pärijad taotlenud maa tagastamist. Seetõttu on kaebajal kahtlus, et maad

on tagastatud ilma vastavate tähtaegsete avalduste esitamiseta. Selliselt maade tagastamine on

tekitanud aga kaebajale kahju, mis seisneb selles, et kaebajal ei ole olnud võimalik tema

omandis asuva elamu juurde maad erastada. Samuti ei ole kaebajal enam võimalik kasutada

erastamisväärtpabereid, mida ta maa erastamisel soovis kasutada.

Maa, mille erastamist kaebaja taotles, koosnes nii põllu- kui metsamaast. Maa-ameti

hinnastatistika kohaselt on ajavahemikul 01.01.2020 kuni 30.06.2022 keskmine metsamaa

hektari hind Setomaa vallas 5956 eurot ning keskmine haritava maa hektari hind 3599 eurot.

Seega on 10 ha maa saamata jäämisel kaebajale tekkinud kahju suurus kokku ca 47 775 eurot.

Lisaks on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju, mis seisneb selles, et kaebaja on käinud

pidevalt vallavalitsuses maa erastamisega seonduvalt ning pidanud pöörduma maa erastamise

asjus selguse saamiseks mitmete ametite poole ning see on põhjustanud kaebajale äärmiselt

suurt stressi ning halvendanud oluliselt tema tervist. Kaebaja soovib mittevaralist kahju kohtu

äranägemisel.

4. Tartu Halduskohus otsustas 08.04.2022. a määrusega eraldada haldusasjas nr kohtu

esitatud tühistamis- ja hüvitamisnõuded eraldiseisvatesse menetlustesse ja edastas

tühistamiskaebuse kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tallinna Halduskohtule. Kaebaja

hüvitamiskaebus registreeriti haldusasjana nr 3-22-804.

5. Tartu Halduskohus tagastas 29.08.2022. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis

mittevaralise kahju hüvitamist (p 1), võttis kaebuse varalise kahju hüvitamise nõudes

menetlusse (p 2) ja tunnistas vastustajaks Setomaa valla (Mikitamäe valla õigusjärglane) (p

3). Halduskohus tagastas kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, leides, et selles osas

ei vasta kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-de 37-39 nõuetele. Kohus

hoiatas kaebajat sellise tagajärje eest nii 21.03., 08.04. ja 16.06.2022. a käiguta jätmise

määrustes kui ka 13.07.2022. a tähtaja pikendamise määruses. Halduskohus arvestas, et

kaebaja osales haldusasja menetluses ka vandeadvokaadist lepingulise esindaja kaudu.

6. Vastustaja palus vastuses kaebusele jätta P.N. kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et

kaebaja pöördus 03.05.2004 kirjaga Mikitamäe Vallavalitsuse poole ning teatas, et ei ole nõus

koostatud ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanekuga ning juhtis valla

tähelepanu asjaolule, et Maa-ameti kaardirakenduse andmetel on temale kuuluva elamu ümber

piirnevad vabad maad. Mikitamäe Vallavalitsuse andmetel ei olnud tegemist piirneva vaba

maaga, kuna see kuulus endise Xxx talu (kinnistu nr 252) koosseisu ning õigustatud subjektid

soovisid õigusvastaselt võõrandatud maad tagasi. P.N.-ile selgitas nii endine Mikitamäe

Vallavalitsus, endine Põlva Maavalitsus ning 14.07.2018 ka Setomaa Vallavalitsus ja

21.08.2018 Setomaa Vallavolikogu, et tal on võimalik erastada umbes 1 ha suurune vaba maa

ja rohkem piirnevaid vabu maid ei ole.

Põlva maavanem luges õiguspäraseks Mikitamäe Vallavalitsuse 19.03.2004 koostatud piiride

kulgemise ettepaneku, mille kohaselt P.N.-il oli võimalik erastada 1 ha suurune maa-ala.

Samuti nõustus Põlva maavanem Mikitamäe Vallavalitsuse Xxx maa tagastamist puudutavate

09.07.2017 ja 22.09.2017. a korraldustega.

Rahandusministeerium tutvus Xxx maa tagastamise toimiku materjalidega ja kinnitas, et

Setomaa Vallavalitsuse 03.07.2018. a korraldus nr 312 „Õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamine (Xxx)” vastab seadusele ja seaduse alusel antud õigusaktidele.

P.N. ehitistega piirnev endine Xxx talu maa kuulus tagastamisele omandireformi õigustatud

subjektidele ja õigustatud subjektid soovisid kogu maa tagastamist kaasomandisse. P.N.

avalduse esitamise ajal oli tagastamise menetlus pooleli, mistõttu ei olnud tal õigust ja

võimalust erastada enda ehitistega piirnevat maad. P.N.-il pole kunagi olnud õigust saada 10

ha maad ja seda pole talle ühelgi juhul võimaldatud. Seega pole ta saanud ka sellest ilma jääda

ja majanduslikku kahju saada.

7. Tartu Halduskohus jättis 28.02.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

7.1. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama kaebaja õiguste rikkumise

ja haldusorgani õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose õigusvastase tegevuse ja kahju

vahel. Praeguses asjas ei ole tõendamist leidnud vastustaja õigusvastane tegevus või

tegevusetus. Kuivõrd avaliku võimu kandja tegevus oli õiguspärane, ei pea kohus vajalikuks

peatuda pikemalt muudel kahju hüvitamise eeldustel.

7.2. Isegi, kui kaebajale võidi esialgu selgitada, et erastamiseks on 10 ha vaba maad, ei ole

ühtegi õiguslikult siduvat akti maa ostueesõigusega erastamise kohta 10 ha ulatuses. Kaebajal

ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et kui ta märgib maa ostueesõigusega erastamise

avaldusse taotletava maa suuruseks 10 ha, siis selles ulatuses talle maad erastataksegi.

7.3. Kaebaja väide, et vald on ilma õigustatud subjektide avaldusteta tagastanud maa

õigustatud subjektidele, ei vasta tegelikkusele. Rahandusministeerium ja Põlva Maavalitsus

kontrollisid Xxx talu maa tagastamise menetlust ning leidsid, et maa tagastamine on

kooskõlas õigusaktidega.

7.4. Erastatava maa suurus sõltub vabade piirnevate maade olemasolust. Õigusvastaselt

võõrandatud maad, mille osas on tagastamise taotlused lõpuni lahendamata, ei ole

vaadeldavad vabade maadena. Seega oli vastustaja tegevus maade tagastamisel õiguspärane.

7.5. Maa-ameti peadirektori 18.08.2021. a korraldusega otsustati erastada kaebajale Xxx

katastriüksus pindalaga 9721 m2. Kaebaja korraldust seaduses sätestatud tähtaja jooksul ei

vaidlustanud. Seega isegi kui vastustaja tegevus oleks olnud õigusvastane, ei oleks põhjust

kahju hüvitamiseks, sest kaebaja jättis kasutamata kohased õiguskaitsevahendid kahju

vältimiseks või vähendamiseks ning seda ebamõistlikult pika aja jooksul. Kaebaja ei ole

hoolimata korrektsetest vaidlustamisviidetest ja selgitustest asjakohaseid haldusakte

vaidlustada püüdnud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

8.1. Kaebaja ei nõustu halduskohtu väitega, et tõendamist ei ole leidnud vastustaja

õigusvastane tegevus või tegevusetus. Halduskohus jättis tuvastamata olulised asjaolud –

kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemisel tehtud toimingute vastavuse

sel ajal kehtinud materiaal- ja menetlusõiguse normidele. Avalduse esitamise ajal oli kaebajal

võimalik erastada maad soovitud suuruses (10 ha). Vastustaja tegevuse tagajärjel saabus kahju

tekitanud olukord, kus kaebajal ei olnud enam võimalik soovitud ulatuses maad erastada.

8.1.1. Mikitamäe Vallavalitsus rikkus Vabariigi Valitsuse 06.11.1996. a määrusega kinnitatud

„Maa ostueesõigusega erastamise korraˮ p 13 alapunkti 5. Selle sätte mõtte kohaselt pidi

vallavalitsus korraldama kohaliku omavalitsuse üksuse seisukoha andmise ning kui kohaliku

omavalitsuse üksus oli loa andmise vastu, informeerima sellest viivitamatult ka taotluse

esitajat ja erastamise korraldajat. Midagi sellist ei toimunud. Vallavalitsus pidi menetluse

kaebaja avalduse osas põhimõtteliselt lõpetama ja andma avaldajale selgituse selle kohta,

millised vabad maad on olemas, mille erastamiseks kaebaja soovi korral avalduse võis

esitada. Sealhulgas pidi vallavalitsus juba siis välja selgitama, miks maakorraldaja teatas

avaldajale, et erastada saab 10 ha Xxx maast.

8.1.2. Mikitamäe Vallavalitsus ei selgitanud kaebajale konkreetseid faktilisi asjaolusid maa

koosseisu kohta ning selle kohta, millal ja kuidas toimus nende maade tagastamise menetlus.

Alles 2004. a hakati kaebajale selgitama faktilisi asjaolusid selle kohta, millisel maatükil

asuvad temale kuuluvad hooned ja kui palju on veel alles maad, mida saaks ostueesõigusega

erastada. Kui maa tagastati enne maa ostueesõigusega erastamist, siis on rikutud maareformi

seaduse (MaarS) § 23 lg-t 2, mille kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamine pärast ostueesõigusega erastamise otsustamist.

8.2. Halduskohtu otsus asjas nr 3-22-804 on ennatlik. Seda ei oleks mingil juhul saanud teha

enne asjas nr xxx kohtulahendi jõustumist. Asjas nr xxx vaidlustatud Maa-ameti haldusakt

tugineb eeltoimingutele ja eelotsustele, mis on õigusvastased apellatsioonkaebuses toodud

põhjustel ning valla tegevus on põhjuslikus seoses kaebajale tekitatud kahjuga, sh ka

mittevaralise kahjuga, mille nõudmine kaebajal õigusalaste teadmiste puudumise ja oma

õiguste kaitsmise oskamatuse tõttu pahatahtlikult elimineeriti.

8.3. Halduskohus ei lahendanud asja objektiivselt ja heas usus ega taganud õiguslikult

kogenematu kaebaja huvide kaitset. Kaebaja taotlused tõendite saamiseks on jäetud

rahuldamata.

8.4. Halduskohus raskendas ja halvendas õigusalaste kogemusteta kaebaja olukorda, kui

eraldas formaalsetel ja vaieldavatel põhjendustel asja nr xxx Maa-ameti dokumendi peale

kaebamise osas ning saatis selle Tallinna Halduskohtu kohtualluvusse. Õigusabita ei olnud

kaebaja ilmselt suuteline olukorras orienteeruma ja jättis selle otsustuse peale kaebamata.

8.5. HKMS § 158 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, millised asjaolud

on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele.

Halduskohus rikkus norme, mis reguleerivad tõendeid ja tõendamist. Halduskohus rikkus

HKMS § 165 lg 1 p-de 1, 2 ja 4 nõudeid. Kaevatav kohtuotsus ei ole seaduslik ega

põhjendatud (HKMS § 157 lg 1).

9. Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Tartu Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud

seisukohad ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Vastustaja jääb

kõigi varem esitatud seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebuses esitatud arutluskäik, mis

puudutab kohtuasja nr xxx, on asjasse mittepuutuv.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või

see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud.

10.1. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde järgmised apellatsioonimenetluses

esitatud tõendid:

1) Rahvusarhiivi 04.04.2024. a arhiiviteatise lk-l 1 oleva koopia õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise toimiku nr 46465 esikaanest, millel on mh märgitud toimiku alustamise aeg;

2) kaebaja poolt 28.03.2023 esitatud 1928. a maaplaani (kaart aastast 1928.pdf),

piiriettepaneku (Asendiplaan 1.pdf), mis kuulub lisana Mikitamäe Vallavalitsuse 17.01.2017.

a kirja nr 5-6/47 „Mõõdistuse tellimineˮ juurde, kuid mida haldusasja toimikus nimetatud

kirjale lisatud ei ole, ning asendiplaani (Asendiplaan 4.pdf), millel on märgitud kaebaja

soovitud maa erastamise ulatus;

3) kaebaja poolt 28.03.2023 esitatud Maksu- ja Tolliameti 29.09.2022. a tõendi Xxx

maaüksuse eest maamaksu tasumise kohta aastatel 1997-2017, kuna kaebaja vaidlustab

ringkonnakohtus mh halduskohtu 12.01.2023. a määrusega kaebaja 12.09.2022. a taotluse

Maksu- ja Tolliametilt maamaksu tasumise kohta täiendavate tõendite kogumiseks

rahuldamata jätmist.

10.2. Kaebaja esitas apellatsioonimenetluse käigus veel suurel hulgal dokumente, mis on

seotud Xxx maaüksuse ostueesõigusega erastamise toimingute ja haldusaktide

vaidlustamisega nii haldus- kui kohtumenetluses, kuid mis ei ole praeguse asja lahendamisel

asjakohased või mis on seotud asjaoludega, mida ei ole vaja tõendada. Ringkonnakohus

tagastas kaebajale 20.10.2023. a määrusega 28.03.2023 ja 08.05.2023 esitatud dokumendid,

mis on haldusasja toimikus juba olemas. Ringkonnakohus tagastab ülejäänud kaebaja

algatusel esitatud dokumendid järgmistel põhjendustel.

1) HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude

nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Halduskohtu

12.01.2023. a määruse kohaselt tuli menetlusosalistel täiendavad menetlusdokumendid

(sh menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid) esitada hiljemalt 27.01.2023. Kaebaja

halduskohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente ei esitanud, mistõttu jättis

halduskohus menetluskulud välja mõistmata.

Seetõttu ei saa kaebaja taotleda

ringkonnakohtult talle esimese astme kohtus osutatud õigusabikulude väljamõistmist ja

sellekohased dokumendid (esitatud 28.03. ja 08.05.2023) tuleb kaebajale tagastada.

2) Kuna kaebaja on muude dokumentide hulgas korduvalt (28.05. ja 08.05.2023, 26.02.2024)

esitanud tõendeid õigusabikulude tasumise kohta, siis selgitab ringkonnakohus, et

halduskohtumenetluses piisab menetluskulude väljamõistmiseks sellest, kui menetlusosalisel

on tekkinud kulude kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 11) ja õigusabikulude tasumist

kinnitavaid dokumente esitada vaja ei ole.

3) Praeguses asjas ei ole asjakohased dokumendid, mis puudutavad üksnes haldusasjas

nr xxx või haldusmenetluses kasutatud õigusabi kulusid.

4) Kohus tagastab kaebaja poolt õigusabi osutajatega sõlmitud kliendilepingud ja muud

kliendisuhte sisu kajastavad dokumendid (28.03., 28.04. ja 08.05.2023), kuna need küsimused

ei ole lahendatava vaidluse esemeks.

5) Kohus tagastab kaebaja teistes kohtuasjades (nr xxx, nr xxx, nr xxx ja nr xxx) tehtud

lahendid ja esitatud menetlusdokumendid, samuti dokumendid haldusmenetluses õigusabi

osutajate vahendusel vastustajaga toimunud suhtluse kohta ja 20.12.2022. a arstitõendi, kuna

need ei ole praeguse asja lahendamiseks vajalikud.

6) Kohus tagastab kaebaja 07.11.2023 ja 26.02.2024. a avalduste lisad, kuna need on asja

toimikus juba olemas või on esitatud korduvalt ja varem esitatud dokumendi tagastamist on

eespool juba põhjendatud.

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust

halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja tegevus

vaidlusaluse maa tagastamisel oli õiguspärane ning et väidetavalt avalduse esitamisel

maakorraldaja antud selgitusest ei tulenenud kaebajale õiguspärast ootust 10 ha ulatuses maa

ostueesõigusega erastamisele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega

ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Kaebaja nõuab kaebuses varalise kahju hüvitamist seoses sellega, et endise Xxx talu maad

tagastati õigusvastaselt ning seetõttu ei olnud kaebajal võimalik maad ostueesõigusega

erastada 10 ha ulatuses. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on

avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

14. Kaebaja on apellatsioonimenetluses endiselt seisukohal, et maa ostueesõigusega

erastamise avalduse esitamise ajal oli tal võimalik erastada maad soovitud suuruses (10 ha)

ning see osutus võimatuks vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu tema avalduse lahendamisel

ja endise Xxx talu maa õigustatud subjektidele tagastamisel. Ringkonnakohus kaebaja

väidetega ei nõustu ja leiab, et vastustaja määras erastatava maa suuruse õiguspäraselt. Maa

tagastamist ja ostueesõigusega erastamist reguleerivatest õigusnormidest tulenevalt ei olnud

kaebajal ka avalduse esitamise ajal õigust erastada maad suuremas ulatuses.

14.1. Vastavalt MaaRS § 22 lg-le 1 on ehitise omanikul õigus erastada maad ostueesõigusega.

MaaRS § 221 lg 2 järgi on väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul,

kes on Eesti kodanik, õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad

kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et

kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku

õigusi. Kinnistu võib koosneda elamualuse katastriüksusega vahetult külgnevatest

katastriüksustest, kui nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi,

maaparandussüsteemi magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja -rajatiste alune maa.

14.2. Tagastamisele kuuluval maal asuvate hoonete omanikule maa erastamisel tuleb

eeltoodut kohaldada koosmõjus MaaRS §-ga 9. Nimetatud paragrahvi lõike 1 punkt 1

sätestab, et kui väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal asub teise

füüsilise isiku omandis olev ehitis ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku

hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud

subjektile, ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad elamu juures kuni 2 ha ulatuses, kui

õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti.

14.3. MaaRS § 9 lg 2 näeb ette, et kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik

soovib maad osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei

jõua omavahel kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, erastatakse elamu

omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha. Kui elamu omanik saab piirnevate

maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada

täiendavalt maad 20 ha-st puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud

subjektile. Vabade piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu

omaniku vahel võimalikult võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda

rohkem kui 20 ha maad.

14.4. Eeltoodust tulenevalt sõltub ostueesõigusega erastatava maa suurus vaba piirneva maa

olemasolust. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996. a määrusega nr 267 kinnitatud „Maa

ostueesõigusega erastamise korraˮ p 132 alap 7 sätestab, et piirnevateks vabadeks maadeks

MaaRS § 9 lg 2 ning § 221 lg-te 2 ja 22 mõttes loetakse selle maaga, millel asub maa ostueesõigusega

erastamist taotlevale isikule kuuluv elamu, külgnevaid maaüksusi (endisi kinnistuid või nende

osi), millele ei ole esitatud tagastamise või kompenseerimise või asendamise avaldusi, või

mille kohta oli küll esitatud asendamise või kompenseerimise avaldus, kuid nimetatud

avalduses väljendatud soovi muutmise tähtaeg on möödas, või mis ei kuulu täies ulatuses

tagastamisele. Nimetatud maid käsitatakse ühtse tervikliku vaba maana, arvestamata maade

õigusvastase võõrandamise aegseid piire.

Seega saab maad ostueesõigusega erastada selle endise kinnistu või kinnistu osa arvel, millel

asub maa ostueesõigusega erastamist taotlevale isikule kuuluv elamu, mis tähendab, et kui

teisele isikule kuuluv elamu asub endise kinnistu lahustükil, siis sellega külgneva teise endise

kinnistu maad on võimalik erastada üksnes juhul, kui tegemist on piirneva vaba maaga.

14.5. Kaebaja esitas 18.11.1997 Mikitamäe Vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise

avalduse 10 ha maa erastamiseks talle kuuluvate ehitiste juurde. Kaebajale kuuluvad ehitised

asuvad endise Mäenurme nr 5 talumaa lahustükil nr 5a ligikaudse suurusega 0,45 ha.

Kaebajale kuuluva elamuga piirnevaks ainsaks vabaks maaks on vallavalitsuse selgituse

kohaselt ligikaudu 0,55 ha suurune endise Xxx talumaa lahustükk nr 10a, mida õigustatud

subjektid tagasi saada ei soovinud. Kaebaja soovis lisaks erastada talle erastamiseks määratud

maaga külgnevat endise Xxx nr 3 talu maad, mis tagastati Setomaa Vallavalitsuse 03.07.2018.

a korraldusega nr 312 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine (xxx)” õigustatud

subjektidele. MaaRS § 14 lg-st 3 tulenevalt oli maa tagastamise õigustatud subjektidel õigus

taotleda maa tagastamist nõudeõiguse osast suuremas ulatuses. Sellest tulenevalt tagastati

kogu endine Xxx talu maa ning tegemist ei ole vaba maaga, mida kaebajal oleks võimalik

ostueesõigusega erastada.

15. Kaebaja on kohtumenetluses korduvalt taotlenud, et kohus nõuaks vastustajalt välja maa

tagastamise avaldused, mille alusel Xxx talu maa õigustatud subjektidele tagastati. Kaebuse

kohaselt ei ole kaebaja näinud tähtaegselt esitatud avaldusi, mille alusel oleksid õigustatud

subjekti pärijad taotlenud maa tagastamist. Seetõttu on kaebajal kahtlus, et maad on tagastatud

ilma vastavate tähtaegsete avalduste esitamiseta. Halduskohus esitas maa tagastamise

toimikute saamiseks 29.09.2022. a vastustajale kohtunõude. Vastustaja esitas maa tagastamise

toimikute ärakirjad halduskohtule 09.10.2022 ja need on lisatud haldusasja toimikusse.

Apellatsioonimenetluses 26.02.2024 esitatud avalduses palus kaebaja taas kord kohtul

vastustajalt välja nõuda maa tagastamise või kompenseerimise avaldus koos

lisadokumentidega Xxx kohta. Ringkonnakohus selgitab, et praegusel juhul on maa

tagastamise aluseks Ü.T.i esitatud avaldus. Teised isikud said maa tagastamise õigustatud

subjektideks maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise ja pärimise teel. Eesti Vabariigi

omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 1 p 8 järgi on õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamist või kompenseerimist õigustatud nõudma isik, kellele on nõudeõigus loovutatud

või kes on selle pärinud. Kaebajal on olnud võimalik halduskohtu 07.12.2022. a määrusega

seatud piiranguid arvestades maa tagastamise aluseks olevate dokumentidega tutvuda.

Rahvusarhiiv edastas 04.04.2024 ringkonnakohtule õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise toimiku nr 46465 koopia terviklikul kujul. Lisaks vastustaja

poolt 09.10.2022 halduskohtule esitatud toimiku materjalidele sisaldab see ka koopiat toimiku

esikaanest, millel on muu hulgas märgitud toimiku alustamise aeg, milleks on 16.12.1991.

ORAS § 16 lg 1 kohaselt oli omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 17.01.1992.

Vabariigi Valitsuse 05.02.1993. a määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise kordˮ punktis 9 on sätestatud, et vara tagastamise menetlust kajastab

õigusvastaselt võõrandatud vara toimik, kuhu paigutatakse selles asjas esitatud, kogutud või

koostatud dokumendid ning vastuvõetud otsused. Toimiku avab õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse vastuvõtja avalduse vastuvõtmisel ning toimik

lõpetatakse pärast vara õigustatud subjektidele üleandmist. Ringkonnakohtu hinnangul

kinnitab täiendav tõend, et Xxx talu maa tagastamine viidi läbi omandireformi õigustatud

subjekti tähtaegselt esitatud avalduse alusel. Seega kinnitab ka apellatsioonimenetluses

täiendavalt kogutud tõend, et kaebaja väited maa õigusvastase tagastamise kohta ei ole

põhjendatud.

16. Kaebaja leiab, et halduskohus jättis tuvastamata olulised asjaolud – maa ostueesõigusega

erastamise toimingute vastavuse sel ajal kehtinud materiaalõiguse normidele ja

menetlusnormidele.

16.1. Kaebaja väide, et Mikitamäe Vallavalitsus rikkus „Maa ostueesõigusega erastamise

korraˮ p 13 alap 5, ei ole asjakohane. Apellatsioonkaebuses on leitud, et selle sätte mõtte

kohaselt pidi vallavalitsus korraldama kohaliku omavalitsuse üksuse seisukoha andmise ning

kui kohalik omavalitsus oli loa andmise vastu, pidi ta informeerima sellest viivitamatult ka

taotluse esitajat ja erastamise korraldajat. Midagi sellist ei toimunud. Vallavalitsus pidi

menetluse kaebaja avalduse osas põhimõtteliselt lõpetama ja andma avaldajale selgituse selle

kohta, millised vabad maad on olemas.

Apellatsioonkaebuses viidatud sätte kohaselt korraldab ostueesõigusega erastatava maa

asukohajärgne linna- või vallavalitsus avaldaja poolt esitatud dokumentide ja andmete alusel

kohaliku omavalitsuse seisukoha andmise MaaRS § 21 lg-s 6 sätestatud juhul. Kui kohalik

omavalitsus on loa andmise vastu, informeeritakse sellest viivitamatult ka taotluse esitajat ja

erastamise korraldajat. Ringkonnakohus selgitab, et „Maa ostueesõigusega erastamise korraˮ

p 13 alap 5 ei ole praegusel juhul kohaldatav, kuna see reguleerib välismaalasele või Eesti

eraõigusliku juriidilisele isikule riigipiiri, piiriveekogu või mererannikuga piirnevate, samuti

muudel riigi julgeolekule tähtsatel maa-aladel asuva maa erastamiseks loa andmist (vt MaaRS

§ 21 lg-d 5 ja 6).

16.2. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et kuna vaidlusalune maa tagastati enne kaebajale

maa ostueesõigusega erastamist, on aset leidnud MaarS § 23 lõike 2 rikkumine. Selle normi

kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast ostueesõigusega

erastamise otsustamist.

MaaRS § 23 lg 2 esimene lause näeb ette, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine

otsustatakse pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega

erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja

ehitised ei asu endise Xxx talumaa piirides, siis ei saanud kaebajal tekkida õigust erastada

endist Xxx talu maad ning Setomaa Vallavalitsus sai maa ostueesõigusega erastamise

eeltoimingud lõpule viia Mikitamäe Vallavalitsuse poolt koostatud piiride kulgemise

ettepaneku alusel. Kuna lisaks ca 0,55 ha suurusele endise Xxx kinnistu lahustükile rohkem

vaba piirnevat maad ei ole, siis ei ole kaebajale maa ostueesõigusega erastamine suuremas

ulatuses faktiliselt ja õiguslikult võimalik.

16.3. Kaebaja esitas maa ostueesõigusega erastamise avalduse 18.11.1997. Kaebuse kohaselt

käis kaebaja pidevalt maa asjus vallavalitsuses, kus talle öeldi, et ta peab ootama, sest

Xxx kinnistuga ei ole kõik korras. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei selgitanud Mikitamäe

Vallavalitsus kaebajale konkreetseid faktilisi asjaolusid maa koosseisu ja ajaloo kohta ning

seda, millal ja kuidas toimus nende maade tagastamise menetlus. Alles aastaid hiljem (2004)

hakati kaebajale selgitama faktilisi asjaolusid selle kohta, millisel maatükil asuvad temale

kuuluvad hooned ja kui palju on veel alles maad, mida saaks ostueesõigusega erastada.

Ringkonnakohus leiab, et omandireformi (sh maareformi) läbiviimist reguleerivate

õigusaktide keerukust, kogu valla territooriumil kohaliku omavalitsuse tehtavate

omandireformi toimingute hulka ja keerukust ning maa tagastamise nõudeõiguse pärimise

korral menetluse ajamahukust arvestades ei saa vastustajale ette heita seda, et kaebajale

ostueesõigusega erastatava maa piiriettepanek ja täpsemad selgitused vaba maa ulatuse kohta

esitati veidi enam kui seitse aastat pärast maa erastamise avalduse tegemist. Kaebuse kohaselt

oli kaebajale teada, et talle kuuluvate hoonete aluse maaga külgneva endise Xxx talu maa

tagastamise menetlus on pooleli, mis tähendas ühtlasi seda, et täiendava vaba maa olemasolu

ei olnud üheselt selge.

17. Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et nii kaebuses kui apellatsioonkaebuses

esitatud väide, et maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal oli kaebajal

võimalik erastada maad soovitud suuruses (10 ha), ei vasta tõele. Ka see, et väidetavalt andis

valla maakorraldaja maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamisel kaebajale eksitavat

informatsiooni, ei muuda maa tagastamist ega soovitust väiksemas ulatuses maa

ostueesõigusega erastamist õigusvastaseks. Pärast erastatava maa piiriettepaneku ja soovitud

ulatuses vaba piirneva maa puudumise kohta vallalt selgituse saamist 2004. aastal ei saanud

kaebaja enam mõistlikult eeldada ega nõuda, et talle erastataks maad avalduses märgitud

ulatuses.

18. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et halduskohus jättis kaebaja

taotlused tõendite saamiseks rahuldamata ja seega uurimispõhimõtte täitmata.

Kaebaja esitas 12.09.2022 halduskohtule taotluse, milles palus koguda tõenditena Maksu- ja

Tolliameti andmed kaebaja poolt maamaksu tasumise kohta ning endise Xxx talu maa

tagastamise toimikud. Halduskohus esitas 29.09.2022 vastustajale kohtunõude Xxx talu maa

tagastamise toimikute väljanõudmiseks. Vastustaja edastas Rahvusarhiivist ja Maa-ametist

väljanõutud endise Xxx talu maa tagastamise toimikud halduskohtule 09.10.2022. Vastavalt

07.12.2022. a määrusele edastas halduskohus Xxx talu maa tagastamise toimikud kaebajale

tutvumiseks osas, milles toimikutega tutvumine ei kahjusta nendes kajastatud isikute eraelu

puutumatust. Pärast seda on kaebaja toimikute materjale lisanud ka ringkonnakohtule

elektrooniliselt esitatud materjalide hulka. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda, et kaebajal

on olnud võimalik halduskohtu 07.12.2022. a määrusest tulenevaid piiranguid arvestades

kohtu poolt kogutud tõenditega tutvuda.

Halduskohus jättis 12.01.2023. a määrusega kaebaja 12.09.2022. a taotluse Maksu- ja

Tolliametilt täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata (resolutsiooni p 5). Kohus nõustus

asjas nr xxx Tallinna Halduskohtu poolt 20.09.2022. a kohtuotsuse p-s 30 kaebajale

selgitatuga, et maamaksu tasumine ei anna isikule mingit õigust maa ostueesõigusega

erastamiseks ning maamaksu tasumise fakt ei oma maa ostueesõigusega erastamise

menetluses mingit tähendust. Kuigi kaebaja väitis 12.09.2022 halduskohtule esitatud

taotluses, et tal on üks dokument, mille kohaselt on pärast 1997. a avalduse esitamist võetud

temalt 10 ha eest maamaksu, ei ole ta seda kohtule esitanud. Ringkonnakohus selgitab lisaks,

et kui maakasutus ei ole maareformi seadusega ettenähtud korras ümber vormistatud, maksab

maamaksuseaduse § 10 lg 1 järgi maamaksu maa kasutaja. Apellatsioonimenetluses esitas

kaebaja 28.03.2023 Maksu- ja Tolliameti 29.09.2022 tõendi maamaksu kohta, millest nähtub,

et aastatel 1997-2002 tasus kaebaja maamaksu 1,7 ha ja aastatel 2003-2017 0,1 ha maa eest.

Esitatud tõend ei kinnita kaebaja väidet, et ta on tasunud maamaksu 10 ha maa eest.

Ringkonnakohtu hinnangul puudub maamaksu tasumisel seos taotletust väiksemas ulatuses

maa ostueesõigusega erastamisega ja kaebajale ei saanud tekkida kahju seoses sellega, et tal ei

olnud võimalik ostueesõigusega erastada maad 10 ha ulatuses.

Asja materjalidest ei nähtu täiendavate tõendite kogumiseks esitatud muid taotlusi, mille

kohus oleks rahuldamata jätnud. Seega on kaebaja taotletud ja asja lahendamiseks vajalikud

tõendid kogutud ning kaebaja väited halduskohtu poolt uurimispõhimõtte täitmata jätmise

kohta on alusetud.

19. Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on kaebuse eset ja kaebaja seisukohti arvestades

piisavalt põhjendatud. Otsusest nähtuvad tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele

kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb, samuti põhjendused, miks kohus ei nõustu

kaebaja väidetega. Seda, et halduskohus kaebaja seisukohtadega ei nõustunud, ei saa pidada

põhjendamiskohustuse rikkumiseks.

20. Apellatsioonkaebuse kohaselt raskendas halduskohus õigusalaste kogemusteta kaebaja

olukorda, kui eraldas formaalsetel ning vaieldavatel põhjendustel Maa-ameti 09.03.2022. a

korralduse vaidlustamist puudutavas osas (asi nr xxx) ning saatis selle Tallinna Halduskohtu

kohtualluvusse. Sellises olukorras ei olnud kaebaja ilmselt suuteline ilma õigusabita

orienteeruma ja jättis selle otsustuse peale kaebamata. Kuna asjas nr xxx vaidluse all olev

Maa-ameti korraldus tugineb Setomaa valla ja tema õiguseellase Mikitamäe valla

eelmenetluses tehtud toimingutele ja haldusaktidele, siis on kohtuotsus asjas nr 3-22-804

ennatlik - kaebaja hinnangul ei oleks seda mingil juhul saanud teha enne kohtulahendi

jõustumist asjas nr xxx.

Halduskohus otsustas 08.04.2022. a määrusega eraldada kaebaja nõuded haldusasjast nr

xxx iseseisvasse menetlusse järgmiselt: 1) menetleda iseseisvas menetluses kaebust Maa-

ameti 09.03.2022. a korralduse nr 1-17/22/528 tühistamiseks; 2) menetleda iseseisvas

menetluses kaebust kahju hüvitamiseks (resolutsiooni p 1), ning edastas tühistamiskaebus

haldusasjas nr xxx kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tallinna Halduskohtule (resolutsiooni p

3).

20.1. HKMS § 48 lg 2 näeb ette, et kui kohus leiab, et ühes kaebuses esitatud nõuete

eraldamine võimaldab asja kiiremat lahendamist või nõudeid ei oleks tohtinud esitada ühes

kaebuses, eraldab ta määrusega nõuded iseseisvaks menetluseks. Sisuliselt otsustas Maa-amet

kaebajale maa ostueesõigusega erastamise juba 18.08.2021 korraldusega, millega võimaldati

kaebajal erastada 9721 m2 maad. Kaebaja seda korraldust ei vaidlustanud. Maa-ameti

09.03.2022. a korraldusega täpsustati Maa-ameti 18.08.2021. a korraldust kaebajale

ostueesõigusega erastatava maa suurust puudutavas osas. P.N. esitas kaebuse Maa-ameti

09.03.2022. a korralduse nr 1-17/22/528 tühistamiseks ning Mikitamäe valla ja Setomaa valla

tekitatud kahju hüvitamiseks seoses sellega, et valla tegevuse tõttu ei ole tal võimalik erastada

maad soovitud ulatuses. Halduskohus leidis, et kaebuses väidetud kahju ei ole sisuliselt seotud

Maa-ameti 09.03.2022. a korraldusega, mille peale kaebaja esitas tühistamiskaebuse, ning

sellest tulenevalt tuleb kaebaja hüvitamisnõuet menetleda esitatud tühistamisnõudest eraldi.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja leiab, et neid ei ole alust formaalseks

pidada. Samadel põhjendustel ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et praeguses

asjas ei oleks mingil juhul saanud otsust teha enne kohtulahendi jõustumist asjas nr xxx.

Arvestades, et halduskohtu 20.09.2022. a otsus asjas nr xxx jõustus 30.01.2024 (Tallinna

Ringkonnakohus jättis 28.09.2023. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata), teenis tühistamis- ja

hüvitamisnõuete eraldamine ka asja kiirema lahendamise eesmärki.

20.2. Maa-ameti (asukoht Tallinn) vastu esitatud kaebused kuuluvad lahendamisele Tallinna

Halduskohtus. HKMS § 10 lg 1 näeb ette, et kui kohus teeb pärast kaebuse esitamist kindlaks,

et haldusasi ei allu sellele kohtule, teeb kohus määruse asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi.

Sellise määruse peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. Määruskaebuse kohta

tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasi kaevatav. Halduskohus selgitas määruses selgelt

selle edasikaebamise korda. Kuna kaebaja halduskohtu määrust ei vaidlustanud, siis jõustus

määrus kohtualluvust puudutavas osas 15-päevase kaebetähtaja möödudes ja

apellatsioonkaebuses seda enam vaidlustada ei saa.

21. Arvestades, et halduskohus tagastas 29.08.2022. a määrusega kaebuse mittevaralise kahju

hüvitamist puudutavas osas ja halduskohtu määrus on jõustunud, ei ole apellatsioonkaebuses

kaebuse osalise tagastamise kohta esitatud väide lubatav. Ringkonnakohus märgib siiski, et

määruses oli selle vaidlustamise korda selgitatud ning ringkonnakohtu hinnangul puudub

kaebajal alus väita, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue on kohtumenetluses pahatahtlikult

elimineeritud.

22. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

23. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on otsus tehtud

kaebaja kahjuks ja kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole kaebajalt

menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

24. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas otsuses füüsiliste isikute

nimed tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)