3-21-2881/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.05.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2881

Haldusasi

X kaebus Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutuse nr

1654 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja RO

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.12.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde Keskkonnaameti poolt 26.04.2024 esitatud 4

kuvatõmmist 2008. ja 2017. a inventuuri andmetest Söödiranna kinnistul.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.12.2022 otsus

haldusasjas nr 3-21-2881 muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.06.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-21-2881

2(13)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Xle kuulub Harjumaal Kuusalu vallas Andineeme külas asuv Söödiranna kinnistu

(katastriüksuse tunnus 35203:001:0450). Kinnistu asub Lahemaa rahvuspargi territooriumil

Lahemaa piiranguvööndis.

2. Keskkonnainspektsioon teostas 18.10.2019 kontrolli, mille käigus tuvastati Xle kuuluval

Söödiranna kinnistul kaks ehitist: puidust maja mõõtmetega 5 × 5,9 m ning puidust välikäimla.

3. Keskkonnaamet tegi looduskaitseseaduse (LKS) § 702 lg 1 ja korrakaitseseaduse (KorS)

§ 28 lg 1 alusel 10.11.2021 ettekirjutuse nr 1654, millega kohustas X: 1) likvideerima

Söödiranna kinnistul asuv suvemaja ja välikäimla hiljemalt 31.03.2022; 2) vedama

likvideerimisel tekkivad lammutusjäätmed Söödiranna kinnistult ära ning andma käitlemiseks

üle vastavat õigust omavale isikule; 3) pärast ehitiste likvideerimist ala tasandama ja jätma see

looduslikule taastumisele ning mitte ladustama alale võõrast pinnast ega taimeseemneid.

Ettekirjutuses hoiatati, et kui X ei ole 31.03.2022 ettekirjutust täitnud, rakendab Keskkonnaamet

tema suhtes sunniraha resolutsiooni p 1 täitmata jätmisel 5000 eurot, p 2 täitmata jätmisel 1000

eurot ja p 3 täitmata jätmisel 1000 eurot ning sunniraha rakendatakse ettekirjutuse täitmata

jätmisel korduvalt.

Maakatastri andmetel on Söödiranna kinnistu sihtotstarve 100% maatulundusmaa. 9511 m²

suurusest pindalast moodustab metsamaa 3899 m², looduslik rohumaa 3775 m² ja muu maa

1837 m². Kinnistu on olnud enne kõnealuste hoonete püstitamist hoonestamata. Katastriüksuse

moodustamise korra § 40 lg 3 p 5 kohaselt paikneb maja muu maa kõlvikul. Maja asukoht on

vahetult poolloodusliku koosluse piiri kõrval. Välikäimla paikneb metsamaa kõlvikul.

LKS § 31 lg 2 p 8 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis

keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise

väliskonstruktsioonide muutmine. Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri) § 23 lg 1 p 1 kohaselt on keelatud hoonete

püstitamine metsamaal. Kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 kohaselt on Lahemaa piiranguvööndis

ehitiste püstitamine lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Ehitiste püstitamiseks Söödiranna

kinnistul ei ole kaitseala valitseja nõusolekut andnud ja seda ei ole ka küsitud. Kaitseala valitseja

nõusolek on vajalik igasuguse ehitise püstitamiseks, sh ehitistele, mis ehitusseadustiku (EhS)

lisa 1 kohaselt ei ole ehitusteatise või ehitusloa kohustusega. Nõusoleku andmisel on tegemist

kaitseala valitseja kaalutlusotsusega, mis tugineb ala kaitse eesmärkidel.

Varasemalt hoonestamata maaüksuste hoonestamine on võimalik, kui looduslikud olud seda

võimaldavad

kooskõlas

kultuuripärandi

kaitse-eesmärgiga.

Lahemaa

rahvuspargi

kultuuripärandi kaitse-eesmärgil on hoonete püstitamine väljaspool väljakujunenud õuemaad

lubatud juhul, kui see on kooskõlas piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuriga. Asustust saab

laiendada, kui asustusstruktuur ja loodus või maastikuväärtused seda võimaldavad. Asustuse

liigset tihendamist tuleb vältida. Uute talukohtade rajamine on võimalik kohtades, kus küla

asustusstruktuur võimaldab tihendamist. Üksikute hoonete baasil maaüksuste hoonestamine ei

ole kooskõlas piirkonna ehitustraditsioonidega. Kaitse-eeskirja § 1 lg 1 alusel on kaitseala kaitse

eesmärgiks mh piirkonnale iseloomulik maastikuilme ja taluarhitektuur. Keskkonnaamet saab

3-21-2881

3(13)

ehitusõigust hoonestamata maaüksusele lubada, kui on tagatud, et maaüksusele on võimalik

kavandada piirkonna asustusstruktuuriga kooskõlas olev õueala. Piirkonna õuealad on valdavalt

suuremad kui 0,25 ha. Püstitatud maja ja välikäimla ümbruses puudub selline vaba ala

väljaspool metsamaad ja poollooduslikku kooslust. Kuivõrd välikäimla asub metsamaa

kõlvikul, ei ole Keskkonnaametil isegi võimalust kaaluda selle lubamist praeguses asukohas.

4. X esitas 13.12.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 03.10.2022)

Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutuse nr 1654 tühistamiseks.

Poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala

kinnistul ei ole kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Maa-amet toetub oma andmetes

Keskkonnaagentuuri andmetele. Keskkonnaagentuuri 10.12.2021 e-kirjast Maa-ametile ja

esitatud dokumentidest ei nähtu, et inventeeritud elupaigatüüp asub vaidlusalusel kinnistul.

Seetõttu puudub alus väiteks, et suvemaja on püstitatud pooles mahus poolloodusliku koosluse

aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidule või hooned kahjustavad seda niitu.

Ettekirjutusest ei nähtu, kuidas hoonete olemasolu ja kasutamine kahjustab Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eesmärke. Kaebaja möönab, et kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 2 kohaselt on

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks kaitsta mh aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niite,

piiranguvööndis on keelatud hoonete püstitamine metsamaal ning ehitise püstitamine on

lubatud vaid kaitseala valitseja nõueolekul, samuti seda, et suvemaja ja välikäimla püstitamiseks

ei ole sellist nõusolekut. Seega on küsimus selles, kas esineb asjaolu, mis välistab nõusoleku

andmise tagantjärgi. Poollooduslike koosluste aed-rebasesaba ja ürt-punanupugu niidu üle ei

peeta arvestust kinnistute, vaid piiranguvööndite põhiselt. Suvemaja ehitusalune pind ei ületa

20 m2. Järelikult olukorras, kus suvemaja asub osaliselt, st kuni 5‒6 m2 ulatuses poolloodusliku

koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidul, on suvemaja püstitamisega kaasnev

negatiivne mõju poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidule

minimaalne. Poollooduslike koosluste säilimiseks on vajalik niitmine ja metsastumise

vältimine. Seda kinnitab kaitse-eeskirja eelnõu seletuskiri ja Eesti Looduse Infosüsteemi

(EELIS) väljavõte ning objekti aruanne, kus hinnatakse mh niitmist ja karjatamist. Kui kaebajal

ei ole võimalik kinnistut hoonestada, kaob neil kinnistu ja selle korrashoidmise vastu huvi.

Seega aitab suvemaja ja välikäimla olemasolu kaasa kinnistul (väidetavalt) olevale

poolloodusliku koosluse säilimisele. Ettekirjutuses ei ole sellega arvestatud. Tegelikkusele ei

vasta ettekirjutuses (lk 5) toodu, justkui oleks kaebaja niitnud kinnistul heina muruniidukiga või

niitnud heina liiga tihedalt. Kaebaja niidab kinnistul olevaid lagendikke vaid kord aastas (juuli

lõpus‒augustis), et taimed jõuaks ära õitseda ja seemned valmida. Ettekirjutuse andmisel ei ole

kaalutud Riigikohtu 28.11.2019 otsuses nr 3-17-740 (p-d 23 ja 25) toodut. Ettekirjutuse väide,

et suvemaja säilimise lubamine oleks vastuolus asustusstruktuuri kaitse-eesmärgiga, on

ebaõige. Kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjas puudub viide 0,25 ha suurusele õuealale. Kinnistu

lähiümbruses on vaid üks traditsioonilise asustusstruktuuriga talu (Kopli talu), millel on 0,25

ha suurune õueala. Ülejäänud väikeste kinnistute hoonete ehitusalune pindala on 20‒60 m2.

Seetõttu haakuvad kaebaja kinnistule püstitatud hooned olemasoleva olukorraga. Asjakohatu

on ettekirjutuse (lk 5) viide Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava 2016‒2025

(kaitsekorralduskava) p-le 2.4.4.2 ja sellest tehtud järeldus, et ehitussoovituste andmise eesmärk

on traditsioonilise külailme säilitamine Lahemaal. Kaebaja hooned vastavad nii kaitse-eeskirja

eelnõu seletuskirja kui ka kaitsekorralduskava p-s 2.4.4.2 kehtestatud ehitusnõuetele. Seetõttu

puudub alus väiteks, et suvemaja säilitamine oleks vastuolus asustusstruktuuri kaitse-

eeskirjaga.

Ebaõige on vastustaja väide, et suvemaja asub poollooduslikul kooslusel vähemalt 17‒23 m2

ulatuses. Suvemaja tootja info põhjal on selle välismõõdud 5,86 m × 3,4 m × 4,95 m. Sellest

järeldub, et 1/3 suvemaja alusest pinnast on 6,6 m2 (5‒6 m2 hinnang tuleneb sellest, et

3-21-2881

4(13)

poolloodusliku koosluse läbib suvemaja diagonaalselt). Kuna suvemaja alune pind on 19,4 m2,

ei saa see asuda vähemalt 17‒23 m2 ulatuses poollooduslikul kooslusel. Suvemaja ja selle

kasutamine ei kahjusta poollooduslikku kooslust.

Isegi kui eeldada ettekirjutuse väidete õigsust, ei ole vastustaja hinnanud, kas Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eesmärgid on olulisemad kui kaebaja omandipõhiõigus. Vastustaja rikkus

ettekirjutuse tegemisel haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-t 2, sest ei ole kaalunud kaebaja

huvi kinnistu hoonestamise, sh hoonete säilitamise vastu. Pikaaegses kohtupraktikas on

seisukoht, et valminud ehitise lammutamine ei ole üldjuhul mõistlik ja seda isegi olukorras, kus

ehitis on püstitatud õigusvastaselt. Kaebaja hooned on valmis. Seda enam pidi vastustaja

põhistama, miks on vajalik hoonete lammutamine.

Vastustaja saab poolloodusliku koosluse osas lähtuda vaid 2017. a inventuuri andmetest.

Vastustaja 20.12.2021 vastus kaebaja teabenõudele ega sellega esitatud dokumendid, st

20.12.2021 objekti ajaloo aruanne ja 20.12.2021 kaart, ei tõenda poolloodusliku koosluse

olemasolu kinnistul ega selle asukohta ja pindala. 20.12.2021 objekti ajaloo väljatrükis puudub

viide kinnistule või kinnistut tuvastavatele andmetele ning sellest ei ole võimalik tuvastada, kus

ja millise asetusega asub väidetav poollooduslik kooslus kinnistul. 20.12.2021 kaardist ei selgu,

milliste andmete alusel on 20.12.2021 kaart koostatud.

2008. a inventuuriga seotud andmed, st TAT8 ja 2008. a kaardikiht ei ole asjakohased ega

tõenda poolloodusliku koosluse olemasolu, selle asukohta ega suurust ettekirjutuse tegemise

ajal. Seda kinnitavad ka vastutaja läbi viidud riigihanke „Poollooduslike koosluste inventuur“

(viitenumber 184278) alusdokumendid, mis tehti kättesaadavaks 29.03.2017. 2017. a

inventeerimisel jäeti poollooduslikud kooslused vajalikul viisil fikseerimata, st koostamata

inventeerimistulemusi kajastavad protokollid (HMS § 18 lg 1). 2017. a inventuuri andmete

tõepärasuses sunnivad kahtlema nii poolloodusliku koosluse esinduslikkuse tõus võrreldes

2008. a inventuuriga kui ka asjaolu, et 2017. a inventuuri välitöid teostasid 4000 hektaril vaid

kaks inimest. On väheusutav, et kaks inimest suudavad 3 kuu ja 21 päeva jooksul sellisel alal

olevad kooslused põhjalikult inventeerida ja täpsustada elupaikade piirid. Kuna

loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüpide digikaardistamise juhend võimaldab märgatavat

kaardistusviga, ei ole kaardimaterjal poolloodusliku koosluse asukoha ja pindala väitmiseks

piisav.

Kaebaja tellitud 8. taseme arhitekt-ekspert Inga Raukase ekspertarvamusest nähtub, et

Söödiranna kinnistule üksikelamu ehitamine ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist

või kaitseala seisundit, vaid pigem loob positiivse efekti kaitseala hoolduse ja alale ainuomase

ilme loomisel. Hoone on kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi (materjalikasutus,

arhitektuursed põhilahendused, hoonete maht ja paigutus jms) ja maastike kaitse

(asustusstruktuur, külamiljöö, maastikuilme) eesmärkidega.

5. Keskkonnaamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala on

Söödiranna kinnistul kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Keskkonnaamet on tõendanud, et

2017. a inventuuri raames kontrolliti poolloodusliku koosluse tüüpi ja piire ning korrigeeriti

neid vastavalt looduslikule olukorrale. Inventuuri tulemused fikseeriti lõpparuande lisades, sh

kaardikihina lisas 1 „MapInfo andmevorm“. Nimetatud kaardikiht anti Keskkonnaametile üle

01.02.2018 tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 7-22/18/1610. Keskkonnaamet edastas

kaardikihi Keskkonnaagentuurile, kes kandis andmed keskkonnaregistrisse ning selle

tulemusena on kooslus nähtav Maa-ameti geoportaalis. Ka asjaolu, et kinnistule rajatud

suvemaja asub osaliselt kooslusel, on ettekirjutuses kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Nimelt

on Maa-ameti geoportaali ortofotole, millelt on nähtav ka suvemaja, lisatud juurde Maa-ameti

3-21-2881

5(13)

geoportaali looduskaitse kaardikihtide hulgast poollooduslike koosluste kaardikiht. Saadud

tulemus kinnitab suvemaja paiknemist osaliselt poollooduslikul kooslusel.

Ettekirjutuse p-s 3 on põhjendatud, et hoonete säilitamine on vastuolus kaitse-eeskirja § 1 lg 1

p-st 2 tuleneva eesmärgiga kaitsta kooslust ning § 1 lg 1 p-st 1 ja § 18 lg-st 2 tuleneva

pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgiga. Seega tuleb kinnistule õigusvastaselt rajatud

hoonete tagantjärgi seadustamisel võtta arvesse mitte ainult suvemaja mõju koosluse kaitse-

eesmärgile, vaid sellega koos ka mõju pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgile. Isegi kui

suvemaja mõju koosluse kaitse-eesmärgile oleks väike, ei annaks pelgalt see asjaolu alust

lugeda hoonete säilitamisest tulenevat mõju Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidele

vähekaalukaks. Kaebuses viidatud Riigikohtu 28.11.2019 otsus nr 3-17-740 käsitleb olukorda,

kus ehitamiseks nõusoleku andmisest on keeldutud ainult kaitsealuse elupaiga kahjustamise

võimaluse tõttu. Seega ei saa selles toodud seisukohti praegusele asjale üle kanda.

Koosluse hooldamiseks vajalik niitmine või karjatamine ei eelda hoonete olemasolu kinnistul.

Koosluse hooldamise soodustamiseks on ka muid võimalusi peale kaitse-eesmärkidega

vastuolus olevate hoonete säilitamise, sh kinnistu hooldamiseks üürile või rendile andmine või

hooldamiseks toetuse taotlemine ja saamine.

Suvemaja eesmärgipärase kasutamisega tekib selle ümbrusesse n-ö õueala, millega kaasnevad

paratamatult spetsiifilised tegevused (sh tallamine, õueala kujundamine jms), mis muudavad

maapinna looduslikku niiskusrežiimi ja taimekooslust ning kahjustavad seetõttu ka kooslust.

Kinnistul paiknev kooslus kuulub Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja ja seega on tegemist

üle-euroopaliselt tähtsust omava kaitse-eesmärgiga. Ka koosluse minimaalne vähenemine

kahjustab kaitse-eesmärkide saavutamist ja kaitseala seisundit.

Ehitiste säilitamine kinnistu rohumaal ei ole kooskõlas piirkonna maastikuilme ja

ehitustraditsioonidega ning kahjustaks seega pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki. Nimelt

eeldab hoonete säilitamine, et kinnistule oleks võimalik rajada piirkonna asustusstruktuurile

iseloomuliku suuruse, hoonete ja nende paiknemisega õueala. Praegusel juhul ei ole see

võimalik eelkõige õuealaks sobiliku suurusega ala puudumise tõttu kinnistul. Võttes arvesse

piirkonna traditsiooniliste hoonete suurusi, ei lähtu suvemaja traditsioonilisest elumaja tüübist

ning sobituks pigem abihooneks suuremale elamule. Ülaltoodule tuginedes ei oma asjas tähtsust

ka kaebuses toodud väide, et hooned vastavad üldiselt kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja ja

Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava p-s 2.4.4.2 kehtestatud nõuetele.

Vastustaja on kaalunud erinevaid huve ja leidnud, et kaitse-eesmärgid on olulisemad kui

kaebaja omandipõhiõigus.

Kaebaja on põhjendamatult eristanud Maa-ameti, Keskkonnaagentuuri ning 2017. a inventuuri

andmeid kinnistul paikneva koosluse kohta. Erinevate asutuste käsutuses olevate andmete

aluseks on 2017. a inventuuri tulemused, mis on mh fikseeritud kaardikihina inventuuri

lõpparuande lisas 1. Sisuliselt on tegemist samade andmetega, mis on väljendatud erinevas

vormis

(kaardikihi

andmetena

või

nende

alusel

vormistatud

kaardikihina).

Ka

Keskkonnaagentuuri 10.12.2021 kaebajale edastatud kaart on EELIS-e väljavõttest nähtuvalt

koostatud 2017. a inventuuri andmete alusel.

Inventuuri hankelepingu eseme tehnilisest kirjeldusest nähtub, et kui tegemist ei ole

poolloodusliku koosluse elupaigaga, tuleb tegelik elupaik määrata ja kirjeldada inventeerimise

ankeedis. Seega ei tulnudki kooslust puudutavat infot kanda inventeerimise ankeedile, vaid

inventuuri andmevormile. Seega on koosluse kohta paikvaatlusel tuvastatud info fikseeritud

viisil, mis vastab HMS § 18 nõuetele.

3-21-2881

6(13)

Asjakohatu on kaebaja väide 2017. a inventuuri digikaardistamise juhendis ettenähtud

kaardistusvea kohta. Alade koosluse piiritlemisel on kasutatud põhikaarti ja ortofotosid, mitte

GPS seadet.

Kaebaja väide, et suvemaja asub kooslusel üksnes 5‒6 m2 ulatuses, on tõendamata ega ole õige.

Maa-ameti geoportaali ortofoto ja põhikaardi andmetel asub suvemaja kooslusel vähemalt 17‒

23 m2 ulatuses.

Söödiranna kinnistu hoonestuse 28.03.2022 ekspertiis ei kinnita, et suvemaja ei kahjusta

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgi saavutamist. Kaitse-eesmärkide saavutamise ning nende

võimaliku kahjustamise hindamise pädevus on Keskkonnaametil kui rahvuspargi valitsejal,

ekspertiisi koostanud eksperdile väljastatud kutsestandard sellist pädevust ei anna. I. Raukasel

on pädevus hinnata ehitiste arhitektuurset lahendust, mitte ehitise sobivust kaitsealuse

asustusstruktuuri, maastikuilme ja miljööväärtustega. Lisaks on jäänud ekspertiisis mitmed

asjaolud hindamata või on neid hinnatud vääralt. Olukorras, kus ehitise püstitamine on

pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgi kahjustamise tõttu välistatud, ei ole enam asjakohane

hinnata ehitise arhitektuurset sobivust. Väär on ekspertiisi järeldus, et suvemaja püstitamiseks

ei olnud vajalik ehitusluba, detailplaneeringut ega kaitseala valitseja nõusolekut. Kuna

Söödiranna kinnistul suvemaja püstitamiseks detailplaneering puudub, kinnistu on väiksem kui

5 ha ega asu elamu- või elamu reservmaal, siis on hoonestamine vastuolus ka Kuusalu valla

üldplaneeringuga.

6. Tallinna Halduskohus jättis 22.12.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Kaebaja üks peamine väide, et kaitsealuse poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-

punanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala Söödiranna kinnistul ei ole kontrollitaval kujul

kindlaks tehtud, ei ole õige. Vastustaja on vastava väite ümber lükanud kohtule esitatud

tõenditega. Maa-ameti kaardirakendusest nähtub, kus elupaigad asuvad. Ka EELIS-sse sisse

logides on vastav kaart leitav elupaiga andmete alapealkirja alt „Elupaiga kaardiobjektid“.

Kuna maja on püstitatud umbes pooles mahus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks oleva

elupaigatüübi aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidule, ei ole selle püstitamine ilmselgelt

kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiga ja on juba kahjustanud ning kahjustab

edaspidi Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamist. Välikäimla asub aga täielikult

metsamaal, kuhu on ehitiste rajamine Lahemaa sihtkaitsevööndis igal juhul keelatud. Eeltoodust

tulenevalt on ettekirjutus õiguspärane ning võimalus hoonet ja käimlat seadustada äärmiselt

kesine.

Kohtuistungil püüdis kaebaja tõendada oma väidet selle kohta, et aas-rebase ja ürt-punanupu

asukoht ja pindala on kinnistul kontrollitaval kujul kindlaks tegemata, seades kahtluse alla nii

kasutatud metoodika kui ka tegelikkuses teostatud tööde realistlikkuse. Kasutatud metoodika ja

sellega saavutatud kaardistuse nõutava täpsuse osas on vastustaja vastuse andnud. Kaebaja ei

ole kirjalikes materjalides ega kohtuistungil suutnud kohut veenda, et need selgitused ei vasta

tõele ja vastavat metoodikat kasutades oleks lõpptulemusena tekkinud valed andmed EELIS-e

kaartidele.

Inventeerimisel

keskenduti

eelkõige

suuremate

taimekoosluste

piiride

kindlakstegemisele ja varasemate vastavate andmete kontrollimisele. Kohtul puudub alus

kahelda vastustaja teostatud inventeerimise ja koostatud kaardimaterjali objektiivsuses.

Asjakohane ja põhjendatud ei ole kaebaja väide, et vastustaja ei ole ettekirjutuses välja toonud,

milliste kaitse-eesmärkidega on hoone ja käimla püstitamine vastuolus. Vastavad asjaolud on

selgelt välja toodud vaidlustatud ettekirjutuse p-s 3. Lisaks on vastustaja kohtumenetluses

selgitanud täiendavalt, miks on selline ehitis vastuolus poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba

3-21-2881

7(13)

ja ürt-punanupuga niidu (6510) kaitse-eesmärgiga. Vastustaja seisukohtadest ja selgitustest

nähtub üheselt, et nii käimla kui maja puhul on välistatud nende seadustamise võimalus

tulenevalt ala kaitse-eesmärkidest. Vaidlust ei ole selles, et käimla asub metsaalal, kus

igasugune ehitamine on välistatud. Olukorras, kus kaitse-eesmärgid on selgelt sätestatud, ei ole

õigustatud asuda seisukohale, et nende rikkumine ja kaitsealuste loodusobjektide ja -koosluste

hävitamine on põhimõtteliselt alati väikeses mastaabis lubatud.

Kaebaja on esitanud 8. taseme arhitekt-ekspert I. Raukase ekspertarvamuse. Ekspertiisi on

tellinud selle tulemustest otseselt huvitatud isik ning arhitekti pädevus detailsemates

looduskaitselistes küsimustes ei ole võrreldav looduskaitse ekspertide pädevusega. Kahtlust

tekitab ekspertiisis toodud mõõtmisandmestik. Ekspertiisi p-s 1.4 on märgitud, et hoone suletud

brutopind on 19,92 m2 ning ehitisealune pind on väiksem kui 20 m2. Vaadates ainuüksi ehitisest

tehtud fotosid, ei ole see ka palja silmaga olukorda hinnates ilmselt tõsi, sest ehitisel on suletud

pinnast selgelt väljaulatuv terrass (selle olemasolule on viidanud ka ekspert) ja ka katus ulatub

väljapoole seinapindasid. Seega peab ehitisealune pind olema suurem kui 20 m2. Juba ainuüksi

selline eksimus paneb ekspertiisi usaldusväärsuse kahtluse alla. Nähtuvalt ekspertiisi p-st 2.1 ei

ole ekspert teinud oma väidete kinnitamiseks vajalikke mõõtmisi ega kontrollarvutusi ning on

lähtunud tellija poolt esitatud tooteinfost ja projekti visuaalsest kontrollist. Selline pealiskaudne

lähenemine ei ole ekspertiisi eesmärke ja põhjuseid arvestades nii kõrge astme arhitekt-eksperdi

puhul aktsepteeritav. Järeldus hoone ehitisaluse pinna suurusest üle 20 m2 tähendab ka seda, et

vale on ekspertiisis toodud väide, et tulenevalt LKS § 14 lg-st 1 ei ole ehitusteatise kohustuseta

ehitise püstitamisel vaja taotleda kaitseala valdaja nõusolekut. Ehitise püstitamiseks oli vajalik

ehitisteatise esitamine ja sellest tulenevalt ka kaitseala valitseja nõusolek. Ekspert on käsitlenud

ehitatud hoonet ilma igasuguste reservatsioonideta üksikelamuna, nimetades selle tüübiks

ekspertiisis asunduselamu. Pigem on siinkohal õigus vastustajal, kes selle väite kahtluse alla

seadis. Arusaamatuks jääb ka ekspertiisis tehtud õueala määratlus (p 2.3). Sellise õueala

määratluse eesmärgiks saab olla ainult vajaliku 0,25 ha vormiline täitmine. Loogilist põhjust

kogu kaardil toodud ala õuealana käsitlemiseks kohus ei näe ja ka ekspert ei ole sellist käsitlust

kuidagi selgitanud. Kuna Söödiranna kinnistul suvemaja püstitamiseks detailplaneering

puudub, kinnistu on väiksem kui 5 ha ega asu elamu- või elamu reservmaal, siis on suvemaja

püstitamine vastuolus ka Kuusalu valla üldplaneeringuga. Põhjendamata on ekspertiisis toodud

kokkuvõttev järeldus, et kinnistule üksikelamu ehitamine ei kahjusta kaitseala kaitse-

eesmärkide saavutamist või kaitseala seisundit ning pigem loob see positiivse efekti kaitseala

hoolduse ja alale ainuomase ilme loomisel. Eeltoodud lähtuvalt on ekspertiis ebausaldusväärne

ja kohus jätab selle järeldused arvestamata.

Sõltumata asjaolust, kas hoone on kooskõlas Lahemaa kultuuripärandi (materjalikasutus,

arhitektuursed põhilahendused, hoonete maht ja paigutus jms) ja maastike kaitse

(asustusstruktuur, külamiljöö, maastikuilme) eesmärkidega, on see vastuolus kaitseala

looduskitseliste eesmärkidega ja ainuüksi seetõttu on välistatud selle seadustamine. Ehitiste

säilitamine Söödiranna kinnistu rohumaal ei ole kooskõlas piirkonna maastikuilme ja

ehitustraditsioonidega ning kahjustab kaitse-eeskirja § 1 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 sätestatud

pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki.

Kaebaja ei ole vaevunud vastustajalt hoonete rajamiseks nõusolekut küsima ja püstitas ehitised

kinnistule teadlikult ebaseaduslikult. Seega ei tekkinud kaebajal ka õiguspärast ootust hoonete

säilimisele. Eeltoodut toetab lisaks kaitse-eeskirjas sätestatule LKS § 14 lg 4. Kaebaja

omandipõhiõigust ei ole rikutud olukorras, kus kaebajal puudus õiguslik alus hoonete

rajamiseks algusest peale.

3-21-2881

8(13)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub 22.01.2023 apellatsioonkaebuses (ja 20.03.2023 täiendavas seisukohas) tühistada

Tallinna Halduskohtu 22.12.2022 otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning jätta

menetluskulud vastutaja kanda.

Kohus hindas tõendeid valikuliselt ning asus eksperthinnangu osas üllatuslikule seisukohale.

Kohus jättis tähelepanuta, et väidetava poolloodusliku koosluse kaitsmine ei tingi suvemaja

lammutamist, kuna selle ümbertõstmine on kaebajat vähemkoormavam ning koosluse arengut

soosivam.

Suvemaja ehitamise hetkel ei olnud alla 20 m2 suuruse hoone puhul kohustust

Keskkonnaametilt kooskõlastust küsida. EhS ei nõua alla 20 m2 elamu ehitamisel ehitusteatise

esitamist. Loodusobjekti valitseja nõusolek on vajalik vaid ehitusteatise kohustusega hoone

ehitamisel. LKS § 31 lg 2 p 18 on vastuolus LKS § 14 lg 1 p-ga 6 ja EhS § 42 lg 7 p-ga 1, sest

kooskõlastamise kohustus on pädeval asutusel (Kuusalu Vallavalitsusel) juhul, kui ehitusteatis

või -luba on vajalik. Kuna ehitusteatist ei ole vaja pädevale asutusele esitada, ei saa Kuusalu

Vallavalitsus omakorda küsida nõusolekut või kooskõlastust Keskkonnaametilt.

Kaebaja seisukoht, et aas-rebasesaba ja ürt-punanupu asukoht ja pindala on kinnistul

kontrollitaval kujul kindlaks tegemata, põhineb 2017. a inventuuri puudustel. Vaatamata

korduvatele

Keskkonnametile

esitatud

teabenõuetele

ei

ole

kaebajale

esitatud

hankedokumentides nõutud ekspertide poolt allkirjastatud inventuuri andmevorme, mille alusel

saaks veenduda, et 6510 taimekoosluse asukoht ja pindala on kaebaja kinnistul kontrollitaval

kujul kindlaks tehtud. Töö tulemus on esitatud vaid projektijuhi allkirjaga, kuigi nõutud oli

pädevate ekspertide olemasolu. Keskkonnaameti poolt inventuuri tulemusena esitatud kaartidelt

on näha, et esineb ülekatteid metsamaaga, ka on võimalik tuvastada, et elupaigatüüpide piirid

ei kattu äratuntavate kõlvikupiiridega. Juhul kui kasutati ortofotosid, on digikaardistamise

juhendis nõutud vähemalt kahe pädeva digieksperdi olemasolu, kes kinnitavad sama tulemust.

Inventuuri aruandes ei ole esitatud vastavate digiekspertide nimesid. Inventuuri andmed ei ole

usaldusväärsed. Ebausutav on, et maa-alad inventuuride käigus täies ulatuses ja nõuetekohaselt

läbi käidi. Arvestada tuleb ka seda, et inventuuri dokumendis oli märgitud vaid neli taime ning

nende seas ei olnud ühtegi 6510 taimekooslusesse kuuluvat taime. Keskkonnaamet ei ole

järginud head haldustava ega esitanud 2008. ja 2017. a inventuuri tulemusi ja poollooduslike

koosluste muutmise piire maaomanikele.

Kaebaja on teinud kõik endast oleneva, et poolloodusliku koosluse ala suureneks. Otseselt

kahjustatud on üksnes maja alla jääv ala ehk mitte rohkem kui 6‒7 m2. Samas ala, mida kaebaja

kaitsta ja arendada saab, on märkimisväärselt suurem ehk ligi 4000 m2. Lagendik, kuhu kaebaja

maja ehitas, oli eelnevalt pikki aastaid võsastunud. Kaebaja tegi võsaraie ja hakkas lagendikke

kord aastas augustis niitma, et kõik taimed jõuaks ära õitseda. Maja ümber puudub klassikaline

õueala ja muruniidukiga pole kordagi niidetud. Kaebaja tegevus on olnud ainult abiks koosluse

arengule. Keskkonnaamet ei ole pöördunud 2008. ega 2017. a inventuuri järel kinnistu omaniku

poole ettepanekuga alustada poolloodusliku koosluse hooldust, kuigi inventuuridest selgus, et

alad on võsastumas. 2018. ja 2022. a ortofotodelt on näha, kuidas mõjub omaniku motivatsioon

ning elumaja ja käimla olemasolu kinnistu korrashoiule – lagendikud on võsast puhastatud ja

hooldatud.

Menetluse käigus on pidevas muutumises põhjus, miks menetlus üldse toimub. Menetlus

algatati põhjendusega, et mõlemad hooned on ehitatud metsamaale ja tuleb likvideerida.

Menetluse käigus selgus, et metsamaal oli vaid välikäimla, mida kaebaja ei osanud ehitiseks

pidada ja mis on tänaseks likvideeritud.

3-21-2881

9(13)

Segased on vastutaja põhjendused, millega ühel ja teisel kinnistul keelatakse või lubatakse

hooneid 6510 kooslusega alale ehitada. Näiteks Mere-Söödi kinnistu puhul on vastustaja

pidanud võimalikuks olemasolevat kuni 20 m2 suurust hoonet säilitada, kui see tõsta aas-

rebasesaba ja ürt-punanupuga niidult (6510) välja. Kaebaja on soovinud sarnast kompromissi,

kuid see on tagasi lükatud. Kaebaja hoone on võimalik tõsta 4‒5 m lõuna suunas, kus olev

rohumaa ei ole kaitse all. Karu kinnistul lubati hoonestusala lausa ligi 1600 m2 ulatuses ja suures

osas 6510 koosluse alale.

Kaebaja ei ole kunagi väitnud, et talle peaks vastu tulema lihtsalt seetõttu, et rikkumine oli

väike. Samas on Keskkonnainspektsioon ise märkinud, et kaebaja süü oli väike (2020. a-l

algatatud väärteomenetlus nr 940020000253).

Eksperthinnangus on üks inimlik eksitus – tabelis, kus võrreldakse maja kõrgust

ehitussoovituste tabelis toodud kõrgusega, on maja kõrgus vale. Õige info on sama dokumendi

alguses, mille järgi jääb maja kõrgus alla 5 m. Muus osas on ekspertiis väga põhjalik ja kõik

selle väited on tõendatud. Pärast halduskohtu otsust tellis kaebaja täiendava mõõdistusakti,

mille järgi vastab maja alla 20 m2 maja nõuetele. Samuti lasi kaebaja koordinaatide alusel

mõõdistada, kui suures ulatuses asub kaebaja maja oletataval poolloodusliku koosluse alal.

Esitatud teostusjoonise järgi on tegelik vaidlusalune pind 11,83 m2. Kaebaja tellis ka pädevalt

geodeedilt mõõdistamise ning kontrollmõõdistamise teostusjoonise järgi on hoone ehitusalune

pindala 19,90 m2.

Kaebaja on korduvalt juhtinud tähelepanu, et 0,25 ha õueala määratlus on meelevaldne ning

selleks puudub õiguslik alus. Ükski Lahemaa ehitistele esitatavaid nõudeid käsitlev õigusakt ei

määratle õueala suurust. Dokument „Asustusstruktuur ja arhitektuur, kirjeldused ja

ehitussoovitused külade kaupa“ ei keela üksiku maja ehitamist. Kaebaja tõlgendas enne maja

ehitamist dokumendi Andineeme küla puudutavaid nõudeid selliselt, et krundile ei tohi ehitada

rohkem kui ühe elamu, selliselt, et juhul, kui ehitada mitu hoonet, peavad need olema paigutatud

klassikalisele taluõuele vastavalt.

8. Keskkonnaamet palub 27.02.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ettekirjutuses ei ole kaebajale ette heidetud mitte LKS § 14 lg 1 p 6, vaid LKS § 31 lg 2 p 8

ning kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 11 ja lg 2 p 2 rikkumist. Viidatud sätted ei erista ehitusloa või -

teatise kohustuslikke ehitisi ülejäänutest. Olukorras, kus kaebaja lähtus ehitiste püstitamisel

asjaolust, et ehitusluba ega -teatis ei ole vajalik, tulenes kaebajale kohustus küsida ehitiste

püstitamiseks Keskkonnaametilt nõusolekut.

Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et kaitse-eeskiri on vastuolus EhS-ga ja LKS-ga. Kaebaja

seisukoht tugineb EhS seletuskirjas lisade 1 ja 2 kohta toodule ja EhSRS § 51 kohaselt LKS-s

tehtavatele muudatustele. Kumbki neist ei ole praegusel juhul asjakohane, sest neist ei tulene

seadusandja soovi muuta piiranguvööndis ehitustegevust reguleerivat LKS § 31 lg-t 2. LKS §

31 lg 2 p-st 8 tulenevalt on uute ehitiste püstitamine piiranguvööndis keelatud, kuid seda keeldu

on võimalik leevendada kaitse-eeskirjaga. Praegusel juhul võimaldabki kaitse-eeskirja § 23 lg

2 p 2 ehitisi teatavatel tingimustel püstitada, see aga eeldab Keskkonnaameti nõusolekut.

Olukorras, kus kohalikul omavalitsusel puudub teave ehitise püstitamise kohta, tuleb vastav

nõusolek küsida ehitiste püstitajal. Seega ei ole kaitse-eeskirjast tulenev nõue ehitiste

püstitamise kooskõlastamiseks Keskkonnaametiga kuidagi vastuolus LKS ega EhS

regulatsiooniga. Kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 ei erista ehitusalale ja muule alale ehitiste

püstitamist, st ka ehitusalale uut ehitist püstitades tuleb see Keskkonnaametiga kooskõlastada.

Hankelepingu tingimustest ei nähtu, et inventuuri andmevormid tuleks allkirjastada.

Hankelepingu tingimuste p 2.2 näeb ette üksnes üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamise

3-21-2881

10(13)

ja see tingimus on täidetud. Asjakohatud on viited digikaardistamise juhendile ja selle

väidetavale rikkumisele. Alade koosluse piiritlemisel on kasutatud põhikaarti ja ortofotosid.

GPS seadet ei kasutatud, seega digikaardistamise juhend ei kohaldu. Apellatsioonkaebuses

esitatud 2018. a ortofoto ja sellel põhinevad väited on asjakohatud. Inventeerijad saavad

inventeerimise ajal lähtuda viimasest teadaolevast ortofotost, milleks oli Maa-ameti geoportaali

kohaselt 2016. a ortofoto. Asjaolu, et inventuuri taimeloendis olevad taimeliigid ei ole kantud

mõnda kaebajale teadaolevasse 6510 taimenimistusse, ei tõenda seda, et inventuuri raames

määratud elupaik (6510) ei peaks seda ka päriselt olema. Omal algatusel kõigi inventuuride

tutvustamine kõigile kinnistuomanikele käib ametile üle jõu, sest amet teostab igal aastal

inventuure ligi paaril tuhandel hektaril ja rohkem kui neljal tuhandel kinnistul.

Asjaolu, et kaebaja kooslust niidab, ei anna alust Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärkidega

vastuolus oleva ehitise säilitamiseks. Ka ei eelda koosluse hooldamiseks vajalik niitmine ja

karjatamine hoonete olemasolu kinnistul. Menetlust viiakse läbi Lahemaa piiranguvööndis uute

ehitiste püstitamist keelavate LKS ja kaitse-eeskirja normide rikkumise tõttu ning see on selge

algusest peale. Menetluse käigus selgunud asjaolu, et üks hoonetest asub metsamaa kõlviku

asemel hoopis loodusliku rohumaa kõlvikul, muudab üksnes rikkumise kvalifikatsiooni (st

kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 1 asemel § 23 lg 2 p 2). Asjakohatud on kaebaja võrdlused Mere-

Söödi ja Karu kinnistu hoonestamisega. Tegemist ei ole võrreldavate olukordadega.

Kohus on põhjalikult selgitanud, miks ekspertiis on ebausaldusväärne. Isegi kui

apellatsioonkaebuse lisas 2 esitatud mõõtmised tõendavad, et kohtuotsuses toodud hinnang

ehitisealuse pinna kohta ei ole täpne, ei lükka need ümber muid asjaolusid. Ekspertiisis ei ole

selgitatud, miks on õuealana määratletud kogu kaardil toodud ala. Seda enam, et Söödiranna

kinnistu kõlvikukaardilt õueala üldse ei nähtu. Ekspertiisis puudub igasugune analüüs, kas

kaebaja kinnistu võimalik õueala kuju ja hoonete paigutus oleks kooskõlas piirkonnale omase

asustusstruktuuriga (sh asustustiheduse perspektiividega). Samuti ei ole hinnatud, kas hoone

suurus on kooskõlas piirkonnale iseloomuliku taluarhitektuuriga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus võtab asja õigemaks lahendamiseks (HKMS § 198 lg 3) asja materjalide

juurde vastustaja poolt 26.04.2024 ringkonnakohtule esitatud 4 kuvatõmmist 2008. ja 2017. a

inventuuri andmetest Söödiranna kinnistul. Tegemist on samade andmetega, mis esitati kaebaja

poolt ringkonnakohtule koos määruskaebusega (määruskaebuse lisa 5, Keskkonnaameti

29.12.2021 vastus, kiht 2008.7z, kiht 2017.7z), kuid mida vastava tarkvarata pole võimalik

avada. Neid dokumente uuriti vastustaja arvutist ka halduskohtu istungil, kuid kohtutoimikus

neid seni vaadeldaval kujul polnud.

10. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuseväidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Ringkonnakohtule arusaadavalt ei ole praeguseks enam vaidlust selles, et kaebaja kinnistule

püstitatud välikäimla asus metsamaal ja selle suhtes kehtis kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-st 1

tulenev ühemõtteline ehituskeeld. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on välikäimla tänaseks

likvideeritud ja vaidlustatud ettekirjutus selles osas täidetud. Apellatsioonimenetluses käib

vaidlus üksnes küsimuses, kas kinnistule püstitatud suvemaja tuleks samuti likvideerida või

mitte.

12. Suvemaja ja välikäimla püstitamise eelduseks oli Keskkonnaameti nõusolek, mida kaebaja

enne ehitiste püstitamist Keskkonnaametilt ei küsinud. Vastav kohustus tulenes kaebajale LKS

§ 31 lg 2 p-st 8 koosmõjus kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p-ga 2, mis on erinormid EhS lisa 1 ja LKS

3-21-2881

11(13)

§ 14 lg 1 p 6 suhtes. Seetõttu ei ole ka kaebaja viide EhSRS §-le 51, millega muudeti LKS § 14

lg 1 p-i 6, asjakohane. Kui ehitise püstitamine ei ole ehitusloa ega -teatise kohustuslik, tuleb

piiranguvööndi puhul lähtuda LKS § 31 lg 2 p-st 8 ja kaitse-eeskirjast ning isikul endal küsida

kaitseala valitsejalt ehitise püstitamiseks nõusolekut. Kaitse-eeskirjas sätestatud piiranguvööndi

leebem regulatsioon võrreldes LKS § 31 lg 2 üldpõhimõttega (piiranguvööndis on ehitise

püstitamine keelatud), on kooskõlas LKS § 31 lg 2 volitusega ning vastuolu LKS ega EhS-ga

ei esine. Seetõttu ei oma tähendust asjaolu, et mõlemad ehitised olid ehitusaluse pinnaga alla 20

m2. Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis on ka alla 20 m2 ehitise püstitamiseks vajalik

kaitseala valitseja nõusolek. Sellest põhimõttest ei tee erandit ka Lahemaa rahvuspargi

kaitsekorralduskava lisas 8 määratletud ehitusalale ehitamine.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaitsealuse poolloodusliku koosluse

aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja paiknemine Söödiranna kinnistul on

kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Kaebaja etteheited, mis tuginevad 2017. a inventuuri

kriitikale, ei ole põhjendatud. Apellatsioonkaebuse väide, et inventuuri ei viidud läbi

kvaliteetselt, on paljasõnaline. Puudub alus arvata, et inventuuri ei viinud läbi pädevad

eksperdid. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et hankelepingu tingimused ei kohustanud

inventeerijat allkirjastama andmevorme. 2017. a inventuuri lõpparuandest (dtl 683 jj) nähtub,

et inventeerijad käisid 2008. a-l registreeritud koosluse asukohal, kontrollisid selle tüüpi ning

piire ja vajadusel korrigeerisid neid vastavalt looduslikule olukorrale. Inventuuri tulemused

fikseeriti lõpparuande lisadel, sh kaardikihina lisas 1 „MapInfo andmevorm“ (vt ka

Keskkonnaameti poolt 26.04.2024 esitatud kuvatõmmised). Asjakohane ei ole kaebaja etteheide

digikaardistamise juhendi (dtl 859 jj) rikkumisele, sest vastustaja on selgitanud, et kaebaja

kinnistu puhul kasutati koosluse piiritlemisel põhikaarti ja ortofotosid, mitte GPS seadet,

mistõttu ei ole see juhend asjassepuutuv. Praeguse vaidluse lahendamisel ei oma tähendust,

miks on 2017. a inventeerimise tulemusel koosluse pindala võrreldes 2008. a-ga vähenenud.

Oluline on, kas kaebaja püstitatud ehitis asub koosluse alal. Ala osalisest võsastumisest ei saa

üksnes ortofoto põhjal automaatselt järeldada, et kooslust enam ei eksisteeri või seda ei ole

võimalik taastada. Kaebaja kahtlus, et tegelikkuses objektil ei käidud, on oletuslik ja

tõendamata. Halduskohtu istungil vaadeldi põhjalikult inventuuri kaarti ja selgitati inventuuriga

seonduvat. Lisaks inventeerimisele on kooslus kaebaja kinnistul tuvastatud 19.07.2018

toimunud paikvaatluse käigus (vt Keskkonnaameti 25.07.2018 kiri, dtl 80 jj). Ka on 18.10.2019

ja 25.10.2019 objekti kontrollimise protokolli nr 1092116 (dtl 70) märgitud, et mõlemal

kinnistul (s.o Söödiranna ja Söödi kinnistul) on ehitisi püstitatud rahvuspargi kaitse-eesmärgiks

olevale

loodusdirektiivi

elupaigatüübile

vastavale

poollooduslikule

kooslusele.

Keskkonnaametil ei ole seadusest tulenevat kohustust tutvustada inventuuride tulemusi

maaomanikele.

14. Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutust on põhjendatud piiranguvööndi kaitse-eesmärgi

kahjustamisega ‒ poolloodusliku koosluse ja pärandkultuurimaastiku kahjustamisega nende

kombinatsioonis. Riigikohus on 28.03.2024 otsuse nr 3-21-1370 p-s 16 selgitanud, et pole

võimalik määrata universaalset künnist, millest alates muutub ebasoodne mõju kaitse-eesmärgi

kahjustamiseks. Kaitse-eesmärgi kahjustamist ja õiguste riivet tuleb seetõttu omavahel kaaluda.

15. Kaebaja möönab, et püstitatud suvemaja asub osaliselt kaitstava koosluse peal. Seejuures ei

oma vaidluse lahendamisel määratavat tähtsust, et halduskohus on ekslikult kahelnud selles, et

ehitise ehitusalune pind on väiksem kui 20 m2. Geoportaali kaartidelt (dtl 999 ja 1000) nähtuvalt

asub maja umbes pooles ulatuses koosluse alal ja kui maja ehitusalune pind on ca 20 m2 (maja

kontrollmõõdistamine, dtl 1134), siis jääb koosluse alale u 10 m2 ala (kontrollmõõdistamise

järgi 11,83 m2). Aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niit (6510) on Lahemaa rahvuspargi Natura

2000 võrgustiku kaitstav elupaigatüüp (kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 2) ja 2017. a inventeerimise

3-21-2881

12(13)

järgi on elupaik 6510 hinnatud hea esinduslikkusega (hinnang B). Koosluse kahjustamine ei

piirdu üksnes sellega, et maja on ehitatud u 10 m2 ulatuses koosluse peale, vaid vaidlustatud

haldusaktist nähtuvalt on Söödiranna maaüksusel (hoonete asupaigas ja nende ümber, sh

juurdepääsutee) ehitatud ja tehtud olulisi pinnasetöid – toodud juurde uut pinnast ja külvatud

heinaseemet. Lisaks toimub elutegevuse käigus eluhoone ümber maapinna ja taimestiku

tallamine, millega muudetakse loomulikku maapinna niiskusrežiimi ja taimekooslust. Järelikult

on osa kaitstavast kooslusest hävinud ja selle pindala vähenenud, kuid Keskkonnaameti

hinnangul on ala taastumine võimalik, kui ehitis likvideerida. Ringkonnakohus möönab, et

ainuüksi suvemaja asetsemine u 10 m2 ulatuses kaitstava koosluse alal ja sellega seonduv

inimtegevus ei pruugiks tingimata kaasa tuua ehitise likvideerimise kohustust, kuid koosmõjus

pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgi olulise kahjustamisega on selline ettekirjutus siiski

põhjendatud (vt täpsemalt allpool). Sel põhjusel ei saaks suvemaja seadustada ka juhul, kui seda

nihutada 4‒5 meetrit lõuna suunas, nagu kaebaja on kompromissina pakkunud. Lisaks märgib

ringkonnakohus, et koosluse hooldamiseks vajalik niitmine ja karjatamine ei eelda hoonete

olemasolu kinnistul ning koosluste hooldamise korraldamine on LKS § 21 lg-st 1 ja § 22 p-st 3

tulenevalt eelkõige Keskkonnaameti ülesanne (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.01.2021

otsus nr 3-19-2322, p 22).

16. Kaitse-eeskirja § 18 lg 2 kohaselt on Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärk ka

pärandkultuurmaastiku, sealhulgas pärandmaastiku, asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse.

LKS § 25 lg 1 kohaselt võib kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamiseks koostada

kaitsekorralduskava. Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskavast 2016‒2025 (dtl 313 jj)

tulenevad mh pärandkultuuri kaitse-eesmärgid. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses

selgitanud, et rahvuspargi looduse ja kultuuripärandi, sh asustusstruktuur ja taluarhitektuur,

kaitse-eesmärgist lähtuvalt on hoonestusõigusega maaüksuse moodustamine ja õueala

kavandamine võimalik, kui maaüksuse paiknemine ja suurus ning võimaliku hoonestusala

suurus (väljaspool looduskaitselisi piiranguid – metsamaa, ranna või kalda ehituskeeluvöönd,

kaitset vajavad elupaigad ja kooslused) võimaldab lisaks põhihoonele (elamu või suvila)

kavandada täiendavaid abihooneid – et tekiks piirkonna asustusstruktuurile iseloomuliku

suuruse ja kujuga maaüksus, iseloomuliku paiknemisega külateest ning hoonete paiknemisega

ning piirkonna taluarhitektuurile iseloomuliku hoonestusega õueala. Kaitsekorralduskava

peatükis 2.4.4.2. on toodud, et ehitussoovituste andmise eesmärk on traditsioonilise külailme

säilitamine Lahemaal. Ehitamisel soovituste järgimine on oluline rahvuspargi kultuuripärandi

(materjalikasutus, arhitektuursed põhilahendused, hoonete maht ja paigutus jms) ja maastike

(asustusstruktuur, külamiljöö, maastikuilme) kaitse-eesmärkide tagamiseks. Kaitse-eeskirjast

tulenevalt (§ 23 lg 3) seatakse tingimusi hoonete paiknemisele ja mahule ning arhitektuurilisele

lahendusele.

17. Eelnevast tulenevalt pidi Keskkonnaamet pärandmaastiku kaitse puhul kaaluma, kas

ehitamisega kaasneks maastiku struktuurile selline kahju, mille vältimine õigustab kaebaja

omandiõiguse riivet. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja õigesti leidnud, et

pärandkultuurimaastiku kahjustab praegusel juhul oluliselt see, et senine looduslik rohumaa

asendub õuemaaga ning elamu on ehitatud asukohta, kus kunagi pole hoonestust ega õueala

olnud. Ehituspiirangud ei võimalda kujundada kaebaja kinnistul traditsioonilist, mitmete

abihoonetega taluõue miljööd. Üksikute hoonete (alla 20 m2 ehitusaluse pinnaga väike

suvemaja koos välikäimlaga) baasil maaüksuste hoonestamine ei ole kooskõlas piirkonna

ehitustraditsioonidega. Ehitustraditsioonide järgimine aga on pärandmaastiku väärtuse

säilitamiseks oluline. Järeldust, et väikemaja koos välikäimlaga ei järgi traditsioonilist

taluarhitektuuri, ei lükka ümber ka kaebaja poolt esitatud Söödiranna kinnistu hoonestuse

ekspertiis (dtl 971 jj). Viidatud dokument keskendub maastikus kaebaja projektile sarnaste

elementide otsimisele ja Andineeme küla ehitiste eklektikale. Kõrvalekaldeid ajaloolisest

3-21-2881

13(13)

ehitusrütmist esineb piirkonnas küll juba praegu, kuid see ei õigusta kaitse-eesmärkidest veelgi

ulatuslikumate möönduste tegemist. Vastasel korral tekiks pärast kaebaja kinnistule ehitamise

lubamist piirkonnas veelgi suurem surve erandite tegemiseks (vrd Riigikohtu 28.03.2024 otsus

nr 3-21-1370, p-d 28‒31).

18. Eelnevast tulenevalt oli ettekirjutus suvemaja likvideerimiseks pärandmaastikule ja

kaitstavale elupaigatüübile (nende kombinatsioonis) tekkiva kahju vältimiseks kaebaja õiguste

suhtes praegusel juhul proportsionaalne. Sellega välditi ebatraditsioonilise õuemaa ja

taluarhitektuurist hälbiva koosluse tekkimist ja kaitstava elupaigatüübi olukorra halvenemist.

Kuna Keskkonnaameti luba ehitiste püstitamiseks ei küsitud, ei tekkinud kaebajal ka

õiguspärast ootust ehitiste püstitamise õiguspärasuse suhtes (kaitse-eeskirja § 8 lg 2).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).

19. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 jäävad menetlusosaliste

apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)