1-11-4868/9 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja

koht

13.juuni 2011.a. Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-11-4868

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Urmas Reinola, Sten Lind

Kriminaalasi

E.E süüdistuses KarS § 199 lg 2 p.9 järgi

lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu otsus 11.mai 2011.a.

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav E.E

Süüdistatav

E.E

RESOLUTSIOON

Süüdistatava E.E poolt esitatud apellatsioon

Harju

Maakohtu

11.mai

2011.a.

otsusele

–

jätta

läbivaatamata.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel

esitada

määruskaebuse

Riigikohtule

Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast,

mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest

teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK : Harju Maakohus otsustas 11.mai 2011.a. kohtuotsusega tunnistada E.E süüdi KarS prg. 199 lg 2 p.9 järgi ja karistas vangistusega 6 kuud. Vähendada KrMS § 238 lg 2 kohaselt mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks Aleksei Samoilenkole tähtajalise vangistuse 4 kuud. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 11.mai 2011.a. E.E mõisteti süüdi selles, et tema olles isik, kes on varem korduvalt toime pannud vargusi ning karistatud 18.05.2009 ja 15.02.2010.a Harju Maa-kohtu poolt KarS § 199 lg. 2 p. 9 järgi, uuesti 01.02.2011.a. kella 18:45 ajal AS-le Tallink Grupp kuuluva reisilaeva Baltic Queen pardal kaupluses Butiig võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis kosmeetikakaupu kokku summas 374,09 eurot, millega möödus kassadest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata ning lahkus kauplustest. Samuti 01.02.2011.a. kella 19:10 ajal AS-le Tallink Grupp kuuluva reisilaeva Baltic Queen pardal kaupluses Tax-free võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis 4 plokki sigarette Camel maksumusega 23,96 eurot kogumaksumusega 95,84 eurot, millega möödus kassadest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata ning lahkus kauplustest. APELLATSIOONI SISU: Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav temale mõistetud karistust. Ta selgitab, et oli ka Roootsis mõistetud süüdi ja karistatud tingimisi vangistusega ning nüüd tuleb välja, et tal on üheaegselt tingimuslik karistus Rootsis ja reaalne vangistus Eestis. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg

2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96- 09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS §

326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas)

ning

ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks.

Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse pikkus. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07).

Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on E.E-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks E.E karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda.

Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. E.E näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud kriminaalja väärteokaristused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Ta on analoogiliste kuritegude toimepanemise ees kohtu all 9-ndat korda. Ta on varem karistatud ka tingimusliku karistusega, kuid pannud katseajal toime uusi vargusi. Varguste toimepanemisest hoiduma ei ole teda mõjutanud ka varasemalt ärakantud reaalsed vangistused.

E.E näol on tegemist isikuga, kelle suhtes ei ole kohaldatav ka KarS prg. 69, sest teda on võimalik mõjutada hoiduma kuritegude toimepanemisest vaid reaalse vangistuse mõistmisega. Tegemist on ka narkootikume tarvitava isikuga, mida kinnitab tema karistusregister. Kohtukolleegiumi arvates ei ole ühtegi mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks isikule, kes peale vangistusest vabanemist asub uuesti analoogilisi kuritegusid toime panema mõistma karistuseks uute analoogiliste kuritegude eest karistuse, mis ei oleks seotud vabaduse võtmisega.

Asjaolu, et E.E pani peale laevalt lahkumist Rootsis veel toime poevarguse, mille eest oli seal ka süüdi mõistetud ja karistatud tingimusliku vangistusega, ei välista tema suhtes Eesti Vabariigi territooriumil toimepandud ja kehtiva karistusseadustiku alusel mõistetud vangistuse reaalset kandmist. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et ajaks, kui esitatud apellatsiooni oleks võimalik arutada suulises menetluses apellatsioonikohtu istungil, on süüdistataval karistus kantud ning tema taotlus seetõttu sisutu. Seoses kohtu ja prokuröri puhkustega ei oleks apellatsiooni läbivaatamaine suulises menetluses võimalik enne septembri keskpaika.

E.E vabaneb vanglast 9.09.2011.a. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil.. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu.

Julia Katškovskaja Urmas Reinola Sten Lind