3-24-665/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

02.05.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-665

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla kodukorra punktide 15.1 kuni

15.2.60 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.03.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.03.2024 määruse

resolutsiooni p 1 peale haldusasjas nr 3-24-665.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.03.2024 määruse

resolutsiooni p 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 on kehtestatud „Tallinna

Vangla kodukord“, mille p 15 reguleerib kinnipeetavate sisseoste. Vangla kodukorra p 15.1

kohaselt on kinnipeetaval võimalik sooritada sisseoste üksuse juhi määratud isiku vahendusel

graafiku alusel, vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 48 lg-s 11 sätestatule ja arvestades vangla

määratletud ühe kaupluses käimise korra ajal ostetavate kaupade piirkoguseid. Vangla

kodukorra p 15.2 kohaselt on kinnipeetaval lubatud teha ühe kaupluses käimise korra ajal

sisseoste maksimaalselt p-des 15.2.1 kuni 15.2.60 nimetatud kogustes.

2. Tallinna Vanglas registreeriti 16.01.2024 X vaie nr 5-15/24/17-1, milles ta taotleb Vangla

kodukorra p-de 15.1 kuni 15.2.60 kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla edastas vaide

lahendamiseks Justiitsministeeriumile, kes jättis 01.03.2024 vaideotsusega nr 11-7/1126-2 X

vaide rahuldamata.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 05.03.2024 kaebuse vangla kodukorra p-de 15.1 kuni

15.2.60 tühistamiseks. Kinnipeetavate sisseostude tegemise piiramine ei ole õiguspärane.

Vangla kodukorra punktid anti volitusnormita ja volitusi ületades. Kaebusele oli lisatud

menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

3-24-665

2(4)

4. Tallinna Halduskohus jättis 28.03.2024 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse

rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja kaebuse käiguta (resolutsiooni p 2) ning andis kaebajale

riigilõivu tasumiseks 10 päeva määruse jõustumisest arvates (resolutsiooni p 3).

HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 1 kohaselt tuleb kaebuselt tasuda riigilõivu 20

eurot. Kaebaja K-raha väljavõttest nähtuvalt puuduvad tal vahendid riigilõivu tasumiseks.

HKMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja

vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. Vastavalt HKMS § 111 lg-le 1 antakse

taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu

menetluskulusid tasuda või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav

alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Hinnates maksejõuetu isiku

riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus andma eelhinnangu ka kaebaja

õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kui riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära

hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu

tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema

maksejõuetuse tõttu kaitseta.

Kaebaja ei ole välja toonud konkreetseid olukordi, kus vangla kodukorra p-d 15.1 kuni 15.2.60

oleks tema õigusi reaalselt riivanud. Kaebaja viitas nii vaides kui ka kaebuses vaid

hüpoteetilistele olukordadele, kuidas vaidlusalused normid võiksid rikkuda tema või teiste

kinnipeetavate õigusi. Tallinna Vangla on selgitanud, viidates kaebaja K-Raha väljavõttele

ajavahemikus 22.03.2023 kuni 22.03.2024, et kaebaja ostud vangla kauplusest on olnud

sellised, mille tegemisel ei ole olnud võimalik kaubakoguste limiite ületada. Ka kaebaja ise ei

ole välja toonud, et ta oleks soovinud osta lubatust enam tooteid ning talle oleks seda keelatud.

Seega kõnealused vangla kodukorra punktid ei ole kaebaja õigustele mõju avaldanud.

Kui eeldada, et kaebaja sooviks tulevikus soetada vangla kauplusest kaupu suuremas koguses,

kui vangla kodukord võimaldab, siis ei nähtu, et vaidlusalused punktid oleksid õigusvastased.

VangS § 48 lg 1 ja lg 11 kohaselt võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest teha sisseoste

vangla kauplusest ühes kuus kuupalga alammäära piires. Tulenevalt VangS § 41 lg-st 2 ja

justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p-st 7 on

Tallinna Vangla direktoril õigus kehtestada käskkirjaga selliseid piiranguid, mis on vajalikud

vangla julgeoleku tagamiseks, vastavad täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele

ning millega ei moonutata seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust, st et

piirangute kehtestamisel järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet. VangS § 105 lg 21 ja lg 3

kohaselt sätestatakse reguleerimist vajavad asjaolud vangla kodukorras, mille kinnitab vangla

direktor. Seega on vaidlusalused punktid antud pädeva organi poolt ja volitusnorm selleks oli

kehtivas õiguses sätestatud.

Ekslik on kaebaja seisukoht, et vangla direktor ei tohi kehtestada täiendavaid piiranguid

kaupade kogusele. Vangla kodukorra seletuskirjas selgitatud, mis on piirangute eesmärk ning

tegemist ei ole pelgalt üldsõnalise väitega, et eesmärgiks on julgeoleku tagamine. Nii on

seletuskirjas (lk 39) märgitud järgmist: „Sisseostude koguste piiramist on vaja vangla

julgeoleku tagamiseks, kuna suurtes kogustes sisseostude tegemine ja nende kambris hoidmine

raskendab läbiotsimise teostamist ja suurendab keelatud esemete peitmise võimalust ning seega

ohustab vangla julgeolekut. Sisseostude koguste piiramine aitab ära hoida või vähendada

tegevusi (suurem võimalus peita kambrisse keelatud esemeid, läbiotsimiste teostamise

raskendamine tulenevalt ostetud ja kontrollimist vajavate esemete suuremast hulgast, isiku enda

tarbimisvajadust ületavate ostude puhul ostetud asjade üleandmise või vahetamise võimalus,

mis omakorda tekitab kinnipeetavate vahel võlasuhteid, mille lahendamine võib viia

kinnipeetavate tülideni ja füüsiliste konfliktideni, mille toimumine ja toimepanek ohustab

ilmselgelt vangla julgeolekut). Sisseostude kogust piiramata ei ole efektiivselt võimalik

3-24-665

3(4)

saavutada olukorda, kus kinnipeetava ostetud ja kambris hoitavad asjad ei muutuks

vahenditeks, millega on võimalik takistada läbiotsimiste efektiivset teostamist, kalduda kõrvale

keelust hoida kambris keelatud esemeid, takistada kinnipeetavate vahelisi alluvus- ja

võlasuhteid jne.“ Kaebajal on sisseostude tegemise õigus olemas, lihtsalt piiratud on koguseid,

mida on õigus korraga poest osta.

5. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule 13.04.2024 määruskaebuse, milles taotleb

halduskohtu 28.03.2024 määruse tühistamist ning menetlusabi andmist, alternatiivselt palub

kaebaja saata menetlusabi taotlus halduskohtule uueks lahendamiseks.

Kaebajal puudub raha riigilõivu tasumiseks ning menetluses osalemine on edukas. Vangla

kodukorra p-d 15.1 kuni 15.2.60 mõjutavad sisseostude tegemist, piirates sisseostude tegemist

rohkem kui seaduses on sätestatud. Piirangud mõjutavad kaebajat intensiivselt iga kord, kui ta

soovib teha sisseoste, sest ei võimalda oste teha VangS-s sätestatu piires. Kaebaja on pidanud

ka loobuma sisseostu tegemisest. Tal on vanglasisesel isikuarvel 6,58 eurot vabu vahendeid

sisseostu tegemiseks ning selle eest saab soetada kaupa ka piirmäärast suuremas koguses.

Kaebaja ei pidanud enne tühistamisnõude esitamist avaldama soovi teises koguses kauba

soetamiseks. Sisuliselt kohaldatakse vaidlusaluse kodukorra punkte kaebaja suhtes paar korda

kuus. Halduskohtu määrusest on võimalik aru saada, et kaebus oli puudustega, kuna kohus ei

saanud aru, miks tuleks vaidlusalused kodukorra punktid tühistada, s.t kuidas need rikuvad

kaebaja õigusi. Sellises olukorras pidanuks kohus määrama tähtaja kaebuse puuduse

kõrvaldamiseks, st kaebuse põhjendamiseks enne menetlusabi andmise otsustamist. Seetõttu

tuleks saata asi tagasi halduskohtule menetlusabi andmise uueks otsustamiseks. Ebaõige on

järeldus, et kui kaebaja on teinud sisseoste, ei ole alust järeldada, et ei soovinud rohkem osta.

Vastupidi, kuna kehtestati piirmäär, siis ei saanud kaebaja osta rohkem.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuse võib HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1 ja § 119 lg 1), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse

esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210

lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

7. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid üle

korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

8. Kohtusse pöördumine eeldab riigilõivu tasumist ja menetluskulude riigi kanda jätmine peab

olema põhjendatud. Seetõttu näevad HKMS § 111 lg-d 1–3 ette, et menetlusabi mh riigilõivu

tasumiseks (HKMS § 110 lg 1 p 1) ei anta, kui kaebusel puuduvad arvestatavad eduväljavaated.

9. X leiab, et vangla kodukorra p-dega 15.1 kuni 15.2.60 rikutakse tema VangS § 48 lg-st 1

tulenevat õigust osta oma isikuarvel oleva raha eest toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja

muid asju, mille omamine vanglas on lubatud, ning teha sisseoste ühes kuus VangS § 48 lg-s

11 sätestatud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära piires.

10. Kohtupraktikas on varem selgitatud, et vangla kodukorras kaupade kogustele piirangute

kehtestamisega ei ole sekkutud kinnipeetavate isikute õigustesse sellise ulatusega ja nii

intensiivselt, et see kaaluks üle piirangu kehtestamise eesmärgi, milleks on vangla ja kitsamas

mõttes ka vanglas viibivate kinni peetavate isikute endi julgeoleku tagamine. VangS § 48 ei

reguleeri sisseostude tegemist ammendavalt, sh ühekordselt ostetavaid kaubakoguseid. VangS

§ 48 lg 1 annab küll volitusnormi ostude tegemise korra kehtestamiseks, kuid ei välista

täiendavalt koguste piiramist julgeolekukaalutlustel vangla üldkorraldusega VangS § 41 lg 2

3-24-665

4(4)

teise lause alusel. Seega ei ole käskkiri VangS §-ga 48 vastuolus (nt Tartu Ringkonnakohtu

30.04.2009 otsus nr 3-08-1832, p 7 ja 10.06.2010 otsus nr 3-08-2101, p-d 7 ja 8).

11. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse asuda siinses asjas

teistsugusele seisukohale. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja tegelikke vajadusi oleks

vangla kodukorras määratud kauba kogustega reaalselt piiratud. Määruskaebusest nähtuvalt

kohaldatakse vaidlusaluseid punkte kaebaja suhtes paar korda kuus. Eeltoodust järeldub, et

kaebajale on antud võimalus teha sisseoste vähemalt paar korda kuus. See omakorda tähendab

võimalust osta kaupu kaks korda suuremas koguses vangla kodukorras toodud piirmääradest,

sest vangla kodukorra p 15.1 kohaselt reguleeritakse ühe kaupluses käimise korra ajal ostetavate

kaupade piirkoguseid, mitte ühes kuus ostetavaid koguseid (v.a mõned erandid, nt p 15.2.30).

Pelgalt teoreetiline soov tarbida üht või teist kaupa rohkem, kui vangla kodukord ette näeb, ei

anna alust pidada vangla kodukorra p-e 15.1 kuni 15.2.60 kaebaja õigusi rikkuvaks.

12. Kuna kaebuse edulootused on vähesed, tuli menetlusabi andmisest keelduda kaebaja

majanduslikust seisust sõltumata. Kavandatava menetluses osalemise edukus on üks

menetlusabi andmise tingimusi (HKMS § 111 lg 1). Riigilõivu tasumise kohustuse eesmärk on

mh vähendada põhjendamatute kaebuste esitamist. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane

kitsendamine on vajalik õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks.

13. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.03.2024

määruse resolutsiooni p 1 muutmata

(allkirjastatud digitaalselt)