3-22-800/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-800

Haldusasi

PKI OÜ kaebus keskkonnaministri 09.03.2022 käskkirja

nr 1-2/22/92 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja PKI OÜ, esindajad vandeadvokaadid Mikk

Lõhmus ja Vitali Šipilov

Vastustaja keskkonnaminister, esindajad JA ja MJ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.03.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

PKI OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 19.03.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta PKI OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.03.2023

otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse

peale

võib

Riigikohtule

esitada

kassatsioonkaebuse

hiljemalt

30.05.2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-800

2(12)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PKI OÜ omandas 15.02.2019 Tallinna linnas asuvad Moonalao tn 6 (katastritunnus

78406:605:0040, 10,85 ha, maatulundusmaa 100%) ja Moonalao tn 20 (katastritunnus

78406:605:0280, 3,31 ha, sihtotstarbeta maa 100%) kinnisasjad.

2. Keskkonnaminister kehtestas 10.06.2021 määruse nr 30 „Astangu nahkhiirte, rohe-raunjala,

püstkiviriku ja pruuni raunjala püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ (kaitse-

eeskiri), mille kohaselt jäävad Moonalao tn 6 ja Moonalao tn 20 kinnisasjad osaliselt

püsielupaika ja selle vöönditesse.

3. PKI

OÜ

tegi

Keskkonnaametile

24.11.2021

ettepaneku,

et

riik

omandaks

looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lg 13 p 2 alusel tervikuna Moonalao tn 6 ja 20 kinnisasjad.

4. Keskkonnaminister keeldus 09.03.2022 käskkirjaga nr 1-2/22/92 kinnisasjade

omandamisest LKS § 20 ja Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat

loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord

ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist

oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (määrus nr 242) alusel.

LKS § 20 lg 1 näeb ette, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses

kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala

kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja

väärtusele vastava tasu eest. LKS § 20 lg 3 alusel kehtestatud määruses nr 242 on sätestatud

kriteeriumid piirangute täpsemaks hindamiseks. Määruse nr 242 § 31 lg 7 järgi on kinnisasja

sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50%

kinnisasja pindalast.

LKS § 20 lg 12 sätestab, et kui kinnisasi ei asu kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või

püsielupaigas või on suurem kui kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvöönd, võib riik

kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada selle osa kinnisasjast, mis ulatub kaitsealale,

hoiualale või püsielupaika. LKS § 20 lg 13 näeb ette, et kogu kinnisasja võib riik kokkuleppel

kinnisasja omanikuga omandada juhul, kui: 1) kinnisasja kaitsealale või hoiualale ulatuv osa

on suurem kui kaks kolmandikku kinnisasja kogupindalast või 2) kinnisasja hõlmab osaliselt I

kaitsekategooria liigi püsielupaik või kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvöönd.

Moonalao tn 6 kinnistu

4.1. Moonalao tn 6 kinnistu asub 8,9 ha ulatuses (82% kinnisasja pindalast) Astangu nahkhiirte,

rohe-raunjala, püstkiviriku ja pruuni raunjala püsielupaigas, paiknedes 3,1 ha ulatuses Astangu

sihtkaitsevööndis, 4,2 ha ulatuses Astangu piiranguvööndis ja 1,6 ha ulatuses Moonalao

piiranguvööndis. Kinnistul on I kaitsekategooria liigi püstkiviriku kasvukoht kogupindalaga

170,4 m2 ja rohe-raunjala kasvukoht kogupindalaga 46,8 m2 ning lisaks mitmete II ja III

kaitsekategooria taimede ja loomade kasvukohad või elupaigad. Kinnistu kõlvikuline koosseis

on maakatastri andmetel 70 610 m2 (7,06 ha) ulatuses metsamaa ja 37 910 m2 (3,79 ha) ulatuses

muu maa. Kinnistu püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev maa on 2,1 ha ulatuses metsamaa

kõlvik ja 1,0 ha ulatuses muu maa kõlvik. Astangu ja Moonalao piiranguvööndites paiknev maa

on 4,5 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 1,3 ha ulatuses muu maa kõlvik.

4.2. Moonalao tn 6 kinnistu riigile omandamine ei ole lubatud.

Kinnistu ei ole elamu-, äri-, tootmis- või mäetööstusmaa sihtotstarbega. Kinnistul ei ole tehtud

raieid, mis kinnisasja loodusliku seisundi tõttu välistaksid uuendusraie järgmise 20 a jooksul.

Kinnistul ei esine poollooduslikke kooslusi ega pilliroogu.

3-22-800

3(12)

Kinnistu püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev osa (3,1 ha; 28% pindalast) vastab määruse nr

242 § 31 lg-le 2, mille kohaselt piirab sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt. Sellele kinnistu osale ei laiene määruse nr 242 § 31 lg 6 p-des 1–3 sätestatud

erandid, mille esinemisel ei loeta sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt piiravaks.

Kinnistu paikneb 5,8 ha ulatuses (53,4% pindalast) Astangu ja Moonalao piiranguvööndites.

Piiranguvööndisse jääv kinnistu osa on peamiselt maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa

kõlvik, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias valmiv, kuid

kaitsekord ei keela uuendusraiet täielikult. See kinnisasja osa vastab määruse nr 242 § 31 lg-s 3

sätestatule, mille kohaselt ei piira piiranguvööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt. Sellele kinnistu osale ei laiene määruse nr 242 § 31 lg 3 p-des 1–4 sätestatud

erandid, mille esinemisel loetakse sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt piiravaks.

Kinnistule jäävad I kaitsekategooria liikide – püstkiviriku ja rohe-raunjala – kasvukohad.

Püstkiviriku kaitse tegevuskava kohaselt sõltub püstkiviriku elupaik kasvukohast ja sellest

tulenevalt on erinevad ka elupaiga piiritlemise põhimõtted. Klindiastangu elupaigas (sh

Astangu püsielupaigas) kasvab püstkivirik vaid klindi servas ja vertikaalil (nõlval). Liik ei

kasva klindialuses metsas ega klindipealsel (kui, siis vaid paar meetrit klindiservast).

Püstkivirik vajab valgustingimuste säilitamiseks kaitsekorralduslikke tegevusi ulatuslikumal

alal, sest nt kõrgete puude varju likvideerimiseks ulatub raieala liigi kasvukohast kaugemale

võrdeliselt puistu kõrgusega. Klindiastangul elupaiga piiritlemisel on vajalik hõlmata kogu

isendite säilimiseks vajalik ala liigi kasvukohta. Kaitsekorralduskava kohaselt on otstarbekas

lisada elupaiga piiritlemisel leiukohtadele vähemalt 20 m laiune puhver. Rohe-raunjalal puudub

kaitse tegevuskava, kuid see liik eelistab kasvada paepragudes, kus peamine ohutegur on

tallamine kaljuronimise harrastamisel. Astangu panga rohe-raunjala populatsioon on noor,

kasvukoht on hiljuti asustatud ja on liigile sobiv. Moonalao tn 6 kinnistul jäävad püstkiviriku

ja rohe-raunjala kasvukohad nii püsielupaiga sihtkaitsevööndisse kui ka Astangu

piiranguvööndisse. Liikide perspektiivsemad ja olulisemad kasvukohtade osad on tsoneeritud

püsielupaiga sihtkaitsevööndisse, kus kaitsekorraga on võimalik saavutada liikide soodne

seisund. Arvestades I kaitsekategooria liikide kasvukohtade suurust, seisundit ja asjaolu, et

väljapoole püsielupaiga sihtkaitsevööndit on võimalik kooskõlas maakorraldusseaduse § 5 lg 2

p-des 5 ja 6 sätestatud nõuetega moodustada eraldiseisev kinnistu, ei rakendata kinnisaja

omandamisel LKS § 20 lg 13 p-s 2 sätestatud erandit.

Moonalao tn 6 kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on kokkuvõttes oluliselt piiratud

püsielupaiga sihtkaitsevööndis, mis moodustab 28% kinnisasja pindalast. Kuna piirangud on

olulised vähemal kui 50% kinnisasja pindalast, ei piira kaitsekord kinnistu sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt ning LKS § 20 lg 1 kohaselt ei ole kinnisasja riigile tervikuna omandamine

lubatud.

Moonalao tn 20 kinnistu

4.3. Moonalao tn 20 kinnistu asub 2,1 ha ulatuses (63,4% kinnisasja pindalast) Astangu

nahkhiirte, rohe-raunjala, püstkiviriku ja pruuni raunjala püsielupaigas, paiknedes 0,6 ha

ulatuses sihtkaitsevööndis, 1,0 ha ulatuses Astangu piiranguvööndis ja 0,5 ha ulatuses

Moonalao piiranguvööndis. Kinnistul on mitmete II kaitsekategooria loomaliikide elupaigad.

Kinnistu kõlvikuline koosseis on maakatastri andmetel 24 651 m2 (2,47 ha) ulatuses metsamaa

ja 8421 m2 (0,84 ha) ulatuses muu maa. Kinnistu püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev maa

on 0,3 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 0,3 ha ulatuses muu maa kõlvik. Astangu ja Moonalao

3-22-800

4(12)

piiranguvööndites paiknev maa on 1,2 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 0,3 ha ulatuses muu maa

kõlvik.

4.4. Moonalao tn 20 kinnistu riigile omandamine ei ole lubatud.

Kinnistu ei ole elamu-, äri-, tootmis- või mäetööstusmaa sihtotstarbega. Kinnistul ei ole tehtud

raieid, mis kinnisasja loodusliku seisundi tõttu välistaksid uuendusraie järgmise 20 a jooksul.

Kinnistul ei esine poollooduslikke kooslusi ega pilliroogu.

Kinnistu püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev osa (0,6 ha; 18% kinnisasja pindalast) vastab

määruse nr 242 § 31 lg-le 2, mille kohaselt piirab sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Sellele kinnistu osale ei laiene määruse nr 242 § 31 lg 2 p-

des 1–3 ja lg 6 p-des 1–3 sätestatud erandid, mille esinemisel ei loeta sihtkaitsevööndi

kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks.

Kinnistu paikneb 1,5 ha ulatuses (45,3% kinnisasja pindalast) Astangu ja Moonalao

piiranguvööndites. Kinnistu piiranguvööndite metsamaa kõlvik (1,2 ha) moodustab 80%

piiranguvööndites paikneva maa pindalast ja metsa arenguklass on valdavalt kategoorias

keskealine, kuid kinnistu ei ole maatulundusmaa sihtotstarbega ning kaitsekord ei keela

uuendusraiet täielikult. Piiranguvööndites paiknev kinnistu osa vastab määruse nr 242 § 31 lg-

s 3 sätestatule, mille kohaselt ei piira piiranguvööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt. Sellele kinnistu osale ei laiene määruse nr 242 § 31 lg 3 p-des 1–4 sätestatud

erandid, mille esinemisel loetakse sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt piiravaks.

Moonalao tn 20 kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on kokkuvõttes oluliselt piiratud

püsielupaiga sihtkaitsevööndis, mis moodustab 18% kinnisasja pindalast. Kuna piirangud on

olulised vähemal kui 50% kinnisasja pindalast, ei piira kaitsekord kinnistu sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt ning LKS § 20 lg 1 kohaselt ei ole kinnisasja riigile tervikuna omandamine

lubatud.

5. PKI OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 09.03.2022 käskkirja

tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks omandada Moonalao tn 6 ja Moonalao tn 20

kinnisasjad või alternatiivselt vaadata kaebaja 24.11.2021 taotlus uuesti läbi.

Vastustaja on jätnud arvestamata kaitseliigipõhise kriteeriumi ja lähtunud üksnes pindalalisest

kriteeriumist. LKS § 20 lg 13 p-s 2 sätestatud erandi esinemisel ei ole tähtsust, kas kinnistu

kasutamine on oluliselt piiratud. LKS § 20 lg 13 p 2 on erinorm LKS § 20 lg-le 1 ning reguleerib

eraldiseisvalt I kaitsekategooria liigi püsielupaigas asuva kinnisasja tervikuna omandamist,

sõltumata sellest, kas kinnisasja kasutamine on oluliselt piiratud või mitte.

Vastustaja ei ole arvestanud kaalumisel kõigi asjas tähtsust omavate asjaoludega, sh kaebaja

õiguste ja huvidega, vaid piirdus määruses nr 242 sätestatud kriteeriumite kontrollimisega.

Mingit sisulist kaalumist ei olegi toimunud. Vaidlustatud käskkirjas toodud kaalutlused ei ole

asjakohased või on paljasõnalised. Käskkiri on oluliste põhjendamispuudustega, mistõttu ei ole

võimalik veenduda selle õiguspärasuses. Kinnistutel paikneb kaks I kaitsekategooria taimeliiki.

Kaebaja omandas kinnistud heauskselt enne piirangute kehtestamist. Kaebajale tulenes

20.04.2017 kehtestatud Haabersti linnaosa üldplaneeringust õiguspärane ootus, et ta saab

kinnistuid arendada, sh püstitada sinna ehitisi. Kinnistute arendamine oleks kooskõlas

piirkonna arengusuundadega.

Piirangud kinnisasjade kasutamisel on olulised, mistõttu oli riigil kohustus omandada need

tervikuna. Püsielupaiga moodustamise tõttu ei saa kaebaja oma kinnistuid majanduslikult

otstarbekalt kasutada, sh piiranguvööndisse jäävas osas. Arvestades kinnistute olukorda

3-22-800

5(12)

(eelkõige ulatuslikku militaarreostust) ja piirangute ulatust, on tegemist faktiliselt

sundvõõrandamisega. Riik on kinnistute omandamisest pääsemiseks loonud sellised

tingimused, kus kinnistute kasutamine on formaalselt justkui võimalik, kuid praktiliselt mitte.

6. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste

juurde.

7. Tallinna Halduskohus jättis 30.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Moonalao tn 6 kinnistust paikneb sihtkaitsevööndis 28% ja piiranguvööndites 53,4% (kokku

paikneb püsielupaigas 82% kinnisasja pindalast). Moonalao tn 20 kinnistust paikneb

sihtkaitsevööndis 18% ja piiranguvööndites 45,3% (kokku paikneb püsielupaigas 63,4%

kinnisasja pindalast). Moonalao tn 6 kinnistul on I kaitsekategooria liikide kasvukohad ning

mõlemal kinnistul II kaitsekategooria liikide elupaigad või kasvukohad. Kaebaja omandas

kinnistud enne püsielupaiga moodustamist ja kaitse-eeskirja kehtestamist, mistõttu on

kinnistute omandamine LKS § 20 lg 11 kohaselt lubatav. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud

kaitse-eeskirja, jäävad tähelepanuta kaebaja vastuväited püsielupaiga moodustamisele.

LKS § 20 lg 13 p-i 2 ei saa tõlgendada kaebaja soovitud viisil ehk selliselt, et selles sättes

nimetatud juhul võiks jätta kõrvale LKS § 20 lg-s 1 sätestatud kinnisasja sihtotstarbelise

kasutamise olulise piiramise kriteeriumi. LKS § 20 lg 1 seob kaitstavat looduse üksikobjekti

sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja omandamise

riigi poolt sõltuvusse sellest, kas kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist

oluliselt. Kui sellise kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirang on oluline, on riigil kohustus

alustada taotluse saamisel looduskaitselise piiranguga kinnisasja omandamise menetlust. LKS

§ 20 lg-d 12 ja 13 reguleerivad olukordi, kus teatud lisatingimustel on riigil kaalutlusõigus

alustada omandamismenetlust.

Praeguses asjas võiksid olla asjassepuutuvad LKS § 20 lg 12 ja § 20 lg 13 p 2. Erinevalt LKS §

20 lg-st 1, käsitlevad need sätted olukorda, kus püsielupaik ei hõlma kinnisasja kogu ulatuses.

LKS § 20 lg-te 1–13 eesmärk on määratleda kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi

poolt omandamise kriteeriumid, kusjuures lg 1 sätestab üldreegli ning lg-d 11–13 näevad ette

erandid. Seejuures sätestavad LKS § 20 lg-d 12 ja 13 teatud osas erandi mh kinnistutele, mis ei

asu kogu ulatuses püsielupaigas. Erandid on aga sätestatud kinnistu püsielupaigaga hõlmatuse

ulatusele, mitte sihtotstarbelise kasutamise piirangu intensiivsusele. Puudub põhjus eeldada, et

seadusandja on soovinud seada kogu ulatuses püsielupaigas asuva kinnisasja riigile

omandamise eeltingimuseks selle sihtotstarbelise kasutamise olulise piiratuse, ent üksnes

osaliselt püsielupaigas asuva kinnisasja puhul sellist nõuet ei esita. Vastustaja märgib õigesti,

et kui puuduks võimalus hinnata kinnistu sihtotstarbelise kasutamise piiramise olulisust, peaks

riik ka väiksemate piirangute seadmisel kinnistu omandama, ent selline tõlgendus ei oleks

eesmärgipärane. LKS § 20 lg 13 p-st 2 tulenev riigi võimalus omandada kogu kinnisasi

kokkuleppel kinnisasja omanikuga ei tähenda seega, et ainuüksi kaebaja nõusolekust tuleneks

talle subjektiivne õigus nõuda enda kinnisasjade omandamist riigi poolt ning seda ka olukorras,

kus iseenesest puudub vaidlus, et kinnistul asub I kaitsekategooria liikide (rohe-raunjalg ja

püstkivirik) püsielupaik. Seejuures ei ole oluline, mitme I kaitsekategooria liigi püsielupaik

kinnistul asub. LKS § 20 lg 13 p-d 1 ja 2 on küll alternatiivsed, ent praegu ei puutu LKS § 20

lg 13 p 1 asjasse, sest kaebaja kinnistutele ulatub püsielupaik, mitte kaitseala või hoiuala.

Puudub vastuolu määruse nr 242 ja LKS § 20 lg-s 3 sätestatud volitusnormi vahel ning

seaduslikkuse põhimõtet ei ole rikutud. Kuna kaebaja kinnistud ei asunud kogu ulatuses

püsielupaigas, ent neid hõlmas osaliselt I kaitsekategooria liikide püsielupaik, pidi vastustaja

3-22-800

6(12)

lähtuma LKS § 20 lg-s 1 nimetatud ja määruse nr 242 §-s 31 täpsustatud kriteeriumidest. Seega

tugines vastustaja asjakohaselt ka määruse nr 242 § 31 lg-le 7.

Vaidlus taandub seega küsimusele, kas kinnisasjade sihtotstarbeline kasutamine oli kaitsekorra

tõttu oluliselt piiratud. Määruse nr 242 § 31 sätestab kriteeriumid, mil kaitsekord loetakse LKS

§ 20 lg 1 tähenduses kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Need tingimused

on kooskõlas LKS §-ga 20. LKS § 20 lg-st 3 tulenevalt on kinnisasja kasutamise oluliste

piirangute sätestamine jäetud Vabariigi Valitsuse määrata (vt ka eelnõu 927 SE seletuskiri). See

aitab vähendada suvaotsuseid ja vältida juhtumeid, kus riigivara arvelt kompenseeritakse

eraomandit, mille suhtes puudub intensiivne avalik huvi. Konkreetsete kriteeriumite järgimine

aitab tagada looduskaitselistest piirangutest mõjutatud maa omanike võrdset kohtlemist.

Püsielupaika iseenesest ei ole alust pidada oluliseks piiranguks, vaid piirangu olulisust tuleb

sisustada määruse nr 242 § 31 lg-tes 1–6 sätestatud tingimusi arvestades. Kinnisasja

omandamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetsete, kaitse-eeskirjast tulenevate piirangute

ulatust ja olulisust. Nii LKS § 20 lg 1 sõnastus kui ka määruse nr 242 §-s 31 sätestatud

kriteeriumid lähtuvad kinnisasja kasutamise piiramise intensiivsuse määratlemisel selle

sihtotstarbelise kasutamise piiramise intensiivsusest. Määruse nr 242 § 31 lg 7 kohaselt peab

sihtotstarbelise kasutamise piirang olema oluline enam kui 50% kinnisasjast.

Määruse nr 242 § 31 lg 2 kohaselt piirab sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt ning pole vaidlust, et erandid ei ole praegusel juhul asjakohased. Määruse

nr 242 § 31 lg-st 3 tulenevalt ei piira piiranguvööndi kaitsekord üldreeglina kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Seega lähtub määrus nr 242 eeldusest, et üksnes

piiranguvööndis asuva maa riigi omandis olemine ei ole nõutav, mistõttu ei ole piiranguvööndis

asuva maa omandamine riigile reeglina kohustuslik. Erandid sellest eeldusest on sätestatud

määruse nr 242 § 31 p-des 1–4 ning lg-s 6 on lisaks toodud kriteeriumid, mil ala kaitsekorda ei

loeta kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Vastustaja on käskkirjas

nõuetekohaselt hinnanud nende kriteeriumite kohaldatavust.

Kaebajaga ei saa nõustuda, et tulenevalt uuendusraiele kehtivatest kumulatiivsetest tingimustest

on uuendusraie praktiliselt keelatud. Kaitse-eeskirja järgi on turberaie kui uuendusraieliik

piiranguvööndites püsielupaiga valitseja nõusolekul teatud tingimustel lubatud (kaitse-eeskirja

§ 13 lg 1 p 1). Kaebaja tõi kohtuistungil välja, et piirangute tõttu ei ole alale majanduslikult

mõistlik metsa rajada; praegu on kinnistutel suureks kasvanud võsa (kuni 30-aastased puud),

mida saaks heal juhul käsitada energiavõsana ja mille raiumine tekitaks pigem kulu ega vastaks

klassikalises tähenduses tulu teenimisele maatulundusmaalt. Samas ei ole kaebaja väitnud, et

kaitseala valitseja oleks keeldunud turberaieks nõusoleku andmisest (sh et kaebaja oleks seda

taotlenud), vaid on selgitanud, et kaebajal ei ole praegu 30-aastase metsaga (võsaga) mingeid

plaane. Maatulundusmaa sihtotstarbeline kasutamine hõlmab ka ala kasutamist metsa

majandamiseks (vt metsaseaduse § 16, maakastriseaduse (MaaKatS) § 181 lg 9). Teenitava tulu

võimalik suurus ei oma seejuures tähtsust. Määrusest nr 242 ei tulene alust võtta sihtotstarbelise

kasutamise piirangute hindamisel arvesse kasutamise majanduslikku tulusust

või

maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja tulusa arendamise perspektiive. Seega on õige

vastustaja järeldus, et Moonalao tn 6 puhul pole tegu määruse nr 242 § 31 lg 3 p-s 1 sätestatud

olukorraga, mis eeldab, et kaitsekord keelaks uuendusraie täielikult.

Vastustaja on kokkuvõttes õigesti tuginenud määruse nr 242 § 31 lg-le 7. Käskkirja andmisel ei

ole tehtud kaebaja viidatud kaalutlusvigu ja sellel ei ole olulisi põhjendamispuudusi. Vastustaja

on sisuliselt hinnanud, kas maa sihtotstarbeline kasutamine on looduskaitseliste piirangute tõttu

takistatud sellises ulatuses, mida määruse nr 242 alusel loetakse oluliseks kasutamise

piiramiseks. Käskkirjas sisalduv väide rohe-raunjala kaitse tegevuskava puudumisest ei ole küll

3-22-800

7(12)

õige, kuid see on üksnes lisainfo rohe-raunjala kasvukoha kohta. Keskkonnaministril ei olnud

LKS-st tulenevalt õigust hinnata kriteeriumeid, mida pole määruses nr 242 nimetatud (nt

kinnisasja riigile omandamise võimalik kulukus, tervikuna omandamisele kuuluvate kinnistute

koguarv, kinnistu võimalikult tulusa kasutamise võimalikkus, kõnealuse piirkonna

arengusuundumused jmt kaebaja nimetatud asjaolud). Samuti peaks kinnisasja tervikuna

omandamiseks ala senise sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang tulenema kehtestatud

kaitsekorrast, mitte aspektidest nagu kehtivad muinsuskaitselised piirangud, militaarreostuse

aste, looduskaitseliste piirangute seadmise menetluse kestus, kohaliku kaitseala moodustamise

menetlus vmt.

Kaebaja

lähtub

kasutuspiirangute

intensiivsuse

põhistamisel

peamiselt

ala

arendusperspektiivist, ent LKS § 20 ja määruse nr 242 kohaselt on määravaks senise

sihtotstarbelise kasutamise piirangud. Riigikohus on selgitanud, et piirangu intensiivsuse

hindamisel tuleb arvestada, kui suurel määral välistavad kaitse-eeskirjast tulenevad piirangud

kaebajal kinnisasja senise valdamise, kasutamise ja käsutamise ning seejuures ei saa kinnisasja

kasutusvõimaluste hindamisel lähtuda ainult omaniku äriplaanist, vaid tuleb selgitada, kas

kinnistut on põhimõtteliselt võimalik erahuvides kasutada (15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 36).

Kaebaja viide Riigikohtu lahendis toodud seisukohale, mille järgi ei saa piirangu intensiivsust

mõjutada asjaolu, et kinnistu jagati LKS § 20 lg 12 kohaselt kaheks katastriüksuseks, ei ole

praegu asjakohane. Siinses asjas ei ole väidetud, et kinnistute võimalik jagamine mõjutaks

piirangute intensiivsust. Samuti pole vastustaja viidanud, et kinnistute jagamisel ei omandaks

ta oluliste kasutuspiirangutega osa. Kaebaja väide, et kinnistute jagamine sihtkaitse- ja

piiranguvööndi osadeks ei aitaks tema õiguste kaitsele kaasa, ei ole põhjendatud.

Riigikohus pidas viidatud lahendis erahuvide teenimist täielikult välistavaks nt olukorda, kus

alal on loodusreservaadi kaitsekord, püsielupaiga sihtkaitsevööndi kaitsekorda käsitas aga ala

kasutamist tugevalt piiravana (otsuse p 33). Kaebaja kinnisasjad asuvad küll märkimisväärses

ulatuses püsielupaigas – Moonalao tn 6 kinnistu puhul 82% ja Moonalao tn 20 kinnistu puhul

63,4% pindalast –, ent oluliste kasutuspiirangutega sihtkaitsevööndis paikneb neist 28% ja 18%

kinnisasja pindalast. Sellises ulatuses oluliste piirangute kehtestamine ei vasta LKS § 20 lg-le

1 ega määruse nr 242 § 31 lg-le 7 ja piiranguid pole alust lugeda erakordseks. Sellist olukorda

pole alust käsitada ka faktilise sundvõõrandamisena põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 tähenduses,

vaid tegemist on omandikitsendusega PS § 32 lg 2 teise lause mõttes. Looduskaitselised

piirangud ei too reeglina kaasa faktilise sundvõõrandamise olukorda. Kinnisasjadele

looduskaitse eesmärgil piirangute seadmisel on omanikul säilinud faktiline käsutusõigus ja

piiratud ulatuses ka kasutusõigus.

Kaebaja tugineb Haabersti linnaosa üldplaneeringust tulenenud õiguspärasele ootusele, et

kinnistuid on võimalik kasutada elamuehituseks. Samas on Moonalao tn 6 kinnistu 100%

ulatuses maatulundusmaa ja Moonalao tn 20 on 100% ulatuses sihtotstarbeta maa.

Üldplaneeringul on oluline roll maakasutus- ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel, kuid

üldplaneering ei määra konkreetsete kinnistute ehitusõigust ega saa tekitada isikule abstraktset

kaitstavat usaldust, et asjaolud ei muutu. Ehitusõiguse ulatuse määramiseks tuleb koostada

detailplaneering (planeerimisseaduse § 124 lg-d 2–4, § 126 lg 1 p-d 2–5 ja lg 4). Kummagi

kinnistu sihtotstarvet ei ole detailplaneeringuga täpsustatud. Põhjus, miks seda ei ole seni

tehtud, ei ole omandamismenetluses kasutuspiirangute intensiivsuse hindamisel määrav.

Lisaks ilmneb Haabersti linnaosa üldplaneeringust ja maakasutusplaanilt ehituspiirkonna nr 43

kohta (vt seletuskirja lk 22, 23), et ala juhtotstarbeks on valdavalt roheala ning ka ühiskondlike

hoonete ja ettevõtlusala, väiksemas ulatuses ettevõtlus- ja tootmisala. Üldplaneeringuga ei ole

kõnealusele alale kavandatud korter- või väikeelamuid. Rohealal on võimalus kaaluda üksikute

pereelamute rajamist teatud tingimustel (tänavaga külgnemine, väärtusliku kõrghaljastuse

3-22-800

8(12)

puudumine, vt seletuskirja lk 8, 9). Ühiskondlike hoonete ja ettevõtlusalal võib olemasolevad

paekivihooned vajaduse korral säilitada ning uushoonestust võib rajada militaarhoonete

varemete asukohtadesse. Üldplaneeringu seletuskirjas on eritingimustena veel välja toodud, et

planeerimisel

tuleb

arvestada

vääriselupaigaga

ning

Peeter

Suure

merekindluse

laskemoonaladude ja nende kaitsevööndiga. Viidatakse ka, et kuna piirkonna pinnases ületab

mitu elementi (raud, astaat, molübdeen, vanaadium) kehtestatud piirarvu, sõltub piirkonna

hoonestamise võimalus täpsustavatest keskkonnauuringutest ning reostuse likvideerimise

võimalustest ja otstarbekusest. Kaebajale polnud seega ka kinnistute omandamise ajal ja enne

kaitse-eeskirja kehtestamist üldplaneeringu alusel tagatud võimalust hoonestada kõnealuseid

kinnistuid piiranguteta või puhastada ala sinna ladestunud ainetest ja likvideerida kaevist.

Üldplaneeringu seletuskirja (lk 69) kohaselt pidi Astangu looduskaitseala piir ja ala täpne

kaitsekord selguma edaspidi. Kaebajaga ei saa nõustuda, et kuna Astangu looduskaitseala

moodustamisest loobuti, oli kinnistute omandamise hetkel (2019. a algul) täpselt teada, kuidas

alad jäävad võimalike piirangutega kaetuks. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et praeguseks

sihtkaitsevööndisse tsoneeritud alal kehtivate või kehtestatavate piirangutega sai ta arvestada

juba kinnistuid ostes. Seega ei ole põhjendatud etteheide, et isegi kui riik omandaks üksnes

sihtkaitsevööndisse jääva ala, ei oleks terviklikku rajooni võimalik arendada. Lisaks ei

lõpetanud linn looduskaitseala moodustamist põhjusel, et alal ei asu kaitset vajavaid

loodusväärtusi, vaid tuginedes riiklikku kaitset vajavate väärtuste kaitsmise võimalusele

püsielupaiga moodustamise teel. Kaebaja pidi arvestama võimalusega, et looduskaitselised

kaalutlused ei võimalda tulevikus tema soovitud arendustegevust ja loodusväärtuste kaitseks

vajalike piirangute ulatus võib laieneda. Õiguspärast ootust ei saanud kaebajale tekitada ka

elamuarendus teistel läheduses asuvatel kinnistutel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. PKI OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti LKS § 20 lg 13 p-i 2 ja määruse nr 242 § 3 lg-t 3.

Kinnistute tervikuna omandamine LKS § 20 lg 13 p 2 alusel ei sõltu sellest, kas kinnistu

kasutamine on piiratud oluliselt või mitte või vähemalt ei saa see olla ainsaks kaalumise

kriteeriumiks. LKS eristab kinnisasja kasutamise olulise piiramise sisustamisel pindalalist ja

kaitseliigipõhist kriteeriumit ning need on alternatiivsed. Seega ei mõjuta pindalalised

kaalutlused kinnistu omandamist I kaitsekategooria liigi olemasolu tõttu.

Kohus on ebaõigesti sisustanud vastustaja kaalutlusõigust LKS § 20 lg 13 p 2 järgi. Vastustaja

oleks pidanud kaalumisel arvestama kõigi oluliste asjaoludega, sh kaebaja huvidega, mitte

üksnes sellega, kas sihtkaitsevöönd hõlmab enam kui 50% kinnisasja pindalast. Kohtuotsusest

ei selgu, milles vastustaja kaalutlusõigus siis üldse seisneb. Halduskohtu tõlgendus võimaldab

täitevvõimul kinnisasja omandamise tingimustega manipuleerimist ja omavoli, ka siinsel juhul

on määratud püsielupaiga piirid ja kitsendused nii, et riik ei peaks formaalselt kinnistuid

omanikelt välja ostma. LKS § 20 lg 3 ja määrus nr 242 võivad olla vastuolus PS-ga, sest LKS

§ 20 lg-s 3 ettenähtud volitusnorm ei vasta täpsuse ja selguse nõuetele ning sellest ei selgu

volituse sisu. Igal juhul puudub seaduses volitusnorm selleks, et sisustada LKS § 20 lg-s 13

sätestatud kaalutlusõigust. Vaidlustatud käskkirjas toodud vähesed kaalutlused põhinevad

osaliselt ebaõigetel andmetel (väide, et puudub rohe-raunjala kaitse tegevuskava) või on

paljasõnalised (väited I kaitsekategooria liikide paiknemise ja eraldiseisva kinnistu

moodustamise võimalikkuse kohta) või mitteasjakohased (püsielupaikade piiride ja kitsenduste

määramine selliselt, et riik ei peaks kinnistuid välja ostma). Arvestatud pole asjaolusid, mis

räägivad kinnisasja riigile omandamise poolt (kaitsekorrast tulenevate piirangute mõju

3-22-800

9(12)

kinnisasjade majanduslikult mõistlikule kasutusele, kinnisasjade omandamine enne kaitse-

eeskirja kehtestamist, kahe erineva I kaitsekategooria liigi leidumine kinnistutel, kaebaja

kinnistud moodustavad kokku üle 50% püsielupaiga sihtkaitsevööndi alast).

Rikutud on kaebaja õiguspärast ootust arendada kinnistuid. Kaebaja ei saa kinnisasju kasutada

viisil, mida võimaldas Haabersti linnaosa üldplaneering (sh ehitada). Kaebaja kinnistuid

ümbritsev ala ei ole faktiliselt roheala, vaid on muutumas tiheasustusalaks. Kaebaja õiguste

riivet

ei

vähenda

detailplaneeringu

või

elamumaa

sihtotstarbe

puudumine,

sest

detailplaneeringut ei saanud menetleda püsielupaiga moodustamise tõttu. Kinnistutel on

ulatuslik militaarreostus, sh radoonijäätmed ja süttiv diktüoneema. Üldplaneering lubab

kinnistuid arendada vaid neid heakorrastades, kuid püsielupaiga kaitsekord muudab kinnistute

heakorrastamise (puhastamise varemetest, ohtlikest jäätmetest, võsast ja tehistiikidest)

võimatuks. Tegemist võib olla faktilise sundvõõrandamisega. Piirangud tuleb kaebajale

hüvitada. Kaebaja omandiõiguse riive on erakordne, sest tema kanda jääb pool püsielupaigaga

seotud omandikitsendustest, kuid püsielupaik on moodustatud kõigi Eesti elanike huvides.

Arvestades eelnevat ning seda, et kinnistutel asub kaks I kaitsekategooria liiki, kinnistud asuvad

püsielupaigas märkimisväärses ulatuses (82% ja 63,4% kinnistute pindalast) ja moodustavad

püsielupaiga pindalast peaaegu poole, on vastustaja kaalutlusõigus redutseerunud nullini ning

tal lasub kohustus omandada kinnistud tervikuna.

9. Keskkonnaminister palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb

varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

Moonalao tn 20 kinnistul ja selle naabruses ei ole registreeritud I kaitsekategooria liikide

leiukohti. Seega tuleb LKS § 20 lg 13 kohaldatavust kontrollida vaid Moonalao tn 6 kinnistu

puhul. Vastustaja pidi lähtuma määruse nr 242 §-s 31 toodud kriteeriumitest ega saanud

arvestada muid kaebaja välja toodud asjaolusid. Viidatud normis on sisustatud LKS § 20 lg-s 1

kasutatud mõiste „kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang“. Asjaomased normid

ei ole PS-ga vastuolus. Tegemist ei ole kaebaja kinnisasjade faktilise sundvõõrandamisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).

11. LKS § 20 lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses

kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala

kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja

väärtusele vastava tasu eest. Seega on LKS § 20 lg 1 kohaselt riigil õigus ja kohustus omandada

kinnisasi, kui üheaegselt on täidetud kaks tingimust: 1) kinnisasi sisaldab kaitstavat looduse

üksikobjekti või asub tervikuna kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas; 2) ala kaitsekord piirab

oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. LKS § 20 lg 3 alusel on Vabariigi Valitsus

kehtestanud määruse nr 242, mille §-s 31 on sätestatud kriteeriumid LKS § 20 lg-s 1 nimetatud

teise tingimuse täidetuse hindamiseks. Määruse nr 242 § 31 lg 7 järgi on kinnisasja

sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50%

kinnisasja pindalast.

12. Kaebaja kinnisasjad ei vasta LKS § 20 lg-s 1 nimetatud esimesele tingimusele, sest

Moonalao tn 6 puhul ulatub püsielupaika 82% ja Moonalao tn 20 puhul 63,4% kinnisasja

pindalast. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud

Moonalao tn 6 puhul 28% ja Moonaloa tn 20 puhul 18% kinnisasja pindalast. Kaebaja ei

vaidlustanud ringkonnakohtu istungil asjaolu, et vastustaja on määruse nr 242 §-s 31 nimetatud

3-22-800

10(12)

kriteeriume õigesti kohaldanud. Seega ei vasta kaebaja kinnisasjad ka teisele LKS § 20 lg-s 1

nimetatud tingimusele.

13. Olukorda, kus kinnisasi ei sisalda kaitstavat looduse üksikobjekti või ei asu kogu ulatuses

kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas, kuid riigil on erandlikult siiski lubatud kinnisasi

kokkuleppel selle omanikuga omandada, reguleerivad LKS § 20 lg-d 12 ja 13. LKS § 20 lg 12

ei ole siinses asjas kohaldatav, sest kaebaja taotleb riigilt kinnisasjade omandamist tervikuna,

mitte üksnes osas, mis jääb püsielupaika. Asjasse ei puutu ka LKS § 20 lg 13 p 1, sest see

reguleerib olukorda, kui vähemalt 2/3 kinnisasjast ulatub kaitsealale või hoiualale, kuid kaebaja

kinnistud ulatuvad püsielupaika (vt kaitstavate loodusobjektide eristamise kohta LKS § 4 lg-d

1–5). Siinses asjas ei ole Moonalao tn 20 puhul kohaldatav ka LKS § 20 lg 13 p 2, sest seda

kinnisasja ei hõlma I kaitsekategooria liigi püsielupaik või kaitstava looduse üksikobjekti

piiranguvöönd. LKS § 20 lg 13 p 2 kohaldamine võiks tulla kõne alla üksnes Moonalao tn 6

puhul, sest seal asuvad I kaitsekategooria liikide (püstkivirik ja rohe-raunjalg) kasvukohad.

Kaebaja kinnisasju ei saa siinses asjas käsitada ühe tervikuna pelgalt selle tõttu, et need asuvad

kõrvuti ja kaebaja soovib neid arendada sarnastel tingimustel (s.o kaebaja hinnangul

moodustavad need majanduslikult ühe terviku).

14. LKS § 20 lg 13 p 2 kohaldamise eeldused ei ole siinses asjas siiski täidetud. Selle sätte

kohaldamisel tuleb samuti arvestada LKS § 20 lg-s 1 sätestatud lauseosa „mille sihtotstarbelist

kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab“, mida tuleb omakorda sisustada määruse nr 242

alusel. Seega on LKS § 20 lg 13 p-s 2 tehtud LKS § 20 lg-st 1 erand kinnistu püsielupaigaga

hõlmatuse ulatusele, kuid mitte kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangu intensiivsusele

(vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2012 otsus nr 3-11-126, p 11). Halduskohus selgitas

õigesti, et selline tõlgendus on eesmärgipärane, tagab kinnisasja omanike võrdse kohtlemise ja

selle, et avalike vahendite arvelt kompenseeritakse vaid intensiivsed looduskaitselised

piirangud konkreetse kinnisasja sihtotstarbelisele kasutamisele. Eeltoodud tõlgendus piiritleb

ühtlasi kinnisasja LKS § 20 lg 13 alusel riigile omandamise kaalumisruumi, nähes selle ette vaid

erandlikult, kui selles sättes nimetatud mõlemad tingimused on täidetud.

15. Ringkonnakohus on varem leidnud, et määruses nr 242 sätestatud tingimused kinnisasja

sihtotstarbelise kasutamise piirangute hindamiseks on kooskõlas LKS §-ga 20, sh ei kaldu

seaduse eesmärgist kõrvale tingimus, mille kohaselt riik ei omanda kinnisasja, kui enam kui

50% kinnisasjast on vähemalt mingisugusel viisil sihtotstarbeliselt kasutatav. LKS-st ei tulene

seejuures, et hindamisel tuleks arvestada kinnisasja turuväärtuse vähenemist või sellelt tulu

teenimise võimalusi, sest oluliselt peab olema piiratud kinnisasja „kasutamine“ vastavalt selle

sihtotstarbele (vt 10.11.2023 otsus nr 3-21-2112, p-d 12–13 ja seal viidatud lahendid).

Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde.

16. Seega ei ole kaebaja kinnisasjade omandamine lubatud ka LKS § 20 lg 13 alusel.

17. Looduskaitselised piirangud kaebaja kinnisasjadele tulenevad 10.06.2021 kehtestatud

kaitse-eeskirjast. Kaebaja ei ole vaidlustanud kohtus kaitse-eeskirja kehtestamist. Seega tuleb

lähtuda eeldusest, et kaitse-eeskirjaga kehtestatud piirangud kaebaja kinnisasjadele on

eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud

jätavad omaniku täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest,

võib põhimõtteliselt olla tegemist faktilise sundvõõrandamisega PS § 32 lg 1 teise lause

tähenduses (Riigikohtu 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 33). Praeguses asjas ei ole kaitse-

eeskirjast tulenevad piirangud nii ulatuslikud, et kaebaja omandiõiguse teostamine oleks sellega

täielikult või peaaegu täielikult välistatud, st tegemist ei ole kaebaja kinnisasjade faktilise

sundvõõrandamisega PS § 32 lg 1 teise lause tähenduses.

18. Kinnisasja

faktilise

sundvõõrandamise

tuvastamisel

tuleb

hinnata

igasuguseid

omandiõiguse teostamise võimalusi, millest omanik on looduskaitseliste piirangute tõttu ilma

3-22-800

11(12)

jäänud. Kinnisasja kasutamisel ei ole seejuures määrav omaniku äriplaan, vaid selgitada tuleb,

kas kinnistut on põhimõtteliselt võimalik erahuvides kasutada, nt toetuste taotlemiseks (vt

Riigikohtu 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 36). Omandi kasutamise võimalusest ilma jätmist ei

saa seega järeldada pelgalt sellest, et kaitse-eeskirja kehtestamise tõttu ei saa kaebaja ilmselt

realiseerida oma varasemat soovi ehitada oma kinnisasjadele hooneid ja teenida sellest tulu.

Kaebajale kuuluva Moonalao tn 6 kinnistu sihtostarve on maatulundusmaa, mis MaaKatS § 181

lg 9 kohaselt tähistab põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatavat

maad ja maad, millel on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Halduskohus selgitas õigesti,

et kaitse-eeskirja kohaselt ei ole Moonalao tn 6 kinnisasjal metsa majandamine täielikult

välistatud (vt ka vastustaja 26.06.2023 menetlusdokumendi p 2.9). Moonalao tn 20 kinnisasi on

sihtotstarbeta maa, mis MaaKatS § 181 lg 13 kohaselt tähistab ehitusõiguseta maad, millele ei

ole võimalik või otstarbekas sihtotstarvet määrata.

19. Halduskohus selgitas õigesti, et Moonalao tn 6 ja Moonalao tn 20 kinnistute omandamise

ajal puudus kaebajal kindlus, et tal on võimalik oma kinnisasjale ehitada, arvestades Haabersti

linnaosa üldplaneeringut. Üldplaneeringu seletuskirjas (lk 22–23, dtl 291–292) on märgitud

ehituspiirkonna nr 43 maakasutuse juhtotstarbeks rohealad, ühiskondlike hoonete,

puhkeehitiste ja ärihoonete ala; olemasolevad paekivihooned võib vajadusel säilitada ja

uushoonestust võib rajada vaid militaarhoonete varemete asukohtadesse. Ala suurim väärtus ja

identiteet on seotud astanguga: paljandid ja pangamets, laialehine salumets, järsk ojaorg,

tunnelid, tiigid, looniit, klindiservast avanevad vaated – need tuleb säilitada. Eritingimusena

tuleb aga arvestada vääriselupaigaga, Peeter Suure merekindluse laskemoonaladude ja nende

kaitsevöönditega ning Järveotsa oja ja selle kaitsevööndiga. Samuti on eritingimusena

märgitud, et hoonestamise võimalus sõltub täpsematest keskkonnauuringutest ning pinnase

reostuse likvideerimise võimalustest. Seega tulenes Haabersti linnaosa üldplaneeringust, et

hoolimata maakasutuse juhtotstarvetest, mis annab edasise maakasutuse põhisuunad ja millega

tuleb detailplaneeringute koostamisel arvestada (vt seletuskirja lk 8), sõltub ehitusõiguse

tegeliku realiseerimise võimalikkus mh looduskaitselistest uuringutest ja nende tulemusel

kehtestatavatest kaitsekordadest. Kaitse-eeskirjaga ongi määratud mh alad, kus ehitustegevust

on piiratud.

20. PS ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Õiglase

hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib

olukordades,

kus

ühe üksikisiku varaline kaotus

on võrreldes

teiste isikutega

ebaproportsionaalselt suur. Seejuures on isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi

hüvitiseta taluda seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab. Ka

sedalaadi hüvitamiskohustus saab siiski tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja

tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid

subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega (Riigikohtu 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p

40). Sellega seoses on Riigikohus selgitanud, et looduse kaitsmine on riigi PS-st tulenev

ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid

on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma

elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.

Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus

looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises

ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise

ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik täielikult ette näha

ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa asetada riigile. PS § 32

lg 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste

huvide vastaselt (15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 41).

3-22-800

12(12)

21. Arvestades vaidlustatud käskkirjas tuvastatud asjaolusid ja kaebaja kinnisasjade

sihtotstarbelise kasutamise piiranguid, mis tulenevad kinnistutel kehtivast kaitsekorrast, ei ole

kaebaja talumiskohustus ebaproportsionaalselt suur. Ringkonnakohus nõustub selles osas

halduskohtu otsuse põhjendustega. Määrava tähtsusega ei ole asjaolu, et kaebaja ei saa kasutada

kinnistuid oma äriplaanides ettenähtud viisil (ehitamiseks) ja teenida sellega sellist tulu, nagu

ta kinnistuid omandades lootis. Kaebaja varaline kaotus ei ole teiste kinnisasjade omanikega

võrreldes oluliselt suurem. Seetõttu ei pidanud kaebajale kompenseerima looduskaitselistest

piirangutest tulenevaid omandikitsendusi tema kinnisasjade riigile omandamisega.

22. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

23. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1

ja 11).

(allkirjastatud digitaalselt)