2-19-20787/73 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. aprill 2024

Tsiviilasja number

2-19-20787

Tsiviilasi

A.N. hagi M.A. ja E.K. vastu testamendi tühisuse

tuvastamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 18. detsembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.A. ja E.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. M.A. (isikukood XXXXXXXXXXX)

2. E.K. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Apellantide lepinguline esindaja Monika Meristo-

Dmitrijev

Vastustaja

(hageja):

A.N.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Anu Baum

RESOLUTSIOON

1. Jätta

M.A.

ja

E.K.

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 18. detsembri 2023. a otsus

muutmata.

3. Jätta

apellatsiooniastme

menetluskulud

solidaarselt M.A. ja E.K. kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast asjas lõpplahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.N. (hageja) esitas 28. detsembril 2019 Viru Maakohtule hagi M.A. (kostja 1) ja E.K. (kostja

2) vastu, milles palus tuvastada, et Ü.N. poolt 12. juulil 2019 tehtud notariaalne testament on

tühine. Hageja palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõista hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Kohus tagas 15. jaanuari 2020. a määrusega hagi. Hagi tagamise korras kanti

kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX hageja kasuks käimasoleva kohtumenetluse kohta

märkus.

Hagiavalduse kohaselt tegi Ü.N. (isikukood XXXXXXXXXXXX) 12. juulil 2019 Rakvere

notar Toomas Saaveri juures notariaalse testamendi, millega nimetas kogu oma vara pärijateks

kostjad võrdsetes osades. Hageja hinnangul on alust arvata, et Ü.N. oli testamendi tegemise ajal

piiratud teovõimega ning testament on seetõttu tühine. Ü.N. põdes juba 2018. aastal dementsust.

Arvestades et dementsus on süveneva kuluga haigus, on alust arvata, et Ü.N. ei olnud

testamendi tegemise ajal võimeline kestvalt oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Hageja on

üks Ü.N. lastest. Kui testamenti ei oleks tehtud, oleks hageja õigustatud pärima.

Kostja 1 esitas 22. jaanuaril 2018 kohtule avalduse Ü.N. eestkostja määramiseks. Kohus

menetles avaldust tsiviilasjas nr 2-18-1056, kuid lõpetas menetluse seoses avaldusest

loobumisega. Ü.N. määratud esindaja Robert Sprengk, olles eelnevalt vestelnud Ü.N., oli

seisukohal, et Ü.N. vajab eestkostet vara puudutavate ostuste tegemisel ja nende

vormistamiseks ametiasutustes. Asjas viidi läbi kohtupsühhiaatriline ekspertiis. 3. aprillil 2018

koostatud ekspertiisiakti kohaselt põdes Ü.N. täpsustamata dementsust, tema mäluhäired

vastasid

2/3

staadiumile

5-st

(saadakse

küll

igapäevaselt

hakkama

lihtsamate

igapäevatoimingutega, kuid keerukamad (nt arvete maksmised), käivad üle jõu; kõne on

aeglustunud; halvenenud on otsustusvõime ja lühiajaline mälu on kustunud, kuigi mälestused

kaugemast minevikust võivad veel hästi meeles olla). Haljala vald leidis, et Ü.N. eestkoste

seadmine on põhjendatud, kuna Ü.N. vajab lähtuvalt oma tervislikust seisundit igapäevaselt abi

ravi, tervist ja vara puudutavate otsuste tegemisel, dokumentide vormistamisel ja

ametiasutustega asjaajamises. Seega oli Ü.N. tervislik seisund juba 2018. aasta märtsis ja

aprillis selline, et ta vajas abi, ta ei olnud võimeline tegema vara puudutavaid otsuseid ning tal

oli vähemalt keskmine dementsuse seisund.

Hageja taotlusel viidi käesolevas ajas Ü.N. suhtes läbi postuumne kohtupsühhiaatria ekspertiis.

Hageja hinnangul ei ole põhjust arvata, et esitatud eksperdiarvamus ei kajastaks Ü.N.

tervislikku seisundit testamendi koostamise hetkel. Kostjad pöördusid 16 kuud enne testamendi

koostamist Ü.N. eestkoste seadmiseks avaldusega kohtu poole. Seega oli Ü.N. võimes oma

tegusid juhtida ja nendest aru saada midagi sellist, mis sundis kostjaid pöörduma kohtu poole

eestkoste seadmise taotlusega. Kuna Ü.N. enda haigusseisundit ei tunnistanud, puuduvad

epikriisid tema haiguse kulgemise ja süvenemise kohta. Samuti ei saanud ta ka ravi dementsuse

progresseerumise pidurdamiseks.

Kostjate väide, et Ü.N. avaldas notarile, et määrab oma pärijateks kostjad, vältimaks et E.N.

saaks tema varast kasu, on paljasõnaline. Kui kostjad viibisid testamendi tegemise juures, tekib

küsimus, kas Ü.N. on testamendis avaldanud oma vaba tahet.

Hageja on panustanud Ü.N. kuuluvasse XXXXX kinnitusse nii aega kui raha, sh nii kinnistu

erastamisesse kui ka kinnistu korrahoidu kogu Ü.N. eluaja. Kinnistu erastamiseks vajalikest

vahenditest rohkem kui poole andis hageja. Kuna hageja oli Ü.N. varasse panustanud, oli Ü.N.

korduvalt avaldanud, et soovib jätta XXXXX kinnistu hagejale.

Kostjate väide, et Ü.N. ei vajanud igapäevases elus ja asjaajamises kõrvalist abi ning et ta sai

sellega ise hakkama, ei vasta tõele. Kui Ü.N. ei oleks kõrvalist abi vajanud, siis oleks puudunud

vajadus teha Sotsiaalkindlustusametile avaldus Ü.N. pensioni kandmiseks kostja 1

arvelduskontole.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjatele teadaolevalt tegi Ü.N. testamendi, kuna ta ei soovinud, et hageja abikaasa E.N. saaks

tema varast kasu. Kostjatele teadaolevalt kinnitas Ü.N. oma seisukohta notarile.

Nii kohalik omavalitsus kui Ü.N. määratud esindaja nõustusid eestkostemenetluse

lõpetamisega. Kohus ei olnud avaldusest loobumisega seotud. Kohus sai jätta täisealisele

isikule eestkostja määramata, kuna tegemist ei olnud olukorraga, kus isik ei suuda

vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru

saada või neid juhtida. Tsiviilasjas nr 2-18-1056 ei ole tuvastatud, et Ü.N. oli 2018. aastal

seisundis, mis eeldas talle eestkostja määramist. Lahendist tsiviilasjas nr 2-18-1056 nähtub, et

Ü.N. eestkostja määramise eeldused olid täitmata. Vastasel korral oleks kohtul olnud kohustus

Ü.N. eestkostja määrata. Eestkoste seadmise algatamise vajadus oli tingitud isiku

hooldusvajadusest ja mäluprobleemidest, mis ei mõjuta isiku võimet kestvalt oma tegudest aru

saada või neid juhtida.

Paljasõnaline ja asjasse puutumatu on hageja väide, et hageja on panustanud pärandvara hulka

kuuluvate kinnisasjade omandamisse. Arusaamatuks jääb, kuidas viitab testaatori

liikumispuude tõttu testamendi notaribüroo eest autos tõestamine sellele, et testaator oli teo-

ja/või otsusevõimetu.

Ü.N. elas elu lõpuni üksinda XXXXX kinnistul ning sai enda elu korraldamisega hästi

hakkama. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et Ü.N. vajas abi. Ü.N. käis

12. juulil

2019

uut

isikut

tõendavat

dokumenti

vormistamas

ning

vormistas

Sotsiaalkindlustusametis pensioni laekumise kostja 1 arvelduskontole. Kui hageja väited tema

vaimse seisundi osas oleksid õiged, poleks Sotsiaalkindlustusamet taotlust aktsepteerinud.

Kostjate hinnangul on postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt oluliste puudustega.

Ekspertiisiakt tugineb puudulikele andmetele ja olulised asjakohased andmed on jäetud arvesse

võtmata. Ekspert jätab sidumata haiguse iseloomulikud tunnused Ü.N. ja on jätnud tähelepanuta

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi juhised ja soovitused, sh ekspertiisi vormistamise nõuded.

Ekspertiis on pinnapeale, pole võimalik jälgida, kuidas otsusele on jõutud.

Eestkoste seadmise menetluses koostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt

tugineb põgusale ühekordsele vestlusele Ü.N.. Ekspert diagnoosis Ü.N. muu täpsustamata

dementsuse. Sellise diagnoosi panemine ühekordse vestluse tulemusena ei vasta ravi- ja

diagnostilistele juhistele ega ole loogilises seoses eksperdi enda poolt kirjeldatuga. Dementsuse

diagnoosimiseks on oluline teha neuropsühholoogilised testid. Dementsuse puhul on häiritud

mitu kõrgemat kortikaalset funktsiooni, sealhulgas mälu, mõtlemine, orientatsioon,

arusaamine, taiplikkus, arvestamine asjaoludega, õppimisvõime, sõnavara ja otsustusvõime.

Ü.N. puhul ei tuvastanud ekspert mitme funktsiooni häiret, vaid ainult mälu häirituse ja sellest

tingitud probleemid. Välistatud ei ole, et mäluhäired poleks tingitud muudest seisunditest, sh

somaatilistest terviseprobleemidest. Ekspertiisiaktist ei selgu, et Ü.N. ei saaks oma tegude

tagajärgedest aru. Seega on küsitav pandud diagnoosi õigsus ning sellest tulenevalt ka

käesoleva menetluse raames teostatud ekspertiisi järeldused.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus tegi 18. detsembril 2023 otsuse, millega rahuldas hagi ja tuvastas Ü.N. 12.

juuli 2019. a testamendi tühisuse. Menetluskulud jäid kostjate kanda. Maakohus märkis, et

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse

jõustumist. Maakohus tühistas otsuse jõustumisel 15. jaanuari 2020. a määrusega kohaldatud

hagi tagamise abinõu.

Pärimisseaduse (PärS) § 88 lg 7 järgi kui testamendi tegemisel esines asjaolu, mis annab

vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele aluse testamendi tühistamiseks, võib pärast

pärandaja surma testamendi tühistada ka isik, kes oleks õigustatud pärima testamendi või selle

osa kehtetuse korral. Testamendi tühistamiseks tuleb esitada hagi kohtusse. Hageja on Ü.N.

poeg, seega oleks ta õigustatud Ü.N. vara pärima, kui Ü.N. ei oleks testamenti teinud. Hageja

on PärS § 88 lg 7 esimese lause alusel testamendi tühistamise nõude esitamiseks õige isik.

Arvestades Ü.N. surmaaega 9. oktoober 2019 ning hagiavalduse kohtusse esitamise aega 28.

detsember 2019, on hagiavaldus PärS § 88 lg 7 teises ja kolmandas lauses sätestatu alusel

kohtusse esitatud õigeaegselt.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-st 2 tuleneb, et isikul, kes vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või

neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute

kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 13

lg 1 järgi on tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis,

mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve

(otsustusvõimetus), tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise

häire või muu asjaolu lõppemist heaks. PärS § 19 lg sätestab, et testament on ühepoolne tehing,

millega pärandaja teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi.

Maakohus leidis, et Ü.N. 12. juuli 2019. a testament on tühine, kuna Ü.N. ei olnud testamendi

tegemise ajal võimeline oma tegudest aru saama ning neid juhtima.

Maakohus tuvastas, et tsiviilasjas nr 2-18-1056 oli Viru Maakohtu menetluses kostja 1 avaldus

Ü.N. eestkoste seadmiseks. 22. mai 2018. a istungil selgitas kohus, et Ü.N. puhul on tekkinud

küsimus isikuhoolduse üle ning see ei ole eestkostega lahendatav. Isikuhooldusega seotud

probleemidega tegelemine ei eelda alati eestkoste seadmist. Tsiviilasjas nr 2-18-1056 leidis

kinnitust asjaolu, et Ü.N. vajab igapäevaeluks vajalike toimingute teostamisel mõningast abi,

s.o poest söögiks vajalike asjade toomise, koristamise ja muude sarnaste toimingute juures. Nii

Haljala vald kui ka Ü.N. määratud esindaja leidsid, et Ü.N. eestkoste seadmine on põhjendatud.

Sealjuures on riigi õigusabi korras määratud esindaja tsiviilasjas nr 2-18-1056 toiminud

kohtuistungil märkinud, et notariaalsete tehingutega Ü.N. kindlasti hakkama ei saa. Istungil

jõuti arusaamisele, et Ü.N. vajab abi mõningate toimingute juures, kuid nendega saavad aidata

kohalik omavalitsus või lähedased. Kohus ei tuvastanud, et Ü.N. puhul esineksid probleemid,

mida ei saaks volituste andmisega lahendada. Seega lõpetas kohus menetluse.

Maakohus leidis, et tsiviilasjas nr 2-18-1056 Ü.N. eestkoste seadmata jätmine ei anna alust

eeldada, et ta oli 12. juulil 2019 testamendi ajal võimeline enda tegudest aru saama ning neid

eesmärgistatult juhtima.

Riigikohus on selgitanud, et kuna TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev eeldus isiku teovõime piiratuse kohta

ei kohaldu eestkostemääruses nimetamata isiklikkuse vorminõuetega tehingutele, tuleb iga

sellise tehingu kehtivust üksikjuhtumil eraldi hinnata. Sealjuures ei ole tehingu kehtivuse

hindamiseks võimalik üldreeglit anda, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning

isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime

enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal

üksikjuhtumil eraldi välja selgitada. Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet

tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga. Eestkostetava teovõimele hinnangut andes saab

lähtepunktiks võtta eestkostemenetluses käsitletud asjaolud ning eestkostemäärus ja eestkostja

määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiis saavad olla testeerimisvõime

hindamisel dokumentaalseks tõendiks (RKTKo 2-17-1453, p-d 16-17).

Hageja esitas Ü.N. testeerimisvõime puudumise tõendamiseks 3. aprillil 2018 koostatud

ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 17-18. Ekspert leidis, et Ü.N. põeb

täpsustamata dementsust, tal esinevad mäluhäired, saab küll igapäevaselt hakkama lihtsamate

igapäevatoimingutega, kuid keerukamad toimingud käivad üle jõu; kõne on aeglustunud;

halvenenud on otsustusvõime ja lühiajaline mälu on kustunud, kuigi mälestused kaugemast

minevikust võivad veel hästi meeles olla. Kognitiivsed funktsioonid orientatsiooni, mõtlemise,

taiplikkuse, asjaoludega arvestamise ja otsustusvõime osas, mälu ning uue informatsiooni

omandamise osas on süvenevalt kustumas. Ü.N. ei ole dementsusest tulenevalt võimeline

iseseisvaks elukorralduseks, ta vajab igapäevaselt elukorralduslikku kõrvalabi ja hooldust.

Samuti ei ole ta võimeline oma elu iseseisvalt korraldama ning vajab eestkostet kõigi

toimingute puhul, millede eeldatavates tagajärgedes võib sisalduda oht tema enda tervisele ja

elule, teistele isikutele või varale. Kuivõrd tegemist on elukestva ravimatu raske

psüühikahäirega, vajab ta eestkostet elu lõpuni.

Käesoleva menetluse raames koostatud postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr 25

kinnitab tsiviilasjas nr 2-18-1056 koostatud ekspertiisiaktis nähtuvaid järeldusi. Ekspertiisiakti

nr 25 kohaselt teostati postuumne kohtupsühhiaatria ekspertiis eranditult dokumentide alusel ja

on oletatava iseloomuga. Ekspert jõudis järeldusele, et suure tõenäosusega esines Ü.N.

testamendi tegemise ajal nõrgamõistuslikkus, mille tõttu ta ei suutnud kestvalt oma tegudest

aru saada või neid juhtida.

Maakohus leidis, et tsiviilasjas nr 2-18-1056 koostatud ekspertiisiaktis märgitud diagnoosis

puudub alus kahelda. Vaatamata sellele, et ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiis tehti ühe

vestluse tulemusel, ei saa sellest järeldada, et ekspertiisi käigus jõutud järeldused ei vasta tõele

või ekspert ei suuda selle käigus patsiendile tõest diagnoosi panna. Ei ole välistatud, et asjaolud,

kas isikul esinevad probleemid mäluga, uue info omandamisega või igapäevatoimingutega, on

võimalik välja selgitada ka just niisuguse vestluse käigus. Maakohtu hinnangul ei ole

asjakohane ekspertiisakti õigsuse kahtluse alla seadmine põhjusel, et ekspertiisi tulemus ei

vasta ootustele. Asjaolu, et ekspert ei ole mh välja toonud alternatiivseid põhjuseid, miks isiku

tegevuses võivad häired esineda, ei too kaasa valediagnoosi. Ei saa asuda seisukohale, et Ü.N.

oli pandud valediagnoos, kuna dementsus ei progresseerunud tema surma hetkeks staadiumini,

kus ta enda elu korraldamisega enam üldse hakkama ei saaks. Seega ei ole ekspertiisi teostamise

osas tuvastatud selliseid puuduseid, millest kohus saaks järeldada, et tsiviilasjas nr 2-18-1056

tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi tulemusel pandud diagnoos ei vasta tõele.

Samuti ei ole alust kahelda käesolevas menetluses tehtud ekspertiisi tulemuse õigsuses. Ekspert

on kohtule esitanud selge vastuse, mis ei anna alust seda kaheti mõista. Ekspert kasutas

ekspertiisi tegemisel tsiviilasja nr 2-19-20787 materjale ja jõudis järeldusele, et Ü.N. oli

testamendi tegemise ajal suure tõenäosusega nõrgamõistuslikkus.

Ü.N. dokumendi taotlemine ning Sotsiaalkindlustusametis taotluse tegemine selleks, et tema

pension laekuks kostja 1 kontole, ei viita kuidagi, et Ü.N. oli nimetatud toimingute teostamise

ajal otsustusvõimeline. Kehtiva dokumendi taotlemise käigus ei uurita, kuidas isik igapäevaselt

hakkama saab, kas tema mälu on halvenenud või kuidas on tema tervislik seisund viimase aja

jooksul muutunud. Dokumendi taotlust vastuvõtvalt ametnikult ei saa eeldada, et ta tõstatab

küsimuse isiku teovõime kohta, kui see ei ole dokumendi taotlemisel asjakohane ning temaga

on kaasas isik, kes teda abistab. Samuti ei viita Sotsiaalkindlustusametis taotluse kohta otsuse

tegemine, et ametnik on hinnanud, kas isik on testeerimisvõimeline. Ei ole midagi ebatavalist

selles, kui juba pensioniealine isik soovib, et pension laekuks mõnele tema lastest. Kui

perekonnas on usalduslikud suhted, siis on loomulik, et lapsed aitavad enda vanemaid

toimingutes, mis on vanemate jaoks rasked või tülikad. Sellest on võimalik järeldada, et

Sotsiaalkindlustusametile jäi sellel hetkel mulje, et isikule osutatakse abi igapäevatoimingutega

hakkama saamisel.

Maakohtu hinnangul ei olnud kostjate väide, et Ü.N. määras enda pärijateks kostjad põhjusel,

kuna ta ei soovi, et E.N. saaks tema varast kasu, tõendamist leidnud. Kostjad on küll märkinud,

et neile oli omavahelistest suhetest teada, et Ü.N. kindlaks sooviks oli, et E.N. ei saaks tema

varast mittemingisugust otsest ega ka kaudset kasu, kuid kostjad ei ole välja toonud, kuidas on

neile teatavaks saanud, et Ü.N. tegi testamendi just selle ajendil ning Ü.N. väljendas seda ka

notarile.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse

tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt paluvad kostjad saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kostjad paluvad jätta menetluskulud

hageja kanda.

Kostjad leiavad, et maakohus on asja lahendamisega põhjendamatult venitanud, lahendanud

asja pealiskaudselt ja teinud ebaseadusliku otsuse. Kohtuotsus on sisuliselt motiveerimata, see

tugineb ainult tsiviilasjas nr 2-18-1056 tehtud ekspertiisiaktile ja hageja väidetele. Kohus ei ole

arvestanud ja rahuldanud menetluse käigus ühtegi kostjate taotlust. Kohus on otsuses asunud

kohtupsühhiaatria eksperdi ülesandeid täitma, kuigi vastavad teadmised kohtul puuduvad.

Tsiviilasjas nr 2-18-1056 leidis kinnitust, et Ü.N. vajab igapäevaeluks vajalike toimingute

teostamisel mõningast abi, s.o poest söögiks vajalike asjade toomise, koristamise ja muude

sarnaste toimingute juures, kuid nendega saavad aidata kohalik omavalitsus ja lähedased.

Kohus ei tuvastanud, et Ü.N. puhul esineksid probleemid, mida ei saaks volituse andmisega

lahendada. Kostja 1 loobus kohtu soovitustel avaldusest Ü.N. eestkostja määramiseks, sest

kohus avaldas, et Ü.N. ei vaja eestkostet.

Kostjatele jääb arusaamatuks maakohtu otsuse p 17, milles kohus annab edasi Riigikohtu

seisukohta, see ei haaku eelneva ega järgmise kohtuotsuse punktiga.

Postuumne kohtupsühhiaatria ekspertiis viidi läbi eranditult dokumentide alusel ja see on

oletusliku iseloomuga. Ekspert jõudis järeldusele, et Ü.N. esines testamendi tegemise ajal suure

tõenäosusega nõrgamõistuslikkus, mille tõttu ta ei suutnud kestvalt oma tegudest aru saada või

neid juhtida. Kostjad leiavad, et postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktile ei saanud hagi

rahuldamisel tugineda. Kostjad on kogu menetluse vältel tuginenud ekspertiisiakti puudustele

ja esitanud korduvalt taotluse kordusekspertiisi tegemiseks. Ekspertiisiakt tugineb puudulikele

andmetele ja olulised asjakohased andmed on jäetud arvesse võtmata. Ekspert jätab sidumata

haiguse iseloomulikud tunnused Ü.N.

Kostjad seavad kahtluse alla ka Ü.N. eestkostemenetluses läbi viidud ekspertiisi tulemuste

õigsuse. Kostjate hinnangul ei pruugi ekspertiisiaktis kajastatud diagnoos olla korrektne,

dementsuse diagnoosimiseks ei piisa põgusast vestlusest, vaid selleks on oluline teha

neuropsühholoogilised testid. Vastavad juhised on andnud ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituut.

Kostjad ei nõustu kohtuga, et puudub alus kahelda tsiviilasja nr 2-18-1056 ekspertiisiaktis

märgitud diagnoosis ning käesolevas menetluses tehtud ekspertiisi tulemuse õigsuses. Ü.N. ei

ole kunagi dementsust diagnoositud ja ta pole saanud selles osas mingit ravi. Tsiviilasjas nr 2-

18-1056 viis ekspert ekspertiisi läbi põgusa vestluse tulemusena ja tema koostatud

ekspertiisiaktid kõigis eestkoste asjades on sisuliselt ühesugused, selles asjas vestles kohtunik

ise Ü.N. tema kodus ja veendus, et Ü.N. on täie mõistuse juures ja ei vaja eestkostet. Üldjuhul

määratakse dementsuse diagnoosiga inimestele eestkostja just eesmärgiga ära hoida tehinguid,

mida ei võiks teha.

Kostjad ei nõustu maakohtu järeldusega, mis puudutab poolte väiteid seoses Ü.N. poolt

dokumendi taotlemise ning Sotsiaalkindlustusametis taotluse tegemisega selleks, et tema

pension laekuks kostja 1 kontole. Kohtu väited on meelevaldsed ja tegemist on oletustega.

Kohtu hinnangul ei olnud kostjate väide, et Ü.N. määras enda pärijateks kostjad, kuna et ta ei

soovinud, et E.N. saaks tema varast kasu, tõendamist leidnud. Kohus ei ole põhjendanud, miks

ta leiab, et eelnimetatud asjaolu ei ole tõendanud. Ü.N. avaldas seda testamendi tegemisel

notarile. Kohus ei nõustunud notarit üle kuulama.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja

palub jätta menetluskulud kostjate kanda.

Ü.N. ei jäetud tsiviilasjas nr 2-18-1056 eestkostet seadmata põhjusel, et Ü.N. eestkostet ei

vajanud. Menetlus lõpetati põhjusel, et kostja 1 loobus avaldusest eestkostja määramiseks.

Hageja peab loobumise põhjuseks seda, et hageja avaldas soovi ise hakata oma isa Ü.N.

eestkostjaks. Tsiviilasjas nr 2-18-1056 kogutud materjale analüüsides ei ole alust arvata, et

avaldusest loobumise põhjuseks oleks olnud asja perspektiivitus. Tsiviilasjas nr 2-18-1056 on

tuvastatud, et Ü.N. tervislik seisund oli juba 2018 märtsis ja aprillis selline, et ta vajas abi, ta ei

olnud võimeline tegema vara puudutavaid otsuseid ning tal oli vähemalt keskmine dementsuse

seisund.

Maakohus on õigesti leidnud, et ainuüksi see, et ekspertiisi tulemus ei vasta kostjate ootusele,

ei saa olla aluseks ekspertiisi tulemuste kahtluse alla seadmiseks. Postuumse kohtupsühhiaatria

ekspertiisi tegemisel on ekspert võtnud aluseks Ü.N. epikriisid ja tsiviilasjas nr 2-18-1056

kogutud materjalid. Eksperdiarvamus esitatakse alati tõenäosuse vormis. Tegemist on ühe

tõendiga, millel nagu kõikidel tõenditel, ei ole kohtule ettemääratud jõudu ning mida kohus

hindab enda siseveendumuse kohaselt, arvestades sh ka kõiki teisi asjas olevaid tõendeid.

Puudub alus arvata, et postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi tegemisel on ekspert hinnanud

valesti Ü.N. tervislikku seisundit. Rohkem kui 16 kuud enne testamendi tegemist läbi viidud

ekspertiisi tulemuste kohaselt Ü.N. vajas lähtuvalt enda tervislikust seisundist ja

arusaamisvõimest eestkostet. Hagejale teadaolevalt on dementsuse seisund ajas süvenev, mitte

iseparanev. On õige, et täieliku dementsuse väljaarenemise protsessi saab aeglustada õige

raviga, kuid hagejale teadaolevalt Ü.N. keeldus minemast arsti juurde. Seega pole alust arvata,

et testamendi tegemise ajal oleks Ü.N. tervislik seisund, sh võime saada aru oma tegevustest,

paranenud võrreldes ajaga, mil tema elusolemise ajal viidi tema suhtes läbi tema tervisliku

seisundi, sh tema vaimsete võimete hindamiseks kohtupsühhiaatriline ekspertiis.

Käesolevas tsiviilasjas koostatud postuumne kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt on õiguspärane

ning kohus ei ole eksinud Ü.N. tervisliku seisundi hindamisel testamendi koostamise ajal,

millest tulenevalt puudub ka vajadus kordusekspertiisi läbiviimiseks.

Kostjate väited, mille kohaselt Ü.N. koostas testamendi nende kasuks ja jättis hageja oma

pärijate ringist välja põhjusel, et Ü.N. ei soovinud, et hageja abikaasa E.N. saaks Ü.N. varast

kasu, on paljasõnalised. E.N. ei ole Ü.N. seadusjärgne pärija ning Ü.N. pärandvara ei ole hageja

ja E.N. ühisvaraks. Hageja jääb varasema seisukoha juurde, mille kohaselt notari

ülekuulamisega ei ole võimalik saada juurde täiendavaid tõendeid asja õigeks otsustamiseks,

kuna notaril ei ole tunnistajana ütluste andmisel muud võimalust, kui tunnistada, et Ü.N. oli

testamendi koostamise hetkel teo- ja otsustusvõimeline.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab menetluskulud

ringkonnakohtus solidaarselt kostjate kanda.

7. Hageja esitas kostjate vastu Ü.N. poolt 12. juulil 2019 tehtud notariaalse testamendi tühisuse

tuvastamise nõude. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejal oli

õiguslik huvi selle nõude esitamiseks. Hageja on Ü.N. poeg ja seadusjärgne pärija juhul, kui

testamenti ei ole tehtud. Maakohus on otsuse põhjendustes aga ekslikult viidanud testamendi

tühistamise sätetele.

8. Testamendi kui ühepoolse tehingu peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult ja

selle kehtivust tuleb igal üksikjuhtumil eraldi hinnata. Kohus hindab isiku arusaamisvõimet

ning võimet enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuginedes menetluses esitatud

asjaoludele ja tõenditele (vt RKTKo 17.12.2020, 2-17-1453, p 16).

TsMS § 230 lg 1 järgi tuleb hagejal tõendada, et Ü.N. puudus testamendi tegemise ajal võime

saada aru testamendi tegemise õiguslikest tagajärgedest.

Hageja esitas tõenditena tsiviilasja nr 2-18-1056 menetlusdokumendid. Selles menetluses

taotles kostja 1 pärandajale eestkoste seadmist, avaldus maakohtule eestkoste seadmiseks on

esitatud 22. jaanuaril 2018, seega ligikaudu aasta enne testamendi tegemist. Eestkoste seadmise

menetluse käigus on esitanud arvamuse isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja, Haljala

Vallavalitsus ning pärandaja suhtes on läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiis.

Ka kostjad esitasid praeguses menetluses maakohtule tsiviilasja 2-18-1056 materjalid (II kd, tl

121 jj), mille hulgas on kostja 1 poolt maakohtule 22. jaanuaril 2018 esitatud avaldus isale

eestkostja määramiseks. Avalduse kohaselt leidis kostja 1, et Ü.N. toimetulekuvõime on

viimasel ajal oluliselt halvenenud, ta on igapäevaelus ja eneseteeninduses sõltuv kõrvalabist.

Ü.N. ei ole adekvaatne vastutama oma tervisliku olukorra eest, tal on diagnoositud

südamerütmihäired ja suunatud haiglaravile, kuid Ü.N. keeldus sellest. Lisaks leidis kostja 1,

et kuna Ü.N. ei ole nõus psühhiaatri juurde minekuga, siis ei ole tehtud talle ka uuringuid

dementsuse osas. Ü.N. vajas kostja 1 hinnangul abi ravi, tervist ja vara puudutavate otsuste

tegemisel, dokumentide vormistamisel ja muude ametiasutustega asjaajamises. Kohus on

menetlusosalised tsiviilasjas nr 2-18-1056 ära kuulanud, protokollist nähtuvalt on kostja 1

leidnud, et „isa ei taju seda ilmaelu“, kostja 1 soovis isa kaitsta.

Praeguses menetluses leiavad kostjad aga, et Ü.N. elas elu lõpuni üksinda ning sai enda

elukorraldusega hästi hakkama. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja 1 praegune seisukoht

vastuolus sellega, mida ta ise avaldas kohtule Üle Niinele eestkostja seadmise menetluses.

Apellatsioonkaebuse kohaselt pole Ü.N. kunagi diagnoositud dementsust, ta pole saanud selles

osas mingit ravi, samas leidis kostja 1 eestkoste seadmise menetluses, et uuringuid ei ole tehtud

Üle Niinele, kuna ta keeldub psühhiaatri juurde minekust.

Tsiviilasjas nr 2-18-1056 viidi Ü.N. suhtes läbi ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiis

(kostjate väitel 15 kuud enne testamendi tegemist), mille akti nr 17-18 kohaselt on Ü.N.

täpsustamata dementsus (F03), südamekahjustusega hüpertooniatõbi ja südamepuudulikkus.

Akti koostamisel on ekspert kasutanud tsiviilasja nr 2-18-1056 materjale, e-tervise digiloo ja

retseptikeskuse andmeid ning psühhiaatrilise intervjuu ja läbivaatuse käigus kogutud

vaatlusandmeid.

Ekspert leidis, et näiliselt asjaliku uuritava juhtivaiks sümptomeiks on nii mälu

käepärasusehäired varasemalt fikseeritud informatsiooni taasmeenutamisel (laste nimed,

sünniaasta, pensionile jäämise vanus ja aasta, naise surma aeg) kui ka uudsest informatsioonist

arusaamisel ning fikseerimisel. Paludes meelde jätta 4 kohalist arvu, püüdis Ü.N. seda kiviga

majaseinale kirjutada, kuid eksis nii kirja pannes kui ka korrates. Taipamatuse korral muutus

ärevaks, hakkas kuuldut kordama, ilma, et oma eksimusest sisuliselt aru saaks. Selle käigus

väljendus ka mõtlemise aeglus ja inertsus. Oma seisundi ja toimetuleku osas oli Ü.N.

haigusteadvuse ja -kritiikata.

Ü.N. riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamuse kohaselt oli esindaja isiku ärakuulamise

järel seisukohal, et Ü.N. ei saa hakkama ametkondliku asjaajamisega ja oma varaga seotud

ostuste tegemisega (I kd, tl 15).

Ringkonnakohus leiab, et hageja on oma tõendamiskoormise menetluses täitnud. Eestkostetava

teovõimele hinnangut andes saab eestkostemenetluses käsitletud asjaolud võtta lähtepunktiks.

Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab see

olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks (RKKTm 2-17-1453, p 17).

9. Praeguses tsiviilasjas määras kohus Ü.N. suhtes postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi,

mille järelduse kohaselt võib suure tõenäosusega väita, et Ü.N.esines testamendi tegemise ajal

12. juulil 2019 nõrgamõistuslikkus, mille tõttu ta ei suutnud kestvalt oma tegudest aru saada

või neid juhtida.

Ringkonnakohus nõustub kostjatega selles, et ekspertiisi järelduste kujunemine ei ole järgitav.

Ekspertiisiakt ei ole küll vastuoluline, kuid ekspert on jätnud oma järeldused täielikult

põhjendamata.

Maakohus

jättis

kostjate

taotluse

kordusekspertiisi,

postuumse

kompleksekspertiisi tegemiseks rahuldamata, kostjad esitasid vastuväite kohtu tegevusele, kuid

ei ole ringkonnakohtule taotlust eksperdi ärakuulamiseks või kordusekspertiisi läbiviimiseks

esitanud (TsMS § 652 lg 5). Ringkonnakohus ei kogu apellatsioonkaebuse lahendamisel

tõendeid omal algatusel.

Maakohus jättis rahuldamata ka kostjate taotluse kuulata asjas üle notar Toomas Saaveri.

Maakohus jättis kostjate taotluse rahuldamata, kostjad esitasid maakohtu tegevuse peale

õigeaegselt vastuväite, kuid ringkonnakohtule apellatsioonimenetluses uut taotlust tunnistaja

ärakuulamiseks ei esitanud. Vastuses hagile leiavad kostjad, et peamine põhjus, miks Ü.N.

sellises sõnastuses testamendi teha soovis, oli asjaolu, et Ü.N. kindel soov oli, et tema vara ei

saaks kasutada hageja abikaasa E.N.. Kostjatele teadaolevalt kinnitas Ü.N. oma seisukohta ka

notarile. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostjate teadmine notarile avaldatu kohta saab

olla vaid oletuslik, kui nad ei viibinud tahteavalduse tegemise juures.

Kostjad ei ole taotlenud teiste testaatori lähedaste isikute ülekuulamist. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et Ü.N. poolt dokumendi taotlemine ning Sotsiaalkindlustusametis

taotluse tegemine selleks, et tema pension laekuks kostja I kontole, ei kinnita tema

arusaamisvõimet testamendi tegemiseks.

10. Ekslik on kostjate seisukoht, mille järgi on ainus alus, kuidas kohus saab jätta täisealisele

isikule eestkostja määramata, TsÜS § 8 lg 2 eelduste puudumine (kostjate sõnastuses Ü.N.

puhul polnud tegemist olukorraga, kus Ü.N. ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või

muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida).

PKS § 203 lg 2 esimese ja teise lause järgi võib eestkostja määrata ainult nende ülesannete

täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta

volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Eestkoste seadmine on

subsidiaarne meede isiku õiguste ja huvide kaitsel. Täisealise piiratud teovõimega isiku

eestkostja ülesanded sõltuvad eestkostevajadusest. PKS § 203 lg-st 2 tuleneb, et isegi juhul, kui

kohus tuvastab isiku piiratud teovõime, ei vaja isik hoolimata piiratud teovõimest eestkostet

osas, milles tema õigused ja huvid on kaitstud muul viisil, sh kui isik on volitanud kedagi oma

asju ajama ja/või tema perekonnaliikmed või muud abilised tagavad tema toimetuleku ja

heaolu. Seega tuleb eestkostja määramisele kui kõige äärmuslikumale abinõule eelistada

võimaluse korral muid abinõusid (vt RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-87-11, p 21) ja

eestkostevajadus võib puududa ka isikul kelle arusaamisvõimes on toimunud olulised muutused

või kes ei suuda oma tegusid juhtida. Ringkonnakohus leiab, et kuigi maakohus jättis eestkostja

Ü.N. määramata, ei tõenda see testamendi tegemise hetkel arusaamisvõime olemasolu selle

õiguslikest tagajärgedest. Maakohtu poolse ärakuulamise protokolli kohaselt (II kd, tl 121 jj)

jõudsid menetlusosalised seisukohale, et probleeme saab lahendada hoolduse ning osaliselt

esindusõiguse üleandmisega volituse andmisega. Ü.N. määratud esindaja riigi õigusabi korras

leidis, et Ü.N. ei saa kindlasti notariaalsete tehingutega hakkama.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta solidaarselt

kostjate kanda (TsMS § 171 lg 1, TsMS § 165 lg 1).

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud.

TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude

rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale,

millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja

menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata,

et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)