2-21-3685/72 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. aprill 2024

Tsiviilasja number

2-21-3685

Tsiviilasi

U.K. hagi DAG Reklaam OÜ vastu kutsehaigusest

tingitud kahju hüvitamiseks ja viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja

hind

apellatsioonikohtus

1330 eurot 41 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. novembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

DAG Reklaam OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant (kostja): DAG Reklaam OÜ (registrikood

10898893), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul

Ainla

Vastustaja

(hageja):

U.K.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Nikolai Kõiv

RESOLUTSIOON

1. Jätta DAG Reklaam OÜ apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 22. novembri 2023. a

otsus muutmata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud DAG

Reklaam OÜ kanda.

4. Määrata U.K. menetluskulude põhjendatud ja

vajalikuks suuruseks apellatsiooniastmes 1014

eurot (käibemaksuga).

5. Mõista DAG Reklaam OÜ-lt U.K. kasuks välja

menetluskulud apellatsiooniastmes 1014 eurot

(käibemaksuga).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. U.K. (hageja) esitas 9. märtsil 2021 Tartu Maakohtule hagi DAG Reklaam OÜ (kostja)

vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kutsehaigusest tingitud kahju

ühekordse summana 2487 eurot 66 senti ja alates 1. märtsist 2021 igakuise hüvitisena

vastavalt poolte vahel 19. oktoobril 2015 sõlmitud lepingule. Hageja esitas menetluse käigus

täiendava nõude kohustuse täitmisega viivitamise eest seadusjärgses määras viivise

väljamõistmiseks tagasiulatuvalt kolme aasta eest enne viivisenõude esitamist (alates 14.

märtsist 2020) kuni kohustuse täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt tuvastati hagejal Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 8. juuni 2015. a

ekspertiisiotsusega kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotus 40% alates 11. maist 2015

kuni 31. maini 2017. Hageja ja kostja sõlmisid 19. oktoobril 2015 tööst põhjustatud

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise lepingu, millega kostja kohustus tasuma

hagejale kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse hüvitist 40% alates 11. maist 2015. Lepingu

p 4.1 nägi ette, et igakuine hüvitis arvutatakse ümber kutsehaigusest põhjustatud töövõime

kaotuse protsendi muutumisel ja indekseerimisel vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse

seaduse (TTOS) §-le 312 (p 4.1.2). TTOS §-s 312 järgi toimub indekseerimine iga aasta 1.

aprillil riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 26 lg 6 alusel kinnitatud indeksiga.

Kostja tasus hagejale hüvitist lepingus kokkulepitud määras, kuid alates maist 2017 ei

arvestanud ta hüvitist ümber vastavalt lepingu p-le 4.1.2. Hageja pöördus korduvalt kostja

poole, kuid kostja hüvitist ümber ei arvutanud. Hageja esindaja vastas 14. veebruaril 2020, et

hageja nõue on alusetu. Edaspidi lõpetas kostja üldse hüvitise maksmise.

Kahjuhüvitisele on õigus isikul, kes on läbinud töövõime hindamise. Töötukassa 2. mai 2017.

a otsusega nr 1049519 on hagejal tuvastatud kutsehaigusest tingitud osaline töövõime kaotus

40% ulatuses perioodil 2. mai 2017 kuni 9. aprill 2020. Töötukassa 26. märtsi 2020. a

otsusega on hagejal tuvastatud osaline töövõime perioodil 10. aprill 2020 – 9. aprill 2023, sh

on hagejal tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõimekaotus 30% ulatuses ja kogu üldine

töövõimekaotus on 40%. Ekspertarst Asta Pärli 23. mai 2017. a arvamuse kohaselt on hageja

kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus kuni 40% ulatuses, ekspertarst Aune Tamme

arvamuse kohaselt on alates 10. aprillist 2020 kuni 9. aprillini 2023 on hageja kutsehaigusest

tingitud töövõime kaotuse ulatus 30%.

Hageja arvestuse kohaselt on võlgnevus ajavahemiku 1. mai 2017 – 28. veebruar 2021 eest

kokku 2487 eurot 66 senti (bruto). Sellelt kuulub kinnipidamisele tulumaks 497 eurot 53

senti. Alates 1. märtsist 2021 tuleb igakuise hüvitise arvestuse aluseks võtta hageja

indekseeritud keskmine töötasu, milleks on 1. märtsi 2021 seisuga 1683 eurot 74 senti, alates

1. aprillist 2021 tuleb nimetatud töötasu korrutada RPKS § 26 lg 6 alusel kinnitatud indeksiga.

Hüvitise arvestamisel on aluseks hagejal tuvastatud kutsehaigusega tingitud töövõime kaotuse

määr 30% ja hüvitisest tuleb maha arvata töötukassa poolt määratud töövõimetushüvitis.

Kostja poolt hagejale väljamakstava hüvitise suurus moodustab sellest 61,94% (brutosumma),

millest arvatakse maha tulumaks. Ülejäänud 38,06% hüvitab riik varasema tööandja

õigusjärglasena.

Hageja nõuab tema ja kostja vahel sõlmitud lepingu täitmist. Kostja teadis lepingu sõlmimise

ajal hageja terviseseisundit, tunnistas oma süüd ja osa kutsehaiguse tekkimises ning oli valmis

tasuma hagejale vabatahtlikult kutsehaigusest tingitud hüvitist. Leping ei ole lõppenud ja seda

ei ole üles öeldud. Hagejal on jätkuvalt tuvastatud kutsehaigus ja töövõime osaline

puudumine. Hageja saatis 2017. a kostja raamatupidamisele dokumendi, milles ei ole kõiki

aastaid indekseeritud. Kostja maksis selle dokumendi alusel. Muudatuse puhul on tegemist

eksimusega ja hageja soovib, et kostja maksaks hüvitist 2015. a lepingu järgi.

Hageja vaidles vastu kostja väitele, et hageja oli töövõime langusest teadlik juba enne kostja

juurde tööle asumist ja sõlmis kostjaga lepingu pahauskselt. Hageja sai kutsehaigusest teada

2015. aastal. Käte valud ilmnesid hagejal kolm kuud pärast hageja juurdes tööle asumist 5.

juunil 2006. Perearst Airi Kasemägi pole hagejat kunagi ravinud ega läbi vaadanud. Mitu

spetsialisti on pannud hagejale sama diagnoosi: degeneratiivsed muutused randmeliigestes.

Hageja kutsehaigus on diagnoositud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ekspertiisi

komisjonis. Ekspertiisikomisjoni protokollis on ära toodud tervistkahjustavad tegurid kostja

juures ja hageja varasemad töökohad, kus esinesid kutsehaigust põhjustanud tegurid. Esitatud

dokumentidest nähtub, et kostja oli teadlik hagejal kutsehaiguse diagnoosimisest ja tunnistas

enda juures kutsehaigust põhjustanud tegurite olemasolu. Ohutegurid ja kostja poolsed

tööohutusalased rikkumised on toodud Tööinspektsiooni kutsehaiguste uurimiskokkuvõttes.

Hageja lõpetas jalgrattaspordi tegemise umbes 10 aastat tagasi, põhjuseks valusad käed.

Pärast kutsehaiguse tuvastamist ei ole hageja tegelenud aktiivse jalgrattaspordiga. Vabal ajal

vähesel määral jalgrattaga sõit ei tähenda aktiivset jalgrattasporti, see ei saanud kahjustada

randmeid.

Kostja on tahtlikult rikkunud lepingut ja TsÜS § 146 lg 4 kohaselt lepingu tahtlikul

rikkumisel kohaldub kümneaastane aegumise tähtaeg.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja

kanda koos kohustusega tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist.

Poolte vahel 19. oktoobril 2015. a sõlmitud leping on hagejale hüvitise maksmist puudutavate

punktide osas ning tervikuna tühine, kuna see on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuivõrd

hageja teadis, et tema töövõime oli langenud juba enne kostja juurde tööle asumist, on hageja

sõlminud kostjaga lepingu pahauskselt. Asjaolu, et kostja on lepingu hageja survel heas usus

allkirjastanud ja mingi ajahetkeni seda ka täitnud, ei tähenda, et antud asjaoludel ei võiks olla

tegemist hea usu põhimõtte (TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6) vastaste lepingutingimustega.

Dr Airi Kasemägi arvamusega ning selle täiendusega on tõendatud, et hageja liigesehaiguse

tekkimine kostja juures töötamisest pole tuvastatav. Hageja haigus tekkis ja kujunes välja juba

enne kostja juurde tööle asumist, selle tekkimist soodustas mh aktiivne tegelemine

rattaspordiga. Hageja ei ole täitnud arstide ravisoovitusi, et aeglustada haiguse süvenemist.

Hageja tervislik seisund on jätkuvalt halvenenud ka peale kostjaga töösuhte lõppemist.

Hageja nõue, mis puudutab 28. veebruarile 2018 eelnevat perioodi, on aegunud. Tegemist on

lepingust tuleneva nõudega, mis aegub kolme aastaga.

Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, kuidas on kujunenud nõudearvestuses aluseks

võetud indekseeritud töötasu (tabelis kolmas tulp „Indekseeritud keskmine tasu“). Hageja ei

ole toonud esile asjaolusid, mis õigustaksid hageja keskmise töötasu automaatset

indekseerimist nn miinimumpalga kasvu indeksiga. Indekseerimise tulemusel kujuneks hageja

arvestuslik keskmine töötasu suuremaks, kui ta oleks ilma väidetava tervisekahjustuseta

teeninud. Indekseerides hüvitist pensioniindeksiga, on indekseeritud töötasu juba kasvanud nii

suureks, et hagejale ei saaks käesoleval hetkel sellise töö eest sellist tasu maksta.

Kostjal ei ole võimalik esitada andmed selle kohta, milline on piirkonna keskmine töötasu

samal töökohal, kus töötas hageja, sest sellised töökohad on maakonnas ainult kostja juures.

Kuna Viljandi maakonnas ei ole ühtegi teist valgusreklaame tootvat äriühingut, siis pole

võimalik välja tuua piirkonna sama töökoha keskmist töötasu ning õige on arvestuses lähtuda

just Viljandi maakonna palgatõusu indeksist, mitte hageja poolt kasutatud suvalisest indeksist.

Põhjendamatu on välja jätta keskmise töötasu arvutamisest kuud, mil kostja viibis puhkusel.

Kui kohus leiab, et leping ei ole tühine, siis tugineb kostja alternatiivselt poolte vahel

sõlmitud lepingu muutmise kokkuleppele. Perioodil mai 2017 – veebruar 2020 maksti

hagejale hüvitist vastavalt poolte vahel kokku lepitud graafikule. Graafik on hageja enda

koostatud ning lepingu lisana on see lepingu osaks, sõltumata sellest, et pooled seda ei

allkirjastanud. Seega leppisid pooled hüvitise suuruse kokku ning kostja on oma lepingulised

kohustused täitnud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 22. novembri 2023. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 19. oktoobri 2015. a lepingust tuleneva kutsehaiguse hüvitise perioodi

veebruar 2018 – august 2023 eest 7555 eurot 43 senti, viivise alates märtsist 2021 kuni

lahendi tegemiseni 638 eurot 31 senti ja alates 23. novembrist 2023 VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivise tasumata põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte

rohkem, kui põhivõla summa. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tulevikku suunatud

maksete tegemiseks kohustamiseks. Maakohus jättis menetlusulud kostja kanda, mõistis

kostjalt riigituludesse välja menetluskulu 700 eurot ja hageja kasuks menetluskulud 3929

eurot 44 senti.

Hageja nõuab kostjalt 19. oktoobril 2015 sõlmitud tööst põhjustatud tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamise lepingu täitmist. Lepingu p-s 2 on pooled määratlenud hüvitise

arvutamise tingimused ja andmed, mida võetakse hüvitise arvutamisel arvesse. Hüvitise

maksmise eelduseks oli hagejal kutsehaiguse/töövõime vähenemine ja sellest tingitud

sissetuleku vähenemine. Algsel hüvitise määramisel võeti hüvitise määramise aluseks SA

PERH Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse 26. mai 2015. a teatis nr 13-2/12-2 – lepingu p

2.6.1. Tõend on esitatud kohtule koos kutsehaiguste kliiniku toimikuga ja SKA 8. juuni 2015

ekspertiisi otsusega 1229639, millega tuvastati hagejal kutsehaigusest põhjustatud töövõime

kaotus 40% alates 11. maist 2015 kuni 31. maini 2017 – lepingu p 2.6.2.

Kostja leidis, et hagejal ei olnud kutsehaigus tekkinud mitte töötamisest kostja juures, vaid

see oli eelnevalt välja kujunenud ja hageja varjas seda tööle asumisel kostja eest. Kostja

hinnangul on tegemist hea usu põhimõtte rikkumisega, mistõttu on 19. oktoobri 2015. a leping

tühine.

TsÜS § 138 seab üldised nõuded tsiviilkäibes osalemisele, kuid ainuüksi selle sätte

väidetavast rikkumisest tulenevalt ei ole üksi tehing ega õigustoiming tühine. Heade

kommetega vastuolus oleva tehingu võimalikku tühistust hinnatakse TsÜS § 86 alusel.

Maakohus leidis, et kohtu ette pole toodud asjaolusid, et kostja sõlmis 19. oktoobri 2015. a

lepingu mingi sõltuvussuhte, erakorralise vajaduse või kogenematuse tõttu ja hageja teadis või

pidi sellest teadma, kuid kasutas seda enda huvides ära. Leping sõlmiti pärast hageja ja kostja

töösuhte lõppemist ja poolte vahel vabatahtlikult. Esitatud tõendid kinnitavad seda: hagejal

tuvastati 28. aprillil 2015 kutsehaigus, mille põhjustajana sedastas kutshaiguste ekspertiisi

komisjon töötamise muuhulgas ka hageja juures (II kd t lk 85-86). Lepingu p-s 2.6.4 on

arvesse võetud proportsiooni, millise aja hageja töötas just kostja juures – 61,94%, ülejäänud

osas on kutsehaigus põhjustatud ilmselt teiste tööandjate juures töötamise või muu põhjuse

tõttu. Kostja juhatuse liige väitis istungil, et tema arvas, et hageja terviseseisund vaadatakse

kahe aasta pärast üle ja siis võib olukord olla teine. Tõepoolest hinnati hageja töövõimet kahe

aasta pärast uuesti: SKA teate kohaselt tuvastati hagejal 21. mai 2017. a otsusega 10499519

osaline töövõime perioodiks 1. juuni 2017 – 9. aprill 2020 ja sedastati, et töövõime kaotus

40% on tingitud kutsehaigusest. Olukord ei olnud muutunud. Kui kostja lootused ei täitu, siis

ei ole hageja käitunud halvas usus. Maakohus ei tuvastanud ühetegi asjaolu, et hageja oleks

19. oktoobri 2015. a lepingut sõlmides rikkunud hea usu põhimõtet ja selle tõttu võiks

nimetatud leping olla tühine.

Kostja väidete kohaselt varjas hageja tööle asudes omal kutsehaigust/halba tervislikku

seisundit. Hea usu põhimõttega on vastuolus see, et hageja võis saada oma tervisekahjustuse

tegelemisest hobiga, milleks oli rattasõit.

Kutsehaiguse põhjusena on hagejal töötervishoiuarsti teatises (II kd tl 85p) tuvastatud: käte

ülekoormushaigus, liigesevalu, väljendunud degeneratiivsed muutused randmeliigestes,

sidemete rebend, rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede haigusseisundid,

liigesekõhre haigusseisundid, sidemete e ligamentide haigusseisundid, randmedistorsioon ja

-distensioon (-nikastus) ja -venitus, vibratsiooni toime.

Hageja asus kostja juurdes tööle 25. mail 2006, see on tõendatud koopiaga tööraamatust ja

fikseeritud kutsehaiguse ekspertiisi protokollis. Eelnevalt oli hageja töötanud sama tööandja

juures 4. märts 2003 – 18. aprill 2005 ja vahepealsel ajal 18. aprill 2005 – 19. mai 2006 AS-s

Alexela. Vahetult enne esimest korda töötas hageja ka AS-s DAG Reklaam 2. november 1996

– 3. märts 2003, nimetatud äriühing on kustutatud registrist 24. märtsil 2005.

Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et hagejal oli juba tööle asumisel 2006. a mais

välja kujunenud nii halb tervislik seisund, et ta oleks pidanud kahtlustama kutsehaigust ja

sellest kostjat teavitama ja/või töölepingu sõlmimisest keelduma. Endale tööga elatise

teenimine on ühiskondlikult positiivselt hinnatav tegevus. Ravidokumentide kohaselt on ta

esmakordselt pöördunud randmeid puudutava probleemiga perearsti vastuvõtule 12.

novembril 2007 ja seejärel aeg-ajalt käinud samade kaebustega: 21. novembril 2007, 17.

detsembril 2007, 30. aprillil 2010, 23. märtsil 2012. 17. detsembril 2007 on käinud hageja

perearsti suunamisel ka neuroloogi juures. 19. märtsil 2014 on hageja uuesti pöördunud

perearsti poole, saadetud taastusraviarsti juurde, kus ta käis alates 30. juunist 2014. Perearst

suunas hageja kutsehaiguste kliinikusse alles 9. juuli 2014 visiidi käigus – s.o 8 aastat pärast

töölepingu sõlmimist. 2014. a sügisel on hagejale tehtud põhjalikumad uuringud, kus saadud

andmeid kasutati kutsehaiguse diagnoosimisel. Seega on hageja ravidokumentidest näha, et

töölepingu sõlmimisele eelnenud või ka järgneval pooleteisel aastal ei olnud hagejal vaevusi,

mille tõttu hiljem on tuvastatud kutsehaigus. Ka kostja enda poolt esitatud asjatundja

arvamuse kohaselt ei olnud hageja sel perioodil kordagi haiguslehel. Asjatundja viitas, et

töötervishoiu arst on 8. septembril 2006 märkinud soovitusena kanda vajadusel

randmekaitseid või tugisidet – millest saab järeldada, et töö kostja juures sisaldas tegevusi,

mis tingisid selliste abivahendite kasutamist ja tegemist oli ennetavate meetmetega. Hageja oli

läbinud töötervishoiu kontrolli ka 2. juulil 2004, seal talle randmeid või liigeseid puudutavaid

soovitusi või ettekirjutusi ei tehtud.

Hea usu põhimõtte kohaldamise üks eesmärke on tõkestada õiguste kuritarvitamist (RKTKo

08.01.2020, 2-20-331, p 13.1). Kui väita, et hageja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, siis

pidanuks tal juba töölepingut sõlmides olema õigus realiseerida kutsehaigusest tuleneva

hüvitise saamise õigust. Hagejal ei olnud selleks ajaks veel kutsehaigus diagnoositud ja tal

polnud isegi sel ajal selliseid terviseprobleeme, mis hilisemale kutsehaigusele oleks viidanud.

Kostja oli seisukohal, et lepingu sõlmimine oli hea usu põhimõttega vastuolus ka seetõttu, et

hageja tervisekahju ei ole tekkinud töötamisest tema ettevõttes. Maakohus leidis, et antud

väide on ümber lükatud kohtule esitatud tõenditega.

Viidatud teatise kohaselt olid kostja juures töötamisel ohuteguriteks koormus kätele ja

vibroinstrumendid. Kutsehaiguse uurimise käigus koostati uurimiskokkuvõte. Tuvastati

õigusaktide rikkumised. Tööinspektor leidis, et tööandja juures 2005. a-l koostatud

riskianalüüsis ei olnud välja selgitatud autojuht-reklaamimehe töö ohutegurid ega hinnatud

terviseriski suurust, ei olnud arvestatud töötamist välitöödel ega ka seda, et reklaame oli vaja

teisaldada nii valmistamisel kui paigaldamisel. Uus riskianalüüs koostati kostja ettevõttes

2008. a-l ja selles oli hinnatud ka kohtvibratsiooni ja füüsilise töö raskust. Tööandja koostatud

töötervishoiu ja tööohutuse juhtimise tegevuskavast ei nähtunud tegevuste ajakava, teostajad

ega ka selleks eraldatud raha, millest võis teha järelduse, et tööandja ei ole kava tegelikult

täitnud. Tööohutusjuhendid olid puudlikud või kohati kasutud, puudus märge, et hagejale

oleks tutvustatud elektridrelliga töötamise juhendit, kuigi hageja sellega igapäevaselt töötas.

Tööandja ei suunanud hagejat tervisekontrolli piisava sagedusega. 8. septembril 2006 teatati,

et järgmine kontroll tuleb läbi viia septembris 2008, kuid tehti alles 17. veebruaril 2011, kus

määrati järgmine kontroll kahe aasta pärast veebruariks 2013, kuid seda enne hageja töölt

lahkumist läbi ei viidud. Tervisekontrolli kokkuvõtetes on toodud vajadus kasutada

kaitsevahendeid, teha puhkepauside ajal harjutusi, 2011. a-l on antud soovitus minna

taastusravi arsti vastuvõtule. Kindlaks on tehtud seadmed, millega töötamine võis hagejale

vibratsiooni ja negatiivset mõju põhjustada: akutrell, needitangid ja kruvikeeraja, töötamise

alguses (4. märts 2003 – 18. aprill 2006) ka nurklihvija, lööktrell, puurhaamer ja ketaslõikur.

Seega esinesid kostja juures töötades ohutegurid, mille mõjul ilmnesid hagejal haigusnähud –

kujunes välja kutsehaigus. Kutsehaigus kujuneb välja aastate jooksul ja käeolevalt oli hageja

töötanud kostja juures üle 10 aasta. Sama uurimiskokkuvõtte kohaselt oli hagejal lisaks

kostjale veel teinegi ohuteguritega töökoht: 2. november 1996 – 3. märts 2003 AS DAG

Reklaam (6,5 aastat). Kuna lepingus on pooled kostja vastutuse määraks kokku leppinud vaid

61,94%, siis saab sellest järeldada, et kogu kutsehaigestumise vastutust ei ole pandud ainult

kostja kanda ja arvestatud on ka hageja töötamist teiste tööandjate juures.

Hea usu põhimõttega ei ole vastuolus ka see, et hageja tegeles vabal ajal hobiga –

rattasõiduga. Isiku põhiõiguseks on õigus vabale eneseteostusele (EV Põhiseadus § 19).

Hagejal on tuvastatud kutsehaigus – mis tähendab, et tema terviseseisundi halvenemine on

otseselt seotud tema tööga (kutsega) – TTOS § 23 lg 1 kohaselt on kutsehaigus haigus, mille

on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad.

Rattasõidu seos hageja terviseseisundi halvenemisega on oletuslik.

Kostja soovis asjaolu, et hageja haigestumise põhjuseks on muu kui töötamine kostja juures

tõendada asjatundja esitatud arvamusega. Maakohus leidis, et tegemist ei ole erapooletu ja

usaldusväärse tõendiga. Kostja peamiseks etteheiteks hageja kutsehaiguse tuvastamise ja

eelkõige töövõime hindamise läbi viimisel oli, et hagejat ei ole eksperdid läbi vaadanud ja

arvamus on antud ainult dokumentide alusel. Kostja enda esitatud arvamusel on täpselt sama

puudus – asjatundja ei ole hagejat samuti läbi vaadanud. Algse arvamuse esitas kostja 2.

jaanuaril 2003 ja selle koostamise ajaks ei olnud kohtule esitatud ei hageja tervisekaarti ega

ka kutsehaiguste kliiniku toimikut – mille alusel asjatundja oma arvamuse koostas, on

tegelikult ebaselge. Pärast eelviidatud dokumentide saamist esitas kostja uue arvamuse 13.

septembril 2013. Ka selle arvamuse koostamiseks ei olnud asjatundja hagejat läbi vaadanud.

Arvamuse esimeses osas on koostatud hea kokkuvõte hageja raviloost, kus mh nähtub see,

missuguse koormusega hageja rattavõistlustel osales: 2x 2007. aastal ja seejärel 2008., 2009.,

2010. ja 2011. aastal ühel võistlusel. Siis jäi kutsehaiguse diagnoosimiseni veel kolm aastat.

Maakohtu hinnangul on osa asjatundja järeldusi tehtud oletuslikena või osasid tõendeid

eirates. Maakohus püüdis pikalt leida eksperti, kes viiks läbi kostja soovitud ekspertiisi. Kuna

ükski arst ega töötervishoiuarst, kelle poole kohus pöördus (sh ka vastav kutseorganisatsioon),

ei olnud nõus ekspertiisi tegema ja ka kostja ise eksperti ei leidnud, suunas kohus ekspertiisi

EKEI-le. Pärast EKEI-s ekspertiis tegemist leidis kostja ootamatult arsti, kes oli valmis andma

arvamuse asjatundjana. On kummastav, et sama arst ei andnud enda nõusolekut ekspertiisiks.

Asjatundja arvamus ei lükka ümber kutsehaiguste kliinikus läbi viidud uurimise tulemusel

kindlaks tehtud asjaolu: hagejal on kutsehaigus ja osaliselt (61,94%) on see tekkinud

töötamist kostja juures. Hageja diagnoos on saanud järelkontrollis neljal korral kinnistuse: 21.

märtsil 2017, 3. veebruaril 2020, 17. detsembril 2021 ja 3. veebruaril 2022. Seega ei ole

hageja kostjat kuidagi petnud või ära kasutanud, midagi varjanud. Maakohtu hinnangul on

hageja tegutsenud oma õigusi teostades heas usus, kuid soovinud siiski realiseerida ka enda

õigusi.

Maakohus oli seisukohal, et hageja ei ole 19. oktoobri 2015. a lepingut sõlmides kuidagi

eksinud hea usu põhimõtte vastu ja leping ei ole tühine.

Algselt oli kostja vastuväiteks, et tal puudub kohustus lepingut täita, sest lepingu aluseks olev

asjaolu on ära langenud. Lepingu p 6.1 kohaselt jõustub leping allakirjutamisest ja kehtib

hüvitise saaja kutsehaigusest põhjustatud püsiva töövõimetuse kestvuse lõpuni.

Menetluses ei leidnud tõendamist kostja seisukoht, et hagejal ei esine enam kutsehaigusest

tingitud püsivat töövõimetust. Kostja püsiv töövõime langus on tuvastatud

Sotsiaalkindlustusameti 23. mai 2017. a otsusega, mille kohaselt on kutsehaigusest tingitud

töövõime kaotus 40%, 31. märtsi 2020. a otsuse kohaselt on üldine töövõime kaotus 40%,

kutsehaigusest tingutud kaotus 30%. Kutsehaiguse diagnoos on saanud korduskinnitused 21.

märtsil 2017, 3. veebruaril 2020, 17. detsembril 2021 ja 3. veebruaril 2022. Asjas läbi viidud

kohtulikus ekspertiisis vastasid eksperdid, et hageja haigusseisund on ajas süvenev, millest

tervenemine ei ole võimalik, kuna aja jooksul on tekkinud luude deformatsioon ja

väljendunud liigesekahjustus. Alates 2017. a maist on muutused randmeliigestes süvenenud.

Seega ei esine asjaolusid, mille tõttu saaks 19. oktoobri 2015. a lepingu lugeda lõppenuks.

Kuna poolte vahel sõlmitud leping on kehtiv, tuleb seda täita lepingus kokku lepitud viisil.

VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kostja leidis,

et hageja keskmine töötasu, mis oli hüvitise arvestamise aluseks, on ebaõige ja et, hüvitise

indekseerimine lepingus kokku lepitud viisil, ei ole samuti õige. Lepingu p-s 2.6.5 on pooled

määratlenud, milliste summade alusel arvestatakse hageja keskmine töötasu, mis võetakse

hüvitise algsel määramisel aluseks. Maakohus leidis, et kuna pooled on selles kokku leppinud,

kostja on mitu aastat (mai 2015 – veebruar 2020) lepingut täitnud, siis puudub alus antud

kokkuleppe revideerimiseks. Tegemist on kestvuslepinguga ja teatud asjaolud võivad ajas

muutuda, kuid see ei anna õigust hakata ümber vaatama lepingu algandameid.

Lepingu p 4.1.2 kohaselt arvutatakse igakuine hüvitis ümber indekseerimisel vastavalt TTOS

§-le 312. Nimetatud sätte kohaselt indekseeritakse tööst põhjustatud tervisekahjustuse hüvitist

iga aasta 1. aprillil RPKS § 26 lg 6 alusel kinnitatud indeksiga. Hüvitist ei indekseerita, kui

indeksi väärtus on väiksem kui 1,000. RPKS § 26 näeb ette riiklike pensionide indekseerimise

ja lg 6 kohaselt kinnitab indeksi Vabariigi Valitsus.

Kostja hinnangul on indeksi alusel arvutatud hüvitis ebaõiglane, sest ei peegelda kahju, mida

hageja on saanud tegelikkuses ning ei ole kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga. Lepingus

määratud indekseerimise tulemusel on hageja võimalik hüvitis kasvanud nii suureks, et ületab

oluliselt nii töötasu, mida makstakse kostja töötajatele, kui ka kohalikke keskmisi töötasu.

Maakohus leidis, et pooled on sõlminud lepingu, kasutades vabal tahtel indekseerimiseks nn

pensioniindeksit. VÕS § 76 lg 2 järgi tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja

mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Maakohus möönis, et lepingu

kestuse jooksul võivad mõned lepingu kokkulepped muutuda ühele või teisele poolele

ebamõistlikuks. Kostja leiab, et hageja hüvitise indekseerimine nn pensioniindeksoga ongi

ebamõistlik ja pole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja leidis, et lepingut tuleb täita nii

nagu see on sõlmitud.

Maakohus võrdles, milline oleks lepingus sätestatud alusel indekseeritud hageja sissetulek,

mis on igakuise hüvitise määramise aluseks ja seda, milline on kohalik keskmine sissetulek

samal ajal. VÕS § 127 järgi tuleb kahjustatud isikule taastada olukord, milles ta oleks ilma

kahju tekitamata, st ta ei tohi sellest olukorrast lisakasu saada. Kuna käeolevalt on tegemist

korduva kohustusega ja kui kohustuse muutumisele ei kohalduks nn pensioniindeks, siis võiks

hageja siiski oodata oma sissetuleku suurenemist samas tempos kohaliku keskmise sissetuleku

suurenemisega. Kuna pooled on kahju hüvitamises kokku leppinud omavahelise lepinguga,

võivad nad sellest reeglist tegelikult ka kõrvale kalduda, kuid seda siiski vaid mõistlikus

ulatuses nii, et see üht lepingupoolt ebamõistlikult ei kahjusta.

RPKS alusel antud Vabariigi Valitsuse määruste kohaselt on vaidlusalustel aastatel nn

pensioniindeks olnud järgmine: 2017. a 1,051, 2018. a 1,076, 2019. a 1,084, 2020. a 1,080,

2021. a 1,016, 2022. a 1,079, 2023. a 1,139. Indeksi rakendamisel kasvas pension järgmiselt:

1. aprillil 2018 7,6%, 1. aprillil 2019 8,4%, 1. aprillil 2020 8%, 1. aprillil 2021 1,6%, 1.

aprillil 2022 7,9% ja 1. aprillil 2023 13,9%. Kogukasv perioodil 2018 – 2023 46,18%.

Nimetatud tõusu tuleks võrrelda sellega, kuidas muutus keskmine töötasu hageja elukohas,

Viljandi maakonnas, seda leidis ka kostja. Statistikaameti andmete kohaselt oli keskmine

brutopalk Viljandi maakonnas: 2018. a 1100 eurot, 2019. a 1201 eurot, 2020. a 1188 eurot,

2021. a 1285 eurot, 2022. a 1418 eurot, 2023. a II kvartalis 1556 eurot, mis teeb

proportsioonis järgmised tulemused: 2019. aastaga kasvas töötasu eelmise aastaga võrreldes

9,18%, 2020. aastaga vähenes -1,08%; 2021. aastaga kasvas 8,16%, 2022. aastaks 10,35% ja

2023. aasta II kvartaliks kasvas 9,73%. Kogukasv perioodil 2018 – 2023 oli 41,45%. Seega

pole nn pensionindeks ja Viljandi maakonna keskmine töötasu ajas muutunud ühetaoliselt,

kuid kokkuvõttes on muutus olnud samas suurusjärgus (vahe alla 5%). Indekseerimise vahe

on nii väike, et seda ei ole põhjust lugeda ebamõistlikuks kostja kahjustamiseks ja seega ka

hea usu põhimõtet rikkuvaks. Maakohus leidis, et nn pensioniindeksi kasutamine ei kahjusta

käeolevalt kummagi poole huve. Kostja peab arvestama, et hageja sissetulekut tuleb nagunii

indekseerida, sest see on õiglane ja kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga. Hüvitise

indekseerimise põhjendatusele on pikaajalise hüvitamise kohustuse puhul viidanud ka

Riigikohus.

Pooltel oli vaidlus ka selle üle, kas neil oli kokkulepe teatud perioodil indekseerimist mitte

kasutada. Kostja selgitas, et tasus alates 1. juunist 2017 hüvitist hageja enda poolt kostjale

saadetud lepingu lisapuntidele 3.2 ja 3.4. alusel. Nimetatud lepingu muudatused saatis hageja

oma meililt 1. juunil 2017 kostja meilile. Maakohus leidis, et muudatused on tingitud

töövõimetoetuse määramise aluste muutumisest: kui varem oli kindel kuuhüvitis, siis

ettepaneku kohaselt on kindel päevatasu, mis tuleks korrutada päevade arvuga kuus. Lepingu

p-s 3.4 on hageja ise arvestanud välja 2017. a kostja poolt makstavad hüvitiste suurused.

Hageja võttis arvutuste aluseks algses lepingus kokku lepitud keskmise töötasu 1203 eurot 19

senti ning tegi arvestused selle baasil (ilma indekseerimata). Kostja tasus netosummad

perioodil juuni 2018 – jaanuar 2019 (k.a). Veebruaris on kostja maksnud vähem kui pidi –

134 eurot 95 senti ja märtsis jällegi rohkem – 148 eurot 80 senti. Kokkuvõtvalt 3 eurot 83

senti rohkem. Hageja esitas hagis nõude ka perioodil mai 2017 – märts 2018 vähem tasutud

summa osas. Hageja on oma nõudes hüvitise algsummat siiski indekseerinud ja lähtunud

2017. a mais summast 1336 eurot 63 senti. Esmakordselt on hageja sellise nõude esitanud

kostjale 14. jaanuaril 2020 – s.o ligi kaks aastat pärast vaidlusaluse perioodi möödumist.

Allkirjastatud kujul pooled lepingu muutmise kokkulepet kohtule ei esitanud. Maakohus

leidis, et kuigi lepingu p 7.2 kohaselt tuli lepingut muuta kirjalikul kokkuleppel, tuleb poolte

käitumisest tulenevalt lugeda, et pooled siiski muutsid lepingut: lepingu muudatus on

kirjalikult vormistatud ja edastatud hageja poolt kostjale; kostja on täitnud kohustust vastavalt

sellele muudatusele ja hageja ei esitanud ligi kahe aasta jooksul selle kohta ühtegi

pretensiooni. Maakohus leidis, et hageja ei ole käitunud heas usus, hakates ootamatult

nõudma ligi kahe aasta jooksul makstud hüvitise aluseks oleva keskmise sissetuleku

indekseerimist, kusjuures vastava muutmisettepaneku oli teinud tema ise.

Maakohus leidis, et lepingu muudatus tuleb lugeda kehtivaks ja seega on kostja täitnud

kohaselt lepingust tulenevat kohustust perioodil juuni 2017 – jaanuar 2018. Lepingu

muudatuse kohaselt hakkas see kehtima aga 1. juunil 2017. Lepingu muudatuses ei olnud

pooled kokku leppinud, et loobutakse üldse lepingu p 4 kohaldamisest, sh sissetuleku

indekseerimisest. Seega tuli hüvitis 1. aprillil 2018 ümber arvestada indekseerides keskmist

sissetulekut 1203 eurot 19 senti.

Kostja esitas ka aegumise vastuväite ja leidis, et 2018. a märtsile eelnevat perioodi

puudutavad nõuded on aegunud. Lepingu p 3.4 järgi pidi kostja tasuma hüvitise iga kuu 15.

kuupäevaks, mille möödumisel muutus igakuine hüvitise nõu sissenõutavaks. Tegemist on

korduvate kohustustega. TsÜS § 154 kohaselt algab korduvate kohustuste aegumistähtaeg

selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega

hakkab kõigi 2018. a igakuiste makset aegumine kulgema pärast 31. detsembrit 2018. Hageja

esitas hagi 9. märtsil 2021, aegunud on vaid 2017. a puudutav nõue. Hageja on 2017. a täitnud

kohustust vastavalt muudetud lepingule, v.a 2017. a mai, selles osas on hageja nõue aegunud.

Hageja esitas tabelina nõude arvestuse. Arvutuse käik on tabelist jälgitav. Maakohus leidis, et

indekseerida saab sissetulekut alates 1. aprillist 2018 ja sel juhul tuleb indekseerida

sissetulekut 1203 eurot 19 senti. Muus osas on hüvitise arvestamisel arvesse võetud asjaolud

lepingule vastavad: hageja on esitanud tabelis oma igakuise töövõimehüvitise suuruse, mille

osas poolte vahel vaidlust ei tekkinud; arvesse on võetud kutsehaigusest tingitud töövõime

kaotuse määra (algul 40%, alates aprillist 2020 30%) ja kostja osa kutsehaiguse tekkimises

(61.94%).

Maakohus arvestas hüvitise lähtudes eeltoodud asjaoludest alljärgnevalt:

2018 veebruar - märts on hageja tasunud rohkem hüvitist 3 eurot 83 senti

1. aprillil 2018 indekseeritud tasu 1294 eurot 63 senti, millest kutsehaiguse hüvitis 40% on

517 eurot 85 senti; maha arvestav töövõimetoetus ja jääb alles hüvitamisele kuuluv sissetulek,

millest kostja osa (61,94%):

- aprill, juuni, september, november a’ 202 eurot 12 senti, hüvitatav 315 eurot 73 senti, kostja

osa 195 eurot 56 senti;

- mai, juuli, august, oktoober, detsember, jaanuar ja märts a’ 208 eurot 86 senti, hüvitatav 308

eurot 99 senti, kostja osa 191 eurot 39 senti;

- veebruar 188 eurot 64 senti, hüvitatav 329 eurot 21 senti, kostja osa 203 eurot 91senti.

Kokku on perioodil 1. aprill 2018 – 31. märts 2019 hüvitis 2325 eurot 88 senti. Kostja on sel

perioodil tasunud hüvitist 1769 eurot 64 senti. Vähem tasutud on 556 eurot 24 senti.

1. aprillil 2019 indekseeritud tasu 1403 eurot 38 senti, millest kutsehaiguse hüvitis 40% 561

eurot 35 senti, maha arvestav töövõimetoetus ja jääb alles hüvitamisele kuuluv sissetulek,

millest kostja osa (61,94%):

- aprill, juuni, september, november a’ 202 eurot 12 senti, hüvitatav 359 eurot 23 senti, kostja

osa 222 eurot 51 senti;

- mai, juuli, august, oktoober, detsember, jaanuar ja märts a’ 208 eurot 86 senti, hüvitatav 352

eurot 49 senti, kostja osa 218 eurot 33 senti;

- veebruar 195 eurot 38 senti, hüvitatav 365 eurot 97 senti, kostja osa 226 eurot 68 senti.

Kokku on perioodil 1. aprill 2019 – 31. märts 2020 hüvitis 2645 eurot 3 senti. Kostja on sel

perioodil tasunud hüvitist 1750 eurot 95 senti. Vähem on tasutud seega 894 eurot 11 senti.

1. aprillil 2020 indekseeritud tasu 1515 eurot 65 senti, millest kutsehaiguse hüvitis 40% kuni

9. aprillini 2020 606 eurot 26 senti, alates 10. aprillist on 30% on 454 eurot 69 senti; maha

arvestav töövõimetoetus ja jääb alles hüvitamisele kuuluv sissetulek, millest kostja osa

(61,94%):

- 1.-9. aprill 60 eurot 64 senti, 10.-30. aprillini 165 eurot 7 senti¸ hüvitatav 1.-9. aprillini 141

eurot 45 senti, kostja osa 87 eurot 61 senti ja 10.-30. aprill hüvitatav 138 eurot 6 senti, kostja

osa 85 eurot 51 senti, kokku 173 eurot 12 senti;

- juuni, september, november a’ 235 eurot 81 senti, hüvitatav 218 eurot 88 senti, kostja osa

135 eurot 57 senti;

- mai, juuli, august, oktoober, detsember, jaanuar ja märts a’ 243 eurot 67 senti, hüvitatav 211

eurot 2 senti, kostja osa 130 eurot 70 senti;

- veebruar 220 eurot 9 senti, hüvitatav 234 eurot 60 senti, kostja osa 145 eurot 31 senti.

Kokku on perioodil 1. aprill 2020 – 31. märts 2021 hüvitis 1640 eurot 5 senti.

1. aprillil 2021 indekseeritud tasu 1539 eurot 90 senti¸ millest kutsehaiguse hüvitis 30% on

461 eurot 97 senti¸ maha arvestav töövõimetoetus ja jääb alles hüvitamisele kuuluv sissetulek,

millest kostja osa (61,94%):

- aprill, juuni, september, november a’ 235 eurot 81 senti, hüvitatav 226 eurot 16 senti, kostja

osa 140 eurot 8 senti;

- mai, juuli, august, oktoober, detsember, jaanuar ja märts a’ 243 eurot 67 senti, hüvitatav 218

eurot 30 senti, kostja osa 135 eurot 21 senti;

- veebruar 220 eurot 9 senti, hüvitatav 241 eurot 88 senti, kostja osa 149 eurot 82 eurot.

Kokku on perioodil 1. aprill 2021 – 31. märts 2022 hüvitis 1656 eurot 66 senti.

1. aprillil 2022 indekseeritud tasu 1661 eurot 55 senti, millest kutsehaiguse hüvitis 30% on

498 eurot 46 senti¸ maha arvestav töövõimetoetus ja jääb alles hüvitamisele kuuluv sissetulek,

millest kostja osa (61,94%):

- aprill, juuni, september, november a’ 235 eurot 81 senti, hüvitatav 262 eurot 65 senti, kostja

osa 162 eurot 69 senti;

- mai, juuli, august, oktoober, detsember, jaanuar, märts a’ 243 eurot 67 senti, hüvitatav 254

eurot 79 senti, kostja osa 157 eurot 82 senti;

- veebruar 220 eurot 9 senti, hüvitatav 278 eurot 37 senti, kostja osa 172 eurot 42 senti.

Kokku on perioodil 1. aprill 2022 – 31. märts 2023 hüvitis 1927 eurot 90 senti.

1. aprillil 2023 indekseeritud tasu 1892 eurot 51 senti, millest kutsehaiguse hüvitis 30% on

567 eurot 75 senti¸ maha arvestav töövõimetoetus, ja jääb alles hüvitamisele kuuluv

sissetulek, millest kostja osa (61,94%):

- aprill 266 eurot 21 senti, hüvitatav 301 eurot 54 senti, kostja osa 186 eurot 77 senti;

- juuni 279 eurot 24 senti, hüvitatav 288 eurot 51 senti, kostja osa 178 eurot 70 senti;

- mai, juuli, august a’ 288 eurot 55 senti, hüvitatav 279 eurot 20 senti, kostja osa 172 eurot 94

senti.

Kokku on perioodil 1. aprill 2023 – 31. august 2023 hüvitis 884 eurot 30 senti.

Kokku on perioodil 1. veebruar 2018 – 31. august 2023 hüvitis 7555 eurot 43 senti.

Indekseeritud tasust on võetud kutsehaigusest tuleneva töövõime kaotuse protsent, saadud

summast arvestatud maha riigi poolt makstav töövõimehüvitis (kuude kaupa erinev) ning

saadud summast („hüvitatav“) arvestatud kostja kanda jääv vastutuse osa (61,94%).

Maakohus arvestas hüvitise välja brutosummana ja sellelt tuleb maksud arvestada ja tasuda

vastavalt lepingu p 3.5.

Maakohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista lepingust tulenev sissenõutavaks

muutunud hüvitis perioodi 1. veebruar 2018 – 31. august 2023 eest 7555 eurot 43 senti.

Hageja esitas nõude seadusjärgse viivise saamiseks. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on viivist õigus

nõuda alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja olus

viivise välja mõista kolme aasta eest alates nõude esitamisest 14. märtsi 2023. a istungil.

Seega palus hageja viivise välja mõista alates 14. märtsist 2020. Hageja esitatud andmete

alusel oli 2020. a märts esimene kuu, kus kostja üldse enam hüvitist ei tasunud. Nimetatu

nähtub ka MTA esitatud maksuandmete tõendist. Lepingu p 3.4 kohaselt tuli hüvitis maksta

jooksva kuu 15. kuupäevaks. Tagasiulatuvalt on iga kuumakse muutunud eraldiseisvalt

sissenõutavaks.

Vastavalt VÕS § 113 lg 1 teise lause ja § 94 järgi sai kohus lahendi tegemise kuupäeva

seisuga viivise suuruseks kokku 638 eurot 31 senti. Maakohus leidis, et viivise maksustamisel

tuleb juhinduda tulumaksuseadusest. Kohus ise makse ei määra ja oma sissetuleku

maksustamise korraldab hageja ise või siis kokkuleppel kostjaga.

Hageja palus välja mõista hüvitise ka pärast kohtulahendi tegemist. Sisuliselt palus hageja

kohustada kostjat täitma poolte vahelist lepingut. Kohus eelpool leidis, et leping kehtib ja

kuulub seega ka täitmisele. TsMS § 369 kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada

juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Maakohus leidis, et

tegemist ei ole sellise erandliku olukorraga ja kohus ei pea otsusega eraldi kohustama kostjat

täitma kehtivat lepingut. Kostja küll rikkus lepingut, kuid kohtu hinnangul võis rikkumine

saada aluse sellest, et pooled tõlgendasid erinevalt lepingu muudatust. Kohus andis lepingule

õigusliku hinnangu ja indekseeris sissetuleku, mida aluseks võttes saab kostja edaspidi

lepingut vabatahtlikult täita. Puudub alus arvata, et kostja edaspidi samuti lepingut ei täida.

Maakohus juhtis hageja tähelepanu, et ta peab kostjat teavitama oma töövõimehüvitise

suurusest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, milles hagi rahuldati. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja

palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Kostja leiab, et kohus on asjas esitatud tõendeid eirates alusetult leidnud, et poolte vahel 19.

oktoobril 2015 sõlmitud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise leping ei ole tühine

vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.

Kostja püstitas menetluse alguses kahtluse, et lepingu täitmise alused on ära langenud, sest

hageja sõidab endiselt rattaga, kuigi tema väidetud randmeliigeste olukord ei tohiks seda

võimaldada. Menetluse käigus esitas kostja asjatundja arvamuse, mille kohaselt pole

tuvastatav, et haigus tekkis kostja juures töötamisest. Lepingu sõlmimisel hageja teadis ja pidi

teadma, et haigus oli tekkinud juba enne kostja juurde tööle asumist. Kostja leiab, et leping

on tühine, kuna hageja rikkus lepingu sõlmimisel hea usu põhimõtet. Asjaolu, et kõnealune

leping sõlmiti pärast hageja ja kostja töösuhte lõppemist ei oma tähtsust.

Kostjale jääb arusaamatuks, mida kohus peab silmas selle all, et ainuüksi TsÜS § 138 lg 1

rikkumisest lepingu tühisuse tuvastamiseks ei piisa, kui kostja on tõendanud, et hageja on

käitunud kostjaga lepingut sõlmides heade kommete vastaselt (TsÜS § 86 lg 1). Hageja teadis

suhtlusest arstidega, et haigus kujunes tal välja juba varem, mitte ei tekkinud kostja juures

töötamisest. Kostjale ei olnud see lepingu sõlmimisel teada ning see selgus kindlalt alles

kohtumenetluses, kui kostja sai asjatundjalt arvamuse.

Kohus peab omal algatusel tehingu heade kommete vastasust hindama. Ka peab kohus täitma

selgitamis-kvalifitseerimiskohustust ja pooltele tõendamiskoormust selgitama.

Kostja leiab, et dr Airi Kasemägi arvamuse ja pärast kostja haiguslooga tutvumist esitatud

täiendava arvamus lükkavad ümber hageja väite, et tema liigesehaigus tekkis kostja juures

töötamisest. Arvamusest tuleneb, et haigus tekkis ja kujunes välja juba eelnevalt ning selle

tekkimist soodustas aktiivne tegelemine rattaspordiga. Hageja ülevaatamine asjatundja poolt

oli ilmselgelt ebavajalik. Kohus on alusetult leidnud, et asjatundja, perearsti ja

töötervishoiuarsti dr Airi Kasemägi arvamus pole erapooletu ja on ebausaldusväärne. Kohus

on rajanud otsuse vastuolus asjas kogutud tõenditega ja rikkunud põhjendamiskohustust.

Kostja on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud lepingu p 6.1. ja leping kahju hüvitamiseks on

tervikuna tühine, kuna see on sõlmitud hageja poolt vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS §

138 ja VÕS § 6), sest kuigi hageja teadis, et tema töövõime oli langenud juba enne kostja

juurde tööle asumist, on hageja sõlminud kostjaga lepingu pahauskselt. Teisisõnu on leping,

millele hageja tugineb, tühine vastuolu tõttu heade kommetega.

Lepingu p-s 2.6.4. toodud proportsioon (61,94 %) on leitud hageja poolt ja hageja on

koostanud ka lepingu. Sellist proportsiooni ega haiguse tekkimist kostja juures töötamisest ei

tõenda ükski tõend. Kohtu käsitlus kostja lootusest olukorra muutumise kohta on asjakohatu.

Hageja töövõime kaotuse ja ulatuse osas vaidlus puudub. Hageja ei ole täitnud ka arstide

antud ravisoovitusi, tema tervislik seisund on jätkuvalt halvenenud peale kostjaga töösuhte

lõppemist.

Kostja palus kohtul ekspertidele esitada mh ka küsimused, mis puudutavad hageja võimalikku

töövõime kaotust töötamisest kostja juures ja selle ulatust, kuid kohus jättis need küsimused

ekspertidele esitamata. Kohus ei rahuldanud ka kostja poolt esitatud taotlust täiendava

ekspertiisi läbiviimiseks, seega esitas kostja asjatundja arvamused.

Kohus on kirjeldades hageja töötamist erinevate tööandjate juures eksinud tööandjate

ärinimedega. Kohus ei ole välja toonud hageja töötamist AS-is Anttila ja AS-is DAG

Viljandi, mistõttu on kohtu kirjeldus ebatäpne.

Asjatundja on arvamuses toonud välja kostja töökohad, kus hageja töötas 28 aasta jooksul

enne kostja juurde tööle asumist. Samuti töökirjeldused, mida ta hageja tööraamatuga

tuvastas. On eluliselt mitteusutav, et kui hageja asus kostja juurde tööle 2006. a mais, et siis

juba järgmisel aastal (2007) tekkis tal randmetega probleem kostja juures töötamisest, kui tal

seda juba varem ei olnud. Kahtlust tekitab ka see, et järgmine kord pöördus hageja

randmetega seoses perearsti juurde alles 2014. a-l.

Asjatundja on arvamuses märkinud: vastuoluline on see, et töötaja ei olnud kostja juures

töötades aastate jooksul haiguslehel, külastas arsti harva, palus endale alates 2007. a kergemat

tööd ja käis samal ajal rattamaratonidel. Vastuoluline info töötaja tervise kohta on see, et 11.

augustil 2014 on töövaidluskomisjoni otsusel kirjas, et hagejal ei ole arsti otsusega

diagnoositud töövõime vähenemist, aga juba 28. aprillil 2015 diagnoositi töötajal kutsehaigus.

Asjatundja on püstitanud põhjendatult retoorilise küsimuse: kas hagejal kujunes kutsehaigus

välja ajavahemikul 11. august 2014 – 28. aprill 2015 (8 kuu jooksul), kui ta enam kostja

juures ei töötanud? Asjatundja toob veel välja, et 27. juunil 2016 kukkus hageja jalgrattalt

kokkupõrkes autoga. Järelikult ei takistanud randmeliigeste kulumine jalgratta selga ronimist

ja sellega sõitmist. Asjassepuutumatu on maakohtu käsitlus sellest, et rattaga sõitmine on

hageja põhiseadusest tulenev õigus. Asjaolu et hageja sõidab rattaga näitab, et tema

liigesehaigus ei ole nii tõsine, et see takistaks randmete sihipärast kasutamist.

Pelgalt oletuslik on kohtu järeldus, et töölepingu sõlmimisele eelnenud või ka järgneval

perioodil (1,5 aastat) ei olnud hagejal selliseid vaevusi, mille tõttu hiljem on tuvastatud

kutsehaigus. Kirjed patsiendi epikriisi tehakse siis, kui patsient pöördub arsti juurde ja esitab

kaebused. Kohtu poolt välja toodu, et hageja ei pöördunud kostja juures töötamise perioodil

arsti juurde, kinnitab pigem, et kostja juures töötamine ei mõjunud talle kahjulikult.

Kui hageja asus kostja juurde tööle mais 2006 ja tervisprobleemid tekkisid juba sama aasta

septembris, siis pole eluliselt usutav, et haigust ei esinenud varem ning et see kujunes välja

kolme kuuga. Kui hagejal esinesid vaevused, siis poleks ta tohtinud sellisel töökohal töötada.

Kohus viitab hageja töötervishoiu kontrollile 2. juulil 2004, kui hagejal probleeme ei

tuvastatud. Kostja leiab, et välistatud ei ole, et hagejal esinesid juba siis liigestega probleemid,

kuid ta ei avaldanud neid arstile, kartes töökohta kaotada.

Asjas ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et hageja randmeprobleemid tekkisid töötamisest

kostja juures. Selles küsimuses pole ka ekspertiisi läbi viidud. On tuvastatud hageja

liigesehaigus ja töövõime kaotus, kuid need asjaolud ei saa iseenesest olla aluseks kostja

vastutusele. Kohus on küll uurinud meditsiinidokumente ja töötervishoiualaseid dokumente,

kuid kohus ei ole töötervishoiu- ja meditsiiniasjatundja, et ta saaks sellealaseid järeldusi teha.

Maakohus on asunud ise hageja eest põhjendusi otsima, mida ei saa pidada asja erapooletuks

lahendamiseks.

Maakohus on hüvitise indekseerimisel põhjendamatult lähtunud pensioniindeksist. Lepingu

kehtivuse korral oleks ebaõige kohaldada pensioniindeksit. Tegemist on pikaajalise

kestvuslepinguga. Hüvitise indekseerimine pensioniindeksiga on ebamõistlik ja ei ole

kooskõlas hea usu põhimõttega.

Kostjal ei ole võimalik esitada andmed selle kohta, milline on piirkonna keskmine töötasu

samal töökohal, kus töötas hageja, sest sellised töökohad on maakonnas ainult kostja juures.

Kuna piirkonnas (Viljandi maakond) ei ole ühtegi teist valgusreklaame tootvat äriühingut, siis

pole võimalik välja tuua piirkonna sama töökoha keskmist töötasu ning õige oleks arvestuses

lähtuda Viljandi maakonna palgatõusu indeksist.

Maakohus leidis meelevaldselt, et nn pensioniindeksi kasutamine ei kahjusta kummagi poole

huve. Maakohus tuvastas, et pensioniindeks on tõusnud ca 5% rohkem kui Viljandi maakonna

keskmine töötasu. Tegemist on tuntava vahega ning tendents on selline, et pensioniindeks on

olnud suurem kui Viljandi maakonna töötasu.

Maakohtu poolt hüvitise ja viivise kohta tehtud arvutused on valed. Maakohus on jätnud

hindamata kostja väite, et hageja poolt on põhjendamatu välja jätta keskmise töötasu

arvutamisest need kuud, kui hageja viibis puhkusel.

Maakohus on teinud arvutused hageja eest ise, mis on TsMS § 4 lg 2 ning § 5 lg-te 1 ja 2

rikkumine. Hageja esitas tabelina nõude arvestuse. Maakohus leidis, et ei saa selle arvestuse

alusel hageja nõuet kindlaks määrata, sest hageja ei lähtunud indekseeritud summadest.

Maakohus tegi vajalikud arvutused hageja eest ise. Kostja on menetluse algusest peale

juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et hageja peab TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ise juba

hagiavalduses esitama nõuete arvestused nii põhinõuete kui viivisenõuete osas. Hageja nõue

peab olema selge nii kohtule kui kostjale ja selge nõude peab hageja suutma esitada ise, sest

kohus ei pea ega või ja kostja ei ole kohustatud asuma ise hageja eest nõudeid põhjendavaid

arvutuskäike esitama.

TsMS § 5 lg-st 1, § 436 lg-st 4 ning § 652 lg-test 1 ja 3 tulenevalt ei saa ringkonnakohus

tugineda asjaolule, mida hagi alusena ei ole esitatud (RKTKo 19.10.2015, 3-2-1-105-15, p

13). Seega ei saa ka ringkonnakohus asuda ise kontrollima maakohtu arvutuste õigsust ega

hageja eest arvutusi tegema.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda.

Kohus on õigesti hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis ja on asunud õigele seisukohale,

et poolte vahel sõlmitud vaidlusalune leping vastab hea usu põhimõtetele ja puudub õiguslik

alus selle lepingu tühiseks tunnistamiseks. Ebaõige on kostja seisukoht, et pole tuvastatav,

hageja kutsehaigus tekkis töötamisest kostja juures. Kutsehaigust põhjustanud ohutegurid ja

kostja poolsed rikkumised DAG Reklaam OÜ-s on ära toodud kohtule esitatud 1. juuni 2015.

a Tööinspektsiooni kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes, mida kostja ei ole vaidlustanud.

SA Põhja- Eesti Regionaalhaigla poolt kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et hageja viibis

ajavahemikul 27. oktoober 2014 – 29. oktoober 2014 SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.

Kliiniline diagnoos: M25.5. liigesevalu. Käte liigestevalud, degeneratiivsed muutused

randmeliigestes, sidemete rebend. Kohapeal tehti 27. oktoobril 2014 radioloogia uuringud,

elektromüograafia 29. oktoobril 2014. Kõikide eriala spetsialistide arvamused ühtivad

hagejale määratud diagnoosiga, s.o degeneratiivsed muutused randmeliigestes.

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ekspertiisi komisjoni 28. aprilli 2015. a

protokollist nähtub, et hagejal on diagnoositud kutsehaigus, s.o käte ülekoormushaigus:

M25.5 liigesevalu, väljendunud degeneratiivsed muutused; M70 rakenduse, ülepingutuse ja

survega seotud pehmete kudeda haigusseisund; M24.2 liigesekõhre muud haigusseisundid;

563.5 randmedistorsioon ja distensioon (nikastus ja venitus), T 75.2 vibratsiooni toime, Y 96

välispõhjus. Ekspertiisikomisjoni protokollis on ära toodud tervistkahjustavad tegurid kostja

juures ja hageja varasemad töökohad, kus esinesid kutsehaigust põhjustanud tegurid, mis

hiljem võisid oma mõju avaldada ja mis on võetud arvesse kostjalt hüvise arvestuses ja

nõudes. Kostja süü suuruse osa kutsehaiguse tekkimises on 61, 94 %. Kostja ei ole

vaidlustanud ekspertarvamust ega ole esitanud sellele omapoolseid vastuväiteid.

Kostja oli nõus vabatahtlikult hüvitama hagejale tekitatud kahju vastavalt sõlmitud lepingule

ja asus lepingut täitma. Kostja esitatud perearsti seisukohad ei ühti muude kogutud tõenditega.

Perearsti arvamusega ei saa ümber lükata hagejat läbivaadanud ja oma ekspertarvamuse

andnud spetsialistide seisukohti. Kohtutoimikus olevate tõenditega on leidnud usutavalt

tõendamist, et hagejal esineb endiselt 2015. aastal diagnoositud kutsehaigus, tema tervislik

seisund on ainult mõningal määral paranenud, millest tulenevalt hageja on vähendanud oma

nõuet kostja vastu.

Kostja väide, et kutsehaiguse põhjuseks on hageja poolne rattaspordiga tegelemine, ei ole

küllaldast tõendamist leidnud. Hageja ei ole mitte kunagi olnud aktiivselt tegelev

rattasportlane. Kutsehaiguse tekke põhjuseks on käte ülekoormus, mitte aga jalgade või selja

ülekoormus, mis võib kaasneda liialt aktiivse rattaspordiga tegelemisega.

Ebaõige on kostja väide, et hageja teadis juba varem kutsehaiguse olemasolust ja varjas seda

kostja ees. Hageja sai kutsehaiguse olemasolust teda 28. aprillil 2015, mil diagnoositi tal

esinev kutsehaigus. Hageja töötas kostja juures ajavahemikel 3. märts 2003 – 18. aprill 2005

ja 5. juuni 2006 – 12. august 2014. Seega hageja ei saanud kutsehaiguse olemasolu kostja ees

varjata.

Kutsehaiguse tunnused ei avaldu üldjuhul kohe, need võivad avalduda alles mitmete aastate

järel. Ebaõige on kostja väide, et kohus ei ole küllaldaselt hinnanud hea usu põhimõtet ja ei

ole täitnud selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustust ega selgitanud tõendamiskoormust. Kostja

esitas uue väite, et sõlmitud leping ei ole kooskõlas hea usu põhimõtetega, alles teisel

kohtuistungil, s.o 14. märtsil 2023, mis oli nii hagejale kui ka kohtule üllatav.

Tõendamiskoormus lasub sel juhul kostjal. Kohus andis kostjale oma seisukohtade

täpsustamiseks täiendavalt aega.

Õige on kohtu seisukoht, et hea usu põhimõtte kohaldamise üks eesmärke on tõkestada

õiguste kuritarvitamist (RKTKo 08.01.2020, 2-20-331, p 13.1). Kostja poolt kohtule esitatud

perearsti Airi Kasemägi arvamus ei anna alust eeldada, et hageja ja kostja vahel sõlmitud

leping oleks vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Airi Kasemägi ei ole hagejat mitte

kunagi isiklikult läbi vaadanud.

Menetluse nii pikk kestvus ei ole tingitud mitte kohtu saamatusest, vaid eelkõige kostja

poolsest menetlusõiguse pahatahtlikust kasutamisest.

Kostja nõustus lepingu sõlmimisel oma vastutuse osa suurusega ega ole mitte kunagi (ei

kohtueelses menetluses ega ka kohtus) vaidlustanud antud proportsiooni suurust ja on

tasunud ka hagejale varasemalt vabatahtlikult 61,94 % tekkinud kahju suurusest.

Kohtuotsuses on ilmselt trükiviga. Ajavahemikul 2. november 1996 – 3. märts 2003 ei

töötanud hageja AS-is Dag Reklaam vaid DAG Reklaam OÜ-le eelnevas reklaamiettevõttes

AS DAG Viljandi. See aga ei muuda kohtu seisukohtade ja kohtulahendi õigsust.

Hageja töötas ka AS-is Anttila, kuid uurimiskokkuvõttega ei ole leidnud tuvastamist, et

töötingimused AS-is Anttila oleks olnud kutsehaiguse põhjustajaks.

Kohus on õigesti lähtunud hüvitise arvutamise indekseerimisel poolte vahel sõlmitud

lepingust. Pooled on lepingu sõlmimisel võtnud aluseks pensioniindeksi ja see ei ole

vastuolus kehtiva seadusandlusega. Lepingu sõlmimisel lähtusid pooled nende tegelikust

tahtest. Kohus jõudis oma arvestuse kohaselt õigele järeldusele, et kui indekseerida hageja

töötasu Viljandi maakonna keskmise töötasu muutusega, siis oleks saadud tulemus suhteliselt

sama suur kui selle indekseerimine nn pensioniindeksiga, milles pooled olid kokku leppinud.

Hageja esitas kohtule omapoolse hüvitise arvestuse tabelina, kuid kohus tegi omapoolse

arvestuse. Hageja ei vaidlusta kohtu poolt tehtud arvestust ja nõustub sellega. Hageja ei

nõustu kostja väitega, et kohtul puudub õigus seoses tervisekahjustuse hüvitisega ise välja

arvutada kahju suurust lähtudes kohtule esitatud tõenditest ja faktilistest asjaoludest. Hageja

leiab, et kohtul selline õigus on olemas. Ka varasema kohtupraktika kohaselt on kohtud

arvestanud vajadusel tervisekahju summad omal initsiatiivil ümber.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p

1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab menetluskulud

ringkonnakohtus kostja kanda.

7. Hageja nõuab kostjalt kui endiselt tööandjalt poolte vahel 19. oktoobril 2015 sõlmitud tööst

põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise lepingu täitmist (VÕS § 108).

Apellatsioonkaebuse kohaselt on leping tühine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.

Ringkonnakohus selgitab, et TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 järgi tuleb õiguste teostamisel ja

kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine

lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Selles

sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud keeld kuritarvitada oma õigusi.

Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul

seadusest või lepingust tulenevat (vt nt RKTKo 20.12.2010, 3-2-1-137-10, p 14). Tehingu

vastuolu hea usu põhimõttega ei too kaasa tehingu tühisust, vaid võimaldab jätta õigusnormi

või lepingusätte kohaldamata. Lepingu kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta (vt

RKTKo 29.03.04, 3-2-1-41-04, p 24). Seega kui hageja ei oleks käitunud tehingut tehes või

seda täites heas usus, oleks kostjal õigus tõkestada lepingu kohaldamist tema suhtes.

8. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et kohtul on TsMS §-s 2 sätestatud eesmärgi

tagamiseks kohustus kontrollida, kas menetlusosalised käituvad menetluses heauskselt

(RKTKo 02.11.2017, 2-14-62992, p 15). Kostja tugineb oma vastuväidetes hageja nõudele

sellele, et hageja teadis juba lepingut sõlmides, et haigus on tekkinud enne kostja juurde tööle

asumist. Seega tuli maakohtul kostja vastuväiteid arvestades kontrollida, kas hageja on

lepingut sõlmides ja selle kehtivuse jooksul käitunud hea usu vastaselt. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohus seda ka teinud.

8.1. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole menetluses tõendanud, et hageja oleks käitunud

19. oktoobri 2015. a tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise lepingut

sõlmides hea usu põhimõtet rikkudes. Maakohus on õigesti hinnanud hageja poolt esitatud

tõendeid.

Pooled ei vaielnud, et hageja asus kostja juures tööle 25. mail 2006. Eelnevalt oli hageja

töötanud sama tööandja juures 4. märtsist 2003 kuni 18. aprillini 2005.

SKA 8. juuni 2015. a ekspertiisi otsusega nr 1229639 tuvastati hagejal kutsehaigusest

põhjustatud töövõime kaotus 40% alates 11. maist 2015 kuni 31. maini 2017. Leping tööst

põhjustatud tervisekahjustusega kahju hüvitamiseks sõlmiti hageja ja kostja vahel 19.

oktoobril 2015, seega pärast seda, kui hagejal oli töövõime kaotus tuvastatud. SKA 23. mai

2017. a tõendi kohaselt on hagejal tuvastatud Töötukassa 2. mai 2017. a otsusega osaline

töövõime alates 1. juuni 2017 kuni 9. aprill 2020. Tõendist selgub, et ekspertarst A. Pärli 23.

mai 2017. a arvamuse kohaselt on hagejal kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 40%

ulatuses. 14. oktoobri 2021. a SKA teatises on ekspertarsti A. Tamme põhjendus (I kd, tl 67).

Hageja esitas Tööinspektsiooni 1. juuni 2015. a uurimiskokkuvõte, mis põhines kutsehaige

kirjalikel ütlustel, tööandja poolt esitatud dokumentidel ja töötervishoiuinspektori läbiviidud

külastusel (II kd, tl 23 jj). Kokkuvõtte kohaselt on kostja hageja esimesel tööperioodil

(aastatel 2003-2005) töökeskkonna riski alahinnanud, riskianalüüsis ei ole välja selgitatud

autojuht-reklaamimeeste ohutegureid ega hinnatud terviseriski suurust. Teise tööperioodi

jooksul paranes tööprotsess ettevõttes. Uurimiskokkuvõtte kohaselt ei teinud kostja

tervisekontrolli õiguspäraselt ja ei järginud arsti poolt määratud tervisekontrolli tähtaegu.

Menetluses on maakohus võimaldanud pooltel esitada tõendeid ja nõuda nende kogumist.

Menetluses on esitatud hageja haiguslugude väljavõtted (algusega 2003), karpaaltunneli

sündroom on hagejal diagnoositud aastal 2007, seega ajal, mil hageja juba töötas kostja juures

(II kd, tl 41). Vahetult enne kahju hüvitamise lepingu sõlmimist, 19. mail 2015 on hagejal

diagnoositud randmedistorsioon ja -distensioon (II kd, tl 44 pöördel).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks hageja hea usu

vastasele käitumisele lepingu sõlmimise hetkel.

Kostja poolt esitatud perearsti ja töötervishoiuarsti arvamuse (II kd, tl 4 jj) järgi ei ole

arvamuse koostaja käsutuses olevate andmete alusel võimalik kindlalt tuvastada, et hageja

randmete kulumine oleks seotud kostjaga. Ka oma arvamuse täienduses (II kd, tl 180 jj) jäi

asjatundja seisukohale, et ei ole võimalik kindlalt tuvastada, et hageja randmete kulumine

oleks seotud töötamisega kostja juures. Nimetatu ei tõenda aga seda, et hageja oleks käitunud

lepingut sõlmides hea usu põhimõtte vastaselt. Ainuüksi asjaolu, et asjatundja arvates ei saa

asuda kindlalt seisukohale terviseseisundi tekkepõhjustes, ei tõenda kuidagi seda, et hageja

oleks oma õigusi kuritarvitanud või soovinud kostjat kahjustada. Meditsiinilise hinnangu

andmine, haiguse kulu prognoosimine ning ravimeetodite tõhususe üle otsustamine ongi

reeglina hinnanguline. Menetluses on esitatud nii üksiku raviarsti kui kutsehaiguste ekspertiisi

komisjoni protokoll. Kõikides on olulises osas kattuvad arvamused hageja haiguse, selle

põhjuse ja kulgemise kohta. Hageja ja kostja sõlmisid lepingu tööst põhjustatud

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Pooltevahelises lepingus on arvestatud ka seda, et hageja terviseseisundi muutuse on osaliselt

põhjustanud töötamine teiste tööandjate juures, lepingu p 2.6.4 järgi on kostja osa kogu

tervistkahjustavast tööperioodist 61,94%. Seega ei saa hagejale ette heita ka seda, et ta oleks

oma töötamisest tekkinud negatiivseid muutusi tervisele seostanud üksnes kostjaga. Õige ei

ole seega kostja väide, et tema peab ebaõiglaselt vastutama kogu kahju eest. Proportsioon on

määratud poolte kokkuleppel. Kostja leiab apellatsioonkaebuses (p 4.1.6), et lepingu p-s

2.6.4 toodud proportsioon (61,94 %) on leitud hageja poolt ja hageja on

koostanud ka lepingu. Kostja väitel sellist proportsiooni ega haiguse

tekkimist kostja juures töötamisest ei tõenda ükski tõend. Ringkonnakohus

leiab tuginedes eeltoodule, et tõendamist ei ole leidnud, et hageja oleks

lepingut sõlmides käitunud hea usu vastaselt. Kostja on äriühing,

menetluses on ära toodud hageja varsemad töökohad, kostja ei ole

tuginenud sellele, et talle ei olnud hageja teised töökohad teada kahju

hüvitamiseks kohustamise lepingu sõlmimise ajal. Kostja väide, et

välistatud ei ole, et hagejal esinesid juba siis liigestega probleemid, kuid ta

ei avaldanud neid arstile kartes töökohta kaotada, on paljasõnaline ja

tõendamata. Kostjal oli võimalus enne lepingu sõlmimist hageja poolt

esitatud andmeid täpsustada või paluda täiendavate tõendite esitamist.

See, et hageja randmeprobleemid tekkisid töötamisest kostja juures, on

mh tõendatud kutsehaiguse ekspertiisikomisjoni protokolliga (II kd, tl 89

jj).

8.2. Kostja ei ole ka tõendanud hageja hea usu vastast käitumist lepingu kehtivuse ajal, mille

tõttu hageja ei saaks lepingu täitmist nõuda.

Hageja on pöördunud saatekirja alusel 3. veebruaril 2020 SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusse (I kd, tl 93). Lõplikuks kliiniliseks diagnoosiks oli

kutsehaigus, randmeliigeste valu ja liikuvuse piiratus, väljendunud degeneratiivsed muutused

randmeliigestes, sidemete rebend. Hageja esitas terviseseisundi kestva halvenemise

tõendamiseks SA Viljandi Haigla ortopeedi 20. jaanuari 2022. a ambulatoorse epikriisi ja SA

Põhja-Eesti Regionaalhaigla töötervishoiuarsti 4. veebruari ambulatoorse epikriisi. Ekslik on

kostja väide, mille kohaselt nähtub neist epikriisidest vaid see, et hagejal on diagnoositud

kutsehaigus. Mõlemast nähtub, et hagejal on jätkuvalt randmevalu, liikuvuse piiratus. Hageja

10. veebruari 2020. a raviloo järgi on patsiendil püsivad randmevalud (II kd, tl 54),

samasugused vaevusi on hagejal kirjeldatud ka 6. veebruari 2023 raviloos, diagnoosiks

rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede muud haigusseisundid.

Maakohus tuvastas, et hagejal on kutsehaiguse põhjustanud haigusseisundid randmetes.

Hageja töötab kohtukordniku ametikohal (I kd, tl 43), mis ei eelda ülesannete täitmist, mis

oleks seotud koormusega kätele.

Maakohus viis asjas läbi hageja tervisliku seisundi ja töövõime hindamiseks läbi

komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi. Ekspertiisiakti kohaselt on hagejal diagnoositud

lokaalne liigesehaigus, mis vähendab üldist töövõimet, kuna füüsiline koormus kätele ja

kokkupuude vibratsiooniga on patsiendile vastunäidustatud (I kd, tl 163). Kostja taotles

kohtult täiendava ekspertiisi läbiviimist, kohus jättis selle rahuldamata. Kostja esitas küll

vastuväite maakohtu menetluses, kuid ei esitanud ringkonnakohtule uut taotlust tõendite

kogumiseks.

9. Kostja ei ole menetluses esitanud tõendeid, millest nähtuks hageja hea usu vastane

käitumine lepingu kehtivuse ajal. Kostja tugineb terve menetluse käigus sellele, et hageja

sõidab jalgrattaga, mis ühel poolt viitab sellele, et hageja tervisekahjustus võib olla tingitud

rattasõidust, teisalt osutab ka hageja heale tervisele praegusel hetkel (14. detsembri 2021. a

maakohtu istungi protokoll, I kd, tl 86). Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole aga esitanud

ühtegi selget põhjendust (tõendanud põhjusliku seose olemasolu) selle kohta, kuidas võiks

sõit jalgrattaga põhjustada hagejal 2015. aastal diagnoositud käteülekoormushaigust

(täpsemalt: vibratsiooni toimel liigesevalu, väljendunud degeneratiivsed muutusi

randmeliigestes, sidemete rebendit, rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete

kudede haigusseisundit, liigesekõhre haigusseisundit, sidemete e ligamentide haigusseisundit,

randmedistorsiooni ja -distensiooni (-nikastus) ja -venitust; II kd, tl 86). Kostja ei ole

menetluses ümber lükanud hageja väidet, et nii arstid kui erinevad terapeudid leiavad, et ta

peab oma käsi liigutama ning see hõlmab ka rattasõitu (II kd, tl 30 pöördel).

Kostja esitas kohtule taotluse kutsehaiguste kliinikust hageja kutsehaiguse määramise toimiku

väljanõudmiseks. Kohtule on esitatud hageja tervisekaart (II kd, tl 75 jj). Tehtud epikriisid

kinnitavad hagejal kutsehaiguse olemasolu (nt II kd, tl 77, 78, 79). Väljavõtted haigusloost

(20. märts 2017, 27. oktoober 2014) nimetavad kutsehaigust, randmeliigeste valu ja liikuvuse

piiratust.

Kostja tugineb apellatsioonkaebuses asjatundja seisukohale, mille kohaselt

hageja ei ole täitnud ka arstide antud ravisoovitusi, et aeglustada haiguse

süvenemist. Nimetatud väide ei ole mingil viisil tõendatud ega tähenda

hageja heade kommete vastast käitumist lepingu kehtivuse ajal. 20.

märtsi 2017 haigusloo väljavõttes on küll nimetatud, et hagejal tuleks

vajadusel konsulteerida ortopeediga „op- ravi suhtes“, viimane ei tähenda

aga seda, et hagejal oleks kindlasti vajadus vaevusi operatiivse

ravimeetodil leevendada (asjatundja arvamus, II kd, tl 5 pöördel).

10. Kostja leiab, et hageja ja kostja vaheline leping on vastuolus heade kommetega. Heade

kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate

arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nr RKTKo 06.11.2019, 2-

16-11216, p 19). Kohus saab tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete

vastasust ka omal algatusel (nt RKTKo 25.11.2013, 3-2-1-83-13, p 12).

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole menetluses toonud esile asjaolusid või esitanud

tõendeid, mis viitaksid pooltevahelise tervisekahju hüvitamise lepingu eesmärgi heade

kommete vastasusele või oleks hageja käitunud lepingut sõlmides ebamoraalselt või

taunitavalt. Hagejal oli tuvastatud kostja juures töötamise ajal kutsehaigus. Hageja sõlmis

kostjaga lepingu sellest tuleneva tervisekahju hüvitamiseks, arvestades hüvitise määramisel ka

teiste tööandjate juures töötamist. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja pole väitnud, et

hageja on nimetatud lepingut sõlmides tema suhtes ebakohaselt või pahatahtlikult käitunud.

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hüvitise indekseerimisel põhjendatult

lähtunud pensioniindeksist, ringkonnakohus nõustub sellest osas maakohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 järgi. Pooled on indekseerimise viisi lepingus

kindlaks määranud ja kostja ei ole menetluses tõendanud, et lepingut tuleks VÕS § 97 järgi

selle kohustuste vahekorra olulise muutumise tõttu muuta. Kostja esindaja kinnitas

kohtuistungil, et ettevõtte majandusliku seisundi üle kurta ei saa (II kd, tl 30 pöördel).

Lepingujärgse indekseerimise puhul ei ole tegemist nn mehhaanilise indekseerimisega,

millele kostja viitab. Paljasõnaline on kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt isegi

kui pooled on sõlminud lepingu, milles kasutatakse indekseerimiseks nn

pensioniindeksit, ei tähenda see seda, et sellest tuleks kindlasti lähtuda.

Maakohus on põhjendatult võrrelnud pensionindeksit ja Viljandi maakonna

keskmist töötasu, et hinnata indekseerimise proportsionaalsust.

12. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus

on jätnud otsuses hindamata kostja väite, mille kohaselt hageja poolt on

põhjendamatu välja jätta keskmise töötasu arvutamisest need kuud, kui

hageja viibis puhkusel. Maakohus vastas otsuses (lk-l 14) kostja väitele,

mille kohaselt hageja keskmine töötasu, mis oli hüvitise arvestamise

aluseks, on ebaõige. Maakohus viitas lepingu p-le 2.6.5, milles pooled on

määratlenud, milliste summade alusel arvestatakse hageja keskmine

töötasu, mis võetakse hüvitise algsel määramisel aluseks. Ringkonnakohus

leiab, et hüvitise arvutamisel on võetud põhjendatult aluseks hageja

keskmine sissetulek 1203 eurot 19 senti, mille pooled on lepingu kohaselt

hüvitise suuruse arvutamisel aluseks võtnud.

Ringkonnaohus märgib täiendavalt, et lepingu p 2.3 kohaselt jäetakse

keskmise sissetuleku kindlaksmääramisel kuud, mille kestel hüvitise saaja

haiguse, vallandamise või seaduses ettenähtud muude töölt vabastamise

juhtude tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi,

arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud

kuudega.

13. Kohus rahuldab õiguslikult põhjendatud nõude ja ei või sealjuures ületada nõude piire.

Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7; 439). Kostja ei

ole apellatsioonkaebuses leidnud, et maakohus oleks rahuldanud hageja nõude suuremas

ulatuses, kui hageja oma nõude esitas. Maakohus ei ole hüvitise suurust arvutades

menetlusnorme rikkunud.

Hageja esitas tabelina nõude arvestuse (II kd, tl 192-193). Maakohus ei saanud hageja esitatud

nõude arvestusest lähtuda, kuna leidis, et poolte vahelise kokkuleppe kohaselt sissetuleku

indekseerimist vahepeal ei kohaldatud. Maakohus arvutas hüvitise ümber, arvestades et

keskmist sissetulekut 1203 eurot 19 senti tuleb indekseerida alates 1. aprillist 2018. Muus osas

lähtus maakohus hageja esitatud tabelis märgitud andmetest. Maakohus ei ole asunud ise

tegema hageja nõudeid põhjendavaid arvutusi, vaid on hüvitise ise uuesti välja arvutanud

kostja vastuväitega osalise nõustumise tõttu.

14. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohtu otsus ei ole osas, milles kohus jättis

rahuldamata hageja nõude hüvitise saamiseks pärast kohtulahendi tegemist, õiguslikult

põhjendatud. Hageja ei ole maakohtu otsusele aga apellatsioonkaebust esitanud. Kui lähtuda

maakohtu argumentatsioonist, siis ei kuuluks tulevikku suunatud korduvate kohustuste

täitmiseks esitatud nõuded rahuldamisele, kuna kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et

kohustatud isik ei täida oma kohustusi ka tulevikus. Maakohus on küll õigesti tsiteerinud

õiguskirjandust ja leidnud, et hagi esitamine TsMS § 369 järgi enne nõude sissenõutavaks

muutumist on erandlik. Samas on praegusel juhul tegemist korduva kohustusega (TsMS § 369

teine lause) ja kostja ei ole kuni hagi esitamiseni korduvaid kohustusi täitnud, seega võib

suure tõenäosusega eeldada, et ta ei täida neid ka tulevikus.

15. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Parandatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus

lepingulise esindaja tasu 1014 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on

hageja lepingulise esindaja tasu põhjendatud ja vajalik (TsMS § 175 lg 1). Hageja esindaja

tunnitasu 130 eurot (ilma käibemaksuta) ei ületa sarnase õigusteenuse eest tavapäraselt

makstavat tasu ning esindaja poolt apellatsioonimenetluses hageja esindamisele kulutatud aeg

kokku 6 tundi ja 30 minutit on põhjendatud. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, seega

tuleb hüvitada hagejale lepingulise esindaja tasu koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10).

Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista menetluskulud 1014 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)