2-23-16917/61 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Kairi Piirisild

Määruse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-16917

Tsiviilasi

X avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks

lapse viibimiskoha osas ja selles osas ainuhooldusõiguse

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13. märtsi 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(ema)

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Katrin Paulus

Puudutatud isik (laps) C (isikukood XXXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Aleksei Ratnikov

Puudutatud isik (isa) Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu)

Maardu linn (Maardu Linnavalitsuse kaudu)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 13. märtsi 2024. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-23-

16917 muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebemenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapse

riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja, ema) esitas 29. novembril 2023 Harju Maakohtule avalduse, milles palus

lõpetada Q (isa) ühine hooldusõigus C (laps) viibimiskoha määramise osas ning anda talle selles

osas üle ainuhooldusõigus.

Avalduse kohaselt elab laps emaga. Harju Maakohtu 6. juuli 2022. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 7. juuli 2023. a määrustega tsiviilasjas nr 2-20-2697 on määratud lapse ja isa

vaheline suhtluskord. Lapse ema leiab, et lapse isa on hooldusõigust kuritarvitanud ning sellega

kahjustanud lapse huve. Lapse isa läks 2023. a suvel koos lapsega kaheks nädalaks oma

sünniriiki Itaaliasse, milleks lapse ema luba ei andnud. Samuti on isa lapsele 2023. a oktoobris

öelnud, et võib lapse igal ajal lasteaiast ära viia. Ka tuli lapse isa koos oma isaga (lapse vanaisa)

lapse 2023. a sünnipäeval lapse elukohta ning soovis lapsega kohtuda. Suhtluskorra järgi isal

selleks õigust ei olnud. Lapse isa ei ole arvestanud, et laps on ülitundlik, mistõttu lapsele ei sobi

uudsusmomendid ega äkilised muudatused elukorralduses. Lapse emal ei ole muud võimalust

lapse huvide kaitsmiseks, kui hooldusõiguse osalise lõpetamise nõudmine. Itaalia Suursaatkond

on väljastanud isale lapse reisidokumendi ning selle kasutusõigust on võimalik piirata lapse

viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamisega.

2. Tallinna linn leidis, et lapse emale ainuhooldusõiguse üleandmine lapse viibimiskoha osas

tagab lapsele stabiilse, turvalise ja arendava keskkonna. Lapse ema juures on lapsel toetav ja

sõbralik keskkond ning laps tunneb ennast kaitstuna. Vestlusest lapse isaga saab järeldada, et

tal Eestis tugevaid sidemeid ei ole tekkinud. Lapse isa on ka avaldanud, et ta jäi Eestisse elama

vaid lapse pärast. Lapse isal puudub Eestis lähivõrgustik, ta ei valda eesti keelt, vahetab

töökohti ning elab üürikorteris, mistõttu võib järeldada, et lapse isa ei seo Eestiga midagi olulist.

See omakorda võimaldab arvata, et ta võib Eestist lahkuda. Kuna isa käes on lapse isikut

tõendav dokument, saab ta lahkuda koos lapsega.

3. Maardu linn toetas avaldust ja leidis, et lähtudes lapse heaolust ja huvidest on avalduse

rahuldamine põhjendatud. Kujunenud olukorras, kus lapse isal puuduvad seosed Eestiga (v.a

lapse viibimiskoht) ning talle on väljastatud lapse reisidokument, võib tekkida olukord, kus

lapse isa lahkub Eestist koos lapsega lapse ema teavitamata.

4. Lapsele määratud esindaja avaldust ei toetanud ja leidis, et see on ennatlik. Esindaja

avaldas, et vanemate suhted on pingelised. Samas ei ole vanemate vahel vaidlust selles, et laps

elab emaga. Esindaja hinnangul oli reisimine Itaaliasse küll kehtiva suhtluskorra rikkumine,

kuid reisimine on lapse huvides. Samas tuleks lapse isal siiski oma reisimise kavatsusest lapse

emale aegsasti teada anda. Esindaja hinnangul ei õigusta ühekordne suhtluskorra rikkumine

isalt hooldusõiguse äravõtmist lapse viibimiskoha osas. Alternatiivselt, kui kohus siiski leiab,

et lapse viibimiskohta tuleks reguleerida, on esindaja seisukohal, et see peab kehtima üksnes

Harjumaa piires. Kui ema elukohta muudab, võib see teha isa ja lapse suhtlemise keerulisemaks.

5. Lapse isa kirjalikku seisukohta kohtule ei esitanud, kuid vaidles 5. märtsil 2024 toimunud

kohtuistungil avaldusele vastu.

6. Maardu linn muutis 5. märtsil 2024 toimunud kohtuistungil seisukohta, loobudes

9. veebruari 2024. a seisukohas avaldatust. Esindaja hinnangul on vanemate vahel probleemiks

usalduse puudumine, mitte erimeelsus lapse viibimiskoha osas.

Esimese astme kohtu määrus

7. Harju Maakohus jättis 13. märtsi 2024. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse

rahuldamata.

3 (7)

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine lapse

huvides. Seejuures ei ole vanemate vahel ületamatuid erimeelsusi viibimiskoha määramise

osas. Maakohtu hinnangul ei anna ainuüksi asjaolu, et isa reisis lapsega üks aasta varem

Itaaliasse, alust viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Maakohus nõustus

emaga, et kehtiva suhtluskorra järgi isal sellist õigust ei olnud. Samas ei ole ema tõendanud, et

selline reis rikkus lapse huve. Asjaolu, et isa on ähvardanud lapse lasteaiast ära viia, ei ole

tõendamist leidnud. Kuigi tulenevalt kehtivast suhtluskorrast ei olnud isal õigust lapsega lapse

sünnipäeval kohtuda, võinuks vanemad selles kokku leppida. Maakohus märkis ka, et vanemate

hooldusõiguses muudatuste tegemine ei too vaikimisi kaasa muudatust suhtluskorras.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

8. Lapse ema esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada ja avaldus rahuldada.

8.1. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud laste ema

avaldust toetavaid eestkosteasutuste seisukohti. Samuti ei ole maakohus arvestanud kõikide

ema avalduse aluseks olevate asjaoludega. Maakohus leidis vääralt, et tegemist on pelgalt ema

hirmuga, et isa viib lapse Itaaliasse ega too teda tagasi. Väär on maakohtu osundatu, nagu oleks

isa ja lapse reis toimunud aasta tagasi. Ema esitas avalduse kohtule neli kuud pärast reisi. Selle

nelja kuu jooksul on isa last ähvardanud (võtab ta lasteaiast kaasa) ning ilmunud ette teatamata

lapse sünnipäevale. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses põhjendanud, miks on alust arvata,

et isa ühist hooldusõigust enam ei riku ja rohkem lapsega Eestist ema teavitamata ei lahku. Ka

jättis maakohus arvestamata, et lapse isa taotles Itaalia Suursaatkonnas lapsele reisidokumendi,

mida on ka lapse ema teadmata kasutatud. Reisidokument annab lapse isale piiramatu

võimaluse lapsega Eestist lahkuda.

8.2. Maakohus leidis vääralt, et lapse ema ei ole tõendanud, et lapse huvid on rikutud. Kuna

lapse isal puudus õigus lapsega reisimiseks, rikkus isa ühist hooldusõigust. Seejuures tuleb

eeldada, et ühise hooldusõiguse rikkumisega on lapse huve rikutud. Seega ei pidanud lapse ema

täiendavalt tõendama, et lapse huvisid on rikutud. Vastupidi, lapse isa oleks pidanud tõendama,

et ta ei rikkunud ühist hooldusõigust ega kahjustanud lapse huve. Samuti oleks lapse isa pidanud

põhistama, et edaspidi ta ühist hooldusõigust ei riku. Lapse isa andis hoopis kohtuistungil

mõista, et ta ei aktsepteeri kehtivat suhtluskorda.

8.3. Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5521, jättes lapse ära

kuulamata. Sellise olulise menetlusnormi rikkumise korral ei ole põhjendatud maakohtu

tuginemine asjaolule, et lapse ema ei ole tõendanud lapse isa poolt lapsele öeldud ähvardusi.

Seejuures ei saa kohus lapsega kohtumata eeldada, et laps ei ole suuteline seisukohti avaldama.

8.4. Lapse ema on seisukohal, et lapse huvidest lähtuvalt on vältimatult vajalik võtta

tarvitusele meetmed, et lapse isa käitumine ei korduks. Seejuures on kohtul TsMS § 477 lg-t 5

arvestades võimalik valida ise lapse huvidest lähtuv meede, et tagada, et lapse isa ei saaks enam

ühist hooldusõigust rikkuda ja seeläbi ka lapse huve rikkuda.

9. Lastele määratud esindaja määruskaebust ei toeta. Esindaja kordas maakohtus avaldatud

seisukohti. Esindaja on jätkuvalt seisukohal, et ühekordne suhtluskorra rikkumine ei saanud

lapse huve oluliselt kahjustada.

10. Lapse isa nõustub maakohtu määrusega ja taotleb määruskaebusega seotud kulude avaldaja

kanda jätmist.

4 (7)

11. Tallinna linn leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja maakohtu määrus tuleb tühistada.

Isapoolset suhtluskorra rikkumist (lapse Itaaliasse reisile viimine) tuleb käsitada ühise

hooldusõiguse rikkumisena ning lapse huvidega vastuolus tegutsemisena. Olukord, kus 4-

aastane laps pannakse ootamatult lennuki peale ja viiakse lapse jaoks kuskile võõrale ja

tundmatule maale, ei ole lapsele turvaline, arvestades lapse ülitundlikkust ja ärevust. See mõjub

lapse vaimsele tervisele halvasti. Ka jättis maakohus põhjendamatult arvestamata, et lapse isa

taotles Itaalia Suursaatkonnast lapsele reisidokumendi. Lapse isa võib lapsega Eestist lahkuda

ja vanemate erimeelsused suurendavad seda tõenäosust.

12. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata, kuid

maakohtu määruse põhjendusi tuleb täiendada.

14. Määruskaebemenetluses vaidlevad menetlusosalised jätkuvalt selle üle, kas esinevad

eeldused vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramise osas.

15. Ringkonnakohus märgib, et kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad

perekonnaseaduse (PKS) § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma

hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui

vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanemate ühine hooldusõigus, sh õigus määrata

üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab

ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda (RKTKm 12.02.2018, 3-2-1-159-15, p 24).

Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on

sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja

hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises

hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või

osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233/69, p 14).

Kui kohtule esitatakse PKS § 119 või § 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise

hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles

vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid

arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud. PKS § 119

kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse

olulise küsimuse üle. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine PKS § 137 alusel on

suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem

õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle

ainuhooldusõigus antud (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233/69, p 15). Vanemate ühist

hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema

õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult

suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Seejuures ei ole kohus sõltumata sellest,

kas avaldust lahendatakse PKS § 119 või § 137 alusel TsMS § 477 lg 5 kohaselt seotud

menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, vaid

peab PKS § 123 lg 1 ja § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaselt lähtuma eelkõige lapse huvidest (RKTKm

19.05.2021, 2-20-1708/82, p 19).

16. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et siinses asjas ei ole vanemate vahel ületamatuid

erimeelsusi lapse viibimiskoha määramise osas, mis õigustaks selles osas vanemate ühise

5 (7)

hooldusõiguse lõpetamist ja lapse emale ainuhooldusõiguse üleandmist (PKS § 137) või lapse

emale lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse andmist (PKS § 119). Ka ei tuvastanud

ringkonnakohus, et lapse isa oleks seadnud ohtu lapse kehalise, vaimse või hingelise heaolu,

mis annaks kohtule PKS § 134 lg 1 järgi aluse ohu ärahoidmiseks vajalike abinõude

rakendamiseks.

Küll aga nõustub kolleegium lapse emaga selles, et maakohus ei ole vaidlustatud määruses

eestkosteasutuste seisukohtade arvestamata jätmist põhjendanud. Sellega on maakohus

rikkunud kohtumääruse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8 koosmõjus § 463 lg-ga 2),

kuid see ei toonud kolleegiumi hinnangul kaasa ebaõiget lõppjäreldust. Kolleegium saab

rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse

põhjendustega.

17. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vanemate vahel erimeelsust selles, et laps elab emaga.

Lapse ja isa vahel on Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2023. a määrusega tsiviilasjas nr 2-20-

2697 kehtestatud suhtluskord (dtl-d 22–33, edaspidi suhtluskorra määrus). Õige on lapse ema

osundatu, et lapse isa rikkus vanematevahelist kokkulepet reisile minemisest teavitamise osas,

kuid ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline ühekordne rikkumine ei anna alust ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks viibimiskoha osas.

17.1. Suhtluskorra määruse p-st 26 nähtuvalt ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks eraldi

reguleerida lapsega reisimist, sest vanemate vahel puudus vaidlus selles, et lapse isal on õigus

käia lapsega puhkusel väljaspool Eesti Vabariiki alates lapse viieaastaseks saamisest. Vanemad

said suhtluskorraga reguleerimata küsimustes vastavalt määruse resolutsiooni p-le 5.7 kokku

leppida e-kirja teel. Seega ei olnud vanematel erimeelsust selle üle, et lapse isa võis lapsega

reisida, kuid vanemate vahel oli kokkulepe, et laps peab olema viieaastane ning sellest tuleb

lapse ema teavitada.

17.2. Kuigi suhtluskorra määrus ei näinud lapse isale ette õigust 2023. a suvel lapsega pikemalt

aega veeta, muutsid vanemad selles osas suhtluskorda, leppides kokku, et 2023. a on laps isaga

alates 15. juulist kuni 30. juulini (dtl 34, tõlge avalduses dtl 4). Asja materjalidest nähtuvalt läks

laps isa juurde 15. juulil 2023. Lapse ema avaldatu kohaselt sai ta 16. juulil 2023, mil ta lapsega

telefonis rääkis, teada, et isa on lapsega sõitnud Itaaliasse. Lapse isa tõi lapse ema juurde tagasi

2. augustil 2023. Lapse ema heidab lapse isale ette, et lapse isa ei võinud ilma tema nõusolekuta

ega teda teavitamata minna lapsega reisile. Seega, pärast vaidlusalust Itaalia reisi soovib lapse

ema endale lapse viibimiskoha määramise õigust. Kolleegium märgib, et viibimiskoha

määramise õigus hõlmab ka selle otsustamist, kuhu laps reisib (vt RKTKo 07.06.2011, 3-2-1-

45-11, p 19).

Lapse ema avaldatut mõistab ringkonnakohus nii, et lapse ema kardab, et lapse isa lahkub

lapsega Eestist ja ei too last tema juurde tagasi. Seetõttu soovib lapse ema, et kohus lõpetaks

vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas. Kolleegium märgib, et kui

avaldus rahuldatakse, tehakse vastava määruse alusel muudatused perekonnaseisuandmetes

(TsMS § 563¹).

17.3. Kuigi lapse isa väidab, et tal oli olemas lapse ema nõusolek lapsega Itaaliasse reisimiseks,

ei ole see väide tõendatud. Seejuures on lapse isa Tallinna linna esindajale avaldanud, et ta oli

kindel, et tal oli õigus lapse ema nõusolekuta lapsega Euroopa Liidu siseselt reisida ning ta pidi

reisist üksnes teavitama (dtl 109). Praegusel juhul nägi aga vanematevaheline kokkulepe,

millele on viidatud suhtluskorra määruse p-s 26, ette, et lapse isal oli õigus lapsega reisida, kui

laps on viieaastane. Vaatamata sellele rikkumisele leiab ringkonnakohus, et sellest ei saa

järeldada, et vanematel on vaidlus lapse viibimiskoha üle.

6 (7)

Kolleegiumi hinnangul tuleneb siinses asjas tekkinud erimeelsus eelkõige suhtluskorrast.

Kolleegium märgib, et reisile minemisest teavitamise tingimusi saab kohtumäärusega

kehtestada lapsega suhtlemise korra raames ning praeguses vaidluses ei saa lahendada

suhtlemiskorra küsimusi (RKTKm 19.02.2020, 2-18-15686/183, p 19). Ka maakohus on

vaidlustatud määruses viidanud, et hooldusõiguses muudatuste tegemine ei too vaikimisi kaasa

muudatust suhtluskorras.

17.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalune reis ei kahjustanud lapse huve.

Lapse ema on esile toonud, et pärast 2023. a reisi keeldus laps järgmisel korral suhtluskorra

alusel isa juurde minemast ning käitus hüsteeriliselt. Lapse ema tegi lapse käitumisest järelduse,

et laps kartis, et isa võib ta uuesti ootamatult kuhugi viia (dtl 4).

Suhtluskorra määruse p-st 22.1 nähtuvalt on laps ülitundlik, kellele ei sobi uudsusmomendid

ega äkilised muudatused elukorralduses, kuid spetsialistid ei kinnitanud vajadust lapse ja isa

suhtluskorra vähendamiseks. 23. aprillil 2024 ringkonnakohtus toimunud lapse ärakuulamisel

veendus kohus, et lapse suhtumine isasse on positiivne. Laps ei väljendanud isast rääkides

hirmu ega vastumeelsust. Laps avaldas, et talle meeldib reisida mõlema vanemaga. Seega,

pidada isaga reisimist lapse jaoks äkiliseks elukorralduslikuks muudatuseks, mille tõttu tuleks

viibimiskoha määramise ainuõigus määrata lapse emale, ei ole ringkonnakohtu arvates

põhjendatud. Isegi kui laps ei olnud reisile minemisel vajalikul määral ette valmistatud, ei ole

see lapse heaolule püsivalt mõju avaldanud. Lapse huvides saavad vanemad reisile minemisest

teavitamise tingimusi kehtestada lapsega suhtlemise korra raames.

Kolleegium leiab, et lapse huvides on see, et ta saaks koos isaga reisida, kui ta viibib

suhtluskorra alusel isa juures. Siinjuures tuleb arvestada, et lapse isa sugulased elavad Itaalias

ning lapsel on õigus neid tundma õppida, samuti teada isa päritolu, keelt ja kultuuri. Ainuüksi

lapse ülitundlikus ei anna ühe juhtumi põhiselt alust arvata, et isaga koos reisimine last

kahjustaks. Ka lapse esindaja on avaldanud, et lapse huvides on reisida (dtl 146).

17.5. Lapse ema on oma hirmu, et lapse isa võib lapsega Eestist lahkuda, põhjendanud sellega,

et lapse isa on lapsele öelnud, et ta võib lapse lasteaiast igal ajal ära viia. Kuna maakohus leidis,

et lapse ema väide ei ole tõendatud, heitis lapse ema maakohtule ette menetlusnormi rikkumist,

täpsemalt TsMS § 5521 alusel lapse ärakuulamata jätmist. Tulenevalt sellest etteheitest kuulas

ringkonnakohus lapse ära. Lapse käitumise ja avaldatu põhjal ei saa ringkonnakohtu hinnangul

teha ema soovitud järeldust. Laps oli ärakuulamise alguses koos emaga, kuid oli nõus ka ema

ruumist lahkumisega. Vestluse käigus ei andnud laps kordagi mõista, et isa oleks teda

äraviimisega ähvardanud või et ta tunneks hirmu, et isa võib teda emast eraldada. Seega, laps

käitub erinevates olukordades erinevalt ning tema hüsteerilist käitumist ei saa seostada üksnes

vaidlusaluse reisi ja isa käitumisega.

18. Lapse ema on esile toonud ka juhtumi, kus lapse isa ilmus lapse sünnipäevale ette

teatamata. Tõsi, lapse isal ei olnud suhtluskorra järgi õigust lapsega sellel päeval kohtuda. Küll

aga ei anna see juhtum lapse huvidest lähtuvalt alust ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks.

19. Ringkonnakohus nõustub lapse emaga, et maakohus jättis vaidlustatud määruses

eestkosteasutuste arvamused hindamata, ka ei põhjendanud, miks ta nendega ei arvestanud. See

rikkumine ei toonud aga endaga kaasa ebaõiget lõppjäreldust, sest nendes arvamustes toodud

asjaolude põhjal ei saa teha järeldust, et vanemate vahel oleks erimeelsus lapse viibimiskoha

üle. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud kohelda lapse isa teisiti üksnes seetõttu, et ta on

välismaalane, kes ei räägi eesti keelt ja üürib endale elamispinda. Vastasel juhul tähendaks see,

et iga välismaalasest vanema puhul esineb viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamise

eeldus, sest risk, et vanem võib lapse välismaale teise vanema nõusolekuta ära viia

7 (7)

(rahvusvaheline lapserööv), on kõrge. Selline eeldus ei oleks kooskõlas vanemate võrdsuse

põhimõttega. Praegusel juhul on lapse isal Eestis töökoht, kus ta on töötanud kolm aastat,

samuti on tal olemas elukoht (dtl-d 169 ja 170; ajamärk 01:34:11 ja 01:42:20).

20. Riigikohus on selgitanud, et kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe

ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata

vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Seejuures tuleb asja

lahendades arvestada hetkeolukorraga, mitte hinnata seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda

(RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708/82, p-d 19 ja 21). Praegusel juhul on lapse ema esitanud

avalduse eelkõige ajendatuna hirmust, et lapse isa ei too talle suhtluskorra järgselt last tagasi.

See asjaolu ei anna aga kolleegiumi hinnangul alust teha muudatusi vanemate ühises

hooldusõiguses. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida isa tähelepanu asjaolule, et

PKS § 118 lg-st 1 tulenevalt peavad vanemad teostama ühist hooldusõigust üksmeeles, pidades

silmas lapse igakülgselt heaolu. Kui vanemad ei suuda ühist hooldusõigust teostada, annab see

aluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi

tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles

osas hooldusõiguse.

21. TsMS § 696 lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse

Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus

22. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras

määratud esindajate tasu ja kulud, mis jäid riigi kanda. Kuigi lapse ema on vaidlustanud

maakohtu määruse terves ulatuses, ei ole määruskaebuses sisulisi vastuväiteid menetluskulude

jaotuse osas esitatud. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu menetluskulude jaotust

TsMS § 172 lg 1 järgi muuta.

23. Juhindudes

TsMS § 173

lg-st 1

märgib

kolleegium

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus jätab TsMS § 172 lg 1 järgi määruskaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele

määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda. Ringkonnakohus

määrab riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulud kindlaks vastava taotluse

esitamisel eraldi määrusega. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus menetluskulusid

rahaliselt kindlaks määrata.

24. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)