3-24-696/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

26. aprill 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-696

Haldusasi

Finstream OÜ kaebus Rahapesu Andmebüroo 1. märtsi

2024. a otsuse nr 6-1/18-1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2024. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – Finstream OÜ, esindajad v.adv Helena Noot ja

v.adv Dmitri Zdobnõh

Vastustaja – Rahapesu Andmebüroo, esindaja KK

Menetluse alus ringkonnakohtus

Finstream OÜ määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Finstream OÜ määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-

696 resolutsiooni punkt 1.

3. Rahuldada Finstream OÜ esialgse õiguskaitse taotlus ja peatada Rahapesu

Andmebüroo 1. märtsi 2024. a otsuse nr 6-1/18-1 kehtivus kuni haldusasja nr 3-24-

696 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rahapesu Andmebüroo (RAB) väljastas 23.09.2020 otsusega Finstream OÜ-le

tegevusloa nr FVT000153 virtuaalvääringu teenuse osutamiseks. Finstream OÜ asutajaks ja

ainuosanikuks on alates 27.09.2019 olnud Venemaa Föderatsiooni kodanik SS.

2. Euroopa Liidu Nõukogu 18.12.2023 määrusega (EL) 2023/2878 muudetud EL Nõukogu

31.07.2014 määruse (EL) nr 833/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa

tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas, art 5b lg-te 2, 2a ja 3 kohaselt on Venemaa

kodanikel, kellel ei ole elamisluba EL-i liikmesriigis, Euroopa Majanduspiirkonda kuuluvas

riigis või Šveitsis, alates 18.01.2024 keelatud otse või kaudselt omada või kontrollida EL-i

liikmesriigi õiguse alusel asutatud või moodustatud juriidilist isikut, üksust või asutust, mis

3-24-696

2(8)

osutab krüptovara rahakoti, konto- või deponeerimisteenuseid, või tegutseda sellise juriidilise

isiku, üksuse või asutuse juhtorgani liikmena.

3. RAB teavitas Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonide muudatustest oma veebilehel

04.01.2024 ning edastas 05.01.2024 virtuaalvääringu teenuse pakkujatele (sh Finstream OÜ)

märgukirja, millega teavitas uutest EL-i piirangutest ja palus ettevõtjatel, kelle omanik, tegelik

kasusaaja või juhtorgani liige on Venemaa kodanik, esitada hiljemalt 17.01.2024 kodakondsust

või elamisloa olemasolu tõendavaid dokumente (passi või elamisloa koopia). Finstream OÜ

märkis 18.01.2024 majandustegevuse registris, et äriühingu ainuosanik ja tegelik kasusaaja on

Horvaatia Vabariigi kodanik AB. Finstream OÜ selgitas 19.01.2024 e-kirjas, et müügitehing

toimus 17.01.2024 ning notar vormistab kandeavalduse ja väljastab lepingu ärakirja kohe, kui

temale laekub SSi abikaasa notariaalne nõusolek, mis vormistatakse 23.01.2024 Venemaa

saatkonnas Araabia Ühendemiraatides ja saadetakse kulleriga Eestisse, mis võtab

hinnanguliselt nädal aega. RAB märkis 19.01.2024 vastuses, et jääb ootama infot dokumendi

saabumise kohta. RAB edastas 05.02.2024 Finstream OÜ-le tegevusloa kehtetuks tunnistamise

otsuse projekti, millele Finstream OÜ esitas vastuväited 12.02.2024.

4. RAB tunnistas 01.03.2024 otsusega nr 6-1/18-1 rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 75 lg 1 p 9 alusel alates 01.03.2024 kehtetuks Finstream OÜ

tegevusloa nr FVT000153 virtuaalvääringu teenuse osutamiseks ning nimetatud loaga seotud

majandustegevuse registri andmed. RAB lõpetas ühtlasi Finstream OÜ 15.06.2022 esitatud

tegevusloa muutmise taotluse menetluse.

Finstream OÜ on rikkunud EL Nõukogu kehtestatud rahvusvahelist sanktsiooni (vt määruse

(EL) nr 833/2014 art 5b lg 2a), kuna 18.01.2024 seisuga oli ettevõtte osanik Venemaa kodanik

SS. Seega esineb RahaPTS § 75 lg 1 p-st 9 tulenev alus tunnistada ettevõtte tegevusluba

kehtetuks. Kuigi Finstream OÜ selgitusel võõrandati ettevõtte osalus 17.01.2024, kuulus osalus

ettevõtte enda väitel abikaasade ühisvarasse, kuid SSl ei olnud abikaasa volikirja ega

notariaalselt tõestatud nõusolekut osa võõrandamiseks. Väidetavalt vormistati abikaasa volikiri

välisriigis 23.01.2024, kuid selle kohta ei ole RAB-le dokumente esitatud. Kuivõrd selliseid

dokumente ei ole esitatud ka rohkem kui kaks nädalat pärast tehingu toimumist (s.o hiljemalt

05.02.2024), siis on väidetav 17.01.2024 tehing tühine (vt äriseadustiku (ÄS) § 165 lg 1;

perekonnaseaduse (PKS) § 29 lg 1, § 31 lg-d 1–3; tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 114). Seejuures pidi SSi abikaasa nõusolek olema antud ja kehtiv leping sõlmitud hiljemalt

17.01.2024, sest sanktsioon hakkas kehtima 18.01.2024. Lisaks näeb ÄS § 149 lg 41 ette, et osa

võõrandamine loetakse toimunuks alates kande tegemisest äriregistrisse osanike nimekirja.

Praegusel juhul esitati kandeavaldus alles 02.02.2024 ja kanne tehti 06.02.2024. EL-i

sanktsiooni rikkumise tõttu on RAB kohustatud RahaPTS § 75 lg 1 p 9 alusel tunnistama

Finstream OÜ tegevusloa kehtetuks. Nimetatud norm ei näe RAB-le ette kaalutlusruumi.

Vastuseks Finstream OÜ vastuväidetele märkis RAB, et kuigi ettevõte on osa uuele omanikule

võõrandamisega hiljem justkui viidud nõuetega vastavusse, ei muuda see rikkumise toimumise

fakti olematuks. RahaPTS § 75 lg 1 p 9 ei eelda, et rikkumine peab olema kestev, vaid oluline

on fakt, et rikkumine on toimunud. Juriidiline isik ei saa küll valida, kes on tema osanikud või

tegelikud kasusaajad, kuid olukorras, kus ettevõtte nimel ja huvides toimivad füüsilised isikud

on pannud toime finantssanktsiooni rikkumise, siis vastutab selle eest ka juriidiline isik. RAB

ei saa kohustada juriidilist isikut osanikke vahetama, kuid tal on kohustus tegevusloa kehtetuks

tunnistamisega tõkestada selliste virtuaalvääringu teenuse osutajate tegevust, kelle juhtorgani

liikmed, osaniku ja tegelikud kasusaajad ei ole vastavuses sanktsiooni nõuetega. Pole tähtsust,

kas 18.01.2024–06.02.2024 toimus reaalselt mingeid tehinguid, sest virtuaalvääringu teenuse

pakkujal ei ole RahaPTS § 726 järgi võimalik majandustegevusest ajutiselt loobuda ning kuna

3-24-696

3(8)

ettevõttel oli kehtiv tegevusluba, oli ta jätkuvalt virtuaalvääringu teenuse pakkuja. Sanktsiooni

rikkumine ei seisne tehingute tegemises, vaid selles, et ettevõtte osanik ja tegelik kasusaaja oli

Venemaa kodanik. Asjaolu, et SS ei ela ja ei viibi EL-s, ei tähenda, et ta ei oleks

finantssanktsiooni subjekt. Tõlgete mõningasest keelelisest erinevusest olenemata tuleb lähtuda

määruse (EL) nr 833/2014 art 5b lg 2a mõttest ja eesmärgist.

5. Finstream OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 07.03.2024 kaebuse RAB-i 01.03.2024

otsuse nr 6-1/18-1 tühistamiseks. Kaebaja ei ole rahvusvahelist sanktsiooni rikkunud, sest ta ei

saa kontrollida seda, kes on tema osanikuks. Määruse (EL) nr 833/2014 art 5b lg 2a ei pane

mingeid kohustusi kaebajale kui virtuaalvääringu teenuse pakkujale. RAB-i 01.03.2024 otsuse

tegemise ajal oli kaebaja ainuosanikuks (sh äriregistris) Horvaatia kodanik, kellele sanktsioon

ei rakendu. Osa võõrandamise tehing ei ole tühine, sest SSi abikaasa kiitis 17.01.2024 tehingu

heaks 25.01.2024 ehk kahe nädala jooksul tehingu tegemisest (PKS § 31 lg 3; TsÜS § 114 lg

1). Kui RahaPTS § 75 lg 1 p 9 on kohaldatav vaidlustatud otsuses toodud viisil, siis on see

vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 11 (s.o ebaproportsionaalne). SS ei ole sanktsiooni subjekt,

sest määruse (EL) nr 833/2014 art 13 järgi ei kohaldu see füüsiliste isikute suhtes, kes ei ole

EL-i liikmesriigi kodanikud ja kes ei ela ega viibi EL-s. SS elab Serbia Vabariigis. Lähtuda ei

saa ka määruse (EL) nr 833/2014 art 5b lg 2a eestikeelsest tekstist, mille kohaselt on füüsilistel

isikutel keelatud omada või kontrollida osalust. Teiste keeleversioonide (nt ingl) järgi on

seevastu keelatud lubada osalust omada. Lähtuda tuleb sätte eesmärgist ja mõttest (vt Euroopa

Kohtu 01.03.2016 otsus nr C-443/14, p-d 32–48). Eestikeelne tekst paneb kohustuse isikutele,

kelle suhtes määrus üldse ei kohaldu. Kaebajale kui äriühingule ei pane määruse (EL) nr

833/2014 art 5b lg 2a üldse kohustusi. RAB ei ole arvestanud sätte tegelikku eesmärki. Isegi

kui RAB-l on kohustus tagada, et Venemaa kodanik ei omaks osalust virtuaalvääringu teenust

pakkuvas äriühingus, saaks RAB tegevusloa kehtetuks tunnistada vaid juhul, kui ta on eelnevalt

andnud ettekirjutusega kaebajale võimaluse mittevastavus kõrvaldada ja kaebaja on jätnud selle

täitmata (vt majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MSÜS) §-d 39 ja 42; RahaPTS § 75

lg 1 p-d 2 või 4). Otsuse tegemise ajaks oli kaebajale etteheidetav mittevastavus kõrvaldatud.

Kaebaja palus esialgse õiguskaitse taotluses peatada RAB-i 01.03.2024 otsuse kehtivus kuni

haldusasja menetluse lõpuni. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, sest ilma tegevusloata

ei saaks ta kohtumenetluse ajal (s.o paari aasta vältel) oma majandustegevusega tegeleda, mis

tooks suure tõenäosusega kaasa kaebaja maksejõuetuse ja pankroti. Virtuaalvääringu teenuse

pakkumine on kaebaja ainus tegevusala. Kuna tegemist on väga kiiresti areneva valdkonnaga,

siis tähendaks teenuse pakkumise mõneks aastaks katkemine, et kaebaja jääks ilma klientidest

ning tal oleks hiljem keeruline uuesti turule siseneda. Virtuaalvääringu teenuse pakkuja brändi

oluliseks osaks on tema usaldusväärsus. Samalaadses olukorras on kohtud esialgse õiguskaitse

vajadust tunnistanud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2024 määrus nr 3-23-2632, p 12).

Kaebus on perspektiivikas, sest RAB-i otsus on oluliste põhjendamispuudustega ja arvestatud

ei ole kõigi oluliste asjaoludega. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei riivaks kolmandate isikute

õigusi ega avalikku huvi, sest kaebaja osanik ega tegelik kasusaaja ei ole Venemaa kodanik.

6. RAB palus 12.03.2024 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata, jäädes

vaidlustatud otsuses toodud seisukohtade juurde ja leides, et kaebus on perspektiivitu. Kaebaja

on esitanud 25.01.2024 tõestatud venekeelse dokumendi, mis on pealkirjastatud kui abikaasa

nõusolek. Tegelikkuses on see volikiri, millega volitatakse kolmandat isikut olema esindajaks

osa võõrandamisel. Volikiri ei ole samastatav heakskiiduga. See annab õiguse teha tehinguid

edasiulatuvalt, mitte ei kiida tagasiulatuvalt heaks juba toimunud tehinguid. Ka on küsitav, kas

tehing on kehtiv, kuna volikiri on antud isikule, kes tehingus ei osalenud. Esialgse õiguskaitse

vajadust ei ole usutavalt põhistatud. Pole arusaadav, millel põhineb järeldus, et kohtumenetlus

kestab aastaid. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, milles seisneb temale tekkiv kahju. Väited

3-24-696

4(8)

pankrotist on põhistamata ja oletuslikud. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu räägib ka

avalik huvi tagada, et virtuaalvääringu teenust ei pakuks isikud, kes on rikkunud rahvusvahelist

sanktsiooni. Vastupidine ohustaks Eesti ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust.

Kaebaja taotletud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine tähendaks asja sisulist lahendamist.

7. Tallinna Halduskohus jättis 14.03.2024 määrusega Finstream OÜ esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1). Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, sest kehtiva

tegevusloata ei saa ta enam pakkuda virtuaalvääringu teenuseid, mis on tema ainus tegevusala.

Samas on kaebus ilmselt perspektiivitu. Vaidluse all ei ole, et kaebaja vastab määruse (EL) nr

833/2014 art 5b lg 2a tunnustele, st tema omandi ja kontrolli suhtes kehtivad alates 18.01.2024

EL-i piirangud. Samuti puudub vaidlus, et SSle laienevad määruse (EL) nr 833/2014 art 5b lg-

st 2a tulenevad piirangud, mis keelavad alates 18.01.2024 omada või kontrollida sellist

äriühingut nagu kaebaja (sh ei laiene määruse (EL) nr 833/2014 art 5b lg-s 3 toodud erandid).

Äriregistrist nähtuvalt oli Finstream OÜ osanikuks 31.07.2019–06.02.2024 SS ning alates

06.02.2024 on osanikuks AB. ÄS § 149 lg-st 41 tulenevalt ei lähe osa omand üle mitte

tehinguga, vaid äriregistri kandega. Seega ei saa olla kahtlust, et Finstream OÜ (ja temaga

seotud isikud) on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni, sest 18.01.2024–06.02.2024 oli

Finstream OÜ osanikuks isik, kellel oli määruse (EL) nr 833/2014 art 5b lg 2a kohaselt alates

18.01.2024 keelatud Finstream OÜ-d omada või kontrollida. RahaPTS § 75 lg-s 1 on sätestatud

imperatiivsed tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused. Seega oli RAB-l kohustus tunnistada

Finstream OÜ tegevusluba kehtetuks ja seda sõltumata asjaoludest, mis tingisid SSi osaluse

võõrandamise kande tegemise äriregistrisse pärast 17.01.2024 või 18.01.2024. Avalik huvi,

puudutatud isiku õigused ja esialgse õiguskaitse ettenähtavad tagajärjed ei õigusta samuti

esialgse õiguskaitse kohaldamist siinses olukorras, kus kaebus on ilmselt perspektiivitu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Finstream OÜ palub 01.04.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse

resolutsiooni p 1 ja uue määrusega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Kaebaja jääb

varasemate seisukohtade juurde. Halduskohus hindas kaebuse perspektiive valesti. Haldusakti

õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Vaidlustatud otsuse

tegemise ajaks ei olnud SS enam Finstream OÜ osanik ning RAB ei saanud RahaPTS § 75 lg

1 p 9 kohaldamisel tugineda tema väidetavale rikkumisele. Kui see oli võimalik, siis on säte

vastuolus põhiseadusega, sest võimaldaks tunnistada isiku tegevusloa kehtetuks ilma selle

proportsionaalsust kaalumata. RahaPTS § 75 lg 1 p 9 ei ole sõnastusele vaatamata imperatiivne

säte ning selle kohaldamine eeldab süüteo tuvastamist (vt eelnõu seletuskiri). Praegusel juhul

tulnuks seega tuvastada, et kaebaja või tema osanik on pannud toime karistusseadustiku (KarS)

§-s 931 sätestatud süüteo. Seda ei saanud RAB tuvastada haldusmenetluse käigus, ilma et

kaebajale oleks tagatud võimalus esitada vastuväiteid. RAB teadis juba 19.01.2024, et kaebaja

osanik on Venemaa kodanik, kuid tunnistas tegevusloa kehtetuks alles pärast osaniku vahetust.

Äriühing ei vastuta oma osanike tegevuse eest ning ei saa ise mõjutada oma osanike koosseisu.

Halduskohtu määrusest ei nähtu, kuidas saaks äriühing ise rikkuda määruse (EL) nr 833/2014

art 5b lg-st 2a tulenevat nõuet (erinevalt nt lg-s 2 teenuse osutamisele sätestatud piirangutest).

Määruse (EL) nr 833/2014 art 13 järgi ei ole SS määruse subjektiks. Halduskohus asus vaidlust

sisuliselt lahendama, süvenemata õigusnormidesse ja ignoreerides kaebajale tekkivaid

kahjulikke tagajärgi ning lugedes kaebuse kergekäeliselt perspektiivituks. Kui ringkonnakohus

leiab, et esialgse õiguskaitse otsustamisel saab lahendada ka määruse (EL) nr 833/2014 art 5b

lg 2a tõlgendamise küsimuse, siis tuleb küsida Euroopa Kohtult eelotsust ja kohaldada esialgset

õiguskaitset vähemalt eelotsuse menetluse ajaks.

3-24-696

5(8)

9. RAB palub 12.04.2024 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate

seisukohtade juurde. Kaebaja on soovinud juba esialgse õiguskaitse taotluse raames lahendada

vaidlust sisuliselt ja eelotsusetaotlus on esitatud menetluse venitamiseks. RahaPTS § 75 lg 1

p 9 on imperatiivne säte ja RAB-l oli kohustus tunnistada tegevusluba kehtetuks, sõltumata

osaluse võõrandamise kande tegemise viibimise asjaoludest. RahaPTS § 75 lg 1 p 9 ei eelda, et

rikkumine peaks olema jätkuv, vaid see võib olla toimunud ka minevikus. Seadusandja tahe on

olnud kõrvaldada turult osalised, kes on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni. Finstream OÜ

osa võõrandamise tehing on tühine ja registrikanne on tehtud tühise lepingu alusel. SS ja AB

pidid 17.01.2024 teadma, et sõlmitud leping ei ole kehtiv enne, kui SSi abikaasa selle heaks

kiidab. PKS 31 lg 3 ja TsÜS § 114 lg 2 kohaselt oleks SSi abikaasa pidanud tehingu heaks

kiitma hiljemalt 03.02.2024. Kaebaja esitatud 25.01.2024 venekeelne tõlketa dokument ei ole

heakskiit, vaid volikiri kolmandale isikule, kes tehingus ei osalenud. Osa võõrandamine

loetakse toimunuks alles äriregistri kande tegemisest (ÄS § 149 lg 41). Kuna 06.02.2024

registrikande aluseks olnud 17.01.2024 tehing on tühine, siis on kaebaja rikkumine kestev.

Kaebuse perspektiivituse tõttu ei saa esialgset õiguskaitset kohaldada. Rahvusvahelise

sanktsiooni rikkumise küsimus tuleb lahendada põhivaidluses. Kaebaja väited on oletuslikud ja

põhistamata (sh esmase õiguskaitse vajaduse, RAB-i võimalike toimingute ja kohtumenetluse

eeldatava kestuse osas). Esialgse õiguskaitse kohaldamise välistab ka ülekaalukas avalik huvi.

Lubades tegutseda (sh ajutiselt) ettevõttel, kes on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni, on ohus

nii Eesti ettevõtluskeskkonna usaldusväärsus ja läbipaistvus kui ka maine. Taotletud abinõu

kohaldamine kujutaks endast asja sisulist lahendamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

11. Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse

kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse

ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg,

mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult

raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida üksnes ära kaebaja oluliste õiguste

pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi.

Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid sel määral, kui see on kaebaja õiguste kaitseks

hädavajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20-

349, p 12). Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestama

kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja

kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Kohus ei pruugi

määruse tagajärgi tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud

ja prognoosid peavad olema põhjendatud (nt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p

15). Vajaduse korral tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada mh siis, kui pöördumatute

tagajärgede saabumine ei ole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11).

Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks

sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sel juhul

peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks

pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või

kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et kaebajal on esialgse õiguskaitse

vajadus. Ehkki äriregistris on Finstream OÜ 2022. a majandusaasta aruandes toodud müügitulu

põhjal märgitud tema põhitegevusalaks turu-uuringud ja avaliku arvamuse küsitlused (EMTAK

kood 73201), nähtub tegevusaruandest, et kaebaja tegevus on suunatud eeskätt virtuaalvääringu

3-24-696

6(8)

teenuse pakkumisele. RAB-i 01.03.2024 otsusega nr 6-1/18-1 kehtetuks tunnistatud tegevusloa

omamine oleks kaebaja eeltoodud majandustegevuse jätkamiseks selgelt hädavajalik. Määravat

tähtsust ei oma, kas tegevusloa puudumine toob kaasa kaebaja pankrotistumise või mitte (nt kui

ta suudab oma majandustegevuse ümber orienteerida muudele valdkondadele), sest esialgse

õiguskaitse vajadus esineks ka siis, kui kaebajale saabuvad tagajärjed oleksid vähem fataalsed

(vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2024 määrus nr 3-23-2632, p 12; 17.07.2023 määrus nr

3-23-1442, p 9). Kuigi Finstream OÜ ei ole oma majandustegevuse kohta täpsemaid andmeid

(nt klientide arvu) esitanud, on ringkonnakohtule usutav, et kui kaebaja ei saaks pikemat aega

jätkata tegutsemist virtuaalvääringu teenuse pakkujana, siis tõenäoliselt kaotaks ta suure osa

klientidest ja tegevuse hilisem taastamine oleks vähemasti oluliselt raskendatud. Samuti võib

adekvaatseks pidada kaebaja hinnangut, et kohtumenetluse läbimine võib kõigis kohtuastmetes

kokku võtta aega paar aastat. Kohtute menetlusstatistika andmetel oli 2023. a-l halduskohtutes

otsusega lahendatud asjade keskmine menetlusaeg 308 päeva ja ringkonnakohtutes sama näitaja

324 päeva. Riigikohtus oli keskmine haldusasjade eelmenetluse aeg 65 päeva ja põhimenetluse

aeg 207 päeva. Seega on usutav, et kohtuotsuse jõustumiseni võib kokku kuluda ca kaks aastat.

Sellele vaatamata ei tähendaks taotletud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine (vaidlustatud

otsuse kehtivuse peatamine kuni kohtumenetluse lõpuni) põhivaidluse ette ära otsustamist, sest

tegemist on üksnes ajutise meetmega (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 29)

ning ringkonnakohtu seisukohad õigusnormide tõlgendamise ja kohaldamise kohta ei oleks ka

halduskohtule asja edasisel menetlemisel siduvad (vt HKMS § 253 lg 1).

13. Halduskohus on esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist peamiselt põhjendanud

sellega, et esitatud kaebus on ilmselt perspektiivitu. Ringkonnakohus sellist hinnangut ei jaga.

Vaidlustatud haldusaktiga tunnistas RAB kaebaja tegevusloa kehtetuks RahaPTS § 75 lg 1 p 9

alusel, millest tuleneb, et RAB tunnistab RahaPTS § 70 lg 1 p-s 4 nimetatud tegevusloa

kehtetuks, kui virtuaalvääringu teenuse pakkuja, tema juhtorgani liige, prokurist, tegelik

kasusaaja või omanik on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni või rikub rahvusvahelist

sanktsiooni kehtestavate õigusaktidega kehtestatud korda. Kõnealune säte jõustus 15.03.2022

ja asjaomase seaduseelnõu (Riigikogu XIV koosseisu 507 SE) seletuskirjast (lk 26) nähtuvalt

peeti silmas olukorda, kus virtuaalvääringu teenuse pakkuja või temaga seotud isik on pannud

toime süüteo. Samas on eelnõu seletuskiri selles küsimuses eksitav, sest RahaPTS § 75 lg 1 p 9

sõnastusest lähtudes ei eelda sätte kohaldamine siiski, et isik oleks vastava süüteo (KarS § 931)

toimepanemises süüdi mõistetud. Seda järeldust toetab RahaPTS § 75 lg 1 p 8 sõnastus, milles

viidatakse selgelt kehtivale karistatusele süüteo toimepanemise eest. Kui sama oleks soovitud

näha ette RahaPTS § 75 lg 1 p-s 9, siis oleks nimetatud norm sõnastatud analoogselt p-ga 8.

Eeltoodust lähtudes saab hinnangu, et tegevusloa omaja on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni

(vt rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 6) või rikub rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavate

õigusaktidega kehtestatud korda, anda RAB kui tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks pädev

haldusorgan. Uurimispõhimõttest (haldusmenetluse seaduse § 6) tulenevalt peab haldusorgan

selgitama haldusakti andmisel välja kõik asja otsustamisel tähtsust omavad asjaolud. Haldusakti

põhjendustes hinnangu andmine, et tegevusloa omaja on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni,

ei tähenda, et asjaomast isikut saaks pidada KarS §-s 931 sätestatud kuriteo toimepanemises

süüdi olevaks. Sarnaselt ei tähenda ka näiteks Maksu- ja Tolliameti koostatud maksuotsuses

antud hinnang, et tegemist on maksupettusega (st maksudeklaratsioonides on tahtlikult esitatud

ebaõigeid andmeid) seda, et isikut saaks käsitada KarS §-s 3891 sätestatud maksualase kuriteo

toimepanijana.

14. RAB on tegevusloa kehtetuks tunnistamisel tuginenud määruse (EL) nr 833/2014 art 5b

lg 2a rikkumisele ajavahemikul 18.01.2024–06.02.2024. Vaidluse all ei ole, et SS kui Venemaa

kodanik, kellel puudub elamisluba EL-i liikmesriigis, Euroopa Majanduspiirkonda kuuluvas

riigis või Šveitsis, ei oleks määruse (EL) nr 833/2014 art 5b lg 2a kohaselt tohtinud alates

3-24-696

7(8)

18.01.2024 enam omada osalust Finstream OÜ-s, mis on Eesti õiguse alusel asutatud ja

virtuaalvääringu teenust pakkuv äriühing. Määruse (EL) nr 833/2014 art 13 p-st e tulenevalt

kohaldatakse määrust kõikide juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste äritegevuse suhtes, mis

tervikuna või osaliselt toimub liidu territooriumil. Seetõttu ei oma tähtsust, et SS ei ole EL-i

liikmesriigi kodanik ning ta ei ela ega viibi EL-i territooriumil. Samuti ei ole oluline see, et

juriidilisel isikul ei ole endal võimalik valida, kes on tema osanikud või tegelikud kasusaajad,

sest juriidiline isik on õiguslik abstraktsioon, mis saab tegutseda vaid füüsiliste isikute kaudu.

Määruse (EL) 2023/2878 põhjendusest 19 ja määruse (EL) nr 833/2014 art 5b lg-st 2a nähtub,

et alates 18.01.2024 ei tohi Venemaa kodanik või Venemaal elav isik otse või kaudselt omada

või kontrollida ega ka juhtida liikmesriigi õiguse alusel asutatud juriidilist isikut, mis osutab

virtuaalvääringu teenust. Rahvusvahelist sanktsiooni on rikutud mh siis, kui Venemaa kodanik

omab 18.01.2024 või ka hiljem jätkuvalt osalust Eesti õiguse alusel asutatud ja virtuaalvääringu

teenust osutavas äriühingus.

15. Ringkonnakohus möönab, et määruse (EL) nr 833/2014 art 5b lg 2a sõnastus ei lange eri

keeleversioonides täpselt kokku. Venemaa kodanikel või Venemaal elavatel füüsilistel isikutel

on eestikeelse teksti järgi otse või kaudselt „keelatud“ omada või kontrollida virtuaalvääringu

teenust osutavat juriidilist isikut, kuid näiteks inglis-, saksa- ja prantsuskeelsetes tekstides on

neil „keelatud lubada“ omada („it shall be prohibited /.../ to allow“; „ist es verboten /.../ zu

gestatten“; „il est interdit de permettre“) ning soomekeelses versioonis „keelatakse“ omada

(„kielletään“). Viidatud erinevused ei mõjuta ringkonnakohtu hinnangul siiski järeldust, kas

rahvusvahelise sanktsiooni rikkumine esineb või puudub, vaid pigem võivad need tõlke nüansid

omada tähtsust hindamisel, kuidas peaks toimuma sättest tuleneva keelu jõustamine. Määruse

(EL) 2023/2878 põhjenduse 19 kohaselt oli muudatuse eesmärgiks piirata Venemaa isikutele ja

elanikele virtuaalvääringu teenuste osutamise keelust (s.o määruse (EL) nr 833/2014 art 5b lg-

st 2) kõrvalehoidmist ning selleks peeti vajalikuks kehtestada sanktsioonimääruses täiendavalt

keeld („by including a ban“) Venemaa kodanikel ja elanikel omada, kontrollida või juhtida

virtuaalvääringu teenuseid osutavaid juriidilisi isikuid. Nõukogu eesmärgiks oli sanktsioonide

kiire ja tõhus rakendamine (nt Üldkohtu suurkoja 27.07.2022 otsus kohtuasjas T-125/22, RT

France vs. nõukogu, p-d 55, 87, 163) ning määruse (EL) nr 833/2014 art 13 p-st e tulenevalt on

kohustatud subjektiks mh Finstream OÜ.

16. SS ja AB sõlmisid 17.01.2024 notariaalse müügilepingu, mille kohaselt SS müüs ühisvara

hulka kuuluva Finstream OÜ osa nimiväärtusega 100 000 eurot (mis moodustas 100%

osakapitalist) hinnaga 25 000 eurot ABle. Notar on selgitanud, et tehingu peab heaks kiitma ka

SSi abikaasa ja ÄS § 149 lg 41 kohaselt läheb osa omand ostjale üle alates äriregistri kande

tegemisest, mitte lepingu sõlmimisega. Äriregistri kanne tehti 06.02.2024. Kaebaja on esitanud

SSi abikaasa heakskiiduna 25.01.2024 volikirja, millega AS volitas VD tema nimel

allkirjastama SSi sõlmitud Finstream OÜ 100% osaluse (nimiväärtusega 100 000 eurot)

müügilepingu hinnaga 25 000 eurot. RAB-i hinnangul ei ole volikirja puhul tegemist tehingu

heakskiitmisega ja seega võib registrikanne olla tehtud tühise tehingu alusel. Ringkonnakohus

juhib tähelepanu, et RAB ei ole vaidlustatud otsuses tuginenud väitele, et Finstream OÜ

rikkumine on jätkuv. Olukorras, kus notar on selgitanud, et esitab osa müügilepingu sõlmimise

kohta teate äriregistrisse kahe tööpäeva jooksul arvates müüja abikaasa poolt lepingu

heakskiitmisest, ning asjaomane teade (vt ÄS § 149 lg 4 teine lause) esitati äriregistrile

02.02.2024, on alust eeldada, et notariaalakti tõestaja on ühtlasi kontrollinud müüja abikaasa

heakskiidu kehtivust. Olenemata sellest, et VD 17.01.2024 tehingus ei osalenud (sh AS

esindajana) ja volikiri on antud alles pärast lepingu sõlmimist, ei ole ringkonnakohtu hinnangul

ka sisuliselt põhjust väita, et volikiri ei ole käsitatav teise abikaasa heakskiiduna PKS § 31 lg 1

tähenduses. Kui volikiri sobinuks eelnevaks nõusolekuks, siis sobib see ka tehingu tagantjärele

heakskiitmiseks, kui tegelikult toimunud tehing vastab volikirjas märgitud tunnustele. Nagu

3-24-696

8(8)

eespool selgitatud, tuleb praegusel juhul siiski lähtuda sellest, et osa võõrandamine kanti

äriregistrisse 06.02.2024 ning RAB-i 01.03.2024 otsuse tegemise ajal ja senini on Finstream

OÜ ainuosanikuks Horvaatia kodanik.

17. RahaPTS § 75 lg-te 1 ja 2 ning nende sissejuhatavates lausetes viidatud MSÜS § 37 lg-te

1 ja 2 süstemaatikat arvestades tuleb nõustuda, et RahaPTS § 75 lg 1 p 9 on imperatiivne säte,

mis ei jäta RAB-le kaalutlusõigust, kas tunnistada RahaPTS § 70 lg-s 1 nimetatud tegevusluba

kehtetuks või mitte, kui virtuaalvääringu teenuse pakkuja, tema juhtorgani liige, prokurist,

tegelik kasusaaja või omanik on rikkunud rahvusvahelist sanktsiooni. Keeleliselt hõlmab see

ka juhtumeid, kus rahvusvahelise sanktsiooni rikkumine on tegevusloa kehtetuks tunnistamise

otsustamise ajaks juba lõppenud (nt Eesti keele käsiraamat, 2020, lk 245). Eelnevast ei järeldu

siiski automaatselt, et kaebus on perspektiivitu. Esiteks tuleb asja sisulise läbivaatamise käigus

põhjalikumalt hinnata, kas asjaoludest tulenevalt võib siiski olla põhjust järeldada, et tegemist

ei olnud sellist laadi rikkumisega, mis peaks tooma kaasa RahaPTS § 75 lg 1 p 9 kohaldamise.

Eesti õiguse kohaselt loetakse osa võõrandamine toimunuks alates äriregistri kande tegemisest,

kuid määruse (EL) nr 833/2014 art 5b lg-st 2a tuleneva keelu järgimiseks võis olla piisav juba

17.01.2024 käsutustehingu tegemine. Kuigi tehing vajas müüja abikaasa heakskiitu, kehtivad

heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest (TsÜS § 113). Lisaks, RahaPTS-st

küll ei nähtu, et enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist peab RAB olema teinud ettekirjutuse

rikkumise lõpetamiseks (vrd MSÜS § 42), kuid vajab analüüsimist, kas selline kohustus võib

olla tuletatav RahaPTS § 54 lg 1 p-st 11. Teiseks tuleb siis, kui Finstream OÜ on rahvusvahelist

sanktsiooni rikkunud ja RAB-l oli kohustus tunnistada tegevusluba kehtetuks, vaidluse õigeks

lahendamiseks kontrollida RahaPTS § 75 lg 1 p 9 kooskõla põhiseadusega. Ringkonnakohtul

puudub veendumus, et ka ükskõik kui formaalsele või lühiajalisele rahvusvahelise sanktsiooni

rikkumisele peaks alati ja ilma mingi kaalumiseta järgnema virtuaalvääringu teenuse osutaja

tegevusloa kehtetuks tunnistamine, sest selline tagajärg võib olla ebaproportsionaalselt karm.

Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja nimelt selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte

rakendamine. Eespool viidatud seaduseelnõu seletuskirjast ei nähtu kaalutlusõiguse välistamise

aluseks olnud argumente, mistõttu ei saa ka eeldada, et seadusandja on kaalumise tulemusel

jõudnud põhjendatud järelduseni, et sätte kohaldamine annabki alati proportsionaalse tulemuse.

RahaPTS § 75 lg 1 p 9 rakendamise osas puudub seni ka kohtupraktika.

18. Kokkuvõtlikult ei saa ringkonnakohtu hinnangul kaebust pidada ilmselt perspektiivituks

ja sellel alusel välistada taotletud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist. Kuna SS ei ole alates

06.02.2024 enam Finstream OÜ osanikuks, siis ei legaliseeriks tegevusloa kehtetuks

tunnistamise otsuse kehtivuse peatamine ka ilmselgelt õigusvastast olukorda. Seetõttu puudub

ka avalik huvi, mis oleks selgelt ülekaalukam kui kaebaja huvi vältida oma majandustegevuse

katkemist või muude pöördumatute tagajärgede saabumist juba kohtumenetluse ajal. Vastustaja

viited Eesti ettevõtluskeskkonna usaldusväärsuse ja läbipaistvuse ning maine ohustamisele on

oletuslikud ja ülepaisutatud, sest esialgse õiguskaitse kohaldamine ei võimalda rahvusvahelise

sanktsiooni jätkuvat rikkumist.

19. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Finstream OÜ määruskaebuse ja tühistab

Tallinna Halduskohtu 14.03.2024 määruse resolutsiooni p-i 1. Ringkonnakohus teeb tühistatud

osas uue määruse, millega rahuldab Finstream OÜ esialgse õiguskaitse taotluse ning peatab

HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel vaidlustatud RAB 01.03.2024 otsuse nr 6-1/18-1 kehtivuse kuni

praeguse haldusasja menetluse lõpuni.

(allkirjastatud digitaalselt)