2-22-108394/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov ja Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.04.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-108394

Kohtuasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.12.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood

11919806), lepinguline esindaja Tarvo Ilves

Kostja X (isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindaja

Inna Bodagovskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 08.12.2022 otsus osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata

intressinõude

1002,41 eurot

osas,

sissenõutavaks

muutunud

viivisenõude 54,40 eurot osas ja alates 16.06.2021 põhinõudelt 458,78 eurot

arvestatava viivisenõude võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määra

ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

3. Harju Maakohtu 08.12.2022 otsus on muus osas jõustunud.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-22-108394

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 11.03.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Xlt (kostja) 2502,06 euro saamiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite ja

asi anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 07.04.2022 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt

välja põhivõla 1966,09 eurot, intressi 267,60 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 385,54 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja alates 08.04.2022 kuni

põhinõude tasumiseni viivise määraga 40,9% aastas, kuid koos sissenõutavaks muutunud

viivisega mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

2.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS (krediidiandja)

18.12.2020 krediidikontolepingu nr 6029642003 (leping), mille alusel võimaldas krediidiandja

kostjale krediidi 2000 eurot kasutamist. Kostja pidi maksma intressi määraga 40,9% aastas iga

kuu 15. kuupäevaks. Krediidi kulukuse määr oli 59,28% aastas eeldusel, et intressimäär on

40,9% aastas, väljavõtutasu on 65,50 eurot ja kogu krediidilimiit tagastatakse 12 kuu jooksul.

Krediidiandja kontrollis kostja krediidivõimelisust kostja esitatud andmete alusel. Need ei

välistanud kostjale krediidi andmist. Seejuures kontrollis krediidiandja kostja esitatud andmeid

Creditinfo maksehäireregistri põhjal ja Pensionikeskuse andmeid. Kui kostja esitas

krediidiandjale ebaõigeid andmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumist.

2.2. Hageja nõuab kostjalt põhivõla 1966,09 eurot ja intressi 267,60 eurot tasumist. Kostja

rikkus lepingut, kuna ei teinud alates 15.06.2021 tagasimakseid ja jättis maksmata intressi.

Krediidiandja edastas kostjale 29.09.2021 hoiatuse lepingu ülesütlemise kohta juhul, kui kostja

ei täida lepingust tulenevaid kohustusi hiljemalt 13.10.2021. Kostja ei reageerinud hoiatusele

ja krediidiandja luges 14.10.2021 lepingu ülesöelduks. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal

kasutusel krediit 1966,09 eurot ja tasumata intress 267,60 eurot.

2.3. Krediidiandja loovutas 25.11.2021 oma nõuded hagejale, millest teavitati kostjat

kirjalikult.

2.4. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude 35 eurot hüvitamist (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1132 lg 2 p 3, lepingu p 9). Hageja volitas PlusPlus Baltic OÜ-d kostjalt võlga sisse

nõudma. PlusPlus Baltic OÜ esindaja toimetas 09.12.2021, 04.01.2022 ja 07.02.2022

võlateatised kostja aadressile.

2.5. Hageja nõuab kostjalt alates 14.10.2021 kuni hagi esitamiseni (07.04.2022) sissenõutavaks

muutunud viivist 385,54 eurot (VÕS § 113 lg 1). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et

laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad

ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12; TlnRnKo

24.01.2022, 2-21-108947, p 9.2). Hageja nõuab kostjalt ka viivise, mis ei ole hagi esitamise

2-22-108394

ajaks

veel

sissenõutavaks

muutunud,

väljamõistmist

kuni

põhinõude

täitmiseni.

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367).

2.6. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud, taotleb hageja

sissenõutavaks muutunud kohustuste väljamõistmist. Lepingu kohaselt oli minimaalne

igakuine kasutusse võetud krediidi tagasimakse 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga

kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Samuti pidi kostja maksma kasutusse

võetud krediidilt intressi. Tagasimaksed tuli teha iga kuu 15. kuupäeval. Kostja ei tagastanud

krediiti alates 15.04.2021, seega tuleb kõnealusel juhul kostjalt välja mõista põhivõlg

458,78 eurot ajavahemiku 15.04.2021 kuni 15.05.2022 eest ja intress 1002,41 eurot

ajavahemiku 16.03.2021 kuni 13.06.2022 eest.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Vastuse kohaselt ei ole leping kehtivalt üles öeldud, mistõttu ei ole leping lõppenud ja

seega ei ole hageja kogu nõue sissenõutavaks muutunud. Kostja ei saanud kätte lepingu

ülesütlemise avaldust. Hageja ei ole ka kirjeldanud ülesütlemisavalduse kättetoimetamist

kostjale. Samuti ei järginud krediidiandja VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud nõuet pakkuda tarbijale

võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele.

3.2. Hageja ei ole esitanud krediidi kulukuse määra arvestust. Samuti rikkus krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja oleks pidanud hindama kostja

majanduslikku olukorda ja ei oleks tohtinud kostjale krediiti anda. Kostja ei olnud lepingu

sõlmimise ajal krediidivõimeline, seejuures oli tal hulgaliselt rahalisi kohustusi, mille

tasumiseks polnud piisavalt vahendeid. Kostja sõlmis lepingu sundolukorras selleks, et täita

varasematest krediidilepingutest tulenevaid kohustusi. Sundolukorra tõttu pidi kostja leppima

lepingu ebasoodsate tingimustega.

3.3. Igal juhul on hageja põhivõla ja viivise arvestus ebaõige.

Kostja kasutas krediiti 1966,09 eurot ja maksis tagasi kokku 536 eurot, sh 13.01.2021 80 eurot,

15.02.2021 115 eurot, 19.04.2021 169 eurot ja 08.07.2021 172 eurot. Seega on tagastamata

1430,09 eurot.

Hageja arvestab viivist alates 16.06.2021, kuid kostja tegi viimase makse 08.07.2021. Samuti

on hagejal õigus nõuda viivist üksnes seadusjärgses määras. Hageja märkis hagis, et viivisemäär

on 0,11% päevas, kuid maksekäsu kiirmenetluse avalduses arvestas hageja viivist määraga

0,065%. Seega on tegemist vastuoluliste tingimustega ja seetõttu tuleb lähtuda seaduses

sätestatust (VÕS § 40). Samuti tuleks Riigikohtu praktika kohaselt eelduslikult hinnata

VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud

viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära (RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13). Seadusjärgne viivisemäär on 8% aastas

ehk 0,0219% päevas. Selle kolmekordne määr on 24% aastas ehk 0,06575% päevas. Hageja

nõuab viivist määraga 40,9% aastas ehk 0,112% päevas. Seega on viivisekokkulepe tühine.

3.4. Hageja ei ole tõendanud sissenõudmiskulude tekkimist. Seda ei tõenda üksnes võlateatised.

Hageja peab selgelt välja tooma, kuidas on sissenõudmiskulude suurus kujunenud, st millal ja

milliseid toiminguid tehti ning milline kulu iga toimingu tegemisega kaasnes. Arusaamatu on,

millal kirjad kostjale saadeti ja millisel viisil kostja need kätte sai. Seejuures on võlausaldajal

2-22-108394

õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist üksnes juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne

vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hagist ei selgu, millal saadeti kostjale iga sissenõutavaks

muutunud kohustuse kohta eelnev tasuta meeldetuletuskiri.

3.5. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju, mille hüvitamist

kostja hagejalt nõuab, tasaarvestades oma nõude hageja nõuetega. Kostja nõuab krediidist

tekkinud negatiivsete tagajärgede (sh ülemäärase nõude, kõrvalnõuete, sissenõudmiskulude,

menetluskulude) hüvitamist. Kostja kahjuks on rahasumma, mida ta on kohustatud maksma

lisaks saadud krediidile.

3.6. Juhul, kui kohus ei loe kostja kahju hüvitamise nõuet hageja võlanõudega tasaarvestatuks,

palub kostja kohtul vähendada viivist (VÕS § 113 lg 8). Kostjale on liiga koormav ka

seadusjärgses määras arvestatud viivise maksmine. Arvesse tuleb võtta, et hageja on kostjast

majanduslikult paremini kindlustatud ning kostjal on kehv varaline olukord ja võlad teistele

võlausaldajatele.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Maakohus rahuldas 08.12.2022 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

osamaksete võla 458,78 eurot. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 13% kostja kanda ja

87% hageja enda kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

krediidiandja ja kostja sõlmisid 18.12.2020 lepingu;

-

krediidiandja antud krediidi limiit oli 2000 eurot;

-

kostja maksis tagasi kokku 536 eurot;

-

kostja tegi viimase tagasimakse 08.07.2021;

-

vaidlusalune nõue loovutati 25.11.2021 hagejale.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohalduvad siinsel juhul tarbijakrediidilepingu

sätted.

4.3. Kohtu ette ei ole toodud, kuhu, millal ja mis viisil lepingu ülesütlemise teade edastati.

Seega tuleb leping lugeda kehtivaks. Lisaks ei vasta ülesütlemise teade nõuetele. Kostjale ei ole

selgelt esile toodud võlgnevust ja tasutud maksete arvestust ega pakutud läbirääkimisi. Hageja

esitas võla arvestuse alles kohtumenetluse käigus. Seejuures peab tarbijakrediidilepingu

ülesütlemise avaldus olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Teates ei ole

märgitud, millise lepingupunkti alusel leping üles öeldakse.

4.4. Kuna ülesütlemine on toimetu ja leping kehtib, tuleb kostjalt välja mõista hageja

alternatiivselt taotletud tasumata osamaksed 458,78 eurot. Krediidiandja peab tagasimaksed

intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks

tegema.

4.5. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et tema krediidivõimelisust ei ole piisavalt

kontrollitud. Hageja märkis, et ta kontrollis võimalikke avalikke infoallikaid. Kostja ei

tõendanud oma väidet, et tal on palju võlausaldajaid, kellele tuleb võlga tasuda.

4.6. Sissenõudmiskulude tekkimine on tõendamata. Hageja esitas võlateated, kuid kohtu ette ei

ole toodud, mis viisil ja kuhu need edastati.

2-22-108394

4.7. Leping on sõlmitud kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mis on

tühine. Riigikohtu praktika kohaselt on eelduslikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine

selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära (RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13; 16.11.2016, 3-2-1-118-16, p 16).

Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe

tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (RKTKo

14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 24; 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13). Kuivõrd kohus ei nõustu hageja

põhivõla ja intressi arvestusega, tuleb jätta viivis välja mõistmata.

4.8. Võttes arvesse hagi rahuldamise ulatust (13%) ja vaidluse sisu, sh kostja esitatud

vastuväiteid ja hagi osalist rahuldamata jätmist, tuleb hageja menetluskulud jätta 13% ulatuses

kostja kanda ja ülejäänud osas hageja enda kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda

(TsMS § 162 lg 1, § 163 lg 1).

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis hagi rahuldamata intressinõude 1002,41 eurot osas, sissenõutavaks muutunud

viivisenõude 54,40 eurot osas ja alates 16.06.2021 põhinõudelt 458,78 eurot arvestatava

viivisenõude VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määra ületavas osas, ning saata asja tühistatud

osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohtu otsus üllatuslik ja maakohus rikkus

selgitamiskohustust, sest maakohus ei viidanud 14.09.2022 määruses kohtuotsuses välja toodud

asjaoludele, mida menetlusosalised oleksid pidanud täiendavalt selgitama.

5.2. Maakohus jättis ebaõigesti kostjalt välja mõistmata intressi ja viivise. Kohus jättis selgelt

välja toomata, kuidas ja millisel õiguslikul alusel on lepingus kokkulepitud intressimäär kostjat

kahjustav.

Riigikohtu praktika kohaselt, kui pooled on tarbijakrediidilepingus kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et

maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 III lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo

14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 III lause

alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette

nähtud, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult

kahjustavaks ja § 42 lg 1 alusel tühiseks.

Lepingu krediidi kulukuse määr ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määra enam kui kolm korda ja on seega seadusega kooskõlas (VÕS § 406 lg 1, § 4062

lg 1). Lepingus on välja toodud, et krediidi kulukuse määr on 59,28% aastas eeldusel, et

intressimäär on 40,9% aastas, väljavõtutasu on 65,50 eurot ja kogu krediidilimiit tagastatakse

12 kuu jooksul. Alates 30.11.2019 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude

krediidi kulukuse määr 20,61%. Selle kolmekordne määr oleks 61,83%. Lepingu krediidi

kulukuse määr ei ületa seda.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

2-22-108394

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas,

milles maakohus jättis hagi rahuldamata intressinõude 1002,41 eurot osas, sissenõutavaks

muutunud viivisenõude 54,40 eurot osas ja alates 16.06.2021 põhinõudelt 458,78 eurot

arvestatava viivisenõude VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määra ületavas osas, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata tühistatud osas samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja osamaksete võla

458,78 eurot. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes vaidlustas

maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata intressinõude 1002,41 eurot

osas, sissenõutavaks muutunud viivisenõude 54,40 eurot osas ja alates 16.06.2021 põhinõudelt

458,78 eurot arvestatava viivisenõude VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määra ületavas osas.

Kostja apellatsioonkaebust ei esitanud. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud

(TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4).

9. Olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja selle vastuse ning muude asja

materjalidega, on kolleegium seisukohal, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja

asi tuleb saata selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus käsitas kostja ja

krediidiandja vahel 18.12.2020 sõlmitud lepingut asjakohaselt tarbijakrediidilepinguna

(VÕS § 402 lg 1), kuid on ringkonnakohtu hinnangul eksinud materiaalõiguse kohaldamisel,

mh jättes osad asjassepuutuvad õigusnormid kohaldamata. Samuti on maakohus rikkunud

olulisel

määral

menetlusõiguse

norme,

mida

ei

saa

mõistlikult

kõrvaldada

apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 II lause). Maakohus on rikkunud

eelmenetluse ülesandeid (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–41, § 351 lg-d 1–2), jättes pooltele selgitamata

nii selle, millised on asjas kohaldamisele kuuluvad õigusnormid ja hagi rahuldamise eeldused,

kui ka tõendamiskoormuse sellega seoses. Eelneva tulemusel võisid pooltel jääda esile toomata

asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitamata tõendid. Maakohtu selgitamiskohustuse

täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse

all ja neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud, mistõttu on maakohus rikkunud ka otsuse

põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Kolleegium selgitab neid seisukohti

järgnevaga.

10. Maakohtu arvates, kuna lepingus kokkulepitud intressimäär ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära, on leping sõlmitud kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimusega, mis on tühine. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht ekslik.

Hageja nõuab intressi ja viivist lepingus kokkulepitud intressimääras 40,9% aastas. Kuna

praegusel juhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1

III lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole

asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le 5. Seadusest ega kohtupraktikast ei

tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1

III lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära (s.o § 113 lg 1 II lausest tulenevat). Riigikohus on kinnitanud, et kui pooled on

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 III lauses sätestatud tagajärjed, st kohustus

maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-

2-22-108394

d 33–34 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Riigikohus on küll leidnud, et eelduslikult

tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud

viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära (nt maakohtu viidatud RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13), kuid viidatud

juhul ei olnud tegemist laenu- või krediidilepinguga, vaid teenuse osutamise lepinguga, s.o

võlgnik ei pidanud lepingu alusel maksma raha kasutamise eest tasu (intressi).

11. Samas ei nähtu, et maakohus oleks hinnanud, kas intressikokkulepe ja muude tasude

kokkulepped võivad olla tühised põhjusel, et krediidi kulukuse määr on lubatust kõrgem.

Samuti ei ole maakohus nõuetekohaselt kontrollinud, kas krediidiandja on täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust.

11.1. Riigikohtu praktika kohaselt on tehingu tühisuse alus asjaolu, mida kohus peab asja

lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad. Kuivõrd

tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4),

millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui

asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13).

Kui lepingu sõlmimisel krediidiandja näiteks rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet või

kehtestas lubamatult kõrge krediidi kulukuse määra, siis ei tarvitsenud kostjal olla muid

kohustusi peale põhivõla ja VÕS § 94 järgse intressi. See omakorda võib mõjutada

krediidiandja ja kostja vahelises võlasuhtes toimunud kohustuse osalise täitmise arvestust.

11.2. Maakohus ei ole vaidlustatud otsusest nähtuvalt võtnud seisukohta selle kohta, kas

kostjale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu (VÕS § 406 lg 1) on seadusega

kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 I lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 4062

lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine,

siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks

ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb

krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. VÕS § 406

lg 6 alusel 13.10.2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse

määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra

arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija

peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud

krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 14–15).

Maakohtul tulnuks eeltoodut arvestades võtta seisukoht krediidi kulukuse määra suhtes.

11.3. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei selgitanud maakohus pooltele vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise tõendamiskoormust. Kuna maakohus ei juhtinud menetluses

hageja tähelepanu kohustusele tuua välja asjaolud, millest nähtub, et krediidiandja täitis

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust, ja neid asjaolusid tõendada, ei ole

maakohus ka otsuses hinnanud, kas täidetud olid vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalikud krediidiandja kohustused.

11.3.1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus tuleneb krediidiandjale

VÕS § 4034 lg-st 1. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe,

mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama

2-22-108394

tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus), mille mõlema täitmist

peab krediidiandja oma nõude eeldusena tõendama. Kui krediidiandja on rikkunud

vastutustundliku

laenamise

põhimõtet,

siis

loetakse

VÕS § 4034

lg 7

järgi

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne.

Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud määruses selgitanud, et teabe

saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude

kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse

täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 I lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt

teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija

varalise

seisundi,

regulaarse

sissetuleku,

teiste

varaliste

kohustuste,

varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 II lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-

des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 III lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline

seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid,

tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja

elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised

kohustused, sh regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja

intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud

kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija

varasem maksekohustuste, sh finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal

puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda

ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal

KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet,

välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab,

et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija

kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (p 18).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 I ja II lause). Lisaks peab krediidiandja

tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke

pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 II lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija

regulaarse

sissetuleku

hindamiseks

aluseks

piisav

ajavahemik,

arvestades

tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab

täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja

millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja

sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui

laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab

arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille

2-22-108394

laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda

tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud

andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse

korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (p-d 20–22).

11.3.2. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, mida krediidiandja tegi vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks. Maakohus ei nõustunud

kostjaga, et tema krediidivõimelisust ei ole hinnatud, tuginedes sellele, et kostja ei ole

tõendanud, kes olid tema võlausaldajad ja kui suured kohustused tal olid lepingu sõlmimise

ajal. Kolleegiumi arvates on maakohus ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise. Hageja nõuab

kostjalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast. Kuivõrd tehingu tühisuse

aluseid peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt

tuginevad, ja intressikokkuleppe kehtivuse eelduseks on vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimine, siis peab krediidiandja oma nõude eeldusena vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama (vt VÕS § 4034 lg 13; RKTKm 24.11.2023,

2-21-13098, p 25). Kui hageja on saanud nõude loovutuse teel, siis kohtumenetluses on tal

endiselt asjaolude esile toomise ja vajalikus ulatuses tõendamise koormis. Algne krediidiandja

ei saa vältida seadusega talle pandud tõendamiskoormise kandmist pelgalt nõude loovutusega.

Seega tuleb hagejal esitada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise tõendamiseks

tõendeid. Maakohus on jätnud välja selgitamata, millise teabe krediidiandja enne lepingu

sõlmimist omandas, s.o kas ta küsis infot kostja igakuise sissetuleku, konto väljavõtte, igakuiste

kohustuste suuruse jms kohta. Seetõttu on maakohus jätnud ka välja selgitamata, millise teabe

alusel ja kuidas hindas krediidiandja kostja krediidivõimelisust. Seega rikkus maakohus nii

eelmenetluse

ülesandeid,

jättes

täitmata

selgitamiskohustuse,

kui

ka

otsuse

põhjendamiskohustust, jättes kontrollimata vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise.

11.3.3. Maakohtul tulnuks selgitada hagejale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamine on tema nõuete rahuldamise eeldus ning anda hagejale tähtaeg välja tuua

ja tõendada asjaolud, millest nähtub, et krediidiandja täitis vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused. Samuti tuleb hagejale anda võimalus esitada

nõuete ümberarvestus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on

intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse

intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Muid tasusid

kostja hagejale sellisel juhul ei võlgne (VÕS § 4034 lg 7 I ja II lause). Seejuures, kui kostja on

tühise intressi- ja muu tasukokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see

lugeda tasutuks krediidi tagasimaksmiseks. VÕS § 4034 lg 7 III lause kohaselt peab

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks

tegema. Seetõttu peab hageja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (vt RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098, p 24).

11.3.4. Hageja on menetluses märkinud, et kui kostja esitas krediidiandjale ebaõigeid andmeid,

ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Kolleegium

selgitab, et kui hageja tugineb sellele, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõi

kaasa kostja esitatud valeinfo või võltsitud dokumendid või millegi maha vaikimine

2-22-108394

(VÕS § 4034 lg 7 viimane lause), peab hageja tõendama, milline teave, mille kostja esitas, oli

võltsitud või valelik/puudulik, mis tõi kaasa krediidivõimelisuse vale hindamise. Kui hageja

seda tõendab, siis on kostjal võimalik tõendada omakorda seda, et ta jättis mingi teabe esitamata

või esitas valelikku teavet krediidiandja julgustusel (VÕS § 4034 lg 5 I lause; RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098, p 19).

12. Maakohus jättis lisaks hageja tähelepanu juhtimata vajadusele selgitada ja täpsustada

intressi ja viivise nõuete arvestust. Muu hulgas ei ole asjas tuvastatud kõiki intressi ja viivise

kindlaksmääramiseks vajalikke asjaolusid.

12.1. Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus

jättis rahuldamata hagi intressi 1002,41 eurot, viivise 54,40 eurot ja alates 16.06.2021

põhinõudelt 458,78 eurot arvestatava VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määra ületavas osas

viivise saamiseks. Hageja taotles 13.06.2022 seisukohas juhul, kui kohus asub seisukohale, et

lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, krediidisummalt 1966,09 eurot arvestatud alates

16.03.2021 kuni 13.06.2022 sissenõutavaks muutunud intressi 1002,41 eurot väljamõistmist.

Hageja selgitas, et kostja ei tasunud krediidi põhiosa alates 15.04.2021 ja kostja kasutuses oli

alates 16.03.2021 krediidisumma 1966,09 eurot. Kostja on tuginenud menetluses sellele ja

maakohus tuvastas, et kostja on tagasimaksena tasunud kokku 536 eurot ja tegi viimase

tagasimakse 08.07.2021. Kostja leidis, et seega on tagasi maksmata krediit 1430,09 eurot.

12.2. Maakohus ei selgitanud hagejale krediidi osade kaupa tagasimaksmise tähendust intressi

arvestamisele. Hageja on asjas esile toonud, et lepingu kohaselt oli minimaalne igakuine

kasutusse võetud krediidi tagasimakse 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse

võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Samuti pidi kostja maksma kasutusse võetud

krediidilt iga kuu intressi. Riigikohtu praktikas on jõutud seisukohale, et üldjuhul välistab

viivise arvestamise õiguse tekkimine õiguse arvestada samalt summalt intressi. Riigikohus on

laenulepingu kontekstis selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis

on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise

eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja

jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise

aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning

edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine (RKTKo 29.01.2007, 3-2-1-137-06, p 17;

26.11.2012, 3-2-1-141-12, p 10). Riigikohtu arvates kohaldub sama põhimõte ka osamaksetena

tagastatava laenu puhul viivituses oleva osamakse suhtes, st alates osamakse tegemise tähtaja

saabumisest lõpeb tagasi makstava laenusumma osa suhtes intressi arvestus ning viivitusse

sattumise korral asendab seda viivis (RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-89-08, p 15). Maakohtul

tulnuks anda hagejale võimalus esitada eeltoodud õigusliku käsitluse kohta seisukohti ja

vajadusel vastavalt täpsustada nõuete arvestust.

12.3. Maakohus ei ole ka tuvastanud, millises summas on kostja krediiti tagasi maksnud, kuigi

see mõjutab kõrvalnõuete suurust. Maakohtul tulnuks anda hagejale võimalus täpsustada,

millise kohustuse katteks ja mis alusel on kostja tehtud tagasimakseid arvestatud, sh arutada

pooltega VÕS § 415 lg 2 kohaldamisega seonduvat, mis reguleerib tarbijakrediidilepingu puhul

maksete arvestamist erinevate kohustuste katteks.

12.4. Kolleegiumile jääb lisaks arusaamatuks apellatsioonkaebuses märgitud viivisenõude

54,40 eurot kujunemine. Hageja ei selgitanud, missugusest ajast alates, summalt ja määraga

tuleks viivis välja mõista. Hagejale tuleb selgitada nende asjaolude täpsustamise vajadust.

2-22-108394

13. Kostja taotles maakohtus viivise vähendamist. Hageja viivisenõude põhjendatuse korral

tuleb analüüsida ka viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi (vt selle kohta nt RKTKo

14.06.2005, 3-2-1-66-05, p-d 16, 21–24; 20.06.2005, 3-2-1-78-05, p-d 16–17; 12.12.2012, 3-2-

1-162-12, p 20).

14. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse

apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule mh siis, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse

kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

Sama paragrahvi 2. lõike II lause kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse

põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks

esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist

ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium on seisukohal, et praegusel

juhul on maakohtu menetlusõiguse normi rikkumised sedavõrd olulised, et ringkonnakohtul ei

ole võimalik puuduseid kõrvaldada. Lisaks selgitamiskohustuse täitmisele tuleks kohtul anda

pooltele võimalus esitada täiendavaid seisukohti ning tuua esile asjaolusid ja esitada tõendeid

seoses tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete eeldustega. Seega eeldaks asja lõpuni

lahendamine olulises mahus eelmenetluse ülesannete (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–41) täitmist, mis

ei ole kooskõlas apellatsioonimenetluse olemusega. Olulises mahus uute tõendite hindamine ja

asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus ei ole menetlusosaliste huvides, kuna sel juhul ei oleks

neil võimalik vaidlustada tõenditele antud hinnanguid kõrgemas kohtuastmes (vastavalt

TsMS § 688 lg-le 5 ei kogu ega uuri Riigikohus madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja

hinnatud tõendeid).

15. Eeltoodud põhjendustel tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ja tsiviilasi tuleb saata

tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb maakohtul asi lahendada käesolevas otsuses esitatud õiguse kohaldamist

puudutavaid seisukohti arvestades. Maakohtul tuleb selgitada pooltele tõendamiskoormist ning

anda tähtaeg asjaolude ja tõendite esitamiseks, samuti hagejale võimalus nõuete arvestuse

esitamiseks. Seejärel tuleb maakohtul uuesti otsustada, kas ja millises osas on hageja nõuded

põhjendatud.

16. Kuna vaidlustatud otsus tühistatakse osaliselt asja sisulise lahendamise osas, tuleb see

tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotuse otsustab asja uuel

läbivaatamisel maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3 II lause).

17. Kolleegium märgib, et pooltel oleks käesolevas otsuses esitatud seisukohti arvestades

mõistlik otsida menetluskulude suurenemise vältimiseks vaidlusele lahendust kokkuleppel.

Kompromissi saavutamiseks on pooltel otstarbekas pidada omavahel läbirääkimisi.

(allkirjastatud digitaalselt)