3-24-41/13 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

26. aprill 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-41

Haldusasi

Rahapesu Andmebüroo 5. jaanuari 2024. a taotlus nr 1.2-

1/3-1 vara riigi omandisse kandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 8. veebruari 2024. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Rahapesu Andmebüroo, esindaja KK

Puudutatud isik – X

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rahapesu Andmebüroo määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Rahapesu Andmebüroo määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 8. veebruari 2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-

41 resolutsiooni punkt 1 ja teha asjas uus määrus, millega rahuldada Rahapesu

Andmebüroo 5. jaanuari 2024. a taotlus ning anda luba kanda X valduses olnud

ning Maksu- ja Tolliameti poolt 30. novembril 2022 hoiule võetud sularaha 350 000

Ukraina grivnat riigi omandisse.

3. Jätkata Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2024. a määruse haldusasjas nr 3-

24-41 resolutsiooni punktiga 3 rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist

kuni eelmises punktis märgitud vara riigi omandisse kandmise kohta Rahapesu

Andmebüroo haldusakti andmiseni.

4. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse

kättetoimetamisest (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rahapesu Andmebüroo (RAB) esitas Tallinna Halduskohtule 05.01.2024 taotluse nr

1.2-1/3-1 (täiendatud 29.01.2024) anda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse

(RahaPTS) § 57 lg 7 alusel luba kanda riigi omandisse X valduses olnud sularaha 350 000

Ukraina grivnat (UAH), mis on võetud Maksu- ja Tolliameti (MTA) poolt hoiule. Tallinna

3-24-41

2(7)

Halduskohtu 28.02.2023 määrusega nr 3-23-437 antud loa alusel RAB-i 03.03.2023

ettekirjutusega nr 3-1/220-6 varale kehtestatud 1-aastane käsutuspiirang lõpeb 05.03.2024.

Esineb põhjendatud kahtlus, et puudutatud isiku valduses olnud vara on kuritegelikku päritolu.

Puudutatud isik saabus Narva piiripunkti 30.11.2022 kahel korral. Esimesel korral lubati tal piir

ületada. Teisel korral deklareeris isik suuliselt 350 000 UAH, kuid raha päriolu kohta ei olnud

ühtegi dokumenti. Puudutatud isik on andnud raha päritolu kohta vastuolulisi ütlusi. Venemaa

sõjategevuse tõttu esineb kõrgendatud risk, et Venemaa sõdurid ja/või kollaborandid varastasid

ja varastavad Ukraina territooriumilt materiaalset vara, sh grivnasid. Eestisse toodud grivnad

võivad olla varastatud okupeeritud Ukraina aladelt. Puudutatud isik tegutses nn rahamuulana

ning sai raha üle piiri vedamise eest tasu (smurfing). RAB on teinud mõistlikke jõupingutusi,

et selgitada välja rahapesu kahtlusega vara omanik või tegelik kasusaaja, kuid ebaõnnestunult.

Puudutatud isik ei ole raha legaalne omanik ning ei ole RAB-i korduvatele nõuetele vaatamata

esitanud ühtegi tõendit vara legaalse päritolu kohta. Puudutatud isik kinnitas ka kohtule, et raha

ei kuulu temale. Konfiskeerimine kriminaalmenetluse raames ja nn halduskonfiskeerimine ei

võistle teineteisega ning nende vahel puudub hierarhia. Seega ei ole relevantsed küsimused, kas

kriminaalmenetlust on alustatud ja selle raames vara arestitud või mitte, samuti küsimus, kas

kriminaalmenetlus oleks kannatanutele soodsam. RAB ei ole uurimisasutus ja ei saa kontrollida

ega kommenteerida kriminaalmenetluse toiminguid. RAB-i menetluse eesmärgiks ei ole tagada

kriminaalmenetluse eesmärke. Sõltumata kriminaalmenetluse alustamisest ei ole õiguspärane

tagastada illegaalse päritoluga vara isikule, kes küll ei pannud võib-olla ise kuritegu toime, kuid

kelle omandis on illegaalse päritoluga vara. Kannatanud võivad oma vara tagasi saada nii siis,

kui vara konfiskeeritakse kriminaalmenetluses, kui ka siis, kui see toimub haldusmenetluses.

2. Puudutatud isik teatas halduskohtule saadetud 18.01.2024 e-kirjas, raha ei ole tema oma

ja ta ei tea raha omanikku ning jätab rahaga seonduva kohtu otsustada.

3. Tallinna Halduskohus jättis 08.02.2024 määrusega RAB-i 05.01.2024 taotluse

rahuldamata (resolutsiooni p 1). Kohtul tuleb RahaPTS § 57 lg 7 alusel esitatud loa andmise

taotluse lahendamisel kontrollida, kas vara riigi omandisse kandmine on asjaoludest tulenevalt

ilmselgelt välistatud, sh arvestades, milliseid toiminguid saaks ja võiks RAB veel teha enne

käsutuspiirangu lõppu. Kui õiguspärase haldusakti andmine oleks selles ajaraamis väga suure

tõenäosusega välistatud, võib kohus jätta taotluse rahuldamata. Samuti kontrollib kohus valitud

meetme proportsionaalsust.

Euroopa Liidu (EL) õigus ei nõua vara konfiskeerimist, vaid analüüsi tulemuste edastamist

pädevatele asutustele (vt direktiivi (EL) 2015/849 art 32 lg 7). Kohustust algatada rahapesu

kahtluse korral kriminaalmenetlus on rõhutatud mh Euroopa Kohtu 02.09.2021 otsuses nr C-

790/19 (p-d 48, 51 ja 62) ja direktiivis (EL) 2018/1673. RAB-i viidatud Rahapesuvastase

töökonna (Financial Action Task Force, FATF) soovitustel ja parimatel praktikatel ei ole

üksikisikute õigusi piiravat mõju (vt otsus nr C-790/19, p-d 60, 68). Kohtupraktikast on

asjakohased Riigikohtu 15.10.2020 määrus nr 3-20-664 (p 17), 14.05.2014 määrus nr 3-3-1-77-

13 (p-d 10, 14) ja 20.06.2013 otsus nr 3-3-1-33-13 (p 12).

RahaPTS § 57 lg-s 7 märgitud taotluse rahuldamise eelduseks on, et vara käsutamise piirangute

kehtestamisest on möödunud üks aasta, taotluse on esitanud RAB või prokuratuur ning ei ole

õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või vara tegelikku kasusaajat. Vaidlust ei ole selle üle,

et vara käsutamise esmasest piiramisest on möödunud 1 aasta ja RAB on pädev taotlust esitama.

Samuti ei sea kohus kahtluse alla RAB-i järeldust, et vara võib olla kuritegeliku päritoluga ning

selle suhtes esineb rahapesu kahtlus. RAB on seda taotluses piisavalt põhistanud. Kohtule ei

nähtu, et RAB-i 05.12.2022, 03.01.2023 ja 03.03.2023 ettekirjutused ning hilisemad päringud

3-24-41

3(7)

oleksid puudutatud isikule kätte toimetatud. Kättetoimetamist ei tõenda see, et puudutatud isik

vastas kohtule 18.01.2024 samalt aadressilt, millele ka RAB kirju saatis. Tõendamisse puutuvat

ei saanud puudutatud isik teada ka Tallinna Halduskohtu 14.04.2023 määrusest nr 3-23-437,

kus ei olnud seda käsitletud. RAB viis menetluse faktiliselt läbi puudutatud isiku osavõtuta ehk

jättis täitmata kaasamiskohustuse.

RahaPTS § 57 lg 6 näeb ette jagatud tõendamiskoormuse ning ka RAB-l tuleb teha mõistlikke

jõupingutusi, et teha kindlaks vara omanik või kontol oleva vara tegelik kasusaaja (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 07.05.2020 määrus nr 3-20-664, p 21; 20.12.2019 määrus nr 3-19-1973, p 6).

Seega peab ka RAB järgima uurimispõhimõtet (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6). RAB

ei saa määratleda ega peagi määratlema, milliseid konkreetseid tõendeid tuleb esitada (tšekke,

kinnitusi, lepinguid vm), kuid RAB-l tuleb täpsustada, milliste asjaolude kohta ta teavet soovib.

RAB-i ülesanne ei ole seejuures kummutada puudutatud isiku ütlusi, vaid püüda teha kindlaks

vara tegelik omanik. Kui selleks ei ole piisavaid pingutusi tehtud, siis on üks RahaPTS § 57 lg

7 tingimustest täitmata.

Vara riigi omandisse kandmise eesmärk on lahendada olukord, kus vara omanikuks on variisik,

kes on vara loovutamisega nõus või on küll kinnitanud variisikuks olemist, kuid ei tee koostööd

või pole kättesaadav, et vara riigile loovutada. Tegemist on seega varaga, mille suhtes keegi (sh

variisik) pretensioone ei esita. Kui RAB on veendunud, et tegu on rahapesuga, siis edastatakse

materjalid pädevale asutusele ja konfiskeerimise küsimused lahendatakse koos süüküsimusega.

Vara kriminaalmenetluses arestimise korral lõpetab RAB oma toimingud viivitamata. Kui isik

kummutab rahapesu kahtluse, st tõendab vara legaalset päritolu RahaPTS § 57 lg 10 tähenduses,

siis ei ole alust vara käsutamist kauem piirata, veel vähem kanda seda riigi omandisse. Kui vara

tegelik omanik või kasusaaja on teada, aga kahtlus on vara legaalsuses, ei saa seda vara ära

võtta ilma kriminaalmenetluseta. Vara riigi omandisse kandmise normistiku eesmärk on olnud

teha vara osas lõplik otsus, kui võimalikku kurjategijat ei leita, mitte viia ellu FATF-i parimaid

praktikaid või tuua karistusseadustiku (KarS) §-s 832 sätestatud laiendatud konfiskeerimine üle

haldusmenetlusse. Üksikisiku õigusi piiravaid norme tuleb kahtluse korral tõlgendada kitsamalt

ja rangemalt, mitte laiemalt. RAB-i viidatud eesmärkide ja volitustega halduskonfiskeerimist

võimaldavat seadust ei ole kunagi kehtestatud (vt Riigikogu XIII koosseisu 771 SE) ning vastu

võtmata seaduseelnõu eesmärke ei saa kanda üle olemasolevale normistikule. Ka EL-i õigusest

tuleneb kohustus võidelda rahapesu vastu eelkõige karistusõiguslike vahenditega. Vara riigi

omandisse kandmine ei saa olla karistuslik meede juhuks, kui isik soovitud tõendeid ei esita.

Kohus ei pea määravaks, et puudutatud isik avaldas 18.01.2024 kohtule, et raha ei ole tema oma

ja jätab selle üle otsustamise kohtule. Tegemist ei ole RahaPTS § 57 lg-s 7 viidatud kirjaliku

sooviga varast loobuda, sest see on venekeelne ja allkirjastamata. Seetõttu esineb kahtlus, kas

isik on saanud dokumentidest piisavalt aru, et anda vabatahtlik nõusolek varast loobumiseks.

Selline avaldus peaks olema ka allkirjastatud ning selle teinud isik üheselt tuvastatud. Määrav

on see, et RAB ei ole teinud piisavalt pingutusi vara tegeliku omaniku tuvastamiseks. Lisaks

on küsitav, kas RAB-i analüüsi aluseks olevad tõendid on haldus- ja kohtumenetluses üldse

lubatavad. RAB-i väitel on tegemist „luureteabega“, mida ei või Egmont Group’i põhimõtete

järgi tõendina üldse kasutada (vt RahaPTS § 63 lg 8). Kui teavet ei ole võimalik kasutada

tõendina kriminaalmenetluses, siis ei tohiks selle kasutamist aktsepteerida ka haldusasjas.

Mis tahes loa andmise menetluses tuleb kohtul hinnata ka meetme proportsionaalsust. Rahapesu

tõkestamine on oluline legitiimne eesmärk, kuid RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse

kandmisel samaväärne legitiimne eesmärk puudub, sest sätte eesmärk on sisuliselt ummikseisu

lahendamine (st lõpetada pikaajaline õigusselgusetus ja vähendada halduskoormust). Iseenesest

on meede ilmselgelt sobiv, kuid see ei ole vajalik, sest eesmärki on sama tõhusalt ning isikut

3-24-41

4(7)

vähem koormavalt võimalik saavutada juba alustatud kriminaalmenetluse vahenditega. Meede

ei oleks ka mõõdukas, sest isikute omandipõhiõigus on tasakaalustamata, neil puudub tõenditele

juurdepääs ja võimalus esitada sisulisi vastuväiteid. Kannatanutel peaks olema konfiskeerimise

ees eelisõigus, kuid n-ö halduskonfiskeerimine praegusel kujul nende õiguste kaitset ei tagaks.

RAB-i taotlused tuleb jätta rahuldamata, sest seaduses sätestatud eeldused vara riigi omandisse

kandmiseks ei ole täidetud ja meede ei ole proportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. RAB palub 26.02.2024 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 08.02.2024

määruse resolutsiooni p 1 ning teha asjas uus määrus, millega anda RAB-le taotletud luba kanda

puudutatud isiku valduses olnud vara riigi omandisse. Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi.

Täidetud on kõik RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eeldused: RAB on taotluse esitamiseks pädev

asutus; vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud üks aasta; vara omanikku või

tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha. Samuti on täidetud RahaPTS § 57 lg-test

1, 3 ja 6 tulenevad tingimused: esineb jätkuv rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus ning

vara valdaja või omanik ei ole RAB-le tõendanud vara legaalset päritolu või vara mitteseotust

terrorismi rahastamisega, samuti ei ole RAB-l või kriminaalasja menetlejal õnnestunud vara

omanikku või tegelikku kasusaajat kindlaks teha. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamine ei ole seotud

kriminaalmenetluse alustamise ega olemasoluga, vaid tegemist on täiendava meetmega. Kohus

ei ole haldusasjas nr 3-23-437 seadnud kahtluse alla üheaastase käsutuspiirangu kohaldamise

eelduste täidetust, mis suures osas kattuvad riigi omandisse kandmise eeldustega. Seejuures on

kohus ka praeguses asjas pidanud jätkuvat rahapesu kahtlust põhjendatuks. RAB on püüdnud

lisatoimingutega selgitada välja vara tegeliku päritolu, kuid see ei ole aasta jooksul õnnestunud.

RAB selgitas 29.01.2024 vastuses mh seda, miks ei olnud põhjendatud teha nn kolmanda isiku

suhtes menetlustoiminguid, et kontrollida puudutatud isiku väiteid laenulepingust (sh väidetav

sõber elab Venemaal ja telefoni teel suheldes puuduks võimalus tuvastada tema isikusamasust).

Puudutatud isiku selgitused on olnud ka vastuolulised (nt Politsei- ja Piirivalveametile (PPA)

selgitas isik, et tundmatu isik pakkus talle grivnade üle piiri toimetamise eest tasuks 40 eurot).

Samuti on isik selgelt tunnistanud, et ta ei tea, kellele vaidlusalused grivnad tegelikult kuuluvad.

Puudutatud isiku tõhusam kaasamine ja ärakuulamine ei oleks seega lõpptulemust muutnud.

Isikul on olnud võimalik tõendeid esitada juba alates grivnade 30.11.2022 hoiule võtmisest.

RahaPTS §-s 57 sätestatud RAB-i volitused on kahtlusepõhised, mida tuleb peamiselt sisustada

majandus- ja ärisuhete toimimise põhimõtete kaudu. Asjaoludest nähtuvalt ei saa olla kahtlust,

et puudutatud isik ei ole vara omanik. RAB-l ei ole mõistlikele jõupingutustele vaatamata seni

õnnestunud tuvastada vara tegelikke omanikke (võimaliku kuriteo ohvreid) ja puudutatud isik

on olnud passiivne. RAB ei saa viia läbi kriminaalmenetlust ega nõuda seda uurimisasutuselt.

Halduskohus on sarnastel asjaoludel mitmed RAB-i taotlused ka rahuldanud (nt haldusasjad nr

3-24-28, 3-24-69, 3-24-112). Puudutatud isiku 18.01.2024 e-kiri on arvestatav RahaPTS § 57

lg 7 kohase sooviavaldusena varast loobumiseks.

Halduskohus on põhjendamatult heitnud RAB-le ette uurimisasutusele info edastamata jätmist,

mis on toonud kaasa ebaõige lahendi. RAB täitis RahaPTS § 54 lg-st 3 tuleneva kohustuse ja

edastas teabe PPA-le, mitte ei ole justkui omaalgatuslikult valinud kriminaalmenetluse asemel

halduskonfiskeerimist. RAB on haldusorgan, mitte uurimisasutus, ning tema pädevuses ei ole

kriminaalmenetluse läbiviimine. RAB ei saa hinnata ega kontrollida kriminaalmenetluse ulatust

või tehtud menetlustoiminguid. Isegi kui uurimisasutus teavitab RAB-i oma toimingutest, ei

või seda avaldada. Konfiskeerimine kriminaalmenetluse käigus ja nn halduskonfiskeerimine ei

võistle omavahel ja nende vahel puudub hierarhia. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise sidumine

3-24-41

5(7)

kriminaalmenetluse läbiviimisega ei põhine seadusel ega EL-i õigusel ning seda ei toeta ka

FATF-i soovitused. Eristada tuleb rahapesu ja rahapesu kahtlust. Kui vara seaduslik kuuluvus

ei leia tõendamist, on võimalik algatada kriminaalmenetlus või kanda vara RahaPTS § 57 lg 7

alusel riigi omandisse. Tegemist on eraldi menetlustega. Nn halduskonfiskeerimise eesmärk on

taastada õiguspärane olukord, kus tegelikuks omanikuks mitteolevalt isikult võetakse temale

mittekuuluv vara ära ja tagatakse võimalus vara kannatanule tagastada (RahaPTS § 57 lg 10)

või konfiskeerida see riigi tuludesse. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine või selles vara

arestimata jätmine ei tähenda veel rahapesu kahtluse kadumist ja vara suhtes kehtestatud

piirangute tühistamist. Seadusandja kehtestas nn halduskonfiskeerimise instituudi eesmärgiga,

et rahapesu kahtluse tõttu piiratud vara oleks võimalik konfiskeerida ja riigi tuludesse kanda ka

kriminaalmenetluse väliselt. Kannatanud võivad võrdselt jõuda oma vahenditeni nii siis, kui

vara konfiskeeritakse kriminaalmenetluses, kui ka siis, kui see toimub haldusmenetluses.

5. Tallinna Ringkonnakohus võttis 28.02.2024 määrusega määruskaebuse menetlusse ning

rahuldas HKMS § 208 lg 2 alusel RAB-i taotluse määruskaebuse tagamiseks, arestides HKMS

§ 251 lg 1 p 4 alusel kuni haldusasja nr 3-24-41 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni

puudutatud isiku valduses olnud sularaha 350 000 UAH, mis on MTA poolt hoiule võetud.

6. Puudutatud isik ei ole määruskaebuse suhtes seisukohta esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Praeguse vaidluse keskseks küsimuseks on RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eeldused ning

nende täidetus RAB-i 05.01.2024 taotluse nr 1.2-1/3-1 esemeks oleva vara (sularaha 350 000

UAH – 500-grivnased kupüürid, kokku 700 tk) riigi omandisse kandmiseks. RAB-i taotlus

tugineb RahaPTS § 57 lg 7 esimesele lausele, mis näeb ette järgmist: „Kui ühe aasta jooksul

pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol

oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha või kui vara valdaja teatab Rahapesu

Andmebüroole või prokuratuurile kirjalikult soovist varast loobuda, võib Rahapesu

Andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks.“

Sättest nähtuvalt eeldab RAB-i loataotluse rahuldamine seda, et vara käsutamise piirangute

kehtestamisest on möödunud vähemalt üks aasta ning vara omanikku või kontol oleva vara

tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha või alternatiivselt on vara valdaja teatanud

kirjalikult soovist varast loobuda. Täiendavalt tuleb arvestada, et kõigi RahaPTS § 57 lg-tes 1,

3, 6 ja 7 toodud meetmete rakendamiseks peab esinema jätkuv rahapesu kahtlus (vt ka RahaPTS

§ 57 lg 10; samuti Riigikohtu 15.10.2020 määrus nr 3-20-664, p 17). Lisaks sätestab RahaPTS

§ 57 lg 8, et kontol oleva vara puhul käsitatakse mh RahaPTS § 57 lg 7 rakendamisel konto

omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata.

8. Tallinna Ringkonnakohus leidis 23.04.2024 määrustes haldusasjades nr 3-23-2814 ja nr

3-23-2858 (mõlemad jõustumata) kokkuvõtlikult, et nõustuda ei saa RAB-i seisukohaga, et

RahaPTS § 57 lg 7 näeb sisuliselt ette nn halduskonfiskeerimise ning võimaldab kanda riigi

omandisse mh vara, mille suhtes esinevat rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlust ei ole

puudutatud isik suutnud käsutuspiirangu tähtaja jooksul kõrvaldada ja mille legaalset päritolu

või terrorismi rahastamisega mitteseotust ei ole ka RAB-l endal õnnestunud kindlaks teha.

Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab RahaPTS § 57 lg 7 kanda riigi omandisse üksnes n-ö

peremehetut vara, mitte lihtsalt kõrvaldamata rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega

vara. RahaPTS § 57 lg 7 alusel saab vara kanda riigi omandisse kahel juhul: 1) vara valdaja on

RAB-le või prokuratuurile kirjalikult teatanud soovist varast loobuda; 2) vara, millest valdaja

ei ole soovinud loobuda, saab riigi omandisse kanda vaid siis, kui on tõendatud, et vara valdaja

3-24-41

6(7)

on variisik (st isik, kes üksnes hoiab temale mittekuuluvat vara) või poleks vara kunagi pidanud

isiku valdusesse jõudma (vrd haldusasi nr 3-20-664).

9. Eeltoodust tulenevalt ei piisa RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks

pelgalt kõrvaldamata rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusest. Ka RahaPTS § 57 lg-d 1,

3 ja 6 ei nõua puudutatud isikult mitte RAB-i kahtluste (või nende aluseks oleva teabe)

ümberlükkamist, vaid tõendite esitamist kahtlusaluse vara päritolu või varakäsutuse eesmärgi

kohta. Hinnangu sellele, kas vara päritolu või varakäsutuse eesmärk on seaduslik või esineb

jätkuv rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus, annab RAB temal oleva teabekogumi põhjal

(st arvestades nii puudutatud isiku esitatud dokumente ja selgitusi kui ka välisriikide rahapesu

andmebüroodelt saabunud või muul viisil RAB-i enda poolt kogutud teavet). Jätkuv kahtlus on

piisav selleks, et seada RahaPTS § 57 lg-te 1, 3 ja 6 alusel piirangud vara käsutamisele, kuid

mitte selleks, et kanda vara RahaPTS § 57 lg 7 alusel riigi omandisse.

10. Ringkonnakohus jääb RahaPTS § 57 lg 7 tõlgendamise osas haldusasjades nr 3-23-2814

ja nr 3-23-2858 väljendatud seisukohtade juurde ning ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata.

Kuigi viidatud 23.04.2024 määrused puudutasid kontol oleva vara riigi omandisse kandmist,

on neis toodud üldised põhimõtted laiendatavad ka praegusele vaidlusele. Täiendavalt märgib

ringkonnakohus siiski, et nõustub RAB-i seisukohaga selles, et RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise

võimalikkus ei sõltu vahetult kriminaalmenetluse toimingutest, v.a osas, et kui vara on arestitud

kriminaalmenetluses, tuleb RAB-l käsutuspiirangud viivitamata lõpetada (RahaPTS § 57 lg 5).

Seega on kriminaalmenetluses vara arestimisel küll eesõigus, kuid vara kriminaalmenetluses

arestimata jätmine või kriminaalmenetluse alustamata jätmine ei välista iseenesest RahaPTS

§ 57 lg-te 6 ja 7 kohaldamist. Põhjusel, et RAB-i haldusmenetlus ja kriminaalmenetlus ei sõltu

vahetult üksteisest, ei pea RahaPTS § 57 lg 7 sisustamisel lähtuma ka samadest eeldustest nagu

kriminaalmenetlusliku laiendatud konfiskeerimise puhul (st aluseks ei ole mitte eeldus, et isik

ei ole vara omanik, vaid eeldus, et isik on vara omandanud kuriteo toimepanemise tulemusel

või sellise vara arvel – nt Riigikohtu 14.12.2023 määrus nr 1-23-4049, p-d 16–17). Sellele viitab

selgelt ka RahaPTS § 57 lg 8, mille eesmärgiks oli tulevikus vältida varasemas praktikas ette

tulnud olukordi, kus oli küll teada, et vara ei kuulu majanduslikus mõttes seda valdavale isikule,

kuid valdajat tuli sellele vaatamata käsitada vara omanikuna (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

11.09.2013 määrused nr 3-13-892 ja nr 3-13-893; 13.09.2013 määrus nr 3-13-891).

11. Praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et RAB oli pädev taotlust esitama ja asjaomase oleva

vara käsutamise esmasest piiramisest oli taotluse esitamise ajaks möödunud enam kui aasta

ning samas esines RAB-l jätkuvalt kahtlus, et tollipiiri ületamisel puudutatud isiku valduses

olnud ja MTA poolt hoiule võetud vara on seotud rahapesuga. Halduskohus on õigesti heitnud

RAB-le ette, et puudutatud isikule tehtud ettekirjutuste ja saadetud päringute kättetoimetamine

on tõendamata. Samas on halduskohus omistanud eeltoodule põhjendamatult määrava tähtsuse,

sest puudutatud isiku seisukohad on tuvastatavad ka muude asjas olevate tõendite põhjal. MTA

01.12.2022 läbivaatuse aktist ja teatest nähtuvalt selgitas puudutatud isik grivnade päritolu

kohta algselt, et sai sularaha sõbralt kingituseks, kuid hiljem väitis, et tegemist oli kunagi ammu

sõbrale antud laenu (10 000 eurot) tagastamisega. PPA 18.05.2023 tunnistaja ülekuulamise

protokolli kohaselt on puudutatud isik andnud kriminaalasjas nr 23240100004 ütlusi, millest

nähtuvalt käib ta üsna tihti Ivangorodis, kus Y-nimeline meesterahvas palus tal tuua üle piiri

300 000 grivnat ja pakkus selle eest tasuks 40 eurot, millega puudutatud isik nõustus. Piiril teda

kinni ei peetud ja Narvas andis ta raha üle samale meesterahvale, kes andis talle 40 eurot ja tegi

ettepaneku tuua veel üks kord raha üle piiri. Puudutatud isik nõustus ja Ivangorodis andis Y

talle uue rahapaki, kuid seekord peeti puudutatud isik piiril kinni ja võeti raha hoiule. Paar

nädalat hiljem olevat Y andnud talle advokaadi kontaktid juhuks, kui tal tekib kinni peetud raha

tõttu probleeme.

3-24-41

7(7)

12. Haldusasjas nr 3-23-437 ei ole puudutatud isik elektrooniliselt edastatud dokumentide

kättesaamist kinnitanud, vaid Tallinna Halduskohtu 28.02.2023 määrus on temale toimetatud

14.04.2023 kätte isiklikult. Praeguses haldusasjas märkis puudutatud isik 18.01.2024 e-kirjas,

raha ei ole tema oma ja ta ei tea raha omanikku ning jätab rahaga seonduva kohtu otsustada.

Olenemata sellest, kas kõnealune e-kiri oleks käsitatav RahaPTS § 57 lg 7 tähenduses kirjaliku

teatena soovist varast loobuda või mitte, on ringkonnakohtu hinnangul RAB-i välja toodud

asjaolude ja tõendite põhjal veenvalt tuvastatud, et puudutatud isik ei olnud temal piiriületusel

kaasas olnud 350 000 UAH omanik, vaid ta osutas üksnes tasu eest sularaha üle piiri

toimetamise teenust. Puudutatud isiku 18.01.2024 e-kiri on kooskõlas tema poolt kriminaalasjas

18.05.2023 antud ütlustega, millega ta oli ühtlasi selgelt lükanud ümber MTA-le 01.12.2022

esitatud esitatud väited selle kohta, et grivnad kuuluvad temale. Puudutatud isiku tunnistajana

antud ütlused on seejuures kooskõlas RAB-i tuvastatud faktiliste asjaoludega: s.o 30.11.2022

püüdsid Ukraina grivnasid Venemaalt Eestisse toimetada hulk inimesi, kes ei ole raha päritolu

usutavalt selgitanud ning kellel kaasas olnud rahasummad ja nende pakendamisviis langesid

suures osas kokku.

13. Eelneva põhjal tuleb RAB-i määruskaebus rahuldada ja Tallinna Halduskohtu 08.02.2024

määruse resolutsiooni p 1 tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega rahuldab

RAB-i 05.01.2024 taotluse ja annab RAB-le loa kanda puudutatud isiku valduses olnud ning

MTA poolt hoiule võetud 350 000 UAH riigi omandisse.

14. RAB taotles määruskaebuses puudutatud isiku vara arestimist vähemalt kuni praeguse

haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni või kui vara riigi omandisse kandmise

taotlus rahuldatakse, siis sellekohase RAB-i haldusakti andmiseni. Tallinna Ringkonnakohus

rahuldas 28.02.2024 määrusega RAB-i taotluse määruskaebus tagada ning arestis puudutatud

isiku valduses olnud ja MTA poolt hoiule võetud sularaha kuni haldusasja nr 3-24-41 menetlust

lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Ringkonnakohus selgitas, et HKMS § 249 lg 4 ei võimalda

kohtumenetluse kestel kohaldada esialgset õiguskaitset kauemaks kui kohtumenetluse lõpuni

(vt Riigikohtu 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 50; 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 30).

Seevastu võimaldab HKMS § 168 lg 1 teine lause (koostoimes HKMS § 178 lg-ga 3) kohtul

lõpplahendis määrata, et lahendi täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või

esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni haldusorgani poolt asja uuesti otsustamiseni.

15. Kuna puudutatud isiku valduses olnud sularaha käsutamiseks RAB-i seatud piirangud on

alates 06.03.2024 lõppenud ning ringkonnakohtu 28.02.2024 määrusega kohaldatud esialgse

õiguskaitse abinõu kehtib üksnes kuni käesoleva määruse jõustumiseni, siis vältimaks olukorda,

kus MTA-l tuleks pärast siinse määruse jõustumist vaidlusalune vara riigi omandisse kandmise

taotluse rahuldamisele vaatamata viivitamata aresti alt vabastada (vt HKMS§ 246 lg 1, § 252

lg-d 3 ja 6), on põhjendatud HKMS § 168 lg 1 teise lause, § 178 lg 3 ja § 203 lg 2 alusel määrata,

et ringkonnakohtu 28.02.2024 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldatakse

kuni RAB-le antud loa n-ö realiseerimiseni ehk puudutatud isiku valduses olnud sularaha riigi

omandisse kandmise kohta RAB-i haldusakti andmiseni.

16. Puudutatud isiku eraelu kaitseks tuleb määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku

nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)