2-22-15313/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.04.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-15313

Kohtuasi

Y.Y hagi M.X vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.08.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

M.X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2342,97 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Y.Y (isikukood XXX), seaduslik esindaja I.C ,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Argo Küünemäe

Kostja M.X (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu M.X 16.03.2024 esitatud dokumentaalne tõend.

2. Jätta Harju Maakohtu 30.08.2023 otsus muutmata.

3. Harju Maakohtu 30.08.2023 otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis

rahuldamata Y.Y hagi M.X vastu tagasiulatuva elatise saamiseks perioodi

19.01.2022–12.10.2022 eest.

4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-22-15313

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Y.Y (hageja, laps) esitas 13.10.2022 oma ema I.C (ema) kaudu M.X (kostja, isa) vastu

hagi elatise väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt on alates 19.01.2022 lapsevanemate vahel abielulised suhted

lõppenud ja laps elab koos emaga. Kostja ei ole alates 19.01.2022 osalenud hageja

igapäevaste kulutuste kandmisel. Lapse ema saatis 15.06.2022 kostjale e-kirja, milles nõudis

hageja igapäevaste kulutuste katmiseks igakuise elatise 210 eurot tasumist. Hageja igakuised

kulud on kokku 744 eurot.

3. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise

perioodi 19.01.2022–12.10.2022 eest kokku 2203,75 eurot ning elatise 225,64 eurot kuus

alates 13.10.2022 kuni hageja täiskasvanuks saamiseni.

4. Hageja suurendas oma nõuet 31.07.2023 menetlusdokumendis ja täpsustas nõuet

14.08.2023 menetlusdokumendis tulenevalt asjaolust, et 2022. aastal oli pool kuupalga

alammäärast 327 eurot ja 2023. aastal 362,50 eurot ning alates 01.04.2023 on

miinimumelatise suurus 260,33 eurot.

5. Kostja võla arvestus on järgmine: 19.01.2022–12.10.2022 eest 2203,75 eurot; 12.10.2022–

16.12.2022 eest 451,28 eurot (2x225,64); 16.12.2022–01.04.2023 eest 676,92 eurot

(3x225,64); 01.04.2023–31.07.2023 eest 1041,32 eurot (4x260,33). Kokku pidi kostja tasuma

hagejale elatist perioodil 19.01.2022–31.07.2023 4373,27 eurot, millest tuleb maha arvata

kostja poolt perioodil 16.12.2022–06.06.2023 tasutud elatis 700 eurot. Seega on 31.07.2023

seisuga kostja elatise võlg hageja ees 3673,27 eurot.

6. Hageja palub kostjalt välja mõista tagasiulatuvalt elatise perioodi 19.01.2022–31.07.2023

eest kokku 3673,27 eurot ning igakuise elatise alates 01.08.2023 summas 260,33 eurot,

milline suurus muutuks iga aasta 1. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ja

brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning

lastetoetuse suuruse muutmisest, kuni alaealise täiskasvanuks saamiseni.

Kostja vastuväited

7. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

8. Kostja ei ole rikkunud hageja ülalpidamiskohustust. Kostja peab hageja seadusliku esindaja

poolt hageja hooldusõiguse vaidluses esitatud valede tõttu tegema igakuiseid kulutusi selleks,

et saaks lapsega kohtuda Tallinnas (transpordikulu Kehtna-Tallinn-Kehtna ning

mängukeskuste ja söögikohtade tasud). Lisaks on kostja kogu vaidlusaluse perioodi jooksul

toetanud hagejat rahaliselt, ostnud riideid, mänguasju ja toitu. Kokku on olnud kostja kulud

hagejaga koosolemiseks umbes 150 eurot kuus, lisaks kulutused riietele ja mänguasjadele,

ulatudes kokku üle 200 euro kuus. Sellises mahus kulutused ületavad kostja sissetulekut ja

kostja on olnud sunnitud müüma oma varem soetatud kunstiteoseid. Hageja seadusliku

2-22-15313

esindaja pahatahtliku käitumise tulemusena on hakanud kostja rahalised vahendid

ammenduma. Lisaks peab kostja ülal pidama oma teist last M. M.X-i.

9. Kostja igakuisteks tuludeks on sotsiaaltoetus 49,09 eurot ja töövõimetustoetus 505 eurot

kuus. Kostja on võtnud laenu 1250 eurot ja müünud 9 maali 3950 euro eest. Kostjal on

kulusid kokku 844 euro ulatuses, s.h söök 200 eurot, elekter 30 eurot, sidekulud (sh ülalpeetav

M. M.X) 79 eurot, jäätmed 10 eurot, vesi 25 eurot, auto 200 eurot, sh kütus 175 eurot, küte

600 eurot (mis jaguneb 50% ettevõtte ja 50% eraisiku kulu). Nimetatule lisanduvad veel

kulud hügieenile, riietele ja jalanõudele.

10. Kostja oleks võimeline elatist tasuma maksimaalselt 100 eurot kuus (selliseid kulutusi on

kostja siiani hagejaga seoses ka teinud ehk täitnud ülalpidamise kohustust vastavalt oma

võimalustele). Sellisel juhul ei jääks halvemasse seisu kostja ise ja tema teine laps.

11. Hageja ei ole tagasiulatuva nõude esitamisel arvestanud asjaoluga, et kostja on oma

võimete piires täitnud ülalpidamiskohustust ning täiendavalt tagasiulatuvalt elatise välja

mõistmise korral ei oleks kostja oma majandusliku seisundi tõttu võimeline seda nõuet

täitma.

Maakohtu otsus

12. Maakohus rahuldas 30.08.2023 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja elatise perioodi eest 13.10.2022–30.06.2023 kokku 1587,82 eurot ja alates 01.07.2023

kuni hageja täisealiseks saamiseni (s.o 05.04.2035) 260,33 eurot kuus (baassumma 249,78

eurot, millele lisandub 3% keskmisest brutokuupalgast 50,55 eurot ja millest on maha arvatud

pool lapsetoetust 40 eurot). Maakohus märkis, et elatis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest

korda 01.04.2024), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest

vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3

esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast

kuust. Hageja tagasiulatuva elatise nõude perioodi eest 19.01.2022–12.10.2022 jättis

maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

13. Hagejal on kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu PKS §-dest 96–100 lähtudes

materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tasus kostja

hagejale perioodil 16.12.2022–13.06.2023 igakuiselt elatist 100 eurot, kokku 700 eurot. Seega

ei ole kostja hagejale elatist vähemalt miinimumulatuses tasunud ja elatise nõude esitamine

kostja vastu on õiguslikult põhjendatud.

14. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et on ostnud hagejale riideid, mänguasju ja

toitu. Samuti puudusid tõendid, et vanematel oleks kokkuleppeid asjade ostmise osas.

Kokkuleppe puudumisel tuleks ülalpidamiskohustust täita elatise tasumisena.

15. Maakohus asus seisukohale, et hageja igakuised kulud kokku on põhjendatud vähemalt

kahekordses elatise miinimummääras. Maakohus arvestas hageja igakuiste kulude nimekirjas

toodud andmete alusel, et hageja keskmise igakuine kulu on 744 eurot, sh toit ja jook 100

eurot, lasteaed 61,86 eurot, meelelahutus (raamatud, kunst, mänguasjad, arvuti, sport, vaba

aeg, teater, kino) 134 eurot, ravimid 26 eurot, riided ja kingad 87,75 eurot, hügieen 16,50

eurot, eluasemekulud (üür ja kommunaalkulud) 289 eurot, sidekulud (telefon ja internet)

20,97 eurot ja transport 7,50 eurot. Hageja esile toodud kululiigid olid vajalikud ja nende

suurus mõistlik.

2-22-15313

16. Maakohus analüüsis, kas kostja väited tema majandusliku olukorra kohta annavad aluse

elatise vähendamiseks alla miinimummäära.

16.1. Krediidiasutustele tehtud päringute vastustest nähtus, et perioodil 01.01.2023 kuni

30.06.2023 tasus Eesti Töötukassa kostjale keskmiselt 518,42 eurot kuus ning

Sotsiaalkindlustusamet 49,09 eurot kuus, kolmandad isikud tasusid nimetatud perioodil

kostjale kokku 2982 eurot (s.h A OÜ), s.o keskmiselt 497 eurot kuus ning sularaha laekus

kokku kostja kontole 3850 eurot, s.o keskmiselt 641,67 eurot kuus. Nimetatud andmete

kohaselt luges maakohus tuvastatuks, et kostja 6 kuu keskmine sissetulek oli 1706,18 eurot.

16.2. Maakohtu hinnangul ei saa kostjat pidada varatuks, kuna kostjale kuulub 3 sõiduautot

(Ford Sierra, Rover 75, Jaguar XJ), haagis Böcmann Topp Master De Lux ja kinnisasi Rapla

maakonnas. Lisaks on kostja juhatuse liige ja osanik A OÜ-s. Hageja esitas tõendina fotod

kostja omandis olevatest kunstiteostest, mis kohtu hinnangul võivad olla keskmiselt

hinnalisemad. Kostja selgitustest ja tema konto väljavõttest nähtuvalt on kostja juba tegelenud

ka kunstiteoste müümisega.

16.3. Kostja igakuiste kulude tõendamiseks esitas kostja enda konto väljavõtte Circle K

maksete kohta 13,5 kuu eest kokku 2068,49 eurot (s.o keskmine igakuine kulu 153,22 eurot

kuus) ja A OÜ konto väljavõtted maksete kohta Eesti Energia AS-le, Estonian Pellets OÜ-le,

Eesti Keskkonnateenused AS-le, Tele 2 AS-le ja Kehtna vesi OÜ-le 13,5 kuu kohta kokku

4525,34 eurot (s.o keskmine kulu kuus 335,21 eurot). Kuigi tsiviilasja materjalidest nähtuvalt

on kostja elukohaks A OÜ omandis olev kinnisasi, siis ei saa maakohtu hinnangul lugeda

osaühingu kantud kulutusi kostja igakuisteks kuludeks. Esitatud tõendite pinnalt sai üksnes

järeldada, et suurem osa kostja märgitud igakuistest kuludest kantakse äriühingu arvelt.

Maakohus pidas usutavaks, et teatud igakuised kulud võivad kostjal tekkida, kuid need on

kostja poolt väljatoodud ulatuses tõendamata.

16.4. Kostja tõendas, et tal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps M. M.X, kuid vaatamata

kohtu selgitustele ei esitanud kostja ühtegi tõendit väidetavate kulude olemasolu ega

kandmise kohta. Maakohus selgitas, et üksnes pangakonto väljavõtete esitamine ei tõenda

teise lapse kulude olemasolu ega kandmist. Maakohus leidis, et kostja ei tõendanud, et ta ei

ole tulenevalt oma majanduslikust olukorrast suuteline oma alaealisi lapsi võrdväärselt ülal

pidama.

16.5. Kostja tõendas, et tal on tuvastatud puuduv töövõime perioodil 06.02.2021–05.02.2024.

Samas tuvastas maakohus, et kostjal on piisavalt olnud sissetulekuid ja vara, mille arvelt

kostja saab tasuda elatist ning kanda lisaks ka enda ja oma teise lapse kulusid. Kostjal on

võimalus ülalpidamise kohustuse täitmiseks müüa oma sõidukeid, kunstiteoseid ja kinnisvara,

mida elamiseks ei kasutata. Samuti on võimalus võõrandada oma osalus osaühingus.

17. Eeltoodu alusel puudus alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära, kuna kostja on

oma majanduslikust olukorrast tulenevalt suuteline pidama hagejat ülal ilma, et tema enda või

teise lapse olukord muutuks vähemkindlustatuks. Maakohus arvestas elatise väljamõistmisel

asjaoluga, et kostja on hagiavalduse esitamisest kuni 30.06.2023 tasunud hagejale elatist

kokku 700 eurot.

18. Tagasiulatuva elatise nõude perioodi eest alates 19.01.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni

jättis maakohus rahuldamata. Maakohus arvestas kostjal tuvastatud töövõime puudusega ja

asjaoluga, et võimalik vara müük peaks katma eelkõige hageja igakuist elatist. Korraga

2-22-15313

suurema summa väljamõistmine kostjalt (arvestades ka võlga, mis on tekkinud alates hagi

esitamisest) võib kostja panna olukorda, mis võib seada ohtu nii igakuise elatise maksmise

hagejale kui ka kostja poolt teise lapse suhtes ülalpidamiskohustuse täitmise.

Apellatsioonkaebus

19. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

hagi rahuldati, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

20. Kostja ei ole hageja ülalpidamiskohustust rikkunud. Kostja on oma võimete kohaselt

täitnud hageja ülalpidamiskohustust nii enne hagi esitamist kui ka pärast seda. Kostja arvates

on ebaõige maakohtu järeldus, et elatis tuleb välja mõista siis, kui elatist on makstud

miinimummäärast väiksemas summas. Kohus peab hindama, kas millises määras on kostja

võimeline hagejale ülalpidamist andma. Kostja oleks võimeline elatist tasuma maksimaalselt

100 eurot kuus.

21. Maakohus tuvastas, et kostjal on puuduv töövõime kuni 05.02.2024, kuid ei arvestanud

sellega, et puudest tulenevalt on kostjal lisakulutusi. Näiteks on liikumispuude tõttu kostjale

vajalik sõiduk.

22. Kui kostja ei suuda täita kohtulahendit, siis lisanduvad elatisele ka täitemenetluse kulud.

See halvendaks veelgi kostja majanduslikku seisundit ning lõppkokkuvõttes oleksid

kannatajateks kostja ja tema mõlemad alaealised lapsed. Eluliselt usutavaks ja kostja poolt

tõendatuks tuleb pidada kostja väidet, et tal tuleb teha ka teise lapse ülalpidamiseks kulutusi,

sest vastasel korral oleks ka M. M.X esitanud kostja vastu kohtusse elatise nõude.

23. Maakohus võttis põhjendamatult arvesse perioodil 01.01.2023–30.06.2023 kostjale

kolmandatelt isikutelt, sh A OÜ-lt, laekunud summasid ja jõudis selle tulemusena järeldusele,

et kostja 6 kuu keskmine sissetulek on olnud 1706,18 eurot. Kostja rõhutab, et A OÜ

kohustused ületavad varasid, mistõttu saab rääkida pigem likvideerimisele kuuluvast

äriühingust. Selleks, et A OÜ saaks oma võlgnevused (ca 300 000 eurot) likvideeritud, tuleb

tal vara (sh vähesed alles jäänud kunstiteosed ja kinnistu, mis on kõik äriühingu omandis)

võõrandada. Äriühingu võlgade tasumise asemel hagejale elatise maksmisel rikuks kostja

seadusega juhatuse liikmele pandud kohustusi ja viiks võlausaldajate poolt nõuete esitamiseni

kostja kui juhatuse liikme vastu. Maakohus jättis asja lahendamisel äriseadustiku § 187 lg 2

tähelepanuta ja käsitas seetõttu ebaõigesti äriühingu arvel olevaid rahalisi vahendeid

automaatselt kostjale kuuluvana. Pole välistatud, et mingi aeg võib mõni A OÜ võlausaldaja

esitada võlgniku vastu pankrotiavalduse. Äriühingul ei ole töötajaid. Kostja poolt läbi

äriühingu tulu teenimine ei ole võimalik. Laekunud summad on tasu varasemalt tehtud tööde

eest. Kostja tervislikku seisundit arvesse võttes tuleb eeldada, et äriühingus ei toimu ega

hakka toimuma majandustegevust, mille raames oleks kostjal võimalik teenida endale

täiendavat tulu. Kostja peab äriühingule kuuluva vara arvelt esmajärjekorras likvideerima

äriühingu võlad ja alles seejärel on võimalik äriühingu vara võõrandada. Äriühingu vara

võõrandamisel muutuks kostja kodutuks, kogu müügist saadav tulu läheks kõik võlgade

katteks ja jääks puudugi.

24. Kostjale on sõiduki olemasolu eksistentsiaalselt vajalik, kuid maakohtu viidatud sõiduauto

Ford Sierra on aastate eest vanarauaks viidud ning sõiduauto Rover 75 ja haagis Böcmann

Topp Master De Lux on sisuliselt ainult metalli väärtusega.

2-22-15313

25. Kostja tegelikuks igakuiseks sissetulekuks on 550 eurot. Selleks, et kostja saaks toime

tulla enda ja kahe lapse ülalpidamisega, on kostja võõrandanud oma vara. Hageja esitatud

varade väärtused ei vasta tõele ja on ilmselgelt ülepaisutatud. Kostja selgitas 02.02.2023

toimunud eelistungil, et talle kuulub üksnes XXX kinnistu, millele puudub juurdepääs, ning

millel asuval majal on sisse kukkunud katus ja müürid. Kinnistut on võimatu müüa.

26. Eelnevast tuleneb, et maakohus järeldas ebaõigesti, et kostjal on piisav sissetulek ja vara,

mille arvelt kostja saab tasuda elatist ning kanda enda ja oma teise lapse kulusid.

Vastustaja seisukoht

27. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

28. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

29. TsMS § 442 lg 5 alusel võtab kolleegium esmalt seisukoha kostja apellatsioonimenetluses

esitatud uue tõendi kohta. Kostja tugines apellatsioonkaebuses muu hulgas asjaolule, et tal on

puuduv töövõime. Kuivõrd maakohtule tõendina esitatud Eesti Töötukassa 09.01.2023 otsuse

järgi lõppes kostja töövõime vähenemise periood 05.02.2024, pidas ringkonnakohus

vajalikuks saada täiendavat teavet, kas kostja töövõime ulatust on uuesti hinnatud. Eeltoodust

tulenevalt andis ringkonnakohus kostjale võimaluse esitada täiendav tõend enda puuduva

töövõime kohta. Kostja esitas 16.03.2024 ringkonnakohtule Eesti Töötukassa 26.12.2023

otsuse kostjale töövõimetoetuse määramise kohta (dtl-d 672–673). Ringkonnakohtu hinnangul

on esitatud dokumentaalne tõend asjakohane ning kolleegium võtab selle vastu TsMS § 652 lg

3 p 2 alusel.

30. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu

otsuse on vaidlustanud kostja osas, milles maakohus hagi rahuldas. Seega on maakohtu otsus

TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus hageja tagasiulatuva elatise

nõude perioodi eest 19.01.2022–12.10.2022 rahuldamata jättis. Eeltoodud osas

ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.

31. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel

menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja

järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata. Kostja on

apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud

otsuses piisava põhjalikkusega käsitanud, ja puudub vajadus maakohtu põhjenduste

kordamiseks. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide

rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud.

32. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas esineb PKS § 102 lg 1 järgi alus jätta

kostjalt hageja kasuks elatis välja mõistmata tulenevalt sellest, et kostjal on puuduv töövõime,

2-22-15313

teine ülalpeetav ja väidetavalt kehv majanduslik olukord. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust

osas, milles maakohus tuvastas hageja vajadused.

33. Ringkonnakohus rõhutab, et kohus ei või üldjuhul mõista vanemalt alaealise lapse kasuks

välja PKS §-s 101 sätestatust väiksemat elatist. Kui muud isikud vabanevad PKS § 102 lg 1

järgi ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles nad ei ole oma muid kohustusi ja varalist

seisundit arvestades võimelised andma ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist,

siis alaealise lapse vanemad oma ülalpidamiskohustusest sellises olukorras PKS § 102 lg 2

esimese lause järgi ei vabane ning peavad kasutama enda käsutuses olevaid vahendeid enda ja

lapse ühetaoliselt ülalpidamiseks.

34. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus vähendada miinimumelatist üksnes

mõjuval põhjusel, s.t olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit

arvestades võimeline mõjuval põhjusel andma lapsele ülalpidamist. Riigikohus on selgitanud,

et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks saab olla

lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse

määramisel, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve ja

seda, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse

igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning

ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Mh

võib mõjuvaks põhjuseks olla ka lapse miinimumist väiksemad vajadused, s.t kohus saab

mõista vanemalt välja miinimumist väiksema elatise, arvestades mh kohustatud vanema

varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud

asjaolud seda tingivad, kuid seda vaid juhul, kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on

miinimummäärast väiksemad (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 28.1–28.2; RKTKo

28.03.2018, 2-16-11905, p 18; 07.02.2018, 2-16-118651, p 12; 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p

13). Seega mõjuval põhjusel võib kohus elatist küll vähendada, kuid sellise mõjuva põhjuse

olemasolu tuleb kohustatud vanemal tõendada.

35. Maakohus selgitas pooltele põhjalikult tõendamiskoormust ja muu hulgas kohustas kostjat

tõendama oma majanduslikku olukorda ja oma teise lapse ülalpidamiskohustusega seonduvat

(dtl-d 250–257). Ringkonnakohus märgib, et vaatamata sellele, et elatise vaidlus ei ole

tavapärane võistlev kohtumenetlus, menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 3 kohaselt võib kohus lapse

huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid ka omal algatusel, kuid see ei ole võimalik

kohustatud vanema ega tema teise lapsega seotud kulude kandmise osas, kuna neid asjaolusid

teab üksnes kohustatud vanem. Kohus ei saa elatisnõude osalist rahuldamata jätmist

põhjendada asjaoludega, mida pool ei ole suutnud korrektselt esitada ega tõendada.

36. Kostja leiab, et olukorras, kus kohustatud vanem kannab lapse kulusid ulatuses, mis on

temale võimetekohane, puudub kohtul alus elatise väljamõistmiseks ja kohus peab sellisel

juhul hindama, kas kostja on täitnud ülalpidamist sellisel viisil, milles ta on võimeline seda

hagejale võimaldama. Maakohus ongi otsuses tõendeid hinnates tuvastanud, millises ulatuses

on kostja kohtu hinnangul võimeline hagejale elatist tasuma. See, et kostja hindab oma

majanduslikku võimekust kohtust erinevalt, ei anna alust leida, et hagi oleks tulnud jätta

täielikult rahuldamata.

37. Vaidlus puudub selles, et kostjal on teine alaealine laps M. M.X (dtl 41). Kostja heidab

ette, et maakohus ei pidanud eluliselt usutavaks ja tõendatuks kostja väidet, et tal tuleb teha

kulutusi ka teise lapse ülalpidamiseks. Maakohus leidis, et kostja ei ole oma teise lapse M.

2-22-15313

M.X osas ülalpidamiskulude kandmist tõendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

üksnes teise lapse olemasolu ei anna alust mõista elatis välja miinimummäärast väiksemas

summas. Vaidluse korral ei saa kohus teise lapse ülalpidamiskohustuse täitmist eeldada, vaid

kostja peab tõendama, et ta oma teist last ka reaalselt üleval peab ja millises summas

regulaarselt teise lapse ülalpidamiskulusid kannab. Kostja ei ole seda tõendanud. Väitmine, et

vastasel korral oleks M. M.X esitanud kostja vastu kohtusse hagi elatise nõudmiseks, ei ole

tõendamiskoormise täitmine.

38. Vaidlus puudub selles, et kostjal on puuduv töövõime (dtl-d 263–265 ja 672–673).

Maakohus tuvastas, et kostja majanduslik olukord võimaldab kostjal tasuda hagejale elatist,

vaatamata tema puuduvale töövõimele. Kostja ei nõustu maakohtu järeldustega tema

majandusliku olukorra tuvastamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti

tuvastanud poolte esitatud ja kohtu kogutud tõendite põhjal, et kostjal on olnud piisav

sissetulek ja vara, mille arvelt saab kostja tasuda elatist hagejale ja kanda lisaks ka enda ja

oma teise lapse kulusid. Maakohus võttis põhjendatult arvesse kolmandatelt isikutelt laekunud

summasid, kostja osalust A OÜ-s, kostjale kuuluvaid sõidukeid ja kinnisvara. Kostja väide, et

kostja sõidukid on üksnes metalli väärtusega ja kinnistu müügikõlbmatu, jääb paljasõnaliseks.

39. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et temale kuuluva A OÜ puhul saab rääkida pigem

likvideerimisele kuuluvast äriühingust ja kostjal puudub võimalus läbi äriühingu tulu teenida.

Kohus hindab elatise väljamõistmisel kostja võimekust elatist tasuda kohtumenetluse aja

seisuga ega pea spekuleerima, milline võib kostja majanduslik olukord olla tulevikus, s.o

antud juhul seda, kuidas kostjale kuuluval äriühingul võiks teoreetiliselt edaspidi minna.

Kostja üldsõnaliste väidete alusel ei saa kohus veenduda kostjale kuuluva äriühingu

väidetavates kehvades majandusnäitajates.

40. Põhjendatud ei ole kostja etteheide, et kuigi maakohus tuvastas, et kostjal on puuduv

töövõime, ei arvestanud kohus sellega, et oma puudest tulenevalt on kostjal ka lisakulutusi

seoses sõiduki omamise vajadusega. Maakohus on arvestanud tõendina kostja esitatud konto

väljavõtet Circle K maksete kohta. Muid tõendeid sõiduki kasutamisega seonduvalt kostja ei

esitanud. Maakohus tuvastas, et suurema osa kostja väidetud kuludest kannab kostjale kuuluv

äriühing. Kostja ei ole seda järeldust ümber lükanud.

41. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium maakohtuga, et kostja väljatoodud asjaolud, s.o

tervislik seisund, mittetöötamine, piisava isikliku vara väidetav puudumine ja teine ülalpeetav,

ei anna praegusel juhul alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu

otsusest nähtub, et maakohus hindas kostja sissetuleku suurust ja vara väärtust ning kooskõlas

PKS §-ga 102 ja asjakohase kohtupraktikaga seda, kas kostja töövõime puudumine ja teise

lapse olemasolu annab alust mõista elatis välja miinimummäärast väiksemas summas.

Maakohus tuvastas, et kostja ei ole varatu ja tema töövõime puudumine ei ole tal takistanud

sissetulekut teenida, ning leidis, et kostja on võimeline maksma hagejale elatist PKS § 101

lg-te 3–5 alusel arvutatud summas ilma, et tema enda olukord muutuks vähemkindlustatuks.

Lisaks selgitab kolleegium, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus

teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et

tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Vanema osa arvestamisel lapsele

elatise andmisel tuleb hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada

tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (RKTKo 24.10.2012,

3-2-1-118-12, p 15).

2-22-15313

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

42. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

43. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad samuti TsMS § 164 lg 1 kohaselt poolte endi

kanda (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 21). TsMS § 164 lg 1 järgi kannab alaealise lapse

ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kolleegiumi hinnangul ei esine

asjaolusid, mis tingiksid TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud menetluskulude jaotuse üldreeglist

kõrvale kaldumiseks. Asjas ei ole toodud esile asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et

kulude poolte endi kanda jätmine ei oleks õiglane või esineksid TsMS § 164 lg-s 3 sätestatud

asjaolud. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus menetluskulude suuruse

kindlaksmääramiseks.

44. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)