3-23-2814/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

23.04.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2814

Haldusasi

Rahapesu Andmebüroo 08.12.2023 taotlus nr 1.2-1/87-

1 ja 18.12.2023 taotlus nr 1.2-1/91-1 vara riigi

omandisse kandmiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Rahapesu Andmebüroo, esindaja Sirle

Kalma

Puudutatud isik – J.W , esindaja vandeadvokaat Karl

Kask

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.01.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rahapesu Andmebüroo määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta J.W 22.02.2024 menetlusdokumendile lisatud tõendid (dtl 1029–1213)

haldusasja nr 14 materjalide juurde.

2. Jätta Rahapesu Andmebüroo määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 30.01.2024 määruse haldusasjas nr 14 resolutsiooni punkt 1

muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt

ringkonnakohtu määruse põhjendustele.

3. Rahapesu Andmebüroo võimalikud menetluskulud määruskaebuse menetluses

jätta tema enda kanda.

4. Puudutatud isik võib esitada 10 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest

arvates ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid koos

taotlusega määruskaebuse menetlusega seotud kulude kohta täiendava määruse

tegemiseks. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise

korral jäävad puudutatud isiku võimalikud menetluskulud määruskaebuse

menetluses tema enda kanda.

5. Määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate)

nimed, äriühingute (v.a pankade) nimed ja pangakontode numbrid

tähemärkidega.

3-23-2814

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d

1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rahapesu Andmebüroo (RAB) kehtestas 29.11.2022 ettekirjutusega nr 3-1/890-2 J.W AS

LHV Pank kontol nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX olevale varale summas 200 000

eurot käsutuspiirangu 30 kalendripäevaks, 28.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/1000-2

käsutuspiirangu 60 kalendripäevaks ja Tallinna Halduskohtu 21.02.2023 määrusega

haldusasjas nr 3-23-377 antud loa alusel 22.02.2023 ettekirjutusega nr 3-1/186-2

käsutuspiirangu kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni või vara legaalse päritolu

tõendamiseni, aga mitte kauemaks kui 1 aasta.

2. RAB esitas 08.12.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse J.W AS LHV Pank kontol oleva

vara 200 000 eurot riigi omandisse kandmiseks (haldusasi nr 3-23-2814).

3. RAB kehtestas 02.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/910-2 J.W AS TBB Pank kontol nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX olevale varale summas 120 000 eurot käsutuspiirangu

30 kalendripäevaks, 30.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/1013-2 käsutuspiirangu 60

kalendripäevaks ja Tallinna Halduskohtu 23.02.2023 haldusasjas nr 3-23-407 antud loa alusel

28.02.2023 ettekirjutusega nr 3-1/202-2 käsutuspiirangu vara tegeliku omaniku kindlaks

tegemiseni või vara legaalse päritolu tõendamiseni, aga mitte kauemaks kui 1 aasta.

4. RAB esitas 18.12.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse J.W AS TBB Pank kontol oleva

vara 120 000 eurot riigi omandisse kandmiseks (haldusasi nr 3-23-2910).

5. Tallinna Halduskohus liitis 04.01.2024 määrusega haldusasjad nr 3-23-2814 ja 3-23-2910

ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-23-2814.

6. RAB-i taotluste (täiendatud 11.01.2024) põhjendused olid järgnevad. Taotluste esitamise

hetkeks on mõlema konto osas möödunud üheaastane tähtaeg esmase käsutuspiirangu

kehtestamisest. Tingimused mõlemal kontol oleva piiratud vara riigi tuludesse kandmiseks on

täidetud. Piiratav vara on seotud rahapesu kahtlusega. Kontodel olev vara pärineb tõenäoliselt

kuritegelikust tegevusest (kelmus), mis on Ameerika Ühendriikides (USA) läbiviidava

kriminaalmenetluse ese. RAB-i analüüsi kohaselt jõudis kannatanutelt saadud vara

sihtmärkkontodele läbi erinevate äriühingute (sh C OÜ, F OÜ, D OÜ), mille tegelikud

kasusaajad on J.W ja Y. Q. Varade edasikandmine viitab rahapesu tüpoloogiatele – varade

kokku kogumine, kiire edasikandmine, kolme või enama nulliga lõppevate summade

väärtuses ülekannete tegemine, varade paigutamine investeerimis- või muule vara väärtust

kasvatavale kontole, et see siis sobival hetkel integreerida reaalmajandusse, vara

edasikandmine selge majandusliku põhjuseta läbi erinevate jurisdiktsioonide ja seal avatud

kontode. Varaga on teostatud vara varjamise toiminguid. Selgelt on eristatavad kõik rahapesu

faasid – asetamine, kihistamine ja integratsioon ehk vara reaalne kasutamine.

Vara valdaja ei ole RAB-le tõendanud vara legaalset päritolu. Isikut teavitati mõlema konto

osas nii 30-päevase kui ka 60-päevase käsutuspiirangu seadmisel ettekirjutustega võimalusest

esitada RAB-le tõendid vara legaalse päritolu kohta. J.W ega tema lepinguline esindaja vara

legaalse päritolu kohta RAB-le tõendeid ei esitanud. Tõendite kogumine ja esitamine oli

lepinguliste esindajate olemasolu tõttu võimalik ka kinnipidamisasutuses viibimise ajal. Isikul

oli võimalik tõendeid esitada kirjalikult. RAB-i kahtlused saaksid tõenäoliselt ümber lükatud,

2(13)

3-23-2814

kui vara valdaja tõendaks, et kõne all olevate vahendite algne allikas ei ole füüsilised ja

juriidilised isikud, kellele pakuti krüptovaluutade kaevandamist, või on füüsilised ja

juriidilised isikud, kellele pakuti krüptovaluutade kaevandamist ja kliendid tõesti said seda

teenust. Isik peab tõendama, et tema ning raha tema pangakontole kandnud isiku vahel oli

tegelik ja õiguspärase sisuga majandustehing, minnes vajadusel tagasi vara algse päritoluni.

Kui ammendavaid tõendeid ei ole võimalik esitada, tuleb tugineda RAB-i kogutud tõenditele.

RAB-l ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või tegelikku kasusaajat (RahaPTS §

57 lg 6). Mõlemal kontol oleva vara osas tuleb J.W-d RahaPTS § 57 lg 8 alusel käsitada vara

valdajana. Seadusandja on RahaPTS § 57 lg 8 regulatsiooni ette näinud justnimelt sellisteks

puhkudeks, mistõttu ei saa J.W olla kontodel oleva vara tegelik kasusaaja ega omanik.

Tegemist on kuritegelikust tegevusest või selle asemel saadud varaga. Kui konto omanik

valdab vara (tõenäoliselt) õigusliku aluseta ehk esineb rahapesu kahtlus, ei ole ta vara tegelik

kasusaaja ega omanik. RAB on teinud kokku 13 välispäringut 7 erinevasse riiki ja tuvastanud

sama isiku teisigi varjamistoiminguid, mis kinnitab tegevuse süstemaatilisust ja seda, et isik ei

ole vara omanik ega tegelik kasusaaja. Vara omanik või tegelik kasusaaja saab olla keegi

kannatanutest.

RAB-i ülesandeks ei ole kriminaalmenetluse läbiviimine ja RAB-l puudub ülevaade

kriminaalmenetluses äravõetud J.W asjadest ja nende asukohast. RAB-l puudub ka

juurdepääs kriminaalmenetluses antud ütlustele ja esitatud tõenditele ning RAB ei saa neid

argumente arvestada ega analüüsida. Halduskonfiskeerimise puhul ei ole küsimuse all isiku

(karistusõiguslik) süü ja isiku karistamine ning täidetud ei pea olema kõik samad

kohustuslikud (koosseisu) elemendid, mis kehtivad rahapesule. Vastasel juhul olekski

tegemist karistusõigusliku meetmega ning kohaldamisele kuuluks kriminaalmenetlus.

Halduskonfiskeerimiseks peab olema kahtlus, et vara on seotud rahapesuga, sj ei pea olema

kahtlus kõikide RahaPTS § 4 koosseisuelementide suhtes.

RahaPTS § 57 lg 7 viimases lauses on sätestatud vara riigi omandisse kandmisega tekkiva

riive tasakaalustamiseks, et riigi tuludesse kantud summa väljanõudmise õigus on vara

omanikul kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates. Selleks peab isik

ise vastavad legaalset omandiõigust tõendavad dokumendid esmalt esitama. Seega ei ole

ohvrid/kannatanud haldusmenetluses halvemas olukorras kui kriminaalmenetluses. Igatahes

oleksid nende õigused riivatud olulisemal määral, kui vara lastakse hoolimata rahapesu

kahtlusest majanduskäibesse.

7. J.W oli 08.01.2024 vastuses seisukohal, et haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele

vastavat haldusmenetlust ei ole puudutatud isiku suhtes läbi viidud, sh ei ole RAB küsinud

mingeid selgitusi ega dokumente ühegi konkreetse ülekande või tehingu kohta alates kontode

arestimisest 30 päevaks.

Dividendide maksmine ja laenu andmine on legaalne tegevus. Puudutatud isiku ja Y. Q

osalusega C OÜ tegeles legaalse äritegevusega (krüptovara kaevandamine), sõlmis selle

raames W AS-ga üürilepinguid ja tegi makseid. Puudutatud isik ei ole kohustatud tõendama,

kust said raha Y. Q ja F OÜ. Puudutatud isikule teadaolevalt on mõlemad pangad temaga

lepingu lõpetanud, mistõttu puudub tal juurdepääs pangateabele. 20.11.2022 läbiotsimistel

võeti nii puudutatud isikult ja tema abikaasalt kui ka Y. Qlt ja tema elukaaslastelt ära kõik

elektroonilised seadmed ja muud andmekandjad. Samuti võeti ära puudutatud isiku ja Y. Q

osalusega äriühingute dokumendid, serverid jne. Seega on puudutatud isikul juurdepääs vaid

avalikest registritest nähtuvale teabele.

RAB ei ole selgitanud, milles on seisnenud RAB-i ebaõnnestumine kontodel oleva vara

tegeliku kasusaaja kindlakstegemisel ning miks ta peab laenulepingut ja dividendide

3(13)

3-23-2814

maksmist tehinguteks, mis annab aluse nõuda nende tehingute alusel saadud vara riigi

omandisse. RAB-l oli võimalik välja nõuda puudutatud isiku abielutõend, tõend

abieluvarasuhte kohta, mis tõendavad, et tegemist on abikaasade ühisvaraga, ning J.W ja Y.

Q tuludeklaratsioonid. Eelnev tõendab, et kontodel oleva vara tegelikeks kasusaajateks on

J.W ja Z. J.W ning varal on legaalne päritolu.

RAB-i seisukoht, et vara pärineb tõenäoliselt kuritegelikust tegevusest või on selle asemel

saadud vara, on vastuolus põhiseaduse §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega.

8. Tallinna Halduskohus jättis 30.01.2024 määruse resolutsiooni p-ga 1 RAB 08.12.2023

ja 18.12.2023 taotlused rahuldamata.

Direktiivi nr 2015/849 (IV rahapesu tõkestamise direktiiv) art 32 lg 7 tekstist nähtuvalt ei

nõua Euroopa Liidu õigus vara konfiskeerimist, küll aga pädevatele asutustele analüüsi

tulemuste edastamist. Kohustust algatada rahapesu kahtluse korral kriminaalmenetlus on

rõhutatud ka Euroopa Kohtu 02.09.2021 otsuses nr C-790/19 (p-d 48, 51 ja 62). Selle

kohustuse olemuslikuks osaks on ka kuriteo kahtluse korral pädevale asutusele teabe

edastamine (RahaPTS § 54 lg 3). RAB-i viidatud FATF-i soovitustel ei ole üksikisikute

õiguseid piirav mõju, vaid selleks peavad need olema sisseviidud asjakohasesse õigusakti.

Vara riigi omandisse kandmise eelduseks on jätkuv kahtlus, et vara suhtes on rahapesu

kahtlus (RahaPTS § 57 lg 1). RahaPTS § 57 lg 6 kohaldamisel on tegemist jagatud

tõendamiskoormusega: RahaPTS § 57 lg 3 p-st 1 tulenevalt peab rahapesukahtlusega vara

valdaja või omanik RAB-le tõendama vara legaalset päritolu (milles saaks järeldada ka

legaalse omandiõiguse olemasolu), kuid ka RAB-l või kriminaalasja menetlejal tuleb teha

pingutusi, et teha kindlaks vara omanik või kontol oleva vara tegelik kasusaaja (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 20.12.2019 määrus nr 3-19-1973, p 6). Olukorras, kus RAB-l on kohustus

ise asjaolusid välja selgitada, on tegemist uurimispõhimõttega HMS § 6 mõttes, mis kuulub

kohaldamisele ka RahaPTS § 1 lg 3 alusel. HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud

välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma

selleks tõendeid oma algatusel. Asjas olulise tähtsusega asjaolud võivad olla nii

menetlusosalise kasuks kui ka kahjuks rääkivad.

Puudutatud isikul oli võimalik tutvuda ettekirjutuste faktiliste asjaoludega, sh sellega,

milliseid tehinguid üldse kahtluse alla seatakse, alles praeguses kohtumenetluses. Keskmisele

mõistlikule inimesele ei olnud arusaadav, mida ta üldse tõendama peaks või saaks. Arvestada

tuleb, et puudutatud isik oli sel ajal (ja veel kuni 12.01.2024) vahi all; puudutatud isiku ja

temaga seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute osas viidi 2022. a-l läbi läbiotsimine ning

võimalikud dokumendid, millega oleks võimalik RAB-i hinnatavaid asjaolusid tõendada,

asuvad riigi valduses. Seega on isikule alles praeguse kohtumenetluse käigus saanud

teatavaks, et tal tuleks konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX osas tõendada tehinguid

joonisel 1 (dtl 903), st ülekannet enda ühelt kontolt teisele ning F OÜ-lt dividendide saamist,

ning konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX osas Y. Qlt laenu saamist või võtmist.

RAB ei ole põhjendanud, miks ei olnud RAB-l endal võimalik uurimispõhimõttest lähtudes

küsida puudutatult isikult või väljamakse tegijalt, kas tehingul on õiguslik alus (osanike otsus,

laenuleping vms), ning arvestades, et nimetatud tõendid asuvad eelduslikult pärast 22.11.2022

läbiotsimist riigi käsutuses, pöörduda vastava riigiorgani poole samadele küsimustele vastuse

saamiseks. Kui RAB leidnuks, et need tõendid, mida RAB-l on igakülgseks uurimiseks vaja,

asuvad (vahistatu staatuses) puudutatud isiku valduses või too teab nende asukohta, pidanuks

RAB sellele isiku tähelepanu juhtima (HMS § 38 lg 1). Haldusorgan vabanenuks asjaolu

väljaselgitamise kohustusest alles siis, kui nt nimetatud dokumendid olnuks üksnes

puudutatud isiku või temaga seotud isikute käsutuses, kes keelduvad dokumente esitamast

4(13)

3-23-2814

(HMS § 38 lg 3). Praeguse asja asjaolud sellist järeldust ei võimalda. Taotluses ei ole

tuginetud analüüsile seoses dividendide maksmise, osanike otsuse või laenulepingu sõlmimise

või täitmisega. RAB on alles kohtu küsimusele vastates järeldanud, et dividende ei oleks F

OÜ tohtinud maksta.

Tõendamiseseme osas on oluline välja tuua, et isikule ei ole avaldatud, sh ka praeguses

kohtumenetluses, kogu väidetavat ahelat, milles liikunud vara kuritegelikkust või

mittelegaalsust puudutatud isikule ette heidetakse. Kohtule nähtuvad varade liikumise ahelas

viited erinevatele tehingutele, kuid ei nähtu analüüsi, miks RAB leiab, et need tehingud ei ole

tegelikult toiminud, vaid on näivad, üksnes raha kuritegelikku päritolu varjamise tõttu tehtud

varaliigutused. RAB on alles vastuses kohtule selgitanud, mis on tema hinnangul

tõendamiskoormuse ulatus (kuni isikutele teenuse osutamiseni välja).

RAB peab veenvalt põhjendamata eelkõige oma järeldust, et kontol olev raha ei ole n-ö

majanduslikus mõttes puudutatud isiku oma. RAB ei pea eeldama, et isik, kelle nimel on

pangakonto avatud, on kontol oleva vara omanik. See ei tähenda siiski, et RAB võiks ilma

loogilise põhjenduseta järeldada, et see isik omanik ei ole või et vara tegelik omanik (või

kasusaaja) ei ole teada. Oluline ei ole see, kust ja kuidas sai dividendide maksja raha, vaid

üksnes küsimus, kas dividendide maksja ja osaniku vahel toimus mingisugune selline tegelik

tehing, mille tulemusena sai isik endale vastava rahasumma nii, et seda raha saab pidada tema

omaks. Analoogselt on oluline laenulepingu tegelikkus, mitte see, kust sai laenu andja raha.

Seega küsimus on selles, kas pangakontole laekunud summa on raha, mille puudutatud isik

sai oma normaalse majandustegevuse käigus või on tegemist summaga, mida mingisugune

muu isik (igal juhul mitte puudutatud isik) n-ö hoiab selle tegeliku päritolu varjamiseks

puudutatud isiku pangakontol. Kui RAB ei ole veenvalt põhjendanud kahtlust, et kõnealuse

pangakonto vahendid ei ole puudutatud isiku omad, vaid üksnes tema kontol n-ö hoiul, on

tegemist puudutatud isiku rahaga, ilma et oleks vaja kontrollida, millisel teel sai F OÜ või Y.

Q need vahendid, mille arvelt ta isikule vastavad ülekanded tegi, ning kas see raha on saadud

seaduslikul teel. RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatust, et konto omaniku omandiõigust ei eeldata,

saab mõista selliselt, et konto omanik saab ja peab RAB-i põhjendatud kahtluse korral

tõendama tema kontole tehtud ülekannete aluseks olevate tehingute ehtsust, küll aga ei saa

temalt nõuda, et ta tõendaks tehingujadas eespool olevate tehingutega seotud asjaolusid,

iseäranis seda, et isik, kellelt puudutatud isikule raha laekus, oli selle saanud ausal teel.

Asjaolud, mis puudutavad seda, kust ja kuidas sai raha F OÜ või Y. Q, oleksid

asjassepuutuvad juhul, kui RAB oleks tuvastanud, et puudutatud isiku kontol oleva raha

omanik või tegelik kasusaaja on F OÜ või Y. Q.

Dividendidest saadud raha osas märkis kohus, et äriregistri kohaselt on puudutatud isik ka F

OÜ juhatuse liige. RAB ei ole uurinud ega analüüsinud F OÜ sissetulekuid, millest saaks teha

järelduse, et see raha pärineb nimelt kuritegelikust tegevusest; küsitud äriühingult (sh

juhatuselt) andmeid või uuritud riigi käsutuses, läbiotsimise käigus äravõetud dokumente

samas küsimuses. F OÜ 2020. a majandusaasta aruande põhjal ei ole põhjust välistada

võimalust, et äriühingu majandustegevus genereeris reaalseid rahavoogusid. F OÜ-d ega ühtki

selle juhtimisega seotud isikut ei ole senini kuriteos süüdi mõistetud.

Y. Qlt saadud raha osas ei nähtu, et RAB oleks temalt uurinud, kust ta raha sai. RAB ei ole

väitnud ka seda, et Y. Q on variisik, kes andis puudutatud isikule üle puudutatud isikule

kuulunud vara, olles üksnes selle hoidjaks (joonis 1, dtl 904).

Tehingu tegelikkust ei saa seada kahtluse alla ka mõne menetlusliku nõude rikkumise korral,

kui poolte vahel oli tahe selline tehing teha. Tehingu näilikkus ei tähista tehingu mistahes

puudujääke või isegi võimalikku vastuolu seadusega, vaid olukorda, kus pooled tahavad jätta

5(13)

3-23-2814

mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad (TsÜS § 89

lg 1). RAB on laenulepingute fabritseerimise osas tuginenud üksnes õigusabipalvele (taotluse

p-d 4.20 ja 4.22 jj), sisustamata, milles fabritseering või võltsitus seisneb. Põhjendust ei nähtu

ka õigusabipalvest. Kohtule ei nähtu, miks tuleks pidada kahtlaseks nimelt n-ö ümmargustes

summades laenude andmist ja selle alusel ülekannete tegemist. Mõlema taotluse varjatud osas

toodu (vastavalt p-d 4.21 ja 4.23) kohta ei ole arusaadav, miks on selliste tehingute lubatavus

kahtluse alla seatud.

Olukorras, kus sama teo osas on algatatud kriminaalmenetlus nii USA-s kui ka Eestis, kus

tõendamiskohustus on süütuse presumptsioonist lähtuvalt riigil, ei saa samas osas lasuda

tõendamiskoormus haldusmenetluses puudutatud isikul. Tõendamiskoormust kuni

eelkuriteoni ei ole RAB isikule kordagi selgitanud. On kaheldav, kas RAB-i analüüsi aluseks

olevad tõendid on lubatavad haldus- või halduskohtumenetluses. RAB on leidnud, et rahapesu

andmebürood rakendavad üle maailma põhimõtet, et nende antav informatsioon on vaid

„luureteave“, mida ei või G’i põhimõtete järgi tõendina kasutada (RahaPTS § 63 lg 8). Ka

RAB paneb oma RahaPTS § 60 lg-te 2 ja 3 alusel tehtavates edastustes uurimisasutustele ja

prokuratuurile piirangu, et edastustes ja selle lisades (tõendid) toodut ei ole võimalik kasutada

kriminaalmenetluses. RAB ei saa välistada teabe kasutamise kriminaalmenetluses

„luureteabena“, taotledes sama teabe kasutamist halduskohtus lubatava teabena. Kohtule ei

ole esitatud muud teavet või dokumente peale õigusabipalve. Kui tegemist on n-ö Eesti

siseriikliku õiguse mõttes jälitusteabe või selle analoogiga, on see võimalik tõendiks muuta

kriminaalmenetluse seadustiku § 63 lg 11 alusel. Sellise teabe kasutamine üksikisiku vastu on

haldusmenetluses piiratud ning võimalik üksnes kindlate tingimuste täitmisel (vt Riigikohtu

07.10.2021 kohtuotsuse nr 3-19-467 p 22). Juhul kui tegemist on teabega, mida ei ole

võimalik kriminaalmenetluses kasutada, on küsitav, kas RAB-l on võimalik sellele teabele kui

tõendile haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses üldse tugineda.

RAB-i lähtepunkt, et puudutatud isik ei saa olla vara tegelikuks, legaalseks omanikuks, ei

anna (sh ka selle õigsust eeldades) alust kohtu poolt loa andmiseks. Vara riigi omandisse

kandmise eesmärk on lahendada olukord, kus vara omanik on variisik, kes on seda

kinnitanud, kuid ei tee koostööd või pole kättesaadav, et vara riigile loovutada. Seega on

tegemist varaga, mille suhtes keegi (sh variisik) pretensioone ei esita. Kui RAB on

veendunud, et tegu on rahapesuga, edastatakse materjalid pädevale asutusele ning reeglina

saavad konfiskeerimise küsimused lahenduse koos süüküsimusega. Kriminaalmenetluses vara

arestimisel lõpetab RAB toimingud viivitamata. Kui puudutatud isik kummutab RAB-i

kahtluse rahapesu kohta, st tõendab raha legaalset päritolu RahaPTS § 57 lg 10 mõttes, ei ole

alust vara käsutamist kauem piirata, veel vähem riigi omandisse kanda. Kui vara tegelik

omanik või kasusaaja on teada, aga küsimuse all on vara legaalsus (st kas isik on saanud vara

omanikuks kuritegelikul teel), ei saa vara ära võtta ilma kriminaalmenetluseta. Vara riigi

omandisse kandmise eesmärk on järjepidevalt olnud vara osas lõpliku otsuse tegemine, mitte

FATF-i parimate praktikate elluviimine või KarS §-s 832 toodud laiendatud konfiskeerimine

toomine haldusmenetlusse. RAB-i kirjeldatud eesmärkide ja volitustega

halduskonfiskeerimist võimaldavat seadust ei ole kunagi kehtestatud (vt Riigikohtu XIII

koosseisu eelnõu 771 SE). Vastu võtmata seaduseelnõu eesmärke ei ole võimalik

olemasolevale regulatsioonile üle kanda.

RAB-l on kahtlus, et puudutatud isik on toime pannud nii eelkuriteo kui ka rahapesu. Sellises

olukorras on RAB-l kohustus edastada materjalid pädevale asutusele süüteomenetluse

algatamise otsustamiseks (RahaPTS § 54 lg 3). Euroopa Liidu õigusest tuleneb kohustus

võidelda rahapesu vastu ennekõike kriminaalmenetluslike ja karistusõiguslike vahenditega.

RAB-i taotlusest tulenevalt on puudutatud isik füüsiline isik, kelle huvides, kasuks või nimel

tehingute või toimingute ahel on tehtud RahaPTS § 9 lg 1 p 2 mõttes ehk tegelik kasusaaja.

6(13)

3-23-2814

RAB on seisukohal, et kuna puudutatud isik võib olla pannud toime kuriteo, ei ole ta kunagi

kelmuse teel tema valdusesse jõudnud vara omanikuks saanud ning vara omanikuks on

jätkuvalt kannatanud (ohvrid). See seisukoht ei sobitu ülejäänud õiguskorraga, sh loob

olukorra, kus vara omanik erinevates õigussuhetes on erinev. Praegusel juhul ei ole tegemist

vara omaniku tahte vastaselt varastatud raha, eseme, sõiduki vms objektiga, kus võiks

jätkuvalt eeldada senise omaniku omandiõiguse kehtivust, kuna mh puudub kokkulepe

omandi üleminemise kohta (AÕS § 92 lg 1). Vara muundamisel (varastatud eseme

mahamüümisel saadud raha, mille eest on midagi uut ostetud) loetakse vara pööratuks

võimaliku kuriteo toimepanija omandisse. Ka süüteomenetluse normistik lähtub eeldusest, et

süüteo tulemusel omandatud vara, kui see ei ole algsel identifitseeritaval kuju (konkreetse

esemena), on süüdlase oma, mille suhtes rakendatakse muid meetmeid selle äravõtmiseks.

RAB-i uurimiskohustuse puudused on sellised, et taotlused jäävad rahuldamata. Kuivõrd

halduskohus ei anna luba vara riigi omandisse kandmiseks ning seaduses ei ole ka volitust

arestimise tähtaja pikendamiseks, tuleb RAB-l muude võimaluste ammendamisel vara

vabastada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. RAB palub 15.02.2024 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 30.01.2024

määruse resolutsiooni p 1 ja rahuldada taotlused.

Halduskohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, mis on toonud kaasa väära kohtulahendi.

RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eeldused on täidetud. RAB kinnitab, et vahepealsel ajal

(alates loa saamisest kuni praeguses asjas taotluste esitamiseni) ei ole menetluslik olukord

muutunud, st puudutatud isik ei ole esitanud vara legaalset päritolu tõendavaid asjaolusid ega

tõendeid, ning RAB-l ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku

kasusaajat kindlaks teha. RahaPTS § 57 lg 6 alusel tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse

hindamisel on kohus juba kontrollinud, et ettekirjutuse tegemisel on järgitud loa piire,

puudutatud isikul on olnud võimalik esitada sisulised vastuväited ja tõendid ning tegemist

pole puudutatud isiku omandiga. Seetõttu on täidetud ka vara riigi omandisse kandmise loa

saamise normi kohaldamise eeldused. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-20-664

välja toonud, et RahaPTS § 57 lg-te 7 ja 8 koostoimes tuleb konto omanikku käsitada kontol

oleva käsutuspiiranguga vara valdajana, kellel on vara suhtes valdaja, mitte vara omaniku ja

tegeliku kasusaaja õigused; kehtivate normide mõtteks on välja selgitada, kas isiku kontole

kantud raha on enne kande tegemist saadud seaduslikul teel. Praegusel juhul viitab RAB-i

analüüs (taotluste p 4), et puudutatud isiku kontodele laekunud vahendid ei ole saadud

seaduslikul teel. Seega ei saa teda pidada RahaPTS § 57 lg-te 7 ja 8 mõistes vara omanikuks

või tegelikuks kasusaajaks. Puudutatud isik ei ole esitanud ühtki adekvaatset vara legaalset

omandiõigust tõendavat dokumenti ega selgitust.

RAB on RahaPTS § 54 lg-s 3 sätestatud kohustuse täitnud ja edastanud informatsiooni

pädevale asutusele 13-l korral. Samuti on RAB olnud ühenduses Riigiprokuratuuriga ja

vahetanud infot: 28.11.2022 ja märtsis 2023 osalenud kõnealuse kaasusega seotud arutelul,

lisaks edastanud infot 24.11.2022, 28.11.2022, 04.12.2022, 16.02.2023, 05.07.2023 ja

06.07.2023. Pädevale asutusele info andmine ei eelda aga seda, et uurimisasutusel tekiks

kohustus üksikasjalikult oma edasisi toiminguid RAB-le selgitada. RAB-i pädevuses ei ole

kriminaalmenetluse läbiviimine. RAB saab sisustada tekkinud põhjendatud kahtlust, mitte

rohkemat. See, kas rahapesu kahtlusega hõlmatud vara pärineb tõepoolest kuritegelikust

tegevusest, tuvastatakse lõppastmes kriminaalmenetluses. RAB-i haldusmenetluse eesmärk ei

ole tagada kriminaalmenetluse eesmärke ega koguda tõendeid kuriteo toimepanemisega

seonduvalt või küsida prokuratuurilt võimalikke kannatanute andmeid. Isegi kui

7(13)

3-23-2814

kriminaalmenetlust ei algatata, ei ole õiguspärane lubada legaalsesse majanduskäibesse

rahapesukahtlusega vara. See oleks vastuolus RahaPTS-s sätestatud eesmärkidega laiemalt.

Kriminaalmenetluse käigus konfiskeerimine ja halduskonfiskeerimine ei võistle omavahel ja

neil menetlustel puudub hierarhia. Olenemata menetluse liigist, ei pruugi riigile olla teada, kes

on kannatanuks ja kellele võiks vara tagastada. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eelduseks ei

ole eelnevalt algatatud kriminaalmenetlus või see, et uurimisasutus peaks olema RAB-i

teavitanud, et kriminaalmenetlus ei ole tulemuslik. Eelduseks on see, et vara legaalset

omanikku või tegelikku kasusaajat ei ole olnud võimalik välja selgitada ning esineb jätkuv

rahapesu kahtlus. Need eeldused on täidetud.

RAB on piiranud kontodel konkreetsed rahasummad, mille osas mõistlik inimene saab aru, et

selle summa osas tuleb tõendada vara legaalsust. RAB ei ole nõudnud, et isik hakkaks kohe

alguses tervet vara liikumise jada tõendama, kõigepealt oleks saanud alustada vara kontole

saabumise legaalsuse tõendamisest. Seejärel võib RAB vajadusel küsida täiendavat infot ja

tõendeid. Puudutatud isik ei ole mingeid jõupingutusi vara legaalse päritolu tõendamiseks

teinud. Soovimatusele teha RAB-ga koostööd viitab ka see, et piirangute kestel ei ole isik

kordagi RAB-i poole täiendavate selgituste saamiseks pöördunud. Keskmine mõistlik inimene

pöörduks täpsustavate selgituste saamiseks haldusorgani poole ise, eriti kui talle tundub, et

vara käsutamise piiramiseks puudub igasugune alus. Isikul oli kinnipidamisasutuses viibimise

ajal esindaja ning oma õigusi on võimalik teostada (sh teostada päringuid pankadele,

riigiasutustele, äripartneritele, klientidele jt) ka lähedaste kaudu.

Kuna iga vara käsutamise piirang on erinev, on erinevad ka faktilised asjaolud. Seetõttu ei ole

võimalik alati üheselt välja tuua, millised tõendid võiksid RAB-i kahtluse kummutada.

Küsimus ei ole konkreetselt vaid tehingus kasutatud vahendite allikast ja päritolust, vaid vara

algsest legaalsest päritolust. Äriregistri andmetel ei ole F OÜ esitanud majandusaasta

aruandeid 2021. ega 2022. a kohta. Seega ei oleks äriühing tohtinud üldse 2022. a-l teha

dividendi väljamakset J.W-le (ÄS § 157 lg 1). Sageli kantakse kuritegelikust tegevusest

saadud tulu ettevõtte kontole ja seejärel tehakse vara ebaseadusliku päritolu varjamiseks

dividendi väljamakse. Seega kui J.W väidab, et tema vara pärineb mh temale kuuluva

ettevõtte legaalsest äritegevusest ja dividendi väljamaksetest, tuleks tal tõendada, et

dividendeks saadud vahendid on legaalse päritoluga ehk selgitada ja tõendada, millest

koosneb ettevõtte 2020. ja 2021. a tulu (mis teenust on pakutud, milliste arvete või lepingute

alusel, kes on kliendid (nimeliselt), kellelt ja mille eest on rahalised vahendid laekunud jms).

Haldus- ja kohtumenetlust ei ole läbi viidud puudutatud isiku teadmata. RAB on esitanud

taotlused piisava ajavaruga ning tagatud on menetlusosaliste tõhus ja võrdne võimalus esitada

ja põhjendada oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele.

Puudutatud isikule on juba pikemat aega teada, mis summades ja millisel konkreetsel kontol

on tema vara(d) piiratud.

Puudutatud isiku 08.01.2024 kohtule esitatud tõendid ei tõenda vaidlusaluse vara legaalset

päritolu. RahaPTS § 57 lg-s 10 toodud mõistet „vara legaalne päritolu“ tuleb sama paragrahvi

lõike 6 kohaldamise kontekstis mõista selliselt, et isik, kelle nimel pangakonto on avatud,

peab tõendama, et tema ning raha tema pangakontole kandnud isiku vahel oli tegelik ja

õiguspärase sisuga majandustehing. Selleks võib olla vajalik minna tagasi vara algse

päritoluni. RAB on oma analüüsi käigus (taotluste p 4) jõudnud järelduseni, et tegemist ei

olnud õiguspärase sisuga majandustehingutega, vaid tehingute eesmärgiks oli vara tegeliku

päritolu varjamine.

Halduskonfiskeerimise puhul ei ole küsimuse all isiku (karistusõiguslik) süü ja isiku

karistamine ning täidetud ei pea olema kõik samad kohustuslikud (koosseisu) elemendid, mis

8(13)

3-23-2814

kehtivad rahapesule. Vastasel juhul olekski tegemist karistusõigusliku meetmega ja

kohaldamisele kuuluks kriminaalmenetlus. Halduskohtu järeldus, et halduskonfiskeerimise

kaalumine on võimalik üksnes juhul, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud, ei nähtu RahaPTS §

57 lg 6 sõnastusest ega seletuskirjast. Sättes toodud halduskonfiskeerimist on RAB-l õigus

rakendada sõltumata kriminaalmenetluse läbiviimisest.

Rahvusvahelised õigusaktid näevad ette võimaluse kasutada süüdimõistva kohtuotsuseta

konfiskeerimist ehk Eesti puhul RahaPTS §-s 57 sätestatud halduskonfiskeerimist ja seda

kasutab järjest enam riike maailmas. Halduskonfiskeerimise eesmärk ja sisu ei ole isiku

karistamine. Seetõttu tuleb eristada rahapesu ja rahapesu kahtlust. Kui vara seaduslik

kuuluvus ei leia tõendamist, on võimalik nii kriminaalmenetluse algatamine uurimisasutuse

poolt kui ka vara riigi omandisse kandmine läbi halduskonfiskeerimise. Tegemist on

eraldiseisvate menetlustega. Kriminaalmenetluses vara mittearestimine või

kriminaalmenetluse algatamata jätmine ei tähenda automaatselt rahapesu kahtluse kadumist

ning vara suhtes seatud piirangute tühistamist. Seega on ekslik halduskohtu järeldus, et

Euroopa Liidu õigusest tuleneb kohustus võidelda rahapesu vastu ennekõike

kriminaalmenetluslike ja karistusõiguslike vahenditega. RAB-i kohustus on tõkestada

rahapesu ja terrorismi rahastamist. Isegi kui kriminaalmenetlust ei algatata, ei ole õiguspärane

tagastada kuritegelikul teel saadud vara isikutele, kes võivad olla seotud otseselt/kaudselt

rahapesuga või kuriteoga.

Haldus- ja halduskohtumenetluses esitatavad tõendid ei ole ennast süüstavad. Rahapesu

andmebürood rakendavad üle maailma põhimõtet, et nende antav informatsioon on vaid

„luureteave“. Seda teeb ka RAB, pannes RahaPTS § 60 lg-te 2 ja 3 alusel tehtavates

edastustes uurimisasutustele ja prokuratuurile piirangu, et edastuses ja selle lisades (tõendid)

toodut ei ole võimalik kasutada kriminaalmenetluses. RAB-l on õigus ja võimalus kasutada

välisriikidega vahetatavat infot tingimusel, et see ei saa teatavaks laiemale avalikkusele, kui

on toodud RahaPTS-s.

RAB on teinud jõupingutusi, et välja selgitada rahapesukahtlusega vara legaalne omanik või

tegelik kasusaaja. Selle tarbeks on RAB teinud 13 välispäringut seitsmesse riiki. Täiendavalt

on RAB vahetanud infot pädevate asutustega.

10. J.W palub 22.02.2024 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Puudutatud isik on oma selgitamis- ja tõendamiskohustuse täitnud. Tõendamiseseme

määratlemisel tuleb keskenduda kontodel oleva vara päritolule, ülekannete aluseks olnud

tehingute kehtivusele ja majanduslikule sisule. RAB-i arusaam, et tegemist on rahapesuga,

mille tõttu on varal „kuritegelik päritolu“, on vastuolus süütuse presumptsiooniga (PS § 22 lg

1). Rahapesu on Eestis kuriteona karistatav tegu. Puudutatud isikut ega ühtegi tema osalusega

äriühingut ei ole jõustunud kohtuotsusega rahapesus süüdi mõistetud. Süütuse presumptsioon

kehtib nii kriminaal- kui haldusmenetluses. RAB on puudutatud isiku osaluseta ammu välja

selgitanud, et F OÜ, Y. Q ning puudutatud isiku vahel olid tegelikud ja õiguspärase sisuga

majandustehingud, kuid keeldub seda tunnistamast. Ühestki õigusaktist ega kohtupraktikast ei

tulene, et puudutatud isikul on nn globaalne tõendamiskoormus, mille kohaselt peab ta

hakkama tõendama kõikvõimalikke tehingute jadasid ja teenuste tegelikku osutamist kuni

isikuteni, kes olid FFF või YYY kuuluvate äriühingute kliendid. Seejuures on F OÜ kontserni

kuuluvate äriühingute valdusfirma, kellel ei ole kliente ja kes ei osuta kellelegi teenuseid.

Arusaamatu on, kuidas on puudutatud isikul võimalik vaielda vastu RAB-i analüüsidele, mis

on puudutatu isiku eest varjatud või esitada dokumente, mille politsei on 2022. a novembris

ära võtnud.

9(13)

3-23-2814

Puudutatud isik palub võtta tõendina asja juurde enda ja Y. Q tuludeklaratsioonid, mis

tõendavad, et neil oli piisavalt seaduslikke vahendeid, mis olid aastate jooksul kogunenud

(lisad 1 ja 4‒8). Vahi all viibimise tõttu ei ole puudutatud isik 2022. a tuludeklaratsiooni veel

esitanud. Samuti esitas J.W väljavõtted rahvastikuregistrist ja abieluvararegistrist (lisad 2 ja

3), mis võivad olla olulised kontodel oleva vara tegeliku kasusaaja väljaselgitamisel, kuna

tulenevalt varaühisuse põhimõttest on tegelikke kasusaajaid kaks. Puudutatud isik esitab ka F

OÜ osanike 14.10.2022 otsuse, mis oli viimaste dividendimaksete aluseks nii temale kui Y.

Qle (lisa 9). ÄS § 157 lg 1 ei ole rahapesu ja terrorismi rahastamise vastane kaitsenorm ning

on RAB-i poolt asetatud täiesti valesse konteksti. F OÜ 2021. a majandusaasta aruande

esitamine viibis seoses konsolideerimise vajadusega. Puudutatud isik on esitanud 08.01.2024

halduskohtule tabeli F OÜ tütarühingu C OÜ (endine nimi WOÜ) maksetest W AS-le, mis

samuti tõendab legaalset äritegevust. Täiendavalt esitab puudutatud isik sama ärisuhte raames

sõlmitud võlaõiguslikud lepingud, mis tõendavad FFF kontserni kuuluva tütarühingu legaalset

äritegevust krüptoraha kaevandamisel (lisad 10‒17).

Puudutatud isiku suhtes ei ole läbi viidud HMS nõuetele vastavat haldusmenetlust, sh ei ole

RAB küsinud mingeid selgitusi ega dokumente ühegi konkreetse ülekande või tehingu kohta

alates kontode arestimisest 30-päevaks. FFF kontserni kuuluvate äriühingute osas ei ole

haldusmenetlust isegi üritatud läbi viia. Puudutatud isik ei ole kohustatud haldusmenetluses

ega praeguses kohtuasjas tõendama Y. Q ja F OÜ vara päritolu. Kuna RAB varjas puudutatud

isiku eest olulisi asjaolusid, osutus võimalikuks esitada tõendid alles praeguses asjas kohtule.

Keskmine mõistlik isik, kellel puudub juurdepääs piirangutega kontodele, ei pea mäletama

ülekannetega seotud detaile ega suutma aimata, milliste konkreetsete tehingute vastu RAB

huvi tunneb. Puudutatud isikul oli küll advokaadist esindaja, kuid RAB ei ole selgitanud, mil

moel oleks esindaja pääsenud ligi oma kliendi pangasaladusega kaetud teabele. Olukorda

komplitseeris seegi, et AS LHV Pank ja AS TBB Pank olid puudutatud isikuga lepingud

ühepoolselt lõpetanud. Samal ajal oli RAB-l endal kogu teave olemas.

Kuna antud juhul on tegemist kontodel oleva varaga, tuleb RahaPTS § 57 lg 7 järgi tuvastada

vara tegelik kasusaaja. Vara tegelik kasusaaja on puudutatud isik ja juhul, kui pidada seda

vara ühisvaraks, siis lisaks ka tema abikaasa. Kui lisaks tegelikule kasusaajale tuleb tuvastada

kontodel oleva vara legaalne päritolu, siis on ka see tingimus täidetud: kontol nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX olev summa on puudutatud isikule FFF kontserni

emaettevõtja F OÜ poolt makstud dividend ja kontol nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

olev summa on laen Y. Qlt. Tegemist ei ole näilike ega vara päritolu varjamiseks tehtud

tehingutega. Seega tuleks RAB-l RahaPTS § 57 lg 10 alusel vara käsutamise piirangud

viivitamatult lõpetada. RAB kinnitab, et ta on täitnud RahaPTS § 54 lg-s 3 sätestatud

kohustuse ning esitanud 13-l korral infot pädevale asutusele. Kuigi selle tõendamiseks ei ole

RAB esitanud kohtule tõendeid, annab see seisukoht täiendavalt tunnistust, et piirangud on

seadusevastased ja tuleb lõpetada.

Kui siiski tõlgendada RahaPTS § 57 sätteid selliselt, et vara saab konfiskeerida RAB-i

kirjeldatud asjaoludel, on regulatsioon vastuolus PS § 22 lg-ga 1 ja tuleb jätta kohaldamata.

Halduskonfiskeerimise põhiseaduspärasuse kontrolliks annab täiendava põhjuse RAB-i

tõdemus, et „erinevad direktiivid ja FATF-i soovitused ei nõua õigusraamistiku kehtestamist,

mille käigus oleks võimalik konfiskeerida vara olukorras, kus puudub süüdimõistev

kohtuotsus“.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10(13)

3-23-2814

11. Puudutatud isik on 22.02.2024 seisukohale lisanud uusi tõendeid (lisad 1‒17), millega

soovib tõendada, et Y. Ql oli rahalisi vahendeid laenu andmiseks ja FFF kontserni äriühingud

omasid legaalset majandustegevust (sh tegelesid Narva elektrijaamas krüptoraha

kaevandamisega). Kuna asjas on muu hulgas vaidluse all, kas puudutatud isik peab esitama

tõendid selle kohta, kas vara temale üle kandnud isikud said selle õiguspärasel teel (nt

legaalsest äritegevusest), võtab ringkonnakohus täiendavad tõendid asja õigemaks

lahendamiseks toimiku juurde.

12. Praeguse vaidluse keskseks küsimuseks on RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eeldused ning

nende täidetus RAB-i 08.12.2023 taotluse nr 1.2-1/87-1 ja 18.12.2023 taotluse nr 1.2-1/91-1

esemeks oleva vara (pangakontodel olev raha) riigi omandisse kandmiseks. RAB-i taotlused

tuginevad RahaPTS § 57 lg 7 esimesele lausele, mis näeb ette järgmist: „Kui ühe aasta

jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või

kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha või kui vara valdaja teatab Rahapesu

Andmebüroole või prokuratuurile kirjalikult soovist varast loobuda, võib Rahapesu

Andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks.“

Sättest nähtuvalt eeldab RAB-i loataotluse rahuldamine seda, et vara käsutamise piirangute

kehtestamisest on möödunud vähemalt üks aasta ning vara omanikku või kontol oleva vara

tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha või alternatiivselt on vara valdaja

teatanud kirjalikult soovist varast loobuda. Täiendavalt tuleb arvestada, et kõigi RahaPTS §

57 lg-tes 1, 3, 6 ja 7 toodud meetmete rakendamiseks peab esinema jätkuv rahapesu kahtlus

(vt ka RahaPTS § 57 lg 10; samuti Riigikohtu 15.10.2020 määrus nr 3-20-664, p 17). Lisaks

sätestab RahaPTS § 57 lg 8, et kontol oleva vara puhul käsitatakse mh RahaPTS § 57 lg 7

rakendamisel konto omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata.

13. Vaidlust ei ole selle üle, et asjaomase vara käsutamise esmasest piiramisest oli taotluste

esitamise ajaks möödunud enam kui aasta ning puudutatud isik kui vara valdajana käsitatav

isik (ehkki valdus on AÕS § 32 kohaselt tegelik võim asja üle ja seetõttu ei saa nõuet

tegelikkuses vallata – nt Riigikohtu 14.06.2012 määrus nr 3-3-1-22-12, p 8) ei ole teatanud

soovist varast loobuda. Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et puudutatud isiku pangakontodele

kõnealuse raha üle kandnud isikud (F OÜ ja Y. Q) ei ole väitnud tehingute mittetoimumist ja

toimunud ülekannete alusetust (nt ei ole makse teinud isik seda tagasi kutsunud vmt – vrd

Riigikohtu 15.10.2020 määrus nr 3-20-664, p 1; Tallinna Ringkonnakohtu 07.05.2020 nr 3-

20-663, p 23; 20.12.2019 määrus nr 3-19-1973, p 9). Samas ei vaielda ka selle üle, et RAB-l

esineb jätkuvalt kahtlus, et puudutatud isiku kontodel piiratud vara on seotud rahapesuga.

14. Ringkonnakohus saab RAB-i positsioonist aru selliselt, et RahaPTS § 57 lg-test 8 ja 10

tuleneb taotleja hinnangul, et RahaPTS § 57 lg-te 6 ja 7 rakendamisel ei saa jätkuva rahapesu

kahtluse korral pidada pangakonto omanikku tema kontol oleva vara (nõudeõiguse) omajaks

või tegelikuks kasusaajaks, vaid üksnes teadmata isikule kuuluva vara valdajaks. See

tähendab, et konto omaniku omandiõiguse mitte-eeldus kehtib kuni rahapesu kahtluse ümber

lükkamiseni ehk vara legaalse päritolu tõendamiseni. Sellega saab nõustuda vaid osaliselt.

Ringkonnakohus asus 23.04.2024 määruses nr 3-23-2858 seisukohale, et kui konto omanik

tõendab vara legaalset päritolu (st mitteseotust rahapesu või terrorismi rahastamisega) enne

RAB-i rakendatud käsutuspiirangute tähtaja möödumist, peab RAB piirangud viivitamata

lõpetama, olenemata sellest, kas tema hinnangul on vara kontole liikumise aluseks olnud

tehing või toiming olnud iseenesest õiguspärane või mitte (nt kas dividendi väljamaksmise

aluseks on olnud kinnitatud majandusaasta aruanne või kehtiv osanike otsus). Kui rahapesu

või terrorismi rahastamise kahtlus jääb käsutuspiirangu tähtaja lõpuni puudutatud isiku poolt

kõrvaldamata, ei saa RahaPTS § 57 lg-t 8 tõlgendada viisil, et ainuüksi konto omaniku

omandiõiguse mitte-eeldus ongi piisav selleks, et kanda kontol olev vara RahaPTS § 57 lg 7

11(13)

3-23-2814

alusel riigi omandisse. RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatud kontoomaniku omandiõiguse eelduse

välistusest ei saa tuletada järeldust, et kui konto omanik ei lükka rahapesukahtlust ümber, ei

olegi nn kontovara (nõudeõiguse) omaja või tegelik kasusaaja mitte konto omanik, vaid

tuvastamata isik. RahaPTS § 57 lg 8 laiendas küll varasemaga võrreldes selle vara ringi, mille

suhtes on RahaPTS § 57 lg-tes 6 ja 7 sätestatud meetmeid võimalik kohaldada, kuid

nimetatud säte ei muuda siiski tsiviilõiguslikke suhteid (st ei lõpeta ega välista kellegi

omandiõigust). Ka nt kriminaalmenetlusliku laiendatud konfiskeerimise aluseks ei ole mitte

eeldus, et isik ei ole vara omanik, vaid ikkagi eeldus, et isik on vara omandanud kuriteo

toimepanemise tulemusel või sellise vara arvel. Seejuures piisab vara laiendatud

konfiskeerimise tagamiseks (s.o vara arestimiseks) küll põhjendatud kahtlusest, kuid vara

tegelikuks konfiskeerimiseks peavad selle kuritegeliku päritolu eeldust põhistavad asjaolud

olema tõendatud (vt Riigikohtu 14.12.2023 määrus nr 1-23-4049, p-d 16–17). Need

seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas.

15. Halduskohus on õigesti rõhutanud, et RahaPTS § 57 lg 7 võimaldab kanda riigi

omandisse üksnes n-ö peremehetut vara, mitte lihtsalt kõrvaldamata rahapesukahtlusega vara.

RahaPTS § 57 lg 7 alusel saab kontol olevat vara, millest konto omanik ei soovi loobuda, riigi

omandisse kanda üksnes siis, kui on tõendatud, et vara ei oleks pidanud kõnealusele kontole

kunagi üldse jõudma. Sellise olukorraga oli tegemist nt haldusasjas nr 3-20-664, kuid

praegusel juhtumil on asjaolud oluliselt teistsugused. Puuduvad igasugused tõendid, et makse

algne tegija (st F OÜ või Y. Q) ei oleks soovinud vaidlusalust raha puudutatud isiku

pangakontodele üle kanda. RAB-l on küll seadusest tulenev ülesanne tõkestada rahapesu ja

terrorismi rahastamist (nt RahaPTS § 54 lg 1 p 1), kuid tema õigused ja kohustused selle

eesmärgi saavutamiseks vajalike meetmete võtmisel ei saa riigivõimu teostamise

seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1) tulenevalt ulatuda kaugemale RAB-le seadusega

antud volituste piiridest (nt Riigikohtu 20.05.2014 määrus nr 3-3-1-76-13, p 17; 14.05.2014

määrus nr 3-3-1-77-13, p 14).

16. Kuivõrd RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks ei piisa kõrvaldamata

rahapesukahtlusest, ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust, kas ja millises ulatuses oli

puudutatud isikule teada, mille kohta tal tuleks RAB-le tõendeid esitada. Ringkonnakohus

märgib siiski, et nõustub halduskohtuga, et RAB ei saanud puudutatud isikult eeldada tõendite

esitamist kuni väidetava eelkuriteoni välja. Üldjuhul on alust eeldada, et kui RAB on seadnud

kontole saabunud varale käsutuspiirangu, on konto omanikule ka täiendavate selgitusteta

arusaadav, et vara legaalse päritolu tõendamiseks tuleks tal esitada RAB-le tõendid selle

tehingu või toimingu kohta, mille alusel vara kontole laekus. Kui RAB-i hinnangul ei ole

esitatud tõendid piisavad, et rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlust ümber lükata, tuleks

seda puudutatud isikule selgitada (nt viidates kahtlusele, et tegemist on näiliku tehinguga)

ning anda võimalus esitada täiendavaid tõendeid. See ei tähenda, et RAB peaks isikule

avaldama enda luureteabe, sest RahaPTS § 57 lg-d 1, 3 ja 6 ei nõua puudutatud isikult mitte

RAB-i kahtluste (või nende aluseks oleva teabe) ümberlükkamist, vaid tõendite esitamist

piiratava vara päritolu kohta. Hinnangu sellele, kas vara on seaduslikku päritolu või esineb

jätkuv rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus, annab RAB tema käsutuses oleva

teabekogumi põhjal (st arvestades nii puudutatud isiku esitatud dokumente ja selgitusi kui ka

välisriikide rahapesu andmebüroodelt saabunud või muul viisil RAB-i enda poolt kogutud

teavet). Nagu märgitud, on jätkuv kahtlus piisav selleks, et seada RahaPTS § 57 lg-te 1, 3 ja 6

alusel piirangud vara käsutamisele, kuid mitte selleks, et kanda vara RahaPTS § 57 lg 7 alusel

riigi omandisse.

17. Halduskohtu põhjendused, mis puudutavad RAB-i taotluste esemeks oleva vara RahaPTS

§ 57 lg 7 alusel riigi omandisse kandmise proportsionaalsuse hindamist, ei ole

12(13)

3-23-2814

ringkonnakohtu hinnangul asjakohased. Kuna halduskohus järeldas õigesti, et RahaPTS § 57

lg 7 kohaldamise eeldused ei ole praegusel juhul täidetud ja seega on taotletud meetme

rakendamine välistatud, puudus kohtul igasugune vajadus hakata täiendavalt analüüsima

meetme proportsionaalsust.

18. Eelneva põhjal tuleb RAB-i määruskaebus jätta rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

30.01.2024 määruse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb

muuta vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.

19. RAB taotles määruskaebuses puudutatud isiku vara arestimist vähemalt kuni praeguse

haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni või kui vara riigi omandisse

kandmise taotlused rahuldatakse, siis sellekohase RAB-i haldusakti andmiseni. Esialgse

õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld kehtib kuni asja menetlust lõpetava

kohtulahendi jõustumiseni (HKMS § 249 lg 4). Kohtumenetluse kestel ei saa esialgset

õiguskaitset laiendada menetlusjärgsele ajale (vt Riigikohtu 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p

50; 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 30). HKMS § 168 lg 1 teine lause võimaldab samas

kohtul määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või esialgset

õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti

andmiseni. Kuna ringkonnakohtu hinnangul jättis halduskohus RAB-i taotlused õiguspäraselt

rahuldamata, ei ole praeguse määrusega vajalik laiendada Tallinna Ringkonnakohtu

23.02.2024 määruse resolutsiooni p-ga 1 rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist

praeguse määruse jõustumise järgsele ajale.

20. Kuna tegemist on haldusasja menetlust lõpetava lahendiga, siis tuleb määruses mh jagada

menetluskulud. Määruskaebuselt ei pidanud tasuma riigilõivu ja RAB ei ole esitanud andmeid

ka muude menetluskulude kandmise kohta. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad

RAB-i võimalikud menetluskulud määruskaebuse menetluses HKMS § 108 lg 1 alusel tema

enda kanda.

21. Kuna ringkonnakohus ei ole enne haldusasja menetlust lõpetava määruse peale esitatud

määruskaebuse lahendamist andnud menetlusosalistele tähtaega menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamiseks, võib puudutatud isik HKMS § 210 lg 42 kohaselt esitada

sellised dokumendid ringkonnakohtule koos taotlusega menetluskulude kohta täiendava

määruse tegemiseks 10 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest arvates. Kui

puudutatud isik jätab menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid eeltoodud tähtaja jooksul

esitamata, jäävad puudutatud isiku võimalikud menetluskulud määruskaebuse menetluses

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

22. Määruse avaldamisel tuleb füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate) nimed,

äriühingute (v.a pankade) nimed ja pangakontode numbrid asendada tähemärkidega (HKMS §

175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)