3-24-317/74 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Virgo Saarmets ja Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.04.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-317

Haldusasi

Y, X, C, Q, W, D ja Ü ning F, Z, Ä, R ja Š kaebused

Vabariigi Valitsuse 25.01.2024 korralduse nr 17

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Y, esindajad vandeadvokaadid Karl Kask,

Paul Keres ja Leon Glikman

Kaebajad – X, C, Q, K, D ja Ü, esindaja vandeadvokaat

Katrin Orav

Kaebajad – F, Z, Ä, R ja Š, esindajad vandeadvokaat

Andrei Svištš ja advokaat Elvi Tuisk

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad AH ning

vandeadvokaadid Martin Triipan ja Kaisa Jakobsoo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.03.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Y, X, C, Q, W, D ja Ü ning F, Z, Ä, R ja Š

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

10.04.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Y ja Vabariigi Valitsuse vastuväited kohtu tegevusele.

2. Võtta asja juurde Y 18.04.2024 taotlusele lisatud tõendid.

3. Jätta Y, X, C, Q, W, D ja Ü ning F, Z, Ä, R ja Š apellatsioonkaebused rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 11.03.2024 otsus muutmata.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

5. Kohtulahendi avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse

peale

võib

Riigikohtule

esitada

kassatsioonkaebuse

hiljemalt

02.05.2024

(kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4521 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(21)

1. Ameerika Ühendriikide (USA) justiitsministeerium esitas Eesti Vabariigile 04.01.2023

taotluse Eesti kodaniku Y väljaandmiseks USA-le.

Y suhtes on algatatud kriminaalmenetlus ja Washingtoni osariigi läänepiirkonna vandemeeste

kogu on esitanud talle 27.10.2022 süüdistuse asjas nr CR22-185 RSL. Washingtoni osariigi

läänepiirkonna kohus väljastas 27.10.2022 vahistamismääruse CR22-185-1RSL, mis on kehtiv

ja kuulub täitmisele.

2. Harju Maakohus tunnistas 15.03.2023 määrusega kriminaalasjas nr 1-22-7101 Y

väljaandmise USA-le kriminaalmenetluse jätkamiseks õiguslikult lubatavaks. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 30.06.2023 määrusega Y määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata. Määrused jõustusid 30.06.2023.

3. Vabariigi Valitsus andis 07.09.2023 korraldusega nr 228 kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 452 lg 1 ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahelise

väljaandmislepingu (väljaandmisleping) art 2 alusel Y USA-le välja õigusega süüdistada teda

USA poolt 04.01.2023 kriminaalasjas nr CR22-185 RSL Eesti Vabariigile esitatud

väljaandmistaotlusele lisatud süüdistustes kirjeldatud kuritegude toimepanemises. Y ning tema

abikaasa ja lapsed esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused Vabariigi Valitsuse 07.09.2023

korralduse tühistamiseks. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29.11.2023 otsusega nr 3-23-

2037 kaebajate apellatsioonkaebused ja tühistas 07.09.2023 korralduse. Ringkonnakohtu otsus

jõustus 12.12.2023.

4. Vabariigi Valitsus otsustas 25.01.2024 korraldusega nr 17 anda Y USA-le välja

õigusega süüdistada teda USA poolt 04.01.2023 kriminaalasjas nr CR22-185 RSL Eesti

Vabariigile esitatud väljaandmistaotlusele lisatud süüdistustes kirjeldatud kuritegude

toimepanemises. Y ei saa ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta

ega karistada muude enne väljaandmist toime pandud kuritegude eest kui need, millega seoses

esitati Eestile väljaandmistaotlus ning millega seoses luges Harju Maakohus 15.03.2023

määrusega väljaandmise õiguslikult lubatavaks.

4.1. Väljaandmislepingu art 2 lg-s 1 ja KrMS § 439 lg-s 1 sätestatud üldine tingimus on täidetud.

Y süüdistatakse USA-s osalemises kelmuses ja kuritegelikus kokkuleppes rahapesu eesmärgil.

USA väljaandmistaotluses nimetatud teod on kuritegudeks ka Eestis ning Harju Maakohus

kvalifitseeris need karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 3, 4 ja 5, § 211 lg 1 ning § 394 lg

2 p-de 1 ja 3 järgi. Need teod on karistatavad nii USA-s kui ka Eestis üle 1-aastase vangistusega.

Harju Maakohus tunnistas 15.03.2023 määrusega väljaandmise USA-le õiguslikult lubatavaks

ega tuvastanud asjaolusid, mis KrMS § 436 lg 1 p-de 1–3 kohaselt välistaks rahvusvahelise

kriminaalmenetlusalase koostöö või KrMS § 440 kohaselt välistaks või piiraks isiku

väljaandmist. Ka vastustaja ei tuvastanud neist sätetest tulenevaid aluseid väljaandmisest

keeldumiseks. Väljaandmise aluseks olevad kuriteod ei ole poliitilised või sõjaväelised ega ole

USA-s karistatavad surmanuhtlusega. Y ei ole Eestis samas süüdistuses lõplikult süüdi või

õigeks mõistetud ning kuriteo aegumistähtaeg ei ole Eesti ega USA seaduste alusel möödunud

ja amnestiaakt ei välista karistuse kohaldamist. Väljaandmine ei ohusta Eesti julgeolekut,

avalikku korda või muid olulisi huve. Puudub alus arvata, et abi taotletakse isiku süüdistamiseks

või karistamiseks tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamist pärast või isiku

seisund võiks nimetatud põhjustel halveneda. Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) ei keela Eesti

kodaniku väljaandmist riiki, kus on nende tegude eest, milles isikut kahtlustatakse või

süüdistatakse, ette nähtud raskemad karistused kui Eestis. Senises praktikas ei ole USA-le välja

antud Eesti kodanikke karistatud maksimaalmääradega. Prokuröridele teadaolevalt määratakse

majanduskuritegude eest süüdimõistetavatele harva pikem kui 15-aastane karistus ja karistust

võidakse hea käitumise korral umbes 15% ulatuses vähendada. Samuti on võimalik taotleda

vabastamist erakorraliste ja kaalukate asjaolude, nt tõsise terviseseisundi tõttu. Puudub alus

3(21)

eeldada, et mõistetav karistus ei oleks vastavuses süüteo raskusega ja Eesti karistuspoliitika

üldpõhimõtetega või talle võiks USA-s osaks saada piinamine või muu ebainimlik ja alandav

kohtlemine.

4.2. Väljaandmine riivab Y õigust vabadusele ja isikupuutumatusele (PS § 20, inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5), vabale eneseteostusele (PS § 19) ning

perekonnaelu puutumatusele (PS § 26, EIÕK art 8). Samuti võib see riivata tema õigust tervise

kaitsele (PS § 28) ning õiglasele kohtumenetlusele ja kaitsja abile (PS §-d 15 ja 21, EIÕK art

6). PS § 36 võimaldab Eesti kodaniku välisriigile välja anda välislepingus ettenähtud juhtudel

ning välislepingus ja seaduses sätestatud korras. Siinsel juhul on välislepingus ja KrMS-s

sätestatud eeldused väljaandmiseks täidetud ning ei esine seda välistavaid või piiravaid

asjaolusid. Isikut ei saa USA-s ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele

võtta ega karistada mõne muu enne väljaandmist toime pandud kuriteo eest. Süüdimõistmise ja

vangistusega karistamise korral on tal võimalik taotleda USA-s mõistetud vangistuse kandmist

Eestis. Praktikas on mitmeid isikuid USA-st Eestile karistuse kandmiseks üle antud.

Väljaandmisega taotletav eesmärk kaalub üles negatiivse mõju isiku põhiõigustele ja

väljaandmine vastab PS-st tulenevatele põhiõiguste kaitse sisulistele nõuetele.

4.3. Väljaandmise eesmärk on võidelda rahvusvahelisel tasandil kuritegevusega ja tagada

õigusemõistmine ka juhul, kui teo toimepanija viibib muul territooriumil kui see, kus ta süüteo

väidetavalt toime pani. Selle eesmärgi täitmiseks on Eesti võtnud väljaandmislepinguga

kohustuse aidata kaasa USA avaliku korra ja seal viibivate isikute õiguste ja vabaduste kaitseks

kriminaalmenetluse läbiviimisele. Selline kohustus tuleneb Eestile ka Euroopa Liidu (EL) ja

USA vahelisest väljaandmislepingust. Rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö kaitseb

laiemalt demokraatlikke ühiskondi ja nende ühiseid väärtusi. Koostöö USA-ga võimaldab ka

Eestil taotleda samadel alustel siinsete üldiste huvide ja isikute kaitseks isikute väljaandmist

(nn vastastikkuse põhimõte). Sellest lähtuvalt on väljaandmiskohustuse täitmisest keeldumise

alused piiratud väljaandmislepingus nimetatud alustega või väljaantava isiku põhiõiguste riive

ebaproportsionaalsusega. Seega on Y väljaandmisel legitiimne eesmärk välistada

rahvusvahelisel tasandil isikute karistamatuse oht, et tagada demokraatlike ühiskondade ja

ühiste väärtuste kaitse. Tema väljaandmine on vajalik avaliku korra ning teiste inimeste õiguste

ja vabaduste kaitseks, samuti kuritegude edasise toimepanemise ärahoidmiseks.

4.4. Väljaandmine on sobiv ja vajalik meede. Prokuratuur on kinnitanud, et isiku väljaandmisel

lõpetatakse tema suhtes Eestis alustatud kriminaalmenetlus. Prokuratuuri otsuse õiguspärasuse

hindamine ei ole vastustaja pädevuses. Samas ei välistaks isiku väljaandmist Eestis

kriminaalmenetluse jätkumine, vaid see, kui tema suhtes oleks Eestis samas süüdistuses jäetud

kriminaalmenetlus alustamata või lõpetatud. Y välja andmata jätmine kriminaalmenetluse

Eestis toimetamise kaalutlusel ei ole sisuliselt põhjendatud ega võimalik. Puudub alus kahelda

USA jurisdiktsioonis ning sellest tulenevas huvis oma riigi avaliku korra ja selles riigis viibivate

isikute kaitseks toimuva kriminaalmenetluse läbiviimiseks. USA õiguskaitseasutustel on

eelduslikult olemas piisavad võimalused ja ressurss sellises mahukas ja keerulises

kriminaalmenetluses kõigi menetluses oluliste asjaolude väljaselgitamiseks ja kõigi

asjassepuutuvate

isikute

õiguste

kaitse

tagamiseks.

Eestis

toimetatava

riigisisese

kriminaalmenetluse primaarne eesmärk ei saa olla kolmanda riigi ühiskonnas õigusrahu

taastamine. Väidetava kuriteo kannatanud ja selliste kuritegudega tekitatud kahju ei ole

valdavalt seotud Eestiga. See raskendaks menetlust ja seeläbi tõe tuvastamist Eestis. Isikul ei

ole õigust nõuda, et kriminaalmenetlus toimuks tema asukohariigis.

4.5. Väljaandmine ei riiva isiku õigusi nii intensiivselt, et see kaaluks üles väljaandmise

legitiimse eesmärgi. Isikul on kohustus taluda välisriigis läbiviidavat kriminaalmenetlust ja

sellega

kaasnevat

põhiõiguste

riivet.

Seda

aitab

tasakaalustada

õigus

õiglasele

kohtumenetlusele. Vastustajal ei ole alust kahelda USA-s kui õigusriigis ja selles, et

4(21)

väljaandmisel on isiku õigus õiglasele kohtumenetlusele tagatud samal määral kui Eestis –

selles on kokku lepitud väljaandmislepingus. Muu hulgas on tagatud PS §-st 21 tulenev õigus

kaitsja abile (vt USA põhiseaduse 6. parandus). Piirangud taotleda lepingulisele esindajale

makstud tasude hüvitamist ei kujuta endast nimetatud kaitseõiguse riivet, kui riigis on tagatud

võimalus taotleda kaitsja määramist riigi õigusabi korras. Ka Eestis kriminaalmenetluse

läbiviimisel oleks Y võinud oodata vangistus. Kuna talle etteheidetavad teod on suures osas

toime pandud väljaspool Eestit, sh USA-s, pidi talle olema ettenähtav, et ka kriminaalmenetlus

võib toimuda väljaspool Eestit. Õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ei ole piiramatu.

Selle õiguse piiramise legitiimseks eesmärgiks on avalik huvi õigusrahu taastamiseks,

kannatanutele hüvitiste määramiseks ja uute kuritegude tõkestamiseks. Väljaandmise korral on

viidatud põhiõiguste riive võrreldes riigisisese kriminaalmenetlusega intensiivsem, kuid isiku

vabaduse piiramist ja ajutist eemalolekut lähedastest ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Laste

ja vanemate õigused ja kohustused (PS § 27 lg-d 3 ja 5) ei ole absoluutsed ega võimalda

vabaneda kriminaalmenetlusest välismaal. Laste huvide esikohale seadmine ei tähenda, et

mistahes laste huvidega vastuolus olevat otsust ei oleks võimalik teha, kui see on vajalik teiste

isikute õiguste või olulise avaliku huvi kaitseks või edendamiseks. Väljaandmise otsustamisel

ei ole määravat tähtsust, kas perel on piisavalt rahalisi vahendeid, et külastada pereliiget

välisriigis. Puudub alus eeldada, et USA keelaks Yl lähedastega suhtlemist. Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi kaalub perekonna- ja eraelu puutumatuse riive

intensiivsus väljaandmisega taotletava legitiimse eesmärgi üles üksnes erandlikel asjaoludel,

mida praeguses asjas ei ole. Isiku vabadusõiguse riiveks on olemas PS § 20 lg 2 p-st 6 tulenev

õigustus. Vaba eneseteostus ei ole absoluutne ning selle teostamisel tuleb arvestada teiste

inimeste õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Seega on põhiõiguste riive

proportsionaalne. USA õiguse alusel on võimalik vahistamise asendamine elektroonilise

valvega või vabastamisega kautsjoni vastu. Y võidakse mõista õigeks. Süüdimõistva otsuse

korral on tal võimalik taotleda karistuse kandmist Eestis.

4.6.

USA

kinnipidamistingimused

on

kooskõlas

õigusriigi

põhimõtetega.

Y

kinnipidamisasutusse paigutamisega ei kaasne piinava, julma või inimväärikust alandava

kohtlemise ega diskrimineerimise keelu rikkumist ning see ei riiva ülemääraselt tema õigust

tervise kaitsele, õiglasele kohtumenetlusele ja kaitsja abile või perekonnaelu puutumatusele.

Justiitsministeerium küsis USA justiitsministeeriumilt infot tingimuste kohta USA

kinnipidamisasutustes. Täiendavalt tegi IT (justiitsküsimuste nõunik Eesti Vabariigi

Suursaatkonna juures Washingtonis) eeluurimisvanglas FDC SeaTac kohapealse vaatluse.

Saadud infost nähtub, et isiku väljaandmine ei too kaasa selliseid põhiõiguste riiveid, mis võiks

õigustada väljaandmisest keeldumist. Y ei ole oma väidete kinnituseks esitanud usaldusväärseid

tõendeid. Väljaandmise otsustamisel ei pea võtma aluseks kõige raskemaid tagajärgi ja

stsenaariume. Eesti saab kaitsta väljaantavat isikut üksnes selliste väljaandmisega kaasnevate

PS ja EIÕK rikkumiste eest, mis on riigile väljaandmismenetluses ettenähtavad.

4.7. USA justiitsministeeriumi 04.12.2023, 08.12.2023 ja 08.01.2024 selgituste kohaselt

majutatakse süüdistatavad enne süüdimõistmist FDC SeaTacis ning pärast süüdimõistmist

Föderaalse Vanglaameti (BOP) asutuses. Y esitatud MB arvamus ei ole asjakohane tõend, sest

see käib New Yorki piirkonnas asunud ja praeguseks suletud paranduskeskuse tingimuste

kohta. Vanglasüsteemid on ka õigusriikides pidevas arengus.

Kõikides BOP kinnipidamisasutustes on vaba aja osakond, mis vastutab huvitegevuse ja spordi

võimaluste

eest.

Pärast

süüdimõistmist

saadetakse

kinnipeetavad

suurematesse

kinnipidamisasutustesse, kus on jooksurajad, korvpalli- ja pesapalliväljakud ning

treeningvarustus. FDC SeaTacis on vabas õhus vaba aja veetmise ala võrkpalli- ja

korvpalliväljakutega. Samuti asuvad seal elektrilised aeroobikaseadmed ja võimalik on

kasutada erinevaid spordivahendeid.

5(21)

Kinnipidamisasutustes on haridusosakond koos raamatukoguga. Kinnipeetavatele pakutakse

füüsilise tegevuse ja heaolu programme ning huvitegevusi. FDC SeaTac üksustes on saadaval

raamatud, kaardid, pusled ja mängud, seal on olemas televiisorid ning ligipääs tahvelarvutitele

ja MP3 mängijatele.

Enamikus BOP kinnipidamisasutustes on igal kinnipeetaval vähemalt 3 m2 isiklikku ruumi.

Tõenäoliselt liigitatakse Y madala turvalisusastmega kinnipeetavaks, kes paigutatakse avatud

ühiselamuga või boksilaadse majutusega kinnipidamisasutusse. On ebatõenäoline, et isik

paigutatakse kinnipidamisasutusse, kus tal on vähem kui 3 m2 isiklikku ruumi. FDC SeaTac

kambrites on igal kinnipeetaval rohkem kui 3 m2 isiklikku ruumi. Kõikides

kinnipidamisasutustes on ette nähtud privaatne duši all käimine ja riietumine. 16-tunnise

kambrivälise aja jooksul on kinnipeetavatel võimalik kasutada privaatseid tualette, kambri öise

sulgemise ajal avatud tualettpotti, mis asub kambris.

BOP kinnipidamisasutused on ohutud ja seal on tervishoiuteenuste üksus, mis osutab

meditsiinilist abi.

Ei ole teada diskrimineerimisjuhtumeid, mis oleks puudutanud vene rahvusest või

finantskuritegusid toime pannud isikuid. BOP püüab kaitsta kinnipeetavaid igasuguse vägivalla

eest ning kõik tõstatatud ohutuse ja turvalisusega seotud probleemid edastatakse uurimiseks

kinnipidamisasutuse eriuurimisüksusele. Uurimise ajaks on võimalik paigutada kinnipeetav

erimajutusüksusesse. Samuti on olemas süsteem vägivallategude toimepanijate vastutusele

võtmiseks ja karistamiseks. BOP personal on kinnipeetavate arvu ohutuks ja inimlikuks

haldamiseks piisav ning kinnipeetavate arv on hetkel viimase kümnendi madalaimal tasemel.

FDC SeaTacis on 4,5 kinnipeetava kohta üks töötaja. Ohust on võimalik teavitada

eriuurimisüksust, samuti on ohukahtluse korral võimalik majutada kinnipeetav tema turvalisuse

tagamiseks eraldi. Varasemas menetluses esitatud JP ja MB arvamuses väljatoodu on nende

hinnang, milles viidatakse diskrimineerimise osas vaid üldistele asjaoludele ning põhjendamata

ja tõendamata eeldustele, mis ei anna alust väita diskrimineerimise massilist esinemist USA

vanglates. Pelgalt viide Ukraina sõjale ei anna alust väita, et vanglates esineb diskrimineerimise

oht. Nii üldised tähelepanekud kehtivad samaväärselt ka Eesti kohta. Probleemide tekkimist ei

saa välistada, kuid pole alust eeldada tegelikku ja süsteemset diskrimineerimist USA vanglates.

USA selgitustes kinnitatakse, et kinnipidamisasutuste tingimused on inimlikud ja seaduslikud

ning kinnipeetavatele on tagatud puhtus, valgus, värske õhk, tervislik toitumine ja füüsiline

aktiivsus. Kõikides BOP kinnipidamisasutustes võimaldatakse kinnipeetavatel viibida 16 tundi

päevas kambritest väljas ning erinevad tegevused toimuvad erinevates hoonetes kogu

kompleksis ja eemal majutusüksusest.

Süüdistatavatel on FDC SeaTacis õigus kohtuda advokaadiga näost näkku 7 päeva nädalas.

Külastusajad on tööpäeviti kl 08.00–18.00 ja nädalavahetustel kl 08.00–14.00. Kohtumisi ei ole

vaja broneerida ja külastuste arv ei ole piiratud. Juhendi kohaselt tagatakse advokaadiga

kohtumine privaatses ruumis või selle puudumisel külastusruumis piisavalt eraldatuna teistest

isikutest. Kinnipeetavatel on võimalus kasutada arvuteid.

Süüdistatavatel on võimalik suhelda ka välismaal asuvate pereliikmetega. BOP annab igale

kinnipeetavale 300 minutit telefoniga rääkimise aega kuus. Igas majutusüksuses on mitu

telefoni, kasutada saab ka turvalist elektroonilist sõnumiedastussüsteemi, mis võimaldab e-

kirjade saatmist. BOP asutused kasutavad üha enam videokülastustehnoloogiat. FDC SeaTacis

võivad taustakontrolli läbinud lähisugulased külastada kinnipeetavat nädalavahetusel kuni 2

tundi. Pikemate külastuskäikude kohta on võimalik teha taotlus ja iga taotlust menetletakse

juhtumipõhiselt. Erivisiite võimaldatakse regulaarselt, nt lubades külastusi lähikontaktidega,

kes ei ole rangelt lähisugulased, või lubades pikemaid külastusi, kui isikud on sõitnud

kinnipeetava külastamiseks kohale välismaalt.

6(21)

Kaebustega saab pöörduda BOP personali poole. Vanglaülem, tema asetäitjad ja kaplan käivad

iga päev kõikides üksustes, et arutada vahetult probleeme kinnipeetavatega. Igas

majutusüksuses on arvutid, millest saab saata avaldusi kinnipidamisasutusele, sh taotleda

arstivisiiti vms. Kui probleemi ei ole võimalik lahendada mitteametlike suhtlusviiside kaudu,

on õigus saada kirjalik vastus vanglaülemalt 20 päeva jooksul, mille peale on võimalik edasi

kaevata regionaaldirektorile ja sealt edasi peajuristile. Samuti võivad kinnipeetavad taotleda

õiguskaitset föderaalkohtutes. FDC SeaTacis on võimalus esitada kaebus kõigepealt oma

üksuse personalile, seejärel ametlik kaebus vanglaülemale ja kui kinnipeetav ei ole vastusega

rahul, siis selle peale edasi kaevata.

4.8. Vastustaja ei tuvastanud, et USA kinnipidamisasutustes oleks Y õiguste riive vahistamise

või süüdimõistmise korral intensiivsem kui Eestis. Avalikkusele kättesaadavatest

usaldusväärsetest, täpsetest ja kaasaegsetest andmetest, sh rahvusvaheliste kohtute otsustest,

väljaandmistaotluse esitanud kolmanda riigi kohtute otsustest ning Euroopa Nõukogu organite

poolt või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) süsteemis tehtud otsustest ja koostatud

aruannetest pole võimalik järeldada, et USA kinnipidamistingimused üldiselt ei vastaks Eesti

kodanikule pakutavate põhiõiguste kaitse nõuetele. USA kinnipidamistingimusi on EIK

pidanud

EIÕK

art

nõuetega

kooskõlas

olevaks.

Euroopa

Kohus

(EK)

on

loovutamismenetlusega seoses leidnud, et loovutamist otsustavate õigusasutuste kohustus

kontrollida kinnipidamistingimusi kõigis neis kinnipidamisasutustes, kuhu kõnealune isik

võidakse vanglakaristust kandma paigutada, oleks ilmselgelt ülemäärane. Lisaks on sellist

kontrolli võimatu teha loovutamismenetluse jaoks sätestatud lühikeste tähtaegade jooksul.

Niisugune

kontroll

lükkaks

isiku

üleandmise

olulisel

määral

edasi

ja

võtaks

loovutamismenetluse süsteemilt kogu selle soovitava toime. Vastustaja on hinnanud

kinnipidamistingimusi FDC SeaTacis ning kogutud tõenditest nähtuvalt on tagatud inimväärsed

ja inimväärikust tagavad tingimused. Seda kinnitas ka kohapeal käinud IT.

4.9. Y esitas haldusasjas nr 3-23-2037 MA arvamuse, milles tuuakse välja, et inimese oodatav

eluiga väheneb keskmiselt 2 aastat iga vanglas veedetud aasta kohta. See arvamus põhineb 10–

20 aasta tagustel alusandmetel. Lisaks puudutas 2004. a uuring vanurite, krooniliste haigete ja

surmavalt haigete isikute vajadusi ja tervishoidu. Selle töö eesmärk oligi probleemide

tuvastamine ja võimalike lahenduste leidmine. Teise alusmaterjalina on viidatud 2013. a-l

avaldatud piiratud uurimistööle, mille alusandmed pärinevad aastatest 1989–2003. Uuringu

kohaselt mõjutavad eluiga ja selle võimalikku vähenemist väga mitmed erinevad tegurid ning

uuringus järeldati, et valdkond vajab täiendavat uurimist. Uuringust ei ole saa teha järeldust, et

kõigi kinnipeetavate puhul võib oodata eluea statistiliselt olulist vähenemist Y kirjeldatud viisil.

5. Y esitas 05.02.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 25.01.2024

korralduse nr 17 tühistamiseks.

Haldusmenetlus oli vastuolus hea halduse põhimõttega. Kaebajale oma seisukohtade ja tõendite

esitamiseks antud tähtajad olid ebamõistlikult lühikesed. Lõpliku korralduse põhjendused

erinesid oluliselt nendest, mis kaebajale menetluse kestel teatavaks tehti ja mille kohta temalt

seisukohta küsiti. Valitsus keeldus põhjendamatult kaebajat istungile kutsumast ja ära

kuulamast.

KrMS § 4521 lg 3 on ebaselge küsimuses, millised asjaolud tuleb esitada maakohtule

väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollis ja millised saab esitada hiljem halduskohtule

korralduse õiguspärasuse kontrollis ning selle ebaselguse tõttu on see säte vastuolus PS-ga.

Süüdistusakti väited ja tõsiseltvõetavus on kaheldavad. USA-s alustatud kriminaalmenetlus on

Eestis alustatuga identne. Kohtuasjas nr 1-22-7101 lahendati kaitsjate vastuväited vääralt või

jäeti lahendamata. Etteheidetavad teod ei ole Eestis karistatavad ning on Eesti õiguse kohaselt

aegunud. USA-l puudub jurisdiktsioon ühe episoodi menetlemisel.

7(21)

Korraldusest ei selgu, miks ei ole kriminaalmenetluse eesmärke võimalik saavutada Eestis juba

alustatud kriminaalmenetlust jätkates. Väljaandmine ei ole vajalik ega mõõdukas. Vastustaja

viide arvukatele ohvritele USA-s on väär, kuna USA süüdistuse kohaselt on väidetavaid

kannatanuid

ning

nemad

saaksid

oma

nõuded

esitada

ka

Eestis

toimuvas

kriminaalmenetluses. Kaebaja elukoht, varad, samuti väidetavate kuritegudega seotud tõendid

ja tunnistajad on Eestis.

Haldusmenetluses piirduti USA poolt antud üldiste ja formaalsete kinnitustega

vanglatingimuste kohta, mis ei ole piisav. Justiitsatašee IT ei ole eriteadmistega isik ning teda

tunnistajana üle kuulamata ei või tema seisukohta tõendina arvesse võtta. IT on hinnanud

kambri mõõte valesti. Osa kambrist võtavad enda alla ka WC-pott ja kraanikauss, mida ei tohi

kambri üldpinna hulka arvestada. Kaebaja õigusi rikub ka see, et ta on kambris olles sunnitud

käima tualetis oma kambrikaaslase ja vangivalvurite vaateväljas. Öösel on kambrid suletud, st

kinnipeetavad saavad kasutada vaid kambris olevat WC-d. Seda tuleb teha ka eriolukordade

ajal, mil kinnipeetavad suletakse oma kambritesse terveteks ööpäevadeks. Korvpalliväljak ja

spordikompleks ei ole vabas õhus, vaid siseruumis, kuhu lastakse katuse all olevatest avadest

sisse välisõhku. FDC SeaTac asub rahvusvahelise lennujaama läheduses, seal on pidev müra ja

muud ebameeldivused, mis kaasnevad rahvusvahelise lennujaama lähistel paiknemisega.

Kohtumõistmist ootavaid ja süüdimõistetud kinnipeetavaid koheldakse erinevalt. Telefoni

kasutamise õigus ja elektroonilise sidepidamise võimalused kehtivad süüdimõistetud

kinnipeetavatele. Kokkusaamine pereliikmetega on ebareaalne juba kauguse tõttu, mis tekitab

suuri kulusid. FDC SeaTacis on kaebaja võimalused kaitse ettevalmistamiseks raskendatud.

Vanglates levib vägivald ja korruptsioon. Kaebaja eluiga vanglas lüheneks oluliselt. USA

vanglate toit on üldiselt ebatervislik ning BOP-il on süsteemsed probleemid personalipuuduse

ja rikkis köögitehnikaga. Kaebajale kaasnevad USA kriminaalmenetluses osaledes

ebamõistlikud kulud, mis ei sõltu kriminaalmenetluse tulemusest.

6. X, C, Q, K, D ja Ü esitasid 02.02.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse

25.01.2024 korralduse nr 17 tühistamiseks.

Pereliikmete haldusmenetlusse kaasamine oli üksnes formaalne ning neile ei tagatud võimalust

olla ära kuulatud ega võimalust esitada tõendeid.

Vastustaja on eiranud kohustust seada last puudutavates otsustes alati esikohale lapse huvid.

Alaealiste laste huve ei ole välja selgitatud, neid analüüsitud ega nendega arvestatud. Kui Y

saadetakse laste elukohast ca 8000 km kaugusele määramata ajaks, on isiklike suhete ja otsese

kontakti säilitamine välistatud. Külastused on võimalikud vaid nädalavahetuseti kahe tunni

kaupa ning reisimine on väga kulukas ja ajamahukas. Kinnipeetavaga kohtumisele lubatakse

vaid kuus inimest, aga peres on kaks vanemat viie lapsega. Kui Y suhtes viidaks

kriminaalmenetlus lõpuni Eestis ja ta kannaks võimalikku vanglakaristust siin, säiliks tema

lastel isaga isiklik suhe ja otsene kontakt.

7. F, Z, Ä, R ja Š esitasid 05.02.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse

25.01.2024 korralduse nr 17 tühistamiseks.

Y on oma teoga tekitanud erinevatele kannatanutele vastavalt 506,26 euro, 1000 euro, 500 euro,

10 103 euro ja 1000 euro suuruse kahju. Vabariigi Valitsus oleks pidanud kannatanud kaasama

menetlusse ja nad ära kuulama, kuna Y väljaandmise korral kaotavad kannatanud reaalse

võimaluse oma nõudeid Y suhtes maksma panna ning kannatanud jäävad reaalselt ilma

võimalusest olla oma kohtuasja arutamise juures. Väljaandmine on õigusvastane ka põhjusel,

et Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahelist väljaandmislepingut ei

ole kehtivalt ratifitseeritud. USA-s tehtud maksete arv kõigist maksetest moodustab kõigest

14%.

8(21)

8. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebused rahuldamata, jäädes 25.01.2024 korralduses nr 17

toodud seisukohtade juurde.

9. Tallinna Halduskohus jättis 11.03.2024 otsusega kaebused rahuldamata ning

menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

KrMS § 452 lg 3 kohaselt tehakse väljaandmise põhjendatud otsus viivitamata. Menetluse kiire

toimumine on ennekõike avalikes huvides, sh vältimaks süüteomenetluse aegumist, tõendite

kättesaamatuks muutumist ja selle lõpptulemusena isiku võimalikku karistamatust. Olukorras,

kus haldusorgani ja isiku vahel on põhimõtteline erimeelsus asjaolude olemasolu ja kaalumise

osas, ei pea jätkama tõendite ja seisukohtade kogumisega kuni jõutakse üksmeeleni. Kaebajale

seisukoha esitamiseks antud 10-päevast tähtaega tuleb eelduslikult pidada ebapiisavaks.

Mõistlik aeg oleks võinud olla kuni 1 kuu, kuid vähemalt 2‒3 nädalat. Samas oli kaebajal

võimalik asuda tõendeid koguma juba varem, sest tal ei saanud tekkida mõistlikku kahtlust, et

vastustaja soovib tema väljaandmist uuesti kaaluda. Kinnipidamistingimuste ring, mis oli

vaidluse all ja mida vastustaja pidi kontrollima, tulenes juba ringkonnakohtu 29.11.2023

otsusest.

Kaebaja menetluslike õiguste rikkumine ei seisne selles, et talle 08.01.2024 tutvumiseks

esitatud korralduse põhimotiivid olid lühemad kui haldusakti lõplikud põhjendused. Samuti ei

kujuta rikkumist see, et kaebajat ei kuulatud Vabariigi Valitsuse istungil ära.

KrMS § 4521 regulatsioon ei ole õigusselgusetuse tõttu põhiseadusega vastuolus.

Väljaandmine on proportsionaalne. Isikute väljaandmisel teistele riikidele on ka muid

legitiimseid eesmärke lisaks sellele, et vältida isiku karistamatust. Avalikuks huviks on ka

rahvusvaheline koostöö iseenesest, sh ka eesmärk, et rahvusvahelisi lepinguid täidetaks.

Kriminaalmenetluse läbiviimise koha valik on eeskätt otstarbekuse, väljaandmistaotluse saanud

riigi huvi ning selle riigi enda menetlusvõimekuse küsimus. Selle küsimuse lahendamisel ei ole

oluline, kas USA-s ja Eestis algatatud kriminaalmenetlused on identsed. Vastustaja ei saa

kriminaalmenetluses tehtud otsuseid kontrollida ega kahtluse alla seada. Etteheidetavate tegude

keskne asukoht USA-s võib olla takistuseks kriminaalmenetluse praktilisel läbiviimisel Eestis.

USA õiguskaitseasutustel on olemas piisavad võimalused ja ressursid sellise menetluse

läbiviimiseks. Õige pole kaebaja seisukoht, et USA-s on üksnes neli kannatanut. See pole

kooskõlas süüdistuskokkuvõttes oleva infoga. Väljaandmise kriminaalõiguslikku lubatavust on

maakohus kontrollinud. Keelatud ei ole isiku üleandmine mõnda muusse riiki, kus

kriminaalmenetluslikud õigused ei ole tagatud täpselt samas määras või paremini kui Eesti enda

kriminaalmenetluse korraldus ette näeb.

Seoses kinnipidamistingimustega on vastustaja oma korralduse andmisel arvesse võtnud neid

allikaid, millele kaebaja viitas enne otsuse tegemist esitatud dokumentides, sh eelmise

kohtumenetluse käigus esitatud dokumentides, ning leidnud kokkuvõttes, et need andmed ei ole

sellised, mis seaksid USA asutuste antud teabe olulises osas kahtluse alla. Kaebaja esitatud

tõendid ja seal viidatud allikad kinnitavad probleemide esinemist USA vanglates, üksikud

näited on ka äärmiselt tõsised. Samas ei saa neid tõendeid pidada sedavõrd kaalukateks, et

vastustaja oleks neis esitatud andmeid pidanud tingimata pidama usaldusväärsemateks USA

asutuste omadest. Välisriigis valitsevate konkreetsete tingimuste osas esitatud vastuolulise

teabe korral on vastustajal arvestatav hindamisruum otsustamaks, millist teavet usaldada.

Võimalike personaliprobleemide osas on vastustaja pöördunud vastava küsimusega USA

ametivõimude poole ning saanud sisuliselt kinnituse, et kinnipeetavate arv on languses,

ametnikke palgatakse juurde rohkem, kui neid lahkub. Sama teemat käsitati ka justiitsatašee

memos. Kohtule ei nähtu, et personaliprobleem oleks teadvustamata või sellega ei tegeletaks.

9(21)

Vastustaja kogutud materjalidest ei nähtu kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise võimalust

viisil nagu seda reguleerib vangistusseaduse § 25. Samas puudub Eesti Vabariigil kohustus

nõuda või tagada kaebaja kinnipidamist teises riigis samaväärselt või kõrgemal tasemel, kui see

on ette nähtud Eesti seadustega. EIK ei ole asunud seisukohale, et EIÕK art 8 näeb ette

kinnipeetava või tema lapse või abikaasa õiguse pikaajalisele kokkusaamisele.

USA-st saadud teabe kohaselt on kinnipeetul õigus vahetult kohtuda advokaadiga seitse päeva

nädalas. Kaebaja on toonud välja, et ta ei oska suurel määral inglise keelt. Küsimused sellest,

kuidas kaebajale tagatakse kriminaalmenetluses osalemiseks tõlk, väljub käesoleva kohtuasja

kontrolliesemest. Kohtumist kaitsjaga saab pidada USA õigusruumis personalipuuduse tõttu

kinnipidamisasutuste kriitiliseks funktsiooniks. Kuid puuduvad tõendid, et probleem on

süsteemne. Kui kaebajale ei tagata õigust kohtuda kaitsjaga, on tal võimalik

kriminaalmenetluses juhtida sellele menetleja, sh kohtuniku tähelepanu.

Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud konkreetseid tervisemuresid, mille osas ta leiab, et neile

ei pöörata eelduslikult USA vanglasüsteemis tähelepanu. Kaebaja on üldistatult leidnud, et

tervishoiuteenus on USA vanglastes halb ja toit ebatervislik. Vastustaja on tervishoiuteenuste

kohta küsinud USA-lt teavet. Saadud vastustest võib asuda põhjendatult seisukohale, et

kaebajale tagatakse USA kinnipidamisasutustes vajadusel piisav ja asjakohane ravi. EIK ei ole

oma lahendites tuvastanud USA vanglate tervishoiusüsteemis süsteemseid puudujääke, mis

keelaks isikuid USA-le välja anda. Kohtul puudub alus arvata, et kaebaja oleks oma tervisliku

seisundi poolest USA-s vähem kaitstud kui Eestis. Kaebaja väited, et toit on ebatervislik, on

tõendamata.

Vastustaja on kambripinna osas saanud korduvalt kinnituse, et kaebajal on isiklikku ruumi

vähemalt 3 m2. USA kinnipeetavatel (sh eeluurimisvanglas) on muude piirangute puudumiselt

16 tundi kambrivälist aega. Seega peab kaebaja kambris viibima sisuliselt üksnes uneajal.

Ärkveloleku ajal kambriväliste ühisalade vaba kasutus kompenseerib suurel määral kambris

isikliku pinna vähesuse ja seega ka inimväärikust rikkuva kohtlemise eelduse. Vaidlust pole

selles, et kambris on tualettpott, mis on muust ruumist eraldamata. Samas on selle kasutamine

vajalik üksnes öisel ajal, sest päeva kestel on võimalik kasutada mujal asuvaid WC-sid või

kambris olevat WC-d ilma kambrikaaslase juuresolekuta. Tegemist on küll olulise

ebamugavusega, kuid see pole sellise kaaluga, et esineks vastuolu EIÕK art-ga 3. Kaebaja ei

tõstatanud haldusmenetluses kahtluseid põhjendamatute kambrisse sulgemiste kohta

(lockdown).

Vastustaja uuris korduvalt, kas kaebajal on võimalik FDC SeaTacis sportida värskes õhus.

Sealjuures on kinnitatud nii värskes õhus kui ka päikese käes viibimist. Vastustaja välja

selgitatust tuleneb, et tegemist on ruumika alaga, kus on tagatud erinevad spordivahendid ja -

võimalused, alale on juurdepääs nii värskel õhul kui ka loomulikul valgusel. Kinnipeetavatel

on alale päeva jooksul vaba juurdepääs. Ka siis, kui tegemist on piirjuhtumiga siseruumi ja

välisala piiritlemisel, täidab see põhilisi eesmärke.

Kinnipidamisasutuse lennujaama lähistel asumine ei anna alust asuda seisukohale, et FDC

SeaTacis kinnipidamine oleks seetõttu piinav, ebainimlik või muul moel jämedalt põhiõigusi

riivav.

Kinnipeetavaid püütakse kaitsta vägivalla eest ning selleks on olemas vastavad menetluslikud

mehhanismid. USA on mh kinnitanud, et BOP-i kinnipidamisasutustes ei ole teada ühtegi

diskrimineerimisjuhtumit, mis oleks puudutanud vene rahvusest või venekeelseid isikuid.

Ka pereliikmete kaebus pole põhjendatud. Ainuüksi suure vahemaa tõttu ei ole väljaandmist

pidanud lubamatuks ka EIK. Sarnaselt ei ole absoluutne ega vabasta vanemat

kriminaalmenetluse talumise kohustusest lapse õigus vanemaga suhelda. Vastustaja ei ole

rikkunud lastekaitseseaduse § 21 sätteid. Vastustaja on korralduses riivet möönnud ja kaalunud.

10(21)

Laste huvide esindajana on haldusmenetluses tegutsenud vandeadvokaat, kes on taotlenud

võimalust kirjaliku arvamuse esitamiseks.

Kannatanute kaebus jääb rahuldamata. Vastustaja leidis õigesti, et väljaandmist puudutavad

õigusnormid ei ole sedavõrd laiad, et need võiksid puudutada väljaantavate isikute võimalike

võlausaldajate õigusi. KrMS §-s 452 reguleeritud väljaandmise menetluse kaitse-eesmärk ei ole

kannatanute ega ka muude isikute kaitse, kelle varalised õigused ja nende teostamise

võimalikkus võib olla seotud sellega, kas väljaantav viibib Eestis või mitte. Kaebajatel puudub

kaebeõigus. Kannatanutele on selgitatud USA kriminaalmenetluses osalemise võimalusi.

Kannatanutel on jätkuvalt õigus kasutada Eesti tsiviilkohtumenetluse vahendeid enda õiguste

maksma panekuks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. Y palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 11.03.2024 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus avaldatud seisukohtade

juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Asja lahendas mh kohtunik, kes oleks pidanud taanduma, sest arutas varem samasugust

haldusasja nr 3-23-2037. Kohus oli asja lahendades erapoolik vastustaja kasuks.

Kohus leidis vääralt, et haldusmenetluses ei rikutud kaebaja õigust olla ära kuulatud. Liiga

lühikeste tähtaegade tõttu jäi vastustajale esitamata suur hulk tõendeid, mida vastustaja oleks

pidanud kaalumisel arvestama. Kaebajale oleks pidanud andma võimaluse anda

haldusmenetluses suulisi selgitusi. Kaebaja eest varjati haldusmenetluses olulist teavet ja talle

valetati. Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet ja kaalutlusõigust ning see tõi kaasa vale otsuse.

KrMS asjaomased normid (eeskätt § 452 lg 3 ja § 4521 lg-d 2, 3 ja 5) on PS-ga vastuolus.

Halduskohtu otsuse põhjendused on selles osas väga napid. Valitsuse ja kohtute pädevuse jaotus

on ebaselge. Täpsem tõlgendus anti alles Tallinna Ringkonnakohtu otsustes haldusasjades nr 3-

23-2037 ja 3-23-2038, kuid see ei lähtu KrMS normidest, vaid seletuskirjast. Pädevuse jaotuse

küsimustes ei pidanud kontrollima KrMS-i kooskõla PS-ga kriminaalasjas nr 1-22-7101.

Kaebaja väljaandmise õiguslikud eeldused ei ole tegelikult täidetud. Kui asjaomaseid norme

tõlgendada nii, et kaebajal ei ole võimalik tõhusalt kasutada õigust olla ära kuulatud, siis on see

PS-ga vastuolus.

Paralleelmenetluste tõttu ei ole väljaandmine proportsionaalne. Vastustaja ei võrrelnud Eestis

algatatud kriminaalmenetluse asjaolusid USA süüdistusaktiga, kuid selleta pole võimalik teha

järeldusi tegude toimepanemise koha, kannatanute asukoha, kahju tekkimise jms väljaandmise

vajalikkust puudutavate asjaolude kohta. Väär on seisukoht, et väljaandmise legitiimseks

eesmärgiks saab olla mh rahvusvaheline koostöö iseenesest. USA justiitsministeeriumi

05.01.2024 kiri ei kinnita, et USA-s asuks sadu tuhandeid ohvreid, kellele tekitati 575 miljoni

dollari ulatuses kahju. Halduskohus jättis tähelepanuta 23.02.2024 kirja, mille järgi on kahju

alles selgumisel ning vaid 15% maksetest tehti USA IP-aadressidelt. See kiri koos abiprokuröri

ülekuulamise protokolliga kriminaalasjas nr 1-23-5616 tõendab, et USA seos asjaga on nõrk.

Väljaandmisel puudub legitiimne eesmärk. Kuna Eestis käib kaebaja suhtes kriminaalmenetlus,

puudub oht, et ta jääb karistamata. Väljaandmine pole ka vajalik ega mõõdukas. Rahvusvaheline

koostöö ei ole lubatav kaebaja põhiõiguste rikkumise hinnaga.

Haldusakti aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama vastustaja. Väär on halduskohtu väide, et

vaikimisi tuleb eeldada, et USA kaitseb kaebaja inimõigusi. Kuna kaebaja võimalus koguda

USA-st tõendeid on piiratud, kehtib vastustajale kõrgendatud tõendamisstandard, mida

vastustaja ei ole täitnud.

11(21)

Halduskohus lähtus tõendamisstandardist, mis ei tulene seadusest, ja hindas tõendeid valesti.

Tõendamisstandardi puhul ei saa olla tähtsust vastastikkuse põhimõttel, sest see kehtib riikide

vahel. Halduskohus mõistis valesti EIK ja EK praktikat. Kuna neil kohtutel ei ole jurisdiktsiooni

USA vanglate üle, siis ei saagi neil olla praktikat USA vanglatingimuste kohta. Ka ÜRO ega

muud inimõigusorganisatsioonid ei ole kuigi tihti hinnanud USA vanglatingimusi. See ei

tähenda, et USA vanglates austatakse inimõigusi, vaid seda, et teave probleemide kohta on

avalikult kättesaadav ja puudub vajadus eraldi raportiteks. Mõned raportid on siiski olemas ja

neis on viidatud mh tõsistele probleemidele, millele on tuginetud ka kaebaja esitatud

asjatundjate arvamustes.

Halduskohtu järeldused seoses kinnipidamistingimustega on vastuolus seaduse ja EIK

praktikaga. FDC SeaTaci personaliprobleemi on käsitletud pealiskaudselt ja probleemi

pisendades. Kohtu põhjendused kambritingimuste kohta on ebaselged ja väärad. Kaebaja on

tõendanud, et kinnipidamistingimused FDC SeaTacis ei vasta EIÕK art-s 3 sätestatud

miinimumnõuetele. Kohus jättis vastamata kaebaja väidetele, et teda ähvardab vägivald ja

diskrimineerimine. Süsteemselt puudulik tervishoiusüsteem koosmõjus ebakvaliteetse

vanglatoiduga muudab usutavaks järelduse, et iga vanglas veedetud aasta vähendab inimese

eluiga 2 aasta võrra. Vastustaja ei ole esitanud vastupidiseid tõendeid. Kohtu hinnang, et

vastustajalt ei saa nõuda selle väljaselgitamist, kuhu kaebaja tõenäoliselt paigutatakse karistust

kandma, ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Kohtu järeldused ülerahvastatuse probleemi kohta

on pealiskaudsed. Kohus hindas vääralt kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju. Kaebaja

on tõendanud tõsist ohtu, et talle mõistetakse karistuseks eluaegne vangistus ennetähtaegse

vabanemise võimaluseta, mis on vastuolus EIÕK art-ga 3.

Kohtu järeldused perekonnaelu riive kohta on pealiskaudsed. Kaebaja ei ole taotlenud enda

vabastamist

kriminaalmenetlusest,

vaid

on

veendunud

oma

süütuses

ja

soovib

kriminaalmenetlust Eestis. Sel juhul ei peaks kaebaja tõenäoliselt viibima eeluurimise või

kohtumenetluse ajal vahi all, sest ta viibib juba pikalt elektroonilise järelevalve all ja on täitnud

selle tingimusi. Seega Eestis toimuva kriminaalmenetluse puhul ei tekikski perekonnaelu riivet.

USA-s oleks aga kaebaja vahistamine kindel, mis sisuliselt tähendaks peresidemete katkemist.

Halduskohtu seisukoht ei ole kooskõlas tänapäevaste arusaamadega perekonnaelu kaitsest.

Kohtu järeldused ei põhine asjas esitatud tõenditel.

11. X, C, Q, K, D ja Ü paluvad apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 11.03.2024 otsus

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebajad jäävad halduskohtus

avaldatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Halduskohus leidis ebaõigesti, et kaebajate ärakuulamisõigust pole rikutud. Kaebajad tuli Y

väljaandmise menetlusse kaasata mitte üksnes formaalselt, vaid ka sisuliselt. Kaebajatele anti

kirjaliku seisukoha esitamiseks aega vaid 4 tööpäeva. Tõendite esitamise taotlust ei rahuldatud.

Õige pole halduskohtu seisukoht, et vastustaja ei pidanud laste õiguste ja huvide

väljaselgitamiseks

täiendavaid

toiminguid

tegema,

sest

laste

esindajana

tegutses

haldusmenetluses vandeadvokaat. Laste huvide väljaselgitamine on riigi kohustus.

Arusaamatu on halduskohtu seisukoht, et kaebajate ja Y perekondlike suhete ja otsese kontakti

katkemiseks puudub tegelik oht. Y külastamise võimalused USA kinnipidamisasutustes ei ole

haldusmenetluses piisavalt välja selgitatud.

12. F, Z, Ä, R ja Š paluvad apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 11.03.2024 otsus

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebajad jäävad halduskohtus

avaldatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Halduskohus asus ebaõigele seisukohale, et kaebajatel ei ole asjas kaebeõigust. Kaebeõiguse

tekkimise eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive võimalikkus, mitte õiguste

12(21)

rikkumine. Halduskohtumenetluses on vaidlustatavad ka kaudsed ja faktilised riived.

Vaidlusaluse korralduse tulemuses riivatakse oluliselt kaebajate kui kriminaalmenetluses

kannatanute õigust nõuda Ylt kahju hüvitamist ja olla nendega seotud kohtuasja arutamise

juures.

13. Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, nõustudes halduskohtu

otsuse põhjendustega ning jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste ja varasemate

seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

I

Y apellatsioonkaebus

(1) Kohtumenetluse normide rikkumine

15. Halduskohtu otsust ei ole alust tühistada HKMS § 199 lg 1 p 5 alusel põhjusel, et asja

lahendanud kohtukoosseisu üks liige – kohtunik Kadri Sullin – oleks pidanud end HKMS § 13

lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 23 p-de 6 või 7 alusel taandama.

TsMS § 23 p 6 järgi ei tohi kohtunik asja menetleda ja peab end taandama asjas, milles ta on

osalenud kohtueelses menetluses, eelnevas kohtuastmes või vahekohtumenetluses lahendi

tegemisel. Selle sätte mõte on tagada, et kohtunik ei hindaks otseselt või kaudselt oma varasema

lahendi õigsust. K. Sullin ei ole siinses kohtuasjas kontrollinud oma haldusasjas nr 3-23-2037

tehtud otsuse õigsust. Need on erinevad haldusasjad, kus kaebuste esemeteks on erinevad

haldusaktid. Kuigi haldusaktide resolutsioonid on samasugused, kattuvad nende põhjendused

vaid osaliselt.

TsMS § 23 p 7 alusel peab kohtunik end taandama, kui esineb muu asjaolu, mis annab alust

kahelda kohtuniku erapooletuses. Kaebaja ei ole välja toonud objektiivseid asjaolusid, mis

annaks põhjendatud aluse arvata, et K. Sullinil oli kaebaja suhtes välja kujunenud selline

eelarvamus, mis ei võimaldanud tal siinset haldusasja erapooletult lahendada. Tallinna

Halduskohtu esimees selgitas 23.02.2024 määruses, et haldusasi jagati kohtunikule

juhuslikkuse põhimõtte alusel, arvestades halduskohtu tööplaani ja halduskohtunike

spetsialiseerumist (vt kohtute seaduse § 37 lg 2). Kohtunik ei tohi õigusemõistmisest

põhjendamatult ega kergekäeliselt keelduda, sh olukorras, kus asja lahendamine on talle mingil

põhjusel ebamugav. Kohtukoosseisus oli veel kaks kohtunikku, kelle erapooletust ei ole kaebaja

kahtluse alla seadnud. Seda, kas halduskohus hindas tõendeid objektiivselt, kohtles

menetlusosalisi võrdselt ja järgis ka muus osas HKMS-i nõudeid, kontrollib ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse sisulise läbivaatamise käigus. Menetlusnormide võimalik rikkumine

iseenesest ei tähenda kohtuniku erapooletuse nõude rikkumist TsMS § 23 p 7 tähenduses.

16. Kaebaja ja vastustaja on esitatud vastuväite ringkonnakohtu tegevusele (HKMS § 90).

Ringkonnakohus jättis 09.04.2024 määrusega rahuldamata kaebaja korduva taotluse kuulata

apellatsioonimenetluses tunnistajatena üle 10 inimest, kelle kirjalikele arvamustele kaebaja

tugineb. Kaebaja esitas sellele 10.04.2024 vastuväite. Ringkonnakohus jätab vastuväite

rahuldamata. Kaebaja vastuväites on korratud varasemaid põhjendusi, mistõttu jääb ka

ringkonnakohus 09.04.2024 määruses võetud seisukohale, et halduskohus ei eksinud

menetlusnormi vastu, kui jättis tunnistajad üle kuulamata.

13(21)

Vastustaja esitas 10.04.2024 istungil vastuväite sellele, et ringkonnakohus võttis asja juurde

kaebaja poolt 08.04.2024 ja 10.04.2024 esitatud täiendavad tõendid. Ringkonnakohus leiab

jätkuvalt, et kaebaja esitatud tõendid puudutavad apellatsioonimenetluses vaidluse all olevad

asjaolusid ning võivad seetõttu olla vajalikud asja õigemaks lahendamiseks. Seega tuleb need

võtta asja juurde (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 3). Vastustaja sai tõenditega enne istungit tutvuda

ja esitada nende kohta istungil selgitusi.

(2) Vaidlustatud korralduse õiguspärasus

(2.1) Menetluslikud rikkumised haldusmenetluses

17. Kaebaja väidab, et vastustaja rikkus tema õigust olla enne väljaandmise otsustamist ära

kuulatud, kaebajale anti haldusmenetluses eksitavat teavet ning haldusmenetluses osalenud

justiitsministeeriumi ametnik ja justiitsminister ei olnud erapooletud.

Halduskohus selgitas otsuse p-des 8‒13 kokkuvõtlikult, et KrMS § 452 lg 3 kohaselt tuli

väljaandmine otsustada viivitamata. Kaebajale oli ringkonnakohtu otsusest nr 3-23-2037

üldjoontes teada, millistele asjaoludele tuli tähelepanu pöörata väljaandmise uuel otsustamisel.

Kuna vastustaja ja kaebaja vahel olid väljaandmisega seotud küsimuses põhimõttelised

erimeelsused, ei pidanud vastustaja jätkama menetlust seni, kuni saavutatakse üksmeel, sh

andma kaebajale korduvalt võimalust olla ära kuulatud. Kaebajale vastamiseks antud tähtaeg ei

olnud ebamõistlikult lühike. Kaebajal ei olnud subjektiivset õigust nõuda suulist ärakuulamist

Vabariigi Valitsuse istungil. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et vastustaja ei rikkunud

haldusmenetluses kaebaja õigust olla ära kuulatud. Ringkonnakohus nõustub nende järeldusega

ega korda halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

Kaebajal on iseenesest õigus, et KrMS § 452 alusel toimuvas menetluses on oluline ära kuulata

inimene, kelle väljaandmise üle Vabariigi Valitsus otsustab. Ärakuulamisõiguse tõhus

realiseerimine eeldab väljaantava inimese teadmist sellest, millise sisuga otsuse ja millistel

peamistel kaalutlustel vastustaja tema väljaandmise suhtes eeldatavalt langetab. Samas ei ole

vastustajal kohustust esitada väljaantavale isikule ärakuulamisõiguse realiseerimiseks

kavandatava haldusakti eelnõud selle lõplikus versioonis. Siinses asjas olid kaebajale teada

kavandatava haldusakti põhiargumendid ja tal oli võimalik esitada neile vastuväiteid. Kaebajat

abistasid haldusmenetluses kogenud vandeadvokaadid. Vastustaja määratud küllalt lühikesed

tähtajad, mis omakorda tulenesid väljaandmise otsustamise menetluse kiireloomulisusest,

seadsid kaebajale piiranguid haldusmenetluses tõendite kogumisel, tõlkimisel ja vastustajale

esitamisel. Kaebaja on aga jätkanud tõendite kogumist ja esitamist kogu kohtumenetluse vältel.

Seetõttu saab nõustuda vastustajaga, et kaebaja väidet liiga lühikestest vastamise tähtaegadest

ei oleks ilmselt ära hoidnud ka see, kui tähtajad olnuks nädala või paari võrra pikemad. Nagu

eespool märgitud, ei saanud vastustaja otsuse langetamisega viivitada.

Kaebajal on õigus, et Justiitsministeerium andis kaebajale haldusmenetluses eksitavat (või

vähemal ebaselget) teavet selle kohta, miks tal ei ole võimalik koguda fotosid FDC SeaTaci

jalutusväljaku, duširuumide ja WC-de kohta. Vastustaja ei ole neid tõendeid esitanud ka

kohtumenetluses ega selgitanud, miks nende esitamine ei ole võimalik. See asjaolu võib tuua

kaasa mõne asjaolu tuvastamise vastustaja kahjuks, kuid pole eraldi võetuna piisav alus

vaidlustatud haldusakti tühistamiseks.

Puuduvad objektiivsed asjaolud, mis annaksid aluse väita, et vaidlusalust korraldust ette

valmistanud ametnik oleks pidanud end haldusmenetluse seaduse § 10 lg 1 p 4 alusel

menetlusest taandama. Võimalikud eksimused haldusorgani nimel tegutseva ametniku

tegevuses ei tähenda, et ta oleks isiklikult huvitatud asja lahendamisest kaebaja kahjuks või

muul viisil erapoolik.

14(21)

See, kas justiitsminister KL on avalikult väljendanud seisukohti, mis rikuvad kaebaja süütuse

presumptsiooni, tuleb tuvastada haldusasjas nr 3-24-277. Kaebaja väljaandmise otsustas

Vabariigi Valitsus ühehäälselt, mitte justiitsminister. Seetõttu ei ole alust arvata, et ka K.

Laaneti taandumise korral oleks valitsus teinud teistsuguse otsuse.

(2.2) Vastustaja kaalutlusõiguse piirid ja väljaandmise regulatsiooni kooskõla PS-ga

18. Kaebaja hinnangul on väljaandmist puudutavad normid PS-ga vastuolus, sest pädevuste

jaotus on ebaselge ning liiga lühikesed tähtajad ei taga väljaantavale isikule võimalust end

efektiivselt kaitsta. Ringkonnakohus jääb neis küsimustes 29.11.2023 otsuses nr 3-23-2037

võetud seisukohtade juurde, nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS

§ 201 lg 4).

Kuigi KrMS väljaandmist puudutavad normid võiksid olla selgemad ja pädevuse jaotus

konkreetsem, ei ole igasugune ebaselgus PS-ga vastuolus. Õigusselguse põhimõte ei nõua ja

praktikas polegi võimalik tagada, et kõik saaksid normist alati täpselt ühtmoodi aru.

Asjaomaseid KrMS norme on võimalik mõistlikult tõlgendada, võttes mh aluseks seaduse

seletuskirja.

Ka väljaandmise (kriminaal)õigusliku lubatavuse hindamise käigus oli kaebajal põhimõtteliselt

võimalik väita, et asjassepuutuvad normid on PS-ga vastuolus, ja taotleda vajadusel maakohtult

(või edasikaebust lahendavalt kõrgemalt kohtult) põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamist. PS §-de 15 ja 152 kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama

kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust.

KrMS § 452 lg 3 ja § 4521 lg-te 2 ja 5 kohaselt peab Vabariigi Valitsus otsustama väljaandmise

viivitamata ning väljaandmise korralduse peale halduskohtule esitatud kaebus ja alama astme

kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus tuleb läbi vaadata 30 päeva jooksul. Kohus ei

teosta abstraktset normikontrolli ja siinse vaidluse asjaoludel ei pea ringkonnakohus

asjaomaseid norme PS-ga vastuolus olevaks. Kiire menetlus teenib olulist avalikku huvi, mis

seisneb efektiivses rahvusvahelises koostöös ja täpsemalt selles, et kriminaalmenetlust oleks

võimalik toimetada mõistliku aja jooksul ning kuriteo toimepannud isikud ei jääks karistuseta.

Praeguses asjas ei saa asuda seisukohale, et lühikeste menetlustähtaegade tõttu on kaebaja

minetatud võimaluse end tõhusalt kaitsta. Kohtu lõplik hinnang asjas kogutud tõenditele

kogumis saabki selguda alles kohtuotsusest ning võimalikud vead tõendite hindamisel saab

parandada kohtulahendi peale edasi kaevates.

(2.3) Väljaandmise proportsionaalsus

(a) Väljaandmise legitiimne eesmärk, sobivus ja vajalikkus

19. Ringkonnakohus jääb 29.11.2023 otsuses nr 3-23-2037 väljendatud seisukoha juurde, et

väljaandmisel on legitiimne eesmärk (eeskätt võitlus rahvusvaheliste või piiriüleste

mõõtmetega kuritegevusega ja isikute karistamatuse ohu vältimine, aga üldisemalt ka

rahvusvahelise koostöö tagamine) ning kaebaja väljaandmine on eesmärgi saavutamiseks sobiv

meede.

20. Kaebaja väljaandmine on eesmärgi saavutamiseks vajalik meede.

Kaebaja suhtes on alustatud kriminaalmenetlust nii USA-s kui ka Eestis. Väljaandmislepinguga

on võtnud USA ja Eesti vastastikkuse kohustuse teha kriminaalasjades koostööd isikute

väljaandmisel. USA on 04.01.2023 väljaandmistaotluse esitamisega väljendanud huvi

toimetada kaebaja suhtes kriminaalmenetlust USA-s. Vastustaja pidi eeskätt USA

väljaandmistaotluses toodud asjaolude põhjal hindama, kas see taotlus tuleks rahuldada

15(21)

(arvestades mh maa- ja ringkonnakohtu seisukohti kaebaja väljaandmise õigusliku lubatavuse

kohta) või on väljaandmisega taotletavad eesmärgid saavutatavad ka siis, kui kaebaja suhtes

jätkatakse kriminaalmenetlust Eestis. Vastustaja sai oma arvamuse kujundamisel lähtuda mh

Eesti prokuratuuri seisukohast, et kriminaalmenetlust oleks otstarbekas toimetada USA-s.

Vastustaja ei pidanud seejuures otsustama (ja tal polnud selleks ka pädevust), et

kriminaalmenetlust tuleb jätkata Eestis. Ka juhul, kui vastustaja oleks kaebaja väljaandmisest

keeldunud, oleks Eestis alustatud kriminaalmenetluse jätkamine või lõpetamine üksnes

prokuratuuri pädevuses. Seetõttu ei pidanud vastustaja kaebaja väljaandmise vajalikkust

hinnates tuvastama ja põhjalikult võrdlema mõlemas riigis toimuva kriminaalmenetluse

asjaolusid.

Vaidlustatud haldusakti põhjenduste järgi ei ole alust kahelda, et USA-l on huvi, võimalused ja

piisavad ressursid, menetlemaks kriminaalasja USA-s. Eestil puudub samaväärne huvi ja

ressursid taolise kriminaalasja menetlemiseks. Kuna vastustajale teadaolevalt ei ole väidetavate

kuritegude kannatanud ja sellega tekitatud kahju domineerivalt seotud Eestiga, raskendaks see

tõe tuvastamist Eestis läbiviidavas kriminaalmenetluses. Ka Eesti prokuratuuri seisukoha järgi

on USA huvi asja menetleda suurem kui Eestil, arvestades tegude toimepanemise, kahju

tekkimise ja kannatanute peamist asukohta.

Eeltooduga on vastustaja piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks tuleks võimaldada jätkata

kriminaalmenetlust USA-s, mitte Eestis. Ringkonnakohtus nõustub selles küsimuses

halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele tuleb märkida, et Vabariigi Valitsus pidi otsustama kaebaja

väljaandmise olukorras, kus kannatanute arv ja kahjude lõplik suurus oli alles väljaselgitamisel.

USA süüdistusaktis kasutatud väljendit „investor“ on süüdistuse sisu arvestades võimalik

mõista kui isikut, kes on kannatanud kahju nende tegude läbi, mille toimepanemises

süüdistatakse mh kaebajat. Seega ei saa kaebajaga nõustuda, et seni teadaoleva põhjal on USA-

s vaid neli kannatanut. Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla, et kannatanuid võib olla kogu

maailmas. Vastustaja ei pidanud sellegipoolest uurima ja põhjendama, kas kriminaalmenetluse

läbiviimine oleks otstarbekam hoopis mõnes kolmandas riigis, sest lahendada tuli kaebaja

väljaandmine USA-le, lähtuvalt Eestile 04.01.2023 esitatud taotlusest. Asja materjalide põhjal

on veenev vastustaja seisukoht, et USA huvi kriminaalmenetluse vastu on suurem kui Eestil.

USA justiitsministeerium on kohtumenetluse ajal täiendavalt põhjendanud, miks kõnealune

juhtum on nende jaoks oluline ning millest lähtuvalt on neil huvi kriminaalmenetluse vastu.

(b) Väljaandmise mõõdukus

21. Ringkonnakohtu nõustub vaidlustatud haldusakti järeldusega, et kuigi kaebaja väljaandmine

riivab küllaltki intensiivselt tema mitmeid olulisi põhiõigusi, on see taotletava eesmärgi tähtsust

arvestades siiski mõõdukas meede. Kaebaja kohtumenetluses esitatud seisukohad ja tõendid ei

anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Kuigi kaebaja märgib põhimõtteliselt asjakohaselt, et kohus ei saa haldusakti õiguspärasust

kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest, on ka kaalutlusotsuste hindamisel kohtu

pädevuses sisustada määratlemata õigusmõisteid ning tuvastada menetlusosaliste esitatud

tõendite põhjal asja lahendamisel tähtsust omavad faktilised asjaolud (HKMS § 4 lg 4 ja § 158

lg 3). Kui tõendite hindamise tulemusel tuvastab kohus olulisi kaalumisvigu, mis võisid

mõjutada asja otsustamist (kaalutlusnormide tagajärje valikut), siis tuleb vaidlustatud haldusakt

tühistada. Praeguses asjas ei ole tegemist sellise olukorraga.

EIÕK art 3 kohaldamine väljaandmismenetluses

22. Kaebaja väidab, et tema väljaandmine USA-le oleks vastuolus EIÕK art-ga 3.

16(21)

EIÕK art 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega

karistada. See keeld on absoluutne. Siiski peab väärkohtlemine olema piisavalt tõsine, et seda

saaks käsitada ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamisena EIÕK art 3 tähenduses.

See, kas miinimumstandard on ületatud, sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest ja konkreetse

inimese isiklikust olukorrast. Selleks, et vanglas vms asutuses kinnipidamise tingimused saaks

lugeda EIÕK art-ga 3 vastuolus olevaks, peavad sellega kaasnevad kannatused või

ebameeldivused

minema

kaugemale

sellest,

mis

paratamatult

kaasneb

vanglas

kinnipidamisega. Kinnipidamistingimusi tuleb hinnata kumulatiivselt (Muršić vs Horvaatia, p-

d 96–101).

EIÕK art 3 kohaldub ka väljaandmise menetlustes. Väljaandmine ei ole lubatud, kui on tõsine

või põhjendatud alus (serious grounds või substantial gounds) arvata, et esineb reaalne oht (real

risk), et väljaandmist taotlenud riigis võib väljaantavat isikut ähvardada kohtlemine, mis on

vastuolus EIÕK art-ga 3 (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p-d 78, 83, 84, 991). Sellise

väärkohtlemise ohu kindlaks tegemiseks tuleb hinnata väljaandmise ettenähtavaid tagajärgi,

arvestades üldist olukorda väljaandmist taotlenud riigis ja väljaantava isikuga seotud isiklikke

asjaolusid (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p 85; Compaoré vs Prantsusmaa, p 95).

Tõendamiskohustuse kohta on EIK selgitanud, et esmalt peab väljaantav isik esitama tõendid

selle kohta, et on põhjendatud alus (substantial grounds) arvata, et esineb reaalne oht, et

väljaandmist taotlenud riigis võidakse teda kohelda vastuolus EIÕK art-ga 3. Seejuures tuleb

siiski arvestada väljaantava isiku reaalse võimalusega konkreetse asjaolu kohta tõendeid

koguda ja esitada (vt vangla kinnipidamistingimuste puhul nt Muršić vs Horvaatia, p 127). Kui

sellised tõendid on esitatud, siis teises etapis tuleb asjaomasel riigiasutusel hajutada kõik

kahtlused, mille väljaantav isik on esile toonud (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p-d 87,

95, 97; Compaoré vs Prantsusmaa, p 97).

Kui väljaantav isik on endiselt väljaandmist otsustavas liikmesriigis, siis teeb EIK asjaolud

kindlaks ex nunc, s.o arvestab ka pärast väljaandmisotsuse tegemist muutunud asjaoludega

(Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p 88; Compaoré vs Prantsusmaa, p 99).

Ringkonnakohus leiab, et eespool toodud põhimõtetest tuleb lähtuda ka siinses asjas. Kui leiab

tuvastamist, et kaebaja väljaandmine oleks vastuolus EIÕK art-ga 3, puudub vajadus

kontrollida muude kaalutluste asjakohasust, sest EIÕK art 3 absoluutset iseloomu arvestades

oleks kaebaja väljaandmine igal juhul õigusvastane.

Kuna kaebaja väljaandmise kooskõla EIÕK art-ga 3 tuleb kontrollida kohtuotsuse tegemise aja

seisuga (vt ka HKMS § 158 lg 2 esimene lause; vrd väljasaatmise ja mittetagasisaatmise

põhimõtte rakendamise osas Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 32), võtab

ringkonnakohus asja juurde kaebaja 18.04.2024 menetlusdokumendile lisatud tõendid. Kaebaja

soovib nendega tõendada oma väidet, et USA vanglas peetaks teda kinni tingimustes, mis on

vastuolus EIÕK art-ga 3. Kuna ringkonnakohtul tuleb see haldusasi lahendada 30 päeva jooksul

(see tähtaeg möödub 22.04.2024) ja – nagu ringkonnakohus allpool täpsemalt selgitab – kaebaja

esitatud uued tõendid ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, ei määra

ringkonnakohus erandlikult vastustajale tähtaega kaebaja 18.04.2024 menetlusdokumendile

vastamiseks.

Kinnipidamistingimuste vastuolu EIÕK art-ga 3

1 Vt ka Guide on the case-law of the European Conventsion on Human Rights. Immigration, 31 August 2022,

leitav: https://www.echr.coe.int/documents/d/echr/Guide_Immigration_ENG (lk 32-33). EIK praktika kohaselt

on EIÕK art 3 kohaldamise standard väljaandmise ja väljasaatmise puhul sarnane.

17(21)

23. Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsuses nr 3-23-2037 toodud suuniseid arvestades pidi

vastustaja kaebaja väidete alusel uurima mh seda, millised oleksid kinnipidamistingimused

USA vanglas.

Kaebaja väidab, et USA-s tuleb tal kohtumenetluse ajal ja süüdimõistmise korral ka karistuse

kandmise ajal viibida kinnipidamisasutuses, mille tingimused on vastuolus EIÕK art-ga 3.

Kaebaja on välja toonud järgmised probleemid: USA vanglate tööjõupuudus; ebapiisav

kambripind ja privaatsuse puudumine tualeti kasutamisel; puudulik võimalus viibida värskes

õhus; loomuliku valguse puudumine; probleemid kokkusaamisel advokaadiga ja lähedastega;

oht langeda vägivalla ja diskrimineerimise ohvriks; ebapiisav tervishoiuteenus vanglas.

Kaebaja on esitanud haldus- ja kohtumenetluses oma väidete kinnituseks arvukalt tõendeid.

24. Menetlusosalised ei ole kohtule esitanud ja ka ringkonnakohtule ei ole teada ÜRO või

rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide aruandeid vms laiapõhjalistel andmetel põhinevaid

dokumente, mille kohaselt on üldised tingimused BOP hallatavates vanglates sellised, et

mistahes inimese BOP vanglasse paigutamine tekitaks tõsise ohu, et teda koheldakse vastuolus

EIÕK art-ga 3. Apellatsioonkaebuses viidatud Human Rights Watch’i raport pärineb aastast

1991 ega ole enam ajakohane. See võimaldab järeldada, et puudub n-ö rahvusvaheline

konsensus selles, et USA föderaalvanglates süstemaatiliselt väärkoheldakse kinnipeetavaid,

mis omakorda võinuks anda aluse eeldada põhjendatud ohu olemasolu, sõltumata kaebaja I

isikuga seotud asjaoludest (vrd EIK otsus Liu vs Poola).

25. Vastustaja

tugines

haldusmenetluses

BOP

vanglate

kinnipidamistingimuste

väljaselgitamisel eeskätt USA justiitsministeeriumi vastustele, mis olid esitatud vastuseks Eesti

justiitsministeeriumi päringutele, ning FDC SeaTaci puhul ka ITi 08.01.2024 memole.

Kõnealused vastused ja memo on dokumentaalsed tõendid ning nendega saab asja lahendamisel

arvestada.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et ITi memo tuleks jätta asja lahendamisel arvesse

võtmata, sest see pole usaldusväärne. IT on Eesti diplomaat, kes käis 03.01.2024 FDC SeaTacis

kohapeal ning kirjeldas 08.01.2024 memos seal nähtut ja kuuldut. Puuduvad objektiivsed

asjaolud, mis annaks aluse pidada ITit kaebaja väljaandmise küsimuses erapoolikuks. Piisav

pole see, et ITi ametiülesannete hulka kuulub mh USA-ga justiitskoostöö edendamine rahapesu

vastu võitlemisel. Kõnealuse memo erinevad osad on siiski erineva tõendusväärtusega sõltuvalt

sellest, kas IT kirjeldab, mida ta FDC SeaTacis ise vahetult nägi ja koges, või vahendab

külastuse käigus vangla ametnikelt saadud teavet.

USA justiitsministeeriumi selgituste puhul saab eeldada esitatud teabe õigsust (vt ka

väljaandmislepingu art 20). Tuleb siiski silmas pidada, et asja materjalide järgi haldab BOP 122

erinevat kinnipidamisasutust, kuid selgitused on esitatud üldistatult (eraldi on välja toodud

üksnes FDC SeaTaci puudutav). Eelduslikult on USA justiitsministeerium kirjeldanud neid

tingimusi, mis on ette nähtud USA õigusaktide või standarditega, kuid praktikas võib olla

vanglate vahel erisusi mh kinnipidamistingimuste osas. Põhjendatud kahtluse USA

justiitsministeeriumi esitatud teabe õigsuses peab ära näitama kaebaja.

26. EIK praktika kohaselt tuleks mitmekohalistes kambrites tagada vähemalt 3 m2

põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3

rikkumiseks. Kambrisisest sanitaarsõlme ei tule arvestada kambri üldpinna hulka. Mööblialust

põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas

kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (Muršić vs Horvaatia, p-d 110, 114

ja 124).

18(21)

Menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et USA-sse väljaandmise korral paigutatakse kaebaja

kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse ajaks tõenäoliselt FDC SeaTaci. Selles osas saab

hinnata eeldatavaid kinnipidamistingimusi konkreetsemalt, arvestades seejuures siiski

väljaandmismenetluse eripära, s.o seda, et tegemist on prognoosotsusega kaebaja eeldatava

kohtlemise kohta tulevikus, mitte juba aset leidnud väärkohtlemise tuvastamisega.

Kaebaja väidab, et FDC SeaTaci kahekohalises kambris on kinnipeetava kohta tõenäoliselt

vähem kui 3 m2 kambripinda. Kaebaja tugineb FDC SeaTaci endise ülema RP ütlustele ja selle

põhjal tehtud joonisele koostoimes FDC SeaTaci käsiraamatus sisalduva fotoga, mille järgi on

kambri suurus 2,4 × 3 = 7,2 m2. Kaebaja arvates tuleb sellest maha arvata kambrisisese

sanitaarsõlme (tualettpoti ja kraanikausi) alune pind, mis eraldi seisvatena hõlmavad 1,5–2 m2.

Vastustaja tugineb ITi 08.01.2024 memole, milles on silma järgi hinnatud kahekohalise kambri

suuruseks 3 × 4 = 12 m2. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esitatud tõendeid (sh fotolt nähtuvat

mööbli paigutust) arvestades on ITi hinnang kambri pindalale liialdatud ning memos ei ole ka

kirjeldatud, kui suure osa sellest hõlmavad WC-pott ja kraanikauss. USA justiitsministeerium

uskus 04.12.2023 seisukohas, et FDC SeaTaci kambris on tagatud kinnipeetava kohta vähemalt

3 m2 vaba isiklikku ruumi, ning 08.12.2023 seisukohas kinnitas, et isiklikku ruumi on rohkem

kui 3 m2. Vastustaja kogutud teabest ei nähtu, kas ja millisel määral on mõiste „isiklik ruum“

sisustamisel arvestatud mh kambri sanitaarsõlmega.

Ringkonnakohus leiab, et kaebajal puudus siinse vaidluse asjaoludel võimalus esitada FDC

SeaTaci kambrite põrandapinna kohta täpsemaid tõendeid. Vastustajal oli võimalus seda USA

justiitsministeeriumilt täpsustada, kuid vastustaja ei ole seda teinud. Eeltoodut arvestades

lähtub ringkonnakohus kaebaja I esitatud RP seletusest, et FDC SeaTacis on kahekohalise

kambri pindala 7,2 m2. Sanitaarsõlme alusena saab sellest maha arvata siiski maksimaalselt 1

m2. Mööbli paigutust arvestades on kinnipeetaval võimalik kambris liikuda, mistõttu ei ole

sellega seoses vaja teha täiendavaid mahaarvamisi. Vaba kambripind kinnipeetava kohta on

seega vähemalt 3,1 m2.

27. Kui kinnipeetaval on kambris isiklikku ruumi 3–4 m2, tuleb EIÕK art 3 kontekstis hinnata

ka muid tingimusi nagu võimalus viibida värskes õhus, piisav loomulik valgus, võimalus

kasutada tualetti privaatselt jms (Muršić vs Horvaatia, p 139).

Menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et FDC SeaTaci kambrites on mh tualettpott, mida ei

ole muust ruumist eraldatud. ITi 08.01.2024 memo põhjal loeb ringkonnakohus tõendatuks, et

kambri akna klaas on hägustatud, kuid sellest kumab läbi valgust ning kunstlik valgustus on

piisav. Kaebaja 18.04.2024 menetlusdokumendi lisas 1 olevast videolõigust, milles on mh

näidatud udust turvakaamera salvestis aastast 2012, ei saa järeldada vastupidist. Kaebaja on

põhistanud, et värskes õhus viibimise võimalus piirdub ruumiga, mida on kujutatud RP

05.02.2024 arvamusele lisatud joonisel, mille järgi lisandub sinna ruumi värsket õhku seina

ülaosas asuvate avade kaudu). Vastustaja möönis ringkonnakohtu istungil, et üldjoontes selline

võib vabas õhus viibimise võimalus välja näha. ITi 08.01.2024 memo kohaselt on kõnealune

poolavatud ruum umbes poole korvpalliväljaku suurune. Kuna korvpalliväljaku pindala on 420

m2 (28 m × 15 m),2 siis võib kõnealuse ruumi suurus olla ca 210 m2.

Samas on ITi 08.01.2024 memo ja USA justiitsministeeriumi selgituste põhjal, mida

halduskohus kirjeldas põhjalikult oma otsuses, tõenäoline, et kinnipeetavatel on FDC SeaTacis

reeglina võimalik viibida 15–16 tundi ööpäevas väljaspool kambrit, kasutada sel ajal eespool

kirjeldatud osaliselt värskele õhule avatud saali, kus saab mh sportida, ja tegeleda mitmete

muude huvitegevustega. Pole mõistlikku alust kahelda selles, et kinnipeetavatel on võimalik

2 FIBA korvpallireeglid, art 2.1. – https://www.fiba.basketball/documents/official-basketball-rules/current.pdf

19(21)

kasutada sel ajal privaatselt mh ühiskasutatavates ruumides asuvaid tualette või kui

kambrikaaslane on muude tegevustega hõivatud, siis ka kambris asuvat WC-d. JP 03.02.2024

arvamuses avaldatud kahtlus, et kinnipidamisasutustes puuduvad üldse meeskinnipeetavatele

privaatsed tualeti kasutamise võimalused, ei puuduta konkreetselt FDC SeaTaci. Kambris asuva

tualeti kasutamine teise kinnipeetava juuresolekul on seega eelduslikult vajalik vaid öisel ajal,

kui kamber on lukustatud. Seega saab eeldada, et vajadus kasutada kambris olevat WC-d teise

kambrikaaslase juuresolekul on pigem erandlik. Kuna kinnipeetavaid toitlustatakse kolm korda

päevas ja nad söövad ühisalal (v.a kui kinnipeetav eelistab süüa kambris), ei pea kinnipeetavad

sööma WC-ga samas ruumis. Need asjaolud on piisavad, et kompenseerida personaalne

kambriruum, mis jääb vahemikku 3–4 m2.

Siinses asjas ei pea arvesse võtma erakorralisi ja ettenägematuid olukordi, mille tõttu ei pruugi

kinnipeetavatele FDC SeaTacis olla eespool kirjeldatud tingimused tagatud täies mahus (nt

ajutine sulgemine ehk lockdown).

28. Praegu pole teada, kas, millal ja millistes USA süüdistusaktis märgitud süütegudes võidakse

kaebaja USA-s toimuva kriminaalmenetluse tulemusel süüdi tunnistada. Kõigis süüdistusaktis

märgitud tegudes süüditunnistamise korral on tõenäoline, et kaebajat karistatakse pikaajalise

vangistusega, kuid praegu puudub teave, millisesse BOP hallatavasse vanglasse võidakse

kaebaja sel juhul paigutada. Senise info põhjal võib eeldada, et kaebaja liigitatakse madala

ohtlikkuse tasemega kinnipeetavaks, kes paigutatakse avatud ühiselamuga või boksilaadse

majutusasutusega vanglasse.

Neil asjaoludel ei ole vajalik tuvastada kõigi BOP kinnipidamisasutuste täpsemaid tingimusi

(mis võivad pealegi olla kaebaja süüdimõistmise ajaks juba muutunud). Nagu eespool märgitud,

puudub n-ö rahvusvaheline konsensus selles, et BOP vanglate kinnipidamistingimustes oleks

süsteemseid probleeme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et vastustaja

kogutud tõendite kohaselt näevad BOP vanglate tegevust reguleerivad õigusaktid ette

kinnipidamistingimused, mis üldjoontes vastavad inimväärse kohtlemise nõudele, ning BOP

vanglates süstemaatiliselt ei eirata USA õigusakte ega aktsepteerita kinnipidamistingimusi, mis

on vastuolus EIÕK art 3 põhimõtetega. On tõsi, et kaebaja esitatud tõendid (sh

apellatsioonimenetluses esitatud JP, EL ja JD täiendavad arvamused) kinnitavad probleemide

olemasolu mh BOP vanglates. Kaebaja esitatud tõendites on seejuures viidatud ka väga tõsistele

juhtumitele, kus kinnipeetavatele on saanud BOP vanglas osaks väärkohtlemine. Mõnes

vanglas on tingimused olnud nii halvad, et vangla on tulnud sulgeda. Halduskohus selgitas aega

õigesti, et probleemid on avalikustatud ja nendega tegeletakse, sh on probleeme teadvustanud

BOP praegune juhtkond. Tegelikult viitab kinnipidamisasutuse sulgemine samuti asjaolule, et

probleeme ei ignoreerita. Juhuslikke ja mittesüsteemseid tõsiseid probleeme võib tulla ette

kõigi riikide vanglates. Kaebaja inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise oht ei ole

eeltoodut arvestades nii tõsine ja reaalne, et välistaks kaebaja väljaandmise USA-le.

Ringkonnakohus ei pea usaldusväärseks kaebaja 18.04.2024 seisukoha lisades 2–5 esitatud

fotosid ja jätab need asja lahendamisel arvesse võtmata. Pole võimalik kontrollida, millal ja kus

need fotod on tehtud ning millise asutuse tingimusi need puudutavad.

29. Seoses kaebaja väitega, et teda ähvardaks väljaandmise korral EIÕK art-ga 3 vastuolus olev

kohtlemine BOP vanglates osutatava meditsiinilise abi süsteemsete puudujääkide tõttu, tugineb

ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustele.

EIK praktika kohaselt tuleb riigil tagada kinni peetavatele isikutele vajalik meditsiiniline abi

ning selle puudumine võib kujutada endast EIÕK art 3 rikkumist (Blokhin vs Venemaa, p 136).

Sellise rikkumise tuvastamiseks ei piisa pelgalt kinnipeetava väitest selle kohta, et

meditsiiniline abi puudus, hilines või ei olnud muul viisil nõuetekohane, vaid piisavalt

20(21)

põhjalikult tuleb kirjeldada kinnipeetava tervislikku olukorda, millist meditsiinilist abi ta vajas

ja millist abi talle osutati või jäeti osutamata ning tõendid – nt eksperdi arvamus – selle kohta,

et kinnipeetavale abi osutamisel oli tõsiseid puudusi (Krivolapov vs Ukraina, p 76).

Meditsiinilise abi adekvaatsuse määratlemine on keeruline, kuid sõltuvalt kinnipeetava

tervislikust olukorrast võib see hõlmata nt riigi kohustuse tagada regulaarne järelevalve või ravi,

mis hoiaks ära kinnipeetava seisundi halvenemise (Blokhin vs Venemaa, p 137). Vanglas

osutatava meditsiinilise abi kvaliteet peaks olema võrreldav sellega, mida osutatakse üldiselt

selle riigi elanikkonnale, kuid see ei tähenda, et igale kinnipeetavale tuleb tagada sellise

kvaliteediga meditsiiniline abi, mida on võimalik saada väljaspool vanglat parimates

tervishoiuasutustes ((Blokhin vs Venemaa, p 137). Kokkuvõttes hindab EIK konkreetse

juhtumi asjaolude põhjal, kas kinnipeetavale osutatav meditsiiniline abi oli kooskõlas EIÕK

art-ga 3, võttes ühelt poolt arvesse inimväärikuse põhimõtet ja teiselt poolt asjaolu, et tegemist

on vangistusega (Blokhin vs Venemaa, p 137).

Asjas kogutud tõendeid arvestades ei ole alust arvata, et kaebajat ähvardaks BOP vanglates

tõsine oht jääda vajaliku meditsiinilise abita selliselt, et see läheks vastuollu EIÕK art-ga 3.

EIK on ühes asjas leidnud, et terviseprobleemidega isiku väljaandmine USA-le on vastuolus

EIÕK art-ga 3 (Aswat vs Ühendkuningriik), kuid sealses asjas oli väljaantaval isikul

diagnoositud paranoidne skisofreenia, tema vaimse tervise seisund oli väga halb ja ei saanud

välistada, et USA-s võidakse teda väga pikka aega kinni pidada sotsiaalses isolatsioonis.

Seetõttu tuvastas EIK tõsise ohu, et sellise isiku väljaandmine võib halvendada tema vaimset ja

füüsilist tervist sedavõrd, et see võib kujutada endast EIÕK art-s 3 rikkumist. Selle EIK otsuse

järeldusi ei saa laiendada kaebajale (vrd nt Babar Ahmad jt vs Ühendkuningriik).

(3) Muud väited ja kokkuvõte

30. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

(HKMS 201 lg 4).

Kaebaja tugines halduskohtus mitmetele eriteadmistega isikute, sh JP, EL ja JD, arvamustele

ning esitas apellatsioonimenetluses nimetatud isikute täiendavad arvamused, mis puudutavad

probleeme USA vanglates. Vastustaja omakorda esitas USA justiitsministeeriumi ja BOP

ametnike seisukohad, milles on vastatud JP ja JD arvamustes toodud etteheidetele.

Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esitatud uued tõendid ei lükka ümber halduskohtu otsuse

järeldusi, arvestades mh ringkonnakohtu eespool toodud selgitusi ja vastustaja poolt

apellatsioonimenetluses esitatud tõendeid. Asjakohased on BOP peajuristi 25.03.2024 vastuses

välja toodud asjaolud, mis seavad kahtluse alla JD arvamuse objektiivsuse siinses asjas. Lisaks,

kuigi JPl, ELl ja JDl on erialaseid teadmisi USA vanglasüsteemist, ei ole neil isiklikke ja

otseseid kogemusi FDC SeaTaciga. Nende üldised teadmised vanglasüsteemist ja teiste isikute

vahendusel

saadud

teave

konkreetselt

FDC

SeaTacist

ei

ole

kaalukam

USA

justiitsministeeriumi ja ITi vahendatud infost. JP, EL ja JD täiendavates arvamustes välja

toodud üldist laadi probleemide puhul tuleb ka silmas pidada, et USA-s on kokku ligikaudu 2

miljonit kinnipeetavat, kellest vähem kui 10% viibib BOP hallatavates föderaalvanglates. Nii

suures vanglasüsteemis võib paratamatult tekkida probleeme ja vanglateenistus võib teha vigu,

mis absoluutarvult tunduvad suured, kuid vanglate ja kinnipeetavate koguhulka arvestades ei

viita siiski süsteemsetele puudujääkidele BOP kinnipidamisasutustes. Ka see, et BOP

kinnipidamisasutuste rahalised soovid ja vajadused on suuremad kui avalikust eelarvest neile

tegelikult eraldatud vahendid ning kvalifitseeritud töötajate leidmine on suureks väljakutseks,

ei ole omane vaid USA-le, vaid ka teiste riikide, sh Eesti, vanglasüsteemidele. See ei näita

iseenesest, et kaebajal oleks reaalne oht sattuda sealses vanglas väärkohtlemise ohvriks.

21(21)

Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et Vabariigi Valitsuse 25.01.2024 korralduse nr 17

tühistamiseks ei ole alust. Vastustaja on arvestanud ringkonnakohtu 29.11.2023 otsuses nr 3-

23-2037 antud suuniseid, milliseid asjaolusid tuleb kaebaja väljaandmise otsustamisel

täiendavalt analüüsida. Puudub põhjendatud alus arvata, et on olemas reaalne risk, et kaebajat

võib USA-s ähvardada EIÕK art-ga 3 vastuolus olev kohtlemine. Muus osas oli Vabariigi

Valitsusel otsuse tegemisel avar kaalutlusruum. Vastustaja ei teinud olulisi kaalumisvigu ega

eksinud haldusmenetluse normide vastu sellisel määral, et vaidlustatud korraldus tuleks

tühistada.

II

X, C, Q, W, D ja Ü apellatsioonkaebused

31. Kaebaja pereliikmed esitasid apellatsioonkaebuses samasuguseid väiteid kui kaebaja.

Puudub alus asuda kaebaja pereliikmete apellatsioonkaebuse lahendamisel eespool toodust

erinevatele seisukohtadele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega

(HKMS § 201 lg 4).

III

F, Z, Ä, R ja Š apellatsioonkaebused

32. Nn kannatanute apellatsioonkaebuse osas nõustub ringkonnakohus täies mahus halduskohtu

otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

IV

Menetluskulud ja avaldamispiirangud

33. Eelneva põhjal jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

34. Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad nende endi kanda (HKMS § 108

lg 1, § 109 lg-d 1, 11 ja 6).

35. Kaebajate õiguste kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada nende nimed

tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). Kui kaebajad soovivad piirata kohtulahendi avalikustamist

suuremas mahus, tuleb esitada põhjendatud taotlus, mille ringkonnakohus lahendab määrusega

(HKMS § 175 lg-d 4 ja 6).

(allkirjastatud digitaalselt)