3-24-335/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.04.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-335

Haldusasi

X, Y, C ja B kaebused Vabariigi Valitsuse 25.01.2024

korralduse nr 16 tühistamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja I X, esindajad vandeadvokaadid Paul Keres,

Karl Kask ja Leon Glikman

Kaebajad II–IV Y, C ja B, esindaja advokaat Helen

Hääl

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad AH ning

vandeadvokaadid Kaisa Jakobsoo ja Martin Triipan

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.03.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X, Y, C ja B apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 10.04.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X ja Vabariigi Valitsuse vastuväited kohtu tegevusele.

2. Võtta asja juurde X 18.04.2024 taotlusele lisatud tõendid.

3. Jätta X, Y, C ja B apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

11.03.2024 otsus muutmata.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

5. Kohtulahendi avaldamisel asendada kaebajate nimed ja X diagnoos (XXX)

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse

peale

võib

Riigikohtule

esitada

kassatsioonkaebuse

hiljemalt

02.05.2024

(kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4521 lg 6).

3-24-335

2(33)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ameerika Ühendriikide (USA) justiitsministeerium esitas Eesti Vabariigile 04.01.2023

taotluse Eesti kodaniku X (kaebaja I) väljaandmiseks USA-le.

1.1. Kaebaja I suhtes on algatatud kriminaalmenetlus ja Washingtoni osariigi läänepiirkonna

vandemeeste kogu on esitanud talle 27.10.2022 süüdistuse asjas nr CR22-185 RSL.

Washingtoni osariigi läänepiirkonna kohus väljastas 27.10.2022 vahistamismääruse CR22-

185-1RSL, mis on kehtiv ja kuulub täitmisele.

1.2. Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse kaebajat I kuritegelikus kokkuleppes elektroonilise

kelmuse toimepanekuks, rikkudes sellega USA seadustiku 18. jaotise §-i 1349, mille eest on

ette nähtud karistuseks kuni 20-aastane vangistus; elektroonilises kelmuses, rikkudes sellega

USA seadustiku 18. jaotise §-i 1343, mille eest on ette nähtud karistuseks kuni 20-aastane

vangistus; ning kuritegelikus kokkuleppes rahapesu toimepanekuks, rikkudes sellega USA

seadustiku 18. jaotise §-i 1956(h), mille eest on ette nähtud karistuseks kuni 20-aastane

vangistus. Süüdistusakti kohaselt reklaamisid kaebaja I ja tema kaasosalised vähemalt alates

2013. a detsembrist ja vähemalt kuni 2022. a augustini hulganisti kelmuslikke

investeerimispakkumisi, mis olid seotud virtuaalrahaga. Nende investeerimispakkumiste abil

veensid süüdistatavad investoreid üle maailma, sh investoreid Washingtoni osariigi

läänepiirkonnast, investeerima ja ostma virtuaalrahaga seotud tooteid ja teenuseid, tuginedes

süüdistatavate oluliselt vääratele ja pettuslikele ettekäänetele, väidetele ja lubadustele. Kokku

veensid kaebaja I jt kaasosalised petuskeemi ja kelmuse abil sadu tuhandeid ohvreid kandma

kokku üle 550 miljoni dollari süüdistatavate omandis ja kontrolli all olevatele kontodele.

Kaebaja I jt kaasosalised kasutasid täiendavaid vääraid ja pettuslikke väiteid, võltsisid

dokumente ning kandsid pettuse teel kõrvale suure osa investorite rahast. Nimelt paigutasid nad

ohvritelt pettuse teel saadud raha keerulisse variühingute, pangakontode, virtuaalvarade

teenuste pakkujate ja virtuaalvääringute rahakottide rägastikku, mis olid kõik nende omandis ja

kontrolli all, otseselt või kaudselt. Lisaks koostasid nad võltsdokumente ja esitasid need

finantsasutustele, et selgitada ebaseaduslikku rahaliikumist ning varjata sellise raha olemust,

asukohta, päritolu, omanikke ja kontrollijaid.

2. Harju Maakohus tunnistas 15.03.2023 määrusega kriminaalasjas nr 1-22-7089 kaebaja I

väljaandmise USA-le kriminaalmenetluse jätkamiseks õiguslikult lubatavaks. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 30.06.2023 määrusega kaebaja I määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata. Määrused jõustusid 30.06.2023.

3. Vabariigi Valitsus andis 07.09.2023 korraldusega nr 227 kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 452 lg 1 ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahelise

väljaandmislepingu (väljaandmisleping) art 2 alusel kaebaja I USA-le välja õigusega süüdistada

teda USA poolt 04.01.2023 kriminaalasjas nr CR22-185 RSL Eesti Vabariigile esitatud

väljaandmistaotlusele lisatud süüdistustes kirjeldatud kuritegude toimepanemises. Kaebaja I

ning tema elukaaslane Y, poeg C ja kasutütar C (kaebajad II–IV) esitasid Tallinna

Halduskohtule kaebused Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korralduse tühistamiseks. Tallinna

Ringkonnakohus rahuldas 29.11.2023 otsusega nr 3-23-2038 kaebajate apellatsioonkaebused

ja tühistas 07.09.2023 korralduse. Ringkonnakohtu otsus jõustus 12.12.2023.

4. Vabariigi Valitsus otsustas 25.01.2024 korraldusega nr 16 anda kaebaja I USA-le välja

õigusega süüdistada teda USA poolt 04.01.2023 kriminaalasjas nr CR22-185 RSL Eesti

Vabariigile esitatud väljaandmistaotlusele lisatud süüdistustes kirjeldatud kuritegude

toimepanemises. Kaebajat I ei saa ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta

kriminaalvastutusele võtta ega karistada muude enne väljaandmist toime pandud kuritegude

3-24-335

3(33)

eest kui need, millega seoses esitati Eestile väljaandmistaotlus ning millega seoses luges Harju

Maakohus 15.03.2023 määrusega väljaandmise õiguslikult lubatavaks.

4.1. Väljaandmislepingu art 2 lg-s 1 ja KrMS § 439 lg-s 1 sätestatud üldine tingimus on täidetud.

Kaebajat I süüdistatakse USA-s osalemises kelmuses ja kuritegelikus kokkuleppes rahapesu

eesmärgil. USA väljaandmistaotluses nimetatud teod on kuritegudeks ka Eestis ning Harju

Maakohus kvalifitseeris need karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 3, 4, 5, § 211 lg 1 ning

§ 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Need teod on karistatavad nii USA-s kui ka Eestis üle 1-aastase

vangistusega. Harju Maakohus tunnistas 15.03.2023 määrusega kaebaja I väljaandmise USA-

le õiguslikult lubatavaks ega tuvastanud asjaolusid, mis KrMS § 436 lg 1 p-de 1–3 kohaselt

välistaks rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö või KrMS § 440 kohaselt välistaks

või piiraks isiku väljaandmist. Ka vastustaja ei tuvastanud neist sätetest tulenevaid

väljaandmisest keeldumise aluseid. Väljaandmise aluseks olevad kuriteod ei ole poliitilised või

sõjaväelised ega ole USA-s karistatavad surmanuhtlusega. Kaebajat I ei ole Eestis samas

süüdistuses lõplikult süüdi või õigeks mõistetud ning kuriteo aegumistähtaeg ei ole Eesti ega

USA seaduste alusel möödunud ja amnestiaakt ei välista karistuse kohaldamist. Kaebaja I

väljaandmine ei ohusta Eesti julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve. Puudub alus

arvata, et abi taotletakse kaebaja I süüdistamiseks või karistamiseks tema rassi, rahvuse, usuliste

või poliitiliste tõekspidamist pärast või isiku seisund võiks nimetatud põhjustel halveneda. Eesti

Vabariigi põhiseadus (PS) ei keela Eesti kodaniku väljaandmist riiki, kus on nende tegude eest,

milles isikut kahtlustatakse või süüdistatakse, ette nähtud raskemad karistused kui Eestis.

Senises praktikas ei ole USA-le välja antud Eesti kodanikke karistatud maksimaalmääradega.

Prokuröridele teadaolevalt määratakse majanduskuritegude eest süüdimõistetavatele harva

pikem kui 15-aastane karistus ja karistust võidakse hea käitumise korral umbes 15% ulatuses

vähendada. Samuti on võimalik taotleda vabastamist erakorraliste ja kaalukate asjaolude, nt

tõsise terviseseisundi tõttu. Puudub alus eeldada, et kaebajale I mõistetav karistus ei oleks

vastavuses süüteo raskusega ja Eesti karistuspoliitika üldpõhimõtetega või talle võiks USA-s

osaks saada piinamine või muu ebainimlik ja alandav kohtlemine.

4.2. Väljaandmine riivab kaebaja I õigust vabadusele ja isikupuutumatusele (PS § 20,

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5), vabale eneseteostusele (PS §

19) ning perekonnaelu puutumatusele (PS § 26, EIÕK art 8). Samuti võib see riivata tema õigust

tervise kaitsele (PS § 28) ning õiglasele kohtumenetlusele ja kaitsja abile (PS §-d 15 ja 21,

EIÕK art 6). PS § 36 võimaldab Eesti kodaniku välisriigile välja anda välislepingus ettenähtud

juhtudel ning välislepingus ja seaduses sätestatud korras. Siinsel juhul on välislepingus ja

KrMS-s sätestatud eeldused väljaandmiseks täidetud ja ei esine seda välistavaid või piiravaid

asjaolusid. Kaebajat I ei saa USA-s ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta

kriminaalvastutusele võtta ega karistada mõne muu enne väljaandmist toime pandud kuriteo

eest. Süüdimõistmise ja vangistusega karistamise korral on kaebajal I võimalik taotleda USA-

s mõistetud vangistuse kandmist Eestis. Praktikas on mitmeid isikuid USA-st Eestile karistuse

kandmiseks üle antud. Väljaandmisega taotletav eesmärk kaalub üles negatiivse mõju isiku

põhiõigustele ja väljaandmine vastab PS-st tulenevatele põhiõiguste kaitse sisulistele nõuetele.

4.3. Väljaandmise eesmärk on võidelda rahvusvahelisel tasandil kuritegevusega ja tagada

õigusemõistmine ka juhul, kui teo toimepanija viibib muul territooriumil kui see, kus ta süüteo

väidetavalt toime pani. Selle eesmärgi täitmiseks on Eesti võtnud väljaandmislepinguga

kohustuse aidata kaasa USA avaliku korra ja seal viibivate isikute õiguste ja vabaduste kaitseks

kriminaalmenetluse toimetamisele. Selline kohustus tuleneb Eestile ka Euroopa Liidu (EL) ja

USA vahelisest väljaandmislepingust. Rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö kaitseb

laiemalt demokraatlikke ühiskondi ja nende ühiseid väärtusi. Koostöö USA-ga võimaldab ka

Eestil taotleda samadel alustel siinsete üldiste huvide ja isikute kaitseks isikute väljaandmist

(nn vastastikkuse põhimõte). Sellest lähtuvalt on väljaandmiskohustuse täitmisest keeldumise

3-24-335

4(33)

alused piiratud väljaandmislepingus nimetatud alustega või väljaantava isiku põhiõiguste riive

ebaproportsionaalsusega. Seega on kaebaja I väljaandmisel legitiimne eesmärk välistada

rahvusvahelisel tasandil isikute karistamatuse oht, et tagada demokraatlike ühiskondade ja

ühiste väärtuste kaitse. Tema väljaandmine on vajalik avaliku korra ning teiste inimeste õiguste

ja vabaduste kaitseks, samuti kuritegude edasise toimepanemise ärahoidmiseks.

4.4. Väljaandmine on sobiv ja vajalik meede. Prokuratuur on kinnitanud, et kaebaja I

väljaandmisel lõpetatakse tema suhtes Eesti alustatud kriminaalmenetlus. Prokuratuuri otsuse

õiguspärasuse hindamine ei ole vastustaja pädevuses. Samas ei välistaks kaebaja I väljaandmist

Eestis kriminaalmenetluse jätkumine, vaid see, kui tema suhtes oleks Eestis samas süüdistuses

jäetud kriminaalmenetlus alustamata või lõpetatud. Kaebaja I välja andmata jätmine

kriminaalmenetluse Eestis toimetamise kaalutlusel ei ole sisuliselt põhjendatud ega võimalik.

Puudub alus kahelda USA jurisdiktsioonis ning sellest tulenevas huvis oma riigi avaliku korra

ja selles riigis viibivate isikute kaitseks toimuvaks kriminaalmenetluseks. USA

õiguskaitseasutustel on eelduslikult olemas piisavad võimalused ja ressurss sellises mahukas ja

keerulises kriminaalmenetluses kõigi menetluses oluliste asjaolude väljaselgitamiseks ja kõigi

asjassepuutuvate isikute õiguste kaitse tagamiseks. Eesti riigisisese kriminaalmenetluse

primaarne eesmärk ei saa olla kolmanda riigi ühiskonnas õigusrahu taastamine. Väidetava

kuriteo kannatanud ja selliste kuritegudega tekitatud kahju ei ole valdavalt seotud Eestiga. See

raskendaks menetlust ja seeläbi tõe tuvastamist Eestis. Kaebajal I ei ole õigust nõuda, et

kriminaalmenetlus toimuks tema elukohariigis.

4.5. Kaebaja I väljaandmine ei riiva tema õigusi nii intensiivselt, et see kaaluks üles

väljaandmise legitiimse eesmärgi. Kaebajal I on kohustus taluda välisriigis toimetatavat

kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevat põhiõiguste riivet. Seda aitab tasakaalustada õigus

õiglasele kohtumenetlusele. Vastustajal ei ole alust kahelda USA-s kui õigusriigis ja selles, et

väljaandmisel on kaebaja I õigus õiglasele kohtumenetlusele tagatud samal määral kui Eestis –

selles on kokku lepitud väljaandmislepingus. Kaebajale on mh tagatud PS §-st 21 tulenev õigus

kaitsja abile (vt USA põhiseaduse 6. parandus). Piirangud taotleda lepingulisele esindajale

makstud tasude hüvitamist ei kujuta endast nimetatud kaitseõiguse riivet, kui riigis on tagatud

võimalus taotleda kaitsja määramist riigi õigusabi korras. Ka Eestis toimuvas

kriminaalmenetluses oleks kaebajat I võinud oodata vangistus. Kuna kaebajale I etteheidetavad

teod on suures osas toime pandud väljaspool Eestit, sh USA-s, pidi talle olema ettenähtav, et

ka kriminaalmenetlus võib toimuda väljaspool Eestit. Õigus perekonna- ja eraelu

puutumatusele ei ole piiramatu. Selle õiguse piiramise legitiimseks eesmärgiks on avalik huvi

õigusrahu taastamiseks, kannatanutele hüvitiste määramiseks ja uute kuritegude tõkestamiseks.

Väljaandmise korral on viidatud põhiõiguste riive võrreldes riigisisese kriminaalmenetlusega

intensiivsem, kuid kaebaja I vabaduse piiramist ja ajutist eemalolekut lähedastest ei saa pidada

ebaproportsionaalseks. Laste ja vanemate õigused ja kohustused (PS § 27 lg-d 3 ja 5) ei ole

absoluutsed ega võimalda vabaneda kriminaalmenetlusest välismaal. Laste huvide esikohale

seadmine ei tähenda, et mistahes laste huvidega vastuolus olevat otsust ei oleks võimalik teha,

kui see on vajalik teiste isikute õiguste või olulise avaliku huvi kaitseks või edendamiseks.

Väljaandmise otsustamisel ei ole määravat tähtsust, kas perel on piisavalt rahalisi vahendeid, et

külastada pereliiget välisriigis. Puudub alus eeldada, et USA keelaks kaebajal I lähedastega

suhtlemist. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi kaalub perekonna- ja eraelu

puutumatuse riive intensiivsus väljaandmisega taotletava legitiimse eesmärgi üles üksnes

erandlikel asjaoludel, mida praeguses asjas ei ole. Kaebaja I vabadusõiguse riiveks on olemas

PS § 20 lg 2 p-st 6 tulenev õigustus. Vaba eneseteostus ei ole absoluutne ning selle teostamisel

tuleb arvestada teiste inimeste õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Seega on kaebaja I

põhiõiguste riive proportsionaalne. USA õiguse alusel on võimalik vahistamise asendamine

3-24-335

5(33)

elektroonilise valvega või vabastamisega kautsjoni vastu. Kaebaja I võidakse mõista õigeks.

Süüdimõistva otsuse korral on tal võimalik taotleda karistuse kandmist Eestis.

4.6. USA kinnipidamistingimused on kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Kaebaja I

kinnipidamisasutusse paigutamisega ei kaasne piinava, julma või inimväärikust alandava

kohtlemise ega diskrimineerimise keelu rikkumist ning see ei riiva ülemäära tema õigust tervise

kaitsele, õiglasele kohtumenetlusele ja kaitsja abile või perekonnaelu puutumatusele.

Justiitsministeerium küsis USA justiitsministeeriumilt infot tingimuste kohta USA

kinnipidamisasutustes. Täiendavalt tegi IT (justiitsküsimuste nõunik Eesti Vabariigi

Suursaatkonna juures Washingtonis) eeluurimisvanglas FDC SeaTac kohapealse vaatluse.

Saadud infost nähtub, et kaebaja I väljaandmine ei too kaasa selliseid põhiõiguste riiveid, mis

võiks õigustada väljaandmisest keeldumist. Kaebaja I ei ole oma väidete kinnituseks esitanud

usaldusväärseid tõendeid. Väljaandmise otsustamisel ei pea võtma aluseks kõige raskemaid

tagajärgi ja stsenaariume. Eesti saab kaitsta väljaantavat isikut üksnes selliste väljaandmisega

kaasnevate PS ja EIÕK rikkumiste eest, mis on riigile väljaandmismenetluses ettenähtavad.

4.7. USA justiitsministeeriumi 04.12.2023, 08.12.2023 ja 08.01.2024 selgituste kohaselt

majutatakse süüdistatavad enne süüdimõistmist FDC SeaTacis ning pärast süüdimõistmist

Föderaalse Vanglaameti (BOP) asutuses. Kaebaja I esitatud MB arvamus ei ole asjakohane

tõend, sest see käib New Yorki piirkonnas asunud ja praeguseks suletud paranduskeskuse

tingimuste kohta. Vanglasüsteemid on ka õigusriikides pidevas arengus.

4.8. USA selgituste kohaselt on kõikides BOP kinnipidamisasutustes vaba aja osakond, mis

vastutab huvitegevuse ja spordi võimaluste eest. Pärast süüdimõistmist saadetakse

kinnipeetavad suurematesse kinnipidamisasutustesse, kus on jooksurajad, korvpalli- ja

pesapalliväljakud ning treeningvarustus. FDC SeaTacis on vabas õhus vaba aja veetmise ala

võrkpalli- ja korvpalliväljakutega. Samuti asuvad seal elektrilised aeroobikaseadmed ja

võimalik on kasutada erinevaid spordivahendeid.

4.9. USA selgituste kohaselt on kinnipidamisasutustes haridusosakond koos raamatukoguga.

Kinnipeetavatele pakutakse füüsilise tegevuse ja heaolu programme ning huvitegevusi. FDC

SeaTac üksustes on saadaval raamatud, kaardid, pusled ja mängud, seal on olemas televiisorid

ning ligipääs tahvelarvutitele ja MP3-mängijatele.

4.10. USA selgituste kohaselt on enamikus BOP kinnipidamisasutustes igal kinnipeetaval

vähemalt 3 m2 isiklikku ruumi. Tõenäoliselt liigitatakse kaebaja I madala turvalisusastmega

kinnipeetavaks, kes paigutatakse avatud ühiselamuga või boksilaadsega majutusasutuga

kinnipidamisasutusse. On ebatõenäoline, et kaebaja I paigutatakse kinnipidamisasutusse, kus

tal on vähem kui 3 m2 isiklikku ruumi. FDC SeaTac kambrites on igal kinnipeetaval rohkem

kui 3 m2 isiklikku ruumi. Kõikides kinnipidamisasutustes on ette nähtud privaatne duši all

käimine ja riietumine. 16-tunnise kambrivälise aja jooksul on kinnipeetavatel võimalik

kasutada privaatseid tualette, kambri öise sulgemise ajal avatud tualettpotti, mis asub kambris.

4.11. USA selgituste kohaselt on BOP kinnipidamisasutused ohutud ja seal on

tervishoiuteenuste üksus, mis osutab meditsiinilist abi. BOP tervishoiutöötajaid täiendavad

USA

riikliku

tervishoiuteenistuse

töötajad.

Vajadusel

saadetakse

kinnipeetavad

kogukonnahaiglatesse. BOP-l on ka 7 föderaalset tervisekeskust, mis osutavad spetsialiseeritud

tervishoiuteenuseid. BOP-s on arvukalt psühholooge ja muid spetsialiste ning kinnipeetavatel

on võimalik saada erinevaid teenuseid ja teraapiaid, vajadusel määravad psühhiaatrid ravimeid.

Spetsiifilise meditsiinilise vajaduse korral võimaldatakse sobiv abi. BOP toiduprogramm

võimaldab mh meditsiinilistele näidustustele vastavaid dieete. Etteulatuvalt ei ole võimalik

öelda, mitu korda aastas toimuksid kaebaja I gastroskoopiad, kuid BOP tagab vajalikud

3-24-335

6(33)

tervishoiuteenused. IT tuvastas, et gastroskoopilised uuringud on üks tavalisemaid protseduure,

mida kinnipidamisasutuses tehakse.

4.12. USA selgituse kohaselt ei ole teada diskrimineerimisjuhtumeid, mis oleks puudutanud

vene rahvusest või finantskuritegusid toime pannud isikuid. BOP püüab kaitsta kinnipeetavaid

igasuguse vägivalla eest ning kõik tõstatatud ohutuse ja turvalisusega seotud probleemid

edastatakse uurimiseks kinnipidamisasutuse eriuurimisüksusele. Uurimise ajaks on võimalik

paigutada kinnipeetav erimajutusüksusesse. Samuti on olemas süsteem vägivallategude

toimepanijate vastutusele võtmiseks ja karistamiseks. BOP personal on kinnipeetavate arvu

ohutuks ja inimlikuks haldamiseks piisav ning kinnipeetavate arv on praegu viimase kümnendi

madalaimal tasemel. FDC SeaTacis on 4,5 kinnipeetava kohta üks töötaja. Ohust on võimalik

teavitada eriuurimisüksust, samuti on võimalik ohukahtluse korral kinnipeetava eraldi

majutamine tema turvalisuse tagamiseks. Varasemas menetluses esitatud JP ja MB arvamuses

väljatoodu on nende hinnang, milles viidatakse diskrimineerimise osas vaid üldistele

asjaoludele ning põhjendamata ja tõendamata eeldustele, mis ei anna alust väita

diskrimineerimise massilist esinemist USA vanglates. Pelgalt viide Ukraina sõjale ei anna alust

väita, et vanglates esineb diskrimineerimise oht. Nii üldised tähelepanekud kehtivad

samaväärselt ka Eesti kohta. Probleemide tekkimist ei saa välistada, kuid pole alust eeldada

tegelikku ja süsteemset diskrimineerimist USA vanglates.

4.13. USA selgitustes kinnitatakse, et kinnipidamisasutuste tingimused on inimlikud ja

seaduslikud ning kinnipeetavatele on tagatud puhtus, valgus, värske õhk, tervislik toitumine (sh

meditsiinilistest näidustustest tulenev eritoitumine) ja füüsiline aktiivsus. Kõikides BOP

kinnipidamisasutustes võimaldatakse kinnipeetavatel viibida 16 h päevas kambritest väljas ning

erinevad tegevused toimuvad erinevates hoonetes kogu kompleksis ja eemal majutusüksusest.

4.14. Kaebaja I esitas haldusasjas nr 3-23-2038 MA arvamuse, milles tuuakse välja, et inimese

oodatav eluiga väheneb keskmiselt 2 aastat iga vanglas veedetud aasta kohta. See arvamus

põhineb 10–20 aasta tagustel alusandmetel. Lisaks puudutas 2004. a uuring vanurite, krooniliste

haigete ja surmavalt haigete isikute vajadusi ja tervishoidu. Selle töö eesmärk oligi probleemide

tuvastamine ja võimalike lahenduste leidmine. Teise alusmaterjalina on viidatud 2013. a-l

avaldatud uurimistööle, mille alusandmed pärinevad aastatest 1989–2003. Uuringu kohaselt

mõjutavad eluiga ja selle võimalikku vähenemist väga mitmed erinevad tegurid ning uuringus

järeldati, et valdkond vajab täiendavat uurimist. Uuringust ei ole saa teha järeldust, et kõigi

kinnipeetavate puhul võib oodata eluea statistiliselt olulist vähenemist kaebaja I kirjeldatud

viisil.

4.15. USA selgituste kohaselt on süüdistatavatel FDC SeaTacis õigus kohtuda advokaadiga

näost näkku 7 päeva nädalas. Külastusajad on tööpäeviti kl 08.00–18.00 ja nädalavahetustel kl

08.00–14.00. Kohtumisi ei ole vaja broneerida ja külastuste arv ei ole piiratud. Juhendi kohaselt

tagatakse advokaadiga kohtumine privaatses ruumis või selle puudumisel külastusruumis

piisavalt eraldatuna teistest isikutest. Kinnipeetavatel on võimalus kasutada arvuteid.

4.16. USA selgituste kohaselt on süüdistatavatel võimalik suhelda mh välismaal asuvate

pereliikmetega. BOP annab igale kinnipeetavale 300 minutit telefoniga rääkimise aega kuus.

Igas majutusüksuses on mitu telefoni, kasutada saab ka turvalist elektroonilist

sõnumiedastussüsteemi, mis võimaldab e-kirjade saatmist. BOP asutused kasutavad üha enam

videokülastustehnoloogiat. FDC SeaTacis võivad taustakontrolli läbinud lähisugulased

külastada kinnipeetavat nädalavahetusel kuni 2 h. Pikemate külastuskäiku kohta on võimalik

teha taotlus ja iga taotlust menetletakse juhtumipõhiselt. Erivisiite võimaldatakse regulaarselt,

nt lubades külastusi lähikontaktidega, kes ei ole rangelt lühisugulased, või lubades pikemaid

külastusi, kui isikud on sõitnud kinnipeetava külastamiseks kohale välismaalt.

3-24-335

7(33)

4.17. Kaebustega saab pöörduda BOP personali poole. Vanglaülem, tema asetäitjad ja kaplan

käivad iga päev kõikides üksustes, et arutada vahetult probleeme kinnipeetavatega. Igas

majutusüksuses on arvutid, millest saab saata avaldusi kinnipidamisasutusele, sh taotleda

arstivisiiti vms. Kui probleemi ei ole võimalik lahendada mitteametlike suhtlusviiside kaudu,

on õigus saada kirjalik vastus vanglaülemalt 20 päeva jooksul, mille peale on võimalik edasi

kaevata regionaaldirektorile ja sealt edasi peajuristile. Samuti võivad kinnipeetavad taotleda

õiguskaitset föderaalkohtutes. FDC SeaTacis on võimalus esitada kaebus kõigepealt oma

üksuse personalile, seejärel ametlik kaebus vanglaülemale ja kui kinnipeetav ei ole vastusega

rahul, siis selle peale edasi kaevata.

4.18. Vastustaja ei tuvastanud, et USA kinnipidamisasutustes oleks kaebaja I õiguste riive

vahistamise või süüdimõistmise korral intensiivsem kui Eestis. Avalikkusele kättesaadavatest

usaldusväärsetest, täpsetest ja kaasaegsetest andmetest, sh rahvusvaheliste kohtute otsustest,

USA kohtute otsustest ning Euroopa Nõukogu organite poolt või Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni (ÜRO) süsteemis tehtud otsustest ja koostatud aruannetest pole võimalik

järeldada, et USA kinnipidamistingimused üldiselt ei vastaks Eesti kodanikule pakutavate

põhiõiguste

kaitse

nõuetele.

Kaebaja

I

viidatud

EIK

lahendid

puudutavad

kinnipidamistingimusi Rumeenias ja Hiinas. USA kinnipidamistingimusi on EIK pidanud

kooskõlas olevaks EIÕK art 3 nõuetega. Euroopa Kohus (EK) on loovutamismenetlusega

seoses

leidnud,

et

loovutamist

otsustavate

õigusasutuste

kohustus

kontrollida

kinnipidamistingimusi kõigis neis kinnipidamisasutustes, kuhu kõnealune isik võidakse

vanglakaristust kandma paigutada, oleks ilmselgelt ülemäärane. Lisaks on sellist kontrolli

võimatu teha loovutamismenetluse jaoks sätestatud lühikeste tähtaegade jooksul. Niisugune

kontroll lükkaks isiku üleandmise olulisel määral edasi ja võtaks loovutamismenetluse

süsteemilt kogu selle soovitava toime. Vastustaja on hinnanud kinnipidamistingimusi FDC

SeaTacis ning kogutud tõenditest nähtuvalt on tagatud inimväärsed ja inimväärikust tagavad

tingimused. Seda kinnitas ka kohapeal käinud IT.

5. X, Y, C ja C esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused Vabariigi Valitsuse 25.01.2024

korralduse tühistamiseks, mille halduskohus liitis ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks

3-24-335.

5.1. Kaebaja I leidis, et vastustaja rikkus tema õigust olla haldusmenetluses ära kuulatud, samuti

uurimispõhimõtet ja kaalumisreegleid. KrMS väljaandmist puudutav normistik on PS-ga

vastuolus. USA-s ja Eestis toimuvate paralleelmenetluste tõttu ei ole väljaandmine

proportsionaalne ning rikuks kaebaja I EIÕK-st tulenevaid õigusi, sh art-t 3. USA vanglates on

krooniline tööjõupuudus. Kambrid on liiga väikesed ja seal puudub privaatsus. Puudub mõistlik

võimalus kohtuda oma lähedaste ja advokaadiga. On oht, et kaebaja I langeb vanglas vägivalla

ohvriks ja teda hakatakse diskrimineerima. Vastustaja pole uurinud, millised oleksid

kinnipidamistingimused, kui kaebaja I mõistetakse süüdi. Kaebajale I mõistetav karistus oleks

tõenäoliselt eluaegne vangistus ennetähtaegse vabanemise võimaluseta. Kaebaja I

kinnipidamine USA kinnipidamisasutuses rikuks tema põhiõigust tervise kaitsele. Kaebajale I

tekiks ülemäära suured kaitsekulud. Õigeksmõistmise korral ei tekiks õigust taotleda hüvitist.

5.2. Kaebajad II–IV leidsid, et nende haldusmenetlusse kaasamine oli lühikeste tähtaegade tõttu

formaalne. Tõendid kinnitavad, et kaebaja I väljaandmine on ebaproportsionaalne, arvestades

USA vanglate kinnipidamistingimusi, sh perekonna külastusõiguse piiranguid. Kaebaja I

väljaandmine tähendaks sisuliselt peresuhete katkemist.

6. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebused rahuldamata, jäädus vaidlustatud haldusakti

põhjenduste juurde.

3-24-335

8(33)

7. Tallinna Halduskohus jättis 11.03.2024 otsusega kaebused rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

7.1. Kohus ei analüüsi uuesti teemasid, mida on selgitatud Tallinna Ringkonnakohtu

29.11.2023 otsuses nr 3-23-2038, ning lähtub ringkonnakohtu suunistest. Seepärast jäävad

tähelepanuta väited, mis seonduvad väljaandmise kriminaalõigusliku lubatavuse küsimustega

ning mida oli võimalik esitada juba maakohtule (kriminaalasja üleandmise võimalikkus,

vahistamismääruse (arrest warrant) olemus, tegude karistatavus, karistuse määrad Eestis ja

USA-s, kuriteo aegumine, kautsjoni vastu vabastamise võimalus eeluurimise ajaks USA-s,

ennetähtaegse vabanemise võimalused karistuse kandmisel USA-s, karistuse kandmiseks

Eestile üleandmise võimalikkus ja tõenäosus). KrMS-i normid ei ole ebaselged ja seetõttu

vastuolus PS-ga. Asutuste ja kohtute pädevuse piiritlemine on piisavalt selge, arvestades mh

seaduse seletuskirja ja kohtupraktikat. Kaebaja I põhiõigusi ei riku see, et ta ei saa samasid

asjaolusid vaidlustada korduvalt erinevates kohtuharudes. Maakohtu otsustus väljaandmise

õigusliku lubatavuse kohta oli vastustaja jaoks siduv. Ka halduskohtu pädevusse ei kuulu

jõustunud kohtulahendite ümbervaatamine. Selline pädevus on Riigikohtul teistmismenetluses.

7.2. Vastustaja ei rikkunud kaebaja I õigust olla ära kuulatud. Ringkonnakohus selgitas

29.11.2023 otsuses, millele vastustaja peab uues haldusmenetluses tähelepanu pöörama.

Vastustaja 14.12.2023 kirjast järeldub, et ta lähtus kaebaja I varasematest seisukohtadest. Pärast

isiku ärakuulamist ei pea talle veelkord tutvustama ärakuulamise tulemusel kujunenud

haldusorgani seisukohta. Väljaandmismenetlust peab toimetama kiiresti ning tõendite ja

seisukohtade kogumisega ei pea jätkama seni, kuni kõigis küsimustes jõutakse üksmeelele.

Kaebaja I sai esitada oma seisukohad ja tõendid. Talle vastamiseks antud tähtaeg oli asjaolusid

arvestades piisav. Sama järeldus kehtib kaebajate II–IV puhul. Kaebajat I ei pidanud ära

kuulama Vabariigi Valitsuse istungil. Kaebaja I ei ole ära näidanud, kuidas tema istungil

suuliselt ära kuulamata jätmine mõjutas asja lahendamist. Pole tähtsust, kas valitsus nõustus

istungile esitatud eelnõu tekstiga või soovis, et arutelu tulemusel tehakse selles parandusi.

Kohus kontrollib 25.01.2024 korralduse nr 16 õiguspärasust. Selle on allkirjastanud pädevad

isikud.

7.3. Vastustaja leidis 25.01.2024 korralduses õigesti, et kaebaja I väljaandmine on

proportsionaalne (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsus nr 3-23-2038, p 23, ja

19.06.2009 otsus nr 3-08-2568 ning EIK otsus King vs Ühendkuningriik, p 29). Isiku

väljaandmise legitiimne eesmärk on vältida tema karistamatust, samuti rahvusvaheline koostöö

kriminaalasjades iseenesest. Kriminaalmenetluse koha valik on eeskätt otstarbekuse,

väljaandmistaotluse saanud riigi huvi ja selle riigi menetlusvõimekuse küsimus. Vastustaja ei

saa kontrollida ega kahtluse alla seada kriminaalmenetluslikke otsuseid, kuid saab kontrollida

väljaantavale tekkivate tagajärgede proportsionaalsust. Kaebajale I etteheidetavate tegude

keskne asukoht USA-s võib takistada kriminaalmenetluse toimetamist Eestis, süüdimõistmise

korral võib ta jääda mõne temale etteheidetavate ja võimalike toime pandud kuritegude eest

karistamata. USA-l on huvi ja piisavad ressursid sellises mahukas ja keerulises rahvusvahelise

ulatusega kriminaalmenetluses kõigi menetluses oluliste asjaolude väljaselgitamiseks. Pealegi

ei saa Eesti kriminaalmenetluse esmane eesmärk olla kolmanda riigi ühiskonnas õigusrahu

taastamine. Õigustatud huvi toimetada kriminaalmenetlust on tulenevalt tegude toimepanemise,

kahju tekkimise ja kannatanute asukohast USA-l, mitte Eestil.

7.4. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja I väited selle kohta, kas õigusabipalves toodu alusel on

võimalik möönda võimaliku teo olemasolu, mis on Eestis ja USA-s karistatavad. Seda on

hinnatud asjas nr 1-22-7089. Süüdistuskokkuvõtte kohaselt veensid süüdistatavad vähemalt

sadu tuhandeid investoreid üle maailma, sh investoreid Washingtoni osariigi läänepiirkonnast,

investeerima ja jätsid investeeritud raha endale, kokku üle 550 miljoni dollari ulatuses. Teise

3-24-335

9(33)

süüdistuses etteheidetava teokogumi kohaselt koguti investoritelt vähemalt 25 miljonit dollarit.

Sarnases suurusjärgus andmed on toodud ka USA justiitsministeeriumi 05.01.2024 kirjas. Neid

summasid arvestades ei saa olla tegemist vaid 4 kannatanuga, nagu väidab kaebaja I, ja sellist

summat ei ole ilmselt võimalik koguda Eestis tegutsedes. Kannatanute ring võib olla alles

selgumisel. Pole vaidlust, et kaebaja I elu- ja viibimiskoht on Eestis. Süüdistuskokkuvõtte

kohaselt asub vähemalt osaliselt Eestis ka tema vara, mis on arestitud või võidakse arestida.

Samas nähtub süüdistuskokkuvõttest, et kaebajale I etteheidetavate tegude asukoha kese ei

olnud Eestis (vt investorite kaasamine konkreetsest USA piirkonnast, ingliskeelne reklaam ja

pressiteate kanal, arvete saatmise viis). Kuigi tegude toimepanemise fakti ja etteheidetavust

kaebajale I kontrollitakse kriminaalmenetluses, sai vastustajal olla talle esitatud dokumentide

pinnalt põhjendatud kahtlus, et väidetavad teod on toime pandud ning süüdistuses nimetatud

äriühingud on tegutsenud USA-s. 23.02.2024 kirjas on selgitatud, miks see juhtum on USA

jaoks oluline – süüdistuste ja vahistamismääruste koostamiseks piisavate tõendite kogumiseks

tuli rakendada enneolematuid uurimismeetmeid, ükski teine riik ei ole asjas süüdistust esitanud,

USA kriminaalmenetluse seadustik võimaldaks ohvrite õiguste taastamist asukohast hoolimata.

Kaebaja I ei ole välja toonud muud põhjust, miks on USA huvitatud sellisest ressursimahukast

uurimisest. Pole alust arvata, et uurimine oleks ajendatud poliitilisest kuriteost või kaebaja I

rassist, rahvusest või tema usulistest või poliitilistest tõekspidamistest.

7.5. Kaebaja I leiab, et süüdimõistmise korral oleks temale mõistetav karistus tõenäoliselt

eluaegne vangistus ennetähtaegse vabanemise võimaluseta. Kaebaja I tugineb MA analüüsile,

mh osas, et kaebaja I toomine Eestisse karistust kandma on äärmiselt ebatõenäoline. Ka neis

küsimustes on olemas maakohtu seisukoht. Vastustaja põhjendas täiendavalt, et PS ei keela

Eesti kodaniku väljaandmist riiki, kus on nende tegude eest, milles isikut kahtlustatakse või

süüdistatakse, ette nähtud raskemad karistused kui Eestis. Võimaliku määratava karistuse

pikkus on seotud kuriteo raskusega ning senises praktikas ei ole USA karistanud väljaantud

Eesti kodanikke maksimaalmääradega. Ka siis, kui lugeda karistuse võimalik maksimaalne

pikkus kaebaja I väljaandmise proportsionaalsuse hindamise osaks, on temale ühe etteheidetava

teo eest Eestis (KarS § 394 lg 2 p-d 1 ja 3, s.o grupi poolt ja suures ulatuses toime pandud

rahapesu) määratav maksimaalne karistus 10 aastat vangistust, kuid USA-s võib olla määratav

karistus nii rahatrahv, kolmeaastane käitumiskontrolliga katseaeg, kohustuslik erihindamislõiv

ja kuni 20-aastane vangistus. Vaidlustatud korralduses on selgitatud, et prokuröridele

teadaolevalt määratakse majanduskuritegude eest süüdi mõistetud süüdistatavatele harva pikem

kui 15-aastane karistus ning kuigi puudub föderaalne tingimisi vabastamise programm,

vähendatakse kinnipeetava karistust hea käitumise eest umbes 15% võrra. Karistuse raskusaste

ja võimaliku määratava vangistuse pikkus on seotud kuriteo raskusega ja väljendab avaliku huvi

kaalu kriminaalmenetluse läbiviimiseks.

7.6. Vastustaja selgitas haldusasjas nr 3-23-2038, et kaebaja I süüdimõistmise korral ei ole

võimatu tema karistuse kandmiseks Eestisse ületoomine. Süüdimõistetuid on mitmel korral

Eestisse toodud või nad on vabanenud keskmiselt 2 aasta jooksul väljaandmisest arvates.

7.7. Kaebaja I leidis, et tema õigusi rikuvad ülemäärased kaitsekulud ja tema õigeksmõistmise

korral on välistatud hüvitisnõuded. Vaidlustatud korralduses on leitud, et isikul on kohustus

teatud ulatuses taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevat põhiõiguste

riivet, sh välisriigis. Kaebaja I väljaandmisel on tagatud ka PS §-st 21 tulenev õigus kaitsja abile

(vt USA põhiseaduse 6. parandus) ning võimalus taotleda kaitsja määramist riigi õigusabi

korras (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.08.2009 otsus nr 3-09-1549, p 36). Sellisel juhul ei

kujuta piirangud taotleda lepingulisele esindajale makstud tasude hüvitamist endast

kaitseõiguse riivet. Ka need küsimused on seotud väljaandmise (kriminaal)õigusliku

lubatavusega, sest nende argumentide kese on kriminaalmenetluses, mitte vangistusõiguses, sh

kinnipidamistingimustes. Seetõttu jäävad need väited KrMS § 4521 lg 3 alusel tähelepanuta.

3-24-335

10(33)

7.8. Rahvusvaheliste lepingute osaks on vastastikkuse põhimõte, millest tulenevalt võib

eeldada, et demokraatlikud ühiskonnad tagavad teise riigi väljaantud isikutele nende

inimõigused. Sellisest eeldusest sai lähtuda ka vastustaja. Kaalukaks argumendiks selle kohta,

et kinnipidamistingimused või mistahes muu põhiõiguste tagamine ei ole asjaomases riigis

reaalselt korraldatud nii, nagu see riik väidab, saaksid eelkõige olla rahvusvaheliste

organisatsioonide või autoriteetsete riigisiseste valitsusväliste organisatsioonide poolt piisavalt

laiapõhjalise andmehulga pealt tehtud järeldused, kohtute hinnangud konkreetse riigi

kinnipidamistingimustele vm kaalukad allikad, kus kajastub n-ö rahvusvaheliselt tunnustatud

teadmine selle kohta, et konkreetne riik ei ole usaldusväärne või annab enese kohta

rahvusvahelistes suhetes süstemaatiliselt valeinfot. Kaalukaks argumendiks, kahtlemaks riigi

poolt oma vanglate kohta esitatud andmete usaldusväärsuses, võivad ka olla nt andmed selle

kohta, et asjaomases riigis puudub kohane järelevalvemehhanism vangistuse täideviimise üle

või valitsusvälistel või rahvusvaheliselt tegutsevatel organisatsioonidel puudub võimalus neid

tingimusi kontrollida või hinnata (vrd EIK otsus Liu vs Poola, p 83; vt ka EK 06.09.2016 otsus

C-182/15, p-d 57 ja 58).

7.9. Siinses asjas ei olnud vastustajal teavet, et kaebajat I ähvardaks USA-s tõsine oht, ning

selliseid tõendeid ei ole esitatud ka kohtumenetluses. Kaebajal I ei puugi olla võimalik koguda

vahetult teavet USA kinnipidamistingimuste kohta, kuid tal on võimalik tõstatada kahtlusi ja

küsimusi. Need ei tohi aga olla paljasõnalised või kantud menetluse venitamise eesmärgist.

Vastustajal tuli kontrollida kaebaja I tõstatatud kahtluste piisavust, välistamaks nende

paljasõnalisust, ning seejärel hinnata, kas kaebaja I esitatud andmed seavad USA valitsuselt

saadud teabe kahtluse alla sel määral, et jääb mulje, et USA ametiasutuste väidetu ja tegelikkuse

vahel on olulised lahknevused. Vastustaja peab koguma teavet kinnipidamistingimuste kohta

eelkõige väljaandmist taotleva riigi ametiasutustelt ja võib saadud teavet usaldada.

Justiitsministeerium on need küsimused esitanud ja saanud ka vastused. Vastustaja võis lähtuda

USA-lt saadud teabest, et USA vanglate tegevust reguleerivad õigusaktid näevad ette

väljaantud isikute kinnipidamise tingimustes, mis vastab üldjoontes inimväärse kohtlemise

nõudele ning USA vanglates ei eirata süstemaatiliselt USA õigusnorme ega aktsepteerita EIÕK

põhimõtetega vastuolus olevaid kinnipidamistingimusi. Halduskohus ei pea kohtumenetluses

ise tuvastama USA kinnipidamisasutuste tingimusi, vaid üksnes hindama, kas vastustaja tegi

nende väljaselgitamiseks piisavalt pingutusi. Seejuures tuleb arvestada, et tegemist on

prognoosotsusega. Kaebaja I esitatud tõendid kinnitavad probleeme USA vanglates, üksikud

näited on ka äärmiselt tõsised ja näitavad seda, et mõnikord ei ole USA vanglad suutnud tagada

kinnipeetavate turvalisust või neile vältimatult vajaliku tervishoiuteenuse osutamist ning

sellega on kinnipeetava jaoks kaasnenud väga tõsised tagajärjed. Samas ei saa neid tõendeid

pidada nii kaalukateks, et vastustaja oleks neis esitatud andmeid pidanud tingimata pidama

USA asutuste omadest usaldusväärsemaks. Ka Eesti kohta saab tuua näiteid, kus

vanglateenistus ei ole suutnud tagada turvalisust ja kinnipeetav on teist rünnanud, kinnipeetav

ei ole pika aja jooksul saanud vajalikku ravi, isikut on põhjendamatult kaua peetud üksi

eraldatud lukustatud kambris jne (vt nt õiguskantsleri kontrollkäigud vanglatesse). Tõendina

võis kasutada ka ITi memo (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 2). Kohapealne külastus

võimaldas ITil kontrollida USA justiitsministeeriumi vastuste usaldusväärsust. Tema vahetu

kogemus ja võimalus asjaolusid kohapeal täpsustada on usaldusväärsem kui RP mälu järgi

antud selgitused.

7.10. Kaebaja I viitab USA vanglate personaliprobleemidele. USA justiitsministeerium on neid

asjaolusid selgitanud 04.12.2023 ja 08.01.2024 vastustes. Ka IT märgib, et kuigi vakantsete

ametikohtade täitmisega on probleeme, kasutatakse selle leevendamiseks erinevaid meetmeid

(nt ametnike rotatsioon). Kõik kriitilised ülesanded täidetakse. Seega ei nähtu, et

personaliprobleem oleks teadvustamata või sellega ei tegeleta. JD arvamuses viidatud

3-24-335

11(33)

eriaruandes (lk 8) mööndakse struktuurseid takistusi personalipuudusega tegelemiseks, kuid

märgitakse ka seda, et BOP juht peab seda peamiseks, riigiüleseks prioriteediks ja selle

lahendamiseks pakutakse rahalisi stiimuleid. Lisaks taotletakse kongressilt täiendavat

rahastamist. Kokkuvõttes on vastustaja vajalikud asjaolud välja selgitanud ning olulises osas

on need kooskõlas kaebaja I välja tooduga. Vastustaja on arvesse võtnud, et probleemidega

tegeletakse ja vanglasüsteemid on õigusriikides pidevas arengus.

7.11. Kaebaja I toob välja probleemid advokaadiga kohtumisel. USA justiitsministeerium on

neid asjaolusid selgitanud 04.12.2023 ja 08.01.2024 vastustes. Kaebaja I on seadnud JP ja JD

arvamuste alusel kahtluse alla, kas kaitsjaga kohtumise õigus on tegelikult tagatud. Vastustaja

omakorda on seadnud kahtluse alla, kas JP seisukoht peegeldab FDC SeaTaci hetkeolukorda.

JP taustakirjeldus ei nimeta töö- ega muud kogemust seoses FDC SeaTaciga. Mõlemas

arvamuses on seotud väide kaitseõiguse nõutavast väiksemast tagatusest sellega, et vanglal on

tööjõudu puudu ja nad ei pruugi pidada advokaadi külastust esmatähtsaks. JP on samas

möönnud (p 24), et töötajate leidmise probleemid on kogu ametis hästi dokumenteeritud. Üks

vanglaameti praegustest prioriteetidest on suurendada töötajate arvu kogu riigis ja FDC SeaTac

ei ole erand. Eeltoodut arvestades ei saa nõustuda, et kaebaja I kaitseõigus jääb USA

kinnipidamisasutuses tagamata. Personalipuuduse probleemi on teadvustatud ja sellega

tegeletakse. Nõustuda saab ka vastustaja kriitikaga JD arvamusele, sest sellest ei nähtu, millel

tema seisukohad põhinevad. Arvamuse esitaja on kritiseerinud n-ö jooksvalt külastuste

lubamist ja broneerimisvõimaluse puudumist, aga on möönnud, et see võimaldab külastuste

paindlikkust ootamatuste korral. IT on oma kokkuvõttes toonud välja võimaluse külastustest

eelnevalt teada anda, siis broneeritakse kohtumise ruum (lk 9). Ka vastustaja kogutud teabe

kohaselt tagatakse privaatse ruumi puudumisel advokaadiga kohtumine külastusruumis

piisavalt eraldatuna teistest isikutest. Seega ei ole tegemist võimaliku puudujäägiga, mis oleks

vastustajale olnud teadmata. Küll aga nähtub, et seda puudust proovitakse kompenseerida. Ka

USA õigusruumis on kaitsjaga kohtumine kinnipidamisasutuses kriitilise tähtsusega, eriti

eeluurimise või kohtumenetluse ajal, ning vastustajale on kinnitatud, et see tagatakse ka

personalipuuduse olukorras. Kui kaebajale I ei tagata seda õigust, saab ta juhtida sellele

kohtuniku tähelepanu. Tõenditest ei nähtu, et kohtumisi advokaadiga jäetakse süstemaatiliselt

ära. Arvestama ei pidanud võimalike erandolukordadega, mis ei olnud vaidlustatud haldusakti

andmisel piisavalt ettenähtavad.

7.12. Kaebaja I väitel ei oska ta piisavalt inglise keelt. ITi info järgi pole see mittekodanike

puhul kohustuslik, kuigi neid julgustatakse õppima inglise keelt. JP toob 30.10.2023 arvamuses

välja, et vanglaamet tagab vajadusel tõlketeenuse. Küsimus sellest, kas kaebajale I tagatakse

kriminaalmenetluses osalemiseks tõlk, väljub praeguse kohtuasja kontrolliesemest. Samas pole

usutav, et kaebaja I ei valda üldse inglise keelt (vt ka JP ja MBi arvamus, dtl 696).

7.13. Kaebaja I väidab, et kuna kambripind kinnipidamisasutuses jääks alla 3 m2 kinnipeetava

kohta, siis oleks tegemist EIÕK-i rikkumisega. USA justiitsministeerium kinnitas 04.12.2023

vastuses, et enamikes BOP kinnipidamisasutustes on kinnipeetavatel kambris vähemalt 3 m2

isiklikku ruumi. USA justiitsministeerium täpsustas 08.01.2024 vastuses, et FDC SeaTaci

kambrites on igal kinnipeetaval rohkem kui 3 m2 isiklikku ruumi. IT selgitas oma kokkuvõttes,

et kambrid on kahekohalised. Mõõtmed on silma järgi hinnates u 3 × 4 m. Isegi kui kambripind

jääb alla 3 m2, ei tähenda see tingimata EIÕK art 3 rikkumist, kui esinevad ruumi vähesust

kompenseerivad tingimused (vt EIK otsus Muršić vs Horvaatia). USA justiitsministeeriumi

04.12.2023 vastusest nähtub, et BOP kinnipidamisasutused lubavad kinnipeetavatel viibida iga

päev 16 tundi kambritest väljas. Kinnipeetavad veedavad suure osa päevast aktiivselt ja

liikudes. Toitlustamine, vaba aja veetmise tegevused, koolitunnid, ülesanded, usulised

tegevused ja arstiabi toimuvad erinevates hoonetes kogu kompleksis. Süüdimõistetud

kinnipeetavaid majutavates asutustes on suur väliala vaba aja veetmiseks, kus on olemas

3-24-335

12(33)

mugavused nagu korvpalliväljakud, jooksurajad ja pesapalliväljakud. Trenažöörid asuvad

siseruumides. Seega, kui kambripind jääbki alla 3 m2, ei too see veel kaasa inimõiguste

rikkumist, sest kambris viibimise aeg on lühike. Kambrid on suletud vaid öiseks magamise

ajaks. Arvestama ei pidanud erandolukordadega, mil kambrid võivad olla pikemat aega suletud

(nt julgeolekuohu korral), sest need pole piisavalt ettenähtavad. Kaebajal I oleks võimalik ka

vangla tegevuse peale kaevata.

7.14. Kaebaja I heidab ette, et kambris on avatud tualett, mida tuleb kasutada kambrikaaslase

ja vangivalvurite vaateväljas. USA justiitsministeerium selgitas 04.12.2023 vastuses, et igas

kambris on avatud tualettpott, kuid see on ette nähtud juhuks, kui kambris viibivatel

kinnipeetavatel on vaja kasutada tualetti kambri öise sulgemise ajal. 16-tunnise kambrivälise

aja jooksul saavad kinnipeetavad kasutada privaatseid ühele inimesele mõeldud WC-kabiine,

mis asuvad igas majutusüksuses ja kogu kinnipidamiskeskuses. Kambrivälise aja jooksul

võivad kinnipeetavad kasutada ka kambris olevat tualetti, kui kambrikaaslane on kambrist

väljas, tagades privaatsuse ukse sulgemisega. USA justiitsministeerium selgitas 08.01.2024

vastuses, et kambri uksed ei ole valmistatud läbipaistvatest trellidest, vaid sarnanevad tavaliste

ustega, milles on väike aken. Seega on suletud ukse korral teatud privaatsus tagatud. IT selgitas

oma kokkuvõttes, et kambris on WC-pott, mis ei ole muust kambrist seinaga eraldatud ja asub

ligi meeter kapist ja isiklikest asjadest eemal. Külastatud kamber oli heas korras ja puhas. Öösel

toimub WC kasutamine kambrikaaslasega samas ruumis viibides. Muul ajal saab WC-d

kasutada privaatselt kokkuleppel kambrikaaslasega või lihtsalt kasutades aega, kui teine on

eemal. Privaatsed tualettruumid asuvad ka õppeosakonnas.

7.15. Eeltoodust saab järeldada, et kambris asuva tualeti eraldamata jätmine muust ruumist ja

selle asumine valvurite vaateväljas võib olla ebameeldiv, kuid see poleks oluline rikkumine.

Vajadus kasutada kambris olevat tualettpotti võib tekkida üksnes öösel, kui kambrikaaslane

tõenäoliselt magab. Privaatsete tualettide olemasolu küsimuses on FDC SeaTacis kohapeal

käinud ITi kinnitus usaldusväärsem kui JP arvamus, sest viimane ei ole ise FDC SeaTacis

kohapeal käinud ja seetõttu ei ole arusaadav, millele tema arvamus tugineb. Päevasel ajal on

võimalik kambris asuvat tualetti privaatsemalt kasutada ukse sulgemisega. FDC SeaTaci

käsiraamatu kohaselt (lk 13) võib kambris asuva tualeti kasutamise ajal panna ukseraamile

paberi, mis näitab seda, et kasutatakse tualetti. Tualeti kasutamise jälgimine loetakse

seksuaalseks ahistamiseks, mille korral võetakse toimepanija vastutusele (lk-d 68–70). EIK

praktikas on peetud kumulatiivselt rikkumiseks tingimusi, kus kambrikaaslasi on palju, isik

peab samas ruumis viibima sisuliselt kogu ööpäeva ja samas ruumis ka sööma. Siinses asjas

puuduvad sellised asjaolud, sh ei ole kambris söömiseks ettenähtud kohta. Arvestada ei saanud

võimalike eriolukordadega, mille toimumine ja kestus ei ole ettenähtavad.

7.16. USA justiitsministeerium kinnitas 04.12.2023 vastuses, et kuna kõik BOP

kinnipidamisasutused vastavad Ameerika Parandusasutuste Ühenduse standarditele, on

kõikides eluruumides valgusmõõturiga kontrollitud, et sealne valgustus on piisav. IT selgitas

oma kokkuvõttes, et kambriaknast kumab valgus, kuid klaas on hägustatud. Ühisalal on rohkesti

valgust. Seega ei pidanud vastustajal kogutud teabest tekkima kahtlust, kas ruumid on piisavalt

valgustatud,

sh

vajadusel

koostoimes

kunstvalgusega.

Ilma

ülerahvastatuse

või

ventilatsioonisüsteemi ja kunstliku valgustuse häireteta ei saa ainuüksi loomuliku valguse

vähesusest iseseisvalt järeldada art 3 rikkumist (EIK otsus Ananyev jt vs Venemaa, p 154).

Sellised süstemaatilisi puudusi kaebaja I ei väida.

7.17. USA justiitsministeerium selgitas 04.12.2023 ja 08.01.2024 vastustes, et kõikides BOP

kinnipidamisasutustes on vaba aja osakond, mis vastutab huvitegevuse ja spordi võimaldamise

eest.

Pärast

süüdimõistmist

saadetakse

kinnipeetavad

tavaliselt

suurematesse

kinnipidamisasutustesse,

kus

on

olemas

pallimänguväljakud

ja

treeningvarustus.

3-24-335

13(33)

Korvpalliväljakud, jooksurajad ja pesapalliväljakud asuvad välialal ja erinevad trenažöörid

siseruumides. FDC SeaTacis on iga majutusüksuse juures vabas õhus vaba aja veetmise ala

võrkpalli- ja korvpalliväljakutega. Kinnipeetavad saavad kasutada erinevaid spordivahendeid.

Hoov on siseruumides, kuid värske õhu tagamiseks pealt avatud. IT tõi oma kokkuvõttes välja,

et igal korpusel on oma värskes õhus paiknev spordikompleks. Põhimõtteliselt seisneb see

ligikaudu poole korvpalliplatsi suuruses väljakus ühes pallidega ning mõningate muude

kehakultuurivahenditega (nt kõhulihaste treenimiseks mõeldud pink, aeroobsete harjutuste

seadmed jms). Olemas on matid, millel teha harjutusi. Spordikompleks on kinnipeetavate

käsutuses kogu aja, mil nad ei viibi kohustuslikult kambris. Hoone olemusest tulenevalt on

enamikul korpustel siiski määratud teatud tegevustele ajavahemikud (nt jõusaal, korvpall, jooga

jms). Sellised graafikud erinevad korpuste kaupa ning sõltuvad selles kinni peetavate inimeste

eelistustest. Üldiselt soositakse ka lauamänge ja muid arendavaid tegevusi. Kohtu hinnangul

peab kinnipeetavale olema tagatud võimalus viibida värskes õhus ja loomuliku valgusega

ruumikas keskkonnas sportimise eesmärgil. Need tingimused on täidetud.

7.18. Justiitsministeerium küsis teavet kinnipeetavate turvalisuse tagamise ja diskrimineerimise

vältimise kohta. USA justiitsministeerium kirjeldas 04.12.2023 vastuses, milliste meetmetega

püütakse kaitsta kinnipeetavaid teiste kinnipeetavate poolse vägivalla eest, ning lisas

08.01.2024 vastuses, et neile ei ole teada ühtegi diskrimineerimisjuhtumit, mis oleks

puudutanud vene rahvusest või vene keelt kõnelevaid inimesi. Samuti ei ole teada

finantskuritegudes süüdistatavate diskrimineerimise juhtumeid. Teisi ründavaid või

ähvardavaid kinnipeetavaid võidakse karistada mh distsiplinaarkorras, mis võib hõlmata

distsiplinaarset eraldamist erimajutusasutusse. Kaebaja I leiab, et vastustaja põhjendused on

üldsõnalised, kuid samamoodi on üldsõnalised kaebaja I allikad. JP viitab 18.09.2023 ja

30.10.2023 arvamustes üldsõnaliselt vanglas levida võivatele ohtudele, toomata välja

usaldusväärseid allikaid, millele tuginedes saaks väita, et sellised probleemid on USA

kinnipidamisasutuses süsteemsed ja tavapärased. Kinnipeetavate vahelisi konflikte on ka Eesti

vanglates. Kinnipidamisasutuses ei viibi õiguskuulekad isikud. Samas ei saa sellest teha

järeldust, nagu satuks kaebaja I USA kinnipidamisasutuses tingimata rünnaku või

väljapressimise ohvriks. JD viitab 17.01.2024 arvamuses jõukude vahelistele võitlustele.

Kaebaja I ei kuulu ühtegi kohalikku kuritegelikku jõuku, seega ei puuduta teda jõukude

vahelised arveteklaarimised. Konkreetselt kaebajat I puudutavad ohud on oletuslikud, mis ei

saa olla tõsiselt võetavaks aluseks keelduda väljaandmisest. JD arvamusest nähtub, et

vanglasiseseid kuritegusid menetletakse, mitte ei jäeta tähelepanuta. Kaebaja I esitatud

arvamustest ei järeldu, et vägivallaohu põhjuseks on üldine inimõiguste mittejärgimise soov või

väärtusruumi erinevus. Vastustaja kogutud teabest nähtub, et paigas on protseduurid, sh

eraldatakse

kinnipeetavad

turvalisusastme

alusel.

Vägivallategusid

toime

pannud

kinnipeetavaid karistatakse. IT toob välja, et FDC SeaTaci peetakse üldiselt turvaliseks

asutuseks, kus ei ole toimunud kinnipeetavate omavaheliste rünnakutega seotud intsidente, mis

oleksid lõppenud mõne kinnipeetava surmaga. Tegemist on eeluurimisvanglaga, kus

kinnipeetavad pigem hoiduvad vägivallast ja muudest rikkumistest, mis võiksid hiljem

mõjutada nende karistust. Korrarikkumised võivad tuua kaasa distsiplinaarvastutuse. FDC

SeaTacis on kinnipeetavad eri rahvusest ja rassidest, erinevates süütegudes kahtlustatavaid,

samuti silmatorkavalt jõukaid isikuid ning kinnipidamisasutus suhtub kõigisse samaväärselt ja

lugupidavalt. Diskrimineerimisega kiusamisjuhtumeid ei osanud FDC SeaTaci töötajad välja

tuua. Seal on viibinud ka vene rahvusest inimesi, kuid rahvuse pinnalt ei ole probleeme olnud.

Kui konkreetne isik peaks kujunema turvaprobleemiks, leitakse sobiv paigutus, et vältida

edasisi probleeme. Olemas on sisemised protseduurid probleemide lahendamiseks. Tõsise mure

korral saab viia kinnipeetava üle mõnda teise asutusse. Eeltoodust nähtub, et konkreetse

kinnipidamisasutuse kontekstis ei ole leidnud kinnitust ükski kaebaja I avaldatud kahtlus.

3-24-335

14(33)

7.19. Kaebaja I väite osas, et teda võidaks diskrimineerida rahvuse tõttu, saab nõustuda

vaidlusaluses korralduses tooduga. Olukorras, kus Venemaa Föderatsioon ründas Ukrainat, on

venevastane meeleolu võimalik mistahes Venemaa tegevust hukkamõistvas ja Ukrainat

toetavas riigis. Seega ei erineks kaebaja I olukord oluliselt Eestis, mujal Euroopas ega USA-s

viibides. Määrav on üksnes see, kas võimalike probleemidega piisavalt tegeletakse.

7.20. Huvitegevustega tegelemise võimalusi on kirjeldatud USA justiitsministeeriumi

04.12.2023 ja 08.01.2024 vastustes ning ITi kokkuvõttes. Seal on selgitatud ka kaebevõimalusi,

mis sarnaneb vangistusseaduses ettenähtud kohustusliku vaidemenetlusega.

7.21. Kinnipeetavate toitlustuse küsimusi selgitatakse USA justiitsministeeriumi 04.12.2023 ja

08.01.2024 vastustes. BOP toitlustusprogramm toimib ühtse riikliku menüü alusel, mis tagab

igaks söögikorraks tervisliku valiku. Registreeritud toitumisnõustaja vaatab riikliku menüü

kord aastas üle, et veenduda, et see võimaldab ise valida toite vastavalt meditsiinilistele

toitumisvajadustele. Koostöös järelevalvekaplaniga korraldab asutuse toitlustustalituse

administraator vastavalt soovile usulisi dieete. IT toob oma kokkuvõttes välja, et toitlustamine

toimub 3 korda päevas. Teatud ulatuses on võimalikud eridieedid (koššer, arsti ettekirjutus jms).

Süüakse ühisalal laua ääres, kuid FDC SeaTaci töötaja kinnitusel on võimalik süüa ka kambris,

kui kinnipeetav peaks seda eelistama. Kaebaja I märkis alles kaebuses, et USA

kinnipidamisasutuste toit on üldiselt ebatervislik, mistõttu ei pidanud vastustaja seda teemat

vaidlustatud korralduses analüüsima. JD arvamuses on üldistavalt märgitud, et vanglatoit on

ebatervislik, sooja toitu mõnel juhul ei pakuta ning toiduvalik on piiratud, mh tulenevalt

personalipuudusest. Viidatud on mitmetele artiklitele, millest enamik jääb aastate tagusesse

aega. Neist artiklitest võib järeldada, et tervisliku toitumise vajadusele kinnipidamisasutustes

pööratakse avalikult tähelepanu ja selle probleemiga tegeletakse. Selle tagajärjeks võibki olla

see, et kinnipidamisasutuste menüü vaatab üle toitumisnõustaja. USA justiitsministeeriumi

vastuse kohaselt on tervisevajadustest tulenevad eridieedid võimalikud. Seega tullakse

kinnipeetavatele mõistlikul määral vastu. Ei saa eeldada, et vanglas pakutav toit peaks olema

parim võimalik. Kaebaja I ei toonud välja, et tal on tervisehäireid, mida on eksperdi arvamuses

kirjeldatud ning mis võiksid vanglas viibides süveneda koostoimes vanglale iseloomuliku

toiduga. Etteheiteid vanglas pakutava toidu kvaliteedile ja maitsele on esitatud ka Eestis.

7.22. Kinnipidamisasutuste sanitaartingimusi on kirjeldatud USA justiitsministeeriumi

04.12.2023 ja 08.01.2024 vastustes. Kinnipeetavatest korrapidajad tagavad, et ühisruumid on

puhtad. Aknaid, duširuume, tualettpotte, kraanikausse ja põrandaid puhastatakse iga päev ning

muid pindu puhastatakse graafiku alusel. Kinnipeetavad vastutavad oma kambrite puhtuse eest.

Neile tehakse kinnipidamisasutusse saabumisel selgeks puhtusstandardid, mis tagavad, et

kinnipeetavate elutingimused on ohutud ja sanitaarsed. Ka ITile ei jäänud silma asjaolusid, mis

lubanuks teha etteheiteid puhtuse või hügieeni kohta.

7.23. Kaebaja I heidab ette, et vastustaja on jätnud välja selgitamata kinnipidamistingimused

pärast võimalikku süüdimõistmist. Asja materjalide kohaselt on vastustaja selle kohta uurinud

ja järeldanud, et ülevaade kinnipidamistingimustest puudutab kinnipidamistingimusi

asjakohastes asutustes nii vahistamise kui ka süüdimõistmise korral. Karistuse kandmise koha

määramise juhises (lk 16 jj) toodud tingimused pole ilmselgelt põhjendamatud. Tekkinud

probleemid on põhjustatud üldisest personalipuudusest, millega tegeletakse riiklikul tasandil.

Asjaolu, et kaebajat I kui välismaalast ei pruugita paigutada kõige madalama

turvalisusrežiimiga vanglasse, ei ole meelevaldne ebavõrdne kohtlemine. Vastustajalt ega

USA-lt ei saa nõuda, et nad tooksid välja konkreetsed kinnipidamisasutused, kus kaebajat I

hakatakse võimaliku süüdimõistmise korral kinni pidama. Demokraatlikes riikides on õigus- ja

vanglasüsteem pidevas arengus. Eesti riigil on kohustus kaitsta oma kodanikku ka välisriigis ja

kodanikul on õigus seda oma riigilt nõuda (PS § 13), sh kui ta peaks sattuma inimõigusi

3-24-335

15(33)

rikkuvatesse kinnipidamistingimustesse. See peaks USA-d distsiplineerima. Kui USA peaks

Eesti (ja EL) kodaniku paigutama EIÕK-i rikkuvatesse tingimustesse, siis kahaneks USA

võimalus edaspidi EL-lt EL-i kodanikke välja nõuda. Samuti näitavad kaebaja I tõendid USA

kohtupraktika kohta, et kui kinnipidamistingimused on väga halvad, siis sellega arvestatakse

kohtulahendi tegemisel.

7.24. Ülerahvastatuse teemat ei ole kaebaja I enne kaebuse esitamist välja toonud ja seetõttu ei

pidanud vastustaja seda uurima. Vastustaja märgib õigesti, et kuigi viimasel aastatel võib olla

kinnipeetavate arv hakanud tõusma, on dekaadi andmeid arvestades kinnipeetavate arv üldiselt

langustrendis. Seda arvestades ei saa kinnipidamisasutuste ülerahvastatust pidada tõenäoliseks.

JD arvamuses viidati USA Justiitsministeeriumi vanglasüsteemi aruandele, mille järgi

teadvustatakse ülerahvastatuse probleemi ja sellele otsitakse lahendusi. Süsteemseid vigu ei

võimalda tuvastada ka kaebaja I viidatud TG ja AM selgitused. Mõlema isiku kirjeldused

kambriruumi jagamisest kümnete inimestega on vastuolus FDC SeaTaci kohta eelnevalt

kogutud ja tuvastatud teabega. TG kinnipidamine USA-s lõppes 2016. a-l ning AM viibis

idaranniku kinnipidamisasutustes, mis ei puuduta kaebajat I.

7.25. Vaidlustatud korralduses on analüüsitud kaebaja I esitatud tõendit selle kohta, et oodatav

eluiga väheneb keskmiselt 2 aastat iga vanglas veedetud aasta kohta. Kaebuse lisas nr 40 toodud

tõendi allmärkus 3 kinnitab vahetul tutvumisel vastustaja järeldusi: uuring on 20 aastat vana ja

puudutab inimgruppi, kuhu kaebaja I teadaolevalt ei kuulu. Meditsiinilisi probleeme

süvendavad elukestev erinevate ainete kuritarvitamine, sh alkoholism ja suitsetamine, mis on

kinnipeetavate seas tavalised. Ka avalduvad kroonilised haigused ei ole olemuslikult erinevad

populatsioonis esinevatest, kuid on koondunud ühiskonna abivajavatesse osadesse. Neid ja

sarnaseid probleeme seostatakse enim seksuaalse riskikäitumisega ja muude ebatervislike

käitumisviisidega. EP uurimus, millele on viidatud kaebuse lisa 40 allmärkuses 2, ei puuduta

suremust vanglates, vaid tingimisi vabanenute hulgas. Nagu vastustaja välja tõi, on alusandmed

vananenud. Kõrgem suremuse risk on ka etnilistel gruppidel, kuhu kaebaja I ei kuulu, ja

madalama haridustasemega vabanenutel. Surma põhjused on teadmata, samas on võimalike

põhjustena välja toodud ebaloomulikku surma, ravile juurdepääsu puudumist pärast vabanemist

ja üledoosi. Toodud andmed ei ole asjakohased nii seetõttu, et jälgiti 1989.–1993. a-l

vabanenuid New Yorgi piirkonnas (FDC SeaTac asub läänerannikul) ning võib eeldada, et

süüdimõistmise korral tuleb kaebaja I hiljemalt vabanemisel Eestisse tagasi, mistõttu ei ole

USA-s viibivate vabanenud vangide võimalikud iseloomulikud sotsiaalsed riskid Eesti

ühiskonnale omased. EP on kinnitanud oma järelduste kehtivust, millest saab järeldada, et tema

poolt 1989.–2003. a-l kogutud andmeid ei ole ümber lükatud, kuid sellest ei tulene, et

samasugused riskid realiseeruvad ka rohkem kui 30 aastat hiljem.

7.26. Otsitud on kaebaja I etteheide, et FDC SeaTac asub lennujaama kõrval, kus on pidev

müra. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja I kodu Eestis Rae külas, mis asub lennujaama

kõrval. Ka mujal maailmas asuvad inimeste eluasemed lennujaama kõrval. FDC SeaTaci

asumist lennujaama kõrval ei saa pidada kaebaja I inimõigusi rikkuvaks.

7.27. Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsuse kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi hinnata

kumulatiivselt, võttes arvesse mh kinnipidamise pikkust võimalikes kinnipidamistingimustes.

Kaebajat I võib süüdimõistmise korral oodata maksimaalselt 20-aastane vangistus, kuid

tõenäoliselt on see lühem. Kaebajal I on võimalik taotleda USA-s mõistetud vangistuse

kandmist Eestis. Vastustaja kogutud tõendid ei anna alust järelduseks, et USA süstemaatiliselt

ei anna süüdimõistetud välisriigi kodanikke kodakondsusjärgsele riigile karistuse kandmiseks

välja. Vastustaja kogemus varasemate Eesti kodanikest süüdimõistetute kohta kinnitab

vastupidist. Vastustaja on võrrelnud USA kinnipidamisasutuste tingimusi üldises plaanis Eesti

kinnipidamisasutustega ning ei ole tuvastanud, et kaebaja I õigused saaksid USA-s suuremal

3-24-335

16(33)

määral riivatud kui kinnipidamisel Eesti asutustes. Toodud probleemid ei ole võõrad ka Eesti

vanglasüsteemile ning vahistatute liikumisvabadus võib olla USA kinnipidamisasutustes isegi

suurem kui Eestis. Nende järeldustega saab nõustuda. Probleemiks võib olla kambris asuv

tualett, mis ei ole eraldatud ülejäänud ruumist ja võib põhjustada isikule olulisi ebamugavusi,

kui ta peab kambrit jagama. Selles osas oodatakse EIÕK-i liikmesriikidelt probleemi

lahendamist, kuid puuduvad muud raskendavad asjaolud, mis kogumis viitavad, et art 3 lävend

on ületatud (ülerahvastatus, pea ööpäevaringne kambrisse sulgemine, WC lähedal söömine jne).

Kambris oleva tualeti kasutamisele on alternatiive. Kinnipidamistingimuste kumulatiivne mõju

ei muutu ebaproportsionaalseks ka võimaliku karistuse pikkust arvestades. Arvestades USA

süüdimõistmise põhimõtteid ja kaebajale I etteheidetava süüteo tõsidust, võis vastustaja asuda

seisukohale, et kaebaja I väljaandmine on proportsionaalne.

7.28. Kaebaja I hinnangul on USA kinnipidamisasutustes tervishoiuteenuste osutamisel

süsteemsed puudused, mis seavad ohtu tema tervise ja elu. Kaebajal I diagnoositi 2022. a-l

XXX, mida opereeriti ning nüüd peab ta olema arstliku järelevalve all, et vältida haiguse

tagasitulekut. USA justiitsministeeriumilt on uuritud kinnipidamiskeskuses osutatavate

tervishoiuteenuste kohta, sh selgitati järelepärimises kaebaja I terviseprobleeme ja küsiti nende

võimaliku ravi kohta. USA justiitsministeerium kinnitas 04.12.2023 ja 08.01.2024 vastustes

(dtl 1365, 1384), et BOP tagab vajaliku arstiabi, sh ennetava abi ja sõeluuringud. BOP

kinnipidamisasutused suudavad pakkuda kaebaja I profiiliga patsiendile sobilikku arstiabi. Ka

FDC SeaTacis on kohapealne tervishoiuteenuste üksus ja meditsiinitöötajad ning seal

osutatakse meditsiiniliselt vajalikku ravi. IT 08.01.2024 külastuse kokkuvõttest nähtub, et FDC

SeaTaci kinnitusel ei tehta personaliprobleemidest hoolimata järeleandmisi kinnipeetavate

turvalisuse ja tervise küsimustes. FDC SeaTacis on meditsiiniteenuste osutamiseks

meditsiinikeskus. Kõik kinnipeetavad allutatakse saabumisel meditsiinilisele läbivaatusele.

Kõigist muredest saab meditsiinitöötajale teada anda. Soovi ja vajaduse korral võib üle anda ka

andmed varasema haigusloo ja tervisliku seisundi kohta. Pooleliolevaid protseduure jätkatakse,

vajadusel alustatakse uusi. Erakorralise meditsiini teenused on kättesaadavad kogu aeg, muud

päevasel ajal. Kui meditsiiniabi on vaja osutada valdkondades, mida FDC SeaTaci töötajad ise

ei suuda pakkuda, saadakse abi lepingulistelt meditsiiniasutustelt. Vajadusel kutsutakse kiirabi.

Lähim haigla asub ca 5-minutilise autosõidu kaugusel. Krooniliste haigetega tegelemine on osa

igapäevatööst. Gastroskoopilised uuringud on üks tavalisematest protseduuridest. Väliste

tervishoiuteenuste osutajate kättesaadavus sõltub välisest tervishoiuteenuse osutajast. Tegemist

on samasuguse olukorraga nagu väljaspool asutust ja kinnipidamiskeskus ei saa erikohtlemist.

Vaimsele tervisele ja enesetappude vältimisele pööratakse suurt tähelepanu. Meditsiinikeskuses

on olemas psühholoog ja psühhiaater. Tervishoiu korraldust FDC SeaTacis reguleerib

20.02.2020 dokument ja BOP-s 03.06.2014 programmdokument.

7.29. Eelneva põhjal leidis vastustaja õigesti, et kaebajale I tagatakse vajadusel piisav ja

asjakohane ravi. Kaebaja I esitatud tõendid üksikjuhtudel esinenud probleemide kohta ei

pidanud tekitama vastustajas kahtlusi teise riigi ametiasutuste antud selgituste tõele vastavuses

ja usaldusväärsuses. Üksikud probleemid ei tõenda süsteemseid puudujääke ja neid võib

esineda kõigi riikide tervishoiusüsteemides. Probleemidele avalikult tähelepanu pööramine

näitab, et neid ei vaikita maha ja neile otsitakse lahendusi, et neid edaspidi vältida. Ka EIK ei

ole tuvastanud USA vanglate tervishoiusüsteemis süsteemseid puudujääke, mis keelaks isikuid

USA-le kriminaalmenetluse läbiviimiseks välja anda. Kaebaja I viidatud EIK otsus Aswat vs

Ühendkuningriik puudutas erandlikku juhtumit, mille asjaolud olid teistsugused. Kaebajal I on

füüsilise, mitte vaimse tervise häired. Puudub põhjus järeldada, et kaebaja I eraldamine kodust

ja perekonnast toob tõenäoliselt kaasa tema tervisliku seisundi olulise halvenemise. Vähk ei ole

haruldane haigus, mida USA meditsiinisüsteem ei oskaks ravida. Pole usutav, et kaebaja I ei

saaks USA kinnipidamiskohas ravi hemorroidide, kroonilise nohu või allergia vastu. Tegemist

3-24-335

17(33)

ei ole tervisehädadega, mis võiksid kaebaja I elu USA-s ohtu seada või tema tervislikku

seisundit oluliselt halvendada. Puudub alus arvata, et kaebaja I oleks oma tervisliku seisundi

poolest USA-s vähem kaitstud kui Eestis. Selles, et kinnipeetavad peavad ootama oma

ravijärjekorda, ei ole midagi erakorralist. See on nii ka väljaspool vanglat. Kaebaja I tervislik

seisund ei välista tema osalemist kriminaalmenetluses ega tema transportimist USA-sse.

Vajadusel tuleb kontrollida tema tervislikku seisundit enne USA-le reaalse üleandmise

kavandamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2019 otsus nr 3-19-254, p 11). Kaebaja I toob

välja, et vähk on USA kinnipeetavate seas kõige sagedasemaks surma põhjuseks, kuid see

haigus on ülemaailmselt suurim inimeste surma põhjustaja, mida ei saa seostada USA vanglate

tervishoiusüsteemi halva kvaliteediga.

7.30. Asjas ei ole esitatud ühtegi põhjalikumat uuringut või ülevaadet USA vanglate

tervishoiusüsteemi kohta, mille alusel võiks järeldada selles esinevaid süsteemseid puudusi.

Kaebaja I esitatud asjatundjate arvamused on üldsõnalised ja tuginevad üksikutele juhtumitele

ning kogemustele, mis ei lükka ümber USA ametiasutuste vastuses toodud seisukohti. Kaebaja

I esitatud tõendid küll kajastavad seda, et USA vanglatervishoius on mõningaid puudujääke,

kuid ka seda, et nendele on pööratud tähelepanu ja need on võetud jälgimise alla (nt JD

17.01.2024 arvamus). Kaebaja I viidatud USA kohtupraktikast on näha, et vanglatervishoiu üle

toimib tõhus kohtulik kontroll. EL arvamuses ja JP 05.02.2024 arvamuses on viidatud

võimalusele taotleda kinnipidamiskeskusest vabastamist, kui kinnipidamisasutus ei suuda

tagada vajalikku ravi. BOP-l akrediteeringu puudumisel ei ole praeguses asjas määravat

tähtsust, sest selle omamine pole kohustuslik ja BOP kasutab mh teiste tervishoiuteenuse

osutajate teenuseid. EL arvamuse kohaselt otsib BOP uusi akrediteerijaid. Akrediteeringu

puudumine ei tõenda tingimata tervishoiuteenuste kvaliteedi puudumist, vaid vajalike

dokumentide õigeaegset uuendamata jätmist.

7.31.

Tervishoiuteenuste

osutamisega

esineb

aeg-ajalt

probleeme

ka

Eesti

kinnipidamisasutustes, mille kohta on kinnipeetavad esitanud kohtutesse kaebusi ja millele on

juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler. Eesti vanglates esinevate probleemide põhjuseks on

samuti nii ebapiisav meditsiinipersonal kui ka rahaliste vahendite piiratus. Lisaks vanglatele

esineb sama probleem kogu elanikkonnale osutatavas tervishoius. See tähendab mitte seda, et

Eesti vanglates ei vasta tervishoiusüsteem seaduses nõutavale tasemele, vaid seda, et üksikuid

rikkumisi või kinnipeetavate soovidele või vajadustele mittevastavat tervishoiuteenuse

osutamist võib esineda ka Eesti vanglates. Seega ei saa asuda seisukohale, et Eesti

kinnipidamisasutuses oleks kaebaja I tervis suuremal määral kaitstud kui USA

kinnipidamisasutuses. MN arvamus, mille kohaselt oleks kaebajal tõenäosem võimalus saada

meditsiinilisi uuringuid Eesti vanglas kui USA vanglas, on ilmselgelt põhjendamatu.

7.32. Kokkuvõttes on vastustaja nõuetekohaselt arvestanud kaebaja I tervisprobleemidega.

7.33. Kaebajad tõid välja, et kaebaja I väljaandmine tooks kaasa nende perekonna- ja eraelu

ebaproportsionaalse riive, sest takistaks pereliikmete suhtlust ja kohtumisi, mis omakorda võiks

viia peresuhete katkemiseni. Vastustaja leidis õigesti, et riive on proportsionaalne, ega teinud

selles osas olulisi kaalutlusvigu. Kaebaja I väljaandmisel on legitiimne eesmärk. Perekonna- ja

eraelu puutumatuse riive on kriminaalmenetlusega paratamatult kaasnev tagajärg, millega

kaebaja I sai ja pidi oma tegevuses arvestama (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2008 otsus

nr 3-07-2482, p 9 ja 29.11.2023 otsus nr 3-23-2038). Kaebajal I on kaks last, kelle

hoolitsusvajadus seondub vaid nende alaealisuse, mitte tervisliku seisundiga. Lastel on olemas

terve ja töövõimeline ema, kellelt lapsed saavad nõuda hoolt ja ülalpidamist. Vajadusel saab

taotleda abi riigilt või kohalikult omavalitsuselt. Kaebaja I ei ole välja toonud, et tema

perekonnaelu riive oleks intensiivsem kui teistel väljaandmisele kuuluvatel isikutel. Erandlikke

3-24-335

18(33)

asjaolusid, millele on viidatud EIK praktikas, ei esine. Laste huvide esikohale seadmine ei

tähenda, et mistahes laste huvidega vastuolus olevat otsust ei olekski võimalik teha.

7.34. Lapse huvi olla koos oma vanemaga ei kaalu üles avalikku huvi kuritegude uurimiseks ja

kurjategija vastutusele võtmiseks. Tegemist ei ole kriminaalmenetlusest vabastamise alusega

Eestis ega välisriigis. Ka Eesti kinnipidamisasutuses puuduks kaebajal I võimalus olla oma

lastega koos ja pakkuda neile vanemlikku hoolt või ülalpidamist. Oma vanemlikku

ülalpidamiskohustust on osaliselt võimalik täita ka kinnipidamiskeskuses töötades. Sarnane

võimalus on olemas nii Eestis kui ka USA-s. Väljaandmise otsustamisel ei ole määrav, kui suur

vahemaa jääb kaebaja I ja tema pere vahele, kas perel on rahalisi vahendeid kaebaja I

külastamiseks ning kui palju aega ja raha selline külastus vajaks. Tegemist on väljaandmisega

paratamatult kaasnevate tagajärgedega. Kaebaja I saab neile riivetele tugineda USA

kriminaalmenetluses nt vahi alt vabastamise taotlemisel või võimaliku karistamise korral

karistuse kandmiseks Eestisse ületoomise taotlemisel.

7.35. Justiitsministeerium küsis teavet perekonna külastamise võimaluste kohta. USA

justiitsministeerium selgitas seda 04.12.2023, 08.01.2024 ja 21.01.2024 vastustes (. Sarnaseid

tingimusi on FDC SeaTaci kinnipidamiskeskuse külastustingimuste osas kajastanud ka IT.

Sellest saab järeldada, et kinnipeetavatele on tagatud suhtlemis- kui kokkusaamisvõimalused

oma perekonnaga. Kohtumiste tingimused ei piira kaebajate õigusi ebaproportsionaalselt. Kahe

tunni pikkused kohtumised ei ole ilmselgelt ebapiisavad. Kaugemalt tulnud saavad taotleda ka

pikemaid kokkusaamisi või kokkusaamisi mitmel järjestikusel päeval. Õiguste riive

proportsionaalsuse hindamisel ei saa aluseks võtta erandolukordi, mil kohtumised võidakse ära

jätta. Põhjendamatut kohtumisest keeldumist on võimalik vaidlustada.

7.36. BOP juhendi kohaselt (lk 38) ei ole abielulised külastused lubatavad. Sama põhimõte

kehtib ka teiste pereliikmetega pikaajaliste kokkusaamiste kohta. See, et Eestis võimaldab

seadus kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi, ei tähenda, et samasugune võimalus tuleks

kaebajale I tagada ka USA-s. Kuna tegemist ei ole kaebaja I õiguste rikkumisega, siis ei ole

tegemist tema välja andmata jätmist õigustava asjaoluga.

7.37. Kaebajad heidavad ette, et kaebaja I elukaaslasel ja kasutütrel ei võimaldataks teda

külastada, sest neid ei loetaks kaebaja I pereliikmeteks. ITi kokkuvõttes viidatud FDC SeaTaci

käsiraamatust (lk 22) ja BOP külastusreeglitest ei saa teha sellist järeldust. Ka USA

justiitsministeerium on kinnitanud 08.01.2024 vastuses võimalust taotleda kokkusaamisi

isikutega, keda ei loeta rangelt lühisugulaste hulka. FDC SeaTaci käsiraamatu (lk 24) ja BOP

külastusreeglite (lk 12–13) järgi on lubatud käepigistused, embamised ja hea kombe kohased

suudlused külastuse alguses ja lõpus. Käe hoidmine ei ole lubatud. Kinnipeetavatel on lubatud

hoida kuni 3-aastaseid lapsi külastuse ajal süles. Muud kehalised kontaktid ei ole lubatavad ja

rikkumine toob kaasa külastuse katkestamise. Need reeglid ei riku kaebajate õigusi.

Minimaalsed kehalised kontaktid on lubatavad ja peresuhete hoidmiseks piisavad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada

kaebus.

8.1. Asja lahendas mh kohtunik, kes oleks pidanud taanduma, sest arutas varem samasugust

haldusasja nr 3-23-1038. Kohus oli asja lahendades erapoolik vastustaja kasuks. Kohus rikkus

oluliselt menetlusnormi, sest lahendas asja kirjalikus menetlus, hoolimata kaebaja I taotlusest

korraldada kohtuistung.

3-24-335

19(33)

8.2. Kohus leidis vääralt, et haldusmenetluses ei rikutud kaebaja I õigust olla ära kuulatud. Liiga

lühikeste tähtaegade tõttu jäi vastustajale esitamata suur hulk tõendeid, mida vastustaja oleks

pidanud kaalumisel arvestama. Tõendite kogumine võttis aega ja mõne tõendi kogumise

vajadus selgus alles pärast vastustaja seisukohtadega tutvumist. Kaebaja I sai esitada tõendid

kohtule, kuid kohus ei saa teha kaalutlusotsust vastustaja asemel (HKMS § 158 lg 3).

Halduskohus on seda keeldu rikkunud. Kaebajale I oleks pidanud andma võimaluse anda

haldusmenetluses suulisi selgitusi. Kaebaja I eest varjati haldusmenetluses olulist teavet ja talle

valetati. Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet ja kaalutlusõigust ning see tõi kaasa vale otsuse.

8.3. KrMS asjaomased normid (eeskätt § 452 lg 3 ja § 4521 lg-d 2, 3 ja 5) on PS-ga vastuolus.

Halduskohtu otsuse põhjendused on selles osas väga napid. Valitsuse ja kohtute pädevuse jaotus

on ebaselge. Täpsem tõlgendus anti alles Tallinna Ringkonnakohtu otsustes haldusasjades nr 3-

23-1037 ja 3-23-1038, kuid see ei lähtu KrMS normidest, vaid seletuskirjast. Pädevuse jaotuse

küsimustes ei pidanud kontrollima KrMS kooskõla PS-ga kriminaalasjas nr 1-22-7089. Harju

Maakohtu 15.03.2023 määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 määrus asjas nr 1-22-

7089 on osa vaidlustatud korralduse kaalutlustest. Pole võimalik, et halduskohus ei saa selles

osas kontrollida haldusakti põhjenduste ja resolutsiooni vastavust seadusele. Kaebaja I

väljaandmise õiguslikud eeldused ei ole tegelikult täidetud. Kui asjaomaseid norme tõlgendada

nii, et kaebajal I ei ole võimalik tõhusalt kasutada õigust olla ära kuulatud, siis on see PS-ga

vastuolus. Kaebaja I sai kohtu hinnangust poolte esitatud tõenditele teada alles kohtuotsusest.

8.4. Paralleelmenetluste tõttu ei ole väljaandmine proportsionaalne. Vastustaja ei võrrelnud

Eestis algatatud kriminaalmenetluse asjaolusid USA süüdistusaktiga, kuid selleta pole võimalik

teha järeldusi tegude toimepanemise koha, kannatanute asukoha, kahju tekkimise jms

väljaandmise vajalikkust puudutavate asjaolude kohta. Väär on seisukoht, et väljaandmise

legitiimseks eesmärgiks saab olla mh rahvusvaheline koostöö iseenesest. Seda eesmärki ei saa

asetada inimese põhiõigustest ettepoole. Puudub alus arvata, et siinses asjas ei oleks Eesti

asutused võimelised kriminaalasja edasi menetlema ja kohtusse saatma. Halduskohtu seisukoht,

et vastustaja ei saa seada kahtluse alla või kontrollida kriminaalmenetluses tehtud

(prokuratuuri) otsuseid, on vastuolus KrMS § 452 lg-ga 1, mille kohaselt otsustab väljaandmise

vastustaja. USA süüdistusakti hinnates on kohus segi ajanud mõisted „investor“ ja „ohver“, mis

on viinud valede järeldusteni. USA justiitsministeeriumi 05.01.2024 kiri ei kinnita, et USA-s

asuks sadu tuhandeid ohvreid, kellele tekitati 575 miljoni dollari ulatuses kahju. Halduskohus

jättis tähelepanuta 23.02.2024 kirja, mille järgi on kahju alles selgumisel ning vaid 15%

maksetest tehti USA IP-aadressidelt. See kiri koos abiprokuröri ülekuulamise protokolliga

kriminaalasjas nr 1-23-5616 tõendab, et USA seos asjaga on nõrk.

8.5. Väljaandmisel puudub legitiimne eesmärk. Kuna Eestis käib kaebaja I suhtes

kriminaalmenetlus, puudub oht, et ta jääb karistamata. Vaidlustatud korralduse põhjendused on

selles osas deklaratiivsed ja demagoogilised. Väljaandmine pole ka vajalik ega mõõdukas.

Rahvusvaheline koostöö ei ole lubatav kaebaja I põhiõiguste rikkumise hinnaga. USA

süüdistusakti kohaselt on väidetavaid ohvreid vaid 4 ning puudub teave, kas nad on üldse USA

kodanikud ja kui suurt kahju on neile tekitatud. Eesti kohtud ei ole pidanud Polybiuse

ühisrahastuse kampaaniat ebaseaduslikuks ning see polnud ka suunatud USA kodanikele või

elanikele. Vastustaja ei arvestanud mitmete kaebaja I kasuks rääkivate asjaoludega.

8.6. Kaebaja I on tõendanud haldusmenetluses toimunud rikkumisi. Haldusakti aluseks olevaid

asjaolusid peab tõendama vastustaja. Väär on halduskohtu väide, et vaikimisi tuleb eeldada, et

USA kaitseb kaebaja I inimõigusi. Kuna kaebaja I võimalus koguda USA-st tõendeid on

piiratud, kehtib vastustajale kõrgendatud tõendamisstandard, mida vastustaja ei ole täitnud.

3-24-335

20(33)

8.7. Halduskohus rikkus uurimis- ja selgitamiskohustust. Kaebajale I ei olnud selge, mida ta

peaks kohtu arvates täiendavalt tõendama. Kaebaja I sai mitmetest tõendamist vajavatest

asjaoludest teada alles kohtuotsusest. Kohus jättis vääralt kõrvale MA analüüsi eluaegse

vangistuse kohta, samuti kaebaja esitatud tõendid kaitsekulude ja õigeksmõistmise korral

hüvitise saamise võimatuse kohta. Need tõendid puudutavad mh vaidlustatud korralduse

proportsionaalsust.

8.8. Halduskohus lähtus tõendamisstandardist, mis ei tulene seadusest, ja hindas tõendeid

valesti. Tõendamisstandardi puhul ei saa olla tähtsust vastastikkuse põhimõttel, sest see kehtib

riikide vahel. Halduskohus mõistis valesti EIK ja EK praktikat. Kuna neil kohtutel ei ole

jurisdiktsiooni USA vanglate üle, siis ei saagi neil olla praktikat USA vanglatingimuste kohta.

Ka ÜRO ega muud inimõigusorganisatsioonid ei ole kuigi tihti hinnanud USA vanglatingimusi.

See ei tähenda, et USA vanglates austatakse inimõigusi, vaid seda, et teave probleemide kohta

on avalikult kättesaadav ja puudub vajadus eraldi raportiteks. Mõned raportid on siiski olemas

ja neis on viidatud mh tõsistele probleemidele, millele on tuginetud ka kaebaja I esitatud

asjatundjate arvamustes. Halduskohtu otsusest jääb segaseks, mida täpsemalt peaks kaebaja I

siinses asjas tõendama ja miks tema esitatud tõendid pole piisavalt autoriteetsed. Kohus jättis

tähelepanuta kaebaja I esitatud tõendid, mis lükkavad ümber USA justiitsministeeriumi

vastuses toodud seisukohad tervishoiuteenuse kättesaadavuse ja kinnipidamistingimuste kohta.

8.9. Halduskohtu järeldused seoses kinnipidamistingimustega on vastuolus seaduse ja EIK

praktikaga. FDC SeaTaci personaliprobleemi on käsitletud pealiskaudselt ja probleemi

pisendades. Kaebaja I väited jäid täiesti tähelepanuta. Kaebaja I on ära näidanud, et FDC

SeaTaci personaliprobleem, mida ei ole suudetud lahendada juba aastaid, kujutab ohtu kõigile

seal viibivatele kinnipeetavatele. Kohus kritiseeris kaebaja I esitatud tõendeid advokaadiga

kohtumise tingimuste kohta, kuid pole aru saada, mida kohus tegelikult tuvastas ning miks

kaebaja I esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed. Kohtu põhjendused kambritingimuste kohta

on ebaselged ja väärad. Tõenditest ja EIK praktikast on nopitud üksikuid vastustaja seisukohti

toetavaid fakte ning kaebaja I seisukohtadele ei ole vastatud. Kokkuvõttes on kaebaja I

tõendanud, et kinnipidamistingimused FDC SeaTacis ei vasta EIÕK art-s 3 sätestatud

miinimumnõuetele. Kohus jättis vastamata kaebaja I väidetele, et teda ähvardab vägivald ja

diskrimineerimine. Kaebaja I seadis kahtluse alla mitte seda, et vägivalla ohjamise ja

vaidlustamise reeglid on olemas, vaid seda, et vägivald lokkab reeglitest hoolimata ja slaavi

päritolu inimesed on eriti suures ohus. Süsteemselt puudulik tervishoiusüsteem koosmõjus

ebakvaliteetse vanglatoiduga muudab usutavaks järelduse, et iga vanglas veedetud aasta

vähendab inimese eluiga 2 aasta võrra. Vastustaja ei ole esitanud vastupidiseid tõendeid. Kohtu

hinnang, et vastustajalt ei saa nõuda selle väljaselgitamist, kuhu kaebaja I tõenäoliselt

paigutatakse karistust kandma, ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Kohtu järeldused

ülerahvastatuse probleemi kohta on pealiskaudsed. Kaebaja I tõendeid ei ole hinnatud. Kohus

hindas vääralt kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju. Kaebaja I on tõendanud tõsist ohtu,

et talle mõistetakse karistuseks eluaegne vangistus ennetähtaegse vabanemise võimaluseta, mis

on vastuolus EIÕK art-ga 3.

8.10. Kohtu järeldused perekonnaelu riive kohta on pealiskaudsed. Kaebaja I ei ole taotlenud

enda vabastamist kriminaalmenetlusest, vaid on veendunud oma süütuses ja soovib

kriminaalmenetlust Eestis. Sel juhul ei peaks kaebaja I tõenäoliselt viibima eeluurimise või

kohtumenetluse ajal vahi all, sest ta viibib juba pikalt elektroonilise järelevalve all ja on täitnud

selle tingimusi. Seega Eestis toimuva kriminaalmenetluse puhul ei tekikski perekonnaelu riivet.

USA-s oleks aga kaebaja I vahistamine kindel, mis sisuliselt tähendaks peresidemete katkemist.

Halduskohtu seisukoht ei ole kooskõlas tänapäevaste arusaamadega perekonnaelu kaitsest.

Kohtu järeldused ei põhine asjas esitatud tõenditel.

3-24-335

21(33)

8.11. Kaebaja I tervislikku seisundit arvestades oleks kohus pidanud põhjalikult kontrollima

vastustaja põhjendusi seoses kaebajale I tervishoiuteenuse osutamisega vanglas. Halduskohus

on tõsist kriisi USA vanglatervishoius pidanud üksikuteks probleemjuhtumisteks, millele

otsitakse lahendusi.

9. Y, C ja C paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles

halduskohus jättis nende kaebuse rahuldamata, ja uue otsusega kaebus rahuldada. Halduskohus

ei olnud asja lahendamisel erapooletu ja hindas tõendeid valesti. Kaebaja I tõstatatud kahtlused

on tõsised ja tema esitatud tõendid veenvad. Halduskohus ei ole sisuliselt kontrollinud, kas

vaidlustatud haldusaktis esitatud väited peavad paika.

10. Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

10.1. Asja ei lahendanud ebaseaduslik kohtukoosseis. Kaebajad ei ole välja toonud veenvaid

põhjusi, mis annaks kahelda kohtunike erapooletuses. Piisavaks põhjuseks pole see, et kohus ei

nõustunud kaebajate seisukohtadega. Istungi korraldamata jätmine ei mõjutanud asja

otsustamist.

10.2. Õigust olla ära kuulatud ei rikutud. Halduskohus ei väitnud vastupidist. Pärast

haldusmenetluse lõppemist on alati võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Kaebaja I on kogu

kohtumenetluse jooksul esitanud uusi tõendeid, sh apellatsioonimenetluses, mistõttu pole

usutav, et haldusmenetluses oleks pikem seisukoha esitamise tähtaeg olnud piisav. Kaebajatele

olid teada vastustaja põhiseisukohad. Halduskohtu poolne tõendite hindamine ei tähenda

kaalumist.

10.3. Halduskohtu kohaldatud tõendamisstandard on õiguspärane. Võib vaielda, kas

halduskohtu nimetatud vastastikkuse usalduse põhimõte on osa vastastikkuse põhimõttest või

seisab eraldi, kuid igal juhul kohaldub väljaandmistaotluse esitanud riigilt laekunud teabe

usaldamise eeldus, tulenevalt rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö eesmärkidest ja

põhimõtetest. See eeldus ei jää kehtima, kui selle vastu räägivad objektiivsed asjaolud, mis on

usaldusväärselt tõendatud. Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga. Apellatsioonimenetluses

esitatud tõenditest ei järeldu vastupidist.

10.4. Uurimispõhimõtet ja kaalutlusreegleid ei ole rikutud. USA ametiasutuste antud teave on

kooskõlas ITi tuvastatuga. Vastustaja ei jätnud tähelepanuta tingimusi, mis võivad kohalduda

kaebaja I süüdimõistmise korral. Vastustaja kogus USA asjatundjatelt täiendavaid tõendeid,

mis kinnitavad vastustaja seisukohtade õigsust. Vabas ühiskonnas on alati võimalik leida

süsteemi kriitiliselt suhtuvaid eksperte. Nii suures süsteemi puhul kui USA-s, kus on ligikaudu

2 miljonit kinnipeetavat, võib alati leida probleeme, kuid need ei tähenda süsteemseid puudusi.

Kaebaja I viidatud EIK praktika toetab pigem vastustaja seisukohti. Vastustaja ei pidanud

sisuliselt uurima ja kaaluma Eesti kriminaalmenetlusega seotud asjaolusid, sest nende

hindamine on prokuratuuri ja maakohtu pädevuses. Kohus jättis need väited õigesti

tähelepanuta.

10.5. Väljaandmise normistik on PS-ga kooskõlas (vt ka ringkonnakohtu seisukohad

haldusasjades nr 3-23-2037 ja 3-23-2038). PS-ga vastuolus oleva õigusselgusetusega on

tegemist vaid siis, kui seda ei ole võimalik kõrvaldada normide tõlgendamise teel. Praegu pole

tegemist sellise olukorraga. Halduskohtu pädevuses ei olnud hinnata väljaandmise lubatavaks

tunnistamise õiguspärasust. Maa- ja ringkonnakohtu määrused kriminaalasjas nr 1-22-7089 on

jõustunud. Väljaandmise otsustamise viivitamatuse nõue on PS-ga kooskõlas, sest see teenib

olulist avalikku huvi. Siinse asja menetlus näitab, et väljaantaval isikul on praktikas võimalik

oma õigusi efektiivselt kaitsta.

3-24-335

22(33)

10.6. Väljaandmisega kaasnev põhiõiguste riive on õiguspärane. Väljaandmise otsustamine

toimub väljaandmist taotleva riigi süüdistusakti pinnalt. Vastustaja ei pidanud hindama, kas ja

mis põhjustel on väljaantava isiku suhtes algatatud Eestis kriminaalmenetlusi. Sellel on tähtsust

vaid kontrollimisel, et väljaandmine ei läheks vastuollu topeltkaristamise keeluga, mida hindab

maakohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamise menetluses. Vastustajal tuli siiski

hinnata seda, kas väljaandmisega taotletavaid eesmärke oleks võimalik saavutada isiku

põhiõiguse vähem riivaval viisil, sh Eestis toimuva kriminaalmenetlusega . See hinnang saab

aga põhineda eeskätt väljaandmistaotlusel ja süüdistusaktil, arvestades ka prokuratuuri

hinnangut sobiva jurisdiktsiooni kohta. Prokuratuuri hinnangust kõrvale kaldumine peab olema

erandlik ja selliseid asjaolusid siinses asjas ei olnud. Väljaandmisega kaasneval põhiõiguste

riivel on legitiimne eesmärk, nagu halduskohus on õigesti välja toonud, ning väljaandmine on

selle eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas meede. Kaebajale I etteheidetava teo

puhul on kriminaalmenetluse toimetamise õigustatud huvi tulenevalt tegude toimepanemise,

kahju tekkimise ja kannatanute asukohast USA-l. Eksitav ja kontekstist välja rebitud on väide,

et halduskohus on USA süüdistusakti hinnates ajanud segi mõisted „investor“ ja „ohver“.

Halduskohus mõistis süüdistusakti õigesti. See, kas USA süüdistusversioon, sh kahju tekitamise

etteheide, on tegelikult põhjendatud, on USA-s toimuva kriminaalmenetluse esemeks.

Kaebajale I etteheidetavate süütegude läbi kannatanuid on kõikjal maailmas, kuid vastustaja ei

pidanud analüüsima, kas USA-s algatatud kriminaalmenetluse asemel saaks kriminaalmenetlust

toimetada mõnes kolmandas riigis.

10.7. Halduskohus leidis õigesti, et kinnipidamistingimused ei riku kaebaja I õigusi. Vastustaja

kogus kinnipidamistingimuste väljaselgitamiseks piisavalt teavet, et hinnata nende mõju

kaebaja I põhiõigustele, ja tegi sellest õiged järeldused. USA vanglasüsteemis on probleeme,

nagu ka Eesti vanglasüsteemis, kuid see järeldus pole piisav, et pidada kaebaja I õiguste riivet

ebaproportsionaalseks. USA-s eksisteerib sõltumatu kohtusüsteem, kuhu kinnipeetavatel on

võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks.

10.8. Halduskohus tuvastas õigesti, et vastustaja ei teinud perekonnapõhiõiguse riive

hindamisel ilmselgeid kaalutlusvigu. Kaebajate II–IV õigusi ei saa rikkuda see, kuidas

koheldakse USA kinnipidamisasutuses kaebajat I.

10.9. Vastustaja arvestas vaidlustatud korralduses õigesti kaebaja terviseprobleemide ja USA

tervishoiusüsteemiga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

I

X apellatsioonkaebus

(1) Kohtumenetluse normide rikkumine

12. Halduskohtu otsust ei ole alust tühistada HKMS § 199 lg 1 p 5 alusel põhjusel, et asja

lahendanud kohtukoosseisu üks liige – kohtunik Reelika Lind – oleks pidanud end HKMS § 13

lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 23 p-de 6 või 7 alusel taandama.

12.1. TsMS § 23 p 6 järgi ei tohi kohtunik asja menetleda ja peab end taandama asjas, milles ta

on osalenud kohtueelses menetluses, eelnevas kohtuastmes või vahekohtumenetluses lahendi

tegemisel. Selle sätte mõte on tagada, et kohtunik ei hindaks otseselt või kaudselt oma varasema

lahendi õigsust. R. Lind ei ole siinses kohtuasjas kontrollinud oma haldusasjas nr 3-23-2038

tehtud otsuse õigsust. Need on erinevad haldusasjad, kus kaebuste esemeteks on erinevad

3-24-335

23(33)

haldusaktid. Kuigi haldusaktide resolutsioonid on samasugused, kattuvad nende põhjendused

vaid osaliselt.

12.2. TsMS § 23 p 7 alusel peab kohtunik end taandama, kui esineb muu asjaolu, mis annab

alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Kaebaja I ei ole välja toonud objektiivseid asjaolusid,

mis annaks põhjendatud aluse arvata, et R. Linnul oli kaebaja I suhtes välja kujunenud selline

eelarvamus, mis ei võimaldanud tal siinset haldusasja erapooletult lahendada. Tallinna

Halduskohtu esimees selgitas 23.02.2024 määruses, et haldusasi jagati R. Linnule juhuslikkuse

põhimõtte alusel, arvestades halduskohtu tööplaani ja halduskohtunike spetsialiseerumist (vt

kohtute seaduse § 37 lg 2). Kohtunik ei tohi õigusemõistmisest põhjendamatult ega

kergekäeliselt keelduda, sh olukorras, kus asja lahendamine on talle mingil põhjusel ebamugav.

Kohtukoosseisus oli veel kaks kohtunikku, kelle erapooletust ei ole kaebaja I kahtluse alla

seadnud. Seda, kas halduskohus hindas tõendeid objektiivselt, kohtles menetlusosalisi võrdselt

ja järgis ka muus osas HKMS-i nõudeid, kontrollib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

sisulise läbivaatamise käigus. Menetlusnormide võimalik rikkumine iseenesest ei tähenda

kohtuniku erapooletuse nõude rikkumist TsMS § 23 p 7 tähenduses.

13. Halduskohus rikkus kohtumenetluse normi, kui lahendas asja kirjalikus menetluses,

hoolimata kaebaja I taotlusest arutada asja kohtuistungil.

13.1. Halduskohtu põhjendused istungi korraldamata jätmiseks – asja kiireloomulisus ja

kaebaja I kinnituse puudumine selle kohta, et ta soovib istungil isiklikult osaleda – ei ole

asjakohased. HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses,

kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada

kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi

korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sh kui

menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Siinses asjas ei olnud

halduskohtus vaidluse all üksnes õigusküsimused ja ilmselgelt on kaebaja I jaoks kaalul väga

olulised õigushüved. Kohtuistung garanteerib menetlusosalisele eelduslikult kõige tõhusama

menetlusliku kaitse vaidluses, milles on tegemist kaaluka õigushüve ja selle intensiivse riivega

(nt Riigikohtu 01.12.2021 otsus nr 3-18-1606, p 15). Asja lahendamine ei sõltunud kaebaja I

enda ütlustest ja tal olid olemas advokaadist esindajad.

13.2. Istungi korraldamata jätmine eraldi võetuna ei anna siiski alust tühistada halduskohtu

otsust, sest menetlusvea sai kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus arutas

apellatsioonkaebust suulises menetluses ja võttis vastu ka kõik kaebaja esitatud täiendavad

dokumentaalsed tõendid.

14. Kaebaja I ja vastustaja on esitatud vastuväite ringkonnakohtu tegevusele (HKMS § 90).

14.1. Ringkonnakohus jättis 08.04.2024 määrusega rahuldamata kaebaja I korduva taotluse

kuulata apellatsioonimenetluses tunnistajatena üle 10 inimest, kelle kirjalikele arvamustele

kaebaja I tugineb. Kaebaja I esitas sellele 08.04.2024 menetlusdokumendis vastuväite.

Ringkonnakohus jätab vastuväite rahuldamata. Kaebaja I vastuväites on korratud varasemaid

põhjendusi, mistõttu jääb ka ringkonnakohus 08.04.2024 määruses võetud seisukohale, et

halduskohus ei eksinud menetlusnormi vastu, kui jättis tunnistajad üle kuulamata.

14.2. Vastustaja esitas 10.04.2024 istungil vastuväite sellele, et ringkonnakohus võttis asja

juurde kaebaja I poolt 08.04.2024 ja 10.04.2024 esitatud täiendavad tõendid. Ringkonnakohus

jääb 10.04.2024 istungil väljendatud seisukoha juurde, et kaebaja I esitatud tõendid puudutavad

apellatsioonimenetluses vaidluse all olevad asjaolusid ning võivad seetõttu olla vajalikud asja

õigemaks lahendamiseks. Seega tuleb need võtta asja juurde (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 3).

Vastustaja sai tõenditega enne istungit tutvuda ja esitada nende kohta istungil selgitusi.

3-24-335

24(33)

(2) Vaidlustatud korralduse õiguspärasus

(2.1.) Menetluslikud rikkumised haldusmenetluses

15. Kaebaja I väidab, et vastustaja rikkus tema õigust olla enne väljaandmise otsustamist ära

kuulatud, kaebajale anti haldusmenetluses eksitavat teavet ning haldusmenetluses osalenud

justiitsministeeriumi ametnik ja justiitsminister ei olnud erapooletud.

15.1. Halduskohus selgitas otsuse p-des 13–18 kokkuvõtlikult, et KrMS § 452 lg 3 kohaselt tuli

väljaandmine otsustada viivitamata. Kaebajale I oli ringkonnakohtu otsusest nr 3-23-2038

üldjoontes teada, millistele asjaoludele tuli tähelepanu pöörata väljaandmise uuel otsustamisel.

Kuna vastustaja ja kaebaja I vahel olid väljaandmisega seotud küsimuses põhimõttelised

erimeelsused, ei pidanud vastustaja jätkama menetlust seni, kuni saavutatakse üksmeel, sh

andma kaebajale I korduvalt võimalust olla ära kuulatud. Kuigi kaebajale I haldusmenetluses

selgituste ja tõendite esitamiseks pikema tähtaja andmine ei oleks oluliselt kahjustanud avalikke

huve, ei olnud vastamiseks antud tähtaeg siiski ebamõistlikult lühike. Kaebajal I ei olnud

subjektiivset õigust nõuda suulist ärakuulamist Vabariigi Valitsuse istungil (vt ka Vabariigi

Valitsuse seaduse § 18 lg 2). Kokkuvõttes leidis halduskohus, et vastustaja ei rikkunud

haldusmenetluses kaebaja I õigust olla ära kuulatud. Ringkonnakohus nõustub nende

järeldustega ega korda halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

15.2. Kaebajal I on iseenesest õigus, et KrMS § 452 alusel toimuvas menetluses on oluline ära

kuulata inimene, kelle väljaandmise üle Vabariigi Valitsus otsustab. Ärakuulamisõiguse tõhus

realiseerimine eeldab väljaantava inimese teadmist sellest, millise sisuga otsuse ja millistel

peamistel kaalutlustel vastustaja tema väljaandmise suhtes eeldatavalt langetab. Samas ei ole

vastustajal kohustust esitada väljaantavale isikule ärakuulamisõiguse realiseerimiseks

kavandatava haldusakti eelnõud selle lõplikus versioonis. Siinses asjas olid kaebajale I teada

kavandatava haldusakti põhiargumendid ja tal oli võimalik esitada neile vastuväiteid. Kaebajat

I abistasid haldusmenetluses kogenud vandeadvokaadid. Vastustaja määratud küllalt lühikesed

tähtajad, mis omakorda tulenesid väljaandmise otsustamise menetluse kiireloomulisusest,

seadsid kaebajale I piiranguid haldusmenetluses tõendite kogumisel, tõlkimisel ja vastustajale

esitamisel. Kaebaja I on aga jätkanud tõendite kogumist ja esitamist kogu kohtumenetluse

vältel. Seetõttu saab nõustuda vastustajaga, et kaebaja I väidet liiga lühikestest vastamise

tähtaegadest ei oleks ilmselt ära hoidnud ka see, kui tähtajad olnuks nädala või paari võrra

pikemad. Nagu eespool märgitud, ei saanud vastustaja otsuse langetamisega viivitada.

15.3. Kaebajal I on õigus, et Justiitsministeerium andis kaebajale I haldusmenetluses eksitavat

(või vähemal ebaselget) teavet selle kohta, miks tal ei ole võimalik koguda fotosid FDC SeaTaci

jalutusväljaku, duširuumide ja WC-de kohta (vt apellatsioonkaebuse p 3.5 ja kaebaja I

08.04.2024 seisukoha p 2.2). Vastustaja ei ole neid tõendeid esitanud ka kohtumenetluses ega

selgitanud, miks nende esitamine ei ole võimalik. See asjaolu võib tuua kaasa mõne asjaolu

tuvastamise vastustaja kahjuks, kuid pole eraldi võetuna piisav alus vaidlustatud haldusakti

tühistamiseks.

15.4. Puuduvad objektiivsed asjaolud, mis annaksid aluse väita, et vaidlusalust korraldust ette

valmistanud ametnik oleks pidanud end haldusmenetluse seaduse § 10 lg 1 p 4 alusel

menetlusest taandama. Võimalikud eksimused haldusorgani nimel tegutseva ametniku

tegevuses ei tähenda, et ta oleks isiklikult huvitatud asja lahendamisest kaebaja I kahjuks või

muul viisil erapoolik.

15.5. See, kas justiitsminister Kalle Laanet on avalikult väljendanud seisukohti, mis rikuvad

kaebaja I süütuse presumptsiooni, tuleb tuvastada haldusasjas nr 3-24-277 (vt kaebaja I

08.04.2024 menetlusdokumendi p 2.1 ja selle lisad). Kaebaja I väljaandmise otsustas Vabariigi

3-24-335

25(33)

Valitsus (ühehäälselt, vt dtl 344), mitte justiitsminister. Seetõttu ei ole alust arvata, et ka K.

Laaneti taandumise korral oleks valitsus teinud teistsuguse otsuse.

(2.2) Vastustaja kaalutlusõiguse piirid ja väljaandmise regulatsiooni kooskõla PS-ga

16. Kaebaja I hinnangul on väljaandmist puudutavad normid PS-ga vastuolus, sest pädevuste

jaotus on ebaselge ning liiga lühikesed tähtajad ei taga väljaantavale isikule võimalust end

efektiivselt kaitsta.

16.1. Halduskohus leidis otsuse p-des 9–12 kokkuvõtlikult, et vastustajal tuli kaebaja I

väljaandmise uuel otsustamisel juhinduda Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsuses nr 3-

23-2038 antud juhistest. Selles otsuses selgitas ringkonnakohus mh, milliseid asjaolusid hindab

maakohus väljaandmise (kriminaal)õigusliku lubatavuse menetluses ning milliseid asjaolusid

tuleb hinnata ja kaaluda Vabariigi Valitsusel väljaandmise uuel otsustamisel. Seepärast jättis

halduskohus asja lahendamisel tähelepanuta kaebaja I väited, mis seonduvad väljaandmise

(kriminaal)õigusliku lubatavuse küsimustega, mida tuli ja oli võimalik esitada juba maakohtu

menetluses. Halduskohus leidis ka, et KrMS § 4521 lg 3 või muud väljaandmismenetlust

reguleerivad KrMS normid ei ole vastuolus PS-ga põhjusel, et erinevate kohtute ja asutuste

vahelise pädevuse piiritlemine on ebaselge. Ringkonnakohus jääb neis küsimustes 29.11.2023

otsuses nr 3-23-2038 võetud seisukohtade juurde, nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega

ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

16.2. Kuigi KrMS väljaandmist puudutavad normid võiksid olla selgemad ja pädevuse jaotus

konkreetsem, ei ole igasugune ebaselgus PS-ga vastuolus. Õigusselguse põhimõte ei nõua ja

praktikas polegi võimalik tagada, et kõik saaksid normist alati täpselt ühtmoodi aru.

Asjaomaseid KrMS norme on võimalik mõistlikult tõlgendada, võttes mh aluseks seaduse

seletuskirja.

16.3. Ka väljaandmise (kriminaal)õigusliku lubatavuse hindamise käigus (s.o kriminaalasjas nr

1-22-7089) oli kaebajal I põhimõtteliselt võimalik väita, et asjassepuutuvad normid on PS-ga

vastuolus, ja taotleda vajadusel maakohtult (või edasikaebust lahendavalt kõrgemalt kohtult)

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. PS §-de 15 ja 152 kohaselt peab iga kohus

kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. Ringkonnakohus

ei pea põhjendatuks hakata praeguses menetluses oletama, kas kaebaja I taotlus oleks olnud

kriminaalasjas nr 1-22-7089 edukas või mitte. Igal juhul ei anna asjaolu, et kriminaalasi nr 1-

22-7089 on saanud lõpliku lahenduse, kuid kaebaja I jätkuvalt ei nõustu maa- ja ringkonnakohtu

seisukohtadega, alust avada nende samade küsimuste arutelu siinses menetluses uuesti.

16.4. KrMS § 452 lg 3 ja § 4521 lg-te 2 ja 5 kohaselt peab Vabariigi Valitsus otsustama

väljaandmise viivitamata ning väljaandmise korralduse peale halduskohtule esitatud kaebus ja

alama astme kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus tuleb läbi vaadata 30 päeva jooksul.

Kohus ei teosta abstraktset normikontrolli ja siinse vaidluse asjaoludel ei pea ringkonnakohus

asjaomaseid norme PS-ga vastuolus olevaks. Kiire menetlus teenib olulist avalikku huvi, mis

seisneb efektiivses rahvusvahelises koostöös ja täpsemalt selles, et kriminaalmenetlust oleks

võimalik toimetada mõistliku aja jooksul ning kuriteo toimepannud isikud ei jääks karistuseta.

Praeguses asjas ei saa asuda seisukohale, et lühikeste menetlustähtaegade tõttu on kaebaja I

minetatud võimaluse end tõhusalt kaitsta. Kohtu lõplik hinnang asjas kogutud tõenditele

kogumis saabki selguda alles kohtuotsusest ning võimalikud vead tõendite hindamisel saab

parandada kohtulahendi peale edasi kaevates.

(2.3) Väljaandmise proportsionaalsus

(a) Väljaandmise legitiimne eesmärk, sobivus ja vajalikkus

3-24-335

26(33)

17. Ringkonnakohus jääb 29.11.2023 otsuses nr 3-23-2038 väljendatud seisukoha juurde, et

väljaandmisel on legitiimne eesmärk (eeskätt võitlus rahvusvaheliste või piiriüleste

mõõtmetega kuritegevusega ja isikute karistamatuse ohu vältimine, aga üldisemalt ka

rahvusvahelise koostöö tagamine) ning kaebaja I väljaandmine on eesmärgi saavutamiseks

sobiv meede.

18. Kaebaja I väljaandmine on eesmärgi saavutamiseks vajalik meede.

18.1. Kaebaja I suhtes on alustatud kriminaalmenetlust nii USA-s kui ka Eestis.

Väljaandmislepinguga on võtnud USA ja Eesti vastastikkuse kohustuse teha kriminaalasjades

koostööd isikute väljaandmisel. USA on 04.01.2023 väljaandmistaotluse esitamisega

väljendanud huvi toimetada kaebaja I suhtes kriminaalmenetlust USA-s. Vastustaja pidi eeskätt

USA väljaandmistaotluses (sh süüdistusaktis, dtl 358) toodud asjaolude põhjal hindama, kas

see taotlus tuleks rahuldada (arvestades mh maa- ja ringkonnakohtu seisukohti kaebaja I

väljaandmise õigusliku lubatavuse kohta) või on väljaandmisega taotletavad eesmärgid

saavutatavad ka siis, kui kaebaja I suhtes jätkatakse kriminaalmenetlust Eestis. Vastustaja sai

oma arvamuse kujundamisel lähtuda mh Eesti prokuratuuri seisukohast, et kriminaalmenetlust

oleks otstarbekas toimetada USA-s. Vastustaja ei pidanud seejuures otsustama (ja tal polnud

selleks ka pädevust), et kriminaalmenetlust tuleb jätkata Eestis. Ka juhul, kui vastustaja oleks

kaebaja I väljaandmisest keeldunud, oleks Eestis alustatud kriminaalmenetluse jätkamine või

lõpetamine üksnes prokuratuuri pädevuses. Seetõttu ei pidanud vastustaja kaebaja I

väljaandmise vajalikkust hinnates tuvastama ja põhjalikult võrdlema mõlemas riigis toimuva

kriminaalmenetluse asjaolusid.

18.2. Vaidlustatud haldusakti põhjenduste järgi (lk 16) ei ole alust kahelda, et USA-l on huvi,

võimalused ja piisavad ressursid, menetlemaks kriminaalasja USA-s. Eestil puudub samaväärne

huvi ja ressursid taolise kriminaalasja menetlemiseks. Kuna vastustajale teadaolevalt ei ole

väidetavate kuritegude kannatanud ja sellega tekitatud kahju domineerivalt seotud Eestiga,

raskendaks see tõe tuvastamist Eestis läbiviidavas kriminaalmenetluses. Ka Eesti prokuratuuri

seisukoha järgi on USA huvi asja menetleda suurem kui Eestil, arvestades tegude

toimepanemise, kahju tekkimise ja kannatanute peamist asukohta.

18.3. Eeltooduga on vastustaja piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks tuleks võimaldada

jätkata kaebaja I suhtes kriminaalmenetlust USA-s, mitte Eestis. Ringkonnakohtus nõustub

selles küsimuses halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele tuleb märkida, et Vabariigi Valitsus pidi otsustama

kaebaja I väljaandmise olukorras, kus kannatanute arv ja kahjude lõplik suurus oli alles

väljaselgitamisel. USA süüdistusaktis kasutatud väljendit „investor“ on süüdistuse sisu

arvestades võimalik mõista kui isikut, kes on kannatanud kahju nende tegude läbi, mille

toimepanemises süüdistatakse mh kaebajat I (vt ka vastustaja 01.04.2024 menetlusdokumendi

p-d 74–76). Seega ei saa kaebajaga I nõustuda, et seni teadaoleva põhjal on USA-s vaid neli

kannatanut. Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla, et kannatanuid võib olla kogu maailmas.

Vastustaja ei pidanud sellegipoolest uurima ja põhjendama, kas kriminaalmenetluse läbiviimine

oleks otstarbekam hoopis mõnes kolmandas riigis, sest lahendada tuli kaebaja I väljaandmine

USA-le, lähtuvalt Eestile 04.01.2023 esitatud taotlusest. Asja materjalide põhjal on veenev

vastustaja seisukoht, et USA huvi kriminaalmenetluse vastu on suurem kui Eestil. USA

justiitsministeerium on kohtumenetluse ajal täiendavalt põhjendanud, miks kõnealune juhtum

on nende jaoks oluline ning millest lähtuvalt on neil huvi kriminaalmenetluse vastu (23.02.2024

kiri, dtl 2209).

(b) Väljaandmise mõõdukus

3-24-335

27(33)

19. Ringkonnakohtu nõustub vaidlustatud haldusakti järeldusega, et kuigi kaebaja I

väljaandmine riivab küllaltki intensiivselt tema mitmeid olulisi põhiõigusi, on see taotletava

eesmärgi tähtsust arvestades siiski mõõdukas meede. Kaebaja I kohtumenetluses esitatud

seisukohad ja tõendid ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

20. Kuigi kaebaja I märgib põhimõtteliselt asjakohaselt, et kohus ei saa haldusakti

õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest, on ka kaalutlusotsuste

hindamisel kohtu pädevuses sisustada määratlemata õigusmõisteid ning tuvastada

menetlusosaliste esitatud tõendite põhjal asja lahendamisel tähtsust omavad faktilised asjaolud

(HKMS § 4 lg 4 ja § 158 lg 3). Kui tõendite hindamise tulemusel tuvastab kohus olulisi

kaalumisvigu, mis võisid mõjutada asja otsustamist (kaalutlusnormide tagajärje valikut), siis

tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada. Praeguses asjas ei ole tegemist sellise olukorraga.

EIÕK art 3 kohaldamine väljaandmismenetluses

21. Kaebaja I väidab, et tema väljaandmine USA-le oleks vastuolus EIÕK art-ga 3.

21.1. EIÕK art 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega

karistada. See keeld on absoluutne. Siiski peab väärkohtlemine olema piisavalt tõsine, et seda

saaks käsitada ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamisena EIÕK art 3 tähenduses.

See, kas miinimumstandard on ületatud, sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest ja konkreetse

inimese isiklikust olukorrast. Selleks, et vanglas vms asutuses kinnipidamise tingimused saaks

lugeda EIÕK art-ga 3 vastuolus olevaks, peavad sellega kaasnevad kannatused või

ebameeldivused

minema

kaugemale

sellest,

mis

paratamatult

kaasneb

vanglas

kinnipidamisega. Kinnipidamistingimusi tuleb hinnata kumulatiivselt (Muršić vs Horvaatia, p-

d 96–101).

21.2. EIÕK art 3 kohaldub ka väljaandmise menetlustes. Väljaandmine ei ole lubatud, kui on

tõsine või põhjendatud alus (serious grounds või substantial gounds) arvata, et esineb reaalne

oht (real risk), et väljaandmist taotlenud riigis võib väljaantavat isikut ähvardada kohtlemine,

mis on vastuolus EIÕK art-ga 3 (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p-d 78, 83, 84, 991).

Sellise väärkohtlemise ohu kindlaks tegemiseks tuleb hinnata väljaandmise ettenähtavaid

tagajärgi, arvestades üldist olukorda väljaandmist taotlenud riigis ja väljaantava isikuga seotud

isiklikke asjaolusid (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p 85; Compaoré vs Prantsusmaa, p

95).

21.3. Tõendamiskohustuse kohta on EIK selgitanud, et esmalt peab väljaantav isik esitama

tõendid selle kohta, et on põhjendatud alus arvata, et esineb reaalne oht, et väljaandmist

taotlenud riigis võidakse teda kohelda vastuolus EIÕK art-ga 3. Seejuures tuleb siiski arvestada

väljaantava isiku reaalse võimalusega konkreetse asjaolu kohta tõendeid koguda ja esitada (vt

vangla kinnipidamistingimuste puhul nt Muršić vs Horvaatia, p 127). Kui sellised tõendid on

esitatud, siis teises etapis tuleb asjaomasel riigiasutusel hajutada kõik kahtlused, mille

väljaantav isik on esile toonud (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p-d 87, 95, 97;

Compaoré vs Prantsusmaa, p 97).

21.4. Kui väljaantav isik on endiselt väljaandmist otsustavas liikmesriigis, siis teeb EIK

asjaolud kindlaks ex nunc, s.o arvestab ka pärast väljaandmisotsuse tegemist muutunud

asjaoludega (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p 88; Compaoré vs Prantsusmaa, p 99).

1 Vt ka Guide on the case-law of the European Conventsion on Human Rights. Immigration, 31 August 2022,

leitav: https://www.echr.coe.int/documents/d/echr/Guide_Immigration_ENG (lk 32-33). EIK praktika kohaselt

on EIÕK art 3 kohaldamise standard väljaandmise ja väljasaatmise puhul sarnane.

3-24-335

28(33)

21.5. Ringkonnakohus leiab, et eespool toodud põhimõtetest tuleb lähtuda ka siinses asjas. Kui

leiab tuvastamist, et kaebaja I väljaandmine oleks vastuolus EIÕK art-ga 3, puudub vajadus

kontrollida muude kaalutluste asjakohasust, sest EIÕK art 3 absoluutset iseloomu arvestades

oleks kaebaja I väljaandmine igal juhul õigusvastane.

21.6. Kuna kaebaja I väljaandmise kooskõla EIÕK art-ga 3 tuleb kontrollida kohtuotsuse

tegemise aja seisuga (vt ka HKMS § 158 lg 2 esimene lause; vrd väljasaatmise ja

mittetagasisaatmise põhimõtte rakendamise osas Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p

32), võtab ringkonnakohus asja juurde kaebaja I 18.04.2024 menetlusdokumendile lisatud

tõendid. Kaebaja I soovib nendega tõendada oma väidet, et USA vanglas peetaks teda kinni

tingimustes, mis on vastuolus EIÕK art-ga 3. Kuna ringkonnakohtul tuleb see haldusasi

lahendada 30 päeva jooksul (see tähtaeg möödub 22.04.2024) ja – nagu ringkonnakohus allpool

selgitab – kaebaja I esitatud uued tõendid ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, ei

määra

ringkonnakohus

erandlikult

vastustajale

tähtaega

kaebaja

I

18.04.2024

menetlusdokumendile vastamiseks.

Kinnipidamistingimuste vastuolu EIÕK art-ga 3

22. Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsuses nr 3-23-2038 toodud suuniseid arvestades pidi

vastustaja kaebaja I väidete alusel uurima mh seda, millised oleksid kinnipidamistingimused

USA vanglas.

23. Kaebaja I väidab, et USA-s tuleb tal kohtumenetluse ajal ja süüdimõistmise korral ka

karistuse kandmise ajal viibida kinnipidamisasutuses, mille tingimused on vastuolus EIÕK art-

ga 3. Kaebaja I on välja toonud järgmised probleemid: USA vanglate tööjõupuudus; ebapiisav

kambripind ja privaatsuse puudumine tualeti kasutamisel; puudulik võimalus viibida värskes

õhus; loomuliku valguse puudumine; probleemid kokkusaamisel advokaadiga ja lähedastega;

oht langeda vägivalla ja diskrimineerimise ohvriks; ebapiisav tervishoiuteenus vanglas,

arvestades kaebaja terviseseisundist tulevaid vajadusi. Kaebaja I on esitanud haldus- ja

kohtumenetluses oma väidete kinnituseks arvukalt tõendeid.

24. Menetlusosalised ei ole kohtule esitanud ja ka ringkonnakohtule ei ole teada ÜRO või

rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide aruandeid vms laiapõhjalistel andmetel põhinevaid

dokumente, mille kohaselt on üldised tingimused BOP hallatavates vanglates sellised, et

mistahes inimese BOP vanglasse paigutamine tekitaks tõsise ohu, et teda koheldakse vastuolus

EIÕK art-ga 3. Kaebaja I apellatsioonkaebuse p-s 142 viidatud Human Rights Watch’i raport

pärineb aastast 1991 ega ole enam ajakohane. Selliste üldiste aruannetena ei ole käsitatavad ka

muud apellatsioonkaebuse p-s 142 viidatud allikad. See võimaldab järeldada, et puudub n-ö

rahvusvaheline konsensus selles, et USA föderaalvanglates süstemaatiliselt väärkoheldakse

kinnipeetavaid, mis omakorda võinuks anda aluse eeldada põhjendatud ohu olemasolu,

sõltumata kaebaja I isikuga seotud asjaoludest (vrd EIK otsus Liu vs Poola).

25. Vastustaja

tugines

haldusmenetluses

BOP

vanglate

kinnipidamistingimuste

väljaselgitamisel eeskätt USA justiitsministeeriumi vastustele, mis olid esitatud vastuseks Eesti

justiitsministeeriumi päringutele, ning FDC SeaTaci puhul ka ITi 08.01.2024 memole (dtl 102).

Kõnealused vastused ja memo on dokumentaalsed tõendid ning nendega saab asja lahendamisel

arvestada.

25.1. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga I, et ITi memo tuleks jätta asja lahendamisel arvesse

võtmata, sest see pole usaldusväärne. IT on Eesti diplomaat, kes käis 03.01.2024 FDC SeaTacis

kohapeal ning kirjeldas 08.01.2024 memos seal nähtut ja kuuldut. Puuduvad objektiivsed

asjaolud, mis annaks aluse pidada ITit kaebaja I väljaandmise küsimuses erapoolikuks. Piisav

3-24-335

29(33)

pole see, et ITi ametiülesannete hulka kuulub mh USA-ga justiitskoostöö edendamine rahapesu

vastu võitlemisel.

25.2. USA justiitsministeeriumi selgituste puhul saab eeldada esitatud teabe õigsust (vt ka

väljaandmislepingu art 20). Tuleb siiski silmas pidada, et asja materjalide järgi haldab BOP 122

erinevat kinnipidamisasutust, kuid selgitused on esitatud üldistatult (eraldi on välja toodud

üksnes FDC SeaTaci puudutav). Eelduslikult on USA justiitsministeerium kirjeldanud neid

tingimusi, mis on ette nähtud USA õigusaktide või standarditega, kuid praktikas võib olla

vanglate vahel erisusi mh kinnipidamistingimuste osas. Põhjendatud kahtluse USA

justiitsministeeriumi esitatud teabe õigsuses peab ära näitama kaebaja I.

26. EIK praktika kohaselt tuleks mitmekohalistes kambrites tagada vähemalt 3 m2

põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3

rikkumiseks. Kambrisisest sanitaarsõlme ei tule arvestada kambri üldpinna hulka. Mööblialust

põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas

kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (Muršić vs Horvaatia, p-d 110, 114

ja 124).

27. Menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et USA-sse väljaandmise korral paigutatakse

kaebaja I kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse ajaks tõenäoliselt FDC SeaTaci. Selles osas

saab hinnata eeldatavaid kinnipidamistingimusi konkreetsemalt, arvestades seejuures siiski

väljaandmismenetluse eripära, s.o seda, et tegemist on prognoosotsusega kaebaja I eeldatava

kohtlemise kohta tulevikus, mida juba aset leidnud väärkohtlemise tuvastamisega.

28. Kaebaja I väidab, et FDC SeaTaci kahekohalises kambris on kinnipeetava kohta tõenäoliselt

vähem kui 3 m2 kambripinda. Kaebaja I tugineb FDC SeaTaci endise töötaja RPi ütlustele ja

selle põhjal tehtud joonisele (dtl 485 ja 632) koostoimes FDC SeaTaci käsiraamatus sisalduva

fotoga (dtl 484), mille järgi on kambri suurus 2,4 × 3 = 7,2 m2. Kaebaja I arvates tuleb sellest

maha arvata kambrisisese sanitaarsõlme (tualettpoti ja kraanikausi) alune pind, mis eraldi

seisvatena hõlmavad 1,5–2 m2.

28.1. Vastustaja tugineb ITi 08.01.2024 memole (dtl 102), milles on silma järgi hinnatud

kahekohalise kambri suuruseks 3 × 4 = 12 m2. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja I esitatud

tõendeid (sh fotolt nähtuvat mööbli paigutust) arvestades on ITi hinnang kambri pindalale

liialdatud ning memos ei ole ka kirjeldatud, kui suure osa sellest hõlmavad WC-pott ja

kraanikauss. USA justiitsministeerium uskus 04.12.2023 seisukohas (dtl 76 ja 149), et FDC

SeaTaci kambris on tagatud kinnipeetava kohta vähemalt 3 m2 vaba isiklikku ruumi, ning

08.12.2023 seisukohas (dtl 85 ja 91) kinnitas, et isiklikku ruumi on rohkem kui 3 m2. Vastustaja

kogutud teabest ei nähtu, kas ja millisel määral on mõiste „isiklik ruum“ sisustamisel arvestatud

mh kambri sanitaarsõlmega.

28.2. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal I puudus siinse vaidluse asjaoludel võimalus esitada

FDC SeaTaci kambrite põrandapinna kohta täpsemaid tõendeid (vt ka 18.04.2024 seisukoha

lisad 6 ja 7). Vastustajal oli võimalus seda USA justiitsministeeriumilt täpsustada, kuid

vastustaja ei ole seda teinud. Eeltoodut arvestades lähtub ringkonnakohus kaebaja I esitatud RPi

seletusest, et FDC SeaTacis on kahekohalise kambri pindala 7,2 m2. Sanitaarsõlme alusena saab

sellest maha arvata siiski maksimaalselt 1 m2. Mööbli paigutust arvestades on kinnipeetaval

võimalik kambris liikuda, mistõttu ei ole sellega seoses vaja teha täiendavaid mahaarvamisi.

Vaba kambripind kinnipeetava kohta on seega vähemalt 3,1 m2.

29. Kui kinnipeetaval on kambris isiklikku ruumi 3–4 m2, tuleb EIÕK art 3 kontekstis hinnata

ka muid tingimusi nagu võimalus viibida värskes õhus, piisav loomulik valgus, võimalus

kasutada tualetti privaatselt jms (Muršić vs Horvaatia, p 139).

3-24-335

30(33)

29.1. Menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et FDC SeaTaci kambrites on mh tualettpott,

mida ei ole muust ruumist eraldatud. ITi 08.01.2024 memo põhjal loeb ringkonnakohus

tõendatuks, et kambri akna klaas on hägustatud, kuid sellest kumab läbi valgust ning kunstlik

valgustus on piisav. Kaebaja I 18.04.2024 menetlusdokumendi lisas 1 olevast videolõigust,

milles on mh näidatud udust turvakaamera salvestis aastast 2012, ei saa järeldada vastupidist.

Kaebaja I on põhistanud, et värskes õhus viibimise võimalus piirdub ruumiga, mida on

kujutatud RPi 05.02.2024 arvamusele lisatud joonisel (dtl 448; joonise järgi lisandub sinna

ruumi värsket õhku seina ülaosas asuvate avade kaudu). Vastustaja möönis ringkonnakohtu

istungil, et üldjoontes selline võib vabas õhus viibimise võimalus välja näha. ITi 08.01.2024

memo kohaselt on kõnealune poolavatud ruum umbes poole korvpalliväljaku suurune. Kuna

korvpalliväljaku pindala on 420 m2 (28 m × 15 m),2 siis võib kõnealuse ruumi suurus olla ca

210 m2.

29.2. Samas on ITi 08.01.2024 memo ja USA justiitsministeeriumi selgituste põhjal, mida

halduskohus kirjeldas põhjalikult oma otsuses, tõenäoline, et kinnipeetavatel on FDC SeaTacis

reeglina võimalik viibida 15–16 tundi ööpäevas väljaspool kambrit, kasutada sel ajal eespool

kirjeldatud osaliselt värskele õhule avatud saali, kus saab mh sportida, ja tegeleda mitmete

muude huvitegevustega. Pole mõistlikku alust kahelda selles, et kinnipeetavatel on võimalik

kasutada sel ajal privaatselt mh ühiskasutatavates ruumides asuvaid tualette või kui

kambrikaaslane on muude tegevustega hõivatud, siis ka kambris asuvat WC-d. JP 03.02.2024

arvamuses avaldatud kahtlus, et kinnipidamisasutustes puuduvad üldse meeskinnipeetavatele

privaatsed tualeti kasutamise võimalused, ei puuduta konkreetselt FDC SeaTaci. Kambris asuva

tualeti kasutamine teise kinnipeetava juuresolekul on seega eelduslikult vajalik vaid öisel ajal,

kui kamber on lukustatud. Seega saab eeldada, et vajadus kasutada kambris olevat WC-d teise

kambrikaaslase juuresolekul on pigem erandlik. Kuna kinnipeetavaid toitlustatakse kolm korda

päevas ja nad söövad ühisalal (v.a kui kinnipeetav eelistab süüa kambris), ei pea kinnipeetavad

sööma WC-ga samas ruumis. Need asjaolud on piisavad, et kompenseerida personaalne

kambriruum, mis jääb vahemikku 3–4 m2.

29.3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et siinses asjas ei pea arvesse võtma erakorralisi

ja ettenägematuid olukordi, mille tõttu ei pruugi kinnipeetavatele FDC SeaTacis olla eespool

kirjeldatud tingimused tagatud täies mahus (nt ajutine sulgemine ehk lockdown).

30. Praegu pole teada, kas, millal ja millistes USA süüdistusaktis märgitud süütegudes võidakse

kaebaja I USA-s toimuva kriminaalmenetluse tulemusel süüdi tunnistada. Kõigis süüdistusaktis

märgitud tegudes süüditunnistamise korral on tõenäoline, et kaebajat I karistatakse pikaajalise

vangistusega, kuid praegu puudub teave, millisesse BOP hallatavasse vanglasse võidakse

kaebaja I sel juhul paigutada. Senise info põhjal võib eeldada, et kaebaja I liigitatakse madala

ohtlikkuse tasemega kinnipeetavaks, kes paigutatakse avatud ühiselamuga või boksilaadse

majutusasutusega vanglasse.

30.1. Neil asjaoludel ei ole vajalik tuvastada kõigi BOP kinnipidamisasutuste täpsemaid

tingimusi (mis võivad pealegi olla kaebaja I süüdimõistmise ajaks juba muutunud). Nagu

eespool märgitud, puudub n-ö rahvusvaheline konsensus selles, et BOP vanglate

kinnipidamistingimustes oleks süsteemseid probleeme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

järeldusega, et vastustaja kogutud tõendite kohaselt näevad BOP vanglate tegevust reguleerivad

õigusaktid ette kinnipidamistingimused, mis üldjoontes vastavad inimväärse kohtlemise

nõudele, ning BOP vanglates süstemaatiliselt ei eirata USA õigusakte ega aktsepteerita

kinnipidamistingimusi, mis on vastuolus EIÕK art 3 põhimõtetega. On tõsi, et kaebaja I esitatud

tõendid (sh apellatsioonimenetluses esitatud JP, ELe ja JD täiendavad arvamused) kinnitavad

2 FIBA korvpallireeglid, art 2.1. – https://www.fiba.basketball/documents/official-basketball-rules/current.pdf

3-24-335

31(33)

probleemide olemasolu mh BOP vanglates. Kaebaja I esitatud tõendites on seejuures viidatud

ka väga tõsistele juhtumitele, kus kinnipeetavatele on saanud BOP vanglas osaks

väärkohtlemine. Mõnes vanglas on tingimused olnud nii halvad, et vangla on tulnud sulgeda.

Halduskohus selgitas aega õigesti, et probleemid on avalikustatud ja nendega tegeletakse, sh on

probleeme teadvustanud BOP praegune juhtkond. Tegelikult viitab kinnipidamisasutuse

sulgemine samuti asjaolule, et probleeme ei ignoreerita. Juhuslikke ja mittesüsteemseid

tõsiseid probleeme võib tulla ette kõigi riikide vanglates. Kaebaja I inimväärikust alandavates

tingimustes kinnipidamise oht ei ole eeltoodut arvestades nii tõsine ja reaalne, et välistaks

kaebaja I väljaandmise USA-le.

30.2. Ringkonnakohus ei pea usaldusväärseks kaebaja 18.04.2024 seisukoha lisades 2–5

esitatud fotosid ja jätab need asja lahendamisel arvesse võtmata. Pole võimalik kontrollida,

millal ja kus need fotod on tehtud ning millise asutuse tingimusi need puudutavad.

31. Seoses kaebaja I väitega, et teda ähvardaks väljaandmise korral EIÕK art-ga 3 vastuolus

olev kohtlemine BOP vanglates osutatava meditsiinilise abi süsteemsete puudujääkide tõttu,

tugineb ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustele ja märgib lisaks järgmist.

32. Kaebaja I on selgitanud, et tal diagnoositi 2022. a-l XXX, mida opereeriti, ning ta vajab

regulaarseid uuringuid. Kui haigus tuleb tagasi, vajab kaebaja I ravi. Seda ei ole vastustaja

kahtluse alla seadnud.

32.1. EIK praktika kohaselt tuleb riigil tagada kinni peetavatele isikutele vajalik meditsiiniline

abi ning selle puudumine võib kujutada endast EIÕK art 3 rikkumist (Blokhin vs Venemaa, p

136). Sellise rikkumise tuvastamiseks ei piisa pelgalt kinnipeetava väitest selle kohta, et

meditsiiniline abi puudus, hilines või ei olnud muul viisil nõuetekohane, vaid piisavalt

põhjalikult tuleb kirjeldada kinnipeetava tervislikku olukorda, millist meditsiinilist abi ta vajas

ja millist abi talle osutati või jäeti osutamata ning tõendid – nt eksperdi arvamus – selle kohta,

et kinnipeetavale abi osutamisel oli tõsiseid puudusi (Krivolapov vs Ukraina, p 76).

Meditsiinilise abi adekvaatsuse määratlemine on keeruline, kuid sõltuvalt kinnipeetava

tervislikust olukorrast võib see hõlmata nt riigi kohustuse tagada regulaarne järelevalve või ravi,

mis hoiaks ära kinnipeetava seisundi halvenemise (Blokhin vs Venemaa, p 137). Vanglas

osutatava meditsiinilise abi kvaliteet peaks olema võrreldav sellega, mida osutatakse üldiselt

selle riigi elanikkonnale, kuid see ei tähenda, et igale kinnipeetavale tuleb tagada sellise

kvaliteediga meditsiiniline abi, mida on võimalik saada väljaspool vanglat parimates

tervishoiuasutustes ((Blokhin vs Venemaa, p 137). Kokkuvõttes hindab EIK konkreetse

juhtumi asjaolude põhjal, kas kinnipeetavale osutatav meditsiiniline abi oli kooskõlas EIÕK

art-ga 3, võttes ühelt poolt arvesse inimväärikuse põhimõtet ja teiselt poolt asjaolu, et tegemist

on vangistusega (Blokhin vs Venemaa, p 137).

32.2. Asjas kogutud tõendeid arvestades ei ole alust arvata, et kaebajat I ähvardaks BOP

vanglates reaalne oht jääda vajaliku meditsiinilise abita selliselt, et see läheks vastuollu EIÕK

art-ga 3. EIK on ühes asjas leidnud, et terviseprobleemidega isiku väljaandmine USA-le on

vastuolus EIÕK art-ga 3 (Aswat vs Ühendkuningriik), kuid sealses asjas oli väljaantaval isikul

diagnoositud paranoidne skisofreenia, tema vaimse tervise seisund oli väga halb ja ei saanud

välistada, et USA-s võidakse teda väga pikka aega kinni pidada sotsiaalses isolatsioonis.

Seetõttu tuvastas EIK tõsise ohu, et sellise isiku väljaandmine võib halvendada tema vaimset ja

füüsilist tervist sedavõrd, et see võib kujutada endast EIÕK art-s 3 rikkumist. Selle EIK otsuse

järeldusi ei saa laiendada kaebajale I, kelle tervislik olukord on hoopis teistsugune (vrd nt Babar

Ahmad jt vs Ühendkuningriik). Tasub siiski märkida, et asjas Aswat vs Ühendkuningriik

tugines EIK USA justiitsministeeriumi selgitustele selle kohta, kuidas koheldakse BOP

kinnipidamisasutustes

vaimse

tervise

probleemidega

kinnipeetavaid

ja

millised

3-24-335

32(33)

tervishoiuteenused on neile BOP kinnipidamisasutustes kättesaadavad. EIK järeldas nende

selgituste põhjal, et taotlejal oli süüdimõistmise korral juurdepääs vaimse tervise teenustele (p-

d 27 ja 53–55). Selles osas saab tõmmata paralleele siinse asjaga, milles vastustaja ja

halduskohus tuginesid kaebajale I vajaliku meditsiinilise abi kättesaadavuse osas samuti eeskätt

USA justiitsministeeriumi selgitustele.

(3) Muud väited ja kokkuvõte

33. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

(HKMS 201 lg 4).

34. Kaebaja I tugines halduskohtus mh JP, EL ja JD arvamustele ning esitas

apellatsioonimenetluses nende täiendavad arvamused, mis puudutavad probleeme USA

vanglates. Vastustaja omakorda esitas USA justiitsministeeriumi ja BOP ametnike seisukohad,

milles on vastatud JP ja JD arvamustes toodud etteheidetele. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja

I esitatud uued tõendid ei lükka ümber halduskohtu otsuse järeldusi, arvestades mh

ringkonnakohtu eespool toodud selgitusi ja vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud

tõendeid. Asjakohased on BOP peajuristi 25.03.2024 vastuses välja toodud asjaolud, mis

seavad kahtluse alla JD arvamuse objektiivsuse siinses asjas (vt vastustaja 01.04.2024

menetlusdokumendi p 33 ja lisad 3–4). Lisaks, kuigi JPl, ELel ja JDl on erialaseid teadmisi

USA vanglasüsteemist, ei ole neil isiklikke ja otseseid kogemusi FDC SeaTaciga. Nende

üldised teadmised vanglasüsteemist ja teiste isikute vahendusel saadud teave konkreetselt FDC

SeaTacist ei ole kaalukam USA justiitsministeeriumi ja ITi vahendatud infost. JP, ELe ja JD

täiendavates arvamustes välja toodud üldist laadi probleemide puhul tuleb ka silmas pidada, et

USA-s on kokku ligikaudu 2 miljonit kinnipeetavat, kellest vähem kui 10% viibib BOP

hallatavates föderaalvanglates. Siiski on ka föderaalvanglates kinnipeetavate arv ligikaudu

155 000. Nii suures vanglasüsteemis võib paratamatult tekkida probleeme ja vanglateenistus

võib teha vigu, mis absoluutarvult tunduvad suured, kuid vanglate ja kinnipeetavate koguhulka

arvestades ei viita siiski süsteemsetele puudujääkidele BOP kinnipidamisasutustes. Ka see, et

BOP kinnipidamisasutuste rahalised soovid ja vajadused on suuremad kui avalikust eelarvest

neile tegelikult eraldatud vahendid ning kvalifitseeritud töötajate leidmine on suureks

väljakutseks, ei ole omane vaid USA-le, vaid ka teiste riikide, sh Eesti, vanglasüsteemidele. See

ei näita iseenesest, et kaebajal I oleks reaalne oht sattuda sealses vanglas väärkohtlemise

ohvriks.

35. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et Vabariigi Valitsuse 25.01.2024 korralduse nr 16

tühistamiseks ei ole alust. Vastustaja on arvestanud ringkonnakohtu 29.11.2023 otsuses nr 3-

23-2038 antud suuniseid, milliseid asjaolusid tuleb kaebaja I väljaandmise otsustamisel

täiendavalt analüüsida. Puudub põhjendatud alus arvata, et on olemas reaalne risk, et kaebajat

I võib USA-s ähvardada EIÕK art-ga 3 vastuolus olev kohtlemine. Muus osas oli Vabariigi

Valitsusel otsuse tegemisel avar kaalutlusruum. Vastustaja ei teinud olulisi kaalumisvigu ega

eksinud haldusmenetluse normide vastu sellisel määral, et vaidlustatud korraldus tuleks

tühistada.

II

Y, C ja B apellatsioonkaebused

36. Kaebajad II–IV esitasid apellatsioonkaebuses samasuguseid väiteid kui kaebaja I, rõhutades

eeskätt eksimusi USA vanglate kinnipidamistingimuste ja kaebajale I vajaliku arstiabi tagamise

väljaselgitamisel. Puudub alus asuda kaebaja I pereliikmete apellatsioonkaebuse lahendamisel

eespool toodust erinevatele seisukohtadele.

3-24-335

33(33)

III

Menetluskulud ja avaldamispiirangud

37. Eelneva põhjal jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

38. Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad nende endi kanda (HKMS § 108

lg 1, § 109 lg-d 1, 11 ja 6).

39. Kaebajate õiguste kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada nende nimed ja kaebaja

I diagnoos (XXX) tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). Kui kaebajad soovivad piirata

kohtulahendi avalikustamist suuremas mahus, tuleb esitada põhjendatud taotlus, mille

ringkonnakohus lahendab määrusega (HKMS § 175 lg-d 4 ja 6).

(allkirjastatud digitaalselt)