2-24-4658/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

19.04.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-4658

Tsiviilasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 22.03.2024 ja 23.03.2024 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood

XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X 05.04.2024, 07.04.2024 ja 16.04.2024 taotlused täiendavate

tõendite vastuvõtmiseks.

2. Harju Maakohtu 22.03.2024 ja 23.03.2024 määrused jätta muutmata ja

määruskaebused rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

4. Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja või psühhiaatria-

kliinik) esitas 22.03.2024 Harju Maakohtule (maakohus) taotluse esialgse õiguskaitse

rakendamiseks (taotlus), millega taotles X (puudutatud isik või patsient) suhtes esialgse

õiguskaitse rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni neljaks päevaks ja

selle ravi pikendamiseks üle nelja päeva isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.

2. Puudutatud isik toodi 20.03.2024 politsei saatel psühhiaatriakliinikusse. Valvearst

hospitaliseeris puudutatud isiku raskest psüühikahäirest (paranoidne luululine häire) tuleneva

ümbritsevaid ohustava ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise ja muu abi ebapiisavuse tõttu

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 20.03.2024 kell 21.20. Puudutatud

isik avaldas jälitus- ja tagakiusamisluulumõtteid, tegi vihjeid, et ta on seotud Vene luure-

üksustega ning ähvardas politseinikku kohtukaristusega.

3. Psühhiaatrite AH, KE ja IV arvamusest nähtub puudutatud isiku haigestumise ja haiguse

kulgemise kohta järgmine.

3.1. Varasemast on teada, et 2021. aastast hakkas patsient kirjutama luululise sisuga kirju

politseile ja ka Venemaa valitsusele. Ta kirjeldas, kuidas teda on Venemaa, Iraani ja Süüria

luurerühmituste poolt surma mõistetud, jälitatakse, ähvardatakse ja tahetakse tappa. Kirjades

kirjeldas patsient detailselt, kuidas keegi Y teda jälitab. Näiteks kui helikopterid või lennukid

lendasid, siis kahtlustas selle taga Y. Samas väitis, et president Putin pakub talle Venemaal

tööd. Ida-Tallinna piirkonnagrupi politseinikult IKlt saadud andmetel alustas patsient luululise

sisuga kirjade saatmist 2021. aastal, järgmisel aastal oli kirju vähem, aga 2023. aastal alustas

taas kirjade saatmist. Y on reaalne inimene, kes on patsiendi poja klassivenna isa. Patsient saatis

talle ähvardava sisuga kirju. Algul patsient kahtlustas, et ka politseiniku elu võib olla ohus,

mistõttu õhutas teda töölt lahkuma ja puhkusele minema ning avaldas kavatsust hankida relv

enda kaitsmiseks.

3.2. Patsient andis 04.01.2024 patrullpolitseinik KSle infot Teheranis toimunud rünnaku

kohta ja palus hoiatada Eesti võime võimaliku rünnaku eest. Ta väitis, et teeb koostööd

Kaitsepolitseiametiga (KAPO) ja erinevate riikide luureüksustega. Hindas end väga tähtsaks

isikuks keda tahetakse tappa. Politseiniku juuresolekul osutas lennukile taevas ja väitis et tal

„hoitakse silma peal“. Samal päeval toimetas politsei patsiendi psühhiaatriakliinikusse

kokkuleppel

valvepsühhiaatriga.

Valvetoas

avaldas

patsient

ähvardava

sisuga

jälitusluulumõtteid, suurusluulumõtteid ning väitis, et teavitas politseid kirja teel ohtudest ja

soovis nii neilt kui Venemaalt kaitset. Patsient avaldas, et varasemalt töötas KAPO-s ja on

käesolevani KAPO kaitse all. Luulumõtete laienemisel väitis, et ka politsei teeb Yga koos

temavastast koostööd ning ähvardas politseijaoskonna õhku lasta või kasutada relva.

3.3. Patsient viibis haiglaravil 04.–15.01.2024. Hospitaliseerimise jooksul patsiendi sõnul

paranoiline luul kaotas aktuaalsuse, kuid raviarstil jäi kahtlus dissimuleerimisele. Patsiendil

diagnoositi paranoidne luululine häire (F22.0) ja alkoholi kuritarvitamine (F10.1). Patsient

seostas luulumõtteid alkoholi tarvitamisega ja lubas selle tarvitamise lõpetada. Ta kinnitas, et

hakkab kasutama ravimeid ja soovis enda sõnul asuda tööle. Tahtest olenematu ravi

kriteeriumid ei olnud enam täidetud, mistõttu patsient lubati kodusele ravile. Patsiendi raviarsti

sõnul peale väljakirjutust saatis patsient talle ebaadekvaatse sisuga 20–30 kirja. Samuti saatis

ta kirju KAPO-sse ja politseisse. Politsei võttis raviarstiga ühendust. Politsei teavitas, et patsient

käitub jätkuvalt ebaadekvaatselt, ähvardab Y ja saadab talle ähvardavaid sõnumeid. Patsient

nõudis „olukorra lahendamist“ politseilt ja KAPO-lt ning ähvardas, et kui olukorda ei

lahendata, korraldab tema organisatsioon plahvatusi ja sellega lõpeb kõik.

3.4. Patsiendi seisund ei ole oluliselt paranenud. Vestlusel raviarstiga avaldas ta, et varasemalt

usaldas Y talle, et varastas 100 miljonit rubla ja ta on Venemaal tagaotsitav. Patsiendi väitel

3 (5)

kontrollis ta seda teavet ka Interpoli kaudu. Patsiendi sõnul Y kahetses oma avameelsust ja

hakkas teda ähvardama, et patsient seda edasi ei räägiks. Patsient väitel ähvardasid teda ka

teised inimesed, kes olid seotud Yga. Ta oli rahulolematu, et tema avaldusi ei võetud politseis

tõsiselt. Patsient avaldas, et Y kirjutab talle sõnumeid ja ähvardava sisuga kirju ning tunnistas,

et vastab kirjadele ja ähvardab Y ka. Oma sõnul ta tarvitas vastamise ajal alkoholi. Peale

haiglaravi olevat läinud Soome tööle, kus töötas 1,5 kuud kalatehases. Kuu aja vältel võttis ta

psühhoosivastast ravimit (risperidoon), kuid otsustas lõpetada, kuna ei näinud selleks vajadust

ja Soomes ei saanud ravimit osta. Ühtlasi väitis ta, et psühhiaatriakliinikus diagnoosi ei pandud,

ravimeid ei antud ja ravimit kirjutati talle koju tarbimiseks vajadusel. Tagasi Eestisse saabus

nädal enne hospitaliseerimist ja jätkas avalduste kirjutamist politseile Y kohta.

3.5. Patsiendil esineb raske psüühikahäire (luululine paranoidne häire, F22.0). Tal puudub

haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest

lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik ümbritsevatele (patsiendi

käitumine on paranoidsete jälitus- ja kahjustusluulumõtetest juhitud, ähvardab politseid ja Y).

Psüühilise seisundi tõttu pole ta võimeline otsustama enda ravi üle ega andma edasiseks

haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.

4. Ärakuulamisel esitas patsient varasemalt valmis kirjutatud selgituse juhtunu kohta ja

nõudis, et kindlasti võetaks ühendust prokuröriga, kes saab täpsustada Y vastu esitatud

kuriteoteate asjaolusid. Tahtis rääkida ära kogu loo alates algusest. Varasema hospitaliseerimise

kohta rääkis, et kõigepealt helistas politseinik C talle ja ütles, et tema elu on ohus. Siis viis

politseinik ta haiglasse, kasutades väljamõeldud ettekäänet. Haiglas viibis ta lühikest aega ja

ravimeid ta ei tarbinud. Raviarst lubas ta välja, sest ta oli täiesti terve. Haiglast välja kirjutamisel

kirjutati mingi ravim, aga arst ütles, et ta peab neid tablette võtma kord päevas ja andma teada,

kuidas ta end tunneb. Hiljem ei olnud enam ravimeid vaja ja ta lõpetas nende võtmise. Nüüd

helistas talle poeg ja palus koju tulla, sest tal pole võtmeid. Hiljem selgus, et politseinik palus

pojal valetada, selle kohta esitas patsient kuriteoteate. Politseinik tahab temale halba. Ka Y

tahab halba, ta saatis tapmisähvardusi. Põhjuseks on see, et ta oli saanud teada, et Y oli

Venemaal tagaotsitav ja tegi valgustkartvaid asju. Patsiendi sõnutsi pole tal ravi vajavat haigust

ja haiglasse ravile jääda ta ei soovi.

5. Raviarst selgitas ärakuulamisel, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud.

6. Maakohus rakendas 22.03.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset

ja paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse, lubades kohaldada tema

suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 20.03.2024 kuni 24.03.2024. Ühtlasi andis

maakohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu.

6.1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema

tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või

teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2

kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1

kohaselt esitab esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks isiku elukoha järgne valla-

või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele

kohtule.

6.2. TsMS § 534 lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise

korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on

ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on

4 (5)

olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib

esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.

6.3. Avaldusest ja selle lisatud arvamusest järeldas maakohus, et puudutatud isiku seisund ei

ole paranenud ja ta ei suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle. Arvestades

puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on

alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus

lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik ei ole suuteline mõistma

ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tema käitumine on täiel

määral haiguslikest elamustest juhitud, mistõttu on ohtlik nii endale (võimalik ravimite ja

alkoholi üheaegne tarbimine) kui ka ümbritsevatele (käitumine on paranoidsete jälitus- ja

kahjustusluulumõtetest juhitud, ähvardab politseid ja Y). Oma haigusest tulenevalt ei ole ta

võimeline hindama enda tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Puuduliku

haiguskriitika tõttu ei ole võimalik puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat.

7. Puudutatud isiku raviarst teavitas 23.03.2024 maakohut sellest, et puudutatud isik ei ole

piisavalt paranenud ja vajab jätkuvalt haiglaravi. Puudutatud isikul puudub koostöövalmidus

raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

8. Maakohus pikendas 23.03.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset

40 päevani, paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse kuni

28.04.2024 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud

otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Ühtlasi andis maakohus loa

puudutatud isiku suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi. Maakohus

kordas varasemas määruses esitatud seisukohti.

MÄÄRUSKAEBUSED JA NENDE MENETLUSE KÄIK

9. Puudutatud isik esitas 29.03.2023 ühe dokumendina vormistatud määruskaebused, milles

palub maakohtu määrused tühistada. Lisaks esitas puudutatud isiku esindaja 07.04.2024

kaebuste täienduse koos lisadega. Puudutatud isik ise esitas täiendavaid seisukohti ning koos

nendega ka lisasid 05. ja 16.04.2024.

Puudutatud isik on veendunud, et tal puudub raske psüühikahäire, mis annaks aluse ravi

kohaldamiseks. Puudutatud isiku vastase operatsiooni põhjustasid Y ja C. Politsei toimetas ta

haiglasse, selle asemel, et tegeleda tegelike asjaolude väljaselgitamisega. Politsei tegutseb Y

huvides ja pole teada, mida tema suhtes võidakse veel ette võtta. Puudutatud isik pole kellegi

suhtes agressiivne olnud. Lisaks on puudutatud isikult välja mõistetud menetluskulud Y kasuks

ja kohtutäitur on tema pangakonto arestinud, seetõttu peab ta minema tööle Norrasse, et

kohustus tasuda. Puudutatud isik leiab, et ravimeid võib ta võtta kodus.

10. Maakohus võttis kaebused menetlusse ning andis avaldajale tähtaja neile vastamiseks.

Avaldaja vaidles kaebustele vastu. Maakohus määruskaebuseid ei rahuldanud ja edastas need

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 08.04.2024.

11. Psühhiaatriakliinik teatas 17.04.2024, et seoses patisendi psüühilise seisundi paranemisega

lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus samal päeval.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määrused muutmata ja määruskaebused rahuldamata

(TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.

13. Puudutatud isik esitas taotlused täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. Taotlused jäävad

TsMS § 238 lg 1 ls 1 alusel rahuldamata, sest täitemenetluses konto arestimine ja saadetud

sõnumid ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Need ei võimalda hinnata patsiendi

5 (5)

terviseseisundit ega ohtlikkust. Vastu võtmata tõendid tagastatakse nende esitajale

elektrooniliselt digitaalse kohtutoimiku vahendusel.

14. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse nappide väidetega. Maakohus asus õigesti

seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused

tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse

psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus.

Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul luululine häire (F22.0) ja alkoholi

kuritarvitamine (F10.1). Puudutatud isiku arvamus oma haiguse kohta ei lükka ümber

psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1

sätestatud tingimuste hindamisel. Pigem kinnitavad puudutatud isiku soovil kaebusesse

märgitud väited raviarstide arvamust, et tal puudus haiguskriitika. Ringkonnakohtul puudub

alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.

15. Puudutatud isiku ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega.

Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine on mõjutatud psüühikahäire

ägenemisest ning seetõttu ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudub

haiguskriitika, ta ei mõista ravivajadust ega suuda oma käitumist kontrollida. Maakohus asus

põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik

nii endale kui ka teistele. Ohtlikkuse tuvastas maakohus õigesti seeläbi, et puudutatud isik on

korduvalt teisi isikuid ähvardanud.

16. Samuti ei ole puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi küllaldane.

Määruskaebusest nähtub, et puudutatud isik ei nõustu psühhiaatrite diagnoosiga ja leiab, et ta

ei vaja mingit ravi. Varasemalt väljendas puudutatud isik, et ei pidanud talle väljakirjutatud

ravimite võtmist vajalikuks. Sellest järeldub, et väljaspool raviasutust ei ole tagatud ravimite

korrektne manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine. Ühtlasi nähtub ravi

lõpetamise otsusest, et patsiendi olukord paranes, st ravi oli edukas ja põhjendatud.

17. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid

praegusel juhul täidetud tingimused nii esialgse õiguskaitse kohaldamiseks kui ka selle tähtaja

pikendamiseks 40 päevani. Menetlusnorme maakohus oluliselt ei rikkunud. Ringkonnakohus

saab hinnata maakohtu määruste põhjendatust ka pärast seda, kui patsiendi ravi on lõpetatud.

Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus maakohtu määrused muutmata ja määruskaebused

rahuldamata.

18. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 ls-st 2 märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis

menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Maakohus ei määranud kulusid

kindlaks rahaliselt, mistõttu ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Toimikust

kindlaks määratavaid kulusid ei nähtu.

19. TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)