3-23-3008/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Soovib

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. aprill 2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-3008

Haldusasi

X-i kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes seonduvalt peatrauma tekitamisega

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

3. Kuulutada haldusasja nr 3-23-3008 menetlus kinniseks.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20. mail 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 26. detsembril 2023 Tartu Halduskohtule

kaebuse, milles nõuab Viru Vanglalt 2500 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Kaebuse

kohaselt sunniti kaebajat 21. septembril 2023 manustama ravimeid, mida ta ei ole juba pikka

aega võtnud. Kaebajal hakkas seejärel paha ning voodist tõustes ta minestas ja kukkus.

Kukkumise tagajärjel sai kaebaja peatrauma ning talle tehti viis õmblust. Kaebaja märgib, et

ta esitas 16. oktoobril 2023 vanglale eeltoodud juhtumiga seoses mittevaralise kahju

hüvitamise taotluse, kuid vangla ei ole sellele kahe kuu jooksul vastanud.

3-23-3008

1.1. Viru Vangla esitas 2. jaanuaril 2024 kohtule kohtunõudes küsitud dokumendid, mh

kaebaja kahju hüvitamise nõude nr 1-13/206-1 (dtl 14) ning selgitas, et kaebaja kahju

hüvitamise nõue on alles vangla menetluses.

1.2. Kohtule selgus edastatud kahju hüvitamise nõudest, et kaebaja palub hüvitada kahju, mis

on tekitatud järgmistel põhjustel. Kaebaja sai 21. septembril 2023 kella 19.00-19.30 ajal raske

peavigastuse, mida tuli õmmelda. Valvekaamera salvestiselt on näha kõik, mis juhtus ja kes

andis kinnipeetavale ravimeid, mille tõttu ta kaotas teadvuse. Kinnipeetav leiab, et talle antud

ravimid ei sobinud omavahel.

2. Kohus võttis kaebuse 3. jaanuari 2024. a määrusega menetlusse. Viru Vangla vastas

kaebusele 31. jaanuaril 2024.

3. Kohus määras 13. veebruari 2024. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.

Kaebaja esitas 10. märtsil 2024 kaebust täpsustavad seisukohad.

Vastustaja esitas 1. aprillil 2024 kohtule täiendava tõendi – tervishoiuteenuste kvaliteedi

ekspertkomisjoni 21. märtsi 2024. a protokolli väljavõtte, mis käsitleb kohtuasjas vaadeldavat

21. septembri 2023. a juhtumiga seonduvaid ravimiordinatsioone. Kohus andis samal päeval

kaebajale tähtaja, et esitada seisukoht täiendava tõendi kohta. Kaebaja ei ole kohtu antud

tähtajal 1. aprilli 2024. a kohtumäärusele vastanud ega avaldanud soovi täiendavalt esitatud

tõendi kohta arvamust avaldada. Kohus on seetõttu pidanud võimalikuks mitte uuendada

haldusasja arutamist ja saab kohtuotsuse avalikult teatavaks teha 13. veebruari 2024. a

kohtumääruses teatatud kuupäeval.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja väidab kaebuses, seal viidatud kahju hüvitamise nõudes Viru Vanglale ja

täiendavates kirjalikes seisukohtades järgmist.

4.1. Kaebaja paigutati arsti otsustuse alusel 21. septembril 2023 meditsiiniosakonnas eraldi

lukustatud kambrisse. Kaebaja oli eelnevalt arsti vastuvõtul kurtnud ka suitsiidimõtteid.

Kaebaja keeldus samal õhtul võtmast talle määratud ravimeid, kuid meditsiiniõe ja valvurite

nõudmisel oli ta siiski sunnitud manustama ravimeid, mida polnud pikemat aega võtnud.

Kaebaja tundis ennast halvasti ja uimasena ning mõnekümne minuti pärast püsti tõustes ja

WC-sse liikudes kaotas kaebaja teadvuse ja kukkus. Kukkumise tulemusena sai ta peahaava.

Juhtunut videovalve kaudu näinud valvur reageeris tõsidusega ning haavale tehti viis õmblust.

Järgmisel päeval haiglas tehtud kompuutertomograafia uuringus ei avastatud midagi

eluohtlikku.

4.2. Vangla meditsiiniosakonna arstid viivad kinnipeetavate peal läbi katseid, proovides

erinevaid ravimeid. Kaebajale on antud omavahel kokkusobimatuid ravimeid.

4.3. Täiendavas kirjalikus seisukohas märgib kaebaja, et ta manustas ravimeid, mis ei olnud

talle määratud.

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.

5.1. Vangi tervishoidu puudutavas vaidluses sätestab tõendamiskoormise jaotuse

võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 770 lg 3 kohaselt lasub tõendamiskoormis patsiendil, kes

väidab ebaõiget tervishoiuteenuse osutamist. Käesoleval juhul peab kaebaja seega tõendama,

et talle vanglas osutatud tervishoiuteenus (st määratud ravimite kogus ja/või koostoime) ei

2(6)

3-23-3008

vastanud ravi keskmisele kvaliteedile. Kaebuses ega vastustajale kättesaadavates

materjalides ei ole kaebaja tõendanud ühtegi kahju hüvitamise nõude elementi.

Tervishoiuvaidlustes ei rakendu ümberpööratud tõendamiskoormis, st vastustajale ei saa

panna kohustust tõendada, et kaebajale määratud ravimite kogus oli ohutu.

5.2. Kuigi tõendamise koormis lasub eeskätt kaebajal, on vangla seisukohal, et ükski vanglale

kättesaadav tõend ei viita, et kaebajale vanglas osutatud ravi oleks võinud olla ebaõige.

Asjaolu, et ravimid võivad omada kõrvaltoimet, on üldteada. Vastustaja esitab käesoleva

vastusega koos kaebaja tervisekaardi väljavõtte alates 2018. aastast kuni vastuse esitamiseni

(31. jaanaur 2024), kust nähtub, et ravimeid kvetiapiin, amitriptüliin ja mirtasapiin on

kaebajale ordineeritud tema vaevuste raviks juba varasemalt. Kuigi pärast juhtunut on arst

veelkord hinnanud, et kvetiapiinil koostoimes teistega võib olla kõrvaltoimeid, ei tähenda see

automaatselt, et 21. septembril 2023 kehtinud raviskeem oleks olnud arstlikust vaatest

ebaõige.

5.3. Ka 22. septembri 2023. a erakorralise meditsiini epikriisis ei viidatud vangla ravi

ebaõigusele. Kuna vangla poolt ei ole tehtud raviviga, puudub vangla tegevuses õigusvastasus

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 tähenduses ja ainuüksi seetõttu on kaebus

põhjendamatu. Kaebajale on vanglas osutatud pidevat ning asjakohast tervishoiuteenust.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kaebaja on esitanud kohtule kahju hüvitamise nõude, milles taotleb Viru Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitist tema tervise kahjustamise eest. Väidetav kahju on kaebaja sõnul

tekitatud sellega, et talle anti 21.septembril 2023 selliseid ravimeid, mida ta polnud ammu

kasutanud ning nende ravimite mõju tõttu kukkus ta ja sai peahaava. Täiendavas kirjalikus

seisukohas väidab kaebaja, et ta pidi manustama ravimeid, mida talle polnud määratud.

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja kirjeldatud vahejuhtum (peahaavaga päädinud kukkumine)

leidis tõepoolest aset ning tema peahaava tuli õmmeldi. Nii kukkumist ja peahaava saamist

21. septembril 2023 kui kaebaja saatmist Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini

osakonda 22. septembril 2023 kinnitavad ka valvurite ettekanded nr 3-23-4751 ja nr 3-23-

4754 (dtl 22 ja 23) ning SA Ida-Viru Keskhaigla epikriis (dtl 82-83). Pooled on erineval

arvamusel selles, kas kaebaja kukkumise ja peahaava tingis vangla meditsiinitöötajate

õigusvastane käitumine (valede või omavahel sobimatu koosmõjuga ravimite andmine) ning

kas selle tagajärjena tuleb hüvitada kaebaja mittevaralise kahju nõue tema tervise

kahjustamise eest.

7. Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik

täidab ka kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda

vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis ning ka tervishoiuteenuse

osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad

võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (VÕS 41. ptk) (vt Riigikohtu

üldkogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, p-d 24 ja 25 ning seal viidatud praktika).

Samas on Riigikohus rõhutanud, et lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse

osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju

või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3), ning kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted

(mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129-

131).

Samas määruses leidis Riigikohtu üldkogu, et kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse

osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (põhiseaduse § 28 lg

3(6)

3-23-3008

1,vangistusseaduse (VangS) § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse

osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise

lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kontekstis kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse

osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks. Seda järeldust ei väära ka tõdemus,

et tervishoiutöötaja ei osuta vanglas tervishoiuteenust haldusmenetluse raames (vt Riigikohtu

8. veebruari 2024. a määrus asjas nr 3-22-2321, p 10). Seega kohalduvad ka käesoleva

vaidluse lahendamisel kõrvuti võlaõiguse normidega avalik-õiguslikes suhetes tekitatud kahju

hüvitamist reguleerivad riigivastutuse seaduse (RVastS) sätted – RVastS ei kohaldu ainult

haldusmenetluse tekitatud kahju hüvitamise juhtudel, vaid sätestab õiguskaitsevahendid

avalik-õiguslikes suhetes avaramalt (RVastS § 1).

8. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud

eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist ka

tervise kahjustamise korral.

Seega on põhimõtteliselt võimalik mittevaralise kahju tekkimine ja selle rahas hüvitamine

kinnipeetavale ebaõige ravi (sh ravimite määramise) tõttu tekkinud tervisekahju korral.

9. VangS § 4¹ lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust

ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem

kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

VangS § 52 lg 1 järgi osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele.

10. TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse

või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese

vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada

tervist.

VangS § 52 lg-st 2 tulenevalt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate

terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama

ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.

Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 9 lg 1 järgi kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset

tervist vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetavat ravitakse vanglateenistuse võimaluste

piires.

11. Pooled on eri meelt selles, kas vastustaja tegevus kujutas endast raviviga, mille

olemasolul tekkiva tervisekahju (VÕS § 1043) hüvitamist on alust nõuda. Vastutus

mittevaralise kahju tekitamise eest nii RVastS § 9 lg 1 tähenduses kui ka VÕS § 1050 järgi on

ravivea tõttu põhjustatud kahju puhul süüline.

12. HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt peab menetlusosaline üldjuhul tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema väited. Kohus nõustub vastustajaga, et väites raviviga ja sellest

tuleneva kahju tekkimist pidi seda tõendama kaebaja kui patsient ise. VÕS § 770 lg 3 kohaselt

peab patsient tõendama tervishoiutöötaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul,

kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata.

Praegusel juhul on tervisekaardis dokumenteeritud kaebaja korduvad pöördumised, anamnees

ja erineval ajal määratud ja muudetud ravi, sh psühhiaatriliste probleemide puhul (dtl 40-81).

4(6)

3-23-3008

VÕS § 770 lg-st 4 tuleneb, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib

terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis

vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.

13. Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon, kelle poole pöördus 23. novembril 2023

Viru Vangla meditsiiniosakonna juhataja taotlusega kaebajale osutatud tervishoiuteenuse

hindamiseks, on jõudnud 21. märtsi 2024. a protokollilises otsuses nr 95 (väljavõte dtl 108-

110) järeldusele, et patsiendi 21. septembril 2023 ilmnenud uimasust ja kukkumist ei saa

üheselt siduda määratud ravimite toimega.

Ekspertkomisjon on analüüsinud kaebaja terviseinfo põhjal tema visiitidel esitatud kaebusi ja

talle määratud ravi alates 2018. aastast. Kaebaja on sellest ajast saadik pöördunud

tervishoiutöötajate poole korduvalt probleemidega, mis on tinginud talle psühhiaatriliste

diagnooside panemise ja vastavate ravimite määramise. Ekspertkomisjoni poolt protokollilises

otsuses esitatud kronoloogia järgi on kaebajale määratud ravi (ravimeid ja doose) korduvalt

muudetud. Samast ilmneb, et kaebaja on varem ka ise lõpetanud talle määratud ravimite

võtmise.

Ekspertkomisjon on jõudnud otsuse p-s 28.3. järgmistele järeldusele:

1) Kaebajale alates 2018. aastast osutatud psühhiaatriline tervishoiuteenus vastas arstiteaduse

üldisele tasemele. Tema tervisekaardis on olemas vastavad sissekanded.

2) Eestis kättesaadavate ravimite koostoimete andmebaaside (Synbase, UpToDate) järgi

puuduvad absoluutsed vastunäidustused kinnipeetava raviskeemis olnud ravimite

kooskasutamiseks. Ravimite kõrval- ja koostoimete hindamisel kaalutakse kasu-kahju suhet

ning kõrvaltoimete ilmnemisel ravidoose korrigeeritakse vastavalt vajadusele.

3) Arvestades, et isiku raviskeemis on aastaid olnud mitu psühhotroopset ja sedeerivat

ravimit ühel ajal ning vahepeal on kvetiapiini doos ulatunud kuni 400 mg päevas, ei saa 21.

septembril 2023 ilmnenud uimasust ja kukkumist üheselt siduda määratud ravimite toimega.

Eeltoodud järeldustele lisaks on ekspertkomisjon otsuse p-s 28.4 märkinud: „Iseasi on, kas

vangistusega kaasnevat kõrgendatud stressi ja objektiivselt ebameeldivat elukeskkonda üldse

peab ja saab psühhotroopse raviga leevendada ning kui ka isiku enda soov selleks on suur,

kuidas arstina jääda patsienti säästva ravikoormuse juurde.“ Ka selle märkusega ei ole

komisjon teinud järeldust raviveast ega hinnanud kaebajale määratud psühhiaatrilist ravi

põhjendamatuks või ebaõigeks.

14. Tervishoiuteenuste ekspertkomisjoni TTKS § 502 alusel antud hinnangut sisalduv otsus ei

oma iseseisvat õiguslikku tähendust, vaid tegemist on ühega tõenditest. Kaebaja ei ole

kasutanud kohtu antud võimalust selle tõendi kohta täiendavalt seisukohta avaldada, sh sellele

vastu vaielda.

Kohtu hinnangul ei lükka ekspertkomisjoni järeldusi ümber ka muud käesolevas asjas esitatud

tõendid.

15. Vangla meditsiiniosakond on vastuseks kaebaja selgitustaotlusele 25. oktoobri 2023. a

vastuses (dtl 24) küll möönnud, et 21. septembril 2023 tekkinud uimasuse võisid tekitada

õhtul manustatud ravimid. Samas on meditsiiniosakond selgitanud, et psühhiaater oli 26.

oktoobril 2022 ordineerinud kaebajale ravimeid järgmiselt Tbl. Kvetiapi in 50 mg, Tbl.

Amitriptyline 50 mg; Tbl. Mirtasapiin 15 mg. Viidatud sissekandest kaebaja tervisekaardis

ilmneb, et kaebaja ei tarvitanud pikemat aega neid talle ordineeritud ravimeid ning kui ta 21.

septembri 2023. a õhtul manustas korrektselt kõik ordineeritud ravimid, võis see esile kutsuda

pearingluse. Vastuses rõhutati ka, et kaebajale on raviskeemi korrektse täitmise vajadust

5(6)

3-23-3008

eelnevalt selgitanud nii meditsiiniõde kui ka arst. Kaebaja tervisekaardi 21. septembri 2023. a

kande kohaselt esineb kaebaja puhul aktuaalne suitsiidi- ja enesekahjustamise risk ning

kinnipeetav on paigutatud jälgimist võimaldavasse kaameraga kambrisse (dtl 75).

Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ilmneb, et ta on juba pikemat aega (alates 2018. a)

pöördunud tervishoiutöötajate poole erinevate psühhiaatrilist abi nõudvate kaebustega, mh

väljendanud suitsiidi- ja enesevigastamismõtteid, aga ka unetust ning talle on erinevaid

ravimeid erinevates kombinatsioonides tema psühhiaatriliste probleemidega toimetulekuks, sh

eelnimetatud ravimeid, välja kirjutatud juba vähemalt 2018. aastast. Kaebaja poolt 21.

septembri 2023. a õhtul talle välja kirjutatud ravimite võtmist kinnitab ka kaebaja ise ning

seda on märgitud samal päeval tervisekaardi kandes (dtl 76-77). Millegagi ei ole tõendatud

kaebaja väide nagu oleks teda sunnitud talle määratud ravimeid võtma või et ta pidi võtma

ravimeid, mida ei ole talle välja kirjutatud (vt kaebaja väited täiendavas 10. märtsi 2024. a

kirjalikus seisukohas, dtl 96). Meeldetuletust määratud ravimeid võtta ei saa pidada ravimite

sunniviisiliselt võtmiseks. Kohtul puudub igasugune alus pidada usutavaks ka kaebaja väidet

nagu korraldataks vanglas kinni peetavate isikutega erinevaid ravimeid määrates katseid.

16. Eelnevat arvesse võttes ei saa kohtu hinnangul pidada vastustaja tegevust VangS §-des 52

ja 53 sätestatud kohustuste ega tervishoiuteenuse osutamisel tekkivate kohustuste

rikkumiseks.

RVastS § 7 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks esmaseid eeldusi

avaliku võimu tegevuse õigusvastasus. Kohus on eelpool tervishoiuteenuse osutamist ja

väidetava ravivea olemasolu analüüsides jõudnud järeldusele, et vastustaja ei ole

õigusvastaselt toiminud ega kaebajale raviviga tehes kahju põhjustanud.

17. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

esitamine on riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 12 tulenevalt olnud lõivuvaba. Muude

menetluskulude kandmist asjas ei ilmne, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud

menetluskulud, kui need on tekkinud, nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

19. Kohus peab vajalikuks kuulutada haldusasja menetluse tervikuna kinniseks, kuna

kohtutoimikusse kogutud dokumendid (sh kaebus ja kaebaja enda muud avaldused)

sisaldavad läbivalt andmeid kaebaja tervise kohta ning menetluse osaline kinniseks

kuulutamine vaid üksikute dokumentide osas ei oleks piisav ega eesmärgipärane. HKMS § 77

lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse

või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt

vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu

vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja kinniseks kuulutamine on vajalik kaebaja eraelu

kaitseks ning praegusel juhul puudub ülekaalukas huvi asja avaliku arutamise vastu.

allkirjastatud digitaalselt

Sirje Kaljumäe

kohtunik

6(6)