2-23-112146/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. aprill 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-112146

Tsiviilasi

Aktiva

Finance

Group

OÜ

hagi

J

N

vastu

põhivõlgnevuse,

intressi,

haldustasu,

sissenõudmiskulude ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

3 598,17 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepingulised esindajad Alla Žulinskaja ja Sigrid Rahkema,

e-post jurist@julianus.ee

Kostja J N (isikukood xxx), elukoht xxx, e-post xxx

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista J Nlt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 2 752,42 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodi

28.12.2022–28.07.2023 eest 171,06 eurot.

3. Mõista J Nlt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja edasiulatuv viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt

2 752,42 eurolt alates 29.07.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta menetluskuludest 93% kostja kanda ja 7% hageja kanda.

5. Mõista J Nlt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 664,95 eurot

(käibemaksuta).

6. J Nl tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Aktiva Finance Group OÜ-le

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva

kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 20.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse J Nlt (kostja) 3271,02 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas

27.07.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut

mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 28.07.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla

2752,42 eurot, intressi 136,32 eurot, haldustasu 10 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 28.12.2022–28.07.2023 eest) 239,32 eurot ning

viivise alates 29.07.2023 kuni põhinõude (2752,42 eurot) täitmiseni intressimääraga võrdses

määras 14,9% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja

hageja menetluskulud, sh riigilõiv 455 eurot ja õigusabikulud 358 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid I AS ja kostja 24.08.2022 laenulepingu nr XXX, mille alusel

sai kostja 2 752,42 eurot laenu. Kostja kohustus laenu tasuma lepingus kokku lepitud

maksegraafiku alusel perioodi 10.09.2022–10.07.2027 jooksul. Laenulepingus lepiti kokku

intressimääras 14,9% aastas. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 18,65%.

Krediidiandja omandas muuhulgas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja

teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kogutud andmete alusel.

Info kliendi varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas esialgne võlausaldaja lisaks

eelnevale veel ka teavet avalikest andmebaasidest. Vastavalt krediidiandja sise-eeskirjadele

kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise

metoodikale analüüsis krediidiandja eelnevalt nimetatud teavet kogumis ning hindas tarbija

krediidivõimelisust. Krediidivõtja laenukoormuse arvutamisel võetakse arvesse kõiki

krediidivõtja poolt esitatud andmeid ja avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. Kostja

märkis laenutaotluses oma sissetulekuks 1000 eurot ning väljaminekuks 100 eurot. Laenuandja

arvestas kõik kostja kulud koos laenu osamaksega 69,48 eurot tuludest maha ning selgitas välja,

et kostjale jääb raha reservi vähemalt 830,52 eurot (1000-100-69,48). Eeltoodust tulenevalt võis

laenuandja järeldada kostja võimet täita laenulepingut. Arvestades hagi aluseks oleva

laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna,

oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane.

Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli tagasimaksetega

viivituses nelja üksteisele järgneva osamaksega. I AS saatis kostjale 06.12.2022 lepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. I AS esitas

27.12.2022 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul, ja loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud

27.12.2022 kirjaga.

Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest. Vastavalt lepingule ja maksegraafikule oli

kostja kohustatud tasuma lepingu haldustasu 2,50 eurot kuus. Lepingu ülesütlemise seisuga

(27.12.2022) oli kostjal tasumata 10.09.2022–10.12.2022 osamaksete haldustasud kokku 10

eurot (4 × 2,50).

Hageja nõuab viivist põhivõlalt (2752,42 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast,

alates 28.12.2022 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o

14,9% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis

239,32 eurot.

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab

kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 50 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 06.02.2023

esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 14.02.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot,

13.03.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud

15 eurot (sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja

päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele

vastamine telefoni teel, e-kirja teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude

avaldamisega tehtud kulud).

3. Kohus toimetas hagi kostjale kätte elektrooniliselt 15.08.2023. Kostja ei ole hagile

vastanud.

4. Kohus palus 16.10.2023 kohtunõudes hagejal täiendavalt põhjendada vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist ja sissenõudmiskulude nõuet.

5. Hageja märkis 25.10.2023 vastuses kohtunõudele, et krediidiandja järgis vastutustundliku

laenamise põhimõtet ning esitas väljavõtte tööprogrammist, millest nähtuvad muud võla

sissenõudmisega seotud toimingud.

6. Kohus märkis 02.11.2023 kohtunõudes, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu

andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale täiendava tähtaja

ümberarvestuse tegemiseks ja menetluskulude nimekirja esitamiseks.

7. 09.11.2023 vastuses kohtunõudele märkis hageja, et juhul kui kohus leiab, et laenuandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel

saadud krediidisumma 2752,42 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o. alates 28.12.2022 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

8. 21.03.2024 määrusega teatas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus

asja lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405. Kohus

palus hagejal ühtlasi täpsustada, kas hageja loobub oma nõudest osaliselt ja kui, siis millises

osas. Kohus märkis, et hageja ei saa esitada vähendatud nõuet alternatiivse nõudena, st kui

kohus leiab, et algselt esitatud nõuet ei saa täies ulatuses rahuldada, on tegemist hagi osalise

rahuldamise olukorraga. Nii hagist osalise loobumise kui ka hagi osalise rahuldamise korral

jäävad loobutud või rahuldamata jäetud ulatuses menetluskulud hageja kanda. Hageja ei

vastanud kohtule määratud tähtajaks, sh ei esitanud avaldust hagist osaliseks loobumiseks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. Hageja nõuab kostjalt põhivõla 2 752,42 eurot, intressi 136,32 eurot, haldustasu 10 eurot,

sissenõudmiskulude 50 eurot ja viivise tasumist alates 28.12.2022 (hagiavalduse esitamise

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 239,32 eurot, millele lisandub edasiulatuv viivis

määras 14,9% aastas).

10. Kohus tuvastas, et I AS ja kostja sõlmisid 24.08.2022 laenulepingu nr XXX, mille alusel

anti kostjale laenu 2 752,42 eurot (dtl 27–30). Kõnealuse lepinguga on muudetud poolte vahel

varem sõlmitud auto24 laenulepingut nr xxx. Leping on mõlema poole poolt digitaalselt

allkirjastatud. Laenulepingu lisaks oleva Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel

märgitu kohaselt ei kuulu krediidisumma tarbijale väljamaksmisele ja leping jõustub

sõlmimisel. Laenulepingu tingimuste punkti 4.1 alusel oli kostjal kohustus laen tagasi maksta

vastavalt graafikule (dtl 28) perioodil 10.09.2022–10.07.2027 igakuiste osamaksetena (69,48

eurot, viimane osamakse 68,66 eurot). Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja laenu tagasimakseid

teinud.

11. Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis

edastati kostjale lepingus märgitud postiaadressile (dtl 27 ja 42).

12. I AS ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402

lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.

Riigikohus

on

24.11.2023

tsiviilasjas

nr

2-21-13098

määruses

selgitanud

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

13. Kohus tuvastas, et 24.08.2022 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 16,30%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 48,90%. Praegusel juhul

ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (18,65%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud

piirmäära.

14. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule

õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel

lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites

väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija

selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus

asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi

tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS

§ 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud,

et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest

saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu

pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Tarbijal on küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50

lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2‑14‑21710, p 29.3).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

• tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

• tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

• tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

• tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija

krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister,

kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid,

mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

15. Kohus selgitas 16.10.2023 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub,

et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused

ning neid asjaolusid tõendada (dtl 61–63).

16. Hagiavaldusest ja hageja 25.10.2023 vastusest ja sellele lisatud tõenditest järeldub, et laenu

andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Laen ei

vastanud kostja finantsolukorrale. Krediidiandja oleks pidanud märkama, et krediidist võib

tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

16.1. Hageja selgituse (dtl 66–68) kohaselt täitis kostja laenutaotluse (dtl 43), kus märkis

igakuiseks sissetulekuteks 1 000 eurot ja kohustusteks 100 eurot. Enne laenu andmist tegi

krediidiandja

hageja

väitel

päringud

Maksu-

ja

Tolliametisse

ning

kontrollis

maksehäireregistrit. Tõendeid vastavate päringute tegemise kohta ei ole kohtule esitatud.

Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille

põhjal oleks võimalik tuvastada kostja varaline seisund ning regulaarse sissetuleku suurus

(KAVS § 49 lg 1 p 1). Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku

hindamisel 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus

sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid

eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse

sissetuleku suuruse arvutamisel. Kostja on märkinud laenutaotluses oma sissetuleku suuruseks

1000 eurot, kuid on jätnud täitmata tööandja välja. Laenuandja ei selgitanud välja, milline on

kostja sissetuleku allikas ja kas tegemist on regulaarse sissetulekuga. Samuti ei ole

krediidiandja kontrollinud kostja igakuiste kohustuste ja majapidamiskulude suurust ja sisu.

Laenutaotluses märgitud ning registritest nähtuvad andmed ei ole piisavad, et selgitada välja

tarbija tegelikud sissetulekud ja kohustused ning sissetulekute regulaarsus.

16.2. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg 2

esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu

taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4

kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid

mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2‑14‑21710, p 29.3).

17. Hageja väitel ei teinud kostja ühtegi tagasimakset ning oli võlgnevuses nelja järjestikuse

osamakse tasumisega. Seega oli lepingu punktist 9.5 tulenev ülesütlemise esmane eeldus

täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut).

Krediidiandja saatis kostjale 06.12.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale

täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 40). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, esitas I

AS 27.12.2022 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse (dtl 41). Neil asjaoludel saab lepingu

ülesütlemise lugeda kehtivaks.

18. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise

eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).

19. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse

regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seadusjärgne intressimäär

alates laenu väljastamisest 24.08.2022 kuni 31.12.2022 oli 0. Lepingus kokkulepitud

intressimäär on seadusjärgsest suurem, 14,9% aastas (dtl 27). Hageja saab seega nõuda kostjalt

põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest.

Kuivõrd seadusjärgse intressi suurus oli 0, jääb hageja intressinõue rahuldamata.

20. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud

krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane).

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud

krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-

18-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

21. VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja

nõue haldustasu osas rahuldamata.

22. Hageja nõuab kostjalt 50 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist. VÕS § 1132 lg 2 p 3

kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000

euro. Hageja saatis kostjale meeldetuletuskirjad 06.02.2023, 14.02.2023 ja 13.03.2023 (dtl 70-

73).

Kohus

peab

põhjendatuks

sissenõudmiskulude

hüvitamist

kolme

tasulise

meeldetuletuskirja saatmise eest. Samuti tegi hageja kostjale kõnesid, saatis SMS-e ja e-kirju

ja tegi päringu rahvastikuregistrisse (dtl 68–69). Nende toimingutega seoses nõuab hageja

sissenõudmiskulude hüvitist 15 eurot. Kohtu hinnangul on nimetatud kulutused põhjendatud.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel välja mõista sissenõudmiskulud

50 eurot.

23. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu

ülesütlemisele (27.12.2022) järgnevast päevast, s.o alates 28.12.2022 kuni hagi esitamiseni

(28.07.2023). Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 14,9% aastas (dtl 27).

23.1. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või

tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

23.2. Praegusel juhul on lepinguga ette nähtud seadusejärgsest viivisemäärast kõrgem

intressimäär, kuid intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Seega tuleb ka viivise puhul

lähtuda seadusjärgsest määrast.

23.3. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest oli 28.12.2022 kuni 31.12.2022 viivisemäär

8% aastas (0% + 8% = 8%), 01.01.2023 kuni 30.06.2023 10,5% aastas (2,5% + 8% = 10,5%)

ja 01.07.2023 kuni hagi esitamiseni 28.07.2023 12% aastas (4% + 8% = 12%). Viivisearvestuse

aluseks olevad tehted on järgmised:

1) 28.12.2022–31.12.2022: 2 752,42 × 8% ÷ 365 × 4 päeva = 2,41 eurot;

2) 01.01.2023–30.06.2023: 2 752,42 × 10,5% ÷ 365 × 181 päeva = 143,31 eurot;

3) 01.07.2023–28.07.2023: 2 752,42 × 12% ÷ 365 × 28 päeva = 25,34 eurot.

23.4. Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista 28.07.2023

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 171,06 eurot (2,41 + 143,31 + 25,34). Kohus jätab

rahuldamata hageja viivisenõude 68,26 euro ulatuses (239,32 – 171,06).

24. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja laenulepingujärgse põhivõla 2 752,42 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 171,06 eurot ja edasiulatuva

viivise VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 2 752,42 eurolt alates

28.07.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Muus osas (intressinõue, haldustasu ja viivisenõue

osaliselt) jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

25. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

25.1. Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.

25.2. Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas

kohus ligikaudu 93% (2 973,48 ÷ 3 188,06 eurot × 100% = 93,27%). Seega jäävad

menetluskulud 93% ulatuses kostja kanda ning 7% ulatuses hageja kanda (100% - 93% = 7%).

26. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

27. Hageja 28.07.2023 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv

455 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 338 eurot, kokku 813 eurot.

Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid

tekkinud.

27.1. Käesoleva tsiviilasja hagihind on 3 598,17 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1

järgi kuulus kuni 4 000 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 455 eurot. Tasutud riigilõiv

455 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

27.2. TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või

menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks

menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20

eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu

kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa hageja ka hagi rahuldamise korral

nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 4842 esimeses lauses

sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse

menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse

menetluskulu 20 eurot põhjendatud ja vajalik.

27.3. Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 338 eurot (2 tundi tunnitasuga 169

eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline

esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud

tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks

(TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25).

Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb

käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust,

vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud

tunnitasu suurus kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja

tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri

liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse

standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on

põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120 eurot.

Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja lepingulise

esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist, hagiavalduse

koostamist, menetluskulude nimekirja koostamist ja kohtunõuetele vastamist (viimased

toimingud ei sisaldu menetluskulude nimekirjas). Kostja menetluses ei osalenud. Kohtu

hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel 2 tundi, mis vastab ka menetluses

esitatud dokumentide ja nende lisade mahu hulgale. Arvestades lepingulise esindaja

põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 260 eurot (2 tundi × 120

eurot + 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu).

27.4. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 455 + 260 = 715

eurot. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 93%, mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja 715 × 93% = 664,95 eurot.

28. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse

alusel

menetluskulude

kindlaksmääramise

lahendis,

et

hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema

poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

29. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS

§ 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik