3-23-884/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. aprill 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-884

Haldusasi

Krediidiregister OÜ kaebus tühistada Andmekaitse

Inspektsiooni 22.03.2023 ettekirjutus isikuandmete

kaitse asjas nr. 2.1.-1/23 /2963-5.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – Krediidiregister OÜ, esindaja v.adv

Maarja Pild

Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon

Kolmas isik – X. X

Asja läbivaatamise viis

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta kaebaja vastuväide ning taotlus korraldada asjas kohtuistung

rahuldamata.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.05.2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andmekaitse Inspektsioon tegi 22.03.2023 ettekirjutuse isikuandmete kaitse asjas nr.

2.1.1/23 /2963-5, millega kohustati Krediidiregister OÜ-d lõpetada X. Xe (isikukood

xxxxxxxxxxx) kohta Elisa Teleteenused AS poolt 30.11.2007 esitatud maksehäire summas

182.37 eurot (seisuga 18.01.2023) avaldamine maksehäireregistris ja kustutada X. Xe

maksehäire andmed. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks määras Andmekaitse

Inspektsioon 05.04.2023. Ettekirjutus on täidetud.

2. 21.04.2023 saabus Tallinna Halduskohtule Krediidiregister OÜ kaebus tühistada

Andmekaitse Inspektsiooni 22.03.2023 ettekirjutus isikuandmete kaitse asjas nr. 2.1.-1/23 /

2963-5.

3. Kohus võttis kaebuse oma 03.05.2023 määrusega menetlusse. 20.02.2024 määrusega

määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada kokkuvõtvalt järgnevalt toodud põhjustel.

4.1. Kaebaja haldab oma äritegevuse käigus veebilehel www.taust.ee infoportaali. Kaebaja

töötleb oma infoportaalis lisaks riiklikes andmebaasides, s.o Äriregistris, Kinnistusraamatus,

Avalikes Teadaannetes, Riigi Teatajas ja Maksu ja Tolliametis avalikustatud andmetele ka

füüsiliste isikute maksehäireid. S.t kaebaja peab ka füüsiliste isikute võlgnevusi koondavat

maksehäireregistrit (lisa 1, dtl 9).

Enne konkreetse maksehäire nägemist, mistahes isiku kohta, tuleb kliendil selleks sõlmida

kaebajaga ühekordne või püsileping, maksta tasu ning selgitada ja kinnitada oma õigustatud

huvi olemasolu isikuandmete nägemiseks (lisa 2, dtl 10).

Võlgnevusega seotud asjaolud on nähtavad kohtuotsusest (vt lisa 3 kohtuotsus dtl 11-14).

02.10.2012 alustati täitemenetlus kohtutäitur D. D juures. Võlausaldaja taotles Euroopa Liidu

täitekorralduse tõendi alusel täitemenetlust algatamist ka Soomes, kuid Euroopa Liidu

täitekorralduse tõendi väljastamisest kohus keeldus (selles osas esitab kaebaja tõendid

esimesel võimalusel).

24.10.2014 ja 31.12.2014 teavitas võlausaldaja kaebaja süsteemide kaudu võlgnikku, et

avaldab võlaandmed maksehäireregistris taust.ee (vt lisa 4, dtl 15-17). Kaebajale teadaolevalt

menetles võlga vähemalt kaks inkassofirmat.

31.10.2014 avaldati kaebaja maksehäireregistris võlausaldaja (Starman AS) sisendi alusel

maksehäire (vt lisa 5, dtl 18-20).

17.07.2020 on X. X kaebajale teadaolevalt tasunud kogu võlgnevuse (kohtu välja mõistetud

351,30 eurot ja muud tasud) (vt lisa 6, dtl 21-27).

Edaspidise maksehäire avaldamise korral täpsustaks kaebaja maksehäiret selliselt, et see

kuvaks vaid põhivõlgnevust 175,68 eurot.

Kooskõlas AKI ettekirjutusega 04.04.2023 seisuga maksehäiret enam ei kuvata (lisa 7, dtl 28).

4.2. Kaebaja leiab, et ettekirjutuses on materiaalsed puudusi, kuivõrd vastustaja kohustab

oma ettekirjutusega enamaks kui seadus. Kaebajat ei saanud maksehäire eemaldamiseks

kohustada, kuivõrd ettekirjutuse tegemise seisuga s.o 22.03.2023 ei olnud maksehäire

avaldamine õigusvastane.

Kaebaja viitab IKS § 10 lg 1 p 5 ja märgib, et uue isikuandmete kaitse seaduse vastu

võtmisega aastal 2019 pikendati maksehäire avaldamise lubatud tähtaega kolmelt viiele

aastale põhjendusega, et vastavat infot on krediidiandjatel vaja pikema perioodi jooksul.1

Seejuures on ka Tallinna Ringkonnakohus nõustunud tsiviilasjas nr 2-20-3112, et seadus

võimaldab maksehäireregistril ka pärast võlgnevuse tasumist s.o IKS § 10 lg 1 p 5 järgi

„võlasuhte rikkumise lõppemist“, maksehäiret avaldada, kui rikkumise lõppemisest ei ole

möödunud rohkem kui viis aastat.

4.3. Kaebaja on seisukohal, et 22.03.2023 seisuga, mil vastustaja ettekirjutuse tegi, ei ole

möödunud aeg, mis lubab maksehäire avaldamist jätkata.

Euroopa Liidu andmekaitsemääruse (IKÜM) art 21 kohustab andmete töötluse lõpetamise

taotluse saamisel töötlemise alust täiendavalt kaaluma. Kaebaja viis vastava kaalumise läbi ja

järeldas, et kaebajal on andmetöötluseks s.o maksehäire avaldamiseks jätkuvalt õiguslik alus

IKÜM art 6(1)(f) ja IKS § 10 lg 1 p 5 alusel ning esitas kaalumise tulemused ka AKI-le (vt

asjaolud p 2.12). Kaebaja leiab, et maksehäire jätkuv avaldamine on põhjendatud, sest asjas ei

esine IKS § 10 punktides 1-4 sätestatud olukorda, kus maksehäire avaldamine ei ole lubatud

s.o tegemist ei ole eriliiki isikuandmetega (IKÜM art 9(1) järgi); tegemist ei ole süüteo

toimepanemise andmetega; ning lepingu rikkumisest ei ole möödunud vähem kui 30 päeva

ning rikkumise lõppemisest ei ole möödunud viis aastat.

Täpsemalt selgitab kaebaja, miks ei ole täidetud (erinevalt AKI seisukohast) ka IKS § 10 lg 1

p 3 tingimused, mille kohaselt ei ole avalduse tegemise jätkamine lubatud kui see kahjustaks

ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. Antud juhul kaebaja arvates asjaolusid, mida

saaks lugeda „ülemääraseks“ kahjustamiseks ei esine.

4.4. Kaebaja kaalutused, mis toetavad 22.03.2023 seisuga avalduse seaduspärasust:

Asjaolu, et andmesubjektil on olnud võlg telekommunikatsiooni teenuse tarbimisega seoses,

vastab tõele. Võlausaldajast telekommunikatsiooni ettevõte on selles osas pöördunud ka

kohtusse ja kohus on hageja hagi rahuldanud. Võlausaldaja ei ole olnud asjas passiivine -

lisaks kohtusse pöördumisele on võlausaldaja Julianus Inkasso OÜ vahendusel alustanud ka

täitemenetlus ning seejuures taotlenud selle alustamist ka Soomes. Ka võlgnik ise ei vaidle, et

tal oli võlgnevus tekkinud ja ta on selle aastal 2020 tasunud. Võlgnik on olnud kättesaamatu

kohtusüsteemile ja kohtutäiturile ning ka võlausaldajat ignoreerinud enam kui 10 aastat.

Seadus sätestab, et maksehäire avaldamine on lubatud, kui ei ole lõppenud viis aastat

rikkumise lõppemisest. Kaebajale on teatavaks saanud, et rikkumine lõppes 17.07.2020 ning

seega on lubatud maksehäire kohta avaldust teha kuni 16.07.2025. Vastustaja on aga keelanud

avalduse juba olukorras, kus möödunud on vähem kui 2,5 aastat võlgnevuse likvideerimisest.

Lisaks sellele, et tegemist ei ole eriliiki isikuandmetega, ei ole tegu ka muul moel tundlike

andmetega (nt andmed, mis tingivad identiteedivarguse riski, privaatsfääri kuuluvad andmed,

perekonnaga seonduv jms).

Ka ei ole andmesubjektile järgnenud mistahes kahju (andmesubjekt ei ole olnud piinlikus

olukorras, ei ole andmeid, et ebaõiglaselt või üldse oleks keeldutud andmesubjektile

finantsteenuste osutamisest jne).

Tegemist ei ole pelgalt kaebaja ärihuvidega, vaid väljendusvabaduse teostamisega. Tegemist

on infoga, mis on finantsilise tervikpildi jaoks relevantne. Ehk küsimus ei ole kitsalt kaebaja

õigustatud huvis, vaid IKÜM art 6(1)(f) mõttes ka kolmandate isikute õigustatud huvis

1 Vt Seletuskiri isikuandmete kaitse seaduse eelnõu juurde. SEN Seletuskiri RT I,

04.01.2019, 11 - jõust 15.01.2019, § 10.

põhjendatud juhul infot saada. Kaebaja on ka viidanud, et vastavalt IKS-i seletuskirjale

kehtiva

§ 10 kohta, millest tulenevalt on seaduse mõtteks ja eesmärgiks eelkõige tagada

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine tarbijakrediidilepingute sõlmimisel ja sellest

tulenevate negatiivsete tagajärgede (ülelaenamine) vältimine. Sellist eesmärki täidab tõele

vastav avaldus ka andmesubjekti osas. Tegemist on tõele vastava faktiga, et andmesubjektil on

olnud kohtulahendis kinnitust saanud võlgnevus, mille tasumiseni andmesubjekt ei jõudnud

enam kui kümne aasta vältel.

4.5. Teiselt poolt on kaalumise arvestatud ka vastustaja argumentide ja andmesubjekti

õigustega. Võlasuhe pärineb aastast 2007 ja on seega juba enam kui 15 aastat vana. See

asjaolu vastab tõele, kuid ei tee võlga olematuks. Seejuures ei ole võlausaldaja olnud 15 aastat

tegevusetu ja asunud siis võlga sisse nõudma, vaid on läbinud nii kohtumenetluse kui

täitemenetluse ning võlgnik on jäänud kohtusüsteemile ning täiturile kättesaamatuks. Seda ei

saa võlausaldajale ette heita.

Vastustaja väitel ei ole võlgnevus suur. Vastustaja märgib 22.03.2023 ettekirjutuses: „Tegemist

on: 1) väikese võlaga“. Kaebaja selle argumentatsiooniga ei nõustu. Esmalt tuleb arvestada

võlgnevus tekkimise aega (veel krooni aeg) ning asjaolu, et kokku oli võlgnevus summas

5496,60 krooni (351,30 eurot), millest omakorda põhivõlg moodustab 2748,80 krooni (175,68

eurot) ehk tegemist ei ole väikese summaga. Veelgi enam ka ettekirjutuse tegemise hetkel

aastal 2023 on vastustaja ise kinnitanud, et loeb „väikeseks“ võlga, mille põhipõhivõlgnevus

jääb alla 100 euro.2 Teiseks on vastustaja jätnud ka tähelepanuta, et tegemist igal juhul ka ei

ole „parkimistrahviga“ või muu väiksema ununenud kohustusega, vaid telekomi

liitumislepingu, kliendilepingu ja seadme kasutamise lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud

võlaga. Ehk andmesubjekti kasutuses oli telekomilt saadud seade, mille kasutamise eest ja

muude teenuste eest jättis võlgnik tasumata. Ei ole inimlikult usutav, et isik lihtsalt unustab

seadme ja teenuse eest tasuda, mis on igapäevases kasutuses. Kolmandaks - telekomide

võlgnevused jäävadki tihtipeale 100 euro juurde ja alla, see ei tähenda, et telekomidele võibki

võlgu jääda, sest võlgnevused on väiksemad. Lisaks on selge, et kui telekomile on võlgu juba

näiteks 100 isikut 100 eurot, siis ei ole kohe kindlasti tegemist väikese summaga.

Vastustaja toob välja, et puudub võlgnevuse muster. Viimane aga ei tähenda, et võlgnevuse

fakt oleks ebaõige ja seadus ei seo maksehäire avaldamise põhjendatust enam kui ühe võlaga.

Ka kohtud on rõhutanud (vt 2-22-6314 p 47.2 „AKI ei ole seadusandja ning AKI juhendid ei

ole õiguslikult siduva tähendusega“), et lähtuda tuleb seadusest tulenevast, mitte vastustaja

loodud reeglitest s.t, et vastustaja ei saa astuda seadusandja kingadesse. Veelgi enam, antud

juhul ei elanud isik Eestis ja kaebaja ei olekski saanud registreerida võimalikke võlgnevusi

võõrriigis.

Vastustaja on välja toonud, et andmesubjekt sai võlgnevusest oma sõnul teada 2020, kuivõrd

elas Soomes ja kohtudokumendid ei olnud temani jõudnud. Kaebaja leiab, et see kaalutlus ei

ole relevantne, teise riiki kolimine ei tähenda, et oma Eestis tekkinud võlgnevusi võiks

ignoreerida ja sellega end vabandada. Andmesubjekt on olnud nii Eesti kohtusüsteemile kui

täiturile kättesaamatu. Võlg on tekkinud võlgnikul olenemata sellest, et ta kolis elama teise

riiki. Kui tõesti vastaks tõele, et kaebajani korduvalt edastatud info temani ei jõudnud, siis see

tähendab, et kaebaja ei ole andnud oma korrektseid andmeid rahvastikuregistrile.

AKI.

Maksehäire

avaldamine,

https://www.aki.ee/sites/default/files/dokumendid/maksehairete_avaldamine_2022.pdf, lk

10. Vastustaja on viidanud, et isikut, kes tasub võlanõude vabatahtlikult, ei peaks kohtlema

samaväärsena nendega, kes hoiduvad lõpuni välja võla tasumisest. Kaebaja rõhutab, et ei olegi

andmesubjekti kohtlemas kuidagi erinevalt sellest, mis sätestab seadus. IKS § 10 lg 1 p-st 5

tulenebki sõnaselgelt, et kui isik on oma rikkumise likvideerinud, võlanõude tasunud, siis võib

maksehäire andmeid töödelda veel viis aastat.

Kaebaja on ka kaalunud ja arvesse võtnud, et isikuandmete töötlemisega kaasneb

andmesubjekti õiguste riive ning seejuures on andmesubjekt ka ise teada andnud, et ta ei ole

avaldamise jätmisega nõus. Seejuures ei ole aga nõusolek andmetöötluse aluseks, vaid aluseks

on IKÜM art 6(1)(f) ja IKS § 10. Lisaks on võetud ka arvukalt kaitsemeetmeid. S.t

maksehäire ei ole kunagi olnud avalik, vaid selle nägemiseks on tulnud sõlmida kaebaja

kliendileping ning enne andmesubjekti andmetega tutvumist tuleb igal isikul ka selgitada ja

kinnitada oma õigustatud huvi andmetega tutvumiseks ja maksta ka andmetele ligipääsu eest

tasu. Lisaks tulenes maksehäire juurest ka info, et 2020 seisuga on võlgnevus lahendatud.

4.6. Kokkuvõttes - kaaludes ühelt poolt avaldamise jätkamise argumente ja teiselt poolt

vastustaja poolt välja toodut ja andmesubjekti õigusi, on kaebaja õigesti jõudnud järeldusele,

et tegemist ei ole IKS § 10 lg 1 p 3 olukorraga, kus oleks esinenud ülemäärane andmesubjekti

õiguste kahjustamine.

Seega eelnevast tulenevalt on kaebaja põhjendatult leidnud, et andmete avaldamise jätkamine

ka ettekirjutuse tegemise aja seisuga on põhjendatud. Kaebaja taotleb 22.03.2023 ettekirjutuse

tühistamist, kuivõrd maksehäire jätkuv avaldamine ei ole ettekirjutuse tegemise aja seisuga

seadusvastane.

4.7. Kaebaja leiab, et vastustaja ettekirjutus rikub proportsionaalsuse põhimõtet.

Käesoleval juhul tekib küsimus eelkõige vajalikkuse kriteeriumi täitmisest. Riigikohus on

selgitanud, et abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid

isikut vähem koormava abinõuga (RKÜKo 21.01.2014, 3-4-1-17-13, p 34; RKHKo

15.12.2017, 313-2425/53, p 21).

Antud juhul on vastustaja eesmärgiks jõustada andmekaitse regulatsiooni ja tagada

andmesubjektide isikuandmete avaldamine kaebaja infoportaalis seaduspärasel alusel.

Vastustaja valitud meede „Lõpetada X. Xe (isikukood xxxxxxxxxxx) kohta Elisa Teleteenused

AS poolt 30.11.2007 esitatud maksehäire summas 182.37 eurot (seisuga 18.01.2023)

avaldamine maksehäireregistris ja kustutada X. Xe maksehäire andmed“, ei ole aga vajalik.

Kuigi kaebaja on positsioonil, et vaidlusaluse maksehäire avaldamiseks on seaduslik alus kuni

16.07.2025, siis võinuks vajalik meede olla ka teatud määral avaldamise aja lühendamine kui

seda mitte vähem kui 2,5 aastani nagu AKI otsustanud oma 22.03.2023 ettekirjutuses.

Eelnevast tulenevalt tekib põhjendatud küsimus, miks ei olnud põhjendatud avalduse tegemise

jätmine veel aasta või kaks. Isegi kui kaebaja hinnangul esinevad asjaolud, et maksehäiret

avaldada kuni 16.07.2025, siis ei ole AKI isegi kaalunud, et avaldus võiks olla põhjendatud ka

näiteks veel kaks aastat. Koheselt avalduse kustutamiseks kohustamine ei ole kooskõlas

vajalikkuse põhimõttega. Seega ei ole vastustaja valinud vähem koormavat abinõud ning

abinõu ka vajalik.

4.8. Vastustaja ei saa asuda kohtumenetluses kasutama põhjendusi, mida ei tulene

ettekirjutusest. AKI on üllatuslikult esitanud esimest korda kohtumenetluses väite, et kaebaja

ei saagi andmetöötlusel üldse IKS §-le 10 tugineda, sest väidetavalt ei kontrolli andmeid

vaatavate isikut õiguslikku alust. See järeldus on seejuures ka ebaõige. Ning veelgi enam AKI

ettekirjutus tugineb aga ainult põhjendustele, et võlgniku maksehäirete avaldamine tuleb

lõpetada, kuivõrd nende avaldamise jätkamine kahjustab andmesubjekti ühemääraselt.

4.9. Kaebaja leiab, et finantskohustusi kirjeldavate ja mh võlaandmete töötlemise

võimaldamine on vajalik. Andmekaitse Inspektsiooni püüd piirata maksehäireandmete

avaldamise aega omaenese ning mitte seaduse poolt kehtestatud kriteeriumite järgi ainult

süvendab võlgnike ja võlaprobleemi Eestis.

4.10. Kaebaja jääb kõigi juba esitatud argumentide juurde, millest järeldub, et kaebajat ei

saanud ettekirjutuse tegemise hetkel kohtulahendiga kinnitust saanud võlainfo eemaldamiseks

kohustada, kuid selgitab vastustaja esitatud täiendavate tõendite ja põhjendustega seoses veel

järgnevat.

Kaebajal on andmetöötluse alus IKS § 10 ning IKÜM art 6(1)(f) kohaselt. Vastustaja ei saa

asuda kohtumenetluses kasutama põhjendusi, mida ei ole kasutanud ettekirjutuses. Kui kohus

peaks siiski võimalikus pidama kontrollida ka põhjendusi, mida isegi ei ole esitatud

ettekirjutuses, siis kaebaja AKI etteheidetega ei nõustu. Kaebaja avaldab maksehäireandmeid

kooskõlas seaduse nõuetega ning vastavuses AKI enda ettekirjutusega.

4.11. Esmalt on vastustaja ise nõustunud, et kaebaja on vastustaja juhised täitnud, kui AKI tegi

kaebajale 19.01.2022 ettekirjutuse edastavate andmete vaatamise õigusliku aluse kontrolli

tõhustamiseks (vt 11.03.2024 lisa 4 dtl 180-198).Vastustaja on seejuures ka kinnitanud, et

kaebaja on 19.01.2022 ettekirjutusega nõutu täitnud (11.03.2024 lisa 5, dtl 199). Teiseks

vastavadki kaebaja jõustatud kontrollimehhanismid IKS § 10 s.o seaduse nõuetele. Kaebaja

teostab nõutud ulatuses õigusliku aluse olemasul kontrolli (järgides ka AKI poolt kaebajale

esitatud nõudeid).

Vale on ka vastustaja väide, et võlgniku andmetele on saanud ligi ükskõik kes. Kaebaja logid

ei näita, et võlgniku andmetele oleks ligi saanud kõrvalised uudishimutsevad isikud.

Võlgniku kohtulahendil põhinevate võlaandmete avaldamine maksimaalselt 5 aastat

rikkumise lõppemisest ei kahjusta tema õigusi ülemääraselt. Seadus lubab maksehäiret kuni

viis aastat rikkumise lõppemisest avaldada. AKI on väitmas, et kaebajal tuleb välja tuua

erandlikud asjaolud, miks võib maksehäire andmeid avaldada. Seejuures seadus sellist reeglit

ei kehtesta. Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis viitaks riive ülemäärasusele. Kaebaja on

läbi viinud nõuetekohase kaalumise.

Erinevalt AKI poolt väidetust on kaebaja arvestanud ka asjaoluga, et andmesubjekt on

võlgnevuse tasunud. Seega AKI väide, et kaebaja ei ole kaalumist läbi viinud, on vale. Seadus

ei kohusta kaebajat jõudma kaalumise tulemusena otsuseni, et maksehäiret ei või avaldada.

Vastupidi, seadusandja on sätestanud reegli, et rikkumise lõppemisest võib maksehäiret

avaldada kuni viis aastat.

4.12. Kaebaja leiab, et AKI on käsitlemas faktina paljasõnalisi ja kahjuks ebaõigeid

andmesubjekti väiteid selle kohta, et andmesubjekt ei saanud andmete avaldamise tõttu

kodulaenu. Esmalt ei ole Coop Pank AS (kes kodulaenusid väljastab) kaebaja andmeid isegi

vaadanud. Seega mistahes seos kodulaenu mitte saamise ja maksehäire vahel on olematu.

Teiseks selgitab kaebaja, et kodulaenu saamine või selle mittesaamine ei sõltu maksehäire

olemasolust. Tegemist on ühe asjaoluga, millega finantsasutus võib ja peab saama arvestada,

aga seda, mis kaal sellel asjaolul on, otsustab asutus ise. Vastustajal tuleb vastuses kaebusele

esitatud väidet, et maksehäire kuvamine kahjustab võimalust saada kodulaenu, tõendada.

Finantssektori esindajad on seejuures vastupidiselt vastustajale, kes ei ole finantsasutus,

rõhutanud, et negatiivne mõju on hoopis sellel, kui infot võlausaldaja eest varjatakse: „info

varjamise korral ei ole võimalik krediidiandjal hinnata tarbija maksevõimet, mis võib omada

tarbija jaoks negatiivset mõju /---/“ (vt 11.03.2024 lisa 3 lk 2, dtl 168). Igal juhul kodulanu

otsuse tegemisel on küsimus/fookus muul. Kirjutab ja kajastab ka meedia, et kinnisvara

soetamisel Tallinnas kodulaenu teenindamiseks peetakse vajalikuks enam kui 2300 eurost

netopalka (11.03.2024 lisa 6, dtl 200-208).3 Ebaõige on ka viide nagu seaks õige info

avaldamine võlausaldaja kahtluse alla. Võlausaldaja on ise teinud valiku tehingusse minna

ning kohtuotsust mitte austada.

Kokkuvõtvalt - arvestades, et käesolevas asjas ei ole kodulaenu väljastav Coop Pank AS

andmesubjekti andmeid vaadanud, ei ole kodulaenu mittesaamise väited ka kuidagi

relevantsed.

4.13. Võlgnevuste arvu osas märgib kaebaja, et iga finantsasutus peab saama arvestada

relevantset infot ja endal olemasolevat infot. AKI aga tahab kättesaadavat informatsiooni

vähendada.

4.14. Vaidlust ei ole, et andmed, mille eemaldamiseks vastustaja kohustas, olid korrektsed.

Kaebaja on püüdnud leida lahendust andmete avaldamise jätkamiseks. AKI on samas väitmas

nagu kaebaja tahaks ise valida, mis suuruses võlaandmeid avaldada. See väide ei ole õige.

Kaebaja on esitanud tõendi, et andmesubjekti kohtuotsusega tuvastatud võla

põhivõlgnevuseks on 175,68 eurot. Sellele on ilmselgelt lisandunud aja jooksul erinevaid

kõrvalnõudeid (inkasso tasud, viivised, intressid). Selle asemel, et AKI isegi kaaluks, kas

kohtuotsusel põhineva põhivõlgnevuse kuvamine maksimaalselt viis aastat rikkumise

lõppemisest on põhjendatud, on AKI asunud väitma, et kaebaja on justkui võlanõude ise välja

mõelnud. Vastupidist aga kinnitab kohtule esitatud kohtulahend vaidlusaluse maksehäire osas.

4.15. Kohtud on juba varem sedastanud, et kohtuotsuse täitmata jätmine on kaalukas asjaolu,

mis õigustab maksehäire avaldamise jätkamist ka pärast võla tasumist (vt Tallinna

Ringkonnakohtu otsus nr 2-20-3112). Võlgnik oli kohtusüsteemile kättesaamatu ning

ignoreeris menetlust ka pärast seda, kui kohtuasja materjalid talle kätte toimetati. AKI on

väitnud, et kaebaja väide nagu võlgnik oleks olnud kättesaamatu, on tõendamata. See aga ei

ole õige. Juba kohtule esitatud ja võlgniku osas tehtud kohtuotsusest tuleneb, et andmesubjekti

püüti tabada nii Eestis kui Soomes ja Soomes toimetati kohtuotsus ka kaebajale kätte. See

tuleneb selgelt kaebaja kaebuse lisast 3 (dtl 11-14). Võlanõue ei ole isegi aegunud.

Täitemenetlus on nõude suhtes pooleli.

4.16. Seega eelnevast tulenevalt on kaebaja põhjendatult leidnud, et avaldamise jätkamine ka

ettekirjutuse tegemise aja seisuga on põhjendatud.

4.17. AKI viidatud kohtuasi haldusasjas nr 3-23-1821 ei ole analoogne. Tegemist on antud

juhul kaasusega, kus kolmas isik on jäänud võlausaldajatele ja kohtusüsteemile ning täituritele

aastateks kättesaamatuks. Seejuures on kaebaja tõendanud, et võlgnikule toimetati kohtuostus

kätte. Vaatamata sellele keeldus isik aastaid ja aastaid kohtuotsust täitmast. Veelgi enam

võlgnik on jätkanud eksitamisega, kuivõrd on esitanud ka käesolevas asjas valeväite, et ei ole

saanud Coop pangalt laenu, kuigi Coop Pank AS ei ole isegi tema andmeid vaadanud.

4.18. Vastuväide

3 Postimees. Pank: isegi 2300-eurose netopalgaga pole Tallinna korteri ostmine inimestele

jõukohane. URL: https://majandus.postimees.ee/7859589/pank-isegi-2300-eurose-

netopalgaga-pole-tallinna-korteri-ostmineinimestele-joukohane (viimati külastatud

17.04.2024).

Kaebaja on 21.04.2023 kaebuses väljendanud seisukoha asja läbivaatamise vormi kohta.

Seega ei esine HKMS § 131 lg 3 alust määrata asjas kirjalikku menetlust. Kohus on oma

14.03.2024 määrusega jätnud kaebaja taotluse kohtuistungi määramiseks rahuldamata. Kohus

on põhjendanud oma otsust viitega HKMS § 131 lg-le 3. Kaebaja esitab käesolevaga HKMS §

90 lg 1 vastuväite kohtu tegevusele ja palub asjas määrata kohtuistungi. HKMS § 131 lg 3

sätestab kui pool või kolmas isik ei ole kohtule vastanud, vastamise tähtaeg on möödunud

ning vastamise tähtaeg on menetlusosalisele nõuetekohaselt teatavaks tehtud, eeldatakse, et ta

on nõus kirjaliku menetlusega. Antud juhul ei esine aga olukorda, kus kaebaja oleks jätnud

väljendamata oma seisukoha asja läbivaatamise vormi kohta kaebuses. Kaebuses on selgelt

kirjas, et kaebaja soovib asja arutamist kohtuistungil.

Kaebaja palub vastuväide rahuldada ja määrata käesolevas asjas kohtuistung.

4.19. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 2283 eurot + 273

so kokku 2556 eurot (ilma käibemaksuta) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude

nimekirjale (dtl 108-116 ja dlt 230-234).

4.20. Kaebaja ei nõustu AKI etteheitega, et 11.03.2024 dokumendis on kaebaja väljunud

vaidluse esemest. Kaebaja täiendava vastuse vastavad punktid on tingitud AKI enda

argumentidest. Seega ei ole kaebaja põhjendamatuid kulusid teinud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ja palub kohtul arvestada ka

ettekirjutushoiatuses toodut.

5.2. Kaebaja on selgitanud, et töötleb ja avaldab võlgniku andmeid IKS § 10 lg 1 ja

IKÜM artikli 6 lõike 1 punkti f ehk õigustatud huvi alusel. Vastustaja on

22.03.2023 ettekirjutuse punktides 1 –4 selgitanud, et oma loomult on nii

õigustatud huvi alusel puudutatud isiku õiguste vs oma ärihuvide kaalumine kui ka

IKS §-st 10 lähtuv isiku õiguste ülemäärase kahjustamise hindamine sarnased.

5.3. IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 koosmõju.

AKI ei vaidle IKS § 10 lg 2 p 5 sisule ja eesmärgile kuidagi vastu, kuid juhib siinkohal

tähelepanu kaebuses sisaldavatele väidetele, mis esiteks annavad alust kahelda, kas kaebaja

tegevus nii vaidlusaluste võlaandmete kui ka kõikide ülejäänud andmesubjektide võlaandmete

avaldamise osas üleüldse IKS §-le 10 tugineda saab. Nimelt seisab kaebuse punktis 2.8, et

kaebaja oleks nõus maksehäire edasise avaldamise korral täpsustama seda selliselt, et

kuvataks vaid põhivõlgnevust 175,68 eurot. Kaebuse punktis 2.2 on toodud, et enne

konkreetse maksehäire nägemist tuleb sõlmida püsi-või ühekordne leping kaebajaga,

selgitades seejuures õigustatud huvi andmete nägemiseks. AKI-le teadaolevalt kaebaja sellist

õigustatud huvi põhjendust sisuliselt enne andmete väljastamist ei kontrolli. Teisisõnu on

kaebaja justkui vaba valima, millises ulatuses ta väidab kolmandatele isikutele kellelgi

maksehäiret olema ning tegelikkuses ka ei kontrollita enne andmete väljastamist, kas selleks

üldse õiguslik alus esineb. Sellisel juhul aga ei saa rääkida, et maksehäire andmete

avaldamine aitaks täita vastutustundliku laenamise põhimõtet. Piltlikult öeldes oleks antud

juhul X. Xe maksehäireandmetele lisaks Coop pangale pääsenud ligi kasvõi tema naabrid või

tuttavad, kui nad oleksid ühe kaebaja pakutud õigustatud huvi variantidest linnutanud. Samuti

ei saa isiku maksevõimelisusest adekvaatse ülevaate andmisest rääkida, kui register vastavalt

enda äranägemisele valib, millist summat kellegi võlana avaldada. Seega on küsitav, kas

kaebaja tegevus langeb üldse kokku IKS § 10 eesmärgiga.

Antud kaasuse puhul lasub peamine vaidluskese ja kaebajale tehtud etteheide siiski IKS § 10

lg 2 p-st 3 tuleneva keelu rikkumises ehk antud juhul oli isikuandmeid töödeldud olukorras,

kus see kahjustab ülemäära andmesubjekti õigusi.

AKI selgitab, et juhul kui esineb vähemalt üks IKS § 10 lg-s 2 toodud asjaolu, ei ole

isikuandmete töötlemine IKS § 10 lg 1 alusel lubatud olenemata sellest, et teisi IKS § 10 lg-s

2 toodud asjaolusid ei pruugi esineda. IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 omavahelist mõju arvestades

saab ja tuleb üheselt järeldada, et IKS § 10 lg 2 p-s 5 nimetatud viieaastane tähtaeg on oma

olemuselt võimalik maksimaalne aeg, mitte automaatne aeg võlaandmete avaldamiseks pärast

kohustuse rikkumise lõppemist. Seega ei ole kuidagi välistatud, et isikuandmete töötlemine

võib ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi ja vabadusi vaatamata sellele, et kohustuse

rikkumise lõppemisest ei ole möödunud viis aastat. Sellise lähenemise õigsust kinnitab ka X.

Xe kohtule esitatud selgitused, kuidas sama maksehäire kuvamise otsustas teine

maksehäireregister Creditinfo lõpetada juba 2020. aastal (s.t kohe pärast tekkinud võlgnevuse

tasumist) justnimelt andmesubjekti ülemäärase kahjustamise põhjusel. Teised turuosalised

seega möönavad IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 koosmõjulise hindamise kohustust.

Mida pikema aja jooksul toimub isikuandmete töötlemine, sh avaldamine, seda

intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda

kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus (RKHKo, nr 3-3-1-

70-11, p 22).

Võlaandmete töötlemise näol ei ole tegemist mitte ainult majanduslike, vaid ka andmesubjekti

eraelu puutumatuse seisukohalt kaalukate asjaoludega. Konkreetne ajaperiood, mille jooksul

võlaandmeid avaldatakse, tuleb seega määrata iga juhtumi asjaolude pinnalt, arvestades

kohustuse rikkumise tõsidust ning andmete avaldamisega kaasnevat riivet konkreetse

andmesubjekti eraelu puutumatusele. Andmetöötleja peab andmete avaldamise pikkust

põhjendama. Võlaandmete avaldamine maksimaalses määras viie aasta jooksul on lubatud

vaid kõige tõsisemate võlakohustuste rikkumise korral.

5.4. Andmesubjekti ülemäärase kahjustamise keeld.

IKÜM art 21 kohaselt viis kaebaja läbi vastava kaalumise ja järeldas erinevalt AKI

seisukohast, et täidetud ei ole IKS § 10 lg 2 p 3 tingimused, mille kohaselt ei ole võlgniku

isikuandmete töötlemise jätkumine lubatud, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi

ja vabadusi. Ettekirjutuse punktides 6-7 on vastustaja selgitanud, et pelgalt loetelu asjaoludest,

mida võlaandmete avaldamisel kontrollitakse ning viide hindamismudelile, ei anna käesoleval

juhul selgust, miks on jõutud andmesubjekti suhtes just sellisele tulemusele, et tema

võlaandmeid oleks vaja edasi avalikustada. AKI hinnangul ei ole andmetöötleja piisaval

määral selgitanud ja esitanud tõendeid selle kohta, millistele just selle konkreetse võlasuhte

rikkumise (sh võlasuhte tekkimise) ja võlgniku üldiselt kirjeldavatele omadustele tuginedes

ning millistest võlaandmete avalikustamise vajalikkuse kriteeriumitest lähtudes on ta jõudnud

järeldusele, et tema õigustatud huvi kaalub üles isiku õigused. Eriti arvestades, et

andmetöötleja ei olnud oma analüüsis arvesse võtnud, et võlakohustus oli vastuväite esitamise

hetkeks täidetud.

Kaebuses leiab kaebaja, et mistahes kahju andmesubjektile ei ole järgnenud. Vastustaja toob

välja, et 16.12.2022 andmesubjekti poolt esitatud sekkumistaotluses on isik selgitanud, et

paljud asutused on keeldunud temaga krediidilepingu sõlmimisest ning samuti on võimatu

saada kodulaenu. Andmesubjekt on ka oma 05.05.2023 seisukohas täiendavalt kinnitanud, et

kaebaja toodu ei vasta tõele. Andmesubjekti sõnul keeldus pank temale eluasemelaenu

väljastamisest 2022. aastal, kuna tema maksehäire oli avalikustatud. Sisuliselt on jäänud isik

eluasemelaenust ilma, sest tal oli maksehäirena üleval 2007.aastal tekkinud suhteliselt väike

võlgnevus, mille isik tasus 2020. aasta suvel täielikult ära. Arvestades võla suurust ja

iseloomu, võla tekkimise ja tasumise aega ning teisi ettekirjutuses välja toodud asjaolusid

kogumis on ilmne, et ei esine ühtegi sellist erandlikku asjaolu, mis kinnitaksid andmesubjekti

andmete avaldamise vajalikkust maksimaalse võimaliku aja, s.o viie aasta jooksul.

Vastustaja selgitab, et inspektsiooni hinnangul ei peaks sarnaselt maksuvõlgade

regulatsiooniga (MKS § 14 lg 5) maksehäireregistrisse jõudma väiksemad võlad kui 100 euro

suuruse põhivõlaga võlgnevused. See aga ei välista, et 100 eurost suurema põhivõlaga

võlgnevusi ei saaks lugeda väikeseks võlaks IKS § 10 lg 2 p 3 kohaselt andmesubjekti õiguste

ülemäärase kahjustamise hindamisel. Kui alla 100-eurosed põhivõlad ei peaks

maksehäireregistrisse üldse jõudma, siis üle 100-eurosed põhivõlad võivad osutuda

andmesubjekti ülemäärase kahjustamise keelu hindamisel ka siiski suhteliselt väikeseks

võlaks arvestades võlga, võlgnikku ja võlausaldajat iseloomustavaid asjaolusid kogumis.

Vastustaja hinnangul võib võla tekkimise ajal olevat võla suuruse väärtust ühe asjaoluna

kaalumisel arvestada, kuid samas peab võla suuruse väärtust arvestama ka konkreetsel

ajahetkel, mil andmesubjekt andmetöötlejale vastuväite esitab. Mida rohkem on aega

möödunud võla tekkimisest, seda väiksema kaaluga on võla tekkimise hetkel võla väärtuse

argument. Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, seda intensiivsemalt

riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab

olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Käesolevas asjas on võla

tekkimisest ettekirjutuse tegemise ajaks möödunud ligi 15 aastat.

Vastustaja ei ole ka kuidagi väitnud seda, et kui võlgnevus võlausaldajale jääb 100 euro juurde

või alla selle, et siis võibki võlausaldajale võlgu jääda, vaid tegemist on kõigest ühe

kriteeriumiga andmesubjekti huvide kahjustamise hindamisel. Arvestades, et vaidlus puudutab

maksehäireandmete avaldamist, ei nõustu AKI kaebuses esitatud põhjendusega, nagu ei oleks

relevantsed andmesubjekti selgitused sellest, et kohtudokumendid ei jõudnud temani, kuna

teise riiki kolimine ei tähenda, et Eestis tekkinud võlgnevusi võib ignoreerida. Selline asjaolu

ei oleks relevantne ehk siis, kui kohus lahendaks võlaõigusseaduse § 108 lg-l põhinevat

tasumaksmise vaidlust. Antud vaidlus põhineb aga IKS §-l 10, mille lg 2 p 3 ning ka IKÜM

art 21 sunnivad kaebajat hindama iga kaasust ja andmesubjekti olukorda eraldi tulenevalt

elulistest asjaoludest.

Seega ei saa nõustuda, et teise riiki kolimine ja dokumentide mitte kättesaamine ei ole

käesolevas vaidluses määrava tähtsusega.

Vastustaja nõustub kaebajaga, et AKI juhenditel puudub õigusakti jõud. AKI juhendi

eesmärgiks on anda juhiseid, mida peaks õigusakti rakendamisel arvesse võtma, et

rakendamise tulemus oleks kooskõlas nii kohtupraktika kui ka õigusaktide mõtte ning

eesmärgiga. Võlgnevuse mustri olemasolu või selle puudumine on jällegi vaid üks kriteerium,

mida peaks arvestama andmesubjekti huvide kahjustamise hindamisel kogumis teiste

asjaoludega. Andmesubjekt on oma 05.05.2023 seisukohas kohtule kinnitanud, et tegemist oli

tema ainukese maksehäirega ja kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et andmesubjektil

oleks olnud veel sarnaseid maksehäireid, mis kuidagi näitaks andmesubjekti osas järjepidevat

käitumismustrit. Kaebaja poolt esitatud tõendid ei tõenda kaebaja väiteid justkui oleks

andmesubjekt olnud kättesaamatu. Asjaolu, et andmesubjekt elas Soome Vabariigis ja talle on

edastatud kaebaja poolt teateid ainult vanale e-posti aadressile, millelt vastuseid ei laekunud,

ei anna alust automaatselt järeldada, et isik on kättesaamatu.

Täitemenetluse aluseks oli 01.10.2012 Viru Maakohtu tagaseljaotsus, millest endast nähtub, et

võlgniku elukoha aadress on Soome Vabariigis. 2014. aastal teavitas võlausaldaja kaebaja

süsteemide kaudu võlgnikku, et avaldab võlaandmed maksehäireregistris taust.ee ning

kaebuse lisas 4 toodud logist nähtuvalt edastati teavitus e-posti aadressile

chatwalker@gmail.com. Andmesubjekt on oma 05.05.2023 seisukohas kohtule selgitanud, et

eelnimetatud e-posti aadressi kasutas andmesubjekt viimati aastal 2007 või 2008, seega ei ole

andmesubjekt neid teavitusi kätte saanud. Arusaamatuks jääb, kust või kuidas on saadud

andmesubjekti epostiaadress, millele teavitusi saadeti. Andmesubjekti selgituste kohaselt

puudub info, kuhu ja millal on mingisuguseid dokumente edastatud. Puuduvad tõendid selle

kohta, et võlausaldaja, kohtutäitur või kaebaja oleksid saatnud mingeid teavitusi võlgniku

teadaolevale aadressile Soome Vabariigis ehk teinud omalt poolt jõupingutusi, et võlgnikuni

jõuaks vajalik informatsioon. Seega ei saa välistada, et andmesubjekt võiski oma võlgnevuse

tekkimise asjaolud aja jooksul unustada ja võlast teadasaamisel 2020. aastal ta võlgnevuse

koheselt ka tasus. Vastustaja on lisaks käesolevas seisukohas toodule ka ettekirjutuse

punktides 8-13 toonud põhjalikult välja asjaolud, mis on tinginud selle, et andmetöötleja

õigustatud huvi ei kaalu ülesse kaebaja õiguste kahjustamist ning neid vastustaja eraldi

kordama ei hakka.

5.5. Vastustajale jääb kaebaja seisukoht ettekirjutuse mitte proportsionaalsusest arusaamatuks

olukorras, kus kaebaja ei ole suutnud veenvalt ära põhjendada, kuidas maksehäire jätkuv

avaldamine pärast IKÜM art 21-kohase vastuväite saamist ei kahjusta üleliigselt

andmesubjekti õigusi. Kaebaja ei ole ära näidanud, millised on siis need erandlikud asjaolud,

mis kaaluvad üles andmesubjekti õigused ning oleks põhjendatud 182.37-eurose põhivõlaga

üksiku maksehäire avalikustamine maksimaalse võimaliku tähtaja jooksul olukorras, kus võla

tekkimisest on möödunud juba üle 15 aasta ning mis oli ettekirjutuse tegemise ajaks ligi 2,5

aastat tagasi tasutud. Seega antud juhul on faktiliste asjaolude pinnalt kaheldav, kas

maksehäiret oli pärast võla tasumist üldse põhjendatud avaldada. Kuna aga kaebajale

ettekirjutuse tegemise hetkeks oli võla tasumisest möödunud täiendav 2,5 aastat, tehti

ettekirjutusega kohustus andmete edasine avaldamine kohe lõpetada.

Vastustaja on oma ettekirjutuses jõudnud kokkuvõttes järeldusele, et kaebaja on hiljemalt

ettekirjutuse tegemise ajaks rikkunud IKS § 10 lg 2 p-st 3 tulenevat isikuandmete töötlemise

keeldu, kuna see kahjustab ülemäära andmesubjekti õigusi. Seega oleks maksehäire

avaldamine kahjustanud ülemäära andmesubjekti õigusi ka edaspidi. Ettekirjutus on

põhjendatud ja vastab kõigile proportsionaalsuse põhimõtte kriteeriumitele, st on sobiv,

vajalik ja proportsionaalne meede andmesubjekti õiguste kaitseks.

5.6. Kaebaja räägib üldiselt maksehäire informatsiooni vajalikkusest ühiskonnas. Tegemist on

kaebaja emotsioonidel põhinevate seisukohtadega, mille osas tegelikult vaidlus puudub. AKI

nõustub kaebajaga, et võlaandmete töötlemine on ühiskonnas vajalik ja põhjendatud, kuid

selline töötlus saab toimuda vaid seaduses sätestatud tingimustel.

Kaebaja täiendava seisukoha lisad 1-2 puudutavad meedias avaldatud artikleid juhtumite osas,

millel puudub seos käesoleva asjaga (sama kehtib ka kaebaja seisukoha p-s 2.26 nimetatud

Lisa 64 osas).

Kaebaja seisukoha Lisa 35 näol on tegemist MTÜ Finance Estonia kommentaaridega AKI

maksehäirete avaldamise juhendile. Tegemist ei ole kohtumenetluse poole seisukohtadega.

4 Kaebaja seisukoha p-s 2.26 nimetatud kui Lisa 6, kuid e-toimikus märgitud kui Lisa

7.Vastustaja lähtub kaebaja seisukohtades toodud numeratsioonist ja viidetest

5 E-toimikus lisatud sarnane dokument ka Lisana 6, mille osas on vastustaja seisukoht

sama.

MTÜ seiskohtade sisust on selgelt näha, et mitmetes küsimustes on MTÜ segaduses ning ta

palubki korduvalt AKI-l selgitada, kuidas AKI on teatud tõlgendusteni jõudnud ning on

valmis täiendavateks aruteludeks. Seega on ilmne, et MTÜ seisukohta ei saa käesolevas asjas

arvestada tõendina, sest see on pigem käsitletav nö pöördumisena saada nõustamist kui

tõsikindla arvestatava seisukohana, millele kaebaja tugineda saaks. Kaebaja üritab MTÜ

seisukohaga tõendada seda, milles vaidlus puudub. Eeltoodust tulenevalt kaebaja täiendava

seisukohale lisatud lisadel 1-3 ja 6 puudub seos konkreetse haldusasjaga, neil pole ka

haldusasjas tähtsust ja vastustaja palub kohtul jätta need tõendid arvestamata.

5.7. Kaebaja leiab, et vastustaja ei saa asuda kohtumenetluses kasutama põhjendusi, mida ei

ole kasutanud ettekirjutuses. Tõsi, kaebuse vastuses avaldas vastustaja muuhulgas kahtlust,

kas kaebaja IKS §-le 10 üleüldse tugineda saab. Kahtluse ajendiks olid kaebuses endas toodud

seisukohad ja vastustaja seisukoha

väljendatud kahtlus on käsitletav vastu

argumentatsioonina mitte kuidagi ettekirjutuses toodud põhjenduste täiendamiseks nagu

kaebaja üritab väita.

Kaebaja viitab muuhulgas ühele vanemale 2022 aasta alguses tehtud ettekirjutusele, millel

puudub seos konkreetse haldusasjaga, sellel pole asjas tähtsust ja vastustaja palub kohtul jätta

kaebaja täiendava seisukoha lisad 4-5 arvestamata. Liiatigi ei tähenda kunagi tehtud

ettekirjutus seda, et AKI ei või oma seisukohti, tõlgendusi või praktikat kunagi hiljem muuta

kui see on vajalik isikuandmete kaitse tõhustamiseks. Kaebaja täiendava seisukoha p-d 2.9 –

2.22 ja seal viidatud tõendid väljuvad vaidluse esemest.

5.8. Vaidlus puudub selles, et X. X tasus võlgnevuse koheselt, kui sai sellest teada ning see oli

tema ainuke maksehäire. Vastustaja juhib kohtu tähelepanu hiljutisele jõustunud Tallinna

Halduskohtu 20.12.2023 lahendile haldusasjas nr 3-23-1821, mille p-s 16 kohus leidis:

„Olukorras, kus võlgnevused on tasutud ja puudub info, et pöördumise esitamise ajal oleks

isiku maksekäitumisega probleeme, omab jätkuv maksehäirete info kuvamine vaid isikut

stigmatiseerivat toimet, mis käesoleva kaebuse asjaolusid arvestades tähendab kohtu arvates

andmesubjekti õiguste ülemäärast kahjustamist IKS § 10 lg 2 p 3 mõttes“. Viidatud

kohtulahendiga sarnane olukord esineb ka käesolevas asjas. AKI on oma ettekirjutuses

selgitanud, et X. Xe maksehäire andmete avalikustamise eesmärk ei ole nii kaalukas, et

kaaluks üles temale osaks saava pikaajalise õiguste ja vabaduste riive, mis talle sellise väikese

üksiku tasutud võlanõude avalikustamisega kaasneb.

5.9. Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, kas võlanõue oli aegunud või mitte, vaid

vaieldakse selle üle, kas üksiku väikse tasutud võlainfo avaldamine maksehäireregistris

konkreetsest juhtumist lähtudes kahjustab andmesubjekti ülemääraselt või mitte.

5.10. Kõike eelnevat arvesse võttes ning tuginedes vaidlustatud ettekirjutuses väljendatud

seisukohtadele, on vastustaja seisukohal, et ettekirjutus on õiguspärane, kaalutlusvigadeta ja

selle tühistamiseks puudub alus.

5.11. Seoses 11.03.2024 kaebaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjaga palub vastustaja

kohtul hinnata, kas need on põhjendatud ja vajalikud kulud, arvestades, et kaebaja on oma

11.03.2024 seisukohas suures ulatuses väljunud vaidluse esemest ning esitab seisukohti ja

tõendeid küsimustes, milles vaidlus puudub.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

6. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Kolmas isik toob välja, et antud juhul on avaldatud maksehäire summas 182,37

eurot, kuigi põhivõlgnevuse summa on olnud 175.68 eurot. Kolmas isik maksis

Julianus Inkasso OÜ-le 568 eurot 02.07.2020.

6.2. Kolmas isik ei nõustu kaebaja väitega, et ta on olnud kättesaamatu

kohtusüsteemile ja kohtutäiturile ning ka võlausaldajat ignoreerinud enam kui 10

aastat. Kolmas isik on olnud alati kättesaadav kõikidele Eesti Vabariigi

instantsidele. Teiste kohtutäiturite käes olnud menetlused lahendati aastatel 2012-

2014. Tegemist polnud siis küll maksehäireregistris avaldatud võlgnevustega,

kuid just nimel “parkimistrahvide” ja muu sarnasega.

6.3. Kolmas isik ei nõustu ka kaebaja väitega, et mistahes kahju andmesubjektile ei

ole järgnenud. Nimelt kodupank (Coop Pank AS) keeldus 2022 aastal kaebajale

nii eluasemelaenu, väikelaenu kui ka remondilaenu väljastamisest, kuna taust.ee

veebilehel oli avaldatud antud maksehäire. Selle tulemusena kolmas isik ka

maksehäire avastas. Kolmas isik ei olnud varem taust.ee nimelisest veebilehest

teadlik.

Palganumbreid kolmas isik välja tooma ei hakka, aga selgitab, et on ettevõtja ja võib öelda, et

netopalgana saab tunduvalt rohkem kui 2300 eurot.

6.4. Kolmas isik toob välja, et puudub info, kuhu ja millal on mingisuguseid

dokumente talle esitatud. Arvestades, et aastal 2014 on OÜ Krediidiregister

väidetavalt saatnud teadaandeid maksehäire avaldamise kohta kaebaja põhikooli

ajal tehtud meiliaadressile chatwalker@gmail.com, mida kasutas kolmas isik

viimati aastal 2007 või 2008, on tõenäoline, et ka muud dokumendid ja

teavitused on saadetud ebakorrektselt või valedele aadressidele. Kolmas isik ei

ole vastavaid dokumente kätte saanud.

Rahvastikuregistrisse kanduvad andmed üle automaatselt.

6.5. Kokkuvõtteks rõhutab kolmas isik, et tegemist oli/on tema ainukese

maksehäirega. Kolmas isik tasus võlgnevuse kohe, kui sellest teada sai. Tasumine

pani kolmanda isiku olukorda, kus tasumata jätmine oleks olnud kolmanda isiku

suhtes soodsam (tasumata jätmisel oleks nõue aegunud). Creditinfo kustutas

antud häire juba aastal 2020.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastuväite lahendamine

7. HKMS § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele

menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige

menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus

määrusega.

Kaebaja avaldas oma 21.04.2023 kohtule esitatud kaebuses soovi asja lahendamiseks

kohtuistungil.

Kohus võttis kaebuse oma 03.05.2023 määrusega menetlusse. Menetlusse võtmise määruses

kohus selgitas, et HKMS § 131 lg 1 sätestab, et kohus võib asja läbi vaadata kirjalikus

menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja

selgitada kohtuistungit korraldamata ning: 1) kõik pooled ja kolmandad isikud on nõustunud

asja arutamisega kirjalikus menetluses või 2) menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus

kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu,

sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Sama

paragrahvi lg 3 kohaselt, kui pool või kolmas isik ei ole kohtule vastanud, vastamisetähtaeg

on möödunud ning vastamise tähtaeg on menetlusosalisele nõuetekohaselt teatavaks tehtud,

eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Kohus leidis arvestades vaidluse iseloomu, et

asja on võimalik lahendada kirjalikus menetluses.

Sellest tulenevalt palus kohus menetlusosalistel kohtule teatada, kas nad nõustuvad asja

lahendamisega kirjalikus menetluses hiljemalt 08.06.2023 (vt resolutsiooni p 7). Kaebuse

esitaja kohtu 03.05.2023 määrusele kohtu poolt määratud tähtajaks ei vastanud. Sellest

tulenevalt rakendus HKMS § 131 lg 3, mille kohaselt sai kohus eeldada, et kaebaja nõustub

asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Sellest tulenevalt määras kohus oma 20.02.2024

määrusega asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

21.02.2024 saabus kohtule kaebaja taotlus kohtuistungi määramiseks. Kohus jättis oma

14.03.2024 määrusega kaebaja taotluse rahuldamata.

18.03.2024 esitas kaebaja kohtu tegevusele vastuväite ning palus jätkuvalt määrata asjas

kohtuistung. Kaebaja rõhutab, et antud juhul ei esine olukorda, kus kaebaja oleks jätnud

väljendamata oma seisukoha asja läbivaatamise vormi kohta kaebuses, millest tulenevalt ei

saa HKMS § 131 lg 3 kohaldada. Kaebuses on selgelt kirjas, et kaebaja soovib asja arutamist

kohtuistungil.

Kohus jääb oma seisukoha juurde, et asja on võimalik lahendada kirjalikus menetluses ning

kohtuistungi korraldamine ei ole vajalik. Kuivõrd kaebaja kohtu 03.05.2023 määruse

resolutsiooni p 7-le ei vastanud, oli kirjaliku menetluse määramine lubatav ning põhjendatud.

Kohus analüüsinud kaebuse sisu, avaldas seisukohta, et asja on võimalik lahendada kirjalikus

menetluses ning esitas sellest johtuvalt ka menetlusosalistele küsimuse, kas nad nõustuvad

asja lahendamisega kirjalikus menetluses vaatamata sellele, et kaebaja oli algses kaebuses ära

märkinud, et soovib asja lahendamist kohtuistungil. Kaebajal tuli kohtumääruse resolutsioonis

sisalduvale kohtunõudele vastata või vastamata jätmisel arvestada, et kohus saab vastamata

jätmist käsitleda kui nõustumist kirjaliku menetlusega vastavalt HKMS 131 lg 3. Kohus ei

nõustu kaebuse esitajaga selles, et juhul kui menetlusosaline on kaebuses menetlusviisi kohta

arvamust avaldanud, siis enam HKMS § 131 lg 3 kohaldada ei saa. Sellist piirangut seadusest

ei tulene.

Samuti ei ole menetluse käigus muutunud asja sisu ning ka kaebaja ise tunnistab, et tegu on

õigusvaldkonda puudutava vaidlusega. Kõiki asjaga seotud küsimusi on võimalik kajastada

kirjalikus menetluses ja kohtul on võimalik menetlusosaliste kirjalikult esitatud õiguslikke

seisukohti palju paremini analüüsida, kui kohtuistungil suuliselt esitatavaid. Vajadusel saab

kohus esitada menetlusosalistele ka kirjalikus menetluses palju läbimõeldumaid täpsustavaid

küsimusi. See on ka kohtu eelpool täiendavalt viidatud HKMS § 131 lg 1 p 2 sügavam mõte.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja vastuväite ning taotluse kohtuistungi

korraldamiseks rahuldamata.

KOHTUOTSUS JA PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta

alljärgnevaga.

9. Käesolevas asjas on kohtu poolt tuvastatud järgmised faktilised asjaolud:

9.1. Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) 22.03.2023 ettekirjutusega isikuandmete

kaitse asjas nr 2.1.-1/23 /2963-5 (ettekirjutus) kohustas AKI kaebuse esitajat

isikuandmete kaitse seaduse

(IKS) § 56 lõike 1, lõike 2 punkti 8, § 58 lõike 1, § 10 lõike 1, lõike 2 punkti 3 ning

isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) artikli 58 lõike 2 punktide a, b ja f, artikli 6 lõike 1

punkti f, artikli 14 lõigete 1 ja 2 alusel lõpetada X. Xe kohta Elisa Teleteenused AS poolt

30.11.2007 esitatud maksehäire summas 182.37 eurot (seisuga 18.01.2023) avaldamine

maksehäireregistris ja kustutada X. Xe maksehäire andmed. AKI määras ettekirjutuse täitmise

tähtajaks 05.04.2023. Ettekirjutus on täidetud. (dtl 21-27).

9.2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et ettekirjutuse andmise tingis kolmanda isiku

16.12.2022 aasta sekkumistaotlus, milles kolmas isik palus, et tema andmete

avaldamine lõpetataks. Kolmas isik on avaldanud, et on pöördunud ka otse

Krediidiregistri poole andmete avaldamise lõpetamiseks, kuid tulutult. Kolmas

isik toob välja, et andmete avaldamine kahjustab teda isiklikult, kuna paljud

asutused on keeldunud temaga krediidilepingu sõlmimisest. Kodulaenu on

praktiliselt võimatu saada. Ühtlasi selgitab kolmas isik võlgnevuse kujunemise

lugu ning toob välja, et kohe kui võlgnevusest teada sai 2020 aastal, siis ta ka

võlgnevuse tasus. Kolmas isik leiab oma avalduses, et 19 aastaselt ja 15 aastat

tagasi tekkinud 160 eurone põhivõlg ei iseloomusta tema maksekäitumist nüüd

35 aastaselt. Tegemist kolmanda isiku ainukese maksehäirega ja taust.ee on

ainukene registripidaja, kes seda kiuslikult üleval hoiab. (dtl 101-102).

Kaebuse esitaja ei ole vastu vaielnud väitele, et kolmas isik on enne AKI poole pöördumist ka

ise pöördunud kaebaja poole maksehäire eemaldamiseks ning kaebaja jättis vastava taotluse

rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus, et ka antud küsimuse üle poolte vahel vaidlus

puudub. Vastav asjaolu nähtub ka kaebaja poolt AKI-le esitatud selgitusest (dtl 18), mille

kohaselt suhtles kaebaja kolmanda isikuga peamiselt maksehäire avaldamise tähtaja üle.

9.3. Asjas on tõendamist leidnud, et kolmanda isiku võlgnevus on tekkinud 2007

aastal sõlmitud lepingu aluse. Võlgnevus on kolmandalt isikult välja mõistetud

Viru Maakohtu 01.10.2012 tagaseljaotsusega. Kohtuotsus jõustus 01.03.2013.

(dtl 11-14).

9.4. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kolmas isik on võlgnevuse tasunud

02.07.2020

(dtl 41). Vastav märge „võlgnevus on lahendanud“ on ka kaebaja infoportaalis alates

28.07.2020 (vt dtl 20).

10. Käesolev vaidlus puudutab eelkõige IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 tõlgendamist. IKS § 10

lg 1 kohaselt võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja

edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud andmesubjekti

krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes

juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja

õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. IKS §

10 lg-s 1 nimetatud eesmärgil andmeid koguda ja kolmandale isikule edastada ei ole

lubatud, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi (IKS § 10 lg 2 p

3), samuti juhul, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui viis aastat

(IKS § 10 lg 2 p 5).

Käesoleval juhul on maksehäirete registris kuvatud kolmanda isiku kohta üks maksehäire:

Elisa Teleteenused AS, nõude KPV 30.11.2007, lõppkuupäev 29.07.2020, valdkond

telekommunikatsioon, võlgnevus 182,37, lahendatud 28.07.2020, (maksehäire vahendamise

lõpukuupäev 16.07.2025). Vaidlust ei ole selles, et IKS § 10 lg 2 p 5 kohane tähtaeg ei ole

vaidlusalase maksehäirete osas möödunud. Vastustaja heidabki kaebajale ette hoopis IKS § 10

lg 2 p 3 rikkumist st, et kaebaja on ebaadekvaatselt läbi viinud viidatud sättest tulenevat

õiguste ja vabaduste ülemäärase kahjustamise kontrolli. Kaebaja aga väidab, et on kontrolli

läbi viinud ja selle järgselt on ta põhjendatult asunud seisukohale, et maksehäirete jätkuv

avaldamine kuni IKS § 10 lg 2 p-s 5 nimetatud tähtaja lõpuni on põhjendatud.

11. IKÜM art 6 lg 1 p f loob aluse isikuandmete töötlemiseks vastutava töötleja või

kolmanda isiku õigustatud huvi korral. Sellist õigustatud huvi väljendab IKS § 10 lg 1, mis

võimaldab isikuandmeid töödelda seoses võlasuhete rikkumisega. Vastustaja on viidanud

õigesti IKÜM art 21 lg-le 1, mille kohaselt on andmesubjektil õigus oma konkreetsest

olukorrast lähtudes esitada igal ajal vastuväiteid teda puudutavate isikuandmete töötlemise

suhtes, mis toimub IKÜM art 6 lg 1 p f alusel. Sellisel juhul ei või vastutav töötleja

töödelda isikuandmeid edasi, välja arvatud juhul, kui vastutav töötleja tõendab, et

töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis kaalub üles andmesubjekti huvid, õigused

ja vabadused. IKS § 25 lg-st 6 tulenevalt on vastutav töötleja kohustatud andmesubjekti

viivitamata kirjalikult teavitama, kui ta keeldub isikuandmeid kustutamast, ning esitama

keeldumise põhjused.

Kohus nõustub vastustajaga, et IKÜM ja IKS sätetest tulenevalt peab isikuandmete jätkuva

töötlemise kontrolli läbi viima andmete töötleja ja tema kohustus on tõendada, et andmete

jätkuval avaldamisel on mõjuvad õiguspärased põhjused. Kui täidetud on IKS § 10 lg 2 p 5

tähtaegsuse nõue, tuleb vastuväite saamisel andmetöötlejal läbi viia IKS § 10 lg 2 p-st 3

lähtuv kaalumine, mis võtaks arvesse andmete avaldamise konteksti ning andmesubjekti

isikuga seonduvaid asjaolusid. Kohtule nähtuvalt kaebaja kui vastutava töötleja kohustuste üle

poolte vahel vaidlust ei ole.

12. Haldusasja asjaoludest nähtuvalt on kolmas isik pöördunud kaebaja poole

pretensiooniga avaldatud maksehäirete kohta. Kaebaja andmete edastajate poole ei ole

pöördunud ning on välja toonud, et ülemäärase kahjustamise kontrolli raames omab tähtsust

asjaolu, kas võlgnevuse sissenõudmiseks on võlausaldaja pidanud pöörduma kohtu poole

(võlausaldaja pole olnud tegevusetu). Antud juhul võlausaldaja pöördus kohtu poole ning

asjas tehti tagaseljaotsus 01.10.2012. Samuti on läbitud täitemenetlus. Kaebaja rõhutab, et

kolmas isik on olnud nii kohtusüsteemile kui ka täiturile kättesaamatu enam kui 10 aasta

jooksul. Samas väidab kaebaja, et on tõendanud, et kohtuotsus toimetati kolmandale isikule

kätte, millise seisukohaga kohus ei nõustu, kuivõrd selle kohta, millal kolmas isik

kohtuotsuse kätte sai, ei ole kaebaja kohtule ühtegi tõendit esitanud. Sellest oma väitest

tulenevalt leiab kaebaja, et vaatamata sellel, et võlasuhe pärineb aastast 2007 ja on enam

kui 15 aastat vana, on jätkuvalt põhjendatud selle avaldamine.

13. Asjaoludest nähtuvalt on kaebaja IKS § 10 lg 2 p-st 3 tuleneva ülemäärasuse kontrolli

läbi viinud ning selle tulemusest on kolmandat isikut ja AKI-t teavitatud (vt kaebaja

seisukoht AKIle dtl 18-20). Kaebaja hinnangul on maksehäirete edasine avaldamine

põhjendatud. Kaebaja viitas IKS § 10 lg 2 p-s 5 toodud tähtajale. Kaebaja tõi välja, et ta on

hoolikalt ja sisuliselt kaalunud nii võlgniku õigusi kui teiselt poolt kolmandate isikute huvi

teavet krediidiotsuste tegemise raames saada. Kaalumisel on arvestatud nii sellega, et

võlausaldajad ei ole olnud passiivsed, olemas on kohtuotsus, mis võlgnevust tõendab,

võlgnik oli nii kohtusüsteemile kui täituritele kättesaamatu ja teiselt poolt ka sellega, et

võlgnevused on aegunud, võlgnik on esitanud andmetöötlusele vastuväite, avaldus

võlgnikku häirib jne. Erinevalt AKI poolt väidetust on kaebaja arvestanud ka asjaoluga, et

andmesubjekt on võlgnevuse tasunud. Seega AKI väide, et kaebaja ei ole kaalumist läbi

viinud on ebaõige. Seadus ei kohusta kaebajat jõudma kaalumise tulemusena otsuseni, et

maksehäiret ei või avaldada. Vastupidi, seadusandja on sätestanud reegli, et rikkumise

lõppemisest võib maksehäiret avaldada kuni viis aastat.

Kohus märgib, et eeltoodust nähtuvalt on kaebaja IKS § 10 lg 2 p 3 kohase hindamise läbi

viinud, kuid kohus on asjaolusid arvestades seisukohal, et ainuüksi hindamise läbiviimine ei

tähenda, et andmetöötleja on korrektselt järginud IKS § 10 lg 2 p-st 3 tulenevaid kohustusi.

Kohus toob välja, et hindamisel on kaebaja ilmselt ebatäpselt välja toonud, et kaalus mh seda,

et võlgnevus on aegunud. Kohtule ei nähtu, et võlgnevus oleks aegunud ning tegelikult märgib

ka kaebaja, et võlgnevus ei ole aegunud. Lisaks märgib kohus siinkohal, et kaebaja etteheide

AKI-le, et viimane pole ettekirjutuse tegemisel arvestanud sellega, et kaebaja arvestas ühe

asjaoluna seda, et kolmas isik on võlgnevuse tasunud, ei ole asjakohane. Nimelt on kaebaja ise

oma 18.01.2023 haldusmenetluses antud vastuse p 7 märkinud mh seda, et on kaalumisel

lähtunud asjaolust, et võlgnevus on tasumata (vt dtl 18-20 p 7). Seega nähtub kohtule, et

kaebaja võib olla kaalumisel lähtunud ka ebaõigetest asjaoludest, kuigi kaebuses väidab

kaebaja, et lähtus siiski õigetest andmetest – võlgnevus ei ole aegunud ning on tasutud.

14. Kohus on seisukohal, et kaebaja läbi viidud kontrolli tulemused ei väära kohtu arvates

AKI põhjendatud järeldust, et kohtuasja asjaolusid arvestades on andmesubjekti õigusi

kahjustatud ülemääraselt. Esiteks tuleb arvestada avaldamise mõju kolmandale isikule.

Kolmas isik on avaldanud kohtumenetluses, et kolis 2012 Eestist ära Soome, vastavad

andmed nähtuvad ka rahvastikuregistrist. Kolmas isik ei ole olnud kättesaamatu. Seejuures

isegi juhul, kui kolmas isik oleks olnud kättesaamatu kuni 2020 aastani, ei too see veel

kaasa automaatselt andmete jätkuva avaldamise õiguspärasust. Kolmas isik on välja toonud,

et maksehäire avaldamine takistab tal mh laenu saamist. Kohus leiab, et eluliselt on usutav,

et minevikus olnud maksehäire olemasolu on kolmandat isikut mõjutanud negatiivselt.

Andmesubjekt on siin paratamatult nõrgemas positsioonis ega saa mõjutada seda, millistel

eesmärkidel maksehäireregistri infot kasutatakse. Kolmanda isiku õiguste ülemäärase

kahjustamise poolt räägib kahtlemata asjaolu, et tegelikkuses on huvitatud isikutele

maksehäiretega seonduv info kättesaadav mitte üksnes nendel eesmärkidel, milleks seadus

aluse annab, vaid ka laiemalt. Kas kaebaja vastutab selle eest, pole käesoleval juhul oluline

tuvastada. See aga tähendab, et kolmanda isiku õiguste riivet tuleb pidada intensiivseks.

Kui kaebaja kahtleb andmesubjekti väidete õigsuses, oleks tema ülesandeks täiendavad

tõendid välja küsida.

Kaebaja on kohtu arvates jätnud arvesse võtmata kolmanda isiku kasuks rääkivaid asjaolusid,

ja eeskätt seda, et tema pöördumise ajaks AKI poole oli võlgnevus juba pikka aega tagasi

likvideeritud (so 02.07.2020), tegemist on väga vana võlaga. Võlg ei ole suur (182,37 eurot).

Isikul oli ka ainult üksnes üks võlgnevus, millest tulenevalt ei saa teha järeldust, et see

iseloomustaks kolmanda isiku käitumismustrit. Samuti viitab võlgnevuse ca 15 aasta tagune

tekkimise aeg ja uute võlgnevuste puudumine, et inimene on ilmselt oma maksekäitumist

muutnud.

Vahemärkusena toob kohus siinkohal välja, et kolmanda isiku seisukoht selles, et juhul kui

kolmas isik oleks võlgnevuse jätnud tasumata kohe peale sellest teada saamist, oleks ta

paremas positsioonis kui käesoleval juhul ehk olukorras, kus ta võlgnevuse tasus, ei ole õige.

Nimelt võlgnevus oleks selle tasumata jätmise aegunud (TsÜS § 157 lg 1 ja lg 2) 01.03.2023,

kuid ka sel juhul oleks olnud võimalik võlgnevuse kohta andmeid avaldada järgnevad 5 aastat

juhul kui täidetud oleks muud andmete avaldamise kriteeriumid, mis antud juhul kohtu arvates

siiski täidetud ei ole.

Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kolmanda isiku käesolevas asjas käsitletav võlg ei

kvalifitseeru nii oluliseks rikkumiseks, mis õigustaks maksehäirete avaldamist maksimaalse

ajalise perioodi jooksul seaduse mõttes. Asjaolu, et võlg tasuti tagaselja tehtud kohtuotsuse

alusel (lisaks oli selle suhtes algatatud täitemenetlus) ning inkasso vahendusel, ei saa kohtu

arvates olla selliseks raskendavaks asjaoluks, mis õigustaks maksehäirete jätkuvat kuvamist.

Maksehäire arv üks ja võlgnevuse suurus 182,37 eurot ei viita kohtu arvates sellele, et vajalik

oleks maksehäiret avaldada maksimaalse perioodi jooksul. Viide maksehäirete avaldamise

üldisele eesmärgile, et krediidiasutused saaksid teha põhjendatud otsuseid ning andmete

avaldamise ühetaolisusele ei ole nõndasamuti piisav põhjus, et maksehäiret jätkuvalt

avaldada. Kohus selgitab, et käesolevas asjas ei vaielda selle üle, kas finantskohustusi

kirjeldavate andmete avaldamine on üldiselt vajalik või mitte, vaid selle üle, kas konkreetse

isiku so kolmanda isiku kui andmesubjekti andmete avaldamine maksimaalse ajalise perioodi

jooksul on põhjendatud või mitte ning kas tema huve on ülemääraselt kahjustatud või mitte.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja vastavad tõendid, mis näitavad kaebuse kohaselt

finantsandmete avalikustamise vajalikkust arvestamata (dtl 125-179). Samuti tuleb nõustuda

vastustajaga, et kaebaja viide AKI varasemale 19.01.2022 ettekirjutusele ei oma käesoleva

haldusasjaga puutumust ning tuleb jätta tähelepanuta ning arvestamata (dtl 180-198).

Ülemäärase kahjustamise kontroll eeldab eelkõige iga üksiku juhtumi asjaolude arvesse

võtmist ja kaalumist. On selge, et maksehäirete registrisse satutaksegi seetõttu, et võlgnevust

ei ole likvideeritud tähtaegselt. Pelgalt asjaolu, et võlg on jäänud mingi ajaperioodi jooksul

tasumata, ei ole seetõttu iseenesest raskendavaks asjaoluks, et teateid avaldada maksimaalse

tähtaja jooksul. Olukorras, kus võlgnevus on tasutud ja puudub info, et pöördumise esitamise

ajal oleks isiku maksekäitumisega probleeme, omab jätkuv maksehäirete info kuvamine vaid

isikut stigmatiseerivat toimet, mis käesoleva kaebuse asjaolusid arvestades tähendab kohtu

arvates andmesubjekti õiguste ülemäärast kahjustamist IKS § 10 lg 2 p 3 mõttes. Kohus leiab

seega, et vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane ja põhjendatud.

15. Kohtu arvates ei ole põhjendatud ka muud kaebaja etteheited ja need ei vii kaebuse

rahuldamisele. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et ettekirjutus ei ole proportsionaalne.

Kohus leiab vastupidiselt kaebajale, et ettekirjutus on ka selles osas õiguspärane. Ettekirjutus

tehti 22.03.2023 ehk ajal mil kolmanda isiku võla tasumisest oli möödunud juba pea kolm

aastat. Kuigi maksimaalne maksehäire avaldamise võimalik aeg on viis aastat ei tähenda see,

et vastustaja oleks tingimata pidanud veel ettekirjutuses kaaluma, kas kaebajale tuleks

määrata täiendav aeg maksehäire avaldamiseks olukorras, kus AKI tuvastas kolmanda isiku

õiguste ülemäärase kahjustamise. Kohus leiab vastupidiselt kaebajale, et vaidlusaluse

maksehäire jätkuv avaldamine ei oleks olnud proportsionaalne kolmanda isiku suhtes

arvestades maksehäire aluseks olevaid kõiki asjaolusid kogumis.

16. Kohus viitab siinkohal veel HKMS § 165 lg 2, mis sätestab, et kui kaebus jääb

rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema

viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta

tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda

põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus

nõustub lisaks ülal toodule ka AKI 22.03.2023 ettekirjutuses isikuandmete kaitse asjas nr 2.1.-

1/23 /2963-5 (dtl 21-27) toodud põhjendustega ning käesolevale kaebusele esitatud vastuses

välja toodud argumentatsiooniga neid otsuses kordamata.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et AKI 22.03.2023 ettekirjutus isikuandmete kaitse asjas nr 2.1.-

1/23

/2963-5 on õiguspärane haldusakt ja selle tühistamiseks puuduvad alused, millest tulenevalt on

kaebus tervikuna põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Vastustaja ega kolmas isik ei ole taotlenud

menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalset)

Daimar Liiv

Kohtunik