3-24-739/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

17.04.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-739

Haldusasi

X kaebus Politsei ja Piirvalveameti 07.12.2023

tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse

nr 15.3-3.1/3041-1 ja 28.02.2024 vaideotsuse nr 15.3-

3.1/2918-11 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26.03.2024 määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja KA

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26.03.2024 määruse

resolutsiooni punkti 5 peale haldusasjas nr 3-24-739.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26.03.2024 määruse

resolutsiooni punkt 5 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele oli antud tähtajaline elamisluba abikaasa juurde

elama asumiseks kehtivusega 17.01.2019–16.01.2024.

2. X esitas 10.10.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa pikendamise

taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1 alusel abikaasa juurde elama asumiseks.

3. PPA keeldus 07.12.2023 otsusega nr 15.3-3.1/3041-1 X tähtajalise elamisloa pikendamisest

juhindudes VMS § 211 lg-st 1 ja §-st 16 ning tulenevalt VMS § 123 p-st 2 ja § 142 lg-st 1.

VMS § 117 lg 1 p-st 2 tulenevalt on tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks, et

välismaalasele tegelik elukoht Eestis. Tähtajalise elamisloa pikendamine ei ole põhjendatud,

kui faktiliselt Eestis ei elata ning Eestiga seob välismaalast vaid Eesti ettevõttes töötamine.

Menetluses kogutud andmete (sh piiriületuste kontrollimise) põhjal on PPA jõudnud

3-24-739

2(5)

veendumusele, et nii taotleja abikaasa kui ka taotleja ise ja alaealine laps põhielukohaga Eestis

ei ela, Eestis käiakse pigem tööl.

VMS § 123 p 2 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta

tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. VMS § 144 p 4 kohaselt keeldutakse abikaasa

juurde elama asumiseks antud tähtajalise elamisloa pikendamisest, kui abikaasa või perekonna

legaalne sissetulek ei taga perekonna ülalpidamist Eestis. Tähtajalise elamisloa andmise

üldtingimuseks on legaalse sissetuleku nõue vastavalt VMS §-le 139, s.t kui välismaalane

taotleb elama asumist Eestis elava abikaasa juurde, peab tema abikaasal olema püsiv legaalne

sissetulek, mis tagab perekonna ülalpidamise Eestis, või peab abikaasade ühine püsiv legaalne

sissetulek tagama perekonna ülalpidamise Eestis. Taotluse esitamise hetkel kehtinud

siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning

pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku

määrad“ § 53 kohaselt on elamisloa ja selle pikendamise tingimusena legaalse sissetuleku

määrad taotlemise hetkel taotleja pere kohta (taotleja, abikaasa ja laps) 1200 eurot kuus. Maksu-

ja Tolliameti (MTA) andmete põhjal ei vasta pere legaalsete sissetulekute suurus nõutud

tingimustele. Taotleja ei ole esitanud selgitusi ega dokumente, mille alusel oleks võimalik PPA-

l tingimuste täitmist hinnata, kuigi PPA on palunud taotlejal vastavad dokumendid edastada.

Seega ei vasta taotleja elamisloa pikendamise tingimustele.

VMS § 142 lg 1 tulenevalt võib elamisloa taotluse elama asumiseks Eesti kodanikust abikaasa

juurde lugeda põhjendamatuks, kui Eestis elaval abikaasal on võimalik elama asuda oma

abikaasa kodakondsusjärgsesse riiki või asukohariiki või abikaasadel on võimalik elama asuda

mõnda teise riiki. PPA on menetluse käigus tuvastanud, et taotleja abikaasa peamine elukoht ei

ole Eesti ning perekond elab nii taotleja, tema abikaasa kui ka alaealise lapse

kodakondsusjärgses riigis (abikaasal ja alaealisel lapsel on Eesti ja Venemaa kodakondsus).

PPA analüüsis taotleja abikaasa piiriületuse andmeid ajavahemikul 17.01.2019–04.12.2023.

MTA andmetel on taotleja abikaasa töötanud Eestis ajavahemikel 08.12.–20.12.2019; 11.10.–

02.12.2021; 03.12.–20.12.2021; 14.10.–01.12.2022; 02.12.–22.12.2022 ja 09.10.2023 kuni

otsuse tegemise ajani. Taotleja abikaasa on 2019. a-l viibinud Eestis 118 korral, peamiselt on

sisenetud Eestisse hommikul ning lahkutud Venemaale õhtul, kõige pikem Eestis viibitud

ajavahemik on 2019. a detsembris 14 päeva järjest. 2020. a-l külastas taotleja abikaasa Eestit

seitsmel korral, 2021. a-l 11 korral (seejuures enamasti töötamisega seoses ning peamiselt on

Eestis viibitud 1–3 päeva), 2022. a-l 20 korral ning 2023. a-l 17 korral samuti peamiselt

töötamisega seotud asjaoludel. Ajal, mil ta MTA töötamise registri kohaselt Eestis ei töötanud,

on tema Eestis viibimine olnud pigem lühiajaline, peamiselt on Eestisse sisenetud ja siit

väljutud samal päeval. Eesti väisamise asjaolu ilmestab samuti Eestis viibimise aeg, mis piirdus

olulise hulga külastuste korral vaid 0,5–3 tunniga. Saab järeldada, et isik töötas neil aastatel

(v.a 2020) Eestis kuni kolm kuud Eestis, kuid tema põhielukoht on siiski Venemaal. Seejuures

ei tulene VMS-ist konkreetset päevade arvu, kui palju võib välismaalane Eestist eemal viibida,

hindamaks, kas ta elab püsivalt Eestis, vaid PPA hindab seda teadaolevate andmete põhjal

kogumis. Piiriületuste andmete kohaselt ajavahemikul 17.01.2019–04.12.2023 on taotleja

alaealine laps käinud Eestis viiel korral ja lahkunud siit samal või järgmisel päeval. Pereregistri

andmetel on isiku sünni- ja elukoht Venemaa Föderatsioon, isik ei ole ka leitav Eesti

haridusasutuste (koolide) nimekirjast. PPA hinnangul ei ole eluliselt usutav ega taotleja poolt

tõendatud, et 2016. a-l sündinud laps elab perekonnast eraldi. Seega on PPA seisukohal, et

taotleja tütre põhielukoht on väljaspool Eestit. Taotleja on omasõnaliselt kinnitanud, et viibib

suure osa ajast Venemaal perekondlikel põhjustel. Taotleja töötab rahvusvaheliste vedude

autojuhina ning selgituste kohaselt on kuni selle aasta suveni olnud veod peamiselt Venemaa

suunal. Asjaolu, et sõlmitud on ilma renditasuta elukoha rendileping tööandjaga, viitab sellele,

et nimetatud elukohta pakub tööandja töösuhte kestvuse ajal ning taotlejale võimaliku töö- ja

puhkeaja tagamiseks. PPA on jõudnud järeldusele, et Eesti tähtajalist elamisluba vajatakse

3-24-739

3(5)

pigem mugavamaks piiriületuseks, et töötada Eestis (sh Euroopa Liidus). Kuivõrd asjaolude

pinnalt nähtub, et abikaasa ja perekond ei ela tegelikult Eestis, ei vasta taotleja tingimustele

ning tähtajalise elamisloa pikendamine abikaasa juurde ei ole põhjendatud. Taotlejal on

võimalik koos oma perekonnaga elada taotleja kodakondsusjärgses riigis, sest taotleja abikaasa

elab koos alaealise lapsega endiselt Venemaal ning ei ole asutud elama põhielukohaga Eestisse.

4. X esitas PPA 07.12.2023 otsuse nr 15.3-3.1/3041-1 peale vaide, mille PPA jättis 28.02.2024

vaideotsusega nr 15.3-3.1/2918-11 rahuldamata.

5. X esitas 11.03.2024 (täpsustatud 18.03.2024) Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA

07.12.2023 otsuse nr 15.3-3.1/3041-1 ja 28.02.2024 vaideotsuse nr 15.3-3.1/2918-11

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotlust

uuesti läbi vaatama. Kaebajal on õigus viibida Eestis. Kaebaja abikaasa on Eesti kodanik, kes

on siin sündinud ja õppinud ja kes elab praeguseni Eestis. Siin elavad kõik tema sugulased.

Kaebajal ja tema abikaasal on ühine laps, kes on Eesti kodanik. Kaebajale oli antud elamisluba

abikaasa juurde elama asumiseks. PPA oleks pidanud VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt kaebaja

abikaasalt küsima, kas tal on võimlaik asuda elama Venemaale. PPA ei ole seda teinud. PPA

on rikkunud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-e 13 ja 27. Jääb arusaamatuks, mille alusel tuli PPA

järeldusele, et kaebaja abikaasal on võimalik elama asuda Venemaal.

Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus keelata PPA-l lahkumisettekirjutuse

tegemine kuni käesolevas asjas lõpplahendi jõustumiseni. Esialgse õiguskaitse kohaldamata

jätmise korral on kaebaja sunnitud Eestist lahkuma, mis lisaks vajadusele leida elukoht

Venemaal rikub kaebaja õigusi perekonnaelule ja raskendab suhtlemist tema Eestis elava

abikaasa ja ühise alaealise lapsega.

6. PPA palus jätta 25.03.2024 seisukohas esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajal

on Eestis viibimise õigus tulenevalt VMS § 43 lg 1 p-st 8 kuni 16.04.2024 (kaebaja tähtajaline

elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks kehtis kuni 17.01.2024). Alates 17.04.2024 ei ole

kaebajal enam seaduslikku alust Eesti Vabariiki sisenemiseks. Kaebaja esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata jätmise korral ei teki taotluses nimetatud tagajärgi. Haldusmenetluses

selgus, et kaebaja, tema Eesti Vabariigi kodanikust abikaasa ning nende ühine laps elavad

igapäevaselt Venemaal. Kaebaja ja tema abikaasa käivad küll Venemaa ja Eesti vahet, kuid

kaebaja seos Eestiga on töötamine ning ka kaebaja abikaasa on Eestis töötanud. Kaebaja ning

tema abikaasa piiriületused näitavad selgelt, et elatakse Venemaal. PPA esitab kohtule

piiriületuste andmed praeguse seisuga. Seejuures viimasel piiriületusel suunaga Venemaa

Föderatsiooni tõi kaebaja välja, et suundub koju. Seega ei oleks kaebaja pere esialgse

õiguskaitse kohaldamata jätmisel lahutatud ega tekiks kaebajale ka kulutusi, sest perel on

Venemaal elukoht. Kaebajal ning tema perekonnal oli võimalik varasema tähtajalise elamisloa

kehtivusajal asuda Eestisse elama, kuid seda ei tehtud. Kaebaja selgitused Eestisse elama

asumise osas ei ole olnud usutavad.

7. Tallinna Halduskohus võttis 26.03.2024 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p

1) ja jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 5). Arvestades

PPA poolt tuvastatut, mille kohaselt elavad kaebaja, tema Eesti Vabariigi kodanikust abikaasa

ja nende ühine laps igapäevaselt Venemaa Föderatsioonis ning Eestis käiakse seoses tööga, ei

kaasne esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral pöördumatuid või raskesti

kõrvaldatavaid tagajärgi kaebaja perekonnaelule. Seega ei too esialgse õiguskaitse kohaldamata

jätmine kaebajale kaasa taotluses kirjeldatud tagajärgi. Olukorras, kus tähtajalist elamisluba on

taotletud perekonnaelu elamiseks, ei ole asjaolu, et kaebaja ei saa enam Eestis tööl käia,

tagajärjeks, mida tuleks kaitsta esialgse õiguskaitse korras.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-24-739

4(5)

8. X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 26.03.2024 määruse resolutsiooni p 5 ja

teha uus määrus, millega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohtu määrus ei ole

põhjendatud. Kaebaja vaidlustab PPA väidet, et kaebaja abikaasa ja nende ühine laps elavad

igapäevaselt Venemaal ja Eestis käiakse seoses tööga. Kaebaja on esitanud piisavalt tõendeid

selle kohta, et abikaasa ja lapse elukoht on Eestis. Kaebaja Eestist välja saatmisega perekond

laguneb. Kaebaja abikaasa ja laps ei soovi elada Venemaal, kuna Venemaa on agressorriik ja

Eesti kodakondsusega isikutele ohtlik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § § 252 lg 7),

määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud

nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse §

22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse kiiremaks lahendamiseks vajalikuks nõuda

selle kohta vastustajalt täiendavat seisukohta, vaid arvestab halduskohtule esitatud vastusega.

HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

10. Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse

kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse

ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg,

mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult

raske. Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel ka avalikku huvi ja puudutatud

isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid

tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse taotlust tuleb põhistada (HKMS § 250 lg 2).

11. Kaebaja on halduskohtule ja ringkonnakohtule esitatud avaldustes väitnud, et esialgse

õiguskaitse kohaldamine on vajalik selleks, et vastasel juhul ei ole võimalik tal perega koos

elada ja tekivad kulutused seoses Venemaale elukoha leidmisega. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et asja materjalidest nähtuvalt ei kaasne esialgse õiguskaitse kohaldamiseta

kaebajale tema väidetavaid raskeid tagajärgi. PPA on esitanud halduskohtule kaebaja ja tema

abikaasa Eesti–Venemaa piiri ületuste andmed 25.03.2024 seisuga. Nendest nähtub, et kaebaja

abikaasa on 2024. a algusest alates sisenenud Eestisse igas kuus vaid üksikutel päevadel ja on

alati ka samal päeval Eestist lahkunud. Seejuures on ta ca pooltel juhtudel sisenenud Eestisse

vaid mõneks tunniks (vt dtl 80). Samuti on PPA 07.12.2023 otsuses märkinud, et kaebaja

20.05.2016 sündinud ja seega Eestis koolikohustusliku lapse kohta puuduvad andmed Eestis

õppimise kohta, samuti puudub tal Eestis ravikindlustus ja elukoha registreering ning otsuse

tegemise ajaks oli ta käinud Eestis kokku vaid viiel korral lühiajaliselt (vt dtl 47). Lisaks on

PPA 28.02.2024 vaideotsuses toonud esile, et kaebaja on PPA-le esitanud tõendeid, millest

ilmneb, et kaebaja abikaasale on määratud Venemaal lapsetoetus nii 2023. kui ka 2024. a-l (dtl

16). Ringkonnakohtu hinnangul on PPA ja halduskohus nende asjaolude ja tõendite põhjal

põhjendatult järeldanud, et kaebaja abikaasa ja laps elavad praegu Venemaal, mitte Eestis.

Kaebaja ei ole eelnimetatud asjaoludele kaebuses ega määruskaebuses vastu vaielnud ega

esitanud nende ümber lükkamiseks ühtegi tõendit ei halduskohtule ega ringkonnakohtule.

Seega on arusaamatu kaebaja väide, mille kohaselt on ta piisavalt tõendanud, et tema abikaasa

ja laps elavad Eestis. Viimast ei kinnita pelgalt haldusmenetluses PPA-le esitatud üürileping,

millest nähtub, et kaebaja on koos abikaasaga alates 21.08.2023 registreeritud oma tööandja

poolt ilma tasuta üüritud elamispinnale (vt dtl 47). Üürilepingu olemasolu üksi ei tõenda seda,

et kaebaja abikaasa ja laps ka tegelikult igapäevaselt lepingus märgitud elupinnal elavad.

Asjakohane on PPA järeldus, et tööandjalt üüritud elupind on seotud kaebaja töösuhte ja

tööandjaga võimaliku töö- ja puhkeaja tagamiseks (dtl 51). Seega leidis halduskohus õigesti, et

kuivõrd kaebaja abikaasa ja tema laps elavad praegu Venemaal, ei kaasne esialgse õiguskaitse

3-24-739

5(5)

kohaldamata jätmise korral kaebaja perekonnaelule pöördumatuid või raskesti kõrvaldatavaid

tagajärgi. Vastupidist ei järeldu ka määruskaebuses väidetust, et kaebaja ja tema laps ei soovi

Venemaal elada, kuna Venemaa on agressorriik ja ohtlik. Asjaolu, et kaebaja abikaasa ja laps

elavad endiselt faktiliselt Venemaal ega ole kaebaja varasema elamisloa kehtivuse ajal pidanud

vajalikuks Eestisse elama asuda, kinnitab, et väited Venemaal elamise ohtlikkuse kohta ei ole

põhjendatud. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt elab kaebaja pere praegu Venemaal, saab

ringkonnakohtu hinnangul pidada alusetuks ka kaebaja väiteid vajaduse kohta leida Venemaal

elukoht.

12. Kuna asja materjalide põhjal ei nähtu pöördumatuid negatiivseid tagajärgi kaebaja

õigustele, puudub eraldi vajadus hinnata kaebuse perspektiivi ja avalike huvide kaalukust.

13. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 26.03.2024 määruse

resolutsiooni p 5 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)