2-23-12514/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Kairi Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja

koht

17. aprill 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-12514

Kohtuasi

X hagi Y vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 26. jaanuari 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y 21. veebruari 2024. a apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1800 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), seaduslik esindaja Q,

lepinguline esindaja advokaat Laureana Telk

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu X 22. märtsil 2024 esitatud dokumentaalsed tõendid (väljavõtted

Swedbank AS-i arvelduskontost 1. jaanuar 2017 - 31. detsember 2020 ja 6. aprilli

2023. a e-kiri), 8. aprillil 2024 esitatud dokumentaalne tõend (18. märtsi 2023. a e-kiri)

ning Y 2. aprillil 2024 esitatud dokumentaalne tõend (väljavõte 1. aprilli 2024. a

serveri teatisest e-kirja kättetoimetamise ebaõnnestumise kohta).

2. Jätta Pärnu Maakohtu 26. jaanuari 2024. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-23-

12514 muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.

3. Pärnu Maakohtu 26. jaanuari 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-12514 on jõustunud

osas, millega maakohus mõistis Ylt X kasuks alates 1. septembrist 2023 kuni X

täisealiseks saamiseni välja igakuise elatise 200 eurot ja määras selle tasumise korra

(maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 3 ja 4).

4. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta

ringkonnakohtus

X

lepingulise

esindaja

22. märtsil

2024

tehtud

menetlustoiminguga seotud kulu Y kanda. Ülejäänud ringkonnakohtu menetluskulud

jätta poolte endi kanda.

6. Määrata kindlaks X menetluskulud ja mõista Ylt X kasuks välja 158,60 eurot.

Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kulude

hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, laps) esitas 1. septembril 2023 hagiavalduse Y (kostja) vastu, milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja elatise 200 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni hageja

täisealiseks saamiseni ning elatise võlgnevuse 1200 eurot 1. märtsi 2023 - 31. augusti 2023 eest.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Koos hagiavaldusega esitas hageja taotluse hagi

tagamiseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt jäi hageja pärast vanemate lahkuminekut elama ema juurde. Kostja

tasus vastavalt varasemale kokkuleppele elatise 200 eurot kuus hagejale kuuluvale

arvelduskontole. Alates 2023. a märtsist hakkas kostja tasuma elatist hageja ema AS-i SEB

Pank (SEB Pank) arvelduskontole, mis teenindab hageja vanemate ühist pangalaenu. Kuna

laenu eest ostetud maja kasutab kostja, tasus kostja pangalaenu makseid. Nüüd aga on kostja

põhjendamatult loobunud laenu maksmisest.

1.2. Hageja leiab, et kostja on alates 1. märtsist 2023 rikkunud elatise maksmise kohustust, sest

ta tasus ilma vastava kokkuleppeta elatise hageja ema arvelduskontole. Kandes raha hageja ema

laenumakset teenindavale kontole, täidab kostja kohustust krediidiasutuse ees, mitte alaealise

lapse ees. Kostja on ülalpidamiskohustuse täitmise viisi kokkuleppe rikkumisega jätnud hageja

ülalpidamisest ilma, sest hagejal puudub võimalus elatisraha kasutada enda vajaduste katteks.

Seega ei saa vaidlusalusel perioodil hageja ema arvelduskontole tehtud makseid lugeda

ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Seejuures on hageja ema palunud kostjal tasuda elatis kas

hageja arvelduskontole või enda isiklikule Swedbank AS-i (Swedbank) arvelduskontole,

millele kantud raha on võimalik kasutada lapse ülalpidamiseks.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta menetluskulud poolte endi kanda.

2.1. Kostja ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud, mistõttu tuleb hagi jätta selles osas

rahuldamata. Kostja on valmis ka edaspidi hagejale elatist 200 eurot kuus tasuma. Kostja jättis

kohtu otsustada, millisele arvelduskontole tuleb elatist tasuda.

2.2. Tõendatud ei ole, et hageja vanemate vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kohustus kostja

tasuma elatise hageja arvelduskontole. Kostja on tasunud pärast hageja emaga lahkuminekut

hagejale elatist hageja ema arvelduskontole. Alates 2020. a oktoobrist kuni 2023. a veebruarini

tasus kostja elatise hageja arvelduskontole. Elatise tasumiseks lapse arvelduskontole vanemate

vahel eraldi kokkulepet ei olnud, kuid hageja ema käitumisest võis järeldada, et ta kiitis

eeltoodud elatise tasumise heaks. Kostjale sai teatavaks (meedia vahendusel), et elatis tuleks

tasuda lapsega kooselavale vanemale, mistõttu hakkas kostja alates 2023. a märtsist elatist

tasuma hageja ema arvelduskontole.

2.3. Hagis viidatud laenukohustus on hageja vanemate ühine kohustus ning hageja ema ei saa

eeldada, et seda täidab üksnes kostja. Ema ei ole kasutanud lapsele tasutud elatist lapse huvides,

kui tema arvelduskontol ei ole piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmiseks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2024. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1. märtsi 2023 - 31. augusti 2023 eest elatise 1200 eurot ja

alates 1. septembrist 2023 kuni hageja täisealiseks saamiseni igakuise elatise 200 eurot.

Maakohus määras, et elatise võlg ja igakuine elatis tuleb tasuda hageja arvelduskontole.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja kinnitanud, et ta on nõus hagejale maksma

elatist 200 eurot kuus. Seega on kostja sisuliselt vastava nõude õigeks võtnud.

3.2. Maakohus leidis, et hageja tagasiulatuva elatise nõue on põhjendatud. Maakohus tuvastas,

et pooltel oli kokkuleppe, et hagejale tasutakse elatis hageja arvelduskontole. Nimelt muutis

kostja 2020. a oktoobris ühepoolselt elatise maksmise kontot ning asus elatist tasuma hageja

arvelduskontole. Kuna hageja kiitis selle ühepoolse muudatuse heaks, eksisteeris poolte vahel

kokkulepe, et kostja tasub elatise lapse arvelduskontole. Asudes alates 2023. a märtsist elatist

tasuma uuesti hageja ema arvelduskontole, rikkus kostja pooltevahelist kokkulepet, mida

hageja seekord heaks kiitnud ei ole. Seejuures ei ole kostja esile toonud ühtegi mõjuvat põhjust,

miks ta hakkas elatist tasuma hageja ema laenu teenindavale kontole (sh miks ei tasunud kostja

elatist lapse ema Swedbanki arvelduskontole).

3.3. Maakohus asus seisukohale, et alates 2023. a märtsist lapse ema SEB Panga

arvelduskontole teostatud makseid ei saa lugeda elatise tasumise kohustuse täitmiseks. Kostja

on küll näiliselt oma ülalpidamiskohustust täitnud, kuid tegelikkuses ei jõudnud lapse

ülalpidamiseks vajalikud ning poolte vahel kokkulepitud maksed hagejani, ning kostja oli

sellest teadlik. Teostades teadlikult makseid laenu teenindavale kontole, ei lähtunud kostja lapse

huvidest ja heaolust, riivates intensiivselt hageja õigust saada vanemalt ülalpidamist.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1200 eurot elatisena 1. märtsi 2023 - 31. augusti 2023

eest. Tühistatud osas palub kostja teha uue otsuse, millega jätta hageja nõue kostja vastu

rahuldamata.

4.1. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe elatise tasumise viisi osas.

Vaidlusalusel

perioodil

elatise

tasumist

lapse

arvelduskontole

saab

lugeda

ülalpidamiskohustuse täitmiseks teise vanema hilisemal heakskiidul, kuid seda ei saa lugeda

kokkuleppeks. Seejuures on maakohus jätnud arvestamata, et kostja on ka varasemalt (kuni

2020. a septembrini) tasunud elatist hageja ema arvelduskontole.

4.2. Ka on maakohus jätnud arvestamata, et kostja jätkas 2023. a märtsist elatise tasumist

hageja ema arvelduskontole põhjusel, et kostjale sai teatavaks, et elatist tuleb tasuda teise

vanema arvelduskontole, mitte lapse omale. Maakohtu seisukoht, et selleks oleks kostja

pidanud küsima hageja ema seisukohta, on põhjendamatu. Ka oktoobrist 2020. a hageja

arvelduskontole elatise tasumisel vanemad seda küsimust omavahel ei arutanud, seejuures ei

küsinud kostja selleks hageja emalt eraldi nõusolekut.

4.3. Maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et hageja ema arvelduskontole kantud

elatist ei saa lugeda ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Hageja emal tulnuks tagada oma

laenukohustuste täitmiseks vajalike vahendite olemasolu ning vältida sellega oma

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist lapse ülalpidamiseks tasutud elatise arvel.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata osas, millega maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 1200 eurot elatisena 1. märtsi 2023 - 31. augusti 2023 eest,

täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustab maakohtu otsust osaliselt, s.o tagasiulatuvat elatist puudutavas osas. Maakohtu otsust

ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks alates 1. septembrist

2023 kuni hageja täisealiseks saamiseni välja igakuise elatise 200 eurot ja määras selle tasumise

korra. Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel eelnimetatud osas edasi kaebamata

jõustunud.

8. Ringkonnakohus pidas vajalikuks täita selgitamiskohustust ja anda pooltele võimalus tuua

esile täiendavaid asjaolusid ja vajadusel esitada lisatõendeid (dtl-d 85–87). Ringkonnakohtu

hinnangul rikkus maakohus asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme.

8.1. Maakohus on oma otsuse p-s 1 võtnud tuvastatud asjaoludena aluseks, et ema last

esindades palus kostjat kanda elatist edasi hageja arvelduskontole, mida kostja ei teinud,

mistõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtusse (p 16) ning et kostja tasus enne hageja

arvelduskontole elatise tasumist elatist lapse ema Swedbanki arvelduskontole. Kostja on

apellatsioonkaebuses eeltoodud asjaolud vaidlustanud, leides, et neid väiteid ei ole hageja

tõendanud.

Kui maakohus leidis, et asjaolude üle ei vaielda, ei saa eeldada asjaolude omaksvõttu.

TsMS § 231 lg 2 esimese ja teise lause kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud

väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta

ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus

nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne

ka poole muudest avaldustest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsMS § 231 lg 4 alusel

omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab

eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles

siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust

lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt RKTKo 29.05.2013, 3-2-1-42-13, p 11).

Praegusel juhul ei ole maakohus kostjalt küsinud, kas temalt nõuti elatise tasumist hageja

arvelduskontole ning kas ta on eelnevalt tasunud elatist hageja ema Swedbanki arvelduskontole.

Seetõttu ei olnud kohtul alust lugeda TsMS § 231 lg 4 järgi, et kostja on eeltoodud asjaolud

omaks võtnud.

Ringkonnakohus saab eeltoodud rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu põhjendusi

järgnevaga.

8.2. Mõlemad pooled on esitanud ringkonnakohtule uusi väiteid ja tõendeid. Ringkonnakohus

hindab uute asjaolude ja tõendite esitamise lubatavust.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi on tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus

piiratud. TsMS § 652 lg 1 järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul üksnes maakohtus

esitatud asjaoludest ja tõenditest. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses

tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud

juhtudel. Riigikohus on selgitanud, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses

uusi asjaolusid ja tõendeid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud

võimalik selliseid asjaolusid ja tõendeid varem esitada (vt nt RKTKo 11.02.2016, 3-2-1-171-

15, p 17). Nii on TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi lubatud uued asjaolud ja tõendid juhul, kui neid ei

saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Lisaks viidatud

eeldusele peab tõend olema asjakohane ja lubatav (TsMS § 238 lg 1).

Hageja esitas oma väite tõendamiseks väljavõtted Swedbanki arvelduskontost 1. jaanuarist

2017 - 31. detsembrini 2020 ning 6. aprilli 2023. a e-kirja (dtl-d 93–95). Kostja esitas väljavõtte

1. aprilli 2024. a serveri teatisest e-kirja kättetoimetamise ebaõnnestumise kohta (dtl 104).

Tulenevalt kostja uuest tõendist esitas hageja 8. aprillil 2024 uue tõendina 18. märtsi 2023. a e-

kirja (dtl 111).

Kolleegiumi hinnangul on poolte esitatud uued tõendid asjakohased, samuti on need TsMS §

652 lg 3 p 2 järgi lubatavad, ning tuleb vastu võtta.

9. Vaatamata maakohtus aset leidnud menetlusõiguse normi rikkumistele, nõustub

ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega, et perekonnaseaduse (PKS) § 108 alusel esitatud

tagasiulatuva elatise nõue on õiguslikult põhjendatud.

9.1. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et tal oli lapse emaga

kokkulepe, et elatist tasutakse lapse arvelduskontole. Kolleegiumi hinnangul saab hageja esile

toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest teha järelduse, et vanem, kelle juures laps elas, oli nõus,

et elatist tasutakse lapse arvelduskontole. Nii möönab ka kostja ise, et sellisel viisil elatise

maksmise kiitis lapse ema heaks (dtl 31). Kostja ei ole tuginenud sellele, et sellel perioodil, kui

ta tasus elatist lapse arvelduskontole (2020. a oktoobrist - 2023. a veebruarini), oleks teine

vanem teinud talle etteheiteid ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise kohta.

9.2. Lapse ema Swedbanki arvelduskonto väljavõte tõendab, et enne seda, kui kostja asus elatist

tasuma lapse arvelduskontole, tasus ta elatist lapse ema Swedbanki arvelduskontole (dtl-d 93–

95). Kostja selgitas 2023. a märtsis toimunud elatise tasumise korra muutmist sellega, et ta tegi

seda meedias avaldatud artiklite põhjal, milles rõhutati, et elatis tuleb tasuda lapsega kooselava

vanema kontole. Kolleegium leiab, et isegi kui isal oli arusaam, et ta võib elatise maksmise

arvelduskontot lapse ema nõusolekuta muuta, ei ole ta pakkunud kohtule loogilist põhjendust,

miks ta asus elatist tasuma lapse ema teisele arvelduskontole.

Hageja ema ei olnud elatise SEB Panga arvelduskontole tasumisega nõus, sest sellel kontol

olevate rahaliste vahendite arvelt täideti laenukohustust panga ees (dtl-d 17–18). Kuna tegemist

oli vanemate ühise kohustusega, pidi see asjaolu olema kostjale teada. Kolleegiumi hinnangul

võib kostja hageja emale ette heita, et hageja ema ei täitnud oma osa laenukohustusest, kuid

midagi ei saa muuta see, et hageja emale kui last kasvatavale vanemale sellisel viisil

ülalpidamise andmine ei sobinud. Seda asjaolu kinnitab elatishagi kohtule esitamine ning ka

6. aprilli 2023. a e-kiri kostjale (dtl 95). Ringkonnakohtu hinnangul lükkab 18. märtsil 2023

kostja poolt hageja emale saadetud e-kiri ümber kostja väite, et tema hageja ema 6. aprilli

2023. a e-kirja meilikonto sulgemise tõttu kätte ei saanud (dtl 111). 18. märtsi 2023. a e-kiri on

kaudne tõend, mille põhjal on võimalik järeldada, et 6. aprillil 2023 ei saanud XXX meilikonto

olla suletud. Kostja esitatud tõend tõendab üksnes, et 1. aprillil 2024 ei jõudnud XXX e-posti

aadressile saadetud e-kiri kohale (dtl 104). Isegi kui 6. aprilli 2023. a e-kiri kostjani ei jõudnud,

kinnitab see hageja väidet osas, et kostja poole sellise palvega pöörduti.

9.3. Riigikohus on 21. märtsil 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07 tehtud otsuse p-s 12 leidnud, et

vanem on ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha

maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui

lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks

alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks,

on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kuigi alates 1. juulist

2010 kehtiva PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps, kehtib

eeltoodud seisukoht ka praegu kehtiva redaktsiooni kohaldamisel.

Kolleegiumi hinnangul ei toeta eelviidatud kohtulahend kostja seisukohta. Asja materjalidest

nähtuvalt ei olnud enne 2023. a märtsi vanemate vahel vaidlust elatise maksmise korra osas.

Nõusolek konkreetsel viisil ülalpidamiskohustuse täitmiseks võib olla eelnev või antud

tagantjärele (heakskiit). Nõusolek ülalpidamiskohustuse täitmise korra kohta võib olla antud

kaudselt ehk konkludentselt või vaikides. Seega oli lapse ema heaks kiitnud, et isa maksab

elatist vahetult lapsele. Sellele viitab ka piisavalt pikk aeg (kaks aastat ja viis kuud), mil kostja

sellisel viisil lapsele ülalpidamist andis. Ringkonnakohtu arvamust ei muuda asjaolu, et ema

kandis lapse arvelduskontolt raha oma kontole edasi. Kuna lapsel oli oma arvelduskonto ja emal

oli sellele juurdepääs, siis sai ema lapse kontole kantud raha lapse ülalpidamiseks kasutada.

Samuti märgib kolleegium, et PKS § 100 lg 1 ei keela elatise tasumist alaealise lapse

arvelduskontole, mistõttu ei pidanud ka vanemate vahelise vaidluse puudumisel kostja oma

kohustuse täitmist 2023. a märtsis muutma. Vajadusel oleks kostja saanud pöörduda lapse ema

poole kinnituse saamiseks, kas last kasvatav vanem oli sellise ülalpidamiskohustuse täitmisega

jätkuvalt nõus.

9.4. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja, muutes ühepoolselt elatise maksmise korda,

lähtus enda huvidest. Elatise vaidluse lahendamisel tuleb arvestada, et ebaproportsionaalselt ei

saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk – lapse igapäevased vajadused on rahuldatud ja

tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Kui kostja tasus raha lapse ema SEB Panga

arvelduskontole, siis ema ei saanud enam elatist kasutada lapse huvides.

9.5. Asja materjalidest nähtuvalt ei koorma tagasiulatuva elatisnõude rahuldamine kostjat

ebamõistlikult, ka ei esine muid mõjuvaid põhjuseid, mis annaksid aluse jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Pooled ei ole esitanud sisulisi väiteid, et tulenevalt lahendamise

tulemusest oleks maakohus pidanud menetluskulud jaotama teisiti.

11. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse.

11.1. Reeglina kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise

(TsMS § 164 lg 1). Kohtul tuleb tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane. Praegusel juhul

leiab kolleegium, et apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel tuleb arvestada kostja

apellatsioonkaebuses esitatud asjaolude vaidlustamisega. Ringkonnakohus märgib, et

võistlevuse põhimõte iseenesest ei saa õigustada kohtule valetamist ega pahatahtlikku

menetlusressursi raiskamist. Kui pool asjaolusid maakohtus ei vaidlustanud ning ta tegelikult

teab,

et

need

asjaolud

on

tõesed,

kuid

vaatamata

sellele

esitab

vastuväited

apellatsioonimenetluses, siis selline tegevus kujutab endast menetlusõiguste kuritarvitamist

(TsMS § 200 lg 1 ja § 328 lg 1). Kostja eitas asjaolusid (hageja ema Swedbanki kontole elatise

tasumine), kuigi ta teadis, et need on tõesed. Ringkonnakohus võtab menetluskulude jaotamisel

seda arvesse ning TsMS § 169 lg 3 järgi jätab hageja 22. märtsil 2024 menetlustoiminguga

seotud kulud kostja kanda. Ülejäänud menetluskulud jäävad TsMS § 164 lg 1 järgi poolte endi

kanda.

12. Ringkonnakohus peab võimalikuks TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaks määrata hageja

ringkonnakohtu menetluskulude rahalise suuruse.

12.1. Menetluskulude jaotuse kohaselt jäävad kostja kanda hageja 22. märtsi 2024. a

menetlustoiminguga kaasnev kulu. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on

hageja lepingulisel esindajal kulunud seisukoha koostamiseks ja esitamiseks üks tund.

Lepingulise esindaja tunnihind käesolevas menetluses on 158,60 eurot (koos käibemaksuga).

Kolleegiumi hinnangul on hageja lepingulise esindaja menetlustoimingu ajakulu põhjendatud

ja vajalik TsMS § 175 lg 1 mõttes. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu jääb turuhinna

piiridesse.

12.2. Eeltoodut arvestades on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik

menetlustoimingu kulu 158,60 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks tuleb

TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates kohtulahendi

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

13. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale ei saa edasi

kaevata, sest vaidlustatav menetluskulude summa ei ületa 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)