1-23-5478/54 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

16. aprill 2024

Kohtuasja number

1-23-5478

Kohtukoosseis

Eesistuja Mario Truu, liikmed Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum

Tõlk

Alla Lašmanova

Kohtuasi ja menetluse liik

Kriminaalasi Gamlet Kulievi (Kuliev) süüdistuses KarS § 113

lg 1 järgi, üldmenetlus

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 20. novembri 2023. a otsus

Apellant

Gamlet Kulievi kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Gamlet Kuliev, isikukood 36503256019, viibib vahistatuna

Tartu Vanglas, kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

-

Kalju Kutsar (riigi õigusabi korras)

Prokuratuur

-

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Marja-Liina Talimaa

Kannatanu

-

L-L. R.

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. veebruar 2024, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Süüdistatav Gamlet Kuliev

Kaitsja Kalju Kutsar

Prokurör Marja-Liina Talimaa

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 20. novembri 2023. a otsus osas, millega Gamlet Kulievit

karistati KarS § 113 lg 1 järgi 10-aastase vangistusega.

2. Mõista Gamlet Kulievile KarS § 113 lg 1 järgi karistuseks 7 aastat vangistust.

3. Muuta maakohtu otsuse põhiosa KarS § 113 lg 1 subjektiivse koosseisu tuvastamist

puudutavas osas käesoleva otsuse punktides 31–35 märgitud põhjendustega.

4. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

5. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

2(10)

6. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakond apellatsioonimenetluses

Gamlet Kulievile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 411 eurot 14 senti

(sealhulgas käibemaks 74 eurot 14 senti). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja

või kannatanu advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka

isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Gamlet Kulievit süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 järgi selles, et ta lõi 6. juunil

2023 ühise alkoholi tarvitamise käigus M.N. i noaga kolm korda kehasse. Ühe löögi tagajärjel

tekkis kannatanule kõhukelmeõõnde tungiv torke-lõikehaav paremal pool ülakõhul nahaaluse

verevalumi ning vahelihase ja maksa vigastusega, mille tõttu ta suri. Süüdistatav pani teo toime

kavatsetult.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

2. Tartu Maakohtu 20. novembri 2023. a otsusega tunnistati G. Kuliev süüdi KarS § 113 lg 1 järgi

ja teda karistati 10-aastase vangistusega.

(b) Põhiosa

3. Vaidlust pole selles, et süüdistatav lõi kannatanut kolm korda noaga. Süüdistatav tunnistab seda.

Vaidluse all on see, millisel põhjusel ta kannatanut noaga lõi. Süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja

E.O. elasid tunnistaja K.K. i majas erinevates korterites ning tarvitasid koos ühes korteris alates

5. juunist 2023 alkoholi, nendega oli ka tunnistaja A.L. . Nad jätkasid 6. juunil alkoholi tarvitamist.

Alkoholi oli palju. Kannatanu oli kindlasti enne 6. juuni keskpäeva elus. Süüdistatava, E.O. e ja

A.L. a väitel jätkati 6. juuni lõuna paiku alkoholi tarvitamist E.O. e korteris. Sellel päeval kella

14.30 kuni 15 vahel lahkus seltskonnast A.L. ning E.O. jäi korteri elutoas diivanile magama.

4. Kella 14.30 või 15 ja 17.30 vahel ei viibinud A.L. korteris. Just sel ajal pidi süüdistatav kannatanut

noaga lööma. Kannatanu tütre L-L. R. ja E.O. e sõnul kippus kannatanu alkoholi tarbides magama

jääma ning A.L. a väitel jäi kannatanu tukkuma, kui ta korterist lahkus. Kuna kannatanu surnukeha

kohtuarstliku ekspertiisiga on tuvastatud kannatanu üliraske joove ja tal polnud enesekaitsele

osutavaid vigastusi, siis lõi süüdistatav kannatanut ajal, mil viimane tukkus. Kui A.L. korterisse

kella 17.30 ajal tagasi tuli, siis ei avatud talle korteri ust, ehkki ta koputas ukse ja akna peale.

Süüdistatav kinnitas seda, väites, et ei avanud meelega A.L. ale ust, kuna ei pidanud vajalikuks

viimast korterisse lasta. Kohus leidis, et kannatanu oli selleks hetkeks surnud. Süüdistatav soovis

kannatanu tapmist varjata ega avanud seepärast A.L. ale ust. Miski muu ei selgita seda, miks ei

lasknud süüdistatav A.L. a ühtäkki E.O. e korterisse, kellega tarbiti juba teist päeva järjest

konfliktideta alkoholi. Seetõttu pole usutavad süüdistatava ütlused, et ta lõi kannatanut noaga alles

pärast seda, kui A.L. oli korteri ukse taga käinud. Süüdistatav soovis varjata kannatanu tapmist

ja enda osa selles.

3(10)

5. Kõige rohkem verd oli korteris, kus süüdistatav jt alkoholi tarvitasid. Kannatanule tekitati

verejälgede asukohta ja vere rohkust arvesse võttes noahaavad selle korteri elutoas. Pärast

noahoope liikus kannatanu edasi kööki, seejärel õue ja siis ümber nurga maja juures asunud

välikäimla lähedusse, kuni langes maha. Kannatanu oli võimeline süüdistatava noalöökide järel

iseseisvalt liikuma.

6. Süüdistatava ja E.O. e ütlustega on tõendatud, et kui E.O. ärkas, sai ta süüdistatavalt teada, et

õues on kannatanu laip. Seepeale läks E.O. seda õue vaatama, helistas siis K.K. ile, kes tuli kohale

ja kutsus kiirabi. Süüdistatav ise abi ei kutsunud ega öelnud E.O. ele, et ta lõi kannatanut noaga,

vaid rääkis E.O. e sõnul üksnes laiba avastamisest. Kiirabi jõudis kohale kell 21.24, kannatanu

surnukeha lebas kiirabi saabudes õues maas ja selle seisundi järgi pidi kannatanu surm saabuma

juba tunde enne kiirabi tulemist. Kannatanu surm saabus 6. juunil kella 14.30 ja 17.30 vahel.

7. Süüdistatav ründas kannatanut puidust käepidemega noaga, mis leiti õue visatuna kõrge rohu

seest. Noa asukoht (E.O. e korteri uksest eemal ja vastassuunas süüdistatava enda korteri juurde

viiva rajaga) näitab, et süüdistatav ei soovinud noa endaga seostamist. Süüdistatava, A.L. a ja E.O.

e ütlustega on tuvastatud, et nuga kuulus süüdistatavale. A.L. a väitel nägi ta kõnealust nuga, kui

oli seda kasutanud 5. juunil köögis ja pani selle seejärel diivanilaua alla, hiljem ta nuga enam E.O.

e korteris ei näinud. Süüdistatav oli noa viinud enda korterisse ja tõi selle endaga kaasa siis, kui

tekkis kannatanuga konflikt.

8. A.L. a, E.O. e ja süüdistatava ütlustega on tõendatud, et kuni A.L. a lahkumiseni seltskonnast 6.

juunil kella 14.30 kuni 15 vahel polnud seltskonnas konflikte. Alkoholi jagus kõigile. Ühel hetkel

sai see otsa ja seda osteti süüdistatava väitel juurde. Öeldu nähtub ka tunnistaja

(patrullpolitseiniku) H.M. a ütlustest. Süüdistatava ütlused alkoholi otsalõppemise ja selle juurde

tellimise ning tarbimise kohta on vastuolulised. Esmalt väitis süüdistatav, et alkohol sai otsa, kui

A.L. oli ära läinud ja E.O. magas, pärast neid sõnu ütles süüdistatav, et nad jõid kannatanuga

alkoholi otsa ja tellisid alkoholi siis juurde, kuigi alkohol polnud ikkagi veel otsa lõppenud ja nad

juurde tellitud alkoholipudeleid ei avanud, vaid tellisid alkoholi hommiku jaoks. Just siis läkski

süüdistatava sõnul kannatanuga kähmluseks, mispeale lõi süüdistatav teda noaga. Seega võis

süüdistatava ja kannatanu konflikt tekkida alkoholi otsalõppemisest. E.O. märkis, et süüdistatav

jõi võrreldes teistega vähem ja ta käis vahepeal magamas. Sellest, et süüdistatav käis magamas,

kinnitab ta ka ise. Süüdistatava väitel jõi ta end purju alles pärast kannatanu noaga löömist, millele

osutab ka joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokoll.

9. Süüdistatav andis ütlusi selle kohta, et nad hakkasid kannatanuga jõudu katsuma, mispeale vajus

kogukas kannatanu ühel hetkel süüdistatava peale, kes hakkas lämbuma ja kuna kannatanu tema

pealt ära ei läinud, siis sattus süüdistatava kätte nuga, millega ta lõi kannatanut. Seejärel tõusid

nad püsti, vabandasid teineteise ees ja istusid natuke, misjärel kannatanu lahkus korterist. Selles

versioonis on põhjust kahelda ja see ei kõla kokku teiste tõenditega. Süüdistatav püüdis vahetult

pärast juhtunut enda tegu varjata, laskmata A.L. a korterisse, samuti peitis ta noa ega kutsunud

abi. Kui E.O. ärkas, ütles süüdistatav talle ainult seda, et õues on kannatanu laip, jättes rääkimata

sellest, et põhjustas ise kannatanu surma. Süüdistatava kirjeldatud juhul pidanuks surma

põhjustanud haava suund olema alt üles, mitte ülevalt alla. Kuna süüdistatava väitel oli kannatanu

kõht vastu tema nägu, siis pidi kannatanu ülakeha olema süüdistatav näost märksa kõrgemal.

Selleks et süüdistatav saanuks kannatanule tekitada surma kaasa toonud vigastuse, pidanuks

süüdistatava parem käsi olema ligi kaks korda pikem. Võttes arvesse, et kannatanul ei asunud

noahaavad mitte vasakul, vaid paremal pool rindkerel, siis pole süüdistatava väited kannatanule

noaga löömise asjaolude kohta usutavad. Samuti pidanuks süüdistatava riided määrduma verega,

kuid kannatanu verd süüdistatava riietelt ei leitud. Kannatanu riided olid verest tugevalt

määrdunud. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvad verejäljed viitavad asjaolule, et

4(10)

kannatanu sai noahaavad kušeti otsa pool istudes ja nõjatudes vastu seljatuge. Kannatanul polnud

enesekaitsele osutavaid vigastusi.

10. Süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Kuna süüdistatav lõi kannatanut kolm korda

rindkere piirkonda suure kööginoaga ja sellise jõuga, et kannatanu surma tinginud haava sügavus

oli rohkem kui 2 cm, siis pidi süüdistatav eeldama ja möönma, et ta võib põhjustada kannatanu

surma. Arvestades ka seda, et kannatanu haavast hakkas ohtralt verd välja voolama, oli selge, et

abi saamata võib kannatanu surra. Vaatamata sellele ei kutsunud süüdistatav kiirabi. Süüdistatav

käis kannatanuga konflikti tekkimise järel enda korterist tapmiseks kasutatud nuga toomas, mis

näitab eesmärgipärast käitumist. Kolme noahoobi tegemine osutab sellele, et süüdistatav ei

püüdnud kannatanut lihtsalt hirmutada, vaid soovis teda tappa.

11. Karistust mõistes leidis kohus, et süüdistatava süü on suur, kuna tema käe läbi kaotas kannatanu

elu ja ta avaldas juhtunu kohta erinevaid versioone. Süüdistatav püüab veeretada süüd kannatanu

peale. Samas on süüdistatav tehtut kahetsenud, mis on karistust kergendav asjaolu ja langetab

karistust veidi alla keskmise määra. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav on

kriminaalkorras karistamata. Kannatanu L-L. R. soovis süüdistatavale pikka karistust.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Apellatsioon

12. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, kes taotleb selle

tühistamist süüdistatava süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 lg 1 järgi ning uue otsuse

tegemist, millega mõista ta süüdi KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Alternatiivina taotleb kaitsja karistuse

vähendamist. Apellandi seisukohad on lühidalt järgmised.

13. Süüdistatava tegu polnud tahtlik. Tema ütlused on usutavad. Ta tarvitas koos kannatanu ja E.O.

ega viimase korteris alkoholi. E.O. jäi magama ja ärgates ütles süüdistatav talle, et kannatanu

lebab õues maas. Süüdistatava väitel otsustasid nad kannatanuga mõni aeg pärast seda, kui E.O.

oli magama jäänud, jõudu katsuda. Selle käigus vajus süüdistatavast kogukam kannatanu talle

peale, mispeale hakkas süüdistatav enda sõnul lämbuma, haaras noa ning torkas kannatanut kolm

korda kehasse. Seejärel tõusid mõlemad püsti, vabandasid ja kannatanu lahkus korterist.

Süüdistatava väitel avastas ta kannatanu hommikul. Viimase leidmist just hommikul kinnitas ka

E.O. . Süüdistatav ei tahtnud kannatanut tappa ja kahetseb juhtunut.

14. Maakohus tugines oletustele. Ehkki süüdistatav eksis kannatanu leidmise ajas, ei sea see kahtluse

alla tema ütlusi kannatanu surma saabumise asjaolude kohta. Kuna süüdistatav oli raskes

alkoholijoobes, pole usutav, et ta suutis välja mõelda plaani, kuidas enda süüd vähendada,

kõrvaldada teo toimepanemise vahend ja takistada A.L. al korterisse pääseda. Süüdistatav pole

kordagi eitanud kannatanu noaga löömist. Seepärast jääb ebaselgeks, miks pidanuks ta noa

kõrvaldama või eksitama politseid surma põhjustamise ajas. K.K. i sõnul olid süüdistatav,

kannatanu ja E.O. rahumeelsed mehed. Süüdistatava ja kannatanu vahel polnud tüli. See ei saanud

tekkida alkoholi otsa lõppemisest, sest ka pärast kannatanu laiba avastamist oli korteris palju

alkoholi alles. Pole tõenäoline, et kõhetu kehaehitusega süüdistatav rünnanuks ilma põhjuseta

temast kogukamat kannatanut. Maakohtu otsusest ei selgu, milline osa eksperdi antud arvamusest

näitab, et surma põhjustamine ei toimunud nii, nagu süüdistatav seda kirjeldas. Kohtu hinnang

süüdistatava ja kannatanu kehaehitusele ning kannatanul tuvastatud vigastuste iseloomule ei vasta

sellele, millises asendis olid süüdistatav ja kannatanu noahoopide ajal. Eksperdi sõnul pidid

süüdistatav ja kannatanu olema teatud määral teineteise poole nägudega pööratud, mis langeb

kokku süüdistatava versiooniga. Maakohus võttis sisuliselt eksperdi rolli ja tegi järeldusi, mida ei

5(10)

osanud teha isegi ekspert. Süüdistatava väitel vabanes ta pärast noahoope kannatanu alt, mõlemad

vabandasid ja kannatanu lahkus korterist. Süüdistataval oli võimalus veel kannatanut noaga lüüa,

aga ta ei teinud seda. Ekspert pidas võimalikuks, et kannatanu liikus pärast noalööke. Süüdistatav

ei mõistnud, kui tõsised on kannatanu vigastused ega kutsunud seepärast kiirabi. Kannatanugi ei

saanud vigastuste tõsidusest aru, sest ta ei kutsunud abi, vaid lahkus korterist.

15. Süüdistatava karistust kergendab hädakaitse piiride ületamine KarS § 57 lg 1 p 8 mõistes.

Taotlus

16. Kaitsja esitas 12. jaanuaril 2024 ringkonnakohtule taotluse ekspert Jana Tuusovi ülekuulamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2024. a määrusega see taotlus rahuldati.

Ringkonnakohtu istung

17. Ringkonnakohtus toimus kohtuekspert Jana Tuusovi täiendav ülekuulamine. Kaitsja taotles

apellatsiooni rahuldamist ja maakohtu otsuse osalist tühistamist. Süüdistatav jäi kaitsja taotletu

juurde. Prokuratuur vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(a) Sissejuhatus

18. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsus tuleb karistuse mõistmist puudutavas osas tühistada, kuna

maakohus on teinud karistuse mõistmist reguleeriva KarS § 56 lg 1 kohaldamisel olulisi

kaalutlusvigu. Lisaks ei tuvastanud maakohus nõuetekohaselt süüdistatava tapmistahtlust

KarS § 113 lg 1 järgi, mis tingib kohtuotsuse muutmise.

19. Ringkonnakohus nõustub suuresti aga maakohtuga tõendite hindamisel. Kuigi vaidlustatud otsus

on kohati raskesti jälgitav pikkade ja kriminaalasja lahendamiseks ebaoluliste asjaolude

kirjeldamisel, on kohtu tõendite analüüs enamjaolt asjakohane ja veenab selles, et süüdistatav

põhjustas tahtlikult kannatanu surma ning see oli ka õigusvastane ja süüline. Maakohus tuvastas

faktilised asjaolud üldjoontes kriminaalmenetlusõigust järgides ja põhjendas erinevat

tõendusteavet kõrvutades, miks ei pea süüdistatava versioon paika. Nõustudes valdavalt

maakohtuga, ei korda kolleegium kõiki apelleeritud otsuses sisalduvaid põhjendusi.

20. Kolleegium lahendab esmalt süüdistatava süüküsimuse (b), käsitledes apellatsiooniväiteid,

sh süüdistatava tapmistahtluse küsimust. Seejärel pälvivad tähelepanu maakohtu vead karistuse

mõistmisel (c). Lõpetuseks võtab kolleegium kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ning

lahendab kaitsja riigi õigusabi tasu ja kulu taotluse (d).

(b) Süüküsimus

Süüdistatava versioon

21. Apellatsiooniväited põhinevad süüdistatava versioonil toimunust. Süüdistatava väitel hakkasid

nad kannatanuga alkoholi tarvitamise ajal omavahel jõudu katsuma, misjärel surus süüdistatavast

kogukam kannatanu ta maha, mille tõttu haaras süüdistatav juhuslikult kätte sattunud noa ja lõi

sellega kannatanut kolm korda. Pärast seda tõusid nad püsti, vabandasid, istusid natuke, kuni

kannatanu lahkus korterist (vt KoTo, III kd, tl 46). Kolleegium ei pea süüdistatava versiooni

usutavaks ja leiab, et see on teiste tõenditega ümber lükatud.

6(10)

22. Esiteks seab süüdistatava versiooni kahtluse alla tema teojärgne käitumine. Süüdistatav ei teinud

midagi selleks, et kannatanule kutsuda abi kohe pärast seda, kui ta avastas viimase õues maas

lamamast. E.O. e ütlustest selgub, et kui ta ärkas, siis rääkis süüdistatav talle õues maas lebavast

kannatanust. Seejuures ei nähtu E.O. e öeldust, et süüdistatav ise äratas ta üles. Süüdistatava

sõnade peale läks E.O. õue, aga süüdistatav temaga kaasa ei läinud. Õues nägi E.O. kannatanut,

pärast mida naasis ta korterisse, rääkis vajadusest kutsuda politsei, kuni tuli juba K.K. , kes helistas

Häirekeskusesse. Tähelepanuväärseks saab pidada sedagi, et süüdistatav ei öelnud selle aja vältel

E.O. ele sõnagagi, et ta ise lõi varem kannatanut noaga (vt KoTo, III kd, tl 30, vt ka maakohtu

otsuse lk 12 ja 20). Süüdistatav ütles maakohtu istungil, et ta pakkus kannatanule noalöökide järel,

et kutsub abi. Väidetavalt mõtles süüdistatav abi kutsumisele ka siis, kui leidis kannatanu õues

lebamast (KoTo, III kd, tl 48). Samas näitab tema käitumine kannatanu avastamise järel, et isegi

siis ei osutanud ta ise ega ka kutsunud kohe abi, vaid teatas alles E.O. e ärkamise peale, et

kannatanuga on midagi juhtunud.

23. Süüdistatava enda ütlustest selgub hoopis, et ta ise arvas, et ärkas hommikul ja E.O. oli väidetavalt

juba ärkvel, misjärel hakkasid nad uuesti alkoholi tarbima, pärast mida läks süüdistatav õue ja

leidis kannatanu, kellest andis seepeale teada E.O. ele (KoTo, III kd, tl 47 ja 50). See on aga ümber

lükatud nii E.O. e kui ka K.K. i ja H.M. a ütlustega ning kiirabikaardiga selle kohta, et K.K. teatas

kannatanu surnukehast 6. juuni 2023. a õhtusel ajal ning juba samal õhtul peeti süüdistatav kinni

(vt kokkuvõtlikult maakohtu otsuse lk 8 ja 21 koos viidetega tõenditele). Ehkki kaitsjal on õigus

selles, et süüdistatava eksimus asjaolus, millal ta kannatanu leidis, ei sea tingimata kahtluse alla

seda, kuidas kannatanu surm saabus, on see siiski üks mitmest kaaluandvast asjaolust, mis räägib

tema versiooni vastu.

24. Lisaks on oluline tähele panna, et teo toimepanemise vahendina kasutatud nuga oli visatud maja

ette õue kõrge rohu sisse ja see asus E.O. e korteriukse poolsel maja küljel (vt KoTo, II kd, tl 26,

27 ja 32, maakohtu otsuse lk 12, 13, 16 ja 20). Maakohus tuvastas ja selles pole ka vaidlust, et

nuga kuulus süüdistatavale ja ta kasutas seda kannatanu löömiseks. Kohus tegi kindlaks sellegi,

et süüdistatava nuga polnud koguaeg E.O. e korteris, vaid vahepeal viis süüdistatav noa enda

korterisse, ent tõi selle hiljem mingil põhjusel uuesti E.O. e korterisse (maakohtu otsuse lk 17 ja

18). Süüdistatav möönis maakohtu istungil selle noaga kannatanu löömist, aga eitas noa viskamist

rohu sisse ega teadnud, kuidas see sinna sai. Süüdistatava sõnul asetas ta noa pärast kannatanu

löömist lihtsalt laua peale ja jättis selle sinna (vt KoTo, III kd, tl 48). Süüdistatava öeldu mõjutab

tema versiooni usutavust, võttes arvesse, et ta lõi kannatanut noaga ja nuga ei leitud korterist

süüdistatava väidetud kohast, vaid hoopis E.O. e korteriukse poolsel maja küljel kõrge rohu seest,

mis näitab süüdistatava katset teo toimepanemise vahendina kasutatud noast vabaneda või see

peita.

25. Kõnekas on ka asjaolu, et A.L. a tagasitulekul korterisse ei avanud süüdistatav talle millegipärast

E.O. e korteri ust, kuigi nad olid koos tarvitanud paar päeva alkoholi ja väidetavalt polnud

koosviibinute seas konflikte (nt KoTo, III kd, tl 46). Maakohus tuvastas, et A.L. a sõnul lahkus ta

millalgi pärastlõunal mõneks tunniks korterist, kuhu jäid kannatanu, kes tukkus, ning ärkvel

süüdistatav ja E.O. . Viimase ütlustest nähtub, kuidas A.L. lahkus korterist enne seda, kui E.O.

magama jäi. E.O. e sõnul läks A.L. ära „peale lõunat ikkagi“ (KoTo, III kd, tl 30). Kui A.L. tagasi

tuli, koputas ta uksele ja aknale, kuid korterisse ei sisenenud, sest talle ei vastatud (vt KoTo, III

kd, tl 33 ja maakohtu otsuse lk 11). Süüdistatav oli sel ajal ärkvel ega avanud enda sõnul meelega

A.L. ale ust (KoTo, III kd, tl 46). Seda selgitas ta vaid sellega, et „milleks teda [A.L. a] sinna vaja“

(KoTo, III kd, tl 48). Millegi enamaga süüdistatav ukse avamata jätmist ei põhjendanud.

Arvestades, et tema ja A.L. olid juba paar päeva tarbinud üheskoos alkoholi ning seda ilma

tülideta ja olid ka samal päeval varem tarbinud koos teistega E.O. e korteris alkoholi, on

7(10)

süüdistatava selgitus A.L. ale ukse lahti tegemata jätmiseks ebaveenev ja küsitav. See osutab

võimalusele, et siis, kui A.L. tagasi tuli, oli süüdistatav kannatanut juba noaga löönud ja

süüdistatav ei soovinud seepärast A.L. a korterisse lasta (vt ka maakohtu otsuse lk 11).

26. Kahtlust äratab seegi, et süüdistava riietel polnud veremäärdumist, ehkki kannatanu riided olid

verest väga määrdunud, samuti oli korteris rohkelt verejälgi (vt maakohtu otsuse lk 9, 21 ja 22).

See muudab väheusutavaks võimaluse, et süüdistatav lõi kannatanut noaga tema all olles.

Kolleegiumile pole usutav ka süüdistatava öeldu, et talle jäi samal ajal, kui ta oli kannatanu all

ega saanud väidetavalt hingata, täiesti juhtumisi kätte tema enda kaasavõetud nuga laua pealt,

millega ta suutis kannatanut jõuliselt lüüa mitu korda kõhtu. Süüdistatav ei osanud ise öelda,

kuidas nuga ta kätte sattus, väidetavalt ei teadnud süüdistatav sedagi, et tal on üldse nuga käes

(KoTo, III kd, tl 47).

27. Kolleegium peab oluliseks tugineda ka ringkonnakohtu istungil antud eksperdi ütlustele. Eksperdi

arvates on vähetõenäoline süüdistatava väidetud viisil kannatanule vigastuste tekitamine. Seda

põhjusel, et kaks noahaava paiknesid kannatanu kehal selliselt, et neid ei saanuks süüdistatav

tekitada, kui ta olnuks kannatanu vastu surutud. Samuti väärib tähelepanu, et eksperdi sõnul olid

kaks noahaava sügavale kudedesse tunginud, mis pidid tekitama kohe verejooksu (vt ka maakohtu

otsuse lk 24). Kui süüdistatav olnuks kannatanu vastu surutud, kandunuks veri suure tõenäosusega

ka temale. Midagi sellist aga tuvastatud pole (vt ka maakohtu otsuse lk 22). Süüdistatav ütles

maakohtus, et teo järel ta riideid ei vahetanud (KoTo, III kd, tl 48). Kuna tema riietel ei olnud

veremäärdumist, pole põhjust ka seepärast arvata, et süüdistatava versioon vastab tõele.

28. Kaitsja kritiseerib muu hulgas maakohtu seisukohta, kuidas süüdistatav ja kannatanu teineteise

suhtes teo toimepanemise ajal asetsesid. Esiteks ei kummuta see kriitika käesolevas otsuses

märgitut süüdistatava versiooni kohta. Teiseks ei pea kolleegium seda osa ka oluliseks, sest

vaidlustatud otsusest nähtub, et maakohus ei võtnud lõplikku seisukohta, millises asendis olid

süüdistatav ja kannatanu noahoopide tegemise ajal. Kohus keskendus pigem sellele, miks pole

usutav, et nad oli täpselt sellises asendis, nagu väitis süüdistatav (vt maakohtu otsuse lk 21). See

oli kohtuotsuses üks paljudest argumentidest süüdistatava versiooni kahjuks. Isegi kui eksperdi

öeldus maakohtu istungil on midagi sellist, mis osaliselt ei välista süüdistatava versiooni, on

oluline osutada sellele, et ringkonnakohtus esitas ekspert selge seisukoha, miks süüdistatava

versioon tõenäoliselt paika siiski ei pea.

29. Veel väärib märkimist see, milline oli kannatanu tavaliselt alkoholi tarvitades. Vaidlustatud

otsuses on tuvastatud, et kannatanu kippus kiiresti magama jääma, kui ta jõi alkoholi suuremates

kogustes. Surma saabumise hetkel oli kannatanu väga raskes alkoholijoobes (vt maakohtu otsuse

lk 19 ja 23 koos viidetega tõenditele). Seetõttu on põhjust kahelda kannatanu võimes ja valmiduses

asuda ilma selge põhjuseta süüdistatavaga jõudu katsuma ja teda maha suruma. Kuigi

eraldivõetuna pole sel asjaolul märkimisväärset kaalu, arvestab kolleegium seda kogumis teiste

asjaoludega, mis lükkavad süüdistatava versiooni ümber.

30. Kaitsja leiab apellatsioonis, et süüdistatava teojärgse alkoholijoobe tõttu on ebausutav, et ta suutis

välja mõelda plaani kuriteo varjamiseks. Samas nähtub nii süüdistatava enda kui ka E.O. e

ütlustest, et süüdistatav jõi teistest vähem ja vahepeal magas (KoTo, III kd, tl 31 ja 49, vt ka

maakohtu otsuse lk 17). Süüdistatava enda öeldu kohaselt oli ta enne kannatanu noaga löömist

„[e]namvähem [--] mõistuse juures“ ja „[p]eale seda, kui [kannatanut] lõin, jõin ennast täis“

(KoTo, III kd, tl 49). Seega polnud süüdistatava alkoholijoove teo toimepanemise ajal ja vahetult

pärast seda selline, mis muutnuks ta nii ebaadekvaatseks, et temalt poleks üldse saanud oodata

selle üle mõtlemist, kuidas enda süüd pisendada. Kolleegium leiab erinevalt kaitsjast sedagi, et

8(10)

süüdistatav mõistis pärast noahoope, kui tõsised on kannatanu vigastused, arvestades tema

eelnevalt kirjeldatud käitumist pärast tegu kuni kannatanu avastamiseni.

Tahtlus

31. Kaitsja ei pea süüdistatava tegu tahtlikuks. Kolleegium ei nõustu ka selles osas apellatsioonis

väidetuga, kuigi möönab, et maakohus pole seda küsimust nõuetekohaselt lahendanud.

Üksikasjades osutab kolleegium järgnevale.

32. Maakohus põhjendas tapmistahtluse olemasolu muu hulgas järgmiselt: „[l]üües kannatanule

kolmel korral paremale poole rindkere piirkonda suure kööginoaga, üldpikkusega 305 mm, noa

tera pikkusega 200 mm ja noa tera laiusega 22-27 mm ja seda niivõrd tugevalt, et surma

põhjustanud haava (nr 2) sügavus oli enam kui 2 cm (II, 37), pidi Gamlet Kuliev tavapärase

inimese mõistuse pinnalt eeldama, et võib sellega põhjustada teise inimese surma.“ Lisaks on

kohtuotsuses kirjas järgmine lause: „[k]ohtu hinnangul põhjustas Gamlet Kuliev M.N. i surma

vähemalt kaudse tahtlusega, kuna lüües kannatanule kolmel korral paremale poole rindkere

piirkonda pika lauanoaga ja seda niivõrd tugevalt, et surma põhjustanud haava (nr 2) sügavus oli

enam kui 2 cm (II, 37), pidi Gamlet Kuliev tavapärase inimese mõistuse pinnalt möönma, et võib

sellega põhjustada teise inimese surma (KarS § 16 lg 4).” (vt otsuse lk 24 ja 25).

33. Kolleegium märgib, et maakohtu selline sõnastus ei näita kaudset tahtlust (KarS § 16 lg 4), vaid

hoopis võimalikku hooletust (KarS § 18 lg 3). Hooletuse korral ei näe toimepanija tagajärge ette,

ent pidanuks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema. Maakohtu

kasutatud sõnu „pidi eeldama“ ja „pidi möönma“ võib mõista nii, et süüdistatav pidanuks

kannatanu surma ette nägema, aga samas ka ei pruukinud seda teha, mis kõneleb just hooletusest,

mitte kaudsest tahtlusest (vt ka RKKK 03.03.2022, 1-20-3306/139, p-d 14 ja 15).

34. Tahtlust tuvastades tugines maakohus ka järgnevale: „E.O. e elukohast korterist 5 ära käimine

selleks, et tuua enda kodust, s.o korterist nr 2 nuga, ja naasta koos noaga tagasi korterisse nr 5 ja

lüüa sellega seal M.N. i, viitab sihiteadlikule ja eesmärgipärasele käitumisele. Ka noalöökide arv,

mida oli kokku 3, viitab sellele, et tegemist ei olnud enam lihtsalt teise inimese hirmutamisega,

vaid juba sooviga teist inimest sellega tappa. Ühe löögi tegemine kannatanule elutähtsasse

piirkonda, milline löök oli niivõrd tugev, et jõudis kõhukelmeõõnde ning läbistas ka vahelihase ja

vigastas maksa, pidi kannatanu suurt kõhtu arvestades olema tehtud tugeva jõuga, mis viitab

samuti kannatanu tapmise soovile.“ (vt otsuse lk 24). Sellise põhjendusega osutab maakohus lausa

kavatsetusele (KarS § 16 lg 2). Sõnade „sihiteadlik ja eesmärgipärane käitumine“ ning „teise

inimese tapmise soov“ kasutamine näitab tapmise tagajärje ja selle omistamise ehk siis surma

põhjustamise eesmärgiks seadmist, mis on kavatsetuse voluntatiivne element KarS § 16 lg 4

mõistes. See läheb aga ilmselgesse vastuollu maakohtu seisukohaga kaudse tahtluse kohta.

35. Kolleegium leiab erinevalt kaitsjast, et süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4

mõistes. Kuigi süüdistatava enda sõnul ta kannatanut tappa ei tahtnud (KoTo, III kd, tl 47),

näitavad teo toimepanemise asjaolud, et teo toimepanemise hetkel saab rääkida vähemalt sellest,

et ta pidas võimalikuks ja möönis kannatanu surma põhjustamist. Seda leides märgib kolleegium,

et toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude

suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt RKKK 09.11.2017, 1-15-

10119/80, p 13). Süüdistatav pidas teo toimepanemise ajal võimalikuks ja möönis, et ta tekitab

kannatanut noaga jõuliselt kaks korda kõhtu ja ühe korra rindkerre lüües surmaga lõppevad

vigastused ja võib sellega kannatanu surma põhjustada. Arvestades süüdistatava teo ohtlikkust,

sh teo toimepanemise vahendina pikateralise kööginoa kasutamist (vt maakohtu otsuse lk 13),

kahe pealtnäha suvalise noalöögi tegemist kõhtu ja ühe korra rindkerre, samuti kahe noahaava

9(10)

sügavust (vt käesoleva otsuse p 27), vallandas süüdistatav sellise põhjusliku ahela, mille kulgu ja

võimaliku tagajärje saabumist ta ei kontrollinud. Maakohus tuvastas küll selle, et kannatanu oli

võimeline pärast noahoope mõnda aega edasi tegutsema (vt maakohtu otsuse lk 9), kuid see ei

välista süüdistatava tapmistahtlust teo ajal. Samuti ei näita süüdistatava käitumine pärast tegu, et

ta ei pidanud teo toimepanemise ajal võimalikuks ega möönnud kannatanu surma saabumist.

Kriminaalasja materjalide põhjal pole tuvastatav, et süüdistatav osutanuks kannatanule abi.

Selliste asjaolude põhjal võib öelda, et süüdistatav nägi teo toimepanemise ajal ette võimaliku

tagajärjena kannatanu surma ja kiitis selle sisimas heaks, mis kõneleb kaudsest tahtlusest

(vt ka RKKK 23.11.2016, 3-1-1-76-16, p 17).

36. Kolleegium möönab, et süüdistatava motiiv kannatanu ründamiseks noaga on ebaselge.

Kriminaalasja materjalide põhjal tõuseb küsimus, millisel põhjusel otsustas süüdistatav

kannatanut noaga mitu korda lüüa. Maakohtu arvates on võimalik, et selleks oli alkoholi

otsalõppemisest tekkinud konflikt (vt maakohtu otsuse lk 18 ja 19), mis võis tõesti nii olla, aga

samas ka ei pruukinud. Ebaselgus selles asjaolus ei tähenda aga seda, et süüdistatava versioon

toimunust võib paika pidada. Ühtlasi ei teki kõrvaldamata kahtlust süüdistatava süüdiolekus

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 3 mõistes, mis tuleks tõlgendada tema kasuks.

Olemasolevate tõenditega on süüdistatava versioon kummutatud ja saab öelda, et süüdistatav lõi

kannatanut tahtlikult kolm korda noaga kõhtu ning suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku

kahtlust põhjustas ta sellega tahtlikult viimase surma ning see oli ka õigusvastane ja süüline.

(c) Karistus

37. Kolleegium leiab, et maakohus tegi süüdistatavale KarS § 56 lg 1 ls 1 alusel karistust mõistes mitu

olulist kaalutlusviga. Sellest tingituna mõistis kohus süüdistatava teole ilmselgelt mittevastava

karistuse, mis on aluseks kohtuotsuse tühistamisele materiaalõiguse vale kohaldamise tõttu

(vt RKKK 21.06.2021, 1-20-1108/94, p 16 ja 26.01.2021, 1-19-4150/132, p 28).

38. Maakohus leidis, et süüdistatava süü on suur, märkides muu hulgas järgmist: „Kohtu hinnangul

on Gamlet Kulievi süü suur. Tema käe läbi kaotas M.N. enda elu. Gamlet Kuliev on toimunu

asjaolude kohta avaldanud erinevaid versioone.” Seejärel on vaidlustatud otsuses kirjeldatud

süüdistatava kahte erinevat versiooni, mille osas jõudis maakohus järgmise järelduseni: „Kohtu

hinnangul on Gamlet Kuliev püüdnud ennast tahtliku tapmise süüdistusest puhtaks pesta,

veeretades enda süüd teisele inimesele noaga löömises kannatanu kaela.” (maakohtu otsuse lk 25).

39. Kolleegiumi hinnangul pole need asjaolud tapmise eest KarS § 113 lg 1 järgi karistust mõistes

süüdistatava süü suuruse hindamisel asjakohased. Liiati ei saa sellistele asjaoludele tuginedes

öelda, et süüdistatava süü oli suur. Kuna tapmise eest saabki isikut vastutusele võtta ja karistada

vaid juhul, kui ta on tahtlikult põhjustanud kellegi surma, siis ei näita ainuüksi see, et kannatanu

suri süüdistatava „käe läbi“, süü suurust, mis nihutaks karistusmäära. Tapmise raskusele ja

seadusandja karmile suhtumisele sellesse teosse osutab juba KarS § 113 lg-s 1 märgitud karistuse

alammäär 6 aastat ja maksimaalmäär 15 aastat vangistust. Samuti ei saa süü suurust põhjendada

sellega, et süüdistatav on esitanud kriminaalmenetluses juhtunu kohta erinevaid versioone. See ei

puuduta süüdistatavale süüks arvatud teo toimepanemise asjaolusid, vaid näitab üksnes

süüdistatava hilisemat käitumist menetluses. Seega on kõnealused kaalutlused maakohtu otsuses

sobimatud ega võimalda järeldada, et süüdistatava süü toimepandus oli suur. Kohus ei ole

karistuse mõistmist puudutavas osas toonud ka mõnda muud asjaolu, mille põhjal saaks hinnata

süüdistatava süüd eelnevale vaatamata suureks.

40. Lisaks on vaidlustatud otsuses kirjas järgmine lause: „M.N. i tütar kannatanu L-L. R. soovis enda

isa tapjale võimalikult pikka karistust.“ (otsuse lk 26). Ühest küljest on täiesti mõistetav, et tapetu

10(10)

laps soovib tapjale karmi karistust. Teisalt pole see kohtu jaoks asjakohane, sest selline soov ei

puuduta KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistamise aluseid. Karistuse mõistmisel arvestatakse süü

suurust (eeskätt teo toimepanemise asjaolusid, aga ka süüdlase eesmärki jm) ning eri- ja

üldpreventiivseid kaalutlusi ehk siis võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve (vt nt RKKK 20.06.2022, 1-20-6745/88, p 62).

Enne seda, kui maakohus pidas vajalikuks karistuse valikul osutada kannatanu soovile karmi

karistuse mõistmiseks, on vaidlustatud otsuses kirjas, et süüdistatav on kriminaalkorras

karistamata, ja pärast kannatanu soovist rääkivat lauset võttis kohus kokku karistuse mõistmisel

väljendatud seisukohad (otsuse lk 25 ja 26). Ehkki kohtuotsusest ei selgu, kuivõrd oluliseks pidas

maakohus kannatanu soovi karistusmäära valikul, võib otsusest välja lugeda, et kohus on sellele

siiski tuginenud. Kolleegium ei pea aga sellisele soovile kaalu andmist põhjendatuks.

41. Kirjeldatud puudujäägid toovad kaasa KrMS § 338 p-de 2 ja 4 alusel maakohtu otsuse tühistamise.

Ringkonnakohus saab need vead kõrvaldada, mõistes KrMS § 340 lg 2 p 4 järgi uue karistuse.

Süüdistatava süü ja vajadus mõjutada teda edaspidi sellistest tegudest hoiduma tingivad talle

7-aastase vangistuse mõistmise. Kolleegium arvestab karistust mõistes kuriteo toimepanemise

asjaolusid, sh alkoholijoobes olles noaga kolme hoobi tegemist kehasse, samuti maakohtu

tuvastatud süüdistatava kahetsust KarS § 57 lg 1 p-s 3 märgitud karistust kergendava asjaoluna,

karistust raskendavate asjaolude puudumist ning seda, et ta on varem kriminaalkorras karistamata.

Süüdistatava karistust ei mõjuta kaitsja väide, et karistust kergendab hädakaitse piiride ületamine

KarS § 57 lg 1 p 8 mõistes. Kolleegium ei loe tuvastatuks süüdistatava suhtes vahetut või vahetult

ees seisnud õigusvastast rünnet kannatanu poolt KarS § 28 lg 1 järgi. Seetõttu pole võimalik

kõneleda ka hädakaitse piiride ületamisest kui karistust kergendavast asjaolust.

(d) Kokkuvõte ja apellatsioonimenetluse kulu

42. Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4, § 338 p-dest 2 ja 4 ning § 340 lg-st 2

p-st 4 tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 20. novembri 2023. a otsuse osas, millega

G. Kulievit karistati KarS § 113 lg 1 järgi 10-aastase vangistusega. Ringkonnakohus mõistab

G. Kulievile KarS § 113 lg 1 järgi karistuseks 7 aastat vangistust. Lisaks muudab kolleegium

maakohtu otsuse põhiosa KarS § 113 lg 1 subjektiivse koosseisu tuvastamist puudutavas osas

käesoleva otsuse punktides 31–35 märgitud põhjendustega. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus

muutmata. Apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

43. Kaitsja esitas ringkonnakohtu istungil taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks kokku 411,14 €

ulatuses, sh käibemaks 74,14 €. Taotluse järgi kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks,

apellatsiooni koostamiseks, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks

kokku 250 minutit. Lisaks taotleb kaitsja sõidukulude ja sõidule kulutatud aja tasu määramist.

Ehkki kolleegium nõustub üksnes kaitsja taotlusega karistust vähendada, ei saa kaitseargumente

pidada ilmselgelt kohatuteks ja kaitsja toimingutele kulunud aega ülemäära pikaks. Seetõttu

rahuldab kolleegium taotluse täies ulatuses. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-des 3

ja 4 märgitud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Mario Truu

Erkki Hirsnik

Tiit Lõhmus

(allkirjastatud digitaalselt)