2-20-3289/64 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 15.04.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-3289

Kohtuasi

X (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo hagi

Camarone OÜ ja Castellabate OÜ vastu lepingute

tühisuse

tuvastamiseks

ning

tahteavalduste

ja

nõusolekute

andmisele

kohustamiseks

paranduskannete tegemiseks kinnistusraamatus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.09.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (pankrotis, isikukood XXXXXXXXXXX)

pankrotihaldur

Ly

Müürsoo,

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Kersti Kägi

Kostja I Camarone OÜ (registrikood 14573260)

Kostja II Castellabate OÜ (registrikood 14637959)

Kostjate lepinguline esindaja Janno Perv

Kolmas isik Y (pankrotis, isikukood XXXXXXXXXXX)

pankrotihaldur Mari Männiko

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 12.09.2023 määrus ja saata asi tagasi maakohtule

menetluse jätkamiseks ning 08.04.2022 ja 22.04.2022 esitatud hagide menetlusse

võtmise otsustamiseks.

2. Rahuldada X (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo määruskaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (pankrotis; võlgnik) pankrotihaldur Ly Müürsoo (hageja) esitas 28.02.2020 Harju

Maakohtule hagi Camarone OÜ (kostja I) ja Castellabate OÜ (kostja II) vastu, milles palus:

1) tuvastada Y ja kostja I vahel 27.09.2018 sõlmitud korteriomandi ja kinnistu mitterahalise

sissemaksena kostjale I üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingute tühisus; 2) tuvastada kostja I

ja kostja II vahel 13.12.2018 sõlmitud korteriomandi ja kinnistu mitterahalise sissemaksena

kostjale II üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingute tühisus; 3) kohustada kostjat II andma

tahteavaldus ja nõusolek kinnisasja asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXXX) (edaspidi

kinnisasi) suhtes kostja II kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja paranduskande

tegemiseks selliselt, et kinnistu on võlgniku ja Y ühisomandis; 4) kohustada kostjat II andma

tahteavaldus ja nõusolek korteriomandi asukohaga VVV (registriosa nr VVVVVVV) (edaspidi

korteriomand) suhtes kostja II kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja paranduskande

tegemiseks selliselt, et korteriomand on võlgniku ja Y ühisomandis; 5) asendada kostja II

kinnistusraamatus kehtiva omanikukande kustutamiseks ja paranduskande tegemiseks

vajalikud asjaõiguslikud tahteavaldused ja nõusolekud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 68 lg 5 alusel käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtuotsusega. Koos hagiavaldusega esitas

hageja hagi tagamise ja menetluse peatamise taotlused.

Hagiavalduse kohaselt on võlgnik ja Y abielus. Võlgnik ja Y sõlmisid 28.04.2017

abieluvaralepingu, milles leppisid kokku nende vahel kehtiva varaühisuse varasuhte

lõpetamises ning lahusvara varasuhte kehtestamises. Võlgnik ja Y jagasid sama lepinguga

nende varaühisuse kestel omandatud ja ühisvarasse kuuluva kinnisasja ja korteriomandi Y

lahusvara hulka. Abieluvaralepinguga loobus võlgnik Y kasuks tasuta, ilma vastusooritust

saamata, oma osast abikaasade ühisomandisse kuuluvas kinnisasjas (väärtus 70 000 eurot) ja

korteriomandis (väärtus 50 000 eurot).

Tsiviilasjas nr 2-17-10025 algatati Harju Maakohu 01.09.2017 määrusega võlgniku suhtes

pankrotimenetlus ning nimetati ajutiseks pankrotihalduriks Ly Müürsoo. 13.10.2017

kohtumäärusega kuulutati välja võlgniku pankrot.

Äriregistrisse on 24.09.2018 kantud kostja I, mille ainuosanik ja ainus juhatuse liige on Y. Y ja

kostja I vahel 27.09.2018 sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust ja

asjaõiguslepingust tuleneb, et Y andis kinnisasja ja korteriomandi mitterahalise sissemaksega

üle kostjale I. Kostja I asutas 13.12.2018 kostja II, kes kanti registrisse 08.01.2019 ja kelle

juhatuse liikmeks on Y. Kostja II asutamisotsuse ja kandeavalduse kohaselt tasus osa

nimiväärtuse eest kostja I täies ulatuses (osa eest selle nimiväärtuse 2500 eurot ja 197 500 eurot

on ülekurss) mitterahalise sissemaksega kinnisasja ja korteriomandi üleandmisega kostjale II.

Kinnisasja ja korteriomandi omanikuna on 31.12.2018 kinnistusraamatusse kantud kostja II.

Hageja esitas 30.10.2019 Harju Maakohtule hagi tsiviilasjas nr 2-19-16867 Y vastu

abieluvaralepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. Kui ühisvara jagamine on

tagasivõitmise tulemusel kehtetuks tunnistatud, siis on ühisvara jagamise leping kehtetu ja

kinnisasi ning korteriomand on võlgniku ja Y ühisvaraks. Sel juhul ei saanud Y ilma võlgniku

nõusolekuta kinnisasja ja korteriomandit käsutada, mistõttu on kostjaga I tehtud tehingud

tühised. Kuna Y ja kostja I vahel sõlmitud lepingud on tühised, on tühine ka kostja I ja kostja II

vahel 13.12.2018 sõlmitud mitterahalise sissemakse leping.

Abieluvaralepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisega tsiviilasjas 2-19-16867 ning

hageja poolt käesolevas asjas esitatud tehingute tühisuse tuvastamise nõuete põhjendatuse

korral tuleb lepingute esemed tagastada järgnevalt väljatoodud kronoloogia alusel: 1) kostja I

ja kostja II vahel 13.12.2018 sõlmitud mitterahalise sissemakse lepingu tühisuse tõttu peab

kostja II tagastama kinnistu ja korteriomandi kostjale I; 2) Y ja kostja I vahel 27.09.2018

sõlmitud osakapitali mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu tühisuse tõttu peab kostja I

tagastama kinnistu ja korteriomandi Yle; 3) Y ja võlgniku abieluvaralepingu kehtetuks

tunnistamise tõttu peab Y tagastama kinnistu ja korteriomandi abikaasade Y ja võlgniku

ühisvarasse.

2. Maakohus seadis 02.03.2020 kohtumäärusega hagi tagamiseks kinnistusraamatusse

kinnisasja ja korteriomandi registriosadesse hageja kasuks keelumärked. Maakohus võttis

10.03.2020 määrusega hageja 28.02.2020 hagiavalduses esitatud nõuded menetlusse ja peatas

tsiviilasja menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-19-16867 tehtava lahendi jõustumiseni. Kuna

09.07.2021 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-19-16867 kohtuotsuse, millega rahuldas

hageja hagi Y vastu ning kohustas Y andma tahteavaldused kinnistu ja korteriomandi

tagastamiseks võlgniku ja Y ühisvarasse, siis käesolevas asjas uuendas maakohus menetluse

13.08.2021 määrusega.

3. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata. Kinnisasi ja korteriomand on kostja II omandis. Y ja

kostja I vahel 27.09.2018 sõlmitud leping kinnisasja ja korteriomandi omandi üleandmiseks ei

ole tühine.

4. Maakohus kaasas 10.01.2022 määrusega Y (pankrotis) pankrotihalduri taotlusel iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel Y (pankrotis) pankrotihalduri Mari Männiko (kolmas

isik). Kolmas isik teatas, et Y pankrot on välja kuulutatud 05.02.2021 tsiviilasjas nr 2-19-12322

ning pankrotihalduriks on nimetatud Mari Männiko. Kolmas isik oli seisukohal, et hagiavaldus

tuleb rahuldada.

5. Maakohus teatas 14.03.2022 menetlusosalistele, et üldjuhul tuleb tühisuse tuvastamise hagi

esitada kõigi tehingu poolte suhtes, kuid kuna Y ei ole käesolevas asjas kostjaks, siis tuleb

hagejal ja kolmandal isikul kaaluda seetõttu menetlusõiguslike tagajärgede riske. Samuti

selgitas maakohus, et üldjuhul tuleb tagasivõidetava tehingu teise poole eriõigusjärglaste vastu

esitada nõuded pankrotiseaduse (PankrS) § 116 alusel (RKTKo 13.02.2019, 2-16-8552, p 19).

Kuna kostjate vastu tagasivõitmise nõudeid ei ole esitatud võlgniku ega Y pankrotimenetlustes,

siis tuleb hagejal arvestada, et PankrS § 116 käesolevas asjas esitatu põhjal kohaldamisele ei

kuulu.

6. Hageja taotles 08.04.2022 Y kaasamist kostjana ja esitas uue nõude, milles palus Yt

kohustada andma tahteavaldused, et kanda hageja ja Y kinnistusraamatusse kinnisasja ja

korteriomandi ühisomanikena. 22.04.2022 esitas hageja juba menetluses oleva nõude

alternatiivina vaidlusaluste lepingute tagasivõitmise nõuded.

7. Maakohus keeldus 19.08.2022 määrusega 08.04.2022 ja 22.04.2022 esitatud nõuete

menetlemisest ja jättis menetlusse võetud hagi selle perspektiivituse tõttu läbi vaatamata.

8. Hageja määruskaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 13.06.2023 määrusega

Harju Maakohtu 19.08.2022 määruse ja saatis asja tagasi maakohtule hageja 08.04.2022 ja

22.04.2022 hagiavalduste menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus heitis

maakohtule ette selgitamiskohustuse täitmata jätmist ning leidis, et maakohus on ennatlikult

jätnud hagi läbi vaatamata ja keeldunud alternatiivsete nõuete menetlusse võtmisest ning kostja

kaasamisest.

9. Maakohus

andis

27.06.2023 määruses

menetlusosalistele võimaluse täiendavate

seisukohtade esitamiseks. Hageja esitas põhjendused 07.08.2023 ning kohus selgitas

14.08.2023, et esitatu ei anna alust nõuete käsitlemiseks teisiti, kui seda oli juba varem tehtud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

10. Harju Maakohus keeldus 12.09.2023 määrusega (vaidlustatud määrus) hageja 08.04.2022

esitatud hagi Y (pankrotis) vastu menetlusse võtmast ja hageja 22.04.2022 esitatud

tagasivõitmise hagi kostjate vastu menetlusse võtmast ning jättis hageja hagid kostjate vastu

läbi vaatamata. Kostjate menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning hageja ja kolmanda

isiku menetluskulud nende endi kanda. Maakohus määras kindlaks ja mõistis välja kostjatele

hüvitatavad menetluskulud. Maakohus tühistas 02.03.2020 määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõud.

10.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt keeldus kohus Y vastu esitatud nõuet

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 alusel menetlemast, kuna see nõue on

juba lahendatud Harju Maakohtu 09.07.2021 otsusega tsiviilasjas nr 2-19-16867, mis on

jõustunud.

10.2. Maakohus keeldus 22.04.2022 esitatud tagasivõitmise nõuete menetlemisest TsMS § 371

lg 2 p 2 alusel, kuna PankrS § 118 lg-st 2 tulenev õigustlõpetav tähtaeg kolm aastat pankroti

väljakuulutamisest on möödunud. Maakohus ei nõustunud hageja arvamusega, et nõuded on

esitatud tähtaegselt, kuna hagi alus ühtivat varem esitatuga. Menetluses olev hagi ei ole

tagasivõitmise hagi. Menetluses oleva hagi aluseks on võlgniku ja Y vahel 28.04.2017 tehtud

tehingu väidetav tühisus. Hageja ei ole tuginenud Y eriõigusjärglastelt tehingu tagasivõitmist

võimaldavate aluste asjaoludele. Tagasivõitmise nõude võib esitada tagasivõidetava tehingu

vastaspoole eriõigusjärglase vastu. Selleks peavad esinema võlgniku tehingu tagasivõitmise

alused (PankrS § 110 jj) ning täidetud peavad olema õigusjärglase suhtes nõude esitamise

eeldused (PankrS § 116). Õigusjärglase vastu esitatav tagasivõitmise nõue ei pea tingimata

olema esitatud samas menetluses, milles lahendatakse tagasivõitmise nõuet võlgniku vastu,

kuid eelnimetatud tagasivõitmise alused peavad olema esitatud ja lahendatud asjas, milles

menetletakse õigusjärglase vastu esitatavat nõuet. Vastasel juhul puuduks õigusjärglasel

võimalus vaidlustada tagasivõitmise alusena esitatud asjaolusid. See, et teises kohtuasjas on

võlgniku tehing võlgniku omaksvõtul põhineva kohtuotsusega tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistatud, ei anna võimalust lugeda asjaolusid käesolevas asjas kostjate suhtes siduvalt

tuvastatuks (TsMS § 457 lg 1). Kohtul pole käesolevas asjas võimalik tuletada hagi asjaolusid

teises asjas esitatu põhjal (TsMS § 5 lg 1 ja § 363 lg 1 p 2). Menetluses oleva hagi aluseks on

võlgniku tehingu tagasivõitmise fakti väidetavaks iseeneslikuks tagajärjeks olev kostjatega

tehtud tehingute tühisus. Tagasivõitmise nõude koos selle põhjendustega esitas hageja alles

22.04.2022. Hageja poolt selgitatud lõppeesmärk saavutada kostjatega tehtud tehingute

äralangemine ja kinnisasjade tagastamine abikaasade ühisomandisse ei anna kohtule õigustust

menetleda esitamata nõuet esitamata alustel. Hageja tuginemine Riigikohtu 11.06.2014 otsusele

asjas 3-2-1-55-14 on asjakohatu.

10.3. Menetluses olevad nõuded on õiguslikult perspektiivitud, mida kohus on hagejale

korduvalt selgitanud (vaidlustatud määruse p-d 4 ja 7). Võlgnikuga sõlmitud tehingu

tagasivõitmisest teises menetluses ei järeldu kostjatega tehtud tehingute tühisus. Käsutusõiguse

puudumist ei ole kohtulahendiga kostjate suhtes siduvalt tuvastatud. TsMS § 423 lg 2 p-le 2

tuginedes jättis maakohus hagi läbi vaatamata, kuna hageja taotletavat eesmärki pole võimalik

saavutada.

Määruskaebus

11. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi

hageja kõikide nõuete menetlemise jätkamiseks maakohtule teises koosseisus. Määruskaebuse

esitamisega seotud menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

11.1. Määruskaebuse kohaselt on maakohus määruse tegemisel rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on tinginud ebaõige

kohtulahendi tegemise. Kuivõrd hagiavalduses ja sellega koos esitatud hagi tagamise taotluses

on toodud põhjendused, mis on kohaldatavad nii tehingute tühisuse tuvastamise kui ka

tehingute tagasivõitmisele, siis on hagide läbivaatamata jätmine väär. Maakohus ei ole hageja

nõuete aluseks olevaid asjaolusid määruses piisavalt analüüsinud. Lisaks ei ole maakohus

järginud kõrgema astme kohtu 13.06.2023 määruses maakohtule ette antud juhiseid.

11.2. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses täitnud piisaval määral kohtulahendi

põhjendamise kohustust, kuna ei ole välja toonud asjaolusid ega põhjendusi, miks ei saanud

kohus tuvastada Y ja kostjate vahel tehtud tehingute tühisust. Selle asemel on maakohus asunud

koheselt lahendama hageja alternatiivsete nõuete esitamise küsimust, mida TsMS § 370 lg 2 ei

võimalda. Vaidlustatud määruses ei ole kohtu põhjendused jälgitavalt eristatavad. Selgusetuks

jääb, millisest aspektist need puudutavad tuvastushagi läbivaatamata jätmist ja millised

puudutavad hageja alternatiivset nõuet tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise

menetlusse võtmisest keeldumist. Maakohus ei ole määruses käsitlenud ega tuvastanud Y ja

kostjate tehingute tühisust.

11.3. Maakohus ei ole eelmenetluses osutanud sellele, et hageja tuvastusnõuded võiksid olla

perspektiivitud. Maakohus on menetluse käigus kõiki menetlusosalisi korduvalt eksitanud,

jättes mulje, et maakohtu hinnangul on 28.02.2020 TsÜS § 84 ja § 86 alustel esitatud hagi on

õiguslikult perspektiivikas. Hageja nõue kostjate vastu tehingute tühisuse tuvastamiseks on

esitatud vastuolu tõttu heade kommetega, kuna sellega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve.

Nii tehingu tühisuse tuvastamise kui tehingute kehtetuks tunnistamise faktiliseks aluseks on

võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamine. Tehingute tühistamise või tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamisel on pankrotihalduri eesmärk esemete abikaasade ühisvara hulka

tagastamine. Ühisvara arvelt on võimalik võlgniku pankrotimenetluses rahuldada võimalikult

suuremas ulatuses võlausaldajate nõudeid. Hagiavalduses toodud asjaolud on aluseks nii

tehingute tühisuse tuvastamisele kui ka tagasivõitmisele. Hageja on seisukohal, et hagi ese ei

ole seotud nõude õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid lähtub eesmärgist, mida hageja soovib

kohtulahendi abil saavutada. Antud juhul on eesmärk vara tagastamine võlgniku ja Y

ühisvarasse.

11.4. Maakohus ei oleks tohtinud tugineda hageja nõude aegumisele PankrS § 118 lg 2 järgi,

kuna kostjad ei olnud aegumise vastuväidet esitanud.

11.5. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses põhjendanud, milles seisneb tsiviilasjas nr 2-19-

16867 ja käesolevas tsiviilasjas esitatud nõuete samasus, s.o hagi aluse või eseme samasus.

Tsiviilasjas nr 2-19-16867 oli hagi esemeks võlgniku ja Y abieluvaralepingu tagasivõitmise

korras kehtetuks tunnistamise nõue. Harju Maakohtu 09.07.2021 kohtuotsuse resolutsioonis

märgitud Y tahteavalduse ja nõusolekuga on võimalik muuta abieluvararegistri kannet, kuid Yt

ei ole kohustatud andma enda tahtevaldust ja nõusolekut kinnistusraamatus kannete tegemiseks

selliselt, et ühisvarasse kuuluvad esemed antaks kostjalt II tagasi Y ja võlgniku ühisvara hulka.

Abieluregistris tehtavate paranduskannetega ei ole võimalik muuta kinnistusraamatus olevaid

kandeid, mistõttu eelnimetatud vaidluste taotluste tahteavalduste ja nõusolekute iseloomud on

sisuliselt erineva tagajärjega. Seega ei võimalda tsiviilasjas nr 2-19-16867 Y kohustamine

nõusolekute ja tahteavalduste andmiseks muuta korteriomandi ja kinnisasja omandisuhet

kinnistusraamatus, vaid reguleerib abikaasadevahelist varasuhet.

11.6. Maakohus jaotas ebaõigesti ka poolte menetluskulud.

Menetlusosaliste seisukoht ja menetluse edasine käik

12. Kostjad ja kolmas isik määruskaebuse osas seisukohta ei esitanud.

13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi

tuleb saata tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks ja hagiavalduste menetlusse võtmise

uueks otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidlustatud määruse tegemisel oluliselt rikkunud

kohtulahendi põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 koosmõjus § 463 lg-ga 2).

Eeltoodu tingib vaidlustatud määruse tühistamise sõltumata kaebuse väidetest TsMS § 656 lg 1

p 5 (koosmõjus §-ga 659) alusel.

16. Maakohus jättis hageja 28.02.2020 esitatud nõuded kostjate vastu läbi vaatamata

TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. TsMS § 423 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagi läbi vaatamata

ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks

või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat

eesmärki võimalik saavutada.

16.1. Iseenesest ei saa nõustuda hageja määruskaebuses esitatud väitega, et kui maakohus on

võtnud menetlusse perspektiivitu hagi, seda hagi ka taganud ega ole kohe hagi perspektiivitust

selgitanud, siis ei saakski kohus hagi jätta läbi vaatamata. Samas nõustub ringkonnakohus

hagejaga, et maakohtu otsustuse kujunemine ei ole vaidlustatud määruses jälgitav. Maakohtu

põhjenduste kohaselt ei ole võlgnikuga sõlmitud tehingu tagasivõitmisest teises menetluses

võimalik järeldada kostjatega sõlmitud tehingute tühisust, mistõttu ei ole hageja taotletavat

eesmärki võimalik saavutada. Maakohus ei ole aga põhjendanud, miks ei ole võimalik

saavutada hageja taotletavat eesmärki.

16.2. Ringkonnakohus märkis juba 13.06.2023 määruses asja maakohtule tagasi saates, et

maakohus on menetlusosalistele 14.03.2022 adresseeritud kirjas iseenesest õigesti viidanud

Riigikohtu pikaaegsele praktikale, mille kohaselt on sellistest tehingutest, mille eesmärgiks on

maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlik kõrvaletoimetamine

võlausaldajate kahjustamise eesmärgil, tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks

kohane pankrotiseaduses tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut ning

see välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-

05, p-d 23, 26, 27; 09.04.2014, 3-2-1-18-14, p 38; 13.02.2019, 2-16-8552, p 19). Lisaks märgib

ringkonnakohus, et vastupidiselt hageja korduvalt esitatud seisukohale ei too abieluvaralepingu

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine PankrS § 112 alusel automaatselt kaasa kõigi

abieluvaralepingu sõlmimisele järgnenud tehingute kehtetust. Riigikohus on selgitanud, et

ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmine ei saa mõjutada pärast ühisvara jagamise lepingut

tehtud jätkutehingute kehtivust, sest tagasivõitmisel kujundatakse pooltevaheline õigussuhe

ümber kohtulahendi jõustumise aja seisuga edasiulatuvalt. Ka järgnevad tehingud ei ole

esimese tehingu tagasivõitmise tõttu automaatselt tühised või tagasivõidetavad. Järgnevate

tehingute kehtivust tuleb eraldi hinnata. Olukorras, kus tagasivõidetava tehingu alusel saadu on

jätkutehinguga üle läinud võlgnikuga tehingu teinud isiku üld- või eriõigusjärglasele, saab

tehingu tagasi võita PankrS §-s 116 sätestatud eeldustel (RKTKo 06.12.2023, 2-20-5103,

p-d 13.2 ja 13.3).

16.3. Kuigi hageja tugines hagiavalduses eelkõige sellele, et abieluvaralepingule järgnenud

tehingud on tühised, sest abieluvaraleping on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud

algusest peale, mistõttu kuuluvad kinnisasi ja korteriomand võlgniku ja Y ühisvara hulka ning

Yl ei olnud tehingute tegemiseks võlgniku nõusolekut, on maakohus vaidlustatud määruses

märkinud, et hageja on oma eesmärgiks pidanud saavutada kostjatega tehtud tehingute

äralangemine ja kinnisasjade tagastamine abikaasade ühisomandisse. Maakohtu põhjendustest

ei ole võimalik järeldada, et hageja nõuet ei saaks esile toodud asjaoludel rahuldada või hageja

poleks 28.02.2020 esitanud asjaolusid, millest tuleneks hageja soov saada vara tagasi

ühisvarasse. Hageja ise leiab, et hagiavaldusest nähtub tema soov kostjatega tehtud tehingud

tagasi võita ja ka tagasivõitmise eelduseks olevad asjaolud. Hageja tõi hagiavalduses esile, et

on esitanud nõude abieluvaralepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks (mis

10.08.2021 esitatud menetlusdokumendi kohaselt Harju Maakohtu 09.07.2021 otsusega

rahuldati), kuna võlgnik loobus vähem kui aasta enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist

oma abikaasa Y kasuks tasuta enda osast ühisvarasse kuuluvast kinnisasjast ja korteriomandist,

ning kinnisasjadega tehtud tehingud kostjatega tehti peale võlgniku pankroti väljakuulutamist

isikutega, kelle ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks oli võlgniku abikaasa.

16.4. Olukorras, kus maakohtule oli hageja nõude lõppeesmärk selge, ei ole põhjendatud

järeldada, et hageja nõue oleks perspektiivitu ja tuleks seetõttu jätta läbi vaatamata. Riigikohus

on korduvalt selgitanud, et hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1

tähenduses ei ole nõude nimetus, vaid konkreetne hüve, mida hageja kostjalt hagi rahuldamise

korral soovib (RKTKo 08.12.2021, 2-18-4181, p 11). Olukorras, kus hageja oli märkinud

28.02.2020 hagiavalduses asjaolud ja tahteavalduse tehingute tagasivõitmiseks, kuid jätnud

esitamata eraldi hageja selgelt väljendatud nõude hagis esitatud faktilistest asjaoludest

tulenevalt, pidi maakohus seda hagejale selgitama ja määrama hagejale tähtaja TsMS § 363 lg 1

p 1 kohase nõude esitamiseks, mida oleks kohtul võimalik ka kohtuotsuse resolutsioonina

formuleerida. Asjaolu, et maakohus oli menetlusse võtnud puudustega hagi, kus hageja nõue ei

olnud selgelt esile toodud, ei tähenda, et maakohus poleks saanud hiljem selgitada hagejale

õiguslikku olukorda ning anda TsMS § 340¹ lg 1 alusel tähtaeg hagis esinevate puuduse

kõrvaldamiseks. Kohtul on kohustus selgitada eelmenetluses välja hageja nõuded ja

menetlusosaliste seisukohad nende nõuete kohta (TsMS § 392 lg 1 p 1) ning kohus kontrollib

eelmenetluses ka hagi menetlusse võtmise õigsust (TsMS § 392 lg 4). Käesoleval juhul on

maakohus 14.03.2022 täitnud oma selgitamiskohustust. Maakohus juhtis hageja tähelepanu

sellele, et hageja ei ole selgelt sellist nõuet, mida hageja on soovinud esitada, esitanud.

Kolleegium märgib, et kohtupraktikas ei ole välistatud võimalust lugeda hageja tuginemine

vaidlusaluste tehingute tühisusele alternatiivselt tagasivõitmise haginõueteks (RKTKo

09.04.2014, 3-2-1-18-14, p 39). Hageja esitas selge nõude tehingute tagasivõitmiseks

22.04.2022, mille menetlusse võtmisest on maakohus vastuoluliselt vaidlusaluse määrusega

keeldunud TsMS § 372 lg 2 p-st 2 tulenevalt.

16.5. Õiguskaitsevajadus puudub, kui esitatakse objektiivselt täiesti kasutu hagi, nii et hagejal

ei saa taotletava kohtuotsuse suhtes olla mingisugust kaitsmisväärset huvi. Sellest saab rääkida

üksnes väga erandlikel asjaoludel, sest põhimõtteliselt on igal isikul subjektiivne õigus nõuda,

et õigusliku küsimuse tekkimisel kohus seda kontrolliks ja selle kohta seisukoha võtaks (TsMS

II komm (2017), § 371 lg 2, p 3.4.5.2). Käesoleval juhul oli hageja esitatud asjaoludest

maakohtule selge, mida hageja kostjatelt soovis, kuid hageja ei olnud esitanud korrektset nõuet,

mistõttu sai maakohus selgitamiskohustuse raames hagejale selgitada ja võimaldada hagejal

oma 28.02.2020 esitatud nõue selgelt sõnastada ja esitada viisil nagu see esitatud asjaoludest

tulenes. Selliselt on maakohus jätnud ebaõigesti läbi vaatamata 28.02.2020 esitatud nõuded

kostjate vastu TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel ning keeldunud hageja 22.04.2022 esitatud nõudeid

TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlemast.

17. Maakohus märkis, et keeldub TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel menetlemast hageja nõuet Y vastu,

sest sama nõue on juba tsiviilasjas nr 2-19-16867 lahendatud 09.07.2021 kohtuotsusega, mis

on jõustunud. TsMS § 371 lg 1 p 4 sätestab, et kohus ei võta hagi menetlusse, kui on olemas

jõustunud Eesti kohtu otsus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta

samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. TsMS § 208 lg 2 järgi, kui

hageja leiab, et hagi ei ole esitatud kõigi isikute vastu, kes on vaidlustatud õigussuhte osalised,

võib kohus hageja taotlusel kuni kohtuliku arutamise lõppemiseni esimese astme kohtus kaasata

kostjana ka need isikud. Uue kostja kaasamisel peab kaasamise taotlusest ja hagiavaldusest

nähtuma, mis on isiku vastu esitatud nõue ning selle aluseks olevad asjaolud (vt TsMS § 363

lg 1). Olukorras, kus 2-19-16867 oli hageja esitanud nõude tagasivõitmiseks ühisvara jagamise

lepingu tagasivõitmiseks, kuid käesolevas asjas on hagi esitatud seetõttu, et Y on ühisvara

käsutanud ilma teise abikaasa nõusolekuta, on põhjendatud arvata, et nõuded tsiviilasjas nr 2-

19-16867 ja käesolevas asjas ei ole samad. Samuti on hageja toonud määruskaebuses esile, et

tsiviilasjas nr 2-19-16867 tehtud lahend ei võimalda teha muudatusi kinnistusraamatus, mis on

aga käesoleva menetluse eesmärk. Maakohus ei ole määruse põhjendustes märkinud, missuguse

nõude on hageja käesolevas menetluses esitanud Y vastu ning missugune nõue on tsiviilasjas

2-19-16867 samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel jõustunud otsusega

lahendatud. Selliselt ei ole võimalik kontrollida maakohtu järeldust miks maakohus leidis, et

sama nõue sama eseme kohta samal alusel on jõustunud kohtuotsusega juba lahendatud.

18. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ja asi saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks ning 08.04.2022 ja 22.04.2022 esitatud nõuete menetlusse võtmise

otsustamiseks. Ringkonnakohtul ei ole pädevust korraldada maakohtu tööd, sh määrata hagi

lahendavat kohtukoosseisu, mistõttu ei ole võimalik määruskaebust rahuldada osas, milles

hageja soovib asja tagasi saatmist maakohtule teises koosseisus. Määruskaebus rahuldatakse

osaliselt.

19. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Riigikohtu praktika järgi tuleb abieluvaralepingu

kehtetuks tunnistamise nõude esitamisel taotleda ka ühisvara jagamist (vt RKTKo 28.01.2019,

2-16-18537, p 12 ning seal viidatud kohtulahendid). Kuigi praeguses asjas ei menetleta

abieluvaralepingu tagasivõitmise nõuet, on asjas esitatust nähtuvalt hageja eesmärk ühisvarasse

tagasi võidetud varast võlgnikule kuuluva osa arvamine pankrotivara hulka. Seetõttu tuleb

maakohtul käesolevas määruses varasemalt märgitud selgitamiskohustusele lisaks selgitada ka

ühisvara jagamise nõude esitamise vajalikkust arvestades kehtivat PankrS § 122 lg 1 esimest

lauset. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kolmas isik esitanud tsiviilasjas nr 2-24-1696

hagiavalduse kostjate, võlgniku ja hageja vastu käesolevas asjas vaidluse all olevate tehingute

tagasivõitmiseks, tahteavalduste asendamiseks ja võlgniku ning Y ühisvara jagamiseks.

Maakohus saab menetluse jätkumisel kaaluda hagide liitmise vajadust.

20. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohus.

21. Kuivõrd ringkonnakohus saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks ja hagiavalduste

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi, ei ole määrus TsMS § 372 lg 5 alusel edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)