2-21-6878/88 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Kairi Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.04.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-6878

Kohtuasi

Y ja X hagi osaühingu Apollona vastu sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjades

nr

022/2021/3074 ja 022/2021/3075

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.05.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y ja X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Y (isikukood XXXXXXXXX)

Hageja X (isikukood XXXXXXXX)

Hagejate lepinguline esindaja Jevgenia Pahhutši

Kostja osaühing Apollona (registrikood 10066715),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 25.03.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 19.05.2023 otsus muutmata.

2. Harju Maakohtu 19.05.2023 otsus on jõustunud osas, millega maakohus tunnistas

sundtäitmise täiteasjades nr 022/2021/3074 ja 022/2021/3075 lubamatuks võla

sissenõudmisega seotud kulude summas 2715 eurot ja lepingu p 7.7 alusel

kahjuhüvitise/leppetrahvi summas 17 235 eurot sissenõudmiseks.

3. Y ja X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt Y ja X kanda.

2-21-6878

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Y (hageja I) ja X (hageja II) esitasid 30.04.2021 Harju Maakohtule osaühingu

Apollona (kostja)

vastu

hagi

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjades

nr 022/2021/3074 ja 022/2021/3075. Hagejad palusid jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt alustas kohtutäitur Elin Vilippus kostja 23.03.2021 täitmisavalduse

alusel hagejate kui solidaarvõlgnike vastu 353 326,23 euro sissenõudmiseks täitemenetlused

nr 022/2021/3074 ja nr 022/2021/3075. Täiteasjades on täitedokumendiks 20.06.2018

notariaalne kokkulepe, mille alusel on hagejatele kuuluvale kinnistule Madise 3, Tabasalu

alevik, registriosa nr 6024602 seatud kostja kasuks mitu hüpoteeki kokku summale

599 874,05 eurot. Kokkulepe kohaselt leppisid hagejad ja kostja kokku, et alates selle lepingu

sõlmimisest on lepingu p-s 1.1. toodud kinnistusraamatu neljandasse jakku kande nr 2 all

kantud hüpoteegiga tagatud hüpoteegipidaja nõuded järgnevalt: kõik nõuded hageja II vastu,

mis tulenevad hüpoteegipidaja ning hageja II vahel 18.06.2018 sõlmitud käenduslepingust ja

selle võimalikest lisadest ning muudatustest ning kõik nõuded hageja I vastu, mis tulenevad

hüpoteegipidaja ning hageja I vahel 18.06.2018 sõlmitud käenduslepingust ja selle võimalikest

lisadest ning muudatustest.

3. Hagejad sõlmisid 18.06.2018 kostjaga käenduslepingud, millega nad käendasid Liad Baltija

EE OÜ (põhivõlgnik) ja kostja vahel 18.06.2018 sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi

kostja ees. Käenduslepingud on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühised ning hagejad ei

vastuta põhivõlgniku kohustuste eest oma varaga. Kostja kasuks seatud hüpoteek summas

599 874,94 eurot on äärmiselt ebaproportsionaalne võrreldes laenu suurusega 300 000 eurot.

Käendatud laenuleping sisaldab ebaproportsionaalseid ja hagejaid kahjustavaid tüüptingimusi.

Laenulepingu p-s 7.5 märgitud viivise määr 0,15% päevas, s.o aastas 54,75% on

ebaproportsionaalselt suur. Võla sissenõudmiskulud laenulepingu p 7.7 alusel 2715 eurot on

põhjendamata. Kahju hüvitamise nõue laenulepingu p 7.7 alusel 23 535 eurot, on põhjendamata

ja ebamõistlikult suur, sest sissenõudmistoimingud ei olnud erakordselt keerukad.

Meeldetuletuskirja saatmise eest 240 euro nõue laenulepingu p 7.9 alusel on põhjendamata.

Kahju hüvitamise nõue seoses lepingu ülesütlemisega 9000 eurot laenulepingu p 9.2 järgi on

põhjendamata ja ebamõistlikult suur. Tasumata intressi nõude suurus 17 791 eurot on ebaselge

ja ebamõistlik. Juhul kui kohtu arvates on sissenõudmiskulud ja muud hüvitised põhjendatud,

siis tuleb neid vähendada mõistliku suuruseni.

2-21-6878

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

5. Täitedokumendiks on vaid 20.06.2018 hüpoteegi seadmise leping, mille hagejad sõlmisid

kostjaga tagamaks põhivõlgniku 18.06.2018 laenulepingust tulenevaid kohustusi. Põhivõlgnik

jättis enda kohustused täitmata. Hagejad kui kinnisasja omanikud on kohustatud hüpoteegiga

tagatud nõude rahuldama panditud kinnisasja arvel. Hüpoteegi summa suurus ei tähenda, et

võlgnik peab tagastama laenuandjale hüpoteegi suuruseks märgitud summa. Põhivõlgnikul ja

hagejatel tuleb tagastada kostjale summa, mis on väiksem, kui hüpoteegi maksimaalne

vastutuse piirmäär.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 19.05.2023 otsusega hagi osaliselt ning tunnistas sundtäitmise

täiteasjades nr 022/2021/3074 ja nr 022/2021/3075 lubamatuks võla sissenõudmisega seotud

kulude 2715 eurot ja lepingu p 7.7 alusel kahjuhüvitise/leppetrahvi 17 235 eurot

sissenõudmiseks. Maakohus märkis, et sundtäitmine on täiteasjades nr 022/2021/3074 ja

nr 022/2021/3075 lubatav tagastamata laenusumma 300 000 euro, tasumata intressi

17 791 euro, meeldetuletuskirjade eest kokku 240 euro, kahjuhüvitise lepingu ülesütlemise eest

9000 euro (p 9.2), lepingu p 7.7 alusel kahjuhüvitise/leppetrahvi 6300 euro ja sissenõutavaks

muutunud viivise osas. Maakohus tühistas 03.05.2021 kohtumäärusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu, millega kohus peatas täitemenetlused täiteasjades nr 022/2021/3074 ja

nr 022/2021/3075. Maakohus jättis poolte menetluskulud 5,5% ulatuses kostja kanda ja 94,5%

ulatuses hageja I ja hageja II kanda.

7. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaielnud:

- Kostja ja põhivõlgnik sõlmisid 18.06.2018 laenulepingu nr A80618-1 (laenuleping), millega

kostja (laenuandja) andis põhivõlgnikule (laenusaaja) laenu 300 000 eurot tähtajaga

20.06.2019.

- Hagejad sõlmisid kostjaga (hüpoteegipidaja) 20.06.2018 notariaalse hüpoteegi seadmise

lepingu nr 1287 tagamaks põhivõlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi. Notariaalse

lepingu nr 1287 alusel on kostja kasuks kinnistusraamatusse seatud Madise tn 3, Tabasalu

kinnistule viis hüpoteeki kokku hüpoteegisummaga 599 874,05 eurot igakordse omaniku

kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks.

Hüpoteekidega on tagatud kõik nõuded põhivõlgniku vastu, mis tulenevad kostja ning

põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest ning muudatustest;

kõik nõuded hageja II vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ning hageja II vahel 18.06.2018

sõlmitud käenduslepingust ja selle võimalikest lisadest ning muudatustest; kõik nõuded hageja I

vastu,

mis

tulenevad

hüpoteegipidaja

ning

hageja I

vahel

18.06.2018

sõlmitud

käenduslepingust ja selle võimalikest lisadest ning muudatustest; kõik hüpoteegipidaja nõuded

põhivõlgniku vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ning põhivõlgniku vahel sõlmitavatest

tagatud nõude täitmise asendamise eesmärgil võetud uutest kohustustest, mh võlatunnistusest

või kompromissist tagatud nõude kohta.

- 20.06.2019 sõlmisid kostja ja põhivõlgnik laenulepingu lisa nr 2, millega pikendati laenu

tagastamise tähtaega ja määrati laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks 20.06.2020. Lepingu

pooled leppisid kokku, et laenu brutosumma on 343 800 eurot vastavalt allkirjastatud lisale nr 3

ja laenu brutosumma ei sisalda varaseimad makseid, mis on teostatud enne lisade nr 2 ja nr 3

allkirjastamist. Põhivõlgnik kohustus tasuma kostjale laenusumma ja laenuintressid lepingu

lisas nr 3 toodud graafiku alusel.

2-21-6878

- 19.06.2020 sõlmisid kostja ja põhivõlgnik laenulepingu lisa nr 4, millega pikendati laenu

tagastamise tähtaega ja määrati laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks 20.06.2021. Lepingu

pooled leppisid kokku, et laenu brutosumma on 346 951 eurot vastavalt allkirjastatud lisale nr 5

ja laenu brutosumma ei sisalda varaseimad makseid, mis on teostatud enne lisade nr 4 ja nr 5

allkirjastamist. Põhivõlgnik kohustus tasuma kostjale laenusumma ja laenuintressid. Lepingu

lisas nr 5 on kajastatud põhivõlgniku poolt maksmata jäänud graafikujärgsed maksed perioodi

20.03.2020–20.05.2020 eest, mis kuuluvad tasumisele.

- Kostja ütles 19.02.2021 avaldusega põhivõlgnikule laenulepingu üles, kuivõrd põhivõlgnik ei

täitnud lepingut kohaselt, ja nõudis põhivõlgnikult 353 326,23 euro tasumist.

- Põhivõlgnik ei ole täitnud kohustust laen kostjale tagastada.

- Kostja 23.03.2021 avalduse alusel algatas kohtutäitur hagejate suhtes täitemenetlused

nr 022/2021/3074 ja nr 022/2021/3075 notariaalsest dokumendist nr 1287 tuleneva kohustuse

täitmiseks summas 353 326,23 eurot, millele lisandub viivis seaduses sätestatud määras. Kostja

palub kohtutäituril hagejatelt sisse nõuda 300 000 eurot tagastamata laenusumma, 17 791 eurot

tasumata intress, 2715 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud (laenulepingu p 7.8), 240 eurot

meeldetuletuskirjade eest (laenulepingu p 7.9), kahjuhüvitise 23 535 eurot (laenulepingu p 7.7),

9000 eurot kahjuhüvitise lepingu ülesütlemise eest (laenulepingu p 9.2) ja sissenõutavaks

muutunud viivise 45,23 eurot (laenulepingu p 7.5).

8. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi

rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kooskõlas TMS § 221

lg-ga 1¹ muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18–191

nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis

esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.

TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb

ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude

rahuldamiseks. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg 7 järgi pantija, kes ei ole võlgnik, võib

esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja.

Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejatega sõlmitud käenduslepingud on vastuolus heade

kommetega ja tühised. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas laenulepingu tüüptingimused,

millest tulenevad põhivõlgnikule kohustused kostja ees ja mille täitmise eest hagejad

vastutavad, on ebaproportsionaalsed ja hagejaid kahjustavad. Hagejad ei ole vaidlustanud

põhivõlgniku kohustust tasuda kostjale põhivõlg, mistõttu leidis maakohus, et sundtäitmine

selles osas on lubatav.

10. Hagejate tuginemine käenduslepingute tühisusele käesolevas sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagis ei ole asjakohane. Vaidlustatud täiteasjades on täitedokumendiks

20.06.2018 notariaalne leping nr 1287 ning kostja soovis hüpoteegi sundtäitmist põhivõlgniku

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamise tõttu. Hüpoteegilepinguga võtsid

hagejad endale kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele laenulepingust tulenevate kostja

nõuete tagamiseks põhivõlgniku vastu. Kuigi notariaalse lepinguga on tagatud kõik nõuded

põhivõlgniku vastu, mis tulenevad kostja ning põhivõlgniku vahel 18.06.2018 sõlmitud

laenulepingust ning ka kõik nõuded hagejate vastu, mis tulenevad kostja ning hagejate vahel

18.06.2018 sõlmitud käenduslepingutest, siis ei ole käenduslepingutel sundtäitmise kontekstis

tähtsust. Käenduslepingud ei ole heade kommetega vastuolus ega tühised.

11. Poolte vahel kokku lepitud hüpoteegisumma 599 874,94 eurot ei ole ebaproportsionaalselt

suur võrreldes laenulepingust tuleneva laenusummaga 300 000 eurot. AÕS § 346 lg 1 järgi on

2-21-6878

hüpoteegiga hüpoteegisumma ulatuses tagatud nõue, intressid (muu hulgas viivis) kuni kolme

aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, samuti võla sissenõudmise kulutused,

sealhulgas täitemenetluse kulud ja täituri tasud ning hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku

eest tasutud kindlustusmaksed. Hüpoteegisumma suurus sõltub hüpoteegi seadmise lepingu

aluseks olevatest lepingutest, st millistes nõuetes ja kõrvalnõuetes on pooled kokku leppinud.

AÕS § 279 lg 4 järgi tagab hüpoteek koos põhinõudega eelduslikult ka sellega seotud

kõrvalnõudeid sh viivise-, intressi- ja leppetrahvinõudeid ning AÕS § 279 lg 6 järgi ka

hüpoteegi realiseerimise ja hüpoteegieseme säilitamiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamise

nõuet. Hüpoteegisumma määrab seega kinnisasja omanikule hüpoteegist tuleneva rahalise

koormise maksimumsumma, mille ulatuses on võimalik kõiki tagatud nõudeid tagatud

kinnisasja arvel rahuldada. Hüpoteegisumma suurus ei tähenda, et just selles summas peab

võlgnik võlausaldajale tasuma, vaid hüpoteegipidajale tagastatav summa sõltub konkreetse

kohustuse täitmisest ja lepingus kokkulepitust. Kui hüpoteegisumma on tagatud nõuetest

väiksem, jäävad nõuded tagamata osas hüpoteegi arvel rahuldamata. Hüpoteegi seadmisel on

hüpoteegipidaja asi leppida hüpoteegisumma kokku piisava varuga, sest ei ole teada, kas ja

kuidas võlgnik oma kohustuse täidab, kas ja mil määral rakendub leppetrahv ja kas ning millises

summas tuleb võlgnikul tasuda viivist. Pelgalt hüpoteegisumma suurus ei muuda hüpoteegi

seadmise lepingut tühiseks.

12. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on

eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei

ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab

teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35

lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kohtupraktikas on VÕS § 35

lg-t 1 ja lg-t 2 nende koostoimes tõlgendatud selliselt, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks

lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma

asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav

tüüptingimusena. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste

regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled

rääkisid tingimuse eraldi läbi.

13. Pooled ei vaielnud, et laenulepingu üldised tingimused, sh p-d 7.5, 7.7, 7.8, 7.9 ja 9.2, olid

välja töötatud kostja poolt. Ilmselgelt kasutatakse samu üldtingimusi (st tingimusi, mis ei

puuduta otseselt konkreetset laenusaajat) ka teiste kostja lepingupartnerite suhtes. Kostja ei ole

esile toonud ega põhistanud, et pooled oleksid kõik hageja vaidlustatud lepingupunktid selgelt

eraldi läbi rääkinud, mistõttu on p-d 7.5, 7.7, 7.8, 7.9 ja 9.2 tüüptingimused.

14. VÕS § 37 lg 1 järgi on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu

sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli

võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu

sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus

nende sisust teada saada. Põhivõlgnikul ja hagejatel oli võimalus laenulepinguga eelnevalt

tutvuda, kuivõrd vaidlust ei ole selles, et kostja saatis need lepingud eelnevalt tutvumiseks.

Tuvastatavad ei olnud VÕS § 37 lg-s 3 nimetatud asjaolud. Laenulepingu üldtingimused

tüüptingimustena olid saanud põhivõlgniku ja kostja vahel sõlmitud lepingu osaks.

15. Vaatamata sellele, et tegemist on tüüptingimustega, ei ole tegemist ebamõistlikult

kahjustavate tüüptingimustega. VÕS § 44 järgi kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust

kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või

kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on

selgitanud, et VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul

2-21-6878

samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult

kahjustavad. /.../ Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või kutsetegevuses kasutatud

tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber

VÕS § 44 eeldus. /.../ Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne

eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse

tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom.

/.../ (RKTKo 18.12.2014, 3-2-1-139-14, p 12). Kuigi põhivõlgniku puhul ei ole tegemist

tarbijaga, saab ka majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute vahel sõlmitud lepingute

puhul VÕS § 42 lg 3 tingimuste esinemisel eeldada, et tegemist on tühiste tüüptingimustega.

Tegemist on nn halli nimekirjaga, mis paneb tingimuse mõistlikkuse ja kahjustava iseloomu

puudumise tõendamiskoormise tingimuse kasutajale.

16. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes tuleb vaidluse korral tõendada, et

ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena vaidlustatud klausli kasutamine on majanduskäibes

selliste lepingute puhul tavaline, mistõttu tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine.

Tingimuse ebamõistliku kahjustava toime väljaselgitamisel tuleb näiteks arvestada, millised

oleksid alternatiivsed võimalused, kas teine pool oleks tüüptingimuse kasutaja konkurentidega

pidanud samasuguse tingimusega nõustuma. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et vaidlusaluseid

samasuguseid laenulepingus sisalduvad tüüptingimusi kasutavad kostjaga sarnased

laenuandjad.

17. Laenulepingu p-s 7.5 viivis 0,15% päevas, st aastas 54,75%, ei ole tüüptingimusena

ebamõistlikult suur ja seetõttu põhivõlgnikku kahjustav ja tühine. Viivis ei ole automaatselt

laenu võtmisega kaasnev kulu, vaid seda hakatakse arvestama siis, kui laenusaaja ei tasu

võlgnevust. Arvestades laenusumma suurust, tagasimakse perioodi ning osamakse suurust, ei

ole tingimus viivisemäära kohta selle suuruse tõttu tühine. Võrdlus intressimäära ja

tarbijalepingutega ei ole kohane, kuivõrd erinevalt viivisest tuleb intressi maksta olenemata

sellest, kas laenu tagastatakse korrektselt või mitte ning antud juhul ei ole tegu tarbijalepinguga.

Kostja esitatud tõenditest nähtub, et Eesti turul tegutsevad mittepankadest krediidiandjad

rakendavad majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud krediidilepingute korral viivist 0,3% päevas,

mida võib pidada majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud laenulepingute puhul kohalikuks

keskmiseks turul kehtivaks viivitusintressimääraks ehk turul valitsevaks praktikaks. Kuna

kokkulepitud viivisemäär ei ole kõrgem teiste turul tegutsevate mittepankadest krediidiasutuste

poolt tavapäraselt kokkulepitavatest viivisemääradest, ei saa asuda seisukohale, et poolte vahel

kokku lepitud viivisemäär on ebamõistlikult kõrge. Ka kohtupraktikas ei peeta äriühingute

vahel sõlmitud lepingutes viivist 0,15% päevas põhivõlalt ebamõistlikult suureks.

18. Viivis 23.03.2021 seisuga 45,23 eurot on õigesti arvestatud ja lubatav.

19. Kokkulepitud tüüptingimused p-des 7.8 ja 7.9 ei koorma põhivõlgnikku ebamõistlikult.

Nende punktide järgi on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt lepingu rikkumisel võla

sissenõudmiskuludega seotud kulude, sh kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulude

hüvitamist ja laenusaajale saadetud kirjalike meeldetuletustasude maksmist, mille osas

laenulepingu pooled leppisid kokku, et laenuandja poolt laenusaajale saadetud ühe

meeldetuletuskirja hind on vastavalt hinnakirjale, kuid mitte vähem kui 20 eurot ilma

käibemaksuta. On igati põhjendatud, et oma kohustusi rikkunud laenusaaja kannab tema

põhjustatud kohtu-, inkasso- ja täitekulud. Ka teised turul tegutsevad krediidiandjad kasutavad

kostja lepinguga sarnaseid või sisuliselt identseid lepingutingimusi, mille kohaselt on võimalik

kohustada laenusaajat hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulude, sh kohtu-, ja inkasso-ja

täitemenetlusega seotud kulutuste hüvitamist ja tegemist ei ole laenusaajat ebamõistlikult

kahjustavate tüüptingimustega, vaid tegemist on tavapärase turupraktikaga.

2-21-6878

20. Kostja on saatnud põhivõlgnikule 13 meeldetuletuskirja 25.10.2018, 02.12.2018,

28.02.2019, 29.04.2019, 13.06.2019, 12.07.2019, 31.07.2019, 29.11.2019, 22.01.2020,

26.05.2020, 10.09.2020, 27.11.2020 ja 29.12.2020 võla sissenõudmiseks. Kuna põhivõlgnikul

on kohustus laenulepingu p 7.9 alusel tasuda ühe kirja saatmise eest 20 eurot, siis on kostja

nõue 13 meeldetuletuskirja saatmise eest kokku 240 eurot põhjendatud ning sundtäitmine selles

osas on lubatav.

21. Võla sissenõudmisega seotud kulu 2715 eurot seoses põhivõlgniku võlgnevusega õigusabi

osutamiseks 18,1 tundi tunnihinnaga 125 eurot, millele lisandub käibemaks, on põhistamata.

Kostja esitatud õigusabi arvetest nähtub, et kostjale on osutatud õigusabi, mille sisuks on

valdavalt kostja nõustamine laenusaaja ning käendajate osas, dokumentidega tutvumine,

kliendile selgituste jagamine, kuid maakohtu hinnangul ei ole sellest võimalik järeldada, et need

kulud on olnud seotud vaidlusaluse laenulepinguga, mida saaks laenulepingu p 7.8 alusel välja

nõuda. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks koostanud mingeid dokumente või kirju, mis

oleks aidanud kohtueelsele lahendusele kaasa. Seetõttu ei ole võla sissenõudmisega seotud kulu

2715 euro osas sundtäitmine lubatav.

22. Laenulepingu p-d 7.7 ja 9.2 ei ole samuti tüüptingimustena põhivõlgnikku ebamõistlikult

kahjustavad ja tühised. Laenulepingu p 7.7 kohaselt, kui laenusaaja on viivitanud laenuintressi

tasumisega 14 kalendripäeva, siis kohustub laenusaaja laenuandja nõudel hüvitama

laenuandjale kahju ulatuses kuni 30% tähtaegselt tasumata laenuintresside summast,

minimaalselt 30 eurot. Laenulepingu p 9.2 kohaselt laenuandja poolt lepingu ülesütlemisel

kohustub laenusaaja laenuandja nõudmisel maksma ühekordset hüvitist kuni 30% hetkel

tagastamata laenusummast. Hagejad leiavad, et tegemist on ebamõistlikult suurte

kindlaksmääratud kahjuhüvitistega, mis sisuliselt vastavad leppetrahvi regulatsioonile, kuna

lepingus ei ole ette nähtud, et kostja peaks kahjuhüvitist põhjendama. Kostja ei ole iseenesest

vaidlustanud hagejate positsiooni, et laenulepingu p 7.7 ja p 9.2 oma olemuselt on leppetrahvi

kokkulepped. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud

lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

Kostja määras lepingu p 9.2. alusel leppetrahviks 3%. Maakohus tuvastas, et kostja ei ole

kasutanud tingimusi, mis teistel turul tegutsevatel sarnastel krediidiandjatel oleksid laenusaaja

suhtes soodsamad. Kostja kasutatavad tingimused p-des 7.4 ja 9.2 on teiste sarnaste

krediidiandjatega võrreldavad, mistõttu ei ole tegemist laenusaajat ebamõistlikult kahjustavate

tüüptingimusega, vaid tegemist on tavapärase praktikaga antud laenuturu segmendis. Maakohus

ei nõustunud hagejatega, et kostja poolt pakutavaid tingimusi tuleks võrrelda pankade

laenutingimustega, kuivõrd võrrelda tuleb võrreldavaid ja sarnaseid laenuandjaid. Põhivõlgnik

ei ole laenu saamiseks pankade poole pöördunud ega sealt laenu saanud.

23. Arvestades laenulepingust tulenevaid laenulepingu poolte pikaajalisi ärisuhteid, kus

laenulepingu pooled on kahel korral laenulepingut pikendanud ning nad ei pidanud vajalikuks

muuta laenulepingu tingimusi, siis ei saa ka seetõttu lugeda hagejate poolt vaidlustatud

tingimusi ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimusteks.

24. Kostja esitas sundtäitmisele kahjuhüvitise nõude summas 23 535 eurot (laenulepingu p 7.7)

ja kahjuhüvitise lepingu ülesütlemise eest summas 9000 eurot (laenulepingu p 9.2).

Kahjuhüvitise kui leppetrahvi nõudmise õiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised

üldised eeldused: poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); võlgnik on

lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100); võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui

lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS §‑d 103 ja 160);

võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise

avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2). Maakohus tuvastas, et põhivõlgniku ja kostja vahel oli

2-21-6878

kehtiv leping, sh kehtiv leppetrahvi kokkulepe. Vaidlust ei olnud selles, et põhivõlgnik rikkus

oma kohustusi graafikujärgsete maksete tasumisel. VÕS § 103 lg 1 teise lause kohaselt

eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav, rahalise kohustuse täitmata jätmine ei ole

VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav.

25. Kostja ei ole teatanud kõikidest leppetrahvi nõuetest laenulepingu p 7.7 alusel mõistliku

tähtaja jooksul. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui

ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata,

et ta leppetrahvi nõuab. Kostja on esitanud leppetrahvinõude arvestuse 21.09.2022 e-kirjaga ja

selgitas nõude kujunemist täpsemalt 28.10.2022 menetlusdokumendis. Esitatud tabelist ja

selgitustest nähtuvalt on kostja arvestanud põhivõlgnikule leppetrahvi 20.10.2018, 20.11.2018,

20.12.2018, 20.01.2019, 20.02.2019, 20.03.2019, 20.04.2019, 20.05.2019, 20.06.2019,

20.07.2019, 20.09.2019, 20.10.2019, 20.11.2019, 20.12.2019, 20.01.2020, 20.02.2020,

20.03.2020, 20.04.2020, 20.05.2020, 20.06.2020, 20.07.2020, 20.08.2020, 20.09.2020,

20.10.2020, 20.11.2020, 20.12.2020 ja 20.01.2021. Seega on kostja arvestanud leppetrahvi

praktiliselt igal graafikujärgse makse tegemise päeval 900 eurot (v.a 20.09.2019 600 eurot ja

20.02.2020 435 eurot). Maakohus leidis, et kostja on kaotanud õiguse nende leppetrahvide osas,

mida on kostja arvestanud enne teistkordset laenulepingu pikendamist 19.06.2020, kuid

leppetrahvid alates 20.07.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni summas 6300 eurot (7 × 900) on

põhjendatud ja sundtäitmine selles osas lubatav.

26. Leppetrahvi kohaldamise nõuded laenulepingu p 9.2 alusel on täidetud ning leppetrahv

9000 eurot põhjendatud ja sundtäitmine selles osas lubatav. Lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel

jääb laenuandja ilma sellest intressitulust, mida ta oleks teeninud, kui laenusaaja oleks oma

kohustused kohaselt täitnud. Seega on mõistetav, miks laenuandja on sellise tingimuse

lepingusse märkinud.

27. Kostja on sundtäitmisele esitanud ka põhivõlgniku tasumata intressi nõude summas

17 791 eurot. Laenulepingus on lepingu pooled kokku leppinud intressimääras 1% kuus ehk

12% aastas. Hagejad intressinõudele vastuväiteid esitanud ei ole ja sundtäitmine on selle nõude

osas lubatud.

28. Hagejate taotlus leppetrahvi vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 162 lg 1

kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi

maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kokkulepitud leppetrahv ei olnud ebamõistlikult suur

ning hagejate välja toodud argumendid ei anna alust leppetrahvi vähendamiseks.

Apellatsioonkaebus

29. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada Harju Maakohtu 19.05.2023

otsuse osas, milles maakohus tunnistas lubatavaks sundtäitmise täiteasjades nr 022/2021/3074

ja nr 022/2021/3075 tagastamata laenusumma 300 000 euro, tasumata intressi 17 791 euro,

meeldetuletuskirjade eest kokku 240 euro, kahjuhüvitise lepingu ülesütlemise eest 9000 euro

(p 9.2), lepingu p 7.7 alusel kahjuhüvitise leppetrahvi 6300 euro ja sissenõutavaks muutunud

viivise osas. Hagejad paluvad tühistada Harju Maakohtu 19.05.2023 otsuse ka osas, milles

maakohus tühistas hagi tagamise abinõud. Hagejad paluvad teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada või saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kõik menetluskulud paluvad

hagejad jätta kostja kanda.

2-21-6878

30. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et käenduslepingutel ei ole

vaidluse lahendamisel tähtsust. Hüpoteegi seadmise lepingu kohaselt on hüpoteegiga tagatud

käenduslepingutest ja laenulepingust tulenevaid nõudeid. Hüpoteegi realiseerimiseks peab

kohus tuvastama tagatud kohustuse rikkumise. Seetõttu tuleb käenduslepingutega seonduvat

käsitleda tuvastamaks kas sundtäitmine on lubatud arvestades nii käenduslepingus, kui ka

laenulepingus sõnastatud kohustusi.

31. Hagejad esitasid hüpoteegi maksimumsumma määramise osas kohtule artikli selle kohta,

millise valemiga tavapäraselt üldteada praktika kohaselt maksimaalne summa määratakse.

Maakohus jättis hagejate esitatud tõendi tähelepanuta ning ei selgitanud, miks ta esitatud

tõendiga ei arvesta.

32. Hagejad ei nõustu maakohtuga, et tüüptingimused ei ole ebamõistlikult kahjustavad. Suure

tõenäosusega on otsuses teiste finantsteenuste pakkujate tingimused, mida otsuses on läbivalt

võrreldud, samuti ebamõistlikud kahjustavad tüüptingimused. Maakohtu seisukoht, et viivis ei

ole automaatselt laenuvõtmisega kaasnev kulu, ei ole õige. Vaidlustatav tingimus annab

kostjale õiguse nõuda ülepaisutatud määras viiviseid ja tegemist on tühise tingimusega.

33. Maakohus ei analüüsinud hagejate väidet, et ühe ja sama rikkumise eest küsib kostja

erinevaid trahve, mis viitab tingimuse kahjulikkusele. Laenulepingu tähtaja pikendamist kaks

korda ei saa samastada pikaajaliste ärisuhetena. Hagejad ei nõustu maakohtu käsitlusega nagu

poleks eluliselt usutav, et hagejad olid poolte intensiivse suhtluse valguses teadmises, et

laenuleping kehtib. Hagiavaldusega esitatud kostja 19.02.2021 võlaarvestuses polnud märgitud,

et sel kuupäeval oli leping lõppenud.

34. Maakohus leidis ebaõigesti, et lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel on leppetrahvi nõudmine

põhjendatud seetõttu, et laenuandja kaotab intressitulu. Intressitulu kaotamist asendab viivis.

35. Maakohtu seisukoht, et leppetrahvi vähendamist tuleb hinnata laenusaaja seisukohast, on

hagejatele üllatav. Maakohus ei selgitanud, et tuleks täiendavalt põhjendada leppetrahvi suurust

laenusaaja vaatest lähtuvalt. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hagejate vara tagab kohustuse

täitmist. Seega täiendava leppetrahvi nõudmine tagatisfunktsiooni täitmiseks ei ole asjakohane.

Vastustaja seisukoht

36. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hagejate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

37. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

38. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hagejad

vaidlustavad maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2021/3074 ja 022/2021/3075, märkides, et

sundtäitmine on lubatav tagastamata laenusumma 300 000 euro, tasumata intressi 17 791 euro,

meeldetuletuskirjade eest kokku summas 240 euro, kahjuhüvitise lepingu ülesütlemise eest

9000 euro (p 9.2), lepingu p 7.7 alusel kahjuhüvitise/leppetrahvi summas 6300 euro ja

sissenõutavaks muutunud viivise osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega

2-21-6878

maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjades nr 022/2021/3074 ja 022/2021/3075 lubamatuks

võla sissenõudmisega seotud kulude summas 2715 eurot ja lepingu p 7.7 alusel

kahjuhüvitise/leppetrahvi summas 17 235 eurot sissenõudmiseks. Selles osas on maakohtu

otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

39. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, siis ei pea

kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

40. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta

neid uuesti. Hagejad on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on

maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki

tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on

tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt

põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised

ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Asjaolu, et hagejad ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud

järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

41. Maakohus tuvastas, et vaidlustatud täiteasjades on täitedokumendiks 20.06.2018 hüpoteegi

seadmise leping ning kostja soovis hüpoteegi sundtäitmist põhivõlgniku laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmise tagamise tõttu. Maakohus leidis õigesti, et kui kostja nõuab

täiteasjades nr 022/2021/3074 ja nr 022/2021/3075 hüpoteegiga tagatud laenulepingust

tuleneva nõude täitmata jätmise tõttu hüpoteegi realiseerimist, siis ei sõltu hagejate kui

kinnisasja omanike kohustus alluda kohesele sundtäitmisele käenduslepingute kehtivusest ega

võimalikust käenduslepingust tulenevate kohustuste rikkumisest. Asjaolust, et hüpoteegi

seadmise lepinguga olid tagatud ka kostja ja hagejate vahel sõlmitud käenduslepingutest

tulenevad kohustused, ei ole võimalik järeldada, et kostja esitas sundtäitmiseks nõude

käenduslepingute alusel. TMS § 23 lg 1 järgi viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja

avalduse (täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel. Kostja ei ole nõudnud hagejatelt ei

käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmist ega soovinud täitemenetlustes rahuldada

hüpoteegiga tagatud käenduslepingutest tulenevaid nõudeid panditud kinnisasja arvelt. Seetõttu

on maakohus õigesti leidnud, et hagejate ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingutel ei ole asja

lahendamisel tähtsust. Kuigi maakohus pidas vajalikuks hinnata käenduslepinguid ka sisuliselt

ning leidis, et need ei ole heade kommetega vastuolus ega tühised, siis ei ole sel asja

lahendamisel tähtsust, nagu maakohus õigesti märkis. Käesoleva asja lahendamisel ei ole

vajadust hinnata poolte väiteid ja tõendeid käenduslepingute kehtivuse kohta.

42. Hagejate etteheited, et maakohus ei ole selgitanud, miks maakohus pole hüpoteegi seadmise

lepingus hüpoteegisumma osas seisukoha kujundamisel arvestanud hagejate esitatud artikliga,

on põhjendamatud. Maakohus on otsuses märkinud, et kõik otsuses käsitlemata

menetlusosaliste väited ja esitatud tõendi ei oma asja lahendamisel tähtsust ja seetõttu neid

otsuses ei käsitleta.

43. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas vaidlusaluse laenulepingu

tüüptingimused on põhivõlgnikku ebamõistlikult kahjustavad ja seetõttu tühised. Maakohus

tuvastas, et laenulepingu p-d 7.5, 7.7, 7.8, 7.9 ja 9.2 kui tüüptingimused ei ole põhivõlgnikku

2-21-6878

ebamõistlikult kahjustavad. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled enam selle üle, et

vaidlusalused laenulepingu punktid on tüüptingimused.

44. Kolleegium ei nõustu hagejatega, et olukorras, kus maakohus on tuvastanud, et

vaidlusaluste tüüptingimuste kasutamine on sellistes lepingutes tavaline, ei ole iseenesest

võimalik järeldada, et kõik turul tegutsevad mittepankadest krediidiasutused kasutaksid

tüüptingimusi, mis on ebamõistlikult kahjustavad. Igal juhul pole põhjendatud arvata, et kostja

konkurentide juures poleks põhivõlgnik pidanud samasuguste tingimustega nõustuma. Seetõttu

pole võimalik järeldada, et vaidlusalused tüüptingimused, mis on tavalised sarnastes

laenulepingutes, on põhivõlgnikku ebamõistlikult kahjustavad. Lisaks leidis maakohus, et

tüüptingimused pole põhivõlgnikku ebamõistlikult kahjustavad ka siis, kui täiendavalt arvesse

võtta laenulepingu poolte vahelist piisavalt pikka ärisuhet. Maakohus ei ole laenulepingu

pooltevahelist ärisuhet tuvastanud enne laenulepingu sõlmimist, nagu väidavad hagejad.

Maakohus tuvastas, ja pooled ei vaielnud selle üle, et laenulepingut pikendati kaks korda ning

laenulepingu pooled ei pidanud vajalikuks lepingut muuta. Seetõttu ei ole maakohus eksinud,

kui võttis tüüptingimuste hindamisel täiendavalt aluseks laenulepingu poolte suhted

laenulepingu kehtivuse ajal. Olukorras, kus pooled ei vaielnud selle üle, et kostja ütles

põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingu üles põhivõlgnikule 19.02.2021 esitatud avalduses, on

maakohus põhjendatult järeldanud, et hagejate 08.02.2023 menetlusdokumendis väljendatu,

justkui leping oleks võinud jääda ka kehtima, pole eluliselt usutav ning on vastuolus hagejate

endi poolt menetluses esitatud seisukohtadega.

45. Kolleegium ei nõustu hagejatega ka selles, et põhivõlgniku ja kostja vahel laenulepingu

p-s 7.5 kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas on põhivõlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja

seetõttu tühine tüüptingimus. Asjaolust, et maakohtu viidatud Riigikohtu lahendites pole viivise

määra käsitletud laenulepingu kontekstis, ei ole võimalik järeldada, et viivise määr äriühingute

vahel majandustegevuses sõlmitud lepingutes ja laenulepingus võiks olla erinev. Kolleegiumi

hinnangul ei ole majandustegevuses tegutseva isikuga sõlmitud lepingus sisalduvas

tüüptingimuses sätestatud viivisemäär 0,15% päevas sedavõrd kõrge, et seda saaks pidada

põhivõlgniku laenulepingu puhul ebamõistlikult kahjustavaks ja seetõttu tühiseks.

46. Maakohus on õigesti leidnud, et leppetrahvi kokkuleppeid ei saa põhivõlgniku

majandustegevuses sõlmitud laenulepingu puhul pidada ebamõistlikult kahjustavaks ja seetõttu

tühiseks. Hagejate seisukoht, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest leppetrahvi nõudmine

on ebamõistlikult kahjustav seetõttu, et kui kostja jääb ilma intressitulust, siis on intressitulu

asendatud viivistega, on põhjendamatu. Kuna viivised on kokku lepitud rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise puhuks, siis ei saa viivised samal ajal olla käsitatavad tasuna raha

kasutamise eest. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal oli õigus nõuda põhivõlgnikult

leppetrahvi. Lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel jääb kostja ilma sellest intressitulust, mida ta

oleks teeninud, kui põhivõlgnik oleks oma kohustusi kohaselt täitnud.

47. Maakohus tuvastas, et laenulepingu tüüptingimuste alusel võis kostja põhivõlgnikult nõuda

leppetrahvi laenulepingu p 7.7 kohaselt laenuintressi tähtaegselt tasumata jätmisel kuni 30%

tähtaegselt tasumata laenuintresside summast kokku 6300 eurot; laenulepingu p 9.2 kohaselt

lepingu ülesütlemisel kuni 30% hetkel tagastamata laenusummast (kostja nõudis leppetrahvi

3% tagastamata laenusummast) kokku 9000 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivist

laenulepingu p 7.5 alusel 0,15% päevas tähtaega ületanud rahaliselt kohustuselt 23.03.2021

seisuga 23.03.2021 45,23 eurot. Seega kostja ei ole nõudnud põhivõlgnikult leppetrahve ja

viivist sama rikkumise eest.

2-21-6878

48. Samuti vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas maakohus oleks

põhivõlgniku tasumisele kuuluvat leppetrahvi pidanud hagejate nõudel vähendama.

49. Kuigi hagejad heidavad maakohtule ette, et maakohus oleks pidanud hagejatele selgitama,

et leppetrahvi suurust tuleb täiendavalt põhjendada põhivõlgnikust tulenevalt, siis ei ole hagejad

ka apellatsioonkaebuses esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust leppetrahvi

vähendada.

50. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus,

kus hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2,

§ 7). Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3

järgi esile tooma pooled. Esiletoodud asjaolu peab hagimenetluses vaidluse korral tõendama

pool, kes sellele tugineb (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Praegusel juhul oli pooltele selge

tõendamisele kuuluvate asjaolude ring. Pooled ei vaielnud nõude õigusliku aluse üle ning

tulenevalt menetlusdokumentidest oli hagejatele teada, mis asjaolud tuleb kohtu ette tuua.

Hagejate etteheide maakohtule selgitamiskohustuse täitmata jätmise kohta, et neile polnud

piisavalt selge, et hagejate väidete alusel ei ole põhjendatud leppetrahve vähendada, mistõttu

oli maakohtu otsus neile üllatuseks, ei ole veenev, kuna hagejaid esindab menetluses

professionaalne lepinguline esindaja.

51. Maakohus leidis, et arvestades leppetrahviga tagatud kohustuste olulisust ja kostja huvi

nende kohustuste täitmise vastu, ei saa järeldada, et kokkulepitud leppetrahv oleks olnud

tagatisfunktsioonina kohustuste täitmise tagamiseks ebamõistlikult suur. Maakohus on õigesti

leidnud, et hagejad ei ole esile toonud, et leppetrahvid summas 6300 eurot ja 9000 eurot oleksid

laenulepingu poolte huve kaaludes ebamõistlikult suured. Asjaolust, et hagejad tagavad

põhivõlgniku kohustusi hüpoteegiga, ei välista põhivõlgniku enda kohustuste täitmist kostja ees

ning kostja huvi eelkõige selle vastu, et põhivõlgnik oma kohustused täidaks. Seetõttu pole

põhjendatud kostja ja põhivõlgniku huve kaaludes järeldada, et kostjal nagu polekski huvi olnud

põhivõlgniku kohustuste täitmise vastu, milleks laenulepingu pooled olid kokku leppinud

leppetrahvides, tagamaks eelkõige põhivõlgniku enda poolt kohustuste täitmist.

52. Kuigi hagejad on palunud tühistada maakohtu otsuse ka ulatuses, milles maakohus tunnistas

sundtäitmise lubatavaks tagastamata laenusumma 300 000 euro ja tagastamata intressi

17 791 euro osas, ei ole hagejad põhjendanud, miks on maakohtu otsust eeltoodud ulatuses

ebaõige.

Menetluskulude jaotus

53. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks.

54. TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.

55. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus.

2-21-6878

56. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)