3-21-2553/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.04.2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-2553

Haldusasi

A.S., A.A. , I.K. , K.P. ja H.R.-i kaebus Tartu

Linnavolikogu 07.10.2021. a otsuse nr 373 osaliseks

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25.04.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.S., A.A. , I.K. , K.P. ja H.R.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebajad/apellandid – A.S., A.A., I.K. , K.P. ja H.R.

esindaja advokaat Triin Kaurov

Vastustaja – XXX

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.04.2023. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebajate apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 09.04.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavolikogu kehtestas 07.10.2021. a otsusega nr 373 (tl 86-89) XXXa

üldplaneeringu pealkirjaga „XXXa üldplaneering 2040+“ (ÜP). Sellega on mh ette nähtud

matkararada Emajõe paremkaldale alates Kärevere sillast kuni dendropargini

kaardirakenduses näidatud lõikudes. Üldplaneeringu põhjendused sisaldavad järgmisi sätteid.

1.1. Linna ruumilise arengu ühe põhimõttena on nimetatud Emajõe-äärse rohelise koridori

väljakujundamine ja jõe avamine linnale. Eesmärgiks seatakse katkematu terviseraja,

matkaraja ja puhkekohtade kujundamine Emajõe kallastel.

1.2. Avalik ruum ÜP mõistes on ala, mis on olenemata selle omandivormist igaühele kas kogu

ööpäeva või kokkulepitud aegadel kasutatav. Avaliku ruumi planeerimise eesmärk on tagada

elanikele ja linna külastajatele puhkamiseks, vabaks liikumiseks, kultuuriliste ja sotsiaalsete

vajaduste rahuldamiseks vajalike maa-alade olemasolu. Avalikku ruumi kuuluvad mh

matkarajad, kallasrajad ja juurdepääsud kallasrajale.

1.3. Kaardil on Emajõe kallas (kuni raudteesillani) tähistatud kui kohaliku tähtsusega

rohekoridor. ÜP-ga seatakse eesmärgiks planeeritud rohealade avaliku kasutuse tagamine

eraldi kokkuleppe sõlmimise teel või vajadusel sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise

rakendamisega. ÜP-ga seatakse eesmärgiks puhke- ja virgestusala või -koridori avalik

kasutamine, selleks lepib linn maaomanikuga kokku taristu rajamise, hooldamise ja

kasutamise tingimustes. Tervise-, matka- ja suusaradade projekteerimisel ja väljaehitamisel

tuleb koostöös maaomanikega leida puhkekoridoride looduslikele radadele sobivaim,

keskkonda säästvaim tehniline lahendus.

1.4. ÜP seab eesmärgiks tagada XXXas pidev ja takistusteta liikumisvõimalus kogu Emajõe

kalda ulatuses. ÜP-ga määratakse Emajõe kallaste vaba kasutamise tingimused, sh tingimused

kallasraja kasutamiseks ja seal takistamatult liikumise võimaldamiseks, kallasrajale

juurdepääsude tagamiseks ning erandlikel juhtudel tingimused kallasraja sulgemiseks ja

suletud kallasrajast möödapääsu tagamiseks. Kalda ehituskeeluvööndisse on lubatud rajada

üksnes avalikult kasutatavaid teid ja parklaid ning üksnes planeeringu alusel. Emajõe

kallasraja looduslike takistustena XXXa maalises piirkonnas saab käsitleda mh liigniisket või

soostunud kaldaala, tugevalt võsastunud ja kaldal kõndimist takistavat võsa, looduslikke

ojasid või veega täitunud lohke. Olulisemateks inimtekkelisteks takistusteks, mis ei võimalda

kallasrajal liikumist, on maaparanduskraavid, samuti Emajõega ühenduses olevad lühemad

või pikemad paadikanalid. Paadikanalid lõikavad läbi jõeäärse rohekoridori ning on vaba ja

turvalise liikumise olulisemateks takistusteks jõe kaldal. Jõeäärse vaba liikumise

võimaldamiseks kavandatakse paadikanalitele, nagu ka jõkke suubuvate eesvoolukraavide ja

looduslike ojade suudmetele, väikesillad või purded.

1.5. ÜP-ga kavandatakse Emajõe paremkaldale matkarada (Emajõe matkarada) alates

Kärevere sillast kuni dendropargini kaardirakenduses näidatud lõikudes. Vaba läbipääsu

planeerimine Emajõe kallastele on avalikes huvides, et tagada piirkonna elanikele ja linlastele

võimalused vabaõhupuhkuseks ja avada takistusteta juurdepääs jõele. Emajõe matkarada on

avalikult kasutatav puhkamise ja virgestuse eesmärgil kavandatud ja kaardirakenduses

esitatud rada, mis ulatub Tähtvere dendropargist Kärevere sillani. Matkarada on maastikul

kulgev valdavas osas jõe kallasraja vööndisse planeeritav puhkerajatiste kompleks, mis

koosneb looduslikust või tugevdatud pinnasega jalgteest, matkaraja sildadest ja mitmetest

jõeäärsetest puhkekohtadest ning nende juurde kuuluvast teenindusmaast. Tingimus: Emajõe

matkarajal võib liikuda jalgsi, suuskadel või muul sarnasel viisil. Rajal on üldjuhul keelatud

sõita jalgrattaga (kui maa omanikuga ei ole kokku lepitud teisiti) ja mistahes mootoriga

sõiduvahendiga, v.a. rada hooldavate kergekaaluliste hooldusmasinatega. Matkaraja

turvalisuse ja läbitavuse tagamiseks on lubatud matkarada kindlustada (katta või muul moel

rajaalust pinnast tugevdada), raiuda ja eemaldada rajal liikumist takistavat võsa, ehitada

purdeid, laudteid ja sildu üle kraavi ja kanali jms. Emajõe kalda aladelt läbipääsu täpsem

olemus ja tüüp konkreetses asukohas selgub matkaraja kavandamisel ja pärast vastavate

kokkulepete saavutamist. Kaebajate kinnistutel kulgevale matkaraja osale on ette nähtud kolm

matkaraja silda, so üle kraavi või kanali ulatuvat rajatist, mida mööda kulgeb matkarada.

1.6. Emajõe 1% üleujutusohuga ala piirist tulenev ehituskeeld ei laiene muuhulgas Emajõe

matkarajale ja selle puhkekohtade ehitistele, looduslähedase kattega kergliiklusteedele,

loodusliku katendiga spordi- ja loodusradadele, avalikke puhkekohti teenindavatele vett

läbilaskva katendiga sõiduteedele ja parklatele.

2. Vastustaja käsitles vaidlustatud 07.10.2021. a otsuses kokkuvõtvalt vastuväiteid Emajõe

matkaraja rajamisele ning viitas, et põhjalikumalt on neid käsitletud 15.06.2021.a korralduses

nr 701 (tl 54-59). Vastustaja jättis kaebajate vastuväited arvestamata ning põhjendas seda

järgmiselt.

2.1. On olemas avalik huvi matkaraja kavandamiseks eelkõige Emajõe äärse matkaraja lõigus

dendropargist kuni Vorbuse raudteesillani, kuna see asub linnale väga lähedal. Kaebajate

kinnistutel XXX, 2 ja 2a, K, O, S ja J ei paikne matkarada elamute lähedal ja sellega ei kaasne

olulist riivet privaatsusele. Maaomanike omandiõigus pole piiramatu. Avalikes huvides on

Emajõe kallastel vaba liikumise planeerimine, et tagada piirkonna elanikele võimalused

vabaõhupuhkuseks.

2.2. Kallasrada ei ole võrdne matkarajaga ja linn möönab, et matkarada võib olla kinnistu

omanikule koormavam kui kallasrajal liikumine. Samas mõlemal juhul võivad kaasneda

omaniku jaoks sarnased ebamugavused ning negatiivsed mõjud privaatsusele ja turvalisusele.

Samuti on maaomanike õigused täpselt samad mõlemal juhul. Matkaraja asukoha määramine

ÜP-s iseenesest omaniku õigusi ei kitsenda ega piira, kuna matkaraja kavandamine eramaale

eeldab maakasutuseks kokkulepet maaomanikega. Matkaraja kavandamine võimaldab ette

valmistada terve kompleksi tegevusi, mis kokkuvõttes tagavad küll J parema ja ilmselt

rahvarohkema külastatavuse, kuid annavad ka võimaluse omanikuga kokku leppida raja

ehituse, kasutamise, turvalisuse ja koristamise küsimused. Linna eesmärk on jõuda tulevikus

lahendini, mis Euroopas matkaradadel välja on kujunenud - tagatud on raja läbitavus ja

turvalisus matkajale, külastuskord on täpselt reglementeeritud ning kohalik omavalitsus

kannab hoolt koristamise ja haldamise üle. Seega, kõigi osapoolte vahel on kokku lepitud

käitumise kord. Matkarajana avatakse rada pärast maaomanikega kokkulepete sõlmimist ja

raja kasutamiseks ettevalmistustööde tegemist. Võimalik on maaomanikega kokkuleppel ka

tasuline sundvaldus, kuid sundvalduse seadmine ei ole linna esmane valik.

2.3. Kaebajate kinnistud paiknevad valdavalt looduslikult tugeval või tugevdatud pinnasel.

Kirjeldatud jõe kaldaprofiili erisuste tõttu on kallasraja vöönd J, S, O, K ja I kinnistute

piirkonnas üleujutuse või suurvee aegadel vee all vaid väheses ulatuses ja lühiajaliselt.

Emajõe võimaliku üleujutuse korral katab suurvesi matkaraja linnapoolses osas jõe kaldaala

oluliselt suuremas ulatuses ning ei saa eeldada, et igapäevamatkaja jõuab kõrge veeseisu ajal

ka avaldajate kinnistuteni ja jääb seal hätta. Linn kui matkaraja valdaja tagab suurvee

perioodil järelevalve ja paigaldab rajale hoiatavad või keelavad sildid, kui on veendunud, et

matkarada on üle ujutatud ja raskesti läbitav.

2.4. Matkaraja kavandamine arvestab kaitsealuste liikidega ja on kooskõlas kaldakaitseliste

piirangutega. ÜP KSH aruandes on kirjeldatud, et Emajõega seotud kaitsealustele liikidele ei

ole seoses matkaraja ega puhkekohtade arendamisega olulist ebasoodsat mõju ette näha.

Sarnaselt ei ole ette näha ebasoodsaid mõjusid kalda kaitse eesmärkide täitmisele. Seega on

välistatud ebasoodsad mõjud üksnes lühiajaliseks viibimiseks ja liikumiseks mõeldud aladel

väljaspool matkaraja puhkekohti. KSH aruanne on Keskkonnaameti poolt heaks kiidetud.

Linn ja Keskkonnaamet käsitlevad matkarada planeeringuga kavandatava avalikult kasutatava

teena, millele ehituskeeld ei laiene (looduskaitseseaduse § 38 lg 5 p 10).

3. A.S., A.A., I.K. , K.P. ja H.R. esitasid 05.11.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles

taotlesid Tartu Linnavolikogu 07.10.2021. a otsuse nr 373 tühistamist osas, millega kavandati

matkarada ja matkaraja sillad kaebajate kinnistutele. Kaebajate väitel ei ole piisavalt arvestatud

kaebajate huve.

3.1. Õigus kallasrada kasutada ei anna vastustajale õigust kaebajatele kuuluvale eramaale

matkarada rajada ja seda kasutusse anda. Kallasrada ei tähenda matkarada, vaid üksnes veekogu

äärset avalikult kasutatavat kaldariba. Matkaraja rajamine riivab intensiivselt kaebajate

omandipõhiõigust, õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, privaatsusele ning kodu

puutumatust. Matkajad võivad lahkuda kallasrajalt ja siseneda eraomandis olevale kinnistule,

eriti üleujutuse ajal. Matkarajalt võib kanduda prügi kaebajate kinnistutele ning matkajad

võivad rikkuda hügieeninõudeid. Matkajad võivad loata kasutada kaebajatele kuuluvaid

paadisildu, luua tuleohtlikke olukordi, varastada küttepuid, murda puid ja põõsaid, telkida

kaebajate kinnistutel, esitada kaebajatele pretensioone seoses matkaraja seisundiga ja siirduda

avalikult kasutatavale teele üle kaebajate kinnistute.

3.2. Matkaraja keskkonnamõjude aspekte ei ole hinnatud. Piirkonnas elab mitmeid kaitsealuseid

liike. Ainuüksi kaitsealused liigid välistavad matkaraja kulgemise kaebajate kinnistute

kallasradadel. Matkarada soovitakse rajada Emajõe ehituskeeluvööndisse. Selle vähendamine

on lubamatu. Matkaraja rajamine suurendab oluliselt kallasrajal liikuvate inimeste arvu, mis

omakorda toob kaasa negatiivse mõju kaldale (toidujäätmed, taara, pakendid, suitsukonid jne).

Emajõe veekaitsevöönd on 10 meetrit ning selles on ehitamine keelatud.

3.3. Ei esine avalikku huvi kaebajatele kuuluvate kinnistute peale matkaraja rajamiseks.

Piirkonna elanikele ja linlastele vabaõhupuhkuseks võimaluste tagamine ei saa olla avalik huvi

eramaadele matkaraja rajamiseks. Jõele juurdepääsu avamine on kallasraja küsimus. Kui

puudub avalik huvi, siis ei ole ka sundvalduse seadmisel eduväljavaateid. Isegi, kui esineb

avalik huvi, ei kaalu see üle kaebajate huve. Kaebajate huvi on kaitsta oma kinnistuid

ebaproportsionaalsete häiringute eest ning tagada omandiõigus, privaatsus ja kodu puutumatus.

Isegi kui linna territooriumil on arusaadav suurema liikumisega matkaraja kasutus, siis ei esine

sellist avalikku huvi endise Tähtvere valla aladele jäävatel maadel.

3.4. Vastustaja kohtles kaebajaid ebavõrdselt võrreldes XXX asumi kaldakinnistute omanikega,

kelle kinnistute lõikes jäeti matkarada kaardile kandmata. Matkarada on võimalik rajada ka nii,

et see kulgeb sisemaa suunas ümber kaebajate kinnistute.

3.5. Planeerimismenetluses ei ole kaebajaid tegelikult ära kuulatud. Ärakuulamine on olnud

näiv, kuna kaebajate argumente ei ole sisuliselt kaalutud. Vale on väide, et kaebajatega on

korduvalt kohtutud, 2020. a sügiseks lubatud kohtumist ei toimunud. Kohtumine toimus

vahetult enne 07.10.2021. a volikogu.

4. Vastustaja vaidles kaebusele vastu.

4.1. Vastustaja ei ole samastanud matkarada ja kallasrada.

4.2. Võimalikud mõjutused matkarajast ja selle intensiivsemast kasutusest võivad olla

kaebajatele koormavamad kui võsastunud ja läbimatu kallasraja puhul, kuid avalikku huvi ja

asjaolusid silmas pidades ei ole võimalik riive kaebajate õigustele ülemäärane.

4.3. ÜP eesmärk on kogu linna territooriumi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste

määratlemine ning mitmeid kaebajate tõstatatud küsimusi ei saa lahendada üldplaneeringu

tasandil. Abinõusid kaebajate murede leevendamiseks on võimalik rakendada matkaraja

kasutamise tingimuste seadmisel, arvestades varasemaid kogemusi.

4.4. Looduskaitseseadusest tulenevad piirangud, sh looduskaitsealuste isendite kaitse on alati

primaarne. Looduskaitseliste isendite paiknemine piirkonnas ei tähenda tingimata seda, et

inimeste viibimine piirkonnas ja matkaraja rajamine oleks täiesti keelatud.

Keskkonnaregistrisse kandmata keskkonnaandmeid ei saa planeeringu koostamisel kasutada.

Ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole vajalik, kuna tegemist on avalikult kasutatava teega.

Vastustaja ei kavatse rajada kaebajate kinnistutele kergliiklusteed. Kui vajalik on sildade

rajamine, siis see tuleb samuti maaomanikuga kokku leppida.

4.5. Vastustaja ei ole pidanud põhjendatuks ÜP-s näidata matkarada ümber kaebajate

kinnistute, kuivõrd eesmärk on olnud avada just kallasrada matkajatele ning juurdepääs jõele

kui avalikule hüvele.

4.6. XXX asumis on kehtestatud detailplaneeringud, millega on varasemalt määratud

kallasraja asukoht (10 m veepiirist) ning milles on märgitud, et kinnistuid läbib Jänese

matkarada. Emajõe kallasrada on XXX asumis detailplaneeringute elluviimiste järel olnud

hästi läbitav. Kinnistuid ei ole lastud võsastuda ning kaldaala on hooldatud. K, XXX , 2 ja 2a

kinnistutel on kallasrada lastud vastustaja hinnangul teadlikult võsastuda, sest omanikud ei ole

lubanud kitsal jõeäärsel kõnnirajal hooldust teha ja ei ole teinud seda ka ise. Eeltoodu näitab

selgelt, et kaebajad ei ole huvitatud, et teised isikud kallasrada üldse kuidagi kasutada saaks.

Kavandatud matkarada on üks õiguslik alus selleks, et kokku leppida kaldariba edaspidises

hoolduses ja läbitavaks muutmises.

4.7. Vastustaja ei ole rikkunud kaebajate kaasamise või ärakuulamise kohustust.

5. Tartu Halduskohus jättis 25.04.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

põhjendas otsust kokkuvõtlikult järgmiselt.

5.1. Planeerimisseaduse (PlanS) § 74 lg 1 kohaselt on ÜP eesmärk kogu valla või linna

territooriumi või selle osa ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. ÜP on

seega suure üldistusastmega dokument. Otse ÜP alusel ei ole võimalik midagi ehitada, samuti

ei anna ÜP õigust tegutseda võõral maal. Ehitamiseks tuleb saada vastav luba ning võõral

maal tegutsemiseks saavutada kokkulepe maaomanikuga või seada sundvaldus. Need on

eraldi menetlused, mille raames tehtuavad otsused on eraldi vaidlustatavad.

5.2. Kohtu hinnangul on vastustaja planeeringu kehtestamisel ja ka kohtumenetluses piisavalt

põhjendanud, miks juurdepääs Emajõele on oluline avalik hüve ning miks ei pea vastustaja

piisavaks juurdepääsu kallasraja kasutamise õiguse alusel, vaid on kavandanud Emajõe

paremkaldale matkaraja. Kohus nõustub nende põhjendustega ja ei korda neid. Vastustaja on

korduvalt ja piisavalt selgitanud ka seda, et ÜP on esimene etapp tegevustes, mille

lõppeesmärgiks on matkaraja kasutusele võtmine. Ainuüksi matkaraja kavandamine

(kaebajate sõnul väljakuulutamine) ÜP-s ei riku kaebajate õigusi. ÜP olemuslik tunnus on

tulevikus toimuvate tegevuste kavandamine.

Seega tuleb hinnata pigem seda, kas kaebajate esitatud põhjendustel tuleks Emajõe matkaraja

paiknemine kaebajate kinnistutel välistada, või on vastustaja õigesti leidnud, et see võimalus

tuleb ette näha, et vastustaja saaks matkaraja kasutusele võtmise eesmärgil edasi tegutseda.

5.3. Asjas omab tähtsust see, et Emajõel on kallasrada. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse

(KeÜS) § 38 lg 2 ja 3 alusel on Emajõe kallasraja laius 10 m ning kui kallasrada on üle

ujutatud, siis on kallasrajaks kahe meetri laiune kaldariba veeseisu piirjoonest (ajutine

kallasrada). Kallasrada on mõeldud Emajõe avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks,

sh selle kaldal liikumiseks, ning kohaliku omavalitsuse üksus peab planeeringutega tagama

avaliku juurdepääsu kallasrajale (KeÜS § 38 lg 1 ja 7). Kallasraja instituut on Eesti õiguses

olemas alates asjaõigusseaduse vastuvõtmisest 09.06.1993 ning on algusest peale tähendanud

seda, et kallasrada võib igaüks kasutada veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks (kuni

01.08.2014 kehtinud asjaõigusseaduse § 161 lg 2).

Eeltoodu tähendab, et kaebajatel ei ole võimalik vaidlustada seda, et nende kinnistutel võib

kallasraja ulatuses (s.h üleujutuse ajal ajutise kallasraja ulatuses) liikuda igaüks.

5.4. ÜP eesmärgiks on kallasrada nö edasi arendada, arvestades seejuures nii maaomanike

kui ka Emajõe ääres liikujate huve. Vastustaja kavatseb vajadusel tugevdada rada, ehitada

purdeid ja sildu, ehitada puhkekohti jms, samas kavandab vastustaja ka mitmeid

korralduslikke abinõusid - lubada liikumist matkarajal üksnes jalgsi ja suuskadel, korraldada

matkaraja korrashoid, paigaldada teabekandjad matkarajal kehtivate reeglite kohta, korraldada

turvateenuse kättesaadavus igal ajal juhuks, kui rajal viibijad reegleid ei täida. Vastustaja on

avaldanud kavatsust rajada matkarada üksnes kokkuleppel maaomanikega (sh kokkuleppel

seatav sundvaldus juhul, kui maaomanik seda soovib).

5.5. Kohus ei nõustu kaebajate etteheitega, et vastustaja samastab matkarada ja kallasrada või,

et kallasraja küsimused on matkaraja kavandamisel asjakohatud. Vastustaja on ÜP-ga

kavandanud matkaraja kohta, kus igaühe õigus liikuda on olemas juba seaduse alusel.

Matkaraja kasutusele võtmine võimaldab muuta lihtsamaks liikumise kallasrajal, kuid samal

ajal kaitsta ka maaomanike huve ning arvestada loodus- ja keskkonnakaitse huve viisil, mida

kallasraja olemasolu ja selle kasutamise õigus ei taga. Kallasraja instituuti arvestades on

matkaraja kasutusele võtmine võimalik ka siis, kui mõne maaomanikuga ei saavutata

kokkulepet ja ei seata ka sundvaldust. Vastustaja saab jätta vastavatele maaüksustele ehitised

rajamata ja matkaraja kasutaja lihtsalt läbib need kallasraja kasutamise õiguse alusel. See

tähendab, et sisuliselt kaebajate olukord matkaraja kasutusele võtmisega ei muutu. On

võimalik, et matkaraja puhul suureneb isikute arv, kes soovivad läbida kaebajate kinnistuid,

kuid matkaraja kasutusele võtmist muudel kinnistutel ei saa kaebajad takistada ning asjaoluga,

et nende kinnistuid võib kallasraja ulatuses igaüks kasutada, tuleb kaebajatel leppida.

5.6. Planeeringus on reeglina küll ette nähtud, et matkarajad on läbitavad ka jalgrattaga, kuid

Emajõe matkaraja kohta on konkreetselt öeldud, et see on mõeldud kasutamiseks ainult jalgsi

ja suuskadel. Vastustaja on üldiselt deklareerinud oma kavatsust panna vajadusel

igaüheõigused maksma sundvalduse seadmise teel, kuid Emajõe matkaraja kohta on öeldud,

et matkarada võetakse kasutusele üksnes kokkuleppel maaomanikuga ja sundvaldus seatakse

juhul, kui maaomanik seda soovib. Isegi kui vastustaja peaks matkaraja kasutusele võtmise

eesmärgil algatama sundvalduse seadmise mõne kaebaja kinnistule, saab selle eraldi läbi

vaielda, lähtudes juba konkreetsematest sundvalduse seadmise tingimustest.

5.7. Kaebajate väitel ei anna kallasraja olemasolu vastustajale õigust nende kinnistutele

midagi ehitada. Kohtu hinnangul ei ole vastustajal kavatsust ehitada kaebaja kinnistutel nende

nõusolekuta. Lisaks ei pruugigi ehitustööd kaebajate kinnistutel matkaraja kasutusele

võtmiseks vajalikud olla. ÜP-s on öeldud, et pinnas kaebajate kinnistutel on sobilik jalgsi

läbimiseks ilma mingite täiendavate ehitustöödeta. Purde või silla ehitamise küsimuse saab

samuti lahendada edaspidi. Vastustajal ei ole kohustust lähtuda ÜP kehtestamisel kaebajate

seisukohast, et nad ei anna nõusolekut matkaraja kasutusele võtmiseks. ÜP-ga ei lahendata

vaidlust maa kasutamise õiguse üle. Kohtu hinnangul nähtub ÜP-st ja vastustaja

seisukohtadest valmisolek võtta matkarada kasutusele kuni sellise takistuseni, mida ei õnnestu

kõrvaldada.

5.8. Kohus nõustub sellega, et kallasrada ei pea võimaldama liikuda igal ajal ja nö kuiva

jalaga. Kuid seda ei pea võimaldama ka matkarada. Kohus peab üldiselt teadaolevaks, et

Eestis olemas olevad matkarajad on väga erinevad. Vastustaja saab matkaraja olemust,

seisundit ja läbitavust kajastada matkarajale paigaldatavatel teabekandjatel.

5.9. Kaebajad viitavad KeÜS §-dele 32 ja 35, mis reguleerivad võõral maal liikumist üldjuhul

(kallasrada on KeÜS § 32 suhtes erisäte) ja võõral maal telkimist ning sätestavad, et see on

lubatud vaid omaniku loal. Kaebajad on mures, et matkaraja kasutusele võtmise korral võivad

selle kasutajad neid reegleid eirata. Põhimõtteliselt ei saa tõesti välistada, et matkaraja

kasutusele võtmise korral võib mõni isik ekslikult liikuda kaebajate kinnistule väljaspool

matkarada või asutada ennast sinna telkima. Sama võib juhtuda ka siis, kui inimesed liiguvad

kaebajate kinnistutel kallasrajal.

5.10. Nõustuda ei saa sellega, et on ilmne, et vastustaja ei suuda tagada matkarajal reeglite

järgimist ja korda. Ei ole õige eeldada, et matkaraja kasutusele võtmisega kaasneb kindlasti

lõhkumine, reostamine ja omavoli. Kaebajate väitel ei anna ÜP vastuseid, kuidas täpsemalt

tagatakse matkaraja kasutajate hea käitumine. Kohtu hinnangul ei peagi ÜP seda täpselt

reguleerima. Vastustaja kavatsused korra tagamiseks on ÜP tasandil avaldatud piisava

täpsusega. Täpsemates tingimustes saavad kaebajad vajadusel vastustajaga kokku leppida.

5.11. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega seoses ehituskeeluvööndiga ning loodus- ja

keskkonnakaitseliste piirangutega ja ei korda neid. Kohus märgib, et ÜP kohaselt tuleb selle

elluviimisel eelnevalt analüüsida mõju kaitstavatele loodusobjektidele ning kavandatav

tegevus, sh matkaradade rajamine on võimalik vaid juhul, kui tegevusega ei kaasne oluline

ebasoodne mõju kaitstavatele loodusobjektidele. Kohus ei kahtle, et vastustaja matkaraja

tegeliku rajamise ja kasutusele võtmise raames seda teeb.

5.12. Kui vastustaja eesmärk on tagada igaühele juurdepääs Emajõele ning jõe kaldal

matkaraja kasutamise (või vähemalt kallasraja kasutamise) võimalus, siis ei ole lahenduseks

see, kui matkarada kulgeb ümber kaebajate kinnistute. Samal põhjusel on selge, miks soovib

vastustaja, et matkarada paikneb just kaebajate kinnistutel.

5.13. See, et vastustaja ei kavanda ÜP-s matkarada Emajõe kaldale XXX asumis, ei tähenda,

et matkarada ei või kavandada kaebajate kinnistutele. ÜP sisu XXX asumi piirkonnas ei ole

vaidluse esemeks. Lisaks mõistab kohus vastustaja seisukohti nii, et XXX asumis on vaba

liikumise tagamine kallasrajal ette nähtud kehtiva detailplaneeringuga. Kaebajate esitatud

plaanide (tl 10, 12, 14, 15, 17, 19, 21) järgi on kinnistud valdavalt suured (XXX pindala 4,33

ha, I tee 2 pindala enne I tee 2a liitmist 3777 m2, K kinnistu pindala 2,91 ha, O kinnistu

pindala 9557 m2, S kinnistu pindala 8792 m2, J kinnistu pindala 10 838 m2). Kinnistutel

hooneid kas üldse ei ole, või asuvad need jõest suhteliselt kaugel. Jõele kõige lähemal, ca 28

m kaugusel jõest, on I tee 2 kinnistul paiknev hoone (saun), kuid hoone on kavandatavast

matkarajast eraldatud väikese veekoguga. Kaebajate kinnistute piirkonnas on olemasoleval

kallasrajal piisavalt ruumi, et arendada see edasi matkarajaks ilma kaebajate õigusi ülemäära

mõjutamata.

5.14. Kohus ei nõustu sellega, et kaebajate kaasamine on olnud näilik või et vastustaja ei ole

kaebajate huve piisavalt kaalunud. Kaebajad esitasid samad vastuväited 15.08.2020

üldplaneeringu eelnõu ja KSH aruande avaliku väljapaneku raames (tl 26-28) ning 19.05.2021

üldplaneeringu avaliku väljapaneku raames (tl 40-43). 03.05.2021 toimus Tartu Linnavalitsuses

kohtumine seoses Emajõe kaldale kavandatava matkarajaga (tl 48-50). Kaebajate vastuväiteid

arutati ka Rahandusministeeriumis toimunud ärakuulamisel 30.08.2021 ning

Rahandusministeerium leidis, et vastutaja on kaebajate arvamusi kaalunud ja selgitanud, miks

nendega ei olnud võimalik arvestada (tl 72-78). Kaebajatel on olnud võimalus avaldada oma

seisukohad ja vastuväited ning vastustaja on neid planeeringu kehtestamisel kaalunud.

5.15. Seega ei anna kaebajate seisukohad alust väita, et vaidlusalune ÜP on kaebajate

kinnistutele matkaraja kavandamise osas õigusvastane. Vastustaja on ÜP-d matkaraja

kasutusele võtmise kavatsuse osas piisavalt põhjendanud, on kaebajate väiteid kaalunud ja ei

ole kaalutlusõiguse teostamisel eksinud. Vastustaja ei ole planeerimismenetluse läbiviimisel

rikkunud ka menetlusnorme.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebajad esitasid 24.05.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles

paluvad halduskohtu 25.04.2023. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus

rahuldada. Halduskohus rikkus kaebajate hinnangul materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis

tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise.

6.1. Halduskohtu seisukoht kallasrajale matkaraja rajamise kohta on põhjendamatu.

Kallasrada ja matkarada on olemuslikult erinevad. Kaebajatel pole ühtegi vastuväidet

kallasraja avalikule kasutusele kaebajatele kuuluvate kinnistute lõikes. Küll pole kaebajad

nõus matkaraja kavandamisega vaidlusalustele eramaadele. Kallasrada ei anna põhjust seda

kasutada matkarajana. Kallasrada ei tähenda matkarada, vaid üksnes veekoguäärset avalikult

kasutatavat kaldariba. Matkarada on rajatis ning nõuab kinnistute omanike nõusolekut.

Matkajatele väära kuvandi loomine kogu planeeringu ala ulatuses toimivast matkarajast

Emajõe kaldal mõjub neile eksitavalt. Seetõttu suurendab matkaraja märkimine kaebajate

kinnistule kunstlikult inimeste arvu eravaldustes, tuues sellega kaasa senise kallasraja

intensiivsema kasutuse. Avaliku võimu poolt on meelevaldne kavandada matkarada viisil, et

kui mõni maaomanik ei ole nõus kokkulepet sõlmima või sundvalduse seadmine ei õnnestu,

tuleb maaomanikul ikkagi taluda sisuliselt matkarada.

6.2. Halduskohus on jaganud põhjendamatult vastustaja seisukohta seoses

ehituskeeluvööndiga ja loodus- ning keskkonnakaitseliste piirangutega.

6.3. Kuigi kaebajad tõid välja mitmeid tõsiseid häiringuid matkarajaga seonduvalt, ei

käsitlenud kohus neid lähemalt. Kohus ei ole arvestanud, et ÜP ei ole selles osas ette näinud

meetmeid. Kaebajatel pole mingit kindlust, et oleks võimalik rajada kaebajate jaoks turvaline

matkarada. Kaebajad on selgitanud, millised küsimused on ÜP-s lahendamata (võimalikud

heakorra rikkumised, jäätmete jätmine matkarajale, lõkete tegemine selleks mitte ettenähtud

kohtades, puude kahjustamine, kaebajate kinnistutelt küttepuude varastamine,

üleujutusaegadel kaebajate kinnistutelt üle kinnistute liikumine).

6.4. Ainuüksi ÜP-s matkaraja näitamine annab avalikkusele eksitava ja ebaõige sõnumi, et

juba ongi olemas selline matkarada. Matkaraja kasutajal on täiesti ükskõik, kas tegemist on

riigi- või eramaaga ning kas viimase osas on sõlmitud kokkulepped maaomaniku ja vastustaja

vahel. Seepärast riivab matkaraja märkimine kaebajate kinnistule intensiivselt ja

ebaproportsionaalselt kaebajate põhiseaduse §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust ning

põhiseaduse §-st 26 tulenevat õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, privaatsusele ning

põhiseaduse §-st 33 tulenevat kodu puutumatust.

6.5. Kohus jättis arvestamata kaebajate pakutud alternatiivid. Kaebajate ettepanek on suunata

matkarada ümber kaebajate ning XXX tee ja XXX pargi kruntide E ja F kinnistute äärest.

Matkaraja loomise eesmärk ei nõua, et matkarada kulgeks vaid Emajõe kallastel.

6.6. Kaebajate hinnangul poleks tohtinud kaebajaid kohelda erinevalt võrreldes XXX

kinnistute omanikega. Asjaolu, et kaebajate kinnistud on suuremad, ei anna õigust neid

erinevalt kohelda. Kaebajate kinnistud on vanade talude kinnistud ning kahel kinnistul on

elamud ja õuealad jõele lähemal kui XXX kinnistutel. Kaebajatele jääb arusaamatuks, miks

on erinevalt 400 m eemal asuvatest XXX kinnistutest avalik huvi just kaebajate eramaale

matkaraja loomise vastu.

6.7. Kohus pole analüüsinud avaliku ja erahuvi küsimust. Isegi, kui avalik huvi esineb, siis

kaebajate erahuvid kaaluvad need üle. Piirkonna elanikele ja linlastele just kaebajate

kinnistute peale vabaõhu puhkuse võimaluste loomine on põhjendamatu ning kindlasti ka

ebaproportsionaalne. Kaebajate huvi on kaitsta oma kinnistuid ebaproportsionaalsete

häiringute eest ning tagada omandiõigus, privaatsus ja kodu puutumatus. Arvestades, kui

intensiivne omandiõiguse, privaatsuse ja kodu puutumatuse rikkumine sellise matkaraja

rajamise ja edasise kasutusega tekitatakse, siis ei kaalu avalik huvi üle eraomanike huve.

Vastustajal lasub kohustus teha üldplaneeringu kehtestamisel otsustus, arvestades

kaalutlusreegeid, sh volituse piire, kaalutlusõiguse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, olulisi

asjaolusid ja põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2; HKMS § 158 lg 3). Käesoleval juhul on otsuse

tegemisel jäetud arvestamata kaebajate poolt esile toodud asjaolud, alternatiivsed lahendused

ning jäetud kohaselt kaalumata erinevad huvid.

6.8. Kaebajad leiavad jätkuvalt, et ärakuulamine oli vaid formaalne ning sisuliselt pole nende

seisukohtadega arvestatud. Kui kaebajaid oleks kuulatud, oleks vastustaja vastused sisuliselt

olnud teised – ainuüksi kaebajate privaatsuse ja turvalisuse küsimused oleksid pidanud saama

teise vastuse.

7. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Apellatsioonkaebus

sisaldab suures ulatuses kordusi, mille osas on vastustaja nii ÜP menetluse kui ka

kohtumenetluse jooksul omapoolsed vastused andnud. Samuti ei pea vastustaja vajalikuks

vastuses korrata näiteks seda, et matkaraja rajamine saab toimuda vaid kokkuleppel

kinnistuomanikega või lähtuvalt KAHOS-est, juhul, kui mõni kinnistuomanik selleks soovi

avaldab. Vastustajal ei ole plaanis rajada kellegi kinnistule matkarada vastu kinnistuomaniku

tahtmist ja kokkuleppe puudumisel. Eeltoodut on vastustaja korduvalt selgitanud ning toonud

välja ka ÜP seletuskirjas. Vastustaja jääb seega kõigi oma varasemate seisukohtade juurde

neid käesolevas vastuses täies mahus kordamata. Kuivõrd kõikidele apellatsioonkaebuses

toodud seisukohtadele on vastustaja korduvalt vastanud, siis märgib vastustaja lühidalt

järgmist.

7.1. Vastustajale jääb apellatsioonkaebusest mulje, et kaebajad ei ole mõistnud või ei soovi

mõista ÜP tähendust ja olemust, mistõttu keskendutakse märkimisväärses osas juba matkaraja

rajamise ja/või kasutamisega seotud küsimustele. ÜP eesmärk on valla või linna ruumilise

arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine (PlanS § 74 jj). ÜP on kohaliku

omavalitsuse eriplaneeringu ja detailplaneeringu koostamise ning projekteerimistingimuste

andmise alus. Seega toimub täpsem planeerimine ja ehitamine üldplaneeringu reeglite

kohaselt. Eeltoodud põhimõttest lähtudes pidas vastustaja oluliseks näidata ÜP-s ära Emajõe

kallasrajal potentsiaalse matkaraja asukoha, mis annaks vastustajale tulevikus õigusliku

raamistiku kinnistuomanikega läbirääkimistesse asumiseks. Samas annab see

kinnistuomanikel õiguse esitada omapoolseid tingimusi. Kuivõrd üldplaneering on koostatud

pikemaks ajaks, siis ei saa välistada, et tulevikus on matkaraja rajamine siiski võimalik.

7.2. Vastavalt looduskaitseseaduse § 38 lg-le 5 p-dele 9 ja 10 ei laiene ehituskeeld (puudub

vajadus eraldi taotleda ehituskeeluvööndi vähendamist) kehtestatud detailplaneeringuga ja/või

kehtestatud ÜP-ga kavandatud sillale ja/või avalikult kasutatavale teele. Seega on oluline ka

võimaliku tulevikus rajatava matkaraja näitamine ÜP-s. Keskkonnaamet on XXXa ÜP

kehtestatud kujul heaks kiitnud. ÜP kaardile kantud matkarada ei tähenda veel, et matkarada

on olemas.

7.3. Vastustaja ega ka kohus ei ole ajanud segi kallasraja ega matkaraja mõistet, vaid püüdnud

selgitada, miks on antud juhul kaebajaid kõige vähem koormavam kavandada matkarada just

kallasraja vööndisse. Vastustaja hinnangul ei saa olla vaidlust selles, et Emajõe, kui linna

suurima avaliku veekogu kaldavööndis viibimine ja seal liikumine on üks linna olulisemaid

looduslikke hüvesid. Nii on vastustaja üldplaneeringu erinevates punktides ka sedastanud.

Vastustaja ei ole ka samastanud matakarada kallasrajaga. Samas on vastustaja arvestanud

põhimõttega, et kallasrada peaks olema avalikult kasutatav, mistõttu võimalikud mõjutused

matkarajast ja selle intensiivsemast kasutusest võivad olla küll kaebajatele koormavamad, kui

võsastunud ja läbimatu kallasraja puhul (nagu kaebajate kinnistute puhul on juhtunud), kuid

vastustaja hinnangul ei ole avalikku huvi ja asjaolusid silmas pidades võimalik riive

kaebajate õigustele matkaraja rajamisega kallasrajale ülemäärased. Arvestades asjaolu, et

kaebajad ei saa keelata teistel kinnistutel matkaraja rajamist (juhul, kui kinnistuomanikud on

selleks nõusoleku andud) ning asjaolu, et kallasrada on igaühel õigus kasutada, siis ongi

vastustaja näinud ÜP-s ette võimalusel matkaraja rajamise ning selleks kokkulepete

saavutamise vajaduse kinnistu omanikega. Eeltoodu välistab ka võimaluse, et matkajad

satuksid kaebajate hoovi/õuealale juhul, kui kallasrada on läbimatu või takistatud. Vastustaja

on valmis võtma kokkuleppe alusel vastutuse selles osas, et matkajad ei satuks kaebajate

kinnistute nn õuealale, vaid püsiksid kallasraja vööndisse rajatud matkarajal ning tagama seal

ka heakorra. Täpsemad tingimused ja tegevused tuleb selleks eraldi kokku leppida.

7.4. Matkaraja asukoht on kooskõlastatud Keskkonnaametiga, mis tähendab, et ametkond ei

näinud matkarajas ebasoodsat mõju kaitstavatele loodusobjektidele. EELIS andmebaasi teabe

kohaselt on matkaraja lõik osa II ja III kategooria kaitstavate loodusobjektide levialast,

milleks on Emajõgi ja selle kaldad, sh paremkallas Supilinnast kuni Kärevere sillani. ÜP-s

seatud tingimuste kohaselt tuleb puhkekoridori (ja selle koosseisus oleva jõeäärse matkaraja)

rajamisel kaitsealale või selle kattumisel kaitstava loodusobjektiga arvestada kaitseala või

kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgiga selliselt, et tegevus ei kahjustaks kaitse-eesmärgi

saavutamist. VeeS § 119 p 5 kohaselt on veekaitsevööndisse ehitamine lubatud, kui see on

kooskõlas käesoleva seaduse § 118 lg-s 1 nimetatud eesmärgiga (kalda erosiooni ja hajuheite

vältimine) ning looduskaitseseaduses sätestatud ranna- ja kaldakaitse eesmärkidega.

Kokkuvõtvalt saab vastustaja vaid kinnitada, et looduskaitseseadusest tulenevad piirangud,

sh looduskaitsealuste isendite kaitse on primaarne. Kaitsealuste liikide leviala vaidlusaluses

kaldalõigus ei tähenda aga koheselt, et lubatud ei oleks inimeste viibimine piirkonnas ning

keelatud oleks matkaraja rajamine. Matkaraja projekteerimisel ja rajamisel tuleb vastustajal

teha koostööd loodusobjektide kaitset kureerivate ametkondadega. Samuti tuleb ehitamiseks

veekaitsevööndis teha koostööd vastava valdkonna ameti(te)ga.

7.5. Vastustaja on püüdnud pakkuda omapoolseid lahendusi matkaraja heakorra ning

kinnistuomanike õiguste kaitse tagamiseks. Samas jääb vastustaja seisukohale, et olukorras,

kus ÜP-s on märgitud, et matkaraja rajamine eeldab kinnistuomanikega vastava kokkuleppe

saavutamist, on matkaraja heakord ning muud sellesisulised küsimused pigem tulevaste

läbirääkimiste käigus lahendatavad küsimused.

7.6. Vastustaja on kaebajate ja XXX asumi elanike võrdse kohtlemise osas andnud

omapoolselt korduvalt selgitusi ning vastustaja jääb esitatud seisukohtade juurde.

7.7. ÜP-s määratud lahendus ei välista, et matkarada saaks rajada kaebajate poolt välja

pakutud alternatiivset teed mööda, kui kaebajatega ei jõuta matkaraja rajamises mööda

kallasrada kokkuleppele. ÜP on tulevikku suunatud visioon, kus ruumiline planeerimine

peaks toimuma maaomandist sõltumatult. Alternatiivsete lahenduste rajamiseks väljaspool

veekogu kalda ehituskeeluvööndit ei ole vajalik koostada uut planeeringut. Alternatiivne

matkaraja asukoht on võimalik tähistada matkajate suunamiseks asjakohaste viitadega.

7.8. Kaebajad on olnud ÜP menetluses korduvalt nii kirjalikult kui ka suuliselt ära kuulatud.

Kaebajate esitatud seisukohtadega mittearvestamist on vastustaja põhjendanud. Asjaolu, et

kaebajad ei nõustu vastustaja seisukohtadega, ei tähenda, et kaebajad ei oleks ära kuulatud

või, et ärakuulamine oli näilik.

8. 22.03.2024 esitasid kaebajad täiendava seisukoha, mille sisu oli kokkuvõtvalt järgmine.

8.1. Emajõe kallaste kasutus matkarajana ja avalik kasutus on erinevad küsimused.

Kallasrada ei tähenda ühtlasi ka matkarada. Kaebajatel pole vastuväiteid kallasraja avalikule

kasutusele nende kinnistutel, nõus ei olda matkaraja kavandamisega nende eramaadele.

8.2. Kuigi ÜP võib olla suure üldistustasemega, on tegemist siiski haldusaktiga ning see on

täitmiseks kohustuslik. Sel viisil käiakse juba välja kaebajate kinnistutele matkarada ja

survestatakse kaebajaid sellega leppima.

8.3. Kaebajad on ÜP menetluses ja kohtumenetluses selgitanud, millised küsimused on

lahendamata (heakord, jäätmed matkarajal, lõkete tegemine, puude kahjustamine, kaebajate

kinnistutelt küttepuude varastamine, üleujutusaegadel kaebajate kinnistutelt üle liikumine).

Vastustaja ei ole pakkunud ühtegi lahendust, mis muudaks usutavaks selle, et reaalselt on

matkarajal võimalik heakord ja turvalisus tagada.

8.4. Ei ole alust matkararada kavandada üksnes põhjusel, et kallasrada pole lihtsasti läbitav.

Nimetatud asjaolude omavahel segamini ajamine on viinud sisuliselt õigusvastase otsustuseni

ÜP-s.

8.5. Eraomandi ja kallasraja kasutuse tingimuses ei ole erinevusi XXX asumi ja XXX asumi

kinnistute vahel. Kinnistud ei muutu üksnes detailplaneeringu olemasolu/puudumise tõttu

omavahel võrreldamatuteks.

8.6. Kaebajad on pakkunud välja alternatiivi, millele pole vastust tulnud. On selge, et

kaebajatele on nende kinnistute peale matkaraja kavandamisel tegemist kaebajaid koormava

olukorraga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.

Apellatsioonkaebuses ega ka täiendavas seisukohas toodu, kus sisuliselt korratakse kaebajate

varasemaid väiteid, ei anna alust halduskohtu 25.04.2023. a otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel

materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus võrdsustanud kallasrada matkarajaga ja on

õigustatult möönnud, et matkarada võib olla kinnistuomanikele koormavam, kui inimeste

liikumine kallasrajal, kuigi maaomanike õigused on samad mõlemal juhul. Samas, mõlemal

juhul võivad kaasneda omanike jaoks ka sarnased ebamugavused ja võimalikud negatiivsed

mõjud privaatsusele või turvalisusele. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole ka vastustaja

pidanud mõisteid "matkarada" ja "kallasrada" kattuvaks ning selgitas sellega pigem

omapoolset kaalutlust kallasrajale matkaraja rajamise võimalikkuse kohta, sh põhjusi, miks

vastustaja hinnangul ei riivaks matkaraja rajamine kallasrajale kaebajate subjektiivseid õigusi

ülemääraselt. Ühtlasi on vastustaja nende mõistete kaudu korduvalt selgitanud avalikku huvi

matkaraja rajamise osas ning leidnud, et matkaraja rajamine kallasrajale (st jõele võimalikult

lähedale) ja kaebajate hoonetest kaugemale, riivab kinnistuomanike õigusi kõige vähem.

Samuti on matkaraja just kallasrajale rajamise soovi puhul arvestatud põhimõttega, et juba

kallasrada peaks olema avalikult kasutatav. Samas ei ole läbi kaebajate kinnistute

vaidlusaluse ÜP-ga nähtud ette avalikult kasutatavalt teelt ligipääsu Emajõele, samuti ei

paikne planeeritud puhkekohad (telkimiskohad, lõkkeplats, juurdepääs Emajõele jne)

kaebajate kinnistutel.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et ainuüksi matkaraja võimaliku

asukoha määramine ÜP-s iseenesest ei kitsenda kinnistuomanike õigusi ega piira nende

omandiõigust, sest erinevalt kallasraja regulatsioonist eeldab matkaraja kavandamine

eramaale maakasutuseks kokkulepet maaomanikega ja sellise kokkuleppe saavutamise

vajadusele enne matkaraja rajamist osutatakse ka ÜP-s. Matkarada saab seega ÜP-s märgitud

kohta rajada vaid juhul, kui maaomanikega selles kokkuleppele jõutakse. Matkaraja

märkimine ÜP-s ei tähenda veel, et vastustaja oleks sellega nö kuulutanud välja matkaraja

olemasolu märgitud kohas. ÜP eesmärk on valla või linna ruumilise arengu põhimõtete ja

suundumuste määratlemine (PlanS § 74 jj), tegemist on kohaliku omavalitsuse peamise

üldist ruumilist arengut suunava dokumendiga. ÜP olemuslik tunnus on tulevikus toimuvate

tegevuste kavandamine ja tegevusteks õigusliku aluse loomine. ÜP on seega kohaliku

omavalitsuse eriplaneeringu ja detailplaneeringu koostamise ning projekteerimistingimuste

andmise alus ja suure üldistusastmega dokument. Otse ÜP alusel ei ole võimalik midagi

ehitada, samuti ei anna see õigust tegutseda võõral maal ilma kokkulepeteta. Samuti ei ole

vaidlusalune ÜP koostatud üksnes lähiaastateks, vaid oluliselt pikemaks ajaks. Seega, ehkki

ÜP-s on näidatud ära matkaraja asukoht, siis selle rajamiseks ja kasutamiseks tuleb

kinnistuomanikega eraldi kokkuleppele jõuda ning kui kokkulepet ei saavutata, siis matkaraja

rajamine antud asukohta võimalik ei ole. Arvestades ka asjaolu, et kaebajad ei saa keelata

teistel kinnistutel matkaraja rajamist juhul, kui nende kinnistute omanikud on selleks

nõusoleku andud ning seda, et kallasrada on igaühel õigus kasutada, on vastustaja näinud ÜP-

s ette võimaluse matkaraja rajamiseks. PlanS § 75 lg 1 p 20 kohaselt on ÜP üheks ülesandeks

puhke- ja virgestusalade asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste määramine. Selle sätte

alusel ei tehta aga ÜP-s lõplikku otsust võimalike kitsenduste kohaldamise kohta, vaid antakse

põhimõtteline eelhinnang, kas see võib üldse kõne alla tulla. Seega pole ÜP-s sundvalduse

vajaduse näitamine sundvalduse seadmise eelduseks. Vajaduse märkimine on vaid võimalus,

mitte kohustuslik eeltingimus. Käesoleval juhul on vastustaja kõnealuse matkarajaga

seonduvalt sundvalduse seadmist KAHOS-e alusel pidanud läbivalt ebatõenäoliseks, v.a

juhul, kui mõni kinnistuomanik seda ise soovib.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kuidagi põhjendatud kaebajate väide, et avaliku võimu poolt on

meelevaldne kavandada matkarada viisil, et kui mõni maaomanik ei ole nõus kokkulepet

sõlmima või sundvalduse seadmine ei õnnestu, tuleb maaomanikul ikkagi taluda kallasraja

asemel sisuliselt matkarada.

9.2. Mis puudutab ehituskeeluvööndit ja loodus- ning keskkonnakaitselisi piiranguid, siis

kõnealuse matkaraja kavandamine arvestab kaitsealuste liikidega ja on kooskõlas

kaldakaitseliste piirangutega. Üldplaneeringu KSH aruandes on kirjeldatud, et Emajõega

seotud kaitsealustele liikidele ei ole seoses matkaraja ega puhkekohtade arendamisega olulist

ebasoodsat mõju ette näha. Sarnaselt ei ole ette näha ebasoodsaid mõjusid kalda kaitse

eesmärkide täitmisele. Seega on välistatud ebasoodsad mõjud üksnes lühiajaliseks viibimiseks

ja liikumiseks mõeldud aladel väljaspool matkaraja puhkekohti. KSH aruanne on

Keskkonnaameti poolt heaks kiidetud. Samuti on vastustaja ja Keskkonnaamet käsitlenud

matkarada planeeringuga kavandatava avalikult kasutatava teena, millele ehituskeeld ei laiene

(LKS § 38 lg 5 p 10). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole veel teada ka see, kas matkarada

kaebajate kinnistutel asuval kallasrajal tähendaks üksnes sissetallatud rada, mis paikneb

kallasrajal või eeldaks selle rajamine mingeid ehitustöid (sõelmed, multš, killustik vms

paigaldamine). Vastustaja selgituste kohaselt on selline nn sissetallatud matkarada olemas ka

Emajõe vasakkaldal, mis kulgeb Ujula tn vabaujulast kuni Kvissentalini. Samas on vastustaja

planeerimis- ja ka kohtumenetluse käigus korduvalt rõhutanud, et neil ei ole plaanis rajada

kaebajate kinnistutele kergliiklusteed, mis nõuaks ehitusluba.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et isegi looduskaitseliste objektide

(liikide) võimalik olemasolu matkaraja piirkonnas ei tähenda koheselt, et lubatud ei ole

inimeste viibimine piirkonnas ning matkaraja rajamine on keelatud. EELIS-e andmebaasi

teabe kohaselt on matkaraja lõik osa II ja III kategooria kaitstavate loodusobjektide levialast,

milleks on Emajõgi ja selle kaldad, sh paremkallas Supilinnast kuni Kärevere sillani. ÜP-s

seatud tingimuste kohaselt tuleb puhkekoridori (ja selle koosseisus oleva jõeäärse matkaraja)

rajamisel kaitsealale või selle kattumisel kaitstava loodusobjektiga arvestada kaitseala või

kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgiga selliselt, et tegevus ei kahjustaks kaitse-eesmärgi

saavutamist. VeeS § 119 p 5 kohaselt on veekaitsevööndisse ehitamine lubatud, kui see on

kooskõlas käesoleva seaduse § 118 lg-s 1 nimetatud eesmärgiga (so kalda erosiooni ja

hajuheite vältimine) ning looduskaitseseaduses sätestatud ranna- ja kaldakaitse eesmärkidega.

Matkaraja kavandamine arvestab seega võimalike kaitsealuste liikidega ja on kooskõlas

kaldakaitseliste piirangutega. Samuti ei ole vaidlust selles, et Keskkonnaamet on XXXa

üldplaneeringu kehtestatud kujul heaks kiitnud.

9.3. Kaebajad väidavad, et kuigi nad tõid välja mitmeid tõsiseid häiringuid (võimalikud

heakorra rikkumised, jäätmete jätmine matkarajale, lõkke tegemine selleks mitte ettenähtud

kohas, puude kahjustamine, küttepuude varastamine kaebajate kinnistutelt jne) matkarajaga

seonduvalt, ei käsitlenud halduskohus neid lähemalt ning ei arvestanud, et ÜP ei ole selles

osas ette näinud mingeid meetmeid.

Nagu juba märgitud, vastavalt PlanS §-le 74 lg-le 1, on ÜP eesmärk kogu valla või linna

territooriumi või selle osa ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine.

Olukorras, kus ÜP-s on märgitud, et matkaraja rajamine eeldab kinnistuomanikega vastava

kokkuleppe saavutamist, tuleb nõustuda vastustaja ja halduskohtuga, et matkaraja heakord

ning muud selle kasutamisega seotud küsimused on lahendatavad samade läbirääkimiste

käigus. ÜP-s ei ole sellest eesmärgist lähtudes võimalik ega ka mõistlik asuda lahendama

matkaraja heakorraga seotud küsimusi, mida pole isegi veel rajatud. Matkaraja asukoha

määramine planeeringus ei tähenda selle kasutama asumist kohe pärast ÜP kehtestamist. ÜP-

ga ei ole kaebajate kinnistutele mingeid piiranguid seatud, vaid see annab üksnes aluse ja

võimaluse vastavate kokkulepete sõlmimiseks. ÜP-s on selgelt välja toodud, et Emajõe kalda

alade läbipääsu täpsem olemus ja tüüp konkreetses asukohas selguvad matkaraja

kavandamisel ja pärast vastavate kokkulepete saavutamist. Nagu juba märgitud, ei ole seega

kohustuslik ega ka mõistlik nn matkaraja kasutamisega seotud võimalike häiringute probleemi

lahendada ÜP tasandil. Halduskohus ja vastustaja on iseenesest põhjendatult viidanud ka

sellele, et kaebajate poolt viidatud negatiivsed mõjutused seoses ÜP-s märgitud matkarajaga

võivad kaasneda ka kallasraja kasutamisega.

Mis puudutab kaebajate väiteid nende privaatsuse häirimise kohta, siis asja materjalidest

nähtuvalt asub XXX kinnistul paiknev eluhoone Emajõe kaldast ca 200 m kaugusel ning

saun, mis paikneb I tee 2 kinnistul, asub ca 15 m kaugusel Emajõe kaldast. I tee 2 sauna ja jõe

vahel on tiik. K kinnistu eluhoone asub Emajõe kaldajoonest ca 45 m kaugusel ning S

kinnistul paiknev hoone ca 70 m kaugusel. J ja O kinnistul hooneid ei ole. Seega ei läbiks

matkarada kaebajate õuemaad ning jääks elamutest piisavalt kaugele. Arvestada tuleb ka

sellega, et kõnealustel kinnistutel on Emajõepoolses osas ka puid ja võsa. Eeltoodud põhjustel

ja arvestades hoonete kaugust Emajõe kaldast on vastustaja ÜP menetluses asunud

seisukohale, et tegemist ei ole kaebajate kinnistutel paiknevate elamute läheduses kulgeva

matkarajaga, mistõttu ei kaasne matkaraja võimaliku rajamisega kallasrajale olulist

täiendavat riivet kaebajate privaatsusele ja matkarada ei riku ülemääraselt ka kaebajate

omandiõigust.

9.4. Kaebajad viitavad ka sellele, et nende alternatiivne ettepanek oli suunata matkarada

kallasrajalt ümber kaebajate ning XXX tee ja XXX pargi kruntide E ja F kinnistute äärest,

kuna selle eesmärk ei nõua, et matkarada kulgeks just Emajõe kallastel. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtuga, et asja materjalidest nähtuvalt ei pidanud vastustaja põhjendatuks ÜP-

s näidata matkarada ümber kaebajate kinnistute just seepärast, et ÜP üheks eesmärgiks oli

avada just kallasrada matkajatele ning juurdepääs jõele kui avalikule hüvele. Matkaraja

planeerimine ÜP-s sellisena annab vastustajale võimaluse asuda läbirääkimistesse kinnistu

omanikega, kelle kinnistule matkarada planeeriti ja kelle kinnistutel asuv kallasrada ei ole

vastustaja selgituste kohaselt hetkel läbitav. Samas ei välista praegune ÜP lahendus ka seda,

et matkaraja saaks rajada kaebajate poolt viidatud alternatiivset teed mööda, kui nendega ei

jõuta matkaraja rajamises mööda kallasrada kokkuleppele. Vastustaja kinnitas, et

alternatiivsete lahenduste kasutamiseks matkaraja rajamiseks väljaspool Emajõe kalda

ehituskeeluvööndit ei ole vajalik koostada uut planeeringut.

9.5. Mis puudutab kaebajate väidet nende väidetavast erinevast kohtlemisest võrreldes XXX

kinnistute omanikega, siis ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul tegemist ühtede ja samade

oludega ja kaebajate ning naaberkinnistute omanike erinev kohtlemine ei kujuta endast

võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

Nimelt nähtub asja materjalidest, et XXX asumis on kehtestatud detailplaneeringud, millega

on varasemalt määratud kallasraja asukoht (10 m veepiirist) ning milles on märgitud, et

kinnistuid läbib Jänese matkarada, mistõttu on Emajõe kallasrada XXX asumis

detailplaneeringute elluviimiste järel olnud hästi läbitav. Kinnistuid ei ole XXX piirkonnas

lastud võsastuda ning kaldaala on hooldatud. Vastustaja selgitas, et sama ei saa öelda

kaebajate kinnistute ehk XXX piirkonna kinnistutel asuva kallasraja läbitavuse kohta.

Vastustaja leidis, et selline olukord on kaebajate kinnistutel tekkinud just sel põhjusel, et neil

kinnistutel puuduvad detailplaneeringutest tulenevad ja muud varasemad kokkulepped

vähemalt kallasraja läbitavuse tagamise kohta. Seega on ÜP-s kavandatud matkarada ja selle

koosseisus olevad sillad üks õiguslik alus selleks, et kaebajatega kokku leppida kaldariba

edaspidises hoolduses ja läbitavaks muutmises. Kuna XXX kinnistutel kehtib erinevalt

kaebajate kinnistutest detailplaneering, mis kohustab kinnistuomanikke tagama vaba

liikumise kallasraja vööndis vastavalt looduskaitseseadusele, siis ei ole tegemist samade

oludega. Samuti on vastustaja menetluste käigus selgitanud, et kuigi XXX asumis ei ole ÜP-

sse matkarada märgitud, ulatub XXX kinnistute kaldaalale katkematu jõeäärne puhkekoridor

ja ÜP-s on seatud tingimus leppida kokku kallasraja avalikus kasutamises. Lisaks tagab

liikumise jõeäärsel alal ka XXX asumis ÜP-ga üle Jõekanali kavandatud sild.

Seega on vastustaja pidanud oluliseks, et planeeringu(te)ga oleks seatud tingimused ja

nõuded, mis võimaldavad tulevikus piki avaliku veekogu kallast takistusteta liikuda ning

XXX piirkonda ja kaebajate kinnistuid käsitletakse jõeäärse puhkekoridori vaba kasutamise

mõttes ühtemoodi.

9.6. Põhjendatud ei ole kaebajate väide, et pole analüüsitud avaliku ja erahuvi küsimust ning

isegi juhul, kui avalik huvi matkaraja rajamiseks esineb, siis kaebajate erahuvid kaaluvad selle

üle.

Ringkonnakohtu arvates ei ole alust asuda seisukohale, et ÜP-st ei nähtu seda, et kõnealuse

matkaraja suhtes on avalik huvi. Planeerimise olulisim põhimõte on erinevate huvide

tasakaalustamine ja lõimimine. PlanS § 10 lg 1 kohaselt peab omavalitsus kui

planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve

ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele

ning lõimima need planeeringulahendusse. Avalikes huvides on kindlasti Emajõe kallastel

vaba liikumise võimaluste planeerimine, et need piirkonna elanikele tagada. Nii ÜP

seletuskirjast kui ka vastustaja selgitustest ja haldusaktidest nähtuvalt on suurem avalik huvi

matkaraja kavandamiseks eelkõige Emajõe äärse matkaraja lõigus dendropargist kuni

Vorbuse raudteesillani, kuna see asub linnale väga lähedal. Avalike ja erahuvide kaalumisel

leidis vastustaja, et kuna tegemist ei ole kaebajate kinnistutel (XXX, 2 ja 2a, K, O, S ja J)

elamute lähedal kulgeva matkarajaga, siis ei kaasne sellega kaebajatele oluliselt suuremat

riivet privaatsusele võrreldes olemasoleva olukorraga (seadusest tulenev nõue kallasraja

avalikuks kasutamiseks lubamiseks) ja see ei riku ka maaomanike omandiõigust ülemääraselt.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ülekaalukaks erahuviks pidada ehitise omaniku soovi

maksimaalselt oma privaatsust säilitada. Privaatsuse võimaliku riivega peab veekogu

kallasraja lähistel kinnistut ja hooneid omav isik olema eelnevalt arvestanud.

9.7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja on üldplaneeringut matkaraja

kasutusele võtmise kavatsuse osas piisavalt põhjendanud, on kaebajate väiteid kaalunud ja ei

ole kaalutlusõiguse teostamisel eksinud. Vastustaja ei ole rikkunud ka menetlusnorme.

Vastupidiselt kaebajate arvamusele vastab XXXa üldplaneering 2040+ seega kaebajate

kinnistutele matkaraja ja sildade kavandamise osas HMS §-s 54 sätestatule ning vaidlusalune

haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas ning on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele.

Vastustaja on planeerimismenetluses esitatud arvamusi, sh kaebajate samasisulisi

vastuväiteid, kaalunud ning selgitanud, miks esitatud arvamustega ei ole olnud võimalik

arvestada või täies mahus arvestada. ÜP sisulise lahenduse otstarbekuse üle on

kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 kohaselt kohaliku elu küsimuste, sh ruumilise

planeerimise, iseseisev ja lõplik korraldamine ning otsustamine. Seega juhul, kui

planeeringulahendus ei ole vastuolus kehtivate seaduste ja normidega, on erinevate huvide

arvesse võtmisel ning ÜP-ga kavandatavate puhke- ja virgestusalade, sh matkaraja asukoha

sobivuse üle otsustajaks kohalik omavalitsus. Vastustaja on oma kaalutlused esitanud ka nii

ÜP eelnõu kui põhilahenduse avalikustamise järgselt võetud seisukohtades. Halduskohus ei

hinda ÜP sisulise lahenduse otstarbekust.

Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebajad esitasid ÜP avalikul väljapanekul ettepanekud ja

vastuväited, millele vastustaja vastas. Asja materjalidest nähtuvalt esitas vastustaja linna ÜP

koos teabega arvestamata jäänud arvamuste kohta rahandusministeeriumile heakskiitmiseks.

Riigihalduse minister andis 20.09.2021 ÜP-le heakskiidu. Ka ringkonnakohtu hinnangul on

vaidlustatud ÜP menetlus läbinud PlanS-s ette nähtud menetlusetapid. Planeeringu avaliku

väljapaneku käigus saadud ettepanekud ja vastuväited on koondatud, nende osas on XXX

võtnud seisukoha, sh teavitanud esitajaid nende mittearvestamise puhul ning suunanud need

järelevalve teostamiseks.

9.8. Põhjendatud ei ole kaebajate väide, et nende ärakuulamine planeerimismenetluses oli

vaid formaalne.

Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajad kasutanud korduvalt oma õigust avaldada arvamust

nii ÜP eskiisile kui ka ÜP-le selle avaliku väljapaneku ajal. Kaebajate vastuväiteid on

kaalutud ja nende osas on vastustaja võtnud omapoolsed põhjendatud seisukohad. Asjaolu, et

kaebajate ettepanekutega ei ole arvestatud, ei tähenda, et kaebajate ära kuulamine oli näilik.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ükski kehtiva õiguse norm ei kohusta kohalikku

omavalitsust igal juhul arvestama esitatud ettepanekute või vastuväidetega. Kohalik

omavalitsus otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas arvestada nendega või mitte.

Ettepaneku(te)ga mittearvestamine ei muuda vaidlustatud ÜP-d õigusvastaseks. Nagu juba

märgitud, on kaebajad osalenud ÜP menetluses, teinud seejuures ka ettepanekuid ja esitanud

vastuväiteid ning neile on ka vastatud. Seega oli kaebajatel võimalus seadusele vastavalt olla

menetlusse kaasatud ja ära kuulatud ning nende ettepanekutele ja vastuväidetele on sisuliselt

reageeritud.

Ärakuulamisõigus tähendabki isiku õigust esitada haldusaktiga lahendatavas asjas

täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada

vastuargumente haldusorganile. Ärakuulamisõigus ei teeni vaid isikute võimalust kaitsta oma

eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka nende huvide ja nende põhjenduste

täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Nagu juba märgitud, ei tähenda eeltoodu

aga seda, et vastustaja peab igal juhul esitatud vastuväidetega arvestama, kui põhjendused ei

ole vastustaja hinnangul asjakohased või piisavalt kaalukad või, et ettepanekutega

mittearvestamine tähendaks antud juhul ärakuulamisõiguse rikkumist.

10. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebajate apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

11. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus jätab kaebajate apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on otsus tehtud nende

kahjuks ja kaebajate apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv, õigusabikulud) jäävad kaebajate

endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)