1-10-17113/28 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2011, Tallinn

Kriminaalasja number

1- 10-17113

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja

Malle Preimer

Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

23. mai 2011, Tallinn

Kriminaalasi

J.H süüdistuses KarS § 424 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 09. märtsi 2011 aasta otsus

üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Kersti Põld

Prokurör

Ringkonnaprokurör Svetlana Maripuu

Süüdistatav

J.H, ik: XXX, varem korduvalt

kriminaalkorras

karistatud,

eelvangistuses

ei

viibinud

Kaitsja

Vandeadvokaat Kersti Põld

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 09. märtsi 2011 aasta otsus kriminaalasja nr 1-10-17113 J.H süüdistusasjas muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:

1. J.H on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema juhtis 10.12.2010.a kell 11.00 ajal vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata (rikkudes sellega LS § 74’1 lg 1 nõudeid) Saare mk Salme vallas Kuressaare - Sääre mnt 16 – ndal kilomeetril mootorsõidukit sõiduautot Opel Omega reg. märgiga XXXXXX alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis, alkoholisisaldusega väljahingatavas õhus 0,94 mg/l, laiendmääramatus +/- 0,09 mg/l, lõplik tulemus 0,85 mg/l. Oma sellise tegevusega, mis seisnes mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis, pani J.H toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

2. Maakohus tunnistas J.H süüdi KarS §-de 424 järgi ning karistas 6 kuulise vangistusega. KarS §-de 74 lg5 ja 65 lg 2 alusel suurendas karistust 28. juuli 2010.a. Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 2 aastat vangistust, võrra, mõistis J.H-le liitkaristuseks vangistuse kaks (2) aastat kuus (6) kuud. Karistusaja alguseks arvas J.H kinnipidamiskohta karistuse kandmisele ilmumise päeva või päeva mil politsei teostab kinnipidamise ja karistuse kandmisele suunamise. APELLATSIOON:

3. Kaitsja on vaidlustanud Pärnu Maakohtu otsuse J.H-le karistuse mõistmise osas. Taotleb maakohtu otsuse tühistamist J.H-le mõistetud karistuse osas ja kergema karistuse mõistmist. Maakohtu istungil tunnistas J.H kuriteo toimepanemist ja kahetses toimepandut. J.H palus maakohtu istungil mõista temale karistus, milline ei oleks seotud reaalse vangistusega, karistuseks võiks olla rahaline karistus, aga ka üldkasulik töö. J.H süüdistatakse II raskusastme liiklussüüteos. KarS §- 424 nimetatud kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud karistusena rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. KarS § 56 kohaselt peab kohus karistuse mõistmisel arvestama kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel neid asjaolusid küllaldaselt arvestanud. Apellant palub kergendada J.H-le mõistetud karistust ja mõista temale kergemaliigiline karistus, lähtudes järgmistest asjaoludest: 1) J.H juhtis pukseeritavat autot, mistõttu tema poolt tekitatud oht liiklusele ei olnud suur. J.H kavatses juhtida pukseeritavat autot kokku vaid 300 m. Ta juhtis pukseeritavat autot väikese kiirusega madala liiklustihedusega teel, et auto remonditöökojast ära viia (J.H ja tunnistaja A.T. ütlused maakohtu istungil). Ta ei põhjustanud reaalset liiklusohtlikku olukorda; 2) J.H kahetseb toimepandut puhtsüdamlikult, mis on karistuse mõistmisel kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 järgi; 3) J.H ülalpidamisel on kaks alaealist last, kellest noorem on sündinud 2009.a.

Kui J.H karistada reaalse vangistusega, jäävad tema lapsed J.H

kinnipidamisasutuses viibimise ajaks isa poolse ülalpidamiseta. 2009. aastal sündinud 2-aastase lapse kasvatamine ei võimalda ka lapse emal, J.H elukaaslasel A. V. asuda täistööajaga tööle, mistõttu pere majanduslik olukord muutub väga keeruliseks; 4) J.Hegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana. Tema karistamine vangistusega katkestab ettevõtjana tegutsemise ja pärast karistuse ärakandmist ettevõtlusega taasalustamine on keeruline ning ei tarvitse õnnestuda; 5)

vanemkriminaalhooldusametnik M. K. on 20.12.2010 andnud J.H-le

iseloomustuse, milles möönab J.H puhul teatud probleemide esinemist, kuid samas märgib, et üldiselt toetab J.H ühiskonna väärtushinnanguid. KarS § 57 lg-st 2 tulenevalt võib karistuse kohaldamisel arvestada ka KarS § 57 lg-s 1 loetlemata asjaolusid.

rvestades kuriteo asjaolusid ja J.H perekondlikku

A

olukorda, ei ole J.H karistamine reaalse vangistusega vajalik ega otstarbekas. Kõnealusel juhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistuse mõistmisega. Kohaldada KarS § 74 lg-s 6 sätestatud võimalust ja jätta J.H-le eelmise kuriteo eest mõistetud karistus täitmisele pööramata ja määrata, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Alternatiivselt palub kaitsja mõista J.H-le kergem karistus, s.o lühemaajalisem vangistus, kui temale mõisteti maakohtu otsusega ja võimalusel asendada vangistus ühiskonnakasuliku tööga. Sellekohane kirjaliku avaldus on J.H poolt lsitaud apelatsioonile. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4 taotleb kaitsja tühistada Pärnu Maakohtu 9. märtsi 2011.a kohtuotsus kuriteoasjas nr 1-10-17113 osaliselt, s.o J.H-le karistuse mõistmise osas ja karistada teda rahalise karistusega ühes KarS § 74 lg 6 sätete kohaldamisega, s.t jätta J.H-le eelmise kuriteo eest mõistetud karistus täitmisele pööramata ja määrata, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt või alternatiivselt: kergendada J.H-le maakohtu otsusega mõistetud karistust ja võimalusel asendada vangistus ühiskonnakasuliku tööga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

4. Süüdistatav toetab kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Kaitsja toetab apellatsiooni ja palub maakohtu otsus tühistada osaliselt ja uue otsusega J.H-le leebema karistuse mõistmist. Prokuröri arvamuse kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja mõistetud karistus piisavalt põhjendatud. Palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks alused puuduvad. Maakohus on jälgitavalt ning piisava põhjalikkusega mõistetud karistuse osas oma järeldused esitanud. Apellatsiooni taotlused on samasisulised kaitsja poolt juba maakohtus taotletutega ning maakohus on neid otsuses juba vaaginud ning põhjendanud miks J.H tuleb karistada reaalse vangistusega. Apellatsioonikohus nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat.

KarS § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. KarS §56 lg 2 kehtestab põhimõtte, et kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistamata.

Ka Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 424 sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus ongi ülalnimetatud nõuet järginud ning on loogiliselt, viidates nii varasemale analoogse kuriteo eest mõistetud rahalisele karistusele, mis eripreventiivset mõju ei avaldanud kui ka korduvatele analoogsete kuritegude toimepanemistele põhistanud miks J.H pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega.

Kohtukolleegium leiab, et kui isikut keda pole mõjutanud loobuma kuritegelikust ohtlikust käitumisest korduvalt varem mõistetud rangemad karistused, siis uue kuriteo toimepanemise eest kergemaliigilise karistuse mõistmine poleks kooskõlas ei KarS § 56 mõttega ega ka kohtupraktikas väljakujunenud arusaamadega. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on J.H karistamine rahalise karistusega selgelt ebapiisav. Maakohus on J.H järjekordse liiklusalase kuriteo toimepanemise eest karistanud 6 kuulise vangistusega. Karistust kergendava asjaoluna on maakohus arvestanud süüdistatava poolt väljendatud puhtsüdamlikku kahetsust.

Samuti on kohtule teada olnud süüteo toimepanemise tehiolud nagu ka see, et ta juhtis pukseeritavat autot, samuti fakt, et tema ülalpidamisel on kaks alaealist last ja et ta tegutseb füüsiliselt isikust ettevõtjana. Kuigi kolleegium leiab, et viimatinimetatud asjaoludega peab ennekõike arvestama süüdistatav ise, leiab kolleegium, et maakohus vaid 6 kuulise vangistuse mõistmisel on sisuliselt kõike eeltoodut juba arvestanud. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid pole kohus tuvastanud ega nendega ka karistuse mõistmisel arvestanud.

Kolleegium leiab, et kuigi karistuse mõistmisel tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, tuleb siiski lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut. Seega oli maakohus karistuse mõistmisel õigustatud arvestama, et J.H on varem 8 korral kriminaalkorras karistatud ja nendest 5 korral liiklusalase analoogse kuriteo toimepanemise eest. Kohtukolleegium leiab, et selline jätkuvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine on äärmiselt ohtlik käitumine nii süüdistatavale endale kui paljudele teistele liiklejatele ning vaid 6 kuuline vangistus, mis sisuliselt on seaduses ettenähtud vangistusmäära ligilähedane karistus, on leebe ning selle veelgi lühendamiseks igasugused seaduslikud põhjused puuduvad.

Tähelepanuta ei saa jätta fakti, et J.H pani vaidlustatud kriminaalasjas kuriteo toime talle eelmise analoogse kuriteo toimepanemise eest määratud katseaja kestel. Nimelt oli Pärnu Maakohus J.H karistanud 28.07.2010 aastal KarS § 424 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemise eest 2 aastase vangistusega, vabastanud ta sellest tingimisi ja määranud talle katseajaks 2 aastat. Juba detsembris 2010 aastal pani J.H toime uue kuriteo. KarS § 74 lg 5 sätestab, et kui süüdismõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg 2 sätestatule.

KarS § 65 lg 2 näeb ette, et kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Ka Riigikohus on oma lahendites (nt 3-1-1-31-06 ) sedastanud, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, näeb KarS § 74 lg 5 lisaks karistuse täitmisele pööramise kohustusele ette ka liitkaristuse mõistmise kohustuse KarS § 65 lg 2 kohaselt KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatud põhimõtete järgi.

Eelmise kohtuotsusega mõistetud 2 aastane vangistus oli J.H vaidlustatud maakohtu otsuse kuulutamise ajaks koguulatuses kandmata, seega oli Pärnu Maakohus antud asjas kohustatud põhistatult mõistetud 6 kuulist vangistust suurendama 2 aasta võrra ja liitkaristuseks mõistma 2 aastat 6 kuud vangistust. Nii on maakohus ka seaduslikult toiminud. Ülaltoodud KarS § 65 lg 2 kehtestatu ei näe ette võimalust karistuse kaetuks lugemise põhimõtte kohaldamist, seega kaitsja taotlus karistuse lühendamiseks ja J.H-le mõistetud vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga on ainetu.

Ka vaid 1 kuulise vangistuse mõistmisel ja kohustuslikult KarS § 65 alusel liitaristuse mõistmisel oleks miinimumkaristuseks 2 aastat 1 kuu, mis välistab KarS § 69 kohaldamise kuna karistuse asendamine üldkasuliku tööga on võimalik vaid kuni 2 aastase vangistusega karistamise korral. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 09. märtsi 2011 aasta otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER