4-24-456/6 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

3. aprill 2024, Tallinn

Väärteoasja number

4-24-456 (231621001560)

Kohtukoosseis

Markus Kärner

Vaidlustatud kohtumäärus

Harju Maakohtu 7. märtsi 2024 määrus, millega kohus

asendas Arno Lepa tasumata rahatrahvi 185,03 eurot 4

päeva arestiga

Määruskaebuse esitaja

Arno Lepp (viibib Tallinna Vanglas)

Teised määruskaebusmenetluse

pooled

Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 7. märtsi 2024 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Määruse peale võivad esitada Riigikohtule määruskaebuse kohtumenetluse pooled või

menetlusväline isik, kui määrusega on piiratud tema või kaitstava isiku õigusi või seaduslikke

huve. Kaebuse võib esitada 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebaja sai vaidlustatavast

määrusest teada või pidi teada saama. Kaebus tuleb esitada advokaadi vahendusel (v.a juhul,

kui kaebajaks on Politsei- ja Piirivalveamet).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) määras väärteoasjas 231621001560 tehtud 19. aprilli

2021 otsusega Arno Lepale rahatrahvi 200 trahviühikut, s.o 800 eurot. Otsus jõustus 14.

mail 2021. Kuna A. Lepp ei tasunud trahvi otsuses märgitud tähtajaks, alustas kohtutäitur

täitemenetlust. 20. juulil 2023 teatas kohtutäitur kohtuvälisele menetlejale rahatrahvi

täitmise võimatusest.

2. 1. veebruaril 2024 esitas PPA Harju Maakohtule taotluse A. Lepale väärteoasjas määratud

rahatrahvi jäägi asendamiseks arestiga. Taotluse kohaselt oli A. Lepp tasunud 614,97 eurot

ja tasumata oli 185,03 eurot.

4-24-456

2(5)

3. Harju Maakohtu 7. märtsi 2024 istungil selgitas A. Lepp, et soovib pärast vangistuse

ärakandmist lahkuda tööle Inglismaale. Samuti selgitas A. Lepp, et ta ei oska käesoleval

ajal öelda aadressi, kus ta vabaduses elama hakkaks.

Maakohtu määrus

4. Harju Maakohus asendas 7. märtsi 2024 määrusega väärteomenetluse seadustiku (VTMS)

§ 211 lg 1 ja karistusseadustiku (KarS) § 72 lg-te 1,2 alusel Arno Lepale PPA 19. aprilli

2021 otsusega määratud rahatrahvi tasumata osa, s.o 185,03 eurot, 4 päeva arestiga. Kohus

määras, et arest tuleb kanda ära koheselt pärast A. Lepa poolt kriminaalasjas vangistuse

ärakandmist.

5. Avalduse kohaselt on sissenõudja 1. veebruaril 2024 kontrollinud, et puuduvad karistuse

asendamist välistavad asjaolud täitemenetluse seadustiku § 201 lg 1 tähenduses. Maakohtu

istungil põhjendas A. Lepp trahvi tasumata jätmist vanglas viibimise, tervisliku seisundi,

sissetulekute puudumisega. A. Lepp kannab vangistust kuni 18. detsembrini 2024. A. Lepp

väljendas nõusolekut kanda aresti, samuti seda, et kui ta saab auto müüdud, oleks tal

võimalik trahvid tasuda. Võlgnevusi sugulastele on ligi 10 000 eurot. VTMS § 211 lg 1

võimaldab asendada rahatrahvi aresti või üldkasuliku tööga vastavalt KarS §-le 72, kui

trahvi pole tervikuna tasutud, trahvi täitmise tähtaega pole pikendatud ja süüdlasel pole

muud vara, millele sissenõuet pöörata. A. Lepp ei ole trahvi terves ulatuses ära tasunud ja

kohtutäituril ei ole olnud võimalik kogu summat sisse nõuda. Rahatrahvi täitmise nõue ei

ole KarS § 82 lg 4 kohaselt aegunud. Esitatud dokumentidest ja A. Lepa selgitustest

tuleneb, et tal puudub vara, mille arvelt tasuda rahatrahvi jääki. Arvestades A. Lepa

majanduslikku olukorda, erinevaid võlgnevusi, samuti vabaduses kindla elukoha

puudumist, on põhjendatud asendada rahatrahvi jääk arestiga. Kohus tuvastas, et rahatrahvi

jääk summas 185,03 eurot vastab ligi 46 trahviühikule. Kuna KarS § 72 lg 2 kohaselt vastab

10 trahviühikule 1 päev aresti, on asenduskaristuseks 4 päeva aresti.

Määruskaebus

6. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Arno Lepp, kes taotleb selle tühistamist ja

rahatrahvi jäägi asendamist üldkasuliku tööga, põhjendades seda järgmiselt. Maakohtu

väide, et A. Lepal puudub kindel elukoht, ei vasta tõele. Vabanemisel on A. Lepal võimalik

asuda elama sõbra X juurde aadressil XXX.

7. Tallinna Ringkonnakohus võttis 26. märtsi 2024 määrusega A. Lepa määruskaebuse

läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andes kohtumenetluse pooltele kirjalike

seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega 1. aprillini 2024 (k.a). Nimetatud tähtajaks

kirjalikke seisukohti ega taotlusi ei laekunud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse VTMS § 194 lg 3 ja § 147 lg 1 p 1 alusel

rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Maakohtu määruse tühistamine tuleks kõne

alla juhul, kui oleks tuvastatav mõne rahatrahvi asendamist välistava asjaolu esinemine

TMS § 201 lg-s 1 ja VTMS § 211 lg-s 1 toodud alustel; kui otsuse täitmine oleks KarS §

82 järgi aegunud või kui maakohus oleks teinud olulise kaalutlusvea. Niisuguseid

asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ning neid ei nähtu ka määruskaebusest.

4-24-456

3(5)

9. KarS § 72 lg 1 näeb kohtule ette kaalutlusõiguse: kas asendada rahatrahvi tasumata osa

arestiga või üldkasuliku tööga (süüdlase nõusolekul). Vaidlustatud määruses leidis kohus,

et arvestades A. Lepa majanduslikku olukorda, sh võlgnevusi, samuti vabaduses kindla

elukoha puudumist, on põhjendatud asendada tema rahatrahvi tasumata osa arestiga.

10. Määruskaebuses väidab A. Lepp, et kohus eksis üldkasuliku töö kohaldamata jätmisel:

erinevalt maakohtu poolt tuvastatust, on A. Lepal üldkasuliku töö sooritamiseks nõutav

kindel elukoht sõbra juures tagatud.

11. Ringkonnakohus selgitab, et Harju Maakohtu 7. märtsi 2024 istungiprotokolli järgi ütles

A. Lepp maakohtus, et ta ei tea, kus ta vanglast vabanemisel elama asub. A. Lepp pidas

istungil võimalikuks, et võib-olla asub ta elama aadressile XXX, aga kui maja maha

müüakse, lahkub ta Inglismaale (istungiprotokoll, lk 2). Määruskaebuses märgitud aadressi

A. Lepp maakohtu istungil ei avaldanud. Maakohtu järeldus, et A. Lepal puudub vabanedes

kindel elukoht põhineb seega A. Lepa enda poolt 7. märtsi 2024 istungil avaldatul, mistõttu

ei ole kohus selle asjaolu tuvastamisel eksinud.

12. Maakohus tugines elukoha puudumisele kui ühele asjaolule, mistõttu pidas kohus

otstarbekaks rahatrahv arestiga asendada. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et elukoha

puudumise õiguslik tähendus aresti üldkasuliku tööga asendamisel ei ole üheselt selge.

KarS § 69 lg 4 viitab sellele, et kindla elukoha puudumine lausa välistab aresti üldkasuliku

tööga asendamise. Nimelt peab süüdlane KarS § 69 lg 4 järgi üldkasuliku töö tegemisel

järgima ka KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. Nende kontrollnõuete kohaldamise

eelduseks on aga alalise elukoha olemasolu (vt nt Riigikohtu 12. septembri 2022. a määrus

asjas nr 1-15-2671, p 7). Selles, kas KarS § 69 lg 4 (ja seeläbi ka KarS § 75 lg 1) kohaldub

ka väärtegude puhul, ei ole ringkonnakohtu arvates siiski senises kohtupraktikas selget

üksmeelt.

13. Mõnes lahendis märgitakse selgelt, et isik, kelle rahatrahv arestiga asendati, allub KarS §

69 lg 4 järgi ka KarS § 75 lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõuetele (nt Harju Maakohtu

23. oktoobri 2018. a otsus asjas nr 4-18-4348 ja 16. septembri 2015. a otsus asjas nr 4-15-

6622). Selliste käitumiskontrolli nõuete rikkumine on olnud ka (kaas)põhjuseks

üldkasuliku töö arestiga asendamisel (vt nt Harju Maakohtu 25. septembri 2023. a määrus

asjas nr 4-23-1418). Mitmetes lahendites määratakse isik KarS § 69 lg 4 alusel

kriminaalhooldaja järelevalve alla (nt Harju Maakohtu 11. märtsi 2024. a otsus asjas nr 4-

24-759 ja 27. juuni 2023. a otsus asjas nr 4-23-1858). Sageli aga ei mainita aresti

üldkasuliku tööga asendamisel sõnagi KarS § 69 lg-st 4 või KarS § 75 lg-s 1 sätestatud

käitumiskontrollist (nt Tartu Maakohtu 12. märtsi 2024. a otsus asjas nr 4-24-939, Pärnu

Maakohtu 12. märtsi 2024. a otsus asjas nr 4-24-688). Tallinna Ringkonnakohtu praktikast

leiab ka näiteid, kus kindla elukoha puudumist on peetud aresti üldkasuliku tööga

asendamist välistavaks asjaoluks just KarS § 69 lg 4 ja KarS § 75 lg 1 koosmõju tõttu (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2023. a määrus asjas nr 4-23-2901, p 8; Tallinna

Ringkonnakohtu 18. septembri 2017. a määrus asjas nr 4-16-7790, p 7).

14. Karistusseadustiku algses redaktsioonis, mis jõustus 1. septembril 2002 (RT I 2001, 61,

364), võimaldati üldkasuliku tööga asendada vaid vangistust. Seega kohaldus KarS § 69 lg

4 üksnes süüdimõistetutele. 1. jaanuaril 2012 jõustunud muudatustega (RT I 2010, 44, 258)

võimaldati üldkasuliku tööga asendada ka väärteo eest kohaldatud aresti. KarS § 69

muudeti ja sõnastati tervikuna uues sõnastuses, kasutades nüüd juba süüdimõistetu ja

süüdlase mõisteid. KarS § 69 lg 4 sõnastuses jäädi aga üksnes süüdimõistetu mõiste juurde.

Tegemist oli teadliku valikuga. Nii nähtub eelnõu seletuskirjast selgelt, et [k]una

4-24-456

4(5)

väärtegude puhul ei ole ettenähtud kriminaalhooldust, siis ei kohaldata süüdlase suhtes

lisaks ÜKT tegemise kohustusele kontrollnõudeid ega muid kohustusi vastavalt KarS §-le

75, mis on süüdimõistetule ettenähtud KarS § 69 lõike 4 kohaselt (Riigikogu XI koosseisu

seaduseelnõu 562 SE, seletuskiri eelnõu I lugemise juurde, lk 4). Seega, vähemasti algselt,

oli seadusandja soov ja arusaam, et väärteokaristuste korral üldkasuliku töö tegijat

käitumiskontrollile ei allutata. 1. jaanuaril 2015 jõustunud muudatustega (RT I,

12.07.2014, 1) muudeti taas KarS § 69 sõnastust. Nende muudatustega asendati KarS § 69

lg-s 4 sõna süüdimõistetu sõnaga süüdlane. Kuigi see võiks viidata, et KarS § 69 lg-s 4

sätestatu kohaldub võrdväärselt nii kuriteo- kui väärteokaristuse korral, ei paistnud see

olevat eelnõu eesmärgiks. Seletuskirja kohaselt tingis muudatuse see, et [k]ehtiv seadus

kasutab kuriteo toime pannud ja karistatud isiku puhul sõna süüdimõistetu ja väärteo puhul

süüdlane, kuid selline vahetegu ei ole vajalik, kuna need sõnad on oma sisult sünonüümid.

Seetõttu kasutatakse edaspidi läbivalt asenduskaristuste puhul sõna süüdlane ning

seepärast kehtestatakse uuesti kogu § 69 (Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 554 SE,

seletuskiri eelnõu I lugemise juurde, lk 29). Võimalusele, et seaduseelnõu 562 SE

vastuvõtmisel toodud põhjendused ei ole tänaseks täies mahus asjakohased, võiks viidata

1. jaanuaril 2017 jõustunud KrHS § 2 p 6 (RT I, 31.12.2016, 2), mille järgi loetakse

kriminaalhooldusaluseks ka süüdlane, kelle arest on allutatud üldkasuliku tööga. Selle

muudatuse eesmärgiks oli aga ühtlustada üldkasuliku töö korraldus, sest enne seda

korraldasid üldkasuliku töö läbiviimist samadel alustel nii Politsei- ja Piirivalveamet kui

ka kriminaalhooldus. Viiteid sellele, et sooviks oli laiendada ka käitumiskontrolli

kohaldamisala, seletuskirjast ei leia (Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 308 SE,

seletuskiri eelnõu II lugemise juurde, lk 2).

15. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuigi KarS § 69 lg-t 4 on võimalik grammatiliselt

tõlgendada nii, et see kohaldub ka siis, kui üldkasuliku tööga asendatakse väärteo eest

kohaldatud aresti, räägib selle tõlgenduse kahjuks seaduse kujunemislugu, millest järeldub,

et seadusandja tahe seesugune ei olnud. Arvestada tuleb ka seda, et KarS §-s 75 sätestatud

käitumiskontrolli kohustused on algselt loodud just kuriteo-, mitte väärteokaristuste

tarbeks. Kuigi KarS § 69 lg 3 võimaldab väärtegude korral täita üldkasuliku töö kohustuse

12 kuu jooksul (kuritegudel 24 kuud), on väärteo puhul üldkasuliku töö tunnid üldjuhul

oluliselt

väiksemad

võrreldes

kuritegudega.

Lühem

periood

räägib

süüdlase

kriminaalhooldusele allutamise otstarbekuse kahjuks. Vaevalt oleks ka kõigi väärteo eest

üldkasuliku tööd tegevate süüdlaste käitumiskontrollile allutamine kriminaalhooldusele

jõukohane

(vt

Justiitsministeeriumi

„Kuritegevus

Eestis

2022“

statistikat

kriminaalhoolduse alajaotises). Küllap oli sellest kaalutlusest teadlik ka seadusandja.

Eeltoodut arvestades võimaldavad seaduse ajalooline, süstemaatiline ja teleoloogiline

tõlgendusargument järeldada, et väärtegude puhul ei pea süüdlane üldkasuliku töö

tegemisel järgima KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

16. Vaatamata eeltoodule leiab ringkonnakohus, et põhjendades aresti üldkasuliku tööga

asendamata jätmist muuhulgas sellega, et süüdlasel puudub kindel elukoht, ei teinud

maakohus kaalutlusviga. Kindla elukoha puudumine on vaieldamatult üks riskitegur, mis

annab aluse kahelda selles, kas süüdlane asub üldkasuliku tööd tegema või mitte.

17. Arvestades seda, et maakohtu menetluse ajal ei avaldanud A. Lepp, et tal oleks vabaduses

kindel elukoht, on A. Lepp esitanud määruskaebuses uue asjaolu, mis ei olnud maakohtu

määruse tegemise ajal teada: kaebajal on võimalik sõbra juurde elama asuda.

Ringkonnakohus ei välista, et käsilolevas määruskaebemenetluses võib põhimõtteliselt olla

võimalik arvesse võtta ka selliseid uusi asjaolusid, mis ilmnevad alles pärast maakohtu

määruse tegemist. Samas ei ole ringkonnakohus oma õiguslikes põhjendustes seotud

4-24-456

5(5)

üksnes maakohtu seisukohtadega ning võib neid täiendada (vrd Riigikohtu 24. septembri

2020. a määrus asjas nr 1-20-5036, p-d 6-10). Iseäranis asjakohane on see ringkonnakohtu

õigus siis, kui määruskaebemenetluses tuuakse välja selline vahepeal ilmnenud asjaolu,

mille taustal langeks ära mõni kaalutlus, millele tuginedes maakohus aresti asendamise

välistas.

18. Ringkonnakohus leiab, et isegi, kui lugeda A. Lepa poolt määruskaebemenetluses

avaldatud uus info tõendatuks, ei ole tema isikut iseloomustavaid asjaolusid arvestades

aresti üldkasuliku tööga asendamine põhjendatud.

19. Üldkasuliku töö kohaldamine eeldab lisaks KarS §-s 69 sätestatud formaalsetele eeldustele

ka materiaalsete eelduste täidetust. Kohtul tuleb veenduda selles, et üldkasuliku töö

kohustust ka reaalselt täidetaks, mis tähendab, et arvestada tuleb ka süüdlase isikut ja tema

sobivust üldkasuliku töö tegemiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2009.

a otsus asjas nr 3-1-1-87-08, p 13). Arvestamata ei tohiks jätta ka süüdlase suhtumist.

Ringkonnakohus nõustub õiguskirjanduses väljendatud seisukohaga, et töötundide edukas

sooritamine on palju tõenäolisem süüdlase puhul, kes on selle kohaldamisega sisemiselt

nõus, mitte aga isikute puhul, kes annavad nõusoleku sunnitult (J. Sootak, P. Pikamäe

(koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiendatud ja ümbertöötatud

väljaanne. Tallinn: Juura 2021, § 69 komm 2.3.3. (P. Pikamäe)).

20. Harju Maakohtu 7. märtsi istungiprotokollist nähtub, et kohus küsitles A. Leppa tema

plaanide kohta vabaduses. Maakohtus antud selgitustest nähtub A. Lepa selge soov lahkuda

Eestist esimesel võimalusel Inglismaale tööle. Nii avaldas A. Lepp maakohtus, et Londonis

on tal võimalik teenida 15 päevaga 3000 eurot (istungiprotokoll, lk 3). Seepeale selgitas

maakohus, et üldkasuliku töö kohaldamise korral ei ole A. Lepal lubatud koheselt

Londonisse lahkuda. Eelmärgitud summa teenimise võimalus jäi A. Lepa jaoks siiski

määravaks. Nimelt, eeltoodud maakohtu selgituse peale pidas A. Lepp siiski võimalikuks,

et mõne päeva võib ta üldkasuliku töö tegemise ajal välismaal käia. Arvestades A. Lepa

maakohtus antud selgitustest kumavat suhtumist, s.o töötamine Londonis on prioriteet, on

ringkonnakohtul põhjust karta, et vanglast vabanemisel võib kaebaja Eestist lahkuda.

Selliselt satuks üldkasuliku töö täideviimine ohtu. Lisaks selgitas A. Lepp maakohtus, et

ta on pikaaegne alkohoolik, ka viimati tekitas alkoholi tarbimine talle vabaduses

probleeme, ning ta ei saa lubada, et ta on võimeline alkoholist hoiduma (istungiprotokoll,

lk 5). Seejuures selgitas A. Lepp, et tema vangistus pöörati viimati täitmisele samuti

seetõttu, et ta rikkus käitumiskontrolli ajal lisakohustust mitte tarvitada alkoholi (lk 1). Ka

Riigikohus on leidnud, et isiku probleem alkoholiga võib takistada üldkasuliku töö reaalset

täideviimist (eespool viidatud otsus asjas nr 3-1-1-87-08, p 13). Need A. Lepa avaldused

ja tema viimast kriminaalhooldust iseloomustavad andmed süvendavad ringkonnakohtu

kahtlust, et A. Lepa puhul ei ole aresti üldkasuliku tööga asendamine põhjendatud.

21. Eeltoodud kaalutlustel peab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga põhjendatuks asendada

rahatrahvi tasumata osa arestiga.

(allkirjastatud digitaalselt)