2-23-129981/7 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

Tagaseljaotsus

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Kadri Mälberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-23-129981

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi A.J. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1488,32 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479

Hageja lepinguline esindaja: Sigrid Rahkema

Kostja: A.J. (isikukood xxxxxxxxxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega kostja A.J. suhtes osaliselt.

2. Mõista kostjalt A.J.ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja AS Inbank

ja kostja vahel 09.10.2022 sõlmitud laenulepingu nr L89010095628 alusel

põhivõlgnevus 1000 eurot ja intress perioodi 09.10.2022-22.02.2023 eest 3,44

eurot.

3. Mõista kostjalt A.J.ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis

põhivõlalt (1000 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates lahendi jõustumisest kuni võla tasumiseni.

4. Jätta resolutsiooni punktis 2 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja

vastu rahuldamata.

5. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

5.1.

Jätta menetluskulud 76 % ulatuses kostja A.J.i kanda ja 24% ulatuses

hageja Aktiva Finance Group OÜ kanda.

5.2.

Mõista kostjalt A.J.ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja

menetluskulud 364,80 eurot.

5.3.

Kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt (364,80 eurolt) hagejale

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates

otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

6. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

7. Toimetada tagaseljaotsus kätte hagejale.

8. Toimetada tagaseljaotsus avalikult kätte kostjale A.J.ile väljaanded Ametlikud

Teadaanded kaudu.

9. Lugeda dokumendid kostjale A.J.ile avalikult kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Pärnu Maakohtule 30 päeva jooksul

tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse

tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse

olemasolust, kui:

1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt;

2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema

esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega kohtuistungil või

elektrooniliselt;

3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte

avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või

selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada.

Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõiv poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui

100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot.

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel

juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Kohtuotsuse selgitused

TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Seetõttu

märgib kohus lühidalt vaid alljärgnevat:

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 28.07.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse A.J.ilt (kostja) 1261,12 euro saamiseks. Kohus tegi 03.08.2023

võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu

Maakohtu Maksekäsuosakond lõpetas 30.08.2023 kohtumäärusega maksekäsu kiirmenetluse

ja andis nõude Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 19.09.2023 kohtule hagi kostja vastu, milles nõuab Inbank AS ja kostja vahel

09.10.2022 sõlmitud laenulepingust nr L89010095628 tulenevat põhivõlgnevust 1000 eurot,

intressi 78,64 eurot, haldustasu 20 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivist 123,68 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 21,6% aastas

põhivõlgnevuselt alates 20.09.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja jättis lepingust

tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata, mistõttu hageja ütles lepingu üles.

3. Kostjale toimetati hagiavaldus ja 19.02.2024 kohtumäärus kätte avalikult, vastavasisulise

teate avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 20.02.2024.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult

kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded

ilmumise päevast. Kohus loeb menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks 07.03.2024

dokumentide kättetoimetamisega avalikult Ametlike Teadaannete kaudu. Kostja kohustus

vastama hagiavaldusele hiljemalt 21.03.2024. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks

(21.03.2024) ega käesoleva ajani vastust hagile esitanud

4. Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei

ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et

kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega

rahuldada.

5. Vastavalt TsMS § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele

kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud

faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul

puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS §

407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses

märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata.

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu.

7. Vaidlust ei ole, et Inbank AS ja kostja vahel on 09.10.2022 sõlmitud laenuleping

nr L89010095628, mille alusel sai kostja laenu 1000 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et

füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune

laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

8. VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest

tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses

enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu

tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt

viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud

tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos

avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

9. 02.02.2023 on laenuandja edastanud kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja

andmiseks 16.02.2023. 22.02.2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu

lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.

Laenuandja loovutas nõude hagejale 27.02.2023.

10. Vaidlust ei ole, et kostjale on lepingu järgi võimaldatud laenu 1000 euro eest ning kostja

laenu tagastanud ei tasunud. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu

täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise

kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

11. VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega

konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu

laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning

liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette

nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi

preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud

peavad

omal

algatusel

kontrollima,

kas

krediidiandja

on

hinnanud

laenuvõtja

krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma

eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil

ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem

koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE

Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on

lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise

tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib

ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‑226/12,

Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud

kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks

direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse

täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist

taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus

õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).

12. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot

koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

13. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja

varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta

on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

14. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või

-vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava

metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud

näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi

lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

a) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute

laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist;

b) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku

laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

c) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel.

15. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib

tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral

tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

16. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et

krediidiandja

põhikohustuse

sisuks

krediidivõtja

vastu

on

hinnata

krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena

ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda

maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). Kohtupraktikas on

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast

küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet

taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

17. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks

küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

18. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe

vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja

selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

19. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist

piisavalt

põhistanud. Hageja

on

kinnitanud

kohtule,

et

laenuandja

on

kostja

krediidivõimelisuse hindamise protsessis teinud päringud maksehäireregistritesse ning lisaks

Maksu- ja Tolliametisse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid polnud. Kohtu hinnangul ei ole esitatud andmed piisavad järeldamaks, et kostjal

on piisav maksevõime. Taotluses on kostja märkinud, et tema igakuised sissetulekud on 1300

eurot ning igakuised kohustused 420 eurot. Muid andmeid kostjalt küsitud ei ole. Samuti ei

ole kostjalt küsitud pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud

teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud

krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav

muu teave. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust.

Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema

krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Hageja ei ole toonud esile, mis oli

„muu kogutud teave“ KAVS § 50 lg 4 tähenduses, mis võimaldas krediidiandjal teha

objektiivseid järeldusi tarbija kohustuste suuruse kohta.

20. Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii

tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli

küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi

rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p

29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.

21. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -

154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus

hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste

ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt

lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse

sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23).

Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma

õigustest.

22. Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa

Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste

täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus

seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

23. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga

poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli alates lepingu

sõlmimisest kuni 31.12.2022 intressimäär 0,00%. Alates 01.01.2023 on intressimäär 2,5%.

Seega tuleb kostjal tasuda intressi 3,44 eurot perioodi 09.10.2022-22.02.2023 eest.

24. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja

kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi

maksnud.

25. Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt lepingu alusel laenu 1000 eurot.

Kohtu hinnangul on hageja andnud kostjale laenu seega 1000 eurot. Vastavalt hagiavaldusele

jäi kostja maksete tasumisega võlgnevusse alates esimesest osamaksest, st kostja ei ole tasunud

ühtegi osamakset. Seega on kostjal on hagejale tasumata põhivõlgnevus 1000 eurot.

26. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist alates laenulepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast 23.02.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 19.09.2023 intressiga võrdses

määras. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja

viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates

ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis

arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende

tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus

tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut

teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks

muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus

kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1000 eurot. Võlgnevus muutub selles osas

sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas

jõustumisest.

27. Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud

on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg

7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude

maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna

Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).

28. Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt

hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus 1000 eurot, intress 3,44 eurot ja viivis

põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lausest sätesatud määras alates lahendi jõustumisest.

Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus rahuldamata.

Menetluskulud

29. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 1488,32.

Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 1128,44 eurot (1000

põhinõue + 3,44 intress+ 125 seadusjärgne viivis aasta eest kohtuotsuse tegemise aegses

määras), ehk hageja nõudest rahuldatakse 76%. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta 76%

ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 24% ulatuses hageja kanda.

30. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 280 euro,

maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja hageja õigusabikulude 507 euro väljamõistmiseks.

Riigilõivu suurus ja tasumise, ning maksekäsu kiirmenetluse kulu tasumise kohustus tuleneb

seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma

teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

31. Kohtu hinnangul on 507 euro suurune õigusabikulu selgelt põhjendamatu. Põhjendamatu

on esindaja tunnitasu 169 eurot tunnis. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse ja tõendite

mahtu ning asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, ning,

et hagejat esindab jurist, siis peab kohus põhjendatud ajakuluks 1,5 tundi ja vajalikuks

tunnihinnaks 120 eurot tunnis, ehk õigusabikuluks seega 180 eurot.

32. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskuludeks 480 eurot, sh riigilõiv

280 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 180 eurot. Kostjal tuleb

hagejale hüvitada seega 364,80 eurot (76% 480-st).

33. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtule

teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal

menetluskulud puuduvad.

34. Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei

ole menetluses osalenud, seega ei saa kostjal olla ka kulusid.

35. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Mälberg

kohtunik