3-23-1095/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.03.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1095

Haldusasi

J.S kaebus Sotsiaalkindlustusameti 31.03.2023 otsuse nr

P7-2023-175476 ja 17.04.2023 vaideotsuse nr 5.2-

3/13752-2 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: J.S, volitatud esindaja vandeadvokaat Valeria

Arsjuta

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Merle Magnus

Kaasatud haldusorganid: Sotsiaalministeerium, volitatud

esindaja Helen Tralla; Siseministeerium, volitatud

esindaja Liisa Surva

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 31.03.2023 otsus nr P7-2023-

175476 ja 17.04.2023 vaideotsus nr 5.2-3/13752-2 ning kohustada Sotsiaalkindlustusametit

otsustama uuesti kaebajale perehüvitise maksmisega jätkamine.

2. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt kaebaja kasuks menetluskuludena välja 720 eurot.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ning tema lapse nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.04.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

1(11)

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.S (kaebaja) poeg X.X sündis XX.XX.XXXX Tai Kuningriigis.

2. Sotsiaalkindlustusamet (SKA või vastustaja) määras 19.09.2022 otsusega nr P7-2022-342418

kaebajale seoses lapse kasvatamisega vanemahüvitise 71. päevast. Perehüvitise määramise

otsuse kohaselt määrati hüvitise suuruseks ühe päeva kohta 41,67 eurot (bruto) ning hüvitise

kasutamise perioodiks 22.06.2022 - 11.08.2024.

3. SKA lõpetas 31.03.2023 otsusega nr P7-2023-175476 „Perehüvitise kasutamise ja maksmise

lõpetamine: Vanemahüvitis 71. päevast“ kaebajale lapse kasvatamise eest hüvitise maksmise

alates 01.04.2023. Otsuse kohaselt puudub perehüvitise kasutamiseks ja maksmiseks õiguslik

alus, kuna seisuga 31.03.2023 on kaebaja kõik vanemahüvitise päevad ära kasutanud.

4. Kaebaja esitas SKA 31.03.2023 otsusele vaide, mille SKA jättis 17.04.2023 vaideotsusega nr

5.2-3/13752-2 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt tuleb kohaldada kuni 31.03.2022 kehtinud

perehüvitiste seaduse (PHS) redaktsiooni, kuna kaebaja poeg sündis enne 01.04.2022 PHS

muudatuste jõustumist. Kaebaja saabus koos pojaga Eestisse 22.06.2022. Sellest kuupäevast

tekkis tal õigus saada perehüvitisi. Vanemahüvitise saamise õigus poja eest tekkis alates lapse

sünnist (XX.XX.XXXX) 545 päevaks. Kuna kaebaja saabus Eestisse alles 22.06.2022, on tal

õigus kasutada vaid 231 vanemahüvitise päeva. Kõik vanemahüvitise päevad on otsuse

tegemise ajaks ära kasutatud.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

5. Kohtu menetluses on kaebaja nõue SKA 31.03.2023 otsuse ja 17.04.2023 vaideotsuse

tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks.

6. SKA otsustas talle perehüvitise maksmise lõpetada seetõttu, et kaebaja oli kõik perehüvitise

päevad ära kasutanud. Seda, millisel faktilisel ja õiguslikul alusel on vastustaja sellele

seisukohale jõudnud, hüvitise maksmise lõpetamise otsusest ei selgu.

7. Nii perehüvitise määramise otsuse tegemise päeval (19.09.2022) kui ka perehüvitise

maksmise lõpetamise otsuse tegemise päeval (31.03.2023) kehtinud perehüvitiste seaduse

(PHS) § 34 lg 2 sätestas, et vanemahüvitist on õigus saada õiguse tekkimise päevast alates lapse

kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni 605 kalendripäeva, mis sisaldab ema

vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise kalendripäevi. Antud

regulatsioonile on SKA viidanud perehüvitise maksmise lõpetamise otsuses.

8. Vastustaja on vaideotsuses selgitanud, et kaebaja saabus koos pojaga Eestisse 22.06.2022.

Sellest kuupäevast tekkis J.S-il õigus saada perehüvitisi Eestist. Perehüvitise määramise otsuse

tegemise ajal s.o 19.09.2022 kehtinud PHS § 34 lg 2 redaktsiooni kohaselt oli kaebajal õigus

saada perehüvitist 605 kalendripäeva eest (eeldusel, et selles sisalduvad ka ema vanemahüvitise

2(11)

ning jagatava vanemahüvitise kalendripäevad). Seega oli kaebajal õigus perehüvitisele 605

kalendripäeva eest alates 22.06.2022 ehk kuni 16.02.2024. Kaebajale on aga tasutud

perehüvitist 231 kalendripäeva eest.

9. Kaebaja vaidleb vastu vaideotsuses esitatud seisukohtadele. Esiteks, on vastustaja

vaideotsuses selgitanud, et kuna kaebaja poeg sündis XX.XX.XXXX, st enne 01.04.2022

perehüvitiste seaduse (PHS) redaktsiooni jõustumist, kohaldatakse käesoleval juhul kuni

31.03.2022 kehtinud PHS redaktsiooni. Kaebaja sellega ei nõustu. Kuivõrd kaebajale määrati

perehüvitis 19.09.2022, sai perehüvitist määrata vaid kehtiva õiguse ehk 19.09.2022 kehtinud

PHS redaktsiooni alusel.

Teiseks, on vaideotsuse põhjendused vastuolulised. Nimelt on vaideotsuses esmalt väidetud, et

kaebajal tekkis õigus saada perehüvitist alates lapse sünnist (XX.XX.XXXX), kuid kaks lõiku

allpool on välja toodud, et kaebajal tekkis õigus saada perehüvitist alates Eestisse saabumisest

(22.06.2022).

10. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 järgi peab haldusakt vastama selle andmise ajal

kehtinud õigusele. Erandiks HMS §-s 54 sätestatud reeglist võib kaebaja hinnangul olla näiteks

olukord, kus seaduse rakendussätted, eeskätt üleminekusätted, näevad otsesõnu ette mõne muu,

kui haldusakti andmise ajal kehtiva seaduse redaktsiooni kohaldamise. Antud juhul puudub

vaidlus selles, et kaebajale määrati perehüvitis vastustaja 19.09.2022 otsusega. Seega pidi

perehüvitise määramise otsus põhinema selle tegemise ajal kehtinud PHS-il.

11. Vastustaja on viidanud, et „PHS § 631 lg 4 sätestab, et isikule, kellel tekkis õigus

sünnitushüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel enne 2022. aasta 1. aprilli, makstakse

sünnitushüvitist ravikindlustuse seaduse kuni 2022. aasta 31. märtsini kehtinud redaktsioonis

sätestatud alustel, tingimustel ja korras. Sünnituslehe lõpupäevale järgnevast päevast tekib isikul

käesoleva seaduse alusel õigus üksnes jagatavale vanemahüvitisele 435 päevaks. Analoogselt ka

praegusel juhul, kus lapse emal oleks tekkinud õigus sünnitushüvitisele või tal seda ei tekkinud

enne 01.04.2022 kehtinud redaktsiooni alusel, saab kohaldada varasemat redaktsiooni“. Kaebaja

hinnangul on vastustaja vastusest võimalik välja lugeda, et ka vastustaja enese väitel ei tulene

lapse sünni ajal kehtinud PHS redaktsiooni kohaldamine mitte kehtivast õigusest, vaid enne

01.04.2022 kehtinud redaktsiooni on vastustaja hinnangul võimalik kohaldada analoogia alusel.

Küsimust selle kohta, millist PHS redaktsiooni kohaldada, ei ole kaebaja hinnangul võimalik

analoogia korras lahendada.

12. Nii 22.06.2022 (päev mil kaebajal tekkis õigus perehüvitisele) kui ka 19.09.2022

(perehüvitise määramise otsuse kuupäev) kehtinud PHS § 34 lg 2 näeb ette, et vanemahüvitist

on õigus saada õiguse tekkimise päevast alates lapse kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni

605 kalendripäeva, mis sisaldab ema vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava

vanemahüvitise kalendripäevi. Seega ei ole kaebaja hinnangul mitte kuidagi võimalik lähtuda

perehüvitise määramisel mingist muust kuupäevast (näiteks lapse sünni kuupäevast).

13. Vastustaja väide justkui oleks vanemahüvitise eesmärgiks olnud anda emale võimalus

taastuda sünnitusest ja olla pärast lapse sündi lapsega, on väär ega põhine seadusel. Lapse sünni

ajal kehtinud PHS regulatsiooni kohaselt maksti perehüvitist lastega perede heaolu tagamiseks

(PHS § 3 lg 1) ning perehüvitise spetsiifiliseks liigiks oleva vanemahüvitise eesmärgiks oli

tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja

pereelu ühitamist (PHS § 32 lg 1).

14. Vastustaja on vastuses kaebusele väitnud, et „Arvestades, et lapse isal ei ole võimalik

kasutada lapse emale ette nähtud individuaalõigust ehk ema vanemapuhkust ja ema

vanemahüvitist, siis ei saa kaebajal tekkida õigust 605-le vanemahüvitise päevale. Lisaks on isa

loobunud isa vanemahüvitisest, mida makstakse 30 päeva jooksul“. Isegi kui ka eeldada

3(11)

vastustaja väidete õigsust, nägi nii hüvitise saamise õiguse tekkimisel ajal kehtinud PHS § 37 lg

2 kui ka perehüvitise määramise otsuse ajal s.o 19.09.2022 kehtinud PHS § 37 lg 2 ette, et

isikul, kellel ei ole õigust ema vanemahüvitisele enne lapse sündi, on õigus saada jagatavat

vanemahüvitist 515 kalendripäeva. Kaebaja on lapse isa, järelikult oleks kaebaja pidanud saama

vanemahüvitist minimaalselt 515 päeva eest. Kaebaja on aga saanud hüvitist 31 kalendripäeva

eest.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

15. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

16. Lapse sünni ajal, s.o XX.XX.XXXX kehtinud PHS § 34 lg 1 sätestas, et vanemahüvitise

saamise õigus tekib ravikindlustuse seaduses sätestatud sünnitus- või lapsendamishüvitisele

õigust andva sünnitus- või lapsendamislehe lõpupäevale järgneval päeval, välja arvatud juhul,

kui vanemahüvitist makstakse PHS § 41 lõike 2 alusel. Kui lapse emal ei olnud õigust

sünnitushüvitisele, tekkis õigus saada vanemahüvitist alates lapse sünnist. Vastustaja andmetel

ei olnud lapse emale väljastatud sünnituslehte ning tal ei olnud lapse sünnil õigust

sünnitushüvitisele. Seega oleks lapse emal Eestis elades tekkinud õigus vanemahüvitisele lapse

sünnist.

17. Vanemahüvitis määrati vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast 435 päevaks. Kui

lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele või lapsendamishüvitisele või kui vanemahüvitise

taotleja on lapsendaja, eestkostja või hoolduspere vanem, määrati hüvitis 545 päevaks (PHS §

34 lg 2 lapse sünni aegses redaktsioonis).

18. Vanemahüvitis määrati PHS § 34 lõikes 1 sätestatud hüvitise saamise õiguse tekkimise

päevast, kui hüvitise taotlemiseks vajalikud dokumendid on esitatud kuue kuu jooksul hüvitise

saamise õiguse tekkimise päevast arvates (PHS § 44 lg 1 lapse sünni aegses redaktsioonis).

Vanemahüvitise hilisemal taotlemisel määrati hüvitis tagantjärele, kuid kõige rohkem taotluse

esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest (PHS § 44 lg 2 lapse sünni aegses

redaktsioonis). Seega oleks kaebaja lapse eest tulnud hüvitis määrata alates lapse sünnist, kui

taotlemiseks vajalikud dokumendid oleks esitatud kuue kuu jooksul. Vanemahüvitist oleks

saanud määrata siiski vaid perioodiks, mil isikul oli õigus saada vanemahüvitist, st et taotleja

kasvatab last Eestis.

19. PHS § 34 lg 5 (lapse sünnijärgses redaktsioonis) sätestas, et enne lapse 70 päeva vanuseks

saamist on õigus vanemahüvitisele last kasvataval emal, välja arvatud juhul, kui lapse ema on

surnud või ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest

hoolitseda või kui õigus vanemahüvitisele on lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal.

Seega oleks kaebajale olnud võimalik vanemahüvitist määrata kõige varem alates päevast, mil

laps saab 71 päevaseks. 19.09.2022 otsuses on nii ka märgitud – vanemahüvitis 71. päevast ehk

vanemahüvitise periood algas kaebaja suhtes lapse 71 päeva vanuseks saamisest.

20. Seega juhul, kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, tekkis õigus

vanemahüvitisele alates lapse sünnist emal (ema õigus olla lapsega koos pärast lapse sündi ning

mitte käia tööl vahetult pärast sünnitust ning sel perioodil ei ole võimalik vanemahüvitist

määrata isale, va PHS § 34 lg-s 5 loetletud olukorrad). Kui lapse ema ei soovinud saada

vanemahüvitist alates lapse sünnist 70 päeva jooksul, siis hiljem ta seda enam kasutada ei

saanud (va 6-kuuline PHS § 34 lg-s 1 sätestatud tagantjärele taotlemise võimalus) ning ka lapse

isa ei saanud seda kasutada, va PHS § 34 lg-s 5 nimetatud olukorrad. Kui emal ei olnud õigust

sünnitushüvitisele, siis määrati vanemahüvitis alates lapse sünnist ning seda ei olnud võimalik

määrata mingist hilisemast kuupäevast, sest selle eesmärk oli anda emale võimalus taastuda

4(11)

sünnitusest ja olla pärast lapse sündi lapsega. Samas oli lapse emal võimalus loobuda

vanemahüvitisest alates lapse sünnist või jätta see kasutamata, kuid seetõttu ei olnud võimalik

edasi lükata PHS § 34 lg-s 1 sätestatud vanemahüvitise saamise algusperioodi.

21. PHS § 44 lg 1 kohaselt määrati vanemahüvitis alates vanemahüvitisele õiguse tekkimisest, st

antud juhul lapse sünnist ning tulenevalt PHS § 34 lg-st 2 määrati vanemahüvitis 545 päevaks..

Vanemahüvitise saajal oli õigus pärast lapse 70 päeva vanuseks saamist peatada vanemahüvitise

maksmine tulenevalt PHS § 45 lg-st 4, kuid selle võimaluse kasutamiseks, pidi isik juba olema

vanemahüvitise saaja.

22. Alates 01.04.2022 muudeti seadusi. Ravikindlustusseaduse alusel makstava sünnitushüvitise

regulatsiooni muudeti, sünnitushüvitis liideti vanemahüvitise skeemi ning alates 01.04.2022

hakati sünnitushüvitise asemel maksma ema vanemahüvitist PHS alusel. Ema vanemahüvitis on

üks vanemahüvitise liikidest nagu ka isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis ja lapsendaja

vanemahüvitis (PHS § 34 lg 1). Vanemahüvitist on õigus saada õiguse tekkimise päevast alates

lapse kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni 605 kalendripäeva, mis sisaldab ema

vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise kalendripäevi (PHS § 34 lg 2).

See tähendab, et tegemist on reeglina päevade arvuga, millele tekib ühel kahe vanemaga perel.

Sellest 605-st päevast moodustab 100 kalendripäeva ema vanemahüvitis (isal ei teki õigust ema

vanemahüvitisele ehk tegemist on ema individuaalõigusega), 30 kalendripäeva isa

vanemahüvitis (emal ei teki õigust isa vanemahüvitisele ehk tegemist on isa

individuaalõigusega) ja 475 kalendripäeva jagatav vanemahüvitis, mida vanemad võivad

omavahel jagada täpselt nii nagu nad kokku lepivad.

23. Analoogselt varasema redaktsiooniga sätestab seadus emale õiguse jääda pärast sünnitust

lapsega koju ning saada ema vanemahüvitist. Kui ema seda võimalust ei kasuta, siis ei saa ta

taotleda ema vanemahüvitist mingist muust kuupäevast ega perioodiks, kui vaid perioodil 30

päeva alates lapse sünnist. Pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist, tekib õigus

jagatavale vanemahüvitisele (PHS § 37 lg 3). Kui üks vanematest on vanemapuhkusel pärast

lapse 30 päeva vanuseks saamist, on õigus vanemahüvitisele sellel vanemal (PHS § 33 lg 3).

Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on lapse vanemal. Jagatavat vanemahüvitist on õigus

saada 475 kalendripäeva, arvestades PHS-is sätestatud erisusi (PHS § 37 lg 1). Isikul, kellel ei

ole õigust ema vanemahüvitisele enne lapse sündi, on õigus saada jagatavat vanemahüvitist 515

kalendripäeva (PHS § 37 lg 2).

24. Emal on jagatava vanemahüvitise saamise õigus pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse

lõppemist. Isal on jagatava vanemahüvitise saamise õigus pärast isa vanemahüvitise saamise

õiguse lõppemist (PHS § 37 lg 3). See tähendab, et emal, kellel ei ole õigust ajutise

töövõimetuse hüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel, on õigus ema vanemahüvitisele alates

lapse sünnist 30 päeva jooksul ja pärast seda tekib õigus jagatavale vanemahüvitisele, mida on

õigus kasutada mõlemal vanemal. Sotsiaalkindlustusamet määrab vanemahüvitise sellele õiguse

tekkimise päevast, kui ta on vanemahüvitise määramiseks vajalikud andmed saanud kuue kuu

jooksul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates (PHS § 46 lg 1).

25. Vanemahüvitise saaja võib Sotsiaalkindlustusametile esitada teate vanemahüvitise, välja

arvatud ema vanemahüvitise, maksmise peatamiseks või jätkamiseks (PHS § 461 lg 1), mis

tähendab, et vanemahüvitise maksmise peatamist või jätkamist saab kasutada vaid

vanemahüvitise saaja. Kui vanemahüvitist määratud ei ole, siis ei teki õigust vanemahüvitise

maksmist peatada või jätkata ehk ka kasutada vanemahüvitise saamise võimalust kuni lapse

kolmeaastaseks saamiseni. Seega ka 01.04.2022 jõustunud redaktsiooni kohaselt oleks

lapsevanemate õigus saada vanemahüvitist tekkinud lapse sünniga, ema vanemahüvitis oleks

määratud alates lapse sünnist ning ema vanemahüvitise lõppemisel oleks tekkinud õigus

jagatavale vanemahüvitisele (kaebaja loobus isa vanemahüvitisest) ja seejärel oleks

5(11)

vanemahüvitise saajal tekkinud õigus peatada jagatava vanemahüvitise maksmine ning seejärel

jätkata. Eeltoodud redaktsioon kehtib alates 01.04.2022 ning kehtis ka kaebajale vanemahüvitise

määramise otsuse tegemise ajal 19.09.2022. Arvestades, et kaebaja laps sündis XX.XX.XXXX

ei ole võimalik eeltoodud redaktsiooni kaebajale kohaldada, sest lapse sünni hetkel ei olnud

lapse emal võimalik kasutada emapuhkust ega ka saada ema vanemahüvitist. Lapse sünni hetkel

emal kas oli või ei olnud õigust sünnitushüvitisele (antud juhul ei olnud), mistõttu saab

kaebajale kohaldada vaid lapse sünnijärgselt kehtinud redaktsiooni.

26. PHS § 631 lg 4 sätestab, et isikule, kellel tekkis õigus sünnitushüvitisele ravikindlustuse

seaduse alusel enne 2022. aasta 1. aprilli, makstakse sünnitushüvitist ravikindlustuse seaduse

kuni 2022. aasta 31. märtsini kehtinud redaktsioonis sätestatud alustel, tingimustel ja korras.

Sünnituslehe lõpupäevale järgnevast päevast tekib isikul PHS alusel õigus üksnes jagatavale

vanemahüvitisele 435 päevaks. Analoogselt ka praegusel juhul, kus lapse emal oleks tekkinud

õigus sünnitushüvitisele või tal seda ei tekkinud enne 01.04.2022 kehtinud redaktsiooni alusel,

saab kohaldada varasemat redaktsiooni.

27. Arvestades, et lapse isal ei ole võimalik kasutada lapse emale ette nähtud individuaalõigust

ehk ema vanemapuhkust ja ema vanemahüvitist, siis ei saa kaebajal tekkida õigust 605-le

vanemahüvitise päevale. Lisaks on isa loobunud isa vanemahüvitisest, mida makstakse 30 päeva

jooksul. Vaidlustatud vaideotsuses on ekslikult viidatud PHS alates 01.04.2022 kehtivale PHS §

34 lg 2 redaktsioonile. Samas ei saa kaebaja eeldada, et tal on õigus ka ema vanemahüvitisele

(100 kalendripäeva) või isa vanemahüvitisele (30 kalendripäeva), millest ta ise on loobunud.

KAASATUD HALDUSORGANITE SEISUKOHAD

28. Sotsiaalministeerium selgitas, et PHS (kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioonis) § 44 lõikes

2 oli sätestatud, et vanemahüvitise hilisemal taotlemisel (hiljem kui kuue kuu jooksul hüvitise

saamise õiguse tekkimise päevast arvates) määratakse hüvitis tagantjärele, kuid kõige rohkem

taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest.

Paragrahvi 44 lõikes 1 (kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioonis) oli sätestatud vanemahüvitise

määramise üldreegel, mille kohaselt määrati hüvitis PHS § 34 lõikes 1 sätestatud hüvitise

saamise õiguse tekkimise päevast, kui hüvitise taotlemiseks vajalikud dokumendid olid esitatud

kuue kuu jooksul hüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates. Paragrahvi 44 lõikes 2 oli

sätestatud erisus vanemahüvitise hilisema taotlemise kohta. Sellisel juhul määrati hüvitis

tagantjärele kuni taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest, mitte alates hüvitise

tekkimise õiguse päevast, mis tähendas ka seda, et hüvitise saamise päevade koguarv vähenes.

Samasugune põhimõte kehtib ka muude perehüvitiste hilisema taotlemise korral (kehtiv PHS §

28 lg 2, § 52 lg 11).

PHS (kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioonis) § 34 lõike 2 kolmas lause sätestas, et määratud

vanemahüvitist võib kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.

29. Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega

(185 SE1) nimetatud sättes tehtud täpsustus (hüvitise kasutamise võimalus kuni lapse

kolmeaastaseks saamiseni) tähendab seda, et määratud vanemahüvitise saamise võib mõneks

ajaks peatada ja hiljem selle saamist jätkata. Aga selleks, et kasutada õigust vanemahüvitis

peatada ning hiljem jätkata, peab kõigepealt olema isikule tehtud vanemahüvitise määramise

otsus.

Võimalus vanemahüvitise saamise peatamiseks ja jätkamiseks tekkis PHS § 45 lõike 4 (kuni

31.03.2022 kehtinud redaktsioonis) järgi alates 01.07.2020. Perehüvitiste seaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 517 SE seletuskirja kohaselt

6(11)

muudeti sellega vanemahüvitise maksmine paindlikumaks. Enamikus Euroopa riikides

võimaldatakse vanematel valida, mis ajaperioodil ja millises suuruses vanemahüvitist nad

soovivad kasutada, kombineerides selle raames ka näiteks osakoormusega töötamist või osalise

vanemahüvitise samaaegset maksmist mõlemale vanemale. Kuigi Eestis oli enne seda võimalik

kasutada lapsehoolduspuhkust kas ühes osas või osadena kuni lapse 3-aastaseks saamiseni, kuid

samas puudus võimalus vanemahüvitist kolme aasta jooksul paindlikult välja võtta. Seega oli

vanematel võimalus vanemahüvitise saamise perioodil täiendavat tulu küll teenida, kuid sellega

ei kaasnenud täiendavat paindlikkust. Muudatusega anti vanematele õigus kasutada

vanemahüvitist kogu vanemapuhkuse perioodil paindlikult, katkestades vajadusel korral

hüvitise saamist sarnaselt puhkusega.

30. PHS § 45 lõikes 4 (kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioonis) olid sätestatud tingimused

vanemahüvitise maksmise peatamiseks ja jätkamiseks. Lõike 4 kohaselt võis vanemahüvitise

saaja esitada pärast lapse 70 päeva vanuseks saamist Sotsiaalkindlustusametile taotluse

vanemahüvitise maksmise peatamiseks või jätkamiseks, arvestades PHS § 34 lõikes 2 nimetatud

perioode. Sellega seoses lisati ka § 34 lõikesse 2 täiendus selle kohta, et määratud

vanemahüvitise päevi on võimalik kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.

Vanemahüvitise saajal on õigus vanemahüvitise saamine peatada ning kui ta ei ole oma õigust

vanemahüvitisele lõpuni kasutanud, on tal võimalik vanemahüvitise saamist taasalustada kuni

lapse kolme aastaseks saamiseni. Peatamise või jätkamise taotluse esitamisel teavitab

Sotsiaalkindlustusamet isikut kasutatud ja kasutamata vanemahüvitise saamise päevade arvust.

31. Siseministeerium selgitas, et tulenevalt Vabariigi Valitsuse 31.05.2012 määruse nr 39

„Siseministeeriumi põhimäärus“ §-st 7 nähtub, et ministeeriumi valitsemisalas ei ole

perepoliitikaga seotud ülesandeid. Seetõttu ei saa Siseministeerium anda arvamust PHS-i sätete

tõlgendamise kohta.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

32. Kaebus tuleb rahuldada.

33. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik ning et tal sündis

XX.XX.XXXX Tai Kuningriigis poeg. Samuti ei ole vaidlust selles, et SKA 19.09.2022

otsusega nr P7-2022-342418 määrati kaebajale vanemahüvitis tagasiulatuvalt alates 22.06.2022.

Peamine vaidlusküsimus seisneb selles, kas vastustaja on 31.03.2023 otsuse tegemisel ja

vanemahüvitise maksmise lõpetamisel kohaldanud õigesti perehüvitiste seadust (sh seaduse

õiget redaktsiooni) ning kas sellest tulenevalt on vaidlustatud otsus ning sellega seotud

vaideotsus õiguspärased.

I

34. SKA leidis vaidlustatud otsuses, et seisuga 31.03.2023 on kaebaja kõik vanemahüvitise

päevad ära kasutanud ning seetõttu tuleb perehüvitise maksmine lõpetada.

Vastustaja on seisukohal, et nii hüvitise määramise otsuse (SKA 19.09.2022 otsus) kui ka

vaidlustatud otsuse tegemisel tuli kohaldada kaebaja lapse sünni hetkel kehtinud PHS

redaktsiooni.

35. Kohtu hinnangul on vastustaja asjaomaste perehüvitise sätete kohaldamisel eksinud.

7(11)

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

Viidatud sättest tuleneb, et õiguspäraseks saab pidada üksnes sellist haldusakti, mis on

kooskõlas andmise hetkel kehtinud õigusega („andmise hetkel kehtiva õiguse alusel“). HMS §

54 sõnastus ei välista, et teatud juhtudel lähtutakse haldusakti andes (osaliselt) ka varasemalt

kehtinud regulatsioonist, kuid sellisel juhul peab erinorm (nt rakendussäte) seda otsesõnu ette

nägema. Üksnes vastava (haldusakti andmisel ajal kehtiva) rakendussätte abil on tagatud

kooskõla kehtiva õigusega.

Sellise rakendus- või üleminekusätte puudumisel ei ole haldusorganil õigust lähtuda haldusakti

andmise ajaks kehtivuse kaotanud sätetest.

36. Kohus nõustub kaebajaga, et kuna kaebajale määrati perehüvitis 19.09.2022 otsusega, pidi

see otsus põhinema selle tegemise ajal kehtinud PHS-i redaktsioonil. Kaebaja on asjakohaselt

märkinud (07.03.2024 menetlusdokumendi p 2.4.), et vastustaja ei ole väitnud, et otsuse

tegemise ajal kehtinud PHS-i rakendussätetest tuleks õigus kohaldada PHS-i varasemat

redaktsiooni. Ka kohtule ei nähtu, et PHS sätestaks praegu või sätestanuks vaidlustatud otsuse

tegemise ajal erisuse (nt rakendus- või üleminekusättena), mis annaks aluse kohaldada

vanemahüvitise määramisel lapse sündimise hetkel kehtinud, kuid otsuse tegemise ajaks

kehtivuse kaotanud regulatsiooni.

37. Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud järgmist: „PHS § 631 lg 4 sätestab, et isikule,

kellel tekkis õigus sünnitushüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel enne 2022. aasta 1. aprilli,

makstakse sünnitushüvitist ravikindlustuse seaduse kuni 2022. aasta 31. märtsini kehtinud

redaktsioonis sätestatud alustel, tingimustel ja korras. Sünnituslehe lõpupäevale järgnevast

päevast tekib isikul PHS alusel õigus üksnes jagatavale vanemahüvitisele 435 päevaks.

Analoogselt ka praegusel juhul, kus lapse emal oleks tekkinud õigus sünnitushüvitisele või tal

seda ei tekkinud enne 01.04.2022 kehtinud redaktsiooni alusel, saab kohaldada varasemat

redaktsiooni.“

Kohus vastustaja järeldusega ei nõustu. Seda, millist õigust vanemahüvitise määramise otsusele

kohaldada, ei saa analoogia korras tuletada sünnitushüvitise maksmist puudutavast

rakendussättest. PHS § 631 lg 4 reguleerib üksnes seda, millist ravikindlustuse seaduse

redaktsiooni kohaldada sünnitushüvitise maksmisel isikule, kellel vastav õigus tekkis enne

2022. aasta 1. aprilli, mitte aga seda, millist PHS redaktsiooni tuleks kohaldada.

38. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et nii vanemahüvitise määramisel kui hüvitise maksmise

lõpetamisel (s.o vastava haldusakti andmisel) tuleb kohaldada otsuse tegemise ajal kehtivat

õigust. Seetõttu jätab kohus vastustaja vastupidised väited tähelepanuta ning lähtub vaidlustatud

otsuse õiguspärasuse hindamisel sellest PHS-i redaktsioonist, mis kehtis otsuse tegemise ajal.

II

39. Kohtu hinnangul on vastustaja ilmselt PHS § 34 lg 1 enne 01.04.2022 kehtinud

redaktsioonile („Vanemahüvitise saamise õigus tekib ravikindlustuse seaduses sätestatud

sünnitus- või lapsendamishüvitisele õigust andva sünnitus- või lapsendamislehe lõpupäevale

järgneval päeval, välja arvatud juhul, kui vanemahüvitist makstakse käesoleva seaduse § 41

lõike 2 alusel. Kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, tekib õigus saada

vanemahüvitist alates lapse sünnist.“) tuginedes ebaõigesti järeldanud, et vanemahüvitist tuleb

8(11)

igal juhul arvestada lapse sünnist ning seetõttu 31.03.2023 otsuses põhjendamatult leidnud, et

otsuse tegemise ajaks on kaebaja kõik vanemahüvitise päevad ära kasutanud.

40. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 16 lg 1 kohaselt tekib õigus hüvitisele seaduses

sätestatud hüvitise andmise faktiliseks aluseks oleva sündmuse toimumisest, asjaolu

saabumisest või muu tingimuse täitmisest arvates.

Nii varasema kui praegu kehtiva PHS § 33 lg 1 kohaselt on vanemahüvitise saamise õigus last

Eestis kasvataval vanemal, vanema abikaasal, registreeritud elukaaslasel, lapsendajal,

eestkostjal või hoolduspere vanemal, arvestades PHS-i §-s 4 sätestatud tingimusi. PHS § 4 lg 1

sätestab, et perehüvitisi määratakse ja makstakse PHS-is sätestatud tingimustel

sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud isikule. PHS § 4 lg 3 kohaselt on Eesti

alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, õigus perehüvitistele, kui ta on resident

tulumaksuseaduse § 6 lõike 1 tähenduses.

41. PHS § 4 ja § 33 on SÜS-i suhtes erinormid. Nendest sätetest tuleneb, et vanemahüvitise

saamise õigus eeldab lisaks muudele tingimustele seda, et vanem kasvataks last Eestis ning et

see isik (s.t vanem) oleks resident tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lõike 1 tähenduses.

Eelnevast järeldub, et juhul, kui isikul ei ole täidetud PHS § 33 lg 1 (ja koosmõjus PHS §-i 4)

tingimused, ei saa tal tekkida vanemahüvitise saamise õigust.

42. Olukorras, kus vastustaja on leidnud, et kaebajal puudus enne Eestisse naasmist (s.o enne

22.06.2022) õigus vanemahüvitisele (vt vaideotsust), ei saa väita, et tal on sellele vaatamata

tekkinud vanemahüvitise saamise õigus. Arvestades vastustaja selgitusi haldusmenetluses (vt

vastustaja 14.02.2024 vastuse lisad), oli vastustaja läbivalt seisukohal, et seni, kuni kaebaja

puhul ei ole täidetud residentsuse nõue TuMS § 6 lõike 1 tähenduses, ei saa talle vanemahüvitist

määrata. Seega oli ka vastustaja tegelikkuses seisukohal, et kaebajal ei olnud selleks ajaks

tekkinud vanemahüvitise saamise õigust.

Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud hüpoteetilisest olukorrast,

mis oleks tekkinud, kui kaebaja oleks vaatamata sellele, et muud tingimused vanemahüvitise

saamiseks on täidetud, jätnud hüvitise taotluse esitamata. Kaebaja puhul ei olnud tegemist n-ö

vabatahtlikult hilinenult taotlejaga, vaid isikuga, kellel puudus enne 22.06.2022 õigus

vanemahüvitisele.

43. Eeltoodut silmas pidades tuleb vanemahüvitise õiguse tekkimiseks ja seega hüvitise

„kasutamise“ alguseks lugeda 22.06.2022 (s.o päev, mil kaebaja naasis koos lapsega Eestisse ja

täitis sellega PHS § 33 lg 1 tingimused). Selle järelduse õigsust kinnitavad täiendavalt alates

01.04.2022 kehtiv PHS § 34 lg 2 („Vanemahüvitist on õigus saada õiguse tekkimise päevast

alates lapse kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni 605 kalendripäeva, mis sisaldab ema

vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise kalendripäevi.“) ja § 46 lg 1

(„Sotsiaalkindlustusamet määrab vanemahüvitise sellele õiguse tekkimise päevast, kui ta on

vanemahüvitise määramiseks vajalikud andmed saanud kuue kuu jooksul vanemahüvitise

saamise õiguse tekkimise päevast arvates. Isikule, kellel on õigus samal ajal mitmele

vanemahüvitisele, määratakse üks vanemahüvitis isiku valikul.“).

44. Seoses PHS § 34 lg-s 2 (alates 01.04.2022 kehtivas redaktsioonis) märgitud päevade arvuga

on vastustaja õigesti märkinud, et tegemist on reeglina päevade arvuga, millele tekib õigus ühel

kahe vanemaga perel. Sellest 605-st päevast moodustab 100 kalendripäeva ema vanemahüvitis

(isal ei teki õigust ema vanemahüvitisele ehk tegemist on ema individuaalõigusega), 30

kalendripäeva isa vanemahüvitis (emal ei teki õigust isa vanemahüvitisele ehk tegemist on isa

individuaalõigusega) ja 475 kalendripäeva jagatav vanemahüvitis, mida vanemad võivad

omavahel jagada täpselt nii, nagu nad kokku lepivad.

9(11)

Vastustaja on õigesti järeldanud, et kuna lapse isal ei ole võimalik kasutada lapse emale ette

nähtud individuaalõigust ehk ema vanemahüvitist, siis ei saa kaebajal tekkida õigust 605-le

vanemahüvitise päevale. Seetõttu on kaebuses ja kaebaja täiendavas seisukohas esitatud

arvutuskäik asjakohatu. Sellele vaatamata on kaebus kokkuvõttes põhjendatud.

45. Kuivõrd Eestisse naasmisest arvestatuna oli vaidlustatud otsuse tegemise ajaks möödunud

üksnes 283 päeva, ei olnud kaebaja sõltumata sellest, millist PHS-i redaktsiooni aluseks võtta,

vanemahüvitise päevi „ära kasutanud“. Seega on vastustaja jõudnud vaidlustatud otsuses

ebaõige järelduseni ning otsus on seetõttu õigusvastane.

Arvestades eeltoodut tuleb nii vaidlustatud otsus kui ka sellega olemuslikult seotud vaideotsus

tühistada.

46. Koos tühistamisnõudega võttis kohus menetlusse ka kohustamisnõude (s.o kohustada

vastustajat tegema uus otsus perehüvitise määramiseks). Kohus selgitab, et tühistamisnõude

rahuldamisega kaotab SKA 31.03.2023 otsus perehüvitise maksmise lõpetamise kohta algusest

peale kehtivuse ning taastub sellele eelnenud õiguslik olukord. Ilma vaidlustatud otsuseta

jätkanuks SKA 19.09.2022 otsuse alusel kaebajale vanemahüvitise maksmist.

Olukorras, kus vastustajale on perehüvitis 19.09.2022 otsusega määratud ning otsuse kehtivus

on 31.03.2023 otsuse tühistamisega taastunud, ei saa kohus teha vastustajale definitiivset

ettekirjutust selle kohta, mitme päeva eest vastustaja vanemahüvitist peaks maksma. Küll aga

saab menetlusse võetud nõude raames ning õiguslikku olukorda silmas pidades kohustada SKA-

d otsustama uuesti kaebajale perehüvitise maksmisega jätkamine.

Uue otsuse tegemisel saab SKA kohtuotsuse suuniseid aluseks võttes lähtuda kehtivast õigusest,

selgitada välja päevade arvu, mille eest kaebajal on/oli õigus vanemahüvitist saada ning

otsustada, kas põhjendatud on vanemahüvitise maksmisega 19.09.2022 otsuse alusel jätkata või

õigusvastaselt saamata jäänud vanemahüvitis kaebajale tagantjärele välja maksta.

III

47. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse vastustaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid. Kohus mõistab välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud

(HKMS § 109 lg 6). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada

läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust.

Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema

õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele

ettenähtav (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-67-14, p 32.1 ja nr 3-3-1-21-

15, p 16).

48. Kaebaja esitatud kuludokumentide kohaselt soovib ta kokku 720 euro suuruse menetluskulu

väljamõistmist. Dokumentidest nähtub, et kaebajale on õigusteenust osutatud 4 tunni ja 30

minuti ulatuses ning kokku 720 euro eest. Vastustaja ei ole menetluskulude suurusele vastu

vaielnud.

Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on otseselt käesoleva

haldusasjaga seotud ning kulud on asja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud. Seega

mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja 720 eurot.

10(11)

49. Tuginedes HKMS § 175 lg-le 3 asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema

lapse nimed tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tristan Ploom

MUUDETUD JA OSALISELT JÕUSTUNUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 12.03.2026

KOHTUOTSUSEGA.

11(11)