2-23-3308/47 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. märts 2024

Tsiviilasja number

2-23-3308

Tsiviilasi

M.P. hagi A.A. vastu elatise vähendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

540 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja M.J.

Vastustaja

(hageja):

M.P.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2023. a otsus

muutmata.

2. Jätta A.A. apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta asja materjalide juurde võtmata A.A.

esitatud tõend - 18. detsembri 2023. a kohtuistungi

protokoll tsiviilasjas nr 2 23-16150.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.P. (hageja) esitas 28. veebruaril 2023 Tartu Maakohtule hagi A.A. (kostja) vastu elatise

vähendamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hagejal võimalik maksta kostjale elatist 50 eurot

kuus. Hiljem oli hageja valmis kompromissi korras tasuma kostjale elatist 100 eurot kuus.

Kostja täpsustas, et tegemist on summaga, mida ta on võimeline maksma (dtl 53, 57).

Hagejalt on 19. mai 2020. a maksekäsuga tsiviilasjas nr 2-19-137585 kostja kasuks välja

mõistetud elatis 270 eurot kuus alates 10. detsembrist 2019 kuni kostja täisealiseks saamiseni.

Hagiavalduse kohaselt on hagejal alates 2020. aastast tekkinud elatise tasumisel võlgnevus.

Hagejal on alates 2019. aastast diagnoositud kroonilised haigused ja Eesti Töötukassa on

määranud talle puuduva töövõime. Kohtutäitur on taganud hagejale mittearestitava miinimumi

362 eurot 50 senti kuus. Hageja elab tuttava talus ja tasub elamise eest ca100 eurot kuus, toidule

kulub 150 eurot kuus ning riietele ja hügieenitarvetele 50 eurot kuus. Raha kulub ka rohtude

ostmiseks. Hageja terviseseisund ja majanduslik olukord ei võimalda tal kohtulahendiga

väljamõistetud suuruses elatist maksta.

Hageja selgitas, et tema praegune majanduslik olukord on tihedalt seotud tema terviseseisundi

ja puuduva töövõimega. Hagejal algasid probleemid vaimse tervisega 2019. aastal, kui suhe

kostja emaga hakkas halvenema. Hageja tarbis tol ajal rohkelt alkoholi ning 7. septembril 2019

ühines raviprogrammiga „Kainem ja tervem Eesti“. Hageja käis erinevate spetsialistide

vastuvõttudel (nt vaimse tervise õde, psühholoog, psühhiaater, sotsiaaltöötaja). Hageja oli

2020. aasta maikuus statsionaarsel ravil Tartu Ülikooli Kliinikumi sõltuvushäirete osakonnas.

Hagejal on diagnoositud erinevad vaimse tervise häired (nt kerge vaimne alaareng – oluline

käitumishäire, traumajärgse ajukahjustuse sündroom, segatüüpi ärev – depressiivne reaktsioon

jt). 2020. aasta maikuus, pärast haiglast välja saamist, läks hageja elama tuttavate juurde

Põlvamaale. Hagejal puudusid elukoht ja vahendid elamiseks. Sellest ajast alates on inimestega

suhtlemine ja töösuhete loomine raskendatud. Hageja on regulaarselt pöördunud erinevate

spetsialiste poole ja tarvitanud väljakirjutatud ravimeid, kuid see ei ole tema vaimset tervist

oluliselt parandanud. Hageja on vahelduva eduga osalenud tööturul, viimati 2023. aasta

maikuus ehituse valdkonnas. Terviseseisundi tõttu ei ole hageja tööl kaua püsinud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leiab, et hageja majanduslikult raske olukord ei anna

põhjust hagi rahuldamiseks. Hagejale määratud puuduv töövõime on ajutine ning see ei võta

hagejalt võimalust, vabadust ja õigust teha ja otsida (lisa)tööd, et täita kostja

ülalpidamiskohustust. Hagejalt välja mõistetud elatise suurus vastab ligilähedaselt lapse

tegelikele kuludele ühes kuus. Elatise vähendamine hageja soovitud ulatuses ei ole lapse

huvides. Kompromissi korras oli kostja nõus kokku leppima elatises 250 eurot kuus.

Makseettepaneku tegemise ajal olid hagejale tema diagnoosid ja raske olukord tõenäoliselt

teada. Hageja ei esitanud elatise nõudele vastuväidet, hoolimata enda sarnasest majanduslikust

ja tervislikust olukorrast. Hageja ei ole kostjale vabatahtlikult elatist tasunud. Hageja konto oli

arestitud juba enne elatise võlgnevuse tekkimist. Hageja töötas juba kooselu ajal kostja emaga

mitteametlikult ja sai ümbrikupalka, et vältida võlgnevuste tasumist. Erinevalt hagejast on

kostja emal kohustused ka enda vanemate ees. Kostja emal on samuti tervisehädasid, mis

vajavad regulaarset hoolt ja ravi. Kostja esitas tabeli kulude kohta alates 2023. aasta aprillist.

Olukorras, kus hagejal on säilinud ühise hooldusõiguse raames kõik õigused lapse suhtes, siis

on õiglane, et ta täidaks enda kohutusi samas ulatuses kui tal on õigusi.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2023. a otsusega hagi, muutis Pärnu Maakohtu

maksekäsuosakonna 19. mai 2020. a lahendiga tsiviilasjas nr 2-19-137585 väljamõistetud

elatise suurust ning mõistis hagejalt välja elatise kostja ülalpidamiseks 100 eurot kuus alates

28. veebruarist 2023 kuni kostja täisealiseks saamiseni (so 10. juunini 2035). Menetluskulud

jäid menetlusosaliste endi kanda.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 alusel on poolel pärast otsuse jõustumist,

millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid

kohustusi, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui:

1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud

nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja

arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.

Otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib

nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. TsMS § 497 sätestab, et kui elatisnõude aluseks

olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses.

Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise

suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist,

millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo 20.06.2017, 3-2-1-67-17, p 9; RKTKo

28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 11).

Kuivõrd hageja nõudel muudetav kohtulahend on makseettepanek, ei ole kohus sisuliselt

hinnanud kohustatud vanema võimekust nõutud ulatuses elatist tasuda ega ka lapse vajadusi.

Kohus tuvastab elatise suuruse muutmise hagi lahendamisel seetõttu selle, kas ja millises

ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (vt RKTKo 19.10.2015, 3-2-1-

119-15, p 12).

Perekonnaseaduse (PKS) § 99 lg 1 alusel määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist

saama õigustatud isiku (lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Elatise

eesmärgiks on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate vahendite

tagamine. Kui lapsevanemad elavad koos, tehakse seda igapäevase pereelu majandamisel.

Elatise tasumise kohustus lasub aga vanemal, kes elab lastest eraldi ja ei osale igapäevaste

vajalike kulutuste kandmisel. Riigikohtu varasemas praktikas (vt RKTKo 16.01.2013, 3-2-1-

160-12; 24.10.2012, 3-2-1-118-12) on rõhutatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel

tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Seega

kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning

igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine)

mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust.

Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt

vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema

kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

Elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestatakse lapse vajadusi ja vanema võimalusi ning

elatise suuruse muutmise hagi aluseks saab olla see, et pärast elatise väljamõistmist on lapse

vajadused või vanema võimalused muutunud (RKTKo 13.12.2011, 3-2-1-125-11, p 15).

Käesoleval juhul on muutunud vanema võimalused – hagejal ei ole võimalik tasuda kostjale

elatist igakuiselt 270 euro ulatuses. Hageja on elatise vähendamise alusena esile toonud, et

arvestada tuleb tema tervisliku seisukorraga, mis ei võimalda tal teenida ülalpidamist nii endale

kui kostjale määras, mis katab kostjale makstava elatise ja tagab talle endale ka piisava

ülalpidamise.

Hageja tõi hagiavalduses esile, et tal on 2019. aastal diagnoositud kroonilised haigused ja Eesti

Töötukassa on määranud talle puuduva töövõime. Kohtutäitur on taganud hagejale

mittearestitava miinimumi 362 eurot 50 senti. Hageja elab tuttava juures ja tasub selle eest 100

eurot ning toidule kulub hagejal 150 eurot ning riietele ja hügieenitarvetele kulub hagejal 50

eurot. Kohus on hageja pangakonto väljavõttelt teada saanud, et hageja sissetulekuks on

töövõimetoetus (dtl 21-25). Hageja on selgitanud ka seda, et ta on 2023. aasta maikuus käinud

mitteametlikult tööl ehitusel, kuid oma tervise tõttu ei püsi ta kaua tööl (dtl 130). Töötasu

saamist hageja pangakonto ei kinnita, mistõttu on võimalik, et hageja on saanud oma lühiajaliste

tööülesannete täitmise eest mitteametlikku tulu.

Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks

tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise

suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist

seisundit. Kohus arvestab elatise suuruse kindlaksmääramisel asjaoluga, et hageja oleks

suuteline kohtuotsust täitma, ning väljamõistetud elatis ei või olla maksma kohustatud

vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada

enda minimaalset vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (vt RKTKo

17.05.2011, 3-2-1-33-11 ja RKTKo 07.12.2009, 3-2-1-127-09).

PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb kohustatud isik ülalpidamiskohustusest sellises ulatuses,

milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele

isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Hageja esitas kohtule tema

töövõime hindamise otsuse 8. juunist 2023 nr TVH/23/02273. Sellest otsusest nähtub, et kuni

1. maini 2024 on hagejale määratud puuduv töövõime. Samuti nähtub kostja esitatud Tartu

Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2021. a kohtumääruse (kriminaalasi nr 1-18-6052) osast, kus

hageja on esitanud määruskaebuse, et varasemalt on M. P. diagnoositud kerge vaimne alaareng.

M. P. psühhiaatri vältel on võimalik, et tema psüühikahäired on jäänud n-ö vaegarengu või

mõne teise „katusdiagnoosi“ varju. M. P. psühhiaatri hinnangul arvatakse, et tema

käitumishäired tulenevad tema vaimsest alaarengust, mida ei peeta omaette haiguseks ja need

on jäänud ravisekkumiseta. M. P. puhul on jäänud diagnoosimata bipolaarne häire, mis

põhjustab temale pikki unetuse perioodi, mis on viinud alkoholi ja retseptivaba unerohu

tarvitamiseni.“ (dtl 157).

Maakohus võttis arvesse, et hagejal on lisaks psühhiaatrilisele erivajadusele ka kerge vaimne

alaareng, mistõttu on hagejal võimalik valida vaid piiratud töökohtade vahel. Hageja saab teha

vaid lihtsamaid töid, mis tavaliselt on füüsilised tööd ning mis hageja tervisliku seisundi tõttu

võivad olla osaliselt välistatud, sest hagejal on liigeste liikuvushäire ja valu tõttu piiratud käte

peenmotoorika, käte ja käsivarte kasutamine. Tulenevalt eeltoodust on pärast 19. mai 2020. a

maksekäsu ettepanekut halvenenud hageja tervis, mis on kaasa toonud majandusliku olukorra

ja tema sissetuleku vähenemise. Need asjaolud kogumis annavad maakohtu hinnangul aluse

kostja kasuks välja mõistetud elatise vähendamiseks. Kohtul tuleb aga arvestada sellega, et

elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased

vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud

vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega.

Maakohus selgitas, et PKS 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses

lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid kui vanem on olukorras, mil

kohtul on põhjust kaaluda elatise vähendamist, peab kohustatud vanem kasutama tema käsutada

olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel

vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu

hulgas vanema töövõimetus. Hagejal on vaja aga tasuda elamisega seonduvad kulud, sh osta

vajalikud ravimid.

PKS § 101 lg 2 võimaldab kohtul elatise välja mõista kindla summana. Hageja taotles hagiga

elatise vähendamist 50 euroni kuus, kuid hiljem täpsustas, et on võimeline elatist tasuma ka 100

eurot kuus. Maakohus leidis, et käesolevalt käib 270 euro suuruse elatise maksmine hagejale

selgelt üle jõu ning kahjustab tema enese tavalist ülalpidamist. Maakohtu hinnangul jääb

hagejale 270 euro suuruse elatise maksmisel enda vajaduste katteks vahendeid alla arvestusliku

elatusmiinimumi, st absoluutse vaesuse piiri. Maakohus arvestas ka, et hagejal on jätkuvalt

kostja ees suur elatise võlgnevus, mis vähendab ka edaspidi hageja võimekust maksta kostjale

jooksvat elatist. Maakohtu hinnangul on eelnevast tulenevalt põhjendatud elatise vähendamine

100 euroni kuus.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kostja leiab apellatsioonkaebust

täpsustades, et elatise suurus peaks olema vähemalt 160 eurot.

Kostja leiab, et maakohtu lahend on lapse huve ja toimetulekut kahjustav. Lapse õigused ja

vajadused on jäänud arvestamata. Lapsele määratud elatise suurus ei ole isegi pool hageja enda

poolt välja toodud elatusmiinimumi summast. Hageja kulud ei tohiks tulusid ületada. Hageja

tervisliku või majandusliku olukorra paranemisel ei hakka ta vabatahtlikult lapse eest hoolt

kandma, sest pole seda seni nelja aasta jooksul teinud. Senine elatis on tulnud ainult täituri abil

ja kaudu. Samuti puudub hagejaga igasugune kontakt, et tema olukorra paranemisel elatise

tõstmist taotleda. Hoolimata hageja tervislikust seisundist, hageja töötab mitteametlikult, et

enda tulusid varjata. Hageja tegi seda ka kooselu ajal kostja emaga. Hageja tervislik seisund oli

juba siis küsimärgi all, lihtsalt polnud diagnoositud. Hageja töötas mitteametlikult või sai

miinimumpalka ametlikult ja sularahas, et täiturid seda arestida ei saaks. Kostja leiab, et lapsele

ülalpidamiseks 100 eurot kuus on väga kaugel lapse vajadustest ja hageja võimekusest elatist

tasuda. Kostja palub täiendava tõendina asja materjalide juurde võtta 18. detsembri 2023. a

kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2 23-16150.

5. Hageja ei ole kaebusega nõus.

Hageja selgitab, et pakkus kompromissi korras elatiseks 100 eurot, s.o 50 eurot rohkem kui ta

algselt pakkus, vähendades selle võrra kulusid toidule ja hügieenitarvetele. Hageja ei nõustu

kostja väidetega, mille kohaselt ta töötab mitteametlikult, et enda tulusid varjata. Hagejale jääb

arusaamatuks, millega need väited on põhjendatud ning milline on asjaolude ja tõendite

maakohtus esitamata jätmise põhjus. Hageja leiab, et need väited on esitatud eesmärgiga

hagejat kohtu ees mustata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad

poolte endi kanda.

7. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kostja esitatud täiendava tõendi osas.

Ringkonnakohus määras 31. jaanuari 2024. a määrusega pooltele tähtaja avalduste ja

seisukohtade esitamiseks kuni 11. märtsini 2024. Kostja esitas 8. märtsil 2024 täiendavad

seisukohad. Kostja palub tõendina asja materjalide juurde võtta 18. detsembri 2023. a

kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-23-16150. Kostja põhjenduste kohaselt on hageja ka ise

tunnistanud, et on vahepeal töötanud. Kostja toob välja, et hageja tunnistas 18. detsembri 2023.

a kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-23-16150, et on pärast vanglast vabanemist 1,5 aastat tagasi tööl

käinud. Samuti väitis hageja samal istungil, et on varasemalt teinud ehitus-, juhu- ja torutöid

ning kostja emaga koos elades töötas ta ametlikult torutöödel. Kostja selgitab, et ka siis töötas

hageja ametlikult miinimumpalga eest, et täiturite eest enda sissetulekuid varjata;

lisasissetulekud olid sularahas.

Arvestades et esitatud tõendit sai esitada alles pärast asja lahendamist esimese astme kohtus, on

tegemist apellatsioonimenetluses lubatava tõendiga (TsMS § 652 lg 3 p 2).

Ringkonnakohus märgib, et hageja on 27. juunil 2023 käesolevas tsiviilasjas esitatud vastuses

märkinud, et on vahelduva eduga osalenud tööturul, viimati 2023. aasta maikuus ehituse

valdkonnas (dtl 130). Seega ei ole asjas vaidluse all, et hageja on pärast vanglast vabanemist

tööl käinud ja see asjaolu ei vaja tõendamist. Seega leiab ringkonnakohus, et esitatud tõend ei

oma asjas tähtsust ja tõendi vastuvõtmises tuleb keelduda (TsMS § 238 lg 1 p 1). Esitatud tõend

ei kinnita kostja väidet, et hageja töötab mitteametlikult, et oma tulusid varjata.

8. Hageja on esitanud kohtule nõude jõustunud kohtulahendiga välja mõistetud elatise

vähendamiseks.

Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud

elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi

lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist

andma (vt RKTKm 19.10.2015, 3-2-1-119-15, p 12; RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 11).

Järgnevalt on Riigikohus oma seisukohta täpsustanud ja leidnud, et kui elatise väljamõistmise

kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud

asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi

aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult

kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud

elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni

väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-

17, p 37.1). Eeltoodud Riigikohtu seisukoht on ringkonnakohtu hinnangul kohaldatav ka juhul,

kui elatis on välja mõistetud maksekäsu kiirmenetluses tehtud maksekäsuga.

Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna 19. mai 2020. a maksekäsu kohaselt kohustub hageja

tasuma kostjale elatist 270 eurot kuus, s.o maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal

kehtinud elatise miinimummääras. Hageja maksekäsu kiirmenetluses kostja elatise nõudele

vastuväiteid ei esitanud. Seega tuleb ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud Riigikohtu

seisukohast tulenevalt eeldada, et enne maksekäsu tegemist esinesid alused kostja kasuks

seaduses sätestatud miinimummääras elatise välja mõistmiseks ning aluseid elatise

vähendamiseks ei esinenud.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et pärast maksekäsu tegemist on

muutunud hageja võimalused kostjale ülalpidamist anda, mis annab aluse temalt välja

mõistetud elatise vähendamiseks.

Kostja viitab sellele, et hagejal olid terviseprobleemid juba kooselu ajal kostja emaga. Kostja

vastuväidetest nähtub, et kooselu ajal kostja emaga hageja töötas ja teenis sissetulekut.

Hageja märgib, et probleemid vaimse tervisega algasid 2019. aastal, samal aastal on hagejal

diagnoositud kroonilised haigused. Hageja sõnul oli ta 2020. aasta maikuus statsionaarsel ravil

Tartu Ülikooli Kliinikumi sõltuvushäirete osakonnas, pärast mida on jätkunud vaimse tervise

probleemid, hagejal on olnud raskendatud sh töösuhete loomine ning hageja ei ole kaua tööl

püsinud.

Ringkonnakohus möönab, et asja materjalidest nähtuvalt ei olnud hageja ilmselt juba

maksekäsu tegemise ajal võimeline kostjale väljamõistetud elatist tasuma ning seega ei saaks

ta elatise vähendamise hagis tugineda asjaoludele, millele hageja oleks saanud tugineda

maksekäsu kiirmenetluses vastuväidet esitades. Samas tuleb arvestada, et maksekäsu

kiirmenetlus on formaalne menetlus, kus nõuet sisuliselt ei kontrollita ning lähtutakse esitatud

andmete õigsusest. Elatisnõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses on seadusandja

määranud kindlaks andmed, mida tuleb koos nõudega esitada, nende õigusust kinnitab üksnes

avaldaja (TsMS § 482 lg 1 p 61, § 492 p 8).

Hageja terviseseisund oli maksekäsu tegemise ajal ebaselge. Töövõime puudumist ei olnud

tuvastatud. Ei olnud selge, et hageja võime sissetulekut teenida on pikemaajaliselt piiratud. Asja

materjalidest nähtub, et hageja terviseseisund ja sellest tulenevalt võime sissetulekut teenida on

pärast maksekäsu tegemist halvenenud. Hageja töövõime hindamise otsustest nähtub tema

terviseseisundi jätkuv halvenemine.

Eesti Töötukassa 20. mai 2022. a töövõime hindamise otsuse (dtl 5-6) kohaselt on hagejal

tuvastatud puuduv töövõime 1 aastaks ajavahemikul 2. maist 2022 kuni 1. maini 2023. Otsuse

kohaselt

on

hagejal

raske

tegutsemispiirang

suhtlemise

valdkonnas,

mõõdukad

tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste sooritamise ning muutustega kohanemise ja ohu

tajumise valdkondades ning kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mis on

põhjustatud üldhaigestumisest.

Eesti Töötukassa 8. juuni 2023. a töövõime hindamise otsuse (dtl 162-163) kohaselt on hagejal

tuvastatud puuduv töövõime 1 aastaks ajavahemikul 2. maist 2023 kuni 1. maini 2024. Otsusest

nähtub, et hagejal on mõõdukas tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mille

põhjuseks on pehmete kudede haigusseisund, vigastuse jääknähud. Hagejal on raske

tegutsemispiirang õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas, mõõdukas tegutsemispiirang

muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkonnas, mille põhjuseks on une-,

psüühika- ja käitumishäired. Hagejal on liigeste liikuvushäire ja valu tõttu piiratud käte

peenmotoorika, käte ja käsivarte kasutamine. Hagejal on vaimse energia ja motivatsiooni

vähesuse, emotsioonide reguleerimis- ja keskendumisraskuste, ärevuse ja impulsiivsuse ning

unehäirete tõttu piiratud keeruliste oskuste omandamine, tähelepanu koondamine, stressi ja

muu vaimse koormusega toimetulek, lihtne ja keeruline inimestevaheline lävimine.

Puuduvast töövõimest hoolimata on hageja enda sõnul vahelduva eduga tööjõuturul osalenud,

viimati mais 2023, kuid tervise tõttu ei ole tööl kaua püsinud (dtl 130). Maakohus on õigesti

märkinud, et kuna hageja pangakonto väljavõte (dtl 21-25, 132-136) töötasu saamist ei kinnita,

on võimlik, et hageja on saanud lühiajaliste tööülesanne täitmise eest mitteametlikku tulu.

Eeltoodust ei saa teha aga järeldust, et hageja töötab mitteametlikult, tal on regulaarne

sissetulek, mis võimaldaks tal tasuda elatist väljamõistetud määras, ja jätta seetõttu hagejalt

väljamõistetud elatist vähendamata.

10. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et 270 euro suuruse elatise

maksmine käib hagejale selgelt üle jõu ning kahjustab liigselt tema enese ülalpidamist.

Maakohus on põhjendatult vähendanud elatist 100 euroni kuus. Maakohus on küll vastuoluliselt

leidnud otsuse p-s 17, et maakohtu hinnangul on ka hagejal töösuhte leidmisel lähemas

tulevikus täielik töövõime, mistõttu on hageja võimalused oma sissetulekust enda ja kostja

vajadusi katta piiratud ka tulevikus. Arvestades otsuse teisi põhjendusi on aga tegemist ilmse

eksitusega, maakohus jõudis põhjendatult järeldusele, et hageja võimalus ka tulevikus tööd

leida on raskendatud.

Hageja pangakonto väljavõtetest (7. septembrist 2022 kuni 26. juunini 2023) nähtub, et tema

sissetulekuks on töövõimetoetus. Töövõimetoetuse suurus on keskmiselt 420,35 eurot kuus.

Hageja igakuised kulutused on eluasemekulud 100 eurot, kulutused toidule 150 eurot ning

kulutused riietele ja hügieenitarvetele 50 eurot. Lisaks peab hageja ostma ravimeid. Kohus peab

elatise välja mõistmisel tagama, et kohustatud isikule endale oleks tagatud mõistlikul tasemel

toimetulek.

Maksu- ja Tolliameti tõendist (dtl 73) nähtub, et kostja ema brutotöötasu suurus ühes kuus

ajavahemikul juuni 2022 kuni mai 2023 oli keskmiselt 1739 eurot 23 senti. Arvestades et hageja

sissetulek on kostja ema sissetulekust oluliselt väiksem, esineb ka alus kalduda kõrvale

vanemate võrdusest ülalpidamiskohustuse täitmisel (PKS § 105 lg 3).

Ringkonnakohtu hinnangul kostja huve elatise vähendamisega ebaproportsionaalselt ei

kahjustata. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja vajadused ühes kuus keskmiselt 578 eurot (dtl

154). Osaliselt on võimalik need katta lapsetoetusega (80 eurot) ja osaliselt hagejalt saadava

elatisega (100 eurot). Ülejäänud osas piisab kostja vajaduste katmiseks tema ema sissetulekust.

Arvestades hageja sissetuleku suurusi, ei ole kostja elatise katteks hagejalt ka seni rohkem

laekunud.

11. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)