3-23-2282/60 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-2282

Haldusasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15. septembri 2023. a

otsuse nr 15.3-3.1/2236-1 ja 15. detsembri 2023. a

vaideotsuse nr 15.3-3.6/141 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks pikendada tähtajalist

elamisluba

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Kristiina-Marita Alliksoo

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 14. märtsil 2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta riigilõiv 20 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas,

riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.

3. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi ja kriminaalasja number Y ning otsuse

kuupäevad A ja B tähemärkidega.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. aprillil 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas Politsei- ja Piirivalveametisse (PPA) 26. aprillil 2023 taotluse tähtajalise

elamisloa pikendamiseks. Pärast Xi arvamuse ja vastuväidete kirjalikku ärakuulamist tegi

3-23-2282

PPA 15. septembril 2023 otsuse nr 15.3-3.1/2236-1 (dtl 96-109), millega keeldus Xi

tähtajalise elamisloa pikendamisest.

PPA tugines otsuses välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p-dele 2 ja 3 ning VMS § 124 lg 1 p-

dele 2 ja 5 ning § 124 lg 2 p-dele 7 ja 9, põhjendades elamisloa pikendamisest keeldumist

kokkuvõtvalt järgmiselt:

1) taotleja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele VMS § 123 p 2 tähenduses;

esinevad VMS § 124 lg 1 p-s 1 sätestatud alus (talle on määratud Eesti Vabariiki sisenemise

keeld, karistus on kehtiv) ning § 124 lg 2 p 2 alus (teda on mitmel korral süüdi mõistetud

erinevate süütegude eest);

2) taotlus ei ole põhjendatud (VMS § 123 p 3); taotlejal on viibimisalus kinnipidamisasutuses

olemise ajal (VMS § 43 lg 3) ning lisakaristusena kehtiv väljasõidukohustus ja

sissesõidukeeld (karistusseadustiku (KarS) § 54 lg 1 alusel);

3) esineb VMS § 124 lg 1 p-s 2 sätestatud asjaolu (lisakaristusena väljasaatmine koos

sissesõidukeeluga);

4) esineb VMS § 124 lg 1 p-s 5 sätestatud alus (taotlejat on karistatud erinevate süütegude

eest; loetletud otsuse p-s 8; dtl 105);

5) esineb VMS § 124 lg 2 p-s 7 sätestatud alus (taotlejale on määratud vanglakaristus

kestusega rohkem kui üks aasta vähemalt kolmel korral; loetletud otsuse p-s 9);

6) esineb VMS § 124 lg 2 p-s 9 sätestatud alus (taotlejat on karistatud tahtlike kuritegude eest;

karistused eelpool mainitud süütegude eest ei ole suunanud teda õiguskuulekalt käituma);

7) taotleja enda tegevus on loonud tagajärjena kinnipidamisasutuses viibimise ja elamisloa

pikendamisest keeldumine ei mõjuta olemasolevat olukorda; elamisloa pikendamisest

keeldumine ei riiva taotleja õigusi rohkem kui tema suhtes jõustunud kohtuotsuse alusel

kehtiv lisakaristus; elamisloa puudumine ei takista tegemast erinevaid õigustoiminguid,

avavanglasse paigutamist ega lühiajalisi väljasõite vanglast;

8) PPA-le teadaolevatel andmetel on tal abikaasa ja kaks last, kes ei ela Eestis. Kolmas laps

elab koos oma emaga Eestis, kuid selle lapse suhtes on käesoleval hetkel tema isiku- ja

varahooldusõigused peatatud. Tähtajalise elamisloa puudumine ei takista lähedastega

suhtlemist ja kontakti hoidmist vanglas karistuse kandmise ajal. Taotlejal on võimalik oma

laste eest hoolt kanda ka kodakondsusjärgsest riigist;

9) välisriigi kodanikel on peale õiguste ka kohustused vastavalt VMS §-le 11, mida taotleja on

rikkunud;

10) rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki

sisenemise, seal viibimise ja riigist lahkumise, sh väljasaatmise üle.

2. X esitas 20. septembril 2023 PPA-le venekeelse avalduse, millest võis järeldada soovi

vaidlustada PPA 15. septembril 2023 otsust nr 15.3-3.1/2236-1. Tuginedes viidatud

avaldusele, PPA 28. septembri 2023. a, 27. oktoobri 2023. a ja 29. novembri 2023. a

selgitavate kirjade alusel antud Tartu Vangla poolt 11. detsembril 2023 PPA-le edastatud

eestikeelsele puuduste kõrvaldamise avaldusele ja Xi 13. detsembril 2023 PPA-sse saabunud

venekeelsele kirjale, tegi PPA 15. detsembril 2023 vaideotsuse nr 15.3-3.6/141.

Vaideotsuse kohaselt tõlgendas PPA vaidena Tartu Vangla edastatud 11. detsembri 2023. a

eestikeelset kirja, mille sisuga kaebaja Tartu Vangla kinnitusel nõustus. PPA jättis

vaideotsusega kaebaja vaide rahuldamata. Lisaks juba 15. septembri 2023. a otsuse

põhjendustele rõhutas PPA vaideotsuses järgmist:

1) Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ega Euroopa Kohtu praktikaga ei ole vastuolus ega

välistatud isegi riigis sündinud välismaalasele, kes on kuritegusid toime pannud, tähtajalise

elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumine. Isiku varasem pikaajalise elaniku

elamisluba tunnistati kehtetuks 2010. a tema enda tegevuse tulemina temast lähtuva ohu

tõttu;

2(11)

3-23-2282

2) kodakondsus on õiguslik side isiku ja riigi vahel. Olenemata, mis põhjusel on isikul Vene

Föderatsiooni kodakondsus, on osapooltel üksteise ees ka sellega kaasnevad õigused ning

kohustused. Väide, et Venemaal kui terroririigis ei ole võimalik elada, on isiku subjektiivne

arusaam;

3) sugulaste olemasolu Eesti Vabariigis ei tingi elamisloa pikendamist. Vaide esitaja ei ole

oma ema vanglas viibimise ajal samuti saanud aidata, Seda saavad aga tema ema teised

lapsed. Vaide esitaja hooldusõigus tema Eestis elava lapse suhtes on peatatud vangistuses

olemise ajaks. Teised kaks last elavad koos nende emaga Saksamaal. Kui nad soovivad oma

isaga kohtuda, võib see toimuda ka mujal, mitte Eestis. Isik on enda käitumisega asetanud

end olukorda, kus tal ei ole võimalik olla oma lapse jaoks olemas. Tal on soovi korral

tulevikus võimalik suhelda oma lastega nii telefonitsi kui ka e-kirja teel, st viisil, mida on

aktsepteerinud ka EIK;

4) vaide esitajal oli otsuse tegemise ajal üks kehtiv kriminaalkaristus, milles ta on süüdi

mõistetud mitme paragrahvi alusel kvalifitseeritavate tegude eest (otsuses ekslikult märgitud

kaks). PPA-l on õigus arvestada ka kustunud karistustega ning väärteokorras karistamistega.

Teda karistati seksuaalse enesemääramise vastase süüteo eest KarS § 145 lg 2 alusel, mis

viitab korduvusele, ning tegu pandi toime alaealise osas. Asjaolu, et vaide esitajale määrati

alampiiri lähedane karistus, ei tähenda et tegemist poleks tõsise ja taunitava kuriteoga, mis oli

suunatud kaaluka ja olulise väärtuse vastu. Lisaks mõisteti ta süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja

3 alusel.

3. X esitas 28. detsembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kohus võttis kaebuse 16.

jaanuari 2024. a määrusega menetlusse. Sama määrusega jättis kohus kaebaja riigi õigusabi

taotluse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 26. veebruari 2024. a määrusega

menetlusse võtmata kaebaja määruskaebuse, millega ta vaidlustas riigi õigusabi andmata

jätmist.

PPA vastas kaebusele 31. jaanuaril 2024. Tartu Vangla esitas 5. veebruaril 2024 vastuseks

kohtunõudele tõendid kaebaja vanglavälise suhtluse kohta oma perekonnaga.

4. Kohus määras 26. veebruari 2024. a määrusega asja läbivaatamise kohtuistungil 14. märtsil

2024.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja väidab kaebuses ja sellega seotud täiendavates avaldustes (sh riigi õigusabi

taotlust põhistades) järgmist.

4.1. Elamisloa väljastamise takistamine piirab oluliselt kaebaja ja tema lähedaste õigusi ja

vabadusi, sh põhiõigusi. Elamisloa pikendamata jätmisel saadetakse kaebaja terroristlikku

riiki – Venemaale, kus kaebajal pole kunagi olnud ühtegi tuttavat ega vara. Kaebaja side

Venemaa Föderatsiooniga on üksnes formaalne. Elamisloa pikendamata jätmine kaebaja

koduriigis Eestis on ebahumaanne ja ebaõiglane ega ole seaduslik ja demokraatlik.

4.2. Kaebajale jääb arusaamatuks, millisele tema vaidele on PPA vastanud, sest kaebaja pole

vaideid esitanud. Samuti on jäänud selgusetuks, miks kolmandad isikud, kõrvalised inimesed

(vangla inspektor-kontaktisik Erge Viiklaid) saavad PPA-lt kaebaja dokumente, mis on

adresseeritud talle, ja millisel alusel saadab PPA kaebaja isiklikke, personaalseid dokumente

avatud kujul ja kolmandatele isikutele.

3(11)

3-23-2282

4.3. Kaebajale ei ole PPA dokumente tutvustatud ega tõlgitud. Kaebaja on nende sisust aru

saanud teiste isikute vahendusel. Kaebaja ei mõista, miks tema pöördumisi on loetud vaideks,

mida ta ei ole soovinud esitada.

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.

5.1. PPA on tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse menetluses aktsepteerinud kaebaja

venekeelseid kirju. VMS-st ega ka muust seadusest ei tulene, et PPA peaks taotluse

menetluse käigus kõik enda saadetavad kirjad tõlkima välismaalasele arusaadavasse keelde.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 20 kohaselt on haldusmenetluse keel eesti keel. PPA on

vaidlustatud otsuses toonud vene keeles välja, et kaebajale on keeldutud tähtajalise elamisloa

pikendamisest ning vaidlustamisviide.

5.2. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanikuna VMS § 3 kohaselt välismaalane, kuigi

peab Eestit oma koduriigiks ning on siin sündinud. Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 ei taga välismaalasele absoluutset õigust viibida riigis,

mille kodanik ta ei ole. Igal riigil on õigus otsustada välismaalase riigis elamise ja

väljasaatmise üle. EIK ja Euroopa Kohus on aktsepteerinud riigi õigust piirata kuritegudes

süüdi mõistetud välismaalaste viibimist oma territooriumil. Seaduses sätestatud juhtudel võib

keelduda välismaalase tähtajalise elamisloa pikendamisest ning selline otsus saab olla

seaduslik ja demokraatlik.

5.3. Kaebaja on alates 2010. a lõpust omanud tähtajalisi elamislube, mille puhul puudub isikul

õigustatud ootus, et ta peab saama jääda riigi territooriumile, mille kodanik ta ei ole.

Venemaa Föderatsioonil, mille kodanik on kaebaja, on oma kodanike suhtes õigused ja

kohustused.

5.4. Välismaalastel on VMS §-st 11 tulenev kohustus järgida Eesti põhiseaduslikku korda ja

Eesti õigusakte. Kuna kaebaja ei ole järginud õigusakte ning on pannud toime erinevaid

süütegusid, tingis see 2010. a tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise. PPA

andis kaebajale võimaluse oma käitumist korrigeerida ja käituda edaspidi seaduskuulekalt,

andes tähtajalise elamisloa kehtivusega kuni 31. maini 2023. Kaebajat karistati aga taas ning

Viru Maakohus mõistis oma A otsusega kriminaalasjas nr Y kaebajale ka lisakaristusena

Eesti Vabariigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga viieks aastaks. Tartu Ringkonnakohus

jättis B otsusega Viru Maakohtu otsuse selles osas muutmata. Kaebajale on antud võimalusi

muuta oma käitumist ning hakata austama ühiskonnas kehtivaid reegleid ja järgima Eesti

Vabariigi seadusi, kuid kaebaja ei ole nimetatud võimalusi kasutanud. Kaebajat on korduvalt

karistatud ning PPA on jõudnud vaidlusaluses haldusaktis õigele järeldusele, et kaebajast

lähtub oht avalikule korrale. Tõenäoliselt ei mõista kaebaja ise, et PPA otsus on kaebaja enda

käitumise resultaat.

5.5. Vastustaja on tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldudes arvestanud kaebaja poolt

toime pandud tegusid, eriti aga viimast ning asjaolu, et kaebajale on lisakaristusena mõistetud

väljasaatmine koos sissesõidukeeluga viieks aastaks.

5.6. Väide, et kaebaja elu satub tema kodakondsusjärgses riigis ohtu, on paljasõnaline.

Asjaolu, et kaebajal ei ole Vene Föderatsioonis ühtegi tuttavat ega vara, ei takista tähtajalise

elamisloa pikendamisest keeldumist. Kaebajal on Vene Föderatsiooniga läbi kodakondsuse

minetamatu side, Vene Föderatsioon on kohustatud oma kodaniku vastu võtma ning teda

vajadusel ka aitama. Vaidlustatud PPA otsused ei riiva kaebaja õigusi rohkem, kui kohtuotsus

kriminaalasjas, millega mõisteti kaebajale lisakaristusena väljasaatmine ning sissesõidukeeld.

4(11)

3-23-2282

5.7. Kaebaja ei ela Eestis pereelu (täpsemalt PPA 15. septembri 2023. a otsuse punkti 12

teises lõigus, punkti 14 teises lõigus) ning kaebaja ema eest saavad hoolitseda kaebaja ema

teised lapsed. Seejuures on oluline arvestada, et kaebaja ei ole ka vanglas viibides saanud

oma ema toetada, st on ise tekitanud olukorra, mille tõttu ta ei ole saanud oma emale

vajadusel abiks olla.

5.8. Kuna kaebaja on Eestis sündinud ja terve elu siin elanud, esineb eraelu riive, kuid

tegemist ei ole intensiivse riivega ning kaebajast lähtuv oht kaalub selle riive üles. Seejuures

on oluline, et kaebaja ei ole teinud erilisi püüdeid Eesti ühiskonda lõimumisel. Ainuüksi

kaebaja elamine Eesti Vabariigi territooriumil ei loo automaatselt selliseid sidemeid, mida

tuleks pidada väga tähtsaks.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kaebaja on vaidlustanud PPA otsuse, millega keelduti pikendamast tema tähtajalist

elamisluba (dtl 96-109), ning vaideotsuse, millega PPA lahendas kaebaja vaide eelnimetatud

otsuse peale (dtl 180-186).

7. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on Eestis sündinud Vene Föderatsiooni kodanik, kes on

esialgu elanud Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel ning pärast selle kehtetuks

tunnistamist (1. oktoobrist 2010, PPA 14. septembri 2010. a otsusega) tähtajaliste

elamislubade alusel. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja suhtes on jõustunud süüdimõistev

kohtuotsus, millega talle määrati lisaks vangistusele lisakaristusena väljasaatmine koos

sissesõidukeeluga viieks aastaks (kohtuotsused kriminaalasjas nr Y).

8. Kaebaja on vastustajale ette heitnud talle saadetavate eestikeelsete dokumentide tõlkimata

jätmist, mis väidetavalt ei võimalda tal mõista haldusmenetluses toimuvat ja tema suhtes

tehtavate otsustuste sisu. Sellega seoses heidab ta ka PPA-le ette, et viimane on saatnud talle

adresseeritud dokumendid selliselt, et vanglaametnikel on olnud neile juurdepääs.

8.1. Kohus märgib esmalt, et haldusmenetluse keel on eesti keel (HMS § 20 lg 1) ja võõrkeeli

kasutatakse haldusmenetluses keeleseaduses sätestatud korras (HMS § 20 lg 1). Riigiasutusel

on õigus nõuda võõrkeelse dokumendi saamisel üldjuhul selle tõlget (keeleseaduse (KeeleS) §

12 lg 1) ning keeleseadusest ei ilmne erandeid, mis andnuks kaebajale õiguse osaleda tema

elamisloa pikendamise taotluse menetluses võõrkeeles (vene keeles). Vastustaja märgib

asjakohaselt, et on käitunud kaebaja huve arvestavalt ning aktsepteerinud tema enda esitatud

venekeelseid dokumente, nõudmata nende tõlkimist. Kohus nõustub, et vastustajal puudus

kehtivast õigusest tulenev kohustus tõlkida enda koostatud dokumente kaebaja jaoks vene

keelde. Siiski on vastustaja vaidlustatud otsuses toonud vene keeles välja haldusakti

resolutsiooni sisu, s.t et kaebajale on keeldutud tähtajalise elamisloa pikendamisest, ning

märkinud vene keeles ka vaidlustamisviite (dtl 109).

8.2. Kohtu hinnangul ei muuda praeguses asjas vaidlustatud otsust ega vaideotsust

õigusvastaseks ka asjaolu, et Tartu Vangla ametnik on kaebaja huvides aidanud tal PPA-le

eestikeelseid dokumente koostada ning seejuures on ta paratamatult pidanud tutvuma kaebaja

haldusmenetluse dokumentide ja neis sisalduvate asjaoludega. Kohtul puudub alus arvata, et

vanglaametnik oleks kaebaja tahtest olenemata tegelenud tema aitamisega haldusmenetluses

PPA-ga suhtlemisel. Asjaolu, et kaebaja on saanud teda puudutavate dokumentidega tutvuda

teiste isikute abi kasutades, ei muuda menetlust ega selle lõpptulemust õigusvastaseks.

Vastustaja on eestikeelseid dokumente vene keelde tõlkimata jättes käitunud kooskõlas

haldusmenetluse seaduses ja keeleseaduses sätestatuga, tõlkides kaebajale ainult tema õiguste

kaitse seisukohast kõige olulisema. Olukorras, kus kaebaja ise eesti keelt piisavalt ei oska ega

5(11)

3-23-2282

ole suutnud endale professionaalset tõlkeabi korraldada, on igati tema huvides, kui talle

selgitab haldusakti sisu mõni muu vajalikul tasemel keelt oskav inimene ning selleks võib olla

ka vanglaametnik. Nagu haldusasja materjalidest ilmneb, ei olnud kaebajal muid võimalusi

eestikeelsetest dokumentidest piisaval tasemel arusaamiseks. Kohtul ei ole alust arvata, et

ametnik oleks kaebajale teda puudutavat PPA otsust selgitanud ebaõigesti või sellega tema

õigusi riivanud.

8.3. Kohus peab siinkohal oluliseks tugineda kaebaja enda väidetele, mille kohaselt peab ta

Eestit enda kodumaaks, olles siin sündinud ja elanud koos oma perega. Tegemist ei ole

ootamatult eestikeelsesse ühiskonda ja keelekeskkonda sattunud välismaalasega, kellelt ei saa

eeldada eestikeelsete tekstide mõistmist. Kaebajal ei ole olnud takistust Eestis elades eesti

keelt õppida ning riigikeele õpet on võimaldatud talle ka vanglas viibimise ajal (vastavalt

Tartu Vangla 28. juuli 2023. a selgitustele oli kaebajal võimalus alustada A2 tasemel eesti

keele õpet 28. juulil 2023; dtl 69).

9. Kaebaja väitel ei ole ta üldse soovinud esitada PPA-le vaiet. Kohus peab aga põhjendatuks

ja kaebaja õiguste kaitse seisukohast otstarbekaks vastustaja lähenemist mille kohaselt käsitas

PPA kaebaja vaidena Tartu Vangla edastatud eestikeelset 11. detsembri 2023. a kirja (dtl 171),

millel puudus küll vaide esitaja allkiri, kuid esitatud sisu kattub suures osas juba tähtajalise

elamisloa pikendamise menetluses kaebaja enda poolt esitatuga. Kohtul puudub alus kahelda,

et nimetatud dokument kajastas kaebaja tahet – kaebaja esitas samasisulisi väiteid ka kaebuses

kohtule ning kohtuistungil (nt alates 00:20:09).

10. Vastustaja on andnud kaebajale võimaluse esitada tema taotluse menetluse jooksul oma

seisukohti ja vastuväiteid, st tal on olnud võimalus olla ära kuulatud HMS § 40 tähenduses.

Esmalt edastas PPA kaebajale teate tähtajalise elamisloa läbi vaatamata jätmise algatamise

kohta (06.06.2023 nr 15.3- 3.1/1385-1, dtl 56), millele kaebaja esitas arvamused ja

vastuväited (14.06.2023 nr 15.3-3.1/1385-2, dtl 58-62). PPA teatas 2. augustil 2023 kirjaga nr

15.3-3.1/1880-1 (dtl 72) kaebajat tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise algatamisest ja

andis kaebajale tähtaja arvamuse ja vastuväidete esitamiseks (hiljemalt 14. august 2023).

Samas hoiatas PPA taotlejat, et arvamuse ja vastuväidete nimetatud tähtajaks esitamata

jätmisel keeldub PPA tähtajalise elamisloa pikendamisest. Vastustaja märkis 2. augusti 2023.

a teavituses, millistele õiguslikele alustele ja asjaoludele kavandatav keeldumine tugineb, ning

näitas ära ka asjakohased kaalutlused.

Tartu Vangla, kus kaebaja kinnipeetavana viibib, edastas 25. augustil PPA-le kaebaja vene

keeles koostatud vastuväited (dtl 76-84). Kaebaja esitas PPA-le 31. augustil 2023 veel

täiendava venekeelse pöördumise (dtl 85-93). Seega on vastustaja kaebajat menetluse käigust

teavitanud ning andnud piisava võimaluse omapoolseid seisukohti, vastuväiteid ja tõendeid

esitada ning seejuures, nagu eelpool juba rõhutatud, võttis arvesse kaebaja võõrkeelseid

pöördumisi ilma nende tõlkeid nõudmata.

Eelnevat arvesse võttes ei näe kohus, et esineks menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid juba

iseenesest, vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse sisu analüüsimata kaasa tuua vaidlustatud

haldusaktide tühistamise (HMS § 58, riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1).

11. Kaebaja peab vaidlustatud otsust ja vaideotsust ka sisuliselt õigusvastaseks. Kohus sellega

alljärgnevatel põhjendustel ei nõustu.

12. Tähtajalist elamisluba võib pikendada, kui elamisloa pikendamise tingimused on täidetud

ega esine elamisloa pikendamisest keeldumise alust (VMS § 128). PPA keeldus 15. septembri

2023. a otsusega nr 15.3-3.1/2236-1 kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest VMS § 123

p-de 2 ja 3 ning VMS § 124 lg 1 p-de 2 ja 5 ning § 124 lg 2 p-de 7 ja 9 alusel.

6(11)

3-23-2282

VMS § 123 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta

tähtajalise elamisloa andmise tingimustele (p 2) ja kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole

põhjendatud (p 3). VMS §-s 124 on sätestatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise

valikulised (lg 1) ja kohustuslikud (lg 2) alused avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise

ning rahva tervise kaitse kaalutlustel.

Praegusel juhul kohaldatud alused näevad ette järgmist. Tähtajalise elamisloa andmisest võib

keelduda, kui välismaalase suhtes esineb mõni sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olev

asjaolu (VMS § 124 lg 1 p 2) või välismaalast on karistatud süüteo eest (p 5). Tähtajalise

elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle

on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud (VMS § 124

lg 2 p 7) või kui välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest

(VMS § 124 lg 2 p 9). Viidatud normid sätestavad elamisloa andmisest keeldumise aluseid,

mida kohaldatakse VMS § 131 lg 1 järgi ka elamisloa pikendamisest keeldumise korral.

13. VMS § 124 lg 1 p-d 2 ja 5 ning lg 2 p-d 7 ja 9 ei ole tähtajalise elamisloa pikendamisest

keeldumise kumuleeruvad, vaid alternatiivsed alused. Seega piisab tähtajalise elamisloa

pikendamisest keeldumise otsuse kehtima jäämiseks, kui ka üks eespool nimetatud alustest on

täidetud (Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2023. a otsus asjas nr 3-21-2758, p 13).

Kohtupraktikas kujunenud seisukoha järgi tuleb ka VMS § 124 lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud

eelduste täidetuse korral arvestada VMS § 125 lg-ga 1, mis näeb ette, et kui välismaalase

suhtes ei esine muid elamisloa andmisest keeldumise aluseid VMS §-s 124 nimetatud ohu

tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel elamisloa andmist

siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja

perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles (nt Riigikohtu otsus asjas 3-3-

1-2-16, p 22).

14. Kaebajale on kriminaalasjas nr Y mõistetud karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-des 2

ja 3 , § 136 lg-s 1 ja § 145 lg-s 2 nimetatud süütegude eest karistuseks viie aasta pikkune

vangistus ning lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga viieks

aastaks. Tartu Vangla esitatud teabe kohaselt lõpeb kaebaja karistusaeg 12. aprillil 2026 ning

tal avaneb võimalus vabaneda vanglast ennetähtaegselt 12. augustil 2024 (dtl 69). Seega

esinesid kaebaja puhul VMS § 124 lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud alused – kaebajale määratud

vangistus on pikem kui üks aasta ning tema karistus ei olnud kustunud. Teda on ka varem

korduvalt kriminaalkorras karistatud tahtlike kuritegude eest (vt varasemate karistuste kohta

vaidlustatud otsuse p 8; dtl 243-246). Lisaks ilmneb karistusandmetest, et kaebajat on viiel

korral karistatud ka väärtegude eest (liiklusseaduse ja narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

ning nende lähteainete seaduse alusel).

15. Kaebaja on väitnud, et esimesed kuriteod, mille eest teda on karistatud, on ammu toime

pandud ning ajal, mil ta oli alles noor ning esimese teo toimepanemise ajal lausa alaealine

(kohtuistungil alates 00:20:09).

Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on väljakujunenud kohtupraktika järgi aga üheks

minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega isikust lähtuva edasise ohu olemasolu üle

otsustamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p

17; 23. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2436, p 15; vt ka kriminaalkolleegiumi 15.

veebruari 2023. a määrus 1-15-1446, p 15). Kaebajat on karistatud esimese astme kuritegude

eest (KarS § 4 lg 2), mis on käsitatavad raskete kuritegudena. Tõenäosust, et kaebajast lähtub

oht avalikule korrale, suurendab asjaolu, et kaebajat on varem korduvalt karistatud nii

kriminaal- kui ka väärteomenetlustes. Asjaolu, et tegemist on varasemate karistustega ning

7(11)

3-23-2282

vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli tal vaid üks kehtiv karistus, ei väära vastustaja järeldust

kaebajast lähtuda võiva ohu kohta. Vastustaja on kaebaja taotluse lahendamisel kaalutledes

teinud kaebaja karistuste kronoloogia põhjal asjakohase järelduse, et karistused ei ole

suunanud kaebajat õiguskuulekalt käituma, vaid ta on jätkanud süütegude toimepanemist.

Seejuures on teda viimati karistatud raskete tegude – vägivallategu teise inimese suhtes ning

sugulise iseloomuga kuritegu lapseealise vastu – eest. Varem toime pandud kuriteod, mille

eest kaebajale oli samuti mõistetud karistuseks vangistus, kvalifitseeriti KarS § 200 lg 2 p-de

7, 8 ja 9 alusel (röövimine, kui see on pandud toime isikute grupi poolt, relva või relvana

kasutatava muu esemega või sellega ähvardades või sissetungimisega).

Määrav ei ole kaebaja seisukoht, et ta pole toime pannud näiteks terroristliku iseloomuga või

narkootikumidega seotud kuritegusid. Kaebaja selline lähenemine viitab, et ta ei mõista

tegude, mille eest ta hetkel kehtivat karistust kannab, tõsidust. Praegust karistust kannab

kaebaja KarS § 145 lg-s 2 sätestatud süüteo (sugulise iseloomuga tegu lapseealisega, mis on

toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud karistusseadustiku samas jaos sätestatud

kuriteo), KarS § 121 lg 2 p-des 2 ja 3 nimetatud süüteo (kehaline väärkohtlemine) ning § 136

lg-s 1 sätestatud teo (vabaduse võtmine seadusliku aluseta) eest. Tartu Ringkonnakohtu

otsusega on talle nende tegude eest mõistetud liitkaristusena 5 aastat vangistust.

Seega ei ole kaebaja teod aja jooksul muutnud vähemohtlikuks ega temast lähtuv

potentsiaalne oht avalikule korrale ja julgeolekule vähenenud. Seda järeldust ei väära ka

kaebaja väide, et talle on mõistetud miinimumilähedane karistus.

16. Kaebaja peab vaidlustatud otsust õigusvastaseks ka põhjusel, et vastustaja pole arvesse

võtnud tema seoseid Eestiga. Kaebaja on selgitanud tähtajalise elamisloa pikendamise

vajadust ja sellest keeldumise õigusvastasust järgmiselt: kõik tema lähedased on Eestis ja siin

on ka tema sugulaste hauad; nii kaebaja kui ka tema lähedased sündisid ja elavad Eestis;

kaebaja ema on abi vajav invaliid ning ta soovib teda aidata; kaebajal on neli Eestis elavat

last, kellest kaks on sünnijärgsed Eesti kodanikud. Kaebaja sõnul jätab elamisloa

pikendamisest keeldumine ta ilma sidemetest oma laste ja lähedastega (ainuüksi õe- ja

vennapoegi on tal Eestis väidetavalt seitse) ja seab ohtu tema elu.

17. Kohus möönab, et vastustaja põhjendused kaebaja perekonda puudutavate asjaolude osas

ei ole väga mahukad, kuid vastustaja on analüüsinud nii vaidlustatud otsuses (p 12, dtl 106-

107) kui ka vaideotsuses (p 21; dtl 184) kaebaja perekondlikku olukorda ning toonud välja

kaalutlused, mille kohaselt ta ei hinda kaebaja perekonnaelu riivet ülekaalukaks võrreldes

kaebajast lähtuda võiva ohuga. Vastustaja selgitused kohtumenetluses kinnitavad veenvalt

haldus- ja vaidemenetluses esitatud põhjendusi.

18. VSS § 29 lg 4 kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult

välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat ja alaealist last ning vanemat, kui

välismaalane on alaealine. Täisealiste laste ja vanemate suhted ei ole üldjuhul EIÕK art 8

tähenduses käsitatavad perekonnana, v.a erakorralise sõltuvussuhte korral (vt nt EIK-i lahend

asjas Sisojeva jt vs Läti).

Kohus nõustub vastustajaga, et olles pannud toime süüteod, mille eest kaebajale on määratud

karistuseks vangistus, on ta oma tegevusega juba iseenesest loonud olukorra, kus tema

võimalused enda ema abistada või oma laste eludesse rohkem panustada on olnud väga

piiratud.

Kuigi Eestis elavad tõepoolest kaebaja sugulased, sh tema ema ja üks lastest, ei ole tõendamist

leidnud, et kaebaja sidemed enda lähedastega on nii head ja tihedad kui ta ise seda väidab.

8(11)

3-23-2282

Eksitav on kaebaja väide tema neljast Eestis elavast lapsest – kaks last elavad koos emaga

Saksamaal ja ühe lapse kohta on kaebaja selgitanud, et tegemist pole tema seadusliku

(rahvastikuregistrisse kantud) lapsega. Kaebaja Eestis elava lapse (poeg) kohta rõhutas

kaebaja, et „Oma poja suhtes ei ole ma toime pannud mingisuguseid kuritegusid“ (istungil

alates 00:49:57), kuid samas tuleb asjakohaseks pidada ka vaidlustatud otsuse põhjendustes

välja toodud asjaolu, et laps elab perekonnas, mille teiste liikmete suhtes on kaebaja toime

pannud vägivaldse kuriteo (otsuse lk 5, dtl 100).

Väites küll muret ja soovi hoolitseda oma abivajava ema eest, ei osanud kaebaja kohtuistungil

täpsemalt vastata, kes tema ema eest praegu hoolitseb (istungil alates 00:59:06). Vastustaja on

asjakohaselt märkinud, et kaebaja ema eest saavad samaväärselt hoolitseda ka kaebaja õed-

vennad, kes kaebaja väitel elavad Eestis. Ka ei välistaks emaga suhtlemist ja tema abistamist

(nt rahaliselt) kaebaja viibimine välismaal (sh Vene Föderatsioonis).

Tartu Vangla, kus kaebaja karistust kannab, on vastuseks kohtunõudele selgitanud kaebaja

vanglavälise suhtluse kohta järgmist. Kaebajal on käesoleva vangistuse ajal toimunud üks

pikaajaline kokkusaamine õega ajavahemikul 08.03.2022 – 09.03.2022 ning ta on suhelnud

telefoni teel ajavahemikul 19.11.2023 – 19.02.2024 õega ja emaga. Suhtlus lähedastega kirja

teel vangla esitatud teabe kohaselt puudub (Tartu Vangla 19. veebruari 2024. a vastus nr 1-

10/24/15-5; dtl 301). Kuigi vangla antud teave kirjavahetuse puudumisest ja kaebaja enda

kohtuistungil esitatud väited (istungil alates 00:49:57) lahknevad mõneti, ei ole alust pidada

kaebaja väidet pojale kirjutamisest ja õnnitluskaartide saatmisest kuigi aktiivseks suhtluseks

oma lapsega. Pikaajaliste kokkusaamiste puudumist põhjendas kaebaja sellega, et pole

soovinud oma lähedasi vanglasse külla, kuna selleks peavad nad läbima lahtiriietumisega

läbiotsimise (istungil alates 00:49:57). Telefonisuhtlust lastega pole kaebaja sõnul olnud

põhjusel, et helistamine Saksamaale, kus kaks tema lastest koos oma emaga elavad, osutus

väga kulukaks (istungil 00:49:57). Kaebaja ei ole kinnitanud telefonisuhtlust enda Eestis elava

pojaga.

Kohtu hinnangul ei ilmne kaebaja tegevusest, vangistuse võimalusi arvestades, oma

lähedastega tihedat suhtlust.

19. Halduskohtuga sarnasele veendumusele kaebaja nõrkadest seostest Eesti Vabariigiga ning

enda perekonnaga on jõudnud ka kriminaalasja nr Y lahendanud kohtud. Tartu

Ringkonnakohus on otsuse p-des 104-107 leidnud kaebaja kohta kokkuvõtvalt järgmist. Tal ei

ole Eesti Vabariigis elava emaga väga lähedasi suhteid ning ta ei suhtle oma õdede ja

vendadega. Enne 2020. a augustikuud elas kaebaja alates 2015. aastast Saksamaal (umbes viis

aastat). Lahkudes pärast viimase kuriteo toimepanemist Eestist taas Saksamaale, jõudis ta siin

viibida umbes pool aastat. Tal ei ole lähedast sotsiaalset suhet enda pojaga, kellega on

reaalselt suhelnud vaid pool aastat ning sedagi mitte tema enda initsiatiivil. Ta on intensiivset

vägivalda kasutanud nii oma lapse ema kui ka viimase alaealise tütre suhtes ning lapse ema on

avaldanud, et taotleb ainuhooldusõigust. Kriminaalasja menetlenud ringkonnakohus on

hinnanud kaebaja perekondlikke sidemeid nõrgaks ning jõudnud lisakaristust kohaldades

järeldusele, et selliste sidemete katkemine ei kaalu üle õiguskorra kaitsmise huvi temast

lähtuva isikuvastaste kuritegude reaalse ohu tõttu (viidatud otsuse p 108).

20. Kaebaja väitel saadetakse ta elamisloa pikendamata jätmisel terroristlikku riiki –

Venemaale. Kaebaja leiab, et vastustaja pole otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et kaebaja

on Eestis sündinud ning siinne põliselanik. Kaebaja sõnul pole ta kunagi Venemaal käinud ja

tal pole selle riigiga absoluutselt midagi ühist. Tal pole seal ühtegi tuttavat ega vara. Kaebaja

on korduvalt rõhutanud, et tema kodumaa on Eesti ning Venemaa on tema jaoks võõras riik.

Ta ei toeta Venemaa agressiooni teiste riikide vastu ega soovi seal mitte kunagi elada ja

viibida. Kaebaja peab enda sidet Venemaa Föderatsiooniga üksnes formaalseks ning elamisloa

9(11)

3-23-2282

pikendamata jätmine kaebaja koduriigis Eestis on tema arvates ebahumaanne ja ebaõiglane

ega ole seaduslik ja demokraatlik.

EIK-i praktikas on leitud, et riigil on õigus välismaalasest kurjategija välja saata, olenemata

sellest, kas isik sündis vastavas riigis või mitte (nt EIK-i otsused asjades Üner vs Holland,

Samsonnikov vs Eesti).

Vastustaja ei ole tähelepanuta jätnud asjaolu, et kaebaja on Eestis sündinud ning elanud siin

suurema osa oma elust, kuid on sellega kõrvuti aga kaalumisel välja toonud veel järgmised

aspektid. VMS § 11 kohaselt on Eestis elav välismaalane kohustatud järgima Eesti

põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe,

vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja

kultuuri. Vastustaja on analüüsinud kaebaja karistusandmeid ja tema suhtumist varasematesse

karistustesse. Kohus nõustub vastustajaga, et karistused varasemate kuritegude ja väärtegude

eest ei ole mõjutanud kaebajat hoidumast viimati toime pandud isikuvastastest kuritegudest.

Kaebaja enda ütlustest ilmneb hoiak, mis kinnitab vastustaja järeldust – kaebaja on kohtu

hinnangul alatähtsustanud enda varasemaid tahtlikke tegusid (rõhutades, et on need toime

pannud nooruses) ning ei pea elamisloa pikendamisest keeldumist proportsionaalseks, kuna

karistamist pole tinginud nt terrori- või narkokuriteod (kohtuistungil alates 00:20:09;

01:25:14).

Seega ei ole kaebaja Eestis sündimine ja siin pikemaajaliselt elamine asjaolud, mis kaaluksid

üles temast lähtuda võiva ohu.

21. Vastustaja on kaalunud elamisloa pikendamisest keeldumist ka proportsionaalsuse vaates.

Hoolimata pikka aega Eestis elamisest ei ole kaebaja teinud jõupingutusi siinses ühiskonnas

integreerumiseks, et omandada riigikeel ja saada Eesti Vabariigi kodakondsus. Pelgalt elamine

Ida- Virumaal ei ole kohtu hinnangul asjaolu, mis takistaks Eestis elaval inimesel hea tahte

korral eesti keelt õppida. Soovimata õppida keelt ning toime pannes kuri- ja väärtegusid on

kaebaja vähendanud oma võimalust saada siinne kodakondsus. Kaebaja jaoks ei ole olnud

hoiatava tähendusega ka asjaolu, et 2010. a tunnistati kehtetuks tema pikaajalise elaniku

elamisluba. Kaebaja väited, et eeltoodu juhtus temaga nooruses ning olukorras, mille

tähendust ta täpselt ei mõistnud, ei õigusta kohtu hinnangul kaebaja senist käitumist ja

hoiakuid määral, mis võimaldaks pidada tema huvi elamisloa pikendamise ja Eestis elamise

vastu ülekaalukaks võrreldes riigi julgeolekuga.

Tänapäevased suhtlusvahendid võimaldavad hoida tihedat sidet ka välisriigis olles.

Seisukohta, et isiku õiguste riive ei ole ülemäärane ka olukorras, kus suhtlus perekonnaga

toimub välisriigis elades sidevahendite (e-post, telefon, tavapost) teel, on väljendatud ka EIK-i

praktikas (nt otsus asjas Joseph Grant vs Ühendkuningriik). Vastustaja on lisaks selgitustele,

et pereelu riivet tasandab võimalus välismaal elades jätkata suhtlemist lähedastega

sidekanalite kaudu, märkinud ka seda, et kaebajale kohalduv sissesõidukeeld on tähtajaline

ning selle lõppedes on võimalik külastada Eestit edaspidi viisa alusel.

22. On tõsi, et elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse kehtima jäämisel puudub kaebajal

seaduslik alus Eestis viibimiseks ning vangistuse kandmiselt vabanedes ei ole takistust

kohtuotsusega määratud lisakaristuse täitmiseks, st kaebaja väljasaatmiseks Venemaa

Föderatsiooni. Kaebaja väide väljasaatmisest terroristlikku riiki on õige vaid osaliselt.

Rahvusvahelises plaanis on demokraatlikud riigid, sh Eesti Vabariik tõepoolest tauninud

Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni Ukrainas ning nimetanud Venemaa sellist

tegevust kuritegelikuks. Samas ei ole kohtule teadolevalt Venemaal riigist lähtuvat

terrorismiohtu riigi enda kodanike (kelleks on ka kaebaja) suhtes. Kaebajal on Venemaa

Föderatsioonis viibides ja elades võimalik hoiduda aktiivsest poliitilisest tegevusest, mis võib

10(11)

3-23-2282

põhjustada konflikte sealsete riigivõimu esindajatega ning seada ohtu tema turvalisuse või

isegi elu. Kohtu hinnangul ei ole Venemaa Föderatsioon riik, kuhu ei võiks turvalisuse

kaalutlustel Eestist välja saata tema enda kodanikke. Kodakondsuse olemusest lähtuvalt on

Venemaa Föderatsioonil riigina ja tema kodanikul vastastikused õigused ja kohustused, mh

on riigil kohustus võtta vastu enda kodanik.

23. Praegusel juhul õigustab kaebaja perekonna- ja eraelu riivet see, et kaebaja viibimine

Eestis kujutab reaalset ja tõsist ohtu avalikule korrale tulevikus. Samuti ei ole väheoluline, et

kaebajal on selge side Venemaa Föderatsiooniga: kaebajal on endiselt selle riigi kodakondsus

ning ta räägib emakeelena vene keelt. Arvestades neid asjaolusid, aga ka silmas pidades

kaebaja vanust, on põhjendatud PPA järeldus, et kaebajal ei teki ületamatuid raskusi

kodakondsusjärgse riigi ühiskonda integreerumisel (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-1-14,

p 28 ja EIK otsus asjas Samsonnikov vs Eesti,p 88). Viidatud lahendis pidas EIK ka oluliseks,

et Venemaa on riik, mis asub geograafiliselt Eestiga lähestikku. Kohtupraktikas on leitud, et

isiku väljasaatmise põhjendatuks tunnistamise eelduseks ei ole see, et kodakondsusjärgsesse

riiki elama asumiseks oleks isikule loodud mugavad tingimused (Tallinna Ringkonnakohtu

otsus asjas nr 3-16-522 (p 22). See seisukoht on kohaldatav ka praegusel juhul kaebaja

elamisloa pikendamisest keeldumise õiguspärasuse üle otsustamisel.

24. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et vastustaja on teostanud otsustamisel õiguspäraselt

kaalutlusõigust ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et kaebaja kasuks rääkivad asjaolud ei

ole sedavõrd kaalukad, et õigustaksid kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamist. Kohtu

hinnangul on vaidlustatud otsus sisuliselt õiguspärane ning pole ilmnenud menetlus- ega

vorminõuete rikkumisi, mis võiks tingida vaidlustatud otsuse tühistamise (HMS § 58; (RVastS

§ 3 lg 3 p 1).

Kuna kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et puudub alus pidada PPA vaidlustatud otsust

õigusvastaseks ning seda tühistada, ei ole alust ka selle otsuse vaidlustamisel tehtud

vaideotsuse tühistamiseks. Kuna puudub alus vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks,

ei ole alust ka kaebaja kohustamisnõude rahuldamiseks ( RVastS § 6 lg 1).

25. Kaebus jääb eeltoodut arvestades tervikuna rahuldamata.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Riigilõiv

20 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabina vabastas, tuleb jätta HKMS § 118 lg 2

ls 2 alusel riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei ilmne, mistõttu jäävad

menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud, kui need on tekkinud, nende endi kanda

(HKMS § 109 lg 1 ls 4).

27. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime, kriminaalasja

numbri ja otsuse kuupäeva käesolevas kohtuotsuses tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

allkirjastatud digitaalselt

Sirje Kaljumäe

kohtunik

11(11)