4-24-788/6 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-24-788

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2024, Tallinn

Väärteoasja number

4-24-788 (2317,24,000423)

Kohtunik

Märt Toming

Väärteoasi

Dmitri Vegžanovski kaebus PPA Põhja prefektuuri

Lääne-Harju

politseijaoskonna

menetlustalituse

kohtuesindusgrupi uurija abi A. H. 12.02.2024 otsusele

väärteoasjas nr. 2317,24,000423 Dmitri Vegžanovski

karistamises LS § 205 ettenähtud väärteo toimepanemise

eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot.

Menetlusest osa võtnud isikud

Menetlusalune

isik:

Dmitri

Vegžanovski,

ik:

39609140259, elukoht: xxxx, e-post: xxxx

Kohtuvälise

menetleja

esindaja:

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupp.

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 korras

1. Jätta Dmitri Vegžanovski kaebus PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi A. H. 12.02.2024 otsusele väärteoasjas nr.

2317,24,000423 Dmitri Vegžanovski karistamises LS § 205 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot rahuldamata.

2. Jätta

PPA

Põhja

prefektuuri

Lääne-Harju

politseijaoskonna

menetlustalituse

kohtuesindusgrupi uurija abi A. H. 12.02.2024 otsus väärteoasjas nr. 2317,24,000423

Dmitri Vegžanovski karistamises LS § 205 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot muutmata ja tühistamata.

3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv summas 400 eurot tuleb 45 päeva jooksul

kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadavaks tegemise päevast, s.o

hiljemalt 13.05.2024 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi

arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220245010117.

4. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses 45

päeva jooksul arvates päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele tutvumiseks

kättesaadavaks, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline

menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge

jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju

Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 28.03.2024. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on

29.04.2024. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus

30.04.2024.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas

PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi

uurija abi A. H. 12.02.2024 otsusega väärteoasjas nr. 2317,24,000423 karistati Dmitri

Vegžanovskit LS § 205 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku

ulatuses, s.o 400 eurot selles, et menetlusalune isik 14.01.2024 kell 18.28 Endla 92 juures

Kristiine linnaosas Tallinnas Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit, millel puudus riiklik

registreerimismärk sõiduki esiosal ja tagaosal, sõidukile olid paigaldatud märgid, mis ei vasta

riikliku registreerimismärgi nõuetele. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS §

76 lg 1, MKM 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 kood 101 ning MKM 21.06.2011 määruse nr

49 § 2 lg 1, Lisa 1, 2 nõudeid ning pani sellega toime LS § 205 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik järgneva kaebuse

1. rahuldada kaebus.

2. tühistada kohtuvälise menetleja 12.02.2024 otsus täies ulatuses ning lõpetada

väärteomenetlus väärteotunnuste puudumise tõttu.

3. esimese alternatiivina: tühistada kohtuvälise menetleja 12.02.2024 otsus täies ulatuses

ning lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlustel.

4. teise alternatiivina: tühistada kohtuvälise menetleja 12.02.2024 otsus täies ulatuses,

muuta väärteo kvalifikatsiooni LS § 242 lg-ks 1 ning teha uus otsus.

5. jätta menetluskulud täies ulatuses Eesti Vabariigi kanda.

MENETLUSE KÄIK

1. 14.01.2024 koostas Politsei- ja Piirivalveamet väärteoprotokolli, mille kohaselt pani

menetlusalune isik toime LS § 205 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. 29.01.2024

esitas

menetlusalune

isik

väärteoprotokollile

vastulause,

taotledes

väärteomenetluse lõpetamist või alternatiivselt kvalifikatsiooni muutmist.

3. 12.02.2024 tegi kohtuväline menetleja väärteootsuse, millega karistas menetlusalust isikut

LS § 205 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses ehk 400 euroga. Kõik menetlusaluse

isiku vastulauses toodud vastuväited jättis kohtuväline menetleja arvestamata.

4. Käesolevaga vaidlustab menetlusalune isik kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses ning

leiab kokkuvõtvalt, et väärteomenetlus kuulub lõpetamisele menetlusaluse isiku tegevuses

väärteotunnuste puudumise tõttu.

5. Kui kohus peaks leidma, et väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele menetlusaluse isiku

tegevuses väärteotunnuste puudumise tõttu, siis kuuluks otsus tühistamisele ja

väärteomenetlus lõpetamisele otstarbekuse kaalutlustel. Alternatiivselt tuleks muuta

väärteo kvalifikatsiooni ja teha asjas uus otsus.

KOKKUVÕTLIK KIRJELDUS FAKTILISTEST ASJAOLUDEST

6. 14.01.2024 juhtis menetlusalune isik sõidukit, millel olid paigaldatud riiklikud

registreerimismärgid. Registreerimismärkidel puudus Euroopa Liidu embleemi ja Eesti

riigi tunnusmärgi „EST” väli.

7. Kohtuväline menetleja leidis, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõidukil puudusid

riiklikud registreerimismärgid ning seega rikkus menetlusalune isik LS § 76 lg-t 1, MKM

13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 koodi 101 ning MKM 21.06.2011 määruse nr 49 § 2 lg 1,

Lisa 1, Lisa 2 nõudeid.

8. Menetlusalune isik selgitas kohtuvälisele menetlejale, et hiljuti sai sõiduk löögi tagakülge

ja selle tagajärjel sai vigastada registreerimismärk. Menetlusalune isik on näidatud

kohtuvälisele menetlejale tema väiteid tõendavaid fotosid liiklusõnnetusest ja kõverdatud

registreerimismärgist. Kuna menetlusalune isik kartis, et kahjustatud registreerimismärk

võis maha kukkuda, asendas ta riikliku registreerimismärgi teiste olemasolevate (ja sellele

sõidukile kuuluvate) registreerimismärgitega, mis olid eelnevalt liiklusõnnetuses

kahjustatud.

9. Väärib rõhutamist, et menetlusalune isik on püüdnud õigusrikkumist kõrvaldada ning

palunud

kohtuvälisel

menetlejal

võimalust

minna

taksoga

koju

kahjustatud

registreerimismärgite järele, et tagasi tulles asendada nendega olemasolevad

registreerimismärgid ja heastada seeläbi oma tegu.

10. Kohtuväline menetleja ei nõustunud menetlusaluse isiku palvega, ei andnud talle võimalust

õigusrikkumist kõrvaldada ning leidis, et sõidukile paigaldatud registreerimismärgid

kuuluvad äravõtmisele. Kohtuväline menetleja kordas pidevalt, et registreerimismärgid

saadetakse ekspertiisile. Sealjuures ei osanud kohtuväline menetleja viidata äravõtmise

õiguslikule alusele ning viitas üksnes LS §-le 205.

11. Menetlusalune isik ei olnud registreerimismärgite äravõtmisega nõus, kuna see tähendas,

et menetlusalune isik ei saaks edasi liikluses osaleda ning eelkõige ei saaks ta pärast

väärteoprotokolli vormistamist sündmuskohalt sõidukiga ilma registreerimismärkideta

lahkuda.

12. Menetlusalune isik rõhutab, et kõne all olev olukord lõppes just nii, nagu menetlusalune

isik on kohe alguses kohtuvälisele menetlejale pakkunud – pärast väärteoprotokolli

vormistamist ja numbrimärgite äravõtmist (kohtuvälise menetleja töötaja E. O. võttis

sõidukilt registreerimismärgid maha, lõhkudes selle käigus mõlemad plastikust

numbrimärgialused) oli menetlusalune isik sunnitud jätma sõiduk sündmuskohale ning

minna koju kahjustatud registreerimismärgite järele, et paigaldada need ja omada

võimalust vähemalt viia sõiduk sündmuskohalt (bussipeatus) ära.

13. Kuigi väärteoprotokolli koostamise järel lahkus kohtuväline menetleja sündmuskohalt,

seisis menetlusaluse isiku naasmise ajaks (ca 30 minutit hiljem) kohtuväline menetleja taas

sõiduki juures. Menetlusalune isik paigaldas olemasolevad registreerimismärgid,

kohtuväline menetleja kontrollis need üle ning menetlusalune isik lahkus sündmuskohalt.

MENETLUSALUSE ISIKU TEOS PUUDUVAD VÄÄRTEO TUNNUSED

14. Menetlusalust isikut karistati LS §-s 205 sätestatud väidetavalt toimepandud rikkumise

eest.

15. Kohtuvälise menetleja 12.02.2024 otsuse kohaselt on eelnimetatud väärteokoosseis toime

pandud läbi LS § 76 lg 1, MKM 13.06.2011 määrus nr 42 lisa 1 kood 101 ning MKM

21.06.2011 määrus nr 49 § 2 lg 1, lisade 1-2 sätestatud nõuete rikkumise eest.

16. Viidatud sätetest tuleneb, et väärteootsuses etteheidetud teo eelduseks on asjaolu, et

menetlusalune isik oleks juhtinud mootorsõidukit, millel puudub registreerimismärk või

millele on paigaldatud sellele mittekuuluv registreerimismärk.

17. Sõidukil oli paigaldatud riiklik registreerimismärk. Kuigi menetlusaluse isiku poolt

juhitud sõiduki riiklikutel registreerimismärgitel puudus Euroopa Liidu embleemi ja Eesti

riigi tunnusmärgi „EST” väli, ei vasta tõele kohtuvälise menetleja seisukoht, justkui oleks

menetlusalune isik juhtinud sõidukit, millel puudus registreerimismärk.

18. Väärteotoimikus on kajastatud kokku kuus fotot sõidukist ning millest neljal fotol on

kajastatud sõiduk koos selle esi- ja tagaosale kinnitatud registreerimismärgitega. Praegusel

juhul puudub mõistlik vaidlus selle üle, et menetlusaluse isiku poolt juhitus sõidukil olid

registreerimismärgid.

19. Menetlusalune isik ei realiseerinud LS § 205 objektiivset koosseisu, mistõttu tuleb

väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

VÄÄRTEOMENETLUSE LÕPETAMINE OTSTARBEKUSE KAALUTLUSEL

20. Esmalt, teo asjaolusid arvestades pole võimalik rääkida sellest, et menetlusaluse isiku süü

on suur. Isegi kui jaatada hoolsuskohustuse rikkumist (millega menetlusalune isik ei

nõustu), siis teo raskust arvestades on ilmselgelt põhjendamatu antud teo eest

menetlusaluse isiku karistamine.

21. Teiseks puudub antud juhul igasugune avalik menetlushuvi. Õiguskirjanduse kohaselt on

mõiste “avaliku menetlushuvi” näol tegemist määratlemata õigusmõistega, mille

sisustamine tekitab teoorias ja praktikas vaidlusi. Valitsev arvamus seostab avaliku

menetlushuvi mõistet enamjaolt materiaalses karistusõiguses sätestatud karistamise

eesmärkidega, s.o eri- ja üldpreventsiooniga. Avaliku menetlushuvi mõiste on mõeldud

tagama seda, et karistusõiguslikud sanktsioonid säilitaksid oma ultima ratio iseloomu ja

oleksid seega tõlgendatavad karistamise eesmärkide valguses, ning tagama, et karistust

kohaldataks üksnes siis, kui muudest vahenditest ei piisa ja just selle järele on tungiv

vajadus. Seetõttu ei ole avaliku menetlushuvi sisustamisel legitiimsed need kaalutlused,

mis ei ole legitiimsed karistamise eesmärkidena. Siiski ei saa avaliku menetlushuvi

olemasolu

jaatada

mis

tahes

preventsioonikaalutluste

puhul,

kuna

ka

menetlusökonoomiline printsiip omab avaliku huvi mõiste sisustamisel olulist osa. Seetõttu

tuleb igal konkreetsel juhul pigem kaaluda, kas kriminaalmenetluse jätkamisest on teo

toimepanija süü suurust, eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi arvestades võimalik loobuda

(KrMS komm, § 202, p 8.1).

22. Antud juhul puudub menetlusaluse isiku karistamiseks tungiv vajadus. Esiteks, nagu

eelnevalt analüüsitud, on igal juhul menetlusaluse isiku süü väike. Teiseks on püüdnud

menetlusalune isik õigusrikkumist kõrvaldada ning palunud kohtuvälisel menetlejal

võimalust väärteoprotokollis kirjeldatud teo heastada (vt p 9).

23. Arvestades ka teo tagajärje väheolulisust, ei saa antud juhul jaatada kõrgendatud ohtu

tulevaste süütegude toimepanemiseks ega teo iseloomust tulenevat ühiskonnavaenulikku

hoiakut. Seega ei ole väärteomenetluse jätkamine põhjendatud ei eri- ega üldpreventiivsetel

kaalutlustel.

24. Eelnevale toetudes, juhul kui kohus ei nõustu menetlusaluse isiku põhjendustega

väärteotunnuste puudumise osas, kuulub väärteomenetlus igal juhul lõpetamisele

otstarbekuse kaalutlusel, kuna menetlusaluse isiku süü on väike ja avalik

menetlushuvi puudub (VTMS § 30 lg 1 p 1).

EBAÕIGE KVALIFIKATSIOON

25. Menetlusalusele isikule heidetakse ette, et ta juhtis mootorsõidukit, millel puudus riiklik

registreerimismärk sõiduki esiosal ja tagaosal.

26. Menetlusalusele isikule etteheidetav tegu ei ole tõendatud ning on kohtuvälise menetleja

poolt valesti kvalifitseeritud. LS § 205 kohaselt on karistatav riikliku registreerimismärgita

mootorsõiduki või maastikusõiduki või sellele mootorsõidukile või maastikusõidukile

mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga sõiduki juhtimine.

27. Eelnevast tulenevalt peab LS § 205 sätestatud väärtegu kokkuvõtlikult vastama ühele

järgmistest tunnustest:

27.1. Sõidukil puudub registreerimismärk;

27.2. Sõidukile on paigaldatud sellele mittekuuluv registreerimismärk.

28. Vastab tõele, et menetlusalune isik juhtis sõidukit, mille registreerimismärgitel puudus

Euroopa Liidu embleemi ja Eesti riigi tunnusmärgi „EST” väli. Sealjuures on

põhjendamatu kohtuvälise menetleja etteheide, nagu oleks menetlusalune isik juhtinud

sõidukit, millel puudus riiklik registreerimismärk. Kohtuväline menetleja on ekslikult

kvalifitseerinud menetlusaluse isikule etteheidetava tegu LS § 205 järgi.

29. Kohtuvälise menetleja etteheide on alusetu ega vasta tõele – vastupidiselt kohtuväliseja

menetleja ekslikule seisukohale on väärteotoimikus kajastatud fotodega tõendatud, et

sõidukil oli paigaldatud (kinnitatud) riiklik registeerimismärk. Ainuüksi asjaolu, et

sõidukile paigaldatud riiklikul registreerimismärgil puudus Euroopa Liidu embleemi ja

Eesti riigi tunnusmärgi „EST” väli, ei anna alust kvalifitseerida menetlusaluse isikule

etteheidevata teo LS § 205 järgi.

30. Tartu Maakohus leidis 13.06.2018 lahendis 4-18-2239, et menetlusaluse isiku LS § 76

lõikes 1 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2011.a määruse nr 49

(edaspidi: määrus) § 2 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuete täitmata jätmine on põhjendatult

kvalifitseeritud LS § 242 lg 1 järgi.

31. Nimelt on viidatud lahendis olnud praegusele asjale analoogne olukord – menetlusalune

isik juhtis mootorsõidukit, mille registreerimismärgid ei vastanud määruse nr 49 § 2 lg 2,

3 nõuetele, st registreerimismärkidel puudus ilma Euroopa Liidu embleemi ja Eesti riigi

tunnusmärgi „EST” väli. Nii kohtuväline menetleja kui ka kohus leidsid, et muu

registreerimismärgiga sõiduki juhtimine on kvalifitseeritav LS § 242 lg 1 järgi, mis sätestab

karistuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub LS

§-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud

väärteokoosseis.

32. Eelnevale toetudes, juhul kui kohus peaks leidma, et väärteomenetlus ei kuulu

lõpetamisele väärteo tunnuste puudumise tõttu ega otstarbekuse kaalutlusel, kuulub

otsus igal juhul tühistamisele, kuna kohtuväline menetleja on ebaõigesti

kvalifitseerinud menetlusalusele isikule etteheidetava väärteo ning see viis ebaõige

otsuseni. Sel juhul palub menetlusalune isik muuta väärteo kvalifikatsiooni LS § 242

lg-ks 1 ning teha asjas uus otsus.

VÄÄRTEOPROTOKOLLI ALLKIRJASTAMINE JA JOHTUVÄLISE MENETLEJA

SUUTMATUS VIIDATA ÕIGUSLIKULE ALUSELE

33. Täiendavalt märgib menetlusalune isik, et tema ei ole keeldunud väärteoprotokolli

allkirjastamast. Menetlusalune isik soovib selgitada, et tema väljendas selgesõnaliselt, et

tema soovib allkirjastada väärteoprotokolli, kuid palus korduvalt kohtuvälisel menetlejal

selgitada registreerimismärkide äravõtmise õiguslikku alust.

34. Kohtuväline menetleja (st viitas peaaegu 2 tunni möödumisel KrMS § 83 lg-le 1 ning kui

menetlusalune isik märkis, et viidatud säte ei ole praegusel juhul asjakohane (kuna tegemist

on väärteomenetlusega, mitte kriminaalmenetlusega), siis keeldus kohtuväline menetleja

võimaldamas menetlusalusele isikule väärteoprotokolli allkirjastamist.

35. Kuigi

kohtuväline

menetleja

põhjendas

äravõtmise

vajadust

sellega,

et

registreerimismärgid saadetakse ekspetriisile, tuleneb kohtuvälise menetleja otsusest, et

ekspertiisi ei tehtud.

36. Kohtuvälisel menetlejal puudus õiguslik alus registreerimismärkide äravõtmiseks

ning

registreerimismärkide

äravõtmisega

rikkus

kohtuväline

menetleja

proportsionaalsuse põhimõtet.

MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED

37. Menetlusalune isik soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses.

38. Menetlusalune isik ei soovi kaitsja osalemist.

Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht

Kohtuväline menetleja, tutvudes menetlusaluse isiku poolt esitatud kaebusega Põhja

prefektuuri 12.02.2024 otsusele, on nõus arutama asja kirjalikus menetluses.

Kaebuses Harju Maakohtule palub D. Vegžanovski tühistada kohtuvälise menetleja otsus

väärteoasjas number 2317,24,000423 täies ulatuses ning lõpetada väärteomenetlus

väärteotunnuste

puudumise

tõttu.

Alternatiivina

palub

kaebuse

esitaja

lõpetada

väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlustel või muuta väärteo kvalifikatsiooni LS § 242 lg-ks 1

ning teha asjas uus otsus.

Kohtuväline menetleja, tutvunud D. Vegžanovski kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub

seisukohale, et kaebaja on toime pannud temale inkrimineeritud LS § 205 järgi kvalifitseeritud

väärteo ning alused otsuse tühistamiseks puuduvad.

D. Vegžanovski on kaebuses selgitanud, et kuigi tema poolt juhitud sõiduki riiklikel

registreerimismärkidel puudus Euroopa Liidu embleem ja Eesti riigi tunnusmärgi „EST“ väli,

ei vasta tõele kohtuvälise menetleja seisukoht, justkui oleks menetlusalune isik juhtinud

sõidukit, millel puudus registreerimismärk. Kaebusi esitajale ei ole inkrimineeritud

registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimist, vaid seda, et märke ei olnud riiklik. Kohtuväline

menetleja leiab, et kaebuse esitaja on valesti tõlgendanud talle etteheidetud süüteo kirjeldust.

Kohtuväline menetleja nõustub, et juhitud sõidukile paigaldatud numbriplaat oli sõidukile

kuuluva numbri- ja tähekombinatsiooniga, kuid see plaat ei vastanud MKM määrustes

sätestatud nõuetele, mis tähendab, et registreerimismärk ei olnud riiklik.

LS § 76 lg 1 sätestab, et mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema kehtestatud korras

registreeritud ning neil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. LS § 76 lõige 7 sätte

kohaselt väljastab Transpordiamet mootorsõiduki ja selle haagise registreerimisel

mootorsõidukile ja selle haagisele registreerimismärgi ja -tunnistuse. Majandus- ja

kommunikatsiooniministri

21.06.2011

vastuvõetud

määruse

number

„riiklikele

registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded“ § 3 lg 1 kohaselt peavad

registreerimismärkidel olema eraldi tähtede, numbrite, Eesti riigi tunnusmärgi „EST“ väli ning

Euroopa Liidu embleem. Viidatud määruse § 5 lg 3 sätestab, et turvaelemendina tuleb kasutada

kihi virtuaalset turvaniiti, mis koosneb kahest siinuselisest, horisontaalselt liikuvast ning

kattuvast lainest, millest üks näib, hõljuvad valgustpeegeldava kile tasapinnal ning teine, mille

faas on hilisem, näib hõljuvat selle kohal. Tunnistaja ütlustelt ja vaatlusprotokollilt nähtuvalt

D. Vegžanosvki juhitud sõidukil paigaldatud registreerimismärgid ei vasta eeltoodud nõuetele.

Seega on tõendamist leidnud süüteo objektiivne koosseis, mis seisneb selles, et D. Vegžanovski

juhtis mootorsõidukit, millel puudus riiklik registreerimismärk sõiduki esi- ja tagaosal.

KarS § 12 lg 3 sätte kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused tahtlus või

ettevaatamatus. Väärteotoimikus olevalt politsei vormikaamera videosalvestiselt nähtuvalt

tunnistas kaebuse esitaja, et ta ei hankinud 14.01.2024 juhitud sõidukile paigaldatud

registreerimismärke Transpordiametilt, vaid mujalt, kuivõrd see oli kiirem viis. Oluline on, et

majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 vastuvõetud määruse number 19 § 14 lg 1

sätte kohaselt väljastab registreerimismärgi ainult Transpordiamet sõiduki registreerimisel ja

vajadusel registriandmete muutmisel. Nimetatud määruse § 14 lg 2 kohaselt on lubatud sõidukil

kasutada ainult majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2011 määruse nr 49 „Riiklikele

registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded“ kohast Transpordiameti

tellimusel ja liiklusseaduse § 191 lõikes 2 nimetatud isiku poolt valmistatud

registreerimismärki. Kohtuväline menetleja peab oluliseks viidata, et juhtimisõiguse saamise

eelduseks on liiklusreeglite ja liiklusseaduse tundmine, seega on juhtimisõiguse saanud isik

teadlik nii liiklusnõuetest kui ka karistustest nimetatud nõuete rikkumiste eest. Seega pidi

menetlusalune isik, tellides registreerimismärgid mujalt, vähemalt möönma seda, et tellitava

numbriplaadi näol ei pruugi olla tegemist riikliku registreerimismärgiga. Ülaltoodust lähtuvalt

leiab kohtuväline menetleja, et menetlusalune isik pani süüteo toime kaudse tahtlusega.

Väärteotoimikus asuvalt politsei vormikaamera videosalvestiselt nähtuvalt selgitas kaebuse

esitaja, et tal oli toimunud liiklusõnnetus (sõidukile tagant otsasõit), mistõttu sai tagumine

riiklik registreerimismärk kahjustada ning ta ei soovinud sellise registreerimismärgiga liikluses

osaleda.

Nimetatud

põhjusel

paigaldas

ta

küll

sõidukile

kuuluva

numbri-

ja

tähekombinatsiooniga numbriplaadid, kuid mitte riikliku numbriplaadi. Sellest tulenevalt saab

tulla järeldusele, et esimene riiklik registreerimismärk ei olnud kahjustatud. Seega

kohtuvälisele menetlejale jääb arusaamatuks, miks kaebuse esitaja pidi väidetavalt toimunud

liiklusõnnetuse tõttu paigaldama mitteriikliku registreerimismärgi sõiduki esiosale.

Kohtuväline menetleja ei saa jätta tähelepanuta, et kaebuse esitamisel ei ole D. Vegžanovski

esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks liiklusõnnetuse toimumist ja kahjustatud riikliku

registreerimismärgi olemasolu. Seega leiab menetleja, et tegemist on paljasõnalise ja

tõendamata väitega, millega soovitakse kohut ja kohtuvälist menetlejat eksitada.

LS § 205 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, s.o on kuni 800 €. Eeltoodust

tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et kõnealune rikkumine on väheoluline, nagu kaebaja on

kaebuses viidanud. Liikluses kasutatavad mootorsõidukid peavad olema identifitseeritavad

ning nendel peavad olema nõuetele vastav varustus, k.a riiklikud registreerimismärgid,

eesmärgiga tõkestada süütegude toimepanemist (sõidukite vargus, numbriplaadi võltsimine).

Lisaks eeltoodule on nõuetele vastavad ehk riiklikud registreerimismärgid olulised ka selle

jaoks, et oleks tagatud registreerimismärgi vastupidavus ilmastikule, õige loetavus ja ka

identifitseerimine automaatse järelevalve jaoks. Kohtuväline menetleja ei nõustu samuti

kaebuse esitaja väitega, et käesoleval juhul puudub avalik menetlushuvi. On üldteada, et

liiklusalaseid rikkumisi kajastatakse aktiivselt sotsiaalmeedias ning registreerimismärgiga

seotud teemad on olnud korduvalt tõstatatud ajakirjanduses. Seega ei pea kohtuväline menetleja

võimalikuks ei üld- ega eripreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt otstarbekuse kaalutlusel

väärteomenetluse lõpetamist.

Kohtuväline menetleja ei saa jätta tähelepanuta kaebuse esitaja ükskõikset ja üleolevat

suhtumist liiklusreeglitesse ja oma tegudesse nende toimepanemise ajal. Väärteotoimikus

asuvalt politsei vormikaamera videosalvestiselt (18:44:50 – 18:50:58) on kuulda D.

Vegžanovski järgnevaid väiteid: „ükskõik, mis registreerimismärgiga selles riigis sõita“

(18:47:08) ning „sellele riigile ta ei kavatse maksta ühtegi rahatrahvi“ (18:48:18). Lisaks

eeltoodule on nimetatud videosalvestiselt kuulda korduvaid solvanguid politseiametniku

suhtes. Sellest tulenevalt leiab kohtuväline menetleja, et kaebuse esitaja ei ole aru saanud ei

oma õigusrikkumisest ega teo tõsidusest. D. Vegžanovski käitumisest järeldab menetleja, et

kohapeal proovis ta vältida vastutust, mistõttu ei mõju menetlejale kaebuses toodud väide teo

heastamise kohta siiralt.

Menetleja ei nõustu kaebuses toodud väitega, et kohtuvälisel menetlejal puudus õiguslik alus

registreerimismärkide

äravõtmiseks

ning

registreerimismärkide

äravõtmisega

rikkus

kohtuväline menetleja proportsionaalsuse põhimõtet. Patrullpolitseinik E. Ojasalu, juhindudes

VTMS § 2, § 49 ja KrMS § 86 ja § 87, teostas vaatluse objekti (Porsche Taycan 4S), mis oli

kasutatud vahendina väärteo toimepanemisel. Vaatluse käigus oli asitõendina ära võetud

sõidukile paigaldatud numbriplaat, mis ei vastanud MKM määruse 13.06.2011 nr 2 lisa 1

koodis 101 ja MKM määruse 21.06.2011 nr 49 lg 2-s 1 lisas 1 ja 2 sätestatud nõuetele. Sellest

tulenevalt on kohtuväline menetleja seisukohal, et proportsionaalsuse põhimõte ei olnud rikutud

ning registreerimismärgid olid asitõendina ära võetud seaduslikul alusel.

Ülaltoodust tulenevalt on menetleja seisukohal, et kaevatav kohtuvälise menetleja otsus on

seaduslik ja põhjendatud, arvestab eri- ja üldpreventsiooni eesmärkide saavutamisega ning on

kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatuga. Seega palub kohtuväline menetleja auväärt kohtul jätta

VTMS § 132 p. 1 alusel kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas

Menetlusalune isik on nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Taolisest

seisukohast saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti nõustus

kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud kirjalikus seisukohas.

Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta,

lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et

kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus olevatele

tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja

kohtuvälise menetleja esindaja kirjaliku seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt

lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles

menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati

selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise

menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse

määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus

ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja

kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või

anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada

süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse

kohaselt (p 10).

14.01.2024 koostatud väärteoprotokollist ja 12.02.2024 koostatud kohtuvälise menetleja

otsusest nähtuvalt inkrimineeritakse menetlusalusele isikule seda, et ta 14.01.2024 kell 18.28

Endla 92 juures Kristiine linnaosas Tallinnas Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit, millel

puudus riiklik registreerimismärk sõiduki esiosal ja tagaosal, sõidukile olid paigaldatud märgid,

mis ei vasta riikliku registreerimismärgi nõuetele. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune

isik LS § 76 lg 1, MKM 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 kood 101 ning MKM 21.06.2011

määruse nr 49 § 2 lg 1, Lisa 1, 2 nõudeid ning pani sellega toime LS § 205 ettenähtud väärteo.

LS § 205

LS § 205 näeb ette vastutuse riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki või maastikusõiduki

või sellele mootorsõidukile või maastikusõidukile mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga

sõiduki juhtimise eest. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule inkrimineeritud LS §

205 väärteokoosseisu sisustanud LS § 76 lg 1, MKM 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 kood 101

ning MKM 21.06.2011 määruse nr 49 § 2 lg 1, Lisa 1, 2 nõuete rikkumisega ja menetlusalust

isikut süüdistati sätte teokirjelduses märgitud esimese teoalternatiivi koosseisu täitmises selles,

et menetlusalune isik juhtis sõidukit, millel puudus riiklik registreerimismärk.

LS § 76 lg 1 kohaselt mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema kehtestatud korras

registreeritud ning neil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Sama paragrahvi lg 13

sätestab, et mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja korra, sealhulgas

registreerimisel nõutavate andmete ja dokumentide loetelu, registreerimiseelse tehnonõuetele

vastavuse kontrolli läbiviimise korra, registreerimistunnistuse vormi ning nõuded riiklike

registreerimismärkide valmistamisele ja sõiduki tunnusmärkidele kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määrusega nr 42 on kehtestatud

mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele ja sama määruse § 1

kohaselt reguleeritakse selle määrusega teeliikluses osaleva mootorsõiduki ja selle haagise

tehnonõudeid ja nõudeid varustusele ning määruses toodud nõuded on aluseks sõiduki, selle

osade ja varustuse ekspertiisi, katsetuse, tüübikinnituse ja toodangu järelevalve teostamisel ning

sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel ja liiklusjärelevalve teostamisel. Seega peavad

nii tehnonõuetele vastavuse kontrollija kui ka liiklusjärelevalve teostaja lähtuma sõidukite

kontrollimisel viidatud määruse ja selle lisade sätetest. Majandus- ja kommunikatsiooniministri

13.06.2011 määruse Lisa 1 koodiga 101 kehtestatakse nõuded registreerimismärgile ja

registreerimismärk peab vastama LS § 76 lõike 13 alusel kehtestatud majandus- ja

kommunikatsiooniministri määruses sätestatud nõuetele. Nendele nõuetele vastavust

kontrollitakse vaatluse ja mõõtevahendiga.

Riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded on kinnitatud

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2011 määrusega nr 49 ning need nõuded

kehtivad liiklusregistris registreerimisele kuuluvate sõidukite riiklikele registreerimismärkidele

ja nende valmistamisele. Viidatud määrusest nähtuvalt on sama määruse § 2 lg 1 p 1 kohaselt

üldkasutatavate autode ja haagiste registreerimismärgi tüüp A1 ning sama määrusega on

kehtestatud registreerimismärkide väljad ja kasutatavad sümbolid, tehnilised nõuded,

valmistamis- ja turvanõuded ja erandid nõuetest, mis on sätestatud eraldi. Seega saab riiklik

registreerimismärk irduda nõuetest vaid samas määruses sätestatud erijuhtudel. Kohtule

esitatud kaebuses ei ole esitatud ei väidet ega ka tõendit selle kohta, et kaebuse esitaja juhitud

sõidukile oleks kehtinud viidatud määruses sätestatud erandeid ja sõidukile oleks seetõttu

võinud kinnitada registreerimismärke, mis ei vasta viidatud määruses kehtestatud nõuetele.

Väärteoasjas leiduvast tunnistaja E. S. ülekuulamise protokollist nähtuvalt oli tunnistaja

politseiametnik, kes teostas liiklusjärelevalvet ning kes märkas, et ühele sõidukile Posrsche

Taycan 4S olid kinnitatud märgid, mis ei vastanud riikliku registreerimismärgi nõuetele, s.t

politseiametnik tuvastas registreerimismärgi nõuetele mittevastavuse vaatlusega ja arvestades

registreerimismärkide välimust, mis nähtub ka väärteotoimikus olevatelt fotodelt ja millised

numbrite ja tähtedega plaadid on lisatud ka väärteoprotokollile, saab järeldada, et

mittevastavuse tuvastamiseks ei olnud vajalik ka mõõtevahendi kasutamine, kuivõrd

mittevastavus MKM 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 nõuetele ja MKM 21.06.2011 määrusega

nr 49 kehtestatud nõuetele on ilmselge.

Lisaks tuleneb kohtule esitatud kaebusest, et menetlusalune isik asendas riikliku

registreerimismärgi teiste olemasolevate registreerimismärkidega ning asendamist on

põhjendatud varem sõiduki küljes olnud registreerimismärgi kahjustumisega liiklusõnnetuses.

Samas saab kaebusest järeldada, et kahjustada oli saanud sõiduki tagaosa, millest omakorda

saaks järeldada, et kahjustada pidi saama vaid tagumine riiklik registreerimismärk.

Väärteoasjas leiduvatest fotodest saab järeldada, et asendatud on nii esimene kui ka tagumine

riiklik registreerimismärk, kuivõrd sõidukile kinnitatud numbrite ja tähtedega plaadid on

identsed ja ei vasta kehtestatud nõuetele. Kohtule jääb arusaamatuks, miks peaks ühe riikliku

registreerimismärgi kahjustumisel välja vahetama mõlemad. Seejuures ei nähtu sõiduki

fotodest, et sõiduki tagaosa oleks kahjustustega, mis viitaks liiklusõnnetuse toimumisele ja

sellest tulenevalt riikliku registreerimismärgi kahjustumisele. Liiklusõnnetuse aset leidmise

kohta ei ole kohtule esitatud mitte ühtegi väidet kinnitavat tõendit. Transpordiameti kodulehelt

leitava sõiduki taustakontrolli kirjete kohaselt ei ole vaidlusalune sõiduk käesoleva kohtuotsuse

koostamise aja seisuga Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmetel osalenud üheski

liikluskindlustuse juhtumis. Küll nähtub sõidukiga tehtud toimingutest, et sõidukile on

väljastatud 25.01.2024 duplikaatmärk. See asjaolu aga ei kinnita liiklusõnnetuse toimumist.

Seega riiklike registreerimismärkide asendamiseks mingit tõendatud põhjust esitatud ei ole ja

riiklike registreerimismärkide mahavõtmise ja asendamise vajadus on tõendamata. Seejuures

saab riiklikku registreerimismärki asendada teise riikliku registreerimismärgiga, s.o

duplikaadiga, mille väljastab taas Transpordiamet, mitte keegi teine. Kaebuses esitatud väide

selle kohta, et riiklikud registreerimismärgid asendati teiste olemasolevate ja sellele sõidukile

kuuluvate registreerimismärkidega, jääb kohtule arusaamatuks. Ühestki eelpool viidatud

õigusaktist ei nähtu, et sõidukile väljastatakse samaaegselt riiklikud registreerimismärgid ja

veel mingid registreerimismärgid. Vastavalt MKM 03.03.2011 määrusega nr 19 kehtestatud

Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord § 14 lõikele 6 võib ühele

sõidukile samaaegselt olla omistatud vaid üks registreerimisnumber ning registreerimismärgi

asendamine on reguleeritud sama määruse §-s 18 ning sellest sättest saab üheselt järeldada, et

ka registreerimismärgi duplikaadi väljastab Transpordiamet, mitte keegi teine. Seejuures on ka

sama määruse § 14 lg 2 kohaselt lubatud sõidukil kasutada MKM 21.06.2011 määruse nr 49

„Riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded“ kohast

Transpordiameti tellimusel ja liiklusseaduse § 191 lõikes 2 nimetatud isiku poolt valmistatud

registreerimismärki. Seega saab sõidukile riiklikku registreerimismärki tellida vaid

Transpordiamet LS § 191 lg 2 alusel, mitte sõiduki kasutaja. Ka täiendavat riiklikku

registreerimismärki saab taotleda vaid Transpordiametilt sama viidatud määruse § 14 lg 8

sätestatud korras ja lõike 9 kohaselt peab see täiendav registreerimismärk olema identne.

Vaidlusalusel sõidukil 14.01.2024 tuvastatud numbrite ja tähtedega plaadid ei olnud riikliku

registreerimismärgiga identsed, isegi mitte sarnased.

Kuivõrd sõiduk on Eestis registreeritud 12.09.2023 ja samal päeval on sõidukile väljastatud ka

riiklik registreerimismärk, siis sai sõiduki registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli

läbi viia vaid Transpordiamet nagu sai vaid Transpordiamet sõiduki registreerida ja

registreerimismärgi ja -tunnistuse sai sõidukile samuti väljastada vaid Transpordiamet. LS § 76

lg 7 sätestab samuti üheselt, et mootorsõiduki registreerimise toimingu ja registritoimingud teeb

Transpordiamet ja registreerimisel väljastatakse mootorsõidukile registreerimismärk ja -

tunnistus. Sama paragrahvi lõikes 13 on sätestatud, et mootorsõiduki registreerimise tingimised

ja korra, sealhulgas registreerimisel nõutavate andmete ja dokumentide loetelu,

registreerimiseelse

tehnonõuetele

vastavuse

kontrolli

läbiviimise

korra,

registreerimistunnistuse vormi ning nõuded riiklike registreerimismärkide valmistamisele ja

sõidki tunnusmärkidele kehtestab valdkonna eest vastutav minister oma määrusega.

Väärteotoimikus leiduvast politseiametniku vormikaamera salvestisest nähtuvalt küsis

politseiametnik menetlusaluselt isikult miks tema sõidukil sellised registreerimismärgid on.

Menetlusalune isik vastas, et need väljastati ARKst. Kui politseiametnik selgitas, et sõidukil

peavad olema teistsugused registreerimismärgid, viidates politseisõidukile paigaldatud

registreerimismärgile, vastas menetlusalune isik, et ta võttis need keldrist, tal oli varem valget

värvi sõiduk ja selle sõidukiga oli paar nädalat tagasi liiklusõnnetus, mistõttu sai

registreerimismärk kahjustada ja pani need märgid kuna ei saanud samal päeval ARKst uusi

registreerimismärke. Seega saab menetlusaluse isiku selgitustest järeldada, et ta oli teadlik

sellest, et neid registreerimismärke ei ole väljastatud Transpordiameti poolt ja need märgid

paigaldas ta ise, sest ei saanud Transpordiametist kohe samal päeval uusi. Sellise kujundusega

numbrite ja tähtedega plaate, mis olid paigaldatud menetlusaluse isiku juhitud sõidukile ei

saanud väljastada Transpordiamet, kuivõrd Transpordiamet saab väljastada vaid MKM

21.06.2011 määrusega nr 49 sätestatud nõuetele vastavaid registreerimismärke.

Seega kuna registreerimismärgid väljastab mootorsõidukile Transpordiamet ja väljastatavad

riiklikud registreerimismärgid tuleb valmistada vastavalt valdkonna eest vastutava ministri

määrusega kehtestatud korrale, peavad need registreerimismärgid vastama ülalviidatud

Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrustega kehtestatud nõuetele, s.t riiklikuks

registreerimismärgiks on sellised registreerimismärgid, mis on valmistatud vastavalt nõuetele

ja mis vastavad kehtestatud nõuetele ja mis on väljastatud Transpordiameti poolt. Väärteoasjas

vaidlusaluseks olevad numbrite ja tähtedega plaadid ei vasta ülalviidatud Majandus- ja

kommunikatsiooniministri määrustega kehtestatud nõuetele, kuivõrd viidatud määruse nr 49 §

3 lg 1 kohaselt peavad registreerimismärkidel olema tähtede väli (p 1), numbrite väli (p 2),

Euroopa Liidu embleemi ja Eesti riigi tunnusmärgi „EST“ väli (p 3) ja lõike 2 kohaselt peavad

registreerimismärkidel

kasutatavad

sümbolid

asetsema

neile

ettenähtud

väljal

proportsionaalselt. Menetlusaluse isiku juhitud sõidukil olevatel numbrite ja tähtedega plaatidel

leidusid vaid numbrite väli ja tähtede väli, kuid puudus Euroopa Liidu embleemi ja Eesti riigi

tunnusmärgi „EST“ väli ning olemasolevad sümbolid ei asetsenud neile ettenähtud väljadel,

vaid olid paigutatud plaadi äärtesse. Seejuures on üheselt tuvastatav, et neil plaatidel ei ole

kasutatud sama määruse §ga 5 sätestatud kohustuslikke valgust peegeldavat kattekihti (lg 2) ja

turvaelemente (lg 3). Sellest saab järeldada, et vaidlusalused numbrite ja tähtedega plaadid ei

vasta määruse § 2 p 1 sätestatud üldkasutatavale autode ja haagiste registreerimismärgi tüübile

A1.

Seega ei saanud selliseid numbrite ja tähtedega plaate väljastada Transpordiamet, kes saab

väljastada vaid eelviidatud määruse nõuetele vastavaid riiklikke registreerimismärke ja

tegemist on mujal valmistatud ja kehtestatud nõuetega vastuolus olevate numbrite ja tähtedega

plaatidega, milliseid ei või sõidukile paigaldada registreerimismärgi asemel. Seega kuivõrd

vaidlusalused numbrite ja tähtedega plaadid ei vasta registreerimismärgile kehtestatud nõuetele,

ei ole neid valmistamisviisi ja nõuetele mittevastavuse tõttu võimalik lugeda riiklike

registreerimismärkidena, vaid neid tuleb hinnata numbrite ja tähtedega plaatidena, mis ei ole

riiklikud registreerimismärgid, mis peavad olema sõidukile kinnitatud LS § 76 lg 1 mõttes.

Suvalisele metallplaadile või mõnest muust materjalist plaadile joonistatud, trükitud või

pressitud tähised ei muutu numbri- või tähekombinatsiooni kattuvuse puhul veel riiklikuks

registreerimismärgiks.

Selles tulenevalt nõustub kohus kaebuses märgituga, et LS § 205 sätestatud süüteokoosseis peab

vastama ühele järgmistest tunnustest: sõidukil puudub registreerimismärk või sõidukile on

paigaldatud sellele mittekuuluv registreerimismärk. Kohus peab vaid vajalikuks viidata

kaebuses esinevale ebatäpsusele, s.o sellele, et kaebuse esitaja on süüteokoosseisu sõnastust

sisustanud lihtsustatult, jättes välja olulise tähendusega sõna „riiklik“, mis ongi süüteokoosseisu

olemasolu hindamisel määravaks. Nimelt sätestab LS § 205 vastutuse riikliku

registreerimismärgita mootorsõiduki või sellele mootorsõidukile mittekuuluva riikliku

registreerimismärgiga sõiduki juhtimise eest. Käesoleval juhul saab asuda seisukohale, et

kuivõrd menetlusalune isik juhtis sõidukit, millele olid paigaldatud teadmata valmistaja poolt

valmistatud numbrite ja tähtedega plaadid, mis ei vastanud riikliku registreerimismärgi

valmistamise tingimustele ja välimusele ning väljastajale kehtestatud nõuetele, ei olnud nende

plaatide puhul tegemist riiklike registreerimismärkidega, mistõttu juhtis menetlusalune isik

riikliku registreerimismärgita sõidukit, s.t menetlusalune isik täitis oma tegevusega LS § 205

sätestatud väärteokoosseisudest esimese teoalternatiivi, kuivõrd ta rikkus oma käitumisega LS

§ 76 lg 1 sätestatud kohustust ja MKM 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 kood 101 ning MKM

21.06.2011 määruse nr 49 § 2 lg 1, Lisa 1, 2 sätestatud nõudeid.

Mis puudutab LS § 205 sätestatud teist teoalternatiivi, millele on samuti kaebuses viidatud,

peab kohus vajalikuks kaebajale selgitada, et lauseosa „sellele mootorsõidukile mittekuuluva

riikliku registreerimismärgiga“ sõiduki juhtimine tähendab seda, et isik juhib sõidukit, millele

on paigaldatud MKM 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 kood 101 ning MKM 21.06.2011

määruse nr 49 § 2 lg 1, Lisa 1, 2 sätestatud nõuetele vastavad ja Transpordiameti poolt

väljastatud, kuid mõnele teisele sõidukile väljastatud riiklik registreerimismärk ning „sellele

sõidukile mittekuuluv“ ei tähenda seda, et sõidukile on paigaldatud numbriplaadid suvalise

numbri- või tähekombinatsiooniga või ka sõidukile väljastatud riikliku registreerimismärgiga

kattuva sümbolite kombinatsiooniga. Juhul, kui sõidukile on paigaldatud eelviidatud Majandus-

ja kommunikatsiooniministri määrustega kehtestatud tingimuste ja nõuetega vastuolus olevad

numbriplaadid või muud märgid, täidab juht LS § 205 esimese teoalternatiivi, s.o juhib riikliku

registreerimismärgita sõidukit.

Seega rikkus menetlusalune isik LS § 76 lg 1 sätestatud kohustust ja MKM 13.06.2011

määruse nr 42 lisa 1 kood 101 ning MKM 21.06.2011 määruse nr 49 § 2 lg 1, Lisa 1, 2

sätestatud nõudeid ning pani sellega toime LS § 205 sätestatud väärteo, s.o riikliku

registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimise.

Väärteoasjas kogutud ja kohtu poolt kontrollitud tõenditest saab tulla järeldusele, et Dmitri

Vegžanovski käitumises on tuvastatud temale inkrimineeritud väärteo tunnused ning see on

õigesti kvalifitseeritud LS § 205 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS §

29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on

tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle

on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna kohtuliku menetlusega on tuvastatud

menetlusaluse isiku süü temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja menetlusaluse isiku

käitumises sisalduvad väärteo koosseisutunnused (LS § 76 lg 1 kohustuste rikkumine,

Majandus- ja kommunikatsiooni ministri määrustega kehtestatud nõuete rikkumine), on

väärtegu õigesti kvalifitseeritud LS § 205 järgi (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt

määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse

ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, seega oli ta pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses

väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid

(§ 133 p 6).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 205 alusel rahatrahviga 100

trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot. Seega on menetlusalust isikut karistatud karistusega, mis

on ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Sellest tulenevalt menetlusalusele isikule

karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega, kuivõrd karistus

mahub ettenähtud sanktsiooni piiridesse (§ 133 p 7).

Kaebuses on ühe alternatiivina taotletud väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel,

põhjendades seda avaliku menetlushuvi, karistamiseks tungiva vajaduse puudumisega,

menetlusökonoomia ja väikese süüga.

Kohus kaebuse põhjendustega väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlustel ei

nõustu. Kaebuses on asutud seisukohale, et õiguskirjanduse kohaselt on avalikku menetlushuvi

sisustatud eri- ja üldpreventsiooniga ja karistust tuleks kohaldada üksnes siis, kui muudest

vahenditest ei piisa ja selleks on tungiv vajadus. Kuigi kaebuse esitaja leiab, et karistama peaks

vaid siis kui muudest vahenditest ei piisa, siis arvestades eri- ja üldpreventsiooni eesmärki,

pidanuks kaebuse esitaja väärteotoimikuga tutvudes saama aru, et karistamiseks ongi tungiv

vajadus ja see tuleneb eelkõige menetlusaluse isiku enese käitumisest. Väärteotoimikus

olevatest politseiametniku vormikaamera videosalvestistest nähtuvalt peatati menetlusalune

isik sõiduki juhtimiselt kella 18.30 ajal ja menetlusaluse isikuga tegelemine lõppes kell 20.50,

s.o menetlusega tegeleti 2 tundi ja 20 minutit ning sellise ajakulu tingis see, et menetlusalune

isik andis selgitusi, seejärel hakkas nõudma menetlejatelt põhjendusi, vahepeal nõustus tema

seisundi kontrollimisega ja seejärel hakkas nõudma selgitusi mis alusel tema seisundit

kontrolliti. Seejuures oli talle seda korduvalt põhjendatud ja ta oli sellega nõustunud.

Samamoodi nõudis ta pidevalt selgitusi miks selliste numbrimärkidega ei tohi sõita, leidis, et

pole vahet milliste märkidega sel maal sõita ning samaaegselt käis politseinikelt selgitusi

nõudmas menetlusaluse isikuga kaasas olnud naisterahvas. Selline menetlusaluse isiku

käitumine näitab seda, et menetlusalune isik ei tunne liiklusseadust ja ei tea juhi kohustusi ning

ta suhtub kehtivatesse õigusnormidesse üleolevalt. Ometigi on menetlusalusel isikul

juhtimisõigus, mis pidanuks tagama selle, et menetlusalune isik tunneb liiklusseadust. Kohtu

arvates täidab menetlusaluse isiku karistamine ilmselgelt eripreventiivset eesmärki ja peaks

kinnistama menetlusaluses isikus arusaama keelunormi kehtivusest ja juhil lasuvate kohustuste

täitmise vajalikkusest. Puutuvalt üldpreventsiooni saavutamise eesmärki saab videosalvestistelt

järeldada, et ühistranspordipeatuses viibinud isikud ilmselgelt said aru, et menetlusalusele

isikule süüks arvatud käitumine on karistatav ja loodetavasti vähemalt sündmust pealt näinud

isikud sarnaseid süütegusid toime ei pane. Puutuvalt avaliku menetlushuvi puudumisse peab

kohus vajalikuks märkida, et tegemist on sõidukite registreerimiskohustust puudutava süüteoga

ja sarnase iseloomuga süütegusid pannakse toime piisavalt palju, et riik peab sellisele

õigusvastasele käitumisele reageerima. Tegemist ei ole vähetähtsa süüteoga, millele saaks

menetleja reageerida hoiatusega, kuivõrd süütegu on toime pandud kavatsetult, s.t süüdlane

seadis registreerimismärgi asendamisega süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise oma

käitumise eesmärgiks ja ta ka juhtimisõigust omava isikuna teadis, et see asjaolu ka saabub ja

ta paneb selliselt käitudes toime liiklussüüteo. Seega on nii süüteo iseloomu kui ka tahtluse

vormi mõttes tegemist süüteoga, mille toimepanemise vastu ei saa avalik menetlushuvi

puududa. Selline süütegu näitab menetlusaluse isiku üleolevat suhtumist liiklusnõuetesse ning

sellisele käitumisele ei saa jätta reageerimata. Vastasel juhul julgustaks menetluse lõpetamine

nii menetlusalust isikut kui ka teisi juhte samalaadseid süütegusid toime panema teadmises, et

õigusrikkumisele jäetakse reageerimata. Kohus ei saa nõustuda ka sellega, et tegemist on

väikese süüga. Juba LS § 205 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette nähtud sanktsioon on

suhteliselt suur, mistõttu ei ole seadusandja ilmselgelt leidnud, et LS § 205 ettenähtud väärtegu

toime pannes on süüdlase süü väike. Mis puudutab kaebuse väidet, mis seostab avaliku

menetlushuvi menetlusökonoomiaga, peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusökonoomia

kaalutlustest ei saa selles väärteoasjas rääkida. Menetlusaluse isiku enese käitumise tõttu võttis

paari menetlusdokumendi koostamine ja menetlusaluse isiku ja tema kaaslasega suhtlemine

sündmuskohal aega 2 tundi ja 20 minutit, seejärel esitati kohtuvälise menetleja otsusele kaebus

4 ja poolel lehel ja kaebuses on esitatud erinevaid alternatiive, milliste täitmise eesmärgiks on

kohtuvälise menetleja otsuse tühistamine ükskõik mis alusel. Kaebuse esitamine aga tähendab

seda, et maakohus peab kaebuse läbi vaatama, tutvuma väärteotoimikuga, asjakohase

seadusandlusega ja koostama lahendi, olgu selleks siis määrus või otsus. Kohtulahend peab

olema motiveeritud, et kaebuse esitaja ja kohtuväline menetleja saaksid kohtu lahendist aru ja

neil oleks võimalik otsustada kassatsiooni esitamise vajaduse üle. Seega kohtuvälise menetleja

otsusele kaebuse esitamine iseenesest juba tingib menetluse jätkamise vajaduse, s.t menetluse

lõppu ei ole veel niipea oodata. Seetõttu saab asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku enese

käitumine menetluses on välistanud igasuguse võimaluse viidata menetlusökonoomiale.

Seetõttu leiab kohus, et puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel või

mõnel muul alusel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks

ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd

menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis

puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Karistuse määramine

LS § 205 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200

trahviühikut.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 205 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb

karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine

määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.

Hinnates Dmitri Vegžanovki süü suurust LS § 205 sätestatud väärteo puhul, on tegemist

süüteokoosseisuga, millise täitmisel ei ole süü suurus mõõtevahendiga mõõdetav. Seetõttu

tuleb süüd hinnata keskmisena ning keskmise süü korral kohaldatakse tavapäraselt karistust

ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Väärteootsusest nähtuvalt menetlusaluse isiku käitumises kergendavaid ega raskendavaid

asjaolusid tuvastatud ei ole ning neid asjaolusid ei ilmnenud ka väärteoasja kaebemenetluses.

Kaebuses on küll leitud, et menetlusalune isik on püüdnud õigusrikkumist kõrvaldada ja

palunud kohtuväliselt menetlejalt võimalust väärteoprotokollis kirjeldatud tegu heastada, kuid

kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja on väärteoga tekitatud kahju hüvitamist või

heastamist, mis on VTMS § 30 lg 1 p 2 sätestatud menetluse lõpetamise võimalikuks aluseks,

segamini ajanud kergendavate asjaolude loetelus olevate asjaoludega KarS § 57 lg 1

tähenduses.

Väärteoasjas

leiduvatest

tõenditest,

nagu

ka

menetlusalusele

isikule

inkrimineeritud süüteokooseisust ei saa teha järeldusi, et menetlusalune isik oleks pannud

toime tegu, mida oleks võimalik heastada. Menetlusalune isik pakkus menetlejale välja, et ta

võib sõiduki sinna lähedusse parkida, taksoga koju minna ja registreerimismärgid ära tuua ning

sõidukile panna, kuid pikaleveninud vaidluse kestel seadis menetlusalune isik tingimuseks

selle, et väärteomenetlust ei jätkata, kohtuväline menetleja ootab ära kuni ta tagasi tuleb ja

sõidukil olnud numbriplaadid, mis on tema omad, jäävad temale. Kohtuväline menetleja

sellega ei nõustunud, kuivõrd kohtuväline menetleja selgitas menetlusalusele isikule, et

tegemist on asitõenditega ja need jäävad menetlejale. Vaidluse jätkumine näitas seda, et

menetlusalusel isikul puudus igasugune arusaam menetlustoimingutest ja temale korduvalt ühe

ja sama selgitamine kughugi ei viinud. Kohus ei saa menetlusaluse isiku sellise ettepaneku

tegemist menetlejale kuidagi hinnata kergendava asjaoluna ega ka süüteo heastamisena või

õiguserikkumise kõrvaldamisena. Menetlusalusele süüks arvatud süütegu oli toime pandud,

selle toimepanemine oli tuvastatud ja tõendatud ja seda süütegu ei olnud võimalik millegagi

heastada ega kõrvaldada. Kohtu arvates ei ole võimalik heastada või kõrvaldada riikliku

registreerimismärgita sõiduki juhtimist. Seega ei ole asjaolusid, mis võiksid mõjutada karistuse

määramist alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või üle ettenähtud sanktsiooni keskmise

määra. Seejuures ei saa kohus kaebemenetluses kaebuse esitaja olukorda raskendada ja

suuremat karistust mõista isegi siis, kui kohtuvälise menetleja määratud karistus kohtu arvates

liiga leebe oleks.

Kehtiva

kohtupraktika

kohaselt

tuleb

karistuse

mõistmisel

võtta

lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr kui ei esine asjaolusid, mis annaks

alust kohaldada keskmisest määrast erinevat karistust. Antud juhul ongi kohtuväline menetleja

määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja mingeid sellises määras

karistuse kohaldamisest kõrvalekaldumiseks alust andvaid asjaolusid menetluses tuvastatud ei

ole. Kohus leiab, et keskmises määras karistuse kohaldamist tuleb lugeda põhjendatuks,

kuivõrd selline karistuse määr vastab väljakujunenud kohtupraktikale ja kohus loodab, et

määratud rahatrahvi määr sunnib menetlusalust isikut edaspidi liikluses õiguskuulekusele.

Puutuvalt üldpreventsiooni leiab kohus, et määratud karistus annab loodetavasti ka teistele

liiklejatele signaali, et liiklusseaduses kehtestatud kohustusi tuleb täita ja liikluses kasutatavale

sõidukile ei saa riikliku registreerimismärgi asemele panna suvalisi registreerimismärki

meenutavaid esemeid.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja

põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/