1-24-1335/3 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Määruse tegemise aeg ja koht

27. märts 2024, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-24-1335

Kohtunik

Sten Lind

Vaidlustatud kohtulahend

Riigiprokuratuuri 31. jaanuari 2024 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X OÜ ja Q OÜ esindaja vandeadvokaat Steven-Hristo

Evestus, kaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta esitatud kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri 31. jaanuari 2024 määrus

muutmata.

2. Määrus on lõplik ega ole vaidlustatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kuriteokaebus

1. X OÜ lepinguline esindaja Steven-Hristo Evestus esitas 22. detsembril 2023 Põhja

Ringkonnaprokuratuurile kuriteokaebuse, milles taotles kriminaalmenetluse alustamist

kontrollimaks KarS § 209 lg 2 p-de 3, 4 ja 5 (kelmuse) ja/või § 211 lg 1 (investeerimiskelmuse)

ja/või 2172 lg 1 (usalduse kuritarvitamise) tunnustele vastava teo/tegude toimepanemise

kahtlust.

Kuriteokaebus esitati ühisrahastusplatvormi X ja platvormi kasutanud investorite õiguste

kaitseks seoses C, Y ja XXX ettevõtetega (sh neid juhtinud isikutega) seotud Hispaania ja

Moldova projektidega. Kaebaja hinnangul ei ole nimetatud projektide kohta esitatud info olnud

õige, sest osa rahast on välja viidud seotud isikutele ehk projekti elluviijatega (nt ehitustööga)

seotud ettevõtetele, projektid on jäänud pooleli ja nende teostamise kohta on esitatud ekslikku

teavet. Mõnede projektide (Hispaania ja Moldova) puhul on arendatav kinnisvara müüdud Cga

seotud ettevõtetele. Selliste tegevustega on tekitatud varaline kahju platvormil projektidesse

investeerinud investoritele ning maine ja täiendavate kuludega seotud kahju platvormi pidajale

X OÜ-le.

Kuriteokaebuses on kirjeldatud ühisrahastusplatvormi kaudu investeerimise ja platvormile

investeerimisprojektide saamise põhimõtteid, asjassepuutuvate isikute rolli ja tausta, Eesti ja

välisriikidega seotud äriühingute omandisuhteid, Hispaania projekti R SL-i ja Moldova

projektide rahastamist ja tekitatud kahju, R SL-i ja B SL-i vaheliste tehingutega seonduvat ning

Hispaania objektidega B SL-i kasuks tehtud vara ebaseaduslikule omandamisele suunatud

lepinguid.

2020. aastal pöörasid XXX ja C oma tähelepanu ühisrahastusplatvormidele kui XXX tegevuse

võimalikule rahastamisallikale. C võttis X OÜ-ga ühendust, et tuua oma projektid laiemale

turule. Projektide sisu seisnes selles, et ostetakse välisriikides maa, ehitatakse majad ning

projekti kasumlikkust ennustati 40-50%-le. Samuti pakkus C finantseerida tema juba

tegutsevaid ettevõtteid Moldovas, mis legendi järgi on jõudnud mingisse kindlasse ehitusetappi

ning vajavad ehitustööde kiirendamiseks ja kinnisvaraostjatelt raha saamiseks lisavahendeid,

mis võimaldaks laenu tagasimaksmist. Hiljem selgus, et tegelikult ei kasutatud X OÜ-lt saadud

raha sihipäraselt ning et XXX esindajate C ja Y eesmärk oli võita väiksemate (nt Moldova

kolme projekti) elluviimisega platvormi pidajate ja investorite usaldus saamaks seejärel

ebaseaduslikku omakasu suurematelt projektidelt.

2020. aastal sai XXX W Q OÜ aktsionäriks (18%) eesmärgiga omandada kuni 50% aktsiatest.

C asus aktiivselt reklaamima finantseerimist vajavaid XXX projekte. 2020. aastal alustatud

projektid on siiani lõpetamata, ehkki nad on saanud finantseerimist täies ulatuses vastavalt

esitatud eelarvetele. Kõikides riikides, kuhu C projekte pakkus, olid tal olemas "oma" inimesed,

kes juhtisid kohalikke ettevõtteid ja pidid projekti ellu viima.

Kokku sai C oma Moldova ettevõtetele aastatel 2020-2022 üle 8 mln euro finantseerimist,

millest tagastatud sai alla 3 mln euro (3 projekti), mis tugevdas Moldova projektide toimivust

ja võimaldas projektide finantseerimise jätkamist sellises ulatuses (6 mln EUR + intressid

võlgnevust). 2022. aasta sügiseks lõpetas XXX Moldovas käimasolevate projektide intresside

maksmise ja jättis lõppenud projektide põhiosa tagasimaksed X OÜ-le maksmata. Moldova

projektide teostamise kohta on esimesed (ajaliselt) tõendatud kahtlused. Nimelt esitas XXX

finantseerimise käigus progressi aruanded, mis on hiljem osutunud ebaõigeteks. 2023. aastal

lõi XXX oma grupi Telegramis, et jagada uuendusi ehitusprotsessi kulgemise kohta ja

meelitada investoreid enda värskelt loodud platvormile. Selles grupis esitati info juba X

platvormil investeeringuid saanud projektide ehituse progressi kohta eesmärgiga eksitada

investoreid, et ehitus käib täie hooga. Tegelikult olid need ettevõtted juba juriidiliselt alustanud

restruktureerimise protseduuridega, mis panid pausile mitte ainult intressi arvestamise, vaid nad

taotlesid kohtult ka tagatiste vabastamist hüpoteekidest.

Projektide valmisoleku protsent, mille XXX oma Telegrami grupis 2023. aasta kevadel teatas,

oli oluliselt madalam kui X-le varem saadetud ülevaadetes. Selline tegevus viitab progressi

aruannetes esitatud ebaõigetele numbritele ja projektidega seotud teabega eksitamisele ja

manipuleerimisele suurema rahastuse saamise eesmärgil. Samuti annab see viite põhjendatud

kahtluseks, et rahalisi vahendeid kasutati vaid osaliselt projektide arendamiseks ning osa

projektidesse paigutatud vahenditest kasutati muuks otstarbeks. Kuriteokaebuse esitajal on

kahtlus, et vahendeid võidi maksta seotud ettevõtetele ja võeti seotud ettevõtete kaudu

dividendidena välja. Võlgade restruktureerimine oli alustatud peamiselt nendel ettevõtetel,

millega olid seotud suuremad tagatised.

Kuriteokaebuse kohaselt on kaebuse põhiliseks esemeks Hispaania suunaline tegevus. H OÜ

ostis 2021. aasta alguses Hispaanias juriidilise isiku R SL-i, mille H asutas 2020. aasta lõpus.

Selle ettevõtte eesmärk oli juhtida ja viia ellu arendusprojekte Hispaanias. C soovis selle

ettevõtte juhiks määrata H, kes oli C ettevõtte B SL juhatuse liige. Kinnisvara projektide

soetamiseks ja ehitustegevuste rahastamiseks sõlmis X OÜ laenulepingu R SL-iga, et antud

kinnisvara on platvormi kasutanud investorite tagatiseks. Selle eest võttis täieliku vastutuse

lepingule alla kirjutanud R SL juhatuse liige H, ehkki hüpoteeki ei seatud.

Hispaanias osutas R SL-ile ehitusteenuseid B SL. H põhjendas B SL-i valikut projektide

ehitustööde madalaima pakkumisega. H väljastas B SL-lt R SL-ile arveid ja teostas

pangaülekandeid R SL kontolt, täites sellega mõlema poole esindaja ülesandeid. Arvetel ei ole

tehtud tööde jaotust ega andmeid tehtud tööde vastuvõtmise aktide olemasolu kohta. B SL-le

ülekantud summad ei ole kooskõlas esitatud pakkumistega ega ühti olemasolevate arvete

summadega ning kõikidel maksetel puuduvad viited arvetele. Tööde kohta ei olnud esitatud ega

fikseeritud mingisugust ülevaadet.

B SL esitas oma pakkumised kahe projekti ehitustöödeks. LLL projekti puhul on ehitustööde

eest makstud summa 20% suurem kui tehtud ehitustööde pakkumine (umbes 100 000 eurot

suurem kui eelarves ette nähtud). Kaebajatele ei ole tööde teostamiseks sõlmitud lepingut senini

kättesaadavaks tehtud, mis lubab arvata selle puudumist. CCC projektiga seotud maksed

moodustavad esitatud pakkumisest ca 60-65%. See peaks muutma LLL projekti 100% valmis,

mida see ei ole ja CCC projekti 60-65% valmis, mida see samuti ei ole. Selle kohta on tehtud

ka notariaalselt tõestatud aktid, mis kinnitavad olukorda ja puudusi nii ühe kui teise objekti

puhul.

Kui C sai 2022. aastal aru, et X OÜ ei jätka teiste projektide rahastamist ilma alustatud

projektidele laenatud summade tagastamiseta, asus ta erinevates riikides teostama tegevusi, mis

omavad sarnast mustrit. Näiteks asusid C ja H koostama näilikke või paisutatud arveid teenuste

eest, mida B SL kunagi ei osutanud ja mis olid oluliselt suuremad kui B SL esitatud ehitustööde

pakkumised. Nad tasaarveldasid need arved R SL-i varadega või sõlmisid oma ettevõtte kasuks

notariaalsed garantiilepingud, mis võimaldaksid mõned kuud hiljem vara ülevõtmise.

Vahetult enne esimest tehingut 27. detsembril 2022 (registreeritud 24. veebruaril 2023) muudeti

B SL-i juhtkonda. H, kes oli B SL-i juht alates 2016. aastast, asendati Uga, et vältida “huvide

konflikti”, kus H teeks kinnisvaratehingu iseendaga, esindades mõlemat ettevõtet. Kaebajatele

pole teada, et ühegi sellise müügitehingu tegemisel oleks raha makstud ja kõik tehingud olid

tehtud tasaarvelduse põhimõttel.

Peale ettevõtte juhtimise ülevõtmist sai kuriteokaebuse esitaja teada, et ehitustööd tehti väga

nigelalt. On olemas notari tunnistused kinnisvara (LLL ja CCC) staatuse kohta. Sellest

tulenevalt on võimalik esitada nõue B SL-ile töö vastuvõetamatu kvaliteedi eest, mille eest R

SL tasus B SL-ile 1 219 000 mln eurot.

Kaebuse kohaselt seisneb kaebuse esitaja ja investorite suhtes toimepandud kelmus selles, et

kannatanus loodi (Hispaania ja Moldovaga seotud projektide) puhul ebaõige ettekujutus, et

kannatanu poolt sooritatud varakäsutust kasutatakse vastavalt kokkulepetele ning reeglitele.

Pettuse mõju all tegid kannatanu platvormil opereerinud investorid korduvalt varakäsutuse, sest

XXX ja C olid loonud usaldusliku mustri ja tausta, mille tulemusena uskusid nii platvormi

pidaja kui seda investeerimiseks kasutanud investorid, et projektidest laekub lubatud tulu ning

investeeritud vara ei pöörata kolmandate isikute kasuks. Sellise tegevuse tagajärjena tekib

Hispaania (AAA, CCC, EEE) projektidega seotud mitmele tuhandele investorile tegelik ja

potentsiaalne varaline kahju (saamata põhimakse ja intressid) 7 734 894 eurot. Praeguseks on

otsese varalise kahjuna käsitletav vähemalt 750 000 eurot, s.o maha müüdud AAA kinnisvara

väärtus. Sellele lisandub 396 489.02 eurot (CCC) ja 783 499.34 eurot (EEE) võla

tunnistamisega faktiliselt tekitatud kahju, kuna see on kinnitatud notariaalse tehingu sõlmimise

faktiga. Edaspidi võivad realiseeruda vara pantimise notariaalselt sõlmitud lepingud, mille

tulemusena lähevad kinnisvara objektid üle B SL-le. Sellisel juhul moodustab varaline kahju

kokku 7 734 894 eurot. C on koos B SL-i ja Hga (ja teiste isikute osalusel ja kaasabil) tegutsenud

koordineeritult ning kavatsetult. Seega on kelmuse koosseis täidetud.

Kuriteo tunnustega tegu on toimepandud Eestis, sest investorid viidi eksitusse Eestis ning ka

tagajärg tekkis Eestis. Lisaks on X OÜ-ga seotud laenulepingutes märgitud vaidluste

lahendamise kohana Eesti Vabariik. Välistatud ei ole menetluse alustamine ja läbiviimine ka

Hispaanias, Moldovas või mõne muu riigi territooriumil ning tõendite kogumine koordineeritud

riikidevahelise uurimisrühma tegevustega.

Lisaks esitati kaebuses argumendid, miks võidi kaebuse esitaja arvates panna platvormi pidaja

ja investorite suhtes toime ka usalduse kuritarvitamise tunnustele vastav tegu KarS § 2172 lg 1

tähenduses. Ühtlasi märgiti, et kontrollida tuleb, kas süüteole viitav teave annab alust

kvalifitseerida kuriteokaebuses kirjeldatud tegu või teod mõne muu (nt KarS §-s 211 sätestatud

investeerimiskelmuse) süüteokoosseisu alla.

Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade

2. Põhja Ringkonnaprokuratuur teatas 5. jaanuaril 2024, et ei alusta kriminaalmenetlust,

sest puudub kriminaalmenetluse alus. Prokurör leidis, et läbivaadatud materjalid ei sisalda

andmeid, mis viitaksid võimaliku kuriteo toimepanemisele või teo toimepanemisele Eesti

Vabariigis.

Prokurör märkis, et kelmuse puhul on oluline tuvastada pettusliku teo toimepanemise tahe enne

lepinguliste suhete sõlmimist, mis toovad kaasa rahalist kahju või muul viisil tehingute

sõlmimist. Hilisema lepingu täitmise käigus tekkivad takistused ei ole käsitletavad kelmusena,

vaid tsiviilõigusliku vaidlusena, mille lahendamine on tsiviilkohtu pädevuses. Riigikohtu

lahendi 1-13-5173 p-st 16.2 nähtub, et hinnata tuleb maksevõime või maksevalmiduse

puudumist. Praegusel juhul ei nähtu andmeid maksevõime puudumise kohta. Seega saab

analüüsida maksevalmiduse olemasolu. Selliseid tõendeid, mis annaksid aluse rääkida

maksevalmiduse puudumisest juba enne lepingute sõlmimist, esitatud ei ole.

Materjalidest nähtuvalt on mingi osa töödest tehtud. Vaidlus tööde maksumuse üle ei ole

käsitatav kuriteona. Tööde teostajaid on valitud vastavalt hinnapakkumistele. Hind ei saa

õiguskirjanduse kohaselt olla pettuse objekt. Arvestades X OÜ seotust tehingutega saab

eeldada, et talle oli tagatud võimalus kontrollida pakkumuste tegijate tausta ning mittesobivuse

korral paluda valida keegi teine. Seda enam, et B SL-ga seotud isik on X OÜ osanik, mis tagas

X OÜ-le võimalused saada teavet enda osanikult ja leppida tema kaudu kokku täpsemad

lepingute täitmise tingimused. Lisaks sellele oli X OÜ-l võimalik enne väljamaksete tegemist

kontrollida tehtud tööde vastavust esitatud dokumentidele. Need asjaolud said olla X OÜ-le

teada, mistõttu ei ole võimalik nende asjaolude osas pettust toime panna. Isegi kui lepingu

täitmise kestel tekkis töödega mingeid probleeme, ei ole võimalik väita, et see oli juba algselt

nii planeeritud. Selle vastu räägib ka asjaolu, et alguses maksti arvestatavas osas kohustusi

tagasi. Selline käitumine ei ole kelmuse toimepanijatele omane, vaid viitab aja jooksul tekkinud

tsiviilõiguslikele probleemidele, mida tuleb lahendada tsiviilkorras. Olukord, kus saadud

laenust osa kasutatakse muudel eesmärkidel kui laenu tingimustes ette nähtud, on käsitatav

lepingu rikkumise, mitte kelmusena.

Küsitav on ka varalise kahju tekkimine olukorras, kus tehtud tööde eest on raha makstud. Selles

olukorras on makstud raha eest saadud vastutasuna tehtud tööd, seega saldopõhimõtte kohaselt

ei ole kahju tekkinud. Samuti nähtub, et osaliselt on tagastatud ka laenumakseid. Kui tööde

tegemise ajal on hinnad kallinenud, ei ole tegu kelmuse, vaid tsiviilõigusliku suhte

muutumisega. Tegemist on poolte omavahelise kokkuleppega rahastamine korraldatuse

tingimuste kohta. X OÜ-l oli võimalus dokumentidest kontrollida tööde planeeritud ja esitatud

arvetel nimetatud tööde maksumust ning nõuda vajadusel detailsemat ülevaadet. Esitatud arvete

alusel väljamakseid tehes on X OÜ aktsepteerinud arveid ja nende vastavust tehtud töödele.

Prokurör leidis, et projektidele raha andnud investorid ei ole kannatanuteks. Kaebuse lisana

esitatud laenulepingust nähtuvalt on tegemist juriidiliste isikute vahel sõlmitud lepinguga, mitte

iga üksikinvestori poolt heakskiidetud lepinguga. Raha, mida välja laenati, ei olnud enam

investorite vara, kuna see kanti laenuandja kontole, millega see muutus tema varaks.

Investoritel võis küll jääda nõudeõigus X OÜ vastu, kuid neil ei tekkinud nõuet rahastuse

taotleja vastu.

Lisaks esitas prokurör põhjendused, miks ei ole tema hinnangul põhjust alustada

kriminaalmenetlust ka KarS 211 lg 1, § 201 lg 1 ega § 2172 lg 1 alusel.

3. X OÜ ja Q OÜ esindaja S.-H. Evestus vaidlustas Põhja Ringkonnaprokuratuuri

menetlusotsuse Riigiprokuratuuris, taotledes jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist.

Kaebajate hinnangul ei olnud kaebuse läbivaataja süvenenud kaebuse faktilistesse asjaoludesse

ja tõenditesse piisava hoolikusega, mistõttu on ta jätnud põhjendamatult kriminaalmenetluse

alustamata.

Kaebuses on mh põhjendatud, miks on kaebajaid ja investoreid põhjust käsitada

kuriteokaebuses kirjeldatud tegevuste osas kannatanuna. Kaebajatele ja investoritele on

ebaseaduslike tegevustega tekitatud vahetult kahju, mis väljendub nii rahaliselt kui

mitterahaliselt, s.o varaliste ja mittevaraliste õiguste vahetus kahjustamises. Kui investorid

tegid ühisrahastusplatvormil investeerimisprojektide vahel otsustamisel rahalise makse ehk

investeeringu, muutus see ühisrahastusplatvormi pidaja omaks, seda aga bilansiväliselt ja eraldi

kontol ning liikus sealt bilansivälise rahalise vahendina projekti elluviijale ehk neile, kelle

tegevustes on alus kahtlustada kuritegude toimepanemist. Seega on projektide elluviijate

ülesandeks ja kohustuseks järgida investorite varalisi huvisid, sealhulgas usalduslikku suhet

ning

hoolsus-

ja

aruandekohustust

kaebajate

ees.

Investorid,

kes

kasutavad

ühisrahastusplatvormi, eeldavad, et investeerimiseks pakutavad projektid on seotud

kaebajatega ning seeläbi on nende usaldus vahetult ja otseselt seotud ka ühisrahastusplatvormi

pidajatega, mitte ainult projekti elluviijatega välisriikides. Projekti elluviijad on asunud

projektides eirama oma kohustusi ning kahjustama ühisrahastusplatvormi haldajate ja

investorite vahelist usalduslikku suhet, tekitades lisaks varalise kahju eelkõige investoritele

ning kaasnevate kulude ja mainekahjuga kaebajatele. Ainult kaebajatel on teadmine sellest,

millised investorid ja millises mahus investeerisid erinevatesse kuriteokaebusega seotud

projektidesse ning millist kahju on seeläbi kantud ja milline kahju võib veel saabuda. Seega on

just Eesti ettevõtted need, kelle suhtes ja kaudu kuritegusid toime pandi ning varalist kasu saadi.

Siinjuures tuleb arvestada, et kahju, mis tekitati projekti asukohas asutatud Q OÜ

tütarettevõttele R SL, väljendub selles, et kaebajad ei saa enda bilansivälisele kontole (milliselt

saaks teha väljamakse investoritele) ja investorid ei saa seega rahalisi vahendeid oma kontole

tagasi. Sel põhjusel leiavad kaebajad, et kuriteokaebuses kirjeldatud tegudega on tekkinud

kahju ja see on saabunud nii kaebajatele kui investoritele, kes on Eesti ettevõtete vahendusel,

muuhulgas Eesti Vabariigi territooriumil (ainuüksi Eestis on Moldova ja Hispaania

projektidesse investeerinud 171 füüsilisest ja juriidilisest isikust investorit, kokku ca 1 miljoni

euro ulatuses, s.o ca 20% investorite koguhulgast) teinud investeerimisotsuseid ja sellest

tulenevaid järgnevaid samme projekti elluviijatele investeeringute edasikandmisel.

Ühisrahastusplatvormi pidajat kannatanuna käsitledes ei pea ta olema tsiviilõigusliku suhte

pool, vaid vahend ja abinõu algsete investeeringute saamiseks, sest just seda juriidilist keha on

valeinfot esitades kõige lihtsam, aga samas ka olulisem mõjutada (kui juba teised juriidilised

isikud on projekti elluviijate mõju ja kontrolli all) ning tagada selle kaudu võimalus juba saadud

vahendite legaliseerimiseks ja saadavate vahendite jätkuvaks juurdevooluks. Samas on

investeerimisotsuseid tegevad investorid teadlikud, et ühisrahastusplatvormi pidaja vahendab

teavet ja omab seega igakülgselt informatsiooni laenu teise osapoole kohta ning on loogiline,

et kaebajatele väljendub mainekahju investorite usalduse kaotuses ning ärimudeli olulises

kahjustumises.

Riigiprokuratuuri määrus

4. Riigiprokuratuur jättis 31. jaanuari 2024 määrusega X OÜ ja Q OÜ esindaja kaebuse

rahuldamata osas, milles taotleti kriminaalmenetluse alustamist KarS § 209 järgi ja läbi

vaatamata osas, mis millest taotleti menetluse alustamist KarS § 211, § 201 ja § 2712 järgi.

Riigiprokuratuur jaatas kaebaja kannatanu staatust KarS § 209 osas, kuid nõustus

ringkonnaprokuratuuri põhistustega kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta. Riigiprokurör

märkis, et hindamaks KarS § 209 koosseisutunnuste esinemist tuleb hinnata neid asjaolusid,

mis esinesid lepingu(te) sõlmimise ajal, kuid esitatud materjali põhjal ei nähtu, et kaebajat oleks

eksitatud enne varakäsutuse tegemist. Kaebaja on sisustanud kelmust asjaoludega, mis leidsid

aset pärast varakäsutuse tegemist – projekt ei käivitunud loodetud viisil, tehtud tööd olid halva

kvaliteediga, investeeringut on kasutatud väidetavalt mitte sihipäraselt jms. Kaebaja pole

esitanud konkreetseid asjaolusid, millega teda oleks enne varakäsutuse tegemist eksitatud ning

mis näitaks, et kelmuse toimepanemise eesmärk oli kuriteokaebuses viidatud isikutel juba enne

lepingute sõlmimist. Kõik, mis on toimunud lepingute täitmise kestel, ei ole praegusel juhul

sobilikud tegevused pettuse toimepanemiseks ja eksimuse tekkimiseks. Ükski investeerimine

pole riskivaba. Et lepinguid/kokkuleppeid ei suudeta korrektselt täita, kuulub äritegevuse

tavapäraste riskide hulka, eriti kui teemaks on investeeringutelt kasu saamise eesmärk.

Lisaks esitas riigiprokurör põhjendused, miks ei saa tema hinnangul kaebajat pidada KarS § 211

osas kannatanuks, kes saaks kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada. KarS § 201 ja

KarS § 2172 koosseise prokurör sisuliselt ei analüüsinud, märkides, et vara omanikuna tuleb

käsitada R SL, mis ei ole Eesti äriühing ega ole kriminaalmenetluse alustamata jätmist

vaidlustanud.

Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale

5. X OÜ ja Q OÜ esindaja esitas Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse, milles taotleb

määruse tühistamist kaebuse rahuldamata jätmise osas ja Riigiprokuratuuri kohustamist

alustama kriminaalmenetlust.

Kaebuses tuginetakse oma väidete esitamisel kuriteokaebuse lisadena esitatud tõenditele ja

taotletakse neile senisest erineva õigusliku hinnangu andmist. Kaebaja hinnangul ei ilmne

kuriteoavaldusest ega sellele lisatud materjalist ühtki KrMS § 199 lg-s 1 kirjeldatud menetlust

välistavat asjaolu.

Kaebuse esitajad on seisukohal, et äripartner on nende usaldust murdnud, neile on esitatud

tegelikkusele mittevastavat teavet, luues neile sellega teadvalt ebaõige ettekujutuse, mis on

viinud nad eksimusse. Neid on hoitud teadmatuses ning sellega on põhjustatud suur varaline

kahju ja jätkuva kahju tekitamise oht, millest on kujunenud käitumismuster. Kuriteokahtluse

olemasolu on põhistatud esitatud tõenditega.

Kaebajad on üritanud jõuda omal jõul selgusele toimunu asjaoludes, kuid teise poole (C) abil

pole õnnestunud täiendavat teavet ega lahendust hankida. Ka puudub teisel poolel peale

kahtluste tekkimist koostöötahe. Projektides on hakatud esitama ebaõiget teavet ning usalduslik

vahekord on kadunud. Cl ei ole olnud X OÜ ja Q OÜ-ga lepingute sõlmimise ajal valmidust

või võimalust kokkulepet täita. Samuti on C ja temaga seotud äriühingud esitanud kaebajatele

oma tahte või võimaluste kohta valeandmeid ehk tervikuna endaga seotud asjaolusid

moonutanud.

Riigikohus on sedastanud, et lepingu allkirjastamisega väljendab isik tahet teha kokkulepitud

tingimustel tehing ja lubab täita kokkulepitud viisil oma kohustused. Kui tegelikult pole tal

lepingu sõlmimise ajal valmidust või võimalust kokkulepet täita, on ta oma tahte või võimaluste

kohta valeandmeid esitanud ehk neid asjaolusid moonutanud. Kaebajatele jääb arusaamatuks,

milliste tõendite alusel välistab prokuratuur sellise tahtluse puudumist lepingulistesse suhetesse

sisenemisel, kuna selline asjaolu vajabki täiendavat selgitamist kohtueelse menetluse käigus.

Kuriteokaebuses esitatud asjaolude ja neid kinnitavate tõendite kogumisel on kaebajad teinud

kõik, et selgitada neile jõukohaste vahenditega välja sündmuste asjaolud ning esitanud

prokuratuurile tõendid, mis kinnitavad C ja temaga seotud isikute poolt pettuse toimepanemist.

Kaebajad ei saa astuda õiguskaitseasutuste rolli. Esitatud tõendid kinnitavad üheselt, et tegemist

ei ole tsiviilvaidlusega.

Riigiprokurör ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et esitatud tõendite alusel on põhjust C ja

tema kaasosaliste tegevust käsitada kuritegeliku käitumismustrina. Praeguses staadiumis ei ole

kaebajatel võimalik lisada täiendavat teavet, millal ja millised kokkulepped ja eesmärgid C oma

suhtlusringkonnaga kokku leppis ehk tõendada kavatsetust enne X meeskonnaga koostöö

sisulist alustamist. Sel põhjusel saab tagantjärgi hinnata avaldunud asjaolusid, eelkõige C

osanikuks saamise eesmärki läbi selle, kuidas tema tegevus usalduse võitmisel ning siseringi

kuulumisel andis talle sisulise teabe ühisrahastusplatvormi toimimisest, kaasarääkimisõiguse

projektide ellukutsumisel ning platvormil esitletavatesse projektidesse rahalisi vahendeid

paigutavate investorite usalduse võitmise võimaluse.

Kaebajad juhivad tähelepanu, et C ja temaga seotud äriühingud, sõlmides lepinguid ja võttes

laenu, ei ole omanud mitte kunagi valmisolekut laenu tagasi maksta. Kaebajate hinnangul on C

ja temaga seotud äriühingud moonutanud järjepidevalt asjaolusid selliselt, et alates kaebajatega

tehingutesse astumisest on puudunud kavatsus võetud kohustusi, s.o laenu ja kõrvalnõudeid

tagasi maksta.

Kelmuse toimepanemise esialgse kahtluse tuvastamisel tuleb hinnata ka neid asjaolusid, mis on

kahjusaajale saanud teatavaks sündmuste toimumise hilisemas faasis. Laenu või muu varalise

kohustuse võtmine ei ole tuleviku-, vaid olevikusündmus. Moonutatav asjaolu ei ole mitte

tulevikusündmus (laenu tasumine), vaid laenaja varaline seisund või tema valmisolek laenu

tagasi maksta. Kaebajad ei nõustu prokuratuuri väitega, et tegemist on tsiviilvaidlusele sarnase

küsimusega või et tegemist on sageli prognoositava investeerimisriski realiseerumisega.

Tekkinud on põhjendatud kahtlus, et C lõi näiliselt usaldusliku koostöösuhte oma tegevustega

projektide sissetoomisel ja esialgse rahastuse saamisel, luues kaebajatele tegelikest asjaoludest

ebaõige ettekujutuse. Täiendavatest rahastamisvoorudest saadava või taotletava maksimaalse

kasuga realiseeris ta oma algse eesmärgi – näiliselt usaldusväärsete projektide kohta vale info

esitamise ning nendest maksimaalse omakasu teenimise ja/või nende enda kasuks pööramise.

Seda järeldust kinnitab ka see, et C sidus projektidega talle lähedal seisvad inimesed, kes allusid

tema korraldustele ning tegutsesid variisikute või käsutäitjatena tema nimel ja korraldusel, viies

selliselt välja ka pettuse teel saadud rahalised vahendid. Petmine kui tegu seisneb eelkõige

tegevuses ning käesoleval juhul on C ja temaga seotud (nii füüsilised kui ka juriidilised) isikud

sõlminud lepingud, milles teine pool ehk kaebajad ja ka investorid on järeldanud täitmistahet,

mida tegelikult Cl ja temaga seotud isikutel pole kunagi olnud.

Kaebajad peavad määravaks, et Moldova projektis on esitatud ühisrahastusplatvormi pidajale

tegelikkusele mittevastavat informatsiooni, Hispaania projektis on eelistatud B SL-i ja sellega

seotud isikuid projektide alustamisest (nt alltöövõtja väljavalimisel), variisikute ja seotud

isikute kokkuleppelist palkamist ja juhendamist, ehitustööde ja nende maksumuse kohta

ebaõige informatsiooni esitamist ning näiliste arvete alusel rahaliste vahendite väljakandmist ja

võõra vara võõrandamisega seotud tehingute sooritamist. Riigiprokurör ei ole arvestanud, et

kelmuse algne eesmärk ehk subjektiivsed tunnused võivad avalduda toimepanija hilisemas

käitumises ehk jätkutegevustes, nt eksitavate andmete jätkuvas esitamises varalise kasu saamise

eesmärgil. Antud juhul hõlmab see perioodi projektide lõpetamiseni. C esitletud projektides

esines sama käitumismuster, st et näiliselt satuti küll raskustesse, kuid samas asuti probleeme

lahendama moonutatud teabe esitamisega ning samal ajal üritati platvormi pidamise ja

investorite huvide eest seisvate koostööpartnerite suhtes distantsi tekitada, mis ei ole ühiste

äripartnerite puhul loogiline. Vastupidiselt C ja temaga seotud füüsilised isikud ja äriühingud

on asunud vältima kaebajatega suhtlust, samuti on asutud varjama enda vara, sh rahalisi

vahendeid ning nt kustutama Moldovas seatud hüpoteeke. Kaebuse esitajad ei nõustu

riigiprokuröri seisukohaga, et kõik, mis on toimunud lepingute täitmise kestel, ei ole sobilikud

tegevused pettuse toimepanemise ja eksimuse tekkimise tuvastamiseks. Tööde teostamise seisu

ja projektide toimimise korrapärasust tuli esitleda iga etapi järgmiseks rahastamisvooruks, sest

sellest sõltus täiendava rahastuse saamine. Just hilisemate etappide kohta on kuriteokaebusele

lisatud tõenditest ja ka Moldova projektide finantseerimise ajalisest teljest ning Hispaania

projektide ülevaatest kuupäevade, maksumuse ja tehingute lõikes võimalik tuvastada, et

projekte ei rahastatud ühekordselt, vaid see toimus jooksvalt täiendavate rahastusvoorude

kaupa. Täiendavate rahastusvoorude toimumise ajaks oli aga mõlema projekti puhul esitatud

rahaliste vahendite juurdesaamiseks ebaõiget teavet. Kaebajad juhivad tähelepanu, et esialgu

väljastati rahalisi vahendeid väiksemates summades, kuid teatud etapis väljastati korraga

suuremaid summasid ehk pettusest maksimaalse kasu saamiseks esitati projektide staatuse

kohta teadvalt valeandmeid, näidates projektide staatust tegelikkusest erinevana. Kaebajate

hinnangul toimus selliselt Cga seotud äriühingutele alusetuid ja läbi pettuse saadud

laenumakseid eriti suures ulatuses, tekitades kaebajatele ja investoritele varalise kahju eriti

suures ulatuses, s.o summas, mis ületab 400 000 eurot (KarS § 121 lg 3). Kahtlustele

mittereageerimisel oleks kaebajad kahjustanud ettevõtlust ja investoreid.

Kaebajad ei nõustu esmase kuriteokahtluse kontrollimise vajaduse välistamist põhjendusega, et

mitte igasugune lepinguga võetud kohustuse täitmisega viivitamine või selle täitmata jätmine

ei ole vaadeldav pettusena kelmuse koosseisu tähenduses. Kuriteokaebuses on piisavalt

fikseeritud tegevused, mis ilmestavad, et projektide progressi ülevaadetes ja muus projektide

elluviimisega seotud informatsioonis on esitatud tegelikkusele mittevastavaid ja eksitavaid

andmeid. On loogiline, et sellistest andmetest vaikimine tähendab iga uue lüli jaoks platvormi

ja investorite usalduse ärakasutamist. Seega, kui on tuvastatud, et toimepanija esitab mitme

paralleelselt elluviidava projekti kohta andmeid, mille tegelikkusele vastavuses on põhjendatud

alus kahelda, viitab see kahtlusele, et varaliste vahendite täieliku või osalise ebaseadusliku

omandamise soov esines esimesest hetkest. Kaebajatele ei saa ette heita, et investeerimisriski

realiseerumist üritatakse asendada kuritegude toimepanemise kahtlusega. Käesolevat juhtumit

ei ole võimalik vaadelda ka lepingu täitmata jätmisena, vaid tuleb arvestada konkreetse

finantsteenuse eripära ning võimalust, et sellise tegevuse puhul on võimalik ja kohustuslik

esitada jooksvalt täiendavat teavet (nt projektide kvartaalsed aruanded/ülevaated), mis omavad

ajas otsest mõju järgmistele varakäsutustele (rahastamisvoorudele). Kui on tuvastatud, et

varakäsutuse eelduseks olevate andmetega manipuleeritakse ehk neis esitatakse tegelikkusega

vastuolus olevaid andmeid või et selliseks varakäsutuseks puudub omastamise vm tegevuse

tõttu üldse alus, siis saab sellist teavet käsitada valeandmetena. Kaebajad ei ole tuginenud

sellele, et projektid ei käivitunud oodatud või loodetud viisil või et tööde kvaliteet oli

puudustega, vaid tuginesid usalduse kaotusele ja eksitava teabe esitamisele, mis omas

otsustavat kaalu nii esialgsete kui täiendavate rahastamisvoorude toimetamisel.

Rahastamisotsuste tegemisel on oluline mõju vahetu varakäsutuse sooritanud investorite

varaliste huvide järgimisele. Samaväärset kaalukust omab see, mil viisil ja kuidas usaldatakse

projektide elluviijaid, sest just ühisrahastusplatvormi pidajal on kohustus pidada toimetatavate

projektide kohta aruandlust projektide hetkeseisu ja prognoositavate tulemuste kohta. Selline

teave ei tohi oma sisult erineda projektide elluviijate käsutuses olevast, sest selle tagajärjel

kahaneks investorite poolne usaldus ning kahjustuksid nende varalised huvid.

Lisaks juhivad kaebajad tähelepanu asjaolule, et alates 6. novembrist 2020 on Q OÜ osanikuks

XXX W (XXXXXXXXXXX), millise osaluse suuruseks on 18,64%. Antud äriühing on seotud

C ja Yga. Kaebajate hinnangul omandas C Q OÜ-s osaluse põhjusel, et tekitada kaebajate ja

nendega seotud isikutes (juhatus, osanikud ja investorid) usalduslikud suhted, luues endast

väära ettekujutuse. Samuti on osaluse omandamise üheks põhjuseks olnud kaebuse esitanud

äriühingute sisemise ärisaladuse ja taustinformatsiooni saamine, millega mõjutada Cle ja

temaga seotud äriühingutele võimalikke negatiivseid järelmeid. C on kinnitanud vestlustes

kaebajate juhatuse liikmetele 2023. aasta kevadel, et tema osaluse omandamise eesmärk oli

saada temaga seotud äriühingutesse rahalisi vahendeid, mitte aga teenida Q OÜ-st osanikuna

omanikutulu. Seeläbi on avaldunud kaebajatele C tegelikud motiivid nii dokumentaalsetele

tõenditele kui isiklikele vestlustele tuginevalt, millest viimaseid saavad asjassepuutuvad isikud

kinnitada ülekuulamiste käigus. Samuti ei ole C soovinud asuda Q OÜ juhatusse, et mitte

vastutada Q OÜ tegevuse eest ehk vastutada pettuse ilmsiks tuleku korral investorite ees.

Kaebajate hinnangul on C kinnitanud enda käitumisega kuritegelikku kavatsust juba Q OÜ-s

osaluse omandamisel, s.o 2020. aasta sügisel, hilisemalt laenude saamisel, mille eesmärk on

olnud saada kaebajate kaudu investoritelt rahalisi vahendeid ja mitte neid hilijem tagasi maksta

ehk jätta teadvalt enda lepingulised kohustused täitmata. Ühtlasi saab C äriühingute

majanduslikku seisu analüüsides asuda seisukohale, et C on asunud enda äriühinguid varatuks

muutma ning kasutama variisikuid eesmärgiga tekitada uusi vaidlusi, sh asunud erinevaid

äriühinguid restruktureerima, et ennast ja enda lähikonda distantseerida võimalikest

toimepandud pettustest ja muudest võimalikest rikkumistest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks ei ole

alust.

7. Riigiprokuratuur asus seisukohale, et kuigi X OÜ esindaja esitatud kuriteokaebuses

viidatakse mitmele võimalikule kuriteole, on X OÜ käsitatav kannatanuna vaid väidetava

kelmuse kontekstis ja saab seega menetluse alustamata jätmist vaidlustada vaid kelmuse osas.

Ülejäänud osas jättis Riigiprokuratuur kaebuse läbi vaatamata. Ringkonnakohtule esitatud

kaebuses on Riigiprokuratuuri määrust vaidlustatud vaid osas, millega jäeti esitatud kaebus

rahuldamata

ja

väidetava

kelmuse

uurimiseks

kriminaalmenetlus

alustamata.

Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse osalist läbi vaatamata jätmist vaidlustatud pole, mistõttu

ringkonnakohus seda, kas X on alust käsitada kannatanuna mõne muu kuriteokaebuses

märgitud kuriteokoosseisu valguses, ei kontrolli.

Ringkonnakohus on aga seisukohal, et Riigiprokuratuur on eksinud ka küsimuses, kas X OÜ1

on väidetavalt toime pandud kelmuses kannatanu. Tõsi küll, see ei anna alust Riigiprokuratuuri

määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmiseks – erinevalt KrMS § 207 lg-st 1, mis

annab kaebeõiguse kannatanule, näeb KrMS § 208 lg 1 ette, et advokaadi vahendusel saab

ringkonnakohtule kaebuse esitada isik, kelle Riigiprokuratuurile esitatud kaebus jäeti

rahuldamata. See tähendab, et isikul, kelle kaebuse Riigiprokuratuur sisuliselt lahendas, on

õigus

Riigiprokuratuuri

määruse

peale

ringkonnakohtule

kaevata

(põhimõtteliselt

samasugusele seisukohale on asunud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium 12. jaanuaril 2016

kriminaalasjas nr 3-1-1-148-05 tehtud määruses). Küsimus, kes on kannatanu, haakub aga

tihedalt kuriteokoosseisu asjaolude analüüsiga.

KrMS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle

õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult

kahjustatud. Kahjustatud õigushüve peab olema õigushüve, mida konkreetne kuriteokoosseis

kaitseb. See nähtub esiteks KrMS § 37 lg 1 esimeses lauses öeldust, et õigushüve kahjustus

peab tulenema selle isiku vastu suunatud kuriteost. Seda, et isik saab olla kannatanu juhul, kui

kahjustada on saanud tema õigushüve, mida kuriteokoosseis kaitseb, rõhutab veelgi KrMS § 37

lg 1 teine lause, mis näeb ette kahjustatavat õigushüve puudutava erandi, öeldes, et kuriteokatse

puhul on isik kannatanu ka juhul, kui rünnatud õigushüve asemel kahjustatakse tema sellist

õigushüve, mille kahjustamine on rünnatud õigushüve kahjustamisest hõlmatud. Seejuures peab

selleks, et isikut oleks alust käsitada kannatanuna, olema õigushüve kahjustatud vahetult

kuriteoga.

Kelmuse puhul on kaitstav õigushüve vara. Kuriteokaebuses ega edasises kaebemenetluses pole

X OÜ esindaja väitnud, et X OÜ oleks saanud vahetult tema vastu toime pandud kelmuse

tulemusel varalist kahju. Kuriteokaebusest alates on rõhutatud, et varalist kahju said

ühisrahastusplatvormi kaudu projektidesse raha paigutanud investorid. Nii on kuriteokaebuses

öeldud, et projektide kohta valeandmete esitamise tulemusel tekkis „mitmele tuhandele

1 Nagu Riigiprokuratuurilegi esitatud kaebuses, on ringkonnakohtule esitatud kaebuses nimetatud

kannatanutena, kelle nimel kaebus on esitatud, X OÜ-d ja Q OÜ-d. Samas ei ole kaebuse esitaja kummaski

kaebuses põhjendanud, miks peaks kannatanuna käsitama Q OÜ-d. Nagu Riigiprokuratuuri määruses märgitud,

ei tähenda teises juriidilises isikus osanikuks olemine automaatselt kannatanu staatust. Samas tuleb tõdeda, et

küsimus, kas Q OÜ on kannatanu, ei oma praeguses kaebemenetluses tähendust, kuivõrd kaebus on esitatud

ühtlasi Riigiprokuratuuri määruses kannatanuna käsitatud X OÜ nimel. Sellest tulenevalt ei anna asjaolu, et

kaebuses on selle esitajate seas nimetatud ka Q OÜ-d, alust kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

investoritele tegelik ja potentsiaalne varaline kahju (saamata põhimakse ja intressid) summas

7 734 894 eurot“, X OÜ-l on aga tekkinud „maine ning täiendavate kuludega seotud kahju“.

Nii kaebuses Riigiprokuratuurile kui ka ringkonnakohtule on korratud, et varaline kahju on

tekitatud platvormil projektidesse investeerinud investoritele ning mainekahju ja täiendav muu

kulu platvormi pidajale. Seejuures on Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses märgitud – ilma

seisukohta põhjendamata –, et „siinjuures tuleb arvestada, et ühisrahastusplatvormi pidajat

kannatanuna käsitledes ei pea ta olema tsiviilõigusliku suhte pool, vaid vahend ja abinõu algsete

investeeringute saamiseks“. Ringkonnakohus rõhutab, et kannatanu saab olla vaid isik, kes

vastab KrMS § 37 lg 1 tunnustele. Kuna KrMS § 37 lg 1 järgi on kannatanu isik, kelle õigushüve

on tema vastu suunatud kuriteoga rünnatud, on raske ette kujutada, et kannatanu saaks olla

keegi, kes oli vaid vahend, mille vahendusel kuritegu toime pandi.

Nagu

eelnevast

näha,

on

X

OÜ

esindaja

käsitluse

järgi

kahjustatud

eeskätt

ühisrahastusplatvormi kaudu raha projektidesse paigutanute vara, st kannatanu tunnustele võiks

vastata just viimased. Sisuliselt ongi kaebuse esitaja positsioneerinud end kuriteokaebusest

alates investorite huvide kaitsjana, nimetades kannatanuna nii ühisrahastusplatvormi pidajat kui

selle kaudu projektidesse investeerinuid (nt „Kuriteokaebuse esitaja leiab, et tema ja investorite

suhtes on toime pandud KarS § 209 lg 1 tähenduses kelmuse tunnustele vastav tegu“).

Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses on sisuliselt väidetud, et ühisrahastusplatvormi tuleks

käsitada kannatanuna, kuna ta teab kõige paremini, kes kui palju kuriteokaebusega seotud

projektidesse investeerinud on ning millist kahju on seeläbi kantud ja milline kahju võib veel

saabuda. Sellist populaarkaebust kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale aga

kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe.

Kuigi X OÜ esindaja on väitnud seda, et kuriteod on põhjustanud X OÜ-le kulusid, on see väide

üldsõnaline ja tuvastatav pole, millised lisakulud X OÜ-l vahetult kuriteo tulemusel tekkinud

on. Väidetavat mainekahju ei saa aga pidada õigushüveks, mille rikkumise eest kelmuse

kuriteokoosseis kaitseb. Pealegi, öeldes, et X OÜ polnud tsiviilõigusliku suhte pool, vaid

vahend ja abinõu algsete investeeringute saamiseks, on X OÜ esindaja ise sisuliselt

deklareerinud, et väidetav kelmus pole toime pandud X OÜ vastu. X OÜ esitatud

menetlusdokumentidest ei ilmne seega asjaolusid, millest tulenevalt tuleks X OÜ-d käsitada

kannatanuna.

Erinevalt X OÜ esindajast, kes rõhutab, et varalist kahju said investorid, on

ringkonnaprokuratuur asunud seisukohale, et X OÜ-d on põhjust pidada kannatanuks, sest just

tema sai varalist kahju:

„Prokuröri arvates ei ole kannatanuteks investorid, kes projektidele raha andsid. Seda

põhjusel, et nagu nähtub lisana esitatud laenulepingust, siis on tegemist juriidiliste

isikute vahel sõlmitud lepinguga, mitte iga üksikinvestori poolt heakskiidetud

lepinguga. Raha, mida välja laenati ei olnud enam investorite vara, kuna see kanti

laenuandja kontole, millega muutus see tema varaks. Investoritel võis jääda küll

nõudeõigus X OÜ vastu, kuid neil ei tekkinud nõuet rahastuse taotleja vastu.“

Riigiprokuratuuri määruses on üksnes deklareeritud, et „kaebaja kannatanu staatust ja sellest

tulenevalt kaebeõigust tuleb jaatada KarS § 209 osas, kuid kaebus sellega seonduvalt tuleb jätta

rahuldamata“. Seda, miks Riigiprokuratuur X OÜ-d kannatanuks peab, määruses aga

põhjendatud ei ole. Kuivõrd X OÜ kannatanu staatust väidetava kelmuse puhul on möönnud

juba

ringkonnaprokurör,

võiks

eeldada,

et

Riigiprokuratuur

on

nõustunud

ringkonnaprokuratuuri seisukohaga. Kui aga vaadata kuriteokaebuse rahuldamata jätmise teate

ja Riigiprokuratuuri määruse põhjendusi, siis ilmneb, et just seda asjaolu puudutavas osas,

millel põhineb ringkonnaprokuröri seisukoht, et X on kannatanu, on Riigiprokuratuur asunud

vastupidisele seisukohale.

Kui ringkonnaprokurör leidis, et X OÜ laenas välja oma raha, siis Riigiprokuratuuri määruses

on öeldud:

„KarS § 211 puhul nõustub riigiprokurör ringkonnaprokuratuuriga, et rahastusplatvormi

omanikku ei saa kannatanuna käsitleda vahetu kahju puudumise tõttu, sest investeeringu

tegid konkreetsed investorid, kellel tekiks varaline kahju, kui jaatada KarS § 211

koosseisu esinemist.“

Nagu eelnevast näha, on riigi- ja ringkonnaprokuröri seisukohad hoolimata riigiprokuröri

kinnitusest, et ta nõustub ringkonnaprokuröriga, risti vastupidised. Kuigi osundatud

Riigiprokuratuuri määruse lauses on juttu KarS §-st 211, on see lause kelmuse kontekstis

asjakohane, sest ka kelmuse puhul on oluline, keda eksitati, kes tegi varakäsutuse ja kellel tekkis

selle tulemusel kahju.

Eelnevast tulenevalt tekib küsimus, kas varalist kahju on saanud X OÜ või

ühisrahastusplatvormi kaudu projekte rahastanud isikud (keda on varalist kahju saanutena

nimetanud ka X OÜ esindaja).

Paika peab kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates märgitu, et kuriteokaebuse lisast nr 21

nähtuvalt on vähemalt ühel korral sõlminud X OÜ enda nimel laenuandjana laenulepingu.

Sellest ei saa siiski pikemata järeldada, et X OÜ sai varalist kahju, ega isegi seda, et X OÜ oli

see, kes eksitusse viiduna tegi varakäsutuse. Kaebuse esitaja on ise selgitanud, et kõnealune

leping sõlmiti sellise kinnisvara soetamiseks, mis pidi olema ühisrahastusplatvormi kasutanud

investorite tagatiseks, seega ei olnud tegemist tavalise ühisrahastusprojekti raames antud

laenuga. Seda, mis tähendus on sellel lepingul väidetava kelmuse kontekstis, kaebusest ei selgu.

Isegi, kui ka ühisrahastusprojektide puhul sõlmiti samasugused lepingud, peaks väitmaks, et X

OÜ paigutas projektidesse oma raha, olema investorite raha läinud X OÜ-le üle.

Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses on X OÜ esindaja väitnud, et kui investorid tegid

ühisrahastusplatvormil rahalise makse, muutus see ühisrahastusplatvormi pidaja omaks, seda

aga bilansiväliselt ja eraldi kontol ning liikus sealt bilansivälise rahalise vahendina projekti

elluviijale. Ringkonnakohus nendib, et selgitus ei anna mingit aimu, milline õigussuhe oli

investorite ja ühisrahastusplatvormi pidaja vahel. X OÜ esindaja pole selgitanud sedagi, mis

õiguslik tähendus on sellel, et investorite raha oli eraldi kontol, rääkimata sellest, et oleks

viidatud õiguslikule alusele, millest tulenevalt sai raha ühisrahastusplatvormi pidaja omaks.

See, et raha hoiti eraldi kontol, kust see suunati edasi projekti elluviijale, viitab pigem sellele,

et tegemist ei olnud X OÜ enda rahaliste vahenditega. Selline järeldus saab kinnitust, kui

vaadata Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses viidatud X OÜ kodulehel olevaid

ühisrahastusplatvormi teenuse tingimusi (mis on paraku ingliskeelsed sõltumata sellest, mis

keel kodulehel valida).

Tingimuste p 4.4. ütleb, et ühisrahastusplatvormi pidaja hoiab kasutaja üle kantud summasid

selleks ettenähtud kontol oma nimel, kuid hoiab neid eraldi oma vahenditest. P 4.6. ütleb, et

oma varem üle kantud vahendite arvel võib kasutaja anda laenu või teha muid makseid. Seega

kinnitavad

ühisrahastusportaali

kasutamise

tingimused,

et

kasutaja

raha

hoitakse

ühisrahastusportaali pidaja enda vahenditest eraldi ning kasutajal säilib õigus sisse makstud

rahasummat käsutada. Kuivõrd omandiõigus väljendub õiguses vara käsutada, ei läinud

kasutaja sisse makstud raha järelikult ühisrahastusportaali pidajale üle, vaid jäi kasutaja

omandisse.

Ka näitavad tingimused seda, et investeerimise üle otsustasid ehk vastava varakäsutuse tegid

ühisrahastusportaali kasutajad (investorid). Tingimuste p 5.5. kohaselt on laenutaotlus suunatud

kasutajatele ja p 6.2 kohaselt on igal kasutajal, kellel on ühisrahastusportaalis vabu rahalisi

vahendeid, õigus anda taotlejale laenu. Teenuse tingimuste p 6.4., 6.7.ja 7.1. räägivad sellest,

et laenu taotleja ja investor sõlmivad omavahel siduva laenulepingu.

Neist asjaoludest teeb ringkonnakohus järelduse, et kuni raha laenusaajale üle andmiseni

kuulusid laenu andmiseks kasutatavad rahalised vahendid ühisrahastusportaali kasutajatele

(investoritele). Järelikult olid ka nemad need, kes said rahast ilma jäädes kahju. Selle kahju

tingis eespool käsitletud asjaoludest tulenevalt investorite endi tehtud varakäsutus – investorite

raha mingisse projekti paigutamise otsustust ei teinud X OÜ, vaid investorid ise. X OÜ üksnes

täitis rahaliste vahendite laenu saajale üle andmisel investorite korraldust. Seega ei olnud

tegemist kolmnurkkelmusega, kus X OÜ oleks investorite eest varakäsutuse teinud. See, et X

OÜ ei olnud varakäsutuse tegija, tähendab, et tema eksitamine ei vasta kelmuse

kuriteokoosseisule, kuna puudub seos eksitusse viimise ja eksitusse viidu varakäsutuse vahel.

Järelikult ei ole kuriteokaebuse väited X OÜ eksitamise kohta asjassepuutuvad.

8. Ringkonnakohus nendib, et seda, kuidas investoreid eksitati varakäsutust tegema,

esialgses kuriteokaebuses ega edasistes kaebustes jälgitavalt välja toodud pole.

Ringkonnakohtule esitatud kaebuses on väidetud, et „kuriteokaebusele lisatud tõenditest

avaneb ülevaade Eesti ja välisriikidega seotud äriühingute struktuurist ja omandisuhetest,

Moldova ja Hispaania projektide rahastamisest, nende ajalisest kulgemisest ja tekitatud kahjust,

Moldova projektide kohta avaldatud erineva sisuga progressiraportitest, Hispaania projekte ellu

viiva R SL majandustegevusega seotud dokumentidest, sh B SL-iga seotud arvetest ja

pangatehingute väljavõtetest, Hispaania projektidega seotud ehitusobjektide osas võla

tunnistamisest ja kinnisvara koormamisest B SL kasuks, ehitustööde notariaalset ülevaatust

kinnitavatest dokumentidest“. Sellega seoses juhib ringkonnakohus tähelepanu, et selle,

millised asjaolud on vaja välja tuua ja ära tõendada, määrab ära kuriteokoosseis, millele vastav

kuritegu on kaebuse esitaja hinnangul toime pandud. Kui kuriteokaebuses paluti kaaluda

kriminaalmenetluse alustamist kolme kuriteokoosseisu – KarS § 209 lg 2 p 3, 4, 5, § 211 lg 1

ja 2172 lg 1 – alusel, siis nüüdseks on vaidlus ainult küsimuses, kas kriminaalmenetlust tuleks

alustada KarS § 209 lg 2 p 3, 4 ja 5 alusel. Sellest hoolimata pole esitatud kaebuses kasutatud

võimalust tuua välja neid asjaolusid, mis seonduvad konkreetselt väidetavalt toime pandud

kelmusega, ning siduda neid ühest küljest kuriteokaebusele lisatud tõenditega, millele hinnangu

andmist on kaebuses taotletud, ja teisest küljest konkreetsete kelmuse kuriteokoosseisu

tunnustega. Kuriteokaebuses kirjeldatud asjaoludest, mida on ulatuslikult korratud

ringkonnakohtule esitatud kaebuses, vähemalt osade (nt ettevõtte juhatuse liikmete vahetamise

või üldkoosolekul toimunu kirjelduse) puhul on keeruline näha seost kelmuse

kuriteokoosseisuga, osalt on asjaolusid kirjeldatud üldiselt, kuupäevade ja sündmuste käiguga

sidumata, mistõttu on keeruline aru saada, keda ja kuidas kaebaja hinnangul eksitati. Osalt on

aru saada, et asjaolusid on kirjeldatud eesmärgiga näidata X OÜ-d kannatanuna. Seevastu pole

antud ülevaadet sellest, millist teavet investoritele neilt ühisrahastusportaali kaudu laenu

taotledes anti (või mida andmata jättes asjaoludest vale mulje jäeti), mis kohustused endale iga

konkreetse projekti puhul võeti, kuidas ja millal neid kohustusi rikuti ning kas ja millist teavet

seejuures võlausaldajatele anti. Seetõttu ei jaga ringkonnakohus ka kaebuse esitaja seisukohta,

et kuriteokaebuses esitatud asjaoludest ei saa nähtuda ühtegi kriminaalmenetlust välistavat

asjaolu.

Prokuratuur on keeldunud kriminaalasja alustamast põhjendusega, et kaebaja on tuletanud

kelmuse asjaoludest, mis leidsid aset pärast varakäsutuse tegemist (projekt ei käivitunud

loodetud viisil, tehtud tööd olid halva kvaliteediga, investeeringut on kasutatud väidetavalt

mittesihipäraselt jms). Ringkonnakohtule esitatud kaebuses on leitud, et ka isikute hilisemast

käitumisest saab teha järeldusi selle kohta, et isikutel polnud juba lepingut sõlmides kavas seda

täita. See väide on iseenesest õige, aga samas ei tähenda see, et igast hilisemast lepingu täitmata

jätmisest saaks teha järelduse, et isikul polnud algusest peale kavatsust lepinguga võetavaid

kohustusi täita (mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2011 kohtuotsus

väärteoasjas nr 3-1-1-45-11). Järelikult peab kriminaalmenetluse alustamiseks nähtuma midagi

sellist, mis annaks alust kahtluseks, et lepingu rikkumine pole hiljem tekkinud olukorra või

hiljem tekkinud tahte tulemus. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses on väidetud, et selline

asjaolu on isikute kuritegelik käitumismuster, kuid see väide jääb üldsõnaliseks ja ning

asjaolusid, mis väidetava mustri moodustavad, on kirjeldatud pealiskaudselt. Ka esitatud

faktiväited jäävad üldsõnaliseks ning tõenditega seostamata. Nii on kaebuses väidetud, et

„täiendavate rahastusvoorude toimumise ajaks oli aga mõlema projekti puhul esitatud rahaliste

vahendite juurdesaamiseks ebaõiget teavet“. Täpsustatud pole, kellele, mis vormis ja millist

valeteavet esitati ning kas – ja millisest – tõendist need asjaolud nähtuvad.

Asjaoluna, mis näitab investorite eksitamist, on kaebuses viidatud sellele, et Telegrami grupis

esitati investoritele juba X platvormil investeeringuid saanud Moldova projektide progressi

kohta teavet, et ehitus käib täie hooga, kuid tegelikult oli projektide elluviimisega seotud

ettevõtted juba alustanud restruktureerimise protseduuridega. Ka on kaebuses väidetud, et

investoritele esitatud projektide valmisoleku protsent oli oluliselt madalam kui X OÜ-le varem

saadetud ülevaadetes. Selline tegevus viitavat progressi aruannetes esitatud ebaõigetele

numbritele ja projektidega seotud teabega eksitamisele suurema rahastuse saamise eesmärgil.

Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda esitatud väited ja tõendid sellist järeldust teha. See, kui

investoritele esitati projektide kohta teavet, mille kohaselt oli projektide valmisoleku protsent

madalam kui X OÜ-le varem saadetud ülevaadetes, võiks viidata küll sellele, et X OÜ-le

esitatud teave polnud õige, kuid ei näita kuidagi, nagu oleks eksitada püütud investoreid. Seda,

et projektid ei olnud tegelikult sellises valmimisjärgus, nagu oli investoritele esitletud, kaebuses

ära näidatud ei ole. Seega pole kaebuses ära näidatud, kuidas on lisarahastuse saamiseks

investoreid eksitatud.

Ringkonnakohus nõustub kaebuses öelduga, et kaebaja ei saa ise asuda õigusasutuse rolli ja

kuriteo asjaolusid täies ulatuses tõendada. See ei tähenda aga, et isik, kes taotleb

kriminaalmenetluse alustamist, ei peaks tema kasutada olevatele tõenditele tuginedes

argumenteeritult ära näitama, miks ta leiab, et keegi on pannud toime kuriteo tunnustega teo.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et ringkonnakohus väidetavat mustrit ei näe, mistõttu ei ole

tuvastatavad ka kelmuse tunnused.

9. Eeltoodud põhjustel nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri järeldusega, et esitatud

tõendite valguses ei ole kuriteokaebuses märgitud isikute käitumises KarS § 209 tunnused

tuvastatavad, mistõttu puudub kriminaalmenetluse alus. Sest tulenevalt on kriminaalmenetluse

alustamata jätmine olnud seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus jätab KrMS § 208 lg 5

alusel Riigiprokuratuuri 31. jaanuari 2024 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata.

Allkirjastatud digitaalselt