3-23-1355/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-23-1355

21. märts 2024

Kadri Palm

X kaebus Võru Vallavalitsuse 16. mai 2023. a korralduse nr 308

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

Vastustaja – Võru vald, esindajad Kaja Kiilo ja Hanna Maria

Rüütli

Kolmas isik – Y, volitatud esindaja Feliks Luiksaar

Asja läbivaatamine

Istung 7. veebruaril 2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Mõista Xlt Yi kasuks välja menetluskulu summas 520 eurot. Muus osas jätta

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada kohtulahendi avaldamisel otsuses märgitud füüsiliste isikute nimed

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. aprillil 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

3-23-1355

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Võru Vallavalitsus otsustas 25. septembri 2018. a korraldusega nr 602 „Maa

ostueesõigusega erastamine“ anda nõusoleku Xle ostueesõigusega erastada Võru

vallas Madala külas Tuulõmäe maaüksus pindalaga 34,08 ha. Võru Vallavalitsus

otsustas 18. detsembri 2018. a korraldusega nr 813 „Õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamine“ tagastada Yile Võru vallas Madala külas Väike-Madala maaüksus

suurusega 7,09 ha. Tagastamata jäänud maa 0,95 ha ulatuses otsustati kompenseerida.

Mõlemad korraldused vaidlustati kohtus, misjärel on korraldus nr 602 tühistatud ja

korraldus nr 813 kehtetuks tunnistatud (vt haldusasjad nr 3-19-935 (digitaalse

kohtutoimiku leheküljed (dtl) 74-90) ja nr 3-19-310 (dtl 91-95)).

2. Võru Vallavalitsus otsustas 16. juuni 2021. a korraldusega nr 444 „Menetluste

uuendamine“ (dtl 60-61) uuendada Xle ostueesõigusega erastamise menetluse ja Yile

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse.

3. Võru Vallavalitsus määras 21. märtsi 2023. a korraldusega nr 180 sauna teenindamiseks

vajaliku maa suuruse ja piirid vastavalt lisaks olevale maaspetsialist Krista Lepp poolt 3. mail

2022. a koostatud sauna teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanekule, ligikaudse

pindalaga 150 m2, asukohaga Võru maakond, Võru vald, Madala küla (dtl 169-175).

4. Maa-amet vastas 4. aprillil 2023 Võru Vallavalitsuse pöördumisele kirjaga nr 6-

13/23/2662-3, et saun-aiamaja paikneb ligikaudu pooles ulatuses maakasutusõigusega, kuid

ehitusõiguseta õue-aiamaal ja ülejäänud pooles ulatuses alal, millele ei olnud antud

maakasutusõigust õue-aiamaana (dtl 185-187). Maa-amet oli arvamusel, et õueaiamaa skeem

14 ei ole käsitletav ehitamiseks vajaliku maakasutusõigusena asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse (AÕSRS) § 14 lg 1 mõistes. Võru Vallavalitsus on tõendanud, et maakasutusõigus oli

olemas, kuid II maatükki võis kasutada ainult põllumaana, mitte ehitamiseks. Seega AÕSRS §

14 lg 1 mõistes on X saun vajaliku maakasutusõiguseta ja ehitusloata püstitatud ehitis, mis ei

takista selle aluse maa tagastamist maa tagastamise õigustatud subjektile. Maa tagastamise

menetluse käigus tuleb selgitada maa tagastamise õigustatud subjektile ja ehitise omanikule

AÕSRS § 14 lg 2 sisu.

5. Võru Vallvalitsus tunnistas 16. mai 2023. a korraldusega nr 308 kehtetuks oma 21. märtsi

2023. a korralduse nr 180 tagasiulatuvalt alates 21. märtsist 2023 (dtl 11-15).

6. Kaebaja esitas 15. juunil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Võru Vallavalitsuse

16. mai 2023. a korralduse nr 308 tühistamiseks (dtl 2-7).

7. Tartu Halduskohus võttis 20. juuni 2023. a määrusega kaebuse menetlusse,

tunnistas vastustajaks Võru valla ja kaasas menetlusse kolmanda isikuna Yi (dtl 21-

23).

8. Kolmas isik esitas 24. juulil 2023 vastuse kaebusele (dtl 30-34, 37-40).

9. Vastustaja esitas 24. juulil 2023 vastuse kaebusele (dtl 42-47).

10. Tartu Halduskohus määras 4. detsembri 2023. a määrusega asja läbivaatamisele

kohtuistungil (dtl 192-193). Kohtuistung toimus 7. veebruaril 2024 (istungi protokoll

(dtl 198-206).

3-23-1355

11. Kaebaja ja kolmas isik esitasid 7. veebruaril 2024 menetluskulude nimekirja ja

kuludokumendid (dtl 207-209, 210-212).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebaja nõuab Võru Vallavalitsuse 16. mai 2023. a korralduse nr 308 tühistamist,

põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.

12.1.Tartu Halduskohus leidis 4. veebruari 2014. a otsuses nr 3-13-1034, et kaebajale kuuluv

saun-aiamaja ei asu puudutatud isikule tagastataval õigusvastaselt võõrandatud maal.

Lisaks eeltoodud kohtulahendile viitas Võru Vallavalitsus Tartu Ringkonnakohtu 30. mai

2001. a otsusele nr 2-2-188/2001, millega jäeti samas asjas Tartu Maakohtu 30. mai 2001.

a otsus muutmata. Kuna Riigikohus puudutatud isiku teistmisavaldust Tartu Maakohtu 30.

mai 2001. a otsusele menetlusse ei võtnud, jäi nimetatud otsus jõusse. Seega jäid ja on

tänaseni ka eelpool viidatud otsused kaebajale kuuluva ehitise (saun-aiamaja) osas

õiguspärased ja kehtivad.

12.2.Võru Vallavalitsus on korralduses nr 308 põhjendamatult eeldanud Maa-ameti poolt 4.

aprillil 2023. a Võru Vallavalitsusele edastatud vastuses märgitu põhjal, et korraldus nr

180 on õigusvastane. AÕSR § 14 lg 1 kohaselt maakasutusõiguseta või ehitusloata

püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on maatüki

oluline osa. Seega sätestab eeltoodu sõnaselgelt, et ehitise püstitamiseks on vajalik üks

kahest – kas maakasutusõigus või ehitusluba.

12.3.Õiguspärane ei saa olla olukord, mil üks asutus (Maa-amet) esitab omapoolse nägemuse

AÕSR § 14 lg 1 sõnastuse tõlgendusele ning teine asutus (Võru Vallavalitsus) tugineb

õigusakti sätte konkreetse sõnastuse asemel tõlgendusele, mida pakub välja asutus. Antud

juhul on Võru Vallavalitsus just nii käitunud ja lähtuvalt pelgalt Maa-ameti hinnangust

automatiseeritult pidanud enda korraldust nr 180 õigusvastaseks.

12.4.Isegi juhul, kui eeldada, et Maa-ameti hinnang ja Võru Vallavalitsuse korraldus nr 308,

mis on Maa-ameti arvamuse alusel koostatud, on õiguspärane, siis ei ole Võru

Vallavalitsus oma korralduses hinnanud asjaolusid tervikuna.

12.5.Kaebajal on juba 2018. a vastustaja korraldusest nr 573 ja kohtulahenditest tulenevalt

tekkinud õiguslik kindlus ja teadmine, et temale kuuluv hoone on püstitatud õiguspäraselt.

Samal ajal on kaebaja teinud pingutusi oma vara (ehitis) säilitamiseks ning järjepidevalt

seda elukorralduslikult kasutanud.

12.6.Kahtlemata kaalub tänases olukorras (arvestades õiguskindluse tagamise kohustust,

kohtuotsuseid, vastustaja varasemaid otsuseid ja kaebaja huvi asja tervikliku säilitamise

vastu) kaebaja isiklik huvi üles avaliku huvi (sh puudutatud isiku huvi). Vastustaja on

jätnud eelpool nimetatud huvid kaalumata ja kaebaja ehitist puudutavad asjaolud

tervikuna hindamata.

12.7.Andes välja vastandlikke korraldusi ja jättes korralduse nr 308 andmisel arvestamata

varasemalt asjas tehtud ja täna kehtivad lahendid, on vastustaja rikkunud usalduse

arvestamise kohustust.

13. Võru vald vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses

kaebusele märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist.

13.1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Võru maakonna

komisjoni 2. aprilli 1993. a otsusega nr 1058 on endise Madala 60 talumaa, pindala 41,19

ha, kinnistu nr 1536, õigustatud subjektiks tunnistatud W (surnud 6. veebruaril 1995).

3-23-1355

Lasva Vallavalitsus 20. juuni 1994. a korraldusega nr 39-k otsustati tagastada „Madala nr

60“ talu maa endistes piirides. Korraldus on kehtiv.

13.2.Lasva Vallavalitsuse 16. jaanuari 2013. a korralduse nr 4 alusel tagastati endisest Madala

60 talu maast 33,15 ha. Tagastamata jäi 8,04 ha. Nimetatud osa tagastamine on viibinud

vaidluse tõttu, kas kaebajale kuuluv Võru vallas Madala külas olev saun-aiamaja asub

õigustatud subjektile tagastataval Madala 60 talu maal ja kas tegemist on seadusliku

ehitisega.

13.3.Maakasutusõiguse ja ehitise õiguspärasuse tõendamiseks ei ole kaebaja vallale

ostueesõigusega erastamiseks vajalikke dokumente esitanud, sisuliselt on vald ise

arhiivist asjakohaseid dokumente otsinud. Lasva Vallavalitsus on 21. juunil 2011

edastanud kaebajale kirja nr 5-1.3/399 ning palunud maa ostueesõigusega erastamiseks

esitada saun-aiamaja osas maakasutusõigust tõendavad dokumendid või ehitusluba.

Palutud dokumente kaebaja Lasva Vallavalitsusele ei esitanud.

13.4.Kuna kaebaja ei ole esitanud vallale ostueesõigusega erastamiseks asjakohaseid

dokumente, siis ei saa kaebaja tugineda õiguspärasele ootusele, et kõik kehtivad

kohtulahendid ja valla otsused jäävad kehtima. Kolmandale isikule õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise ja kaebajale ostueesõigusega maa erastamise vaidlus on

kestnud aastaid ja uute asjaolude ilmnemisel või uute tõendite lisandumisel on nendest

tulenevalt seisukohad muutunud.

13.5.Kuna Võru Vallavalitsusel oli kahtlus C maakasutusõigust tõendavatele dokumentidele

õigusliku hinnangu andmise osas, pöördus Võru Vallavalitsus 7. veebruari 2023. a kirjaga

nr 4-1/595 Maa-ameti poole sooviga saada erastamise korraldaja seisukoht selle kohta, kas

Võru Vallavalitsus on põhjendatult asunud seisukohale, et Tuulõmäe katastriüksusel asuva

saun-aiamaja sauna osa puhul on tegemist õiguslikul alusel püstitatud ehitisega ning kas

Põllumajandusprojekti Tartu osakonna poolt 1974. aasta juunis-augustis koostatud ning

Võru rajooni Lepassaare sovhoosi õue-aiamaade mõõdistamise toimikus sisalduv

õueaiamaa skeem 14 on käsitletav maakasutusõigusena AÕSRS § 14 lg 1 mõistes. Maa-

amet pikendas 10. märtsi 2023. a kirjaga nr 6-13/23/2662-2 Võru Vallavalitsuse

pöördumisele vastamise tähtaega kuni 6. aprillini 2023. Võru Vallavalitsus, soovides mitte

rikkuda kohtuasjas nr 3-22-1812 kohtu poolt määratud toimingute tegemise tähtaega ja

arvestades vallavalitsuse istungite toimumise kalendrit, võttis 21. märtsi 2023. a

korralduse nr 180 vastu enne Maa-ameti 4. aprilli 2023. a kirja nr 6-13/23/2662-3

laekumist.

13.6.Maareformi seaduse (MaaRS) § 38 lg 1 sätestab, et maareformi viivad läbi Vabariigi

Valitsus Maa-ameti kaudu ja kohalikud omavalitsused. Sama paragrahvi lõige 2 punkt 4

sätestab, et maareformi läbiviimisel on Maa-ametil õigus anda selgitusi maareformiga

seotud õigusakti rakendamisel. Kuna seadusest tulenevalt on Maa-ametil õigus anda

selgitusi maareformiga seotud õigusakti rakendamise osas, siis lähtudes Maa-ameti

selgitustest rahuldas Võru Vallavalitsus Yi vaide ning tunnistas korralduse nr 180

kehtetuks, kuna vald tõlgendas vääralt erastamise aluseks olevaid maakasutusõiguse

dokumente ja AÕSRS § 14 lg-t 1.

13.7.Kuna kaebaja ei vaidlustanud Võru Vallavalitsuse korraldust nr 180, siis kaebaja siiski

tunnistab fakti, et saun-aiamaja hoone on osaliselt, st aiamaja osa, ebaseaduslik ehitis.

13.8.Vastustaja hinnangul ei tõenda kohtuasjas 3-13-1034 tuvastatud asjaolu kaebajale

kuuluva ehitise seaduslikkust. Nimetatud asjaolu on ümber lükatud ka Tartu Halduskohtu

otsusega haldusasjas 3-19-935, kus kohus leidis, et piir erastatava maaüksuse ja

tagastatava maaüksuse vahel on kindlaks tegemata.

13.9.Lisaks tugines vastustaja korralduses nr 573 Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2001. a

otsuses nr 2-2-188/2001 kohtu poolt viidatud Võru Maavalitsuse kirjale, mille kohaselt on

saun ehitatud C poolt üle kümne aasta tagasi temale eraldatud õue-aiamaale, mis asub Y

3-23-1355

endisel talumaal. Nimetatud Võru Maavalitsuse kirja ei õnnestunud vallal kohtutoimikust

saada ja vald eeldas, et õue-aiamaa maakasutusõigus annab õiguse ka ehitamiseks ning

järeldas, et kuna Cl oli maakasutusõigus olemas, siis on tegemist seadusliku ehitisega

AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Maa-ameti selgitustega on valla seisukoht ümber lükatud.

13.10.AÕSRS § 14 lg-st 1 tulenevalt on vajalikud mõlemad – maakasutusõigus ja ehitusluba.

Madala 60 talu maal paikneva kaebajale kuuluva ehitise aluse maa saab jätta tagastamata

vaid juhul, kui ehitis on püstitatud õiguslikul alusel. Sama paragrahvi lõike 11 kohaselt

käsitatakse ehitusloana § 14 lg 1 tähenduses ka enne 1991. a 1. novembrit koostatud ja

kehtinud korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või

aiamaja tüüpprojekti või enne nimetatud tähtpäeva koostatud ja kehtinud korras kinnitatud

maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või aiamaja ehitusprojekti,

kui ehitusloa väljaandmist ei ole võimalik tuvastada.

13.11.Kaebajale kuuluva saun-aiamaja osas puudub vaidlus saun-aiamaja ehitusloa olemasolu

üle. Hoone sauna osale ega aiamaja osale ei ole väljastatud ehitusluba ja hoone omanik ei

ole esitanud Lasva vallale AÕSRS § 14 lg-st 11 tulenevalt sauna kohta koostatud ja

kehtestatud korras enne 1. novembrit 1991. aastat kinnitatud tüüpprojekti või

ehitusprojekti. Samuti puudub ehitusluba sauna juurdeehituse aiamaja osas.

14. Kolmas isik vaidleb kaebusele vastu ning leiab kokkuvõttes järgmist.

14.1.Haldusasjas nr 3-13-1034 tehtud kohtuotsuse resolutsiooniga selles asjas kaebajaks olnud

Yi tühistamiskaebus rahuldati ja see jäi jõusse ka ringkonnakohtu lahendiga.

14.2.Kolmanda isiku taotlustega tagastada temale kogu endine Madala 60 talu õigusvastaselt

võõrandatud maa, on seotud suur hulk kohtulahendeid ja haldusmenetlusi ning

halduskohtumenetlused on seejuures kestnud ca 30 aastat. Selle aja jooksul on muutunud

muu hulgas ka HKMS-i olulised sätted ja ka selles sisalduvate õigusnormide tõlgendused

Riigikohtu poolt.

14.3.Kohtuasja nr 3-22-1812 jõustunud kohtuotsuse põhjendava osa p-s 15 on kohus lugenud

tuvastatuks, et Maa-ameti poolt 27. juulil 2021 teostatud kontrollmõõtmisel tuvastati, et

selles asjas kolmanda isiku X kasutuses olev saun-aiamaja jääb vanast talupiirist Väike-

Madala katastriüksuse poole ja seega asub saun-aiamaja maal, mille tagastamist kaebaja

(Y) taotleb.

14.4.Kaebaja poolne AÕSRS § 14 lg 1 tõlgendamine on täielikult meelevaldne ja ebaõige –

n-ö pea peale pööratud („ehitise püstitamiseks on vajalik üks kahest – kas

maakasutusõigus või ehitusluba“). Manipuleerimine sidesõnaga „või“ ei ole asjakohane

nimetatud normi konteksti ja teiste normidega koostoimet silmas pidades. Kaebaja

normitõlgendus ei lähtu normitõlgenduse tunnustatud meetoditest. Maakasutusõigus ei

anna kasutajale absoluutset õigust ükskõik millisteks tegevusteks, sh õigust ehitamiseks

antud kaasuse kontekstis. Ehitis saab olla püstitatuid õiguslikul alusel ainult siis, kui on

täidetud mõlemad tingimused, st kui on olemas õiguslikul alusel kasutatav maa ja kui

ehitamiseks on olemas seaduses ettenähtud korras välja antud ehitusluba. Seda on

konstateerinud põhimõtteliselt ka Maa-amet oma 4. aprilli 2023. a dokumendis, esitades

seejuures ka faktilised ja õiguslikud põhjendused selle kohta, et kaebajal neid ei olnud.

14.5.Õiguspärane ootus ei saa tekkida ebaõiguse alusel ja sellele ebaõigusele tugineda.

Kaebaja on igakülgselt teadlik sellest, et kolmas isik on kogu aeg – hetkel juba 30 aastat –

võidelnud õiguslike vahenditega oma õiguse eest saada tagasi kogu ulatuses omal ajal

õigusvastaselt võõrandatud maa. Kaebaja on olnud kolmandaks isikuks kõikides

kohtuasjades, mis on menetletud Yi kaebuste alusel ja millised olulistes nõuetes on

rahuldatud.

3-23-1355

14.6.Nii vaidlusalune saun kui ka selle juurdeehitus asuvad mõlemad maaeraldusel nr 2, seega

sellisel maal, kuhu ehitamine oli juba maa eraldamisest saadik algusest peale keelatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

15. Kaebaja on esitanud tühistamiskaebuse, milles soovib, et kohus tühistaks Võru

Vallavalitsuse 16. mai 2023. a korralduse nr 308, millega vastustaja tunnistas kehtetuks Võru

Vallavalitsuse 21. märtsi 2023. a korralduse nr 180 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa

suuruse ja piiride määramine“ tagasiulatuvalt alates 21. märtsist 2023.

16. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud korralduses märgitut, asjakohaseid

õigusnorme, poolte kirjalikke ja suulisi seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis

ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud

kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud korraldus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus

seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele.

17. Kaebaja leiab, et kõiki asjaolusid (sh kehtivaid kohtulahendeid, milles kohtud jõudsid

järeldusele, et kaebajale kuuluv saun-aiamaja on ehitatud seaduspäraselt ning Võru

Vallavalitsuse varasemaid seisukohti, mis kinnitavad kaebaja ehitise õiguspärasust) arvesse

võttes on Võru Vallavalitsuse korralduse näol tegemist kaebaja suhtes adekvaatse

põhjenduseta, väära ja kehtivale õigusele mittevastava korraldusega. Vastustaja põhiline

vastuargument on, et Maa-ameti 4. aprilli 2023. a vastusest nähtuvalt on saun-aiamaja hoone

sauna osa ebaseaduslik ehitis ja kaebajal ei ole õigust tagastataval maal asuva ebaseadusliku

ehitise juurde maad ostueesõigusega erastada, mistõttu on ostueesõigusega erastamiseks

saunale teenindusmaa määramine seadusega vastuolus. Kohus nõustub vastustajaga.

18. Asja materjalidest nähtuvalt määras Võru Vallavalitsus 21. märtsi 2023. a korralduse nr

180 resolutsiooni p-ga 1 sauna teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavalt lisaks

olevale maaspetsialisti Krista Lepp poolt 3. mail 2022 koostatud sauna teenindamiseks

vajaliku maa määramise ettepanekule, ligikaudse pindalaga 150 m2, asukohaga Võru

maakond, Võru vald, Madala küla. Seejuures tugines vastustaja korralduse nr 180 andmisel

tema käsutuses olevatele C maakasutusõigust kinnitavatele tõenditele, MaaRS § 6 lg 2 p-le 3,

§ 9 lg 1 p-le 3 ja lg-le 9, § 21 lg-le 1, § 22 lg-le 1, § 221 lg-le 1 ning AÕSRS § 14 lg-tele 1 ja

3. Vald asus AÕSRS § 14 lg-t 1 tõlgendades seisukohale, et ehitis on seaduslik, kui selle

ehitamiseks on olemas kas maakasutusõigus või ehitusluba. Vald leidis C maakasutusõigust

tõendavate dokumentide alusel, et Tuulõmäe katastriüksusel asuva saun-aiamaja sauna osa

puhul on tegemist õiguslikul alusel püstitatud ehitisega. Sauna alusele maale on antud

maakasutusõigus Eesti Põllumajandusprojekti Tartu osakonna poolt 1974. aasta juunis-

augustis koostatud ning Võru rajooni Lepassaare sovhoosi õue-aiamaade mõõdistamise

toimikus sisalduva õueaiamaa skeemi 14 alusel.

19. Vastustaja tunnistas vaidlusaluse 16. mai 2023. a korralduse nr 308 resolutsiooni p-ga 1

kehtetuks Võru Vallavalitsuse 21. märtsi 2023. a korralduse nr 180 tagasiulatuvalt alates 21.

märtsist 2023, kuna vastustaja on vääralt tõlgendanud C maakasutusõiguse alusel lubatud

tegevusi ja tegelikkuses ei olnud sauna osas maakasutusõigust ehitamiseks. Maa-ameti 4.

aprilli 2023. a selgitustest tulenevalt tõlgendas Võru Vallavalitsus korralduse andmisel valesti

AÕSRS § 14 lg-t 1, tõlgendades sätet selliselt, et hoone on ehitatud õiguslikul alusel, kui

sellele on olemas kas maakasutusõigus või ehitusluba. Tegelikult on nimetatud sätte mõte, et

ehitis on ehitatud õiguslikul alusel siis, kui sellel on nii maakasutusõigus kui ka ehitusluba.

Lähtudes AÕSRS § 14 lg-st 1 on saun-aiamaja hoone sauna osa ebaseaduslik ehitis ja Xl ei

3-23-1355

ole õigust tagastataval maal asuva ebaseadusliku ehitise juurde maad ostueesõigusega

erastada, mistõttu on ostueesõigusega erastamiseks saunale teenindusmaa määramine

seadusega vastuolus ning Võru Vallavalitsuse 21. märtsi 2023. a korraldus nr 180 tuleb

kehtetuks tunnistada.

20. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti,

arvestades HMS §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka

tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. HMS § 64 lg-st 2 tulenevalt otsustab haldusorgan

haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti

kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. HMS § 64 lg 3 järgi

tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks

tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti

kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti

andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid

tähtsust omavaid asjaolusid. HMS § 67 lg 1 sätestab, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks

tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale sama seaduse § 64 lg-s 3 sätestatu ka isiku

usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et

haldusakt tunnistataks kehtetuks. Seega annavad HMS § 64 lg-d 2 ja 3 ning § 67 lg 1

haldusorganile haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel ulatusliku kaalutlusruumi

ning nimetavad mitmeid asjaolusid, millega kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuleb

arvestada (vt ka Riigikohtu 24. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-74-11, p 17).

21. Üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes ei pruugi olla piisav

argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks (Riigikohtu 12.

oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-48-06, p 11). Usalduse kaitse haldusakti kehtetuks

tunnistamise vastu on välistatud selle vaidlustamise perioodil (HMS § 67 lg 4 p 1). Vastustaja

tunnistas oma 21. märtsi 2023. a korralduse kehtetuks ajal, mil kolmas isik oli selle 18. aprillil

2023 vaidemenetluses vaidlustanud. Haldusakti vaidlustamine ei too küll automaatselt kaasa

selle kehtivuse või täitmise peatumist, samas on selge, et vaidlustamine tähendab isikule, kelle

õigusi haldusakt puudutab, õiguslikult ebakindlat olukorda. Seega ei saanud kaebajal olla

mingit kaitstavat usaldust. Tõlgendust, et HMS § 67 lg 4 alused ei välista ainult HMS § 67 lg-

s 3 sätestatud usalduskahju, vaid isiku kaitstava usalduse tervikuna, kinnitab ka Riigikohtu

praktika (7. detsembri 2020. a määrus nr 3-19-2448, p 13; 18. märtsi 2019. a otsus nr 3-14-

52793, p 45; 9. juuni 2016. a otsus nr 3-3-1-8-16, p 32; 27. mai 2013. a otsus nr 3-3-1-16-13,

p 27; 24. novembri 2011. a otsus nr 3-3-1-74-11, p-d 14 ja 17; 30. novembri 2010. a otsus nr

3-3-1-63-10, p-d 25‒27).

22. HMS § 67 lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, kui isik on

haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud

tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi

haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.

Praegusel juhul ei ole ilmnenud, et kaebaja oleks oma tegevust vaidlustatud sauna

teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise kehtima jäämist usaldades

korraldanud (sh oma vara märkimisväärselt ära kasutanud, töökorraldust muutnud vms).

23. Vaidlustatud otsusest koosmõjus vastustaja kohtumenetluses esitatuga ilmneb, et

vastustaja peab enda kaalumisruumi vaidlustatud otsuse tegemisel väga väheseks, tulenevalt

Maa-ameti 4. aprilli 2023. a seisukohast. Vastustaja on selgitanud, et tulenevalt Maa-ameti

selgitustest, on vastustaja vääralt tõlgendanud C maakasutusõiguse alusel lubatud tegevusi ja

tegelikkuses ei olnud sauna osas maakasutusõigust ehitamiseks. Samuti tuleb Maa-ameti

3-23-1355

selgitustest tulenevalt asuda seisukohale, et vastustaja tõlgendas korralduse andmisel valesti

AÕSRS § 14 lg-t 1. Lisaks selgitas vastustaja, et kuigi Lasva Vallavalitsus on 21. juunil 2011

edastanud kaebajale kirja ning palunud maa ostueesõigusega erastamiseks esitada saun-

aiamaja osas maakasutusõigust tõendavad dokumendid või ehitusluba, et ole kaebaja palutud

dokumente edastanud. Kohus peab vastustaja põhjendusi HMS § 64 lg 3 kohaldamise

seisukohast piisavalt põhjalikeks.

24. Tuleb tunnistada, et korralduse nr 180 kehtetuks tunnistamise menetlus ei ole iseenesest

olnud väga põhjalik. Muuhulgas ei nähtu asja materjalidest, et oleks toimunud

menetlusosalise teavitamist menetlusest ega ärakuulamist. Kohtupraktika on pidanud

ärakuulamiskohustuse täitmist oluliseks iseäranis adressaadile koormava haldusakti puhul,

milleks tuleb pidada ka praegusel juhul kaebajale soodsa haldusakti kehtetuks tunnistamise

korraldust. HMS § 40 lg 3 p 1 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise

arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või

avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Kohtu hinnangul ei olnud praegusel

juhul tegemist sedavõrd kiireloomulise menetlusega, mis välistanuks X teavitamise ja

ärakuulamise. Ka ärakuulamise puhul kohaldub vormivabaduse põhimõte (HMS § 5 lg 1) ja

haldusorgan saab valida menetluse iseloomust lähtudes kohase viisi ärakuulamise tagamiseks.

Samas leiab kohus, et praegusel juhul ei oleks ka kaebaja põhjalikum ärakuulamine

haldusaktide kehtetuks tunnistamise menetluses saanud kaasa tuua teistsugust tagajärge.

25. Asja materjalidest nähtub, et C maakasutusõiguse dokumentide õigusliku aluse

kontrollimiseks pöördus Võru Vallavalitsus 7. veebruari 2023. a kirjaga nr 4-1/595 (dtl 177-

180) Maa-ameti poole sooviga saada erastamise korraldaja seisukoht selle kohta, kas Võru

Vallavalitsus on põhjendatult asunud seisukohale, et Tuulõmäe katastriüksusel asuva saun-

aiamaja sauna osa puhul on tegemist õiguslikul alusel püstitatud ehitisega ning kas Eesti

Põllumajandusprojekti Tartu osakonna poolt 1974. a juunis-augustis koostatud ning Võru

rajooni Lepassaare sovhoosi õue-aiamajade mõõdistamise toimikus sisalduv õueaiamaa

skeem 14 on käsitletav maakasutusõigusena AÕSRS § 14 lg 1 mõistes. Maa-amet pikendas

10. märtsi 2023. a kirjaga nr 6-13/23/6226-2 Võru Vallavalitsuse pöördumisele vastamise

tähtaega kuni 6. aprillini 2023. Võru Vallavalitsus, soovides mitte rikkuda kohtuasjas nr 3-22-

1812 kohtu poolt määratud toimingute tegemise tähtaega ja arvestades vallavalitsuse istungite

toimumise kalendrit, võttis korralduse vastu enne Maa-ameti vastuskirja laekumist.

26. Kohtu hinnangul ei saanud vastustajal Maa-ameti 10. märtsi 2023. a vastamise tähtaja

pikendamise kirjast tekkida teadmist, et vald on andnud Tuulõmäe katastriüksusel asuva saun-

aiamaja sauna osaga seoses vale hinnangu ning et seetõttu ei tohiks 21. märtsi 2023. a

korraldust nr 180 vastu võtta. Maa-amet andis vastustajale 10. märtsil 2023 vaid teada, et

olukorrast ülevaate saamiseks vaatab Maa-amet üle kõik dokumendid, mis selles asjas on

Maa-ametile saadetud ja kuna dokumente on palju, vajatakse selleks lisaaega (dtl 184).

27. Kohtuistungil esitas kohus vastustajale küsimuse, et kas vald kaalus ka Maa-ameti vastuse

ära ootamist – 21. märtsi 2023. a korraldus tehti teadmisega, et Maa-amet ei ole vastustajale

veel vastanud ning vastustaja pidi teadma, et kui Maa-amet on teistsugusel seisukohal, kui

vastustaja 21. märtsi 2023. a korraldust andes, siis tuleb vastustajal ilmselt oma haldusakt

kehtetuks tunnistada ja arvestada ka haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule.

Vastustaja möönis, et Maa-ameti seisukoha oleks pidanud ära ootama. Aga nad olid kindlad,

et nende seisukoht jääb pidama. Vastustaja kiirustas, kuna kohus kohustas neid teatuks ajaks

toiminguid tegema (istungi ajamärge 00:43:47, dtl 204).

3-23-1355

28. Riigikohtu halduskolleegium on 29. mai 2014. a kohtumääruses nr 3-3-1-11-14

selgitanud, et jõustunud kohtulahendi täitmata jätmine tähendab kohtulahendi resolutsioonis

sisalduva ettekirjutuse täitmata jätmist. Seega saab kohus kohtulahendi täitmata jätmise eest

trahvi määrata, kui selles süüdiolev menetlusosaline on jätnud täitmata kohtuotsuse

resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28. märtsi 2006. a

määrus haldusasjas nr 3-3-1-27-06, p 12).

29. Tartu Halduskohus kohustas 25. jaanuari 2023. a otsusega asjas nr 3-22-1812 vastustajat

tegema järgmised otsustused (resolutsiooni p 3, otsuse põhjendust p 21 (dtl 214, 222)). Kui

vastustaja jõuab järeldusele, et saun-aiamaja on täielikult või osaliselt püstitatud õiguslikul

alusel, tuleb vastustajal määrata ehitise teenindamiseks vajalik maa 45 päeva jooksul arvates

käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumisest. Kui saun-aiamaja ei ole püstitatud õiguslikul

alusel, tuleb vastustajal teha sama tähtaja jooksul järgmine toiming või anda haldusakt, mis on

suunatud Yile maa tagastamisele. Kohus märkis, et maa ostueesõigusega erastamise ja sellele

järgnev tagastamise menetlus koosnevad erinevatest toimingutest, mille järjestamine ja ajaline

kestus sõltuvad erinevatest asjaoludest ning kohus ei saa nende menetluste erinevaid etappe

ega nende kestust etteulatuvalt kindlaks teha ega sellest lähtuvalt määrata vastutajale kindlat

kuupäeva, milleks kaebajale maa tagastamise küsimus peab olema lõplikult otsustatud.

30. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt jõustus asjas nr 3-22-1812 kohtuotsus 28. veebruaril

2023, seega 45 päeva, mil vastustajal tulnuks määrata ehitise teenindamiseks vajalik maa või

teha järgmine toiming või anda haldusakt, mis on suunatud Yile maa tagastamisele, saabus

14. aprillil 2023. Kohtul pole põhjust kahelda ka vastustaja väites, et lisaks tuli arvestada

vallavalitsuse istungite toimumise kalendrit.

31. HKMS § 248 lg 1 kohaselt määrab kohus kohtulahendi või kohtu kinnitatud kompromissi

täitmata jätmise eest süüdiolevale menetlusosalisele rahatrahvi kuni 32 000 eurot. Viidatud

säte lubab kohtuotsuse süülise mittetäitmise eest trahvida menetlusosalist, kellele ettekirjutus

on suunatud. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohtuotsuse ettekirjutuse mittetäitmise eest

kohaldatav rahatrahv on sunnivahend, mis täidab nii kohustuse täitmisele stimuleerivat kui ka

karistuslikku funktsiooni. Sellise sunnivahendi kohaldamine võimaldab ühel menetlusosalisel

mõjutada teist menetlusosalist kohtuotsust täitma (vt nt Riigikohtu 8. augusti 2013. a määrus

asjas nr 3-3-1-21-13, p 18). Arvestades seda, et kaebaja ja kolmanda isiku vahelised vaidlused

on kestnud juba kaua ning neid vaidlusi on olnud palju, on mõistetav vastustaja soov täita

Tartu Halduskohtu kohtuotsuse nr 3-22-1812 resolutsiooni õigeaegselt. Kindlasti ei saa

alahinnata ka kohtuotsuse täitmise tagamiseks algatatava menetluse ja võimaliku rahatrahvi

mõju vastustajale.

32. Maa-amet selgitas 4. aprilli 2023. a vastuses nr 6-13/23/2662-2 (dtl 187), et õueaiamaa

skeem 14 ei ole käsitletav ehitamiseks vajaliku maakasutusõigusena AÕSRS § 14 lg 1

mõistes. Vald on tõendanud, et maakasutusõigus oli olemas, kuid II maatükki võis kasutada

ainult põllumaana, mitte ehitamiseks. Seega AÕSRS § 14 lg 1 mõistes on vaidlusalune saun

vajaliku maakasutusõiguseta ja ehitusloata püstitatud ehitis, mis ei takista selle aluse maa

tagastamist maa tagastamise õigustatud subjektile. Maa tagastamise menetluse käigus tuleb

selgitada maa tagastamise õigustatud subjektile ja ehitise omanikule AÕSRS § 14 lg 2 sisu.

33. Kaebaja leidis istungil, et Maa-ameti seisukoht on vaid kirjeldus, mis ei vasta

õigusnormidele ja kohtupraktikale. Kohus kaebajaga ei nõustu. MaaRS § 222 lg 1 kohaselt

korraldab maa erastamist Maa-amet. Kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel seaduses ja

sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoiminguid. MaaRS § 38 lg 2 p 1

3-23-1355

kohaselt on Maa-ametil maareformi läbiviimisel õigus kontrollida kohaliku omavalitsuse

organi tegevust maareformi läbiviimisel. Seega on Maa-ameti seisukohad asja lahendava

kohaliku omavalitsuse jaoks määrava tähtsusega.

34. MaaRS § 6 lg 2 p-st 3 ja lg-st 3, §-st 20 lg-st 1, 22 lg-st 1 ja AÕSRS §-st 14 tuleneb, et

ehitise omanik saab ostueesõigusega erastada maad vaid õiguslikul alusel püstitatud ehitiste

juurde. Kohus nõustub Maa-ameti käsitlusega AÕSRS § 14 lg-st 1. AÕSRS § 14 lg 1 kohaselt

on õigusliku aluseta püstitatud ehitis maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või

selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses. AÕSRS § 14 lg 3 sätestab, et

õigusliku aluseta püstitatud ehitise omanikul on 1. aasta jooksul pärast maa riigi omandisse

jätmist õigus ehitis teisaldada või lammutada. Ehitis on püstitatud õiguslikul alusel ainult siis,

kui on täidetud mõlemad tingimused: kui on õiguslikul alusel kasutatav maa ja kui

ehitamiseks on seaduses sätestatud korras välja antud ehitusluba. Sama on leidnud nt ka

Tallinna Halduskohus 19. septembri 2014. a otsuses asjas nr 3-14-50435 p-s 40. Kohus

nõustub Maa-ametiga, et õueaiamaa skeem 14 ei ole käsitletav ehitamiseks vajaliku

maakasutusõigusena AÕSRS § 14 lg 1 mõistes. II maatükki võis kasutada ainult põllumaana

mitte ehitamiseks. Seega AÕSRS § 14 lg 1 mõistes on saun vajaliku maakasutusõiguseta ja

ehitusloata püstitatud ehitis, mis ei takista selle aluse maa tagastamist maa tagastamise

õigustatud subjektile.

35. Kaebaja on kaebuses leidnud, et tal on juba 2018. a vastustaja korraldusest nr 573 ja

kohtulahenditest tulenevalt tekkinud õiguslik kindlus ja teadmine, et temale kuuluv hoone on

püstitatud õiguspäraselt. Kohus palus istungil kaebajal selgitada, kuidas selline kindlus ja

teadmine on tekkinud, kui pärast seda on kohtud teinud lahendeid saun-aiamajaga seoses,

samuti on vald 2021. a uuendanud kaebajale ostueesõigusega erastamise menetluse ja

kolmandale isikule õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse. Kaebaja leidis, et

need kohtulahendid on jõustunud ja sellest tulenevalt järgimiseks kohustuslikud. Kaebaja

hinnangul ei ole neid asjaolusid arvestatud (istungi ajamärge 00:31:10, dtl 202). Kohus

selgitas istungil ja märgib ka nüüd, et vastustaja on juhindunud hilisematest jõustunud

kohtulahenditest.

36. On tõsi, et piirinaabrite X ja Yi vaheline vaidlus piiriküsimuses on kestnud aastaid. Kahe

naabri vaheline vaidlus maa küsimuse osas on alguse saanud juba õigustatud subjektide

eelkäijate poolt esitatud avalduste esitamisest. Pikale veninud maa erastamise ja tagastamise

menetlustes on läbi mitme aastakümne olnud menetluses mitmed kohtuasjad (mh haldusasjad

nr 3-13-1034, 3-16-2400, 3-19-310, 3-19-935, 3-22-1812).

37. Tartu Halduskohus leidis 15. jaanuari 2021. a kohtuotsuses asjas nr 3-19-935, et jõustunud

kohtulahendi põhjendustes sisalduv osa on oma olemuselt dokumentaalne tõend. Seega ühes

haldusasjas tehtud jõustunud kohtuotsused võivad olla teises asjas dokumentaalsed tõendid,

mida kohus hindab koos teises asjas kogutud tõenditega. Tõendite vastuolu korral hinnatakse

vastuolulisi tõendeid kogumis ning otsustakse, millised tõendid on kohtu jaoks veenvad (p 37,

dtl 83-84). Samuti leidis kohus otsuse p-des 40 ja 41, et haldusasja nr 3-19-935 lahendamisel

on kohtule siduvaks vaid haldusasja nr 3-13-1034 kohtuotsuse resolutsioon (ja eelkõige just

halduskohtu otsuse resolutsioon ringkonnakohtu muudatustega menetluskulude jaotuse osas).

Siduv on see, et tühistati haldusakt, millega Lasva Vallavalitsus määras Xle ehitise

teenindamiseks vajaliku maa ja andis nõusoleku Xle maa ostueesõigusega erastamiseks. Ning

siduv on see, et kohus ei kohustanud Lasva valda tagastama Madala 60 endist talumaad Yile

kogu ulatuses. Kohtuotsuse resolutsioonis ei ole siduvalt kindlaks tehtud, et Xle kuuluv saun-

aiamaja ei asu kaebajale tagastataval õigusvastaselt võõrandatud maal. Kohtulahendi

3-23-1355

põhjendused on dokumentaalne tõend, mida kohus hindab koos teiste tõenditega.

Menetluskulusid puudutav kohtulahendi resolutsioon ei oma praeguses asjas tähtsust. Ka

kohustamisnõude rahuldamata jätmine ei ole praeguse asja lahendamisel oluline, kuivõrd

kohustamisnõue jäi rahuldamata põhjusel, et Madala 60 endise talumaa kaebajale tagastamise

ulatus võis sõltuda Xle maa ostueesõigusega erastatava maa suurusest ja piiridest. Järelikult ei

olnud vastustajal õigust otsustada kaebajale maa tagastamise küsimust lõplikult. Kuigi

kohtuotsuses haldusasjas nr 3-13-1034 on halduskohus leidnud, et Xle kuuluv saun-aiamaja ei

asu kaebajale tagastataval õigusvastaselt võõrandatud Madala 60 talumaal, on kaebaja

esitanud vastutõendid, et saun-aiamajaks on kohtuotsuses nimetatud valet hoonet. Kaebaja

väidab, et kohus oleks pidanud kindlaks tegema, et 9. juuli 2012. a piiride kulgemise

ettepanekuga maaplaanile ei ole kantud kõiki hooneid; et sellelt piiride kulgemise ettepanekult

puudub selline hoone, nagu saun-aiamaja; et sellele piiride kulgemise ettepanekuga

maaplaanile kantud hoone, mida Lasva vallavanem J. Juhansoo on nimetanud saun-aiamajaks,

on tegelikult kuur-küün; et 9. juuli 2012. a piiride kulgemise ettepanek on Lasva

Vallavalitsuse poolt kehtetuks tunnistatud juba enne selle dokumendi kohtusse toomist. Seega

ei olnud 9. juuli 2012. a piiride kulgemise ettepanekuga maaplaanile kantud saun-aiamaja

ning seetõttu ei saa sellele dokumendile tuginedes ka väita, et saun-aiamaja ei asu Madala 60

talumaal.

38. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et „kui kohus on leidnud, et tegemist on täiesti

seaduslike ehitustega ja ehitistega, mida veel oleks pidanud ja saanud X teha selles

situatsioonis, et täiendavalt tõendada, et see ait-saun on sinna ehitatud seaduslikult, ehk see on

seaduspärane, kui kohtud kahes lahendis on seda sõna otseses mõttes must-valgelt juba

tuvastanud. Aga kuna on olemas kohtulahendid, siis ainult nendest saamegi me

ümberlükkamatult juhinduda. Vallal puudus igasugune edaspidine vajadus veel midagi

tõendada. Kohtud olid selle olukorra tuvastanud ja kohtu lahendiga reguleerinud oma

otsuses.“ (dtl 203)

39. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et Võru Vallavalitsus uuendas 16. juuni 2021. a

korraldusega nr 444 kaebajale maa ostueesõigusega erastamise menetluse Võru vallas Madala

külas asuva maaüksuse (Tuulõmäe) osas (dtl 59-61). Vastustaja selgitas, et haldusasja nr 3-

19-935 menetluse käigus on kohtus tuvastamist leidnud, et piir Tuulõmäe ja Väike-Madala

maaüksuste vahel on kindlaks määramata. Kuna piiri kindlaksmääramisest sõltub erastatava ja

tagastatava maa suurus ning paiknemine, siis tuleb kaebajale ostueesõigusega maa erastamise

ja kolmandale isikule õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlused uuendada.

Kohtule ei ole teada, et kaebaja oleks menetluse uuendamist vaidlustanud.

40. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus

tegi otsuse kaebaja kahjuks, mistõttu kannab kaebaja menetluskulud. Kuivõrd kolmas isik

osales kohtumenetluses vastustaja poolel, on tal õigus kulude hüvitamisele vastustajaga

samade reeglite alusel (HKMS § 108 lg 8). Arvestades asjaolu, et vastustaja ei ole

menetluskulu dokumente esitanud, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 109 lg 1). Kolmas isik on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt

on ta kandnud õigusabikulusid 520 eurot. Kohtu hinnangul on need kulud vajalikud ja

põhjendatud, mistõttu mõistab kohus need kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja. Kaebaja

kannab oma menetluskulud ise.

41. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse

avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata

tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda

3-23-1355

üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise

isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab

avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kaebaja, kolmanda isiku ja teiste otsuses märgitud

füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

kohtunik