2-20-9700/53 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-20-9700

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Haide Rimmel

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.märts 2024.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-9700

Tsiviilasi

Hagi hind

D.H hagi T.U vastu ühisvara jagamise nõudes

Hagi hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: D.H (isikukood XXX)

Hageja lepinguline esindaja: Kuldar Kirt

Kostja: T.U (isikukood XXX)

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Eerik Entsik

Kohtuistungi toimumise aeg

11.03.2022.a, osalesid hageja lepinguline esindaja ja kostja

lepinguline esindaja

RESOLUTSIOON

Kohus otsustas:

1. Jätta T.U 29.07.2021.a, 03.03.2022.a, 22.04.2022.a, 28.09.2023.a ja 19.02.2024.a

taotlused hagi läbivaatamata jätmiseks rahuldamata.

2. Rahuldada D.H hagi T.U vastu.

3. Arvata D.H ja T.U ühisvara hulka hüvitis T.U poolt teise abikaasa D.H

nõusolekuta korteri Ukrainas Odessa linnas xxx tänav xxx müügi tõttu

vähenenud ühisvara väärtuses summas 147 810 eurot.

4. Mõista T.U-lt D.H kasuks välja hüvitisest 147 810 eurot ½ ehk 73 905 eurot.

5. Mõista T.U-lt D.H kasuks välja viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates hagi esitamisest 03.07.2020.a kuni põhinõude 73 905 eurot

täitmiseni.

6. Hagi tagamine Harju Maakohtu 08.04.2021.a määruse alusel jätta muutmata.

7. Menetluskulude jaotus

Jätta hageja D.H menetluskulud 50% ulatuses kostja T.U kanda. T.U

menetluskulud jätta tema enda kanda.

Edasikaebekord

Pooled võivad esitada otsusele apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja nõue

1. D.H esitas 03.07.2020.a hagiavalduse T.U vastu ühisvara jagamise nõudes.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu

22.05.1980.a Mustamäe

Perekonnaseisuametis. Abielu kestel hageja ja kostja ei muutnud seadusest tulenevat

varasuhet, mistõttu nende vahel kehtis varaühisuse varasuhe. Hageja ja kostja abielu

on lahutati Harju Maakohtu 11.09.2013.a otsusega, mis jõustus 26.02.2014.a.

Hageja on saanud teada, et kostja on poolte abielu ajal 29.01.2014.a ostnud Ukrainas

korteriomandi aadressiga Odessa oblast, linn Odessa, xxx, maja xx, korter xx. Korteri

on kostja võõrandanud 01.08.2019.a Korteri ostmiseks ega võõrandamiseks ei ole

kostja hagejalt mistahes nõusolekut vms. küsinud. Hageja sai nimetatud korterist teada

juhuslikult.

Kohtus on menetluses mitu hageja ja kostja vahelist ühisvara jagamise vaidlust, mis

käsitlevad muud poolte ühisvara. Nimetatud korterit ega korteri müügist saadud

rahalisi vahendeid jagatud ei ole.

PkS § 34 lg 3 sätestab, et kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või

tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara

vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka.

Arvestades, et kostja ostis 29.01.2014.a korteri ilma hageja nõusolekuta ning

võõrandas korteri samuti ilma hageja nõusolekuta 01.08.2019.a, siis on ühisvara

vähenenud. Hageja hinnangul oli korteri väärtus seisuga 01.08.2019.a 161244 USD

ehk 146094,05 eurot. Hageja on õigustatud saama nimetatud summast poole ehk

73047 eurot. Hageja nõuab lisaks kostjalt põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud viivise tasumist kuni põhinõude tasumiseni.

2. Hageja nõue:

-

Arvata D.H ja T.U ühisvara hulka T.U ´i valduses olevad rahalised vahendid

summas 146094,05 eurot ja ühisvarasse arvatud ühisvara jagamisel mõista T.U-lt

välja D.H kasuks hüvitis pooles (1/2) ulatuses nimetatud ühisvara hulka arvatud

summalt, s.o summas 73047,03 eurot.

-

Alternatiivselt arvata D.H ja T.U ühisvara hulka T.U poolt süülise käitumise

tõttu vähendatud ühisvara summas 146094,05 eurot ja ühisvarasse arvatud hüvitise

osas ühisvara jagamisel mõista T.U-lt välja D.H kasuks hüvitis pooles (1/2)

ulatuses nimetatud ühisvara hulka arvatud summalt, so summas 73047,03 eurot.

-

Alternatiivselt arvata D.H ja T.U ühisvara hulka T.U poolt ilma D.H

nõusolekuta vähendatud ühisvara väärtus summas 146094,05 eurot ja ühisvarasse

arvatud hüvitise osas ühisvara jagamisel mõista T.U-lt välja D.H kasuks

hüvitis pooles (1/2) ulatuses nimetatud ühisvara hulka arvatud summalt, so

summas 73047,03eurot.

-

Mõista kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivis põhinõudelt

73047,03 eurolt alates 04.07.2020 kuni põhinõude tasumiseni.

Kostja vastuväited

3. Kostja T.U palub jätta hagi läbi vaatamata, kuna hagi ei allu Eesti Vabariigi kohtule

või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata.

T.U on 25. septembril 2020. a, 29. juulil 2021. a, 03. märtsil 2022. a, 22.aprillil 2022.

a ja 28. septembril 2023.a esitanud Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale taotlused,

milles T.U on palunud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja menetluses olevas

tsiviilasjas nr 2-20-9700 jätta hagi läbi vaatamata kuivõrd rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete kohaselt on D.H hagiavaldus ebaõigesti esitatud Eesti Vabariigi

kohtutele.

T.U leiab jätkuvalt, et rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt ei ole Eesti

Vabariigi kohtud pädevad lahendama D.H poolt esitatud hagiavaldust alaliselt

Ukrainas elava Venemaa Föderatsiooni kodaniku T.U vastu seoses Ukrainas asuva

väidetavalt ühisvarasse kuuluva kinnisasjaga ning et tegelikult tuleb Harju Maakohtu

Tallinna kohtumajal jätta läbi vaatamata D.H hagi alaliselt Ukrainas elava T.U vastu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 423 lg 1 p 13 alusel. Seetõttu T.U jääb oma

25.septembril 2020. a, 29. juulil 2021. a, 03. märtsil 2022. a, 22. aprillil 2022. a ja

28.septembril 2023. a Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale esitatud taotluste juurde

jätta Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-20-9700

läbi vaatamata D.H hagiavaldus T.U vastu ühisvara täiendavaks jagamiseks, kuivõrd

rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt on D.H hagiavaldus ebaõigesti esitatud

Eesti Vabariigi kohtutele.

T.U esitab kohtule ärakirja Ukrainas asuva Odessa linna rajoonikohtu 25.mai 2023.a

kohtuotsusest ning Ukrainas Odessa oblasti advokaadi Gennadij Savitskõj poolt 06.

veebruaril 2024.a koostatud tõendist, mille kohaselt toimub T.U ja D.H vahel

Ukrainas analoogne vaidlus ühisvara jagamise osas. Täiendavalt T.U esitab

maakohtule ärakirja Peterburi linna Smolnõi rajoonikohtu 16.novembri 2023.a

otsusest, mille kohaselt toimub T.U ja D.H vahel ka Venemaa Föderatsioonis

analoogne vaidlus ühisvara jagamise osas. Ülaltoodud dokumentaalsed tõendid

kinnitavad, et D.H on analoogsetes T.U ja D.H vahel toimuvates ühisvara jagamise

vaidlustes aktsepteerinud rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt vaidluse

allumist kas Ukraina kohtutele või Venemaa Föderatsiooni kohtutele.

D.H on aktsepteerinud rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt analoogse

ühisvara jagamise vaidluse allumist Ukraina kohtutele, kusjuures Ukraina kohtutes

käesoleval hetkel ka reaalselt toimub analoogne D.H ja T.U vaheline vaidlus

Ukrainas asuva ühisvara jagamise osas. Täielikult jääb arusaamatuks, mis peaks

käesolev vaidlus alaliselt Ukrainas elava Venemaa Föderatsiooni kodaniku vastu

Ukrainas asuva väidetava ühisvara osas jätkuma Eesti Vabariigi kohtutes. T.U

hinnangul on vastavasisuline säte imperatiivne ning selle sätte kohaldamise osas

maakohtul kaalutlusõigus (diskretsioon) puudub.

T.U hinnangul rikub rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt ebaõiges kohtus

asja menetlemine oluliselt tema Eesti Vabariigi põhiseadusega tunnustatud igaühe

põhiõigusi ja –vabadusi. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 24 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi

tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu

alluvusse.

T.U rõhutab, et konkreetsel juhul määrab käesoleva ühisvara jagamise vaidluse

rahvusvahelise kohtualluvuse eelkõige Eesti poolt sõlmitud rahvusvaheline välisleping

(õigusabileping), kusjuures mõlemas Eesti poolt sõlmitud õigusabilepingus on

kohtualluvuse seisukohalt määravaks kostjaks oleva füüsilise isiku elukoht (mitte

kodakondsus). 15. veebruaril 1995. a on vastu võetud Eesti Vabariigi ja Ukraina

leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning kriminaalasjades, mille artikkel 21(1)

sätestab, et kui nimetatud leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud

pädevad menetlema tsiviilasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Analoogselt

sätestab 26. jaanuaril 1993. a on vastu võetud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni

leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mille

artikkel 21(1), et kui nimetatud leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole

kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil

elukoht. Seega on kohtualluvuse seisukohalt mõlema Eesti poolt sõlmitud

õigusabilepingu puhul määravaks eelkõige kostjaks oleva füüsilise isiku elukoht.

T.U-l puudub Eesti Vabariigi kodakondsus, T.U on Venemaa Föderatsiooni

kodanik, mida kinnitab ärakiri T.U nimele 16.veebruaril 2017.a väljastatud Venemaa

Föderatsiooni passist kehtivusega kuni 16. veebruar 2027.a. T.U ei ela alaliselt mitte

Eesti Vabariigis ega Venemaa Föderatsioonis, T.U alaliseks elukohaks on Ukrainas

Odessai oblastis Odessa linnas xxx tänav maja xx korter xx, mida kinnitab Ukraina

poolt T.U nimele väljastatud alaline elamisluba ja mille lisaleheküljel oleva

templijäljendi ja tekstikande kohaselt on T.U registreeritud alaliseks elukohaks

Ukrainas Odessa oblastis Odessa linnas xxx tänav maja xx korter xx. T.U on

Ukrainas Odessa oblastis abiellunud, mida kinnitab T.U poolt maakohtule esitatud

20. juuni 2020. a abielutunnistus.

T.U on Ukrainas saanud lapse isaks, mida kinnitab maakohtule esitatud T.U poja M.

T.U 05. septembri 2017.a sünnitunnistus. T.U uus abikaasa O. T.U ja praegu ca 6,5-

aastane poeg M. T.U on Ukraina kodanikud, mida kinnitavad O. T.U ja M. T.U nimele

14. juulil 2020. a ja 19. aprillil 2019.a väljastatud Ukraina passid. Järelikult omab T.U

uut alaealise lapsega perekonda Ukrainas, mis kinnitab, et T.U alaliseks elukohaks on

Ukraina, kuivõrd võib eeldada, et T.U soovib elada oma uue abikaasa O. T.U ja 6,5-

aastase alaealise lapse M.T.U juures. Ka asjaolu, et T.U abikaasa O. T.U ja poeg M.

T.U on Ukraina kodanikud, kinnitab üheselt, et T.U alaliseks elukohaks on Ukrainas

Odessa oblastis Odessa linnas xxx tänav maja xx korter xx.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 14 lg 1 sätestab, et isiku elukoht

on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 lg 3 kohaselt loetakse elukoht

muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma

elukohta muuta. Kuivõrd T.U on lahkunud 2013.aastal Eesti Vabariigist ja asunud

alaliselt elama Ukrainasse viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta

muuta, sh Ukrainas uuesti abiellunud ja saanud Ukrainas lapse M.T.U, kes on praegu

6,5-aastane, siis tuleb asuda seiskohale, et T.U alaliseks elukohaks on Ukrainas

Odessa oblastis Odessa linnas xxx tänav maja xx korter xx. Kuivõrd rahvusvahelises

eraõiguses määrab füüsilise isiku õigusliku seisundi, sh tema vastu esitatava

hagiavalduse rahvusvahelise kohtualluvuse eelkõige tema elukoht, siis on ilmne, et

Ukrainas elava füüsilisest isikust kostja vastu esitatav hagi tuleb esitada Ukraina

kohtutele. Kuivõrd konkreetsel juhul peab maakohus kontrollima ja tuvastama, kas

Ukrainas Odessa oblastis Odessa linnas xx tänav maja xx korter xx, so Ukrainas asuv

kinnisasi läks T.U ja D.H abielulise ühisvara koosseisu või mitte, siis peab

maakohus selleks kohaldama Ukrainas kehtivat materiaalõigust. Rahvusvahelise

eraõiguse kohaselt reguleerib omandi, sh ühisomandi tekkimist Ukrainas Odessa

oblastis Odessa linnas xxx tänav maja xx korter xx asuvale kinnisvarale üksnes

Ukraina materiaalõigus, mitte Eesti materiaalõigus (so Eesti perekonnaseadus),

mistõttu ka nimetatud asjaolust tulenevalt oleks seaduslik, otstarbekas, mõistlik ja

põhjendatud, et käesolevat õigusvaidlust lahendaks Ukraina kohus. Veelkord soovib

T.U rõhutada ja selgitada, et erialase kirjanduse kohaselt ei ole Eesti riigi huvides

koormata Eesti kohtuid vaidluste lahendamisega, millel puudub Eestiga piisav seos,

mistõttu nähakse rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimise normidega sageli ette, et

Eesti kohtu poole saab pöörduda vaid juhul, kui vaidlusel või menetlusosalistel on

Eestiga piisav seos (nt kui kostja elab Eestis, kui vaidluse objektiks olev vara asub

Eestis või kui pooled on sõlminud Eesti kohtu kasuks kohtualluvuse kokkuleppe).

4. T.U ei nõustu mitte ühegi D.H hagiavalduses ega hilisemas menetlusdokumendis

esitatud faktiväite, seisukoha ega nõudega

D.H ja T.U vahel 2013. aastal alanud esimese ühisvara jagamise vaidluse käigus

tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 27.oktoobri 2017.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-

5799 arvati D.H ja T.U abielulise ühisvara hulka hüvitis seoses T.U poolt Eestis

asunud arvelduskontodelt Ukraina pankadesse teostatud ülekannetega summas 396

250 eurot ja T.U-lt mõisteti välja D.H kasuks enamsaadud ühisvara hüvitamiseks

hüvitis summas 134746 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 27.oktoobri 2017.a

kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-5799 arvati D.H ja T.U jagatava ühisvara hulka

T.U poolt 05.novembril 2012.a tehtud ülekanne Ukrainasse summas 220 000 eurot

Xi arvelduskontole selgitusega „materialnaya pomoshs“ ja T.U poolt 17. detsembril

2012.a teostatud ülekanne Ukrainasse summas 176 250 eurot T.U teisele

arvelduskontole selgitusega „na osnovanii kreditnogo dogovora ot

13.12.2012“.Kuivõrd D.H ja T.U vahel 2013. aastal alanud ühisvara jagamise

vaidluse käigus arvati jagatava ühisvara hulka T.U poolt 2012.a novembris ja

detsembris teostatud ülekanded Ukrainasse summas kokku 396 250 eurot ja mõisteti

T.U välja D.H kasuks enamsaadud ühisvara hüvitamiseks hüvitis 134746 eurot, siis

on ilmne, et T.U poolt nimetatud summade kogusuuruses 396250 eurot eest Ukrainas

omandatud vara, sh Ukrainas omandatud kinnisvara väärtuses kuni 396250 eurot peab

perekonnaseaduse imperatiivse regulatsiooni kohaselt kuuluma T.U lahusvara hulka.

Kuivõrd T.U kasutas vaidlusaluse Odessas asuva korteri omandamiseks, selle

kapitaalseks remontimiseks (so renoveerimiseks) ja sisustamiseks rahalisi vahendeid,

mille T.U oli teinud oma Eestis asunud arvelduskontodelt Ukraina pankadesse ning

mis oli tsiviilasjas nr 2-13-5799 tehtud kohtulahendiga arvatud D.H ja T.U abielulise

ühisvara hulka ja abikaasade vahel jagatud, ning täiendavalt rahalisi vahendeid, mille

T.U oli saanud W poolt antud laenuna, siis on ilmne, et vaidlusalune T.U poolt

2014.a Ukrainas omandatud korter kuulub T.U lahusvara hulka.

X tagastas T.U sularaha summas 60 000 eurot korteri ostmiseks aadressil Odessa,

xxx tänav xxx, mille T.U oli kandnud temale üle 05. novembril 2012.a rahalise abina.

Samuti on T.U esitanud Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale Odessas xxx tänav

xxx asuva korteri müüja Q 25. märtsi 2022. a seletuskirja, milles Q kinnitas, et 2014.

aasta jaanuaris oli tema tunnistajaks, kuidas X võttis välja Ukraina Riiklikust

Eksperdi- ja Impordipangast summa suuruses 60 000 eurot edaspidiseks üleandmiseks

T.U kätte korteri eest. Käesolevaga T.U esitab maakohtule ka Ukraina Riikliku

Eksperdi- ja Impordipanga 09. veebruari 2024. a tõendi, mille kohaselt oli X saanud

29. jaanuaril 2014. a rahalisi vahendeid sularahas summas 255 971,47 eurot.

W poolt 25. juulil 2019. a väljaantud kviitung võla tagastamise kohta esitati kohtule

esmalt 29. juulil 2021. a elektrooniliselt E-toimiku kaudu, kuid nimetatud dokumendi

originaal esitati kohtule täiendavalt T.U 17. augusti 2021. a kaaskirja lisana

kohtukantselei kaudu. Wi poolt anti T.U-le laen summas 600000 hrivna (grivna) üle

sularahas enne 25. jaanuaril 2014. a laenulepingu sõlmimist (st 25. jaanuaril 2014. a

toimus kirjaliku laenulepingu vormistamine, kuid laen oli varasemalt üle antud enne

laenulepingu kirjalikku vormistamist sularahas), kusjuures saadud laenu kasutas T.U

muuhulgas Odessas ostetud korteri kapitaalseks remontimiseks ja sisustamiseks.

Kuivõrd 25.jaanuaril 2014. a sõlmitud laenulepingu järgne laen anti sularahas, siis ei

ole objektiivselt võimalik esitada rahasummade liikumise kohta täiendavaid

dokumentaalseid tõendeid. Seega kasutas T.U vaidlusaluse Odessas asuva korteri

omandamiseks, selle kapitaalseks remontimiseks (so renoveerimiseks) ja

sisustamiseks rahalisi vahendeid, mille T.U oli teinud oma Eestis asunud

arvelduskontodelt Ukraina pankadesse ning mis oli tsiviilasjas nr 2-13-5799tehtud

kohtulahendiga arvatud D.H ja T.U abielulise ühisvara hulka ja abikaasade vahel

jagatud, ning täiendavalt rahalisi vahendeid, mille T.U oli saanud W poolt antud

laenuna.“

Kostja palub jätta läbi vaatamata D.H hagiavaldus T.U vastu ühisvara täiendavaks

jagamiseks; Alternatiivselt jätta rahuldamata D.H hagiavaldus T.U vastu ühisvara

täiendavaks jagamiseks; Jätta kõik menetluskulud (sealhulgas kohtumenetluse tõttu

tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud) täies ulatuses D.H kanda.

Hageja seisukoht kostja vastusele

5. Eluliselt usutavad ei ole kostja väited, justkui oleks ta korteri ostmiseks kasutanud

tsiviilasjas nr 2-13-5799 märgitud vahendeid, sest kostja tegi 05. novembril 2012.a

ülekande Ukrainasse summas 220 000 eurot X arvelduskontole selgitusega

„materialnaya pomoshs“ ehk „materiaalne abi“. Ülekande selgitusest lähtuvalt ei

olnud tegemist ülekandega, mis saaks olla seotud vaidlusaluse korteri ostmisega.

Kui korteriostu-müügileping on sõlmitud 21.01.2014. aastal, siis väidetav laenuleping

on sõlmitud alles 25.01.2014 ehk 4 päeva peale korteri ostu-müügilepingu sõlmimist,

mistõttu ei ole eluliselt usutav, et väidetav laenuleping on seotud korteri

omandamisega; kostja ei ole tõendanud väidetavalt 25.01.2014 sõlmitud laenulepingu

alusel tegelikku laenu andmist ega saamist. Seda enam, et 2014.aasta jaanuari kursi

järgi (hageja 17.02.2022seisukoha lisa1) võrdus 600000 grivnat 52970,78 euroga.

Kostja ei ole tõendanudväidetava 25.01.2014 laenulepingu alusel korteri ostuhinna

tasumist. Kostja ei ole tõendanud, et väidetavalt 25.01.2014 sõlmitud laenulepingus

märgitud laenuandjal oleks olnud rahalisi vahendeid kostjale laenu andmiseks,

mistõttu on hageja seisukohal, et väidetavalt 25.01.2014 sõlmitud laenuleping on

rahatu. Kostja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud rahalisi vahendeid väidetava laenu

tagastamiseks.

Kostja ei ole tõendanud, et laenas korteri ostmiseks raha Wilt. Tõendatud ei ole ei raha

ülekandmine ega ka see, et laenajal üldse raha oli.

Kohtu põhjendused ja järeldused

6. Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, rahuldab hagi.

7. T.U on esitanud 29.07.2021.a, 03.03.2022.a, 22.04.2022.a, 28.09.2023.a ja

19.02.2024.a taotlused hagi läbivaatamata jätmiseks seoses sellega, et hagi ei allu

Eesti Vabariigi kohtule.

TsMS § 423 lg 1 p 13 sätestab, et kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole

pädev asja lahendama.

Kohus on lahendanud T.U 25.09.2020.a taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks,

käsitledes kohtualluvuse küsimust ning kohaldatavat õigust 02.07.2021.a määrusega.

Kohus jättis kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks seoses vale kohtualluvusega

rahuldamata.

Kohus jätab kostja 29.07.2021.a, 03.03.2022.a, 22.04.2022.a, 28.09.2023.a ja

19.02.2024.a taotlused hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata 02.07.2021.a

määruses toodud põhjendustel põhjendusi kordamata.

8. Pooled abiellusid a 22.05.1980 Mustamäe Perekonnaseisuametis. Poolte abielu

lahutati Harju Maakohtu 11.09.2013.a otsusega nr xxx, mis jõustus 26.02.2014.a.

Perekonnaseaduse (PkS) § 35 p 3 kohaselt varaühisuse varasuhe lõppeb, kui abielu

lahutatakse. ´Poolte vahel oli varaühisuse varasuhe, mis lõppes abielu lahutamisega

26.02.2024.a.

9. Hageja väitel sai ta peale abielu lõppemist teada, et kostja ostis abielu ajal

29.01.2014.a Ukrainas Odessas xxx tänav xxx asuva korteri ning võõrandas korteri

peale abielu lõppemist 01.08.2019.a. Hageja ei teadnud kummastki tehingust midagi ja

tehingud on tehtud hageja nõusolekuta. Hageja arvates kuulub temale ½ osa korteri

müügihinnast.

Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei vaidle, et hageja ei olnud tehingutest teadlik.

Kostja läbiv väide on, et ta ostis korteri oma lahusvara arvelt ning korter ei kuulu

ühisvarasse.

10. PkS § 34 lg 3 kohaselt kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või

tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara

vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka.

Kohus peab seega hindama, kas võõrandatud korter oli poolte ühisvara ning kas kostja

võõrandas korteri hageja nõusolekuta.

11. Hageja esitatud Ukraina Riikliku kinnisvara asjaõigusaktide registri väljavõttest (I kd

lk 47) nähtuvalt on korter xxx tänav xxx 3-toaline ja pindalaga 87,9 m2, millest

elamispind on 51,1 m2. Samast registri väljavõttest nähtub, et kostja T.U omandas

korteri 29.01.2014.a ja võõrandas 01.08.2019.a. Kostja on esitanud tõendina korteri

ostu-müügilepingu (I kd lk 152 – 153), millest nähtuvalt ta ostis korteri Odessas xxx

tänav xxx 29.01.2014.a.

Poolte abielu lahutav Harju Maakohtu 11.09.2013.a otsus jõustus 26.02.2014.a. Seega

on 29.01.2014.a Ukrainas Odessas xxx tänav xxx asuv korter ostetud abielu ajal.

Kohus märgib:

Tõlk on korteri Odessas xxx tänav xxx ostu-müügilepingu kuupäeva valesti tõlkinud

kahekümne esimese jaanuarina 2014.a. Ukrainakeelse ostu-müügilepingu tekstist on

näha, et T.U ostis korteri kahekümne üheksandal jaanuaril 2014.a,. Hageja on oma

väidetes ekslikult juhindunud valesti tõlgitud kuupäevast.

Valesti on tõlgitud ka (kuid sel pole menetluses tähtsust) T.U poolt sama korteri

O.File müümise aastaarv. Ukrainakeelse ostu-müügilepingu tekstist on näha, et korter

müüdi esimesel augustil kahe tuhande üheksateistkümnendal aastal, tõlgitud on aga,

et korter müüdi kahe tuhande üheksakümnendal aastal.

12. Kostja väidab, et ostis korteri oma lahusvara arvelt ja tegemist on seetõttu tema

lahusvaraga, kuna PkS § 27 lg 2 p 3 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara

esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või

hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või

lahusvaraga tehtud tehingu alusel.

Kostja väitel Tallinna Ringkonnakohtu 27.oktoobri 2017.a kohtuotsusega tsiviilasjas

nr 2-13-5799 arvati jagatava ühisvara hulka T.U poolt 05.novembril 2012.a tehtud

ülekanne Ukrainasse summas 220 000 eurot Xi arvelduskontole selgitusega

„materialnaya pomoshs“ ja T.U poolt 17. detsembril 2012.a teostatud ülekanne

Ukrainasse summas 176 250 eurot T.U-l teisele arvelduskontole selgitusega „na

osnovanii kreditnogo dogovora ot 13.12.2012“. Kuna kohus mõistis D.H kasuks välja

ülekannetest poole ehk 134746 eurot, siis on ülejäänud 134746 eurot kostja lahuvara.

Kuna kostja just sama raha eest ostis korteri, siis on ka korter tema lahusvara.

13. Kohus tuvastas, et T.U 05.11.2012.a ülekandest Ukrainasse Xile summas 220 000

eurot selgitusega „materialnaya pomoshs“ ja 17.12.2012.a ülekandest Ukrainasse

summas 176 250 eurot T.U enda kontole selgitusega „na osnovanii kreditnogo

dogovora ot 13.12.2012“ ei nähtu seost kostja väitega, et korter Odessas on

omandatud nimelt Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017.a lahendites nimetatud kostja

lahusvaraks olevate ülekannete arvelt.

Ülekannete selgitused on 05.11.2012.a ülekandel vastavalt „materiaalne abi“ ja

17.12.2012.a ülekandel „seotuna 13.12.2021.a laenulepinguga“. Kumbki selgitus ei

viita korteri ostmisele. Lisaks oleks kostja võinud korteri ostmist samade ülekannete

raha eest tõendada omakorda pangaülekandega, mida kostja aga ei ole teinud.

14. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud kostja väide, et Odessa xxx tänav xxx korter

omandati Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017.a lahendites nimetatud kostja

lahusvaraks olevate ülekannete arvelt.

15. Lisaks on kostja väitnud, et X 2014. aasta jaanuaris tagastas T.U-le sularaha

summas 60 000 eurot korteri ostmiseks aadressil Odessa, xxx tänav xxx, mille T.U

oli kandnud temale üle 05. novembril 2012. a rahalise abina. Samuti esitas kostja

Odessas xxx tänav xxx asuva korteri müüja Q 25.märtsi 2022.a kinnituse, et 2014.

aasta jaanuaris oli tema tunnistajaks, kuidas X võttis välja Ukraina Riiklikust

Eksperdi- ja Impordipangast summa suuruses 60 000 eurot edaspidiseks üleandmiseks

T.U kätte korteri eest.

16. Kostja on esitanud tõendina laenulepingu 25.01.2014.a (I kd lk 155) , millest nähtuvalt

W on laenanud temale 600 000 grivnat. Nimetatud tõendiga soovib kostja tõendada, et

ostis Wilt laenatud raha eest 29.01.2014.a korteri.

17. Korteri ostu-müügileping on sõlmitud 29.01.2014.a ning laenuleping on sõlmitud

25.01.2014.a, seega neli päeva enne korteri ostmist. Kohtu arvates sellised lähestikku

asuvad kuupäevad ei ole siiski piisavaks tõendiks, et laenu võtmist ja korteri ostmist

omavahel siduda. Kohtu seisukoht on, et kui kostja oleks tõesti korteri ostnud laenatud

raha eest, siis seda oleks võimalik täiendavalt tõendada pangaülekannetega, mida

kostja teinud ei ole. Ka laenulepingu punktis 1 on kirjas, et raha kantakse üle, mitte ei

anta sularahas.

18. Lisaks väidab kostja, et X tagastas temale 60 000 eurot ja korteri ostis kostja nimelt

selle raha eest. Kostja on esitanud Xi omakäelise kinnituse (II kd lk 15) selles, et tema

andis jaanuaris 2014.a T.U-le 60 000 eurot korteri ostmiseks Odessas xxx tänav xxx

ning et sama raha oli T.U kandnud temale üle 15.11.2012.a rahalise abina. Samuti on

esitatud Q omakäeline kinnituse (II, lk 17), et tema oli tunnistajaks, kui X võttiv välja

60 000, et anda see T.U-le korteri jaoks.

19. Kohus asub seisukohale, et ei laenuleping ega Xi ja Q kinnitused ei tõenda, et kostja

ostis korteri kas Wilt laenatud raha eest või Xi poolt tagastatud raha eest.

20. Hageja on esitanud tõendina kinnisvara hindamise akti (I kd lk 49-55)., millise

kohaselt vaidlusalune korter 27.12.2019.a seisuga maksis 161874 USD ehk 148 976

eurot. Hageja on ka esitanud hindamisakti (I kd lk 54), millise kohaselt korteri väärtus

27.12.2019.a oli 161 244 USD ehk 146 643 eurot.

Kostja on esitanud tõendina kinnisvara hindamise akti (II lk 25), millise kohaselt

korteri Odessa xxx tänav xxx 31.03.2022.a seisuga väärtus ilma käibemaksuta oli 2

206 290 grivnat ehk 67 701,5 eurot. Kostja on müünud korteri O.File 01.08.2019.a

hinnaga 2 204 892 grivnat.

21. Seega on olemas neli erinevat korteri väärtust. Kohus jätab korteri väärtuse

määramisel välja 01.08.2019.a tehingu. Tegemist on abikaasade vahelise tehinguga

ning ei ole usutav, et korter kajastab tegelikku turuhinda.

Kohus arvestab korteri väärtuse määramisel mõlemat hageja esitatud kinnisvara

ekspertide hinnangut korteri hinna kohta seisuga 27.12.2019.a. Esiteks põhjusel, et

hinnangud on oma tulemuses sarnased ja seega usaldusväärsed ning teiseks põhjusel,

et kostja võõrandas korteri augustis 2019.a, seega on 27.12.2019.a seisuga hinnangud

oma väärtuses lähemal tegelikule tehingule ja seega õigemad, kui 2022.a hinnang.

Korteri väärtus oli seega korteri võõrandamise ajal 01.08.2019.a 147 810 eurot.

22. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ostis ja müüs Odessa xxx tänava korteri

hageja nõusolekuta. Kohus tuvastas menetluse käigus, et korter omandati poolte

ühisvara arvelt.

Eeltoodu tulenevalt vähenes poolte ühisvara tehingu tõttu, mille T.U tegi teise

abikaasa tahteavalduseta. Poolte ühisvara vähenes 147 810 euro võrra, kohus arvab

nimetatud summa poolte ühisvara hulka. (PkS § 34 lg 3)

Abikaasade osad ühisvaras on võrdsed, seega tuleb T.U-l hüvitada D.H-le ½ osa

vähenenud ühisvarast ehk 73 905 eurot.

23. Harju Maakohtu 08.04.2021.a määrusega käesolevas ajas määras kohus seada hagi

tagamise korras hageja D.H (isikukood XXX) kasuks esimesele vabale järjekohale

kohtulik hüpoteek summas 73 047,03 eurot kostja T.U (isikukood XXX) omandis

olevale kinnisasjale asukohaga XXX (kinnistusraamatu registriosa number xxxxx)

tsiviilasjas nr 2-20-9700 esitatud ühisvara jagamise nõude tagamiseks.

Kuivõrd kohus hagi rahuldab, siis tuleb hagi tagamise määrus jätta kehtima.

24. Hageja taotles kostjalt viivise väljamõistmist kuni nõude täitmiseni. Kostjalt tuleb

VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista viivis alates hagiavalduse

esitamisest kuni kostjale hüvitise väljamaksmiseni.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

25. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma

menetluskulud ise. Menetluskulud käesolevas asjas on hageja tasutud riigilõiv ning

poolte õigusabikulud. Kohtupraktikas jäetakse ühisvara jagamisel menetluskulud

poolte endi kanda olenemata sellest, kelle kasuks otsus tehti. Kohus teeb käesoleval

juhul erandi ja kohaldab TsMS § 162 lg 1, mis näeb ette, et hagimenetluse kulud

kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Nimelt on kostja esitanud tarbetult ja väga

suures mahus seisukohti kohtualluvuse kohta. Nimetatud väited, seisukohad ja

korduvad taotlused hagi läbivaatamata jätmiseks ei olnud menetluses vajalikud, kuna

kohus otsustas menetluse alguses, et hagi allub Eesti Vanariigi kohtule. Kõik

sellekohased korduvad taotlused olid mittevajalikud. Kostja seisukohad kohtualluvuse

kohta moodustavad ligikaudu poole kostja kõikidest seisukohtadest. Eeltoodust

tulenevalt jätab kohus hageja menetluskulud 50 % ulatuses kostja kanda.

Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks peale kohtulahendi jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Haide Rimmel

kohtunik