2-23-123662/18 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Reena Undrest

Määruse tegemise aeg ja koht

19. märts 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-23-123662

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi A-M K vastu võla

nõudes

Tsiviilasja hind

1810,49 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479, asukoht A. Weizenbergi tn 20, Tallinn, 10150),

lepinguline esindaja Agnes Zaure

Kostja: A-M K (end A, isikukood xxxxxxxxxxx;

registrijärgne elukoht Xxxxxxxxxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi A-M K vastu võla nõudes.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda ning määrata, et rahaliselt

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

3. Kostjale toimetada kohtuotsus kätte avalikult, avaldades väljaandes Ametlikud

Teadaanded kohtuotsuse resolutsioon, s.o punktid 1-2 ning edasikaebamise kord.

4. Kohtuotsus tuleb lugeda kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel

väljavõtte ilmumisest väljaandes Ametlikud Teadaanded.

5. Vastavalt Riigi Teataja seaduse § 13 lõikele 9 ja Ametlike Teadaannete põhimääruse

§ 9 lõikele 5 määrata väljaandes Ametlikud Teadaanded teadaande avaldamise

lõpetamise tähtajaks kolm kuud.

Edasikaebamise kord

Pärnu Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus

võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

2-23-123662

Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas 07.06.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse võlgnikult 1460,12 euro saamiseks. Kohus tegi 08.06.2023 võlgnikule

makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohtu

maksekäsuosakonna 29.08.2023 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti Aktiva

Finance Group OÜ nõue A-M K (end A) vastu üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. 02.10.2023 hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu poolte vahel 05.04.2023

sõlmitud võlatunnistustest ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkulepetest nr

289110, 289112 ja 289114. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus 1406,43 eurot,

hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 130,94 eurot ning

tasumata põhivõla jäägilt (1151,14 eurot) kuni põhinõude täitmiseni viivis lepingujärgses

määras 0,065% päevas. Hageja palub jätta menetluskulud, riigilõiv 315 eurot ja esindustasu 527

eurot, kostja kanda ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud

ulatuses.

3. Kohus jättis hagi 04.10.2023 käiguta kohustades hagejat täpsustama, kas võlgnik on andnud

talle deklaratiivsed võlatunnistused (võlgnik on tunnistanud kohustuse olemasolu) või oli

võlgniku eesmärk luua iseseisev kohustus (konstitutiivne võlatunnistus); esitama seisukoht, kas

võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel; tooma esile asjaolud viidetega tõenditele, milliste

õigussuhete raames tekkisid algsed kohustused või tunnustatud võlad; kirjeldama kuidas on

esialgne võlausaldaja vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning juhtis hageja

tähelepanu sellele, et hagiavaldusest ei selgu esialgse võlasuhte krediidikulukuse määr. Ka

selgitas kohus hagejale, et kui tegemist on tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistusega, siis võib

vastuväidetest loobumine olla vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 10.

4. 19.10.2023 jäi hageja seisukohtade juurde, et hageja ja kostja vahel 05.04.2023 sõlmitud

võlatunnistused on konstitutiivsed võlatunnistused. Kostjal oli võimalus võlatunnistuse

tingimustega mitte nõustuda ning kokkulepet mitte sõlmida. Selleks, et kostja saaks sõlmida

hagejaga võlatunnistuse, peab kostja end inkassoettevõtte Julianus Inkasso OÜ

iseteeninduskeskkonda www.self.julianus.ee esmalt/esiteks sisse logima, autentides end kas

läbi pangalingi või ID-kaardi vahendusel või Mobiil-ID vahendusel. Kostjal on/oli võimalus

iseteeninduses mitu alternatiivset võimalust - tasuda võlanõude täies ulatuses ühekordse

maksega, võtta ühendust võlausaldajaga, sõlmida kokkuleppeid jne. Kostja kinnitas kokkuleppe

vastavust tema soovidele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust

kokkuleppe mittetäitmisel kaasnevatest ohtudest/tagajärgedest. Kostja on kokkuleppe tingimusi

aktsepteerinud, ta on nendega nõustunud ning need on saanud kokkuleppe (lepingu)

2-23-123662

lahutamatuks osaks. Samuti on täidetud VÕS § 30 lg 2 teine eeldus st võlatunnistus on sõlmitud

kirjalikus vormis st on kostja poolt allkirjastatud. Hageja märgib, et isegi juhul kui kohus peaks

asuma seisukohale, et võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel (millega hageja ei nõustu), siis

ei ole ükski võlatunnistuses olev punkt vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega.

Isegi juhul kui kohtud leiavad, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, siis ka

deklaratiivse võlatunnistuse puhul on tõendamiskoormis kostjal. Võlatunnistustest nähtuvad

uued kokkulepped, mis puudutavad nii tagasimakstavat summat, võla sissenõudmist kui ka

viivise suurust - seega kinnitavad olulised kokkuleppe tingimused asjaolu, et kokkuleppega

loodi iseseisev kohustus, mitte ei piirdutud olemasoleva kohustuse tunnistamisega. Eeltoodust

tulenevalt hageja leiab, et käesoleval juhul ei saa hageja nõude menetlemisel võtta aluseks

hageja ja kostja vahel sõlmitud varasemat võlasuhet ega sellest lähtuvalt kohaldada hageja ja

kostja vahelisele võlasuhtele tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut (VÕS § 402 jj). Hageja

selgitab, et hageja näol ei ole tegemist krediidiandjaga, mistõttu ei ole tarbijakrediidi sätted

asjakohased. Mh ei olnud võlatunnistuste sõlmimisel tegemist laenu väljastamisega.

Asjakohatu on eeldus mille kohaselt iga eraisiku ja ettevõtte vaheline võlatunnistus on

automaatselt

tarbijakrediidileping.

Võlatunnistusega

seonduvat

ei

reguleeri

tarbijakrediidisätted. Järelikult ei kohaldu hagejale ka vastutustundliku laenamise põhimõtete

täitmise kohustused jne, mistõttu ei tulene hagejale kohustust ka VÕS § 4034 lg 13 kohaselt

tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist.

Käesoleval juhul on võlatunnistused sõlmitud uue nõude omaniku/hageja ja kostja enda vahel,

mitte algse nõude omaniku/algse võlausaldaja ja tarbija vahel. Ei tarbijakrediidi sätted ega ka

VÕS § 30 ei välista võlatunnistuste sõlmimist. Tulenevalt eeltoodust ei ole hagejal isegi

kohustust tõendada, millisest võlasuhtest võlgnevus algselt tekkis.

5. Kohus võttis hagi 08.11.2023 määrusega menetlusse ja kohustas kostjat 14 päeva jooksul

materjalide kättetoimetamisest hagile vastama.

6. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja 08.11.2023 määrus kätte avalikult,

vastavasisulise teate avaldamisega Ametlikes Teadaannetes, 09.12.2023. Kostja hagiavaldusele

tähtaegselt (27.12.2023) ei vastanud ega ole käesoleva ajani vastust esitanud.

7. Kohus 03.01.2024 kohustas hagejat selgitama (ning esitama vastavad tõendid), milline

võlasuhe

on

võlatunnistusega

tunnistatud

kohustuse

alusvõlasuhteks.

Juhul,

kui

võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, tuleb hagejal

välja tuua faktilised asjaolud ning esitada lisatõendid, mis võimaldavad kohtul seadusest

tuleneva kontrollkohustuse raames kontrollida, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk

krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas ja krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

8. Hageja 25.01.2024 selgitas, et enne võlatunnistuste nr 289110, 289112 ja 289114 sõlmimist

oli kostja ja AS Inbank Finance vahel sõlmitud leping nr. XXXXXXXXXXX,

XXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXX. Lepingu nr. XXXXXXXXXXX puhul on

arvutamise eelduseks võetud krediidisumma 139,00 eurot, osamaksete arv 36, tagasimaksete

kuupäev 15, intressi protsent 16,00% aastas, lepingutasu 10,00 eurot, haldustasu 0 eurot. Samuti

nähtub alljärgnevast, et krediidi kulukuse määr on 23,25% aastas ning krediidi kogukulu on

50,11 eurot. Lepingu nr. XXXXXXXXXXX puhul on arvutamise eelduseks võetud

krediidisumma 319,99 eurot, osamaksete arv 15, tagasimaksete kuupäev 15, intressi protsent

11,90% aastas, lepingutasu 19,00 eurot, haldustasu 0 eurot. Samuti nähtub alljärgnevast, et

krediidi kulukuse määr on 32,18% aastas ning krediidi kogukulu on 69,45 eurot. Lepingu nr.

XXXXXXXXXXX puhul on arvutamise eelduseks võetud krediidisumma 849,00 eurot,

osamaksete arv 24, tagasimaksete kuupäev 15, intressi protsent 16,00% aastas, lepingutasu

10,00 eurot, haldustasu 0 eurot. Samuti nähtub alljärgnevast, et krediidi kulukuse määr on

18,91% aastas ning krediidi kogukulu on 158,96 eurot.

2-23-123662

Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses

esitatud teavet ning tegi päringu Maksu- ja Tolliametisse. Lepingu nr. XXXXXXXXXXX

alusel on krediidiandja teada saanud Maksu- ja Tolliameti päringust, et kostja 11 kuu keskmine

sissetulek oli 285,45 eurot. Ei saa välistada asjaolu, et kostjal oli nimetatud sissetulekuks lisaks

muu sissetulek, mis oli kokku 400,00 eurot, nagu seda märkis kostja oma laenutaotluses (Lisa

4). Väljaminekuteks oli kostja märkinud 0,00 eurot. Lepingu osamakseks kujunes 5,26 eurot.

Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi

vähemalt 394,74 eurot (400,00-5,26). Samuti täitis kostja lepingust tulenevaid kohustusi aasta

aega. Lepingu nr. XXXXXXXXXXX alusel on krediidiandja teada saanud Maksu- ja

Tolliameti päringust, et kostja 11 kuu keskmine sissetulek oli 285,45 eurot. Ei saa välistada

asjaolu, et kostjal oli nimetatud sissetulekuks lisaks muu sissetulek, mis oli kokku 600,00 eurot,

nagu seda märkis kostja oma laenutaotluses. Väljaminekuteks oli kostja märkinud 60,00 eurot

(Lisa 5). Lepingu osamakseks kujunes 25,97 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud

ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 514,03 eurot (600,00-60,00-25,97).

Lepingu nr. XXXXXXXXXXX alusel on krediidiandja teada saanud Maksu- ja Tolliameti

päringust, et kostja 11 kuu keskmine sissetulek oli 285,45 eurot. Ei saa välistada asjaolu, et

kostjal oli nimetatud sissetulekuks lisaks muu sissetulek, mis oli kokku 600,00 eurot, nagu seda

märkis kostja oma laenutaotluses (Lisa 6). Väljaminekuteks oli kostja märkinud 25,00 eurot

(Lisa 5). Lepingu osamakseks kujunes 42,00 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud

ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 533,00 eurot (600,00-25,00-42,00).

Samuti on laenuandja teinud päringu maksehäireregistrisse. Lähtudes maksehäireregistri

informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret. Mitte ükski

seadus ega õigusakt ei kohusta laenuandjat vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmisel

nõudma laenusaajalt tema igakuise sissetuleku ja väljaminekute suuruse kontrollimisel

ilmtingimata laenusaaja pangakonto väljavõtte esitamist. Hageja hinnangul oli muu kogutud

teave piisav krediidisaaja krediidivõimelisuse hindamiseks. Arvestades hagi aluseks oleva

lepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli

võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga

inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi

raskuseteta täitma.

Kohtuotsuse põhjendused

9. Kuna tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna

põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

menetleda TsMS § 405 sätestatud korras.

10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile

vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses.

11. Kohus ei nõustu hagejaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja väidab nõude aluseks olevat

konstitutiivsed võlatunnistused, on tegemist konstitutiivsete kokkulepetega.

12. Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et

võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb

hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse

deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-

34922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10. detsembri

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse

võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata

poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest

2-23-123662

sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte

ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse

loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega,

millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega

lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-

34922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. veebruari

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).

13. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade

üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks

lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu

sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust

selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus

poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud

asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist

(VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud

asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste

lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja

eesmärgist (vt RKTKo 26.11.2015, 3-2-1-112-15, p 15).

14. Hageja 25.01.2024 seisukohas selgitab, et enne võlatunnistuste nr 289110, 289112 ja

289114 sõlmimist oli kostja ja AS Inbank Finance vahel sõlmitud leping nr.

XXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXX (dtl 84).

15. Kohus hindab võlatunnistusi nr 289110, 289112 ja 289114, milliste tingmusi on hageja

kirjeldanud hagiavalduses (dtl 20-21) ja 19.10.2023 puuduste kõrvaldamises (dtl 56, 58, 60)

ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud

olla luua iseseisvad algsest võlasuhtest sõltumatud kohustused, millega kostja oleks ennast

asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud

tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end

vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda.

16. Kohus arvestab võlatunnistuste tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuste

sõlmimise asjaolusid, st seda, et võlatunnistused on ette valmistanud hageja ning puudub alus

kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses.

Võlatunnistusi allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt tasumata

võlgnevus. Seega on suure tõenäosusega võlatunnistused sõlmitud olukorras, kus kostjale

selgitati, et alternatiivina pöördutakse kostja vastu koheselt nõudega kohtusse ning kostja, suure

tõenäosusega väheste õigusalaste teadmise tõttu, on pidanud võlatunnistuste ja nende sisuks

oleva maksegraafiku sõlmimist soodsamaks ja mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata

võlausaldaja kavatsusi.

17. Kohtu hinnangul ei ole hageja poolte ühist tegelikku tahet tõendanud, samuti ei ole ühise

tahte tuvastamine tulenevalt kõnealuste lepingute sõlmimise asjaoludest ja eesmärgist ilma

vastavate tõenditeta võimalik. Kohus saab lepingute tõlgendamisel seega lähtuda mõistliku

isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4), võttes samal ajal arvesse VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud

asjaolusid.

18. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas

lepingueelseid läbirääkimisi (VÕS § 29 lg 5 p 1). Lepingute sõlmimise asjaoludena tuleb

arvesse võtta, et hageja tegevusalaks on võlgade kokkuostmine ja sissenõudmine. Kostja on

võlgnik, kes on jäänud esialgsele võlausaldajale tasumisega viivitusse, mille järel on lepingud

loetud ülesöelduks ja lepingute alusel võlgnetavad summad muutunud sissenõutavaks. Kostja

2-23-123662

on seega hagejaga mistahes kokkulepete sõlmimisel sundseisus. Hageja saab nõuda kostjalt

kogu võlgnevuse kohest tasumist ning tasumata jätmisel pöörduda kohtusse ja kohtutäituri

juurde, mille tagajärjel suureneksid kulud kostja jaoks veelgi. Lepingueelsete läbirääkimiste

piiritlemisel tuleb seega arvestada, et ei toimunud klassikalises mõttes lepingueelseid

läbirääkimisi vaid võlgnevuse sissenõudmine.

19. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada ka lepingu olemust ja eesmärki (VÕS § 29

lg 5 p 4). Lepinguna pakutakse kostjale maksegraafikut, mis hõlmab endast tüüptingimusena

ka võlatunnistuse sõlmimist. Kostja eesmärgiks on seejuures just maksegraafiku sõlmimine, et

maksta võlgnevust enda rahaliste võimalustega arvestaval viisil ja ajal. Samuti on kostja

eesmärgiks, et võlgnevus ei suureneks ning hageja ei pöörduks tema vastu kohtusse ega

kasutaks muid õiguskaitsevahendeid.

20. Hageja eesmärgiks on kostjalt võlgnevuse kättesaamine ning seda hagejale soodsaimal

viisil. Hageja on selle eesmärgi täitmiseks kokku leppinud nii maksegraafiku kui ka lisanud

lepingusse tüüptingimusena, et kostja kaotab võimaluse vaidlustada võlgnevuse olemasolu ja

suurust, esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid ning väite, et tegemist

on konstitutiivsete võlatunnistustega mille tagajärjel tekivad uued iseseisvad kohustused.

21. Võlatunnistuste tõlgendamisel tuleb seega arvestada, et poolte eesmärgid ühtivad osas, kus

kostjal võimaldatakse võlgnevuste tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei

saa lugeda tunnistatavate võlgnevuste kõrvale uute iseseisvate kohustuste tekitamist. Seejuures

on tähtis, et kostja oli lepingute sõlmimisel sundolukorras. Kostjal oli küll võimalus jätta

lepingud sõlmimata, kuid selle tagajärjeks oleks olnud hageja õigus nõuda võlgnevuste kohest

täitmist, seejuures kohtu kaudu ning täiendavate kuludega. Kostjal ei olnud seejuures võimalik

kujundada lepingutingimusi muus osas kui ainult maksegraafiku pikkuses.

22. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel

pidi mõistma. Et võtta lepingupooltega sarnase mõistliku isiku positsioon tuleb arvestada, et

hageja poolelt on lepingu koostanud võlgade sissenõudmisega tegelev ning vastava eriala

kogemusega õigusteadmistega spetsialist. Kostja puhul tuleb eeldada, et tegemist on tavalise

mõistliku isikuga, kes on jäänud oma kohustuste tasumisega hätta, kes on sundolukorras ning

kellel valdkonna õigusteadmised puuduvad. Kohtu hinnangul pidi lepingupooltega sarnane

mõistlik isik mõistma, et kokku ei lepita uutes iseseisvates kohustustes vaid tunnistatakse

olemasolevaid kohustusi. Sellist arusaama kinnitab võlatunnistuses välja toodu, et võlatunnistus

ei kujuta endast kokkulepet võlausaldajaga maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta

viivise arvestust võlgnevuse osaks olevalt põhivõla jäägilt (dtl 60).

23. Seejuures pidi hageja, tulenevalt oma õigusteadmistest, teadma, et kostja tegi tehingud

tulenevalt oma erakorralisest vajadusest ning seetõttu oli iseseisvate nõudealuste loomine ning

sellega võimalikest tarbijat kaitsvatest vastuväidetest loobumine eelduslikult heade kommetega

vastuolus ning tehingud seetõttu tühised (TsÜS § 86 lg 2 p 1).

24. Kostja positsioonilt ei saanud kohtu hinnangul temaga sarnane mõistlik isik lepinguid

sõlmides lepinguid tõlgendada nii, et sundolukorras tehtud tehingutega saab loobuda tarbija

kaitseks seaduses imperatiivselt ettenähtud vastuväidetest ning pöörata ümber seadusega tarbija

kaitseks sätestatud tõendamiskoormise. Samuti ei saa tüüptingimustel ja seetõttu selles osas läbi

rääkimata lepingu põhjal õigusteadmisteta isik tõlgendada vastavat lepingut viisil, et tema

senise kohustuse kõrvale luuakse uus abstraktne kohustus.

25. Kohus asub võlatunnistuste hindamise tulemusena seisukohale, et poolte ühiseks tahteks,

eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu

kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud

kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni

2-23-123662

kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust

oluliselt kehvemasse olukorda. Kohus ei tuvastanud pooltel ühist abstraktse kohustuse loomise

tahet, samuti ei saaks kohtu hinnangul lepingust niimoodi aru lepingupooltega sarnane mõistlik

isik.

26. Seega hoolimata sellest, et võlatunnistustes on märgitud, et need on konstitutiivsed, ei

tuvasta kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivsete võlatunnistuste sõlmimisele

suunatud. Kohtu hinnangul tuleb poolte vahel sõlmitud võlatunnistused lugeda deklaratiivseks

võlatunnistuseks.

27. Maakohus ei nõustu hageja käsitlusega, et kohtu tõlgendus muudab sisutühjaks VÕS § 30

toodud konstitutiivse võlatunnistuse kui sellise. Konstitutiivse võlatunnistuse regulatsiooni

eesmärk ei ole ega saanud kunagi olla välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades

ära tarbija teadmatust. Seda eesmärki toetab üheselt VÕS § 421 teises lauses sätestatu, mille

kohaselt kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist

püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastusega.

28. Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et kui võlatunnistus

tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja

sai loobumise tagajärjest aru (vt RKTKo 18.12.2013 nr 3-2-1-146-13, p 24), on

võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada

üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks.

Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja

selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust,

poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.

29. Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud deklaratiivne

võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on

käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja

vahelisele

õigussuhtele

kohaldub

tarbijakrediidilepingu

regulatsioon,

sealhulgas

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud

asjaolusid arvestades ei ole kostja loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale

VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja

tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel

nii või teisiti tühine.

30. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse,

kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus

piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. VÕS § 42 lg 3 p 11 kohaselt on lepingus, mille

teiseks pooleks on tarbija , ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega piiratakse

ebamõistlikult

teise

lepingupoole

õigust

kasutada

tõendeid

või

pannakse

talle

tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal.

31. Vaidlusaluste

võlatunnistustega

on

hageja

ühemõtteliselt

soovinud

välistada

tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhetele, mis algselt tulenevad

tarbijakrediidilepingust. Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber

kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning

seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421).

2-23-123662

32. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu

mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on

sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TsÜS § 85 sätestab, et tehingu ühe osa tühisus ei

too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks

tehtud ka tühise osata. Poolte vahel sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus on tühine osas, millega

selles kalduti tarbija kahjuks kõrvale VÕS § 402 – 421 sätestatust.

33. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993

Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes,

mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast

(Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo

v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex

officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu

kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei

pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja

asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

34. Hageja pidi seega tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (VÕS § 4034

lg 13) ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise korral rakenduvad VÕS §

4034 lg 7 sätestatud tagajärjed.

35. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste

täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Kohus andis

hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

36. VÕS § 4034 lg 6 ütleb, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

37. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus andis hagejale tähtaja

algse võlasuhtega seotud asjaolude ja tõendite esitamiseks.

38. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

39. VÕS § 4034 lg 2 kohustab krediidiandjat arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel,

sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise

kohustuse suurusele.

40. Kohus nõustub hagejaga, et seadustes ei ole kirja pandud selgesõnalist kohustust nõuda

laenusaajalt tema igakuise sissetuleku ja väljaminekute suuruse kontrollimisel ilmtingimata

laenusaaja pangakonto väljavõtte esitamist. Küll aga näeb Krediidiandjate ja -vahendajate

2-23-123662

seadus (KAVS) § 50 lg 4 ette, et krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet tema

sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse

konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Seega on konto väljavõtte alusel tarbija esitatud teabe kontrollimine kohustuslik olukorras, kus

kogutud muu teave ei ole tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Kohtu hinnangul,

käesoleval juhul, ei olnud krediidiandja kogunud tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

piisavalt muud teavet, mille põhjal oleks saanud adekvaatselt kostja krediidivõimelisust

hinnata.

41. Hageja selgitas, et krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt

täidetud taotluses esitatud teavet ning tegi päringu Maksu- ja Tolliametisse ja

maksehäireregistrisse.

42. Asjaoludest, et iga lepingu alusel kostjal tekkiv igakuine kohustus on väike ja, et isikul ei

olnud taotluste esitamise ajal maksehäireid, ei ole võimalik jõuda järeldusele, et kostja oli

taotluste esitamise ajal krediidivõimeline. Arvelduskonto väljavõttest nähtuvad krediidivõtja

krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud nagu regulaarsed kulud eluasemele, enda ja

pereliikmete igapäevavajaduste katmisele jmt. Jättes kostjalt pangakonto väljavõtte küsimata

jättis krediidiandja välja selgitamata olulised kostja krediidivõimelisust mõjutavad asjaolud.

43. Lepingute nr XXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXX alusel on

krediidiandja teada saanud Maksu- ja Tolliameti päringust, et kostja 11 kuu keskmine sissetulek

oli 285,45 eurot. Tulenevalt hageja poolt 25.01.2024 esitatud eeltoodud lepingute andmeid, s.o

viimase osamakse tasumise tähtaeg ja osamaksete arv (dtl 85), sõlmiti lepingud 2021 aasta lõpp

kuni 2022 suvi. TsMS § 231 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus üldtuntuks lugeda asjaolu,

mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Kohus loeb üldtuntuks, et

Statistikaamet avaldab iga-aastaselt andmed ühe liikmega leibkonna arvestusliku

elatusmiinimumi, 30 päeva minimaalse toidukorvi ja mittetoidukorvi maksumuse kohta.

Statistikaameti andmetel oli see näitaja 2021 aastal 233,57 eurot ja 2022 aastal 303,38 eurot.

44. Lepingu XXXXXXXXXXX sõlmimise ajal (2021 aasta lõpp) ületas kostja 11 kuu

keskmine sissetulek arvestuslikku elatusmiinimumi 285,45 - 233,57 = 51,88 euro võrra. Kostja

on taotluses märkinud enda sissetuleku suuruseks 400 eurot (dtl 88 viimane lõik).

45. Lepingute XXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXX sõlmimise ajal 2022 aastal oli kostja

11 kuu keskmine sissetulek arvestuslikust elatusmiinimumist 303,38 - 285,45 = 17,93 euro

võrra väiksem. Taotlustes on kostja oma sissetuleku suuruseks märkinud 600 eurot ja toonud

välja väljaminekud, vastavalt 60 ja 25 eurot (dtl 89).

46. Vastuolu kostja poolt taotlustes avaldatud andmete ning Maksu- ja Tolliameti päringu

vastusest nähtuva 11 kuu keskmise sissetuleku vahel ning sissetuleku suurus iseenesest kohtu

hinnangul viitavad selgelt vajadusele koguda tarbija krediidivõime hindamiseks täiendavat

teavet, sh küsida tarbijalt tema poolt kasutatava krediidiasutuse konto väljavõtet.

47. Kohus on seisukohal, et hageja poolt kogutud andmete alusel ei saanud krediidiandjal

tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

48. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli krediidiandjal vastavalt VÕS §

403⁴ lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, seega ei saanud kostja olla tarbijakrediidilepingu ülesütlemise ajal veel viivituses

kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning tarbijakrediidilepingu

ülesütlemiseks ei oleks olnud alust. Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama

VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama

vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.

2-23-123662

49. Kohus on hagejale 03.01.2024 määruses selgitanud VÕS § 4034 lg 6 sätestatu rikkumise

tagajärgi, sh kohustust määrata uuesti tagasimaksed arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on asunud seisukohale, et

krediidiandja ei ole rikkunud VÕS § 4034 lg 6 sätestatut ja ei ole kohtule esitanud teavet

krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga.

50. Kuivõrd krediidiandja ei ole vastustundliku laenamise põhimõtet järginud ja hageja ei ole

esitanud ka VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, asub kohus

seisukohale, et hageja nõue ei ole õiguslikult põhjendatud. Sel põhjusel jätab kohus hageja

nõude kostja vastu rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

51. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162

lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja

põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

52. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et kostjal oleks käesolevas

tsiviilasjas menetluskulusid tekkinud. Kohus määrab, et hageja poolt kostjale hüvitamisele

kuuluvad menetluskulud puuduvad.

53. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS

§ 178 lg 4).

54. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada

menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või

kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule

muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi

kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil.

55. Kuna kostja elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale

kätte toimetada avalikult.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reena Undrest

kohtunik