2-21-20085/67 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas

2-21-20085

Lahend on jõustunud osaliselt

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.03.2024. a, Võru kohtumaja Põlva majas

Tsiviilasja number

2-21-20085

Tsiviilasi

N.P hagi W.G vastu tee kasutamise võimaldamiseks

kohustamise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: N.P (isikukood XXX)

esindaja riigi õigusabi korras: advokaat Olavi Järve (e-

post:XXX);

Kostja: W.G (isikukood XXX)

lepinguline esindaja: vandeadvokaat Rait Sarjas (e-post:

XXX)

Kohtuistungi aeg

28.11.2023. a, edasi kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata N.P hagi W.G vastu tee kasutamise võimaldamiseks

kohustamise nõudes.

2. Jätta N.P riigi õigusabi kulud riigi kanda ja kõik muud menetluskulud N.P

kanda.

3. Mõista N.P-lt W.G kasuks välja menetluskulud summas 5299,20 eurot.

4. N.P-l tuleb temalt W.G kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasuda viivist

alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud

määras.

5. Tagastada N.P-le ette makstud tunnistajakulud summas 140 eurot. Tagastatav

summa kanda N.P pangakontole nr EE924204278633741108.

6. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

1 (13)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja nõue ja põhjendused

N.P esitas 24.12.2021. a kohtusse hagiavalduse W.G vastu tee kasutamise võimaldamiseks

kohustamise nõudes.

Hagiavalduse kohaselt kuulub kostjale kinnistu nimetusega XXX, registriosa numbriga XXX,

asukohaga XXX, katastritunnusega XXX (edaspidi XXX kinnistu). Kostjale võimaldati XXX

katastriüksuse maa erastada Veriora Vallavalitsuse 09.10.1997. a korraldusega nr 238. Muu

hulgas oli selles korralduses ära toodud võimalikud kitsendused maa kasutamisel. Korralduse

p 5.3 kohaselt on üheks selliseks kitsenduseks kohustus „võimaldada liiklus katastriüksust

läbival teelõigul“ (edaspidi Tee). 21.12.2009. a otsusega nr 55 otsustas Veriora Vallavolikogu

avalikkuse huvi puudumisel mitte taotleda avalikku kasutust Teele ja tunnistada Tee jätkuvalt

erateeks. Tallinna Ringkonnakohus tegi 19.11.2010. a haldusasjas nr 3-10-150 otsuse, millega

rahuldas N.P (hageja) kaebuse ja tühistas Veriora Vallavolikogu otsuse nr 55. Kohus leidis, et

korraldusega nr 238 oli kostjale kehtestatud kohustus Teel liikluse võimaldamiseks. Ühtlasi

tekitab selline haldusakti regulatsioon kolmandale isikule õiguse nõuda haldusaktis

kehtestatud kohustuse ehk siis Teel liikluse võimaldamist. Kohus selgitas, et vastavalt

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-le 2 kehtib korraldus nr 238 kuni kehtetuks

tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni

või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuna kehtivuse lõppemise alused

puudusid, siis oli korraldus nr 238 kehtiv. Kohus tõi otsuses veel välja, et HMS § 60 lg 2

kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja

riigiorganitele. Eeltoodust tulenevalt oli Veriora Vallavolikogu otsus nr 55 vastusolus kehtiva

korraldusega nr 238, seega õigusvastane ning kuulus tühistamisele. 10.01.2011. a võttis

Veriora Vallavalitsus vastu korralduse nr 5, millega muutis korralduse nr 238 punkti 5 maa

kasutamise kitsenduste kohta ning sõnastas punkti järgmiselt: 5.1. elektriliinide ja kaablite –

vastavalt elektriohutusseadusele ja asjaõigusseadusele; 5.1. vete – vastavalt

maaparandusseadusele; 5.3. tee – vastavalt asjaõigusseadusele.

Hagejale kuulub XXX kinnistu läheduses asuv XXX kinnistu. Hageja tegeleb ratsamatkade

korraldajana ja rendib enda kinnistu kõrval asuvat XXX kinnistut ja teispool kostja XXX

kinnistut asuvat XXX kinnistut. Hageja korraldab ratsamatku Meenikunno rabasse, mis asub

samuti teispool XXX kinnistut. Kinnistutele läbipääsuks on hagejal vajalik kasutada XXX

kinnistut läbivat Teed. Kostja teeb aga hagejale Tee kasutamisel takistusi, sh koeri kallale

ässitades ning on parkinud Teele ette oma ratastraktori.

Hageja on seisukohal, et tal on õigus nõuda kostjalt Tee kasutamise võimaldamist. Veriora

Vallavalitsus muutis korraldusega nr 5 muutnud korralduse nr 238 sõnastust, kuid mitte

ühtegi sisulist muudatust ei tehtud. Korraldusega nr 5 määrati, et Tee on tee vastavalt

asjaõigusseadusele. Asjaõigusseaduse § 155 lg 1 kohaselt ei või omanik, kelle kinnisasja läbib

avalikult kasutatav tee, takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud

kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tingimus

„avalikult kasutatav tee“ selles sättes tähendab kinnisasja osa faktilist avalikku kasutust

liiklemiseks ehk teena, mitte avalikult kasutatavat teed TeeS § 4 lg 1 esimese lause või muus

tähenduses. Antud juhul on Teel juba Veriora Vallavalitsuse korraldusest nr 238 tulenev

avalik kasutus. Tegelikkuses oli aga Tee avalikus kasutuses juba ammu enne seda korraldust

ja korraldusega nr 238 fikseeriti see lihtsalt haldusaktis. Seega on Tee näol olnud tegemist

2 (13)

faktiliselt avalikus kasutuses olnud teega, hageja on õigus seda kasutada ja kostja ei või

takistada ega lõpetada Tee kasutamist. Lisaks, vastavalt keskkonnaseadustiku üldosa seadus §

33 lg-le 1 võib avalikult kasutatavaid teid ja erateid kasutada igaüks seadustes sätestatud

ulatuses. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei või omanik keelata eratee ega raja kasutamist

jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb

väljakujunenud taval ega ole talle koormav. Seega on hagejal õigus Teed kasutada ka

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse alusel.

Hageja taotleb hagiga, et kohus kohustaks kostjat võimaldama kasutada XXX kinnistul

asuvat Teed järgmiselt: 1) mõlemasuunaline juurdepääs ööpäevaringselt jalgsi, hobusega ja

igat liiki transpordivahendiga; 2) kostja on kohustatud teealal hoiduma mistahes tegevusest,

mis takistab tee kasutamise teostamist. Alternatiivselt taotleb hageja, et kohus kohustaks

kostjat võimaldama kasutada XXX kinnistul asuvat Teed jalgsi, jalgrattaga ja hobustega.

Hageja kostja vastuväidetega ei nõustunud ja jäi esitatud nõude juurde.

Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et XXX kinnistul asuva tee puhul ei ole tegemist

avalikult kasutatava teega ning hagejal ei ole õigust asjaõigusseaduse § 155 lg 1 alusel tee

kasutamist nõuda. Hageja tugineb sellele, et kehtib Veriora Vallavalitsuse 10.01.2011. a

korraldus nr 5 kui haldusakt, millega määrati, et XXX kinnistul on tee vastavalt

asjaõigusseadusele. Samuti ei nõustu hageja kostja seisukohaga, et hagejal ei ole õigust

alternatiivselt nõuda Tee kasutamise võimaldamist keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 33

lg 3 alusel, sest tee kasutus ei põhine väljakujunenud taval ning on kostjale koormav. Muu

hulgas ei nõustu hageja kostja seisukohaga, et tee asub õuemaal, sh kostja väitega nagu asuks

Tee nii hoonete kui mesila vahetus läheduses ning on kostja aktiivses kasutuses. Kostja

esitatud droonifotolt nähtub, et tee ei kulge hoonete vahetust lähedusest, vaid asub eemal –

seejuures ei ole hoonete ja tee kaugus vähem kui 21 meetrit. Tee läheduses on küll mesipuud,

aga on kaheldav, kas nendes ka mesilasi on. Nimelt tuleneb veterinaarseadusest, et

loomapidaja peab esitama oma tegevuse kohta peetava arvestuse alusel andmed

põllumajandusloomade registrile. Registrisse tuleb kanda ka tegevuskohad, kus tegeletakse

mesindusega, seda nii omatarbeks kui turustamise eesmärgil. XXX kinnistul aga ühtegi

mesilat registreeritud ei ole. Ka Maa-ameti kõlvikukaardil, kus on märgitud „õuemaa“

oranžiga ja „muu maa“ halliga, on XXX kinnistu tee värvuseks hall ehk siis tegemist on „muu

maaga“.

Hageja tõi veel välja, et tal on eriline huvi kostja XXX kinnistu tee kasutamiseks. XXX

kinnistu naabruses asub XXX kinnistu (endine XXX kinnistu), mis kuulub Metsamõisnik OÜ-

le. Osaühingu juhatuse liige Richard Jõgi on kirjalikult kinnitanud, et hagejal on õigus

kinnistul loomi karjatada.

Hageja ei nõustunud ka kostja väitega, et ta ei ole takistanud hagejal tee läbimist jalgsi ja

jalgrattaga. Hageja väitel on kostja tal takistanud tee läbimist nii jalgsi kui jalgrattaga. Kostja

kinnistul on olnud ka lahti koerad, kes võisid hagejat rünnata, mistõttu ei saanud hageja teed

läbida. Kostja on ka otseselt keelanud hagejal kostja maale minna ning on ise koerad hagejale

kallale ässitanud.

2. Kostja seisukoht ja vastuväited

Kostja, W.G, hagi ei tunnistanud, vaidles hagile vastu ja palub kohtul jätta see läbi vaatamata

või rahuldamata.

Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole õigust nõuda kostja XXX kinnistul asuva tee

kasutamist taotletud viisil. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et tegemist on avalikult

kasutatava teega. Nii varem kehtinud teeseaduse § 4 lg 3 kohaselt sai ja kehtiva

3 (13)

ehitusseadustiku § 94 lg 1 kohaselt saab määrab eratee avalikuks kasutamiseks riik või eratee

asukoha kohalik omavalitsus ning alles tee avalikuks kasutamiseks määramisega tekib ühtlasi

AÕS § 155 lg 1 järgi seadusjärgne kitsendus ja sellest tulenevalt igaühe õigus tee omaniku

suhtes nõuda tee kasutamist. Veriora Vallavalitsuse 09.10.1997. a korraldusega nr 238 ega ka

10.01.2011. a korraldusega nr 5 ei ole muudetud XXX kinnistul asuvat erateed avalikult

kasutatavaks teeks ning nendes korraldustes sisalduv ei ole käsitletav seadusliku kitsendusena,

milline annaks hagejale õiguse nõuda tee kasutamist. Ka XXX selgitas oma vastuses hageja

teabenõudele muu hulgas seda, et XXX kinnistule ei ole Räpina valla või tema õiguseellase

poolt otseselt seatud kitsendusi, mis annavad kolmandatele isikutele õiguse kinnistut

kasutada.

Kostja leiab, et hagejal ei ole õigust nõuda XXX kinnistul asuva eratee kasutamist taotletud

viisil ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 33 lg 3 alusel. Esiteks ei võimalda see norm

liigelda erateel hobustega ja sõidukitega ning kostja hinnangul ei ole täidetud ka nõude

eeldused, sest antud juhul ei põhine tee kasutus väljakujunenud taval. Seda teed on alates

kinnistu moodustamisest kasutatud kostja kui omaniku nõusolekul või siis hageja poolt

ebaseaduslikult. Kostja ei ole takistanud hagejal XXX kinnistu tee läbimist jalgsi. Küll ei ole

kostja nõus hageja poolt tee kasutamisega hagis taotletud viisil, sh hobustega ja igat liiki

transpordivahendiga. Eratee läbib XXX kinnistu õuemaad, millisel juhul tuleb eeldada, et tee

kasutamine on omaniku jaoks liigselt koormav. Õuemaa legaaldefinitsiooni ei ole

õigusaktides välja toodud, aga tuginedes keskkonnaministeeriumi õigusosakonna juhataja P.

E. antud selgitustele on õuemaaks maaomaniku aktiivses kasutuses olev maa – hoonete jm

ehitiste (nt kõrvalhooned, välikamin, kasvuhoone) vahelise ja neid vahetult ümbritsev maa,

samuti aiamaa, puuviljaaed, mesila jms. Antud juhul läbib eratee XXX kinnistu omaniku

aktiivses kasutuses olevat ala, tee asub nii hoonete kui mesila vahetus läheduses ning on

kostja aktiivses kasutuses. Seega on kostja hinnangul tegemist õuemaaga. Vastavalt Tartu

Halduskohtu 04.03.2010. a otsuses tuvastatule osutas kostja 17.08.2022. a toimunud istungil,

et hageja poolt tee kasutamine on seisnenud kuni 12 ratsahobuse poolt teelõigu läbimises,

lõhub muldkattega teed ning häirib kostja rahu, kuna tee kulgeb majapidamise vahetus

läheduses. Olukord, kus hobusekari, koerad ja võõrad isikud kooskõlastamata kellaaegadel

mitu korda päevas viibivad kinnistul, möödudes eluhoonete vahetust lähedusest, kahjustavad

kostja turvatunnet ning häirivad oluliselt tema enda ja tema lähedaste kodurahu. Seega isegi

juhul, kui tegemist ei oleks õuemaal asuva teega, oleks selline kasutus, mis on toimunud

minevikus, kostjale liigselt koormav. Seda ka juhul, kui hagejale kuuluvate hobuste arv oleks

tänaseks vähenenud.

Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud enda väiteid selle kohta, et kostja on tal takistanud

jalgsi või jalgrattaga XXX kinnistu tee läbimist. Seega isegi, kui kostja on hagejal tee

kasutamise sellisel viisil keelanud, siis tee kasutamine ei olnud takistatud, mistõttu on hagi

esitatud ennatlikult ning esineb alus hagi läbi vaatamata jätmiseks.

Kostja leiab veel, et hageja ei ole tõendanud, et tal on mingi eriline huvi kostja XXX kinnistu

tee kasutamiseks. Hageja väitel on tal õigus kasutada XXX kinnistu läheduses asuvat XXX

kinnistut ja XXX kinnistut. XXX kinnistu omaniku Metsamõisnik OÜ juhatuse liige on

kostjale kirjalikult kinnitanud, et ta ei luba kinnistut kellelgi kasutada majanduslikel

eesmärkidel ning kõik rendilepingud, sh hagejaga, on tühistatud. Samuti on XXX kinnistu

omanik kinnitanud, et hagejal ei ole ega ole tema kinnistu kasutamiseks mingit õigust ning

hageja omas vaid ühekordset õigust kinnistult heina koristada aastal 2023. Hageja ei ole

tõendanud, et tal oleks mingit vajadust või erilist huvi kostja kinnistul asuvat teed kasutada.

4 (13)

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et N.P hagi W.G vastu tee kasutamise võimaldamiseks kohustamise

nõudes ei ole asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

3.1.

Kohus tegi kindlaks alljärgnevad vaidlustamata asjaolud:



Kostjale, W.G-le, kuulub kinnistu nimetusega XXX, registriosa numbriga XXX,

aadressiga XXX-i (I kd tl 10, edaspidi XXX kinnistu). Kostja sai kinnistu omanikuks

maa erastamisega ja ta kanti kinnistusraamatusse sisse kinnistu omanikuna

16.06.1998. a, s.o vahetult pärast kinnistu registriosa avamist.



XXX kinnistul asub tee, mis kulgeb XXX kinnistult ühelt poolt edasi XXX kinnistule

ja teiselt poolt XXX kinnistule.



Hagejale, N.P-le, kuulub kinnistu nimetusega XXX, registriosa numbriga 1088738,

aadressiga XXX-i XXX (I kd tl 10, edaspidi XXX kinnistu). XXX kinnistul ei ole

ühist piiri XXX kinnistuga.

Hageja taotleb hagis, et kohus kohustaks kostjat võimaldama hagejal kasutada XXX kinnistul

asuvat teed selliselt, et hagejale oleks tagatud mõlemasuunaline juurdepääs ööpäevaringselt

jalgsi, hobusega ja igat liiki transpordivahendiga või alternatiivselt jalgsi, jalgrattaga ja

hobustega.

Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas ja millistel tingimustel on hagejal õigus nõuda kostjalt

XXX kinnistul asuvat tee kasutamise võimaldamist.

3.2.

Arvestades hagi aluseks olevaid asjaolusid on kohus seisukohal, et hageja nõude

õigusliku alusena tuleb kõne alla asjaõigusseaduse (AÕS) § 155 lg 1 või keskkonnaseadustiku

üldosa seaduse (KeÜS) § 33 lg 3.

AÕS § 155 lg 1 näeb ette, et omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või

takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse

avalikult kasutatava teena. AÕS § 155 lg 3 kohaselt määratakse eratee avalikuks kasutamiseks

seaduses sätestatud korras.

Eratee avalikuks kasutamiseks määramise regulatsioon seadustes on ajas muutunud.

Alates 23.03.1999. a kuni 01.07.2015. a kehtis teeseadus (TeeS), mille § 4 lg 1 sätestas, et

avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, riigi talitee, kohalik tee ja kohalik talitee. TeeS §

52 sätestas, et eratee on tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal. Erateed võib

kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal ning ainult sama seaduse § 33 lõikes 8 nimetatud

juhtudel kinnisasja omaniku loata. Vastavalt TeeS § 4 lg-le 3 sai määrata eratee avalikuks

kasutamiseks Maanteeameti ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel majandus- ja

kommunikatsiooniminister riigi huvidest lähtudes ning valla- või linnavalitsuse ja eratee

omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse

huvidest lähtudes.

Alates 01.07.2015. a kehtib ehitusseadustik (EhS), mille § 92 lg 5 näeb ette, et avalikult

kasutatav tee on riigitee, kohalik tee ja avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Avalikult

kasutatavat teed võib kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides. Vastavalt

EhS § 94 lg-le 1 määrab eratee avalikuks kasutamiseks riik või eratee asukoha kohalik

omavalitsus.

16.02.2011. a võeti vastu KeÜS, mis täpsustas võõral maatükil asuva tee ja raja kasutamise

tingimusi. Algselt nägi KeÜS § 33 lg 1 ette, et avalikult kasutatavaid teid ja erateid võib

5 (13)

kasutada igaüks teeseaduses ning muudes seadustes sätestatud ulatuses. 01.07.2015. a

jõustunud seaduse muutmise seadusega kehtestati KeÜS § 33 lg 1 uues sõnastuses selliselt, et

avalikult kasutatavaid teid ja erateid võib kasutada igaüks seadustes sätestatud ulatuses. KeÜS

§ 33 lg 2 sätestab, et teid, mis ei ole rajatised, (edaspidi rada) võib kasutada jalgsi, jalgrattaga

või muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. KeÜS § 33 lg 3

näeb ette, et omanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul

sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle

koormav. Eratee või raja kasutamise liigset koormavust eeldatakse õuemaal asuva eratee või

raja korral, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

3.3.

Kohus leiab, et kostja XXX kinnistut läbiva tee puhul ei ole tegemist AÕS § 155 lg 1

mõttes avalikult kasutatava teega, mille kasutamine ei vaja kinnistu omaniku nõusolekut ja

mille kasutamist ei või omanik takistada ega lõpetada.

Hageja tugineb hagis tee kasutamise võimaldamist nõudes sellele, et Veriora Vallavalitsuse

korraldusega on kohustatud hagejat võimaldama teel liiklust ja nimetatud korralduse puhul on

tegemist haldusaktiga, mida ei ole kehtetuks tunnistatud ja mis kehtib.

Hageja on esitanud tõendina Veriora Vallavalitsuse 09.10.1997. a korralduse nr 238 (I kd tl

5), millega vallavalitsus on otsustanud võimaldada W.G-l (kostjal) erastada praeguse XXX

kinnistu katastriüksuse maa. Korralduse punktis 5 on märgitud võimalikud kitsendused maa

kasutusel. Alapunktis 5.3. on märgitud ühe sellise võimaliku kitsendusena „võimaldada liiklus

katastriüksust läbival teelõigul“.

Hageja on esitanud veel tõendina Veriora Vallavolikogu 21.12.2009. a otsuse nr 55 (I kd tl 7),

millega on otsustatud avaliku huvi puudumisel mitte taotleda avalikku kasutust teele, mis

läbib XXX katastriüksust ja tunnistada see tee jätkuvalt erateeks. Otsuses on märgitud, et

nimetatud tee on vajalik juurdepääsuks ainult neljale maaüksusele, millest kahel asuvad

elamud ning ühte kasutatakse alalise elukohana ning teele puudub juurdepääs avalikus

kasutuses olevalt teelt.

Kostja on esitanud tõendina haldusasjas nr 3-10-150 tehtud Tartu Halduskohtu 04.03.2010. a

otsuse (tl 54-55) ja Tartu Ringkonnakohtu 19.11.2010. a otsuse (I kd tl 56-57). Nimetatud

tõenditest nähtub, et N.P (käesolevas asjas hageja) pöördus kohtusse kaebusega Veriora

Vallavolikogu 21.12.2009. a otsuse nr 55 tühistamiseks. Tartu Halduskohus jättis hageja

kaebuse rahuldamata, aga Tartu Ringkonnakohus 19.11.2010. a otsusega rahuldas hageja

apellatsioonikaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega otsustas

tühistada Veriora Vallavolikogu 21.12.2009. a otsuse nr 55. Ringkonnakohtu otsus jõustus

24.12.2010. a.

Hageja on esitanud tõendina Veriora Vallavalitsuse 10.01.2011. a korralduse nr 5 (I kd tl 8),

millega otsustati muuta Veriora Vallavalitsuse 09.10.1997. a korralduse nr 238 punkti 5 XXX

katastriüksuse maa kasutamise võimalike kitsenduste kohta. Muu hulgas otsustati sõnastada

09.10.1997. a korralduse nr 238 punkt 5.3. uues sõnastuses järgnevalt: “tee – vastavalt

asjaõigusseadusele“.

Kohus leiab, et eelnimetatud tõendid ei tõenda, et XXX kinnistul asuv tee on määratud

avalikuks kasutamiseks. Tulenevalt tol ajal kehtinud TeeS § 4 lg-st 3 sai määrata eratee

avalikuks kasutamiseks vallavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes vallavalitsuse

ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. Tartu Ringkonnakohus tühistas küll

19.11.2010. a otsusega Veriora Vallavolikogu 21.12.2009. a otsuse nr 55 XXX kinnistul

asuvale teele avaliku kasutuse mitte taotlemise kohta, kuid see ei tähenda tee avalikuks

kasutamiseks määramist. Tartu Ringkonnakohus on oma otsuses selgitanud, et Veriora

Vallavalitsuse 09.10.1997. a korraldusega nr 238 kehtestatud kitsenduse „võimaldada liiklus

6 (13)

katastriüksust läbival teelõigul“ alusel on kaebajal N.P-l õigus nõuda, et Veriora Vallavalitsus

kaaluks eratee avalikuks kasutamiseks lepingu sõlmimist TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud alustel.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et Veriora Vallavalitsus ja kostja XXX kinnistul asuva

tee avalikuks kasutamiseks lepingut sõlminud ei ole ning vallavalitsuse volikogu ei ole

tunnistanud teed avalikult kasutatavaks.

Ka Riigikohtu halduskolleegium on 09.11.2016. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-57,15 (p 15)

avaldanud seisukohta, et avalikult kasutatavaks muutub eratee siis, kui vallavalitsuse volikogu

teeb eraldi otsuse tunnistada eratee avalikult kasutatavaks (varem TeeS § 4 lg 3, nüüd EhS §

94 lg 2). Nimetatud kohtuasja asjaolude kohaselt oli kohaliku omavalitsuse kasuks seatud

sundvaldus kinnisasjale. Riigikohus selgitas, et üksnes kinnistule sundvalduse seadmisega ei

muutu teelõik veel avalikult kasutatavaks teeks. Lepingu alusel või sundvalduse seadmisega

omandatud piiratud asjaõigus on kohaliku omavalitsuse üksusele vajalik, et teha edasisi

otsuseid tee avalikku kasutusse määramiseks. Tee avalikuks kasutamiseks tunnistamise otsus

on asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud haldusakt ja alles tee avalikuks

kasutamiseks määramisega tekib ühtlasi AÕS § 155 lg 1 järgi seadusjärgne kitsendus ja

sellest tulenevalt igaühe õigus tee omaniku suhtes sellise tee kasutamiseks.

Arvestades siinkohal ka eelviidatud Riigikohtu suuniseid, ei ole kostja XXX kinnistul asuva

tee puhul tegemist avalikult kasutatava teega. Tegemist on erateega, mille kasutamiseks on

kolmandatel isikutel üldjuhul vajalik kinnistu omaniku nõusolek, v.a KeÜS §-s 33 sätestatud

erandid.

3.4.

KeÜS § 33 lg 3 järgi ei või omanik keelata eratee kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega

muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle

koormav. Eratee või raja kasutamise liigset koormavust eeldatakse õuemaal asuva eratee

korral.

KeÜS eelnõu seletuskirjas1 on § 33 juures selgitatud, et kui omanik erateel liikumist selle

sätte vastaselt piirab, võib isik, kelle liikumist on takistatud, pöörduda tsiviilkohtusse.

Esiteks märgib kohus, et tulenevalt KeÜS § 33 lg-st 3 ei ole hagejal õigust kostjale kuuluval

erateel liiklemise võimaldamist igat liiki transpordivahenditega nagu ta hagis taotleb. KeÜS §

33 lg 3 võimaldab hagejal nõuda teel liikumist vaid jalgsi, jalgrattaga või muul sellesarnasel

viisil. Nõude eelduseks on see, et tee kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole kostjale

kui kinnistu omanikule koormav.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas tee kasutus põhineb väljakujunenud taval ning kas see

on kostjale koormav või mitte.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki

pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab hageja tõendama oma nõude eeldusena seda, et tee

kasutus põhineb väljakujunenud taval. Kostja peab tõendama oma vastuväiteid. Muu hulgas

on kostjal võimalik tõendada, et tee kasutamine on tema jaoks liigselt koormav.

3.5.

Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et tee kasutus põhineb

väljakujunenud taval.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 2 lg 2 kohaselt tekib tava käitumisviisi

pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks.

1 Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse eelnõu seletuskiri. Kättesaadav arvutivõrgus:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a1cafc27-2f02-448d-8509-8e9fa312a129/

Keskkonnaseadustiku%20%C3%BCldosa%20seadus

7 (13)

Tõendamaks, et tee kasutus põhineb väljakujunenud taval, taotles hageja ümberkaudsete

elanike Y.B ja V.B tunnistajatena ülekuulamist. Kohus rahuldas hageja taotlused. Tunnistajal

Y.B-l võimaldas kohus anda ütlusi kirjalikult ja tunnistaja V.B kuulas kohus üle

kohtuistungil.

Tunnistaja Y.B andis ütlusi (I kd tl 180) selle kohta, et tema oli ajavahemikul 1983-2016

seotud XXX (praegune XXX) kinnistuga ja sel ajal kasutasid tema ning tema

perekonnaliikmed XXX kinnistul asuvat teed päevasel ajal sõiduautoga sõitmiseks. Y.B väitel

oli neil tee kasutamiseks W.G-ga suuline kokkulepe. Nad jätsid auto W.G maja juurde ja

sealt liikusid edasi enda kinnistule jalgsi, sest sealt teed edasi ei läinud. Y.B avalas, et alates

2017. aastast XXX kinnistu temale ei kuulu. Ta ei ole kunagi ka XXX kinnistul elanud, käis

seal ainult paar korda aastas. Ta ei ole teadlik kas ka teised ümberkaudsete kinnistute

omanikud XXX kinnistu teed kasutasid.

Tunnistaja V.B andis kohtuistungil ütlusi (I kd tl 195-199) selle kohta, et temale kuulub

kinnistu, mis on XXX kinnistu piirinaaber. V.B sõnul kulgeb XXX kinnistu tee edasi tema

kinnistule ja selle tee, nii enda kui XXX kinnistul, ehitas tema. Põhjuseks oli, et ta ei

pääsenud muidu enda kinnistule ja siis kokkuleppel W.G-ga ehitas ta tee. Tee ehitust alustati

90.ndatel pärast maade erastamist. XXX kinnistul oli enne ka tee, aga sealt ei olnud võimalik

autoga sõita, sai ainult jala läbi käia. V.B sõnul oli tal vajalik oma kinnistule juurde pääseda

autoga, et seal metsa majandada. Kuna ka W.G-l ei olnud metsa minekuks teed, siis lepitigi

kokku, et V.B ehitab tee. Enne tee ehitamist lubas W.G tal XXX kinnistult jala läbi käia. Enda

kinnistul ta elanud ei ole, seal igapäevaselt ei käi ja kasutabki kinnistut põhiliselt metsa

majandamiseks. V.B ütles, et on saanud W.G-lt teada, et N.P on teed läbinud hobustega ja on

sellega teed lõhkunud, hobuste kabjajälgedest jäid teele augud, samuti olid hobused läinud

läbi XXX kinnistu põllumaa seda kahjustades. V.B oli teadlik, et sellest on tekkinud W.G ja

N.P vahel konfliktid ja W.G on keelanud N.P-l teed kasutada. V.B ütles, et temale

teadaolevalt kasutab XXX kinnistu teed veel üks ümberkaudsete kinnistute omanikest, keegi

V.B. Varem olevat teed kasutanud ka Y.B, aga nüüd on sellel kinnistul uus omanik. V.B-le

teadaolevalt oli neil tee kasutamiseks W.G nõusolek tingimusel, et ei tohi teed lõhkuda või

kuritarvitada. Ta ei tea täpselt, millisel viisil ja mis kokkulepped nende vahel olid sõlmitud,

aga W.G-ga on neil juttu olnud sellest, et ta ei ole keelanud neil teed kasutada.

Kohus leiab, et tunnistajate Y.B ja V.B ütlused ei tõenda, et tee kasutus põhineb

väljakujunenud taval. Tunnistajate ütlused annavad kinnitust sellest, et XXX kinnistu teed on

alates tee rajamisest 90.ndatel kasutanud paari naabruses asuva kinnistu omanikud. Tee

kasutus on aga põhinenud kokkuleppel kostja kui kinnistu omanikuga. Tunnistajate ütlustest

ei saa tuletada, et oleks olnud tava, et kõik ümberkaudsete kinnistutega seotud inimesed teed

kasutavad ning peavad sellist tava ka õiguslikult siduvaks. Hageja ei ole esitanud ka muid

tõendeid, millest sellist tava saaks järeldada. Hageja ise tugineb sellele, et kostja on tal

keelanud tema kinnistul asuvat erateed kasutada. Seega ei saanud hageja poolt omaniku tahte

vastaselt tee kasutamine tekitada väljakujunenud tava.

3.6.

Kohus leiab, et kostja on tõenditega põhistanud, et XXX kinnistul asuva tee

kasutamine hageja poolt on ka kostjale koormav.

Tulenevalt KeÜS § 33 lg 3 2. lausest eeldatakse tee liigset koormavust õuemaal asuva eratee

korral.

Õuemaa mõistet seadustes sätestatud ei ole. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et õuemaana

on käsitletav maaomaniku aktiivses kasutuses olev maa – hoonete jm ehitiste (nt

kõrvalhooned, välikamin, kasvuhoone) vahelise ja neid vahetult ümbritsev maa, samuti

aiamaa, puuviljaaed, mesila jms (keskkonnaministeeriumi õigusosakonna juhataja P. E.

selgitus).

8 (13)

Kohus leiab, et asjaolusid arvestades saab lugeda, et XXX kinnistul asuv tee asub KeÜS § 33

lg 3 2. lause mõttes õuemaal. Kostja on esitanud tõendina ortofoto XXX kinnistust (I kd tl

111), millest nähtub, et kinnistul asuv tee ei kulge küll hoone vahelt läbi, aga jääb eluhoonete

lähedusse. Teisel pool teed on näha heinamaa. Hoonete poole tee äärde on paigaldatud

mesitarud. Kostja on esitanud tõendina väljavõtte Maa-ameti kaardilt (I kd tl 117), millelt

nähtub, et tee asub eluhoonetele kõige lähemal kuni 21,32 m. Kohus leiab, et ainuüksi tee

kaugus eluhoonetest ei anna alust lugeda, et tegemist ei ole õuemaaga. Tee ei lähe küll läbi

hoonete vahelt, aga on eluliselt usutav, et tee on kostja kui maaomaniku aktiivses kasutuses,

sh hoonetest teisel pool teed asuva maa hooldamiseks, majandamiseks. Kohus leiab, et kostja

väited selle kohta, et kostja ei ole mesilasi registreerinud, on asjakohatud ega oma käesoleva

asja lahendamisel tähtsust.

Kui isegi lugeda, et XXX kinnistu tee ei asu õuemaal, siis leiab kohus, et kostja on tõenditega

põhistanud, et hageja taotletud viisil tee kasutamine on kostjale koormav.

Hageja taotleb kostja kohustamist võimaldada tal teed kasutada ööpäevaringselt jalgsi,

hobusega ja igat liiki transpordivahendiga või alternatiivselt jalgsi, jalgrattaga ja hobustega.

Nagu kohus seda eespool juba märkis, siis KeÜS § 33 lg 3 ei anna õigust nõuda erateel

liiklemise võimaldamist igat liiki transpordivahenditega. KeÜS § 33 lg 3 järgi on õigus nõuda

erateel liikumist vaid jalgsi, jalgrattaga või muul sellesarnasel viisil.

Kohus nõustub siinkohal kostjaga, et hobustega eratee läbimist ei saa pidada sellesarnaseks

viisiks nagu seda on jalgsi või jalgrattaga liikumine.

Kostja on esitanud tõendina Tartu Halduskohtu 04.03.2010. a otsuse haldusasjas nr 3-10-150

(I kd tl 54-55). Otsusest nähtub, et hageja on nimetatud haldusasjas pöördunud kohtusse

kaebusega nõudes Veriora Vallavolikogu otsuse tühistamist, põhjendades kaebust sellega, et

otsus rikub tema õigust kasutada XXX kinnistut läbivat teed hobuturismi ja hipoteraapia

alaste ürituste korraldamiseks. Kostja, kes oli nimetatud kohtuasjas vastustaja, on kaebusele

vastu väites avaldanud, et hageja teekasutus, mis seisneb kuni 12 ratsahobuse poolt kinnistu

läbiratsutamises, lõhub muldkattega teed, samuti olukord, kus hobusekari ja koerad ja võõrad

isikud kooskõlastamata kellaaegadel mitu korda päevas, sealhulgas õhtuti viibivad kinnistul,

möödudes eluhoonete vahetust lähedusest, häirib tema ja tema pereliikmete kodurahu.

Käesolevas menetluses ei ole hageja vaidlustanud kostja väiteid selle kohta, et ta on kostjaga

kooskõlastamata läbinud kostja kinnistul asuvat teed hobusekarjaga (kuni 12 looma), koerte ja

kolmandate isikutega, sh õhtusel ajal. Ka käesolevas asjas tugineb hageja kostja kinnistul

asuva tee kasutamist nõudes sellele, et ta tegeleb ratsamatkade korraldamisega ja kasutab

hobuste pidamiseks kostja kinnistu läheduses asuvaid kinnistuid. Kõigist neist asjaoludest

saab teha järelduse, et primaarselt soovibki hageja kasutada kostja kinnistul asuvat teed

hobuste pidamise ja ratsamatkade korraldamisega seoses, et läbida teed koos hobustega.

Kohus on seisukohal, et selline tee kasutamise viis on ilmselgelt kostjale kui kinnistu

omanikule koormav. Kohus leiab, et KeÜS § 33 lg 3 sätte mõtte kohaselt ei pea kostja kui

kinnistu omanik sellist eratee kasutamist taluma.

Kohus leiab, et iseenesest ei saa pidada koormavaks hageja poolt tee kasutamist jalgsi või

jalgrattaga. Samas ei ole hageja tõendanud, et sellisel viisil tee kasutamist oleks kostja hagejal

ka takistanud.

Hageja on esitanud tõendina 08.01.2019. a teatise kriminaalmenetluse alustamata jätmise

kohta (II kd tl 4). Nimetatud tõendist nähtub, et hageja on pöördunud 2018. aastal mitmel

korral politsei poole seoses sellega, et kostja ähvardas hagejat kui võimalikku varast tema

kinnistul omakohtuga, kasutas hageja suhtes nilbeid väljendeid ja pilkas tema usulisi

veendumusi, samuti ähvardas kaikaga hageja ratsagruppi, väljendades, et ei luba ratsanikke

9 (13)

tema maale. Hageja on esitanud tõendina veel kõnesalvestise, millelt on kuulda, et hageja on

helistanud 19.07.2021. a häirekeskusesse põhjusel, et ta tahtis jalgratta ja koeraga XXX

kinnistult läbi minna, aga ei saa, kuna seal on lahti kaks suurt koera ja omanik ähvardab.

Hageja on esitanud tõendina ka diktofoni salvestise, millelt on näha, et filmija sõidab rattaga

maateel ja tal on kaasas koer. Neile vastu jookseb teine koer, keda filmija ära ajab.

Kohus leiab, et neist tõenditest ei saa teha järeldust, et kostja on takistanud hagejal XXX

kinnistu teed jalgsi või jalgrattaga läbida. Kriminaalmenetluse algatamata jätmise tõendist

nähtub, et kostja on ähvardanud hagejat, kui hageja koos ratsagrupiga oli sisenenud tema

maale. Hageja kõnest häirekeskusse, samuti diktofoni salvestisest võib järeldada, et kostja

kinnistul on olnud lahtiselt koer või koerad. Kohus leiab aga, et seda, kui omaniku enda maal

on koer lahti, ei saa käsitleda tee kasutamise takistamisena. Hageja tõenditest nähtub, et ta ise

on läinud kostja maale koos koeraga. On eluliselt usutav, et koerad reageerivad teise koera

peale. Puuduvad tõendid selle kohta, et kui hageja on üksi jalgsi või jalgrattaga läbinud kostja

kinnistu teed, oleks kostja hagejale koeri kallale ässitanud või oleks koerad siis teda rünnanud.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Antud juhul on esitanud hageja nõude kohustada kostjat võimaldama tal

XXX kinnistu tee kasutamist kahel alternatiivsel viisil, esmalt selliselt, et tagatud oleks temale

mõlemasuunaline juurdepääs ööpäevaringselt jalgsi, hobusega ja igat liiki

transpordivahendiga või alternatiivselt jalgsi, jalgrattaga ja hobustega. Hageja ei ole taotlenud

temal tee kasutamise võimaldamiseks kohustamist üksnes jalgsi ja jalgarattaga. Hageja

põhjendustest võib ka aru saada, et primaarselt soovibki ta saada tee kasutamise

võimaldamiseks koos hobustega ning ainult jalgsi või jalgrattaga teel liikumine teda ei

rahulda. Kuna hageja ei ole seda taotlenud, siis ei saa kohus selliselt ka nõuet rahuldada.

Seetõttu ei oma asjas ka tähtsust, kas hageja on kostjal jalgsi tee läbimist takistanud või mitte.

Kuna täidetud ei ole KeÜS § 33 lg 3 järgi eeldused, mille esinemisel on õigus nõuda eratee

kasutamise võimaldamist, siis ei ole hageja nõuded, sh alternatiivne nõue kostja

kohustamiseks võimaldada tee kasutamist jalgsi, jalgrattaga ja hobustega, põhjendatud ning

tuleb jätta rahuldamata.

3.7.

Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja ei ole tõenditega põhistanud, et tal oleks

mingi eriline huvi kasutada kostja kinnistul asuvat erateed, millisel juhul võiks kostja talumise

kohustus tuleneda hea usu põhimõttest. Hageja on oma erilist huvi põhjendanud sellega, et ta

kasutab hobuste pidamiseks kostja XXX kinnistu läheduses asuvat XXX kinnistut (endine

XXX) ja XXX kinnistut. Kostja on esitanud tõendina XXX kinnistu omaniku Metsamõisnik

OÜ juhatuse liikme poolt 29.11.2023. a allkirjastatud kirjaliku kinnituse (II kd tl 12-13) selle

kohta, et omanik ei luba kellelgi, sh N.P-l, majanduslikel eesmärkidel kinnistut kasutada.

Kostja on esitanud ka XXX kinnistu omaniku poolt 30.11.2023. a allkirjastatud kirjaliku

kinnituse (II kd tl 14-15), milles omanik avaldab, et 2023 aastal oli N.P-l ühekordne õigus

kinnistul heina teha, kuid N.P-l ei ole ega ole ka kunagi olnud õigust XXX kinnistut kasutada.

Kohus leiab, et kostja esitatud tõendid lükkavad ümber hageja väited selle kohta, et tal on

õigus XXX ja XXX kinnistuid kasutada, sh kasutada kinnistuid hobuste pidamiseks,

karjatamiseks vms. Hageja ei ole mõistlikult põhjendatud, et tal oleks üldse mingi vajadus

kostja kinnistul asuvat teed kasutada. Vaidlust ei ole selle üle, et hagejale kuuluvalt XXX

kinnistult pääseb teist kaudu avalikule teele ja hageja ei ole tõendanud, et tal on õigus

kasutada ümberkaudseid kinnistuid, millele pääseks ainult kostja kinnistut läbiva eratee

kaudu.

3.8.

Kõike eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et N.P hagi W.G vastu tee kasutamise

võimaldamiseks kohustamise nõudes ei ole põhjendatud ja kohus jätab hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

10 (13)

4. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis on põhjendatud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta

menetluskulud hageja kanda.

Hagejat esindas menetluses temale riigi õigusabi korras määratud esindaja. Kohus tegi kindlaks,

et Tartu Maakohtu 19.11.2021. a määrusega tsiviilasjas nr 2-21-13468 anti hagejale riigi

õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Vastavalt riigi õigusabi seaduse §§-

idele 8 ja 16 nähakse riigi õigusabi kulude hüvitamise kohustus ette juba riigi õigusabi andmisel.

Seega hagejal riigi õigusabi kulusid kanda ei tule ja need kulud jäävad riigi kanda. Kohus

määrab riigi õigusabi kulud kindlaks eraldi määrusega.

5. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suuruse.

Kostja menetluskulude nimekirja (II kd tl 28) kohaselt on tema menetluskuluks lepingulise

esindaja tasu kokku koos käibemaksuga summas 5299,20 eurot.

Hageja esitas kohtule oma seisukoha kostja menetluskulude kohta (II kd tl 30-31). Hageja

leiab, et kostja lepingulise esindaja ajakulu toimingutele märgitud ulatuses ei ole olnud vajalik

ega põhjendatud ning hageja palub kohtul kontrollida ajakulu mõistlikkust.

Kohus leiab, et kostja menetluskulud esitatud ulatuses saab lugeda vajalikuks ja põhjendatuks.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on menetlusosaliste esindajate kulud kohtuvälised kulud.

TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §-

s 218 sätestatu kohaselt.

TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §-

s 218 sätestatu kohaselt.

Kostjat on menetluses esindanud lepingulise esindajana vandeadvokaat Rait Sarjas.

Menetluskulude nimekirja (II kd tl 28) kohaselt tegi kostja esindaja toiminguid kokku 27,5

tundi alljärgnevalt: 1) hagiavalduse analüüs, tõendite kogumine, kostja 08.04.2022. a vastuse

koostamine – 6 h; 2) ettevalmistus ja osalemine 17.08.2022. a istungil – 3,5 h; 3) hageja

09.09.2022. a dokumendi analüüs, 23.09.2022. a menetlusdokumendi koostamine – 3,25 h; 4)

10.11.2022. a menetlusdokumendi koostamine – 1,5 h; 5) istungi toimumisega seotud

toimingud, 26.04.2023. a seisukoha koostamine – 1,5 h; 6) 09.06.2023. a kohtumääruse

analüüs, vastaspoole menetlusdokumentidega tutvumine, konsultatsioon, 10.07.2023. a

menetlusdokumendi koostamine – 1,75 h; 7) hageja 16.12.2022. a menetlusdokumendi ja

tõendite analüüs, ettevalmistus ja osalemine 28.11.2023. a istungil – 4 h; 8) hageja

13.12.2023. a menetlusdokumendi ja tõendite analüüs, tõendite kogumine, 15.01.2024. a

menetlusdokumendi koostamine – 3 h; 9) hageja 21.02.2024. a menetlusdokumendi analüüs,

26.02.2024. a menetlusdokumendi koostamine – 3 h.

Kostja esindaja taotleb tasu määraga 160 eurot ühe töötunni eest, millele lisandub käibemaks.

11 (13)

Kohus leiab, et arvestades menetluse asjaolusid, sh asja keerukust ja mahtu ning menetluse

käiku, saab lugeda märgitud kostja esindaja toimingud vajalikuks. Kohtu hinnangul saab

lugeda vajalikuks ja põhjendatuks ka ajakulu toimingutele märgitud ulatuses. Kohus ei nõustu

hageja seisukohaga, et ajakulu on osaliselt ebavajalik või ülemäärane. Hageja on esitanud

kostja vastu hagiavalduse, on oma nõuet menetluse käigus täiendanud ning on esitanud

hulgaliselt erinevaid taotlusi. Kostja pidi hageja esitatule vastama, mis eeldab esindajalt

eelnevalt esitatuga tutvumist ja kliendiga konsulteerimist. Esindaja esindas kostjat

kohtuistungitel, millele samuti pidid mõistlikult võttes eelnema ettevalmistavad toimingud

nagu materjalidega tutvumine, konsultatsioon kliendiga, positsiooni kujundamine. Kohtu

hinnangul saab lugeda kostja esindaja ajakulu toimingutele mõistlikult vajalikuks. Kohus

leiab, et põhjendatuks saab lugeda ka kostja esindaja tasumäära, mis on 160 eurot tund,

millele lisandub käibemaks. Taotletav tasu on küll veidi kõrgem keskmiselt taotletavast

lepingulise esindaja tasust, kuid kohtu hinnangul oli tegemist ka keskmisest õiguslikult

keerukama asjaga. Kohus arvestab siinjuures ka seda, et kostjat esindas vandeadvokaat. Ei saa

eeldada, et kostja pidi oma õiguste kaitseks valima vähem kvalifitseeritud esindaja, kelle

tunnihind on odavam. Kostja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohuslane, mistõttu on

kostja menetluskulud TsMS § 174 lg 10 kohaselt hüvitatavad koos käibemaksuga.

Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja hüvitatavaks kostja menetluskuluks lepingulise

esindaja tasu kokku koos käibemaksuga summas 5299,20 eurot.

Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostja menetluskulu summas 5299,20

eurot kostja kasuks välja hagejalt.

Kostja taotlusel ning TsMS § 177 lg 2 alusel märgib kohus otsuses, et hagejal tuleb temalt

kostja kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras.

6. Hageja on esitanud taotluse temale ette makstud tunnistajakulude tagastamiseks.

Kohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Tunnistajakulud on TsMS § 139 lg-te 1 ja 2 ning § 143 p 1 kohaselt asja läbivaatamise kulud,

mis kuuluvad menetluskulude koosseisu. Tulenevalt TsMS § 152 lg-st 1 on tunnistajal õigus

saada tasuna hüvitist saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest ning

sõidukulude hüvitist. TsMS § 160 lg 1 kohaselt aga makstakse tunnistajale tasu üksnes

nõudmisel. TsMS § 160 lg 2 järgi tunnistajatasu maksmise nõue lõpeb kolme kuu

möödumisel ajast, millal tunnistaja menetluses viimati osales, kui tunnistaja ei esita kohtule

taotlust tasu maksmiseks ja kulutuste hüvitamiseks. TsMS § 150 lg 7 näeb ette, et kohtu

nõudel menetlusosalise poolt või tema eest tasutud asja läbivaatamise kulud tagastatakse

enam tasutud ulatuses, samuti juhul, kui toiming, mille kulud ette tasuti, jääb tegemata või kui

riik toiminguga seoses kulusid ei kanna.

Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus 03.02.2023. a kohtu kontole ette tunnistajate kulude

katteks ette 140 eurot (I kd tl 141). Ühel hageja taotletud tunnistajal, s.o Y.B-l võimaldas

kohus anda ütlusi kirjalikult. Teine tunnistaja, V.B, osales 28.11.2023. a kohtuistungil.

Taotlust kulude hüvitamiseks tunnistaja esitanud ei ole. Kuna tunnistaja kohtus osalemises on

möödunud kolm kuud, siis on ka nõue lõppenud. Seega leiab kohus, et põhjendatud on TsMS

§ 150 lg 7 alusel tagastada hagejale tunnistajakulude katteks ette makstud 140 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristiina Kask

Kohtunik

12 (13)

Lahend on jõustunud osaliselt

13 (13)