3-23-2774/38 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Andreas Paukštys

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.03.2024, Tallinnas

Haldusasja number

3-23-2774

Haldusasi X (X) kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti 31.10.2023 otsuse nr 12305310062-1

tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks vaatama tema rahvusvahelise kaitse

taotlust uuesti läbi

Menetlusosalised Kaebaja - X (X), riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei

Krassilnikov

Asja läbivaatamine

07.02.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta X (X) kaebus rahuldamata.

2. Peatada esialgse õiguskaitse korras Politsei- ja Piirivalveameti 31.10.2023 otsuse

nr 12305310062-1 kehtivus kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni käesolevas asjas.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.04.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (X) saabus Eestisse 24.05.2023 ebaseadusliku piiriületuse käigus ning kinnipidamisel

avaldas soovi rahvusvahelise kaitse taotlemiseks, kuid millest ta seejärel loobus.

31.05.2023 esitas ta uue rahvusvahelise kaitse taotluse, mis registreeriti nr-ga

12305310062. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist põhjendas ta sellega, et Taliban

rõhub teda tema poliitiliste vaadete tõttu.

2. 14.06.2023 viidi X´ga välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) § 18 lg 4 kohaselt läbi vestlus, milles X selgitas, et ta on sündinud ja elanud

Afganistanis, ta ei nõustu Talibani poliitikaga ning on selle vastu. X hinnangul ei ole õige, et

tüdrukutel ei lubata koolis käia ning et tuntakse viha Afganistani endiste riigiametnike vastu.

X viha Talibani suhtes algas sellest, kui ta sai haavata 2017 turuplatsil toimunud plahvatuses.

Samuti selgitas X vestlusel, et enne Talibani võimuletulekut, aastatel 20182021, luuras ta

Afganistani relvajõudude jaoks Talibani järgi ning edastas andmeid Afganistani sõjaväele. X

sõnade kohaselt elas ta Kabulis, Dawlatzai Sharak, piirkonnas, kus perioodiliselt käis Taliban.

Ta tundis Talibani võitlejad ära selle järgi, et nad olid relvastatud ning neil olid pikad habemed

ja juuksed. Iga kord, kui Talibani võitlejad jõudsid tema kodupiirkonda, teavitas ta sellest oma

kahte sõpra Afganistani armees. X ise Talibani võitlejate kinnipidamisi pealt ei näinud, kuid ta

oletab, et valitsusväed pidasid nad kinni ja võtsid nad ülekuulamiseks kaasa. Nii juhtus

ligikaudu kahel korral kuus. Samuti oli X enda kodus peitnud valitsusvägede sõdureid 4 päeva

vältel pärast valitsuse langemist. X´i sõnul peeti tema tegevuse tulemusena kinni mitmeid

Talibani võitlejaid, ta varjas enda kodus Afganistani armee sõdureid Talibani eest. Taliban sai

teada tema koostööst Afganistani armeega ning käis teda korduvalt kodust otsimas. X tuli

Eestisse ületades ebaseaduslikult Tadžikistani, Kasahstani ja Venemaa piiri. Peale Talibani

võimuletulekut peeti kinni X´i sõjaväes töötav sõber. X avaldas vestlusel arvamust, et sõpra

piinati ning ta andis välja X´i nime. Talibani on käinud X´t kahel korral otsimas. Esimest

korda saabusid nad tema koju 2022 oktoobris. Siis oli ta koos isaga linnas. Seejärel läks ta

pakku oma onude juurde, Desawzi, mis asub Kabulist eemal. Teisel korral tuldi teda otsima

2023 jaanuaris. Peale teist korda said X ja ta pere aru, et tal on parem Afganistanist põgeneda.

X´i pere aga otsustas lahkuda teise Afganistani piirkonda, Bakhtiasse

3. 06.09.2023 läbi viidud vestlusel avaldas X, et tegelikkuses on ta Afganistani ja Pakistani

topeltkodanik, on iga aasta käinud Pakistanis, ta ei põgenenud Afganistanist, vaid ta lahkus

Pakistanist. X ei saa enda sõnul Pakistanis elada, sest kardab veritasu ja Pakistani võime.

2022 septembris osales ta tulevahetuses, mis algas vaidlusest maatüki üle. Tulevahetuses sai

surma teise perekonna liige Q, mistõttu teine perekond on esitanud X´i perekonna kohta

kuriteoteate. X kardab teise perekonna veritasu või vanglakaristust. X täpselt ei tea, kes

tema perekonnast Q maha lasi. X´i selgituste kohaselt proovis tema pere antud konflikti Q

perega lahendada, kuid nemad esitasid X´i perekonna kohta kuriteoteate ning samuti olid

nad öelnud, et tüli saab lahendatud alles siis, kui nende pere saab samuti tappa ühe X´i

pereliikme. Selle peale otsustas X´i pere lahkuda Pakistanist Afganistani 2022 detsembris.

X aga lendas Dubaisse ning sai oma sõbra kaudu teada, et Pakistani ametivõimud otsivad

teda. X kardab, et kui ta peaks Pakistani tagasi pöörduma, siis võib Qi pere ta üles leida ja

ära tappa või siis peavad Pakistani ametivõimud ta kinni. Ta tunnistas, et andis valeütlusi

oma varasema teekonna kohta. Tegelikult lendas ta Pakistanist Dubaisse ning sealt

Moskvasse.

4. 11.10.2023 vestluses rõhutas X, et tal on ohtlik viibida nii Afganistanis kui ka

PakistanisAfganistani-Pakistani piiril saab anda piirivalvuritele altkäemaksu, et teada saada

kes on seal piiri ületanud ning sellisel moel X´i vaenlased saavad teada, et ta on Pakistanis

tagasi. Xi vaenlastel on olemas nuhid Pakistani piirivalves. X palus PPA-l taotleda talle

Afganistani saatkonnast uued dokumendid, et ta saaks suunduda kolmandasse riiki. X saaks

Pakistanis ümber paikneda, kuid ta tunneks pidevat hirmu. Puštuunidel on teistsugused

veritasu kombed. X´t pole kohaliku kogukonna poolt süüdi mõistetud. Tema sõber ütles, et

tema kohta on Pakistanis tagaotsimisraport. X leiab, et Pakistanis oleks tal halb elu.

5. 31.10.2023 otsusega nr r 12305310062-1 luges Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) VRKS §

20 lg 1 kohaselt X taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse

tagasilükkamise kohta. PPA hinnangul on taotlus ka selgelt põhjendamatu tulenevalt VRKS §

201 p-dest 2 ja 3, kuivõrd X andis teadvalt valeütlusi oma kodakondsust ja isikut tõendavaid

dokumente puudutavates selgitustes, samuti tema juurest leitud andmekandjate kohta ja oma

varasema tegevuse kohta ning põhjendatult on alust arvata, et X vabanes enne Eestisse tulemis

dokumentidest, mis aidanuks tema kodakondsused tuvastada. Otsuse põhjendused on

kokkuvõtlikult järgmised:

1. X taotlus on põhjendamatu kuna taotleja subjektiivne tagakiusukartus pole objektiivsete

asjaoludega põhjendatud.

2. Taotleja poolt antud selgitustest võib järeldada, et tema tagakiusajaks Afganistanis saab

pidada Talibani. Järeldub, et taotleja kardab, et Pakistani võimud ei suuda teda kaitsta

võimaliku veritasu eest. Kuivõrd taotleja ei nõustu Talibani poliitikaga ning on selle vastu

ja ta tegi koostööd Afganistani Vabariigiga Talibani vastu, tuleb PPA-l hinnata taotleja

suunas esinenud vahejuhtumeid, kui võimalikku poliitiliste veendumuste alusel esinevat

tagakiusu. Tuginedes taotleja ütlustele on võimalik tema põhjendatud tagakiusukartust

Pakistanis hinnata sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel – isik, kes on tekitanud teisele

perekonnale kahju ning keda ähvardab veritasu.

3. PPA hinnangul ei saa taotleja poolt antud ütlusi võimaliku tagakiusu kohta pidada

usaldusväärseteks. Taotleja poolt rahvusvahelise kaitse menetluses antud ütlused on olnud

muutuvad ja vastuolulised. Taotleja on korduvalt andnud valeütlusi.

4. Päritoluriigi informatsiooni kohaselt on Taliban peale võimuletulekut võtnud sihtmärgiks

endised võimude heaks töötanud inimesed (nii ametnikud kui ka julgeolekutöötajad ning

tõlgid, samuti NATO-ga koostööd teinud isikud ning nende sugulased). Kui kuskil on

tekkinud Talibani-vastased liikumised, siis neid on karistatud. Ühiskonna kontrollimiseks

on paika pandud ülikonservatiivsed ühiskondlikud normid. Talibani käitumisjuhis (Layeha)

käsib tappa inimesed, kes töötavad välismaalastest uskumatute (Kofaar) heaks. Kuigi ka

neid rünnakuid on esinenud, siis isikuid, kes pole olnud otse võõrvõimude palgal (vaid

teinud nende jaoks näiteks hooldustöid) pole Talibani poolt süstemaatiliselt rünnatud. Peale

võimuletulekut andis Taliban esimesel pressikonverentsil teada, et kehtima hakkab üldine

amnestia ehk „nad annavad andeks kõigile, kes nende vastu võitlesid“. Hoolimata

amnestiast on Taliban võtnud sishikule inimesi, kes tegid võõrvõimudega koostööd.

Samuti on Afganistanis peale Talibani võimuletulekut toimunud võõrvägedega koostööd

teinud inimeste tapmisi, kinnipidamisi, piinamist, väärkohtlemist ja kadumisi. Taliban on

proovinud läbi kohalike informaatorite, andmebaaside ja hirmutamise teada saada infot

võõrvõimudega koostööd teinud inimeste kohta. EUAA on oma 2023 jaanuaris ilmunud

suunises jõudnud seisukohale, et eelmiste võimude ja võõrvõimudega koostööd teinud

isikutele osaks saav käitumine on oma olemuselt piisavalt tõsine, et seda saab käsitleda

tagakiusamisena. Ka selliste inimeste perekonnaliikmetel võib olla põhjendatud hirm

tagakiusamise eest.

5. PPA ei pea tõenäoliseks, et taotleja võiks olla tagakiusuohus Afganistanis. Taotleja ei ole

esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta tegi koostööd Afganistani valitsusvägedega ning

taotleja selgitused selle kohta, et ta teavitas telefoni teel oma sõjaväes töötavaid sõpru, kui

nägi Talibani võitlejaid, on liiga üldsõnalised, et neid saaks pidada veenvateks. Ka ei ole

taotleja kindel, kas Talibani võitlejad üldse kinni peeti, sest ühtegi kinnipidamist ta ise pealt

ei näinud. Samuti nähtub päritoluriigi informatsioonist, et Talibani on võtnud sihikule

eelkõige võimude heaks töötanud ametnikud ja julgeolekutöötajad, kelleks taotleja ei ole.

Samuti ei ole taotleja teinud koostööd NATO vägedega. Eeltoodust tulenevalt ei ole

taotlejal ka selline profiil, mis võiks päritoluriigi informatsioonist tulenevalt Talibanile huvi

pakkuda. PPA-l on alust kahelda ka taotleja ütluste usaldusväärsuses. Taotleja enda sõnul

luuras ta Talibani järele kuni Talibani võimuletulekuni, so kuni 2021 augustini. Seejärel

käis Taliban taotlejat otsimas 2022 oktoobris ning 2023 jaanuaris. Samal ajal on PPA

taotleja telefonidest tuvastanud, et taotleja pole vähemalt alates 22.08.2020 Afganistanis

viibinud. Samuti ei ole PPA tuvastanud, et taotleja oleks viibinud näiteks Pakistani-

Afganistani piiriala läheduses. Seega ei saanud taotleja luurata Talibani järele kuni

valitsuse langemiseni, sest teda ei olnud sellel ajal enam riigis. Eeltoodust tulenevalt ei

vasta tõele ka taotleja väited selle kohta, et ta varjas enda kodus Afganistani armee

sõdureid. Samuti ei vasta tõele taotleja korduvad väited selle kohta, et Taliban on käinud

teda kahel korral otsimas 2022 oktoobris ning seejärel uuesti 2023 jaanuaris, mille tõttu

pidi ta end Afganistanis onude juures peitma ning lõpuks tulema Eestisse läbi Tadžikistani,

Kasahstani ja Venemaa. PPA on tuvastanud, et taotleja ei viibinud 2022 oktoobris ja

novembris Afganistanis onude juures, vaid Pakistanis. 2023 jaanuaris, kui Taliban tuli

taotlejat teist korda otsima, viibis ta aga Dubais. Samuti välistavad taotleja ja tema pere

viibimist Afganistanis 2022 sügisel tema enda hilisemad ütlused. Taotleja oli hiljem PPA-le

öelnud et tema pere viibis 2022 septembris Pakistanis ning otsustas põgeneda Pakistanist

Afganistani alles 2022 detsembris.

Taotleja väidete usaldusväärsust vähendab veelgi see, et taotleja on PPA-le süstemaatiliselt

andnud valeütlusi. Nii on ta korduvalt väitnud, et lahkus Afganistanist ning liikus Eestisse

ebaseaduslikult mööda maismaad läbi Tadžikistani, Kasahstani ja Venemaa. Samal ajal on

PPA tuvastanud, et tegelikkuses lendas taotleja lennukiga Dubaist Moskvasse. 06.09.2023

toimunud vestluses eitas taotleja Moskvasse Dubaist lendamist, kuid hiljem samas

vestluses ta tunnistas üles PPA-le valeütluste andmist. Taotleja tunnistas, et ta sai Dubaist

Venemaa viisa ning lendas Dubaist Venemaale. Valeütluste andmist põhjendas taotleja

sellega, et talle öeldi, mida ta intervjuu käigus ütlema peab, et Eesti võimud suhtuksid

temasse paremini. Taotleja on rahvusvahelise kaitse menetluses andnud PPA-le valeütlusi

ka teistes küsimustes, sh varjas rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel Pakistani

kodanikuks olemist ning väitis, et tema telefonist leitud Pakistani isikutunnistus ja Araabia

Ühendemiraatide elamisluba olid võltsitud ja et ta on kogu oma elu elanud Afganistanis.

Hiljem tunnistas taotleja, et on tegelikkuses ka Pakistani kodanik ning on regulaarselt

käinud Pakistanis. PPA hinnangul osutavad kogutud tõendid sellele, et taotleja elas

Pakistanis alaliselt. Hetkel puuduvad indikatsioonid selle kohta, et taotleja oleks

Afganistanis viimastel aastatel elanud. PPA ei ole taotleja isiklike asjade hulgast või ka

tema andmekandjatelt leidnud mingeid viiteid (fotod, dokumendid, seadmete asukohad

vms) Afganistanis elamisele. Seevastu on PPA taotleja telefonidest leidnud Pakistanis

tehtud fotosid ning Pakistanis töötamist tõendavaid dokumente. Samuti on taotleja

Pakistanis viibides uuendanud oma passi. Ka on PPA taotleja telefonist leidnud taotleja isa

Pakistani kodaniku isikutunnistuse, mis oli väljastatud 12.10.2017. Arvestades kogumina

eeltoodud asjaolusid ning taotleja madalat usaldusväärsust on PPA hinnangul tõenäoline, et

kuigi taotleja on Afganistanis sündinud ja seal teatud aja vältel elanud, siis tegelikkuses on

taotleja koos oma perega püsivalt ja pikaajaliselt elanud Pakistanis, mille kodakondsuse ta

lõpuks ka omandas.

6. PPA on avalikest allikatest leidnud järgnevat informatsiooni veritasu ja aumõrvade kohta

Pakistanis. „Aumõrva“ idee esineb ühel või teisel moel üle Pakistani. Pakistanis on

aumõrvad järjest enam ühiskondliku debati teemaks. Süüdlasteks on abikaasad, isad, pojad,

vennad, onud, nõod ja mõnikord ohvri perekonna poolt värvatud võõrad inimesed.

Tapmiste põhjustena tuuakse välja eelkõige naiste ja tüdrukute (väidetavad)

seksuaalsuhted; abiellumine ilma perekonna nõusolekuta; abieluvälises suhtes olemine;

suutmatus tõestada pulmaööl enda süütust; vägistamise ohvriks olemine; vägivaldse

abikaasa juurest lahkumine; mobiiltelefoni kasutamine ja sotsiaalmeediasse piltide

laadimine. Eriti maapiirkondades on levinud inimõiguste rikkumisi kaasa toova

mitteformaalse institutsionaalse kaitseta õigussüsteemi kasutamine. Suured maaomanikud

ja teised kogukonnajuhid Sindhis ja Punjabis ja hõimujuhid Pashtunis ja Balochis

korraldavad väljaspool ametlikku õigussüsteemi, aga mõnikord kohalike politseinike

toetusel, selliseid kogukonnakohtumisi. Sellistel kohtumistel lahendatakse erinevaid tülisid

ja määratakse trahve, karistusi, aga ka surmanuhtlusi. Need sama kogud määravad

enamasti naistele karistusi ja mõistavad neid surma auga seotud kuritegudega seoses. 2016

vastu võetud seaduse järgi peab terveks eluks vangi mõistma need, kes tapavad au nimel.

Seaduse järgi peab mõrvar olema vähemalt 12 aastat vangis isegi kui ohvri vanemad talle

andestavad. Samas osad allikad viitavad, et 2016 seadusemuudatustest on olnud vähe kasu:

seaduse puudulik teostamine ja sellele järgnenud puudulikud kohtupidamised on loonud

karistamatuse õhkkonna. Avalikes allikates on veritasu ja aumõrvade kontekstis viidatud

eelkõige naistele. Ühe Pakistani administratiivüksuse (Gilgit Baltistan) uurimisel on

selgunud, et aumõrvade ohvritest on naissoost 65% ja meessoost 35%. Uuringud näitavad,

et aumõrvu sooritavad tavaliselt perekonnaliikmed ja seetõttu ei anta nendest tihti ka teada.

Need erimeelsused lahendatakse väljaspool kohtusüsteemi. Mõnede ühiskonnakihtide seas

on mõrvarite suhtes ka toetus. Nende jaoks ei ole ühiskondliku ja kultuurilise tausta tõttu

tegemist kriminaalse teoga.

7. Taotleja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks osalenud Pakistanis

tulevahetuses, kus sai surma teine inimene või et antud ajal oleks taotleja poolt märgitud

piirkonnas toimunud tulevahetus. Samuti ei ole taotleja esitanud ühtegi tõendit selle kohta,

et tema suhtes oleks Pakistanis algatatud kriminaalmenetlus või et ta oleks kuulutatud

tagaotsitavaks, kuigi taotleja on rahvusvahelise kaitse menetluse vältel PPA-le esitanud

talle tema pere poolt saadetud dokumente. Arvestades taotleja madalat usaldusväärsust ning

varasemalt antud valeütlusi, on PPA-l alust kahelda selles, et taotleja poolt kirjeldatud

sündmused tõesti aset leidsid. Taotleja väidete usutavust vähendab veelgi asjaolu, et ta ei

rääkinud võimalikust veritasust koheselt, vaid 4 kuud peale rahvusvahelise kaitse taotluse

esitamist ning alles peale seda, kui ta sai aru, et PPA on teadlik tema Pakistani

kodakondsusest ning et on olemas tõenäosus tema sinna väljasaatmiseks. Samuti ei tundu

PPA-le tõenäoline, et kui Qi pere sooviks taotleja perekonnale kätte maksta aumõrva teel,

siis oleksid nad pöördunud kuriteoteatega õiguskaitseorganite poole, nii nagu seda väidab

taotleja. PPA hinnangul ei ole tõenäoline, et taotleja poolt kirjeldatud sündmused toimusid

ja et tema suhtes on kriminaalmenetlus algatatud ka seetõttu, et taotleja poolt mainitud

tulevahetus toimus 2022 septembris, kuid ometigi sai ta takistusteta lennata Pakistanist

Dubaisse sama aasta detsembris. Kui Q’i pere oleks tõesti taotleja pere kohta esitanud

kuriteoteate, nagu taotleja ise väidab, siis oleks teda lennujaamas kinnipeetud, kui raske

isikuvastaste kuriteo toimepanemises kahtlustavat isikut. Nii näiteks on Pakistani võimudel

olemas eraldi nimekiri isikutest (Exit Control List), mille eesmärgiks on takistada

menetlusalustel riigist põgeneda. Sinna kantud inimesed ei saa riigist lahkuda ametlike

piiripunktide kaudu. Samuti ei ole rahvusvahelise kaitse menetluses ilmnenud, et Pakistan

oleks taotlejat tagaotsitavaks kuulutanud, kuigi Pakistani võimud kuulutavad

rahvusvaheliselt tagaotsitavaks isikuid, keda nad tapmises kahtlustavad ning kes nende

andmetel võivad välisriikides viibida. PPA andmetel ei figureeri taotleja ei tagaotsitavate

avalikus ega ka suletud nimekirjas. Kuivõrd Pakistani võimud on teadlikud taotleja

lahkumisest välismaale, siis tõenäoliselt oleksid nad teda tapmises kahtlustamise korral

kuulutanud ta rahvusvaheliselt tagaotsitavaks, nagu nad on seda teinud teiste

kahtlustatavate puhul. Eeltoodu on oluliseks indikatsiooniks selle kohta, et taotleja suhtes

ei ole Pakistanis kriminaalmenetlust algatatud.

8. Kokkuvõttes ei kinnita rahvusvahelise kaitse menetluses tuvastatud asjaolud taotleja

suusõnalisi ütlusi. PPA hinnangul on taotleja üldine usaldusväärsus madal ning ta on

korduvalt andnud rahvusvahelise kaitse menetluse käigus valeütlusi. Taotleja osas puudub

tagakiusaja tema päritoluriigis Pakistanis ja Afganistanis. PPA hinnangul on taotlus VRKS

§ 20 lg 1 kohaselt põhjendamatu, kuna on selge, et taotleja ei vasta nõuetele, et

kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks. Kuna taotlus on põhjendamatu, tuleb taotlus

VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi lükata.

9. Taotlejale täiendava kaitse andmine pole põhjendatud. Käesolevaks ajaks on UNHCR

avaldanud juhised, mille kohaselt ei ole soovitatav isikute tagasisaatmine Afganistani riigis

valitseva ebastabiilse olukorra ja humanitaarkriisi tõttu. Kuivõrd PPA on tuvastanud, et

taotleja on ka Pakistani kodanik, siis sellest tulenevalt hindas PPA taotleja täiendava kaitse

vajadust Pakistani päritoluriigi informatsioonile tuginedes. Päritoluriigi informatsioonist

nähtub, et Pakistanis toimuvad rünnakud ajakirjanike vastu ning levinud on vägivald

usuvähemuste ja teiste marginaliseeritud gruppide vastu. Riigivõimude tegevuse tõttu

kaovad inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud ja võimude suhtes kriitilised inimesed. Lisaks

sellele esineb kogukondlikku vägivalda usuvähemuste ja transsooliste inimeste suhtes,

mille eest Pakistani võimud ei ole võimelised kaitset pakkuma. Varasemalt esitatud

päritoluriigi informatsioonist võib järeldada, et Pakistanis peavad naised silmitsi seisma

vägivalla- ja mitmete muude probleemidega. PPA ei ole rahvusvahelise kaitse menetluses

tuvastanud, et taotleja võiks kuuluda mõnda haavatavasse inimrühma Pakistani kontekstis.

Kuigi päritoluriigi informatsioon kinnitab, et Pakistanis võidakse teise inimese tapmise eest

määrata surmanuhtlus, ei ole PPA rahvusvahelise kaitse menetluses tuvastanud, et taotleja

oleks Pakistanis tagaotsitav või et tema suhtes oleks algatatud kriminaalmenetlus. Seetõttu

ei oota taotlejat Pakistanis ees surmanuhtlus või mõni muu inimväärikust alandava

kohtlemisviisi kasutamine. Taotleja on Pakistani kodanik ning tal puuduvad tõsised

tervisehädad. Pakistani ametkonnad on taotlejale passi väljastanud, millega on Pakistani

riigivõim näidanud, et taotleja on nende diplomaatilise kaitse all. Hetkel ei toimu Pakistani

territooriumil sellist sõjategevust, mis võimaldaks jaatada siseriiklikku- või rahvusvahelist

relvakonflikti, mis omakorda võiks ohtu seada iga Pakistani territooriumil elava isiku elu.

X ei ole isik, kes vastaks VRKS § 4 lg 3 sätestatud täiendava kaitse saaja määratlusele.

Kuna X’l puudub rahvusvahelise kaitse vajadus, tuleb tema taotlus tagasi lükata.

10. Taotleja ei esitanud oma arvamuses ja vastuväidetes mingit uut informatsiooni, mille

tõttu tuleks talle anda rahvusvahelise kaitse. PPA hinnangul ei ole tõenäoline, et taotlejat

ähvardab Pakistanis veritasu või et tema suhtes on algatatud kriminaalmenetlus. PPA jääb

juba kujundatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei saa pidada tõenäoliseks, et taotleja tegi

koostööd Talibani vastu Afganistani Vabariigi valitsusega. Seejuures oli taotleja Eestisse

saabudes PPA-le öelnud, et ta lahkus Afganistanist, sest seal on halb üldine olukord ning

pole tööd ning taotleja oli peale enda kinnipidamist avaldanud soovi Afganistani tagasi

pöörduda. Pakistani eest taotleja rahvusvahelist kaitset ei palunud. PPA-le jääb

arusaamatuks, miks taotleja kartes Afganistanis Talibani ei viidanud sellele kohaselt, vaid

tõi välja ainult riigis valitseva ebastabiilse olukorra. Samuti jääb PPA-le selgusetuks, miks

taotleja kartes Pakistani tagasipöördumist ei palunud rahvusvahelist kaitset ka Pakistani

kodanikuna, vaid otsustas oma kodakondsust varjata. Taotleja on öelnud, et ta on

käesolevaks ajaks kuulutatud Pakistanis tagaotsitavaks ning et tema kohta on koostatud

raport „302“. PPA on tuvastanud, et antud number on seostatav Pakistani

Kriminaalkoodeksi paragrahviga, mis käsitleb tapmise eest määratavaid karistusi. Samal

ajal ei ole taotleja esitanud ühtegi tema väiteid kinnitavat dokumenti, ta ei ole ise Pakistani

ametivõimudega suhelnud ning ta sai mitu kuud peale väidetava tulevahetuse toimumist

takistusteta Pakistanist rahvusvahelise lennujaama kaudu lahkuda. Lisaks sellele ei tundu

tõenäoline, et kui taotlejat veritasuga ähvardav pere sooviks teda ära tappa, pöörduksid nad

kuriteoteatega ametivõimude poole. Samuti ei ole taotleja käesoleval ajal kuulutatud

Pakistani võimude poolt tagaotsitavaks, mis on oluline indikatsioon sellest, et käesoleval

ajal taotleja suhtes kriminaalmenetlust algatatud ei ole. Ka taotleja palve PPA-le taotleda

tema eest saatkonnas uut passi pigem viitab hirmu puudumisele oma päritoluriikide

võimude ees. Pakistani päritoluriigi informatsiooni kohaselt Pakistani puštude poolt

asustatud piirkondades mõistavad väljaspool ametlikku õigussüsteemi kohut hõimujuhid,

kes võivad mõista ka surmanuhtlusi tülide- ja vaidluste lahendamiseks. Taotleja sõnade

kohaselt aga ei ole tema üle kohut mõistnud ka kohalik kogukond, mis annab täiendavalt

alust kahelda taotleja poolt kirjeldatud sündmuste toimumises. Samuti jääb selgusetuks,

millise eesmärgiga esitati taotleja pere kohta kuriteoteade, kui teisel perel puudub taotleja

väidetel kavatsus tema üle kohut mõista, vaid nad soovivad ta kohe ära tappa.

11. Taotleja rahvusvahelise kaitse taotlus on selgelt põhjendamatu. Taotleja poolt

kirjeldatud sündmusi pole tegelikkuses toimunud ning taotleja on esitanud PPA-le

valeandmeid oma varasema tegevuse kohta. Eeltoodust tulenevalt on rahvusvahelise kaitse

taotlus esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada. Sellele

viitab ka asjaolu, et taotleja loobus oma esialgsest rahvusvahelise kaitse taotlusest, kuid

peale lahkumisettekirjutuse tegemist esitas ta uuesti rahvusvahelise kaitse taotluse, olles

eelnevalt konsulteerinud telefoni teel oma perega. Taotleja ei teavitanud PPA-d koheselt

oma Pakistani kodakondsusest ning proovis seda varjata, sh andes teadvalt valeütlusi oma

kodakondsust ja isikut tõendavaid dokumente puudutavates selgitustes. Taotleja on andnud

PPA-le valeütlusi ka oma teekonna kohta ning samuti andis taotleja teadvalt valeütlusi

väites, et tema juurest leitud andmekandjad ei kuulu talle. Seega on alus lugeda taotleja

rahvusvahelise kaitse taotlus selgelt põhjendamatuks tulenevalt VRKS 201 p 2. PPA on

rahvusvahelise kaitse menetluses tuvastanud, et taotleja lahkus Pakistanist seaduslikult

ning lendas seejärel Dubaisse, kust edasi ta lendas Venemaa viisaga Moskvasse. Seega

pidid taotlejal olema kaasas isikut tõendavad dokumendid, ilma milleta poleks võimalik

rahvusvahelist lendu teostada. Venemaalt Eestisse saabudes aga taotlejal enam ühtegi isikut

tõendavat dokumenti ei olnud. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud alus arvata, et taotleja

vabanes enne Eestisse tulekut dokumentidest, mis oleksid aidanud tema kodakondsused

tuvastada ning seega esineb alus lugeda taotleja rahvusvahelise kaitse taotlus selgelt

põhjendamatuks VRKS 201 p 3 järgi.

12. Käesoleval juhul esinevad X suhtes vabatahtliku lahkumiskohustuse täitmistähtaja

määramata jätmise alused ning on põhjendatud isikule koostada koheselt sundtäidetav

ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis hõlmab ka kohustust lahkuda Schengeni alalt.

Taotlejale keeldutakse rahvusvahelise kaitse andmisest VRKS § 201 p 2 ja 3 alusel ehk kui

selgelt põhjendamatu taotlus, mis on VSS § 72 lg 2 p 2 ja 3 järgi aluseks vabatahtliku

täitmistähtaja määramata jätmisel. PPA-l on alust kahelda, et taotleja asub vabatahtlikult

täitma lahkumisettekirjutust ega liigu teistesse Schengeni viisaruumi riikidesse. Arvestades,

et taotleja enda sõnade kohaselt on ta enda rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes lõpliku

otsuse jõustumisel valmis lahkuma ainult mõnda kolmandasse riiki, kuid millisesse riiki ta

ei tea, samuti reisidokumentide puudumist ning ka ringkonnakohtu poolt taotleja

põgenemisohu jaatamist seoses ebaseadusliku piiriületusega ja politsei eest varjamisega,

esineb taotleja X puhul põgenemisoht, mis VSS § 72 lg 2 p 1 on üheks aluseks

vabatahtliku täitmistähtaja määramata jätmisel.

13. PPA hinnangul ei esine X puhul sellised tervislikke, sotsiaalseid ega majanduslikke

põhjuseid, mis tingiksid isikule lahkumiskohustuse panemata jätmise või kaaluksid üle

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise. X on Eestis viibinud lühiajaliselt, alates

24.05.2023. 11.10.2023 intervjuus ütles taotleja, et tal on Eestis sugulane, kelle nimi on

tema teada B. Täpsemaid andmeid või sugulust tõendavaid dokumente taotleja PPA-le

esitanud ei ole. Taotleja sõnade kohaselt elavad Belgias, Taanis ja Šveitsis tema tädipojad

ja onupojad. Taotleja enda selgituste kohaselt ta teab ainult nende nimesid ning täpsemad

andmed nende kohta tal puuduvad. Varasemalt oli taotleja öelnud, et tema sugulased elavad

Saksamaal. Seega taotleja poolt ütluste põhjal ei ole isiku puhul sotsiaalseid asjaolusid, mis

oleksid lahkumisettekirjutuse takistuseks. Taotleja ei ole varasemalt Eesti või Euroopa

Liidu liikmesriikides töötanud. Taotleja sõnul ei ole tal ka Eestis või mujal Euroopa liidus

mingit vara. Seega ei nähtu isiku puhul selliseid majanduslikke sidemeid, mistõttu

lahkumisettekirjutust mitte kohaldada. Isiku sõnul Eesti keelt ta ei valda. Seega ei ole

taotleja ka märkimisväärselt Eesti ühiskonda integreerunud, et see võiks tema Eestist

lahkumist takistada. Taotleja sõnade kohaselt tõsiseid terviseprobleeme tal ei ole. PPA

leiab, et tema tervislik seisund ei ole selline, et sellest tingituna ei oleks isikul võimalik

täita talle pandud lahkumiskohustust. Seega ei ole PPA arvates selliseid asjaolusid, mis

takistaksid lahkumisettekirjutuse tegemist.

14. Taotleja on Afganistani ja Pakistani topeltkodanik. Isiku sõnul ta ei tea, millisesse

kolmandasse riiki oleks tal võimalik lahkuda ja millistel alustel ta seal viibida saab. Isik on

pikaajaliselt elanud Pakistanis ja sihtriigi määramisel eelistatakse esmajärjekorras isiku

kodakondsusjärgset riiki, milleks on isiku puhul Pakistan. UNHCR on avaldanud juhised,

mille kohaselt ei ole soovitatav isikute tagasisaatmine Afganistani riigis valitseva

ebastabiilse olukorra ja humanitaarkriisi tõttu. Eeltoodust tulenevalt ei ole PPA-l võimalik

määrata taotleja sihtriigiks Afganistani. Isikul on võimalik kolmanda riigi nõusolekul ning

soovi korral lahkuda ka teistesse riikidesse, kuid PPA-l puudub kindlus, et tal on võimalik

lahkuda kolmandasse riiki takistusteta. Seega on PPA hinnangul põhjendatud Pakistani

määramine lahkumise sihtriigiks (VSS § 17 lg 1 p 1). Kuna isiku osas ei ole kinnitust

leidnud sellisel määral tagakius või tõsine oht, et ta vajaks rahvusvahelist kaitset Pakistani

eest, siis ei ole alust arvata, et tema suhtes võiks kodakondsusjärgses riigis esineda

ebainimlikku või julma kohtlemist.

15. PPA hinnangul on põhjendatud X’le sissesõidukeelu kohaldamine 5 aastaks alates

isikule pandud lahkumiskohustuse täitmise päevast. 11.10.2023 toimunud vestluses ei

osanud isik nimetada põhjuseid, mille tõttu peaks tema suhtes jätma sissesõidukeelu

kohaldamata. X puhul on tegemist 2002 sündinud meesterahvaga, kellel on enda sõnul

tõsised terviseprobleemid puuduvad. Antud asjaoludele toetudes ei ole PPA hinnangul

taotleja ealisus ega terviseseisund sellised, et need oleks sissesõidukeelu kohaldamise

takistuseks. Isik on Eestis viibinud lühiajaliselt alates 24.05.2023 ja tema lõimumine Eesti

ühiskonda pole olnud nii märkimisväärne, et jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Kuivõrd

rahvusvahelise kaitse menetluse käigus kogutud andmed osutavad pikaajalisele Pakistanis

elamisele, on PPA hinnangul isikul olemas side päritoluriigiga. PPA-le teadaolevalt ei ole

isikul Eestis majanduslikke huve, mille säilitamine või kasutamine võiks sissesõidukeeldu

kohaldades saada riivatud. Isik ei ole Eestis ega teistes Euroopa Liidu liikmesriikides

töötanud. Isikul ei ole Eestis või teistes Euroopa Liidu liikmesriikides vara. Antud

andmetele tuginedes saab PPA järeldada, et X’l puuduvad lähemad isiklikud,

majanduslikud, tervislikud või muud sidemed Eestiga ning teiste Schengeni

liikmesriikidega, mis kaaluksid üles sissesõidukeelu kohaldamise. Eelnevat arvestades ei

esine taotleja puhul sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid.

6. X esitas 04.12.2023 kaebuse PPA 31.10.2023 otsuse nr 12305310062-1 tühistamiseks ning

PPA kohustamiseks vaatama tema rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi 7. Tallinna

Halduskohus võttis kaebuse 13.12.2023 menetlusse ja määras vastustajaks PPA.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

8. Vastustaja leiab õigesti, et kaebaja tagakiusajaks Afganistanis saab pidada Talibani.

Kaebaja kardab, et kohalikud võimud ei suuda teda kaitsta võimaliku veritasu eest ning kaebaja

suhtes toimunu juhtumeid saab käsitada kui võimalikku poliitiliste veendumuste alusel esinevat

tagakiusu ja kaebaja põhjendatud tagakiusukartust koduriigis saab hinnata sotsiaalsesse gruppi

kuulumise alusel – isik, kes on tekitanud teisele perekonnale kahju ning keda ähvardab veritasu.

Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et kaebaja poolt antud ütlusi võimaliku tagakiusu kohta ei saa

pidada usaldusväärseteks. Kaebaja tunnistas ausalt üles, et andis valeütlusi oma varasema

teekonna kohta. Tegelikult lendas ta Pakistanist Dubaisse ning sealt Moskvasse. Seega sellega

pigem kinnitas vastustajale enda usaldusväärsust.

9. Kaebaja selgitas vastustajale, et ta ei nõustu Talibani poliitikaga. Ta on olnud

Afganistani relvajõudude luurajaks ning tänu tema tegevusele on kinni peetud mitmeid Talibani

võitlejaid. Samuti varjas kaebaja Talibani eest, enda kodus, Afganistani armee sõdureid. Taliban

sai sellest informatsiooni ja käis kaebajat korduvalt kodust otsimas. Kaebaja ei saa Pakistanis

elada, sest ta kardab veritasu ja Pakistani võime. Seoses asjaoluga, et kaebaja osales 2022

septembris tulevahetuses, milles sai surma teise perekonna liige ning see perekond on esitanud

kaebaja perekonna kohta kuriteoteate, millest tulenevalt kardab kaebaja teise perekonna

veritasu või vanglakaristust. Vastustaja märgib otsuses, tuginedes päritoluriigiinformatsioonile,

et Taliban on peale võimuletulekut sihtmärgiks võtnud endised võimude heaks töötanud

inimesed (nii ametnikud kui ka julgeolekutöötajad). Kui kuskil on tekkinud Talibani-vastased

liikumised, siis neid on karistatud. Seega on kaebaja, kuna ta tegutses luurajana, kartus

karistamise ees põhjendatud.

10. Samuti on kaebaja kartus põhjendatud vastustaja poolt välja toodud EUAA raportis

märgituga, et vahetult peale seda kui Taliban võimule tuli, võtsid nad ette nö nende jaoks

„mustas nimekirjas“ olevad afgaanid ja need, kellel oli sidemeid eelmiste võimude või USA

poolt juhitud võõrvägedega. Samuti toimusid inimeste tagaotsimised nende kodudest ning on

teada, et Afganistanis on peale Talibani võimuletulekut toimunud võõrvägedega koostööd

teinud inimeste tapmisi, kinnipidamisi, piinamist, väärkohtlemist ja kadumisi. Taliban on

proovinud läbi kohalike informaatorite, andmebaaside ja hirmutamise teada saada infot

võõrvõimudega koostööd teinud inimeste kohta. Otsuses toob vastustaja välja EUAA 2023

jaanuaris ilmunud suunises toodud seisukoha, et eelmiste võimude ja võõrvõimudega koostööd

teinud isikutele osaks saav käitumine on oma olemuselt piisavalt tõsine, et seda saab käsitada

tagakiusamisena.

11. Arusaamatuks jääb vastustaja märgitu, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle

kohta, et ta tegi koostööd Afganistani valitsusvägedega ning taotleja selgitused selle kohta, et ta

teavitas telefoni teel oma sõjaväes töötavaid sõpru, kui nägi Talibani võitlejaid, on liiga

üldsõnalised, et neid saaks pidada veenvateks. Kaebaja edastas informatsiooni Talibani

võitlejate kohta. Jääb arusaamatuks, milliseid tõendeid selle kohta sai tekkida. Luuretegevuse

kohta pigem tõendeid tekkida ei saa. Samuti ei ole selge vastustaja väide, et Taliban on võtnud

sihikule eelkõige võimude heaks töötanud ametnikud ja julgeolekutöötajad, kelleks taotleja ei

ole. Taotleja töötas võimul oleva valitsuse sõjaväele luurajana. Tekib küsimus, kelle teise, kui

võimul oleva valitsuse heaks ta siis töötas. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et tema

luuretegevuse tegelikkusele vastavuse aluseks on võetud kaebaja telefoni asukoht teatud

ajaperioodi. Kaebaja leiab, et telefoni asukoht ei tähenda, asukohta kus kaebaja sel ajal viibis.

Antud väide on põhjendamata. Samuti on põhjendamata vastustaja väide, et Taliban teda

otsimas ei käinud. Kaebaja otsimas käimist ei saa välistada asjaolu, kas kaebaja viibis sel hetkel

kodus või mitte. Kaebaja leiab, et vastustajal ei ole alust teda valeütluste andmises süüdistada,

kuna ta tunnistas hilisemalt üles, et andis valeütlusi. Antud asjaolu peaks pigem kaebaja

usaldusväärsust suurendama.

12. Vastustaja väide, et puudub indikatsioon selle kohta, et kaebaja oleks Afganistanis

viimastel aastatel elanud, ei ole põhjendatud. Asjaolu, et kaebaja isiklike asjade hulgast või

tema andmekandjatelt leidnud mingeid viiteid Afganistanis elamisele, ei tähenda, et ta seal

elada ei võinud. Asjaolu, et kaebaja telefonidest on leitud Pakistanis tehtud fotosid, ei välista, et

kaebaja Afganistanis oleks elanud, kaebaja võis reisida. Vastustaja on päritoluriigi

informatsioonina õigesti välja toonud, et Pakistanis on 2 veritasu liiki, millest Qisas –

islamiseadustes esinev karistusliik, mis lubab mõrva, vigastamise ja vara kahjustamise eest nö

„silm silma vastu“ karistust, ehk tapmist. 2016 võeti küll vastu seadus, mille järgi peab terveks

eluks vangi mõistma need, kes tapavad au nimel, kuid allikates on viidatud, et 2016

seadusemuudatustest on olnud vähe kasu: seaduse puudulik teostamine ja sellele järgnenud

puudulikud kohtupidamised on loonud karistamatuse õhkkonna. Vastustaja toob välja Human

Rights Commission of Pakistani andmed, kus on öeldud, et vahemikus 2004 kuni 2016 toimus

riigis 15 222 aumõrva, keskmiselt 1170 aastas ehk 22 nädalas. Ka hilisem statistika näitab, et

aumõrvad on endiselt probleemiks. Üleriigiliselt on tapmiste arv tõenäoliselt suurem. Uuringud

näitavad, et aumõrvu sooritavad tavaliselt perekonnaliikmed ja seetõttu ei anta nendest tihti ka

teada. Kaebajaga seotud asjaolud kattuvad päritoluriigi informatsioonis märgituga.

13. Arusaamatuks jääb vastustaja väide, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta,

et ta oleks osalenud Pakistanis tulevahetuses, kus sai surma teine inimene või et antud ajal oleks

kaebaja poolt märgitud piirkonnas toimunud tulevahetus. Ei ole selge, millised tõendid tekivad

või tekitatakse tõenäoliselt ebaseadusliku tulevahetusega seoses. Asjaolu, et vastustaja andmetel

ei figureeri kaebaja Pakistanis ei tagaotsitavate avalikus ega ka suletud nimekirjas, ei muuda

võimatuks tulevahetuse toimumist ja kaebaja selles osalemist. Kaebaja on eelnevast tulenevalt

seisukohal, et tema on enda tagakiusu põhjendanud ja tõendanud piisava põhjalikkusega,

millest tulenevalt on tema rahvusvahelise kaitse taotlus põhjendatud. Kaebajal on põhjendatud

kartus tagakiusamise ees Talibani poolt ning võimalus sattuda veritasu ohvriks. Kaebaja

subjektiivne tagakiusukartus on objektiivsete asjaoludega tõendatud.

14. Vastustaja ei ole arvestanud kaebaja ütluste ja selgitustega ning teinud seetõttu valed

järeldused, et kaebajal puudub isiklikest asjaoludest tulenev põhjus karta veritasu ja karta

Talibani ja sellega seotud isikuid. Vastustaja hinnang, et kaebaja ütlustest ei tulene, et ta on

Pakistanis tagakiusuohus, ei vasta seega tõele. Vastustaja on teinud kaebaja selgitustest

subjektiivsed ja valed järeldused. Vastustaja on kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse

läbivaatamise käigus jõudnud valele seisukohale, et kaebaja hirm tagakiusamise ees Pakistanis

ei ole põhjendatud. Kaebaja puhul on täidetud VRKS § 4 lg 1 sätestatud tingimused. Vastustaja

on enda otsuses ise välja toonud, et Pakistanis toimub veritasu ning Taliban karistab varasemalt

võimudega koostööd teinud isikuid, mis lubab jaatada tõenäosust, et kaebaja suhtes valitseb

Pakistanis tagakiusuoht. Vastustaja ei ole antud olukorras temale pandud uurimispõhimõtet

rakendanud. Vastustaja on jõudnud kaebaja ütluste vale tõlgendamise ja enda subjektiivse

arvamuse tõttu valede järeldusteni, et kaebaja ütluste põhjal ei saa jaatada tagakiusuohtu.

Vastustaja poolt tehtud otsus on selles osas põhjendamatu. Vastustaja on valesti leidnud, et

kaebaja esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus tuleb VRKS § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks

lugeda. Kaebaja on menetluse käigus välja toonud ja põhjendanud tema suhtes potentsiaalselt

toimepandavat tagakiusu seoses tema Pakistani saatmisega. Vastustaja ei ole enda otsustes

toonud välja veenvaid põhjusi ega aluseid kaebaja väidete ümberlükkamiseks, mistõttu oleks

olnud põhjendatud kaebaja tunnustamine täiendava kaitse saajana VRKS § 4 lg 3 tähenduses.

15. Vastustaja ei ole arvestanud kaebaja esitatud argumentidega, võtnud arvesse tegelikku

olukorda Pakistanis ega piisavalt põhjendatud otsust, miks ei anta kaebajale rahvusvahelist

kaitset. Kaebaja on menetluse käigus välja toonud ja põhjendanud tema suhtes potentsiaalselt

toimepandavat tagakiusu seoses tema tegevusega luurajana ning samuti võimaliku veritasu

ohvrina, mistõttu leiab kaebaja, et seoses sellega on põhjendatud kaebaja tunnustamine

täiendava kaitse saajana VRKS § 4 lg 3 tähenduses.

16. Vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud, millest täpsemalt tuleneb kaebaja suhtes

määratud põgenemisoht (VSS § 68) ning mis alustel see määrati. Vastustaja ei ole õigesti

hinnanud kaebajaga seotud asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Erinevalt vastustaja

hinnangust leiab kaebaja, et tema väljasaatmine Pakistani on vastuolus VSS § 171

põhimõtetega. Kaebajat ootab Pakistanis potentsiaalselt tagakius ning oht tervisele ja elule, mis

kvalifitseerub VSS § 171 sätestatu alla. Kaebaja on vestluste käigus piisava põhjalikkusega

selgitanud ja tõendanud tagakiusamist ja selle tagajärgi. Arusaamatuks jääb, miks vastustaja

sellega arvestanud ei ole. Vastustaja ei ole arvestanud päritoluriiki tagasipöördumise

käsitlemisel tagajärgi mis võivad kaebajale kaasneda. Kaebaja elukeskkond Eestis oleks

turvaline ning kaebaja väljasaatmine käesolevast elukeskkonnast ei ole põhjendatud. Vastustaja

ei ole enda otsuse tegemisel lähtunud kaebajaga seotud asjaoludest ega nendega arvestanud.

Vastustaja ei ole hinnanud enda otsuse tagajärgi, milline on väljasaatmise võimalik mõju

kaebajale.

17. Vastustaja märgitu, et kaebaja tervislik seisund, majanduslikud ja sotsiaalsed põhjused ei

ole sissesõidukeelu kohaldamise takistuseks, ei saa olla aluseks sissesõidukeelu määramiseks

maksimaalses määras. Samuti ei saa olla sissesõidukeelu määramiseks maksimaalses määras

asjaolu, et kaebajal ei ole Eestis majanduslikke huve ning kaebajal puudub majanduslik seotus

Euroopa teiste riikidega. Kaebaja on menetluse käigus selgitanud ja põhjendanud, et tema, kui

Pakistanis tagakiusatud isiku puhul ei saa olla väljasaatmine ning sissesõidukeelu määramine

põhjendatud. Vastustaja ei ole kaebaja poolt toodud asjaoludega arvestanud. Kaebaja on

vastustajale selgitanud, miks ta oli sunnitud Pakistanist lahkuma. Vastustaja kaebaja ütlustega ei

arvestanud. Vastustaja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et kaebaja ütlused Pakistanist

lahkumise vajaduse ja eesmärgi kohta on ebaõiged. Kaebaja ei ohustanud Eesti Vabariigi

julgeolekut: kaebaja ei ole ohtlik ning pole rikkunud avalikku korda. Kaebajale sissesõidukeelu

määramine 5 aastaks ei ole proportsionaalne ega põhjendatud. Kaebaja ei kujuta ohtu Eesti

Vabariigi julgeolekule.

Vastustaja seisukohad

18. PPA 31.10.2023 otsus nr 12305310062-1 on seaduspärane. PPA on õigesti hinnanud, et

kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks ja tema taotlus on põhjendamatu.

Samuti on PPA seaduspäraselt teinud kaebajale sundtäidetava ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks Pakistani Islamivabariiki ning kohaldanud sissesõidukeelu 5 aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest. PPA on põhjendatult leidnud, et kaebaja üldine

usaldusväärsus on madal ning kaebajal puudub tagakiusaja Pakistanis ja Afganistanis Genfi

konventsiooni tähenduses. PPA jääb enda otsuse juurde kaebaja täiendava kaitse vajaduse

hindamise osas.

19. Varjupaigataotleja üheks olulisemaks kohustuseks on tõe rääkimine ning antud kohustuse

rikkumisest teavitamine ei saa olla selliseks asjaoluks, mis tõstab isiku usaldusväärsust.

Vastustaja leiab, et pigem viitab selline käitumine, et ülestunnistus ei olnud siiras, eriti

olukorras, kus seda üritatakse halduskohtumenetluses kaebaja kasuks pöörata. Kaebajaga

06.09.2023 peetud vestlusest nähtub, et kaebaja ei tunnistanud valeütluste andmist omal

algatusel (mil vastustaja hinnangul saaks üldse kõne alla tulla millegi ausalt üles

tunnistamine), vaid tegi seda alles siis, kui vestluse käigus kaebajale toodi välja, et tema

varasemalt räägitu ei haaku asjas kogutud tõenditega. PPA ei süüdista kaebajat valeütluste

andmises, vaid pelgalt konstateerib fakti, et kaebaja on andnud PPA-le valeütlusi. Kuna

kaebaja tunnistab kaebuses, et ta on PPA-le valeütlusi andnud, ei saa antud osas PPA

konstateeringut pidada kaebaja suhtes kuidagi ülekohtuseks.

20. Kaebaja on esmalt avaldanud soovi varjupaiga saamiseks põhjusel, et kardab Afganistanis

Talibani. Pärast seda, kui 06.09.2023 vestlusel selgitati kaebajale, et kuna tal on lisaks

Afganistani kodakondsusele ka Pakistani kodakondsus, saab ta turvaliselt Pakistanis viibida,

avaldas kaebaja, et ta ei saa ka Pakistani minna, kuna Pakistanis ähvardab teda võimalik

veritasu või arreteerimine. Vastustajale ei nähtu ühtegi mõistlikku mõjuvat põhjust, miks peaks

kaebaja varjama Pakistani kodanikuks olemist ning hirmu Pakistani naasmise ees. PPA ei pea

eluliselt usutavaks, et isik, kes on kahe riigi kodanik ning kes kardab mõlemasse

kodakondsusjärgsesse riiki tagasipöördumist erinevatel põhjustel, otsustab varjata teavet teise

riigi kodakondsuse omamisest ning teise riiki tagasipöördumise hirmust.

21. Kaebaja selgitused 14.06.2023 vestlusel luuretegevuse kohta on liialt üldsõnalised. Kaebaja

ütluste kohaselt ei näinud ta ühtegi Talibani võitlejate arreteerimist pealt, mistõttu kaebaja

väide, et tänu tema tegevusele on kinni peetud mitmeid Talibani võitlejaid, on paljasõnaline.

Samuti nähtub kaebaja ütlustest, et ta ei töötanud Afganistani valitsusvägede heaks, vaid

teavitas endaga samas kompleksis elavat Afganistani armeeliiget, kui nägi piirkonnas

Talibani võitlejaid. Kuigi sellist tegevust saab nimetada kellegi heaks töötamiseks, ei ole see

siiski võrdsustatav Afganistani võimude ametnikuks või julgeolekutöötajaks olemisega,

kelle Taliban võttis sihikule päritoluriigi informatsiooni kohaselt.

22. Ainuüksi kellegi telefoni asukoht ei pruugi tõendada kellegi viibimist samas asukohas.

Vastustaja aga ei nõustu kaebaja väitega, et tema luuretegevuse tegelikkusele vastavuse

hindamise aluseks on võetud pelgalt kaebaja telefoni asukoht teatud ajaperioodil. PPA on

oma otsuse lk-l 7 selgelt märkinud, et kaebaja isiklike asjade hulgast ega tema

andmekandjatelt ei leidunud mingeid viiteid Afganistanis elamisele. Eeltoodu tähendab, et

PPA on arvestanud kaebaja asjaolusid kogumis ning asjas kogutud materjalid ei toeta

kaebaja väiteid luuretegevuse kohta. Kaebaja väited tema otsimise kohta Talibani poolt ei

ole kaebaja üldist usaldusväärsust arvestades eluliselt usutavad. Kaebaja kirjeldus ühest

otsimiskorrast („kui nad tulid, pöörasid kogu maja pahupidi“) viitab väga suurele huvile

isiku leidmise vastu. Samas käidi kaebaja sõnul teda otsimas vaid kahel korral ning seda

mitmekuuse ajavahega. Ei ole eluliselt usutav, et isiku leidmise vastu niivõrd kõrge huvi

olemasolul otsustavad otsijad kaebajat ära ootamata lahkuda ning tulla tagasi mitu kuud

hiljem. Vastuseks kaebaja väitele, et tema otsimas käimist ei saa välistada asjaolu, kas

kaebaja viibis sel hetkel kodus või mitte, märgib vastustaja, et PPA ei ole oma otsuses

taolist väitnud. PPA on oma otsuse lk-del 6-7 välja toonud, et asjas kogutud materjalid

näitavad, et tema väidetavate otsimiste ajal viibis ta esimesel korral Pakistanis ja teisel

korral Dubais. Eeltoodu aga ei kattu kaebaja ütlustega 14.06.2023 vestlusel, et esimesel

korral teda ja tema isa ei olnud kodus, vaid nad viibisid linnas.

23. Kaebaja on seisukohal, et PPA väide, et puudub indikatsioon kaebaja elamise kohta

Afganistanis viimastel aastatel, ei ole põhjendatud. Vastustajale jääb kaebaja väide

arusaamatuks. Kaebaja toob välja, et kaebaja telefonidest leitu ei välista Afganistanis

elamist ning oletab, et kaebaja võis Pakistani reisida. Vastustaja on seisukohal, et kui

kaebaja väide vastaks tõele, leiduks kaebaja telefonidest ka Afganistanis elamisele viitavaid

materjale, samuti nähtuks see telefonide geolokatsiooniandmetest. Kaebaja pole esitanud

tõendeid, mis annaksid aluse PPA järelduste ümberlükkamiseks, mistõttu on kaebaja

sellekohane väide oletuslik.

24. Kaebaja leiab, et ei ole selge, millised tõendid tekivad tõenäoliselt ebaseadusliku

tulevahetusega seoses. Kaebajaga 06.09.2023 peetud vestlusest nähtub, et tulistamine

toimus Pabo linnas ning kaebaja ei ole näinud ning tal ei ole ühtegi uudisartiklit või muud

tõendit tulistamisest. Samuti on kaebaja samal vestlusel selgitanud, et vaenlased panid kõigi

inimeste nimed kirja esmasele kuriteoteatele. Vastava informatsiooni sai kaebaja sõbra käest

ning Pakistani politseiga ta suhelnud ei ole. Eeltoodu on vaid mõned tõendid, mis võivad

tulevahetusega seoses tekkida. Arvestades, et tulevahetus toimus linnas, on tõenäoline, et

see leiaks kajastust vähemalt kohalikes uudistes ning kaebajal on sõber, kes teab detailselt,

kelle nimed said märgitud kuriteoteatesse, kuid ometi ei ole kaebaja PPA-le intsidendi kohta

ühtegi tõendit esitanud. PPA otsuse lk-l 10 on põhjendatult osundatud, et kaebaja ei ole

esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema suhtes oleks Pakistanis algatatud

kriminaalmenetlus või et ta oleks kuulutatud tagaotsitavaks; samuti asjaolu, et pärast

väidetavat tulistamist sai kaebaja takistusteta lennata Pakistanist Dubaisse. Täiendavalt, on

PPA otsuses õigesti osundatud, et taolistel juhtudel kuulutavad Pakistani võimud isikuid

rahvusvaheliselt tagaotsitavateks ning kaebaja vastavates nimekirjades ei figureeri.

Vastustaja peab oluliseks rõhutada ka PPA otsuse lk-l 16 väljatoodut, et ei tundu tõenäoline,

et kaebajat veritasuga tappa soovivad isikud pöörduksid kuriteoteatega ametivõimude

poole.

25. Pelgalt VSS § 68 nimetatud asjaolude esinemine ei võimalda veel järeldada isiku

põgenemisohtu ning ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast

ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. VSS § 68 nimetatud asjaolude esinemine aga viitab

põgenemisohu võimalikkusele. Vaidlust ei ole, et kaebaja puhul antud asjaolud esinevad.

PPA on oma otsuse lk-del 18-19 põhjendanud, millest tuleneb kaebaja põgenemisoht. Samas

on PPA oma otsuses põhjendatult viidanud, et kaebaja põgenemisohtu on jaatanud ka

Tallinna Ringkonnakohus (25.08.2023 määrus nr 3-23-1196). Vastustaja hinnangul peab isik

sellises olukorras esitama väga kaalukad argumendid, kuidas tema olukord on muutunud

selliselt, et põgenemisohtu enam ei esine. Kaebusest taolisi argumente ei nähtu.

26. Kaebaja väljasaatmine Pakistani ei ole vastuolus VSS § 171 põhimõtetega. VSS § 74 lg 2

kohaselt kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Vastustaja on

seisukohal, et PPA ei pea põhjendama või kaalutlema, miks isikule sissesõidukeeldu

kohaldatakse, vaid hindama, kas esineb humaanseid kaalutlusi ning kas sissesõidukeelu

kohaldamise tähtaeg on kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid arvestades proportsionaalne.

PPA on seega õigesti leidnud, et kaebaja puhul ei esine selliseid asjaolusid, mis annaksid

aluse kohaldada sissesõidukeeldu seaduses sätestatust lühemaks perioodiks või jätta

sissesõidukeeld kohaldamata. Kaebaja väited, et PPA ei ole kaebaja poolt toodud

asjaoludega arvestanud, on paljasõnaline. Kaebaja ei ole välja toonud, millise asjaoluga on

PPA jätnud arvestamata, mis võimaldaks ümber hinnata PPA poolt kohaldatud

sissesõidukeelu pikkuse proportsionaalsust. Asjaolu, et kaebaja leiab, et ta ei ole ohtlik ega

pole rikkunud avalikku korda, ei ole mingisugune eriline tingimus, mille tõttu tuleks

sissesõidukeelu pikkust lühendada või jätta sissesõidukeeld kohaldamata, vaid kõikidelt

Eesti Vabariigi territooriumil viibivatelt isikutelt oodatav käitumine.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

27. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

28. PPA 31.10.2023 otsus nr 12305310062-1 on õiguspärane, piisavalt ja veenvalt põhjendatud,

kooskõlas siseriikliku õigusega, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/95/EL

ning Genfi pagulaskonventsiooniga, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks. Kohus

nõustub nimetatud otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses täies

ulatuses korrata (vt HKMS § 165 lg 2).

29. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning direktiivi 2011/95 art 10 lg-s 1

nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised

veendumused) ning tagakiusamise (või selle vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on

põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma VRKS § 22 lg-s 1 loetletud pagulasena

tunnustamist välistavad asjaolud. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või

vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates

meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms

(vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud).

Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise

poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2)

kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut

samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1).

Kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95

ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks ning

PPA lükkab taotluse tagasi (VRKS § 20 lg-d 1 ja 2).

30. VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb rahvusvahelise kaitse taotleja kohustus esitada

tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Eeltoodu

on reguleeritud ka Euroopa Liidu direktiivi 2011/95/EL art-s 4. Euroopa Liidu Kohus on

25.01.2018 kohtuotsuses F, C-473/16 selgitanud, et kui 2011/95/EL direktiivi artikli 4 alusel

pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid

aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul,

kui direktiivi art 4 lg 5 p-des a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud. Nende

tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks

ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning

samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud.

31. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on nii Pakistani kui Afganistani kodanik ning ta saabus

Eestisse ebaseadusliku piiriületuse käigus. Ka pole vaidlust selles, et kaebaja andis teadvalt

valeütlusi oma kodakondsust ja isikut tõendavaid dokumente puudutavates selgitustes

(varjates Pakistani kodakondsust), tema juurest leitud andmekandjate kuuluvuse kohta aga

ka oma teekonna kohta justkui tulnuks ta Eestisse läbi Tadžikistani, Kasahstani ja Venemaa.

PPA tegi kindlaks ning kaebaja ei vaidlusta, et ta lahkus tegelikult Pakistanist seaduslikult

ning lendas seejärel Dubaisse ja sealt edasi Venemaa viisaga Moskvasse. Kaebaja on esmalt

avaldanud soovi varjupaiga saamiseks põhjusel, et kardab Afganistanis Talibani, sest ta on

Talibani vastu ja tegi koostööd Afganistani Vabariigi võimudega, mh varjas enda juures

Afganistani armee sõdureid. Pärast seda, kui vastustaja selgitas kaebajale, et kuna tal on

lisaks Afganistani kodakondsusele ka Pakistani kodakondsus, saab ta turvaliselt Pakistanis

viibida, avaldas kaebaja, et ta ei saa ka Pakistani minna, kuna Pakistanis ähvardab teda

võimalik veritasu või arreteerimine.

32. PPA on korrektselt hinnanud tagakiusukartuse põhjendatust seoses Afganistani naasmisega

kaebaja poliitiliste veendumuste alusel ning seoses Pakistani naasmisega kaebaja

sotisaalsesse gruppi kuulumise alusel – st isik, kes on teinud teisele perekonnale kahju ning

keda ähvardab veritasu. PPA poolt otsuses välja toodud päritoluriigiinfo kinnitab, et

eelmiste võimude ja võõrvõimudega koostööd teinud isikutele (ennekõike ametnikud,

tõlgid, julgeolekutöötajad ning NATOga koostöö teinud isikud) ja nende

perekonnaliikmetele Afganistanis osaks saav käitumine on oma olemuselt piisavalt tõsine,

et seda saab käsitleda tagakiusamisena. Samas on PPA põhjendatult välja toonud, et kaebaja

võimalik tagakiusamise oht Afganistanis pole tõenäoline arvestades, et kaebaja profiil ei saa

olla Talibanile huvipakkuv (kaebaja ei ole NATO-ga koostööd teinud isik, ametnik, tõlk ega

julgeolekutöötaja) ning samuti arvestades väidetud koostöö kohta antud ütluste üldisust.

PPA esile toodud päritoluriigiinfo andmete kohaselt pole Talibani poolt süstemaatiliselt

rünnatud neid isikuid, kes pole olnud otseselt võõrvõimude palgal. Kaebaja ei väida ja

menetluses pole ka tuvastatud, et kaebaja olnuks selles kontekstis võõrvõimude palgal.

33. Rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamisel antakse hinnang taotleja ütluste elulisele

usutavusele. PPA on praegusel juhul põhjendatult kaebaja ütluste usaldusväärsuses

kahelnud. Kohtu hinnangul kinnitab kaebaja ütluste mitteusutavust ainuüksi asjaolu, et riiki

sisenemise ja tema kinnipidamise järgselt andis kaebaja teadvalt valeütluseid enda Eestisse

saabumise teekonna kohta, kodakondsuse ja isikut tõendavate dokumentide kohta, samuti

tema juurest leitud andmekandjate kuuluvuse kohta. Seejuures on kaebaja ise algselt

avaldanud, et lahkus Afganistanist seoses üldise halva ja ebastabiilse olukorraga ning

tööpuudusega, kusjuures kaebaja avaldas ka soovi Afganistani tagasi pöörduda. Seega

kinnipidamise järgselt kaebaja tagakiusamise kartust Afganistanis ei väitnud. Ühtlasi on

PPA välja toonud edasistes kaebaja ütlustes ilmnevad vastuolud seoses väidetud

luuretegevusega Afganistanis kuni Talibani võimuletulekuni 2021 augustini. PPA ei

tuvastanud kaebaja telefonidest, et ta oleks alates 22.08.2020 Afganistanis või Afganistani-

Pakistani piiriala läheduses viibinud ning seetõttu ei saanud ta peita enda juures väidetud

ajal Afganistani armee sõdureid või peita end Afganistanis onude juures Talibani poolsete

otsingute tõttu 2022. aasta oktoobris. Pole ka enam vaidlust, et kaebaja ei lahkunud

tegelikult Afganistanist läbi Tadžikistani, Kasahstani ja Venemaa nagu ta algselt väitis, vaid

lendas Pakistanist Dubaisse ja sealt edasi Moskvasse. PPA tegi kindlaks, et esimesel

väidetud otsimise korral viibis kaebaja hoopis Pakistanis ja teisel väidetud otsimise korral

Dubais. Hiljem on kaebaja ka oma ütluseid muutnud ning teatas, et tema pere viibis 2022.

sügisel hoopis Pakistanis ning sealt otsustati põgeneda Afganistani 2022 detsembris.

Kaebuses küll kaebaja väidab, vastuoluliselt menetluses antud ja onude juures varjamise

väitele, et tema tagaotsimist ei välista see, kas ta oli kohal või mitte, ent PPA on

põhjendatult esile toonud, et kui kaebaja elanuks või viibinuks väidetud perioodil

Afganistanis, olnuks tema andmekandjatel või isiklike asjade hulgas vähemalt sellekohased

viited. Seejuures on PPA kaebaja telefonidest leidnud hulganisti Pakistanis tehtud fotosid ja

seal töötamist tõendavaid dokumente, kaebaja on uuendanud Pakistanis oma passi ning PPA

avastas kaebaja telefonidest ka kaebaja isa Pakistani kodaniku isikutunnistuse, mis oli

väljastatud 12.10.2017. See lükkab ka ümber kaebuses esitatud väited justkui kaebaja

üksnes reisinuks Pakistani. Kohus nõustub, et koosmõjus kaebaja vastuoluliste ütluste ja

kaebaja telefonidest avastatud teabega ei saa olla mingisugust veendumust, et kaebaja üldse

viibis väidetud ajal Afganistanis ja tegi väidetud koostööd või et kaebajat oleks Taliban

otsinud, mis annaks põhjendatud alust järeldada kaebaja tagakiusamise ohu põhjendatust.

PPA on koosmõjus tuvastatud teabega ning kaebaja ebaõigete ja eksitavate, aga ka

vastuoluliste ütlustega põhjendatult järeldanud, et kaebaja on küll Afganistanis sündinud ja

seal teatud aja vältel elanud, kuid tegelikkuses on kaebaja koos oma perega püsivalt ja

pikaajaliselt elanud Pakistanis, mille kodakondsuse ta lõpuks ka omandas.

34. Puutuvalt kaebaja tagakiusamise hirmuga Pakistani naasmisel, on PPA välja toonud

päritoluriigiinfo, mis iseenesest kinnitab, et veritasu (aumõrvad) on Pakistanis küll laialt

levinud ning sellega seotud erimeelsusi lahendatakse väljaspool kohtusüsteemi. Samas on

PPA põhjendatult järeldanud, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid väidetud tulevahetuses

osalemise kohta, kriminaalmenetluse algatamise kohta või tagaotsitavaks kuulutamise kohta

ning seda ei kinnita ka PPA kogutud andmed. Ennekõike tuleb arvestada, et kaebaja varjas

oma Pakistani kodakondsust ega rääkinud väidetud veritasu kartusest tema kinnipidamise

järgselt 4 kuu vältel, vaid alles peale seda, kui PPA selgitas oma teadlikkust kaebaja

Pakistani kodakondsusest ning tõenäosust tema väljasaatmiseks Pakistani. Lisaks on PPA

põhjendatult järeldanud kahtlust, et võimalik veritasu ihaldav perekond esitas samal ajal

kuriteo teate politseile, nagu väidab kaebaja. Kaebaja väitel toimus tulevahetus septembris

2022 ja teda otsitakse Pakistanis taga, ent ometi on kaebaja lennanud takistuseta Pakistanist

Dubaisse vaid ca 3 kuud hiljem. PPA viidatud päritoluriigi informatsiooni kohaselt olnuks

kaebaja lennujaamas kinni peetud kui oleks kuriteos menetlusalune isik. Kaebajal väidetud

sündmuste aset leidmist kinnitavate tõendite puudumisest ei saa küll automaatselt järeldada

sündmuste mittetoimumist, kuid kohus nõustub PPA-ga selles, et kahtlus kaebaja

usaldusväärsuses ja tema ütluste vastuolulisus ei võimalda siiski jaatada kaebaja

tagakiusamise ohtu Pakistanis ainuüksi kaebaja antud ütluste alusel. Seejuures on PPA

põhjendatult ka välja toonud, et väidetud surmaga lõppenud tulevahetust oleks kajastatud

vähemalt kohalikus meeidas, mille kohta puuduvad aga igasugused viited. Ühtlasi nõustub

kohus PPA-ga ka selles, et kaebaja palve PPA-le taotleda tema eest saatkonnas uut pass

viitab pigem hirmu puudumisele oma päritoluriikide võimude ees.

35. PPA on põhjendatult hinnanud kaebaja täiendava kaitse vajadust Pakistanis ning tuvastanud,

et seaduslikult riigist lahkunud kodanikel puudub igasugused takistused

tagasipöördumiseks. Kaebajal puuduvad tõsised tervisehädad, ta ei ole riigis tagaotsitav

ning tema suhtes pole algatatud ka väidetud kriminaalmenetlust. Seetõttu on PPA

põhjendatult järeldanud, et kaebaja ei vasta ka täiendava kaitse saaja määratlusele.

36. PPA on näidanud seaduslikud alused ja põhjused, miks kohaldada kaebajale koheselt

sundtäidetavat (s.o ilma vabatahtliku täitmistähtajata) lahkumisettekirjutust ja

sissesõidukeeldu (vt kaevatava otsuse lk 18-20). PPA on vastavalt VSS § 72 lg 2 p-dele 2 ja

3 jätnud vabatahtliku lahkumiskohustuse täitmise aja määramata. Kohus nõustub PPA-ga, et

kaebaja on üritanud rahvusvahelise kaitse süsteemi ära kasutada, esitades selleks

valeväiteid. Kaebaja esitas varjupaigataotluse mitte tagakiusu kartusest vaid eesmärgiga

vältida tema väljasaatmist. Viited vastuoludele kaebaja ütlustes on PPA oma otsuses

põhjalikult välja toonud ja kohus ei hakka neid siinkohal kordama. PPA on korrektselt

järeldanud, et kaebaja ei kuulu Pakistani kontekstis mõnda haavatavasse inimrühma.

Pakistani ametkonnad on taotlejale passi väljastanud, millega on Pakistani riigivõim

näidanud, et taotleja on nende diplomaatilise kaitse all. Ka on PPA kindlaks teinud, et

Pakistanis ei toimu sellist sõjategevust, mis võimaldaks jaatada siseriiklikku- või

rahvusvahelist relvakonflikti, mis omakorda võiks ohtu seada iga Pakistani territooriumil

elava isiku elu. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja puhul on alust kahelda, et ta

asub vabatahtlikult täitma lahkumisettekirjutust ja ei liigu teistesse Schengeni viisaruumi

riikidesse. PPA on põhjendatult järeldanud kaebaja põgenemisohtu, arvestades kaebaja poolt

teadvalt valeütluste andmist ja oma kodakondsuse varjamist, samuti kaebaja avaldatud

valmisolekut lahkuda üksnes mõnda kolmandasse riiki, ent kaebaja ei tea millisesse.

Kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld viis aastat on normikohane ning kohus nõustub

PPA-ga, et puuduvad sellised asjaolud ja eeldused, mis võimaldaksid kaaluda lühema

tähtajaga sissesõidukeelu kohaldamist. Kohus juhib tähelepanu, et VSS § 74 lg 2, mille

alusel sissesõidukeeld on kohaldatud, ei anna PPA-le kaalutlusruumi, kuna sellest tuleneb,

et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud

juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks

lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Kuna kohus leidis, et PPA ei pidanud

andma kaebajale vabatahtliku täitmise tähtaega ja on arvestanud VSS § 31 lgst 3 tulenevaid

asjaolusid, on ka sisseõidukeelu kohaldamine õiguspärane. Ka ei leia kohus, et

sissesõidukeeld oleks ebaproportsionaalne ning et esineks humanitaarkaalutlusi

sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks.

37. VRKS § 10 lg 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotlejal õigus viibida Eestis kuni

rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 3¹ lg 1 p 1 mõttes ei

ole lõplikku otsust kui PPA keeldub rahvusvahelise kaitse andmisest ja edasikaebamise

tähtaeg veel kestab. Haldusakti edasikaebamisel loetakse lõplikuks otsuseks sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt halduskohtu otsus, millega on jäetud kaebus rahuldamata

(halduskohtu otsus ei pea olema jõustunud) (vt RKHKm 02.03.2017, nr 3-3-1-54-16, p 16).

VRKS § 3¹ lg 2 kohaselt lõpeb varjupaigamenetlus lõpliku otsuse tegemisega. Seega lõpeb

kaebaja varjupaigataotleja staatus halduskohtu otsuse tegemisest ja sellega lõpevad ka

varjupaigataotlejale ettenähtud õigused. Kui kaebaja saadetakse praeguse asja menetluse

kestel aga Eestist välja, võib tema õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt

raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Kaebajale kohtumenetluse ajaks Eestis

viibimise õiguse andmine ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi (HKMS § 249 lg 3).

Seega rahuldab kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatab PPA 31.10.2023

rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise, Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu

otsuse nr 12305310062-1 kehtivuse kuni käesolevas asjas kohtuotsuse või menetlust

lõpetava lahendi jõustumiseni. Esialgne õiguskaitse kohaldub viivitamatult (HKMS § 252

lg 3). Esialgse õiguskaitse kehtivusajal puudub kehtiv otsus rahvusvahelise kaitse taotluse

kohta, mistõttu on taotlejal õigus Eestis viibida (VRKS § 10 lg 2 p 2).

38. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. PPA ei

ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad menetlusosaliste võimalikud

kulud nende enda kanda.

39. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks ja tema õiguste kaitseks tuleb avaldatavas

kohtuotsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Andreas Paukštys