2-22-16667/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 14. märts 2024

Tsiviilasja number

2-22-16667

Tsiviilasi

S.V. ja Ü.V. hagi A.P. vastu kaasomandi lõpetamiseks ja

A.P. vastuhagi S.V. ja Ü.V. vastu kaasomandi lõpetamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. novembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.P. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad (vastustajad) S.V. (isikukood XXXXXXXXXXX) ja

Ü.V. (isikukood XXXXXXXXXXX), vastustajate lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ann Tarkin

Kostja (apellant) A.P. (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rando Maisvee

RESOLUTSIOON

1. Täiendada tsiviilasjas nr 2-22-16667 tehtud Tartu Maakohtu 3. novembri 2023. a

otsuse resolutsiooni p 4 ja 5 järgmiselt:

„4. Kohustada S.V.d ja Ü.V.d tasuma A.P.le hüvitise 3125 eurot omandi kaotuse

eest ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

5. Kohustada A.P.d andma tahteavaldused kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX)

kinnistusregistri II jaos tema suhtes omaniku kande kustutamiseks ning S.V. ja

Ü.V. 8/20 mõttelise osa ühisomanikena sissekandmiseks siis, kui S.V. ja Ü.V. on

tasunud A.P.le hüvitise 3125 eurot omandi kaotuse eest või kui A.P. on sattunud

hüvitise vastuvõtmisega viivitusse.“

Lisada maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 järgmises sõnastuses:

6. Kohtuotsust saab kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX) omandamise osas täita

ühe kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. S.V. ja Ü.V. on kohustatud

ühe kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest korraldama omal kulul otsuse

täitmiseks vajalike kinnistamisavalduste ettevalmistamise ning esitamise ja

kandma kõik kinnistamisavaldusega kaasnevad kulud, sh kulud õigusabile, notari

tasule ja riigilõivule.“

Ülejäänud osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, arvestades ka

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

4. Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon on järgmine:

4.1. Rahuldada S.V. ja Ü.V. hagi A.P. vastu kaasomandi lõpetamiseks.

4.2. Jätta A.P. vastuhagi S.V. ja Ü.V. vastu kaasomandi lõpetamiseks

rahuldamata.

4.3. Lõpetada kinnisasja, asukohaga XXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX),

kaasomand selliselt, et A.P. annab 1/20 kinnisasja mõttelise osa omandi S.V. ja

Ü.V. ühisomandisse.

4.4. Kohustada S.V.d ja Ü.V.d tasuma A.P.le hüvitise 3125 eurot omandi kaotuse

eest ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

4.5. Kohustada A.P.d andma tahteavaldused kinnisasja (registriosa nr

XXXXXXX) kinnistusregistri II jaos tema suhtes omaniku kande kustutamiseks

ning S.V. ja Ü.V. 8/20 mõttelise osa ühisomanikena sissekandmiseks siis, kui S.V.

ja Ü.V. on tasunud A.P.le hüvitise 3125 eurot omandi kaotuse eest või kui A.P. on

sattunud hüvitise vastuvõtmisega viivitusse.

4.6. Kohtuotsust saab kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX) omandamise osas

täita ühe kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. S.V. ja Ü.V. on

kohustatud ühe kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest korraldama omal

kulul otsuse täitmiseks vajalike kinnistamisavalduste ettevalmistamise ning

esitamise ja kandma kõik kinnistamisavaldusega kaasnevad kulud, sh kulud

õigusabile, notari tasule ja riigilõivule.

4.7. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Hüvitatavad

kulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. S.V. (hageja I) ja Ü.V. (hageja II) esitasid 7. novembril 2022 Tartu Maakohtule hagi A.P.

(kostja)

vastu,

paludes

lõpetada

kaasomand

kinnisasjal

katastritunnustega

XXXXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXXXX, aadressiga XXXXXXX (registriosa nr

XXXXXXX) (edaspidi vaidlusalune kinnisasi, kinniasi) osaliselt, andes kostjale kuuluv 1/20

kinnisasjast hagejate ühisomandisse ning pannes hagejatele kohustuse maksta kostjale hüvitist

3125 eurot. Hagejad palusid kohustada kostjat andma nõusoleku Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX teise jakku kostja kohta tehtud

omanikukande kustutamiseks ja hagejate ühisomanikena sissekandmiseks.

Hagiavalduse kohaselt on vaidlusalune kinnisasi hagejate (abikaasad) ja kostja kaasomandis.

Hagejal I on lahusvara kaasomandist 12/20, ning 7/20 on hagejate ühisvaras. Kostjale kuulub

1/20.

Kinnisasi on olnud hageja I alaliseks elukohaks alates 2002. aastast ning seda ümbritsevad

samuti hageja I omandis olevad kinnisasjad. Kinnisasjal asub ehitis, mida kasutab igapäevaselt

kaasomanikest vaid hageja I, kes ainuisikuliselt vastutab ka kinnisasja regulaarse hooldamise

eest. Kinnisasjast 5% kuulumine kostjale on kaasa toonud hagejatele ebameeldivaid olukordi,

kus kinnisasja kasutamist on nõudnud kolmandad isikud, kes saabuvad kinnisasjale kostja

nõusolekul ning häirivad (mh näiteks pidude korraldamisega) hageja I igapäevaelu.

Kuivõrd hageja I on kinnisasja omanikest ainus, kes seal reaalselt elab ja tegutseb ning

arvestades, et hagejatele kuulub juba 95% kinnisasjast, peavad hagejad hea usu põhimõttest

lähtuvalt õiglaseks kostja kui kinnisasjal mitte elava ning selle eest mitte hoolitseva omaniku

omandi lõpetamist ja vastavas osas hagejate ühisomandisse andmist. Hageja II elab alaliselt

isiklikel põhjustel X kuid on kinnisasja omandiõigust puudutavas osas ühel meelel hagejaga I.

Arvestades kinnisvara hindajate arvamusi on kostjale kuuluva 5% suuruse osa väärtus 1865

eurot. Hagejad on nõus tasuma 3125 euro suurust hüvitist.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja hinnangul esineb ülekaalukas huvi kaasomandi

osaliseks lõpetamiseks kinnisasja reaalosadeks jagamise teel.

3. Kostja esitas 13. aprillil 2023 kohtule vastuhagi hagejate vastu, paludes lõpetada poolte

kaasomand kinnisasjale, jagades kinnisasja kaasomanike vahel reaalosadeks järgmiselt: 1) jätta

kinnisasi (registriosa nr XXXXXXX), mis koosneb katastriüksusest katastritunnusega

XXXXXXXXXXXXX, sihtotstarbega 100% maatulundusmaa, hagejate ühisomandisse, kus

hageja I osa moodustab 63/100 ning hagejate ühisomandisse kuuluv osa 37/100 kinnistust; 2)

eraldada kinnisasjast (registriosa nr XXXXXXX) eraldi kinnisasjana katastriüksus

katastritunnusega XXXXXXXXXXXXX, sihtotstarbega 100% maatulundusmaa, pindalaga

10442 m2 ning jätta see kostja ainuomandisse; 3) kohustada kostjat tasuma hagejatele hüvitist

435 eurot; 4) kohustada hagejaid andma vastavaid tahteavaldusi. Alternatiivselt palub kostja

müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt

nende kaasomandi osade suurusele.

Vastuhagi kohaselt on kostjale kinnistu väga oluline ning on seotud emotsionaalsete

väärtustega. Kinnistut saab jagada reaalosadeks täiendavate maakorraldustoiminguteta, sest

kinnistu koosneb kahest eraldiseisvast katastriüksusest. Hagejatele kuuluvate mõtteliste osade

suurus on kokku 19/20 ehk 95% ning hagejatele jagamise teel jääva reaalosa

(XXXXXXXXXXXXX) väärtus moodustab 93,83% (35000/37300 x 100) kogu kinnistu

väärtusest. Kostjale kuuluv mõtteline osa moodustab 1/20 ehk 5% ning kostja soovitud reaalosa

(XXXXXXXXXXXXX) moodustab kogu kinnistu turuväärtusest 6,17% (2300/37300 x 100).

Seetõttu on kohane kostjal hüvitada hagejatele kaasomandi lõpetamisel 435 eurot (37 300/20 –

2300).

4. Hagejad palusid jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja I võib olla temale olulise kinnisasja osa

kaotamise ja kostjale üleandmise tõttu sunnitud oma püsivat elukohta vahetama. Kostja

kinnisasjal viibimine varasemate aastate vältel on piirdunud sellega, et kord paari aasta jooksul

tuleb kostja kinnisasjale, kus veedab 1-2 tundi. Ei ole eluliselt usutav, et Tallinnas elav kostja

saaks ja suudaks Võrumaal asuvat kinnisasja kasutada põllumajandussaaduste kasvatamiseks

või loomapidamiseks. Hageja I on pikaajaliselt kasutanud kinnisasja osa katastritunnusega

XXXXXXXXXXXXX põllumaana toidu kasvatamiseks. Vastavat kinnisasja osa on

pikaajaliselt hooldanud ja harinud hageja I. Samuti kuulub hagejale I eelmainitud kinnisasja

osaga vahetult piirnev teine kinnisasi katastritunnusega XXXXXXXXXXXXXX. Neid kahte

kinnisasja ühendab tiik, mille hageja I on ise kaevanud, millist hageja I tihti kasutab ning millest

hagejad samuti loobuda ei soovi. Kuigi kinnisasja reaalosadeks jagamine on teoreetiliselt

võimalik, ei ole see hagejate hinnangul siiski eeltoodud põhjustel heausklik ega mõistlik ja

põhjustaks tõenäoliselt edasisi vaidlusi. Puudub mis tahes põhjus selleks, et kaasomandi

jagamise teel peaks kostja saama enda omandisse kinnisasja osa katastritunnusega

XXXXXXXXXXXXX, mis moodustab 56% suuruse osa kinnisasjast, olles seega 11 korda

suurem kui kostja praegune kaasomandi osa.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 3. novembri 2023. a otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata

ning lõpetas vaidlusaluse kinnisasja kaasomandi selliselt, et kostja annab kinnisasja 1/20

mõttelise osa omandi hagejate ühisomandisse. Maakohus kohustas kostjat andma

tahteavaldused vaidlusaluse kinnisasja kinnistusregistri II jaos tema suhtes omaniku kande

kustutamiseks ning hagejate 8/20 mõttelise osa ühisomanikena sissekandmiseks ning kohustas

hagejaid tasuma kostjale hüvitist 3125 eurot omandi kaotuse eest. Menetluskulud jättis

maakohus poolte endi kanda ning märkis, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt soovivad nii hagejad kui ka kostja kaasomandi lõpetamist,

kuid vaidlevad selle üle, milline on õiglane poolte kaasomandisse kuuluva kinnisasja jagamise

viis. Praegusel juhul koosneb kinnisasi kahest katastriüksusest. Ühel katastriüksusel asub

elamu, kus elab alaliselt hageja I. Teise katastriüksuse puhul on tegemist põllumaaga, mida

hageja I kasutab toidu kasvatamiseks ning kus ta karjatab oma loomi. Katastriüksuste vahel on

tee. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kinnistu jagamine reaalosadeks on kinnistu olemust ja

maakorralduse nõudeid arvestades võimalik. Samas ei pea maakohus sellist kaasomandi

lõpetamise viisi praegusel juhul põhjendatuks. Kuigi hageja I elab katastriüksusel

XXXXXXXXXXXXX asuvas elamus, kasutab ta katastriüksust XXXXXXXXXXXXX

(põllumaad) toidu kasvatamiseks ja loomade karjatamiseks (hagejal I on ca 450 looma ning

hageja I tegeleb ettevõtlusega). Hageja I on kinnisasjal elanud alates 2002. a-st. Kui kohus

lõpetaks kaasomandi kostja taotletud viisil, jagades kinnistu reaalosadeks ning jättes

katastriüksuse XXXXXXXXXXXXX kostja ainuomandisse, peaks hageja I otsima loomade

karjatamiseks ning vilja kasvatamiseks uue põllumaa. Arvestades hageja I selgitusi võib uue

põllumaa leidmine (nt rentimine) osutuda keeruliseks. Kuigi kostja on kohtuistungil selgitanud,

et edaspidi võiks hageja I kasutada loomade karjatamiseks tema maad, ei pruugi see poolte

keeruliste isiklike suhete tõttu osutuda võimalikuks.

Kuigi kostjal on soov omada kinnisasja ning säilitada seos Võrumaaga, tuleb arvestada seda, et

hagejale I kuulub lahusvarana 12/20 kinnisasjast ja hagejatele ühisvarana 7/20 kinnisasjast

(kokku 19/20 kinnisasjast ehk ca 95%), ning kostjale kuulub 1/20 kinnisasjast ehk ca 5%. Kui

maakohus lõpetaks kaasomandi kostja taotletud viisil, jääks kostjale katastriüksus

XXXXXXXXXXXXX, mis moodustab pindalalt 56% kinnisasjast (elamumaa väärtuseks on

hinnatud 35 000 eurot ning maatulundusmaa väärtuseks 2300 eurot). Maakohus nõustus

kostjaga selles, et hagejate huvid ei ole ilmselt samaväärsed, kuivõrd kinnistul elab ja seda

kasutab hageja I, ning hageja II elab teises kohas ning ei tegele loomakasvatuse ja

põlluharimisega. Samas on hagejad esitanud ühise hagi (kohus on kontrollinud ka lepingulise

esindaja esindusõigust hageja II osas), ning on järelikult oma huvisid kooskõlastanud.

Maakohus ei pidanud põhjendatuks ka kaasomandi lõpetamist selliselt, et kinnisasi müüakse

enampakkumisel ning saadud raha jagatakse kaasomanike vahel vastavalt nende osade

suurusele (kostja vastuhagi alternatiivne taotlus). Hageja I kasutab kinnisasja oma elukohana,

samuti karjatab loomi ning kasvatab vilja. Enampakkumise korral võib hageja I oma elukohast

ilma jääda. Samas on hagejad nõus hüvitama kostjale omandi kaotuse eest 3125 eurot. Lähtudes

kinnisvara hindaja arvamusest oleks kostjale hüvitatav summa aga 1865 eurot. Kinnistu

müümine enampakkumisel ei oleks seega ei hagejate ega ka kostja huvides.

Eelnevat arvestades pidas maakohus põhjendatuks lõpetada kaasomand hagejate taotletud

viisil. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle kinnisasja väärtuse üle ning on selles osas

tuginenud samadele tõenditele (LVM Kinnisvara OÜ 15. aprilli 2020. a arvamus; Domus

Kinnisvara OÜ 25. veebruari 2021. a arvamus). Eelneva tõttu ei olnud pooltel vaidlust ka

hüvitiste osas. Hagejad olid nõus tasuma kostjale 3125 euro suuruse hüvitise, mistõttu kohustas

maakohus hagejaid tasuma kostjale hüvitise 3125 eurot omandi kaotuse eest.

Maakohus rahuldas ka hagejate taotluse ning kohustas kostjat andma tahteavaldused kinnisasja

(registriosa nr XXXXXXX) kinnistusregistri II jaos tema suhtes omaniku kande kustutamiseks

ning hagejate 8/20 mõttelise osa ühisomanikena sissekandmiseks.

Maakohus pidas põhjendatuks jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

162 lg 4 kohaselt menetlusosaliste endi kanda, kuna nii hagejad kui ka kostja soovisid

kaasomandi lõpetamist (hagejad esitasid hagi ja kostja vastuhagi) ning seega on kaasomandi

lõpetamine nii hagejate kui ka kostja huvides.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust maatükkide väärtuses, kaasomandi

jagamise viisist sõltuvas rahalises tasaarvestuses ja kaasomandi osade arvestustes ega

maakorralduslikes küsimustes. Vaidlus seisneb selles, milline kaasomandi lõpetamise viis on

õiglasem. Kohus on teinud kaalutlusvea kaasomandi lõpetamise viisi valikul. Maakohtu otsuse

p 10 rikub TsMS § 442 lg-t 8 ja maakohus kohaldas ebaõigesti asjaõigusseaduse (AÕS) § 77

lg-t 2. Maakohus põhjendas hageja I huvile vastaval viisil kaasomandi lõpetamist asjaoluga, et

hageja I kasutab katastriüksust XXXXXXXXXXXXX (põllumaad) toidu kasvatamiseks ja

loomade karjatamiseks ning leidis, et kostja taotletud viisil kaasomandit lõpetades peaks hageja

I otsima loomade karjatamiseks ning vilja kasvatamiseks uue põllumaa. Eelnev põhjendus jätab

arvestamata hageja I protokollitud seletustega, et hagejal on 450 lihaveist, kelle karjatamiseks

ja toidu kasvatamiseks on hagejal I nii omandiõiguse kui ka rendilepingute alusel kasutuses ka

teisi maid ning kostja taotletud viisil kaasomandi lõpetamine ei tooks kaasa vajadust hageja I

elukoha vahetuseks või loomade karjatamise lõpetamiseks või uue põllumaa otsimiseks.

Maakohus

pole

arvestanud

kostja

protokollitud

seletustega,

et

katastriüksus

XXXXXXXXXXXXX koosneb ca 0,3 ha ulatuses rahumaast ja ca 0,7 ha ulatuses põllumaast,

kus sel aastal kasvatati liblikõieliste ja kõrreliste segu, mis ei ole piisav loomade (450 lihaveise)

pidamiseks. Selline maa oleks piisav ühe lihaveise, äärmisel juhul kahe lihaveise toiduks

vajaliku sööda kasvatamiseks.

Kaasomandi lõpetamise viisi valikul arvestatavad poolte huvid ja nende kaal võimaldavad

hageja I huve ülemääraselt kahjustamata kinnistu õiglaselt reaalosadena jagamist. Hageja I ja

hageja II huvid ei ole samaväärsed olukorras, kus hageja II ei kasuta kinnistut ega ela seal ega

tegele loomakasvatusega või põlluharimisega. Hageja II huvid ei saa kahjustuda ning tema

omandiosa vähenemine tasaarvestatakse rahas. Hagejatel säilib omand osale kinnistust.

Hagejate omandisse jääval katastriüksusel puudub erinevalt kostjale jäävast katastriüksusest

maaparandushoiuala kitsendus. Maakohtu otsusest puuduvad üldse põhjendused eelnimetatud

asjaolu kaalumise kohta. Hagejatele jääval kinnisomandil oleks suurem rahaline väärtus

kostjale jäävast kinnisomandist. Hagejal I puuduks tema enda selgitusel vajadus elukohta

vahetada ja säiliks elamu kasutamise võimalus. Samuti ei ole vajadust loomakasvatust lõpetada.

Hagejal I võiks säilida võimalus ka kostjale jäetavat katastriüksust loomakasvatuseks kasutada.

Arusaamatuks jääb, millest järeldab maakohus, et poolte suhted on keerulised ja välistavad

hagejaga I maa kasutuse kohta kokkuleppe sõlmimise. Hagejal I säiliks senine võimalus

kasutada talle kuuluva teise kinnistu koosseisus olevat sauna ja tiiki. Kostjal säiliks omand ja

side paljude aastate jooksul tema isiksuse kujundanud maaga. Sellise huvi olulisus

kinnisomandi jagamisel peab olema arusaadav ka hagejale I, sest tema istungil antud selgitustel

jagas ta osa oma teisest kinnistust ja võõrandas selle Austraalias elavale järeltulijale, et side

maaga säiliks.

Kostja tegi hagejatele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks.

Vastuseks ringkonnakohtu 18. jaanuari 2024. a selgituskirjale märkis kostja 26. jaanuaril 2024,

et ainult olukorras, kus kostja apellatsioonkaebus ja vastuhagi jäetakse rahuldamata, palub

kostja kohustada kostjat täitma kohtuotsust üksnes juhul, kui hagejad on tasunud kostjale kuu

jooksul otsuse jõustumisest hüvitise 3125 eurot omandi kaotuse eest või kostja on sattunud

hüvitise vastuvõtmisega viivitusse. Samuti palus kostja määrata kohtuotsuse omandamise osas

täitmise tähtajaks kuu kohtuotsuse jõustumisest ning määrata, et nimetatud tähtaja jooksul on

hagejad kohustatud korraldama omal kulul otsuse täitmiseks vajalike kinnistamisavalduste

ettevalmistamise ning esitamise ja kandma kõik kinnistamisavaldusega kaasnevad kulud, sh

kulud õigusabile, notaritasule ja riigilõivule. Kostja kordas, et maakohtu otsuses esinevad

olulised kaalutlusvead ja kaasomandi reaalosadena jagamine teenib enim poolte huve. Samuti

märkis kostja, et hageja I poolt loomade pidamine majandustegevusena on sõltumatu vaidluse

lahendusest, kuna ümbruskonnas on rohumaid, mida rentida.

7. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata, maakohtu

otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei ole otsuse tegemisel teinud

kaalutlusvigu. Kohus on AÕS § 77 lg-t 2 õigesti kohaldanud. Kohus pole rajanud oma otsust

üksnes asjaolule, et hageja I kasutab kinnisasja ühte osa toidu kasvatamiseks ja loomade

karjatamiseks. Hagejad pole kunagi väitnud, et 450 lihaveist peetakse või sööta kasvatatakse

üksnes vastaval kinnisasja osal. Hageja on istungil selgitanud, et hageja rendib kinnisasja

ümberkaudsel alal riigilt ka muid kinnisasju, millel ta samuti loomapidamisega seonduvate

tegevustega tegeleb. On selge, et 450 looma pidamiseks on vaja suuremat ala kui üksnes

vaidlusaluse kinnisasja üks osa. Siiski on hagejale vaidlusalune kinnisasi loomapidamiseks

oluline, kuna riigimaade rentimiseks tuleb esitada pakkumine enampakkumisel ja riigilt maade

rentimise võimalus ei ole kunagi tagatud. Omanikuna on kinnisasja kasutamise õigus aga

garanteeritud. Seda on hageja I ka kohtuistungil selgitanud. Kaalutavad poolte huvid ei õigusta

kinnisasja reaalosadeks jagamist. Hageja I on olnud kinnisasja omanik alates 1999. a-st, samas

kostja sai kinnisasja omanikuks alles 2016. a. Hageja I kasutab kinnisasja oma igapäevase ja

alalise elukohana, samas kui kostja kinnisasja elukohana ei kasuta ja viibib kinnisasjal võib-

olla ühe korra aastas paariks tunniks. Hagejate omandis on 95% kinnisasjast ja kostja omandis

5%. Ainus kinnisasja igapäevaselt hooldav, korrastav ja kasutav isik on hageja I, kes mh kannab

ainuisikuliselt ka kõik kinnisasjaga seonduvad kulutused. Kostja peamine huvi kinnisasjaga

seonduvalt ei seisne mitte selle reaalses kasutamises, vaid sisuliselt üksnes selles, et kostja

lihtsalt soovib olla kinnisasja omanik. Ka istungil viitas kostja, et võiks anda kinnisasja osa

kellelegi rendile ja et kostja huviks oleks peamiselt kinnisasjal jalutada või marju noppida.

Eelmainitud huvid ei ole võrreldavad hagejate huvidega, kellest üks kasutab kinnisasja

igapäevaseks elamiseks juba aastakümneid ja kes kasutab kinnisasja ka oma majandus- ja

kutsetegevuseks. Hagejad ei ole väitnud, et nad keelaks kostjal kinnisasjal jalutada ja marju

noppida. Kinnisasja omandist ilmajäämine omaks kostjale seega oluliselt väiksemat mõju kui

hagejale.

Mis puutub kostja väitesse, et hagejate huvid ei ole samastatavad, kuna hageja II kinnisasjal

alaliselt ei ela, siis hagejad on abielus ja nende vararežiimiks on ühisvara – seega ei ole neil

võimalust ega ka soovi taotleda kaasomandit üksnes hageja I lahusvarasse. Hagejad on oma

soovid ja huvid menetluse raames kooskõlastanud. Hagejate huvid on samaväärsed. Pole

oluline, et ühe kinnisasja katastriüksuse rahaline väärtus on teisest suurem – hagejate jaoks ei

seisne kinnisasja väärtus selle rahalises väärtuses, vaid pikaajalise kodukoha säilimises koos

võimalusega jätkata senisel viisil majandus- ja kutsetegevust. Hagejad ei pidanud kompromissi

praeguses menetlusstaadiumis realistlikuks.

Hagejad ringkonnakohtu 18. jaanuari 2024. a kirjale ja kostja 26. jaanuari 2024. a taotlusele

omapoolset seisukohta ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Samas tuleb täiendada

maakohtu otsuse resolutsiooni p 4 ja 5 selliselt, et kohustada hagejaid tasuma kostjale hüvitise

3125 eurot omandi kaotuse eest ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest ning kohustada

kostjat andma tahteavaldused vaidlusaluse kinnisasja kinnistusregistri II jaos tema suhtes

omaniku kande kustutamiseks ning

hagejate 8/20 mõttelise osa ühisomanikena

sissekandmiseks siis, kui hagejad on tasunud kostjale hüvitise 3125 eurot omandi kaotuse eest

või kui kostja on sattunud hüvitise vastuvõtmisega viivitusse. Samuti täiendab ringkonnakohus

maakohtu otsuse resolutsiooni p-ga 6, ja määrab, et kohtuotsust saab vaidlusaluse kinnisasja

omandamise osas täita ühe kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Hagejad on

kohustatud ühe kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest korraldama omal kulul otsuse

täitmiseks vajalike kinnistamisavalduste ettevalmistamise ning esitamise ja kandma kõik

kinnistamisavaldusega kaasnevad kulud, sh kulud õigusabile, notari tasule ja riigilõivule.

Ülejäänud osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi.

9. Praeguses asjas on kostja vaidlustanud maakohtu otsuse, millega maakohus lõpetas

kaasomandi kinnisasjale hagejate taotletud viisil ning jättis kostja vastuhagi rahuldamata.

Kostja on viidanud apellatsioonkaebuses, et vaidlust pole maatükkide väärtuses, kaasomandi

jagamise viisist sõltuvas rahalises tasaarvestuses ja kaasomandi osade arvestustes ega

maakorralduslikes küsimustes. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et vaidluse all on

küsimus, milline kaasomandi lõpetamise viis on õiglasem.

10. Tulenevalt AÕS § 76 lg-st 1 on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist.

Kohus peab lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud

hagis või vastuhagis, ning üksnes erandjuhul on võimalik jätta kaasomand hea usu põhimõttest

tulenevalt lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole

õiglane ja esineb mõni õiglane jagamise viis (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2023. a otsus

tsiviilasjas nr 2-19-18320/73, p 11; 18. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13306/25,

p 10; 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749/34, p 11). Kaasomandi lõpetamine peab

toimuma kõigi kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades ning kohus peab

kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest.

Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-10, p 21).

11. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kaasomandi lõpetamise viiside valikul kaalunud

põhjalikult ja igakülgselt poolte huvisid ja ringkonnakohtu hinnangul pole maakohus teinud

kaasomandi lõpetamise viisi valikul kaalutlusvigu, mis annaks alust maakohtu otsust

kaasomandi lõpetamise viisi valikut puudutavas osas tühistada. Samuti ei ole maakohus

kohaldanud vääralt AÕS § 77 lg-t 2.

Maakohus on poolte huve kaaludes arvestanud, et hageja I elab kinnisasjal asuvas elamus alates

2002. a-st, hageja I kasutab põllumaa osa toidu kasvatamiseks ja loomade karjatamiseks

(hagejal I on ca 450 looma ning hageja tegeleb ettevõtlusega) ning uue põllumaa leidmine

(rentimine) võib osutuda keeruliseks, hagejale I kuulub lahusvarana 12/20 mõttelist osa

kinnisasja kaasomandist ja hagejatele ühisvarana 7/20 mõttelist osa kinnisasja kaasomandist

(kokku 19/20 ehk ca 95% kinnisasjast) ning kostjale kuulub 1/20 mõttelist osa kinnisasja

kaasomandist ehk ca 5%, kinnisasja reaalosadeks jaotamisel jääks kostjale ligikaudu 56%

suurune osa kinnisasjast (elamumaa väärtuseks on hinnatud 35 000 eurot ja maatulundusmaa

väärtuseks 2300 eurot). Maakohus on arvestanud seejuures sellega, et hageja II elab teises kohas

ega tegele loomakasvatuse ja põlluharimisega, kuid leidnud, et hagejad on oma huvid omavahel

kooskõlastanud.

Maakohus on hinnanud ka kostja pakutud kaasomandi lõpetamist selliselt, et kinnisasi müüakse

enampakkumisel ning saadud raha jagatakse kaasomanike vahel vastavalt nende osade

suurusele. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et kuna hageja I

kasutab kinnisasja oma elukohana, samuti karjatab loomi ja kasvatab vilja, võib hageja I

enampakkumise korral oma elukohast ilma jääda. Ka on arvestanud maakohus põhjendatult

seejuures kostja huvisid, leides, et hagejad pakuvad kostjale omandi kaotuse eest hüvitist

suuremas summas, kui kinnisvara hindaja on pakkunud hüvitatava osa väärtuseks, mis oleks

1865 eurot. Seega on maakohus põhjendanud, miks ta leiab, et kinnisasja müümine

enampakkumisel poleks ei hagejate ega ka kostja huvides.

12. Vastuseks kostja väidetele seoses 450 lihaveise, nende karjatamise ja neile toidu

kasvatamisega, märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole jätnud neid asjaolusid arvestamata.

Maakohus viitab otsuse p-s 10 otsesõnu sellele, et hagejal I on ca 450 looma. Maakohus on mh

viidanud otsuse p-s 10 sellele, et „kuigi hageja I elab katastriüksusel XXXXXXXXXXXXX

asuvas elamus, kasutab ta katastriüksust XXXXXXXXXXXXX (põllumaad) toidu

kasvatamiseks ja loomade karjatamiseks (hagejal on ca 450 looma ning hageja I tegeleb

ettevõtlusega, vt kohtuistungi protokoll, lk 3).“ Seega on maakohtule olnud selge, et hagejal I

on 450 looma, mh on viidanud maakohus kohtuistungi protokolli lk-le 3 (dtl 136). Maakohtu

istungi protokolli vastaval leheküljel kajastatud hageja I seletusest nähtub, et ka hagejad pole

tuginenud sellele, et 450 looma karjatamine toimuks üksnes vaidlusaluse kinnisasja koosseisu

kuuluval põllumaal. Maakohtu põhjendustest ei tulene, et maakohus peaks põllumaad ainsaks

maaks, kus veiseid karjatada ja vilja kasvatada. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb asja

materjalidest, et iga maatüki kaotamine tähendab hagejale täiendavaid probleeme, kuna

riigimaade rentimise võimalus pole kindel. Kuigi hageja I kasutab nii oma kui ka teisi

põllumaid, on veiste arvu arvestades iga põllumaa vajalik. Kostja viited võimalikele riigi

maadele, mida rentida, ei muuda ringkonnakohtu hinnangul eelnimetatud järeldust. Asjaolu, et

konkreetsest põllumaast ei jätku kogu karjale toidu kasvatamiseks ja karjatamiseks, ei anna

alust muuta maakohtu järeldust selles osas, et hagejale I on vaidlusalusel kinnisasjal asuv

põllumaa hädavajalik veisekarja pidamiseks.

13. Kostja on mh väitnud, et maakohus pole arvestanud, et hageja I enda protokollitud seletuste

järgi ei tingiks kaasomandi lõpetamine kostja valitud viisil vajadust hageja I elukoha vahetuseks

ning hageja I saaks endiselt elamut kasutada.

Maakohus pole poolte huve kaaludes viidanud sellele, nagu peaks hakkama hageja I elukohta

vahetama, kui kinnisasi jagatakse reaalosadeks. Maakohus on samas viidanud, et kui

kaasomand lõpetataks kostja pakutud alternatiivsel viisil, st viisil, et kinnisasi müüakse avalikul

enampakkumisel, võib enampakkumise korral hageja I oma elukohast ilma jääda. See järeldus

on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud.

Selle kohta, et kinnisasja reaalosadeks jagamise korral pole hagejal I vajadust elukohta

vahetada, on hageja I andnud oma selgitused istungil, millele on kostja ka ise viidanud. Nii on

hageja I viidanud vastuseks kohtu küsimustele, et „5% pärast ei saa elukohta vahetada“ (dtl

136). Lisaks sellele leiab ringkonnakohus, et asjaolu, et hagejal I ei ole vajadust elukohta

vahetada ning hageja saaks endiselt oma elamut kasutada, kui kinnisasja kaasomand lõpetataks

kostja valitud viisil kinnisasja reaalosadeks jagamise teel, ei muudaks praegusel juhul

lõppjäreldust hagi rahuldamise osas.

Apellatsioonimenetluses esitatud hagejate väidet, et vastuhagi rahuldades kaotaks hageja I osa

oma elukohast, võib mõista selliselt, et hageja I jääks ilma osast maast paigas, kus ta elab.

Sellest ei saa teha järeldust, nagu väidaksid hagejad, et hageja I jääks ilma oma elamu

kasutamise võimalusest.

14. Maakohus pole otsesõnu käsitlenud otsuses kostja väiteid seoses sellega, mis osas

moodustab vaidlusalusest maast, mida kostja soovib enda omandisse, rohumaa ja mis osas

põllumaa, kus 2023. a-l kasvatati liblikõieliste ja kõrreliste segu, mis pole piisav 450 lihaveise

pidamiseks. Samas, nagu juba ringkonnakohus eespool selgitas, ei nähtu maakohtu lahendist,

et maakohus peaks põhjendatuks jätta vaidlusalune maa-ala hagejate omandisse seetõttu, et

kogu 450-pealise karja pidamiseks piisaks vaidlusalusest maa-alast. Nagu eespool märgitud, on

iga maa-ala hagejale I vajalik, et 450-pealist karja pidada.

15. Kostja on tuginenud ka sellele, et vastuhagi tuleks rahuldada, kuna hagejate huvid ei ole

samaväärsed. Maakohus on selles osas viidanud, et kuigi hageja II elab mujal, on pooled oma

huvid kooskõlastanud. Ringkonnakohtu hinnangul võib sellega nõustuda. Kuna hagejad on

abielus ja nende vahel kehtib ühisvararežiim, võib nende samasuunalisi huvisid ka eeldada.

Ainuüksi asjaolust, et hageja II ei ela vastaval kinnisasjal alaliselt, ei saa järeldada, et hageja II

kui hageja I abikaasa huviks ei ole see, et teine abikaasa (hageja I) saaks ettevõtlusega tegeleda

ja efektiivselt loomakarja pidada. Asjaolu, et hageja II ise loomakarja ei pea, ei muuda hagejate

huvisid kaasomandiga seoses erinevaks. Asjaolust, et hageja II ei osalenud maakohtu istungil,

ei saa samuti järeldada, et tal puuduks huvi kaasomandi lõpetamiseks viisil, mida hagejad

taotlevad. Hagejat II esindas istungil esindaja, mistõttu tema isiklik kohalolek ei olnud asjas

vajalik.

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda maakohtu järeldust kaasomandi jagamise viisi osas

ebaõigeks asjaolu, et maakohus pole viidanud eraldi maaparandushoiuala kitsendusele, mis on

kostja poolt enda omandisse soovitud maa-alal. Kui maaparandushoiuala kitsendust arvestada,

ei kaaluks see ikkagi üles järeldust, et praegusel juhul on poolte huvisid arvestades õiglane

lõpetada kaasomand hagejate taotletud viisil.

17. Kostja leiab, et kaasomandi lõpetamisel reaalosadeks jagamisel ei mängi rolli see, et tema

soovib enda omandisse 56% suurust kaasomandi osa, kuna kostja leiab, et hagejatele jääv osa

oleks tunduvalt väärtuslikum ja kaotatava maa väärtus hüvitataks neile rahas. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohus põhjendatult kaasomandi osa suurustele huvide kaalumisel viidanud.

Asjaolusid arvestades on loomakasvatuse puhul oluline just maa suurus. Ringkonnakohus ei

pea sellises olukorras, kus hagejatele kuulub sisuliselt 95% kaasomandist ja kostjale 5%

kaasomandist, põhjendatuks jagada kinnisasja üksnes rahalist väärtust arvestades.

18. Kostja väitel õigustab mh kinnisasja reaalosadeks jagamist asjaolu, et hageja I ei peaks

loomakasvatust lõpetama. Lisaks viitab kostja, et hagejal I säiliks võimalus kasutada ka kostjale

jäetavat katastriüksust loomakasvatuseks ning et vastupidine järeldus maakohtu otsuses (et

poolte suhted on keerulised) on arusaamatu ja alusetu.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene maakohtu otsuse põhjendustest see, nagu peaks hageja I

loomakasvatuse lõpetama. Kohtu hinnangul on maakohus põhjendatult järeldanud, arvestades

asja materjale ja poolte enda väljendatut, et poolte suhted on keerulised. Kostja ise selgitas

maakohtu istungil järgmist: „Halb on käia, kui keegi vaatab altkulmu. Sellel aastal ei ole seal

käinud.“ (dtl 137).

19. Ka asjaolu, et hagejad saaksid kinnisasja reaalosadeks jagamise korral kasutada sauna ja

tiiki, ei muudaks maakohtu järeldust ebaõigeks. Kuigi hagejad viitasid enne maakohtu istungit

ka sellele, et ei soovi tiigi kasutamisest loobuda, nähtub kohtuistungi protokollist, et sellel

teemal on arutletud ning kostja esindaja selgitustele, et „Kostja pakutud viisil reaalosadeks

jagamisel ei saa kuidagi kahjustada hageja õigus kasutada sauna ja tiiki“ vastas hagejate

esindaja: „põllumaa kasutamise õigus läheks ära, see on probleemkoht.“ (dtl 135). Asjas ei

nähtu, et maakohus oleks ekslikult lähtunud sellest, justkui oleks vastuhagi rahuldamisel sauna

ja tiigi kasutamine välistatud või raskendatud. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus pole

otsesõnu otsuses sauna ja tiigi kasutamisega seonduvat analüüsinud, samas on maakohus

viidanud otsuse p-s 9 sellele, et katastriüksuse (XXXXXXXXXXXXX) kõrval asub ka teine

hagejale I kuuluv kinnistu, mis ei ole praeguse vaidluse esemeks. Asja materjalidest nähtub

ringkonnakohtule, et maakohtu viidatud põllumaa kõrval asuval ja hagejale I kuuluval

kinnisasjal asub saun ja osaliselt tiik. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et nimetatud

kinnisasi pole praegusel juhul vaidluse esemeks.

20. Kostja soovi omada kinnisasja ja säilitada sidet maaga on maakohus poolte huvide

kaalumisel arvestanud ja hinnanud. Kuigi on mõistetav kostja soov säilitada side Võrumaaga,

on kaalutud asjaolusid arvestades maakohus põhjendatult lõpetanud kaasomandi hagejate

taotletud viisil.

Asjaolu, et hageja I on võõrandanud osa maast, mis ei puuduta vaidlusalust kinnisasja, oma

pojale, et sellel säiliks side maaga, ei puuduta praegust vaidlust. Nimetatud asjaolu hindamine

ei ole praeguse vaidluse lahendamisel seega vajalik.

21. Nagu asja materjalidest tuleneb ja sellele on viidanud ka kostja apellatsioonkaebuses, siis

vaidlust ei ole maa väärtuses. Maakohus on tuvastanud, et vaidlusaluse kinnisasja puhul on

elamumaa väärtuseks hinnatud 35 000 eurot ja maatulundusmaa väärtuseks 2300 eurot (dtl 14

ja dtl 52). Samuti ei vaidle kostja vastu kaasomandi jagamise viisist sõltuvale rahalisele

tasaarvestusele ja kaasomandi osade arvestusele ega maakorralduslikele küsimustele.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades asjaolusid ja poolte huvisid on maakohus põhjendatult

jaganud kaasomandi hagejate taotletud viisil ehk selliselt, et kostja annab kinnisasja 1/20

mõttelise osa omandi hagejate ühisomandisse. Maakohus kohustas kostjat andma

tahteavaldused vaidlusaluse kinnisasja kinnistusregistri II jaos tema suhtes omaniku kande

kustutamiseks ning hagejate 8/20 mõttelise osa ühisomanikena sissekandmiseks ning kohustas

hagejaid tasuma kostjale hüvitist 3125 eurot omandi kaotuse eest.

22. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada.

22.1. Riigikohus on 22. märtsil 2023 asjas nr 2-19-18320/73 tehtud lahendis selgitanud, et

kaasomanikul, kes kaasomandi lõpetamise hagi rahuldamise korral jääks oma kaasomandi osast

ilma, on õigus keelduda võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 alusel kaasomandi lõpetamiseks

vajalike tahteavalduste andmisest seni, kuni talle hüvitatakse tema kaasomandi osa õiglane

väärtus. Sellise vastuväite esitamise korral ei jäta kohus haginõuet rahuldamata, vaid teeb § 110

lg 5 järgi otsuse, millega kaasomanikku kohustatakse andma kaasomandi lõpetamiseks

vajalikud tahteavaldused üksnes juhul, kui kaasomandi lõpetamist nõudev kaasomanik on oma

hüvitise maksmise kohustuse täitnud või kaasomanik on täitmise vastuvõtmisega sattunud

viivitusse. Kui kaasomandi ese on kinnisasi, kohustatakse sellisel juhul kohtuotsuse

resolutsioonis kaasomandi osa kaotavat kaasomanikku kinnistusraamatu omanikukande

muutmise nõusolekut andma ning kinnisasja valdust üle andma üksnes tingimuslikult, s.o juhul,

kui kaasomanikule samal ajal hüvitatakse tema kaasomandi osa väärtus. Sellise otsustuse

tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1

esimese lause mõttes.

Kohus saab vastastikust täitmist kohaldada üksnes taotlusel, st mitte omaalgatuslikult. Kostjaks

oleval kaasomanikul on võimalik taotleda kohtult, et TsMS § 445 lg 1 järgi määrataks kindlaks

ka otsuse täitmise tähtaeg, mille kestel saab otsust omandamise osas täita. See aitab vältida

potentsiaalselt ebaõiglast olukorda, kus omandama õigustatud kaasomanik saab oma suva järgi

viivitada teisele kaasomanikule hüvitise maksmisega. Kui kohus on otsuse täitmise tähtaja

kindlaks määranud, kaotab lahend pärast selle tähtaja möödumist õigusjõu ning kaasomanikul

on võimalik esitada uus kaasomandi lõpetamise nõue. Poolel, kelle vastu on kaasomandi

lõpetamise hagi esitatud, võib olla mõistlik alternatiivselt lahendi täitmise korra

kindlaksmääramise taotluse esitamisele esitada hüvitise saamise nõue samas menetluses

vastuhagina. Vastuhagi võib esitada ka tingimuslikult selliselt, et kostja taotleb vastuhagi

menetlemist ainult juhul, kui kohus rahuldab kaasomandi lõpetamise hagi. Kui kohus otsustab

kaasomandi lõpetamise hagi rahuldada, jättes kaasomandisse kuuluva eseme ühele

kaasomanikule, pannes talle kohustuse maksta oma kaasomandi osast ilma jäävale

kaasomanikule kohtu määratud hüvitis, saab kohus rahuldada ka vastuhagi VÕS § 110 lg 5

alusel selliselt, et vastuhagi esitanud kaasomanikul on võimalik pöörata hüvitise maksmise

nõue kaasomandi lõpetamist nõudnud kaasomaniku vastu täitmisele tema enda kaasomandi

lõpetamiseks vajalike tahteavalduste andmise vastu (vt Riigikohtu 22. märtsi 2023. a otsus

tsiviilasjas nr 2-19-18320/73, p-d 15.1–15.3).

Riigikohus on samas lahendis selgitanud, et kirjeldatud vastuväite, vastuhagi või täitmise korra

kindlaksmääramise taotluse esitamata jätmine ei välista kaasomandi lõpetamise nõude

rahuldamist, kuid kohtud peavad vastavate õiguste kasutamise võimalusi vajaduse korral

kaasomandi lõpetamise vaidlustes pooltele selgitama ja andma võimaluse vastava vastuväite,

vastuhagi või täitmise korra kindlaksmääramise taotluse esitamiseks. Vastavad selgitused tuleb

anda maakohtul ja ka kirjeldatud taotlus või vastuhagi tuleb esitada maakohtu menetluses.

Kohus peab kostja võimalusi puudutavad selgitused andma igal juhul siis, kui kostja

seisukohtadest on võimalik aru saada, et teda häirib oht jääda ilma kohasest kaitsest. Juhul, kui

maakohus on õiges menetlusetapis selgituste andmise kohustuse täitnud ja kui kostja sellest

hoolimata selleks ettenähtud aja jooksul vastuväidet või vastuhagi ei esita, ei saa seda hiljem

teha (vt Riigikohtu 22. märtsi 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-18320/73, p 15.4).

22.2. Praegusel juhul ei nähtu asja materjalidest (sh kohtuistungi protokollist ega maakohtu

istungi helisalvestiselt), et maakohus oleks menetlusosalistele vastuväidete ja vastuhagi

esitamise võimalusi selgitanud. Riigikohtu praktika kohaselt ei tähenda kaasomandi

lõpetamisel kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste ja vastastikuste

nõuete täitmise sidumise võimaluse kohta selgituste andmata jätmine selgitamiskohustuse

rikkumist ega ole ka muus osas niisugune menetlusnormi rikkumine, mis annaks alust

kohtuotsus tühistada (Riigikohtu 13. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117/149, p 12,

22. märtsi 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-18320/73, p 14). Asjas ei nähtu iseenesest ka seda,

et pooled oleksid tuginenud sellele, et hüvitise maksmine võiks olla pooltel mingil põhjusel

raskendatud. Ringkonnakohus selgitas apellatsioonimenetluses siiski pooltele kirjeldatud

vastuväite, vastuhagi või täitmise korra kindlaksmääramise taotluse esitamise võimalusi oma

18. jaanuari 2024. a selgituskirjas ja andis võimaluse esitada vastavad taotlused.

22.3. Arvestades kostja 26. jaanuari 2024. a taotlust ja seda, et hagejad ei ole esitanud kostja

taotluse osas vastuväiteid, peab ringkonnakohus põhjendatuks täiendada maakohtu otsuse

resolutsiooni p 4 ja 5 selliselt, et kohustada hagejaid tasuma kostjale hüvitise 3125 eurot omandi

kaotuse eest ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest ning kohustada kostjat andma

tahteavaldused vaidlusaluse kinnisasja kinnistusregistri II jaos tema suhtes omaniku kande

kustutamiseks ning hagejate 8/20 mõttelise osa ühisomanikena sissekandmiseks siis, kui

hagejad on tasunud kostjale hüvitise 3125 eurot omandi kaotuse eest või kui kostja on sattunud

hüvitise vastuvõtmisega viivitusse. Kostja on palunud määrata kohtuotsuse täitmise tähtajaks

kinnisasja omandamise osas üks kuu kohtuotsuse jõustumisest ning määrata, et nimetatud

tähtaja jooksul on hagejad kohustatud korraldama omal kulul otsuse täitmiseks vajalike

kinnistamisavalduste ettevalmistamise ning esitamise ja kandma kõik kinnistamisavaldusega

kaasnevad kulud, sh kulud õigusabile, notaritasule ja riigilõivule. Ringkonnakohtu hinnangul

on otsuse täitmise tähtaja kindlaksmääramine kinnisasja omandamise osas põhjendatud.

Ringkonnakohus täiendab TsMS § 445 lg-st 1 ja kostja taotlusest tulenevalt maakohtu otsuse

resolutsiooni p-ga 6, ja määrab, et kohtuotsust saab vaidlusaluse kinnisasja omandamise osas

täita ühe kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Hagejad on kohustatud ühe kuu

jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest korraldama omal kulul otsuse täitmiseks vajalike

kinnistamisavalduste ettevalmistamise ning esitamise ja kandma kõik kinnistamisavaldusega

kaasnevad kulud, sh kulud õigusabile, notari tasule ja riigilõivule.

Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

23. Kuivõrd kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kuid ringkonnakohus siiski täiendab

maakohtu otsuse resolutsiooni ning täpsustatud on osaliselt ka otsuse põhjendusi, siis on õiglane

jätta kõigi menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda (TsMS § 162 lg

4).

(allkirjastatud digitaalselt)