3-23-2387/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. märts 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2387

Haldusasi

KLIIMACENTRUM OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

07.08.2023 maksuotsuse nr 12.2-3/060029-12 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – KLIIMACENTRUM OÜ, esindaja vandeadvokaat

Janar Urres

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Källi Vallner

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta KLIIMACENTRUM OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

10.04.2024. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS §

52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib

apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS §

116 lg 6).

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 07.12.2022 korralduse nr 12.2-3/060029-1 alusel

KLIIMACENTRUM OÜ (kaebaja) käibemaksu ja ettevõtte tulumaksu arvestamise, deklareerimise

ja tasumise õigsust perioodil juuli kuni oktoober 2022. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise

seisukohalt tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud on kajastatud 12.06.2023

kontrolliaktis (KA) nr 12.2-3/060029-11, mis on maksuotsuse lahutamatu osa.

2. MTA nõudis 07.08.2023 maksuotsusega nr 12.2-3/060029-12 (maksuotsus) tagasi kaebaja

ettemaksukontole täidetud ja pangakontole tagastatud tagastusnõude summas 5975,16 eurot ja

kohustas tasuma maksusumma 8455,55 eurot.

MTA tuvastas, et kaebaja pangakontolt on juulist kuni oktoobrini 2022 tehtud väljamaksed ning

need ei ole laenu tagasimaksed, vaid kaebaja tegi kontrolliperioodil osanikule P.E-le dividendide

väljamakseid kokku 25 000 eurot. MTA seisukoht tugineb järgneval:

a) kaebaja tegi väljamakseid P.E isiklikele pangakontodele (KA 1.1.2a);

b) krediidileping ei tõenda P.E poolt kaebajale laenuandmist (KA 1.1.2b);

c) kaebajal puudus laenult intressikulu arvestus (KA 1.1.2c);

d) laenuarvestuse kontosse tehtud kanded on ebausaldusväärsed (KA 1.1.2d);

e) P.E-l ei ole deklareeritud tulusid, et kaebajale oleks saanud kuni 29.02.2020 laenata 46 094

eurot (KA 1.1.2e);

f) 2019 aastal kaebajale P.E-lt laekunud raha oli tekkinud käibest (KA 1.1.2f);

g) P.E-le tehtud väljamaksed olid dividendid (KA 1.1.2g)

Kaebajal oli kohustus maksustamisperioodil juuli kuni september 2022 oma raamatupidamises

kajastada, deklareerida ja tasuda tulumaksu 6250 eurot. Kaebajal oli kohustus deklareerida

maksustamisperioodil juuli 1750 eurot, august 1750 eurot ja september 2750 eurot deklaratsiooni

TSD lisa 7 kood 7010.

Kaebaja esitas nimetatud maksuotsusele vaide.

3. MTA jättis 25.09.2023 vaideotsusega nr 6-1/5425-3 vaide rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohtule saabus 25.10.2023 KLIIMACENTRUM OÜ kaebus MTA 07.08.2023

maksuotsuse nr 12.2-3/060029-12 tühistamiseks.

KAEBAJA SEISUKOHAD

5. Kaebaja edastas koos eriarvamusega MTA-le kaebaja (müüja) arve P.E-le (ostja), millest

nähtub, et kaebaja müüs esemed edasi juhatuse liikmele (P.E-le ) summaga 2700,34 eurot.

Edasimüügi tõttu puudus õiguslik alus määrata kaebajale sisendkäibemaksu ja erisoodustuse

tulumaksu väidetavalt ettevõtlusega mitteseotud arvetelt.

6. MTA viide tulumaksuseaduse (TuMS) § 54 lg-le 6 ning väide, et maksu määramist ei mõjuta

kaebaja poolt esemete edasi müümine, on asjatundmatu. Maksuotsuses ei ole esemete edasi

müümist hinnatud näiliseks. Kui kaebaja soetab kauba ning müüb selle (vähemalt samaväärse

hinna eest) edasi, ei ole see erisoodustus isikule, kellele kaup edasi müüdi.

7. Kaebaja ei nõustu, et edasimüügi korral tuleb arve koostada enne edasimüüdava kauba ostja

poolt ära tarbimist, vastasel korral on edasimüük välistatud. MTA eeldus, et kütus tarbiti ära enne

arve koostamist, kohaldub vaid osale vaidlusalusest kaubast.

8. Kaebaja ei vaidle, et edasimüük oli mingil hetkel jäänud vormistamata, kuid kaebaja parandas

selle ebatäpsuse, koostades ja teavitades maksuhaldurit edasimüügi arvest enne maksuotsust. MTA

ei ole esemete edasimüümist hinnatud näiliseks.

9. Esineb olukord, kus: a) kaebaja soetus ja edasimüük on kehtiv (ükski osapool ei ole arveid

tühistanud/näilikuks hinnanud); b) kaebaja soetuse ja müügi järgne tulu ja kulu on 0 eurot; c)

MTA nõuab maksuotsuses kaebajal tekkinud olematu kulu või väljamineku eest tulumaksu 675,09

eurot ja sotsiaalmaksu 1113,90 eurot tasumist.

10. Kui osaühing on soetanud esemed, mida asus kasutama hoopis juhatuse liige või töötaja

isiklikuks otstarbeks, on MTA kontrollimenetlustes valdavalt nõustunud sellega, et osaühing

vormistab edasimüügi asja kasutajale. Üldjuhul teeb MTA sellise ettepaneku ise osaühingule ja

sellega loetakse olukord lahendatuks.

11. Isegi, kui jätta edasimüük tähelepanuta, ei ole põhjendatud kaebajale sotsiaalmaksu määramine.

Maksuaudiitor tuvastas, et hüve saaja oli P.E, kes on kaebaja osanik. MTA tuvastas maksuotsuses,

et kaebajal olid vahendid dividendide väljamaksmiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-33-12 p 18, nr 3-3-1-

90-07 p 14). Maksuotsus on sotsiaalmaksu määramise osas motiveerimata. Jättes edasimüük

aktsepteerimata, oleks pidanud osaniku kasutusse jõudnud esemed lugema dividendiks või muuks

kasumieraldiseks, mida maksustatakse tulumaksuga vastavalt TuMS §-le 50 ning mida

sotsiaalmaksuga ei maksustata.

12. MTA ei ole mõistlikult ega eluliselt usutavalt põhjendanud kahtlusi, mille alusel on kaebajale

määratud maksukohustus. Tõendamiskoormus ei ole MKS § 150 lg 1 järgi läinud üle kaebajale.

MTA tunnistas, et ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks müünud kaupa ja jätnud käibe deklareerimata

(vt RKHKo 3-19-305). Korduva laenu andmise ja tagasimakse uuesti maksustamine ülekande

põhiselt on põhjendamatu.

13. Vaidlust ei ole selles, et kontrolliperioodil laenas P.E kaebajale 8850 eurot ja kaebaja tagastas

talle 25 000 eurot. Järelikult kontrolliperioodi raames ei ole võimalik väita, et P.E-l puudusid

laenu andmiseks raha ning järelikult on antud laen ettevõtte käive. P.E sai laenu anda tagastatud

laenu arvelt. Kui lisada OÜ Tsiribiribin antud laen, siis saab tekkida küsimus 10 650 euro päritolu

kohta. Olukorras, kus laenajale makstakse jooksvalt laenu tagasi, ei pea laenajal olema vahendeid

kogu perioodi jooksul väljaantava laenu ulatuses.

14. Maksuotsuses ei ole tuvastatud, milline on P.E välja laenatud ja tagasi saadud raha vahe.

Samuti ei ole maksuotsuses tuvastatud, milline oli kaebaja suurim laenujääk P.E ees, mis näitaks,

kui palju raha oleks pidanud P.E-l olema, et seda kaebajale välja laenata muu, kui tagastatud laenu

arvelt. Sellise puuduliku info ja järelduste valguses ei saa olla võimalik jaatada põhjendatud

kahtlust, et P.E antud laen oli kaebaja käive, kuna P.E ei ole raha päritolu tõendanud.

15. Juhul, kui väita, et P.E on 2020.a andnud kaebajale laenu, mille jaoks tal vahendid puudusid ja

mis järelikult peab olema kaebaja käive, siis kuidas on see seotud kaebaja 2022 aasta juuli –

oktoober 5 maksustamisega. Sellisel juhul tekkis see käive aastal 2020.a. Hiljem on

arvelduskrediidi põhimõttel seda raha lihtsalt edasi-tagasi liigutatud. Kontrolliperiood ei sisalda

2020. a.

16. Maksuotsuse tegemise õiguslikuks aluseks on märgitud MKS § 92 lg 1 p 2, 3 ning § 95 lg 1,

mis ei anna maksuhaldurile õiguslikku alust anda tehingule maksuotsuses teistsugune sisu. Juhul,

kui maksuhaldur hindas laenutehingu tühiseks, kohustus ta viitama kohasele MKS sättele.

Täiendavalt kohustus maksuaudiitor selgitama, kas tema hinnangul tehti näilik tehing teise tehingu

varjamiseks (vt nt asi nr 3-17-523), et MKS § 83 lg-t 4 saab kohaldada olukorras, kus tehing

tehakse teise tehingu varjamiseks või teeseldakse tehingu toimumist üldse (vt nr 3-15-1303/37, p

9). Maksuotsusest ei selgu, kas maksuaudiitor on soovinud tugineda MKS § 83 lg-le 4.

Maksuotsuses puudub täielikult ka maksueelise tuvastamine.

17. Maksuotsusest ei ole jälgitav, kas ja millisel õiguslikul alusel andis maksuaudiitor tehingule

teistsuguse sisu kui tehingu osapooled. Kontrolliperioodil laenasid P.E ja OÜ Tsiribiribin kaebajale

kokku 35 650 eurot. Kaebaja tagastas laenu kokku 25 000 eurot. Ülekannete järgselt ei ole raha

välja viidud, kontole on lisandunud 10 650 eurot. Järelikult ei saa väita, et kaebaja on maksnud

dividende summas 25 000 eurot, millelt tuleb tasuda tulumaks. Isegi kui laenutehingud ei olnud

tegelikud (millega kaebaja ei nõustu), saaks maksusumma olla põhjendatud 10 650 euro osas, mis

lõpptulemina jäi kaebaja kontole. Juhul, kui nõustuda järeldusega (millega kaebaja ei nõustu), et

kaebaja kontole tulnud raha on ettevõtte tulu, mida tuleb maksustada 20% määrase maksustatava

käibega, siis tuleks tasuda käibemaks summas 1 775 eurot. Selle asemel on maksuhaldur

maksustanud kahtluse alla pandud ülekandeid eraldiseisvalt, määrates maksusummaks 12 191,67

eurot. Selline MTA käsitlus on ebaloogiline ning põhjendamatu.

18. Makshalduri kontrollitoimiku tõendi lisa 15 järgi ületavad kaebaja kulutused kontrollitaval

perioodil müügitulu 107 261,83 euro võrra. Kaebajale jääb ebaselgeks, millise arvestuse järgi sai

maksuhaldur sellised summad. Kaebaja 2022.a majandusaasta aruandest nähtub, et kaebaja

müügitulu 2022.a oli 441 250 eurot ja kaupa soetati 335 756 euro eest. Ühtlasi on kaebaja 2022. a

müügitulu suurem kui kulud kokku. Majandusaasta aruandest nähtub, et ka kaebaja 2021. a tulud

ületasid kulusid.

19. Kaebaja hinnangul: a) MTA maksuotsuse versioon ei ole eluliselt usutav; b) pooltevahelisel

formaalse kirjaliku lepingu sisu ei oma otsustamisel märkimisväärset tähendust, osapooled olid

seotud isikud (P.E), mille tõttu võeti lepingu põhjaks internetist leitud blankett; c) laenutehinguid

kontrolliperioodi eelselt on hinnatud meelevaldselt ning maksu määramine kontrolliperioodi on

seostamata; d) P.E omas vahendeid laenata kontrolliperioodil 8850 eurot; e) kaebajal oli vahendeid

tagastada kontrolliperioodil 25 000 eurot; f) laenutehingute ümberhindamine kaebaja käibeks ja

P.E-le dividendiks on meelevaldne.

20. Kaebaja ei pea (ammendavalt) tõendama vastustajale, kust pärineb kolmanda isiku raha. Selleks

on vastustajal seaduslik võimalus nõuda kolmandalt isikult teavet. Vastustaja on ise sellest õigusest

loobunud. Ühtlasi on vastustajal pädevus kontrollida kolmandat isikut ja tema maksukäitumist.

Kuigi kolmas isik (P.E) ja kaebaja on seotud, ei anna see õiguslikku alust panna kaebajale kohustus

tõendada kolmanda isiku rahaliste vahendite päritolu. Kaebaja, P.E ja Tsiribiribin OÜ on nõus

tagasi kandma kõik need kontrolliperioodi ülekanded (laen ja tagasimaksed), mille sisu on

vastustaja kahtluse alla seadnud. Selliselt kannaks kaebaja P.E-le tagasi 8850 eurot ja OÜ-le

Tsiribiribin 26 962 eurot. P.E kannaks kaebajale tagasi 25 000 eurot. See taastaks algse olukorra.

Selle järgselt on vastustajal täieõiguslik võimalus kontrollida a) kas P.E omandis olevalt 8850

eurolt on jäänud tasumata mingi maks; b) kas OÜ Tsiribiribin omandis olevalt 26 962 eurolt on

jäänud tasumata mingi maks; c) kas kaebaja omandis olevalt 25 000 eurolt on jäänud tasumata

mingi maks.

21. Kaebaja soovib S.T 25.01.2024 seletustega tõendada, et kaebaja 10 kuu käibedeklaratsioon ja

2022. aasta majandusaasta aruanne ei anna alust väiteks, et kaebaja kulud ületavad tulusid. S.T

selgituste kohaselt olid kaebaja 10 kuu kulud 130 264 (42600+87664) euro võrra väiksemad, kuna

sisendkäibemaksuga kaasnesid varude/laoseisu suurenemine 42 600 euro võrra (sisendkäibemaks

8520 eurot) ja materiaalsete põhivarade suurenemine 87 664 euro võrra (sisendkäibemaks

17532,80). Äriühing oli kasumis 23 002,17 euroga.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

22. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Maksuotsuse tühistamiseks puudub alus.

Vastustaja jääb KA-s, maksuotsuses ja vaideotsuses toodud põhjenduste juurde.

23. Maksuotsuses loeti P.E-le erisoodustuse andmiseks kaebaja poolt pangakonto ja kassa kaudu

tehtud kulutused erinevate kaupade soetamiseks kokku summas 2700,34 eurot, sh käibemaks

675,09 eurot. Maksuhaldur on maksustanud kõnesoleva summa tulu- ja sotsiaalmaksuga ning piiras

arvetel kajastatud käibemaksu mahaarvamist sisendkäibemaksu koosseisus.

24. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaupadel puudus seotus kaebaja ettevõtlusega ning kaubad

on soetatud kaebaja töötajale P.E-le , kes asus neid ka kasutama. Kaebaja esitas 24.07.2023

01.06.2023 arve vaidlusaluste kaupade väidetava edasimüügi kohta P.E-le . Kui erisoodustus on

juba kontrolliperioodis antud ja soetatud kaubad P.E kasutuses, siis ei saa asuda hiljem väitma, et

erisoodustuse andmine „tühistatakse ära“ ning need kaubad olid hoopis edasimüügi tarbeks.

01.06.2023 arve on koostatud üksnes maksustamise vältimiseks. 01.06.2023 edasimüügiarve on

tehtud üksnes õigusnäivuse loomiseks, et toimunud on kaupade edasimüük. 14.04.2023 korralduse

nr 12.2-3/060029-10 lisana saadeti kaebajale tabel, kus iga kuluarve põhiselt küsiti mh selle kohta,

et kui kaup on edasi müüdud, siis kellele. Samuti seda, millal ja milline arve on müügi kohta

vormistatud. 03.05.2023 korraldusele vastates kaebaja kustutas tabelis vastavad lahtrid ära ning ei

väitnud, et kaubad oleksid edasi müüdud, kuid üksnes arve jäänud vormistamata. Kaebaja selgitas,

kuidas väidetavalt on kaupu ettevõtluses kasutatud või kuidas ta ei mäleta enam, kuidas kaupu

kasutati, sh esitas ka kohati nõusoleku deklaratsioonide parandamiseks. Eelnev kinnitab, et

kaupade edasimüügiarve vormistamata jätmine ei olnud ebatäpsus, vaid läbiviidavast

kontrollimenetlusest ajendatuna asus kaebaja mõtlema välja varianti, kuidas pääseda

erisoodustusena maksustamisest ja sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamisest ning mingit

edasimüüki pole toimunud.

25. On ilmselge, et mitmed kaubad olid 01.06.2023 seisuga, mil edasimüügi arve väidetavalt

koostati, juba ära tarbitud, mis iseenesest juba välistab nende edasimüügi. Vastavad kaubad olid

ostumomendil ka kaebaja poolt kantud kulu. Samuti olid vaidlusalused kaubad soetatud algusest

peale P.E-le , mistõttu puudus vajadus nende edasimüümiseks. Eelnev kinnitab, et kaebaja on

koostanud 01.06.2023 arve üksnes maksustamise vältimise eesmärgil ning selline arve ei saa

kuidagi mõjutada kaebajale määratud maksukohustust, sh ei muuda olematuks varasemalt antud

erisoodustust. Ainetu on kaebaja mõttearendus, et edasimüügi korral ei tule arvet ilmtingimata

koostada enne edasimüüdava kauba ostja poolt ära tarbimist. Edasimüüki ei vormistata üle poole

aasta möödumisel pärast kaupade saamist ja nende ära kasutamist, mida kinnitab ka

käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lg-s 1 toodud nõue arvete koostamiseks. Lisaks on kaebaja ka

enda väidetes ebajärjepidev, tuues ühest küljest välja, et vaidlust pole selles, et soetatud kaubad

olid ettevõtlusega mitteseotud, kuid teisalt esemed on soetatud edasimüügi eesmärgil.

26. On täiesti tavapäratu ning dividendiväljamaksetele mitte omane, et järjepidevalt kuude kaupa

ostetakse ettevõtlusega mittevastavuses olevaid kaupu (nt peibutussööt, väetisepulgad, õistaimed,

Jalgpall Rihla TRN 3 wt/phank, Artroveron, süütevedelik Grill, laste kalakahv, shampoon tooniv

Marion, mask Protestimask, luukere kost. jne) ning järjepanu tehakse nendega osanikule dividendi

väljamakseid. Olukorras, kus kõnesolevate kaupade soetus on loetud erisoodustuse tegemiseks, on

ekslik kaebaja nägemus, et sotsiaalmaksu määramist tuleks veel eraldi põhjendada. Kaebaja väidete

ebajärjepidevus ning omakorda väide vaidlusaluste kaupade väidetava edasimüügi kohta P.E-le

omakorda veenab, et konkreetset hüve ei ole ka kaebaja pidanud dividendiks või muuks

kasumieraldiseks, vaid tegemist on erisoodustuse andmisega kaebaja töötajale (TuMS § 48 lg 3

mõistes) P.E-le .

27. P.E-le on antud erisoodustust ning vaidlust pole selles, et soetatud kaubad olid ettevõtlusega

mitteseotud ja 01.06.2023 edasimüügi arve on hiljem koostatud üksnes maksustamise vältimiseks,

mistõttu kaebaja tulu- ja sotsiaalmaksuga maksustamine ning kaupade arvetel kajastatud

käibemaksu mahaarvamise piiramine sisendkäibemaksu koosseisus on igati põhjendatud. Kaebaja

maksustamist on piisavalt põhjendatud, mistõttu tõendamiskoormus on üle läinud kaebajale (MKS

§ 150), kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada maksuotsuse

õigusvastasust.

28. Kaebaja on vormistanud näiliku krediidilepingu juhatuse liikme P.E-ga . Maksuhaldur jättis

näiliku krediidilepingu maksustamisel arvesse võtmata ja luges asjaolusid kogumis hinnates

kontrollitaval perioodil kaebaja poolt P.E-le tehtud ülekanded summas 25 000 eurot dividendi

väljamakseteks. Kaebaja pangakontole P.E poolt kaebajale laenu andmisena sissemakstud summad

on kaebaja ettevõtlusest välja viidud raha, mis on tekkinud deklareerimata käibe tulemusena.

Maksuhaldur luges kaebaja varjatud käibeks ka 26 800 eurot, mille P.E pani sularahas kaebaja

pangakontole ja mis kaebaja väidete kohaselt pärines Tsiribiribin OÜ-lt saadud väidetavast laenust.

Maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et kaebaja viis osa käibe tulemusena tekkinud sularahast

ettevõtlusest välja, mille tulemusena kaebaja ei suutnud täita kohustusi, mis eeldasid panga kaudu

tasumist. Selleks, et ettevõtlusest väljaviidud summasid saaks vahepeal pangakontol kaebaja

kohustuste täitmiseks kasutada ning pärast vahepealset kaebajasse paigutamist jätkuvalt kaebajast

maksuvabalt välja maksta, võeti kasutusele skeem, mille kohaselt paigutati ettevõtlusest

väljaviidud summad vajaduse korral laenu nime all kaebaja pangakontole ja sobival hetkel laenu

tagasimakse nime all tagasi. Selliselt toimides sai kaebaja täita oma rahalised kohustused, kuid

vältis deklareerimata käibelt käibemaksu tasumist ja ettevõtlusest väljaviidud summadelt

tulumaksu tasumist.

29. Kaebaja poolt käibe osaliselt deklareerimata jätmisele viitab asjaolu, et kaebaja soetas kaupu

oluliselt suuremas summas kui kajastas sama perioodi käivet (lao vahekontolt nähtuvalt kaebaja

kaupu lattu ei soetanud); P.E, kelle sissetulekud said tekkida eeskätt üksnes kaebaja tegevusest, on

alates 2020 kuni kontrolliperioodi lõpuni teinud enda pangakontodele 68 120 euro eest teadmata

päritoluga sularaha sissemakseid; kinnitust ei leidnud, et P.E poolt kaebaja kontole pandud sularaha

kokku 26 800 eurot pärinenuks Tsiribiribin OÜ rahalistest vahenditest nagu väideti; seletuste

vastuolud; kaebaja poolt varasem analoogselt enda käibe varjamine jne. Tuvastatud asjaolude

pinnalt kaebajasse tehtud rahaliste sissemaksete kaebaja deklareerimata käibeks lugemist ei takista

ka maksuotsuses märgitud asjaolu, et MTA-l ei õnnestunud koguda tõendeid kaebaja poolt

konkreetsete kaupade müümise kohta, millelt tekkinud käive oli jäänud deklareerimata, sest

varjatud käibe puhul tavapäraselt selliseid tõendeid konkreetselt deklareerimata jäetud tehingute

kohta ei olegi võimalik saada. See ei välista muude tõendite pinnalt kogumis järeldusele jõudmist,

et maksukohustuslane on jätnud enda käibe deklareerimata.

30. Kaebaja mõtleb eriarvamusest alates välja erinevaid paljasõnalisi konstruktsioone, kust

väidetavalt raha võinuks pärineda. Kaebaja ei ole enda väite kinnituseks, et toimunud on sama raha

arvelduskrediidi põhimõttel edasitagasi liigutamine, esitanud maksumenetluses ühtegi tõendit,

mille pinnalt saaks kaebaja väites usaldusväärselt veenduda. P.E pangakontosid koos vaadates

nähtub, et ühe ja sama raha aastate jooksul lihtsalt edasi-tagasi liigutamine on välistatud juba

seetõttu, et kaebajalt saadud raha arvelt teeb P.E jooksvalt isiklikke kulutusi. Teiseks on kaebaja

teinud alates 01.01.2020 P.E pangakontodele sularaha sissemaksed kokku summas 68 120 eurot, sh

kontrollitaval perioodil 8050 eurot, mille päritolu ei ole teada ja mis ei selgu ka kaebusest. Ka

väidetavalt Tsiribiribin OÜ-lt laenu saamisena P.E poolt kaebajasse tehtud sularaha sissemaksete

päritolu on tõendamata ning ei nähtu, et tegemist oleks kaebaja väidetud arvelduskrediidi

põhimõttel sama raha edasi-tagasi liigutamisega.

31. Eluliselt ei ole usutav ka versioon, nagu P.E oleks saanud kontrolliperioodil anda kaebajale

laenu ainuüksi temale kaebaja poolt tagastatud 25 000 euro arvelt. Isegi, kui lisada väidetavalt OÜ-

lt Tsiribiribin saadud raha, siis saab tekkida küsimus üksnes 10 650 euro päritolu kohta. Kaebaja

ignoreerib fakti, et P.E pangakontodelt nähtuvalt kasutab P.E kaebajalt saadud rahasid jooksvalt

enda isiklike kulutuste katteks, mis juba iseenesest välistab, et vastav 25 000 eurot hiljem pandi P.E

poolt kaebajasse laenu andmise sildi all tagasi.

32. Kontrollitaval perioodil on P.E pangakontole tehtud teadmata päritoluga sularaha sissemakseid.

Väidetavalt OÜ-lt Tsiribiribin 17.08.2022 laenuna saadud 26 800 euro puhul oli tegemist tundmatu

päritoluga sularahaga, mis pandi P.E poolt 17.08.2022 otse kaebaja pangakontole. Samas

kontrolliperioodil ei nähtu, et kaebaja poolt P.E-le kantud 25 000 eurot oleks P.E sularahas välja

võtnud, mistõttu ka see asjaolu välistab, et rahalised vahendid saanuks pärineda kaebaja poolt

kontrolliperioodil P.E-le kantud 25 000 eurost. Samuti nähtub, et 25.08.2022 tegi J.L P.E-le

ülekande 8 000 eurot, millele järgnes samal päeval P.E poolt kaebaja kontole 7 500 euro

kandmine, mistõttu ei saa olla tegemist P.E-le kaebaja poolt tagastatud 25 000 euroga. Eelnevad

näited näitavad, et kaebaja järjekordne hüpoteetiline väide nagu kaebajale väidetava laenu

andmiseks pärinevad vahendid tulid just P.E-le kontrolliperioodil kaebaja poolt tagastatud 25 000

eurost ei vasta samuti tõele.

33. Kuigi kaebaja teeb ka etteheiteid, et maksuhaldur ei ole tuvastanud P.E väljalaenatud ja

tagasisaadud raha vahet ning kaebaja suurimat laenujääki, siis kontrolliakti punkt 1.1.2.

alapunktidest d-f nähtuvalt on maksuhaldur analüüsinud ka väidetavat laenuarvestust, kuid on

tuvastanud, et kaebaja laenuarvestus ei olnud usaldusväärne. Väärteomenetluses nr

93001900209316 selgus, et P.E kandis raha, mis oli tekkinud kaebaja ettevõtlusest, 2019. aastal

kaebaja arveldusarvele ning väärteomenetluse tulemusena kaebaja deklareeris P.E-lt (algselt

väidetava laenu andmise sildi all) saadud raha ka enda käibena, millelt maksis käibemaksu.

Arvestades eelnevat jääb selgusetuks, mida peab kaebaja silmas rääkides P.E kätte 2019. aastal

jäänud rahast, kui P.E oli varjatud käibest saadud raha juba 2019. aastal kandnud kaebaja

arvelduskontole, mistõttu need ei saanud enam olla P.E valduses. Seetõttu ei saa tõele vastata ka

kaebaja järjekordne väide, et 2020. aastal asus P.E kaebajale välja laenama 2019. aastal P.E kätte

jäänud kaebaja raha. Selgusetuks jääb ka, mida kaebaja peab silmas selle all, et P.E kätte 2019. a

jäänud rahalt on kaebajale juba maksusumma määratud, sest MTA ei ole väärteomenetluses

kaebajale tulumaksu määranud ettevõtlusest välja viidud rahalt, kuna olukorras, kus varjatud

käibest saadud rahalised vahendid jõudsid 2019. aastal kaebaja enda valdusesse, ei ole see

põhjendatud.

34. Kaebaja järjepidev uute paljasõnaliste versioonide esitamine, kust võisid pärineda väidetava

laenu sildi all kaebajani liikunud rahalised vahendid, muudab tema väited ebausutavaks. See on

omakorda üks asjaolu kogumis, mis kinnitab maksuhalduri versiooni elulist usutavust. Kui tegemist

ei oleks kaebaja varjatud käibega, puuduks kaebajal ka vajadus mõelda välja kõikvõimalikke tõele

mittevastavaid erinevaid versioone laenu sildi all kaebajale kantud rahaliste vahendite päritolu

kohta.

35. Kaebaja on ka ise tunnistanud, et vastava lepingu eesmärk ei olnud pooltele siduvate kohustuste

loomine, vaid leping on koostatud tagantjärele üksnes maksuhaldurile esitamiseks, mis tähendab, et

sellist kokkulepet pooled ei ole tegelikult omavahel sõlminud nagu lepingus märgitud ning vastavat

lepingut ei võeta maksustamisel arvesse. Kuigi maksuotsuses MKS § 83 lõikele 4 viidatud ei ole,

siis kohtupraktika kohaselt puudub selleks ka vajadus ning puudub vajadus tuua välja ka

maksueelis. Seega jättis maksuhaldur põhjendatult esitatud krediidilepingu arvesse võtmata ja asus

tõendeid kogumis analüüsides seisukohale, et P.E poolt kaebaja pangakontole tehtud maksed oli

kaebaja ettevõtlusest väljaviidud raha, mis on tekkinud deklareerimata käibe tulemusena.

Analoogselt on maksuhaldur kaebaja deklareerimata käibeks lugenud ka summa, mille P.E maksis

17.08.2022 kaebaja pangakontole sularahas viie erineva maksega kokku summas 26 800 eurot ja

mis kaebaja raamatupidamises on kajastatud kui laen Tsiribiribin OÜ-lt. Tegelikult Tsiribiribin OÜ

poolt laenu andmist ei toimunud. Tsiribiribin OÜ pangakonto väljavõtte kohaselt puudusid

äriühingul rahalised vahendid laenu andmiseks ning puudus nähtav majandustegevus, mida saaks

seostada sellises summas tulu saamisega. P.E selgitus, et laen on antud Tsiribiribin OÜ kassast ja

äriühing sai selle summa laenuna, ei ole usutav. Kaebaja ja Tsiribiribin OÜ on seotud isikud läbi

sama juhatuse liikme ning P.E kasutas seda asjaolu ära, otsides võimalust, kuidas deklareerimata

käibest saadud rahalisi vahendeid liigutada kaebajasse.

36. Kuna on tuvastatud, et kontrollitaval perioodil kaebaja pangakontole P.E poolt väidetava

laenuna kantud summad ja sularahas Tsiribiribin OÜ väidetava laenu sildi all pangakontole pandud

summad on kaebaja varjatud käive, siis ei ole võimalik järeldada, et varjatud käibe käibemaksuga

maksustamisel peaks vastavast summast eelnevalt lahutama väljamaksed, mille kaebaja on

otsustanud teha kontrolliperioodil enda osanikust juhatuse liikmele ilma neilt tulumaksu tasumata.

Sellisel juhul jääb osa varjatud käibest põhjendamatult käibemaksuga maksustamata. Samuti ei saa

jõuda järeldusele, et kaebajast ei ole raha välja läinud, kui ta on enda osanikust juhatuse liikmele

teinud kontrolliperioodil väljamaksed summas 25 000 eurot. Väär on kaebaja lähenemine, et

kaebaja osanikust juhatuse liikmele tehtud ilma tulumaksu tasumata tehtud väljamaksete

tuvastamiseks peaks vastavast summast maha lahutama kaebaja varjatud käibest pärinevad kaebaja

enda rahalised vahendid, mille osanikust juhatuse liige kaebaja pangakontole paigutas. Kaebaja on

enda näites asunud dividendina maksustama osanikust juhatuse liikme poolt äriühingusse kantud

raha ja äriühingu poolt osanikule kantud raha maksustanud käibemaksuga.

37. ÄS § 179 lg 4 kohaselt pidi kaebaja enda 2022. aasta majandusaasta aruande esitama ära juba

perioodil 01.01.2023-30.06.2023. Kaebaja 2022. aasta majandusaasta aruanne on esitatud

21.09.2023 äriregistrile ehk pärast maksuotsuse tegemist, mil kaebajale oli selgelt teada, mida talle

maksuotsusega ette heidetakse, mis tekitab kahtluse 2022. a majandusaasta aruandes kajastatu

õigsuses, sh pole seal kajastatud andmed ka kontrollitavad.

38. Lisaks ei kattu 2022. a majandusaasta kasumiaruandes kajastatud andmed kaebaja kauba

soetamise kulude osas kaebaja 2022. a käibedeklaratsioonides kajastatuga:

Võttes aluseks kaebaja 2022. a käibedeklaratsioonides kajastatu, on kaebaja 2022 tulud ja kulud

järgnevad: tulu on 441 250 eurot ehk sama, mis kaebaja 2022. a majandusaasta aruande

kasumiaruandes (arvestus on tehtud ilma vaidlusaluse maksuotsuseta), aga kulud on erinevalt

kaebaja märgitud 335 756 eurost 556 570,10 eurot. Seega on andmetega manipuleeritud.

Lisaks nähtub kaebaja 2022 majandusaasta aruandest, et kaebaja on ostnud põhivara, sest 2021. a

põhivara oli 22 236 eurot, kuid 2022. a oli see 109 900 eurot. Käibedeklaratsioonidel ei näidata

põhivara käibemaksu, mis tähendab, et kui põhivara ostmist käibedeklaratsioonidel ei ole, siis see

kulu tuleb veel lisaks arvestada 556 570,10 eurole.

Veel on kaebaja kuludeks ka palgaväljamaksed ja tööjõukuludelt sotsiaal- ja

töötuskindlustusmaksed. Seega ei saa kaebaja 2022. aasta müügitulud olla suuremad ka kui kulud

kokku nagu kaebaja väidab.

39. Arvestades, et kaebaja juhatuse liikme P.E pangakontole maksti järjepidevalt tundmatu

päritoluga sularaha sisse, millele järgneb väidetav laenu andmine kaebajale ning kaebajasse tehakse

tundmatu päritoluga sularaha sissemakseid ka teise P.E äriühingu poolt väidetava laenu andmise

nime all, kuigi viimasel majandustegevus puudub, ja kaebaja tehtud kulutused oluliselt ületavad

sissetulekuid, mis ei ole jätkusuutlik, siis asjaolusid kogumis vaadates nähtub veenvalt, et

kaebajasse paigutatavad rahalised vahendid pärinevad kaebaja varjatud käibest.

40. S.T 25.01.2024 selgitustes on kasutatud kaebaja 10 kuu käibedeklaratsioonidest nähtuva

kulutuste ja tulude ümberlükkamisel kaebaja 2022. aasta majandusaasta aruande bilansis

31.12.2022 seisuga toodud arvnäitajaid, kuigi kontrolliakti lisas 15 toodud arvestus oli tehtud

üksnes 2022. aasta esimese 10 kuu osas. Kaebaja pearaamatu lk 28 nähtuvalt oli kaebaja laokonto

saldo nii kontrolliperioodi alguses kui ka lõpus (s.o. 1.07.2022 ja 31.10.2022) 127 548 eurot (nagu

2022. aasta majandusaasta aruande bilansi kohaselt 31.12.21) ja kontrolliperioodil mingeid

liikumisi lao kontol ei kajastatud. St kaebaja varud on väidetavalt suurenenud just november ja

detsember 2022. Kuigi ka vastav varude suurenemise fakt ei ole iseenesest kontrollitav, siis nähtub,

et kontrolliaktis toodud arvutuskäigu ümber lükkamiseks on teadlikult hakatud kasutama ka

väidetavat varude suurenemist, mida ei saanud kontrolliperioodil isegi olemas olla. Kontrolliakti

punkti 1.2.2. alapunktis b toodud järeldustele vastu vaidlemiseks vajalikud raamatupidamisandmed

2022. aasta kohta pidid kaebajal vaieldamatult olemas olema juba enne 2022. aasta majandusaasta

aruande koostamist (täpsemalt alates 01.01.2023).

41. P.E-le 08.02.2023 tehtud korraldusest, nähtub, et maksuhaldur on P.E-le kontrollimenetluses

tõusetunud kahtlusi selgitanud ja palunud P.E-l esitada enda pangakontode väljavõtted. Seega

MTA pöördus P.E kui kolmanda isiku poole selgitamaks, kust pärineb tema poolt kaebajale

laenatud raha. P.E ei täitnud korraldust ning maksuhaldurile nõutud pangakonto väljavõtteid ei

esitanud, mistõttu maksuhaldur küsis need pankadelt välja.

KOHTU PÕHJENDUSED

42. Kohus analüüsib kaebuses esitatud väiteid, kuid ei hakka üksikasjalikult üle kordama KA ja

maksuotsuse põhjendusi. HKMS § 165 lg 2 kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja

kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on

vaidlustatud haldusaktis juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda

põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. KA, maksuotsus ja

vaideotsus on põhjendatud piisaval määral, mistõttu lasub maksukohustuslasel MKS § 150 lg 1

kohaselt maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Ka

Riigikohtu halduskolleegium on kinnitanud mitmes otsuses, et kui maksuotsus on nõuetekohaselt

põhjendatud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. Kui maksuhalduri kogutud

tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase andmete õigsuses ning on võimalik määrata

tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust

maksusumma määramisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2007 otsus nr 3-3-1-34-07, p 12–

13).

43. Kaebajal oleks tulnud juba maksumenetluses selgitada KA-s etteheidetud asjaolusid, esitada

tõendeid ning kirjeldada, millises osas on KA vale. Kaebaja esitas alles kohtumenetluses 2022.

aasta majandusaasta aruande, mille kaebaja oli esitanud äriregistrile 21.09.2023. Kohus nimetatud

tõendiga ei arvesta. ÄS § 179 lg 4 kohaselt pidi kaebaja 2022. aasta majandusaasta aruande

esitama ajavahemikul 01.01.2023-30.06.2023. Kontrollimenetlus toimus kuni 07.08.2023, kui

koostati maksuotsus. MKS § 102 lg 1 p 2 seletuskiri täpsustab, et maksukohustust vähendavalt saab

maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada üksnes juhul, kui asjaolu või tõendi hilisem

teatavakssaamine ei olnud maksukohustuslase poolt põhjustatud tahtlusest või hooletusest. Näiteks

maksukohustuslane on teadlik teatud kulude mahaarvamise võimalusest, kuid ei esita

maksuhaldurile andmeid. Kuna maksukohustuslane ei täida õigeaegselt talle seadusega pandud

kaasaaitamiskohustust, jäävad maksu vähendavad asjaolud arvesse võtmata ning maksuotsust

seetõttu hiljem muuta ei saa.

44. Kaebaja 2022. aasta müügitulude ja kulude kohta maksumenetluse käigus andmete esitamata

jätmine, oli tingitud kaebajast tulenevate asjaolude tõttu. Seega tõendid, mille esitamine olnuks

maksumenetluses võimalik, esitas kaebaja alles kohtumenetluses, millest saab järeldada üksnes

soovimatust dokumente varasemalt esitada. Seega on kaebaja rikkunud MKS §-s 56 sätestatud

kaasaaitamiskohustust. Riigikohus on asunud tuginedes MKS § 92 lg-le 4 korduvalt seisukohale, et

kuigi uusi tõendeid on võimalik esitada ka kohtumenetluses, on tahtlusest või raskest hooletusest

esitamata jäetud tõenditele seatud piirang käsitatav kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena.

MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt piisab sellest, et kaebaja on olnud hooletu. Vaidlust ei ole, et

maksuhaldur on kontrollimenetluses nende esitamist nõudnud. Kuna maksuhaldur ei ole rikkunud

uurimispõhimõtet, tuleb maksuotsuse õiguspärasuse hindamisel lähtuda üksnes sellest

informatsioonist, mis oli ma maksuhalduril olemas otsuse tegemise ajaks ning ei saa arvestada uusi

tõendeid, mille kaebaja esitas esmakordselt koos kaebusega.

45. Maksuhaldur heidab kaebajale ette, et kaebaja tegi pangakonto ja kassa kaudu kulutusi

erinevate kaupade soetamiseks kokku summas 2700,34 eurot, sh käibemaks 675,09 eurot.

Maksuhalduri hinnangul on tegemist kaebaja osanikule P.E-le erisoodustuse andmisega. Kaebaja

eelnevaga ei nõustu, kuna edastas maksuhaldurile arve, millest nähtuvalt kaebaja müüs esemed

P.E-le (dtl 236). Kohus on ühel meelel vastustajaga, et vaadeldav arve on koostatud selleks, et

vältida maksustamist. Kaupadel puudub seos kaebaja ettevõtlusega. Kaebaja etteheide, et

maksuhaldur ei ole peale diiselkütuse äratarbimise asjaolu välja toonud teisi asjaolusid, mis

välistab nende edasimüümise u aasta aega hiljem, on otsitud ning ei lükka ümber seda, et

vaadeldavad kaubad on algusest peale soetatud P.E-le . Eelnevat tõendab asjaolu, et kaebaja

koostas arve peale maksuhalduri poolt tähelepanu juhtimist. Asjakohatu on kaebaja viide, et arve

koostati enne maksuotsuse koostamist. Puudub kindlus, et arve oleks koostatud ka juhul, kui

maksuhaldur ei oleks vastavale asjaolule juhtinud tähelepanu (vt MTA 14.04.2023 korraldus nr

12.2-3/060029-10, dtl 81). 03.05.2023 vastuses ei väitnud kaebaja, et vaadeldavad kaubad oleksid

edasi müüdud. Kaebaja selgitas, kuidas väidetavalt on kaupu ettevõtluses kasutatud või kuidas ta

ei mäleta enam, kuidas kaupu kasutati, sh esitas osaliselt nõusolekud deklaratsioonide

parandamiseks (vt dtl 113, 118).

46. Alternatiivselt leiab kaebaja, et põhjendatud ei ole kaebajale sotsiaalmaksu määramine, kuna

hüve saaja oli kaebaja osanik P.E ning tegemist on dividendide väljamaksmisega osanikule. Kohus

nõustub vastustajaga, et tavapäratu on olukord, kus järjepidevalt ostetakse ettevõtlusega

mitteseotud kaupu, mis loetakse osanikule dividendide väljamakseteks. Lisaks arvestades kaebaja

väidete ebajärjepidevust vaidlusaluste kaupade osas, on õige maksuhalduri seisukoht, et kaebaja ei

ole pidanud vaadeldavaid tooteid dividendideks, seega on maksed erisoodustus P.E-le .

47. Tagasi nõutud ja tasumisele kuuluva maksusumma määramist põhjendas maksuhaldur esmalt

kontrollimisel selgunud asjaoluga, et kaebaja on vormistanud näiliku krediidilepingu juhatuse

liikme P.E-ga, kandnud selle alusel raha kaebaja pangakontole ja teinud kontrollitaval perioodil

ülekandeid P.E-le väidetava laenu tagasimaksetena kokku summas 25 000 eurot. Maksuhaldur on

laenu tagasimaksed lugenud dividendi väljamakseteks. Kaebaja pangakontole laenu andmisena

sissemakstud summad luges makshaldur kaebaja varjatud käibeks ja määras tasumisele kuuluva

käibemaksu. Sarnaselt nimetatud episoodiga luges maksuhaldur kaebaja varjatud käibeks ka 26 800

eurot, mille P.E pani sularahas vaide esitaja pangakontole ja mis kaebaja kinnitusel pärineb

Tsiribiribin OÜ-lt saadud väidetavast laenust.

48. Kohus nõustub maksuhalduriga järgnevas: 1) krediidileping ei tõenda P.E poolt kaebajale

laenuandmist. Vaadeldav leping (dtl 337-342) on sõlmitud 01.01.2020 ja reguleerib P.E ja kaebaja

vahelisi suhteid P.E poolt kaebajale kasutamiseks võimaldava arvelduskrediidi kasutamisel.

Tegemist on panga tüüplepinguga, mida kaebaja ka ei eita. Lepingu sõlmimise kuupäevaks on

märgitud 1.1.2020, kuid P.E on lepingu allkirjastanud 23.01.2023. Seega on usutav maksuhalduri

hinnang, et leping koostati selleks, et muuta laenu andmine usutavaks; 2) P.E-l puudus kohustus

tasuda intressi, mis omakorda äratab kahtlust, et laenuleping on näiline.

49. Õige on kaebaja seisukoht, et kontrollperiood ei sisalda 2019 ja 2020 a. Samas on maksuhaldur

hinnanud, kas P.E-l oli võimekust laenu anda ning kas kaebaja vastavad laenud ka aruandluses

kajastas, mida vaadeldaval perioodil kaebaja tagastas P.E-le . Kogumis tuvastas maksuhaldur

õigesti, et P.E ei ole väidetava laenu andmise perioodil deklareerinud tulusid ega teinud tehinguid,

et oleks saanud kaebajale kuni 29.02.2020 laenata 46 094 eurot (dtl 366-388).

50. Kaebuse kohaselt laenasid P.E ja OÜ Tsiribiribin kontrolliperioodil kaebajale kokku 35 650

eurot (8850 + 26 800). Kaebaja tagastas laenu kokku 25 000 eurot. Ülekannete järgselt ei ole

kaebaja osaühingu raha välja viinud, kontole on lisandunud 10 650 eurot. Järelikult ei ole kaebaja

maksnud dividende 25 000 eurot, millelt tuleb tasuda tulumaks. Kohus ei nõustu kaebajaga.

Esitatud tõenditest nähtub, et väidetavalt OÜ-lt Tsiribiribin 17.08.2022 laenuna saadud 26 800

eurot pani P.E 17.08.2022 otse kaebaja pangakontole (dtl 469). OÜ Tsiribiribin pangakonto

väljavõtte kohaselt puudusid äriühingul rahalised vahendid laenu andmiseks (dtl 547). Äriühingul

puudus kasumilik majandustegevus (dtl 529-546). Kaebajal ja OÜ-l Tsiribiribin on sama juhatuse

liige. Samuti tegi J.L 25.08.2022 P.E-le ülekande 8 000 eurot ning samal päeval kandis P.E

kaebaja kontole 7 500 eurot (dtl 273).

51. Lisaks tuvastas MTA 21.06.2022 väärteomenetluse otsuses nr 93001900209316 (dtl 389-402),

et P.E poolt kaebaja kontole kantud raha on äriühingu varjatud käive, millelt on tasumata

käibemaks. Väärteomenetluse tulemusena deklareeris kaebaja P.E-lt (algselt väidetava laenu

andmise sildi all) saadud raha ka enda käibena, millelt maksis käibemaksu.

52. Eelnevat aluseks võttes peab kohus õigeks maksuhalduri hinnangut, mille järgi võeti kasutusele

skeem selleks, et ettevõtlusest väljaviidud summad jääksid jätkuvalt P.E isiklikku kasutusse. P.E

pani ettevõtlusest väljaviidud summad oma isiklikule pangakontole, kust need kanti laenu nime all

kaebaja pangakontole ja seejärel laenu tagasimakse nime all P.E pangakontole tagasi. Eelneva

käitumise tulemusena vältis kaebaja tulumaksu tasumist. Sh on maksuhaldur piisavalt

põhjendanud, kuidas kaebaja varjas osaliselt käivet.

53. Kohus nõustub KA punktides 1.2. ja 1.3 toodud maksuhalduri seisukohtadega, et P.E poolt

arvelduskonto vahendusel kaebajale tehtud sissemaksed ja väidetavalt Tsiribiribin OÜ-lt laenu

saamisena P.E poolt sularahas kaebajale tehtud sissemaksed on kaebaja varjatud käive. P.E

sissetulekud said tekkida üksnes kaebaja tegevusest. 2020 a. majandusaasta aruannet ilmnes, et

kaebajal ei olnud vahendeid sellises summas raha P.E-le välja maksmiseks. 2020.a majandusaasta

aruande järgi oli kaebaja 2020.a kasum 33 150 eurot. 2020 aasta majandusaruande järgi olite

hankijatele võlgu 21 617 eurot. Ei ole majanduslikult põhjendatav, et äriühing maksab juhatuse

liikmele tagasi 47 500 eurot kui seda raha on vaja hankijatele võlgade tagasimaksmiseks.

Nimetatud summa laekumist ei nähtu ka P.E pangakontodelt. Seega laenukontol 31.12.2020

näidatud väljamaksed P.E-le on näilikud ja lisatud seetõttu, et hiljem tehtud raamatupidamise

kanded oleksid kooskõlas 2020 aastaaruandega. Maksuhaldur ei võtnud õiguspäraselt

krediidilepingut maksustamisel arvesse, mistõttu on maksuhaldur P.E-le tehtud väljamaksed

summas 25 000 eurot lugenud põhjendatult dividendi väljamakseteks ja maksustanud sellest

lähtuvalt. Seega on õige maksuhalduri hinnang, et tegemist ei saa olla kaebaja poolt P.E-le

tagastatud laenuga.

54. Maksuhaldur leidis KA p 1.2.2. as b, et kaebaja kulud ületavad müügitulu, tuues välja, et

kaebaja käibedeklaratsioonide analüüsi tulemusel selgus, et kaebaja on kulutanud rohkem kui

teeninud. Kaebaja esitas alles kohtumenetluses 2022 majandusaasta aruande, mille osas võttis

kohus eelnevalt seisukoha. Kaebaja hinnangul on maksuhalduri vastav väide väär ning ta esitas

tõendina S.T 25.01.2024 esitatud seisukohad, milles viimane leiab, et lähtuda tuleb siiski 2022

majandusaasta aruandest, millest nähtuvalt on kaebaja kasum 2494 eurot. Kuivõrd kaebaja ei

esitanud maksumenetluses majandusaasta aruannet, võttis maksuhaldur õigesti aluseks kaebaja

2022. aasta käibedeklaratsioonides kajastatu, mille järgi on kaebaja 2022.a tulu on 441 250 eurot

ning kulutused 556 570,10 eurot. Seega kulutused ületavad müügitulusid üle 100 000 euro.

55. Väär on kaebaja lähenemine, et kaebaja osanikule tehtud ilma tulumaksu tasumata väljamaksete

tuvastamiseks peaks vastavast summast maha lahutama kaebaja varjatud käibest pärinevad kaebaja

enda raha, mille osanik kaebaja pangakontole paigutas. Tallinna Ringkonnakohus selgitas

haldusasjas nr 3-19-781, et TuMS § 54 lg 6 ei näe dividendide puhul ette maksuarvestuse

korrigeerimise võimalust.

56. Alusetu on kaebaja etteheide vastustajale, et vastustaja ei pöördunud P.E kui kolmanda isiku

poole, et selgitada välja, kust pärineb P.E kaebajale laenatud raha. MTA tegi 08.02.2023 korralduse

12.2-3/060029-4, mille P.E on kätte saanud. Nimetatud korraldusest nähtuvalt palus maksuhaldur

P.E-l selgitada, kust pärines raha, mille P.E laenas kaebajale (dtl 350). Vastustaja kinnitusel P.E

vastavaid selgitusi ei esitanud ning maksuhaldur nõudis pankadelt väljavõtteid P.E majandusliku

olukorra kohta. Seega on alusetu kaebaja vastav väide uurimiskohustuse täitmata jätmisest.

57. Kohus ei anna hinnangut kaebaja hüpoteetilistele seisukohtadele, kuna eelnevatest

seisukohtadest tulenevalt ei lükanud kaebaja ümber maksuhalduri seisukohti. MO õiguspärane ja

kaebus tuleb jätta rahuldamata.

58. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende

endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)