3-24-358/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa, Oliver Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

11.03.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-358

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

JN

Puudutatud isik – X

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.02.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.02.2024 määruse

haldusasjas nr 3-24-358 resolutsiooni punkt 1 muutmata, kuid muuta halduskohtu

määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (puudutatud isik) on Nigeeria kodanik, kes esitas Eestis 06.03.2022 rahvusvahelise kaitse

taotluse. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 08.04.2022 otsuse, millega lükkas taotluse tagasi

ning määras puudutatud isikule 30-päevase tähtaja Eestist vabatahtlikuks lahkumiseks.

Puudutatud isik vaidlustas eelnimetatud PPA otsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-22-988).

Tallinna Halduskohus tühistas 09.06.2022 otsusega isikule kohaldatud sissesõidukeelu, kuid

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist ja lahkumisettekirjutust puudutavas osas jättis

kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.01.2023 otsusega halduskohtu otsuse

muutmata. Kohtuotsus jõustus 04.04.2023, kui Riigikohus ei võtnud puudutatud isiku

kassatsioonkaebust menetlusse. Puudutatud isik ei lahkunud Eestist oma kodakondsusriiki, vaid

liikus edasi Soome. Soome andis 06.02.2024 puudutatud isiku Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 604/2013 (Dublini III määrus) alusel üle Eestile. Eestisse saabudes esitas isik

korduva rahvusvahelise kaitse taotluse.

3-24-358

2(5)

2. PPA

esitas

07.02.2024

Tallinna

Halduskohtule

taotluse

puudutatud

isiku

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) § 361 lg 1 ning lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Puudutatud isikut on vaja tema rahvusvahelise

kaitse taotluse asjaolude välja selgitamiseks kinni pidada, kuna esineb tema põgenemise oht

(väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-d 1 ja 6). Isik ei lahkunud

varasema lahkumisettekirjutusega määratud tähtaja jooksul. Ta ei otsinud abi lahkumiseks

Eestist Nigeeriasse, vaid rändas ebaseaduslikult edasi teistesse liikmesriikidesse. Samuti peab

PPA tõenäoliseks, et praegusel juhul on isik esitanud uue rahvusvahelise kaitse taotluse

lahkumiskohustuse edasi lükkamise või enda väljasaatmise vältimise eesmärgil. Isiku senist

käitumist arvesse võttes ei ole leebemad järelevalvemeetmed piisavad, et tagada isiku

kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluse ajaks.

3. X vaidles 08.02.2024 kohtuistungil taotlusele vastu. Eestis elab tema vend, kes saaks teda

toetada ning ta saaks hakkama vabaduses viibides ja oleks PPA-le vajadusel kättesaadav.

Eelmise rahvusvahelise kaitse menetluse ajal viibis ta varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses

ning oli alati PPA-le kättesaadav.

4. Tallinna Halduskohus andis 08.02.2024 määrusega (resolutsiooni p 1) loa X

paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, ent mitte

kauemaks kui 08.04.2024.

VRKS § 362 lg-st 2 ning § 361 lg 2 p-dest 4 ja 5 tulenevalt võib rahvusvahelise kaitse taotleja

kinnipidamiskeskusesse paigutada eelkõige selleks, et ta oleks PPA-le kättesaadav

rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks vajalike asjaolude välja selgitamiseks ega püüaks

rahvusvahelise kaitse taotleja staatust kuritarvitades Eestist lahkuda enne taotluse kohta otsuse

tegemist. Puudutatud isiku puhul esineb VSS § 68 p-s 1 nimetatud põgenemisohule osutav

asjaolu. Nimelt oli ta kohustatud pärast eelmise rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist

ja sellele järgnevat kohtumenetlust lahkuma 30 päeva jooksul Eestist ja seega ka kogu

Schengeni alalt, ent ta ei teinud seda, vaid liikus teise Schengeni ala riiki, s.t Soome. Sisuliselt

otsustas puudutatud isik seega lahkumiskohustust eirata ja püüdis jääda Euroopasse

ebaseaduslikult. Kuna isiku varasem rahvusvahelise kaitse taotlus on rahuldamata jäetud, on

võimalik, et ta ei jääks sel korral vabaduses viibides ootama taotluse lõpptulemust ega oleks

PPA-le menetluses vajalike toimingute tegemiseks kättesaadav, vaid pigem püüaks leida

võimalusi asuda end varjama ja jätkata ebaseaduslikku viibimist Eestis või mõnes teises

Schengeni ala riigis. Usutavasti mõistab isik, et tema teistkordse rahvusvahelise kaitse taotluse

eduväljavaated ei saa olla kuigi head, sest uue taotluse aluseks olevad asjaolud ei saa oluliselt

erineda eelmises taotluses esitatust.

Samuti on usutav, et puudutatud isik esitas teistkordse taotluse peamiselt selleks, et vältida enda

kohest väljasaatmist oma kodakondsusriiki. Seejuures saabus isik Soomest Eestisse Dublini

menetluses, kuna ta viibis Soomes ebaseaduslikult. Kuigi formaalselt ei ole puudutatud isikut

Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud, vastab ta sisuliselt VRKS § 361 lg 2 p-s

5 nimetatud tunnusele. Arvestades isiku eelmise rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevaid

asjaolusid, mida on kajastatud haldusasjas 3-22-988 tehtud kohtuotsustes, ning seda, et isik

esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse olukorras, kus talle pidi olema arusaadav, et ta

saadetakse Soomest Eestisse selleks, et Eesti korraldaks tema väljasaatmise kodakondsusriiki,

on alust arvata, et uus rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud väljasaatmise takistamiseks.

Välismaalane, kes ei ole varasemat lahkumiskohustust talle antud vabatahtliku täitmise tähtaja

jooksul täitnud, on kuritarvitanud tema suhtes üles näidatud usaldust ning üksnes tema kinnitus,

et ta sel korral on rahvusvahelise kaitse menetluse ajal PPA-le nõuetekohaselt kättesaadav, ei

ole piisav. Kuigi isik viibis eelmisel korral Vao keskuses, võis tal eelmisel korral olla ka suurem

lootus, et rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldatakse, kuid praegusel juhul ei pruugi tal olla sama

3-24-358

3(5)

suurt motivatsiooni olla PPA-le kättesaadav. Tal võib olla huvi Eestist lahkuda eelkõige juhul,

kui ta aimab, et tema rahvusvahelise kaitse taotlus võidakse rahuldamata jätta. Haldusasjas nr

3-22-988 tehtud kohtuotsustest nähtub, et puudutatud isiku vend elas Eestis ka tema eelmise

taotluse esitamise ajal, ent sellele vaatamata lahkus ta pärast rahvusvahelise kaitse taotluse

rahuldamata jätmist Soome, mitte ei jäänud oma venna juurde Eestisse. Seega ei ole nimetatud

asjaolu piisav veendumaks, et isik on teistkordse taotluse menetluse ajaks PPA-le kättesaadav.

Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole tõhus ega välista puudutatud isiku

põgenemist. Ei esine selliseid asjaolusid, mis isiku varasemat käitumist arvestades veenaks, et

ta tõesti jääb Eestisse kogu menetluse ajaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X leiab määruskaebuses, et tema kinnipidamine on põhjendamatu ja õigusvastane. Tema

pass ning muud tõendid ja dokumendid on PPA käes hoiul. Seega ei ole tal võimalik ringi

reisida. Isiku pere elab kodumaal Nigeerias ja ta peab nendega peatselt ühinema. Ta ei soovi

ega kavatse ebaseaduslikult reisida, sest tema ülim soov on kohtuda oma naise ja lapsega.

Soome politsei ei hoidnud isikut vangistuses ega kohelnud teda kui kurjategijat. Soomes

teavitati isikut Eestisse tagasipöördumisest kolm nädalat ette ning kogu selle aja oli ta

vabaduses ja tal ei tulnud mõttessegi põgeneda. Ka Eestisse tagasipöördumise päeval läks ta ise

lennujaama, et seal politseiametnikega kokku saada. Puudutatud isik ei ole kunagi ühtegi

kuritegu toime pannud. See on esimene kord, kui teda kinni peetakse. Lisaks soovib ta eraldi

kirjas teada anda, et soovib vabatahtlikult Nigeeriasse tagasi pöörduda.

6. PPA palub jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata, nõustudes

halduskohtu määruse põhjendustega. Puudutatud isiku suhtes oli 10.10.2022 otsusega nr

1052260849 kohaldatud järelevalvemeetmeid, kuid see asjaolu ei takistanud tal lahkumast

Eestist ja Schengeni alal reisimast, kuigi ta pidi olema teadlik, et kohtuasja nr 3-22-988

menetluse ajal kohaldatud esialgse õiguskaitse alusel oli tal õigus viibida ainult Eestis. Isik ei

täitnud PPA 08.04.2022 otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse vabatahtlikku täitmise

tähtaega. Samuti ei takistanud teda edasi reisimast asjaolu, et ta elas oma venna juures.

Puudutatud isik on praeguseks oma rahvusvahelise kaitse taotlusest loobunud ja seega lõpetas

PPA 15.02.2024 otsusega nr 22402060124-1 tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse.

Kuna sellega lõppes isiku rahvusvahelise kaitse taotleja staatus, pidas PPA ta 15.02.2024 kinni

VSS-i alusel. Tallinna Halduskohus rahuldas 16.02.2024 määrusega asjas nr 3-24-449 PPA

taotluse isiku kinnipidamiseks VSS alusel ja andis loa teda kinni pidada kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 16.03.2024.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kuigi puudutatud isikut ei peeta kinnipidamiskeskuses enam kinni praeguses asjas

vaidlustatud halduskohtu 08.02.2024 määruse alusel, ei takista see määruskaebuse lahendamist,

sest ringkonnakohus hindab, kas isiku kinnipidamine oli põhjendatud halduskohtu 08.02.2024

määruse tegemise ajal kuni 15.02.2024, mil ta peeti kinni uuel alusel.

8. VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus,

et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud

eesmärkide saavutamiseks tõhusad. Halduskohus leidis, et puudutatud isiku kinnipidamine on

põhjendatud VRKS 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Nende sätete järgi võib rahvusvahelise kaitse

taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel

tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht

(p 4); ning kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on

3-24-358

4(5)

põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse

täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5).

9. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isikut ei saanud kinni pidada VRKS 361 lg 2 p 5 alusel.

Kohtupraktikas on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/33/EL art 8 lg

3 p-le d ja Euroopa Kohtu lahenditele tuginedes selgitatud, et nimetatud alus on kohaldatav

juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni

lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS-i alusel (vt Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr

3-20-2119, p-d 12–15; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 12–17; Tallinna Ringkonnakohtu

06.07.2023 määrus nr 3-23-246, p 11). PPA ei ole väitnud ja asja materjalidest ei nähtu, et

puudutatud isikut oleks enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist VSS-i alusel

lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks kinni peetud. PPA 07.04.2024 taotluse lisadest

ilmneb, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Eestis kohe pärast seda, kui ta

lennukimeeskonnalt üle võeti (vt 06.02.2024 ettekanne, dtl 10) ja ta peeti kinni VRKS-i alusel

(06.02.2024 isiku kinnipidamise protokoll, dtl 44). Järelikult ei olnud praegusel juhul VRKS

361 lg 2 p 5 kohaldamise eeldused täidetud. Ringkonnakohus muudab selles osas halduskohtu

määruse põhjendusi.

10. Küll nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et puudutatud isikut võis kinni pidada VRKS

361 lg 2 p 4 alusel. Selles sättes on väljaselgitamist vajavate asjaolude all silmas peetud pagulase

staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis

ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku

osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Kuna puudutatud

isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse vaid paar päeva enne seda, kui halduskohus PPA

taotluse rahuldas, ei olnud PPA arusaadavalt jõudnud veel teha rahvusvahelise kaitse menetluse

toiminguid, sh jõudnud korraldada vestlust, mille käigus taotleja saab esitada fakte ja seletusi

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude kohta (VRKS § 18 lg

4). Selleks pidi olema isik PPA-le kättesaadav.

11. VRKS 361 lg 2 p 4 alusel esineb kinnipidamiseks vältimatu vajadus siiski ainult juhul, kui

on põhjendatud alus kahelda, et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest

varjama (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1–18.2). VRKS § 361 lg 2 p-s 4

nimetatud põgenemisohuna käsitatakse mh seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu

(VRKS § 361 lg 21). Seejuures kehtestab VSS § 68 siiski üksnes asjaolud, mis peavad

põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks

tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu

05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Põgenemise

ohu hindamisel võib arvesse võtta ka isiku minevikusündmusi ja varasemat käitumist

(Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19).

12. Halduskohus tugines puudutatud isiku põgenemise ohu osas õigesti VSS § 68 p-le 1, s.t

asjaolule, et ta ei lahkunud Eestist või teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu

liikmesriigist pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise tähtaega. PPA tegi 08.04.2022 isikule lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmisajaga

30 päeva jooksul lahkumiseks Nigeeriasse, kuid puudutatud isik läks selle asemel

ebaseaduslikult Soome. Seejuures ei hoidnud tema Eestist lahkumist ära kohaldatud

järelevalvemeetmed ega asjaolu, et Eestis elas tema vend. Eelnev näitab isiku suhtumist temale

pandud kohustustesse ning kinnitab, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei tagaks

tema kättesaadavust PPA-le. Arvestades et isiku varasem rahvusvahelise kaitse taotlus jäi

rahuldamata ning uue taotluse esitamisel on ta seda põhjendanud vaid üldsõnaliselt ja viitega

varasemale taotlusele (vt dtl 10, 57), esineb lisaks kahtlus, et isik ei taotlenud uuesti varjupaika

tegeliku kaitsevajaduse tõttu, vaid eelkõige selleks, et tal oleks võimalik Schengeni alal edasi

viibida ja pääseda päritoluriiki tagasisaatmisest. Seda, et isikul ei ole tõenäoliselt tegelikku

3-24-358

5(5)

kaitsevajadust, kinnitab asjaolu, et ta on praeguseks oma rahvusvahelise kaitse taotlusest

loobunud. Väide, et isik viibis enne Eestile üleandmist Soomes vabaduses, ei välista kuidagi

riski, et päritoluriiki tagasisaatmise reaalse ohu korral võib ta uuesti end PPA eest varjama

hakata ja ebaseaduslikult Eestist edasi liikuda. Kokkuvõttes leidis halduskohus õigesti, et

leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei olnud puudutatud isiku puhul põhjendatud.

13. Eeltoodust tulenevalt oli puudutatud isiku kinnipidamine halduskohtu 08.02.2024 määruse

alusel kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni õiguspärane. Seega jääb määruskaebus

rahuldamata ja halduskohtu 08.02.2024 määruse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid

ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse

põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)