2-23-1208/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Maris Kuurberg

Määruse tegemise aeg ja koht 7. märts 2024. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-1208

Kohtuasi

X (X) kaebus Tallinna kohtutäituri Mati Roodese

(Roodes)

11.01.2023

otsusele

täiteasjas

nr

026/2013/2126

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.02.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlgnik): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanika Reilik-

Bakhoff

Puudutatud isik (kohtutäitur): Tallinna kohtutäitur Mati

Roodes (registrikood 11971356)

Puudutatud isik (sissenõudja): Luminor Bank AS

(registrikood 11315936), lepinguline esindaja MM

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta

rahuldamata

avaldaja

taotlus

määruskaebusele

lisatud

tõendite

vastuvõtmiseks ja jätta määruskaebusele lisatud 22.02.2023 e-kiri ja e-toimiku

23.02.2023 teade vastu võtmata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 17.02.2023 määrus ja teha uus määrus, millega

tühistada kohtutäitur Mati Roodese 11.01.2023 otsus täiteasjas nr 026/2013/2126,

millega kohtutäitur jättis X 27.12.2022 kaebuse rahuldamata ja kohustada

kohtutäitur Mati Roodest kaebust uuesti läbi vaatama.

3. Tühistada Harju Maakohtu 01.02.2023 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse

abinõu, millega täitemenetlus 026/2013/2126 peatati kuni tsiviilasjas nr 2-23-1208

tehtava lõpplahendi jõustumiseni ilma tagatist nõudmata.

4. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

5. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kohtutäitur Mati Roodese

kanda.

2-23-1208

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kaebus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (võlgnik) esitas 23.01.2023 (täpsustatud 25.01.2023) Harju Maakohtule kaebuse

kohtutäituri Mati Roodese 11.01.2023 otsusele täiteasjas nr 026/2013/2126 koos täitemenetluse

peatamise taotlusega, paludes kohtutäituri 11.01.2023 otsuse tühistada ja kohustada täiturit

võlgniku 27.12.2022 kaebust uuesti läbi vaatama. Maakohus võttis 01.02.2023 määrusega

kaebuse menetlusse ja rahuldas taotluse täitemenetluse peatamiseks kuni käesolevas tsiviilasjas

tehtava lõpplahendi jõustumiseni ilma tagatist nõudmata.

1.1. Harju Maakohus tegi 17.10.2022 kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-22-5669, millega mõistis

Clt võlgniku kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 10 000 eurot ja viivise nimetatud

summalt alates 05.09.2022 kuni nõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud määras. 21.09.2022 tasus AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal

(kindlustusandja) võlgniku kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX mittevaralise kahju

hüvitise summas 1500 eurot ja 20.12.2022 mittevaralise kahju hüvitise summas 8500 eurot.

1.2. Kohtutäitur arestis 17.10.2022 täiteasjas nr 026/2013/2126 mittevaralise kahju hüvitise

summas 774,53 eurot ja 20.12.2022 summas 8038,15 eurot. Võlgnik pöördus 27.12.2022

kohtutäituri poole, viidates, et täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 p 6 kohaselt ei saa

mittevaralise kahju hüvitisele sissenõuet pöörata. Kohtutäitur ei oleks tohtinud viidatud summat

võlgniku kontolt arestida. Võlgnik palus arestitud summa aresti alt vabastada. Võlgniku ära

kuulamine toimus 05.01.2023, kus võlgniku lepinguline esindaja selgitas kohtutäiturile

suuliselt, et kogu ulatuses mittevaralise kahju arestimine ei ole põhjendatud. Täitur ei selgitanud

toimunud kohtumise käigus, mil moel on ta arvesse võtnud konkreetse sissetuleku liiki ja

võlgniku õigusi kaalunud. Kohtutäitur edastas 11.01.2023 võlgnikule otsuse, millega jättis

võlgniku kaebuse tervikuna rahuldamata.

1.3. Võlgnik ei nõustu kohtutäituri 11.01.2023 otsusega järgmistel põhjustel.

1.3.1. Kohtutäitur märkis otsuse p-s 10, et kaebusest ega selle lisadest ei nähtu, et 20.12.2022

võlgniku kontole laekunud 8500 eurot tasuti mittevaralise kahju hüvitisena. Võlgnik edastas

koos kaebusega kohtutäituri tegevusele ka otsuse kriminaalasjas nr 1-22-5669. Sellest nähtub

üheselt, et võlgniku kasuks on välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot.

Kohtutäitur oleks saanud küsida lisainfot kaebuse läbivaatamisel 05.01.2023, kui jäi

arusaamatuks, miks hüvitise makse teostas kindlustusandja, mitte C.

1.3.2. Kohtutäituri viited Tallinna Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-19-17471 ja TMS

§-le 134 on asjakohatud. TMS § 134 lg 1 ja 2 on mõeldud reguleerima olukorda, kus muutuvad

asjaolud seoses sissetuleku osaga, millele ei saa sissenõuet pöörata. Ehk kui esinevad TMS §-s

132 toodud olukorrad. Mittevaralise kahju hüvitise võlgniku kontole laekumisega ei ole

2-23-1208

muutunud tingimused, millest lähtudes on TMS § 132 kohaselt arvestatud sissetuleku osa,

millele ei saa sissenõuet pöörata (nt ülalpeetavate arvu muutumine vmt).

1.3.3. TMS § 131 lg 2 kohaldamise viimane eeldus ei ole täidetud (sissenõude pööramine peab

olema õiglane). Kohtutäitur ei ole põhjendanud, miks on arestimine arestitavas ulatuses

põhjendatud ja võlgniku suhtes õiglane. Vastab tõele kohtutäituri otsuses toodud väide, et 9

aasta jooksul on 500 000 euro suurusest võlast tasutud 1507,11 eurot. Kohtutäitur ega Luminor

Bank AS (sissenõudja) pole selle aja jooksul näidanud nõude sissenõudmise osas üles

aktiivsust. Võlgnik füüsilise isikuna sellist kohustust täita ei suuda, arvestades nõude suurust ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg 1 kohaselt aegub nõue 22.02.2023.

Sissenõudja oleks saanud võlgniku suhtes pankrotimenetluse algatamise avalduse esitada, kui

oleks olnud soov nõue sisse nõuda. Sissenõudja seda teinud ei ole ja on võlgnevuse enda jaoks

sisuliselt maha kandnud. Sissenõutav nõue on tekkinud kahtlastel ja sissenõudjast endast

tulenevatel põhjustel, mille üle on võlgnik pikalt kohtus vaielnud. Hüvitis on võlgnikule

makstud seetõttu, et ta on avalikku korda kaitstes (joobes juhi liiklusest eemaldamine) saanud

raske tervisekahjustuse, mis muudab mittevaralise hüvitise arestimise ebaõiglaseks.

Mittevaralise kahju hüvitisele sissenõude pööramine ei ole võlgniku suhtes õiglane, kui kaaluda

ühelt poolt võlgniku kannatusi ja tema õigust mittevaralise kahju hüvitisele ning teiselt poolt

sissenõudja õigusi nõude osas. Võlgnikule on tegemist eluliselt tähtsa sissetulekuga. Võlgnikul

ei olnud võimalik raske tervisekahjustuse tõttu tegeleda tavapärase tööga, mistõttu

majanduslikult on kannatanud tema juhitavad ettevõtted.

1.3.4. Kohtutäitur saab maksimaalselt arestida hüvitise summas 8479,60 eurot, kuna

mittevaralise kahju hüvitisest tuleb enne arestimist maha arvata ka summa, mis kulus võlgnikul

mittevaralise kahju saamiseks, s.o õigusabikulud summas 1520,40 eurot.

1.3.5. Kohtutäitur ei ole arvesse võtnud ka sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata

(TMS § 132 lg 1 ja 2). Seadusest tulenevalt on lubatud kasutada elatusmiinimumi 964,25 eurot.

Kui mittevaralise kahju hüvitist sissetulekuna arvesse võtta, tuleks jagada nende kuude arvuga,

mil võlgnik mittevaralist kahju kannab. Antud juhul minimaalselt 12 kuuga. Seda mõttekäiku

toetab VÕS § 136 lg 2, mis lubab tervise kahjustamise eest kahju hüvitada perioodiliste

maksetena. Kohtuotsusega määrati hüvitis tervise kahjustamise eest välja ühe summana.

Ühekordse hüvitise eesmärgiks on kompenseerida kogu perioodi, mil isikule kahju tekib.

Mittevaralise kahju hüvitise pealt arvestatavaks ühe kuu sissetulekuks oleks eelnevat arvesse

võttes 706,63 eurot (8497,60 eurot / 12 kuud). Kohtutäitur oleks tohtinud arestida 2022. aasta

septembrist 2023. aasta jaanuarini kokku 1254,74 eurot, kui võtta arvesse ka muid võlgniku

kontole toimunud laekumisi alates 20.08.2022 (igakuine töövõimetushüvitis ja kahel korral

juhatuse tasu). Kohtutäituril tuleks tänase seisuga tagastada vähemalt 7558,30 eurot.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Kohtutäitur palus jätta kaebuse rahuldamata ja kohtutäituri 11.01.2023 otsuse täiteasjas nr

026/2013/2126 jõusse ning poolte menetluskulud nende endi kanda.

2.1. Kohtutäituril puudus informatsioon kuni 27.12.2022 kaebuse laekumiseni, et võlgnikul on

õigus saada mittevaralise kahju hüvitust ja selle laekumisel LHV Panka palub ta sellele

sissenõuet mitte pöörata TMS § 131 lg 1 p 6 ja lg 2 alusel. Kohtutäitur ei nõustu võlgniku

arvamusega, et mittevaralise kahju saamise õiguse tekkimisel ei pea võlgnik kohtutäiturit

teavitama sissetuleku selle osa arestist vabastamise asjaoludest (TMS § 134 lg 1 ja 2), vaid

sissetuleku arestimise asjaolude muutumisest tuleb täiturit teavitada üksnes TMS §-s 132

2-23-1208

märgitud juhtudel. Selliselt ei oleks võimalik täita TMS § 131 lõikes 2 sätestatut ja küsida

sissenõudjalt, kas ta soovib pöörata sissenõude ka mittevaralise kahju hüvitisele.

2.2. Võlgnik ei ole tõendanud, et 20.12.2022 võlgniku kontole laekunud 8500 eurot tasuti C

poolt või tema kohustuse täitmiseks. Kaebuse lisaks olevast pangakonto väljavõttest ei ole

võimalik seda mõista. LHV Pank toimis õiguspäraselt kandes 20.12.2022 temal oleva

arestimisakti alusel kohtutäiturile üle 8038,51 eurot.

2.3. Kohtutäiturile esitati sissenõudja 03.01.2023 seisukoht võlgniku kaebusele ja taotlus

pöörata sissenõue mittevaralise kahju hüvitisele 8500 eurot, mis on välja makstud võlgniku

kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. TMS § 131 lõige 2 paneb kohtutäiturile

diskretsiooni, et ta võib sissenõudja avalduse alusel pöörata sissenõude võlgniku mittevaralise

kahju hüvitisele. Võlgniku esindaja avaldas kaebuse läbivaatamisel 05.01.2023, et teada ei ole,

kas võlgnikul on või tekib muid vahendeid, mille arvelt võlga tasuda. Kohtutäitur tegi

11.01.2023 otsuse, et arest võlgniku sissetulekutele LHV Pangas jääb kehtima, lähtudes

järgmistest kaalutlustest. Täitmisavaldus täiteasjas on kohtutäiturile esitatud 03.12.2013. 9

aasta jooksul on võlgnik 500 000 euro suurusest võlast tasunud 1507,11 eurot (0,3 %). Pärast

29.01.2019 on võlgnikult kuni vaidlusaluse 8038,51 euro laekumiseni täitemenetluses kokku

laekunud 948,26 eurot. Võlgnik on kasutanud ära võimalused viia tasutavad summad

minimaalseks. Võlgniku 28.01.2019 avalduse alusel on kohtutäitur täitemenetluses vabastanud

29.01.2019 arestist tema sissetulekud LHV Pangas 1,33 elatusmiinimumi ulatuses, arvestades

alaealise lapse ülalpidamist. Sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud ja

eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele. Võlgniku esindaja osundas

lähenevale sissenõude aegumistähtajale. Antud juhul on õiglane pöörata sissenõue sissenõudja

avalduse alusel võlgniku mittevaralise kahju hüvitisele.

3. Sissenõudja palus jätta kaebuse rahuldamata ja kohtutäituri otsuse jõusse ning poolte

menetluskulud nende endi kanda. Kohtutäitur on mittevaralisele kahjule sissenõuet pöörates

käitunud vastavalt TMS-le ja teinud õiglase ning põhjendatud otsuse, kasutades kohtutäituri

kaalutlusõigust. Võlgniku kaebuses esitatud etteheited on paljasõnalised ja need tuleb jätta

tähelepanuta. Võlgnik ei ole välja toonud, mida täpsemalt oleks tulnud sissenõudjal ja

kohtutäituril veel teha. Asjaolu, et võlgnik ei nõustu kohtutäituri otsuses väljatoodud

kaalutlustega, ei anna alust otsuse tühistamiseks. Võlgniku seisukoht on meelevaldne ega ole

kooskõlas seadusega, et mittevaralise kahju summa oleks tulnud arvestada 12-kuulise perioodi

peale. Asjakohatu on viide VÕS § 136 lg-le 2. Tegemist oli ühekordse maksega ja selliselt tuli

kohtutäituril ka seda arvestada.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Maakohus jättis võlgniku kaebuse rahuldamata (p 1). Kohtutäituri menetluskulud jäid tema

enda kanda (p 2) ja kõik ülejäänud menetluskulud jäid võlgniku kanda (p 3). Menetluskulud

määras maakohus kindlaks selliselt, et võlgnikult neid välja ei mõisteta (p 4).

4.1. Kaebuse p-des 2.37, 2.4 ja selle alapunktides 2.4.1-2.4.5 esitatud väiteid ei ole võlgnik

esitanud kohtueelses menetluses. Kohtumenetluse raames ei saa anda hinnangut väidetele,

millele kaebaja ei ole tuginenud kohtutäiturile esitatud kaebuses. Kohtutäitur ei ole otsuses ega

kohtule esitatud seisukohtades andnud hinnangut nendele väidetele. Kohus jättis kaebuse p-des

2.37, 2.4 ja selle alapunktides 2.4.1-2.4.5 esitatud väited tähelepanuta.

4.2. Täitemenetlus täiteasjas nr 026/2013/2126 on võlgniku suhtes algatatud sissenõudja

03.12.2013 avalduse alusel. Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 22.02.2013 otsus

2-23-1208

tsiviilasjas 2-11-11961. Kohtutäitur koostas 10.01.2019 täiteasjas võlgniku konto arestimise

akti LHV Pangas summas 524 417,40 eurot (koos kohtutäituri tasude nõudega). Arestimisaktis

on näidatud, et mittearestitav summa on 0 eurot, kuni kohtutäitur ei ole elatusmiinimumi

ulatuses palunud kontot vabastada. Võlgniku 28.01.2019 avalduse alusel vabastas kohtutäitur

29.01.2019 arestist tema sissetulekud LHV Pangas 1,33 elatusmiinimumi ulatuses, arvestades

alaealise lapse ülalpidamist. 20.12.2022 laekus võlgniku LHV Panga kontolt kohtutäituri

ametialasele kontole 8500 eurot. TMS § 131 lg 2 ja § 132 lg 1² kohaldamise eeldusi tuli

kohtutäituril hinnata arestimisakti koostamisel, mitte arestimisakti alusel igakordsel summa

kinnipidamisel. Selline tegevus koormaks ebaproportsionaalselt kohtutäiturit ja takistaks

täitemenetluse kiiret läbiviimist. TMS § 134 lg 1 sätestab, et kui muutuvad tingimused, millest

lähtudes on arvestatud sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, muudab kohtutäitur

arestimisakti võlgniku või sissenõudja avalduse alusel. Kui täitemenetluse jooksul ei esita

võlgnik vastavat avaldust ega uusi tõendeid, millega kaasneks vajadus arestimisakti

muutmiseks, ei ole kohtutäitur võlgniku majandusliku seisundi täiendava hindamiskohustusega

seotud. Sellise taotluse esitamise eelduseks on sissetuleku arestimise aluseks olevate asjaolude

muutumine. Esitatud asjaoludest ja tõenditest ei nähtu, et enne vaidlusaluse rahasumma

võlgniku kontole laekumist 20.12.2022 oleks võlgnik esitanud kohtutäiturile avalduse

arestimisakti muutmiseks. Kohtutäituril puudus teave kuni 27.12.2022 kaebuse laekumiseni, et

võlgnikul on kohtulahendist tulenevalt õigus saada mittevaralise kahju hüvitist ja selle

laekumisel pangakontole palub ta sellele sissenõuet mitte pöörata. 10.01.2019 arestimisakt koos

29.01.2019 muudatusega oli kehtiv ja õiguspärane on võlgniku LHV Pank kontolt 20.12.2022

arestitud 8500 euro ülekandmine kohtutäituri ametialasele kontole.

4.3. Kohtutäituri otsusest nähtub, et täitur on sissenõude pööramisel käsitlenud vaidlusalust

summat mittevaralise kahju hüvitisena ja selgitanud TMS § 131 lg 2 kohaldamise eeldusi, mis

võimaldab osadele lõikes 1 nimetatud sissetulekutele sissenõude pöörata, kui on täidetud

vastavad eeldused. TMS § 131 lg 2 kohaldamise eeldused on järgmised: sissenõudja avaldus

(1); sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja

nõude täielikule rahuldamisele (2); arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades

õiglane (3). Esimene eeldus on täidetud. Sissenõudja esitas 03.01.2023 kohtutäiturile võlgniku

kaebuse kohta kirjaliku seisukoha, mis sisaldab taotlust pöörata sissenõue mittevaralise kahju

hüvitisele. Täidetud on ka teine eeldus. 9 aasta jooksul on võlgnik 500 000 euro suurusest võlast

tasunud 1507,11 eurot (0,3 %). Võlgnik ei ole toonud esile, et tal on või tekib lähiajal muid

vahendeid, mille arvelt saaks sissenõudja nõude rahuldada. Täitemenetluse eesmärk on nõude

võimalikult kiire täitmine, arvestades seejuures ka võlgniku majanduslikku olukorda.

Sissenõudjal on õigustatud huvi saada kohtulahendiga talle väljamõistetud summad.

Sissenõude pööramisel vaidlusalusele summale väheneb võlgniku võlgnevus võlausaldaja ees

10 007,11 eurot, mis moodustab ~2% võlasummast, kuid märkimisväärses osas jääb võlg siiski

tasumata ja täitemenetlus jätkub. Kohtutäitur on kaalunud TMS § 131 lg 2 eelduste täitmist ja

poolte õigusi kogumis ning ei ole väljunud diskretsiooni piiridest. Kohus võlgniku õiguste

rikkumist ei tuvastanud. Kohtutäitur on võlgniku kaebust rahuldamata jättes teinud õiglase ja

seadusliku otsuse ning puudub alus kohtutäituri otsuse muutmiseks või tühistamiseks.

4.4. Kõik kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ja seisukohad ei oma

sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei viidanud ega vastanud.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud maakohtu 17.02.2023

määrus osas, millega kohus jättis võlgniku kaebuse rahuldamata (p 1) ja võlgniku

menetluskulud tema enda kanda (p 3). Võlgnik palub teha uue määruse, millega rahuldada

2-23-1208

võlgniku kaebus kohtutäituri vastu või saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule ning

jätta poolte menetluskulud kohtutäituri kanda.

5.1. Kohus on kaebust lahendades rikkunud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme. Jääb

arusaamatuks, millisele õigusnormile tuginedes on kohus leidnud, et kohus ei saa hinnangut

anda väidetele, millele kaebaja ei ole tuginenud kohtutäiturile esitatud kaebuses ning seetõttu

tuleb kaebuse p-des 3.3.7 ja 3.4 esitatud väited jätta tähelepanuta. Vastav avaldatud seisukoht

on üllatav. Kohtule ei tule sellist keeldu tsiviilkohtumenetluse seadustikust (TsMS) ega TMS-

st. Kohus on rikkunud üllatusliku otsuse vältimise keeldu. Kohus ei ole ka selgitamiskohustust

nõuetekohaselt täitnud, kuivõrd ei ole viidanud ühelegi õiguslikule alusele, mis annaks õiguse

kaebuses esitatud väited jätta tähelepanuta.

5.2. Kohus on rikkunud ka kohustust tagada poolte ärakuulamisõigus. Kohtutäituri 06.02.2023

menetlusdokument on võlgniku esindaja nõudmisel tehtud nähtavaks 23.02.2023. Võlgnikult

võeti võimalus esitada arvamus kohtutäituri seisukoha osas.

5.3. Asjakohatud on kohtu viited TMS §-le 134. TMS § 134 lg-d 1 ja 2 on mõeldud reguleerima

olukorda, kus muutuvad asjaolud seoses sissetuleku osaga, millele ei saa sissenõuet pöörata.

Ehk kui esinevad TMS §-s 132 toodud olukorrad. Grammatiliselt tõlgendades ei ole võimalik

jõuda teistsugusele järeldusele.

5.4. Kohtutäitur on otsuse tegemisel võtnud arvesse üksnes sissenõudja huve. Otsusest ei nähtu

võlgniku huvide kaalumist ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise asjaolusid ning

võlgnikule tekkinud kestvat tervisekahju, mida mittevaralise kahju hüvitis kompenseerib.

Mittevaralise kahju hüvitisele sissenõude pööramine ei ole võlgniku suhtes õiglane, kui kaaluda

ühelt poolt võlgniku kannatusi ja tema õigust mittevaralise kahju hüvitisele ning teiselt poolt

sissenõudja õigusi nõude osas. Võlgnikule on tegemist eluliselt tähtsa sissetulekuga.

5.5. Kohus ei või tõendite analüüsimisest loobuda põhjendusel, et need ei oma kohtu arvates

sisulist tähtsust. Tõendite põhjendamatu analüüsimata jätmisega on kohus rikkunud

põhjendamiskohustust.

6. Kohtutäitur leiab, et vaidlustatud määrus on õige ja põhjendatud ning palub jätta taotluse

selle tühistamiseks rahuldamata.

7. Sissenõudja palub jätta võlgniku määruskaebuse rahuldamata ja vaidlustatud määrus

muutmata. Võlgnik ei ole määruskaebuses välja toonud põhjendust või rikkumist, mille pinnalt

oleks võimalik määruskaebus rahuldada. Võlgniku mittenõustumine maakohtu määrusega ei

saa olla aluseks määruskaebuse rahuldamiseks.

8. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Võlgnik esitas koos määruskaebusega enda 22.02.2023 e-kirja maakohtule, milles palub

kohtutäituri 06.02.2023 dokumendi teha e-toimikus nähtavaks ja e-toimiku 23.02.2023 teate

selle dokumendi nähtavaks tegemise kohta. TsMS § 662 lg 3 järgi võib määruskaebuse

põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Esitatud tõend peab olema asjakohane

(TsMS § 238 lg 1). Võlgniku 22.02.2023 e-kiri on varasemalt kohtuasja toimikus olemas ja see

on esitatud korduvalt. Asjakohane tõend ei ole e-toimiku 23.02.2023 teade kohtutäituri

06.02.2023 dokumendi nähtavaks tegemise kohta, kuna selle dokumendi nähtavaks tegemine

2-23-1208

nähtub kohtute infosüsteemist. Eeltoodust tulenevalt tuleb taotlus täiendavate tõendite

vastuvõtmiseks jätta rahuldamata ja määruskaebusele lisatud dokumendid asja materjalide

juurde võtmata.

10. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt ja maakohtu

määrus TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. TMS § 218 lg-st 1 tulenevalt saab kohus asjakohastel

põhjendustel kaebuse rahuldamisel vaidlustatud kohtutäituri otsuse tühistada, kuid ei saa asuda

ise täitemenetlust korraldama. Ringkonnakohus ei saa algse otsuse tühistamise korral ise

kohtutäituri asemel uut otsust teha, millega rahuldatakse võlgniku kaebus kohtutäituri vastu (vt

ka RKTKm 01.06.2016, 3-2-1-36-16 p 23; TlnRnKm 17.01.2022, 2-21-16595 p 15).

Ringkonnakohus saab teha uue määruse, millega tühistab kohtutäituri otsuse, millega

kohtutäitur jättis võlgniku kaebuse rahuldamata ja kohustab kohtutäiturit kaebust uuesti läbi

vaatama. Seetõttu ei saa ringkonnakohus määruskaebust täielikult rahuldada, vaid seda tuleb

teha osaliselt. Ringkonnakohus vastab järgnevalt määruskaebuse väidetele ja esitab

põhjendused maakohtu määruse tühistamise kohta.

11. Võlgniku vastuväidete kohaselt on maakohus rikkunud ärakuulamisõigust, kuna

kohtutäituri 06.02.2023 vastus võlgniku kaebusele tehti nähtavaks 23.02.2023 ja võlgnikult

võeti võimalus esitada sellele arvamus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole antud juhul TsMS

§ 477 lg-st 4 tulenevat ärakuulamisõigust rikutud. Maakohus ei ole nõudnud võlgnikult

seisukoha esitamist viidatud kohtutäituri vastusele. Kohtu nõudmiseta ei tulene TsMS-st

võlgnikul kohustust esitada sellele seisukohta. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kohtutäituri

06.02.2023 vastus võlgniku kaebusele tehti võlgnikule ja tema esindajale nähtavaks

23.02.2023. Kolleegiumi hinnangul ei ole antud menetlusliku minetuse puhul tegemist

rikkumisega, mis tingiks vaidlustatud määruse tühistamise. Viidatud rikkumine on kõrvaldatud

sellega, et dokument on nähtavaks tehtud enne võlgniku 02.03.2023 määruskaebuse esitamist

ja võlgnikul oli võimalik sellele vastuväiteid esitada määruskaebusmenetluses.

12. Võlgniku väitel on maakohus leidnud ebaõigesti, et kohus ei saa anda hinnangut võlgniku

väidetele kohtule esitatud kaebuse p-des 3.3.7 ja 3.4, millele ei ole tuginetud kohtutäiturile

esitatud kaebuses. Võlgniku hinnangul on maakohus sellega rikkunud üllatusliku otsuse

vältimise keeldu ja selgitamiskohustust, kuna maakohus ei viidanud õiguslikule alusele, mis

annaks õiguse jätta võlgniku väited tähelepanuta. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus

õigesti, et kohus ei saa anda hinnangut võlgniku väidetele kohtule 23.01.2023 esitatud kaebuse

p-des 2.3.7, 2.4 ja selle alapunktides 2.4.1 kuni 2.4.5. Viidatud p-d vastavad võlgniku

25.01.2023 täpsustatud kaebuse p-dele 3.3.7, 3.4 ja selle alapunktidele 3.4.1 kuni 3.4.5.

Ringkonnakohus nõustub võlgnikuga osas, et maakohus on jätnud välja toomata õigusliku aluse

nende väidete hindamata jätmiseks. Ringkonnakohus saab maakohtu minetuse kõrvaldada.

12.1. Maakohus on tuvastanud õigesti, et kohtueelses menetluses esitatud kaebuses

kohtutäiturile (vt 23.01.2023 kaebuse lisa 4) puuduvad etteheited täiturile, mis on välja toodud

kohtule 23.01.2023 esitatud kaebuse p-des 2.3.7, 2.4 ja selle alapunktides 2.4.1 kuni 2.4.5.

Viidatud p-des toodud võlgniku vastuväidete järgi saab kohtutäitur maksimaalselt arestida

hüvitise summas 8479,60 eurot, kuna tuleb mittevaralise kahju hüvitisest enne arestimist maha

arvata ka summa, mis kulus võlgnikul mittevaralise kahju saamiseks, s.o õigusabikulud

summas 1520,40 eurot (p 2.3.7). Ühtlasi ei ole võlgniku väitel kohtutäitur arvesse võtnud

sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata TMS § 132 lg 1 ja 2 järgi (p-d 2.4 kuni 2.4.5).

Antud juhul ei ole tegemist vastuväidetega, mida kohus peaks omal algatusel kontrollima.

Kohus kontrollib TMS § 218 lg 1 järgse kaebuse lahendamisel täituri otsuse õiguspärasust.

Kohus ei saa asuda hindama väiteid, millele kaebaja ei ole tuginenud täiturile eitatud kaebuses.

Vastasel juhul muutuks sisutuks TMS §-s 217 sätestatu, mis peab võimaldama kaebuse esmalt

2-23-1208

lahendada kohtutäituril endal (vt ka TlnRnKm 20.09.2019, 2-18-15876 p 12.2; TlnRnKm

05.05.2020, 2-19-16272 p 18; TlnRnKm 28.05.2020, 2-19-10607, p 27; TrtRnKm 13.01.2021,

2-20-6903 p 8). Maakohus jättis seega õigesti TMS § 218 lg 1 alusel tähelepanuta võlgniku

väited, mis on esitatud kohtule 23.01.2023 esitatud kaebuse p-des 2.3.7, 2.4 ja selle alapunktides

2.4.1 kuni 2.4.5.

13. Ringkonnakohtus vaidlevad menetlusosalised jätkuvalt selle üle, kas antud juhul täiteasjas

mittevaralise kahju hüvitise arestimine ja sellele sissenõude pööramine on põhjendatud.

Maakohus leidis, et kohtutäitur on võlgniku 27.12.2022 kaebust rahuldamata jättes teinud

õiglase ja seadusliku otsuse ning puudub alus kohtutäituri 11.01.2023 otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu.

13.1. Mittevaralise kahju hüvitisele (TMS § 131 lg 1 p 6 ja lg 2) kohaldub ringkonnakohtu

hinnangul TMS § 134. TMS § 134 lg 1 kohaselt kui muutuvad tingimused, millest lähtudes on

arvestatud sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, muudab kohtutäitur arestimisakti

võlgniku või sissenõudja avalduse alusel. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et

mittevaralise kahju hüvitisele saab sissenõuet pöörata sarnaselt töövõimetoetusele (vt ka

RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482 p 15.2; TlnRnKm 25.11.2020, 2-19-17471 p-d 31, 33 ja 34;

TlnRnKm 05.05.2020, 2-19-16272 p-d 13 kuni 15, 17). Nii mittevaralise kahju hüvitis kui ka

töövõimetoetus on TMS § 131 järgne sissetulek, millele ei saa üldjuhul pöörata sissenõuet.

Erand on sätestatud TMS § 131 lg-s 2. Ehkki viidatud kohtulahendites ei ole otsesõnu asutud

seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitisele sissenõude pööramisel saab kohaldada TMS §-i

134, tuleneb ringkonnakohtu hinnangul antud sätte kohaldamise võimalus ka mittevaralise

kahju hüvitise puhul eelkõige täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ning võlgniku poolt

enda vara kohta teabe andmise kohustusest (TMS § 59). Kohtutäitur täidab talle esitatud

täitedokumenti ja kohtutäituril puudub täitemenetlust alustades teave, milline vara võlgnikule

kuulub ja milliseid sissetulekuid võlgnik saab. Riigikohus on leidnud, et kohtutäitur saab TMS

§ 130 jj järgseid piiranguid täitemenetluses arvestada üldjuhul vaid võlgniku sellekohase

avalduse alusel, sest enne arestimist ei ole kohtutäituril üldjuhul teavet, millist liiki sissetulekuid

võlgnik saab ja kas tal on ka nt ülalpeetavaid (vt ka RKTKm 16.11.2012, 3-2-1-110-16, p 17).

Seejuures ei ole kohtutäituril üldjuhul teavet ka selle kohta, kas võlgnikule laekub

täitemenetluse kestel mittevaralise kahju hüvitis. Seega peab võlgnik kohtutäiturit teavitama ka

sellest, kui võlgnikule laekub mittevaralise kahju hüvitis. Ringkonnakohtu hinnangul on

võlgnik seda antud juhul teinud.

13.1.1. TMS § 131 lg 2 kohaselt kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud

või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude

liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 6–7

nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel. Kohtutäitur kuulab

enne otsuse tegemist võimaluse korral võlgniku ära. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt

20.12.2022 laekus võlgniku kontole 8500 eurot, mille LHV Pank kandis 20.12.2022

arestimisakti alusel kohtutäiturile üle (vt 23.01.2023 kaebuse lisa 5 kohtutäituri otsus, p-d 4 ja

10). Võlgnik esitas 27.12.2022 kaebuse, millele on lisatud Harju Maakohtu 17.10.2022

kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-22-5669, millega mõisteti Clt võlgniku kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis summas 10 000 eurot. Sissenõudja esitas 03.01.2023 kohtutäiturile

võlgniku kaebuse kohta kirjaliku seisukoha, mis sisaldab taotlust pöörata sissenõue

mittevaralise kahju hüvitisele summas 8500 eurot, mis on välja makstud võlgniku kontole (vt

23.01.2023 kaebuse lisa 5 kohtutäituri otsus, p 9.2). Antud juhul ei saa asuda seisukohale, et

võlgnik pole kohtutäiturit mittevaralise kahju hüvitise arestimata jätmisest õigeaegselt

teavitanud. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kohtutäitur arvestama TMS § 131 lõikega 2 ja

võlgniku 27.12.2022 avaldust (kaebust) käsitlema õigeaegse TMS § 134 kohase teavitusena,

2-23-1208

kuna sissenõudja esitas avalduse alles 03.01.2023 ja enne seda esitatud võlgniku 27.12.2022

avaldus sisaldas teavet selle kohta, et tegemist on mittevaralise kahju hüvitisega. Kui

kohtutäituril tekkis 27.12.2022 kaebuse pinnalt kahtlus, kas tegemist on mittevaralise kahju

hüvitisega, saanuks kohtutäitur nõuda võlgnikult täiendavaid andmeid (TMS § 26 lg 1).

13.2. Kolleegium leiab, et antud juhul on tegemist on erandliku olukorraga, mis õigustab TMS

§ 131 lg 2 kohaldamata jätmist. Riigikohus on rõhutanud, et sissenõude pööramisel tuleb

arvestada nõude liiki ja sissetuleku suurust (RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482 p 17.3).

Käesolevas asjas on tegemist panga nõudega summas 500 000 eurot võlgniku vastu ja võlgniku

sissetuleku suurus on olnud minimaalne. Täitmisavaldus täiteasjas on esitatud 03.12.2013 ja 9

aasta jooksul on 500 000 euro suurusest võlast tasutud 1507,11 eurot (0,3 %) (vt 23.01.2023

kaebuse lisa 5 kohtutäituri otsus, p 12). Ehkki tegemist on suure nõudega ja sellest on täietud

üksnes marginaalne osa, ei ole ringkonnakohtu hinnangul õiglane konkreetse mittevaralise

kahju hüvitise arvelt sissenõudja nõude rahuldamine. Hüvitis on võlgnikule makstud seetõttu,

et ta on avalikku korda kaitstes (joobes juhi liiklusest eemaldamine) saanud raske

tervisekahjustuse. Eraisiku poolt omal initsiatiivil avaliku korra kaitsmine on kõrget tunnustust

vääriv tegu. Olukorras, kus võlgnik oma tervise hinnaga kaitses avalikku korda ja aitas ära hoida

suurema kahju, mis võinuks kaasneda, kui joobes juht oleks liiklemist jätkanud, oleks äärmiselt

ebaõiglane arestida talle välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis panga nõude katteks.

Seejuures tuleb arvestada, et võlgnik sai avalikku korda kaitstes raske tervisekahjustuse, millest

ta jätkuvalt taastub ja mida peaks mittevaralise kahju hüvitis korvama. Asjaolud, et võlgnik on

panga nõudest ära maksnud vaid väikese osa ja see nõue võib hakata aeguma, ei õigusta raske

tervisekahjustuse eest hüvitise saamata jätmist.

14. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud võlgniku mittevaralise kahju hüvitise arestimine ja

sellele sissenõude pööramine. Vaidlustatud kohtutäituri 11.01.2023 otsus ja maakohtu

17.02.2023 määrus tuleb tühistada ning kohtutäituril tuleb võlgniku kaebus uuesti läbi vaadata.

15. TsMS § 442 lg 5 järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 ja § 477¹ lg-ga 2 peab kohus hagita

asjas tehtava lõpplahendi (määruse) resolutsioonis lahendama mh esialgse õiguskaitse

abinõudega seotud küsimused. Kaebus kohtutäituri otsuse peale lahendatakse hagita menetluses

(TsMS § 475 lg 1 p 15), milles esialgse õiguskaitse kohaldamist reguleerib eraldi TMS § 218

lg 2 teine lause. Praegusel juhul maakohus 01.02.2023 määrusega rahuldas võlgniku taotluse

täitemenetluse 026/2013/2126 peatamiseks kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava lõpplahendi

jõustumiseni ilma tagatist nõudmata. Maakohtu vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus

oleks asja lahendades otsustanud esialgse õiguskaitse abinõu rakendamist puudutavad

küsimused. Arvestades, et TMS § 218 lg 2 järgi on võimalik täitemenetlust kuni kaebuse

lahendamiseni peatada, tuleb TsMS § 445 lg 2 alusel koosmõjus TsMS § 477¹ lg-ga 2 maakohtu

01.02.2023 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu tühistada.

16. Määruskaebuse osaline rahuldamine ja maakohtu sisulise lahendi muutmine tingib ka

menetluskulude jaotuse muutmise TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel. Võlgnik saavutas

kaebusega enda eesmärgi, kuna vaidlustatud maakohtu määrus ja kohtutäituri otsus tühistati.

Ringkonnakohus leiab, et maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg

1 teise lause ja TsMS § 172 lg 10 alusel jätta kohtutäituri kanda.

17. Erinevalt maakohtu määratust jätab ringkonnakohus menetluskulud kohtutäituri kanda.

Praegusel juhul ei ole maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Seega ei määra

võlgniku ja sissenõudja menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus (vt ka RKTKm

15.11.2023, 2-22-4432 p 13). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva määruse jõustumisest.

2-23-1208

18. TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg