1-23-3345/39 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 6. märtsil 2024. a, Tallinn

Kriminaalasja number

1-23-3345

Kohtukoosseis

Janika Kallin, Markus Kärner ja Inna Ombler

Kriminaalasi

Jaanar Sõmeri süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 28. novembri 2023. a otsus

üldmenetluses

Apellant

Prokurör

süüdistatava Jaanar Sõmeri lepinguline kaitsja Madis

Mahlapuu

Merike Lugna

Süüdistatav

Jaanar

Sõmer

(isikukood

37507224244,

ülejäänud

isikuandmed maakohtu otsuses, tlk 137)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 28. novembri 2023. a otsus

kriminaalasjas nr 1-23-3345 muutmata.

2. Jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.

3. Jätta

kaitsja

taotlus

menetluskulude

hüvitamiseks

rahuldamata

ning

apellatsioonimenetluse kulu Jaanar Sõmeri kanda.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

Maakohtu otsus vaidlustatud osas:

1. Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 28. novembri 2023. a otsuse alusel tunnistati Jaanar Sõmer

süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 230 päevamäära ehk 4485 eurot.

Kooskõlas KarS § 68 lg 1 arvestati süüdistatava eelvangistus 2 päeva karistusaja hulka ning

Jaanar Sõmeril jäi kanda rahaline karistus 224 päevamäära, mis on 4368 eurot. Mõistetud

karistus jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata, kui Jaanar Sõmer ei

pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg hakkas kulgema

kohtuotsuse kuulutamise päevast. Kohus lahendas menetluskulud ning määras kindlaks

asitõendite suhtes rakendatavad meetmed. Otsusega konfiskeeriti süüdistatavalt kuriteo

toimepanemise vahend, vintraudne püstol Walther koos salvega, milles oli 15 padrunit.

Maakohtu otsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgmised.

2. Kriminaalasjas vaieldi tõendite lubatavuse, usaldusväärsuse ja kogumata jätmise üle.

2.1 Prokurör esitas kohtule KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel tunnistaja AK ütlused. Kaitsja seisukoht,

et kohus ei võinud tõendit vastu võtta, pole õige. Pelgalt fakt, et tunnistaja ütlused sarnanevad

teiste tunnistajate ütlustega, ei muuda neid automaatselt ebausaldusväärseks. Tunnistaja ütlusi

tuleb hinnata samadel alustel nagu ülejäänud tõendeidki. Asjakohane pole kaitsja väide, et

tunnistajat ei kuulatud üle kohe pärast sündmust, vaid 2 päeva pärast selle toimumist.

Ajavahemik on väga lühike, võrreldes sellega, et kohtus küsitletakse tunnistajaid pea 3 aastat

hiljem. Ütluste vastuvõtmisest pole põhjust keelduda ka sel põhjusel, et kaitsjal ei ole võimalik

tunnistajat küsitleda. KrMS § 291 lg 3 järgi peab vastaspoolel olema üksnes küllaldane

võimalus esitada ütlustele vastuväiteid ja kaitsja pole öelnud, et ta ei saanud seda teha.

2.2 Tunnistaja SV ütlused selle kohta, mida ta on teistelt inimestelt n.ö Vaigu-pundi kohta

kuulnud, ei ole tõendiks, sest need ei vasta KrMS § 66 lg 21 sätestatud tingimustele. Lisaks ei

kinnita kohtule esitatud kirjalikud tõendid SV sõnu selle kohta, et Käru aleviku elanikud on

mitu korda pöördunud politsei poole kaebusega, sest kannatanu MV ja tema sõbrad kasutavad

pürotehnikat.

2.3 Kuigi kriminaalasjas on esitatud tõendeid selle kohta, et 19. detsembril 2020. a koos

kannatanu MVga Käru poe juures viibinud tunnistajad on varem pannud toime rikkumisi, ei

muuda see fakt nende ütlusi automaatselt ebausaldusväärseks. Tunnistajate ütlusi tuleb hinnata

kogumis teiste tõenditega, mitte ühelgi tõendil pole ette kindlaksmääratud jõudu.

2.4 23.01.2023. a sündmuskoha vaatlusprotokollis ja 24.10.2023. a kannatanu MV ütluste ja

olustiku seostamise protokollis talletatut saab arvestada osaliselt. Need peaks tõendama asjaolu,

et sündmuskoht oli piisavalt valgustatud. Kuigi mõlemas protokollis on fikseeritud

tänavavalgustuspostide asukohad, ei tõenda enam kui 2 aastat hiljem läbi viidud

menetlustoimingud tõsikindlalt seda, kas lambid kuriteosündmuse ajal põlesid või mitte.

2.5 Kaitsja etteheide, et kriminaalmenetluse alustamise teatises pole märgitud, kes

kuriteosündmusest teatas, pole asjakohane. See ei puuduta kuidagi menetletava kuriteo

teokoosseisu.

Kuigi

Häirekeskusesse

19.12.2020

kell

19.40.40

telefoninumbrilt

XXXXXXXXX tehtud kõne kestusega 04.27 audio on andmebaasist aegumise tõttu kustutatud,

ei too see seik endaga kaasa kõrvaldamata kahtlusi, mida peaks tõlgendama J. Sõmeri kasuks.

3. Süüdistuses kirjeldatud sündmus (relvaga ähvardamine) on tõendatud, süüdistatava ütlused

on osaliselt ebausaldusväärsed.

3.1 Kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistuses näidatud ajal, s.o 19.12.2020. a kella 16.20

paiku olid kannatanu MV ja tunnistajad KS, MP, KV ja AK Käru alevikus Jaama tn 2 asuva

kaupluse Coop ees ja kasutasid seal pürotehnikat. MVl tekkis sõnaline konflikt J. Sõmeri

elukaaslasega. Mõnda aega pärast seda, kui SV koju läks, sõitis kaupluse ette J. Sõmer.

Kannatanu, tunnistaja ja süüdistatava enda ütlustega on tõendatud, et J. Sõmer oli poe juurde

jõudes närviline ja ärritunud, sest ta seostas MV pidevate pahandustega. Edasiste sündmuste

kohta andsid kannatanu ja tunnistajad ning süüdistatav lahknevaid ütlusi. Kannatanu MV ja

tunnistajad AK, KS ja MP ütlesid, et J. Sõmer ütles esmalt kurja häälega V , tule siia, võttis siis

relva, tegi sellega laadimisliigutuse ja sihtis MV, kuid süüdistatav ütles, et ta seda ei teinud.

3.2 Kannatanu ja tunnistajate MP, KS ja AK ütlused kannatanu ja süüdistatava paiknemise

kohta hetkel, mil J. Sõmer relva välja tõmbas, on valdavas osas kokkulangevad. Mõningad

erisused on, kuid need pole ulatuslikud ja põhjendatavad sellega, et inimeste võime sündmusi

tajuda ja neid hiljem mäletada, on erinev. Ütlused ei lange liigselt kokku, igaüks on sündmusi

kirjeldanud oma sõnadega ja detailides erinevalt. Kannatanu ütlusi ei sea kahtluse alla tõsiasi,

et ta helistas Häirekeskusesse mitu tundi hiljem. MV selgitas, et tegi seda alles siis, kui oli

sõprade ja emaga nõu pidanud. Tunnistaja MP ütlusi on võimalik KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel

kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel. MP läks kohe pärast seda, kui ta MV

käest juhtunust kuulis, kannatanu juurde. Viimane rääkis MPle sündmusest vahetult pärast selle

toimumist ja nii nagu ta kohtuski rääkis. Järelikult kinnitavad MP ütlused kannatanu ütluste

järjepidevust. Tunnistaja MP kirjeldab sündmusi veidi teisiti kui teised. Tema puhul tuleb

arvestada seda, et ta oli teistest noorem, alles 14-aastane. Lisaks selgitas tunnistaja, et ta sai

relva nähes ärevushoo. MP ütlustest tuleb jätta välja osa, kus ta väidab, et J. Sõmer tõmbas relva

välja vasakul pool olnud kabuurist ning kirjeldab J. Sõmeri ja MV vahelist vestlust. Kannatanu

MV ütlused on usaldusväärsed vaatamata sellele, et tema ütlustes oli võrreldes varasemalt

räägituga vastuolu. Kohtueelses menetluses ütles kannatanu, et kui ta kuulis relva laadimise

heli, ei hakanud ta enam tagasi vaatama, kohtus väitis MV, et ta vaatas tagasi. Kannatanu

selgitas, et ta mäletab nüüd, et vaatas kindlasti tagasi. Seda fakti kinnitasid nii vahetud

tunnistajad KS, AK ja MP kui ka KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes vahendlik tunnistaja (s.o poe ette

jäänud) KV. Viimase ütlusi saab kasutada teiste tunnistajate ütluste usaldusväärsuse

kontrolliks.

3.3 Süüdistatav ei ole usaldusväärne tõendiallikas. Õige pole süüdistatava J. Sõmeri väide, et

sündmuskoht oli pime ja seal ei olnud piisavalt valgust selleks, et kannatanul oli võimalik näha,

mida ta tegi. Esiteks ei esitanud süüdistatav mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema sõnu, et

sündmuskohal asuv lamp paigaldati sinna pärast 19.12.2020. a vahejuhtumit. Selle kohta,

milline valgustus tol õhtul poe juures oli, andsid ütlusi kannatanu MV, KS, MP, KV, AK, RJ ja

SV. Viimased kaks selgitasid riimuvalt, et poe juures oli pime. Samas tuli SV poodi teiselt poolt

ja ei käinud seal, kus sündmus aset leidis. Ülejäänud tõendid kogumis (eelkõige tunnistajate

ütlused) võimaldavad teha järelduse, et tänavavalgustus põles ja see oli piisav nägemaks, mida

süüdistatav teeb. J. Sõmeri ütlused selle kohta, et sündmuskohal oli teisigi inimesi peale tema,

kannatanu ja tunnistajate, jäid paljasõnaliseks.

3.4 J. Sõmer ütles kohtus, et ta küll järgnes MVle, kuid ei võtnud välja mitte relva, vaid

taskulambi ja tegi sellega lihtsalt klõpsu. Süüdistatava ütlused selle kohta, miks ta võttis taskust

taskulambi ja põhjustas sellega kuuldava heli, ei ole ajaliselt järjepidevad ja eluliselt usutavad.

Süüdistatava ütlused selle kohta, kus tema ja teised sündmuskohal viibinud isikud paiknesid,

on oluliselt erinevad kannatanu ja tunnistajate ütlustest.

4. KarS § 120 lg 1 objektiivne ja subjektiivne teokoosseis on täidetud.

4.1 Tõendatud on, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas ütles J. Sõmer MVle V , tule siia, võttis

relva, tegi laadimisliigutuse ja sihtis sellega MV. Kannatanu andis ütlusi, et ta tundis hirmu,

sest teda sihiti laetud relvaga. Kannatanu sõnu kinnitab fakt, et ta jooksis minema pärast seda,

kui kuulis laadimisega kaasnevat heli ja nägi enda poole sihitud relva.

4.2 J. Sõmer pani teo toime otsese tahtlusega. Väline teopilt näitab, et süüdistatava tegu oli

suunatud kannatanus hirmu tekitamisele. Süüdistatav teadis, et kui ta võtab relva välja, teeb

laadimisliigutuse ja sihib teist isikut, annab see adressaadile alust põhjendatud kartuseks, et

relvaga võidakse talle tekitada mistahes tervisekahjustus.

5. J. Sõmeri teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole.

5.1 Asjaolu, et poisid kasutasid kaupluse ees pürotehnikat, mis oli alaealistele mõeldud I klassi

pürotehniline toode ja viskasid ühe neist maha siis, kui J. Sõmeri elukaaslane SV neile lähenes,

ei ole käsitatav KarS § 28 lg 1 sätestatud ründeolukorrana. Samuti ei olnud tegu kollektiivse

õigushüve (avalik kord) kaitsmisega, sest see ülesanne on riigiorganitel, avalikul võimul.

Kollektiivset hüve saab kaitsta siis, kui rünne tabab vahetult eraisikut. Küll aga võis J. Sõmer

oma tervise või vara vastu suunatud ründena mõista seda, kui tema auto ette/lähedale kukkus

pürotehniline toode. Kõiki tõendeid kogumis ja olukorda ex ante hinnates võis J. Sõmeri

omandis ja tervise kahjustamist pidada tõenäoliseks. Vaatamata eeltoodule ei tegutsenud J.

Sõmer hädakaitses. Esiteks näitavad nii süüdistatava sõnad kui ka käitumine, et ta hindas tema

vastu suunatud rünnet lõppenuks juba sel hetkel, kui ta autost väljus. Teiseks tahtis süüdistatav

kannatanuga rääkida nädalatagusest sündmusest ning seda ei saa paigutada mõistete vahetu

rünne või vahetult eesseisev rünne alla. Süüdistatava ütlused, et ta tundis hirmu teiste

sündmuskohal viibinud ja seal tema arvates viibivate isikute ees, ei ole õiged. On tõendatud, et

tunnistajad olid süüdistatava vaateväljas ning nad ei kasutanud pürotehnilisi tooteid. Lisaks

manitses J. Sõmer noori enne sündmuskohalt lahkumist ning see näitab, et tunnistajate kohalolu

ei hirmutanud teda.

5.2 Erinevalt hädakaitsest võib hädaseisundi tingida oht mistahes õigushüvele, sh avalik kord.

Kaitsja väide, et poe ees olnud kannatanu ja tunnistajad rikkusid pürotehniliste toodete

kasutamisega avalikku korda, on tõendatud ja õige. Samas ei olnud nende tegu vältav, sest

süüdistatava ütlustes ja kirjalikes tõendites kajastatud vahejuhtumid on eraldiseisvad. Olukorda

ex ante hinnates võib öelda, et poiste tegu oli vahetu oht avalikule korrale ja rahule. Vaatamata

eeltoodule ei olnud J. Sõmeri tegu kohane päästmistoiming. Avalikus kohas käitumise

üldnõuete täitmist kontrollib politsei ning linna- või vallavalitsus, J. Sõmeril oli võimalik

pöörduda politsei poole, kuid seda ta ei teinud. Lisaks oli süüdistataval võimalus MVga

rahulikult vestelda, kuid tõendid räägivad sellest, et J. Sõmer läks (teadmata, kas kannatanu on

varasemate vahejuhtumitega üldse tõsikindlalt seotud) MVga varasemaid arveid klaarima.

Süüdistatav oli ärritunud ja olukord kasvas üle omakohtuks.

6. Maakohus kuulutas motiveeritud kohtuotsuse 28. novembril 2023. a.

Jaanar Sõmeri kaitsja Madis Mahlapuu apellatsioon:

7. Kaitsja taotleb ringkonnakohtult tühistada Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 28. novembri

2023. a otsus J. Sõmeri süüdi mõistmises KarS § 120 lg 1 järgi ning mõista süüdistatav õigeks.

Alternatiivselt palub apellant tuvastada KrMS § 339 lg 1 p-des 7, 8, 12 või KrMS § 339 lg 2

sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse

oluline

rikkumine,

mida

pole

võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistada maakohtu otsus ja saata kriminaalasi maakohtule

uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus.

8. Maakohus langetas süüdimõistva kohtuotsuse puuduliku tõendikogumi põhjal, otsuse

tegemisel kasutati ebausaldusväärseid ütlusi ja lubamatuid tõendeid. Kohtuotsusest ei ole

jälgitav, kuidas on kohus lugenud J. Sõmeri osas tuvastatuks kõik süüteokoosseisu tarvilikud

elemendid. Süüdistuses kajastatud faktiliste asjaolude tõendamise kohustus on prokuratuuril,

seda prokurör pole teinud ning kohtuotsus on rajatud ainult oletustele ja kohtu

siseveendumusele. Kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tuleb kooskõlas KrMS § 7

lg 3 tõlgendada tema kasuks.

8.1 Kohtueelne menetlus oli pealiskaudne ning selle käigus jäeti välja selgitamata nii mõnedki

olulised faktid, sh asjaolud, mis viisid süüdistuses kirjeldatud konflikti tekkimiseni. Prokuratuur

reageeris kaitsja KrMS § 225 korras 15. veebruaril 2021. a tehtud taotlusele formaalselt ning

see tõend esitati ka kohtule. Maakohus ei andnud tõendile hinnangut ja rikkus sellega

kohtuotsuse põhistamise nõuet. Kohtueelses menetluses jäeti kogumata Häirekeskusesse tehtud

kõne salvestis, mida kohtuliku arutamise ajaks enam ei olnud. Lisaks jäeti kohtueelses

menetluses tegemata sündmuskoha vaatlus. Seda puudust üritati kõrvaldada 2 aastat hiljem,

kuid hilinenud menetlustoiming tegematajätmist ei asenda ega korva. Kehtiva kohtupraktika

järgi ei või kohus tõendite vähesuse korral asuda süüdistaja rolli. Paraku on maakohus nii

käitunud ja lappinud kohtueelse menetluse puudujääke oma siseveendumuse abil. Kohtuotsus

on suuresti rajatud oletuslikele ja hüpoteetilistele väidetele, mis ei põhine tuvastatud asjaoludel.

Nii näiteks on väärad maakohtu järeldused sündmuskoha valgustuse kohta. Tunnistaja RJ

näiteks ei öelnud, et poe kõrval olnud lamp põles. Järelikult esineb kahtlus, kas valgustus oli

piisav. Kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning kuna poe külje juures oli

pime, ei saanud ei kannatanu ega tema sõbrad näha asjaolusid, mis on seotud relva välja

tõmbamisega. Juhul, kui valgustust ei olnud, ei ole usaldusväärsed ka tunnistajate KS, MP ja

AK ütlused.

8.2 Kannatanu MV ütlused ei ole usaldusväärsed ning maakohus poleks tohtinud neile tugineda.

Kannatanu ütlused ei ole ajaliselt järjepidevad väga olulise faktilise asjaolu kohta: varem on

MV väitnud, et ta ei vaadanud tagasi ja järelikult ei saanud ta näha J. Sõmeri käes olevat relva.

MV ei osanud kohtus selgitada, miks ta nii ütles.

8.3 Tunnistaja AK ütlused ei ole lubatav tõend. Kaitsjal ei olnud võimalik ütlustele esitada

vastuväiteid.

8.4 Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, et tunnistaja MP ütlusi saab kasutada kannatanu

ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Süüdistuses kirjeldatud

vahejuhtum toimus 19.12.2020. a kella 16.30 paiku. Politseile teatati sündmusest 3h hiljem,

kell 19.40. Järelikult sai MV oma sõpradest tunnistajatega vahepeal kokku ja piisavalt kaua

arutada. Pealegi kuulas kannatanu üle patrullpolitseinik TJ, mitte MP. Järelikult pole viimase

ütlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel võimalik

kasutada.

8.5 J. Sõmer andis usaldusväärseid ütlusi. Mis puudutab sündmuskoha valgustatust, siis selle

kohta kontrollitavaid tõendeid ei ole. Muus osas on süüdistatav erinevalt kannatanust andnud

ammendavad selgitused. Kohtu rakendatud loogika järgi tuleks tõendite kogumist välja jätta ka

kannatanu ja tema sõpradest tunnistajate ütlused.

9. Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust. J. Sõmer tegutses hädakaitses, välistatud ei ole

ka hädaseisund.

9.1 Puudub vaidlus selle üle, et J. Sõmer tõrjus 19.12.2020. a ilmselgelt vahetut rünnet oma

varale ja võimalikku eelseisvat rünnet oma tervisele. Seda, et mõlemad ohud olid reaalsed,

märkis otsuses ka maakohus. J. Sõmeri ütlustega on tõendatud, et tal oli hirm, kui ta liikus poe

külje peale, pimedusse. Ta nägi seal liikumas mitut kogu ja ta ei teadnud, kes need on ja kui

palju neid on. Ta ei teadnud, kas neil inimestel on pürotehnilisi tooteid või lausa relvi.

Kirjeldatud olukorras on relva väljavõtmine oma julgeoleku tagamiseks põhjendatud ja see ei

ole õigusvastane tegevus. Maakohtu seisukoht, et J. Sõmer ei tegutsenud vahetu ründe

puudumise tõttu hädakaitses, pole nõustumisväärne. Oht oli jätkuvalt olemas. KarS § 28 lg 3

järgi ei välista õigust hädakaitsele võimalused vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise

isiku poole.

9.2 Hädaseisundi tunnused on olemas ja tõendatud. Kriminaalasjas esitatud tõendite järgi ei ole

PPA varem reageerinud ja tegelenud MV ning tema kaaslaste avaliku korra vastu suunatud

rikkumistega. J. Sõmer ja tunnistaja SV andsid ütlusi, et sel põhjusel on MVl ja tema seltskonnal

tekkinud karistamatuse tunne. Lisaks kinnitab PPA 29.09.2023. a vastus seda, et MV ja sõbrad

panid enne 19.12.2020. a J. Sõmeri poolset sekkumist Käru alevikus järjekordselt toime avaliku

korra rikkumised.

10. Kokkuvõtvalt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS § 338 p-de 1,

2 ja 3 kohaselt kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus, materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine ning kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

Apellatsioonimenetluse edasine käik:

11. Tallinna Ringkonnakohus määras 30. jaanuaril 2024. a, et J. Sõmeri kaitsja apellatsioon

lahendatakse kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti tähtaeg kirjalike

seisukohtade esitamiseks. Seda võimalust kasutas prokuratuur.

Prokuratuuri seisukoht:

12. Kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja

28.11.2023. a otsuse tühistamiseks põhjust pole.

13. Arusaamatu on apellandi seisukoht, et maakohus ei hinnanud kaitsja poolt 15.02.2021. a

KrMS § 225 korras esitatud taotlust. Esiteks pole taotlus KrMS § 63 mõttes üldse tõend. Teiseks

taotles kaitsja tunnistajate SV ja RJ ülekuulamist, 19.12.2020. a Häirekeskusesse tehtud kõne

salvestise asja juurde võtmist. Tunnistajad kuulati nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus üle,

kõnesalvestis ei olnud enam säilinud. Kuigi sündmuskoha vaatlus jäi vahetult pärast sündmust

tegemata, vaadeldi 23.01.2023. a olustikku. Kaitsja taotlusel lisati kriminaalasja materjalidele

2020. a Käru alevikus politseile tehtud avaldused ja kaebused avaliku korra rikkumise kohta.

Maakohus hindas tunnistajate SV ja RJ ütlusi, olustiku vaatlusprotokolli ning Käru alevikus

2020. a aset leidnud korrarikkumisi.

14. Maakohus on õigesti viidanud, et süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa selle

sõnalisest kritiseerimisest. Kaitseversiooni tuleb aktiivselt tõendada. Maakohtu järeldus, et

sündmuskoht oli piisavalt valgustatud, põhineb kannatanu ja tunnistajate ütlustel. Süüdistatav

väitis vastupidist: poe taga oli pime ja tänavavalgustuslamp paigaldati Laiale tn-le pärast

sündmust. Oma väite kinnituseks Jaanar Sõmer mitte ühtegi tõendit ei esitanud.

15. Maakohus ei teinud tõendite hindamisel vigu. Kohus leidis pärast kannatanu ja tunnistajate

ütluste kõrvutamist põhjendatult, et need riimuvad ja seega on kannatanu ütlused

usaldusväärsed vaatamata sellele, et ta andis kohtueelses menetluses ja kohtus erinevaid ütlusi

selle kohta, kas ta relva nägi või mitte. Tunnistaja AK ütlused on lubatav tõend. Kooskõlas

KrMS § 291 lg 1 p 1 võib tunnistaja varasemad ütlused vastu võtta siis, kui tunnistaja on surnud.

Kohtuotsus ei põhine täielikult või määravas ulatuses AK ütlustel, see tõend on vaid osa

suuremast kogumist. Maakohus võis kasutada tunnistaja MP ütlusi kannatanu ütluste

usaldusväärsuse kontrollimiseks. Ajavahemik kella 16.30 ja 19.40 vahel ei ole nii pikk

väitmaks, et kannatanu ei olnud tunnistajale sündmusest rääkimise ajal enam tajutu mõju all.

Maakohtul on õigus, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed. Jaanar Sõmer andis eri

menetlusetappidel erinevaid ütlusi. Ilmnenud vastuolusid süüdistatav usutavalt ei selgitanud.

16. Maakohus analüüsis põhjalikult tõendeid ning nende põhjal kohtu seisukoha kujunemine

on jälgitav. Resolutiivosa järeldused vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtu

järeldustega mittenõustumine ei tähenda seda, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused.

Kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava süüdiolekus üles ei jäänud.

17. Maakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohus leidis õigesti, et J. Sõmer ei

tegutsenud hädakaitses. Esiteks ei saa rääkida mitte mingisugusest süüdistatava vastu suunatud

vahetust ründest ajal, mil ta MVle järgnes ning teiseks ei viita mitte ükski tõend ning Jaanar

Sõmeri enda käitumine sellele, et süüdistatav oli hirmunud. Maakohtu seisukoht, et

hädaseisundit KarS § 29 mõttes ei esinenud, on samuti kohane ja kooskõlas uuritud tõenditega.

Süüdistataval oli võimalik olukorrale reageerida ja see lahendada seadusliku käitumisega, s.o

kas kutsuda politsei või MVga rahulikult rääkida.

Ringkonnakohtu seisukoht:

18. Kolleegiumi hinnangul tuleb J. Sõmeri kaitsja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata

järgmistel põhjustel.

19. Esiteks on J. Sõmeri kaitsja seisukohal, et maakohus rajas otsustuse tõenditele, mis olid

lubamatud (AK ütlused) ja ebausaldusväärsed (kannatanu ja tema sõprade ütlused). Lisaks jättis

maakohus tõendite kogumist põhjendamatult välja süüdistatava ütlused ning täitis tõendamisel

tekkinud lüngad oletustega.

20. Puudub vaidlus, et kohtueelses menetluses üle kuulatud tunnistaja AK oli kriminaalasja

kohtuliku arutamise hetkeks surnud (tlk 46). Sel põhjusel taotles prokurör 18.10.2023. a istungil

KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel tunnistaja varasemate ütluste vastu võtmist ja avaldamist. Kaitsja

vaidles prokuröri taotlusele vastu öeldes, et tal pole võimalik tunnistajat küsitleda. Lisaks leidis

apellant, et AK ütluste usaldusväärsuses on põhjust tugevalt kahelda, sest tunnistaja kuulati üle

alles 2 päeva pärast väidetavat kuriteosündmust ning tema ütlused on äravahetamiseni sarnased

teiste noorukite ütlustega. Nendele argumentidele maakohus oma otsuses juba vastas.

Apellatsioonis heidab kaitsja ette seda, et AK ütluste vastuvõtmisel rikuti KrMS § 291 lg 3 p 3

sätestatud õigust esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud

maakohus midagi valesti. Ütluste vastuvõtmine oli kooskõlas kehtiva seadusega ning kaitsja sai

maakohtu istungil esitada oma argumendid selle kohta, miks ei tohiks kohus tõendit vastu võtta

või lahendi tegemisel kasutada.

21. KrMS § 291 lg 3 järgi võib kohus KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 sätestatud juhtudel erandina

vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

1) ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses; 2)

kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku

seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks; 3) tõendi vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada

neile ütlustele vastuväiteid.

22. Tunnistaja AK ütlused on deponeerimata (tlk 47-49). Kannatanu selgitas, et AK hukkus

autoõnnetuses (MV ütlused tlk 83). Tunnistaja surm oli järelikult ootamatu ja sellisel juhul ei

ole enam mitte kuidagi võimalik tagada vastaspoolele õigust tunnistajat küsitleda. Vastuväide,

et deponeerimata ütlused on lubamatud, sest kaitsjal/süüdistataval ei õnnestunud realiseerida

oma küsitlusõigust, vääriks kaalumist juhul, kui tunnistaja surm oli sündmus, mida menetleja

pidi ette nägema. Näiteks siis, kui tunnistaja põdes kindla surmlõppega haigust ja tema ütlusi

ei deponeeritud. Ülejäänud vastuväidete kohta (ütlused on ebausaldusväärsed, sest need on

kahtlustatavaga ja teiste tunnistajatega kokku lepitud) märkis maakohus otsuses, et AK ütlusi

tuleb hinnata kohtupraktikas kinnistunud reegleid järgides ehk kogumis teiste tõenditega.

Milles seisneb maakohtu eksimus või milles seisnes vastuväidete esitamise võimatus olukorras,

kus neid siiski esitati, apellatsioonist ei selgu. Apellandi lakooniline remark, et tal ei olnud

võimalik AK deponeerimata ütlustele vastuväiteid esitada, on olemasolevate andmete põhjal

ainetu ja tegelikult apellatsioonis ka sisustamata. Põhistamata apellatsiooniväitele on keeruline

vastata.

23. Süüdistatav J. Sõmer sai kohtulikul arutamisel võimaluse anda ütlusi. Nende kõrvale

jätmine põhjusel, et räägitu pole kohtu jaoks usaldusväärne, ei tähenda kohtuliku uurimise

ühekülgsust või puudulikkust. Isikuliste tõendiallikate (sh süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja

AK) ütluste usaldusväärsust käsitleb kolleegium edaspidi, sest apellant on tõstatanud küsimuse

kannatanu ja tema sõprade usaldusväärsusest üldisemalt väites, et tegemist oli eelnevalt

kooskõlastatud valeütlustega.

24. Kaitsja etteheidetega, mis puudutavad sündmuskoha vaatluse tegemata jätmist ning

kustutatud kõnesalvestist, võib iseenesest nõustuda, kuid siin ei saa adressaadiks olla

maakohus. Tegemist ei ole tõenditega, mis jäid kogumata maakohtu otsustuse tõttu. Tõesti,

kohtus tõusetus vaidlus mh selle üle, kas ja kui piisavalt oli Käru alevikus asuva kaupluse

ümbrus 19.12.2020 .a valgustatud. Õigeaegne sündmuskoha fikseerimine aidanuks selles

küsimuses tõe tuvastamisele tõenäoliselt kaasa. Õige on kaitsja tähelepanek, et mitu aastat

hiljem läbi viidud toimingud (vt siinkohal 23.01.2023. a olustiku vaatlusprotokoll, tlk 36-41 või

24.01.2023. a ütluste ja olustiku seostamise protokoll, tlk 42-45) ei anna mitte mingisugust

ülevaadet selle kohta, milline oli (või võis olla) sündmuskoha valgustatus väidetava teo

toimepanemise hetkel. Samas on väär kaitsja seisukoht, et sündmuskoha vaatluse tegemata

jätmise tõttu tekkis oluline tõendamislünk, mida pole hiljem mitte kuidagi võimalik ületada.

Apellandi etteheide, et maakohus tugines oletustele ja siseveendumusele pole samuti õige.

Maakohus valis ainuvõimaliku ja lubatava viisi: kohus tuvastas sündmuskohal valitsenud olud

isikuliste tõendiallikate ütlustele tuginedes. Küsimus, kas kannatanu ja tunnistajad valetasid või

mitte, taandub nende ütluste usaldusväärsusele, see ei tähenda, et maakohus jõudis valele

järeldusele ebapiisava tõendusmaterjali tõttu.

25. Mis puudutab Häirekeskusesse tehtud kõne salvestist, siis siin on maakohus tegelikult

seisukoha võtnud öeldes, et J. Sõmeri süüküsimust see otseselt ei puuduta. Ringkonnakohus on

maakohtuga päri. Kaitsja pole tegelikult tõendi kaalu selgitanud ning jätnud kasutamata

võimalused tema jaoks väidetavalt väga olulise, kuid hävinenud tõendi sisu taastamiseks.

26. Kohtueelses menetluses esitas kaitsja KrMS § 225 korras taotluse (tlk 61-65), milles ta palus

mh võtta asja juurde 19.12.2020. a MV või kolmandate isikute poolt Häirekeskusesse tehtud

kõne salvestis (taotluse p 3.3). See, miks salvestis kaitseülesande täitmiseks vajalik on,

taotlusest ei selgu. Prokuratuur rahuldas kaitsja taotluse (tlk 66-68). Kaitsjale vastati (pärast

korduvat taotlust, tlk 69-71), et kõne audio on aegumise tõttu kustutatud (tlk 72, 73-74).

Kaitseaktis (tlk 10) rõhutab apellant, et prokuratuur nõustus salvestise asja juurde võtmisega,

kuid kohtueelses menetluses ei selgitatud välja, kes Häirekeskusesse helistas. Kaitseaktis on

seega nii menetlejale kui ka prokuratuurile adresseeritud etteheide, kuid põhjendust, miks on

tõend kaitsepositsiooni jaoks oluline, menetlusdokumendis jätkuvalt ei ole. Seda, et menetleja

ei vaevunud kohtueelses menetluses Häirekeskusesse 19.12.2020. a õhtul kõne teinud isikut

välja selgitama, kordas kaitsja ka apellatsioonis (p 1.6). Kolleegium märgib, et kaitsjale esitatud

andmebaasi väljavõttel (tlk 73) on jäädvustatud helistaja telefoninumber. Olukorras, kus kaitsja

heitis menetlejale esmalt ette seda, et helistaja isik jäeti välja selgitamata, võinuks kaitsja teha

taotluse, et helistaja isik identifitseeritaks abonentnumbri abil. Seejärel avanenuks võimalus see

isik tunnistajana kohtusse kutsuda. Ringkonnakohtu arvates on mõistlik eeldada, et kui

hävinenud tõend on sellise kaaluga, et seda esitada tahtnud isiku arvates võiks see tõsikindlalt

muuta kohtu(te) järeldusi tõendamiseseme asjaolude suhtes, tehakse arvestatavaid pingutusi

tõendi taastamiseks. Seda käsilolevas asjas ei tehtud ning sestap ongi põhjust öelda, et

hävinenud tõend pole tõe tuvastamisel ka kaitsja arvates määrav.

27. Kaitsja viitab apellatsioonis asjaolule, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust KrMS

§ 339 lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes. Kolleegium neid rikkumisi ei näe. Maakohus on oma otsustust

põhjendanud, kohtu järeldustega mittenõustumine ei tähenda põhistuste puudumist. Pärast

tõendite hindamist tuvastas maakohus faktilised asjaolud ja leidis, et J. Sõmeri tegu on

tõendatud ning tuleb kvalifitseerida KarS § 120 lg 1 järgi. Kohtuotsuse resolutiivosas esitatud

järeldused vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja oma kliendi õigeks mõistmist väga lihtsal

põhjusel: maakohus eksis tõendite hindamisel, sest J. Sõmer rääkis tõtt ning kannatanu ja tema

sõbrad valetasid.

28. Ringkonnakohus nendib, et üks klassikalisi võtteid hindamaks, kas inimene rääkis tõtt või

mitte, on ütluste kõrvutamine teiste tõenditega. Antud juhul on selleks ainult teiste tunnistajate

ütlused.

29. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus korrektselt tuvastanud järgmised asjaolud, mida

kaitsja ei vaidlusta: 1) 19.12.2020. a õhtul oli MV koos oma sõpradega Käru aleviku kaupluse

juures ja nad kasutasid pürotehnilisi tooteid; 2) noorukite tegevus häiris J. Sõmeri elukaaslast,

tal tekkis konflikt MVga, mille käigus kannatanu ülbitses; 3) SV läks poodi ja palus, et poiste

paugutamisele reageeriks kaupluse müüja RJ, kuid viimane keeldus politseid välja kutsumast;

4) SV helistas ja kaebas J. Sõmerile; 5) pärast SV lahkumist ilmus poe juurde ärritunud J.

Sõmer, kellel oli kaasas relv. Kolleegium märgib, et loetletud faktilisi asjaolud põhinevad

süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate riimuvatel ütlustel. Vaieldakse selle üle, mis pärast J.

Sõmeri ilmumist toimus. Sündmuskohal või selle vahetus läheduses olid lisaks kannatanule ja

süüdistatavale veel AK, MP, KS ja KV. Ülejäänud kohtus ristküsitletud tunnistajad (RJ, MP,

SV) olid eemal.

30. Ringkonnakohtule arusaadavalt on kaitsja seisukohal, et kõik tunnistajad olid kannatanu

sõbrad, temaga koos korduvalt korda rikkunud noorukid ning sündmuse järgselt jäi neil

piisavalt aega (pea 3 tundi), et ütlused kokku leppida. Alustades viimasest, ei ole see usutav.

Esiteks ei saa vaidlust olla selles, et tõenäoliselt väitsid tunnistajad erinevalt kannatanust ka

kohtueelses menetluses seda, et MV pööras ennast korraks tagasi ja nägi J. Sõmeri käes olevat

relva. Esiteks ei saa vaidlust olla selles, et tõenäoliselt väitsid tunnistajad erinevalt kannatanust

ka kohtueelses menetluses seda, et MV pööras ennast korraks tagasi ja nägi J. Sõmeri käes

olevat relva. Seda järeldab ringkonnakohus sellest, et selles osas ei tõusetunud maakohtus

vajadust avaldada tunnistajate KS ja MP kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1

alusel. Olukorras, kus kannatanu ja tunnistajad leppisid valeütluste andmises kokku, tekib

küsimus, miks kannatanu (kui eelduslikult enim huvitatud osapool) ühisest kokkuleppest

praktiliselt kohe pärast selle sõlmimist enam kinni ei pidanud. Teiseks on maakohus

põhjendatult viidanud, et kaitsja väide, mille kohaselt on noorukite ütlused äravahetamiseni

sarnased (ja mis võib kohtupraktikas omaksvõetud arusaama järgi olla üks valeütluste

tunnismärke) pole õige. Maakohus on nentinud, et ütlused on detailides erinevad (vt maakohtu

otsuse lk 10 pöördel), sh on kohus märkinud, et näiteks MP ütlused tuleb osaliselt

tõendikogumist välja jätta, sest ta ei pruukinud oma vanuse ja ärevushoo tõttu kõike

adekvaatselt tajuda (vt maakohtu otsuse lk 9). Kaitsja väitega, et tunnistajad olid kannatanu

sõbrad ja temaga koos varem korda rikkunud ning andsid sel põhjusel kindlasti valeütlusi, ei

saa üldse nõustuda. Samaväärselt võiks öelda, et süüdistatava ütlusi pole mõtet hinnata, sest ta

valetab, kuna kirglikul jahimehel on huvi säilitada relvaluba. Kolleegium nendib, et noorte

jaoks on sõprussuhted kahtlemata olulised, kuid fakt, et inimesed omavahel tihedalt suhtlevad

või on varem mitte kõige korrektsemalt käitunud, ei vabasta kohtuid tõendite hindamise

kohustusest. Apellandi versioon sõbra aitamisest oleks arvestatav motiiv kindlasti olukorras,

kus kannatanu jaoks oleks midagi enamat kaalul (nt kahtlustataks või süüdistataks teda

õigusrikkumises). Sellist olukorda hetkel ei ole.

31. Apellant ei nõustunud maakohtu järeldusega, mis puudutas sündmuskoha valgustatust.

Mõistetavalt üritab kaitsja väita seda, et poe juures oli nii pime, et kannatanu ja tunnistajad ei

saanudki näha, mis eseme J. Sõmer taskust välja võttis. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks

maakohu argumentatsiooni korrata, sest sellega on põhjust täielikult päri olla. Omalt poolt lisab

kolleegium ainult seda, et pole eluliselt usutav, et aleviku elanike jaoks nii olulise koha –

kaupluse – ümbrus oli kottpime. On mõistlik eeldada, et mingisugune valgustus seal siiski oli.

Süüdistatava ütlusi vaadates on ilmne, et ta üritab luua mulje, et sündmuskoha vahetus

läheduses ei põlenud mitte ükski tänavavalgustuslamp. Maakohus on kohaselt viidanud, et see

versioon ei haakunud lisaks kannatanu ja tema sõprade ütlustele näiteks ka kaupluse müüja RJ

sõnadega. Kõik loetletud inimesed väitsid, et Laia tn alguses olev lamp põles või võis põleda.

Seda, et MV jooksis minema mööda Laia tn, ütlesid nii süüdistatav kui ka kannatanu. Selles

osas, et sündmuskoht oli pime, jäävad kaitsja apellatsiooniväited seega tagajärjetuks.

32. Edasiste sündmuste kohta märkis maakohus, et põhjus, miks süüdistatava ütlused pole

usaldusväärsed on see, et J. Sõmer andis sündmuskohal olnud inimeste paiknemise ja liikumise

kohta ning kuriteosündmuse kohta sootuks teistsuguseid ütlusi, kui kannatanu ja tunnistajad.

Väga lihtsustatult väitis süüdistatav, et kui ta poe juurde jõudis, hakkas MV üksinda ära liikuma

ning oli tema vaateväljast kadunud juba siis, kui ta kannatanut nimepidi nimetas. Rohkem ta

MV sel õhtul ei näinudki ning järelikult ei saanudki kannatanu mitte mingisugust eset tema käes

näha ja väidetavat laadimisliigutust kuulda. Kannatanu ja tunnistajad ütlesid, et MV ja MP

hakkasid koos eemalduma alles pärast seda, kui J. Sõmer hüüdis, et V , tule siia. MVle ja MPle

järgnesid väikese vahega tunnistajad AK ja KS, KV jäi paigale. Tunnistajad MP, AK ja KS

väitsid, et nad nägid, kuidas J. Sõmer võttis taskust relva, vinnastas selle ja sihtis lahkuvat

kannatanut. MV keeras ennast korraks ringi, nägi relva ja põgenes. Pärast J. Sõmeri lahkumist

rääkisid relva näinud tunnistajad sellest ka nurga taha jäänud KVle.

33. Kaitsja on seisukohal, et MV ütlused ei ole usaldusväärsed. Apellandi hinnangul ei ole

kannatanu andnud ajaliselt järjepidevaid ütlusi. Kui lähtuda argumendist, et tõtt rääkiva inimese

ütlused on igal ajahetkel samasisulised, ei saa mööda vaadata, et vajadus avaldada varasemaid

ütlusi tõusetus ka süüdistatava ristküsitlemisel. Vaatamata eeltoodule tuleb nõustuda kaitsjaga,

et detail, milles vastuolu ilmnes, on asja lahendamisel määrava tähtsusega. Juhul, kui kannatanu

pidas vajalikuks lahkuda ainult seetõttu, et ta soovis vältida eesseisvat ja tõenäoliselt

ebameeldivat

dialoogi

endast

vanema

meesterahvaga,

annab

see

alust

kahelda

süüdistusversiooni paikapidavuses.

34. Niisiis väitis kannatanu kohtus, et J. Sõmer sõitis autoga kohale, jättis auto poe ette, tuli

autost välja ja hakkas nimepidi kutsuma „V tule siia, V tule siia“. Võimalik, et süüdistatav

kutsus teda selle pärast, et tal oli eelnevalt J. Sõmeri naisega konflikt. Ta ütles teistele, et lähme

ära. Nad hakkasid selle pärast liikuma, et süüdistatav hüüdis kurja tooniga. Nad jõudsid poe

küljele koos K (KS), M (MP) ja Aga (AK). K (KV) tuli just poest välja ja ei liikunud sellepärast

koos nendega. Ta oli kaugemal, kuulis relva laadimise häält ja vaatas selja taha. J. Sõmer sihtis

relvaga ja siis ta hakkas jooksma. Kui ta vaatas taha, siis J. Sõmer sihtis teda relvaga. Ta nägi

relva tänavavalgustuse tõttu hästi. Ta tundis hirmu, sest teda sihiti laetud relvaga ja ta jooksis

mööda Laia tänavat. Seevastu kohtueelses menetluses rääkis MV, et „hakkasin kartma ja

hakkasin jooksma ja kohe kuulsin ka relvalaadimise liigutuse häält. See hääl tekib sellest, kui

püstoli kelk tagasi tõmmatakse ja käib selline iseloomulik laadimise heli. Ma ei hakanud enam

tagasi vaatama ja jooksin Laia tn suunas“. Vastuolu selgitades ütles MV, et ta ei andnud

kohtueelses menetluses valeütlusi, kuid ta ei oska öelda, miks ta on erinevalt rääkinud.

Maakohus pidas kannatanu ütlusi usaldusväärseks. Esiteks selle pärast, et need riimusid

sündmuskohal olnud ja kuriteosündmust pealt näinud MP, AK ja KS ütlustega ning teiseks sel

põhjusel, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitas ka politseiametnik MP, kes selgitas,

mida MV talle 19.12.2020. a õhtul pärast kella 19.00 rääkis.

35. Kolleegium märgib, et süüdistatava versioon (mitte midagi sellist, mida väidavad kannatanu

ja tunnistajad pole kunagi toimunud) vastandub täielikult ülejäänud tõendikogumile. Järelikult

tuleks J. Sõmeri sõnu uskudes lähtuda eeldusest, et kannatanu ja tema sõbrad mõtlesid loo

sellest, kuidas süüdistatav MV relvaga ähvardas, lihtsalt välja. Väljamõeldis kooskõlastati,

sellest räägiti oma vanematele (vt näiteks MV, MP, KV ütlused) siis politseile ning lõpuks

kohtule. See ei ole eluliselt usutav. Esiteks on nii detailset valet loetud tundidega väga keeruline

välja mõelda. Teiseks ei vaidle süüdistatav selle vastu, et tal oli relv kaasas. Kolmandaks

rääkisid noorukid sündmusest samal õhtul oma vanematele. Siinkohal tekibki lihtne küsimus,

et isegi kui vale mõeldi välja selleks, et võimalike probleemide korral saaks fookuse oma

käitumiselt (poe ees paugutite kasutamine, täiskasvanuga ülbitsemine) J. Sõmerile viia, siis

sellises olukorras pole lapsevanemate asjasse segamine vähemalt esialgu üldse vajalik.

36. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et MV põhjendus – ma ei tea, miks ma varem teisiti

rääkisin – pole tegelikult selline, mida saaks pidada vastuolu adekvaatseks selgitamiseks.

Samas räägib kannatanu kasuks tõsiasi, et kõik sündmuskohal viibinud ja vahejuhtumit oma

silmaga pealt näinud tunnistajad kinnitavad, et MV keeras ennast korraks ümber. Samal õhtul

rääkis kannatanu seda ka politseiametnik MPle. Need asjaolud kahandavad vastuolu kaalukust.

Lisaks ei ole tegelikult asjaolu, kas MV nägi relva või mitte, ka määrav. MV ütlused selle kohta,

et ta igal juhul mõistis ja sai aru, et J. Sõmeri tähelepanu oli suunatud talle, kuigi sündmuskohal

viibis ka teisi inimesi ning süüdistataval on relv, sest ta kuulis kelgu vinnastamist, on olnud

läbivalt ühetaolised.

37. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus pole süüdistatava versiooni kõrvale jättes

eksinud. Kriminaalasjas on kannatanu ja tunnistajate MP, AK ning KS ütlustega tõendatud, et

19.12.2020. a ähvardas J. Sõmer MV relvaga. Kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust

kinnitavad KV ja MP. Mis puudutab viimast, siis kolleegiumi hinnangul on MP ütlustega

tõendatud, et kannatanu rääkis politseile juhtunust ca 3 tundi hiljem. Sündmuse ja

edasirääkimise vahele jääv aeg on seega mõõdetav tundides. Maakohus kasutas MP ütlusi

kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ning sel juhul ei peeta, kehtiva kohtupraktika

järgi KrMS § 66 lg 22 p 2 sätestatud kriteeriumit vahetu üldse määravaks (RKKKo 3-1-1-73-

15, p 11). Asjaolu, kes kannatanu ametlikult üle kuulas, pole tähtis. On eluliselt usutav, et enne

menetlustoimingute alustamist viib väljakutsele reageerinud patrulltoimkond ennast väidetava

sündmuse tehioludega kurssi ning seda tehakse väljakutse teinud inimesega vesteldes. Lisaks

tuleb MP ütluste puhul silmas pidada, et kuigi maakohus viitas neile üksnes kannatanu ütluste

usaldusväärsuse hindamisel, vastavad need KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud tingimustele.

Viidatud normi järgi on vahendliku tunnistaja ütlused tõendiks juhul, kui tunnistaja ütluste

sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui

nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas

tõde. MP küsitles MV samal õhtul, küsitluse hetkel oli sündmusest möödunud ca 3 tundi. Mõne

tunni pikkune ajavahemik ei ole kõikide eelduste kohaselt veel selline, mis annaks alust öelda,

et intsidenti vahetult kogenud inimene on suutnud sellest juba mentaalselt eemalduda. Lisaks

tuleb tajutu mõju hindamisel arvestada ka seda, mis laadi sündmusega tegu oli. Teatud

juhtumite korral võib toime mööduda võrdlemisi kiiresti. Näiteks materiaalsete muredega mitte

kunagi kimpus olevalt inimeselt varastatakse spordisaalis rahakott, milles on paarsada eurot

sularaha. Käsilolevas kaasuses ähvardati teismelist relvaga ning on mõistlik eeldada, et sellise

sündmuse mõju on eeltoodud näitest märksa kestlikum. Kokkuvõtvalt on MP ütlused selle

kohta, mis toimus 19.12.2020. a õhtul poe juures, iseseisvaks tõendiks.

38. Maakohus on õigesti leidnud, et KarS § 120 lg 1 sätestatud objektiivne teokoosseis on

täidetud. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et ta sai aru, et süüdistataval on relv, see vinnastati,

ta tundis hirmu ja põgenes. Sündmust vahetult pealt näinud MP, AK ja KS ütlesid riimuvalt, et

pärast relva nägemist/laadimisliigutuse kõlamist lisas kannatanu kiirust ja põgenes

sündmuskohalt. Maakohus on viidanud ka keskmise mõistliku kõrvalseisja kriteeriumile.

Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et olukorras, kus ärritunud inimene võtab relva,

vinnastab selle ja sihib teist, on põhjust tunda siirast hirmu, et seda võidaksegi järgmisel hetkel

sihipäraselt kasutada. Tulirelv ja vihane inimene on piisav kombinatsioon eeldamaks kõige

halvemat. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et tegemist on tervisekahjustusega

ähvardamisega. Sellest, et noormehed võtsid J. Sõmeri tegu tõsiselt, kõneleb tegelikult ka fakt,

et nad otsustasid praktiliselt kohe rääkida juhtunust oma vanematele. Maakohus leidis, et J.

Sõmer tegutses MV ähvardades otsese tahtlusega. Tegelikult viitab nii objektiivne teopilt kui

ka ebaõnnestunud kaitseversioon suisa sellele, et J. Sõmer võis teo panna toime kavatsetult. Nii

selgitas süüdistatav siis, kui ta rääkis taskulambiga n.ö klõpsu tegemisest, et tema eesmärgiks

oligi poisse hirmutada. Arutades asja üksnes kaitsja apellatsiooni alusel ei saa ringkonnakohus

süüdistatava olukorda raskendada ning seega ei mõjutaks kolleegiumi edasine arutluskäik

raskemast tahtluse liigist mitte kuidagi maakohtu järeldust.

39. Mis puudutab apellandi väiteid selle kohta, et süüdistatav tegutses kas hädakaitses või oli

hädaseisundis, siis need on argumendid, mis suurt tähelepanu ei pälvi. Seda juba sel põhjusel,

et tuvastatud faktilised asjaolud lükkavad kaitseversiooni veenvalt ümber. Maakohtu otsuses

sisalduv arutluskäik selle kohta, milliseid pürotehnilisi tooteid võisid MV ja tema sõbrad võisid

kasutada, on tarbetu. Kuigi kohus pidi kaitsja kohtuvaidluses esitatud argumente analüüsima ja

juurdlema, kas paugutite kasutamine oli rünne J. Sõmeri vara/elu/tervise või avaliku korra vastu

või mitte, ei ole maakohtu seisukohad kooskõlas kohtule esitatud tõenditega. Usaldusväärsete

tõendite kogum võimaldab väita, et 19.12.2020. a õhtul Käru alevikus asunud kaupluse Coop

juures hargnema hakanud sündmuste käik oli järgmine: MV ja tunnistajad kasutasid poe juures

pauguteid. See häiris poodi läinud J. Sõmeri elukaaslast, kes tegi noormeestele märkuse.

Oodatud tulemuse asemel (poisid lõpetavad oma tegevuse) MV ülbitses, teised naersid ning

irvitasid (vt tunnistaja ütlused tlk 100). J. Sõmeri elukaaslane kaebas esmalt kaupluse müüjale

RJle, kes ignoreeris tunnistajat ja see suurendas SV frustratsiooni veelgi. Ärritunud SV helistas

seejärel oma elukaaslasele, kes vihastas ja tuli MV n.ö paika panema. Ringkonnakohtu

hinnangul on versioonid võimalikust hädakaitsest ja hädaseisundist tuletatud hiljem,

õigustamaks süüdistatava tegu. Sellest kõneleb mh ka fakt, et SV on avalduse politseile (tlk 58-

60) allkirjastanud alles 15.02.2021. a (ja mis peaks tõendama MV ja tema sõprade pikaajalist

õigusvastast käitumist, mida politsei on vaatamata Käru aleviku elanike korduvatele

pöördumistele järjekindlalt ignoreerinud), samal päeval, kui J. Sõmeri kaitsja esitas

prokuratuurile pärast kriminaalasja materjalidega tutvumist KrMS § 225 korras taotluse.

Olukorras, kus süüdistataval on info, et poisid paugutavad ja ülbitsevad poe juures, pole eluliselt

usutav, et J. Sõmer pidas isegi juhul, kui tema auto ette midagi visati, seda tõsiseltvõetavaks

rünnakuks. Lisaks ei pea ringkonnakohtu hinnangul süüdistatava räägitu paika. Arvestades

seda, kui ootamatult ja kiiresti kannatanu ja tunnistajate sõnul auto poe juurde jõudis ning seda,

et erinevalt SVst MV J. Sõmerit (kui endast vanemat meesterahvast) kartis, ei ole usutav, et

noormehed viskasid pürotehnilisi tooteid süüdistatava auto ette.

40. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et J. Sõmeri kaitsja apellatsioon tuleb jätta kooskõlas

KrMS § 337 lg 1 p 1 rahuldamata. Apellandi viited materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele

ning kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele ei ole põhjendatud. Kliendile mõistetud

karistust, menetluskulude jaotust ja konfiskeerimisotsustust kaitsja ei vaidlustanud ning selles

osas ei pea kolleegium ka vajalikuks apellatsiooni piiridest väljuda. Pärnu Maakohtu Paide

kohtumaja 28.11.2023. a otsus tuleb jätta muutmata.

41. Apellant esitas taotluse apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. Taotluse järgi on

menetluskuluks lepingulise kaitsja poolt Jaanar Sõmerile osutatud õigusabiteenuse eest

makstud summa. Kuivõrd ringkonnakohus jättis kaitsja poolt Jaanar Sõmeri huvides esitatud

apellatsiooni KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel rahuldamata, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS

§ 185 lg 2 alusel Jaanar Sõmeri kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/