2-21-19564/36 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Margit Jäätma, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 4. märts 2024

Tsiviilasja number

2-21-19564

Tsiviilasi

Sinear OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma

hagi Heldi Maidra vastu rahaliste kohustuste täitmise

tagasivõitmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

16 015 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. juuni 2023 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sinear OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13. veebruar 2024

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Sinear OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Toomas Saarma, esindaja Sulev Mander

Vastustaja (kostja): Heldi Maidra (ik: XXXXXXXXXXX,

esindajad vandeadvokaat Jüri Sirel ja vandeadvokaadi abi

Taavi Hein

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 19. juuni 2023 otsus

muutmata. Muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Sinear OÜ (pankrotis) kanda.

3. Välja mõista Sinear OÜ-lt (pankrotis) Heldi Maidra kasuks menetluskulud 2137 eurot

80 senti.

4. Sinear OÜ-l (pankrotis) tuleb väljamõistetud menetluskuludelt 2137 eurot 80 senti

tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Sinear OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma (hageja) esitas 14.12.2021 maakohtule

Heldi Maidra (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks Sinear OÜ (pankrotis)

(võlgnik) poolt kostjale rahaliste kohustuste täitmine 13.04.2018. a 10 220 eurot ja

20.04.2018. a 5795 eurot ning mõista kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 16 015 eurot.

Hagiavalduse kohaselt võttis Tartu Maakohus 15.11.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-16419

menetlusse Filart OÜ avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ja nimetas võlgnikule

ajutise pankrotihalduri. 19.12.2018 kohtumäärusega kuulutati välja võlgniku pankrot.

Hageja tegi võlgniku pankrotimenetluses kindlaks, et 14.12.2016 kandis kostja võlgnikule

10 000 eurot selgitusega „Laen kuni 30.03.2016 kokkulepitud laenuintressiga 220 eur“ ja

16.10.2017. a 5383,49 eurot selgitusega „Laen Sinear OÜ-le. Aastane intress 15%“. Võlgnik

on teinud kostjale kaks tagasimakset: 13.04.2018. a 10 220 eurot ja 20.04.2018. a 5795 eurot.

Võlgniku rahaliste kohustuste täitmine kostjale kahjustab võlausaldajate huve ning tuleb

pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks tunnistada. Rahalised

kohustused on kostjale täidetud vähem kui kaks aastat enne ajutise halduri nimetamist ning

kostja on võlgniku lähikondne (kostja on alates 08.05.2008 võlgniku juhatuse liige ja alates

20.04.2009 osanik, kellele kuulub 66,67% osadega määratud häältest).

Ajutise halduri 03.12.2018 arvamuse järgi on võlgnikul kohustusi kordades rohkem kui vara.

Võlgnevused tarnijatele tekkisid 2017. a esimesel poolel ja suurenesid oluliselt 2018. aastal.

15.11.2018 seisuga oli võlgnevusi tarnijatele 268 829,59 eurot. Võlgnikul oli arvamuse

koostamise hetkel vara 127 475,49 eurot ja kohustusi vähemalt 549 002,79 eurot. Arvamusest

järeldub, et võlgnik oli maksejõuetu juba enne kostjale rahaliste kohustuste täitmist. Võlgnik

oli mitut aastat tegutsenud kahjumlikult, tarnijate ees oli võlgnevus rohkem kui aasta ning

võlgnevused suurenesid oluliselt perioodil, mil võlgnik kostjale maksed tegi. Alates 2018. a

märtsist ei osalenud võlgnik ühelgi ehitushankel, kuna selleks puudusid varalised võimalused.

Ilma vaidlusaluste makseteta oleks võlausaldajate nõuded rahuldatud suuremas ulatuses.

Maksed kostjale ei olnud vajalikud võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Võlgniku

lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis võlgniku maksejõuetusest (PankrS § 113 lg 2).

Võlgniku pankrotimenetluses on II rahuldamisjärgus tunnustatud nõudeid 328 734,60 eurot ja

III rahuldamisjärgus 5232 eurot. Kostjale maksete tegemise ajal olid sissenõutavaks muutunud

järgmised nõuded: Eesti Horisontaalpuur OÜ nõue 42 846,60 eurot (sissenõutavaks muutunud

13.10.2017); OÜ TAVT nõue 9798,37 eurot (30.12.2016); Terre Ehitus OÜ nõue 6524,65 eurot

(21.03.2018); A&O Maamõõdubüroo OÜ nõue 1104 eurot (14.12.2017); OÜ Risliti Elekter

nõue 9500 eurot (14.03.2018); OÜ Taltsi Talu nõue 15 527,99 eurot (21.07.2017);

Lõunakivi OÜ nõue 7731,05 eurot (21.01.2018); Uponor Infra OY nõuded 61 343,70 eurot

(01.04.–04.07.2017) ja OÜ Lokaator nõue 2032 eurot (17.12.2017). Nõuded on rahuldamata.

Kostja ei esitanud nõuete kaitsmisel nõuetele vastuväiteid. Esitatud andmete õigsust on kostja

kinnitanud ka võlgniku vandega.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei kahjustanud laenumaksed kostjale

võlausaldajate huve. Laenude intress oli 15% ja laenude kiire tagastamine oli võlgniku huvides.

Võlgnik ei olnud maksete tegemise ajal maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks kohustuste

täitmise tõttu, kostja ei teadnud maksejõuetuse saabumisest. Pärast kostjale laenude tagastamist

jätkus võlgniku majandustegevus rohkem kui pool aastat ning võlgnik täitis kohustusi kõikidele

võlausaldajatele. 2016. a majandusaasta kahjum oli 94 660 eurot, kuid võlgnikul oli raha kontol

108 717 eurot ning nõudeid ja ettemakseid 245 007 eurot. 2017. a majandusaasta kahjum oli

239 289 eurot, kuid raha kontol oli 52 786 eurot ning nõudeid ja ettemakseid 180 645 eurot.

15.11.2018 seisuga oli võlgniku aktiva 184 318,77 eurot, lisaks nõuded teiste äriühingute vastu.

Võlgnik tegi kuni 21.11.2018 makseid kokku 565 949 eurot, maksed kostjale on sellest 1,7%.

Võlgnik osales kuni 2017. aastani hangetel ja teostas suuremahulisi ehitusprojekte. 2017. a

augustis sõlmis võlgnik töövõtulepingu Narva Pimeaia rekonstrueerimiseks, lisaks olid

lepingud Vinni Vallavalitsuse ja Vaivara vallaga. Kolme lepingu kogumaksumus oli

1 382 317,72 eurot, millega võlgnik oleks katnud kõik oma kohustused ja teeninud kasumit.

Võlgnik ei osalenud 2018. aastal hangetel, kuna pooleli oli suur kohtuprotsess

AS-ga Transcom, lisaks oli põhirõhk Narva Pimeaia ehitusel. Narva Pimeaia ehitusel anti

võlgniku nimel tagatis 90 000 eurot. Tagatise andis ka kostja eraisikuna ning kuna tal ei olnud

võimalik rohkem tagatisi anda, ei saanud võlgnik hangetel osaleda.

Kostja esitas menetlusliku tasaarvestusavalduse. Kostjal on hagi rahuldamisel hageja vastu

nõue PankrS § 119 lg 4 ja § 146 lg 1 p 1 alusel ning õigus nõue tasaarvestada hageja nõudega.

3. Hageja leidis, et kostja ei saa võimalikku tasaarvestusõigust menetluses kasutada. Hagi

rahuldamisel tuleb tagasivõitmise tagajärgedele kohaldada PankrS § 119 lg-t 5.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 19. juuni 2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning mõistis Sinear OÜ-lt (pankrotis) välja H. Maidra kasuks menetluskulud 7212 eurot.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Sinear OÜ-l (pankrotis) tasuda lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli kuni 01.01.2021 kehtinud pankrotiseaduse (§ 109 lg 1;

§ 113 lg 1 p 3, lg 2) järgi võimalik rahalise kohustuse täitmine tagasi võita, kui on täidetud

järgmised eeldused: a) kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist;

b) kohustus täideti võlgniku lähikondsele; c) kohustuse täitmine kahjustab võlausaldajate huve.

Kostjal tuleks vastuväitena tõendada, et võlgnik oli kohustuse täitmise ajal maksejõuline ega

muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.

Kohus nõustus hagejaga, et maksete tegemine kostjale ei olnud vajalik võlgniku

majandustegevuse jätkamiseks. Asjaolu, et laenude maksmisega viivitamisel oleks suurenenud

kostjale makstav viivis, ei tähenda tingimata, et maksete tegemine on otstarbekas.

Võlausaldajate huvid oleksid kahjustatud eelkõige siis, kui ilma vaidlusaluse tehinguta oleks

võlgnikul olnud võimalik vähemalt ühele võlausaldajale maksta võlg tagasi suuremas summas.

Hageja peaks näitama ära, et võlgnikul olid sissenõutavaks muutunud võlad ja ilma makseteta

kostjale oleks jaotusettepaneku kohaselt jaotamisele minev pankrotivara olnud suurem.

Hageja nimekirja kohaselt olid maksete tegemise ajal sissenõutavaks muutunud järgmised

pankrotimenetluses tunnustatud nõuded: Eesti Horisontaalpuur OÜ nõue, OÜ TAVT nõue,

Terre Ehitus OÜ nõue, A&O Maamõõdubüroo OÜ nõue, OÜ Risliti Elekter nõue, OÜ Taltsi

Talu nõue, Lõunakivi OÜ nõue, Uponor Infra OY nõuded ja OÜ Lokaator nõue.

Tartu Maakohus kinnitas jaotusettepaneku 11.01.2022 määrusega. Hageja väitel ei ole ühegi

võlausaldaja nõuet täies ulatuses rahuldatud ja kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Lokaator OÜ

nõue on jaotusettepanekus toodud III rahuldamisjärgu ja teised II rahuldamisjärgu nõudena.

- Eesti Horisontaalpuur OÜ nõue 42 846,60 eurot (sissenõutavaks muutunud 13.10.2017)

Eesti Horisontaalpuur OÜ esitas 23.05.2018 võlgniku vastu hagi lepingulise kohustuse

täitmiseks ja nõudis põhivõlga 38 950,80 eurot koos lisanduvate viivistega. Võlgnik vaidles

hagile vastu (tsiviilasi nr 2-18-7962). Seega on õige kostja väide, et Horisontaalpuur OÜ-l oli

võlgnikuga eriarvamus tööde kvaliteedi osas. Kohus ei lugenud tõendatuks, et Eesti

Horisontaalpuur OÜ nõue jäi tasumata võlgniku makseraskuste pärast. Nõue muutus

sissenõutavaks 13.10.2017. Kohus arestis pankrotimenetluses 15.11.2018 võlgniku arved.

Kuna võlgnik tegi igapäevases majandustegevuses makseid kuni 12.10.2018, võib arvata, et

arvete arestimine takistas edasist majandustegevust. Näiteks võis see kaasa tuua Narva Pimeaia

projekti pooleli jäämise. Ei ole võimalik asuda seisukohale, et ilma pankrotimenetluseta

oleks/ei oleks võlgnik suuteline võlga tasuma.

Samuti ei ole võimalik üheselt hinnata, kas võlgnik oleks kostjale makseid tegemata suutnud

tasuda võlausaldajale nõude suuremas ulatuses. Hageja ei ole põhjendanud, miks oleks pidanud

eeldama vaidlusaluse raha säilimist pankrotivara hulgas. Võlgnik on teinud erinevatele

äriühingutele makseid kuni 12.10.2018 kogusummas 565 949,06 eurot. Seega jätkus võlgniku

majandustegevus ka 2018. a teises pooles ning ei ole alust eeldada, et võlgniku pangaarve jääk

olnuks püsivalt kostjale makstud 16 015 euro võrra suurem. Ajutise halduri aruandest nähtub,

et võlgnikul oli müügiks ostetud kaupu 18 021,38 euro väärtuses. Kostja väidete kohaselt olid

võlgnikul täitmisel lepingud Narva Pimeaia rekonstrueerimiseks, Vinni Vallavalitsusega ja

Vaivara vallaga, lepingute kogumaksumus oli 1 382 317,72 eurot, millega võlgnik oleks katnud

kõik oma kohustused ja teeninud kasu. Seega eelduslikult oleks võlgnik investeerinud kostjale

maksmata jäänud raha lepingute täitmise kuludesse ning see raha ei oleks olnud arvel, oodates

võlausaldajatele väljamaksmist. Hageja ei ole tõendanud, et vähemalt üks võlausaldaja oleks

saanud pankrotivarast suurema summa. Seega ei ole tõendatud, et maksete tegemine kostjale

oleks rikkunud Horisontaalpuur OÜ kui võlausaldaja õiguseid.

Viimane seisukoht kohaldub kõigi hageja viidatud võlausaldajate kohta.

- OÜ TAVT nõue 9798,37 eurot (sissenõutavaks muutunud 30.12.2016)

Nõude aluseks on asfalteerimise töövõtuleping. Võlgnikule esitati 30.11.2016 arve summas

41 290,34 eurot, võlgnik on tasunud 33 790,34 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et tasumata

summa oli garantiiraha. Seega kohus luges, et väljamaksete tegemisel oli võlgnikul OÜ TAVT

ees võlg, mille tasumata jätmine ei olnud põhjendatud. Samas ei tähenda see, et võlgnik oli

2018. a aprillis maksejõuetu. Võlgnik tegi 2018. aastal väljamakseid 565 949,06 eurot.

- Terre Ehitus OÜ nõue 6524,65 eurot (sissenõutavaks muutunud 21.03.2018)

Nõude aluseks on 02. ja 21.03.2018 maksetähtaegadega arved. Arvestades, et võlgnik tegi

võlausaldajale makseid ka pärast kostjale laenu tagastamist (18.05. ja 10.06.2018) ning

võlgniku arvates lõppes nõue tasaarvestusega, ei ole tõendatud, et võlgnik jättis arve

viivitamatult täies ulatuses tasumata maksejõuetuse tõttu. Tõendatud ei ole ka, et kostjale tehtud

maksete tõttu vähenes võlausaldajale makstav summa.

- A&O Maamõõdubüroo OÜ nõue 1104 eurot (sissenõutavaks muutunud 14.12.2017)

Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et A&O Maamõõdubüroo OÜ ei täitnud lepingut kohaselt,

mistõttu võlgnik pidas tasu osaliselt kinni. Seega kohus luges, et võlausaldaja nõue jäi

põhjendamatult tasumata. Kostja on piisavalt põhjendanud, et arve ei jäänud tasumata

maksejõuetuse tõttu. Võlausaldaja nõue oli 1104 eurot, kuid võlgnik tegi pärast nõude

sissenõutavaks muutumist makseid rohkem kui poole miljoni euro ulatuses.

- OÜ Risliti Elekter nõue 9500 eurot (sissenõutavaks muutunud 14.03.2018)

OÜ Risliti Elekter tegi võlgnikule töid Ida-Viru Keskhaigla juures. Ei ole põhjust eeldada, et

nõue jäi rahuldamata võlgniku maksejõuetuse tõttu. Kostja on näidanud, et kohustus jäi

tõenäoliselt täitmata seetõttu, et tööde tellija ei maksnud võlgnikule tasu ja pooled leppisid

kokku teistsuguses tasumise viisis (nõude loovutamine).

- OÜ Taltsi Talu nõue 15 527,99 eurot (sissenõutavaks muutunud 21.07.2017)

Nõue tuleneb võlgnikule osutatud rasketehnika- ja transporditeenustest. Tööde tellija

(AS Transcom) viivitus tasumisel ei tohiks kaasa tuua alltöövõtjale maksmise viivitust. Seega

jättis võlgnik arve põhjendamatult tasumata. Samas ei ole tõendatud, et võlgnik jättis arve

tasumata maksejõuetuse tõttu. Lisaks kostjale maksete tegemata jätmine ei pruukinud kaasa

tuua võlausaldaja nõude rahuldamist suuremal määral.

- Lõunakivi OÜ nõue 7731,05 eurot (sissenõutavaks muutunud 21.01.2018)

Nõude on omandanud OÜ ProInkasso. Kostja ei ole tõendanud, et võlgnikul oli õigus tagatist

kinni pidada. Ei ole selge, miks peaks liiva ja killustiku veo lepingu puhul tagatisena kinni

pidama 50% arvest. Seega ei olnud tasu maksmata jätmine põhjendatud. Kohus jäi p-s 10.1

toodud seisukohtade juurde. Ei ole tõendatud, et laenu tagastamise tõttu vähenes võlausaldajale

makstav tasu. Iga tasumisega viivitamine ei tähenda, et võlgnikul ei olnud majanduslikult

võimalik tasuda. On tavapärane, et võlgnik jätab arve maksmata, sest pole nõus arve summaga,

unustab või teda ei huvita kohustuste täitmine. Ainuüksi arvete maksmata jätmine ei tõenda

maksejõuetust. Võlgnik on 2018. aastal teinud ülekandeid enam kui poole miljoni euro ulatuses.

- Uponor Infra OY nõuded 61 343,70 eurot (sissenõutavaks muutunud 01.04.–04.07.2017)

Hageja ei ole vaidlustanud väidet, et võlga hakati tasuma alates 17.07.2018. Kuna poolte ja

tellija vahel oli vaidlus tööde kvaliteedi üle, ei saa eeldada, et arved jäeti maksmata

maksejõuetuse tõttu. Samuti ei saa eeldada, et kogu arve kohene maksmata jätmine tähendab

maksejõuetust. Arvestades võlgnevuse summat ning seda, et pooled leppisid kokku võlgnevuse

tasumises, võib pigem eeldada, et maksete tegemine toimus poolte kokkuleppel.

- Lokaator OÜ nõue 2032 eurot (sissenõutav alates 19.10.2017)

Kostja ei ole tõendanud, et võlgnik jättis Lokaator OÜ-le tagatise maksmata õiguslikul alusel,

kuna tööd tehti puudustega. Kohus leidis analoogselt eespool toodule, et arve maksmata jätmine

ei tähenda tingimata võlgniku maksejõuetust. Ei ole ka selge, et võlausaldaja nõue oleks

rahuldatud suuremas summas, kui võlgnik ei oleks kostjale laenu tagastanud.

Kostja tõendite kohaselt olid võlgnikul sõlmitud ehituse töövõtulepingud 30.08.2017 Vinni

Vallavalitsusega

(lepingu

hind

327 459,36 eurot),

30.08.2017

Vaivara

vallaga

(244 396,88 eurot) ja 10.08.2017 Narva Pimeaiaga (810 461,48 eurot). Kohus pidas väga

tõenäoliseks, et kõik arvele jäänud raha oleks kulunud nende kolme projekti peale, kusjuures

sellest summast poleks piisanud ühegi projekti lõpetamiseks.

Kostja on lisaks esile toonud järgmised hagi lisadest nähtuvad asjaolud: 1) võlgnikul oli

15.11.2018 seisuga aktiva 184 318,77 eurot; 2) 15.11.2018 seisuga olid garantii- ja

tagatisrahade nõuded ostjate vastu 53 943,05 eurot; 3) 15.11.2018 seisuga oli Varbuse

Mõisameeste Seltsi vastu esitatud nõue 37 326,74 eurot; 4) 15.11.2018 seisuga oli Szilagyi

Perzsebet OÜ (pankrotis) vastu nõue 205 549,95 eurot. Pooleli oli vaidlus selle üle, kellele nõue

kuulus; 5) maksuvõlg tekkis alles 2018. a lõpus, 6) majandusaasta aruanded ei olnud esitamata.

Kohus leidis analüüsitud asjaolusid kogumis hinnates, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale

tehtud maksete tõttu rahuldatakse mõne võlausaldaja nõue väiksemas ulatuses, kui oleks

rahuldatud juhatuse liikmele laenu tagastamata jätmisel. Arvestades kostjale makstud summa

suurust ja seda, kui palju tegi võlgnik makseid pärast kostjale võla tasumist, ei ole alust arvata,

et võlausaldajate nõudeid oleks saanud rahuldada suuremas ulatuses. Seega ei ole

võlausaldajate huve kahjustatud.

Nimetatud võlgnevuste tasumata jätmine või tasumisega viivitamine ei olnud alati põhjendatud.

Samas on kostja näidanud, et maksete tegemisel ei olnud võlgnik maksejõuetu ja ei muutunud

selleks maksete tõttu. Kostja on selgitanud, miks ei osalenud võlgnik 2018. aastal hangetel.

Asjaolu, et kostja ei ole juhatuse liikmena võlausaldajate nõuetele vastu vaielnud ja on vande

all kinnitanud võlgnevuse olemasolu, ei tähenda, et kostja möönaks võlgnevuste

põhjendamatust. Kostjal peab olema võimalus selgitada võlgnevuse tekkimise põhjuseid.

Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, ei analüüsinud kohus kostja tasaarvestusavaldust.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Sinear OÜ (pankrotis) pankrotihaldur T. Saarma esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb

Tartu Maakohtu 19. juuni 2023 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi

rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on kõik rahalise kohustuse tagasivõitmise eeldused PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi täidetud.

Rahalise kohustuse täitmisega võlausaldajate kahjustamist tuleb hinnata kahes etapis. Esimeses

etapis tuleb hinnata, kas maksete tegemise ajal olid olemas teised võlausaldajad, kelle suhtes

võlgnik makse saanud võlausaldajat eelistas, kas maksete tegemine oli majanduslikult

põhjendatud, kas saadi vastusooritus või kas oli vajalik majandustegevuse jätkamiseks. Teises

etapis tuleb hinnata võlausaldajate kahjustamist tagasivõitmise hagi esitamise seisuga ehk tuleb

hinnata, kas tagasivõitmise tulemusena on võimalik pankrotimenetluses rahuldada

võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses.

Kuigi kohus leidis, et kostjale maksete tegemine ei olnud majandustegevuse jätkamiseks

vajalik, maksete tegemise ajal olid võlgnikul võlausaldajad, kellele tasumata jätmine või

tasumisega viivitamine ei olnud põhjendatud, asus kohus valesti seisukohale, et hageja ei ole

tõendanud, et maksetega kahjustati võlausaldajate huve. Kohtu järeldus, et ei ole tõendatud, et

võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuetu või muutus maksejõuetuks maksete tegemise

tõttu, on väär. Lisaks on kohus jaganud tõendamiskoormise valesti. Hageja ei pea tõendama, et

võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuetu, vaid kostja peab tõendama võlgniku

maksejõulisust kostjale maksete tegemise ajal. Kostja ei ole seda tõendanud. Võlgniku kontol

liikunud summadest, s.o rahavoost, ei saa järeldada, et võlgnik oli 2018. a aprillis maksejõuline.

Võlgniku majandustegevus oli seiskumas ja 7 kuud hiljem kuulutati välja pankrot.

Kohus on jätnud arvestamata hageja esile toodud asjaolud, sh ajutise halduri arvamuse ning

põhjendamata, miks ta nendega ei arvesta. Ajutise halduri arvamusest järeldub, et võlgnik oli

maksejõuetu juba enne rahaliste kohustuste täitmist kostjale:

- alates märtsist 2018 ei olnud võlgnik osalenud ühelgi ehitushankel, kuna selleks puudusid

varalised võimalused (raha tagatiste tasumiseks, pank ei ole nõustunud andma pangagarantiid);

- võlgnikul oli ajutise halduri arvamuse koostamise hetkel vara hinnanguliselt 127 475,49 eurot

ja kohustusi vähemalt 549 002,79 eurot;

- võlgnikul oli tarnijate ees võlgnevus rohkem kui aasta;

- võlgnikul on kohustusi kordades rohkem kui vara. Bilansis on kajastatud ainuüksi võlgnevusi

tarnijatele 268 829,59 eurot, milles ei ole kajastatud kohtumenetluses olevat MTR Halduse OÜ

nõuet 36 843,86 eurot ja AS Transcom nõuet 173 548,73 eurot. Võlgnevused tarnijatele

eksisteerivad peamiselt 2017. a esimesest poolest ja on suurenenud oluliselt 2018. aastal;

- juhatuse liige võib olla rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-s 51 sätestatud pankrotiavalduse

esitamise kohustust, kuivõrd ettevõtte majandustegevus on olnud kahjumlik alates aastast 2016.

2016. a majandusaasta kahjum oli –94 660 eurot ja 2017. majandusaasta kahjum –

539 975 eurot.

Seega tegi kostja võlgniku juhatuse liikmena laenu tagasimaksed endale olukorras, kus võlgnik

oli mitu aastat kahjumlikult tegutsenud, oli tarnijate ees võlgnevuses rohkem kui aasta,

võlgnevused suurenesid oluliselt perioodil, mil võlgnik kostjale maksed tegi, ning raha

puudumise tõttu ei olnud võimalik osaleda uutel ehitushangetel. Kui võlgnik ei suuda pikema

aja jooksul oma kohustusi täita, puudub suutlikkus osaleda uutel hangetel ning kohustused

ületavad varasid, on tegemist püsiva maksejõuetusega PankrS § 1 mõttes.

Ajutise halduri aruande järgi esitas andmed võlgnevuste ja võlgnevuste sissenõutavaks

muutumise aja kohta võlgnik. Kostja oli alates 20.03.2014 võlgniku ainus juhatuse liige. Seega

oli kostja maksete tegemise ajal võlgniku kohustustest hästi teadlik.

Pankrotimääruses on toodud, et võlgniku juhatuse liige, s.o kostja, nõustus 13.12.2018 istungil

ajutise halduri arvamusega. Kostja on halduri arvamuses võlgniku vara ja kohustuste kohta

esitatud andmete õigsust vandega kinnitanud ning ei ole ühegi võlausaldaja nõuet vaidlustanud.

Osundatud asjaolusid arvestades ei saa olla kahtlust selles, et võlgnik eelistas põhjendamatult

kostjat teistele võlausaldajatele olukorras, kus juhatuse liige pidanuks esitama hiljemalt 2018. a

märtsis pankrotiavalduse. Seega kahjustas võlgnik maksetega kostjale võlausaldajate huve;

2) ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et tõendatud ei ole, et kostjale tehtud maksete tõttu

vähenes võimalik võlausaldajatele makstav summa. Riigikohus on selgitanud (2-16-18957,

p 17), et võlausaldajate huvide kahjustamist kui võlgniku tehingu või toimingu tagasivõitmise

esmast eeldust PankrS § 109 lg 1 järgi ei tule kontrollida tagasivõidetava tehingu või toimingu

tegemise aja seisuga, vaid tagasivõitmise hagi esitamise aja seisuga. See ei tähenda, et kostjale

tasutud raha oleks pidanud säilima pankroti väljakuulutamiseni. Tänase seisuga tuleb hinnata,

kas maksete tegemise ajal oli vähemalt üks võlausaldaja, kelle nõue võis jääda rahuldamata

kostjale tehtud maksete tõttu. Kohus on leidnud, et üheksale võlausaldajale tasumata jätmine ei

olnud põhjendatud. Olukorras, kus maksete tegemise ajal oli ka teisi võlausaldajaid, oleks

pidanud raha, mille kostja endale kandis, tasuma võlausaldajatele. Sel juhul oleks mõni

võlausaldaja täna pankrotimenetluses vähem või oleks võlausaldaja(te) nõue kostjale tasutud

summa võrra väiksem. Kostja juhatuse liikme ja osanikuna sai kogu oma nõude tasutud, kuid

nendel võlausaldajatel, kellel oli samal ajal põhjendatud nõue, on raha saamata;

3) on väär otsusest järelduv käsitlus, et võlgniku toimingute/tehingutega võlausaldajate huvide

kahjustamine saab toimuda üksnes maksejõuetuse seisundis. Sellist eeldust pankrotiseadusest

ei tulene. Kostjal on võimalus tagasivõitmine välistada, kui ta tõendab, et võlgnik oli

maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks maksete tõttu.

6. H. Maidra vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud Sinear OÜ

(pankrotis) pankrotihalduri T. Saarma kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) leidis kohus õigesti, et hageja ei ole võlausaldajate huvide kahjustamist tõendanud. Hageja

väide võlausaldajate kahjustamise kohta on väär. Iga tagasivõitmise tulemusena on võimalik

võlausaldajate nõudeid rahuldada suuremas ulatuses, kuivõrd pankrotivarasse laekub

täiendavalt vara. Kohtupraktika järgi tuleb tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusena tõendada

vähemalt seda, et pankrotivõlausaldajate nõuded saaksid rahuldatud suuremas ulatuses, kui (i)

kohustuse täitmist ei oleks toimunud ja (ii) täitmisena saadud raha antakse tagasi

pankrotivarasse (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-50-17, p 10). Samuti on Riigikohus selgitanud,

et tagasivõitmise regulatsiooni eesmärk ei ole võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise välistamine

enne pankrotimenetlust. Üksnes juhul, kui võlgniku tehingutel või toimingutel on ka pärast

pankrotimenetluse alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, saab need

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.

Kohus ei ole jaganud tõendamiskoormist valesti ja otsuses ei ole seisukohta, et võlausaldajate

kahjustamine saab toimuda üksnes maksejõuetuse seisundis. Tagasivõitmise välistab see, kui

kostja tõendab, et võlgnik oli kostjale kohustuste täitmise ajal maksejõuline ega muutunud

tehtud maksete tõttu maksejõuetuks. Kohus leidis, et kostja on ära näidanud, et võlgnik ei olnud

maksete tegemisel maksejõuetu. Võlgnik täitis pärast kostjale kohustuste täitmist kohustusi

teistele võlausaldajatele igapäevaselt ja kordades suuremates summades 2018. a lõpuni

(2018. aastal on tehtud ülekandeid enam kui poole miljoni euro ulatuses, millest maksed

kostjale moodustasid 1,7%). Kohus on viidanud ajutise halduri aruandele. Ühelgi tõendil ei ole

kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Vale on hageja väide, et kostja ei ole vaidlustanud

ühegi võlausaldaja nõuet. Kohus on käsitlenud kostja vastuväiteid võlausaldajatele, kellega

võlgnikul olid pooleli õigusvaidlused või kellele tegemata jäänud makse oli tagatis võlgnikule;

2) on hageja väide, et kohus hindas valesti võlausaldajate kahjustamise eeldust, moonutatud.

Hageja viitab asjakohatule kohtupraktikale (2-16-18957, p 17). Samuti ei ole kohtupraktikaga

kooskõlas väide, et „tänase seisuga tuleb hinnata, kas mõne võlausaldaja nõue võis jääda

rahuldamata kostjale tehtud maksete tõttu“. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu otsusele

nr 2-16-18957 (p 15), mille kohaselt peab hageja tõendama, et vaidlusaluste makseteta saanuks

võlausaldajate nõuded rahuldada suuremas ulatuses. Hageja ei ole seda tõendanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt

tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Hageja palus tagasivõitmise korras tunnistada PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks võlgniku

rahalise kohustuse täitmise kostjale.

PankrS § 113 lg 1 p 3 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise

võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku

lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega

muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud

eeldustele peab tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema kindlaks tehtud ka PankrS § 109 lg-s

1 sätestatud üldine tagasivõitmise eeldus, s.o võlausaldajate huvide kahjustamine.

Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel esitatud hagi

rahuldamiseks peab hageja tõendama, et rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlgniku

võlausaldajate huve, kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning

kohustus täideti võlgniku lähikondsele. Kostja saab omakorda tõendada, et võlgnik oli maksete

tegemise ajal maksejõuline.

Puudub vaidlus, et vaidlustatud kohustused täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri

nimetamist ning et kostja on võlgniku lähikondne.

Asja materjalide kohaselt vaidlesid pooled maakohtus peamiselt selle üle, kas vaidlustatud

kohustuste täitmisega kahjustas võlgnik võlausaldajate huve.

Maakohus leidis lõppjäreldusena õigesti, et hageja ei ole tõendanud võlgniku poolt

võlausaldajate huvide kahjustamist. Apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust järeldada

vastupidist. Seetõttu puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

9. Vastuseks apellatsioonkaebuse põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.

Asja materjalide kohaselt tegi võlgnik kostjale kaks laenu tagasimakset: 13.04.2018 10 220

eurot ning 20.04.2018 5795 eurot, kokku 16 015 eurot. Hageja on apellatsioonkaebuses

jätkuvalt seisukohal, et nimetatud tagasimaksed (rahalise kohustuse täitmine PankrS § 113 lg 1

tähenduses) kahjustasid võlausaldajate huve.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise

kindlakstegemisel esmalt hinnata, kas vaidlusaluste maksete tegemise ajal olid olemas teised

võlausaldajad, kelle suhtes võlgnik makse saanud võlausaldajat eelistas ning kas maksete

tegemine oli majanduslikult põhjendatud, st kas saadi vastusooritus või oli maksete tegemine

vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks.

Riigikohus on 30.09.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-18957 käsitlenud PankrS § 113 alusel

rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise küsimusi ning otsuse p-s 16 asunud seisukohale, et

olukorras, kus võlgnik on teinud kostjale makseid, tuleb kostjal tõendada, et temale maksmine

oli majanduslikult otstarbekam võlgniku teiste kohustuste täitmisest. Näiteks võib kostja

tõendada, et ta täitis kohustuse, mis tõi kaasa vara suurenemise.

9.1. Maakohus on otsuse p-s 6 märkinud, et jätab tähelepanuta kostja selgitused selle kohta,

miks kostja võlgnikule laenu andis ning kas laenu andmine oli võlgniku majandustegevuse

huvides. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb selleks, et hinnata, kas rahalise kohustuse täitmisega

kahjustati võlausaldajate huve või mitte, anda hinnang ka sellele, millistel asjaoludel kostja

võlgnikule laenu andis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kõiki asjas olulisi

asjaolusid välja selgitanud.

Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja võlgnikule laenu andmise ja laenu tagasimaksete

asjaolusid ning kuna need on kooskõlas kirjalike tõenditega, siis tuleb nendega hageja nõude

lahendamisel arvestada. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.

9.2. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et 20.04.2018 tagasimakse 5795 eurot on seotud

16.10.2017 laenulepinguga, mille alusel andis ta võlgnikule laenu 5383,49 eurot riigilõivu ja

hagi tagamise tagatise maksmiseks võlgniku hagis Liivimaa Lihasaaduste Wabrik OÜ vastu

(tsiviilasi nr 2-17-15345). Tsiviilasjas nr 2-17-15345 lõpetas Tartu Maakohus 22.02.2018

määrusega menetluse seoses kompromissi kinnitamisega ning määras, et hagejale tuleb

tagastada pool tasutud riigilõivust 625 eurot ja hagi tagamise tagatis 4133,49 eurot, kokku

4758,49 eurot. Võlgniku konto väljavõttest (I kd, tl 82) nähtub, et nimetatud summad on

võlgnikule tagastatud 28.02.2018 ning seetõttu tegi võlgnik 20.04.2018 kostjale tagasimakse

(sh intress 15%) laenu tagastamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et 20.04.2018 tagasimakse oli võlgnikule majanduslikult otstarbekas,

kuna maakohtu 22.02.2018 määrusega kohustus Liivimaa Lihasaaduste Wabrik OÜ tasuma

võlgnikule 42 000 eurot. Seega ei eelistanud võlgnik nimetatud makse tegemisega kostjat

teistele võlausaldajatele ning tegemist ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisega.

Eelnimetatud kostja poolt esiletoodud faktilistele asjaoludele hageja ringkonnakohtu istungil

vastuväiteid ei esitanud.

9.3. 13.04.2018 tegi võlgnik kostjale tagasimakse 10 220 eurot (laen 10 000 eurot ja intress 220

eurot). Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et andis laenu võlgniku majanduslikust seisust

tulenevalt ning et tema palga suuruseks oli 1670 eurot kuus. 2018. a võlgnik talle palka ei

maksnud. Hageja kostja seisukohale vastuväiteid ei esitanud ning kinnitas, et võlgniku

pankrotimenetluses on jaotusettepanek kinnitatud ja kostja nõudeid on tunnustatud kokku

23 039,66 eurot (sh töötasu nõue 20 738 eurot).

Eeltoodust järeldub, et kui võlgnik oleks maksnud kostjale 2018. a palka 1670 eurot kuus ega

oleks vaidlusalust tagasimakset teinud, ei oleks pankrotivaras rohkem raha, mille arvelt

võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses rahuldada. Olukord, kus võlgnik tagastab kostjale

laenumakse ega maksa kostjale sama aasta jooksul palka, ei ole käsitletav kostja eelistamisena

teiste võlausaldajate suhtes.

9.4. Käesoleva otsuse p-des 9.2 ja 9.3 tuvastatud asjaolud kinnitavad ühtlasi seda, et võlgnik ei

muutunud maksejõuetuks kahe vaidlusaluse tagasimakse tõttu.

Asja materjalidest nähtub veel see, et võlgnik tegi 2018. a makseid 565 949,06 euro ulatuses

ning vaidlusalused maksed moodustasid sellest ca 1,7%. Ringkonnakohtu hinnangul on

vaidlusaluste maksete proportsioon võrreldes võlgniku teiste maksetega niivõrd väikese

osakaaluga, et ka sellest ei saa järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist.

10. Kohtuotsuse p-s 9 on maakohus mh leidnud, et vaidlustatud tagasimaksed ei toonud kaasa

majandustegevuse jätkamiseks olulisi tagajärgi, s.o hanke- või alltöövõtu lepingute sõlmimist

vms. Eelnevast on maakohus järeldanud, et tagasimaksed kostjale ei olnud majanduslikult

otstarbekad. Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-des 9.2 ja 9.3 leidis, olid tagasimaksed

kostjale seotud võlgniku majandustegevusega ning tagasimakse hindamisel ei saa lähtuda ainult

sellest, kas selle tulemusel sõlmiti mõni leping või mitte. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse

põhjenduste p-st 9 jätta välja lõik, milles maakohus leidis, et maksete tegemine kostjale ei olnud

võlgniku majandustegevuse huvides.

11. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja

on

menetluskulude

nimekirja

kohaselt

kandnud

apellatsioonimenetluses

menetluskulusid kokku 3031,20 eurot (koos käibemaksuga), sh õigusteenuse kulud 2440 eurot,

millele lisandub käibemaks 22% 536,80 eurot, ja täiendavad kulud 54,40 eurot. Kostjat on

apellatsioonimenetluses esindanud vandeadvokaat Jüri Sirel ja vandeadvokaadi abi Taavi Hein.

Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 170 eurot (lisandub käibemaks) järgmiselt:

19.06.2023 – kohtuotsuse vastuvõtmine ja otsusega tutvumine, otsuse edastamine ja selgitamine

kliendile 1 h 30 min (255 eurot);

08.08.2023 – apellatsioonkaebusele vastamise tähtaja pikendamise taotluse koostamine ja kohtule

esitamine 30 min (85 eurot);

29.08.2023 – tutvumine hageja apellatsioonkaebusega ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine

2 h 30 min (425 eurot);

04.09.2023 – apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 7 h (1190 eurot);

13.02.2024 – Tallinn–Tartu sõit edasi-tagasi mõlema esindajaga kohtuistungile (60 eurot);

13.02.2024 – kohtuistungil osalemine (kaks esindajat) 2 h (340 eurot);

15.02.2024 – menetluskulude nimekirja koostamine 30 min (85 eurot).

Ajakulu õigusteenusele on 14 tundi, millele lisandub kahe esindaja Tallinnast Tartusse

kohtuistungile sõitmise ajakulu.

Hageja on esitanud kostja menetluskuludele vastuväite.

Ringkonnakohus leiab, et põhjendatuks ja hüvitamisele kuuluvaks ei saa pidada kostja poolt

apellatsioonimenetluses kahe lepingulise esindaja kasutamist (kostja ei ole kahe esindaja

kasutamise vajadust millegagi põhjendanud), samuti ei tule hagejal hüvitada kostja esindaja

08.08.2023 toimingu – tähtaja pikendamise taotluse – koostamise kulu, ülepaisutatud on ka

kostja esindaja ajakulu maakohtu otsuse vastuvõtmisele, otsusega tutvumisele ning otsuse

kliendile edastamisele ja selgitamisele ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele.

Ringkonnakohus leiab, et eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik lepingulise

esindaja kulu ringkonnakohtus 10 tunni eest 1700 eurot (õigusabi tunnitasumäär 170 eurot

(lisandub käibemaks). Sellele lisandub kostja ühe esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest

30 eurot, käibemaks 22% 380,60 eurot ja ühe esindaja otsene sõidukulu 27,20 eurot –

menetluskulude nimekirjale on lisatud bussipiletid sõiduks Tallinnast (kostja esindaja büroo

asukohast) Tartusse ringkonnakohtu 13.02.2024 istungile ja tagasi).

Alates 01.01.2024 on käibemaksumäär 22%. Käibemaksuseaduse § 11 lg 4 esimese lause

kohaselt teenus, mille osutamine kestab kauem kui maksustamisperiood, loetakse osutatuks ja

saaduks maksustamisperioodil, mil selle teenuse osutamine lõpeb.

Kuivõrd menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on taotletud käibemaksu hüvitamist 22%

määraga, siis eeldatavalt on kliendile arve koostatud ja esitatud 2024. aastal. Seega peab

ringkonnakohus põhjendatuks hüvitada kostjale õigusabikulud 22% käibemaksumääraga.

Kuna hagejaks on pankrotihaldur, kes on esitanud hagi seoses pankrotivaraga, tuleb vastavalt

PankrS § 541 lg-le 1 hüvitamisele kuuluvad menetluskulud 2137,80 eurot kostja kasuks välja

mõista Sinear OÜ-lt (pankrotis).

Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb Sinear OÜ-l (pankrotis) vastavalt kostja taotlusele

tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)