2-23-126294/19 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.03.2024, Tallinn

lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)

Tsiviilasja number

2-23-126294

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kaudu hagi F. B. vastu

võla nõudes

Tsiviilasja hind

3642,09 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: TF Bank AB (publ.) registreeritud Rootsi

Kuningriigis, registreerimisnumber 556158-1041, asukoht Box

947 501 10 Borås, Rootsi, Eesti filiaali (Eesti äriregistri

registrikood 14304235) kaudu, lepinguline esindaja Sigrid

Rahkema (Julianuse Õigusbüroo OÜ)

Kostja: F. B. (xxxxxxxxxxx), esindajad Inna Bodagovskaja ja

Irina Vassiljeva

Resolutsioon

1. Võtta menetlusse hageja alternatiivne nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja tulevikus

sissenõutavaks muutuvad osamaksed vastavalt maksegraafikule.

2. Rahuldada hagi osaliselt.

3. Mõista kostjalt hageja kasuks välja tarbijakrediidilepingust nr 712037153 tulenev

01.03.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlg 1089 eurot.

4. Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 9,9% aastas põhivõlalt summas 1089 eurot alates

01.03.2024 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

5. Mõista kostjalt hageja kasuks välja tarbijakrediidilepingust nr 712037153 tulenev

kohtuotsuse tegemise seisuga veel mitte sissenõutavaks muutunud põhivõlg summas 1714,26

eurot igakuiste osamaksetena järgmiselt:

10.03.2024

71,43

10.04.2024

71,43

10.05.2024

71,43

10.06.2024

71,43

10.07.2024

71,43

10.08.2024

71,43

10.09.2024

71,43

10.10.2024

71,43

10.11.2024

71,43

10.12.2024

71,43

10.01.2025

71,43

10.02.2025

71,43

10.03.2025

71,43

10.04.2025

71,43

10.05.2025

71,43

10.06.2025

71,43

10.07.2025

71,43

10.08.2025

71,43

10.09.2025

71,43

10.10.2025

71,43

10.11.2025

71,43

10.12.2025

71,43

10.01.2026

71,43

10.02.2026

71,37

6. Jätta rahuldamata hageja põhivõla nõue 220,10 euro ulatuses, intressinõue 96,57 eurot,

haldustasu nõue 23,60 eurot, sissenõudmiskulude nõue 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivise nõue 149,25 eurot.

7. Jätta hageja menetluskulud 80,70% ulatuses kostja kanda.

8. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 786,83 eurot.

9. Mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

10. Jätta kostja võimalikud menetluskulud kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus menetlusosalistele

luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et ringkonnakohus võtab

apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks

või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit. Seega võivad pooled esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse esitamise järel seisukoha selle lubatavuse osas ning võib

apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil

(TsMS § 637 lg 21).

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

1. Hageja esitas 24.08.2023 Harju Maakohtule hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:

1.1. Mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 3023,36 eurot, intress 96,57 eurot, haldustasu

23,60 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 149,25 eurot;

1.2. Mõista kostjalt hageja kasuks viivis alates 25.08.2023 kuni põhinõude summas 3023,36 eurot

täitmiseni 9,9% aastas.

Hageja toob välja, et hageja ja kostja sõlmisid 9.08.2022 tarbijakrediidilepingu nr. 712037153.

Kostjale väljastati laenu 3150 eurot, 150 eurot millest on lepingutasu, mis on arvestatud põhiosa

sisse. Kostja on lepingu kehtivuse ajal tasunud hagejale põhiosa katteks summas 126,64 eurot.

Hageja sõnul on seega kostja põhivõlg 3023,36 eurot.

Hageja väitel ei täitnud kostja maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Hageja saatis

8.02.2023 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks (Lisa 2). 23.02.2023 saatis laenuandja kostjale teatise lepingu lõpetamise

kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.

Hageja toob välja, et lepingus leppisid pooled kokku intressimääras 9,9% aastas ning kostja pidi

tasuma intressi lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjal on intressi võlgnevus alates

10.11.2022 osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud 10.02.2023 osamakseni summas 96,57 eurot.

Hageja väitel pidi kostja vastavalt laenulepingu eritingimustele ja maksegraafikule tasuma lepingu

haldamisetasu 5,90 eurot kuus. 23.02.2023.a. laenulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata

10.11.2022-10.02.2023 osamaksete laenuhaldustasud, s.o. 23,60 eurot

Hageja nõuab ka võla sissenõudmiskulude 50 eurot hüvitamist. Hageja sissenõudekulude summa

50,00 eurot kujunemine: 1 tasulise kirja saatmine 28.03.2023 25 eurot, 2 tasulise kirja saatmine

5.04.2023 5 eurot, 3 tasulise kirja saatmine 12.05.20235 eurot, muud makseviivitusega tekkinud

kulud 15 eurot.

Viivist nõuab hageja lepingu alusel põhivõla summalt 3023,36 eurot lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates s.o 24.02.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 24.08.2023

lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 9,9% kooskõlas

laenulepingu üldtingimuste punktiga 3.2 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist

summas 149,25 eurot.

Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 3023,36 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates

25.08.2023 lepingujärgses viivisemääras s.o intressimääraga võrdses määras 9,9% aastas.

2. 11.01.2024 esitas hageja alternatiivse nõude, paludes hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel ning

välja mõista sissenõutavaks muutunud summa: 10.01.2024 seisuga on sissenõutavaks muutunud

summa 1214,31 eurot, kostja on tasunud hagejale kokku 196,74 eurot, st võlgnevuses on 1017,57

eurot. Samuti palus hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad

osamaksed. Hageja määras tagasimaksed uuesti ning esitas maksegraafiku (dtl 143).

8.12.2023 seisukohas kostja vastusele märgib hageja, et juhul kui kohus leiab, et laenuandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud

krediidisumma 2953,26 eurot (3150-196,74) ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o. alates 24.02.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

KOSTJA SEISUKOHAD

3. Kostja esitas vastuväite, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud, sest tegelikult kostja ei ole lepingu

ülesütlemise teadet ega hoiatust saanud. Hageja ei ole tõendanud, et ülesütlemisavaldus on

toimetatud kostjani TsMS § 69 lg 3 tähenduses. Seetõttu ei ole leping kehtivalt üles öeldud,

lepingust tulenev võlg pole täies ulatuses sissenõutavaks muutunud ja seda ei saa hagis nõuda.

Kostja leiab, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise kohustust. Kostja oli tegelikult

laenanud üle oma võimete. Kostjale jääb arusaamatuks, miks hageja hindas teda krediidivõimeliseks,

kui kostja isiklikud sissetulekud (pension) olid 579,64 (keskmine kuus) eurot, laenude eest saadud

sissetulekud 895 (keskmine kuus) eurot ning maksed eraisikutelt 1703,20 (keskmine kuus) eurot.

Seega kostja pension oli 5 korda vähem kui laenud ja potentsiaalsed laenud (ülekanded eraisikutelt).

Kostja märgib, et laenu tagastamiseks tasus kostja igakuiselt keskmiselt 502,32 eurot. Seega tema

pension läks kogu ulatuses laenude tagasimaksmiseks. Kostja on nõus, et kostja elas laenude arvel

ning võttis uusi laene eelmiste tasumiseks. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et

tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast. Seejuures tuleb hinnata sissetuleku allikat. Pidev laenude võtmine ning ühtede

laenude teiste laenudega tagasimaksmine pidi olema hageja jaoks selge märk sellest, et laen ei vasta

kostja finantsolukorrale ning sellest võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke

majanduslikke tagajärgi. Kostja konto väljavõtet analüüsides oleks hagejal pidanud tekkima ka

küsimus, miks teostab kostja sedavõrd palju ülekandeid teistele eraisikutele (nt kas kostja on lisaks

võtnud laenu eraisikutelt).

4. Vastuseks hageja poolt alternatiivselt esitatud nõudele märgib kostja (dtl 151), et ei ole nõus

muudetud nõudega. Kostja leiab, et hageja ei ole oma nõuet esitanud selgelt, mistõttu ei ole

arusaadav, mida hageja taotleb. Kostja on seisukohal, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada

juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida.

Kostja on ka seisukohal, et hageja alternatiivne nõue ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.

Hageja ei ole tõendatud kohtule, et kostja ei kavatse oma kohustust täita või ei tee seda õigeaegselt.

Algusest peale oli kostja seisukohal, et antud laen oli väljastatud vastutustundliku laenamise

põhimõtteid rikkudes ning juhul kui hageja kohe seda kinnitaks ja esitaks kohtule muudetud nõude,

siis ei tekiks kostjal sellist võlgnevust nagu hetkel on. Kostja täidaks edaspidiselt oma kohustust täiel

määral ja õigeaegselt.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

5. Alternatiivne nõue

11.01.2024 esitas hageja alternatiivse nõude, paludes hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel ning

välja mõista sissenõutavaks muutunud summa: 10.01.2024 seisuga on sissenõutavaks muutunud

summa 1214,31 eurot, kostja on tasunud hagejale kokku 196,74 eurot, st võlgnevuses on 1017,57

eurot. Samuti palus hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad

osamaksed. Hageja määras tagasimaksed uuesti ning esitas maksegraafiku (dtl 143).

Kohus selgitab, et sissenõutavaks muutunud põhivõla tasumise nõue, mille hageja sõnastas osana

alternatiivselt esitatud nõudest, ei ole tegelikult alternatiivne nõue TsMS § 370 lg 2 tähenduses, sest

nõude ese on sama, mis algses hagis. Alternatiivne on üksnes tulevikus sissenõutavaks muutuvas

osas esitatud nõuet. Kuivõrd hageja ei ole samas ka algsest nõudest loobunud, vastupidi, on

kinnitanud, et jääb selle juurde, siis käsitleb kohus alternatiivsetena algset, hagiavalduses esitatud

nõuet ning maksegraafiku kohaselt tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete välja mõistmise

nõuet.

Kohus teatas 05.02.2024 menetlusosalistele (dtl 153), et kohus annab nõusoleku hagi muutmiseks,

sest see on menetlusökonoomiline – ka kostja enda seisukohast tekiks uue hagi menetlemisel uues

menetluses täiendavad menetluskulud. Kostja väidab, et tal on kavatsus laen tagasi maksta; samas

seni kostja seda teinud ei ole. Seetõttu on kohtu hinnangul põhjendatud edasiulatuv nõue. Kohus

andis pooltele tähtaja, 15. veebruar 2024, teatada, kas pooled peavad võimalikuks lahendada asi

kompromissiga. Kompromissile mitte jõudmise korral tuli pooltel esitada samaks kuupäevaks

menetluskulude nimekiri. Kohus märkis, et sel juhul on kummalgi poolel kolm tööpäeva (st kuni

20.02.2024) aega esitada vastuväited vastaspoole menetluskulude nimekirjale. Kohus märkis, et

seejärel teeb kohus otsuse.

Pooled kompromissi ei sõlminud, hageja esitas 13.02.2024 menetluskulude nimekirja, kostja ei ole

rohkem midagi vastanud.

Kuigi kohus juba andis pooltele teada, et kohus peab hageja alternatiivset nõuet lubatavaks ning

andis tähtaja vastamiseks, märgib kohus siiski ka resolutsioonis, et võtab hageja alternatiivse nõude

menetlusse.

6. Kohtuotsuse tegemise eeldused

Kohus menetles hagi kirjalikus menetluses (hagi nõude summa jäi kirjalikus menetluses lubatud

nõude summa piiresse).

Hagi on kostjale kätte toimetatud, kostja on esitanud kolmel korral kohtule vastuse. Kohus on

andnud pooltele lõpptähtaja ning selgitanud, et seejärel teeb kohus otsuse.

Lihtmenetluses võib kohus kalduda kõrvale tõendite vorminõuetest ning tunnustada tõendina ka

seaduses sätestamata tõendusvahendeid, mh poole seletust, mis ei ole antud vande all. Samas peab

poole seletus (ehk faktiväited) olema siiski sedavõrd konkreetsed, et nende alusel saab asjaolu

tuvastada. Seejuures saab tõenditega (st lihtmenetluses ka poole seletusega) tõendada üksnes faktilist

asjaolu, mitte õiguslikku hinnangut.

Lihtmenetluses võiks kohus teha otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus esitab siiski

põhjendused.

7. Kas krediidileping on sõlmitud ja laen välja makstud

VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise

isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise

eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping,

krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on

sissenõutavaks muutunud.

Hageja väitel sõlmisid hageja ja kostja 09.08.2022 tarbijakrediidilepingu nr 712037153 Hageja on

kohtule esitanud kostja poolt 09.08.2022 digiallkirjastatud Väikelaenu laenulepingu (dtl 35). Lepingu

lisaks (digiallkirjastatud konteineris) olid TF Bank AB Eesti filiaali Lepingueelne teave (dtl 34), TF

Bank AB laenulepingu üldtingimused (dtl 37) ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht (dtl

38).

Kohtule esitatud väikelaenu laenulepingu kohaselt andis hageja kostjale laenu 3000 eurot, millele

lisandus lepingu sõlmimise tasu 150 eurot (hageja selgituste kohaselt arvestati see laenusummale

lisaks), tagasimakse perioodiga 42 kuud, intressiga 9,90% aastas, 0,028% päevas, viivis 9,90%

aastas, 0,028% päevas, krediidi kulukuse määraga 18,12%.

Kohus leiab, et hagi aluseks oleva krediidilepingu sõlmimine on tõendatud, kostja on lepingu

digiallkirjastanud.

Hageja esitas selle tõendamiseks, et krediidiandja maksis krediidi summas 3000 eurot välja,

maksekorralduse (dtl 112). Kohus leiab, et laenu kostja kasutusse andmine on tõendatud.

8. Krediidi kulukuse määr ja vastutustundliku laenamise kohustuse järgimine

Riigikohus on selgitanud (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 13), et tehingu tühisuse alus on

asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele

sõnaselgelt tuginevad. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5

tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh

selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui

asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa

Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on

rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu

5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

Samuti märgib Riigikohus, et kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS §

406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping

tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga

viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Lepingus oli krediidi kulukuse määraks märgitud 18,12%. Maksimaalne krediidi kulukuse määr

lepingu sõlmimise ajal oli 48,90%. Lepingu krediidi kulukuse määr jäi seega maksimaalse määra

piiresse.

Riigikohus on ka märkinud (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, alates p 17), et kohtul on kohustus

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus

tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline

(teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise

kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse

täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt

teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS §

4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034

lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste

tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3

p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav

teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta

tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse

täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija

esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi

(VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku

hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku

laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke

pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks

ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust,

seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija

pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab

laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab

eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo

31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt

lisateavet.

Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“

(mille kohaldamise on Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega) punkti 85 järgi tuleks

arvesse võtta ka laenu eesmärki, leibkonna koosseisu ja ülalpeetavaid ning punktide 66-67 järgi

laenutoote- ja võtja eripära, sh toote liiki, limiidi suurust ning laenuvõtja tüüpi ja riskiprofiili. EBA

juhendi punkti 85 f järgi tuleb arvestada tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult

eluasemekuludega.

Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja

sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene,

kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).

Nii KAVS § 48 kui ka eelpoolviidatud EBA juhendi punktist 94 tuleneb, et laenuotsuse tegemise

aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik), pädevatele asutustele

lihtsasti ligipääsetavatena. Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda,

kuidas andmeid salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad tõendina, st omaksid tõendi

kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee,

võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue

rahuldamata.

Hageja selgitab vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta järgmist: Kostja on

laenutaotluses oma sissetulekuks märkinud 600,00 eurot ning väljaminekuks 200,00 eurot.

Krediidianalüüsi läbiviimiseks esitas kostja enda konto väljavõtte. Keskmine sissetulek oli igakuiselt

591,00 eurot. Hagiavalduses märkis hageja: Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud, koos

laenu osamaksega 96,68 eurot, tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi

vähemalt 303,02 eurot (600-200-96,98). Puuduste kõrvaldamiseks esitatud avalduses märkis hageja:

Peale laenutaotluse heakskiitmist saaksid isiku kohustused olema 309,00 eurot kalendrikuus.

Krediidiandja on arvestanud kõik kostja kulud tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb

raha reservi vähemalt 282,00 eurot (591-309) ning see omakorda tähendab sissetulekute/kohustuste

suhtarvu 68% (Lisa 2).

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse ja

päringu pensioniregistrisse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid

polnud. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas

osamaksega laenulepingut.

Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga

kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli

tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega

võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

Hageja poolt kohtule esitatud laenutaotlusest (dtl 85) nähtub, et kostjalt on küsitud tööandmeid

(pensionär, netosissetulek 600 eurot), ülalpeetavate arvu (0), eluaseme liiki (omanik), kohustusi

(märgitud kokku 200), kodakondsust („Muud“), perekonnaseisu („abielus“) ja laenu eesmärki

(“Renoveerimine“).

Hageja on esitanud ka kostjalt küsitud konto väljavõtte perioodi 01.02.2022-08.08.2022 kohta (dtl

71-81). Dokumendis (dtl 73) on hageja enda poolt tehtud konto väljavõtte analüüs, milles hageja ise

on välja toonud kostja 6 kuu sissetulekud (vahemikus 582.90-618.28 eurot), igakuised laenude

tagasimaksed (vahemikus 219.59-1314.35 eurot), saadud laenud (veebruaris 2000 eurot, märtsis

2000 eurot, aprillis 1375 eurot).

Kohus tuvastas esitatud konto väljavõttest, et veebruaris 2022 on kostja saanud AS-lt Bondora laenu

2000.00 eurot, märtsis 2022 AS-lt Bondora 2000.00 eurot, aprillis 2022 BB FINANCE 1375.00 eurot

ja augustis 2022 (01.08.2022) MONEYZEN OÜ-lt 964.50 eurot.

Konto väljavõttest nähtub, et veebruaris 2022 on kostja teinud erinevatele laenuandjatele kokku

tagasimaksed 311.97 eurot (AS Coop Finants 150.19 eurot, AS LHV Finance 92.38 eurot,

TRUSTLY GROUP AB (Bondora) 69.40 eurot). Märtsis 2022 on kostja teinud laenuandjatele

tagasimakseid kokku 477.19 (AS Coop Finants AS 118.51 eurot, AS LHV Finance 92.38 eurot,

TRUSTLY GROUP AB (Bondora) 135.00 eurot, TF Bank AB 101.30 eurot). Aprillis on kostja

teinud laenuandjatele tagasimakseid kokku 323.88 eurot (AS Coop Finants 130.20 eurot, AS LHV

Finance 92.38 eurot, TF Bank AB 101.30 eurot). Mais 2022 on kostja teinud laenuandjatele

tagasimakseid kokku 593.89 (AS Coop Finants 195.48 eurot, AS LHV Finance 92.38 eurot,

TRUSTLY GROUP AB (Bondora) 204.74 eurot, TF Bank AB 101.29 eurot). Juunis 2022 on kostja

teinud laenuandjatele tagasimakseid kokku 1406.73 eurot (AS Coop Finants 184.62 eurot, AS LHV

Finance 92.38, eurot, AS Bondora 1129.73 eurot). Juulis 2022 on kostja teinud laenuandjatele

tagasimakseid kokku 484.51 eurot (AS Coop Finants 182.39 eurot, AS LHV Finance 92.38 eurot, AS

Bondora 209.74 eurot).

Hageja ei ole selgitanud, miks ta lähtus kostja poolt laenutaotluses esitatud kohustuste summast 200

eurot, kui hagejale esitatud konto väljavõttelt selgelt nähtusid teistsugused summad (veebruar 311.97

eurot, märts 477.19 eurot, aprill 323.88 eurot, mai 593.89 eurot, juuni 1406.73 eurot, juuli 484.51

eurot). Hagejale oli laenu andmise ajal teada, et kostja pension on ca 600 eurot kuus ning et kostja on

juba võtnud vähemalt 4 laenu. Hageja ei ole välja toonud, et ta oleks oma arvestustes arvestanud

kostja muude igakuiste püsikuludega (eluase, toit, transport, kommunikatsioon). Konto väljavõttest

nähtuvalt on kostja tasunud näiteks korteriühistule kommunaalmakseid kahe korteri eest, kummagi

eest summas ca 200 eurot kuus. Kohtule jääb arusaamatuks, millel põhines hageja hinnang, et kostja

näol oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga.

Väljavõttest nähtub, et kostja elas laenude arvel ning võttis uusi laene eelmiste tasumiseks.

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Seejuures tuleb hinnata

sissetuleku allikat. Pidev laenude võtmine ning ühtede laenude teiste laenudega tagasimaksmine pidi

olema hageja jaoks selge märk sellest, et laen ei vasta kostja finantsolukorrale ning sellest võib

tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Kostja konto väljavõtet

analüüsides oleks hagejal pidanud tekkima ka küsimus, miks teostab kostja sedavõrd palju

ülekandeid teistele eraisikutele (nt kas kostja on lisaks võtnud laenu eraisikutelt).

Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise kohustust.

Eelnevast kogumis nähtub, et kostja oli laenanud üle oma võimete ning ta ei olnud suuteline

järjekordset laenu teenindama.

Kohus selgitas seda ka hagejale (dtl 95). Hageja selle peale täiendavaid tõendeid ega argumente

vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta ei esitanud, küll aga esitas nõude

ümberarvestuse.

9. Lepingu ülesütlemine

Hageja toob välja, et saatis 8.02.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale

täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lõikele 1. Hageja on kohtule esitanud

pdf failina 08.02.2023 dateeritud „Viimane hoiatuskiri“ (dtl 41), milles on märgitud kostja nimi ja

postiaadress kujul „xxx“ ning lepingu lisaks olnud maksegraafikus sisaldunud viitenumber

7120371531. Kirjas on välja toodud kostja võlgnevus 403.03 eurot, märgitud võlgnevuse

maksetähtaeg 10.02.2023.

Hageja selgitab, et 23.02.2023 saatis hageja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei

tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Hageja on kohtule esitanud pdf failina

23.02.2023 dateeritud „Lepingu erakorralise ülesütlemise teatis“ (dtl 42), milles on märgitud kostja

nimi ja postiaadress kujul „xxx“ ning viide väikelaenulepingule viitenumbriga 7120371531. Kirjas

märgitakse, et leping on üles öeldud, lepingu lõpetamise tähtajaks loetakse teatise väljastamise

kuupäeva 23.02.2023 ning nõutakse kogu võlgnevuse summas 3178,30 eurot tasumist.

Hageja tugineb oma õiguskäsitluses lepingu üldtingimuste punktidele 8.1 ja 8.2: Lepingu alusel

teisele poolele edastatavad teated peavad olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Tahteavaldust sisaldavad teated peavad olema kirjalikus vormis või edastatud digitaalselt

allkirjastatuna; ning punktis 8.2.: Teade loetakse kättesaaduks, kui see on üle antud allkirja vastu;

kui teade on saadetud postiga Eritingimustes näidatud aadressil ja postitamisest on möödunud 5

(viis) kalendripäeva; kui teade on saadetud poole Eritingimustes näidatud e-posti aadressil -

saatmisele järgneval tööpäeval. Vajadusel võib pank edastada teateid tähitud kirjaga postiasutuse

kaudu. Hageja märgib (dtl 110), et võlausaldaja kohustus on teadete saatmist tõendada, mida hageja

ka teeb (vt TsÜS § 70), kuid teadete kättesaamine võlgniku poolt ei ole oluline. Tahteavalduse

edastamise mõistlikuks ja tavapäraseks viisiks saab pidada ka kirja saatmist posti teel. Sellisel juhul

tuleb TsÜS § 70 järgi lugeda tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil kiri pidanuks tavapäraselt saaja

postkasti jõudma (p 13,

RKL

https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?

id=209994607).

Kostja on esitanud vastuväite, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud, sest tegelikult ei ole kostja

lepingu ülesütlemise teadet ega hoiatust saanud. Kostja märgib, et hageja ei ole tõendanud, et

ülesütlemisavaldus on toimetatud kostjani TsMS § 69 lg 3 tähenduses ning viitab Riigikohtu

02.05.2012 lahendile 3-2-1-50-12.

Kohus nõustub kostjaga. Riigikohus on tõepoolest selgitanud, et lepingu ülesütlemise teatele

kohaldub TsÜS § 69 lg 3 ning et ei piisa vaid selle tõendamisest, et kiri saadeti; ning et sellega

vastuolus olev tüüptingimus on tühine RKTKo 2-15-17677/33:

13. Riigikohus on varem leidnud, et TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud

tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral tuleb

tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja

tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12).

Nimetatud põhimõttest kõrvalekaldumine saaja pahatahtlikkuse eeldamise kaudu (saadetisele

postiasutusse järele minemata jätmine) ei oleks kolleegiumi arvates õigustatud ja tähendaks

tahteavalduse kättesaamise riski teistsugust jaotamist, kui seaduse eesmärgipärasest tõlgendamisest

tuleneb. Kostjal kui krediidiasutusel on võimalik kasutada tahteavalduse kättetoimetamiseks

erinevaid võimalusi, sh nt ka kohtutäituri teenuseid (vt täitemenetluse seadustiku § 212 jj ja

kohtutäituri seaduse § 8 lg 1 p 2) või fikseerida saadetise saaja postkasti paneku fakt ja aeg ka muul

vaidluse tekkimise korral kontrollitaval viisil.

14. Kolleegium märgib tüüptingimuste kohta järgmist. Kostja on tuginenud menetluses, sh maakohtu

istungil (vt I kd, tl 89, tl 164−165, tl 195) enda kasutatavatele tüüptingimustele, esitades need ka

kohtule. Kuigi kostja viitab tüüptingimustele eelkõige selles osas, et tal oli teadete saatmisel õigus

tugineda hageja enda esitatud kontaktandmetele, on kostja pidanud vajalikuks eraldi välja tuua ka

tüüptingimuste p 8.3 (I kd, tl 164−165; II kd, tl 39). See sätestab järgmist: "Panga poolt kliendile,

kliendi esindajale või muule kliendi nimel teate vastuvõtmiseks õigustatud isikule posti,

elektronposti või muu sidevahendi teel saadetud teade loetakse kliendi poolt kättesaaduks ja panga

vastav informeerimiskohustus täidetuks, kui teade on edastatud kliendi või tema esindaja poolt

pangale viimasena teatatud kontaktaadressil (sh elektroonilisel aadressil) või sidevahendi numbril ja

teate väljasaatmisest on möödunud ajavahemik, mis on tavaliselt vajalik teate edastamiseks vastava

sidevahendi kaudu."

Kirjeldatud tüüptingimus paneb igasuguse panga saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata

sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms). TsÜS § 69 lg-s 3 ja §-s 70

on aga riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust. Sellisena ei ole nimetatud

tüüptingimus kooskõlas seadusega (VÕS § 42 lg 1) ning sisust lähtuvalt ei saa seda pidada ka

osaliselt kehtivaks VÕS § 39 lg 2 alusel. Seega on ringkonnakohus õigesti leidnud, et tüüptingimus

on tühine ning ka sel alusel ei saa lugeda teateid kättetoimetatuteks.

Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438

lg 1 järgi.“

Lepingu üles ütlemine ei omaks põhinõude osas tähtsust, kui lepingu lõpptähtaeg oleks saabunud.

Lepingu kohaselt oli lepingu kestus 42 kuud (ehk 3,5 aastat) ning leping sõlmiti 09.08.2022. Seega ei

ole lepingu lõpptähtaeg veel saabunud. Kuivõrd hageja ei ole ka tõendanud, et kostja sai lepingu üles

ütlemise teate kätte, ei ole lepingut kehtivalt üles öeldud.

Riigikohus on eelpoolviidatud lahendis ka märkinud, et kohus peaks tüüptingimuste tühisust (lepingu

ülesütlemise teate tühisusse puutuvalt) enne lahendi tegemist pooltega arutama. Eeltoodust tulenevalt

selgitas kohus eeltoodut pooltele (dtl 117). Kohus selgitab, et ülesütlemise kehtetus mõjutab ka

hageja viivisenõuet (hageja nõuab viivist lepingu ülesütlemisest).

Hageja esitas seejärel uue maksegraafiku ning alternatiivse nõude mõista välja ka tulevikus

sissenõutavaks muutuvad tagasimaksed.

10. Põhivõlg, lepingu haldustasu, sissenõudmiskulud

Hageja on märkinud, et kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud krediidisumma 2953,26 eurot (3150-

196,74) ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 24.02.2023.a VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja leiab, et isegi kui arvestada kõik kostja tagasimaksed

põhiosa katteks, oli ta ikka kolme üksteisele järgneva osamaksega viivituses ning sellest tulenevalt

on leping kehtivalt üles öeldud 23.02.2023 ning kogu võlgnevus on sissenõutavaks muutunud

24.02.2023.

Nagu eespool märgitud, on tõendatud, et hageja kandis kostjale üle 3000 eurot. Vastutustundliku

laenamise kohustuse rikkumise korral ei võlgne tarbija VÕS § 4034 lg 7 kohaselt muid tasusid, st

antud juhul lepingutasu ega haldustasu. Seega tuleb arvestada, et hageja andis kostjale laenu 3000

eurot (mitte 3150, nagu hageja märgib) ning kostja on teinud tagasimakseid kokku summas 196,74

eurot. Seega on kostja põhivõlg 2803,26 eurot.

Sissenõutavaks on kohtuotsuse tegemise aja seisuga sellest hageja poolt uuesti määratud tagasimakse

graafiku kohaselt muutunud 1089 eurot (kuni 10.02.2024 tagasimakseni). Kohus rahuldab seega

hageja põhinõude 1089 euro ulatuses.

Ülejäänud osa põhivõlast, 1714,26 eurot, mõistab kohus kostjalt välja vastavalt hageja esitatud uuele

maksegraafikule osamaksetena summas 71,43 eurot kuus alates 10.03.2024 kuni viimase osamakseni

10.02.2026 (viimase tagasimakse summa on 71,37 eurot). Osamaksed tuleb hagejale tasuda iga kuu

10. kuupäevaks.

Kohus ei jaga kostja seisukohta, et TsMS § 369 eeldused ei ole täidetud edasiulatuva nõude

rahuldamiseks. Kuigi kostja väidab, et ta pole kunagi keeldunud maksmisest ja kavatseb maksta, ei

ole kostja vaatamata kohtu korduvatele ettepanekutele soostunud sõlmima hagejaga kompromissi

maksegraafiku jaoks. Ka ei ole kostja vabatahtlikult vahepeal hagejale midagi maksnud. Lisaks, nagu

eespool kirjeldatud, on kostjal ilmselt palju laene, mida tagasi maksta. Seetõttu leiab kohus, et hageja

alternatiivne nõue mõista kohtulahendiga kostjalt välja ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad

tagasimaksed, on põhjendatud.

Kuivõrd eespool jõudis kohus järeldusele, et lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv, ei ole hagejal ka

alust nõuda lepingu lõppemise järgselt võla sissenõudmiseks saadetud meeldetuletuskirjade kulu

hüvitamist. Isegi kui lugeda need VÕS § 1132 lg 1 kohasteks meeldetuletuskirjadeks, siis ei ole

nõude eeldused tõendatud. Lepingu kestel saadetud meeldetuletuskirjade eest saab VÕS § 1132 lg 1

kohaselt nõuda hüvitist üksnes ühe kirja eest iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta ja seda

juhul, kui eelnevalt on saadetud ka üks tasuta meeldetuletuskiri. Hageja on üksnes märkinud, et

saatis kirjad kuupäevadel 28.03.2023, 5.04.2023 ja 12.05.2023. Kohtule on esitatud dokument hagi

lisa 6, dtl 46), milles on e-kirja saaja rida järgmiselt „Saaja: xxx“ ja eraldi rida „Võlanõude

viitenumber: 716409911“. Esiteks ei ole kohus veendunud, et sellisel kujul kirjutatud e-

postiaadressile oli võimalik kostjale e-kirja saata. Teiseks ei ole meeldetuletuskirjas viidet nõude

aluseks olevale tarbijakrediidilepingule, vaid mingile muule viitenumbrile. Samas failis sisaldub ka

„Hagihoiatus“ pealkirjaga kiri, mis on adresseeritud kostja postiaadressile, kuid kohus ei saa lugeda

tõendatuks, et sellele eelnevalt oli saadetud tasuta meeldetuletuskiri. Seetõttu jätab kohus

sissenõudmiskulude nõude rahuldamata.

11. Intressinõue

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust,

loetakse krediidilepingu intressimääraks seadusjärgne intressimäär. Kuni 2023. a alguseni oli

seadusjärgne intressimäär 0%. Hageja ise on esitanud alternatiivse nõude selliselt, et kui kohus leiab,

et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada põhivõlg ja

maksta viivist, ning määranud tagasimaksed uuesti, ilma intressita. Seega kohus ei mõista kostjalt

hageja kasuks välja intressi, sest hageja ei ole seda tagasimaksete uuesti määramisel taotlenud ega

maksegraafikusse arvestanud.

12. Viivisenõue

Algses hagis nõudis hageja lepingu alusel viivist põhivõla summalt 3023,36 eurot lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.02.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani

24.08.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 9,9%

kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 3.2 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja

nõuab viivist summas 149,25 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 3023,36

eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 25.08.2023 lepingujärgses viivisemääras s.o intressimääraga

võrdses määras 9,9% aastas.

08.12.2023 menetlusdokumendis märgib hageja, et kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud

krediidisumma 2953,26 eurot (3150-196,74) ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o. alates 24.02.2023. a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kuivõrd kohus asus seisukohale, et lepingu üles ütlemine ei olnud kehtiv, ei muutunud kogu

põhivõlg lepingu üles ütlemisega sissenõutavaks ning seetõttu ei saa kogu põhivõlalt ka arvestada

viivist selliselt, nagu hageja taotleb. Küll aga on hagejal VÕS § 113 alusel õigus nõuda viivist

sissenõutavaks muutunud summalt, mille kohus kostjalt otsusega välja mõistab. Tulevikus

sissenõutavaks muutuvate tagasimaksete tasumata jätmise puhuks ei ole hageja alternatiivselt

esitatud nõudes viivisenõuet esitanud.

Kohus saab aru, et lepingus oli viivisemäär 9,9 % aastas (0,028% päevas), mis oli kokku lepitud

intressimääraga võrdse määrana. Selline kokkulepe on lubatav. Hageja on selles määras ka hagis

viivist nõudnud. Hageja ei ole esitanud teistsugust viivisenõuet alternatiivse nõudena ega

väljendanud, et soovib selles osas oma algselt esitatud hagi nõuet muuta. Kohus ei saa hagi nõude

muutmisena arvestada menetlusdokumendis seisukohana esitatut. Hagi nõue (nagu ka selle

muutmine) peab olema selgelt sõnastatud. Seetõttu rahuldab kohus hageja viivisenõude hagis välja

toodud määras, 9,9% aastas.

13. Menetluskulud

Järgnevalt märgib kohus menetluskulude jaotuse ning määrab need rahaliselt kindaks.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab

menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses

kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 172 lg 9 kohaselt, maksekäsu

kiirmenetluse kulud kannab maksekäsu tegemise korral ja käesoleva seadustiku §-s 4881 sätestatud

juhul võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse

hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses

arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. Kohtuvälised kulud on TsMS

§ 144 p 1 ja p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning maksekäsu

kiirmenetluse kulud.

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja

põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt Riigikohtu

Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012 lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13).

Hageja toob välja, et on tsiviilasja menetluses kandnud menetluskulusid alljärgnevalt: riigilõiv 455

eurot ja lepingulise esindaja õigusabi tasu 1034 eurot (ilma käibemaksuta), kokku 1489 eurot.

Õigusabi osutamine sisaldas järgmisi toiminguid:

-maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamine, avalduse esitamine 20 eurot;

-täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja

koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide kohtule esitamine: 2 tundi

tunnihinnaga 169 eurot, kokku 338 eurot;

-20.10.2023 puuduste kõrvaldamine: 2 tundi tunnihinnaga 169 eurot, kokku 338 eurot;

-08.12.2023 vastuse esitamine: 1 tund tunnihinnaga 169 eurot;

-11.01.2024 vastuse esitamine: 1 tund tunnihinnaga 169 eurot.

Kohus, tutvunud menetluskulude nimekirjaga, leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud

õigusabitoimingud on põhjendatud ja hageja esindamiseks kohtumenetluses vajalikud.

Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõivu 455 eurot.

Käesoleva tsiviilasja hinnaks on TsMS § 133 kohaselt 3642,09 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59

lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga kuni 4000 eurot tasuda riigilõiv summas 455 eurot. Hagilt

tasutud riigilõiv summas 455 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu.

Hageja palub mõista kostjalt välja maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot. TsMS § 4842

kohaselt, maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses

võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele

kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude

katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus leiab, et

hageja ei saa ka hagi rahuldamisel nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist

TsMS § 4842 esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20

euro menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on lepingulise esindaja kulu

maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot, põhjendatud ja vajalik.

Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja,

magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli esindaja

tasumäär 169 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks

tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 3-2-1-93-13), aga ka nt

170 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 16.04.2021 määrus nr 2-20-4817, p 20).

Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57 märkinud, et

mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele

vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (vt

Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, punkt 19). Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda

vaidluse sisust. Ringkonnakohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem

põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele

järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtule on teada, et tunnitasuga 120

eurot, millele lisandub vajadusel käibemaks, osutavad praeguses majanduslikus olukorras kohtus

esindamise teenust nii mõnedki vandeadvokaadid.

Kohus leiab, et ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise

tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta täies ulatuses vastaspoole kanda.

Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma

käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades käesoleva tsiviilasja

olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud

tunnitasu suurus kohtu hinnangul üle paisutatud. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu

on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte

oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega.

Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu

hinnangul 120-122 eurot koos käibemaksuga sõltuvalt käibemaksu suurusest. Kuna hageja taotleb

menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnihind

100 eurot ilma käibemaksuta.

Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega.

Hageja lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist,

hagiavalduse koostamist, hagiavalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks hagiavalduse täiendamist

ja kohtule vastamist kahel korral. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas põhjendatud ajakulu

hagimenetluses osalemisel 5 tundi, mis vastab ka menetlusse esitatud dokumentide ja nende lisade

sisule ja mahu hulgale. Kohus leiab, et pärast hagiavalduse esitamist kohtule esitatud

menetlusdokumentide põhjendatud ajakulu on kokku 3 tundi. Arvestades lepingulise esindaja

põhjendatud tunnihinda, on hageja õigusabikulu kokku 520 eurot (5 tundi × 100 eurot, maksekäsu

kiirmenetluse kulu 20 eurot).

Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 975 eurot, millest 455 eurot on riigilõiv ja 520

eurot on lepingulise esindaja kulu.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hagi hind oli 3642,09 eurot. Kohus rahuldas nõude põhivõla osas summas 2803,26 eurot (1089 eurot

sissenõutavaks muutunud + 1714,26 eurot tulevaste tagasimaksetena) ning viivisenõude 9,9%

aastas sissenõutavaks muutunud põhivõlalt summas 1089 eurot alates 01.03.2024 kuni põhivõla

täieliku tasumiseni, mis aasta eest arvestatuna praegu kehtiva seadusjärgse viivisemäära kohaselt on

136,19 eurot. Seega kokku rahuldas kohus arvestuslikult hagi 2939,45 euro ulatuses, mis on algsest

hagi hinnast 80,70%.

Lähtudes eeltoodust jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ja jätab

hageja menetluskulud 80,70% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda.

TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab

menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud

kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on taotlenud menetluskulude hüvitamist ilma

käibemaksuta.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja hageja põhjendatud menetluskuludest (975 eurot)

80,70%, so 786,83 eurot.

Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et

hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Maris Juha

Kohtunik

/Allkirjastatud digitaalselt/

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2024. a otsusega nr 2-23-126294.