3-22-2260/36 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.03.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2260

Haldusasi

XX OÜ kaebus tuvastada, et Elering AS-i 07.07.2022 otsus ei

kohaldu XX OÜ suhtes ja XX OÜ-l on õigus

saada alla

kW

elektrilise

võimsusega tootmisseadmetega

toodetud

elektrienergia eest elektrituruseaduse § 59 lg-s 25

nimetatud toetust fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12

aasta jooksul alates tootmisega alustamisest ja kohustada Elering

AS-i käsitama XX OÜ-le ELTS § 59 lg 25 alusel makstavat

toetust vähese tähtsusega abina Euroopa Komisjoni määruse

(EL) nr 1407/2013 tähenduses ning maksma alla 50 kW

elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud elektrienergia

eest ELTS § 59 lg-s

25 nimetatud toetust fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12

aasta jooksul alates tootmise alustamisest või alternatiivselt

tühistada Elering AS-i 07.07.2022 otsus nr 22-1.1/2022/1 osas,

milles see ei näe ette võimalust maksta toetust vähese

tähtsusega abina (s.o fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh

12 aasta jooksul) XX OÜ-le ning seab XX OÜle, kui alla 50

kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega tootjale toetuse

maksmise eelduseks tootmise alustamise hiljemalt 30.06.2020;

tühistada Elering AS-i 20.09.2022 vaideotsus.

Menetlusosalised

Kaebaja – XX OÜ, esindaja vandeadvokaat Indrek

Kukk

Vastustaja – Elering AS, esindajad vandeadvokaadid Kaisa

Jakobsoo ja Anton Sigal ning Karin Täär, Tuuli Hansen, Taavi

Vospert

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 25.01.2024

RESOLUTSIOON

1(17)

1. Anda kaebajale luba kaebuse nõuete muutmiseks ning lugeda, et kohtu menetluses on

kaebus järgmistes nõuetes:

1.1 tuvastada, et Elering AS-i 07.07.2022 otsus ei kohaldu kaebaja suhtes ja kaebajal on

õigus saada alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega toodetud

elektrienergia eest elektrituruseaduse § 59 lg-s 25 nimetatud toetust fikseeritud

määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmisega alustamisest:

1.2 kohustada Elering AS-i käsitama kaebajale ELTS § 59 lg 25 alusel makstavat toetust

vähese tähtsusega abina Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 tähenduses

ning maksma alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud

elektrienergia eest elektrituruseaduse § 59 lg-s 25 nimetatud toetust fikseeritud

määras, s.o

53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmise alustamisest;

1.3 tühistada Elering AS-i 20.09.2022 vaideotsus;

1.4 alternatiivselt punktis 1.1 ja 1.2 toodud nõuete suhtes tühistada Elering AS-i

07.07.2022 otsus nr 22-1.1/2022/1 osas, milles see ei näe ette võimalust maksta toetust

vähese tähtsusega abina (s.o fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul)

kaebajale ning seab kaebajale, kui alla 50 kW elektrilise võimsusega

tootmisseadmetega tootjale toetuse maksmise eelduseks tootmise alustamise hiljemalt

30.06.2020.

2. Ülejäänud osas jätta kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks rahuldamata.

3. Jätta kaebaja taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata.

4. Jätta kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.

5. Jätta kaebus rahuldamata.

6. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

7. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema emaettevõtja ärinimi tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 01.04.2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX OÜ (kaebaja) on 06.03.2020 XX poolt asutatud äriühing, mille eesmärgiks on arendada,

omada ja opereerida XX grupi Eesti riigis paiknevaid päikeseenergia tootmisparke.

2. 2020. aasta kevadel langetas kaebaja investeerimisotsuse rajada eraldiseisvad 50 kW

võimsusega päikesepargid. Perioodil 13.03.2020 kuni 05.10.2020 omandas kaebaja

emaettevõtja XX päikeseparkide rajamise eesmärgil 14 kinnistut. Kõikidele kinnistutele seati

hoonestusõigus kaebaja kasuks. Investeerimisotsuse tegemisel lähtus kaebaja

elektrituruseaduse (ELTS) § 59 lg 2, § 59 lg 25 ning § 108 lg 1 alusel ette nähtud

toetusskeemist, mis võimaldas saada alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega

toodetud elektrienergia eest toetust 53,7 eurot/MWh eest (mikrotootjate toetusskeem või

toetus). Nimetatud toetusskeemi järgi oli võimalik saada toetust 12 aasta jooksul alates

tootmisega alustamisest. ELTS § 59 lõike 25 järgi oli toetuse saamise tingimuseks, et tootmist

on alustatud hiljemalt 2020. aasta 31. detsembril ning asjakohase tootmisseadme rajamiseks ei

ole tootja saanud riigilt investeerimistoetust.

3. Elering AS (vastustaja) käsitles kõnealust mikrotootjate toetusskeemi Euroopa Komisjoni

määruse (EL) nr 1407/2013 (VTA määrus) alusel vähese tähtsusega abina (VTA).

2(17)

4. 17.06.2020 võeti vastu ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus, millega täiendati

ELTS § 59 lg-ga 26. Seadus avaldati Riigi Teatajas 30.06.2020 ning jõustus 01.07.2020. ELTS

§ 59 lg 26 kohaselt on ELTS § 59 lg 25 alusel makstava toetuse puhul tegemist grupierandi alla

kuluva riigiabiga Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 651/2014 (GBER) artikli 43 tähenduses

ning selle andmisel tuleb järgida GBER-is sätestatut, eelkõige GBER artikkel 43 lõikest 5

tulenevat, mille kohaselt ei tohi abi energiaühiku kohta ületada kõnealusest taastuvallikast

toodetud energia tasandatud kulude ja sama energialiigi turuhinna vahet.

5. 19.08.2020 kirjas nr 12.1-1/5473-2 märkis Rahandusministeerium, et enne 01.07.2020

nõuetekohaseks tunnistatud tootjad saavad jätkuvalt toetust VTA-na VTA määruse alusel.

6. Elering AS-i 07.07.2022 otsusega nr 22-1.1/2022/1: 1) tuvastati, ELTS § 59 lg 25 alusel alla 50

kW elektrilise võimsusega ja 01.07.2020 või hiljem tootmist alustanud tootmisseadmega

toodetud elektrienergia eest antaval toetusel on ülempiir, millest tulenevalt välja makstav

toetus eurodes megavatt-tunni kohta ei tohi ületada 12 aastase maksimaalse toetusperioodi

vältel päikeseenergiast toodetud energia tasandatud kulude ja sama energialiigi turuhinna

vahet; 2) otsustati tugineda

ELTS § 59 lg 25 alusel alla 50 kW elektrilise võimsusega ja 01.07.2020 või hiljem tootmist

alustanud tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest antava toetuse ülempiiri välja arvutamisel

kasumlikkuse hindamise metoodikale (päikeseenergia toetuse mudelanalüüsi metoodika ja sellega

seotud dokumendid, otsuse lisad A-D).

7. 08.08.2022 esitas kaebaja vastustajale vaide 07.07.2022 otsuse ja selle lisaks oleva metoodika

kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja jättis oma 20.09.2022 vaideotsusega nr 22-7/2022/9-3

kaebaja poolt esitatud vaide rahuldamata. Vastustaja leidis kokkuvõtvalt, et kaebajale kohaldub

ELTS § 59 lg 26 kohaselt GBER artikli 43 kohane toetusskeem ning kaebajal ei olnud

õiguspärast ootust saada toetust VTA skeemi alusel. Lisaks on vastustaja seisukohal, et

põhjendatud on ühetaolise metoodika kehtestamine 2020. aastal abiskeemi sisenejatele ning

kaebaja kriitika metoodika osas ei ole põhjendatud.

8. Kaebaja esitas 21.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Elering AS-i

07.07.2022 otsuse nr 22-1.1/2022/1 ning selle kohta tehtud 20.09.2022 vaideotsus nr 22-7/2022/93

ning kasumlikkuse hindamise metoodika.

9. Kohus võttis haldusaktide tühistamiskaebused menetlusse, kuid jättis menetlusse võtmata

07.07.2022 otsuse lisaks oleva metoodika tühistamise nõude, kuivõrd tegemist pole haldusaktiga.

10. Vastustaja esitas vastuse kaebusele 30.12.2022 juhtides ühtlasi tähelepanu, et kaebaja ei saa

vaidlustada haldusakti osas, mis tema õigusi ei puuduta.

11. 01.11.2023 täpsustas kaebaja esitatud nõudeid järgmiselt:

11.1 tuvastada, et Elering AS-i 07.07.2022 otsus ei kohaldu kaebaja suhtes ja kaebajal on

õigus saada alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega toodetud

elektrienergia eest elektrituruseaduse § 59 lg-s 25 nimetatud toetust fikseeritud

määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmisega alustamisest;

11.2 kohustada Elering AS-i käsitama kaebajale ELTS § 59 lg 25 alusel makstavat toetust

vähese tähtsusega abina Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 tähenduses

ning maksma alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud

elektrienergia eest elektrituruseaduse § 59 lg-s 25 nimetatud toetust fikseeritud

määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmise alustamisest;

3(17)

11.3 tühistada Elering AS-i 20.09.2022 vaideotsus;

11.4 Alternatiivselt p-s 11.1 ja 11.2 toodule tühistada Elering AS-i 07.07.2022 otsus ja

otsuse lisaks olev kasumlikkuse hindamise metoodika.

11.5 Alternatiivselt punktis 11.4 toodule tühistada Elering AS-i 07.07.2022 otsus milles

see: 1) ei näe ette võimalust maksta toetust vähese tähtsusega abina (s.o fikseeritud

määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul) isikutele, kes olid teinud

investeerimisotsused alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadme rajamiseks

ajal, mil ELTS § 59 lg 25 alusel antav toetus kvalifitseeriti vähese tähtsusega abina

enne 01.07.2020 ning 2) seab vähese tähtsusega abina (s.o fikseeritud määras s.o 53,7

eurot/MWh 12 aasta jooksul) toetuse maksmise eelduseks alla 50 kW elektrilise

võimsusega tootmisseadmetega tootmise alustamise hiljemalt 30.06.2020.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

12. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

12.1

Vaidlustatud metoodika ja otsus piiravad oluliselt kaebaja õigust saada toetust.

Kaebaja on teinud investeeringuid lähtuvalt asjaolust, et toetusmeede on VTA.

Kaebaja õigus saada toetust on vaidlustatava otsusega aga seotud täiendavate

tingimustega. Sisuliselt toob otsus kaasa olukorra, kus sõltuvalt aasta keskmisest

elektrienergia hinnast välistatakse täielikult või olulises osas toetuse saamine, mille

tulemusena jääb kaebajal saamata toetus 12 aasta jooksul kuni 397 954 euro

ulatuses. Vastustaja otsus piirab oluliselt nende isikute õigust saada toetust, kes on

teinud oma investeerimisotsused lähtuvalt asjaolust, et toetusmeede on VTA, kuid

kes ei ole jõudnud enne 01.07.2020 tootmist alustada.

12.2

Mikrotootjate toetusskeem on jätkuvalt kvalifitseeritav VTA-na kui toetus ei ületa

VTA määruses toodud ülempiiri 200 000 eurot kolme aasta kohta iga taotleja koha.

Seda kinnitab ELTS seletuskirjas § 59 lg 26 kohta selgitatu, vastustaja 29.06.2020

kirjas Rahandusministeeriumile toodu ja Rahandusministeeriumi 08.07.2020

vastuses avaldatud seisukoht. Seega asjaolu, et abile kohaldatakse GBER

regulatsiooni ei välista iseenesest seda, et olukorras, kus isik GBER nõuetele ei

vasta, võiks ta vastata VTA tingimustele. Seisukohta, et toetust on jätkuvalt võimalik

kvalifitseerida VTA-ks kinnitab ka vastustaja vaideotsuses leides, et toetuse

lugemisel VTA-ks või GBER-i alusel antavaks abiks hinnatakse seda, kas tootja

alustas tootmist enne või pärast 01.07.2020. Selline eristamine on aga

põhjendamatu, kuna nii VTA kui GBER on otsekohaldatavad EL õigusaktid,

mistõttu on välistatud olukord, kus riigisisese õigusega saaks alates teatud

kuupäevast välistada EL õiguse kohaldamise teatud toetuse suhtes.

12.3

Toetuse käsitamine grupierandi alla mineva riigiabina on vastuolus õiguspärase

ootuse põhimõttega. Vaidlust ei saa olla selles, et toetuse käsitamine üksnes

grupierandi alusel antava abina omab osade tootjate suhtes ebasoodsat mõju,

kuivõrd seab toetuse saamiseks täiendavad tingimused. Kaebaja tegi investeeringud

eeldusel, et tal on võimalik saada toetust 12 aasta jooksul. Kaebaja oli 2020. aasta

lõpuks ehitanud valmis kõik 14 päikeseparki ning need vastasid toetuse saamise

nõuetele, s.t kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus enda suhtes soodsama

regulatsiooni kohaldamisele, s.o toetuse kui VTA saamisele. Kaebajale ei saanud ka

4(17)

pelgalt eelnõu menetlemisest tekkida teadmist, et sellisel kujul regulatsioon

kehtestatakse. Seejuures on oluline, et kõnealune ELTS muudatus lisati eelnõusse

alles selle teisel lugemisel Riigikogus 15.06.2020. Seadus võeti vastu 17.06.2020.

Seadusandja ei ole kaalutlusõiguse teostamisel lähtunud kõrgetest energiahindadest

tarbijate jaoks. Otsuse seaduslikkuse seoses õiguspärase ootusega tagaks kaebaja

hinnangul see, kui tootjad, kes on projektiga alustanud enne ELTS § 59 lg 26

jõustumist, saaksid taotleda toetuse kvalifitseerimist VTA-na. Projektiga

alustamiseks ei saa seejuures pidada tootmisega alustamist, vaid investeerimisotsuse

tegemist ning sellega seotud esmaseid toiminguid (kaebaja poolt kinnistute

omandamisest).

12.4

Juhul, kui ELTS § 59 lg 26 välistaks toetuse käsitamise VTA-na, oleks see

põhiseadusvastane ning tuleks jätta asja lahendamisel kohaldamata. Säte omaks

ebaehtsat tagasiulatuvat mõju ning kahjustab ülemääraselt ELTS § 59 lg 25 kehtivust

usaldanud isikuid, sh kaebajat. ELTS § 59 lg 26 tuleks jätta HKMS § 158 lg 4 alusel

kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega.

12.5

Vastustaja otsus ja metoodika läheb kaugemale sellest, mis on GBER-i nõuete

täitmiseks vajalik. Samuti on ühetaolise metoodika kehtestamine 2020 toetusskeemi

sisenejatele põhjendamatu. Ei Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

(MKM) ega

Rahandusministeerium ei pidanud vajalikuks GBER artikkel 43 lõike 5 rakendamiseks ühetaolise

metoodika kehtestamist, kuivõrd juba kehtestatud toetusmäär oleks olnud kooskõlas tasandatud

kulude nõudega. Erandina on MKM viidanud „kobarjaamadele“. Tootjate grupeerimine on

põhjendamatu. Põhjendatud oleks metoodika kehtestamine ja rakendamine nende tootjate puhul,

kus maapinnal paikneb kõrvuti kaks või enam 50 kW võimsusega tootmisüksust ning

tootmisüksuste selline eraldamine on tingitud soovist saada osa mikrotootjate toetusskeemist, mitte

õiguspärastest majanduslikest kaalutlustest.

12.6

Metoodika alusel koheldakse kaebajat ja teisi tootjaid, kes ei jõudnud tootmist

alustada enne

01.07.2020 ebavõrdselt võrreldes nende tootjatega, kes enne 01.07.2020 oma tootmist alustada

jõudsid. ELTS § 59 lõikes 25 sätestatud toetusskeem kuulub grupierandi alla alates 01.07.2020, mil

vastav muudatus ELTS-is kehtestati. Isikutele, kes olid tootmist alustanud enne seda, tuleb abi

anda vastavalt VTA-le. Seega toob erineva kohtlemise kaasa ainuüksi asjaolu, millal isik

tootmisega alustas. Nimetatu ei ole aga isiku kontrolli all, kuivõrd sõltub mh sellest, millal

võimaldatakse tootmisseadmete liitumine. Praegu ei ole otsuses toodud ühtegi mõistlikku põhjust

võrreldavate gruppide erinevaks kohtlemiseks ja neid ka ei eksisteeri, sest investeerimisotsused

pidid mõlemasse gruppi kuuluvad ettevõtjad tegema enne 01.07.2020. Kaebaja hinnangul on

oluline just investeerimisotsuse tegemise aeg, kuna see sõltus tootjast.

12.7

Tootjate ebavõrdset kohtlemist ei toonud kaasa mitte ELTS § 59 lg 26 jõustumine,

vaid sätte alusel vastustaja poolt otsuse vastu võtmine ja metoodika kehtestamine.

Enne seda ei olnud toetusele ülempiiri sätestatud. Kaebajale saabusid negatiivsed

tagajärjed ELTS § 59 lg 26 alusel otsuse vastu võtmisega, toetuse ülempiiri

määramisega ja selle arvutamise metoodika kehtestamisega.

12.8

Metoodika aluseks võetud diskontomäär on põhjendamatult madal. Vastustaja on

lähtunud Konkurentsiameti hinnangust, mille kohaselt on see 6%, kuid otsuse

põhjendustest ei nähu, miks tuleks sellest hinnangust lähtuda, turuosaliste omast aga

5(17)

mitte. Konkurentsiameti poolt pakutu lähtub oluliselt kapitalimahukamate projektide

diskontomäärast ega ole asjakohane. Eesti kontekstis tuleb arvestada, et tegemist on

väikese investeeringuga, mistõttu peaks arvesse võtma ka nn small company

premiumi, mis oleks tulnud lisada diskontomäära suurusele, et tagada tootjatele

mõistlik tasuvusmäär. Väikeste päikeseparkide rajajatel ei ole ligipääsu sama

odavatele omakapitali allikatele kui suurte tuuleparkide rajajatel, mille

diskontomäära uuringus hinnati. Väikeste parkide rajamine on kapitalimahukam.

12.9

Metoodikas on jäetud arvestamata ka tulumaksukohustusega. KPMG poolt

soovitatud WACC määr on maksustamisjärgne, mitte maksustamiseelne. Ei ole

oluline, millal tulumaksu makstakse, oluline on et maksukohustus eksisteerib. Ei saa

ka eeldada, et kogu kasum reinvesteeritakse ning dividende ei maksta.

12.10 Metoodikas oleks tulnud arvestada ka päikesetundide elektrihinnaga ning õige ei ole

lähtuda vaid kalendriaasta keskmisest börsihinnast. Börsihind ei kajasta tootja

tegelikku tulu, sest tootmine erineb periooditi. Tootja seisukohast on oluline

elektrihind nendel tundidel, kui päikesepark energiat toodab.

12.11 Vastustaja otsus on põhjendamispuuduste tõttu formaalselt õigusvastane, kuna

otsusest ei nähtu, kuidas on põhjendatud tootjate erinev kohtlemine ja grupeerimine.

12.12 Oluline ei ole asjaolu, et kaebaja kuulub suurde kontserni ega see, et toetus on

seaduspõhine. Kui toetuse eesmärgiks on toetada mikrotootjaid, siis peaks juba

eeldusena lähtuma sellest, et väikeettevõtja preemia rakendub.

12.13 Kaebaja taotleb Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist küsimustes, mis seonduvad

Euroopa

Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 ja Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 651/2014 art 43

kohaldamisega.

Vastustaja seisukoht

13. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel.

13.1

Kaebaja õigus vaidlustada otsus tervikuna on küsitav. Isegi kui kaebajal on õigus, ei

tähenda see, et otsus tervikuna on õigusvastane, kuna see laieneb ka teistele tootjatele,

kelle olukord on kaebajast erinev. Kaebaja ei saa sisuliselt vaidlustada ELTS-i või GBER-i

regulatsiooni ja kaebaja kaebeõigus ei saa ulatuda nii kaugele, et asuda vaidlustama

põhimõttelist otsust maksta alates 01.07.2020 toetust grupierandi reeglite alusel.

13.2

Kehtiva regulatsiooni kohaselt kohaldub kaebajale GBER. Seadusandja on ELTS §

59 lg 26 jõustumisest ühemõtteliselt kvalifitseerinud § 59 lg 25 alusel antava toetuse

grupierandi alusel antava riigiabina ega ole näinud ette erandeid, mis võimaldaks jätta

GBER-i kohaldamata tootjatele, kes alustavad tootmist 01.07.2020 või hiljem.

13.3

Kaebaja toob õigesti välja, et kuna toetuse summa jääb eelduslikult alla 200 000

euro projekti kohta, oleks sellise toetuse maksmine EL õiguse kohaselt lubatud nii VTA-na

kui GBER-i järgse abina. See aga ei tähenda, et vastav valikuõigus on vastustajal. EL

õigusaktid ei loo võimalikele abisaajatele enesestmõistetavat nõudeõigust abi saamiseks.

Selline nõudeõigus saab tekkida ainult siseriikliku õiguse alusel ning selle eelduseks on

vastava siseriikliku õigusakti olemasolu. Antud juhul on selleks ELTS, mis näeb

sõnaselgelt ette, et alates 01.07.2020 järgitakse mikroettevõtjatele antava abi puhul GBER-

is sätestatut. Seega on seadusandja sõnaselgelt sätestanud, et võimalike abisaajate

6(17)

nõudeõigus on alates 01.07.2020 piiratud GBER-is sätestatuga, sh tuleb järgida ka GBER-

ist tulenevat piirmäära. Tõsiasi, et seadusandjal oleks olnud õigus vastavat muudatust ka

mitte teha, ei anna kaebajale mingeid õigusi. Ülaltoodut ei muuda ka kirjavahetus

vastustaja ja Rahandusministeeriumi vahel, kus arutatakse võimalust maksta toetust

jätkuvalt VTA vormis vaatamata ELTS § 59 lg 26 jõustumisele. 13.4 Toetuse maksmine

VTA vormis oli ajutine meede ega loonud õiguspärast ootust. Mikrotootja abikava oli

algusest peale mõeldud GBER-i järgse abikavana, millele rakenduvad vastavad piirangud.

Abikava rakendati VTA vormis üksnes ametniku vea tõttu. Nimetatu nähtub eelnõu 576 SE

menetluse dokumentidest, mille kohaselt pidi MKM tegema teavituse Euroopa

Komisjonile. Vastav teavitus jäi õigeaegselt tegemata, mistõttu asus vastustaja eraldama

mikrotootjatele toetusi VTA vormis. Nimetatud ebaõige praktika ei saanud luua kaebajale

õiguspärast ootust, et algselt GBER järgse instrumendina loodud abiskeemi rakendatakse

skeemi lõpuni VTA vormis.

13.5

Seadusandjal oli õigus abikava muuta. Õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes ei

saa hoida ära regulatsiooni muutmist. Õiguspärane ootus ei tähenda et isikute

õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine oleks üldse lubamatu. Õiguspärase

ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist.

13.6

Abikava muutes on seadusandja arvestanud vastanduvaid huve. Arvestada tuli et

taastuvenergia tasu kannavad tarbijad ning kõrgete elektrihindade juures on

fikseeritud toetuse maksmine tarbijatele põhjendamatult koormav. Vastustaja

lõpetab kehtiva regulatsiooni tingimustes toetuse maksmise siis, kui tema arvutused

näitavad, et mikrotootja saavutab 12- aastase toetusperioodi vältel kasumlikkuse,

mis on võrdne GBER-is toodud piirmääraga.

13.7

Metoodika lisa B kohaselt on kaebajaga samasse gruppi kuuluvate tootjate

tasandatud kulud toodetud MWh kohta 112 eurot. Samas oli elektrienergia hind

2022. a esimese üheksa kuu jooksul 183 eurot/MWh. Seega 2022. aastal ületas

elektri turuhind oluliselt mikrotootjate poolt selle tootmiseks tehtavaid kulusid ning

kui elektri hind püsiks sama kõrge kogu 12-aastase perioodi jooksul, siis tootja ei

saaks üldse toetust, kuna tema päikesepark oleks vägagi kasumlik. Ülaltoodu näitab,

et ELTS § 59 lg 26 täidab ühiskonnas olulist funktsiooni, välistades energiatootjate

ülekompenseerimist riigi arvelt kõrgete energiahindade tingimustes.

13.8

ELTS § 59 lg 26 alusel abi andmise tingimused muutusid alates 01.07.2020 vähesel

määral ning uus regulatsioon täpsustas üksnes ülekompenseerimise piiri olukorras,

mil tootja saab tulu turuhinnast enam, kui algselt prognoositud.

13.9

Kasumlikkuse hindamise metoodika on kooskõlas GBER-i nõuetega. Kaebaja jätab

tähelepanuta, et otsus ja metoodika ei avaldagi mitte mingit mõju kaebajale

makstavale toetusele enne, kui ülekompenseerimise risk faktiliselt realiseerub.

Kaebaja ei ole ka leidnud, et ta on paigutatud valesse gruppi või et tootjaid teisiti

grupeerides oleks tema suhtes kehtiv tasandatud kulude arvutus teistsugune. Õige ei

ole kaebaja väide, et metoodikas kasutatud diskontomäär ei ole põhjendatud.

Vastustaja ei näe majanduslikku põhjendust pidada väiketootja tegevust

riskantsemaks suurtootja tegevusest ning lubada väiketootjale vastavalt suuremat

omakapitali toetust. Kasumlikkust hinnatakse metoodika järgi seadmepõhiselt, mitte

taotlejapõhiselt. Kaebaja puhul ei ole tegemist väiketootjaga. Vastustaja lähtus

tulumaksu osas Eestis valitsevast praktikast, et kõik kapitalikulu arvutused on

7(17)

maksueelsed, võttes aluseks Konkurentsiameti juhised. Kasumlikkuse arvutamisel

on lähtutud päikeseenergia börsihinnast.

13.10 Vastustaja ei pidanud otsuses põhjendama, miks koheldakse erinevalt enne ja pärast

01.07.2020 tootmist alustavaid tootjaid, kuivõrd erisus tuleneb seadusest. Samuti ei pea vastustaja

põhjendama, miks ei kohaldu metoodika ainult nn „kobarjaamadele“.

13.11 Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei ole vajalik. Küsimus sellest, kas siseriikliku õiguse

säte, mis sätestab abi andmise grupierandi määruse alusel, kohaldub kaebaja suhtes või mitte, on

puhtalt siseriikliku õiguse tõlgendamise ja rakendamise küsimus. Siseriikliku õiguse kohaldamise

osas ei ole võimalik ega põhjendatud pöörduda Euroopa Kohtu poole.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kohus võtab esmalt seisukoha kaebaja taotluse osas kaebuse nõuete muutmiseks vastavalt

tema 01.11.2023 menetlusdokumendis toodule (HKMS § 162 lg 1). HKMS § 49 lg 1 kohaselt

võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus

menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas

kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva

seaduse kohaselt lubatav. Vastustaja ei ole vaielnud vastu kaebuse muutmise avaldusele ning

on jätnud kohtu otsustada, millised nõuded võimaldavad kaebajal kaebuse eesmärgi kõige

paremini saavutada.

14.1

Kaebaja primaarnõudeks on nõue tuvastada, et Elering AS-i 07.07.2022 otsus ei

kohaldu kaebaja suhtes ja kaebajal on õigus saada alla 50 kW elektrilise võimsusega

tootmisseadmetega toodetud elektrienergia eest elektrituruseaduse § 59 lg-s 25 nimetatud

toetust fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmisega

alustamisest; kohustada Elering AS-i käsitama kaebajale ELTS § 59 lg 25 alusel makstavat

toetust vähese tähtsusega abina Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 tähenduses

ning maksma alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud elektrienergia

eest elektrituruseaduse § 59 lg-s 25 nimetatud toetust fikseeritud määras, s.o 53,7

eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmise alustamisest ja tühistada Elering AS-i

20.09.2022 vaideotsus.

Kohtu hinnangul vastavad nimetatud nõuded kaebuse eesmärgile, milleks on eesmärk hoida ära

vaidlustatud otsuse ja sellega kinnitatud toetuse ülempiiri arvutamise metoodika kohaldatavus

tema suhtes, s.o tagada jätkuvalt toetuse maksmine määras 53,7 eurot/MWh toodetud

elektrienergia eest. Seega lubab kohus kaebajal kaebust muuta selle täiendamise teel eelpool

toodud nõudega.

14.2

Kaebaja soovib järgnevalt, alternatiivselt eelpool toodule tühistada Elering AS-i

07.07.2022 otsus ja otsuse lisaks olev kasumlikkuse hindamise metoodika ja alternatiivselt

nimetatud nõude suhtes tühistada Elering AS-i 07.07.2022 otsus milles see: 1) ei näe ette

võimalust maksta toetust vähese tähtsusega abina (s.o fikseeritud määras, s.o 53,7

eurot/MWh 12 aasta jooksul) isikutele, kes olid teinud investeerimisotsused alla 50 kW

elektrilise võimsusega tootmisseadme rajamiseks ajal, mil ELTS § 59 lg 25 alusel antav

toetus kvalifitseeriti vähese tähtsusega abina enne 01.07.2020 ning 2) seab vähese

tähtsusega abina (s.o fikseeritud määras s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul) toetuse

maksmise eelduseks alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega tootmise

alustamise hiljemalt 30.06.2020.

8(17)

Kohus on juba eelnevas menetluses juhtinud kaebaja tähelepanu asjaolule, et isikul on HKMS § 44

lg-st 1 tulenevalt kaebeõigus üksnes osas, milles see puudutab kaebaja subjektiivseid õigusi.

Samuti on kohus juhtinud kaebaja tähelepanu asjaolule, et kaebaja kaebeõigus 07.07.2022

tühistamiseks tervikuna on küsitav, kuivõrd lisaks kaebajale on nimetatud otsuse adressaadiks ka

teised mikrotootjad, kellel võib olla huvi otsuse kehtima jäämise suhtes. Samal põhimõttel ei saa

kaebaja nõuda asjaolude tuvastamist, mis ei seondu tema õigustega.

HKMS § 2 lg 4 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel

esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja on väljendanud, et olukorras, kus kohus leiab, et vaidlusalune

otsus kaebaja suhtes kohaldub, soovib kaebaja saavutada selle tühistamist, sest toetuse ülempiiri

arvutamiseks kasutatud metoodika on selle aluseks olevate andmete ebaõigsuse tõttu

ebaproportsionaalne. Kohtu hinnangul on kaebaja eesmärgist tulenevalt otstarbekas

tühistamisnõude esitamine alternatiivselt, kuid üksnes osas, milles see seondub kaebaja õiguste ja

huvidega. Seega tõlgendab kohus kaebaja 01.11.2023 menetlusdokumendi punktides 1.4 ja 1.5

esitatud nõudeid selliselt, et kaebaja taotleb Elering AS-i 07.07.2022 otsuse nr 22-1.1/2022/1

tühistamist osas, milles see ei näe ette võimalust maksta toetust vähese tähtsusega abina (s.o

fikseeritud määras, s.o 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul) kaebajale ja seab kaebajale, kui alla 50

kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega tootjale, toetuse maksmise eelduseks tootmise

alustamise hiljemalt 30.06.2020.

Kohus ei anna kaebajale luba kaebuse muutmiseks osas, milles kaebaja taotleb kasumlikkuse

hindamise metoodika tühistamist, kuivõrd nimetatud metoodika ei ole haldusakt. Nimetatud

asjaolule on kohus juhtinud kaebaja tähelepanu juba varasemas menetluses. Järgnevalt lahendab

kohus kaebuse sisuliselt.

15. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

16. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et:

a)

kaebaja emaettevõtja XX võttis 05.03.2020 vastu otsuse maade omandamiseks ning selleks

investeeringu tegemiseks kogumahus 2 000 000 eurot eesmärgiga rajada omandatavatele maadele

100 x 50kWh elektrijaamad. Nimetatud eesmärgil omandati 13.03.2020-05.10.2020 14 kinnistut;

b)

investeerimisotsuse tegemise ajal (05.03.2020) kehtis ELTS § 59 lg 2, § 59 lg 25 ning § 108

lg 1, mis nägid ette võimaluse saada alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega

toodetud elektrienergia eest toetust 53,7 eurot/MWh eest 12 aasta jooksul alates tootmisega

alustamisest. ELTS § 59 lg 25 alusel oli toetuse saamise tingimuseks, et tootmist alustatakse

hiljemalt 2020. aasta 31. detsembril ning asjakohase tootmisseadme rajamiseks ei ole tootja

saanud riigilt investeerimistoetust. Vastustaja käsitles kõnealust mikrotootjate toetusskeemi

Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 (VTA määrus) alusel vähese tähtsusega abina

(VTA);

c)

17.06.2020 võeti vastu ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (jõustus

01.07.2020), millega täiendati ELTS § 59 lg-ga 26, mis näeb ette, et ELTS § 59 lg 25 alusel

makstava toetuse puhul on tegemist grupierandi alla kuuluva riigiabiga GBER artikli 43

tähenduses ning selle andmisel tuleb järgida GBER-is sätestatut, eelkõige artikkel 43 lõikest 5

tulenevat, mille kohaselt ei tohi abi energiaühiku kohta ületada kõnealusest taastuvallikast

toodetud energia tasandatud kulude ja sama energialiigi turuhinna vahet;

d)

vastustaja 07.07.2022 otsusega nr 22-1.1/2002/1 tuvastati, et ELTS § 59 lg 26 alusel alla 50

kW elektrilise võimsusega ja 01.07.2020 või hiljem tootmist alustanud tootmisseadmetega

toodetud elektrienergia eest antaval toetusel on ülempiir, millest tulenevalt välja makstav toetus

9(17)

eurodes megavatt tunni kohta ei tohi ületada 12 aastase maksimaalse toetusperioodi vältel

päikeseenergiast toodetud energia tasandatud kulude ja sama energialiigi turuhinna vahet (otsuse p

1); tugineda ELTS § 59 lg 26 alusel alla 50 kW elektrilise võimsusega ja 01.07.2020 või hiljem

tootmist alustanud tootmisseadmetega toodetud elektrienergia eest antava toetuse ülempiiri välja

arvutamisel kasumlikkuse hindamise metoodikale (päikeseenergia toetuse mudelanalüüsi

metoodika ja sellega seotud dokumendid, otsuse lisad 1-4) (otsuse p 2).

17. Poolte vahel on kokkuvõtvalt vaidlus selles, kas kaebajal on õigus nõuda toetuse maksmist

VTA vormis ka alates ELTS § 59 lg 26 jõustumisest (01.07.2020), mil sätestati, et mikrotootjate

abikava paigutub riigiabi meetmena EL-i üldise grupierandi määruse alla ning selle andmisel

järgitakse GBER-i määruses sätestatut. Kaebaja käsitluse kohaselt on toetust võimalik jätkuvalt

käsitled VTA-na.

18. Esmalt ongi poolte vahel vaidlus selles, kas vaidlusalune otsus kohaldub kaebaja suhtes.

Kaebaja leiab, et vaidlusalune otsus ei kohaldu kaebaja suhtes ja taastuvenergia toetuse maksmine

kaebajale oleks ka peale ELTS § 59 lg 26 jõustumist pidanud toimuma VTA määrusega sätestatud

korras. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu.

19. ELTS § 59 lg 1 punkti 1 kohaselt on tootjal õigus saada põhivõrguettevõtjalt ELTS §-s 59

nimetatud toetust elektrienergia eest, kui ta on selle tootnud taastuvast energiaallikast

tootmisseadmega, mille netovõimsus ei ületa 125 MW. Põhivõrguettevõtja maksab tootjale tema

taotluse alusel toetust 0,0537 eurot ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest, kui see on toodetud

ELTS § 59 lg 1 punkti 1 või 2 kohaselt (ELTS § 59 lg 2 p 1). ELTS § 59 lg-s 2 nimetatud toetus on

riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, mille andmisel järgitakse

Euroopa Komisjoni keskkonna- ja energiaalase riigiabi suuniseid ning Euroopa Komisjoni

asjakohast riigiabi andmist lubavat otsust (ELTS § 59 lg 21). Alla 50 kW elektrilise võimsusega

tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest võib tootja saada ELTS § 59 lg-s 2 nimetatud toetust

juhul, kui elektrienergiat toodetakse hiljemalt 2020. aasta 31. detsembril ning asjakohase

tootmisseadme rajamiseks ei ole tootja saanud riigilt investeeringutoetust (ELTS § 59 lg 25). ELTS

§ 59 lg 26 (jõust 01.07.2020) kohaselt on ELTS § 59 lg 25 nimetatud toetus riigiabi komisjoni

määruse (EL) nr 651/2014 ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega

teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT L 187, 26.06.2014, lk 178), artikli

43 tähenduses ning selle andmisel järgitakse samas määruses ja konkurentsiseaduse (KonkS) §-s

342 sätestatut.

20. Kohus nõustub vastustajaga selles, et tootmise alustamise mõistet tuleb sisustada läbi ELTS

§ 59 lg 1 punkti 1 koosmõjus § 108 lg-ga 3. Ka Riigikohus on oma 28.09.2023 määruses

haldusasjas nr 3-16-1864 (p-s 32-34) selgitanud, et ELTS § 59 lg 1 p-s 1 viidatud tootmise

alustamise mõistet tuleb sisustada ELTS § 108 lg-te 1 ja 3 kaudu. Vastavalt ELTS § 108 lg-le 3

käsitletakse ELTS §-s 108 nimetatud tootmise alustamise ajana päeva, millal nõuetekohane

tootmisseade esimest korda annab elektrienergiat võrku või otseliini. Nimetatust tulenevalt ei ole

ka võimalik jõuda järeldusele, et tootmise alustamine tähendab investeerimisotsuse tegemise aega.

Seadusest tulenevalt mõistetakse tootmise alustamisena aega, mil tootmisseade hakkab reaalselt

elektrienergiat tootma.

21. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja võimekus tootmist alustada tekkis ajal, mil

kehtis ELTS § 59 lg 26. Nimetatu tähendab, et sellel hetkel nägi kehtiv õigus ette, et kuni 50 kW

elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest saadavale toetusele kohaldub

GBER. Seega on seadusandja ELTS § 59 lg 26 sõnastades sõnaselgelt ette näinud, et alates

01.07.2020 järgitakse mikrotootjatele antava abi puhul GBER-is sätestatut ning võimalike

abisaajate nõudeõigus on piiratud GBER-is tooduga, sh ka GBER-is toodud piirmääraga. GBER

10(17)

artikkel 43 lõige 5 näeb ette, et abi energiaühiku kohta ei tohi ületada kõnealusest taastuvallikast

toodetud energia tasandatud kulude ja sama energialiigi turuhinna vahet. Seega puudus vastustajal

kehtiva õigusliku regulatsiooni tingimustes kaalutlusõigus otsustamaks, kas kvalifitseerida

kaebajale antav abi vähese tähtsusega abiks (VTA) või grupierandi alusel makstavaks abiks

(GBER). Seadusandja ei ole näinud ette mistahes erandeid, mis võimaldaksid vastustajal jätta

GBER kohaldamata tootjate suhtes, kes alustavad tootmist peale 01.07.2020. Kaebajal on

põhimõtteliselt õigus selles, et seadusandjal oleks olnud võimalik vastavat muudatust ka mitte

teha. Samas on seadusandja vastava muudatuse teinud ning seega ei anna nimetatu kaebajale

iseenesest nõudeõigust enda suhtes VTA kohaldamiseks. Kehtiva õiguse kohaselt on

mikrotootjatele antav toetus kvalifitseeritav GBER-ina, mitte VTA-na. Seega kohaldub

vaidlustatud otsus kaebaja suhtes.

22. Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodut ei muuda kirjavahetus vastustaja ja

Rahandusministeeriumi vahel (kaebuse lisad 15-16), milles arutatakse võimalust maksta toetust

jätkuvalt VTA vormis, vaatamata ELTS § 59 lg 26 jõustumisele. Nimetatud kirjavahetus ei oma

õiguslikku mõju ning vastustaja seisukoht väljendub vaidlustatud otsuses.

23. Seda, et juba varasemalt on seadusandja soovinud ELTS § 59 lg-s 25 sätestatud

taastuvenergiatoetuse kvalifitseerida GBER alusel antavaks, kinnitab muu hulgas ehitusseadustiku

ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (173 SE II) seletuskiri teiseks lugemiseks. Nimetatud

seletuskirjas märgitakse ELTS § 59 lg 26-28 osas, et 2018. aastal elektrituruseadusesse lisatud § 59

lõikes 25 nimetatud toetus on oma olemuselt riigiabi, mille osutamisel peab järgima EL riigiabi

põhimõtteid (määruses EL 651/2014 toodud põhimõtteid (nn grupierandi määrus) või siis vähese

tähtsusega abi põhimõtteid). Eelnõu 576 SE menetluse ajal nõustus majanduskomisjon MKM

ettepanekuga võimaldada taastuvenergiatoetuse maksmine kuni 31.12.2020 rajatud alla 50 kW

võimsusega käitistele. Nimetatud skeemi riigiabi küsimust arutati ning ministeerium kinnitas, et

see ei vaja eraldi riigiabiluba, kuna läheb nn grupierandi alla. Nõnda fikseeris komisjon vastava

muudatusettepaneku juurde selgituse: „Toetusskeemi kohta teeb MKM Euroopa Komisjoni

riigiabi rakendamise teatise“. Seletuskirjas on selgitatud, et eelnõu 576 SE menetlemise ajal tabas

komisjoni üllatusena teave, et nimetatud teavitus on ministeeriumi poolt tegemata ning tekkinud

segaduses on AS Elering hakanud toetusskeemi väljamakseid tõlgendama vähese tähtsusega

riigiabina. Arvestades toetusskeemi rakendamisel tekkinud segadust pidas komisjon oluliseks

lisada otsene viide grupierandi määrusele, millega kordas üle, et nimetatud toetusskeem seadustati

grupierandi alla kuuluvana. Seega nähtub eeltoodust kohtu jaoks selgelt, et seadusandja soov oli

juba varasemalt sätestada grupierandi alla kuuluva riigiabina taastuvenergiatoetus, mis on ette

nähtud ELTS § 59 lg-s 25. Nimetatud kontekstis on usutav vastustaja selgitus, mille kohaselt

rakendati mikrotootja abikava VTA vormis üksnes ametniku vea tõttu. Kuivõrd ELTS ei

selgitanud, millisel EL õigusest tuleneval alusel uus abiskeem kehtestatakse, nähtub eelpool

tsiteeritud seletuskirjast, et abiskeem oli mõeldud riigiabina GBER-alusel, mille kohta Majandus-

ja Kommunikatsiooniministeerium pidi tegema teavituse Euroopa Komisjonile. Vastav teavitus jäi

aga õigeaegselt tegemata, mistõttu asus kaebaja andma toetusi VTA vormis, mida Eesti seadus

otseselt ei keelanud ning mis ei olnud vastuolus EL õigusega. Toetuste eraldamine VTA vormis oli

enne 01.07.2020 siseriiklikult võimalik, kuivõrd ELTS nägi ette toetusmäära (57,3 eur/MWh) ning

võimaldas kõigil mikrotootjatel toetust taotleda. ELTS ei sisaldanud viidet GBER-ile ega sealt

tulenevatele piirmääradele. Vastavalt 01.07.2020 sätestatud muudatusele muutus GBER-i sisu läbi

ELTS § 59 lg 26 mikrotootjate abikava osaks ning kehtiva õiguse kohaselt ei saanud toetust VTA

vormis ja ilma ülempiirita enam maksta.

24. Eeltoodust tulenevalt kohaldub vaidlusalune otsus kaebaja suhtes. Kuivõrd vaidlusalune

otsus kohaldub kaebaja suhtes, siis ei saa kohus ühtlasi kohustada vastustajat jätkata kaebajale

11(17)

toetuse maksmist VTA-na. Järgnevalt hindab kohus vaidlusaluse otsuse õiguspärasust lähtuvalt

tühistamisnõudest.

25. Vaidlusalune otsus on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. Haldusakt on õiguspärane,

kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele (HMS § 54).

26. Vaidlus puudub selles, et alates 01.07.2020 näeb kehtiv õigus ette ELTS § 59 lg 25 alusel

makstava toetuse grupierandi alla mineva riigiabina (ELTS § 59 lg 26).

27. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust toetuse

saamiseks VTA-na. Eelmises alapunktis kirjeldatud ajutine praktika ei saanud luua kaebajale

õiguspärast ootust, et abiskeemi rakendatakse ka peale 01.07.2020 jätkuvalt VTA vormis.

Asjaolust, et mikrotootjate toetuse maksmine VTA-na oli õiguslikult lubatav enne ELTS § 59 lg 26

jõustumist ei saa järeldada, et turuosalistel oli ootus toetuse saamiseks VTA vormis ka peale

01.07.2020. Seadusandjal oli õigus muuta alates 01.07.2020 abikava olemust ning paigutada

abikava edaspidi sõnaselgelt grupierandi alla, kuhu see ka algselt mõeldud oli. Õiguspärase ootuse

põhimõttele tuginedes ei saa hoida ära õigusliku regulatsiooni muutmist ning õiguspärane ootus ei

tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine oleks üldse lubamatu.

Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. Õiguspärase ootuse

põhimõttega on ka arvestatud, kuivõrd ELTS § 59 lg-s 25 sätestatud toetusskeemi ajalist perioodi

ei muudetud alates 01.07.2020. Samuti ei muudetud toetuse saamise õigust kuni 50 kW

võimsusega tootmisseadmete omanikele. Samuti ei esine seaduse tagasiulatuvat mõju, kuna ELTS

07.07.2020 muudatus võeti vastu 30.06.2020 ning jõustus 01.07.2020. ELTS § 59 lg-t 26

kohaldatakse edasiulatuvalt alates 01.07.2020 või hiljem tootmist alustanud tootmisseadmete

suhtes. Tootmisseadmete osas, mis alustasid tootmist enne sätte jõustumist kohaldub senine

regulatsioon. Eeltoodust järelduvalt oli vastustaja õigustatud võtma kaks aastat pärast sätte

jõustumist vastu otsuse grupierandi määruse artikli 43 rakendamiseks, ning see ei saa kuidagi

avaldada kaebajale ebasoodsat tagasiulatuvat mõju. Grupierandi määrus on otsekohalduv (vt ELTL

art 288 lg 2). Vastavalt grupierandi määruse art 43 lõikele 5 ei tohi abi energiaühiku kohta ületada

kõnealusest taastuvallikast toodetud energia tasandatud kulude ja sama energialiigi turuhinna

vahet. Tasandatud kulusid ajakohastatakse regulaarselt ja vähemalt kord aastas.

28. Kaebaja väidab, et otsuse rakendamise tulemusel tekib õigusvastane olukord, kus teda

koheldakse ebavõrdselt võrreldes nende tootjatega, kes olid teinud oma investeerimisotsuse samal

ajal kaebajaga, kuid kes olid võimelised komplekteerima seadmed hiljemalt 30.06.2020. Kohus

nõustub, et selline erinev kohtlemine esineb, mida kinnitavad ka kaebaja enda poolt esitatud

tabelid. Samas ei tulene tootjate erinev kohtlemine mitte vastustaja otsusest, vaid seadusest.

29. Vastustaja täpsustas istungil, et peale ELTS § 59 lg 26 jõustumist laieneb GBER 87%-le

tootmisseadmetele ning VTA ülejäänud 13%-le tootmisseadmetest. Seega ei ole sätte jõustumise

järgselt soodsamas olukorras märkimisväärne osa mikroettevõtjatest, kes olid teinud

investeerimisotsuse enne 01.07.2020, kuid kes ei olnud selleks ajaks jõudnud alustada tootmist

(komplekteerinud seadmed). Seega ei ole soodsamalt koheldud mikroettevõtjate grupp niivõrd

suur, nagu väidab kaebaja. Kohus leiab, et ehkki ebavõrdne kohtlemine esineb, on see praegusel

juhul õigustatud tulenevalt avalikust huvist vältida võimalikku ülekompenseerimist.

30. Abikava muutes on seadusandja arvestanud vastanduvaid huve. Vastustaja on õigesti

osundanud, et avaliku huvina tuli arvestada, et taastuvenergia tasu kannavad ELTS § 592 lg 5

alusel tarbijad ning kõrgete elektrihindade juures on fikseeritud toetuse maksmine tarbijatele

koormav. Vastanduv erahuvi fikseeritud toetuse jätkumiseks on kõrgete elektrihindade juures

12(17)

märgatavalt väiksema kaaluga, kuna tootja tulubaas on vaatamata väiksemale toetusele kõrgest

hinnast tingituna oodatust suurem. Kehtinud toetuskava kohaselt sai mikrotootja müüdud elektrilt

vastustajalt toetust igal juhul 53,7 eurot/MWh eest ja seda sõltumata toodetud elektri hinnast.

Praeguse regulatsiooni kohaselt lõpetab vastustaja toetuse maksmise siis, kui tema arvutused

näitavad, et mikrotootja saavutab 12-aastase toetusperioodi vältel kasumlikkuse, mis on võrdne

GBER-is toodud piirmääraga. Metoodika lisa B kohaselt (KPMG sektoripõhine analüüs) on

kaebajaga samasse gruppi (grupp nr 3) kuuluvate mikrotootjate tasandatud kulud toodetud MWh

kohta (arvutatud 2021. a kohta) 112 eurot. Samas oli elektrienergia hind kaebaja enda poolt

kaebuse p-s 15 toodud arvutuste kohaselt 2022. aasta esimese üheksa kuu jooksul 183 eurot/MWh

ja kaebaja 01.11.2023 täiendavate seisukohtade kohaselt 2022. aastal keskmiselt 192,82

eurot/MWh. Seega puudub vaidlus selles, et 2022. aastal ületas elektri turuhind oluliselt

mikrotootja poolt selle tootmiseks tehtavaid kulusid. Kui elektri hind püsiks sama kõrgel kogu

12aastase perioodi vältel, siis ei saaks tootja üldse toetust, sest tema päikesepark oleks niigi

kasumlik. See tähendab, et kui mikrotootja saavutab GBER-is ette nähtud kasumlikkuse, siis

kaotab ta ühtlasi õiguse toetuse saamiseks. Asjaolu üle, et toetuse suurus sõltub elektri hinnast,

pooled ei vaidle ning vastav asjaolu nähtub ka kaebaja enda poolt kohtule kaebuses ja 01.11.2023

menetlusdokumendis esitatud skeemidelt. Kaebaja tõlgenduse kohaselt peaks aga kaebaja tootma

elektrienergiat hinnaga 112 eurot/MWh, müüma seda hinnaga 192,83 eurot/MWh ning saama

lisaks riigilt toetust sumas 53,7 eurot/MWh kohta. Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodu näitab,

et ELTS § 59 lg 26 täidab ühiskonnas olulist funktsiooni, välistades energiatootjate

ülekompenseerimist riigi (ehk tarbijate) arvelt kõrgete energiahindade tingimustes. Seevastu

madala energiahinna tingimustes ja ülekompenseerimise riski puudumisel ELTS § 59 lg 26

praktikas ei rakendu, sest sellises olukorras on mikrotootjal jätkuvalt võimalik saada toetust 53,7

eurot/MWh kohta. Riigiabi andmise mõte on turutõrke kõrvaldamine ning seetõttu ei saa olla

õiguspärast ootust minimaalselt võimalikust määrast suurema toetuse saamisele ehk

ülekompenseerimisele. Samuti ei saa õiguspärast ootust tekkida eelpool viidatud ebaõigest

halduspraktikast.

31. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt peavad õigusnormid olema selged ja täpsed ning nende

mõju peab olema prognoositav, et huvitatud isikutel oleks võimalik teha kindlaks oma positsioon

Euroopa Liidu õigusega reguleeritud olukordades ja õigussuhetes (vt Euroopa Kohtu otsus asjas

C-63/93, p 20). Käesoleval juhul on ELTS § 59 lg-s 26 tehtud viide grupierandi määrusele ning

KonkS §-le 342, mistõttu sai ja pidi hoolas ettevõtja mõistma, millise riigiabiga tegemist on.

Olukorras, kus seadusandja ei oleks ELTS § 59 lg-t 26 kehtestanud, oleks see võinud kaasa tuua

põhiseadusega vastuolus oleva olukorra, kus toetust makstakse sõltuma selle vajadusest tuues

kaasa ülekompenseerimise. Näiteks on Riigikohtu üldkogu oma otsuses haldusasjas nr 3-2-1-7114

(p 127) selgitanud, et üldkogu ei välista, et muudatused elektri turuhinnas või muudes asjas

tähtsust omavates asjaoludes võivad (või on juba võinud) kaasa tuua olukorra, kus taastuvenergia

toetused ja nende finantseerimiseks kehtestatud tasud muutuvad (või on juba muutunud)

põhiseaduse mõttes ülemäärasteks. Varem põhiseaduspärane regulatsioon võib faktiliste asjaolude

muutumise tõttu osutuda hiljem põhiseaduse vastaseks. 32. Kaebaja leiab, et ELTS § 59 lg 26

eirab vacatio legis põhimõtet. Kohus kaebajaga ei nõustu. Vastavalt põhiseaduse §-le 108 jõustub

seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist

tähtaega. Käesoleval juhul nägi seadus ette lühema tähtaja kui 10 päeva. Vastavalt

ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (nimetatud seadusega kehtestati ELTS § 59

lg 26) §-le 5 jõustub seadus 2020. aasta 1. juulil. Nimetatud seadus avaldati Riigi Teatajas

30.06.2020. Seega jõustus seadus lühema aja jooksul kui põhiseaduse § 108 sätestatud 10 päeva,

kuid mitte enne seaduse avaldamist. Põhiseaduse § 108 ei keela seaduse jõustumist lühema aja

13(17)

jooksul, kuid sellisel juhul tuleb järgida vacatio legis põhimõtet, st ajavahemik, mis jääb seaduse

avaldamise ja jõustumise vahele on seotud õiguskindlusega. ELTS § 59 lg-s 26 toodud muudatuse

puhul ei ole tegemist sellise muudatusega, mis nõuaks ettevõtjatelt oma tegevuse suuremahulist

ümber korraldamist. Ettevõtjal on võimalik oma tootmist jätkata ning kuni 50 kW võimsusega

seadmetega tootjatele jätkatakse toetuse maksmist, kuid seadusega on nähtud ette piirang, mille

eesmärgiks on vältida ülekompenseerimist. Toetuse vähenemine ei kaasnenud automaatselt

01.07.2020, st ELTS § 59 lg 26 jõustumisest, vaid alles hetkest, mil tootmine saavutab 12 aastase

toetusperioodi vältel kasumlikkuse, mis on võrdne GBER-is toodud piirmääraga (hetkel 1%), st

toetuse maksmise jätkumisel tekiks ülekompenseerimine.

33. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et juhul, kui ELTS § 59 lg 26 välistaks toetuse käsitamise

VTA-na oleks see põhiseadusvastane ning tuleks jätta asja lahendamisel kohaldamata. Kohus

märkis juba eelnevalt, et seadus ei oma ebaehtsat tagasiulatuvat mõju, kuivõrd jõustus 01.07.2020

ning kohaldub alates nimetatud ajahetkest. Õige on see, et ELTS § 59 lg 26 kohaldub ka nende

isikute suhtes, kes olid enne sätte kehtima hakkamist projekti arendamisega alustanud, kuid ei

olnud jõudnud enne 01.07.2020 tootmist alustada. Kohus tõi aga juba eelnevalt välja, et ehkki

isikuid, kes olid investeerimisotsuse teinud enne 01.07.2020 ja alustasid tootmist enne nimetatud

kuupäeva koheldakse ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes nimetatud kuupäevaks tootmist alustada

ei suutnud, on nimetatud ebavõrdne kohtlemine õigustatud tulenevalt avalikust huvist vältida

ülekompenseerimist ja sellega kantud kulude jätmist kõrgete energiahindade tingimustes tarbijate

kanda. ELTS § 59 lg 26 täidab ühiskonnas olulist funktsiooni välistades energiatootjate

ülekompenseerimist riigi (ehk tarbijate) arvel kõrge energiahinna tingimustes, seevastu madala

energiahinna tingimustes ja ülekompenseerimise riski puudumisel ELTS § 59 lg 26 ei rakendu sest

sellisel juhul on mikrotootjal jätkuvalt õigus saada toetust 53,7 eurot/MWh. Seega on vastav riive

vähene ning selle kohaldamist õigustab avalik huvi. Samuti tõi vastustaja istungil välja, et

tootmisseadmete hulk, mille suhtes omab säte soodsat mõju on üksnes 13% kõigist

tootmisseadmetest, st isikute grupp, kes satub sätte rakendamise tõttu soodsamasse olukorda ei ole

väga suur. Seega ei ole säte põhiseadusega vastuolus ning seadusandja oli õigustatud regulatsiooni

muutma lähtuvalt seadusandja poolt sätte rakendamiseks juba algselt ette nähtud eesmärgist. Säte

ei ole põhiseadusega vastuolus.

34. Kohus nõustub vastustajaga, et kasumlikkuse hindamise metoodika on kooskõlas GBER-i

nõuetega.

34.1

Kaebaja leiab esmalt, et ühetaolise metoodika kehtestamine 2020. aastal

toetusskeemi sisenejatele on põhjendamatu. Kaebaja leiab väidet põhjendades, et vastustaja

ei oleks pidanud kehtestama mikrotootjatele toetuse piiri, sest MKM on oma 24.08.2020

kirjas (kaebuse lisa 10) leidnud, et toetusmäär 53,7 eurot/MWh ei ületa „lubatud piiri“ ehk

GBER-ist tulenevat kasumlikkuse piiri. MKM nägi ülekompenseerimise riski üksnes nn

„kobarjaamade“ puhul. Kaebaja seisukoht ei ole õige, kuivõrd metoodika kohaselt on

mikrotootjate tasandatud kulud toodetud MWh kohta 112 eurot/MWh, samas kus elektri

turuhind on oluliselt kõrgem. Seega on ilmne, et kõigi mikrotootjate puhul esineb kõrgete

energiahindade tingimustes ülekompenseerimise risk. Säte ei oma tootjale mõju enne, kui

ülekompenseerimise risk faktiliselt realiseerub, st seni, kui elektri turuhind on

toetusperioodi vältel allpool mikrotootja tootmiskulusid, saab tootja (sh kaebaja) toetust

kuni 53,7 eurot/MWh.

34.2

Kaebaja leiab, et tootjate grupeerimine on põhjendatu. Metoodikas määratakse

tasandatud tootmiskulusid nelja grupi lõikes: (i) eramajade katusepaneelid kuni 20 kW; (ii)

muude majade katusepaneelid kuni 20 kW; (iii) maapealsed paneelid kuni 50 kW, kus

14(17)

kõrval ei paikne teisi parke; (iv) maapealsed paneelid kuni 50 kW, kus kõrval paiknevad

teised pargid. Kaebaja kuulub kolmandasse gruppi ning ei väida, et ta on nimetatud gruppi

määratud ebaõigesti. Metoodika on mõeldud energia tootmise tasandatud kulude

arvutamiseks erinevate tootjagruppide lõikes. Metoodika alusel tootjate grupeerimine ei

saa iseenesest tuua kaasa olukorda, kus toetusele ei pruugi kvalifitseeruda tootjad, kellel

oleks õigus toetusele VTA-na, kuivõrd vastav regulatsioon ei tulene mitte metoodikast,

vaid ELTS § 59 lg-st 26. Metoodikal ei ole sellist toimet, nagu leiab kaebaja. 34.3 Kaebaja

leiab, et metoodika aluseks võetud diskontomäär on põhjendamatult madal. Metoodika

aluseks võetud diskontomäär 6% lähtub kaebaja hinnangul oluliselt kapitalimahukamate

projektide diskontomäärast ega ole seetõttu asjakohane. Kaebaja leiab et väiketootja

omakapitali tootlus (ja vastav diskontomäär) peaks olema kõrgem nn „small company

premium“ võrra, sest väiketootjal ei ole ligipääsu odavamale omakapitalile. Metoodikas on

võetud aluseks diskontomäär 6%, mille aluseks on Konkurentsiameti poolt avaldatud

tasuvusanalüüs1. Metoodika välja töötamisel osalenud KPMG ekspert võrdles

Konkurentsiameti andmeid teiste allikatega ning leidis, et Konkurentsiameti andmed on

enam asja- ja ajakohased. Konkurentsiameti analüüsis on WACC esitatud ühe numbrina.

Vastustaja on välja toonud, et väikeettevõtja preemia osas on taastuvenergia turul riskid

kõigi jaoks ühetaolised, kuivõrd väikeettevõtja tegevus ei ole oma olemuselt riskantsem

suurettevõtja tegevusest. Kaebaja ei ole vastava asjaolu esinemist ka tõendanud. Samuti ei

saa kõiki taotlejaid pidada automaatselt väikeettevõtjateks. Vastustaja on menetluses välja

toonud, et ka kaebaja puhul ei ole klassikalises mõttes tegu väiketootjaga, kuivõrd kaebaja

opereerib oma kodulehel avaldatud andmete kohaselt 222 MW tootmisvõimsust, mis on

ekvivalentne 440 mikropargile. Ka teistel tootjatel võib olla palju mikroparke, mistõttu ei

oleks mõistlik lubada just väikeparkide pealt suuremat tootlust. Seega ei riiva nn

„väikeettevõtja preemia“ lisamata jätmine kuidagi kaebaja õigusi, kuivõrd kaebaja ei ole

väikeettevõtja. Samas, isegi kui toetuse taotleja oleks põhiliselt väikeettevõtja, siis ei

õigustaks see WACC-le vastava preemia lisamist, sest toetus on seadmepõhine, mitte

tootjapõhine. Kohus märgib täiendavalt, et

kaebaja küll vaidlustab metoodika ühte komponenti (diskontomäära), kuid ei esita mingit analüüsi

selle kohta, milliseks kujuneks tema projekti kasumlikkus arvestades arvesse võetud

diskontomäära ja milliseks see kujuneks siis, kui arvesse võetakse nn „õiget“ diskontomäära.

Sellises olukorras ei saa väita, et olukorras, kus arvestada kaebaja poolt põhjendatuks peetud

diskontomäära, ei tooks see kaasa ülekompenseerimist.

34.4

Kaebaja järgmiseks etteheiteks on, et metoodikas on jäetud arvestamata

tulumaksukohustusega. Vastustaja selgitas istungil, et eri riikide praktika on

tulumaksukohustuse arvestamisel erinev, kuid Eesti maksusüsteemi eripära arvestades on

põhjendatud arvestada kapitali hinda, ehk WACC-i tulumaksuta. Kohus nõustub

vastustajaga. Tulumaksu tasumise kohustus, maksumäär ning tasumise hetk sõltuvad

investori isikust, dividendi maksmise sagedusest ja ajastusest. Seega sõltub tulumaksu

tasumise kohustuse tekkimine väga erinevatest teguritest. Vastustaja on selgitanud, et

samast mudelist lähtutakse Konkurentsiameti poolt tulususe arvutamisel kõigis

energiasektorites, sh elekter, gaas, vesi ning soojus ning vastustaja peab oluliseks

rakendada WACC määramisel Konkurentsiametiga ühtset praktikat. Kuna tegemist on

https://www.konkurentsiamet.ee/sites/default/files/paikesejaamade_tasuvusanaluuskonkurentsiam

et.pdf

( lk 8)

15(17)

Eestis laialt levinud lähenemisega, siis ei ole alust väita, et vastustaja ületas tulumaksuga

mittearvestamisel diskretsiooni piire.

34.5

Seonduvalt kaebaja väitega, mille kohaselt tulnuks metoodikas arvestada

päikesetundide elektrihinnaga, on vastustaja kaebaja kahtlused kohtumenetluses ümber

lükanud. Otsuse lisas C „Päikesejaamade kasumlikkuse hindamise rakendamiskava“

võetakse hindamismudelis turuhinna arvestamise aluseks päikeseparkide kalendriaasta

keskmine börsihind. Kaebaja arvates ei kajasta see tootja tegelikku tulu, sest

päikeseenergia tootmine erineb periooditi ja tootja seisukohalt on olulisem elektri hind

nendel perioodidel, mil päikesepark energiat toodab. Vastustaja on oma vastuses kohtule

selgitanud, et lähtus kasumlikkuse arvestamisel just päikeseenergia börsihinnast, milleks

on päikeseenergia aastane börsihind vastava aasta tunnipõhiste hindade kaalutud keskmine,

kus tunnipõhised hinnad kaalutakse läbi päikeseenergia osakaalu vastavas tunnis.

35. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja etteheited, mis seonduvad metoodikaga, põhjendamatud.

Seega on vaidlustatud otsus osas, milles see puudutab kaebaja õigusi õiguspärane.

36. Kaebaja taotleb Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist küsimustes, mis seonduvad Euroopa

Komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 ja Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 651/2014 art 43

kohaldamisega. Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul puudub vajadus eelotsuse

küsimiseks, kuivõrd käesolevas asjas ei ole vaidluse põhisisuks poolte erinev arusaam Euroopa

Liidu õiguse tõlgendamisest või kehtivusest. Vaidluse põhisisu ei ole grupierandi määruse

kehtivus või tõlgendamine, vaid siseriikliku õiguse, ehk ELTS sisu ja kohaldamine. Ka kaebaja ise

on nentinud, et kaebus on seotud siseriikliku õiguse alusel toetuse käsitlemise küsimusega. Poolte

vahel on vaidlus selles, kas kaebajal on õigus ELTS alusel nõuda toetuse maksmist nii, et sellele ei

kohaldata 01.07.2020 jõustunud ELTS § 59 lõiget 26. Poolte vahel ei ole seejuures vaidlust selles,

millised on GBER-ist tulenevad tingimused või ka selles, et Euroopa Liidu õiguse alusel ongi

võimalik anda toetust nii grupierandi määruse alusel (GBER) kui ka vähetähtsa abina (VTA).

Küsimus sellest, kas siseriikliku õiguse säte, mis näeb ette abi andmise grupierandi määruse

alusel, kohaldub kaebaja suhtes või mitte, on siseriikliku õiguse tõlgendamise ja kohaldamise

küsimus. Kohus peab oluliseks ka märkida, et Tallinna Halduskohus on analoogse sisuga

haldusasjas nr 3-22-2295 juba leidnud, et Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub vajadus.

Kohus leiab, et ka käesolevas asjas ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale.

37. Kaebaja on taotlenud ka vaideotsuse tühistamist. Kuivõrd kaebaja ei väida, et

vaidemenetluses oleks rikutud tema õigusi vaide esemest sõltumata ning kohus jätab kaebuse

rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka kaebaja nõue vaideotsuse tühistamiseks. Eeltoodust

tulenevalt jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata.

38. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse

avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema

isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt

identifitseerida. Kuna kaebaja vastava taotluse esitas, siis asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses

kaebaja ja tema emaettevõtja nime tähemärkidega.

MENETLUSKULUD

39. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja palub

kaebajalt mõista välja menetluskulud summas 10 736 eurot (käibemaksuta). Valitseva

kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani menetluskulusid vastaspoolelt välja, kui vaidlus ei

välju haldusorgani igapäevasest põhitegevusest. Haldusorgan peab ise olema võimeline enda antud

16(17)

haldusakte kohtumenetluses kaitsma. HKMS § 109 lg-t 6 ei kohaldata mitte üksnes

haldusorganite, vaid kõikide halduse kandjate suhtes (vt Riigikohtu 19.06.2007 otsus nr 3-3-1-36-

07, p 18). Tallinna Halduskohus asus käesoleva haldusasjaga analoogses haldusasjas nr 3-22-2295

vastustaja menetluskulude põhjendatust hinnates seisukohale, et ehkki vastustaja on eraõiguslik

juriidiline isik, täidab ta siiski vaidlusaluses küsimuses avalikku ülesannet enda nimel, mistõttu

tuleb teda käsitleda halduse kandjana HKMS § 17 lg 1 tähenduses. Halduskohus leidis, et kuna

vaidlus ei välju vastustaja igapäevasest põhitegevusest ja ta täidab põhivõrguettevõtjana ELTS-ist

tulenevaid ülesandeid, muu hulgas maksab ta taastuvenergia toetusi ja lahendab toetuse saamiseks

esitatud avaldusi, on põhjendatud jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kohus leiab, et

halduskohtu põhjendused on asjakohased ka käesolevas asjas, mistõttu jätab kohus vastustaja

menetluskulud tema enda kanda põhjusel, et vaidlus ei välju vastustaja igapäevasest

põhitegevusest ja on seotud vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisega. Eeltoodust

tulenevalt jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

kohtunik

17(17)