2-20-8658/89 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov, Krista Kirspuu

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.02.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-8658

Kohtuasi

X ja Y hagi IZI TRADE OÜ ja OÜ Izi Credit (mõlemad

ühendatud Gulff OÜ-ga) vastu leppetrahvi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.10.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

IZI TRADE OÜ ja OÜ Izi Credit apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2751,90 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ja

X

(isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

Kaspar Kamsakann

Kostja Gulff OÜ (registrikood 14830277; IZI TRADE OÜ

(registrikood 11970523, kustutatud) ja OÜ Izi Credit

(registrikood 12805482, kustutatud) õigusjärglane)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Harju Maakohtu 28.10.2021 otsuse resolutsiooni selliselt, et leppetrahv

2500 eurot ja viivis leppetrahvilt, ning menetluskulude hüvitis kokku 2567 eurot

(riigilõiv 275 eurot ja õigusabikulud 2292 eurot) ja viivis menetluskulude hüvitiselt

mõistetakse Y ja X kasuks välja solidaarselt.

2. Jätta Harju Maakohtu 28.10.2021 otsus ülejäänud osas muutmata.

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Hagi rahuldada.

3.2. Välja mõista IZI TRADE OÜ-lt ja OÜ-lt Izi Credit solidaarselt Y ja X kasuks

solidaarselt leppetrahv 2500 eurot ning hagi esitamise ajaks (s.o 12.06.2020)

sissenõutavaks muutunud viivis 51,90 eurot.

3.3. Välja mõista IZI TRADE OÜ-lt ja OÜ-lt Izi Credit solidaarselt Y ja X kasuks

solidaarselt hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis

2-20-8658

tasumata põhinõudelt 2500 eurot võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras alates 13.06.2020 kuni põhinõude 2500 eurot täieliku

tasumiseni.

3.4. Jätta IZI TRADE OÜ ja OÜ Izi Credit maakohtus kantud menetluskulud

nende endi kanda ning Y ja X maakohtus kantud menetluskulud solidaarselt

Izi TRADE OÜ ja OÜ Izi Credit kanda.

3.5. Välja mõista IZI TRADE OÜ-lt ja OÜ-lt Izi Credit solidaarselt Y ja X kasuks

solidaarselt menetluskuludena riigilõiv 275 eurot ja õigusabikulud 2292 eurot.

Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb IZI TRADE OÜ-l ja OÜ-l Izi Credit

solidaarselt tasuda Y ja X kasuks solidaarselt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude hüvitamiseni.

3.6. IZI TRADE OÜ ja OÜ Izi Credit menetluskulude suurust kohus kindlaks ei

määra.

4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Gulff OÜ kanda.

6. Määrata Y ja X hüvitatavate ringkonnakohtu menetluskulude suuruseks

859,20 eurot ning mõista nimetatud summa Gulff OÜ-lt Y ja X kasuks solidaarselt

välja. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb Gulff OÜ-l tasuda Y ja X kasuks

solidaarselt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras viivist

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.

7. Jätta Y ja X 08.02.2024 esitatud taotlus kohtuotsuse täitmise korra

kindlaksmääramiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X ja Y (hagejad) esitasid 12.06.2020 Harju Maakohtule IZI TRADE OÜ (kostja I) vastu hagi,

milles palusid kostjalt I välja mõista põhivõla 2500 eurot, alates 10.03.2020 kuni hagi

esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise 51,90 eurot ja alates hagi esitamisele järgnevast

päevast kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras viivise. Hagejad palusid jätta menetluskulud kostja I kanda.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hagejad kui ostjad kostjaga I kui

müüjaga 21.03.2019 lepingu, mille alusel kohustus kostja I ehitama Viimsi vallas XXX asuvale

korteriomanditeks jagatud kinnistule hooned. Samuti sõlmiti korteriomandi võlaõiguslik

2-20-8658

müügileping (müügileping). Müügilepingu p 3.8 järgi kohustus kostja I hankima ridaelamule

ja lepingu esemeks olevale korteriomandile registriosa nr-ga XXXXXXXX (korter) kasutusloa

ning abihoonele kasutusloa/kasutusteatise hiljemalt 31.01.2020. Hagejad sõlmisid kostjaga I

11.09.2019 asjaõiguslepingu korteri omandi üleandmiseks (asjaõigusleping). Pooled leppisid

asjaõiguslepingu p-s 4.4 kokku, et erinevalt müügilepingus kokkulepitust kohustub kostja I

hankima ridaelamule ja korterile kasutusloa ning abihoonele kasutusloa/kasutusteatise hiljemalt

01.02.2020. Nii müügi- kui ka asjaõiguslepingu viidatud punktide järgi kohustus kostja I

tasuma leppetrahvi 2500 eurot juhul, kui ta ei ole ridaelamule, abihoonele ja korterile

kasutusluba/kasutusteatist saanud hiljemalt kokkulepitud tähtpäevaks, seejuures ei vabane

kostja I

kasutusloa/kasutusteatise

hankimise

kohustusest.

Ühtlasi

andsid

hagejad

asjaõiguslepingu p-s 4.4 kostjale I kasutusloa/kasutusteatise hankimiseks vajalikud nõusolekud

ja volitused.

1.2. Kostja I ei saanud kasutusluba kokkulepitud tähtpäevaks. Hagejad pöördusid 05.03.2020

selgituste saamiseks kostja I poole, viidates ühtlasi leppetrahvi nõudmise kavatsusele. Hagejad

nõudsid 09.03.2020 leppetrahvi 2500 eurot tasumist asjaõiguslepingu p 4.4 rikkumise tõttu.

Kostja I keeldus 11.03.2020 leppetrahvi tasumisest. Hagejad esitasid 27.03.2020 uuesti

leppetrahvi nõude. Kasutusluba väljastati 02.04.2020.

1.3. Kostja I väited, mille kohaselt ta ei viivitanud omapoolsete toimingutega kasutusloa

taotlemisel, ning et vald esitas ettenägematuid lisanõudeid radooniuuringu ja korteriomanike

teenuslepingute saamiseks, on asjakohatud ja tõendamata. Pooled leppisid kokku leppetrahvis

kasutusloa õigeaegse hankimise kohustuse tagamiseks. Kasutusloast nähtub, et kostja I lisas

kasutusloale erinevaid dokumente alles alates 2020. a märtsist. Radoonisisaldusega seotud

nõuded on kehtestatud ehitusseadustiku (EhS) § 11 lg 4 alusel ja sättes viidatud rakendusakt

kehtis juba enne müügilepingu sõlmimist. Samuti viitas kostja I radooniuuringu tegemisele

enne vallapoolse nõude esitamist. Kasutusloast ei nähtu ka vee- ja kanalisatsiooni, võrguteenuse

ja jäätmete äraveoteenuse lepingute esitamist, mis võiks olla seotud valla väidetavalt

ootamatute nõuetega. Isegi kui vald esitas nõudmisi, pidi see kostjale I kui kinnisvaraarendajale

olema ettenähtav. Hagejatel ei olnud kohustust sõlmida veelepingut. Hagejad andsid

müügilepingu p-s 3.10 kostjale I volituse kasutusloa/kasutusteatise saamiseks vajalike

tarbimislepingute sõlmimiseks. Kostja I pöördus hagejate poole veelepingu saamiseks alles

09.03.2020 ja hagejad saatsid lepingu juba 10.03.2020.

1.4. Kostja I ei heastanud elupuuheki istutamisega rikkumist. Kostjale I kui arendajale tulenes

elupuuheki istutamise kohustus ehitusprojektist.

1.5. Hagejad nõuavad kostjalt I leppetrahvi maksmise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu

viivist. Kuivõrd hagejad esitasid leppetrahvi nõude 09.03.2020, siis arvestavad nad viivist alates

10.03.2020.

Kostja I vastuväited

2. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

2.1. Vastuse kohaselt ei ole kostja I oma kohustust rikkunud ja igal juhul on kohustuse

rikkumine vabandatav. Alternatiivselt taotleb kostja I leppetrahvi vähendamist. Kostja I esitas

09.01.2020 Viimsi vallale kasutusloa taotluse koos kõikide vajalike dokumentidega, sh

radooniuuringu ja teenuslepingud. Kasutusloa menetlus kestab tavaliselt kõige rohkem

30 päeva alates taotluse esitamisest. Viimsi vald ei teinud ühtegi märkust ehitise tehnilise

seisukorra ega projektiga ettenähtud tingimustele mittevastavuse kohta. Samas esitas vald

2-20-8658

ettenägematuid lisanõudeid. Vald nõudis uue radooniuuringu tegemist ja teenuslepingute

esitamist, mis oleksid sõlmitud korteriomanike ja teenusepakkujate vahel. Ainuüksi täiendava

radooniuuringu tegemine võttis aega rohkem kui üks kuu. Uute teenuslepingute hankimine

osutus problemaatiliseks, sest hagejatel jäi veeleping sõlmimata. Hagejatel oli asjaõiguslepingu

p 4.4 järgi kasutusloa saamisele kaasaaitamise kohustus. Kostja I juhtis teenuslepingutega

seonduvale tähelepanu ka 02.12.2019 e-kirjas. Hagejad sõlmisid veelepingu alles 10.03.2020.

Hagejatele ei tekkinud kasutusloa saamise viibimise tõttu kahju. Samuti heastas kostja I

viivituse, sest pakkus hagejatele elupuuheki istutamist, millest hagejad ei keeldunud.

Elupuuheki istutamise maksumus koos tööga oli ca 500 eurot.

2.2. Hagejad on leppetrahvi nõudmise õiguse minetanud, sest nad ei teatanud leppetrahvi

nõudmisest mõistliku aja jooksul. Hagejatele sai 2020. a veebruari alguses teatavaks, et

kasutusluba ei ole kokkulepitud tähtpäevaks väljastatud, seda muu hulgas täiendavate

radooniuuringute tegemise vajalikkuse tõttu.

Menetluse edasine käik ja kostja II vastuväited

3. Hagejad palusid 12.01.2021 kaasata menetlusse OÜ Izi Credit (kostja II), kellele kostja I

andis üle osa oma varast. Jagunemine kanti kostja I registrikaardile 05.11.2020. Hagejad

täpsustasid oma haginõuet selliselt, et palusid mõista kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks

välja põhivõla 2500 eurot, alates 10.03.2020 kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud

viivise 51,90 eurot ja alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hagejad palusid jätta menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda.

4. Maakohus rahuldas 18.01.2021 määrusega hagejate taotluse kostja II menetlusse

kaasamiseks.

5. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Vastuse kohaselt

puuduvad kostjal II kohustused hagejate ees, kuna hagejatega sõlmis lepingu kostja I.

6. Maakohus rahuldas 16.02.2021 tagaseljaotsusega hagi täies ulatuses kostja I osas.

7. Kostja I esitas 26.02.2021 kaja ja taotluse tagaseljaotsuse alusel alustatud täitemenetluse

peatamiseks.

8. Maakohus rahuldas 16.03.2021 määrusega kostja I taotluse täitemenetluse peatamiseks ning

14.05.2021 määrusega kaja ja taastas asja menetluse.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Maakohus rahuldas 28.10.2021 otsusega hagi ning mõistis kostjatelt I ja II (koos kostjad)

solidaarselt hagejate kasuks välja leppetrahvi 2500 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 51,90 eurot ja alates 13.06.2020 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1

II lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda

ja määras kindlaks hagejatele hüvitatavate menetluskulude suuruse.

9.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hagejad sõlmisid 21.03.2019 kostjaga I lepingu, mille alusel kohustus kostja I müüjana

Viimsi vallas XXX asuvale korteriomanditeks jagatud kinnistule ehitama hooned, ning

korteri võlaõigusliku müügilepingu. Müügilepingu p 3.8 alusel kohustus kostja I

2-20-8658

hankima kasutusloa hiljemalt 31.01.2020 ja selle kohustuse rikkumisel maksma

leppetrahvi 2500 eurot;

-

hagejad sõlmisid 11.09.2019 kostjaga I lepingu, millega anti hagejatele üle korteri

omand. Asjaõiguslepingu p 4.4 alusel kohustus kostja I hankima kasutusloa hiljemalt

01.02.2020 ja selle kohustuse rikkumisel maksma leppetrahvi 2500 eurot;

-

kasutusluba väljastati 02.04.2020;

-

kostjad ei maksnud hagejatele leppetrahvi;

-

kostja I jagunes ja selle käigus läks osa varast üle kostjale II.

9.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled müügilepingu VÕS § 208 lg 1

tähenduses ja leppisid ühtlasi kokku leppetrahvis VÕS § 158 lg 1 mõttes. Hagejatel on

VÕS § 108 lg 1 alusel õigus nõuda leppetrahvi, sest kostja I ei täitnud kohustust saada

kasutusluba hiljemalt 01.02.2020.

Kostja I vastutab rikkumise eest (VÕS § 103). Kohtu ette toodud tõenditest ei nähtu, et kostja I

oleks kohustanud korteriomanikke, sh hagejaid vee-ettevõtjaga lepingu sõlmimiseks. Sellist

järeldust ei ole võimalik teha ka kostja I 02.12.2019 korteriomanikele saadetud e-kirjast, millest

nähtub, et AS Viimsi Vesi osutatud teenuse tarbijaks on korteriühistu. Kostja I väide, et ta

kohustas korteriomanikke sõlmima eraldi veelepingud, ei ole ka eluliselt usutav, sest kostja I

sõnul oli valla sellekohane nõue ootamatu. Ehitisregistrisse tehti juba 16.01.2020 märkus, et

sõlmida tuleb teenuslepingud, kuid kostja I palus alles 09.03.2020 hagejatel saata AS Viimsi

Vesi ja hagejate vahel sõlmitud veeleping. Hagejad vastasid 10.03.2020, et tegid avalduse ja

ootavad vee-ettevõtja vastust. Hagejad saatsid hiljem samal päeval e-kirja, mille kohaselt leping

on saadud ja edastatakse. Seega ei viivitanud hagejad veelepingu sõlmimise ja esitamisega.

Kuigi teised korteriomanikud sõlmisid vee-ettevõtjaga teenuslepingud varem, siis vallale

edastati need 11.03.2020. Lisaks tõid kostjad välja, et kasutusloa saamine viibis täiendava

radooniuuringu tegemise vajalikkuse tõttu. Kostjad märkisid, et tavaliselt kestab kasutusloa

menetlus kõige rohkem 30 päeva alates taotluse esitamisest, kuid kasutusloa taotlus võeti

menetlusse 10.01.2020 ja kokkulepitud kasutusloa saamise tähtpäev oli juba 01.02.2020.

Viivitused kasutusloa saamisel on kostja I kui arendaja enda risk. Kasutusloa taotlemise

viimasele hetkele jätmine ei olnud mõistlik.

Arvestades, et kasutusloa pidi saama hiljemalt 01.02.2020 ja hagejad esitasid kostjale I

leppetrahvi nõude 09.03.2020, siis teatasid hagejad leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja

jooksul (VÕS § 159 lg 2).

9.3. Praegustel asjaoludel puudub alus VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamiseks. Vald

esitas 27.01.2020 nõude radooniuuringu tegemiseks ja kostja I tegi selle 2020. a veebruarikuu

jooksul ehk esimesel võimalusel, kuid pidi samas ehitusvaldkonnas tegutseva äriühinguna

olema teadlik riskist, et vajalike dokumentide saamine võib viibida. Asjaolu, et kostja I väitel

kestab tavaliselt kasutusloa menetlus kõige rohkem 30 päeva, ei tähenda, et see ei võiks kesta

kauem. Arvestades muu hulgas korteri müügihinda 224 960 eurot, ei ole kokkulepitud

leppetrahvi suurus 2500 eurot ebamõistlik. Kostja I ei püüdnud elupuuheki istutamisega

heastada kasutusloa saamisest tingitud viivitust, vaid täitis tal lasuvat haljastuse rajamise

kohustust, mille osas esitas kostja I 06.03.2020 vallale garantiikirja haljastuse taastamiseks

hiljemalt 30.06.2020.

9.4. Hagejatel on VÕS § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel

õigus nõuda viivist leppetrahvi maksmise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu.

2-20-8658

9.5. Kostja II vastutab äriseadustiku (ÄS) § 447 lg 1 (maakohtu otsuses ekslikult § 477 lg 1)

järgi kostjaga I solidaarselt leppetrahvi ja viivise maksmise kohustuse täitmise eest.

9.6. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel

solidaarselt kostjate kanda. Hagejate põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on riigilõiv

275 eurot ja lepingulise esindaja tasu 2292 eurot, mis tuleb kostjatelt hagejate kasuks välja

mõista koos kohustusega tasuda hüvitiselt seaduses sätestatud määras viivist.

Apellatsioonkaebus

10. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ning teha

uue otsuse, millega jätta hagejate hagi rahuldamata või hagejate nõude põhjendatuks pidamise

korral vähendada leppetrahvi mõistliku ulatuseni. Kostjad palusid jätta menetluskulud hagejate

kanda.

10.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et korteriomanikel, sh

hagejatel ei olnud kohustust sõlmida vee-ettevõtjaga lepingud. Hagejad rikkusid

asjaõiguslepingu p-st 4.4 tulenevat kasutusloa saamisele kaasaaitamise kohustust. Kostja I

viitas korteriomanikele 02.12.2019 esitatud teates, et korteriühistu juhtimine tuleks anda üle

uutele korteriomanikele, korteriühistul on sõlmitud teenuslepingud ning korteriühistu peaks

leidma isiku, kes hakkab koguma andmeid tarbitud teenuste kohta ja väljastama arveid igale

korteriühistu liikmele. Hagejad ei võtnud korteriühistu juhtimist üle ning pärast seda, kui

juhatus sai 09.01.2020 vahetatud, ei saanud korteriomanikud vee-ettevõtjaga edasi arveldada,

kuna viimane nõudis, et iga korteriomanikuga oleksid sõlmitud eraldi teenuslepingud. Kõik

korteriomanikud olid korteriühistu juhatuse liikmed ja teadsid, et vee-ettevõtjaga tuleb sõlmida

eraldi teenuslepingud. Asjaolu, et kõik teised korteriühistu juhatuse liikmed sõlmisid

teenuslepingud vee-ettevõtjaga varem, tõendab, et ka hagejad olid teenuslepingu sõlmimise

kohustusest teadlikud vähemalt alates juhatusse astumise hetkest.

10.2. Maakohus leidis põhjendamatult, et kasutusloa saamine viibis kostja I tõttu. Kostja I tegi

kõik endast oleneva, et Viimsi valla välja toodud puudused võimalikult kiiresti kõrvaldada. Nii

kostja I kui ka AS Viimsi Vesi informeerisid hagejaid teenuslepingu sõlmimise vajalikkusest.

Hagejatele saadeti 09.03.2020 korduv meeldetuletus. Maakohus jättis ka arvestamata, et

ehitisregistri süsteemi kohaselt tuleb puudused likvideerida ühekorraga. Kostjal I tuli lisaks

veelepingute hankimisele teha täiendav radooniuuring, mis kestis 11.02.2020 kuni 04.03.2020.

10.3. Maakohus on kostjale I põhjendamatult ette heitnud kasutusloa taotlemise viimasele

hetkele jätmist. Kostja I andis korteri hagejatele üle 2019. a septembri keskpaigas, misjärel

tegeles kuni aasta lõpuni kasutusloa saamiseks vajalike dokumentide kogumisega ja uue aasta

alguses esitas kasutusloa taotluse Viimsi vallale. Seega tegutses kostja I kiiresti ja järjepidevalt.

10.4. Maakohus leidis ebaõigesti, et leppetrahvi vähendamise aluseid ei esine. Asjakohatu on

maakohtu hinnang, kui suure osa moodustas leppetrahv kogu korteri maksumusest. Arvestada

oleks tulnud, et kostja I esitas kasutusloa taotluse õigeaegselt ja kõrvaldas operatiivselt puudusi.

Lisaks istutas kostja I hagejatele elupuuheki, mille väärtus on 500 eurot.

Vastustajate seisukoht

11. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

2-20-8658

Menetluse edasine käik

12. Kostjad I ja II kustutati äriregistrist 07.10.2022 ühinemise tõttu Gulff OÜ-ga.

Ringkonnakohus lubas 17.07.2023 määrusega TsMS § 209 lg 1 alusel kostjana menetlusse

astuda Gulff OÜ-l (kostja) kostjate I ja II üldõigusjärglasena.

13. Hagejad esitasid 08.02.2024 taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks

TsMS § 445

lg-le 1

tuginedes.

Taotluse

kohaselt

tasus

kostja I

15.03.2021

Rahandusministeeriumi arvelduskontole tagatise 2000 eurot käesolevas asjas 16.02.2021

tehtud tagaseljaotsuse alusel alustatud täitemenetluse peatamiseks. Hagejad paluvad määrata,

et tagatisena tasutud 2000 eurot tuleb otsuse jõustumisel kanda kohtuotsuse täitmiseks hageja

Y arvelduskontole.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel sisulises osas muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb siiski täiendada

selliselt, et põhivõlg 2500 eurot ja viivis põhivõlalt ning menetluskulude hüvitis kokku

2567 eurot ja viivis menetluskulude hüvitiselt mõistetakse välja hagejate kasuks solidaarselt.

Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta kostja kanda.

15. Maakohus tuvastas, et kostja I kohustus hagejatega sõlmitud lepingu esemeks olevale

korterile ja lepingus viidatud hoonetele hankima kasutusloa hiljemalt 01.02.2020, kuid selleks

tähtpäevaks kasutusluba ei saadud. Kostjad ei ole nimetatud asjaolu tuvastamist

apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas kostjad

on seetõttu kohustatud maksma hagejatele leppetrahvi ning kui jah, siis kas maakohus oleks

pidanud hagejate nõutud leppetrahvi vähendama.

16. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et leppetrahvi maksmise nõudeõiguse

tekkimise eeldused on täidetud, sh ei ole hagejad leppetrahvi nõudmise õigust VÕS § 159 lg 2

alusel minetanud, ning kostjate nõue leppetrahvi vähendamiseks ei ole põhjendatud. Maakohus

ei eksinud ka, kui leidis, et kuivõrd kostja I jagunes eraldumise teel, andes osa oma varast üle

kostjale II, siis vastutab kostja II enne jagunemist tekkinud kostja I kohustuste eest ÄS § 447

lg 1 järgi solidaarselt. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid. Kolleegium märgib vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse

väidetele kostjal I vastutuse puudumise ja leppetrahvi suuruse ebamõistlikkuse kohta järgmist.

17. Kolleegium ei nõustu kostjate etteheitega, nagu oleks maakohus jätnud asja lahendamisel

kostjate väidete ja tõenditega arvestamata. Maakohus on otsuses käsitlenud kostjate välja

toodud asjaolusid ja hinnanud asjas esitatud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning

on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Sellest, et

kostjad ei nõustu maakohtu tõenditele antud hinnanguga, ei saa iseenesest järeldada

TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõude rikkumist.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt.

18. Maakohus leidis õigesti, et kasutusloa õigeaegse hankimise kohustuse rikkumine ei

tulenenud hagejatest.

18.1. VÕS § 101 lg 3 järgi ei võiks hagejad leppetrahvi nõuda, kui nende käitumine põhjustas

lepingu rikkumise ning tõi kaasa leppetrahvi maksmise kohustuse tekkimise. Tulenevalt

2-20-8658

TsMS § 230 lg 1 I lausest peab seda, et rikkumise põhjustas leppetrahvi nõudva poole enda

tegevus, tõendama sellele tuginev lepingupool, s.o praegusel juhul kostjad. Kostjate väitel viibis

kasutusloa kokkulepitud tähtpäevaks (01.02.2020) saamine seetõttu, et Viimsi vald nõudis

teenuslepingute esitamist, mis oleksid sõlmitud uute korteriomanike ja teenusepakkujate vahel,

kuid hagejad sõlmisid veelepingu vee-ettevõtjaga AS Viimsi Vesi alles 10.03.2020. Kostjate

arvates rikkusid hagejad sellega asjaõiguslepingu p-st 4.4 tulenevat kohustust igati kaasa aidata

kasutusloa saamisele.

18.2. Maakohus ei eksinud TsMS §-s 232 sätestatud tõendite hindamise reeglite vastu, kui asus

seisukohale, et kohtu ette toodud tõenditest ei nähtu, et kostja I oleks kohustanud hagejaid ise

sõlmima vee-ettevõtjaga veeleping.

Hagejate väitel ei nõutud neilt veelepingu sõlmimist enne, kui seda tegi kostja I 09.03.2020.

Asjas esitatud tõendid ei toeta apellatsioonkaebuse väidet, et 09.03.2020 saadeti hagejatele

korduv meeldetuletus. Esimene tõend selle kohta, et kostja I palus hagejatel saata vee-

ettevõtjaga sõlmitud veeleping, on kostja I 09.03.2020 e-kiri (I kd, tl-d 64–65). Pooled ei vaidle

selle üle, et hagejad sõlmisid veelepingu 10.03.2020, s.o järgmisel päeval. Apellatsioonkaebuse

väite kohaselt viitas kostja I hagejatele ja teistele korteriomanikele 02.12.2019 saadetud teates

(I kd, tl 63), et korteriühistu juhtimine tuleb üle anda uutele korteriomanikele ning et

korteriomanikel tuleb leida isik, kes hakkab koguma andmeid tarbitud teenuste kohta ja

väljastama arveid igale korteriühistu liikmele. Sellest teatest ei ole võimalik järeldada, et

kostja I oleks hagejate poole pöördunud korraldusega, et hagejad sõlmiksid vee-ettevõtjaga ise

veelepingu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et viidatud e-kirjast nähtub, et teenuse tarbijaks

AS Viimsi Vesi ees on korteriühistu. Ka ainuüksi asjaolust, et teised korteriomanikud sõlmisid

vee-ettevõtjaga veelepingud 2020. a jaanuaris ja veebruaris (I kd, tl-d 210–221), ei saa

järeldada, et hagejatel oli kohustus vee-ettevõtjaga veeleping ise sõlmida ja et nad oleksid

sellest kohustusest olnud teadlikud alates 2020. a jaanuari algusest.

Kostjate apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et lisaks informeeris hagejaid veelepingu

sõlmimise vajalikkusest AS Viimsi Vesi, ei saa arvestada ja see on ka tõendamata. Maakohtus

ei ole kostjad sellele tuginenud, mistõttu on tegemist uue väitega. Kuna kostjad ei ole

põhjendanud, miks nad ei saanud sellele varem tugineda, ning praegu ei esine selliseid

asjaolusid, mis õigustaks uue väitega arvestamist apellatsioonimenetluses, siis on

ringkonnakohtul alus jätta see tähelepanuta (TsMS § 652 lg-d 3 ja 4). Samuti on kostjate väide,

et hagejaid teavitas veelepingu sõlmimise tarvilikkusest ka vee-ettevõtja, üldsõnaline ja selle

kohta ei ole esitatud menetluses tõendeid.

Seega on praeguse tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kostja I teavitanud hagejaid vee-

ettevõtjaga

veelepingu

sõlmimise

vajalikkusest

esmakordselt

09.03.2020

e-kirjas.

Ehitisregistrisse tehti juba 16.01.2020 märkus, et sõlmida tuleb teenuslepingud (I kd, tl 209).

Samas kui hagejate ja vee-ettevõtja vahelise veelepingu sõlmimata jätmine oli kasutusloa

andmist takistav asjaolu, pidanuks kostja I sellest hagejaid esimesel võimalusel teavitama.

18.3. Kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest ei nähtu ka, et kui hagejad oleksid vee-

ettevõtjaga veelepingu varem sõlminud, siis oleks kostja I saanud kasutusloa kokkulepitud

tähtpäevaks, s.o 01.02.2020. Vaidlustamata asjaolude kohaselt tuli lisaks veelepingute

sõlmimisele kasutusloa saamiseks kostjal I teha täiendav radooniuuring. Väite, et ehitisregistri

süsteemi kohaselt tuleb puudused kõrvaldada ühekorraga, esitasid kostjad esmakordselt

apellatsioonkaebuses. See asjaolu aga ka ei mõjuta asja lahendust, sest kostjad tõid ise välja, et

radooniuuring kestis kuni 04.03.2020, mistõttu oleks kasutusluba jäänud tähtaegselt saamata ka

üksnes radooniuuringu kohta tehtud märkuse korral.

2-20-8658

18.4. Neil põhjendustel ei välista hagejate leppetrahvi nõuet VÕS § 101 lg 3, sest kasutusloa

tähtaegselt saamata jäämist ei ole põhjustanud hagejate tegu või hagejatest tulenev asjaolu või

sündmus, mille toimumise riisikot nad kannavad.

19. Maakohus ei eksinud ka, kui leidis, et kohustuse rikkumise tõid kaasa kostja I mõjuulatuses

olevad asjaolud.

19.1. Leppetrahvi nõudmine on välistatud juhul, kui rikkumine on vabandatav (VÕS § 160).

Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu, st

asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud selle

asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest

ülesaamist temalt oodata (VÕS § 103 lg 2). Kostjate viited kostja I hoolsale käitumisele on

asjakohatud, sest kostja I vastutuse hindamisel ei oma tähtsust kostja I süü olemasolu. Kuigi

vabandatavuse asemel võivad pooled kokku leppida ka teistes vastutuse standardites, siis ei ole

asjas esile toodud, et pooled oleksid kokku leppinud, et leppetrahvi võib nõuda ainult siis, kui

kostja I rikub oma kohustust süüliselt (VÕS § 104).

19.2. Iseenesest võib avaliku võimu ootamatu tegevus tähendada seda, et kasutusluba jääb

kokkulepitud tähtpäevaks saamata kohustatud isikust olenematutel põhjustel, kuid praeguses

asjas ei ole kostjad toonud esile selliseid erakorralisi asjaolusid, mis annaksid alust teha sellist

järeldust. Viimsi valla kasutusloa taotluse kohta tehtud märkused, et esitada tuleb

radoonitaseme mõõtmise protokoll ja teenuslepingud, ei ole selliseks erakorraliseks asjaoluks,

mis annaks aluse arvata, et kostja I ei täitnud oma lepingulist kohustust tähtaegselt väljaspool

tema mõjuulatust olevatel põhjustel. Kasutusloa andja poolt kasutusloa taotluses puuduste

tuvastamine ja nende kõrvaldamiseks tähtaja andmine kuulub kostja I enda vastutussfääri.

Tegemist ei ole asjaoluga, mida kostja I ei saanud objektiivselt mõjutada. Ka see, et kostja I

väitel ei ole selliseid märkuseid varem tehtud, ei anna alust pidada märkuste esitamist

vääramatu jõu asjaoluks. Kostja I kinnisvaraarendajana pidi piisava hoolikusega ette

valmistama kasutusloa taotluse esitamist ja hindama lepingu sõlmimisel lepingus fikseeritava

kasutusloa saamise tähtaja realistlikkust.

19.3. Siinjuures ei nõustu kostjad apellatsioonkaebuses maakohtu hinnanguga, et kostja I jättis

kasutusloa taotlemise viimasele hetkele. Kolleegiumil ei ole asjas esitatud väiteid ja tõendeid

arvestades alust asuda teistsugusele seisukohale. Kostja I tõi esile, et ta esitas kasutusloa

taotluse vallale 09.01.2020 ja kasutusloa taotlus võeti menetlusse 10.01.2020 (I kd, tl 106).

Arvestades, et asjaõiguslepingu p 4.4 järgi kohustus kostja I kasutusloa saama hiljemalt

01.02.2020 (I kd, tl 25 pöördel) ja seda, et kostja I enda väitel võtab kasutusloa menetlemine

tavaliselt aega 30 päeva alates taotluse esitamisest vallale, siis on maakohtu hinnang

põhjendatud.

20. Põhjendatud on maakohtu järeldus, et kostjad ei toonud kohtu ette ega tõendanud asjaolusid,

mis annaksid alust VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendada.

20.1. VÕS § 162 lg 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel

vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult

suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud

huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kui leppetrahvi vähendamist taotleb kohtult

kostja, on tema kohustus tõendada, et leppetrahvi suurus on ebaproportsionaalne (vt ka RKTKo

14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 19).

2-20-8658

20.2. Kolleegium ei nõustu kostjate käsitlusega, et leppetrahv kuuluks täies ulatuses tasumisele

üksnes siis, kui kostja I oleks jätnud kasutusloa hankimise kohustuse täitmata, kuid kostja I

esitas kasutusloa taotluse õigeaegselt ja kõrvaldas operatiivselt puudusi.

Pooled ei ole kokku leppinud, et kui kohustus hiljem täidetakse, siis lõpeb leppetrahvi

nõudeõigus. Poolte vahel sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingus oli kokku lepitud kasutusloa

hankimise kui kohustuse täitmise tähtaeg ja leppetrahv selle tähtaja mittejärgimise puhuks (I kd,

tl-d 9 pöördel, 25 pöördel ja 26). Leppetrahvi nõue tekkis seega kohustuse rikkumisest ning see

ei sõltu sellest, et kasutusluba hiljem saadi.

Maakohus arvestas sellega (vt maakohtu otsuse p-d 25 ja 30), et kostja I leppis hagejatega

sõlmitud lepingus kokku kasutusloa saamise hiljemalt 01.02.2020 ning et kostja I esitatud

kasutusloa taotlus võeti menetlusse 10.01.2020, s.o enne seda (I kd, tl 106). Samuti arvestas

maakohus, et vald esitas 27.01.2020 nõude teostada täiendav radooniuuring (I kd, tl 107) ning

et kostja I väitel tegi ta nimetatud uuringu 2020. a veebruari jooksul ehk esimesel võimalusel.

Maakohus võttis aga põhjendatult arvesse, et samal ajal pidi kostja I kui ehitusvaldkonnas

tegutsev äriühing arvestama riskiga, et vajalike dokumentide saamine võib viibida. Asjaolu, et

kostja I väitel kestab enamasti kasutusloa menetlus kõige rohkem 30 päeva, ei tähenda, et

menetlus ei võiks kesta kauem. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et juba 16.01.2020 tehti

märkus selle kohta, et kõikidel ridaelamuboksidel peavad olema sõlmitud teenuslepingud (I kd,

tl 209), kuid kohtu ette toodud tõenditest nähtuvalt teavitas kostja I hagejaid vee-ettevõtjaga

veelepingu sõlmimise vajalikkusest esmakordselt alles 09.03.2020 (I kd, tl-d 64–65). Seega

andis maakohus hinnangu kostjate välja toodud asjaoludele, kuid leidis, et kostjate väited ei

anna alust leppetrahvi vähendamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et poolte

huve kaaludes ei ole praegusel juhul alust järeldada, et kokkulepitud leppetrahv (2500 eurot)

oleks rikkumisega võrreldes ilmselt ebaproportsionaalne või muul põhjusel ebamõistlik.

Kolleegium märgib, et leppetrahvi suuruse hindamisel tuleb arvestada ka hagejate huvi tagatud

kohustuse täitmise vastu. Leppetrahvi n-ö surve- ja tagatisfunktsiooni arvesse võttes ei ole

kokkulepitud leppetrahv ebamõistlikult suur. Praegusel juhul pidi leppetrahv tagama kasutusloa

hankimise kohustuse täitmist. Maakohus tuvastas, et pooled leppisid müügilepingu p-s 3.8 ja

asjaõiguslepingu p-s 4.4 kokku, et kostja I ei vabane kasutusloa hankimise kohustuse täitmisest

ka olukorras, kus kostja I ei saa kasutusluba kokkulepitud tähtpäevaks ja kohustub seetõttu

tasuma leppetrahvi (I kd, tl-d 9 pöördel ja 26). Kasutusluba tõendab, et valminud ehitis vastab

ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada ettenähtud otstarbel (EhS § 50 lg 1). Seejuures

kontrollitakse kasutusloa andmisel muu hulgas, kas ehitis on ohutu (EhS § 8, § 11 lg 1).

Hagejatel oli õigustatud huvi saada kasutusluba kokkulepitud tähtpäevaks, sest kui ehitist

kasutatakse kasutusloata, võib ilmneda, et ehitis ei vasta nõuetele, sh et selle kasutamine ei ole

ohutu. Arvestades leppetrahviga tagatud kasutusloa hankimise kohustuse olulisust ja hagejate

huvi selle kohustuse täitmise vastu, ei ole kokkulepitud leppetrahv ebamõistlikult suur. Asjaolu,

et kasutusluba 02.04.2020 saadi (I kd, tl 41), ei anna alust leppetrahvi vähendada, sest

leppetrahvi eesmärgiks oli ka survestada kostjat I kui kinnisvaraarendajat täitma oma

kasutusloa hankimise kohustust.

20.3. Kostjad kordavad apellatsioonkaebuses juba maakohtu hinnatud asjaolu, et kostja I istutas

hagejatele elupuuheki, mille väärtus on väidetavalt 500 eurot. Maakohtu hinnangul järeldub

kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest, sh kostja I 06.03.2020 vallale esitatud garantiikirjast

haljastuse taastamise kohta (I kd, tl 76), et kostja I tegi seda endal lasuva haljastuse rajamise

kohustuse raames. Kostjad ei ole apellatsioonkaebuses viidanud asjaoludele ja tõenditele, mis

annaks aluse maakohtu järeldus ümber hinnata. Samuti ei seondu elupuuheki istutamine rikutud

2-20-8658

kohustusega ega kompenseeri seega rikkumist. Seetõttu ei muuda elupuuheki istutamine

kokkulepitud leppetrahvi rikkumisega võrreldes ebaproportsionaalseks.

20.4. Kolleegium ei nõustu ka kostjate etteheitega, et maakohus on asjakohatult hinnanud, kui

suure osa moodustas leppetrahv korteri maksumusest. Kohtul on õigus leppetrahvi

vähendamise üle otsustamisel arvestada nii seaduses nimetatud kui ka muid konkreetse

lepingulise suhtega seotud asjaolusid. Asjaolud, mida kohus peab arvestama, on VÕS § 162 lg-

s 1 antud näidisloeteluna ja pooled võivad lisaks nendele esitada kohtule ka muid asjaolusid.

Maakohus märkis põhjendatult, et lepingus kokkulepitud leppetrahvi 2500 eurot mõistlikule

suurusele viitab lisaks asjaolu, et kostjale I lepingu eseme eest tasutud hinna suurus oli

müügilepingu järgi 224 960 eurot (I kd, tl 11).

20.5. Kostjad ei ole väitnud, et leppetrahvi vähendamist õigustaks nende majanduslik seisund.

20.6. Seega ei ole kostjate väited selle kohta, et maakohus oleks pidanud hagejate nõutud

leppetrahvi vähendama, põhjendatud. Hagejad ei ole ka leppetrahvi nõudmisel käitunud

vastuoluliselt või muul viisil hea usu põhimõtte vastaselt, sh ei ole praeguses tsiviilasjas esitatu

põhjal võimalik tuvastada, et hagejad oleks jätnud tegemata kostja I kasutusloa hankimise

kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalikke tegusid või toiminguid või oleks muul viisil teinud

kostjaga I ebapiisavat koostööd.

21. Ülaltoodud põhjendusi arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et kostjad on

solidaarselt kohustatud maksma hagejatele leppetrahvi lepingus kokkulepitud suuruses

2500 eurot. Hagejate leppetrahvi nõude, s.o põhinõude rahuldamise tõttu on maakohus

põhjendatult rahuldanud ka hagejate viivisenõude. Viivise väljamõistmist ei ole kostjad ka

eraldi vaidlustanud. Seega jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

22. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse resolutsiooni selliselt, et see vastaks

TsMS § 446 lg 1 nõuetele. Viidatud sätte järgi tuleb otsuses mitme hageja kasuks märkida, mis

osas iga hageja kasuks on nõue rahuldatud. Kui nõue on rahuldatud mitme hageja kasuks

solidaarselt, tuleb seda otsuses märkida. Maakohus mõistis vastavalt hagejate nõudele kostjatelt

solidaarselt välja leppetrahvi, viivise ja menetluskulude hüvitise hagejate kasuks, kuid ei

täpsustanud, mis liiki võlausaldajate näol on hagejate puhul tegemist. Ka hagejad ei ole seda

hagis märkinud. Seetõttu andis ringkonnakohus 17.07.2023 määrusega hagejatele võimaluse

oma nõuet täpsustada (II kd, tl-d 28–29). Hagejad täpsustasid 20. ja 24.07.2023, et nad

soovivad, et kõik nõutavad rahasummad mõistetakse välja hagejate kasuks solidaarselt (II kd,

tl-d 30 ja 34). Hagejad selgitasid, et nad on müügi- ja asjaõiguslepingutest nähtuvalt sõlminud

kostjaga I lepingud abielu ajal, nende kui abikaasade varasuhte liigiks oli sel ajal varaühisus ja

lepingu ese hakkas kuuluma nende kui abikaasade ühisvara hulka (I kd, tl-d 6 ja 23).

Kolleegium leiab, et materiaalõiguslikult saab hagejaid lugeda rahuldatud nõude osas VÕS § 73

mõttes solidaarvõlausaldajateks. Ühisvaraga tehtud tehingute puhul on tehingu pooleks olevad

abikaasad perekonnaseaduse § 29 lg 4 kohaselt tehingu kohustatud poole suhtes üldjuhul

solidaarvõlausaldajad. Seda, et abikaasasid tuleb lugeda ühiste rahaliste nõuete osas

solidaarvõlausaldajateks, on kinnitanud ka Riigikohus (RKTKo 31.10.2018, 2-16-9519, p 35).

Seetõttu täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni selliselt, et hagi rahuldatakse

hagejate kasuks solidaarselt.

23. Maakohtu otsuse resolutsiooni osalise muutmise tõttu peab TsMS § 654 lg 2² kohaselt

ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist nähtuma kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus.

Maakohus mõistis viivise välja kindla summana kuni hagi esitamiseni ja sealt edasi protsendina.

2-20-8658

Resolutsiooni selguse ja täpsuse huvides täpsustab ringkonnakohus resolutsioonis, et hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis on arvutatud 12.06.2020 seisuga.

24. Hagejad soovivad, et nende kasuks kostjalt välja mõistetud summad ja menetluskulud

saaksid rahuldatud kostja I tagaseljaotsuse alusel alustatud täitemenetluse peatamiseks antud

tagatise arvel. Kolleegiumi hinnangul ei ole võimalik hagejate nõudeid kostja I antud tagatise

arvel rahuldada. Seetõttu tuleb hagejate taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks jätta

rahuldamata.

Kolleegium selgitab, et tagatise arvel saab täita üksnes kaitstava menetlusosalise selliseid

nõudeid, mille rahuldamiseks tagatise andmise kohustus määrati ja millega seotud riski

realiseerumisega tagatise andja arvestama pidi. Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et tagatise

arvel ei saa rahuldada tagatisega kaitstava menetlusosalise muid nõudeid tagatise andmiseks

kohustatud isiku vastu (TsMS I komm (2017), ptk 19, punkt e). See, et antud tagatise arvel saab

rahuldada üksnes kaitstava menetlusosalise nõudeid, mille tagamiseks tagatis anti, nähtub

samuti Riigikohtu praktikas kolmanda isiku poolt tagatise andmise kontekstis väljendatud

seisukohtadest. Riigikohus on selgitanud, et kolmas isik peab tagatist tasudes arvestama, et

tagatis on antud kindla riski maandamise eesmärgil ja riski realiseerumisel (nt kui alusetu hagi

tagamise tõttu tekib kostjale kahju) jääb ta tagatiseks antud rahast ilma. Nimetatu tuleneb ka

TsMS § 195 lg 1 I lausest, mille kohaselt on tagatise tagastamise eelduseks see, et tagatise

andmise põhjus on ära langenud (RKTKm 06.04.2020, 2-18-3761, p 11.2).

Siinsel juhul esitas kostja I 26.02.2021 kaja ja taotluse käesolevas asjas tehtud tagaseljaotsuse

alusel alustatud täitemenetluse peatamiseks (I kd, tl-d 158–160), misjärel kohustas maakohus

26.02.2021 määrusega kostjat I tasuma täitemenetluse peatamise taotluselt tagatise 2000 eurot

(I kd, tl-d 166–167). Maakohus tugines TsMS § 417 lg-le 6, mille kohaselt võib kohus enne

kaja lahendamist peatada täitemenetluse üksnes tagatise vastu, ja TsMS § 472 lg-le 3, mille

kohaselt peatatakse tagaseljaotsuse täitmiseks läbiviidav täitemenetlus ainult tagatise vastu.

Maakohus rahuldas 14.05.2021 määrusega kaja, taastas asja menetluse ja menetlus jätkus

(TsMS § 417 lg 2), mistõttu tagaseljaotsus ei jõustunud ja seda ei saa täita (TsMS § 418 lg 1).

Kuivõrd tagatise andmise kohustuse määramisega tagati tagaseljaotsuse viivitamatu täitmise

peatamisega tekkida võiva kahju hüvitamine, siis ei ole põhjendatud rahuldada hagejate põhi-

ja kõrvalnõudeid ega menetluskulude hüvitamise nõuet tagatise arvel. Seega ei saa hagejad

nõuda, et tagatisena tasutud raha makstaks välja kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud

summade ja menetluskulude hüvitamiseks.

Kolleegium märgib, et TsMS § 195 lg 1 I lause järgi, kui tagatise andmise põhjus on ära

langenud, tagastab tagatise määranud kohus tagatise selle andja või tema õigusjärglase avalduse

alusel või omal algatusel. Võlgniku vastu täitemenetluse algatamise korral saab kohtutäitur

täitemenetluse seadustiku § 111 kohaselt arestida võlgniku nõude kolmanda isiku vastu.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

25. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja

maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu pole ringkonnakohtul alust otsust selles osas muuta.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi kostjate I ja II üldõigusjärglasena kostjaks saanud Gulff OÜ kanda.

ÄS § 391 lg-te 1 ja 4 järgi kostjate ühendamisel teise äriühinguga kostjateks olnud

IZI TRADE OÜ ja OÜ Izi Credit lõppesid ning kostjate üldõigusjärglaseks sai ühendav ühing

Gulff OÜ. Õiguskirjanduses on selgitatud, et üldõigusjärgluse olemusest tuleneb, et kui

2-20-8658

üldõigusjärgluse toimumine toob kaasa senise menetluspoole asendamise üldõigusjärglasega,

läheb talle üle ka menetluskulude kandmise kohustus, sh ulatuses, millises need on tekkinud

seoses tema õiguseellase tegevusega (TsMS I komm (2017), § 209, p 3.4.1.4).

26. Kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks hagejate

apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

26.1. Apellatsioonimenetluses palusid hagejad välja mõista lepingulise esindaja kulu

859,20 eurot (koos käibemaksuga). Hagejate 08.08.2023 ja 08.02.2024 esitatud menetluskulude

nimekirjade kohaselt tegi esindaja hagejaid esindades tunnitasuga 120 eurot (lisandub

käibemaks 20%) kokku toiminguid 5 tunni ja 58 minuti ulatuses, sh apellatsioonkaebusega

tutvumine ning vastuse koostamine ja kohtule esitamine 3,5 tundi, vastavalt 17.07.2023

määrusele haginõude täpsustamine ja selgituste koostamine ning suhtlus kliendiga 33 minutit,

menetluskulude nimekirja koostamine 10 minutit, 07.12.2023 seisukoha koostamine

1,75 tundi. Hagejad on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5).

26.2. Kolleegiumi hinnangul on hagejate menetluskulude nimekirjadest nähtuvad toimingud ja

nende ajakulu vajalik ja põhjendatud, olles kooskõlas asja sisu ja mahuga ning vastates ka

menetluse käigule. Samuti on hagejate lepingulise esindaja tunnitasumäär põhjendatud ja ei

ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kuna hagejad ei ole

käibemaksukohustuslased, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, tuleb kostjalt mõista välja

menetluskulu koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10).

26.3. Seega on hagejate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud apellatsiooniastmes koos

käibemaksuga 859,20 eurot, mis tuleb kostjal vastavalt menetluskulude jaotusele hagejatele

hüvitada. Lisaks peab kostja tulenevalt hagejate taotlusest tasuma hüvitatavatelt

menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)