2-21-1582/100 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.02.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-1582

Kohtuasi

X

hagi

Y

vastu

pärandvara

jagamiseks

ja

kinnistusraamatu kande muutmiseks

Y vastuhagi X vastu pärandvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.01.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastuhagis

kostja)

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Kostja

(vastuhagis

hageja)

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Keijo Lindeberg

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 03.01.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada otsuse põhjendusi.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud Xle

riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-21-1582

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 01.02.2021 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus jagada

hageja ja kostja isa Y pärandvara järgmiselt: jätta hageja omandisse KKK, Tallinn asuv

korteriomand (registriosa nr XXXXXXXX) (korteriomand) ja JJJ, Tallinn asuva erastamata

hoone (ehitusregistri kood XXXXXXXX) mitteeluruum 4 – garaažiboks üldpinnaga 13,7 m²

(osa kood XXXXXXXX) (garaažiboks) ning kostja omandisse QQQ asuv kinnistu (registriosa

nr XXXXXXX) (kinnisasi). Hageja palus kohustada kostjat andma nõusolekud

kinnistusraamatus omaniku kannete muutmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt suri 16.12.2007 hageja ema F, kelle vara pärijateks on ½ suuruses

mõttelises osas tema abikaasa Y ja ½ suuruses mõttelises osas hageja. F ja Y olid abikaasad

ning neil oli varaühisuse varasuhe. 03.12.2009 suri Y, kelle vara pärijateks ½ suuruses

mõttelises osas on hageja ja ½ suuruses mõttelises osas kostja. Hageja ja kostja on pärandvara

vastu võtnud.

3. Surnud F ja Y pärandvara hulka kuuluvad korteriomand, garaažiboks ja kinnisasi. Kuna

pärandvarasse kuuluvad esemed kuulusid F ja Y ühisvara hulka, siis surnud Y pärandvara osa

nendes asjades moodustab 6/8 mõttelist osa – 4/8 ühisvara kaudu ning 2/8 abikaasa pärandist.

Arvestades, et pärandvarasse kuuluvatest esemetest osa kuulub hagejale kui F pärijale, siis

moodustab hageja arvestuslik osa pärandvara asjades 5/8 ning kostja osaks on 3/8. Pärandvara

jagamise osas kokkuleppel puudub pooltel üksmeel.

4. Hageja palub jagada pärandvara selliselt, et korteriomand ja garaažiboks jäävad hageja

omandisse ning kinnisasi kostja omandisse. Hageja kasutab korteriomandit oma elukohana,

lisaks kasutab korteriomandit hageja töövõimetu elukaaslane. Samuti on hageja arvestuslik osa

korteriomandist suurem kui kostja oma. Korteriomand oli hageja vanemate kodu, mistõttu on

sel eriline väärtus hageja jaoks. Kinnisasi on kostja tegeliku võimu all, mistõttu on kostja

eelduslikult huvitatud selle omandamisest. Kuigi ka garaažboks on kostja tegeliku võimu all,

siis pärandvara osade tasakaalustamiseks tuleb garaažboks jätta hageja omandisse.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kostja ei nõustunud

hageja poolt nimetatud korteriomandi ja kinnisasja väärtusega ning vaidles vastu pärandvara

hulka kuuluvate asjade jagamise viisile.

6. Kostja esitas 05.04.2021 Harju Maakohtule vastuhagi hageja vastu, mida täiendas

31.05.2021 ja 16.07.2021, paludes lõpetada hageja ja kostja ühisomand Y pärandvarale ja

jagada Y pärandvara müües avalikul enampakkumisel korteriomand, garaažiboks ja kinnisasi

2-21-1582

ning jagada pärandvara müügist saadav tulu selliselt, et hageja saab 5/8 müügitulust ja kostja

saab 3/8 müügitulust. Kostja palus menetluskulud jätta poolte endi kanda.

7. Arvestades asjaolu, et hageja on taotlenud riigi õigusabi, ei ole hagejal ilmselgelt võimalik

tasuda kostjale hüvitist, mistõttu tuleb pärandvara müüa avalikul enampakkumisel. Kostja ei

ole huvitatud pärandvara hulka kuuluva kinnisasja omandiõigusest ega garaažiboksi

omandiõigusest ilma korterita.

Hageja vastuväited vastuhagile

8. 28.02.2021 menetlusdokumendis on hageja märkinud, et ei soovi garaažiboksi jagamist

endale. Kuna kostja ei ole huvitatud kinnistu omandiõigusest ja garaažiboksi taotles hageja

endale vaid pärandvara osade tasakaalustamiseks, siis on põhjendatud kostja taotletud viisil

müüa kinnisasi ja garaažiboks avalikul enampakkumisel. Korteriomandi jagamise viisi osas jäi

hageja hagiavalduses märgitud seisukohtade juurde. Hageja osa korteriomandist moodustab

5/8, mistõttu tuleb seda käsitleda kui kaaspärijate enamuse soovi jagada korteriomand hageja

soovitud viisil.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Harju Maakohus jättis 03.01.2023 otsusega hagi rahuldamata, kuid rahuldas vastuhagi.

Maakohus lõpetas hageja ja kostja ühisomandi Y pärandvarale ja jagas pärandvara müües

avalikul enampakkumisel KKK, Tallinn asuv korteriomand (registriosa nr XXXXXXXX); JJJ,

Tallinn asuv erastamata hoone (ehitisregistri kood XXXXXXXX) mitteeluruum 4 –

garaažiboks üldpinnaga 13,7 m² (osa kood XXXXXXXX); QQQ asuv kinnistu (registriosa nr

XXXXXXX), ning jagada pärandvara müügist saadav tulu selliselt, et hageja saab 5/8

müügitulust ja kostja saab 3/8 müügitulust. Maakohus jättis poolte menetluskulud poolte endi

kanda.

10. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle:

- 16.12.2007 suri hageja ema F, kelle vara pärijateks on ½ suuruses mõttelises osas üleelanud

abikaasa Y ning ½ suuruses mõttelises osas hageja. 03.12.2009 suri Y, kelle vara pärijateks on

võrdsetes osades tema pojad – hageja ja kostja. Nii hageja kui ka kostja on pärandvara vastu

võtnud.

- Pärandvara koosneb korteriomandist, kinnisasjast ja garaažiboksist.

- Hageja osa pärandvaras moodustab 5/8 ja kostja osa 3/8.

11. Pärimisseaduse (PärS) § 152 lg 3 sätestab, et pärandvara jagamisel kohaldatakse

kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. PärS § 159

lg 3 sätestab, et kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või

pärijatevahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende

pärandiosa suurusega. Seega on pärijatel võimalik pärandvara muul viisil kui enampakkumisel

müük jagada üksnes poolte kokkuleppel. Kuna kostja vaidleb vastu korteriomandi ja

garaažiboksi hagejale jätmisele ning kinnisasja kostjale jätmisele, on PärS § 159 lg-st 3

tuleneva piirangu tõttu kohtul võimalik pärandvara jagada üksnes avaliku või pärijatevahelise

enampakkumisega. Kuna hageja ei ole hagis esitanud nõuet pärandvara müügiks

enampakkumisel, tuleb hagi jätta rahuldamata.

2-21-1582

12. Maakohtu hinnangul ei ole korteriomandi varasem kuulumine hageja vanematele selliseks

asjaoluks, mis võimaldaks selle lugeda erilise mälestusväärtusega asjaks PärS § 160

tähenduses.

13. Hageja kinnitas 14.12.2022 kohtuistungil, et võtab vastuhagi õigeks osaliselt, s.o

garaažiboksi ja kinnisasja jagamise osas.

14. Kuna kumbki pooltest ei ole soovinud pärandvara jagamist ühisomanike vahelise

enampakkumisega, siis tuleb pärandvara jagada üksnes asjade müügiga avalikul

enampakkumisel ning selliselt, et enampakkumisel saadav tulu jaotatakse hageja ja kostja vahel

võrdeliselt nende pärandiosa suurusega, s.o hageja saab 5/8 müügitulust ja kostja 3/8

müügitulust.

15. Maakohus leidis, et olukorras, kus hagi jääb rahuldamata ning vastuhagi rahuldatakse ja

kostja on nii hagi kui vastuhagi menetluskulud palunud jätta poolte endi kanda, oleks

ebamõistlik jätta menetluskulud hageja kanda. Lisaks arvestas maakohus kulude jaotamisel

asjaoluga, et hageja on teinud kohtumenetluse ajal pingutusi vaidluse lahendamiseks

kompromissiga.

Apellatsioonkaebus

16. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 03.01.2023 otsus

ja teha uus otsus millega hagi rahuldada, alternatiivselt jagada Y pärandvara järgmiselt: 1) jätta

hageja ainuomandisse korteriomand, määrates kostjale omandi kaotamise eest hüvitiseks

39 000 eurot, mille hageja kohustub kostjale tasuma 12 kuu jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist (alternatiivselt muu kohtu määratud mõistliku aja jooksul); 2) müüa avalikul

enampakkumisel kinnisasi ja garaažiboks ning jagada pärandvara müügist saadav tulu selliselt,

et hageja saab endale 5/8 müügitulust ja kostja 3/8 müügitulust; 3) kohustada kostjat andma

nõusolekud kinnistusraamatus korteromandi omaniku kannete muutmiseks. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

17. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud ebaõigesti asjas menetluse lõpetamata

poolte menetluses saavutatud kompromissi tõttu, mille maakohus oleks pidanud kinnitama.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 430 lg 4 sätestab, et kui kohus ei kinnita

kompromissi, teeb ta selle kohta põhjendatud määruse, mis on TsMS § 433 lg 2 järgi edasi

kaevatav. Hageja taotles 06.06.2022 kompromissi kinnitamist määrusega, mida kohus lubas ka

teha. Maakohus ei ole hageja 06.06.2022 taotlust lahendanud enne kohtuotsuse tegemist ega ka

kohtuotsuses. Maakohus jättis kohaldamata PärS § 152 lg 4, mille kohaselt jagavad kaaspärijad

pärandvara kokkuleppel.

18. Hageja ei nõustu maakohtu määratud pärandvara jagamise viisiga müüa kõik pärandvarasse

kuuluvad asjad avalikul enampakkumisel. Maakohus ei ole pärandvara jagamise viiside valikul

poolte huvidega arvestanud.

19. Maakohtu seisukoht, et „pärijatel on võimalik pärandvara muul viisil, kui enampakkumisel

müük, jagada üksnes poolte kokkuleppel ning kui pooled ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda,

piirdub vara jagamise viiside valik üksnes avaliku ja pärijatevahelise enampakkumisega“ ei

tulene seadusest ega kohtupraktikast. Pärandavara jagamine selle müügi teel oleks põhjendatud

üksnes juhul, kui keegi pärijatest ei oleks pärandavara esemete omandi säilitamisest huvitatud.

Hageja oli korteriomandi omandist huvitatud, mistõttu on põhjendatud jätta korteriomandi

omand hagejale. Hageja on välja toonud maakohtu menetluses, et temal puuduvad tema

2-21-1582

omandis olevad muud eluruumid ning hagejal puudub alternatiivne võimalus kasutada

elukohana muud eluruumi. Korteriomandit kasutab ka hageja töövõimetu elukaaslane ning

apellandil on emotsionaalne seos pärandavara esemeks oleva korteriomandiga (tegemist on

tema surnud vanemate koduga). Hageja põhiseaduslik õigus omandile ja hageja põhiseaduslik

õigus elukohale ning hageja emotsionaalne seos korteriomandiga kaaluvad üles kostja huvi

saada korteriomandi müügist raha. Kostja huvi saada korteriomandi müügist raha on tagatud ka

siis, kui jätta korteriomand hageja omandisse kohustusega välja maksta kostjale hüvitis omandi

kaotamise eest. Pärandvara osade tasakaalustamiseks on põhjendatud jätta kinnisasi ja

garaažiboks vastustaja omandisse, mis ei välista nende esemete müümist (sh enampakkumise

teel) kostja poolt.

20. Alternatiivselt palub hageja müüa suvila ja garaažiboks enampakkumisel ning jätta

korteriomand hageja omandisse koos kohustusega välja maksta vastustajale hüvitis kohtu antud

mõistliku tähtaja jooksul. Arvestades hindamisaktis toodud korteriomandi hinda 104 000 eurot

tuleb hagejal korteriomandi tema omandisse jätmise korral välja maksta kostjale 39 000 eurot

(104 000 x 3/8). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus

poole taotlusel näha ette ka otsuse täitmise vabatahtliku mõistliku tähtaja, mille kestel saab

omandamiseks kohustatud kaasomanik (ühisomanik) nt korraldada laenuvõtmise hüvitise

maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust (RKTKo 21.04 2017, 3-2-1-

14-17, p 26.1). Hageja esitas taotluse hüvitise maksmiseks tähtaja määramiseks 14.12.2022

kohtuistungil, leides, et mõistlik tähtaeg oleks 12 kuud. Hageja põhjendas taotlust sellega, et

aasta jooksul võiks hageja korraldada laenu võtmist hüvitise maksmiseks vastustajale.

Alternatiivselt võiks aasta jooksul olla korraldatud kinnisasja ja garaažiboksi müük

enampakkumisel, mille tulemist kuulub 5/8 apellandile. Arvestades kinnisvara hinnatõusu, pole

välistatud, et kinnisasja ja garaažiboksi õnnestub pooltel müüja 62 400 euro (millest hageja osa

5/8 on 39 000 eurot) eest. Seega saab põhjendatult eeldada, et hageja suudaks aasta jooksul

vastustajale hüvitise välja maksta enampakkumise tulemist saadud rahast.

Vastustaja seisukoht

21. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

22. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

jätta muutmata, kuid muuta ja täiendada tuleb kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

23. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust

üksnes

osas,

mille

peale

on

edasi

kaevatud

(TsMS § 651

lg 1).

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei vaidlusta hageja seda, et maakohus otsustas poolte

ühisomandi korteriomandile, garaažiboksile ja kinnisasjale lõpetada, kuid ta vaidlustab

ühisomandi jagamise viisi.

24. Pooled ei vaielnud selle üle, et 16.12.2007 suri hageja ema F, kelle vara pärisid ½ suuruses

mõttelises osas üleelanud abikaasa Y ning ½ suuruses mõttelises osas hageja. Vaidlust ei ole,

et F ja Y olid abielus ja nende varasuhtele kohaldus ühisvararežiim. Vaidlust ei olnud selle üle,

et F ja Y ühisvara hulka kuulusid korteriomand, garaažiboks ja kinnisasi, mille jagamist

käesolevas tsiviilasjas pooled paluvad. Pooled ei vaielnud selle üle, et 03.12.2009 suri Y, kelle

2-21-1582

vara pärijateks ½ mõttelises osas on hageja ja ½ mõttelises osas on kostja. Pooled ei vaielnud

selle üle, et kui korteriomand, garaažiboks ja kinnisasi kuulusid F ja Y ühisvara hulka, siis

surnud Y pärandvara moodustab see 6/8 mõttelist osa– 4/8 ühisvara kaudu ning 2/8 on osa

abikaasa pärandist. Vaidlust ei olnud selle üle, et arvestades korteriomandi, garaažiboksi ja

kinnisasjast 2/8 mõttelise osa kuulumist hagejale kui osale hageja ema F pärandvarast, on peale

Y pärandvara jagamist võrdselt hageja ja kostja vahel hageja arvestuslik mõtteline osa 5/8 ning

kostja mõtteline osa 3/8. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ja kostja on Y pärandvara vastu

võtnud ja kinnistusraamatus on korteriomandi ja kinnisasja ühisomanikena sisse kantud hageja

ja kostja.

25. Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile PärS § 147

esimese lause järgi ühiselt (pärandvara ühisus). Kaaspärija surma korral lähevad PärS § 4 ja

§ 130 lg 1 järgi üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, v.a need, mis oma olemuselt on

lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele

üle minna. Riigikohus on leidnud, et kaaspärijatele kuulub pärandaja üldõigusjärglastena

pärandvara kui terviklik varakogum. Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuuluvad

pärandvara hulgas olevad asjad kaaspärijate ühisomandisse asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4

tähenduses, kuid igale kaaspärijale kuulub mõtteline osa pärandvara ühisusest nagu

kaasomanikule AÕS § 70 lg 3 tähenduses (RKTKm 08.06.2022, 2-22-1754, p-d 8–9).

26. Hageja ja kostja on esitanud hagis ja vastuhagis Y pärandvara jagamise nõude. Pooled ei

vaielnud selle üle, et nende ühisomand Y pärandvaras olevatele asjadele tuleb lõpetada. Hageja

palus hagiavalduses ühisomandis olevate asjade jagamist selliselt, et korteriomand ja

garažiboks antakse hageja ainuomandisse ning kinnisasi antakse kostja ainuomandisse. Hiljem

avaldas hageja, et ta ei soovi garaažiboksi jagamist tema ainuomandisse, ja nõustus sellega, et

garaažiboks ning kinnisasi müüakse avalikul enampakkumisel. Kostja palus vastuhagis jagada

ühisomand asjade müümisega avalikul enampakkumisel selliselt, et saadud rahast jagatakse 5/8

hagejale ja 3/8 kostjale. Eelnevast tulenevalt oli maakohtul sisuliselt võimalik valida järgmiste

ühisomandis olevate asjade jagamise viiside vahel: kas anda korteriomand hageja

ainuomandisse või müüa see enampakkumisel, kas jagada garaažiboks hageja ainuomandisse

või müüa see enampakkumisel, kas jagada kinnisasi kostja ainuomandisse või müüa see

enampakkumisel ja saadud raha jagada hageja ja kostja vahel.

27. Apellatsioonkaebuses on hageja palunud jagada hageja ja kostja ühisomandis olevad asjad

järgmiselt: anda korteriomand hageja ainuomandisse ning anda garaažiboks ja kinnisasi kostja

ainuomandisse; alternatiivselt on hageja palunud korteriomandi anda hageja ainuomandisse

määrates kostjale omandi kaotamise eest hüvitis 39 000 eurot, ning garaažiboks ja kinnisasi

müüa avalikul enampakkumisel jagades saadud raha poolte vahel võrdeliselt nende pärandiosa

suurusega. Riigikohus on varem leidnud, et haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel

kaasomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1

tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi lõpetamiseks

esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2

mõttes ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil (RKTKo 10.04.2019, 2-17-

11516, p 27). Eelnevast tulenevalt on hagejal võimalik oma nõuet kitsendada selliselt, et ta ei

soovi garaažiboksi jagamist enda ainuomandisse ja laiendada selliselt, et ta soovib garaažiboksi

jagamist kostja ainuomandisse. Samuti on põhjendatud hageja nõude laiendamine alternatiivse

variandiga, mille kohaselt on hageja nõus korteriomandi endale jätmisega kostjale hüvitise

maksmise vastu, paludes selle otsuses kindlaks määrata. Hageja nõude laiendamiseks

alternatiivse variandiga müüa garaažiboks ja kinnisasi avalikul enampakkumisel puudub aga

vajadus, sest kostja on vastuhagis juba esitanud nõude garaažiboksi ja kinnisasja jagamiseks

avalikul enampakkumisel.

2-21-1582

28. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus oleks saanud asjas menetluse lõpetada

poolte kompromissi kinnitamisega. TsMS § 428 lg 1 p 4 järgi lõpetab kohus menetluse otsust

tegemata, kui pooled on sõlminud kompromissi ja kohus kinnitab selle. Kolleegium ei nõustu

hagejaga, et pooltevahelistest kompromissi läbirääkimistest menetluse kestel on võimalik

järeldada kompromissi sõlmimist, kui kostja on otsesõnu avaldanud, et ta ei ole nõus hageja

tingimustel kompromissi sõlmimisega. Kolleegium märgib, et kohtulik kompromiss ei ole

sama, mis võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 578 sätestatud kompromissileping. Viimane kujutab

endast puhtalt materiaalõiguslikku tehingut, samas kui kohtulik kompromiss avaldab vahetut

mõju menetlusõigustele ja selle esmane eesmärk on lõpetada kohtumenetlus. Tsiviilõiguse

mõttes on tegemist mitmepoolse tehinguga ehk lepinguga, mille sõlmimisele on kohaldatavad

tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) ja võlaõigusseaduses sätestatud tehingu tegemise ja

lepingu sõlmimise normid. Menetluslikult kujutab kohtulik kompromiss endast menetluse

lõpetamisele suunatud menetlustoimingut poolte vahel ning poolte ja kohtu vahel. Kõigepealt

peavad pooled omavahel menetluse lõpetamises kokkuleppele jõudma ning see kujutab endast

nendevahelist vastastikust menetlustoimingut (TsMS II komm (2017), § 430, p 3.3).

TsMS § 430 lg-st 1 tulenev õigus taotleda menetluse lõpetamist kuni hagi koha tehtud lahendi

jõustumiseni kompromissiga on pooltele ühiselt kuuluv õigus, mida ei saa käsutada üks pool

ilma teise poole vastava menetlusliku taotluseta. TsMS § 430 lg-s 2 on sätestatud, missuguses

vormis tuleb kohtule esitada kompromiss kinnitamiseks. Kuna pooled ei olnud esitanud

maakohtule allkirjastatud kompromisslepingut ega avaldanud seda protokolli kandmiseks

(TsMS § 430 lg 2), siis ei ole pooled teinud kohtule seaduses sätestatud korras menetluse

lõpetamisele suunatud tahteavaldust, sh esitanud seaduses sätestatud vormis maakohtule

allkirjastatud kompromisslepingut ega avaldanud seda protokolli kandmiseks, et menetlus

lõpetada (TsÜS § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1). Kuna pooled ei ole omavahel teinud seaduses

sätestatud korras menetluse lõpetamisele suunatud menetlustoiminguid, siis ei saanud ka

maakohus vaid hageja taotlusel kinnitada või kinnitamata jätta hageja soovitud kompromissi,

et menetlus lõpetada või jätta lõpetamata (TsMS § 430 lg 4 ja § 433 lg 2).

29. Juhul kui ei esine PärS §-s 155 sätestatud pärandvara jagamise piiranguid, võib iga

kaaspärija nõuda PärS § 152 lg 1 järgi pärandvara jagamist, mille käigus määratakse kindlaks,

millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad

igale kaaspärijale. Pärandvara jagatakse pärijate vahel PärS § 152 lg 2 järgi vastavalt nende

pärandiosale, lähtudes üldjuhul pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest

jagamise hetkel. Seejuures võivad kaaspärijad jagada pärandvara PärS § 152 lg 4 järgi

kokkuleppel (kohtuväliselt) või vaidluse korral pärija nõudel kohtus. PärS § 152 lg 3 kohaselt

kohaldatakse pärandvara jagamisele kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui

pärimisseadusest ei tulene teisiti. Kui asja jagamise viisi osas ei saavutata kokkulepet, otsustab

AÕS § 77 lg 2 järgi kohus hageja nõudel, kas jagada asi omanike vahel reaalosades, anda asi

ühele või mitmele omanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele omanikele välja nende

osad rahas, või müüa asi avalikul või omanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha

jagada omanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Riigikohus on leidnud, et viidatud sätte

alusel ühise omandi lõpetamise viiside vahel valiku tegemisel peab kohus kaaluma omanike

huve ja tegema otsuse, arvestades muuhulgas TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet

(RKTKo 19.042019, 2-17-9749, p 11).

30. PärS § 159 näeb ette pärandvara hulka kuuluvate esemete jaotamise puhuks eripõhimõtted.

Pärandvara jagamisel on üldiseks põhimõtteks PärS § 159 lg 1 järgi, et pärandvara hulka

kuuluvaid esemeid jaotades arvestatakse iga kaaspärija erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate

enamiku soove, samuti testamendist või pärimislepingust tulenvat testaatori viimset tahet.

Seejuures ei või kogumisse kuuluvaid asju pärandvara jagamisel üldjuhul üksteisest PärS § 159

lg 5 järgi eraldada, kui kas või üks pärija on eraldamisele vastu. Pärimisseaduses on täpsustatud,

2-21-1582

millal tuleks jätta pärandvara hulka kuuluv ese ühe kaaspärija ainuomandisse. PärS § 159 lg 2

näeb ette, et pärandvara hulka kuuluv ese, mida ei saa jagada reaalosadeks või mille pärijate

kaasomandisse jätmine ei võimaldaks eset otstarbekalt kasutada, antakse ühele pärijale. Juhul

kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks tema pärandiosast,

on pärija PärS § 159 lg 4 järgi kohustatud maksma teistele pärijatele rahalist hüvitist.

PärS § 159 lg 3 näeb ette, et kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see

avalikul või pärijate vahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel

võrdeliselt nende pärandiosa suurusega.

31. Maakohus kohaldas ebaõigesti PärS § 159 lg-t 3, kui leidis, et säte välistab olukorras, kus

ühisomanikud vaidlevad pärandvara jagamise viiside üle, vara jagamise muul viisil kui avalik

või pärijate vaheline enampakkumine. PärS § 159 lg-t 3 grammatiliselt tõlgendades võib

tõepoolest järeldada, et olukorras, kus pärijad ei saavuta pärandvara jagamisel mõne eseme osas

kokkulepet, tuleks pärijate ühisomand lõpetada igal juhul enampakkumise teel, kuid selline

tõlgendus ei vasta pärimisseaduse mõttele ja eesmärgile ega ka seadusandja tahtele. Kuigi

PärS § 159 lg 3 sõnastuse kohaselt on pärandvara jagamisel eseme jätmiseks ühe pärija

ainuomandisse vajalik kõigi pärijate kokkulepe, tuleneb PärS § 159 lg-test 1 ja 2 ning

PärS § 152 lg-test 1 ja 4, et pärandvara kohtus jagamisel on võimalik kaaluda eseme üleandmist

ühele pärijale ka olukorras, kus kokkulepe puudub. Pärimisseaduse eelnõu (56 SE) seletuskirja

kohaselt peeti viimati nimetatud sättega vajalikuks laiendada pärijate omavaheliste vaidluste

lahendamise võimalusi ilma kohtuprotsessita, sätestades, et kui pärijad ei jõua kokkuleppele,

kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijate vahelisel enampakkumisel ja saadud raha

jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. Sellest järeldab kolleegium, et

seadusandja tahteks oli nimetatud sätet muutes laiendada pärandvara jagamise kohtuvälise

jagamise viise, mitte piirata pärandvara jagamisel kohtule AÕS § 77 lg-st 2 ja PärS § 159 lg-

st 1 tulenevat kaalutulusõigust pärandvara hulka kuuluvate esemete jagamise viiside vahel

valikut tehes olukorras, kus kaaspärijad ei jõua kokkuleppele, kelle omandisse ese jätta. Selline

kaalutlusõiguse piirang ei oleks ka kooskõlas AÕS § 77 lg-st 2 ja PärS § 159 lg-st 1 tuleneva

huvide kaalumise põhimõttega ega võimaldaks jagada pärandvara sarnaselt kaasomandi

lõpetamisele vastavalt asjaoludele kõige õiglasemal viisi. Kolleegiumi arvates tuleb PärS § 159

lg-t 3 tõlgendada selliselt, et see ei sätesta kohtule erisusi võrreldes AÕS § 77 lg-st 2

tulenevaga, st kohus võib kaaspärijate ühisomandi lõpetada mh avaliku või pärijate vahelise

enampakkumise teel, kui see on kõiki asjaolusid, sh PärS § 159 lg-st 1 sätesatu kohaselt ka

kaaspärijate erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove arvestades õiglane.

32. Kuigi maakohus lahendas vaidluse, tõlgendades PärS § 159 lg-t 3 ebaõigesti, jättes

arvestamata teised ülalmärgitud pärimisseaduse sätted ja asjaõigusseaduses sätestatud

(kaas)omandi lõpetamise sätted ja nende alusel kujunenud Riigikohtu praktika, siis ei anna see

siiski ringkonnakohtule alust maakohtu otsust ühisomandi lõpetamise viisi valiku lõppjärelduse

osas tühistada.

33. Maakohus on jätnud kaalumata poolte huvid nii korteriomandi, garaažiboksi kui kinnisasja

ühisomandi erinevatel viisidel lõpetamiseks. Pooltevaheline vaidlus ühisomandis olevate asjade

jagamise viiside osas tuleb lahendada poolte huvide kaalumise teel. Ringkonnakohus saab

maakohtu eeltoodud rikkumise kõrvaldada ja põhjendab korteriomandi, garaažiboksi ja

kinnisasja ühisomandi lõpetamist nende müümisega avalikul enampakkumisel ja saadava raha

jagamist poolte vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega järgnevalt.

34. Ringkonnakohtus vaidlevad pooled kahe ühisomandi jagamise viisi üle: kas anda

korteriomand hageja ainuomandisse, kus samal ajal garaažiboks ning kinnisasi antakse kostja

ainuomandisse või hüvitise väljamõistmise eest (hageja eelistus) või jagada korteriomand,

2-21-1582

garaažiboks ja kinnisasi müümisega avalikul enampakkumisel selliselt, et saadud rahast

jagatakse 5/8 hagejale ja 3/8 kostjale (kostja eelistus).

35. Hageja palub jagada korteriomand tema ainuomandisse ja garaažiboks ning kinnisasi kostja

ainuomandisse. Kostja ei ole soovinud garaažiboksi ja kinnisasja enda ainuomandisse jagamist,

mistõttu ei saa jagada garaažiboksi ja kinnisasja kostja ainuomandisse. Seetõttu ei ole võimalik

iseenesest poolte osasid ühisomandis arvestades jagada hageja soovil korteriomandit hagejale

ja garaažiboksi ning kinnisasja kostjale, sest kostja pole andnud nõusolekut saada jagatavaid

asju enda omandisse. Olukorras, kus ükski ühisomanik asju endale ei soovi, on ainus mõistlik

võimalus asja jagamiseks selle müümisega enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel

jagamine (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 23). Lähtudes eeltoodust ei saa garaažiboksi

ning kinnisasja jagada hageja soovitud viisil kostja omandisse, sest kostja pole soovinud saada

nende omandiõigust endale ning garaažiboks ja kinnisasi tuleb jagada kostja soovitud viisil

avalikul enampakkumisel. Saadav raha tuleb jagada poolte vahel võrdeliselt nende pärandiosa

suurusega, s.o 5/8 osa hagejale ja 3/8 osa kostjale.

36. Hageja soovib korteriomandi jagamist enda ainuomandisse. Hageja on põhjendanud

korteriomandi jagamist tema omandisse järgmiselt: hageja on asunud oma pereliikmega, kes on

töövõimetu, korteriomandit peale vanemate surma kasutama, hageja ja tema pereliige vajavad

korteromandit elamiseks ning korteriomandil on hageja jaoks eriline tähendus seetõttu, et see

oli tema vanemate kodu. Hageja väljatoodud asjaolud, miks korteriomand hagejale jagada, on

mõistetavad, kuid korteriomandit hagejale jagades peab kohus arvestama ka kostja huvidega.

Ühisomanike huvid on eelduslikult võrdväärselt kaalukad ning kui asja soovib ühisomanik

endale, peab kohus arvestama ka hüvitise määraga, mida ühisomanik on valmis ja võimeline

teisele ühisomanikule maksma. Seega, isegi kui pidada hageja huve kaalukamateks, et jagada

korteriomand hageja soovitud viisil hageja omandisse, selle asemel, et seda müüa

enampakkumisel, siis jääb hagejale igal juhul kohustus hüvitada kostjale tema osa rahas. Seda

ei muuda ka asjaolu, et hageja osa korteriomandis oleks suurem. Pooled ei vaidle

apellatsioonimenetluses selle üle, et arvestades korteriomandi väärtust 104 000 eurot, tuleks

hagejal kostja 3/8 osa arvestades hüvitada kostjale 39 000 eurot. Kuna hageja majanduslikust

olukorrast tulenevalt on hagejale antud käesolevas menetluses menetlusabi ja riigi õigusabi, siis

on kostja põhjendatult seadnud kahtluse alla hageja võimekuse selline summa kostjale hüvitada.

Riigikohus on selgitanud, et põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat

kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui

viimane on valmis ja võimeline maksma (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p-d 23, 25).

Olukorras, kus hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest ja hagejale on antud riigi õigusabi ei

ole veenev hageja väide, et tal õnnestuks 12 kuu jooksul taotleda pangast laenu, et tasuda

kostjale hüvitist 39 000 eurot. Hageja on pakkunud ka välja, et ta saaks kostjale tema osa

hüvitada 12 kuu jooksul selliselt, et kõige pealt müüakse enampakkumisel garaažiboks ja

kinnisasi ning arvesse võttes kinnisasjade hinnatõusu prognoosi, siis peaks hagejal olema

võimalus kostjale makstav raha saada teiste asjade müügist. Kolleegium nõustub kostjaga, et

selliselt 12 kuu jooksul hüvitise tasumisega ei saaks olla kostjale tagatud õiglane hüvitis, sest

eelduslikult suureneb selle aja jooksul ka korteriomandi väärtus. Seetõttu ei saa pidada 12 kuu

jooksul laenu taotlemist või hüvitise tasumist mõistliku aja jooksul tasutuks, et arvata, et sellisel

moel oleks tagatud kostjale õige ja õiglane hind omandi kaotuse eest. Kuna hageja

majanduslikust olukorrast tulenevalt ei ole kohtule teada asjaolusid, mis võimaldaksid hüvitise

tasumise korraldada väiksema aja jooksul, siis ei pea kohus vajalikuks hageja taotlusel määrata

ka võimalikku lühemat tähtaega kui 12 kuud kostjale hüvitise tasumiseks. Kuna hageja ei ole

võimeline tasuma kostjale kohest ja õiglast hüvitist tema omandiosa kaotuse eest, siis ei oleks

kolleegiumi arvates sellisel ühisomandi jagamise viisil arvestatud piisavalt kostja huvidega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei kaalu hageja huvi saada korteriomandi omanikuks, st seal elada

2-21-1582

ja lubada seda kasutada oma elukaaslasel ning emotsionaalne side korteriga, üles kostja huvi

saada korteriomandi jagamisel kohene õiglane hüvitis.

37. Kostja välja pakutud viisil ühisomandi lõpetamiseks korteriomandi müümisega avalikul

enampakkumisel jääb hageja küll ilma võimalusest, et talle antaks üle korteriomand käesoleva

vaidluse tulemusel, kuid samas jätab see hagejale soovi korral võimaluse osaleda

enampakkumisel. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et korteriomandi müümisel avalikul

enampakkumisel oleks saadav hind igal juhul turuhinnast madalam. Selline seisukoht on

vastuolus hageja enda väidetega, mille kohaselt garaažiboksi ja kinnisasja müümisel

enampakkumisel võib nende praegune hind suureneda. Põhjendamatu on hageja arvamus, et

enampakkumisel müüakse korteromand eelduslikult turuhinnast madalama hinnaga, mistõttu

peaks korteriomandi jagama hageja ainuomandisse kostjale omandi kaotuse eest hüvitise

maksmise ajatamise võimalusega. Korteriomandi müümine enampakkumisel koormaks

ühisomanikke kõige vähem ja selliselt oleks tagatud korteriomandi hinna kujunemisel õige

turuhind ning mõlemale ühisomanikule saadud tulemist kohene õiglane hüvitis. Seega on

põhjendatud järeldada, et korteriomandile ühisomandi lõpetamine selle müümisega avalikul

enampakkumisel ja saadava raha jagamine poolte vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega

on mõlema poole huve arvestades kõige õiglasem viis ühisomandi jagamiseks.

Menetluskulude jaotus

38. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, siis puudub alus

maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.

39. Kohtupraktikas on leitud, et ühisomand ja kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema

poole huvides, mistõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel

poolte kanda (RKTKo 27.09.2010, 3-2-1-70-10, p 14). Ka praegusel juhul on käesoleva

vaidluse asjaolusid arvestades õiglane jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi

kanda. Ühisomandi lõpetamine on mõlema poole huvides, sest mõlemad pooled soovisid

ühisomandi lõpetamist ja vaidlesid vaid ühisomandi lõpetamise viiside üle. Kuna hagejale on

Harju Maakohtu 05.01.2021 määrusega (tsiviilasi nr 2-20-17878) antud riigi õigusabi

kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigi õigusabi seaduse § 8 p 1

mõttes, siis märgib ringkonnakohus selguse mõttes, et hageja kanda jäävad need kulud, mille

tasumise kohustusest ta vabastatud ei olnud.

40. Tallinna Ringkonnakohus vabastas 14.02.2023 määrusega hageja apellatsioonkaebuselt

riigilõivu tasumisest. Ka maakohus vabastas hageja riigilõivu tasumisest, kuid ei ole otsuses

mõistnud hagejalt riigilõivu riigi kasuks välja. Seetõttu otsustab asja lahendanud maakohus

kummaski menetluses tasutud riigilõivu välja mõistmise eraldi määrusega peale asjas tehtud

lahendi jõustumist (TsMS § 179 lg-d 1 ja 2, § 190 lg 4).

41. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)